ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

6. veebruar 2007

Kohtuasi T‑143/04

Antonietta Camurato Carfagno

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2001/2002. aasta hindamine – Tühistamishagi – Õigusvastasuse väide – Ilmne hindamisviga

Ese:      Hagi, mille ese on nõue tühistada 9. aprilli 2003. aasta otsus, millega kinnitatakse lõplikult hageja karjääriarengu aruanne ajavahemiku 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 kohta.

Otsus: Tühistada 9. aprilli 2003. aasta otsus, millega kinnitatakse lõplikult hageja karjääriarengu aruanne ajavahemiku 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 kohta. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Hindajate kaalutlusõigus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Hindamine – Institutsiooni sisejuhis

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

4.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Hindajate kaalutlusõigus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      Personalieeskirjade artikliga 43 ei ole vastuolus see, et karjääriarengu aruande koostamisel on hindajad kohustatud võtma arvesse soovitavat keskmist. Vastupidi, niisugune soovitava keskmise süsteem, mis on kehtestatud komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätetega ning mille kohaselt kutsutakse peadirektoraate üles oma personali hindama arvestades keskmist näitu 14 skaalal 0–20, soodustab hindajate vabadust ametnike hindamisel ja edendab hindamisotsuseid, mis väljendavad nende ametnike teeneid.

See süsteem ei piira hindajatele antud võimalust eristada individuaalsetes hinnangutes ametniku ülesannete täitmist vastavalt tasemele, mille võrra nende sooritus kaldub sellest keskmisest kõrvale, kas üles- või allapoole, ning soovitav keskmine ei takista hindajaid kasutamast täielikult punktide skaalat 0–20. Soovitava keskmisega arvestamiseks ei ole hindajad kohustatud sellest keskmisest kõrgemaid hinnanguid korvama madalamate hinnangutega.

Samuti ei ole personalieeskirjade artikliga 43 vastuolus kolm viitevahemikku, mis vastavad personali teatud protsendimäärale ja mis näitavad erinevaid karjääriarenguid, kusjuures esimeses vahemikus 17–20 punkti (kiire karjäär) on maksimaalselt 15% ametnikest, teises vahemikus 12–16 punkti (tavaline karjäär) keskmiselt 75% ametnikest ja kolmandas vahemikus 10–11 punkti (aeglane karjäär) maksimaalselt 10% ametnikest.

(vt punktid 9, 10 ja 63)

Viited: 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑43/04: Fardoom ja Reinard vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑329 ja II‑1465, punktid 52, 53, 56 ja 58–62).

2.      Karjääriarengu aruannete koostamisel kuulub hindajatele nende hinnata olevate isikute töö üle otsustamisel väga ulatuslik kaalutlusõigus, millesse kohus võib sekkuda üksnes ilmse vea või pädevuse ilmse ületamise korral.

(vt punkt 67)

Viited: 1. juuni 1983, liidetud kohtuasjad 36/81, 37/81 ja 218/81: Seton vs. komisjon (EKL 1983, lk 1789, punkt 23); 5. märts 2004, kohtuasi T‑281/03: Liakoura vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑61 ja II‑249, punkt 40).

3.      Ametnike 2001/2002. aasta hindamise juhend (üleminek), mille on vastu võtnud komisjon ja mis sisaldab eelkõige teavet ühelt hindamissüsteemilt teisele ülemineku perioodil kohaldatavate üleminekusätete kohta, ei saa asuda kõrgemal kui selle institutsiooni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldised rakendussätted.

(vt punkt 71)

Viited: 8. detsember 2005, kohtuasi T‑198/04: Merladet vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑403 ja II‑1833, punktid 41–43).

4.      Ametniku hindamismenetluse raames teevad hindajad ilmse hindamisvea, kui nad selleks, et võimaldada nimetatud ametnikuga samas peadirektoraadis samal palgaastmel olevate „edutamist vajavate kolleegide” edutamist, soovivad reserveerida teenetepunktid viimati nimetatutele ning leiavad ebaõigesti, et soovitav hinne piirab selle ametniku soorituste hindamise vabadust, samas kui see hinne just vastupidi soodustab sellist vabadust.

(vt punktid 81 ja 85)

Viited: eespool viidatud kohtuotsus Fardoom ja Reinard vs. komisjon.