Language of document : ECLI:EU:T:2022:513

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

7. september 2022(*)

Avalik teenistus – Töölevõtmine – Avaliku konkursi teade EPSO/AD/378/20 (AD 7) – Horvaadi keele jurist-lingvistid Euroopa Liidu Kohtus – Konkursikomisjoni otsus mitte lubada hagejat konkursi järgmisesse etappi – Konkursile lubamise tingimused – Tingimus, mis puudutab lõpetatud ülikooliõppele vastavat haridustaset, mida tõendab diplom Horvaatia õiguse alal – Prantsuse diplomi omamine õigusteaduses – Töötajate vaba liikumine – Tühistamishagi

Kohtuasjas T‑713/20,

OQ, esindaja: advokaat R. Štaba,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Milanowska, R. Mrljić ja L. Vernier,

kostja,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise (ettekandja) ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei esitanud pooled taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja OQ palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis tühistada konkursikomisjoni 3. septembri 2020. aasta otsus mitte lubada teda Euroopa Liidu Kohtu horvaadi keele jurist-lingvistide reservnimekirja koostamiseks korraldatud avaliku konkursi EPSO/AD/378/20 järgmisesse etappi. Hageja palub samuti tühistada konkursikomisjoni 12. oktoobri 2020. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus see otsus uuesti läbi vaadata.

 Vaidluse taust

2        Hageja, kes on Horvaatia kodanik, omandas kõrghariduse õigusteaduses Itaalias ja Prantsusmaal. 2012. aastal omandas ta viimati nimetatud riigis Poitiers’ ülikoolis magistrikraadi „õigusteaduse, majanduse ja juhtimise erialal, kiitusega eraõiguses, spetsialiseerumisega jurist-lingvisti erialale“, mida Horvaatias kutsekvalifikatsiooni tunnustamise raames tunnustati töötamist võimaldava kutsekvalifikatsioonina. Hageja töötas veidi üle kolme aasta, 2013. aasta lõpust kuni 2017. aasta alguseni, tõlkijana Euroopa Parlamendi horvaadi keele üksuses ja alates 2018. aasta sügisest Horvaatias advokaadikandidaadina – see oli tema ametikoht 2020. aasta aprillis, mil ta esitas taotluse eespool punktis 1 nimetatud avalikul konkursil osalemiseks. Ta mainis neid erinevaid asjaolusid konkursil osalemiseks esitatud kandideerimisavalduses.

3        Konkursiteates konkursi kohta, millel hageja osales (ELT 2020, C 72 A, lk 1; edaspidi „konkursiteade“), oli töölevõtmise eritingimuste kohta muu hulgas märgitud, et erialane töökogemus ei ole vajalik, ja „nõutava kvalifikatsiooni“ kohta, mis puudutas nii keeleoskust kui ka omandatud diplomeid ja kvalifikatsioone, oli muu hulgas märgitud, et viimase osas nõutakse „lõpetatud ülikooliõppele vastavat haridustaset, mida tõendab üks järgmistest diplomitest Horvaatia õiguse alal: „Diploma iz hrvatskog prava stečena na sveučilišnom studiju (magistar/magistra prava ili diplomirani pravnik/diplomirana pravnica)“. Oli täpsustatud, et selle kindlakstegemiseks, kas kandidaat on saavutanud lõpetatud ülikooliõppele vastava taseme, võtab konkursikomisjon arvesse diplomi omandamise ajal kehtinud eeskirju.

4        Konkursikomisjon teatas 3. septembri 2020. aasta otsuses hagejale:

„Teie kandideerimisavalduses esitatud andmete põhjal ei vasta te kvalifikatsioonidel põhinevatele konkursile lubamise tingimustele: teil ei ole lõpetatud ülikooliõppele vastavat haridustaset, mida tõendaks üks [nõutavatest] diplomitest Horvaatia õiguse alal.“

5        Läbivaatamistaotluses väitis hageja, et tema Prantsuse magistrikraad on Horvaatias tunnustatud Horvaatia kaheaastase magistrikraadiga samaväärseks pädeva asutuse määrusega, mille ta taotlusele lisas. Sellise määruse sisu Horvaatia õiguskorras täpsustati Ustavni sudi (Horvaatia konstitutsioonikohus) ja Vrhovni sudi (Horvaatia kõrgeim kohus) otsustes, mille hageja samuti lisas. Viidates 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusele Brouillard vs. komisjon (T‑572/16, ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus Brouillard III“, EU:T:2017:720), väitis hageja, et konkursikomisjon oli kohustatud arvesse võtma eespool nimetatud määruse õiguslikke tagajärgi, see tähendab seda, et Horvaatia õiguse kohaselt on tema Prantsuse magistrikraadil sama õigusmõju kui Horvaatias omandatud kaheaastasel magistrikraadil.

6        Konkursikomisjon jättis 12. oktoobri 2020. aasta otsusega uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata põhjendusel, et konkursiteade, milles määrati kindlaks täidetavatel ametikohtadel nõutavad oskused, on konkursikomisjonile siduv ning et kõik kandideerimisavaldused vaadati sellest teatest lähtuvalt läbi samal viisil. Ta rõhutas, et Euroopa Liidu Kohtu jurist-lingvistid peavad olema võimelised tõlkima – sageli keerulisi – õigus- või seadusandlikke tekste vähemalt kahest teisest keelest „konkursikeelde“, mis antud juhul eeldab Horvaatia õigussüsteemi ja -terminoloogia põhjalikku tundmist, mida jällegi saab tagada vaid Horvaatia õiguse alase ülikoolidiplomi omamisega. Konkursikomisjon rõhutas sellega seoses, et hageja õpingud ei hõlmanud Horvaatia õigust. Ka tema Prantsuse diplomi tunnustamine Horvaatias töötamist võimaldavana ei tõenda Horvaatia õigussüsteemi ja -terminoloogia tundmist.

 Poolte nõuded

7        Hageja palub tühistada konkursikomisjoni 3. septembri ja 12. oktoobri 2020. aasta otsused ning mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

8        Komisjon palub jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

9        Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, kohtu, kontrollikoja, majandus‑ ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002. aasta otsuse 2002/620/EÜ Euroopa ühenduste personalivaliku ameti asutamise kohta (EÜT 2002, L 197, lk 53; ELT eriväljaanne 01/04, lk 46) artiklis 4 on sätestatud:

„Personalieeskirjade [artikli 91a] kohaselt esitatakse nõuded ja kaebused käesoleva otsuse artikli 2 lõigete 1 ja 2 alusel antud volituste kasutamise kohta ametile. Võimalikud apellatsioonid kõnealustes valdkondades esitatakse komisjonile.“

10      Sel põhjusel on käesolevas asjas kostjaks Euroopa Komisjon, kuigi tegemist on Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) poolt Euroopa Liidu Kohtu jaoks korraldatud konkursi komisjoni otsusega. Vastuseks Üldkohtu küsimusele märkis ka hageja, et ta pidas kostjana silmas komisjoni, kuigi märkis hagiavalduses alguses kostjaks EPSO (vt selle kohta 16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑248/10, ei avaldata, EU:T:2013:534, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

11      Samuti tuleb meenutada, et kui konkursi kandidaat taotleb vastavalt konkursiteates sisalduvale tingimusele konkursikomisjoni tehtud otsuse uuesti läbivaatamist, nii nagu käesoleval juhul, asendab viimase poolt pärast kandidaadi olukorra uuesti läbivaatamist tehtud otsus konkursikomisjoni algset otsust ja kujutab endast seega huve kahjustavat meedet (16. detsembri 1987. aasta kohtuotsus Beiten vs. komisjon, 206/85, EU:C:1987:559, punkt 8; 11. veebruari 1992. aasta kohtuotsus Panagiotopoulou vs. parlament, T‑16/90, EU:T:1992:11, punkt 20, ja 5. septembri 2018. aasta kohtuotsus Villeneuve vs. komisjon, T‑671/16, EU:T:2018:519, punkt 24).

12      Järelikult tuleb käesolevas kohtuasjas tühistamisnõudeid käsitada nii, et need on esitatud üksnes huve kahjustava otsuse, see tähendab konkursikomisjoni 12. oktoobri 2020. aasta otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“) peale, mis tehti vastuseks tema 3. septembri 2020. aasta otsuse uuesti läbivaatamise taotlusele ja mis selle asendas.

13      Hageja esitab tühistamisväidetena konkursikomisjoni võimupiiride ületamise, kuna konkursikomisjon ei võtnud arvesse tema Prantsuse diplomi tunnustamist Horvaatias, ja konkursikomisjoni ilmse hindamisvea, eelkõige hageja erialase töökogemuse arvesse võtmata jätmise.

14      Esimeses väites märgib hageja, et konkursikomisjon sekkus Horvaatia ametiasutuste pädevusse, kuna need ametiasutused olid tunnustanud tema Prantsuse diplomit Horvaatia diplomiga samaväärsena Horvaatias töötamist võimaldava välisriigi kõrgharidusasutuse diplomiga kinnitatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise raames. See tunnustamismenetlus võtab arvesse üksnes omandatud teadmiste, oskuste ja pädevuse taset, võrdlemata õppeprogramme, ning seetõttu ei saanud konkursikomisjon kandideerimisavalduse tagasilükkamisel hageja väitel tugineda sellele, et selles menetluses ei võrreldud programme, mille läbimisel omistatakse vastavalt hageja Prantsuse diplom ja konkursiteates nõutud Horvaatia diplomid, ning sellele, et Horvaatia ametiasutused ei kontrollinud tema teadmisi Horvaatia õiguses. Hageja Prantsuse diplom võimaldas tal asuda Horvaatias advokaadi kutsealal tööle ja töötada Zagrebi (Horvaatia) advokatuuris advokaadikandidaadina järjestikku kahes büroos, samas kui üks põhimõttelistest tingimustest sellel kutsealal töötamiseks on lõpetatud ülikooliõpingud mõnes Horvaatia õigusteaduskonnas. See näitab hageja väitel, et Horvaatia õiguse kohaselt loeti hageja diplom täielikult võrdseks Horvaatias väljastatud sama taseme diplomiga. Hageja väidab, et need asjaolud, sealhulgas tema erialane töökogemus, mida ta oma kandideerimisavalduses mainis, tõendavad, et tal on nii sisuliselt kui ka vormiliselt täiesti samaväärne tase selle tasemega, mis on tõendatav konkursiteates nõutud diplomitega. Seega rikub konkursikomisjoni otsus tema kui Euroopa Liidu kodaniku põhiõigusi, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, eelkõige õigust töötada ja õigust võrdsusele ning diskrimineerimise keeldu.

15      Teises väites leiab hageja, et kuna konkursikomisjon ei võtnud neid asjaolusid arvesse, tegi ta ilmse vea faktiliste asjaolude hindamisel, eelkõige seoses hageja Horvaatia õiguse alaste teadmiste tasemega. Seda viga tehes jättis konkursikomisjon tähelepanuta hageja töökogemuse nii Horvaatia õiguse praktiseerimise kui ka tõlkimise alal. Hageja märgib, et mõned kuud pärast oma kandidatuuri esitamist läbis ta „kohtuliku eksami“, mille advokaadikandidaadid saavad sooritada pärast 18‑kuulist Horvaatias töötamist ja mis võimaldab neil seal täita kõiki advokaadi ülesandeid. See tõendab a posteriori, et ta tõesti tunneb Horvaatia õigussüsteemi ja ‑terminoloogiat, nagu on nõutud konkursiteates. Ta kritiseerib selles osas sisuliselt vastuolu, mis seisneb selles, et tema kandideerimisavaldus lükati tagasi, kuid nende isikute avaldused, kellel on Horvaatia õiguses üksnes teoreetilised teadmised, võeti vastu.

16      Repliigis vastab hageja komisjonile, kuid ei seo oma argumente ühe või teise tühistamisväitega, kuna komisjon ise vastas kostja vastuses nendele väidetele rühmitatult, sest need on suures osas kattuvad. Hageja väidab, et konkursikomisjon rikkus Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 5 lõike 3 punkti c ja artiklit 27, mis puudutavad vastavalt ametnike minimaalset haridustaset ja nende töölevõtmise aluseks olevaid põhimõtteid. Üldisemalt väidab ta, et konkursil osalemise tingimused ei tohi olla vastuolus liidu õigusnormidega ja et konkursikomisjonil ei saa olla piiramatut kaalutlusõigust selle üle otsustamisel, kas kandidaatide kvalifikatsioon ja erialane töökogemus vastavad konkursiteates nõutud tasemele. Ta märgib, et normide hierarhia, mida konkursikomisjon peab kohaldama, on järgmine: aluslepingud, personalieeskirjad ja konkursiteade. Ta väidab sellega seoses, et konkursikomisjon rikkus ELTL artiklit 45, mis käsitleb töötajate liikumisvabadust liidu piires ja mida kohaldatakse nii liidu institutsioonides kui ka liikmesriikides toimuva töölevõtmise suhtes. Selle põhjal leiab hageja, et konkursikomisjon oleks pidanud kohaldama 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses Brouillard (C‑298/14, edaspidi „kohtuotsus Brouillard I“, EU:C:2015:652) välja kujundatud põhimõtteid, st võtma arvesse tema kõiki diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente ning tema asjakohast erialast töökogemust, ning võrdlema nendega tõendatud kvalifikatsiooni konkursiteates nõutud kvalifikatsiooniga.

17      Sisulise külje pealt vastab komisjon lisaks sellele, mida konkursikomisjon märkis 3. septembri 2020. aasta otsuses ja vaidlustatud otsuses, et arvestades Euroopa Liidu kohtu horvaadi keele jurist-lingvisti ülesandeid, olid konkursiteates selgelt ja täpselt märgitud sellel konkursil osalemiseks vajaliku kvalifikatsiooni või diplomitega seotud nõudmised: kõrgharidus, õpingute sisu, st Horvaatia õigus, ja diplomid, st üks mainitud diplomitest Horvaatia õiguse alal. Vasturepliigis täpsustab komisjon, et konkursiteates ei nõutud, et kõik õpingud oleksid läbitud Horvaatias. Tema väitel ei vastanud hageja ülalmainitud teisele ja kolmandale nõudele. Nagu aga korduvalt leitud, on konkursikomisjon kohustatud järgima konkursiteate sõnastust. Hageja Prantsuse magistridiplomi tunnustamine Horvaatias töötamist võimaldavana, isegi kui see toimus advokaadikandidaadina advokaadi ametis töötamiseks, ei muuda seda üheks Horvaatia õiguse diplomitest, mis on nõutavad, et osaleda konkursil, millel hageja soovis osaleda selleks, et asuda täitma kõnealuseid jurist-lingvisti ülesandeid, mitte selleks, et töötada Horvaatias. Konkursikomisjon ei sekkunud selles küsimuses Horvaatia ametiasutuste pädevusse. Mis puudutab hageja erialast töökogemust, siis see ei ole asjakohane, kuna konkursiteates oli märgitud, et mingit erialast töökogemust ei ole vaja. Kui konkursikomisjon oleks seda arvesse võtnud, ei oleks ta järginud konkursiteadet.

18      Lisaks väidab komisjon vasturepliigis, et hageja poolt repliigi staadiumis personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punktile c ja artiklile 27 ning ELTL artiklile 45 tuginemine on vastuvõetamatu. Tema sõnul esitas hageja menetluse käigus uusi väiteid, rikkudes sellega Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõike 1 sätteid.

19      Üldkohus analüüsib järgmiseks neid kahte hagiavalduses tühistamisväitena esitatud etteheidet koos. Nagu märkis komisjon, on need suures osas kattuvad. Lisaks hõlmavad need pealkirjade „võimupiiride ületamine“ ja „ilmne hindamisviga“ all tegelikult erinevaid väiteid ja argumente, mida Üldkohus vajaduse korral analüüsib.

20      Nagu komisjon rõhutab, on konkursikomisjon seotud selle konkursi teate sõnastusega. Personalieeskirjade III lisa, mis käsitleb konkursimenetlust, artikli 5 esimeses lõigus on sätestatud, et „[p]ärast [kandidaatide toimikute] läbivaatamist koostab [konkursikomisjon] nimekirja kandidaatidest, kes vastavad konkursiteates sätestatud nõuetele“. Selle sättega soovitakse nimelt tagada konkursiteate peamise eesmärgi järgimine, milleks personalieeskirjades kehtestatu kohaselt on teavitada huvitatud isikuid võimalikult täpselt asjaomasele töökohale pääsemise nõuetest, et nad saaksid hinnata esiteks, kas neil on mõtet kandideerida, ning teiseks, milliseid tõendavaid dokumente konkursikomisjon oma tööks vajab ja mis peavad olema seega kandideerimisavaldusele lisatud (vt selle kohta 28. juuni 1979. aasta kohtuotsus Anselme ja Constant vs. komisjon, 255/78, EU:C:1979:175, punkt 9, ning 28. novembri 1991. aasta kohtuotsus Van Hecken vs. MSK, T‑158/89, EU:T:1991:63, punkt 23). Seega ei saa konkursikomisjon lisada konkursiteates avaldatud kriteeriumidele muid valikukriteeriume ega neid sealt ka eemaldada (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus UR vs. komisjon, T‑761/17, ei avaldata, EU:T:2018:968, punkt 67).

21      Käesoleval juhul, nagu on märgitud eespool punktis 3, oli konkursiteates märgitud, et kvalifikatsiooni ja diplomite osas nõutakse „lõpetatud ülikooliõppele vastavat haridustaset, mida tõendab üks järgmistest diplomitest Horvaatia õiguse alal: „Diploma iz hrvatskog prava stečena na sveučilišnom studiju (magistar/magistra prava ili diplomirani pravnik/diplomirana pravnica)“. Seda sätet, mis viitab sõnaselgelt Horvaatia õiguse alastele diplomitele, ei saa tõlgendada nii, et see võimaldab tal kooskõlas konkursiteatega lugeda vastuvõetavaks midagi, mis on nende diplomite omamisega samaväärne. Seda leidis ka konkursikomisjon, kes märkis oma 3. septembri 2020. aasta otsuses:

„Teie kandideerimisavalduses esitatud andmete põhjal ei vasta te kvalifikatsioonidel põhinevatele konkursile lubamise tingimustele: teil ei ole lõpetatud ülikooliõppele vastavat haridustaset, mida tõendaks üks [nõutavatest] diplomitest Horvaatia õiguse alal.“

22      Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja heidab konkursikomisjonile ette õigusvastase konkursiteate järgimist. Teisisõnu tuleb hagejat mõista nii, et ta esitab eelkõige eespool punktides 14–16 esitatud väidete ja argumentidega ELTL artikli 277 tähenduses õigusvastasuse vastuväite konkursiteate selle tingimuse kohta, mis käsitleb nõutud kvalifikatsioone ja diplomeid, eelkõige selle tingimuse vastuolu tõttu ELTL artikliga 45.

23      Olgu märgitud, et liidu õiguses puudub õigusvastasuse vastuväite formaalse esitamise nõue. Õigusvastasuse vastuväite võib nimelt esitada kaudselt, kui hagiavaldusest ilmneb suhteliselt selgelt, et hageja esitab tegelikult sellise väite (vt 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Mouvement pour une Europe des nations et des libertés vs. parlament, T‑829/16, EU:T:2018:840, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

24      Lisaks ei ole vastupidi sellele, mida väidab komisjon vasturepliigis, hageja tuginemine repliigi staadiumis ELTL artiklile 45, eelkõige seoses sellele kohtuotsuses Brouillard I antud tõlgendusega, esitatud käesolevas menetluses hilinemisega ega ole seetõttu vastuvõetamatu kodukorra artikli 84 lõike 1 alusel, mis keelab menetluse käigus esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Nagu ilmneb eespool punktist 16, ei ole ELTL artiklile 45 viitamine vasturepliigis nimelt muud kui hagiavalduses sõnaselgelt esitatud väidete laiendamine, sest sisuliselt heidab hageja selles põhiliselt ette tema Prantsuse diplomi Horvaatias tunnustamise ja tema – osaliselt Horvaatias omandatud – erialase töökogemuse arvesse võtmata jätmist, need on aga asjaolud, mis võivad olla otseselt asjakohased, hinnates teatavat akti sellest sättest tulenevate nõuete kohaselt, nii nagu neid on tõlgendatud kohtuotsuses Brouillard I (vt selle kohta ja analoogia alusel 19. mai 1983. aasta kohtuotsus Verros vs. parlament, 306/81, EU:C:1983:143, punktid 9 ja 10, ning 26. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Bodson jt vs. EIP, T‑240/14 P, EU:T:2016:104, punkt 30). Mis puudutab konkreetsemalt tuginemist kohtuotsusele Brouillard I, siis tuleb täpsustada, et miski ei keela hagejal esitada menetluse käigus varasemast kohtupraktikast täiendavaid pretsedente, kui need toetavad väidet, mis on ise vastuvõetav.

25      Seevastu on komisjonil õigus selles, et repliigis esitatud väited personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punkti c ja artikli 27 rikkumise kohta on vastuvõetamatud. Hagiavalduses esitatud argumendid ei ole nimelt piisavalt otseselt ja selgelt seotud selle tõendamisega, et neid sätteid on eiratud, ning menetluse käigus ei ole ilmnenud ühtegi uut asjaolu, mis õigustaks selliste uute väidete esitamist repliigi staadiumis.

26      Pärast eeltoodud täpsustusi tuleb kõigepealt analüüsida väidet, mille kohaselt sekkus konkursikomisjon konkursiteate tõttu Horvaatia ametiasutuste pädevusse, kuivõrd need ametiasutused olid tunnustanud hageja Prantsuse diplomit Horvaatia diplomiga samaväärsena Horvaatias töötamist võimaldava välisriigi kõrgharidusasutuse diplomiga kinnitatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise raames.

27      See väide tuleb tagasi lükata. Konkursiteade ei viinud konkursikomisjoni selleni, et ta keeldus nõustumast sellega, et Horvaatia pädeva asutuse otsuse kohaselt tunnustati hageja Prantsuse diplomit Horvaatia diplomiga samaväärsena Horvaatias töötamist võimaldava välisriigi kõrgharidusasutuse diplomiga kinnitatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise raames. See riigisisene tunnustamine nimetatud otstarbel ei tähenda aga seda, et kõnealust Prantsuse diplomit tuleb liidu institutsiooni teenistusse võtmise konkursil automaatselt tunnustada samaväärsena konkursiteates nõutud Horvaatia diplomitega. Horvaatia ametiasutustel ei ole nimelt pädevust määrata kindlaks sellises institutsioonis töölevõtmise tingimusi. Seega ei saanud konkursiteade käesolevas asjas kaasa tuua konkursikomisjoni sekkumist Horvaatia ametiasutuste pädevusse. Siiski tuleb kohe täpsustada, et see tõdemus ei tähenda, et liidu institutsioon, kes korraldab töölevõtmise konkursi, ei tohi niisugust riigisisest tunnustamist kandideerimisavalduste läbivaatamisel mingil juhul arvesse võtta, juhul kui kandidaadid sellele tuginevad.

28      Järgmiseks tuleb analüüsida väidet, et arvestades hageja olukorda, nii nagu see ilmneb kandideerimisavaldusest, on käesoleval juhul Euroopa Liidu Kohtu jaoks avaldatud konkursiteade vastuolus ELTL artikliga 45.

29      ELTL artiklis 45 on muu hulgas sätestatud, et tagatakse töötajate liikumisvabadus liidu piires ning alludes piirangutele ja tingimustele, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased, toob see endaga kaasa õiguse võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi, liikuda sel eesmärgil vabalt liikmesriikide territooriumil ja viibida liikmesriigis töötamise eesmärgil.

30      Kui töötaja on kasutanud oma õigust liikmesriikide vahel vabalt liikuda, võib ta juhul, kui ELTL artikli 45 kohaldamise tingimused on täidetud, sellele sättele tugineda liidu institutsiooni vastu samamoodi nagu liikmesriikide ametiasutuste vastu (vt selle kohta koos 15. märtsi 1989. aasta kohtuotsus Echternach ja Moritz, 389/87 ja 390/87, EU:C:1989:130, punkt 11; 6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Adrien jt, C‑466/15, EU:C:2016:749, punkt 25, ja 14. septembri 2015. aasta otsus Brouillard vs. Euroopa Kohus, T‑420/13, ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus Brouillard II“, EU:T:2015:633, punkt 93).

31      Käesoleval juhul võib hageja, kes on läbinud ülikooliõpingud muudes liikmesriikides kui see, mille kodanik ta on – ehk Horvaatia –, edukalt tugineda liidu institutsioonis tööle asumise protsessis ELTL artiklile 45, kui see institutsioon ei pea tema Prantsusmaal omandatud õigusteaduse diplomit samaväärseks Horvaatias väljastatud sama tasemega õigusteaduse diplomiga, mida on nõutud konkursiteates. EL toimimise lepingus ette nähtud liikmesriikide kodanike vaba liikumist ei saaks nimelt täielikult saavutada, kui liikmesriikidel oleks võimalik keelduda nende soodustuste kohaldamisest nende kodanike suhtes, kes on kasutanud liidu õigusega ette nähtud võimalusi ja kes tänu nendele võimalustele on omandanud kutsekvalifikatsiooni või ülikoolihariduse muus liikmesriigis kui nende kodakondsusriik (vt selle kohta 31. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Kraus, C‑19/92, EU:C:1993:125, punktid 16 ja 17, ning kohtuotsus Brouillard I, punktid 27–29).

32      Järgmiseks tuleb märkida, et konkursiteade, milles on märgitud, et kvalifikatsiooni ja diplomite valdkonnas nõutakse „lõpetatud ülikooliõppele vastavat haridustaset, mida tõendab üks järgmistest [loetletud] diplomitest Horvaatia õiguse alal“, on selles aspektis sõnastatud nagu konkursiteade kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Brouillard III. Selles kohtuotsuses leiti aga, et niisugune sõnastus viitab küll sellele, et nõutakse ühe nimetatud õigusteaduse diplomi omamist, kuid mitte konkreetse õppekava läbimist või mitme konkreetse aine õppimist kursuse käigus, mille tulemusel väljastatakse üks neist diplomitest (kohtuotsus Brouillard III, punktid 49 ja 50). Üldkohtul ei ole põhjust käesolevas asjas sellest tõlgendusest kõrvale kalduda, mida kinnitab ka komisjon, nagu on märgitud eespool punktis 17. Kandidaate, kes läbisid osa oma õpingutest väljaspool Horvaatiat, ei jäetud seega käesolevas kohtuasjas kõne all olevast konkursist kõrvale üksnes selle asjaolu tõttu.

33      Veel tuleb tõdeda, et ELTL artikkel 45 ei kohusta juhul, kui puuduvad ELTL artikli 46 alusel selleks võetud ühtlustamismeetmed, üksust, kes töötaja töölevõtmisel nõuab, et kandidaatidel oleksid teatavad konkreetsed diplomid, automaatselt aktsepteerima nende diplomitega samaväärsetena teistes liikmesriikides väljastatud muid diplomeid, isegi kui viimati nimetatud diplomid tõendavad sama haridustaset samas valdkonnas.

34      Mainitud ühtlustamise puudumisel on sellisel üksusel nimelt õigus määrata kindlaks asjaomase töö tegemiseks vajalikud eriteadmised ja ‑kvalifikatsioon ning nõuda nende teadmiste ja kvalifikatsiooni olemasolu tõendava diplomi esitamist (vt selle kohta 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas Vlassopoulou, C‑340/89, EU:C:1991:193, punkt 9, ja kohtuotsus Brouillard I, punktid 48–50). Eelkõige on liidu institutsioonil, arvestades personalieeskirjades sätestatud miinimumnõudeid, ulatuslik kaalutlusõigus täidetava ametikoha jaoks nõutavate oskuste kriteeriumide kindlaksmääramisel (16. oktoobri 1975. aasta kohtuotsus Deboeck vs. komisjon, 90/74, EU:C:1975:128, punkt 29, ja 27. septembri 2006. aasta kohtuotsus Blackler vs. parlament, T‑420/04, EU:T:2006:282, punkt 45). Pealegi ei ole hageja käesolevas asjas eitanud vajadust, et kandidaatidel, kes osalesid sellel konkursil, millel ta soovis osaleda ja mille eesmärk oli võtta Euroopa Liidu Kohtusse tööle horvaadi keele jurist-lingviste, pidid olema põhjalikud teadmised Horvaatia õigussüsteemist ja -terminoloogiast, millest pidid andma tunnistust nõutud Horvaatia õigusteaduse diplomid.

35      Kuigi ELTL artikkel 45 kohustab võtma arvesse teistes liikmesriikides välja antud ja kandidaatide poolt esitatud muid diplomeid, et võrrelda ühelt poolt oskusi, mida tõendavad viimati nimetatud diplomid, ja teiselt poolt oskusi, mida tõendavad kõnealuse üksuse nõutud diplomid (vt selle kohta 7. mai 1991. aasta kohtuotsus Vlassopoulou, C‑340/89, EU:C:1991:193, punktid 16–19, ja kohtuotsus Brouillard I, punktid 54 ja 55), ei näe see säte ette nende erinevate diplomite samaväärsuse automaatset tunnustamist.

36      Selle konkursi teade, millel hageja soovis osaleda, ei rikkunud seega ELTL artiklit 45 pelga asjaolu tõttu, et teates ei olnud ette nähtud, et muudes liikmesriikides kui Horvaatias välja antud õigusteaduse diplomid, mis tõendavad nõutud Horvaatia diplomitega sama haridustaset, loetakse selle konkursi raames automaatselt samaväärseks, isegi kui Horvaatia ametiasutused on need samaväärseks tunnistanud.

37      Sellegipoolest piiraks see, kui diplomitega tõendatud õpingud ja erialane töökogemus, mille töökohale kandideeriv töötaja on läbinud ja omandanud ELTL artiklis 45 sätestatud liikmesriikidevahelist liikumisvabadust kasutades, jäetaks arvesse võtmata, EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduse ulatust (vt selle kohta 31. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Kraus, C‑19/92, EU:C:1993:125, punkt 32, ja 10. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Peśla, C‑345/08, EU:C:2009:771, punkt 36). Selles osas viitab hageja käesolevas asjas eelkõige kohtuasjale, milles tehti kohtuotsus Brouillard I.

38      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Brouillard I, oli Belgia kodanik A. Brouillard alustanud kõrgkooliõpinguid Belgias ja omandanud seejärel Prantsusmaal sama magistrikraadi nagu hageja käesolevas kohtuasjas, st Poitiers’ ülikooli magistrikaadi „õigusteaduse, majanduse ja juhtimise erialal, kiitusega eraõiguses, spetsialiseerumisega jurist-lingvisti erialale“. 2011. aastal, kui ta töötas juba Belgia kassatsioonikohtu talitustes, avaldas ta soovi osaleda selles kohtus õigusnõunike töölevõtmiseks korraldatud konkursil. Tema kandideerimisvaldus tunnistati vastuvõetamatuks põhjusel, et tal oleks pidanud olema Belgia ülikoolis omandatud doktori-, litsentsiaadi- või magistrikraad, mis oleks tõendanud tema sobivust ametikoha täitmiseks. Seejärel lükkas Belgia pädev asutus tema taotluse tunnustada tema Prantsuse magistridiplomit samaväärsena Belgia õigusteaduse magistridiplomiga tagasi põhjendusega, et tema õpingud välismaal ei vastanud nõuetele, mille on seadnud Belgia õigusteaduskonnad, kelle antav koolitus tagab ettevalmistuse juriidiliste ametikohtade täitmiseks Belgia õiguskorras. Täpsemalt väitsid nad, et asjasse puutuv isik ei olnud õpingute käigus omandanud teatavat pädevust Belgia õiguse alal. Kui A. Brouillard oli esitanud kaebuse tema kandideerimisvalduse vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse peale, esitas Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust.

39      Kohtuotsuse Brouillard I punktis 47 võttis Euroopa Kohus asjakohased küsimused kokku järgmiselt:

„[e]elotsusetaotluse esitanud kohus küsib […] sisuliselt, kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohtu juures õigusnõunike töölevõtmiseks korraldatava konkursi hindamiskomisjon, kes selle liikmesriigi kodaniku esitatud avaldust sel konkursil osalemiseks analüüsides seab osalemise sõltuvusse selle liikmesriigi õigusnormidega nõutud diplomite omamisest või teise liikmesriigi ülikooli välja antud magistrikraadi akadeemilise võrdväärsuse tunnustamisest, arvestamata asjaomase isiku diplomeid, tunnistusi ja muid dokumente ning asjakohast töökogemust nende kogumis, võrreldes nende dokumentidega tõendatud kutsekvalifikatsiooni ja nende õigusnormidega nõutud kutsekvalifikatsiooni.“

40      Selle sõnastusega eristas Euroopa Kohus ühelt poolt teises liikmesriigis välja antud diplomi samaväärsuse üldist tunnustamist või mittetunnustamist ja teiselt poolt konkreetset hinnangut, mille konkursikomisjon võib muu hulgas anda selle kohta, kas kandidaat, kes on kasutanud õigust liikmesriikide vahel vabalt liikuda, on saanud kvalifikatsiooni, sealhulgas erialase töökogemuse kaudu, mis on nõutav konkursil osalemiseks. Kohtuotsuse Brouillard I punktis 50 täpsustas Euroopa Kohus, et kõnealusel juhul oli asjaomasel liikmesriigil vabadus määrata kindlaks teadmised ja kvalifikatsioon, mida loeti täidetaval töökohal töötamiseks vajalikuks.

41      Kohtuotsuse Brouillard I punktides 53 ja 54 meenutas Euroopa Kohus, et liikmesriigi õigusnormid, mis kehtestavad kvalifikatsiooninõudeid, võivad isegi juhul, kui neid kohaldatakse ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, takistada töötajate liikumisvabaduse teostamist, kui kõnealustes riigisisestes õigusnormides ei võeta arvesse teadmisi ja kvalifikatsiooni, mille asjasse puutuv isik on juba omandanud teises liikmesriigis. Euroopa Kohus järeldas sellest, et kui liidu kodanik palub liikmesriigi ametiasutustelt luba tegutseda kutsealal, millel tegevuse alustamine sõltub riigisiseste õigusnormide kohaselt vastava diplomi või kutsekvalifikatsiooni omamisest või ka praktilise kogemuse omandamise perioodidest, peavad nad võtma arvesse selle isiku diplomeid, tunnistusi ning muid tõendavaid dokumente ja asjakohast erialast töökogemust, võrreldes ühelt poolt nende dokumentidega tõendatud pädevust ja kogemust ning teiselt poolt riigisiseste õigusnormidega nõutavaid teadmisi ja kvalifikatsiooni.

42      Kohtuotsuse Brouillard I punktis 57 meenutas Euroopa Kohus, et kui teistes liikmesriikides omandatud diplomite võrdlemine nõutud riigisiseste diplomitega viiks järelduseni, et vastavus nende erinevate diplomitega tõendatud kvalifikatsioonide vahel on eelkõige liikmesriikide õigusliku raamistiku erinevusi arvestades üksnes osaline, võib pädev asutus nõuda, et huvitatud isik tõendaks, et ta on omandanud puuduvad teadmised ja kvalifikatsioonid.

43      Kohtuotsuse Brouillard I punktides 58 ja 59 täpsustas Euroopa Kohus selle kohta, et liikmesriigi pädevad ametiasutused peavad hindama, kas vastuvõtvas liikmesriigis õpingutsükli raames või praktiliste kogemuste teel saadud teadmistega saab tõendada puuduvate teadmiste omamist, ja et kuivõrd igasugune praktiline kogemus asjasse puutuvas valdkonnas võib suurendada taotleja teadmisi, peab pädev ametiasutus arvesse võtma mis tahes praktilist kogemust, mis on tarvilik sellel kutsealal, millel tegevuse alustamist taotletakse. Euroopa Kohus lisas, et sellele kogemusele omistatava täpse väärtuse peab pädev ametiasutus kindlaks määrama lähtuvalt kõnealuse isiku konkreetsetest tööülesannetest, nende ülesannete käigus omandatud ja rakendatud teadmistest ning talle pandud vastutusest ja võimaldatud sõltumatusest.

44      Kohtuotsuse Brouillard I punktis 65 märkis Euroopa Kohus eelkõige, et A. Brouillardi töökogemus, eriti Belgia kassatsioonikohtu talitustes omandatud töökogemus, võib osutuda asjakohaseks.

45      Seetõttu vastas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu olid vaidluse all põhikohtuasjas, on selle artikliga vastuolus see, kui liikmesriigi kohtu juures õigusnõunike töölevõtmiseks korraldatava konkursi hindamiskomisjon – analüüsides selle liikmesriigi kodaniku esitatud avaldust sel konkursil osalemiseks – seab osalemise sõltuvusse selle liikmesriigi õigusnormidega nõutud diplomite omamisest või teise liikmesriigi ülikooli välja antud magistrikraadi akadeemilise võrdväärsuse tunnustamisest, ilma et ta arvestaks asjaomase isiku diplomeid, tunnistusi ja muid dokumente ning asjakohast töökogemust nende kogumis, võrreldes nende dokumentidega tõendatud kutsekvalifikatsiooni ja nende õigusnormidega nõutud kutsekvalifikatsiooni.

46      Kuna liidu institutsioonid on sama moodi nagu ka liikmesriikide ametiasutused – nagu märgitud eespool punktis 30 – olukordades, kus ELTL artikkel 45 on kohaldatav, kohustatud järgima sellest tulenevaid põhimõtteid, eksisteerib väga lähedane analoogia olukorra, mille põhjal tehti hageja viidatud kohtuotsus Brouillard I, ja olukorra vahel, mille pinnalt sündis käesolev kohtuasi.

47      Seega on õigus hagejal, kes väidab, et tema kandideerimisavaldust, mille ta esitas asjasse puutuval avalikul konkursil osalemiseks, ei tohtinud kõrvale jätta ainuüksi seetõttu, et tal ei olnud ühte konkursiteates nõutud diplomitest Horvaatia õiguse alal, kuna ta oli oma kandideerimisavalduses maininud mitte ainult seda, et tal on Prantsuse õiguses samaväärse tasemega magistrikraad, mida Horvaatias on ilmselgelt tunnustatud selleks, et asuda seal tegutsema advokaadi kutsealal, vaid ka veidi üle kolme aasta pikkune töökogemus tõlkijana Euroopa Parlamendis horvaadi keele üksuses ja 18 kuu pikkune töökogemus advokaadikandidaadina Horvaatias. Need asjaolud võisid nimelt aidata tõendada, et hagejal on sama kvalifikatsioon, mida tõendavad nõutud Horvaatia õigusdiplomid, kuid see on omandatud muul viisil, nimelt liidus liikumisvabaduse teostamise raames, mida konkursikomisjon oleks pidanud saama kontrollida. Ent nagu nähtub eespool punktist 6, ei olnud konkursikomisjonil eespool punktis 3 meenutatud konkursiteate sõnastust arvestades võimalik hageja kandideerimisavalduse läbivaatamisel minna kaugemale tõdemusest, et hagejal ei olnud ühtegi nõutud Horvaatia diplomitest ning et tema Prantsuse diplom ega ka mitte selle diplomi tunnustamine Horvaatias töötamist võimaldava kutsekvalifikatsioonina ei tõendanud teadmisi Horvaatia õigussüsteemist ja ‑terminoloogiast. Seega ei olnud konkursikomisjonil võimalik analüüsida hageja Prantsuse diplomi tunnustamise tegelikku tähtsust juriidilise ametikoha täitmisel Horvaatias ega seda, kas see asjaolu koos hageja erialase töökogemusega võis tõendada, et tema teadmised Horvaatia õiguskorrast ja -terminoloogiast on samal tasemel kui need, mis on tõendatud nõutud Horvaatia õigusdiplomite omamisega.

48      Tuleb täpsustada, et vastupidi komisjoni väidetule ei takista konkursiteates töölevõtmise eritingimustes sisalduv tingimus, et erialane töökogemus ei ole nõutav – mis muuseas on vastuolus teise tingimusega, mille kohaselt on selline kogemus üks nn kvalifikatsiooni alusel valiku tegemise kriteeriumidest, mida nimetatakse võimete sõelaks, mida rakendatakse kandideerimisavaldustes esitatud teabe põhjal ja mille eesmärk on vajaduse korral vähendada katsetele lubatud kandidaatide arvu nii, et see ei ületaks rohkem kui 20 korda edukate kandidaatide arvu –, töökogemuse arvessevõtmist, et kontrollida vastavalt ELTL artiklile 45 kohtupraktikas antud tõlgendusele, kas konkursiteates nõutud riigisiseste diplomitega tõendatud kvalifikatsioon on mingil muul viisil ka kandidaadil, kellel ei ole neid diplomeid ja kes saab tugineda ELTL artikli 45 sätetele.

49      Eeltoodust tuleneb, et kuna konkursiteade ei võimaldanud konkursikomisjonil hageja kandideerimisavaldust ELTL artiklist 45 tulenevate põhimõtete kohaselt läbi vaadata, siis on see konkursiteade hageja olukorda arvestades õigusvastane, kuna selle kvalifikatsiooni ja diplomeid käsitlevad tingimused viisid hageja kandideerimisavalduse kõrvalejätmiseni üksnes seetõttu, et hagejal ei olnud üht selles teates nõutud Horvaatia õiguse diplomitest. Kuna konkursikomisjon tugines vaidlustatud otsuses konkursiteate sellele tingimusele, kuid konkursiteade tuleb tunnistada ELTL artikli 277 alusel hageja suhtes kohaldamatuks, siis tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida poolte ülejäänud argumente.

 Kohtukulud

50      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada konkursikomisjoni 12. oktoobri 2020. aasta otsus, millega jäeti OQ esitatud uuesti läbivaatamise taotlus rahuldamata ja keelduti teda lubamast Euroopa Liidu Kohtu „horvaadi keele jurist-lingvistide (AD 7)“ reservnimekirja koostamiseks korraldatud avaliku konkursi EPSO/AD/378/20 järgmisesse etappi.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja OQ kohtukulud.

Gervasoni

Madise

Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. septembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: horvaadi.