EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
12. september 2013(*)
Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta – Tööleping – Artikli 6 lõige 2 – Õiguse valiku puudumisel kohaldatav õigus – Selle riigi õigus, kus töötaja „teeb oma põhitööd” – Leping, mis on tugevamalt seotud teise liikmesriigiga
Kohtuasjas C‑64/12,
mille ese on 19. detsembri 1988. aasta esimese protokolli lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta alusel Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaad) 3. veebruari 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. veebruaril 2012, menetluses
Anton Schlecker, kes tegutseb ärinime „Firma Anton Schlecker” all,
versus
Melitta Josefa Boedeker,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud E. Jarašiūnas, A. Ó Caoimh, C. Toader (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– M. J. Boedeker, esindaja advokaat R. de Lange,
– Madalmaade valitsus, esindaja: C. Wissels,
– Austria valitsus, esindaja: A. Posch,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja R. Troosters,
olles 16. aprilli 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab 19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT 1980, L 266, lk 1, edaspidi „Rooma konventsioon”) artikli 6 lõike 2 tõlgendamist.
2 See taotlus on esitatud Anton Schleckeri – kes tegutseb ärinime „Firma Anton Schlecker” (edaspidi „Schlecker”) all, mis on äriühinguna registreeritud Ehingenis (Saksamaa) – ja M. F. Boedeckeri – kelle elukoht on Mülheim an der Ruhris (Saksamaa) ja kes töötab Madalmaades – vahelises kohtuvaidluses seoses tööandja ühepoolse töö asukoha muutmisega ja selles kontekstis töölepingule kohaldatava õigusega.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Rooma konventsioon
3 Rooma konventsiooni artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.”
4 Selle konventsiooni artikkel 6 „Individuaalne tööleping“ näeb ette:
„1. Olenemata artikli 3 sätetest ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele lõike 2 kohaselt.”
2. Olenemata artikli 4 sätetest kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 kohase valiku puudumisel:
a) selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis,
või
b) kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud,
välja arvatud juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust.”
Määrus (EÜ) nr 593/2008:
5 Rooma konventsioon asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, lk 6, edaspidi „Rooma I määrus”). Seda määrust kohaldatakse lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009.
6 Rooma I määruse artikli 8 lõige 4 „Individuaalsed töölepingud” sätestab:
„Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
7 M. F. Boedeker oli töötaja Saksa ettevõtjas Schlecker, millel on mitu filiaali erinevates liikmesriikides ja mis tegutseb puhastus- ja kosmeetikavahendite alal. Olles töötanud Saksamaal 1. detsembrist 1979 kuni 1. jaanuarini 1994, sõlmis M. F. Boedeker uue töölepingu, mille kohaselt asus ta tööle Schleckeri juhatajana Madalmaades. Sellel ametikohal täitis ta nimetatud liikmesriigis Schleckeri juhtimisülesandeid ligi 300 filiaali ja 1250 töötaja üle.
8 19. juuni 2006. aasta kirjaga teatas Schlecker M. F. Boedekerile, et juhi ametikoht Madalmaades kaotatakse alates 30. juunist 2006, ning pakkus talle võimalust asuda alates 1. juulist 2006 samadel lepingutingimustel tööle „auditi” osakonna (Bereichsleiterin Revision) juhatajana Dortmundis (Saksamaa).
9 M. F. Boedeker vaidlustas tööandja ühepoolse otsuse muuta tema töö asukohta, kuid asus 3. juulil 2006 tööle Dortmundis oma uuel ametikohal. Seejärel esitas ta 5. juulil 2006 haiguslehe. Alates 16. augustist 2006 sai ta hüvitist Saksa haigekassalt.
10 Neil asjaoludel on M. F. Boedeker algatanud mitu kohtumenetlust Madalmaades. Neist ühe menetluse raames esitas ta hagi Kantonrechter te Tielile, nõudes esiteks, et see kohus tuvastaks, et tema töösuhtele tuleb kohaldada Madalmaade õigust, ning teiseks, et kohus tühistataks teise töölepingu ja mõistaks tema kasuks välja hüvitise. Sisulise vaheotsusega, mis hiljem apellatsiooniastmes jõusse jäeti, tühistas Kantonrechter te Tiel töölepingu alates 15. detsembrist 2007 ja mõistis M. F. Boedekeri kasuks välja brutohüvitise summas 557 651,52 eurot. See otsus muutub lõplikuks üksnes juhul, kui tuvastatakse, et töölepingule tuleb kohaldada Madalmaade õigust. Selles osas tuvastas Kantonrechter te Tiel teise otsusega, et kohaldamisele kuulub Madalmaade õigus.
11 Schleckeri apellatsioonkaebust läbi vaadates jättis Gerechtshof te Arnhem muutmata kohtuotsuse, mis käsitleb lepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramist, leides et Saksa õigust ei oleks saanud automaatselt valida. Muu hulgas leiab ta, et tulenevalt Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktist a tuleb lepingule kohaldada Madalmaade ehk selle riigi õigust, kus töötaja tegi oma põhitööd. Niisiis leidis see kohus, et erinevad asjaolud, millele Schlecker tugines ja mis puudutavad eelkõige seotust erinevate pensioni-, haigus- ja invaliidsuskindlustuse süsteemidega, ei võimalda järeldada, et tööleping oli tugevamalt seotud Saksamaaga, mistõttu ei saa nõustuda sellega, et kohaldamisele kuulub Saksa õigus.
12 Schlecker esitas Hoge Raad der Nederlandenile kassatsioonkaebuse Gerechtshof te Arnhemi otsuse peale, mis käsitleb kohaldatava õiguse kindlaksmääramist.
13 Sellega seoses väidab M. F. Boedeker, et poolte vahelisele lepingule tuleb kohaldada Madalmaade õigust ja et Schleckerit tuleb kohustada teda „Madalmaade eest vastutava isikuna” ametisse tagasi nimetama. Schlecker väidab seevastu, et kohaldada tuleb Saksa õigust, kuna kõik asjaolud viitavad tugevamale seosele Saksamaaga.
14 Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, leidis Hoge Raad der Nederlanden, et Madalmaade õigus pakub töötajale antud juhul tööandjapoolse töö asukoha muutmise vastu suuremat kaitset kui Saksa õigus. Seetõttu on nimetatud kohtul kahtlusi seoses sellega, kuidas tõlgendada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 viimast lauseosa, mis võimaldab jätta konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktides a ja b sõnaselgelt ette nähtud seotuskriteeriumidega kindlaksmääratud õiguse kohaldamata juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et tööleping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga.
15 Nendel tingimustel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse [Rooma] konventsiooni artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja ei tee lepingujärgset tööd ühes ja samas riigis mitte üksnes põhitööna, vaid teeb seda seal ka püsivalt ja katkematult, kuulub igal juhul kohaldamisele selle riigi õigus, isegi kui kõik muud asjaolud viitavad sellele, et tööleping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga?
2. Kas esimesele küsimusele jaatava vastuse andmiseks on vajalik, et tööandjal ja töötajal oli lepingut sõlmides või hiljemalt töötaja tööle asudes kavatsus, või vähemalt nad olid sellest teadlikud, et tööd tehakse püsivalt ja katkematult ühes ja samas riigis?”
Eelotsuse küsimused
16 Kõigepealt tuleb täpsustada, et 1. augustil 2004 jõustunud 19. detsembri 1988. aasta esimese protokolli lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta (EÜT 1998, C 27, lk 47) artikli 1 kohaselt on Euroopa Kohtul pädevus lahendada käesolevat eelotsusetaotlust. Lisaks on selle protokolli artikli 2 punkti a alusel Hoge Raad der Nederlandenil õigus taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse tema menetluses oleva poolelioleva kohtuasja käigus kerkinud küsimuses, mis käsitleb Rooma konventsiooni sätete tõlgendamist.
17 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma konventsiooni artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isegi juhul, kui töötaja ei tee lepingujärgset tööd ühes ja samas riigis mitte üksnes põhitööna, vaid teeb seda seal ka püsivalt ja katkematult, võib siseriiklik kohus jätta kõnealuse sätte viimase lauseosa alusel kohaldamata põhitöö tegemise riigiõiguse, kui asjaoludest tervikuna nähtub, et kõnealune leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga.
18 Seega palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada põhitöö tegemise riigiga seotuse kriteeriumi Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses seoses selle lõike 2 viimases lauseosas sätestatud võimalusega kohaldada töölepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on tugevamalt seotud.
19 Sellega seoses leidsid M. F. Boedeker, Austria valitsus ja Euroopa Komisjon, et kohus, kellel tuleb konkreetses asjas otsus teha, peab selleks, et määrata kindlaks kohaldatav õigus, hindama kõiki asjaga seotud erinevaid fakte ja asjaolusid ning et aeg, mille jooksul töötaja oma põhitööd tegelikult tegi, võib selles analüüsis olla määrava tähtsusega. Seega, kui on tuvastatud, et tööd tehti peamiselt ühes kohas pika aja jooksul, kujutab see asjaolu endast kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel otsustava tähtsusega tegurit.
20 Täpsemalt on M. F. Boedeker seisukohal, tuginedes Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktile a, et põhikohtuasjas tuleb tööandja ühepoolse töö asukoha muutmise vastu suhtes paremat kaitset pakkuvat Madalmaade õigust. Sellega seoses väidab ta nimelt, et lõike 2 viimases lauseosas sätestatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt ja kohaldada lähtuvalt töötaja kaitse põhimõttest, millel see säte põhineb, et tagada kõige soodsamate materiaalõigusnormide kohaldamine.
21 Seevastu Madalmaade valitsus leiab, et juhul, kui lepingul on tugevam seos muu riigiga kui see, kus tööd tehti, siis tuleb kohaldada kõige tugevamalt seotud riigi õigust, ehk põhikohtuasjas Saksa õigust. Nimelt muudaks sellisele lepingule Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud seotuskriteeriumi kohaldamine, isegi kui asjaolud tervikuna viitavad teisele õigussüsteemile, sisutühjaks nimetatud artikli 6 lõike 2 viimases lauseosas sätestatud erandi. Niisiis väidab see valitsus, et erandi kohaldamisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, tunnistades samas kohaldamisele kuuluvate sotsiaalkindlustuse alaste õigusnormide olulisust.
22 Kõigepealt tuleb meenutada, et Rooma konventsiooni artiklis 6 on sätestatud kollisiooninormide erieeskirjad, mis puudutavad individuaalset töölepingut ja mis teevad erandi selle konventsiooni artiklites 3 ja 4 esitatud üldeeskirjadest, mis käsitlevad vastavalt vabadust valida kohaldatav õigus ja selle valiku puudumisel kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriume (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑29/10: Koelzsch, EKL 2011, lk I‑1595, punkt 34, ja 15. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑384/10: Voogsgeerd, EKL 2011, lk I‑13275, punkt 24).
23 Nii näeb kõnealuse konventsiooni artikli 6 lõige 1 ette, et poolte valitud töölepingule kohaldatav õigus ei saa viia töötaja ilmajätmiseni kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis lepingule kohaldatava õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele.
24 Sellest tulenevalt sätestab Rooma konventsiooni artikli 6 lõige 2 omakorda spetsiifilised seotuskriteeriumid, mis võimaldavad juhul, kui pooled ei ole valikut teinud, määrata kindlaks lex contractus (eespool viidatud kohtuotsus Voogsgeerd, punkt 25).
25 Selline kriteerium on esiteks riik, kus töötaja „oma põhitööd teeb”, mis on sätestatud Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a, ja teise võimalusena, juhul kui sellist asukohta ei ole, riik, kus asub „tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud”, nagu sätestab selle konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkt b (eespool viidatud kohtuotsus Voogsgeerd, punkt 26).
26 Lisaks näeb kõnealuse lõike 2 viimane lauseosa ette, et neid kahte seotuskriteeriumi ei kohaldata, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et tööleping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust (eespool viidatud kohtuotsus Voogsgeerd, punkt 27).
27 Põhikohtuasjas, nagu nähtub ka eelotsusetaotlusest, ei ole lepingu pooled sõnaselgelt väljendanud oma valikut kindlaksmääratud õiguse kohaldamiseks. Lisaks ei vaidle põhikohtuasja pooled selle üle, et M. F. Boedeker tegi 30. novembril 1994 sõlmitud teist töölepingut täites oma põhitööd Madalmaades püsivalt ja katkematult samas riigis rohkem kui üksteist aastat.
28 Sellegipoolest leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõik muud lepingu pidepunktid viitavad tugevamale seotusele Saksamaaga. Seega soovib ta teada, kas Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a sätteid tuleb nimetatud artikli 6 lõike 2 viimase lauseosa suhtes tõlgendada laialt.
29 Nimelt, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, võib Saksa õigus olla kohaldatav, kuna asjaolud tervikuna, st see, et tööandja oli Saksa juriidiline isik, palka maksti Saksa markades (enne euro kasutuselevõttu), töötaja oli liitunud Saksa kindlustusandja pensionikindlustusskeemiga, M. F. Boedekeri elukohaks jäi Saksamaa, kus ta maksis ka sotsiaalmaksu, tööleping viitas Saksa õiguse imperatiivsetele normidele ja tööandja tasus M. F. Boedekeri reisikulud Saksamaalt Madalmaadesse, viitavad tugevamale seosele Saksamaaga.
30 Käesoleval juhul tuleb seega tuvastada, kas Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud kriteeriumi võib kõrvale jätta üksnes siis, kui ta ei loo tegelikku seost, või ka siis, kui kohus leiab, et töölepingul on tugevam seos mõne teise riigiga.
31 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktides a ja b sisalduvate normide omavahelist suhet analüüsides leidnud, et selle konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud selle riigi kriteeriumi, kus töötaja „oma põhitööd teeb”, tuleb tõlgendada laialt, samas kui sama artikli lõike 2 punktis b ette nähtud selle tegevuskoha kriteeriumi, „mille kaudu töötaja on tööle võetud”, saab kohaldada ainult siis, kui asja lahendaval kohtul ei ole võimalik kindlaks määrata riiki, kus põhitööd tehti (vt eespool viidatud kohtuotsus Koelzsch, punkt 43, ja Voogsgeerd, punkt 35).
32 Niisiis tuleb kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks võtta eelisjärjekorras arvesse kriteeriumi, mis käsitleb asjaomase töölepingu seotust kohaga, kus töötaja oma põhitööd teeb, ja selle kriteeriumi kohaldamine välistab täiendava kriteeriumi, mis käsitleb tegevuskohta, mille kaudu töötaja on tööle võetud (vt selle kohta kohtuotsus Koelzsch, punkt 43, ja kohtuotsus Voogsgeerd, punktid 32, 35 ja 39).
33 Nimelt oleks teistsugune tõlgendus vastuolus Rooma konventsiooni artikli 6 eesmärgiga tagada töötajale piisav kaitse. Nii nagu nähtub ka M. Giuliano ja P. Lagarde’i aruandest, mis käsitleb lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT 1980, C 282, lk 1), on see artikkel koostatud eesmärgiga leida sobivam regulatsioon olukordadele, kus lepingupoolte huvid ei ole samal tasandil, ning tagada kohane kaitse lepingupoolele, keda tuleb pidada lepingulises suhtes sotsiaalselt ja majanduslikult nõrgemaks pooleks (vt eespool viidatud kohtuotsused Koelzsch, punktid 40 ja 42, ja kohtuotsus Voogsgeerd, punkt 35).
34 Kuivõrd Rooma konventsiooni artikli 6 eesmärk on tagada töötajate piisav kaitse, peab see säte tagama, et töölepingule kohaldataks selle riigi õigust, millega lepingul on kõige tugevam side. Ent niisugune tõlgendus ei pea, nagu seda rõhutab ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 36, viima kõikidel juhtudel töötaja jaoks kõige soodsama õiguse kohaldamiseni.
35 Nagu tuleneb Rooma konventsiooni artikli 6 sõnastusest ja eesmärgist, peab kohus kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel lähtuma kõigepealt selle artikli lõike 2 punktides a ja b sätestatud spetsiifilistest seotuskriteeriumidest, mis vastavad üldisele seaduse ootuspärasuse nõudele ja seega õiguskindluse nõudele lepingulistes suhetes (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑133/08: ICF, EKL 2009, lk I‑9687, punkt 62).
36 Siiski, nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, kui asjaoludest tervikuna tuleneb, et töölepingul on tugevam side mõne teise riigiga, siis peab siseriiklik kohus Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktides a ja b sätestatud seotuskriteeriumid kõrvale jätma ja kohaldama selle teise riigi õigust.
37 Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib arvesse võtta töösuhte muid aspekte, kui ilmneb, et asjaolud, mis seonduvad Rooma konventsiooni artikli 6 lõikes 2 osutatud kahe seotuse kriteeriumiga, viivad järelduseni, et lepingul on tihedamad seosed mõne muu riigiga kui see, millele viitavad konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktides a ja b nimetatud kriteeriumid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Voogsgeerd, punkt 51).
38 Selline tõlgendus on pealegi kooskõlas selle uue sättesõnastusega, mis käsitleb individuaalsete töölepingutega seonduvaid kollisiooninorme ja on kehtestatud Rooma I määrusega, mis ei ole käesolevas asjas ajaliselt siiski kohaldatav. Nimelt näeb selle määruse artikli 8 lõige 4 ette, et juhul, kui asjaolude kogumist tuleneb, et kõnealusel lepingul on tugevam side mõne teise riigiga, tuleb kohaldada selle teise riigi õigust (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Koelzsch, punkt 46).
39 Eespooltoodust järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab määrama lepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaks Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 esimeses lauseosas määratletud seotuskriteeriumide alusel ja eelkõige selle kõike punktis a nimetatud põhitöö tegemise koha kriteeriumi alusel. Siiski tuleb sama lõike viimase lauseosa kohaselt juhul, kui lepingul on tugevam seos mõne teise riigiga kui see, kus põhitööd tehti, põhitöö tegemise asukoha riigi õigus kõrvale jätta ja kohaldada selle teise riigi õigust.
40 Selleks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul arvesse võtta töösuhet iseloomustavate asjaolude kogumit ja arvestada seda asjaolu või neid asjaolusid, mis on tema arvates kõige kaalukamad. Nii nagu leidis komisjon ja viitas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 66, ei või kohus, kellel tuleb teha konkreetse juhtumi kohta otsus, automaatselt järeldada, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud norm tuleb kõrvale jätta üksnes selle tõttu, et arvukad muud asjakohased asjaolud, välja arvatud tegeliku töö tegemise koha kriteerium, osutavad mõnele teisele riigile.
41 Olulistest seotuskriteeriumidest tuleb seevastu eelkõige arvesse võtta seda riiki, kus töötaja maksab oma tegevusest saadud tuluga seotud makse, ning seda riiki, mille sotsiaalkindlustussüsteemi ja erinevate pensioni-, haigus- ja invaliidusukindlustuse süsteemidega ta liitunud on. Lisaks peab siseriiklik kohus arvestama ka juhtumi asjaolusid tervikuna, eelkõige palga või muude töötingimuste kindlaksmääramise parameetreid.
42 Eeltoodust tuleneb, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isegi juhul, kui töötaja teeb lepingujärgset tööd põhitööna püsivalt ja katkematult ühes ja samas riigis, võib siseriiklik kohus jätta kõnealuse sätte viimase lauseosa alusel kohaldamata selles riigis kohaldatava õiguse, kui asjaoludest tervikuna nähtub, et kõnealune leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga.
43 Neil asjaoludel ei ole teisele eelotsuse küsimusele vaja vastata.
44 Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isegi juhul, kui töötaja teeb lepingujärgset tööd põhitööna püsivalt ja katkematult ühes ja samas riigis, võib siseriiklik kohus jätta kõnealuse sätte viimase lauseosa alusel kohaldamata põhitöö tegemise asukoha riigis kohaldatava õiguse, kui asjaoludest tervikuna nähtub, et kõnealune leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga.
Kohtukulud
45 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Roomas 19. juunil 1980 allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isegi juhul, kui töötaja teeb lepingujärgset tööd põhitööna püsivalt ja katkematult ühes ja samas riigis, võib siseriiklik kohus jätta kõnealuse sätte viimase lauseosa alusel kohaldamata põhitöö tegemise asukoha riigis kohaldatava õiguse, kui asjaoludest tervikuna nähtub, et kõnealune leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga.
Allkirjad