Language of document : ECLI:EU:T:2019:155

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

12. märts 2019(*)

EAGF – Rahastamisest välja jäetud kulud – Itaalia tehtud kulutused – Suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutine kava – Määrus (EÜ) nr 320/2006 – Määrus (EÜ) nr 968/2006 – Määrus (EÜ) nr 1290/2005 – 24-kuuline tähtaeg – Mõiste „mitmeaastane meede“ – Ümberkorraldusabi andmise tingimused – Mõiste „tootmisseade“ – Silode liigitamine – Mõiste „täielik demonteerimine“ – Dokumendi VI/5330/97 2. lisa – Raskused liidu õigusaktide tõlgendamisel – Lojaalne koostöö – Õiguspärane ootus – Ne bis in idem – Tapatoetus – Põllumajandustoodete teavitamis- ja müügiedendusmeetmed – Hilinenud maksed – Tõendid erandlike haldustingimuste kohta – Võrdne kohtlemine – Tõlkeviga liidu määruse ühes keeleversioonis – Liikmesriigile finantskorrektsiooni määramine

Kohtuasjas T‑135/15,

Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Colelli,

hageja,

keda toetavad

Prantsuse Vabariik, esindajad: D. Colas ja S. Horrenberger,

ja

Ungari, esindajad: M. Z. Fehér ja G. Koós,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Bianchi, P. Ondrůšek ja I. Galindo Martín, hiljem D. Bianchi, P. Ondrůšek,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue osaliselt tühistada komisjoni 16. jaanuari 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/103, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 16, lk 33), osas, mis käsitleb Itaalia Vabariigi tehtud teatavaid kulutusi,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud J. Schwarcz ja C. Iliopoulos (ettekandja),

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. septembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 Määrus (EÜ) nr 320/2006

1        Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas 20. veebruaril 2006 määruse (EÜ) nr 320/2006, millega luuakse ajutine kava suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2006, L 58, lk 42). Määrust nr 320/2006 on mitu korda muudetud ja viimati tehti seda nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 72/2009, milles käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika muudatusi, muutes määrusi (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 320/2006, (EÜ) nr 1405/2006, (EÜ) nr 1234/2007, (EÜ) nr 3/2008 ja (EÜ) nr 479/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1883/78, (EMÜ) nr 1254/89, (EMÜ) nr 2247/89, (EMÜ) nr 2055/93, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 2596/97, (EÜ) nr 1182/2005 ja (EÜ) nr 315/2007 (ELT 2009, L 30, lk 1). Käesolevas kohtuasjas käsitletavatele asjaoludele kohaldatakse määrust nr 320/2006 määrusega nr 72/2009 muudetud redaktsioonis.

2        Määruse nr 320/2006 põhjendused 1 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      […] Ühenduse suhkrutootmis- ja -kaubandussüsteemi ühtlustamiseks rahvusvaheliste nõuetega ning selle konkurentsivõime tagamiseks tulevikus tuleb käivitada põhjalik ümberkorraldusprotsess, mis toob kaasa mittetasuva tootmisvõimsuse märgatava vähenemise ühenduses. Selleks tuleks suhkru uue ja toimiva ühise turukorralduse rakendamise eeltingimusena kehtestada eraldiseisev ja autonoomne ajutine kava ühenduse suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks. […]

(5)      Tuleks sisse viia kaalukas majandussoodustus piisava ümberkorraldusabi kujul, et madalaima tootlikkusega suhkruettevõtjad loobuksid oma kvoodikohasest tootmisest. Sel eesmärgil tuleks näha ette ümberkorraldusabi, mis innustaks loobuma suhkru kvoodikohasest tootmisest ja asjaomastest kvootidest ning samal ajal võimaldaks võtta piisavalt arvesse tootmisest loobumisega seotud sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kohustusi. Abi peaks olema kättesaadav nelja turustusaasta jooksul, et vähendada tootmist ulatuses, mis tagaks ühenduses tasakaalustatud turuolukorra.“

3        Määruse nr 320/2006 artiklis 1 „Ajutine ümberkorraldusfond“ on sätestatud:

„1.      Käesolevaga asutatakse ajutine fond suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses (edaspidi „ümberkorraldusfond“). […]

Ümberkorraldusfond moodustab osa Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust. Alates 1. jaanuarist 2007 moodustab ümberkorraldusfond osa Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF).

2.      Ümberkorraldusfondist rahastatakse käesoleva määruse artiklites 3, 6, 7, 8 ja 9 ette nähtud meetmetest tulenevaid kulutusi.

[…]

4.      Käesolevat määrust ei kohaldata asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud äärepoolseimate piirkondade suhtes“.

4        Määruse nr 320/2006 artiklis 3 „Ümberkorraldusabi“ on sätestatud:

„1.      Igal ettevõtjal, kes toodab suhkrut, isoglükoosi või inuliinisiirupit ja kellele on eraldatud kvoot 1. juuliks 2006 […], on õigus ümberkorraldusabile iga loovutatud kvooditonni eest tingimusel, et ühel turustusaastal (kas 2006/2007, 2007/2008, 2008/2009, või 2009/2010) ettevõtja:

a)      loobub oma ühele või mitmele tehasele määratud kvoodist ja demonteerib täielikult asjaomaste tehaste tootmisseadmed,

või

b)      loobub oma ühele või mitmele tehasele määratud kvoodist, demonteerib osaliselt asjaomaste tehaste tootmisseadmed ega kasuta asjaomaste tehaste allesjäänud tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks,

[…]

3.      Tootmisseadmete täielikuks demonteerimiseks tuleb:

a)      peatada lõplikult ja täielikult suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi tootmine asjaomases tootmisrajatistes;

b)      sulgeda asjaomane vabrik/asjaomased vabrikud ja demonteerida nende tootmisseadmed artikli 4 lõike 2 punktis d osutatud ajavahemiku jooksul;

ning

c)      taastada vabriku ümbruse hea keskkonnaseisund ja hõlbustada tööjõu ümberpaigutamist artikli 4 lõike 2 punktis f osutatud ajavahemiku jooksul. […]

4.      Tootmisseadmete osaliseks demonteerimiseks tuleb:

a)      peatada lõplikult ja täielikult asjaomase suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi tootmine asjaomases tootmisrajatises;

b)      demonteerida tootmisseadmed, mida ei asuta kasutama uueks tootmistegevuseks ning mis on ette nähtud […] punktis a osutatud toodete tootmiseks […];

c)      taastada vabriku ümbruse hea keskkonnaseisund ja hõlbustada tööjõu ümberpaigutamist artikli 4 lõike 2 punktis f osutatud ajavahemiku jooksul […]

5.      Ümberkorraldusabi summa iga loobutud kvooditonni kohta on:

a)      lõike 1 punktis a osutatud juhul:

–        730,00 [eurot] turustusaastal 2006/2007,

–        730,00 [eurot] turustusaastal 2007/2008,

–        625,00 [eurot] turustusaastal 2008/2009,

–        520,00 [eurot] turustusaastal 2009/2010,

b)      lõike 1 punktis b osutatud juhul:

–        547,50 [eurot] turustusaastal 2006/2007,

–        547,50 [eurot] turustusaastal 2007/2008,

–        468,75 [eurot] turustusaastal 2008/2009,

–        390,00 [eurot] turustusaastal 2009/2010,

[…]“.

5        Lisaks on määruse nr 320/2006 artiklis 4 „Ümberkorraldusabi taotlemine“ sätestatud:

„1.      Ümberkorraldusabi taotlused esitatakse asjaomasele liikmesriigile selle aasta 31. jaanuariks, mis eelneb turustusaastale, mille jooksul kvoodist loobutakse.

[…]

2.      Ümberkorraldusabi taotlused sisaldavad järgmist:

a)      ümberkorraldusplaan;

[…]

c)      kohustus loobuda asjaomasel turustusaastal asjakohasest kvoodist;

d)      artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud juhul kohustus demonteerida täielikult tootmisseadmed asjaomase liikmesriigi poolt määratava aja jooksul;

e)      artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud juhul kohustus demonteerida osaliselt tootmisseadmed asjaomase liikmesriigi poolt määratava aja jooksul ning mitte kasutada tootmiskohta ja allesjäänud tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks;

[…]

3.      Lõike 2 punktis a osutatud ümberkorraldusplaan sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

[…]

c)      asjaomaste tootmisseadmete täielik tehniline kirjeldus;

d)      äriplaan, milles esitatakse üksikasjad vabriku või vabrikute sulgemise ning tootmisseadmete täieliku või osalise demonteerimise viiside, ajakava ja kulude kohta;

[…]

h)      finantsplaan, milles esitatakse üksikasjad kõikide ümberkorraldusplaaniga seotud kulude kohta“.

6        Määruse nr 320/2006 artiklis 5 „Ümberkorraldusabi käsitlev otsus ja kontrollid“ on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid teevad otsuse ümberkorraldusabi andmise kohta artikli 3 lõikes 2 osutatud turustusaastale eelneva aasta veebruari lõpuks. Otsus turustusaasta 2006/2007 kohta võetakse siiski vastu 30. septembriks 2006.

[…]

2.      Ümberkorraldusabi antakse, kui liikmesriik on teinud pärast põhjalikku kontrollimist kindlaks, et:

–        taotlus sisaldab artikli 4 lõikes 2 osutatud elemente;

–        ümberkorraldusplaan sisaldab artikli 4 lõikes 3 osutatud elemente;

–        ümberkorraldusplaanis kirjeldatud meetmed ja tegevused on kooskõlas asjakohaste ühenduse ja liikmesriikide õigusaktidega;

–        […]

3.      Kui lõike 2 esimeses kolmes taandes osutatud üks tingimus või mitu tingimust ei ole täidetud, saadetakse ümberkorraldusabi taotlus taotlejale tagasi. Taotlejat teavitatakse täitmata tingimustest. Seejärel võib taotleja oma taotluse kas tagasi võtta või seda täiendada.

[…]“.

7        Määruse nr 320/2006 artikli 10 lõikes 4 on sätestatud:

„Artiklis 3 osutatud ümberkorraldusabi makstakse kahes osas:

–        40% artikli 3 lõikes 2 osutatud turustusaasta juunis

ja

–        60% järgneva turustusaasta veebruaris.

Komisjon võib siiski otsustada jagada alljärgnevas teises taandes osutatud osamakse kaheks […].“

8        Lõpuks on määruse nr 320/2006 artiklis 14 „Määruse (EÜ) nr 1290/2005 muutmine“ sätestatud:

„Määrust (EÜ) nr 1290/2005 muudetakse järgmiselt.

1.      Artikli 3 lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:

„e)      […] määruse […] nr 320/2006 […] artiklites 3, 6, 7, 8 ja 9 ettenähtud ümberkorraldusabi, mitmekesistamiseks ettenähtud abi, mitmekesistamiseks ettenähtud täiendav abi ja üleminekuabi.“

[…]“.

 Määrus (EÜ) nr 968/2006

9        Euroopa Komisjon kehtestas 27. juunil 2006 määruse (EÜ) nr 968/2006, millega kehtestatakse määruse nr 320/2006 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2006, L 176, lk 32). Määrust nr 968/2006 on mitu korda muudetud ja viimati tehti seda komisjoni 13. juuli 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 672/2011, millega muudetakse määrust [nr 968/2006] (ELT 2011, L 184, lk 1). Käesolevas kohtuasjas käsitletavatele asjaoludele kohaldatakse määrust nr 968/2006 määrusega nr 672/2011 muudetud redaktsioonis.

10      Määruse nr 968/2006 põhjendus 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Seoses kvootidest loobumisega on […] määruse […] nr 320/2006 artiklis 3 sätestatud tootmisseadmete täieliku või osalise demonteerimise võimalused, millest tulenevad erinevad ümberkorraldusabi summad. Samal ajal kui nimetatud kahe võimaluse suhtes rakendatavate tingimuste puhul tuleks arvestada asjaolu, et suurem ümberkorraldusabi summa antakse täieliku demonteerimise korral sellega seotud suuremate kulutuste tõttu, peetakse asjakohaseks võimalust lubada säilitada vabriku need osad, mis ei moodusta tootmisliini osa, kui neid on võimalik kasutada muudel ümberkorralduskavas ette nähtud eesmärkidel, eriti kui selline kasutus loob töökohti. Teisalt tuleks seadmed, mis ei ole otseselt suhkrutootmisega seotud, demonteerida, kui neile ei ole mõistliku ajavahemiku jooksul leitud alternatiivset kasutust ning nende säilitamine oleks keskkonnale kahjulik.“

11      Määruse nr 968/2006 artiklis 4 „Tootmisseadmete demonteerimine“ on sätestatud:

„1.      Määruse […] nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral käsitleb tootmisseadmete demonteerimise nõue järgmist:

a)      kõiki seadmeid, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks, nagu suhkrupeedi, suhkruroo, teravilja ja siguri ladustamiseks, analüüsimiseks, pesemiseks ja tükeldamiseks vajalikke seadmeid; kõiki seadmeid suhkrupeedist või suhkruroost suhkru, teraviljast tärklise, tärklisest glükoosi või sigurist inuliini ekstraheerimiseks ja tootmiseks või kontsentreerimiseks;

b)      muude kui punktis a nimetatud rajatiste ja seadmete osa, mis on otseselt seotud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmisega ja mis on vajalik loovutatud kvoodiga hõlmatud toodangu käitlemiseks, isegi kui seda oleks võimalik kasutada muuks tootmiseks, näiteks veekuumutus- ja -töötlemisseadmed ning energiatootmisseadmed; suhkrupeedi pressimisjääkide ja melassi töötlemise seadmed; tehasesisesed transpordiseadmed;

c)      kõiki muid seadmeid, nagu pakendamisseadmed, mis jäävad kasutamata ning mis tuleb keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada.

2.      Määruse […] nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud osalise demonteerimise korral puudutab tootmisseadmete demonteerimise nõue käesoleva artikli lõikes 1 osutatud seadmeid, mida ei kavatseta tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks vastavalt ümberkorralduskavale.“

12      Määruse nr 968/2006 artiklis 6 „Liikmesriikide kohustused“ on sätestatud:

„1.      Hiljemalt 20 päeva pärast artikli 2 lõikes 3 osutatud konsultatsioonikutse koopia saamist teavitab liikmesriik ümberkorralduskavaga seotud isikuid oma otsusest järgmise kohta:

[…]

b)      hiljemalt 30. septembril 2010 lõppev ajavahemik, mis määratakse tootmisseadmete demonteerimiseks ning määruse […] nr 320/2006 artikli 3 lõike 3 punktis c ja artikli 3 lõike 4 punktis c osutatud sotsiaalsete või keskkonnaalaste kohustuste täitmiseks;

[…]

Erandina [lõike 1] punktist b võivad liikmesriigid asjaomase ettevõtja põhjendatud taotluse korral lubada [lõike 1 punktis b] kindlaks määratud tähtaega pikendada kuni 31. märtsini 2012. Sel juhul esitab ettevõtja muudetud ümberkorralduskava vastavalt artiklile 11.

[…]“.

13      Määruse nr 968/2006 artiklis 9 „Ümberkorraldusabi saamise õigus“ on sätestatud:

„[…]

2.      Et taotlus loetaks kõlblikuks, tuleb ümberkorralduskavas

a)      esitada kokkuvõte peamistest eesmärkidest, meetmetest ja tegevustest, samuti nende meetmete ja tegevuste maksumusest, rahastamiskavast ja ajakavadest;

b)      täpsustada iga asjaomase vabriku puhul loovutatava kvoodi suurus, mis peab olema täielikult või osaliselt demonteeritavast tootmisvõimsusest väiksem või sellega võrdne;

c)      esitada tõend selle kohta, et tootmisseadmed demonteeritakse täielikult või osaliselt ning viiakse tootmiskohast ära;

[…]

e)      selgelt määratleda kõik tegevused ja kulutused, mida rahastab ümberkorraldusfond, ja vajaduse korral muud seotud elemendid, mida kavatsetakse rahastada teistest ühenduse fondidest.

3.      Kui lõikega 2 ettenähtud tingimused ei ole täidetud, teavitab liikmesriik taotlejat põhjustest ja määrab määruse […] nr 320/2006 artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku piires tähtaja ümberkorralduskava korrigeerimiseks.

Liikmesriik otsustab korrigeeritud taotluse kõlblikkuse üle 15 tööpäeva jooksul pärast esimeses lõigus osutatud tähtaja lõppu, ent vähemalt 10 tööpäeva enne määruse […] nr 320/2006 artikli 5 lõikes 1 sätestatud tähtaega.

Kui korrigeeritud taotlust ei esitata tähtaegselt või see loetakse taas kõlbmatuks, lükatakse ümberkorraldusabi taotlus tagasi ning liikmesriik teavitab sellest taotlejat ja komisjoni viie tööpäeva jooksul. Samalt taotlejalt laekunud uut taotlust käsitletakse artiklis 8 osutatud kronoloogilises järjekorras.

[…]“.

14      Määruse nr 968/2006 artikli 10 lõikes 4 on sätestatud:

„Liikmesriigid teavitavad taotlejaid kõlblikule ümberkorralduskavale vastava ümberkorraldusabi andmisest hiljemalt määruse […] nr 320/2006 artikli 5 lõikes 1 sätestatud tähtajaks. Liikmesriigi pädev asutus saadab komisjonile heakskiidetud ümberkorralduskava täieliku koopia.“

15      Määruse nr 968/2006 artiklis 11 „Ümberkorralduskava muutmine“ on sätestatud:

„1.      Niipea kui ümberkorraldusabi on antud, võtab taotleja kõik heakskiidetud ümberkorralduskavas kirjeldatud meetmed ning täidab ümberkorraldusabi taotluses võetud kohustused.

2.      Liikmesriik nõustub kõikide heakskiidetud ümberkorralduskavas tehtavate muudatustega vastavalt asjaomase ettevõtja sooviavaldusele, milles

a)      selgitatakse põhjuseid ja rakendamisel esinenud probleeme;

b)      tuuakse välja muudatused või uued kavandatavad meetmed ning nende oodatavad tulemused;

c)      täpsustatakse mõju finantsasjadele ja ajakavale.

Muudatustega ei tohi muuta antava ümberkorraldusabi kogusummat ega vastavalt määruse […] 320/2006 artiklile 11 makstavaid ajutisi ümberkorraldusmakseid.

Liikmesriik teavitab komisjoni muudetud ümberkorralduskavast.“

16      Määruse nr 968/2006 artiklis 16 „Ümberkorraldusabi maksmine“ on sätestatud:

„1.      Määruse […] nr 320/2006 artikli 10 lõikes 4 osutatud ümberkorraldusabi iga osamakse tegemise tingimuseks on sellise tagatise esitamine, mille suurus on 120% asjaomase osamakse summast.

[…]“.

17      Määruse nr 968/2006 artiklis 22 „Tagatiste vabastamine“ on sätestatud:

„1.      Artikli 16 lõikes 1 […] ning artikli 18 lõikes 2 osutatud tagatised vabastatakse tingimusel, et:

a)      kõik ümberkorralduskavas, riiklikes ümberkorraldusprogrammides ja äriplaanis ette nähtud meetmed ja tegevused on rakendatud;

b)      artikli 23 lõikes 2 osutatud lõpparuanne on esitatud;

c)      liikmesriigid on teinud artiklis 25 osutatud kontrollid;

[…]

3.      Välja arvatud vääramatu jõuga seotud juhtudel, jäädakse tagatisest ilma, kui lõikes 1 osutatud tingimused ei ole hiljemalt 30. septembril 2012 täidetud.“

18      Määruse nr 968/2006 artiklis 25 „Kontroll“ on sätestatud:

„1.      Iga ettevõtjat ja tootmiskohta, mille osas saadakse toetust ümberkorraldusfondi alusel, kontrollib liikmesriigi pädev asutus kolme kuu jooksul pärast artikli 23 lõikes 2 osutatud tähtaega.

Kontrollitakse ümberkorralduskava või äriplaani järgimist ning ettevõtja poolt arenguaruandes esitatud teabe täpsust ja täielikkust. Ümberkorralduskavaga seotud esimese kontrolli käigus kontrollitakse samuti ettevõtja poolt ümberkorraldusabi taotluses esitatud mis tahes täiendavat teavet, eelkõige määruse […] nr 320/2006 artikli 4 lõike 2 punktis b osutatud kinnitust.

2.      Kontroll peab igal juhul hõlmama kõiki määruse […] nr 320/2006 artikli 4 lõikes 3 osutatud ümberkorralduskava elemente. […]“.

19      Lisaks on määruse nr 968/2006 artiklis 26„Tagasinõudmine“ sätestatud:

„1.      Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui abisaaja ei täida ühte või enamat kohustust ümberkorralduskava, äriplaani või riikliku ümberkorraldusprogrammi alusel, nõutakse asjaomas(t)e kohustus(t)e osas antud abi tagasi, välja arvatud vääramatu jõu korral.

[…]“.

20      Lõpuks on määruse nr 968/2006 artiklis 27 „Karistused“ sätestatud:

„1.      Kui abisaaja ei täida ühte või enamat kohustust ümberkorralduskava, äriplaani või riikliku ümberkorraldusprogrammi alusel, peab ta maksma summa, mis on 10% artikli 26 alusel tagasinõutavast summast.

[…]“.

 Vaidluse taust

 Vaidlustatud otsus

21      Komisjon määras 16. jaanuari 2015. aasta rakendusotsusega (EL) 2015/103, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 16, lk 33, edaspidi „vaidlustatud otsus“), Itaalia Vabariigile muu hulgas järgmised korrektsioonid:

–        korrektsioon summas 90 498 735,16 eurot, mis on seotud Itaalia Vabariigi poolt suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutustega, kuna ümberkorraldusabi saajad ei ole likvideerinud kõiki suhkru tootmise seadmeid (eelarveaastad 2007, 2008 ja 2009);

–        korrektsioon summas 1 607 257,90 eurot tapatoetuse jääksumma maksmisega hilinemise tõttu taotlusaastal 2004 (eelarveaasta 2010);

–        kindla määraga korrektsioon summas 1 198 831,03 eurot põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmetega seotud teatud kulutuste hilinenult hüvitamise tõttu (eelarveaastad 2009 ja 2010).

22      Itaalia Vabariik vaidlustas käsitletavas hagis need kolm eespool punktis 21 nimetatud korrektsiooni.

 Suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutustega seotud finantskorrektsioon

23      Komisjoni talitused viisid 2010. aasta septembris Itaalias läbi uurimise, mis puudutas Itaalia teatud suhkrutootmisettevõtjatele eelarveaastatel 2007, 2008 ja 2009 antud abi suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks (edaspidi „uurimine EX/2010/010/IT“).

24      Komisjon teavitas 9. detsembri 2010. aasta kirjas, mis saadeti Itaalia ametiasutustele komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artikli 11 lõike 1 esimese lõigu alusel, uurimise EX/2010/010/IT tulemustest, mis olid kõnealusele kirjale lisatud (edaspidi „esimene 9. detsembri 2010. aasta teade“).

25      Esimesest 9. detsembri 2010. aasta teatest nähtub, et komisjoni arvates ei olnud Itaalia ametiasutused täielikult järginud Euroopa Liidu õigusakte, mis puudutavad tootmisseadmete täielikuks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi andmise tingimusi, sest ta oli tuvastanud, et mitmes seda abi taotlenud Itaalia ettevõtjale kuuluvas suhkru tootmisüksuses olid jäetud alles silod (edaspidi „vaidlusalused silod“). Komisjon tõi selles osas esile, et need ettevõtjad ei vasta täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamise tingimustele, kui nad ei vii ümberkorralduskava täielikult ellu ja kui ei lammutata tootmistegevusega seotud hooneid, sealhulgas vaidlusaluseid silosid. Lõpuks palus komisjon Itaalia ametiasutustel teatada, kas kõnealused silod on endiselt alles nendes suhkru tootmise üksustes, kuhu komisjoni ametnikud ei olnud tagasi läinud.

26      Itaalia ametiasutused vastasid esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates esitatud komisjoni märkustele 9. veebruari 2011. aasta kirjaga.

27      Komisjon kutsus 18. aprillil 2011 Itaalia ametiasutused kahepoolsetele läbirääkimistele, mis toimusid Brüsselis (Belgia) 4. mail 2011.

28      Nende läbirääkimiste protokoll edastati Itaalia ametiasutustele komisjoni 26. juuli 2011. aasta kirjaga. Nad esitasid oma märkused kõnealuse protokolli kohta 2. novembril 2011.

29      Komisjon teavitas 16. augusti 2012. aasta kirjaga, mis saadeti vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmandale lõigule (edaspidi „16. augusti 2012. aasta ametlik teade“), Itaalia ametiasutusi, et ta kavatseb arvata liidu rahastamisest välja 90 498 735,15 euro suuruse summa, kuna ei ole järgitud täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi tingimusi, mis on sätestatud määruse nr 320/2006 artikli 3 lõikes 3 ja määruse nr 968/2006 artikli 4 lõikes 2.

30      Itaalia ametiasutused pöördusid 11. oktoobril 2012 määruse nr 885/2006 artikli 16 alusel lepitusorgani poole, kes esitas oma aruande 10. veebruaril 2013.

31      Euroopa Kohus otsustas 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) sisuliselt, et mõiste „tootmisseadmed“ määruse nr 320/2006 artiklite 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses hõlmab silosid, mis on mõeldud ümberkorraldusabi saaja suhkru ladustamiseks. Euroopa Kohus leidis siiski, et see ei ole nii kahel juhul: esiteks silode puhul, mida kasutatakse üksnes sellise kvoodikohase suhkru ladustamiseks, mille on valmistanud teised tootjad või mis on viimaste käest ostetud, ning teiseks selliste silode puhul, mida kasutatakse üksnes turunduslikul eesmärgil mujal toodetud suhkru pakendamiseks või pakkimiseks.

32      Komisjon määras 28. märtsi 2014. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele kahekuulise tähtaja täiendavate märkuste esitamiseks, seda eelkõige eespool punktis 31 viidatud Euroopa Kohtu otsuse kuulutamise järelmite kohta ning selliste tõendite esitamiseks, millest nähtuks, et enne ümberkorraldusabi taotluste esitamist kasutati vaidlusaluseid silosid üksnes teiste tootjate kvoodikohase suhkru ladustamiseks ja pakendamiseks.

33      Itaalia ametiasutused vaidlustasid 30. mai 2014. aasta kirjas komisjoni seisukoha, mille kohaselt tuleb hinnates, kas asjaomased silod kuuluvad mõiste „tootmisseadmed“ alla, võtta arvesse, mil viisil neid kasutati ümberkorraldusabi taotlemise kuupäeval.

34      Komisjon kinnitas 12. detsembril 2014 heaks kiidetud koondaruandes oma ettepanekut jätta liidu rahastamisest välja 90 498 735,16 euro suurune summa.

 Finantskorrektsioon, mis määrati tapatoetuse jääksumma maksmisega hilinemise tõttu taotlusaastal 2004

35      Komisjoni talitused viisid Itaalias läbi uurimise tapatoetuse suhtes, mis käsitles maksetähtaegadest kinni pidamata jätmist ning 2010. eelarveaastal maksete ülemmäära ületamist.

36      Komisjon teatas Itaalia ametiasutustele 14. veebruari 2011. aasta kirjas määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu alusel oma kontrolli tulemustest. Viimati nimetatud vastasid sellele teatele 8. märtsi 2011. aasta kirjaga.

37      Komisjoni teenistused ja Itaalia ametiasutused kohtusid 15. juunil 2011 Brüsselis kahepoolsetel läbirääkimistel. Nende läbirääkimiste protokoll edastati Itaalia ametiasutustele 3. augustil 2011. Nad esitasid oma märkused 5. oktoobril 2011.

38      Komisjon kordas oma seisukohta 18. jaanuari 2012. aasta kirjas, mis saadeti vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 teisele lõigule, ja Itaalia ametiasutused vastasid sellele 27. märtsi 2012. aasta kirjaga.

39      Komisjon tegi Itaalia ametiasutustele 30. oktoobri 2013. aasta kirjas, mis saadeti määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu alusel, ametlikult teatavaks kavandatud korrektsiooni hinnangulise summa, milleks oli 7 643 605,11 eurot, mis muu hulgas oli määratud tapatoetuse maksmisega hilinemise tõttu taotlusaastal 2004, mille jääksumma maksti abisaajatele välja 30. oktoobril ja 3. novembril 2009.

40      Itaalia ametiasutused pöördusid 10. detsembril 2013 lepitusorgani poole. Nimetatu esitas aruande 6. mail 2014.

41      Komisjon teatas 2. juuli 2014. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele oma lõpliku seisukoha, milles ta kinnitas 7 643 605,11 euro suuruse kindla määraga finantskorrektsiooni, millest 1 607 275,90 euro suurune summa on määratud taotlusaastal 2004 tapatoetuse jääksumma maksmise hilinemise tõttu, sest need summad maksti välja 2010. eelarveaastal.

 Finantskorrektsioon, mis määrati põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmetega seotud teatud kulutuste hilinenult väljamaksmise tõttu

42      Komisjoni teenistused viisid 2009. aasta 30. novembrist 4. detsembrini Itaalias läbi uurimise, mis puudutas põllumajandussaaduste ja -toodetega seotud teavitamis- ja müügiedendusmeetmeid siseturul ning kolmandates riikides ja käsitles eelarveaastaid 2008–2010.

43      Komisjon teatas Itaalia ametiasutustele 27. aprilli 2010. aasta kirjas määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu alusel oma kontrolli tulemustest. Itaalia ametiasutused vastasid sellele teatele 5. juuli 2010. aasta kirjaga.

44      Komisjoni teenistused ja Itaalia ametiasutused kohtusid 18. novembril 2010 Brüsselis kahepoolsetel läbirääkimistel. Nende läbirääkimiste protokoll edastati Itaalia ametiasutustele 31. jaanuaril 2011. Nad esitasid oma märkused 30. märtsil 2011.

45      Komisjon tegi Itaalia ametiasutustele 17. aprilli 2013. aasta kirjas, mis saadeti määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu alusel, ametlikult teatavaks kavandatud korrektsiooni hinnangulise summa, milleks oli 2 844 470,65 eurot eelarveaastate 2008 (üksnes alates 30. maist 2008), 2009 ja 2010 kohta.

46      Itaalia ametiasutused pöördusid 3. juunil 2013 lepitusorgani poole. Nimetatu esitas aruande 29. novembril 2013.

47      Komisjon tegi oma lõpliku seisukoha Itaalia ametiasutustele teatavaks 27. mai 2014. aasta kirjas, milles ta määras muu hulgas 1 198 831,03 euro suuruse kindlasummalise finantskorrektsiooni, kuna hilinenult oli tehtud makseid siseturul ja kolmandates riikides eelarveaastatel 2009 ja 2010 võetud põllumajandussaaduste ja -toodetega seotud teavitamis- ja müügiedendusmeetmete eest.

 Menetlus ja poolte nõuded

48      Itaalia Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. märtsil 2015.

49      Üldkohtu kantseleisse vastavalt 22. ja 25. juunil 2015 saabunud avaldustes palusid Prantsuse Vabariik ja Ungari luba astuda menetlusse Itaalia Vabariigi nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja presidendi 22. juuli 2015. aasta otsustega anti neile luba menetlusse astuda.

50      Itaalia Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, mis käsitleb teatavaid Itaalia Vabariigi kulutusi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

51      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

52      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

53      Ungari palub Üldkohtul vaidlustatud otsus osaliselt tühistada.

54      Üldkohtu kantselei 14. juuni 2016. aasta kirjaga teavitati pooli Üldkohtu kodade koosseisu muutumisest ja Üldkohtu presidendi otsusest määrata kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes oli määratud kolmandasse kotta.

55      Üldkohtu kantselei 3. oktoobri 2016. aasta kirjas teavitati pooli vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõikele 5 Üldkohtu kodade koosseisu muutumisest ja ettekandja-kohtuniku määramisest neljandasse kotta, millele määrati seetõttu lahendamiseks käesolev kohtuasi.

56      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse ja esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused ning palus neil esitada teatud dokumendid. Pooled täitsid menetlust korraldavad meetmed määratud tähtaja jooksul.

57      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 12. septembri 2017. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

58      Itaalia Vabariik põhjendab hagi kuue väitega.

59      Neli esimest väidet on esitatud põhjendamaks nõuet tühistada Itaalia Vabariigi poolt suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutuste suhtes määratud korrektsioon. Esimene väide käsitleb sisuliselt nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artikli 31 lõike 4, kaitseõiguste ja võistlevuse põhimõtte rikkumist ning ebapiisavat põhjendamist. Teise väite sisu kohaselt on rikutud määruse nr 885/2006 artikli 11 lõiget 1, määrust nr 320/2006, määrust nr 968/2006 ja 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737). Kolmas väide käsitleb sisuliselt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte, lojaalse koostöö põhimõtte, ne bis in idem põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist. Neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku, määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku ja komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokumendis VI/5330/97 „Juhised EAGFi tagatisfondi raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise otsuse koostamisel finantstagajärgede arvutamiseks“ (edaspidi „dokument VI/5330/97“) esitatud juhiseid ja põhjendamiskohustust ning hindamata jäeti lepitusorgani seisukoht.

60      Viies väide on esitatud põhjendamaks nõuet tühistada finantskorrektsioon, mida kohaldati tapatoetuse jääksumma maksmisega hilinemise tõttu taotlusaastal 2004 ja see käsitleb komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 883/2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 rakenduseeskirjad seoses makseasutuste raamatupidamisarvestuse, kulu- ja tuludeklaratsioonide ning kulude hüvitamise tingimustega Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2006, L 171, lk 1), artikli 9 lõike 3 ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning faktiliste asjaolude moonutamist.

61      Kuues väide on esitatud põhjendamaks nõuet tühistada põllumajandustoodete ja ‑saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmetega seotud teatud kulutuste hilinenult hüvitamise tõttu määratud finantskorrektsioon ja see käsitleb komisjoni 5. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 501/2008, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 3/2008 (põllumajandussaaduste ja -toodete teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta siseturul ja kolmandates riikides) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2008, L 147, lk 3), artikli 20, õiguspärase ootuse põhimõtte ja liikmesriikidele finantskorrektsioonide määramise põhimõtte rikkumist.

 Esimene väide, mis puudutab määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4, kaitseõiguste ja võistlevuse põhimõtte rikkumist ning ebapiisavaid põhjendusi

62      Esimene väide koosneb sisuliselt kolmest osast. Esimene väiteosa käsitleb määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 rikkumist. Teise osa kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet. Kolmas osa puudutab sisuliselt vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendamist.

 Esimese väite esimene osa, mis käsitleb määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 rikkumist

63      Itaalia Vabariik kritiseerib sisuliselt komisjoni seisukohta, et ümberkorraldusabi on seotud mitmeaastase meetmega määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b tähenduses ja seetõttu võib finantskorrektsioon käesoleval juhul hõlmata kõiki suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutusi. Nii toimides rikkus komisjon väidetavalt määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 4.

64      Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

65      Käesoleval juhul tuleb teha kindlaks, kas komisjonil oli õigus võtta määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b alusel vaidlusaluse finantskorrektsiooni arvutamisel arvesse kõik Itaalia Vabariigi poolt suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutused või oleks ta pidanud kõnealusest kulusummast välja jätma kulutused, mis olid tehtud enam kui 24 kuud enne Itaalia ametiasutustele esimese 9. detsembri 2010. aasta teate edastamist vastavalt määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktile a. Selle kontrollimiseks tuleb kindlaks määrata, kas suhkrutööstuse ümberkorraldusabi rahastatakse mitmeaastasest meetmest määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b tähenduses.

66      Määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 4 on sätestatud:

„Rahastamisest ei saa keelduda järgmistel juhtudel:

a)      [käesoleva määruse] artikli 3 lõikes 1 sätestatud kulud, mis tehti rohkem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta;

b)      mitmeaastaste meetmete kulud, mis on osa [käesoleva määruse] artikli 3 lõikes 1 sätestatud kuludest või mis on seotud [käesoleva määruse] artiklis 4 nimetatud programmidega ja mille puhul viimane kohustus toetuse saajale tekkis enam kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta;

[…]“.

67      Määruse nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktis e, mida on muudetud määruse nr 320/2006 artikliga 14, nimetatud kulutuste hulgas on muu hulgas suhkrutööstuse ümberkorraldusabi.

68      Lisaks on määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 sõnastuse kohaselt ümberkorraldusabi andmisele seatud kaks tingimust: esiteks tootmiskvoodist loobumine ja teiseks tootmisseadmete täielik või osaline demonteerimine.

69      Tootmiskvoodist loobumise kohta väidab Itaalia Vabariik õigustatult, et see on viivitamatu meede, mis võetakse asjaomasel turustusaastal.

70      Sellegipoolest ei ole vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele tootmiskvoodist loobumine „kõnealuse kava põhiolemus“, sest määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktid a ja b nõuavad täielikuks või osaliseks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi andmiseks ka tootmisseadmete täielikku või osalist demonteerimist (vt eespool punkt 68).

71      Niisiis on tootmisseadmete demonteerimiseks vaja sooritada õigel ajal mitu keerukat toimingut ja seega ei saa selle puhul olla tegemist üksikmeetmega.

72      Nimelt eeldab tootmisseadmete täielik demonteerimine määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 3 sõnastuse kohaselt esiteks asjaomaste tootmisseadmetega suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmise lõplikku ja täielikku peatamist, teiseks tehase või tehaste sulgemist ja nendes olevate tootmisseadmete demonteerimist ning kolmandaks tehase ümbruse hea keskkonnaseisundi taastamist ning meetmeid tööjõu ümberpaigutamise hõlbustamiseks.

73      Osalisele demonteerimisele on määruse nr 320/2006 artikli 3 lõikes 4 kehtestatud analoogsed nõuded eespool punktis 72 nimetatutega.

74      Lisaks kinnitab asjaolu, et ümberkujundamistoimingud võtavad aega mitu aastat, ka määruse nr 968/2006 artikkel 6, milles on ette nähtud tähtaeg tootmisseadmete demonteerimiseks ja sotsiaalsete või keskkonnaalaste kohustuste täitmiseks, kusjuures lõpptähtaeg, mida mitmel korral muudeti, määrati rakendusmäärusega nr 672/2011 lõpuks 31. märtsile 2012.

75      Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele vastates märkis Itaalia Vabariik, et kahe Itaalia ettevõtja, kes taotlesid ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks, tootmisüksuste demonteerimistoimingud kestsid ligikaudu kolm või neli aastat.

76      Silmas pidades eeltoodut, olgu märgitud, et suhkrutööstuse ümberkorraldusabi eesmärgiks ei ole rahastada üksikmeetmeid, vaid meetmete kogumit, mille ellu viimine võtab põhimõtteliselt aega mitu aastat. Seega tuleb suhkrutööstuse ümberkorralduskava käsitleda mitmeaastase meetmena määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b tähenduses.

77      Itaalia Vabariigi argumendid ei sea eeltoodud järeldust kahtluse alla.

78      Esiteks väidab Itaalia Vabariik, et ümberkorraldusabist rahastatavate meetmete ühekordset laadi kinnitab asjaolu, et määruse nr 320/2006 artiklis 10 on ette nähtud ümberkorraldusabi maksmine ühekordse summana, kuigi see on jaotatud kaheks osaks, mis makstakse välja kuni 12 kuu jooksul.

79      Selles osas nähtub määruse nr 320/2006 artikli 10 lõike 4 ja määruse nr 968/2006 artiklite 16, 22 ja artikli 25 lõike 1 koosmõjust, et täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi mitmes osas maksmine on seotud tagatiste esitamisega, mis vabastatakse siis, kui pärast ümberkorraldustegevuse lõppu kinnitab määruse nr 968/2006 artikli 25 lõikes 1 ette nähtud kontroll muu hulgas, et kõik ümberkorralduskavas ette nähtud meetmed ja tegevused on tegelikult ellu viidud.

80      Sellest järeldub, et ümberkorraldusabi lõplikku summat ei ole võimalik teada enne liikmesriigi hoitava viimase tagatise vabastamist ja seega saab selle teada pärast seda, kui kõigi lõpetatud ümberkorraldustoimingute suhtes on kontrollid läbi viidud.

81      Niisiis, isegi kui eeldada, et 24 kuud enne esimest 9. detsembri 2010. aasta teadet oli kogu ümberkorraldusabi Itaalia ettevõtjatele välja makstud, nagu väitis Itaalia Vabariik kohtuistungil, seda siiski tõendamata, ei olnud kõnealuse abi kogusumma lõplik ja see võis veel muutuda.

82      Lisaks ei takista see asjaolu, nagu komisjon kohtuistungil märkis, isegi eeldusel, et ümberkorraldusabi oli Itaalia ettevõtjatele juba välja makstud, suhkrutööstuse ümberkorralduskava kvalifitseerimist mitmeaastaseks meetmeks. Nimelt on selle juures määrav, et kõnealuse kava elluviimine hõlmab mitut kohustust, mille täitmine ei toimu kohe, vaid jaotub mitme aasta peale.

83      Teiseks väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et komisjonil on õigus määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b kohaldamisel vaidlustada kõik suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutused, kui määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu alusel saadetud teade saabub 24-kuulise tähtaja jooksul alates abisaaja viimase kohustuse täitmisest. Ta leiab, et käesoleval juhul võis komisjon algatada raamatupidamisarvestuse kontrollimise kuni märtsini 2015, see tähendab 24 kuu jooksul alates tootmisseadmete demonteerimise tähtpäevast, mis oli 31. märtsil 2012. Sellisel juhul ei oleks määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu kohane komisjoni teade, mis saadeti pärast täieliku demonteerimise tähtaja möödumist, võimaldanud asjaomasel liikmesriigil kõrvaldada komisjoni tuvastatud puudusi. Tema arvates on see asjaolu vastuolus raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetluse mõttega, sest selle üheks oluliseks elemendiks on lubada liikmesriigil kõrvaldada komisjoni tuvastatud puudused.

84      Üldkohtu küsimusele kohtuistungil vastates kinnitas Itaalia Vabariik, et oma argumentidega, mis on ära toodud eespool punktis 83, ei tahtnud ta viidata määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b õigusvastasusele, vaid sisuliselt soovis ta vaidlustada kõnealusele nimetatud sätte kohaldamise.

85      Selles osas piisab märkimisest, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu kohane teade, milleks on käesoleval juhul esimene 9. detsembri 2010. aasta teade (vt eespool punkt 24), saadeti Itaalia Vabariigile enne ümberkorraldusabi saajate viimase kohustuse täitmise tähtaega, see on 31. märtsil 2012 (vt eespool punkt 74). Seega oleks Itaalia Vabariik saanud kõrvaldada puudused, mis olid tuvastatud esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates, või vähemalt võtta meetmeid, et üritada need kõrvaldada.

86      Eespool öeldut arvesse võttes ei eksinud komisjon järeldades, et suhkrutööstuse ümberkorraldusabi on mõeldud mitmeaastase meetme rahastamiseks ja seega hõlmab vaidlustatud finantskorrektsioon kogu ümberkorraldusabi, mis anti Itaalia ettevõtjatele.

87      Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet

88      Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et komisjoni poolt määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 4 ette nähtud 24-kuulise tähtaja arvutamise õigusliku aluse suhtes seisukoha muutmine, mis nähtub 16. augusti 2012. aasta ametlikust teatest, ei võimaldanud selle hilinemise tõttu tal kasutada oma kaitseõigusi ja rikub raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetluse võistlevuse põhimõtet.

89      Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

90      Järjepideva kohtupraktika kohaselt tehakse raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta lõplikku õiguslikku jõudu omav otsus pärast seda, kui läbitud on võistlev menetlus, mille käigus on liikmesriikidel kõik tagatised, mida neil on vaja oma seisukoha esitamiseks (vt 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑245/97, EU:C:2000:687, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

91      See menetlus on ette nähtud määruse nr 885/2006 artikliga 11 „Vastavuse kontroll“, milles on sätestatud:

„1.      Kui komisjon tuvastab tänu uurimisele, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, edastab ta kontrollimise tulemused asjaomasele liikmesriigile ning lisab vajalikud parandusmeetmed, et edaspidi tagada eeskirjadele vastavus.

Teates osutatakse käesolevale artiklile. Liikmesriik teatab kahe kuu jooksul teate kättesaamisest ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhtudel võib komisjon vastamistähtaega pikendada.

Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus püüavad pooled kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise tõsiduse ja ühendusele tekitatud rahalise kahju hindamises.

2.      Liikmesriik edastab kahe kuu jooksul pärast lõike 1 kolmandas lõigus osutatud kahepoolsete läbirääkimiste protokolli kättesaamist nendel läbirääkimistel nõutud andmed või kogu muu teabe, mida ta peab edasise uurimise jaoks kasulikuks.

[…]

Komisjon edastab pärast esimeses lõigus osutatud tähtaja möödumist liikmesriigile ametlikult järeldused, mis on tehtud vastavuse kontrolli raames saadud teabe alusel. Järeldustes esitatakse hinnang nende kulude kohta, mida komisjon kavatseb määruse […] nr 1290/2005 artikli 31 alusel ühenduse rahastamisest välja jätta, ning viide käesoleva määruse artikli 16 lõikele 1.

3.      […]

Komisjon võtab pärast lepitusorgani poolt vastavalt käesoleva määruse 3. peatükile koostatud aruande analüüsimist vajaduse korral määruse […] nr 1290/2005 artikli 31 alusel vastu otsuse või mitu otsust ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulude väljajätmise kohta ühenduse rahastamisest seni, kuni liikmesriik on parandusmeetmed tulemuslikult rakendanud.

[…]“.

92      Järjepideva kohtupraktika kohaselt peab „kirjalik teade“ määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu tähenduses andma asjaomasele valitsusele täieliku ülevaate komisjoni vastuväidetest viisil, mis täidab kõnealuse sättega pandud hoiatusfunktsiooni (vt 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑24/11 P, EU:C:2012:266, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada koostoimes määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikega 4, mille kohaselt komisjon ei saa välja jätta kulutusi, mis on tehtud ajavahemikel, mis ei kuulu viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse. Sellest järeldub, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud kirjalik teade on hoiatus selle kohta, et kulutused, mis on tehtud enne kõnealuse teate kättetoimetamist, võidakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastu (EAGF) rahastamisest välja jätta, ning järelikult kujutab see teade endast asjaomase ajavahemiku arvutamise lähtepunkti (vt analoogia alusel 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑24/11 P, EU:C:2012:266, punkt 30).

94      Lõpuks tuleb märkida, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimene lõik ei nõua, et asjaomases kirjalikus teates nimetataks rahastamisest välja jäetavad kulutused (vt selle kohta analoogia alusel 7. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C‑312/02, EU:C:2004:594, punkt 14). Samuti ei ole nõutud, et selles kirjalikus teates oleks sõnaselgelt ära toodud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 4 ette nähtud tähtaeg (vt selle kohta analoogia alusel 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Soome vs. komisjon, C‑170/00, EU:C:2002:51, punkt 32). Nimelt tuleb asjaomaste vorminõuete kohta märkida, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikes 1 on eristatud ühelt poolt „tulemuste edastamist“, mis on sätestatud lõike 1 esimeses lõigus, mida käsitletakse käesoleval juhul, ja teiselt poolt „järelduste ametlikku edastamist“, millele on viidatud lõike 2 kolmandas lõigus ja mis toimub hilisemas etapis. Sellest tuleneb, et esimene kirjalik teade ei pea vastama niivõrd rangetele vorminõuetele kui teine (vt selle kohta analoogia alusel 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Soome vs. komisjon, C‑170/00, EU:C:2002:51, punkt 29).

95      Kõigepealt olgu märgitud, et eespool punktidest 68–76 nähtub, et suhkrutööstuse ümberkorraldamisabi rahastatakse mitmeaastasest meetmest ja seega on asjaomase 24-kuulise tähtaja arvutamise õiguslik alus määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkt b.

96      Käesoleval juhul oli uurimise EX/2010/010/IT tulemustele lisatud kirjas, mis edastati Itaalia Vabariigile koos esimese 9. detsembri 2010. aasta teatega, märgitud, et võimalik „rahastamisest välja jätmine puudutab üksnes kulutusi, mis olid tehtud [24] kuud enne selle teate saatmist“. Komisjon viitas seega kaudselt, kuid kahtlemata 24-kuulise tähtaja arvutamise õigusliku alusena määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktile a ja mitte määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktile b.

97      Sellegipoolest tuleb asuda samale seisukohale nagu komisjon, et olenemata esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates sisaldunud kirjas esitatud märkusest, nähtub selle kirja lisast selgelt, et komisjon vaidlustas kõnealuste Itaalia ettevõtjate abikõlblikkuse kogu nende poolt saadud ümberkorraldusabi ulatuses. Nimelt oli seal muu hulgas märgitud, et „[komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi] talitused on seisukohal, et üksi asjaomane ettevõtja ei täida [täielikuks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi] saamiseks vajalikke tingimusi“ ja „[k]una enamik ümberkorraldusabist on juba välja makstud ja enamik tagatistest on asjaomastele ettevõtjatele juba vabastatud, siis tuleb täpsustada, et viimase võimalusena võivad õigusnormidest tulenevate nõuete kõigi eiramiste finantstagajärjed jääda haldusasutuse kanda“.

98      Arvestades eeltoodut, andis esimene 9. detsembri 2010. aasta teade Itaalia ametiasutustele piisavalt teavet komisjoni vastuväidete ja nende finantskorrektsioonide kohta, mida tõenäoliselt kohaldatakse asjaomastele kulutustele, viisil, mis täidab määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus määratud hoiatusfunktsiooni.

99      Kuigi komisjon juba teatas 4. mai 2011. aasta kahepoolsetel läbirääkimistel, et uurimine EX/2010/010/IT käsitleb seda 24 kuulist ajavahemikku, mis eelnes määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud teate saatmisele ja seega, et uurimine puudutab üksnes 10. detsembri 2008 ja 9. detsembri 2010 vahelisel ajavahemikul tehtud kulutusi, kinnitas komisjon sellegipoolest 16. augusti 2012. aasta ametliku teate 1. lisas oma seisukohta, mis oli võetud esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates. Nimelt rõhutas ta sisuliselt, et asjaomane finantskorrektsioon võidakse määrata kõigi Itaalia Vabariigi poolt suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutuste alusel ja see hõlmab ka enne esimese 9. detsembri 2010. aasta teate saatmist kestnud 24kuulist ajavahemikku ning seega tuleb käesoleval juhul 24kuulist tähtaega arvutada määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b alusel.

100    Igal juhul tuleb märkida, et pärast 16. augusti 2012. aasta ametliku teate kättesaamist pöördus Itaalia Vabariik lepitusorgani poole määruse nr 885/2006 artikli 16 alusel ja seega oli tal võimalik selles organis vaidlustada määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b kohaldamine (vt selle kohta analoogia alusel 26. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Kohtuistungil möönis Itaalia Vabariik, et lepitusorganis ei vaidlustanud ta aga määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b kohaldatavust ja ta keskendus üksnes sisulisele küsimusele, mis puudutas võimalust säilitada vaidlusalused silod ja saada ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks.

102    Lõpuks tuleb meelde tuletada, et pärast 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) kuulutamist andis komisjon 28. märtsi 2014. aasta kirjas Itaalia Vabariigile võimaluse esitada täiendavad seisukohad (vt eespool punkt 32). Sellegipoolest ei vaidlustanud Itaalia ametiasutused ka 30. mai 2014. aasta vastuses kõnealusele juhtumile määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b kohaldamist (vt eespool punkt 33).

103    Nende asjaolude tõttu ei saa Itaalia Vabariik Üldkohtus tugineda menetlustagatisele, mille ta ise jättis raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise menetluses kasutamata (vt selle kohta analoogia alusel 9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Petrides vs. komisjon, C‑64/98 P, EU:C:1999:399, punkt 32).

104    Järelikult tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa, milles sisuliselt käsitletakse põhjenduste ebapiisavust

105    Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna komisjon muutis 16. augusti 2012. aasta ametlikus teates ootamatult ja põhjendamatult 24-kuulise tähtaja arvutamise õiguslikku alust, millele kõnealuses teates on viidatud napisõnaliselt.

106    Komisjon ei võta selles küsimuses seisukohta.

107    Järjepidevast kohtupraktikast tuleneb, et raamatupidamisarvestuse heakskiitmist ja kontrollimist puudutavate otsuste väljatöötamise raames tuleb otsuse põhjendused lugeda piisavaks siis, kui adressaadiks olev riik on otsuse väljatöötamise menetlusse olnud tihedalt kaasatud ja ta on teadlik põhjustest, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGFi kuludesse kandmast (1. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑27/94, EU:C:1998:446, punkt 36, ja 10. septembri 2008. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑181/06, ei avaldata, EU:T:2008:331, punkt 32).

108    Käesoleval juhul kordas komisjon 16. augusti 2012. aasta ametliku teate 1. lisa osa „Argumendid“ punktis 12, et suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutine kava hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2006 kuni 31. märtsini 2012, see tähendab 69kuulist perioodi. Lisaks selgitati nimetatud osa „Argumendid“ punktis 13, et kõnealuse kava puhul on tegemist mitmeaastase meetmega määruse nr 1290/2005 artikli 3 tähenduses ja selle sätte alusel maksti täielikuks demonteerimiseks antavat ümberkorraldusabi osade kaupa. Lisaks märkis komisjon, et täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi iga osamakse väljamaksmise tingimuseks on sellise tagatise esitamine, mille suurus on 120% asjaomase osamakse summast. Komisjon selgitas ka, et vastavalt määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktile b võis nende kulutuste vastavust suhkrutööstuse ümberkorraldusfondi eesmärkidele ja fondi reguleerivatele määrustele hinnata üksnes abisaaja viimase kohustuse tähtpäeval, see on 31. märtsil 2012. Komisjon tuli 16. augusti 2012. aasta ametliku teate 1 lisa osa „Argumendid“ punktis 15 sisuliselt järeldusele, et kuna vaidlusaluseid silosid ei olnud 31. märtsiks 2012 lammutatud, siis võeti raamatupidamisarvestuse kontrollimismenetluses arvesse kõiki kulutusi, mis Itaalia ettevõtjad olid teinud neile antud ümberkorraldusabiga seoses.

109    Seega on tõendatud, et komisjon põhjendas 16. augusti 2012. aasta ametlikus teates piisavalt, miks finantskorrektsioon pidi hõlmama kõiki kulutusi, mis olid tehtud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti b alusel arvutatud ajavahemikul. Pealegi oli eespool punktis 108 viidatud põhjustel Itaalia Vabariigil võimalik mõista, miks komisjon muutis oma seisukohta määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 kohase 24-kuulise tähtaja arvutamise õigusliku aluse suhtes.

110    Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 885/2006 artiklit 11, kaitseõigusi, määrusi nr 320/2006 ja nr 968/2006 ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C187/12–C189/12)

111    Kõnealune väide jaguneb kaheks osaks. Esimene väiteosa käsitleb määruse nr 885/2006 artikli 11 ja kaitseõiguste rikkumist. Teise osa kohaselt on rikutud määrusi nr 320/2006 ja nr 968/2006 ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737).)

 Teise väite esimene osa, mis sisuliselt puudutab määruse nr 885/2006 artikli 11 ja kaitseõiguste rikkumist

112    Itaalia Vabariigi väite sisu kohaselt on esimene 9. detsembri 2010. aasta teade vastuolus määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõiguga, kuna ta ei saanud sellest täielikku ülevaadet komisjoni vastuväidetest ja see ei võimaldanud tal kasutada nimetatud sättega tagatud kaitseõigusi. Seoses sellega toob ta esiteks esile, et esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates väitis komisjon, et asjaomased silod kujutasid endast igal juhul tootmisseadmeid, samas kui 28. märtsi 2014. aasta kirjas, mis saadeti pärast 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) kuulutamist, möönis komisjon, et neid silosid ei tule tingimata käsitada tootmisseadmetena. Teiseks märgib ta, et esimene 9. detsembri 2010. aasta teade ei sisaldanud mingit märget, et asjaomaste silode kasutamist tuleb hinnata selle kuupäeva seisuga, kui esitati täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi taotlus (edaspidi „komisjoni esitatud tingimus“). Ta väidab, et ta sai komisjoni vastuväidetest selgelt aru alles tänu komisjoni 28. märtsi 2014. aasta kirjale, mis käsitles silode demonteerimist juhtumil, kui saadakse ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks. Samas ei olnud tal sel kuupäeval võimalik kasutada kõiki menetluslikke tagatisi, mis on antud määruse nr 885/2006 artikliga 11, ega kasutada oma kaitseõigusi.

113    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

114    Tuleb meelde tuletada, et järjepideva kohtupraktika kohaselt tehakse raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta lõplikku õiguslikku jõudu omav otsus pärast seda, kui läbitud on võistlev menetlus, mille käigus on liikmesriikidel kõik tagatised, mida neil on vaja oma seisukoha esitamiseks (29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑61/95, EU:C:1998:27, punkt 39; 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑245/97, EU:C:2000:687, punkt 47, ja 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, T‑16/11, ei avaldata, EU:T:2014:603, punkt 69).

115    Lisaks tuleneb määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu sõnastustest, et esimeses teates tuleb asjaomasele liikmesriigile täpselt edastada komisjoni kontrollimise tulemused ja näidata ära vajalikud parandusmeetmed, et edaspidi tagada liidu asjaomastele eeskirjadele vastavus (vt eespool punkt 91).

116    Nagu ilmneb eespool punktist 25, nähtub käesoleval juhul esimesest 9. detsembri 2010. aasta teatest, et komisjoni arvates ei olnud täielikuks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi andmise tingimused täidetud, sest teatud tootmisseadmed, mille hulgas on vaidlusalused silod, olid säilitatud endistes suhkrutootmisüksustes, mida komisjoni uurijad olid külastanud. Komisjon tõi selles teates ka esile, et Itaalia ettevõtjad ei vasta täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamise tingimustele, kui nad ei rakenda ümberkorralduskava täielikult ja kui ei lammutata muid tootmistegevusega seotud hooneid, sealhulgas vaidlusalused silod.

117    Itaalia Vabariik vaidlustas 9. veebruari 2011. aasta kirjas komisjoni seisukoha, mille kohaselt oli asjaomaste silode puhul igal juhul tegemist tootmisseadmetega, mis kuuluvad demonteerimiskohustuse kohaldamisalasse, ja tõi kõigepealt sisuliselt esile, et vaidlusalused silod ei kujuta endast tootmisseadmeid, kuna need on mõeldud üksnes lõpptoodangu ladustamiseks, ja teiseks märkis ta, et komisjoni tõlgendus on vastuolus määrustega nr 320/2006 ja nr 968/2006. Itaalia Vabariik kordas oma seisukohta 4. mai 2011. aasta kahepoolsetel läbirääkimistel, oma 2. novembri 2011. aasta märkustes kõneluste läbirääkimiste protokolli kohta ja lepitusmenetluses.

118    Komisjon jäi 4. mai 2011. aasta kahepoolsetel läbirääkimistel oma seisukoha juurde, et vaidlusaluseid silosid tuleb pidada tootmisseadmete lahutamatuks osaks ja seetõttu peab need lammutama.

119    Lisaks otsustas Euroopa Kohus 14. novembri 2013. aasta otsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) sisuliselt, et mõiste „tootmisseadmed“ hõlmab silosid, mis on mõeldud ümberkorraldusabi saaja suhkru ladustamiseks. Euroopa Kohus leidis, et see ei ole siiski nii kahel juhul (edaspidi „Euroopa Kohtu ette nähtud erandid“): silode puhul, mida kasutatakse üksnes sellise kvoodikohase suhkru ladustamiseks, mille on valmistanud teised tootjad või mis on viimaste käest ostetud, ning selliste silode puhul, mida kasutatakse üksnes suhkru pakendamiseks või pakkimiseks selle turundamise eesmärgil (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt,C‑187/12‑C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 32, 33 ja 35).

120    Silmas pidades 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737), muutis komisjon oma seisukohta asjaomaste silode kvalifitseerimise kohta ja, nagu on meelde tuletatud eespool punktides 32 ja 102, andis ta 28. märtsi 2014. aasta kirjaga Itaalia ametiasutustele kahekuulise tähtaja veenvate tõendite esitamiseks, et kõnealusel juhul kasutati vaidlusaluseid silosid enne vaidlusaluse abi taotlemist üksnes teiste tootjate kvoodikohase suhkru ladustamiseks ja pakendamiseks.

121    Itaalia Vabariik ei täitnud nimetatud nõuet. Ta piirdus 30. mai 2014. aasta kirjas üksnes komisjoni esitatud tingimuse vaidlustamisega. Seoses sellega tõi ta muu hulgas esile, et Euroopa Kohus oli 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) otsesõnu tunnustanud, et ladustamiseks mõeldud silosid ei pidanud lammutama, kui oli tõendatud, et neid kasutati teiste tootjate toodetud või neilt ostetud suhkru ladustamiseks või mis olid mõeldud mujal toodetud suhkru pakendamiseks. Seetõttu ei olnud vaja hinnata, mil moel kasutati asjaomaseid silosid enne ümberkorraldusabi taotlemist. Lõpuks märkis ta, et Itaalia ametiasutused olid komisjonile edastanud kõik täielikuks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi andmise menetlusega seotud dokumendid, sealhulgas heakskiidetud ümberkorralduskavad ja kohapealsete kontrollide iga-aastased aruanded, millest nähtuvad lammutatud või säilitatud rajatised ja seadmed ning see, kuidas igaüht neist tegelikult kasutati.

122    Eespooltoodust ilmneb, et Itaalia Vabariik loobus selliste tõendite esitamisest, mis võimaldaksid tõendada, et vaidlusaluste silode puhul ei olnud abitaotluse esitamise kuupäeval tegemist tootmisseadmetega, ja seega loobus ta selles küsimuses kasutamast oma kaitseõigusi.

123    Eespooltoodut silmas pidades ja võttes arvesse eespool punktis 103 viidatud kohtupraktikat, ei ole kaitseõiguste rikkumist käsitlev väide põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

124    Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

 Teise väite teine osa, mille kohaselt on rikutud määrusi nr 320/2006 ja nr 968/2006 ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C187/12–C189/12)

125    Itaalia Vabariik, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Ungari, väidab sisuliselt, et asudes seisukohale, et vaidlusaluste silode säilitamine välistab täielikuks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi andmise, rikkus komisjon määrusi nr 320/2006 ja nr 968/2006 ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737).

126    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Ungari argumentidele vastu.

127    Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) märkis Euroopa Kohus pärast seda, kui ta tõdes, et mõistet „tootmisseadmed“ ei ole määrustes nr 320/2006 ja nr 968/2006 määratletud, esiteks, et mõiste „tootmine“ võib hõlmata ka teisi toote valmistamise etappe, mis leiavad aset enne või pärast keemilist või füüsilist töötlemisprotsessi, ja seega võib see sisaldada suhkru ladustamist, mis ei toimu tingimata vahetult peale selle toorainest ekstraheerimist. Niisiis järeldas ta, et ladustamine võib olla „otseselt seotud suhkru tootmisega“ määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 26). Teiseks leidis Euroopa Kohus, et silod võivad mõjutada otseselt toodetava suhkru kogust ja tootmisprotsesse, mis sõltuvad sellest, kas lähedal asub ladustamisrajatis, kuna need võisid võimaldada täielikult või osaliselt lükata edasi toote müümist asjaomasel suhkru turustusaastal ning mõjutada seega turuolukorda määruse nr 320/2006 põhjenduse 5 tähenduses (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 27–29). Kolmandaks asus ta sisuliselt seisukohale, et määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 3 punktidest a ja b tuleneb põhimõtteliselt, et täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamiseks tuleb asjaomane tööstuskompleks tervikuna kasutusest kõrvaldada ja õigus jätta muud rajatised kui tootmisseadmed demonteerimata või jätkata tulevikus nende kasutamist, säilitades samas õiguse saada täies ulatuses abi, kujutab endast erandit, mida tuleb tõlgendada kitsalt (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 30).

128    Eespool esitatut silmas pidades järeldas Euroopa Kohus 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktis 31, et abisaaja suhkru ladustamiseks mõeldud silo tuleb kvalifitseerida tootmisseadmeks ja seda sõltumata asjaolust, et seda kasutatakse ka muudel eesmärkidel. Samas nägi Euroopa Kohus sellest põhimõttest ette kaks erandit (vt eespool punkt 119).

129    Käesoleval juhul ei ole Itaalia Vabariik vaidlustanud asjaolu, et ümberkorraldamistegevuse lõpus olid vaidlusalused silod säilitatud mitme Itaalia ettevõtja suhkrutootmisüksuses, kes olid saanud täielikuks demonteerimiseks antavat ümberkorraldusabi. Ta ei ole vastu vaielnud ka sellele, et ta jättis esitamata tõendid, millest nähtuks, et ümberkorraldusabi taotluste esitamise ajal kuulusid vaidlusalused silod Euroopa Kohtu ette nähtud erandite kohaldamisalasse.

130    Itaalia Vabariik, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Ungari, leiab siiski, et eespool punktis 129 nimetatud asjaoludega ei saa põhjendada talle määratud finantskorrektsiooni.

131    Määruse nr 320/2006 põhjendustest 1 ja 5 nähtub, et kõnealuse regulatsiooni eesmärk on vähendada mittetasuvat suhkrutootmisvõimsust liidus, innustades madalaima tootlikkusega suhkruettevõtjaid loobuma oma kvoodikohasest tootmisest ja asjaomastest kvootidest.

132    Lisaks tuleneb määruse nr 320/2006 põhjendusest 5, et ümberkorralduskava eelduseks on tootjate vabatahtlik osalemine ja selle eesmärgiks on viia sisse kaalukas majandussoodustus piisava ümberkorraldusabi kujul (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 44).

133    Täitmaks kõnealuse regulatsiooniga seatud eesmärki vähendada liidus mittetasuvat suhkrutootmisvõimsust, nägi liidu seadusandja ette kaks ümberkorralduskava, mis erinevad lähtuvalt demonteerimise laadist, see tähendab täielik või osaline demonteerimine, ja mis annavad õiguse erinevatele ümberkorraldusabi summadele, nagu nähtub määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 5 punktidest a ja b koosmõjus määruse nr 968/2006 põhjendusega 4.

134    Esiteks olgu märgitud seoses täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamiseks täidetavate tingimustega, et määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a ja lõike 3 punktis b on nõutud, et abi taotlev suhkrutootmisettevõtja loobuks oma ühele või mitmele tehasele määratud kvoodist ja sulgeks tehase ning demonteeriks täielikult tootmisseadmed. Seevastu osaliseks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamiseks on määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga b ja lõike 4 punktiga b seatud tingimus, et abi taotlev suhkrutootmisettevõtja loobub oma ühele või mitmele tehasele määratud kvoodist ja demonteerib osaliselt asjaomaste tehaste tootmisseadmed ega kasuta asjaomaste tehaste allesjäänud tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks.

135    Teiseks tuleb silmas pidada, et tootmisseadmete demonteerimise kohustuse ulatust on täpsustatud määruse nr 968/2006 artiklis 4.

136    Määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 sõnastuse kohaselt hõlmab määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a ette nähtud täielik demonteerimiskohustus kõiki seadmeid, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks (määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt a); mis on seotud suhkru, isuglükoosi või inuliinisiirupi tootmisega ja mis on vajalikud kvoodiga hõlmatud toodangu käitlemiseks, isegi kui neid oleks võimalik kasutada muuks tootmiseks (määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt b), ning see hõlmab kõiki muid seadmeid, nagu muu hulgas pakendamisseadmed, mis jäävad kasutamata ning mis tuleb keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada (määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt c).

137    Vastavalt määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktile c koosmõjus määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga a ja määruse nr 968/2006 põhjendusega 4 võib seega täieliku demonteerimise korral erandina säilitada kõik muud seadmed kui need, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks või mis on otseselt vajalikud nende toodete tootmiseks, nagu pakendamisseadmed, tingimusel et neid kasutatakse ja need ei kuulu keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerimisele ega kõrvaldamisele.

138    Lisaks on määruse nr 968/2006 artikli 4 lõikes 2 osalise demonteerimise suhtes ette nähtud, et demonteerimiskohustus hõlmab kõiki sama artikli lõikes 1 nimetatud seadmeid (vt eespool punkt 136), mida vastavalt ümberkorralduskavale ei kavatseta tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks. Veel nähtub määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktist b, et allesjäänud tootmisseadmeid ei tohi kasutada suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks. Niisiis võib vastavalt määruse nr 968/2006 artikli 4 lõikele 2 koosmõjus määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga b säilitada seadmed, mis olid vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks või mis olid otseselt nende toodete tootmisega seotud, tingimusel et neid ei kasutata enam suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks ja et need on vastavalt ümberkorralduskavale mõeldud kasutamiseks muuks tootmiseks või muuks otstarbeks.

139    Kolmandaks tuleb suhkrutootmisettevõtjatel teha ümberkorraldusabi taotluse esitamisel valik täieliku või osalise demonteerimise vahel.

140    Nimelt tuleneb määruse nr 320/2006 artikli 4 lõike 2 punktide a, c, d ja e ning artikli 4 lõike 3 punktide c ja h ning määruse nr 968/2006 artikli 9 lõike 2 punktide a ja c koosmõjust, et ümberkorraldusabi taotlus peab muu hulgas sisaldama abisaaja kohustust esiteks loobuda asjaomasest kvoodist ja teiseks kohustumist täielikult või osaliselt demonteerida tootmisseadmed asjaomase liikmesriigi määratavaks tähtpäevaks, ning ümberkorralduskava, mis sisaldab muu hulgas asjaomaste tootmisseadmete täielikku tehnilist kirjeldust, kokkuvõtet meetmetest ja tegevustest, samuti nende meetmete ja tegevuste maksumusest, rahastamiskava ning erinevate kavandatud meetmete elluviimise ajakavu.

141    Vastavalt eespool punktis 140 viidatud sätetele peab abitaotleja seega kõige hiljem täielikuks või osaliseks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäevaks olema kindlaks määranud kõik tootmisseadmed, mida ta kohustub ümberkorralduskava raames demonteerima. Niisiis eeldab see vaidlusaluste silode puhul, et ümberkorraldusabi taotluses määrataks kindlaks, kas need kujutavad endast tootmisseadmeid, mille lammutamine peab olema tingimata ümberkorralduskavas ette nähtud, kui taotletakse ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks, või kuuluvad need Euroopa Kohtu ette nähtud erandite alla.

142    Mis tahes vastupidine tõlgendus muudaks sisutuks määruse nr 320/2006 artiklis 4 ja määruse nr 968/2006 artiklis 9 sätestatud nõuded ja eiraks kõnealuse regulatsiooniga ette nähtud eristust täieliku ja osalise demonteerimise vahel (vt eespool punkt 133).

143    Selles osas olgu esiteks märgitud, et juhul kui ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval ei oleks suhkrutootmisettevõtjad teadnud, kas nende tootmisüksuses asuvate silode puhul on tegemist tootmisseadmetega või mitte, siis ei oleks nad neid ümberkorralduskavas maininud lammutamisele kuuluvate tootmisseadmetena, sellega määruse nr 320/2006 artikli 4 lõike 3 punkti c rikkudes (vt eespool punkt 140).

144    Lisaks oleks kohustus lammutada kõik tootmisseadmed, mis peab olema lisatud täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi taotlusele (vt eespool punkt 140), petlik, sest see ei puudutaks sellisel juhul kõiki selle kohustuse võtmise kuupäeval olemas olevaid tootmisseadmed.

145    Teiseks tuleb silmas pidada, et kui asjaomaste silode kvalifitseerimist tootmisseadmeteks hinnataks ümberkorraldamistegevuse lõpus, siis võimaldaks see nii täieliku kui ka osalise demonteerimise puhul säilitada silod, mis ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval kujutasid endast tootmisseadmeid, põhjendusel, et pärast ümberkorraldamist neid ei kasutata enam suhkru tootmise seadmetena. Seega ei iseloomustaks õigus säilitada üks osa tootmisseadmetest enam osalist demonteerimist, vaid kohalduks ka täielikule demonteerimisele, samas kui täieliku demonteerimisega seotud suurte kulude tõttu saavad ettevõtjad ümberkorraldusabi 25% suuremas summas kui osalise demonteerimise puhul, nagu tuleneb määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 5 punktidest a ja b ning määruse nr 968/2006 põhjendusest 4.

146    Seega ei eksinud komisjon, vastupidi Itaalia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Ungari väidetele, kui ta asus seisukohale, et vaidlusaluste silode kvalifitseerimisel oli vaja lähtuda ümberkorraldusabi taotlemise kuupäevast.

147    Itaalia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Ungari argumendid ei sea eeltoodud järeldust kahtluse alla.

148    Esiteks väidab Itaalia Vabariik, et pakendamiseks ja pakkimiseks mõeldud silode puhul ei ole komisjoni esitatud tingimus kooskõlas asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgiga säilitada töökohad ja ümberkorraldamisest mõjutatud ettevõtjate tegevus. Sellega seoses tuletab ta meelde, et vaidlusalused õigusnormid lubavad sõnaselgelt säilitada pakendamisega seotud tegevused ja selleks vajalikud rajatised. Tema arvates on selge, et pakendamistegevuse jätkumiseks on alati vajalik omada silo. Seega, kui pakendamiseks kasutatav silo oleks lammutatud, oleks see toonud kaasa asjaomase ettevõtja tegevuse lõpetamise ja töökohtade kadumise, mis oleks vastuolus eelnevalt osutatud eesmärgiga.

149    Sellega seoses tuleb märkida, et mitmest määruste nr 320/2006 ja nr 968/2006 sättest nähtub, et liidu seadusandja on pidanud oluliseks tööhõive olukorda piirkondades, mida suhkrutööstuse ümberkorraldamine puudutab. Näiteks tuleneb määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 3 punktist c ja lõike 4 punktist c, et tootmisseadmete täieliku või osalise demonteerimise korral on vaja võtta meetmeid tööjõu ümberpaigutamise hõlbustamiseks. Lisaks lubab määruse nr 968/2006 artikli 4 lõige 2 koosmõjus määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga b osalise demonteerimise korral säilitada tootmisseadmed muude toodete kui suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmise eesmärgil (vt eespool punkt 138), mis võimaldab nii säilitada töökohad endistes suhkrutootmisüksustes. Samamoodi lubab määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt c koosmõjus sama määruse põhjendusega 4 täieliku demonteerimise korral säilitada kõik muud seadmed kui need, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks või mis on otseselt vajalikud nende toodete tootmiseks, nagu pakendamisseadmed, mida kasutatakse ja mis ei kuulu keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerimisele ega kõrvaldamisele (vt eespool punkt 137).

150    Samas tuleb ümberkorraldamisest mõjutatud ettevõtjate tegevuse ja töökohtade kaitsmise eesmärki hinnata koos asjaomaste õigusnormide põhieesmärgiga, see tähendab määruse nr 320/2006 põhjenduste 1 ja 5 kohase eesmärgiga vähendada mittetasuvat suhkrutootmisvõimsust liidus (vt eespool punkt 131).

151    Pealegi ei saa Itaalia Vabariigi viidatud sotsiaalsete kaalutlustega põhjendada tõlgendust, mida ta soovitab kõnealuste õigusnormide puhul, mis kahjustaks olulist eristust, mille liidu seadusandja soovis ette näha täieliku ja osalise demonteerimise vahel (vt eespool punktid 133, 134 ja 145) ja mis seega on asjaomaste õigusnormidega vastuolus.

152    Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi argument tagasi lükata.

153    Teiseks väidavad Itaalia Vabariik, Prantsuse Vabariik ja Ungari sisuliselt, et tootmisseadmete täieliku demonteerimise kohustus võib olla täidetud isegi juhul, kui pakendamiseks või pakkimiseks mõeldud silosid ei lammutata, tingimusel et kvoodist on loobutud ja seega suhkrutootmine püsivalt lõpetatud.

154    Käesoleva kohtuotsuse punktidest 133, 134 ja 145 tuleneb, et saavutamaks kõnealuste õigusnormidega seatud eesmärki liidus vähendada mittetasuvat suhkrutootmisvõimsust on liidu seadusandja ette näinud kaks ümberkorralduskava, mis erinevad läbiviidava demonteerimistegevuse liigi poolest ja annavad õiguse erinevatele ümberkorraldusabi summadele. Lisaks tuleb esile tuua, et nagu eespool punktides 139–141 on märgitud, eeldab valik täieliku või osalise demonteerimise vahel, et ümberkorraldusabi taotlev ettevõtja määrab juba abitaotluse esitamisel kindlaks kõik asjaomases tootmisüksuses olevad tootmisseadmed, mida ta kohustub täielikult või osaliselt lammutama kõige hiljemalt ümberkorraldamistegevuse lõpuks.

155    Seega soovitakse liidu seadusandja loodud süsteemi loogika kohaselt, et lammutatavad tootmisseadmed määrataks kindlaks ümberkorraldusabi taotluse esitamisel. Seetõttu ei lähe, vastupidi Ungari väidetele, komisjoni esitatud tingimus vastuollu suhkrutööstuse ümberkorralduskava loogikaga.

156    Silmas pidades eeltoodut, tuleb Itaalia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Ungari esitatud argumendid tagasi lükata.

157    Kolmandaks heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et ta nõudis 28. märtsi 2014. aasta kirjas, et ta tõendaks, et pakendamiseks mõeldud vaidlusaluseid silosid kasutati üksnes teiste tootjate toodetud suhkru pakendamiseks. Ta leiab nimelt, et pakendamiseks mõeldud silode säilitamine oli määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktiga c lubatud ja seetõttu ei olnud tähtsust sellel, kas pakendatav suhkur pärines teistelt tootjatelt või rajatist käitavalt tootjalt. Lisaks väidab ta samamoodi nagu Prantsuse Vabariik, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktist 33 tuleneb, et pakendamiseks või pakkimiseks mõeldud silosid ei saa kvalifitseerida tootmisseadmeteks, kui neis silodes hoitav suhkur on „toodetud väljaspool kvooti“, samas kui ladustamiseks mõeldud silode puhul on 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12‑C–189/12, EU:C:2013:737) punkti 32 kohaselt vaja, et suhkur oleks ostetud teistelt tootjatelt.

158    Esiteks olgu märgitud, et eespool punktides 136 ja 137 on juba näidatud, et määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktiga c on lubatud üksnes muuks otstarbeks kui tootmiseks vajalike seadmete säilitamine. Seega nõudis komisjon põhjendatult, et Itaalia Vabariik tõendaks sisuliselt, et vaidlusalused pakendamiseks mõeldud silod, mille olemasolu demonteeritavates tootmisüksustes oli tuvastatud uurimise EX/2010/010/IT raames, kuulusid ümberkorraldusabi taotlemise kuupäeval ühe Euroopa Kohtu ette nähtud erandi kohaldamisalasse ja neid ei saa seega käsitada tootmisseadmetena.

159    Teiseks selgitas Euroopa Kohus 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 26 ja 31), et abisaaja suhkru ladustamiseks kasutatud silo puhul on tegemist otseselt suhkru tootmisega seotud rajatisega määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses. See ei kuulu seega muude rajatiste hulka, muu hulgas selliste pakkimiseks mõeldute hulka, mida käsitleb määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt c ja mille säilitamine võib täieliku demonteerimise korral olla lubatud tingimusel, et neid kasutatakse ja need ei kuulu keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerimisele ega kõrvaldamisele.

160    Seega ei saa määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti c alusel lubada selliste silode säilitamist, mida kasutati abisaaja suhkrutoodangu ladustamiseks, sest kõnealune säilitamine võib toimuda üksnes osalise demonteerimise korral ja tingimusel, et pärast ümberkorraldamist neid silosid enam ei kasutata suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks.

161    Silmas pidades eeltoodut, tuleb samuti tagasi lükata Ungari argument, mille ta esitas vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele ja milles ta leidis, et määruse nr 968/2006 põhjenduses 4 on tootmisseadmete puhul eristatud üht seadmete alaliiki, „mis ei moodusta tootmisliini osa“, mille hulka kuuluvad suhkru ladustamiseks mõeldud silod, mille säilitamine on tema arvates lubatud sõltumata sellest, kas demonteerimine on täielik või osaline.

162    Kolmandaks olgu märgitud, et Itaalia Vabariik ei suutnud käsitletavas raamatupidamisarvestuse kontrollimismenetluses tõendada ega isegi väitnud, et ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval kasutati vaidlusaluseid silosid sellise suhkru pakendamiseks või pakkimiseks, mida abisaaja oli tootnud mujal mõne muu tootmiskvoodi alusel. Seega ei ole vaja vastata Itaalia Vabariigi argumendile, mille sisu kohaselt kuuluvad „väljaspool kvooti toodetud“ suhkru pakendamiseks või pakkimiseks mõeldud silod Euroopa Kohtu poolt ette nähtud ühe erandi kohaldamisalasse, kuna see ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust, et vaidlusalused silod ei kuulunud ümberkorraldusabi taotlemise kuupäeval ühegi Euroopa Kohtu ette nähtud erandi kohaldamisalasse.

163    Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi argument tagasi lükata.

164    Neljandaks väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et komisjoni kohaldatud finantskorrektsiooni ja kõne all olevate silode lammutamise tagajärjed on ebaproportsionaalsed, silmas pidades kõnealuste õigusnormidega taotletavaid eesmärke, mis oleks täielikult saavutatavad kvoodist loobumise ja sellest tuleneva suhkrutootmise püsiva lõpetamisega.

165    Kõigepealt tuleb märkida, et asjaomased õigusnormid kohustavad likvideerima tootmisseadmed, sealhulgas silod, mida kasutati abisaaja toodetud suhkru ladustamiseks, üksnes täieliku demonteerimise korral. Selline kohustus ei tundu ebaproportsionaalne, kui pidada silmas asjaomaste õigusnormidega järgitavat eesmärki vähendada mittetasuva suhkrutootmise võimsust liidus.

166    Seejärel olgu märgitud, et isegi kui abi taotlemise kuupäeval kvalifitseeriti silod tootmisseadmeteks, on nende säilitamine osalise demonteerimise korral lubatud. Sellisel juhul ei pea abi saav ettevõtja silosid lammutama ja võib jätkata oma majandustegevust osaliselt demonteeritud tootmisüksuses. Neil põhjustel saab ta ümberkorraldusabi 25% väiksemas summas, kui ta oleks saanud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral.

167    Samas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusega ei kohustatud Itaalia Vabariiki läbi viima vaidlusaluste silode likvideerimist, vaid määrati 25% suurune finantskorrektsioon, mis vastab täielikuks demonteerimiseks ja osaliseks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi suuruse erinevusele.

168    Lõpuks tuleb osutada, et asjaomaste õigusnormide proportsionaalsuse küsimuses sedastas Euroopa Kohus 14. novembri 2013. aasta otsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737), et need võimaldavad tootjal otsustada, kas ta soovib abi saada, valida tehas, mille puhul ta vastavast kvoodist loobub, ning vajaduse korral otsustada tootmisseadmete täieliku või osalise demonteerimise kasuks. Lisaks leidis ta, et kasu, mille tootja võib ümberkorraldusabist saada, sõltub seega tema enda poolt tehtud valikutest. Sellest tulenevalt järeldas ta, et asjaomased õigusnormid ei ole ebaproportsionaalsed (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 44–46).

169    Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi argument tagasi lükata.

170    Viiendaks leiavad Prantsuse Vabariik ja Ungari, et komisjoni esitatud tingimus ei võta arvesse suhkrutootmise hooajalisust ja seab kahtluse alla selle, kas Euroopa Kohtu ette nähtud erandid on tegelikult kohaldatavad. Seoses sellega tuletavad nad meelde, et ümberkorraldusabi taotlused tuli vastavalt määruse nr 320/2006 artikli 4 lõikele 1 esitada asjaomasele liikmesriigile selle aasta 31. jaanuariks, mis eelnes turustusaastale, mille jooksul kvoodist tuli loobuda. Samas märgivad nad, et kuna see kuupäev jäi suhkrutootmise hooajalise tsükli sisse, siis oli väga võimalik, et silosid kasutati veel ümberkorraldusabi taotleja kvoodikohase suhkru tootmiseks, kui võtta arvesse nende tehnilisi ja kasutamisomadusi. Ungari väidab, et seetõttu ei ole tõenäoline, et sel kuupäeval ladustasid ettevõtjad silodes üksnes teiste tootjate toodetud suhkrut. Prantsuse Vabariik lisab selle kohta, et on ebatavaline, et ettevõtjal on samas asukohas suhkrutootmisseadmed talle eraldatud kvoodi kohase suhkru tootmiseks ja silod, mida kasutatakse teistele tootjate kvoodikohase suhkru ladustamiseks, pakendamiseks või pakkimiseks.

171    Esiteks olgu märgitud, et asjaolu, et ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval on keeruline täita täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi suhtes ette nähtud erandites kindlaks määratud tingimusi, ei tähenda, et neid tingimusi ei ole võimalik täita. Komisjon esitas muu hulgas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 15. juuni 2015. aasta otsuse nr 2966, millest nähtub, et täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval olemas olnud kolmest silost kasutati ühte abi saanud ettevõtja tootmisüksuses toodetud suhkru ladustamiseks, samas kui kaht ülejäänud silo kasutati teiste tootjate suhkru ladustamiseks ja pakendamiseks.

172    Teiseks on selliste silode säilitamine, mis ei kujuta endast tootmisseadmeid, erand Euroopa Kohtu 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktis 30 nimetatud reeglist, mille kohaselt tuleb asjaomane tööstuskompleks täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi täies ulatuses saamiseks kasutusest täielikult kõrvaldada. Seega kujutab asjaolu, et silo kasutamise hindamine ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeva seisuga viib harva nende tootmisseadmeteks liigitamise välistamisele, üksnes sellise asjaolu tagajärge, et õigus jätta muud seadmed kui tootmisseadmed demonteerimata või isegi jätkata tulevikus nende kasutamist, säilitades samas õiguse saada täies ulatuses ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks, kujutab endast erandit Euroopa Kohtu nimetatud reeglist, mida tuleb tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 30).

173    Seega tuleb Prantsuse Vabariigi ja Ungari argumendid tagasi lükata.

174    Kuuendaks väidab Prantsuse Vabariik, et võimalus muuta määruse nr 968/2006 artiklis 11 ette nähtud ümberkorralduskava näitab, et säilitatud silode konkreetset kasutusviisi võidakse hinnata demonteerimistegevuse käigus. Seega takistab tema arvates demonteerimistegevuse muutuv iseloom silode kasutamise hindamist abitaotluse esitamise kuupäeval. Ungari väidab omakorda, et komisjoni esitatud tingimus on vastuolus suhkrutootmisettevõtjatele kohaldatavate õigusnormidega, eelkõige määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktiga c antud vabadusega kujundada oma tegevuskava ja tegevust ümberkorralduskava elluviimisel.

175    Esmalt ei tohiks abisaajate vabadus kujundada oma tegevust ümberkorralduskava elluviimisel ja õigus muuta ümberkorralduskava vastavalt määruse nr 968/2006 artiklile 11 piirata määruse nr 320/2006 ja määruse nr 968/2006 sätete kohaldamist ega eelkõige määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b sätestatud peamist nõuet demonteerida tootmisseadmed, mis täieliku demonteerimise korral eeldab kõigi abitaotluse esitamise kuupäeval olemas olnud tootmisseadmete hävitamist.

176    Teisalt ei võta Prantsuse Vabariigi ja Ungari argumendid arvesse täieliku ja osalise demonteerimise erinevust, mis on aga kõnealuste õigusnormide vältimatu osa (vt punktid 133, 134 ja 145). Samas saab võimalus säilitada tootmisseadmed, sealhulgas asjaomased silod, olla olemas üksnes osalise demonteerimise korral, mille puhul antakse abi väiksemas summas kui juhul, kui kõik tootmisseadmed lammutatakse.

177    Seega tuleb Prantsuse Vabariigi ja Ungari argumendid tagasi lükata.

178    Seitsmendaks ja viimaseks toob Prantsuse Vabariik sisuliselt esile, et prantsuse keeleversioonis tulevikuvormi kasutamisest määruse nr 320/2006 artiklis 3 lõike 4 punktis b esitatud väljendis „tootmisseadmed, mida ei asuta kasutama“ ilmneb, et tootmisüksuses säilitatud seadmete kasutamise tingimust ei saa hinnata ümberkorraldusabi andmise kuupäeva seisuga.

179    Tuleb osundada, et määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 4 punkti b kohaselt on osalise demonteerimise korral lubatud säilitada osa tootmisseadmeid ja lammutada need, mida ümberkorraldusabi saaja eeldatavasti enam ei kasuta. Pealegi on määruse nr 968/2006 artikli 4 lõikes 2 täpsustatud, et lammutada tuleb kõik seadmed, „mida ei kavatseta tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks vastavalt ümberkorralduskavale“.

180    Niisiis tuleneb eespool punktis 179 viidatud sätete koosmõjust, et osaliseks demonteerimiseks mõeldud ümberkorraldusabi saaja peab teadma ümberkorraldusabi taotlemisest alates, milliseid tootmisseadmeid ta ei kavatse pärast ümberkorraldamist kasutada, ja ta peab need ümberkorralduskavas loetlema.

181    Neist kaalutlustest lähtudes ei kujuta määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 4 punkti b prantsuse keeleversioonis tulevikuvormi kasutamine takistust komisjoni esitatud tingimuse kohaldamiseks.

182    Seega tuleb Prantsuse Vabariigi argument tagasi lükata.

183    Kuna ükski Itaalia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Ungari argument ei ole põhjendatud, siis ei saa nõustuda teise väite teise osaga ja seega teise väitega tervikuna.

 Kolmas väide, mis käsitleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte, lojaalse koostöö põhimõtte, ne bis in idem põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist

184    Kolmas väide koosneb sisuliselt kahest osast. Esimene osa puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte, lojaalse koostöö põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist. Teise osa kohaselt on rikutud ne bis in idem põhimõtet.

185    Kõigepealt tuleb hinnata kolmanda väite teist osa ja seejärel esimest osa.

 Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud ne bis in idem põhimõtet

186    Itaalia Vabariik põhjendab ne bis in idem põhimõtte rikkumise väidet sisuliselt sellega, et komisjoni eelnev uurimine EX/2008/008/IT käsitles samasuguseid küsimusi kui uurimine EX/2010/010/IT.

187    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

188    Ilma et oleks vaja otsustada küsimuse üle, kas ne bis in idem põhimõte on kohaldatav EAGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames, tuleb esiteks nentida, nagu märkis komisjon, et uurimistel EX/2008/008/IT ja EX/2010/10/IT oli erinev eesmärk. Nimelt nähtub uurimise EX/2008/008/IT ülesande kirjeldusest, mille komisjon saatis Itaalia ametiasutustele 10. oktoobri 2008. aasta faksiga, et komisjon soovis eelkõige uurida ja arutada suhkru tootmise ja liikumise kontrollimist alates turustusaastast 2006/2007 ning olemasolevaid kontrolliaruandeid. Seevastu ilmneb uurimise EX/2010/10/IT ülesande kirjeldusest, mille komisjon saatis Itaalia ametiasutustele 30. augusti 2010. aasta faksiga, et komisjon soovis külastada ümberkorraldusabi saavate ettevõtjate tootmisüksusi, arutada suhkrutööstuse ümberkorraldamise meetmete kontrollimist ja hinnata valimisse sattunud makseid.

189    Lisaks tuleb uurimise EX/2008/008/IT kohta märkida, et komisjon oli 8. aprillil 2009 saatnud Itaalia ametiasutustele määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu kohase teate, mis koosnes ühest kirjast ja selle lisast, milles ta nimetatud sätte alusel teavitas Itaalia ametiasutusi kõnealuse uurimise tulemustest, mis olid esitatud asjaomases lisas. Selles oli märgitud muu hulgas, et „üldiselt [olid] asjaomased Eridania [Sadam] tootmisüksused juba lammutatud, [kuid] kohtadel [olid] veel mõned ladustamiseks mõeldud silod ja töökorras pakendamisseadmed“ ning et „[i]nspektorite arvates ei olnud kuni selle ajani esinenud probleeme“. Sellegipoolest on kõnealuse 8. aprilli 2009. aasta teate väljavõttes, mis on tehtud sellele lisatud lisast, viidatud põllumajandustoetuste ameti (Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura, Itaalia; edaspidi „AGEA“) tehnilise kontrolli inspektorite kinnitustele, mis nad esitasid komisjoni visiidi ajal Eridania Sadami ettevõttesse, kuid need kinnitused võttis komisjon uurimise EX/2008/008/IT tulemuses üksnes teadmiseks ega teinud nende alusel järeldusi.

190    Lisaks ei võimalda asjaolu, et uurimise EX/2008/008/IT käigus oli komisjon nõudnud kahe ümberkorraldusprogrammis osaleva Itaalia ettevõtja ümberkorralduskava kontrolliaruandeid ja kavadega seotud teavet, järeldada, et komisjon oli käsitlenud küsimust, kas kõik tootmisseadmed, sealhulgas vaidlusalused silod olid tegelikult lammutatud.

191    Teiseks tuleb nentida, et Itaalia Vabariik tõi uurimise EX/2010/010/IT käigus ja 4. mai 2011. aasta kahepoolsete läbirääkimiste 2. novembri 2011. aasta protokolli (vt eespool punkt 28) kohta esitatud märkustes otsesõnu välja, et uurimine EX/2008/008/IT oli eraldiseisev, ja konkreetselt olgu välja toodud ka see, et esimene 9. detsembri 2010. aasta teade ei sisaldanud esiteks ühtegi viidet uurimisele EX/2008/008/IT ega selle raames läbiviidud kontrollidele ja teiseks oli selles mainitud üksnes fakte ja asjaolusid, mis olid tuvastatud ainult uurimise EX/2010/010/IT käigus.

192    Silmas pidades eeltoodut, tuleb tagasi lükata ne bis in idem põhimõtte rikkumist puudutav väide.

 Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte, lojaalse koostöö põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist

193    Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, lojaalse koostöö ja hea halduse põhimõtet ning hoolitsemiskohustust sellega, et kuigi ta oli teadlik Itaalia ametivõimude seisukohast seoses vaidlusaluste silode säilitamisega tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral, ei esitanud ta selle suhtes vastuväiteid kuni uurimiseni EX/2010/010/IT. Tema arvates rikub asjaolu, et vaidlusaluste silode küsimus lülitati uuesti uurimisse EX/2010/010/IT, ka lojaalse koostöö põhimõtet, hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.

194    Prantsuse Vabariik väidab omalt poolt, et komisjon rikkus lojaalse koostöö põhimõtet, kuna ta hoolimata sellest, et tema tõlgendus mõiste „tootmisseadmed“ suhtes oli aja jooksul muutunud, ei teavitanud sellest kõiki liikmesriike, mis tema arvates tõi kaasa liikmesriikide ebavõrdse kohtlemise.

195    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu. Lisaks toob ta esile, et tema arvates on Prantsuse Vabariigi poolt lojaalse koostöö põhimõtte rikkumise väite põhjendamiseks esitatud argumentide puhul tegemist sellise väitega, mida Itaalia Vabariik ei ole esitanud ja mis seetõttu on vastuvõetamatu.

196    Esiteks tuleb eespool punktides 188–191 esitatud põhjustel tagasi lükata Itaalia Vabariigi väide, et komisjon lülitas vaidlusaluste silode küsimuse uuesti uurimisse EX/2010/010/IT, millega ta rikkus lojaalse koostöö põhimõtet, hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.

197    Teiseks tuleb märkida, et ELL artikli 4 lõike 3 sõnastusest tuleneb, et lojaalse koostöö põhimõtte alusel abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.

198    Lojaalse koostöö põhimõte on olemuselt vastastikune. Nimelt kohustab ta liikmesriike võtma liidu õiguse täieliku toime ja tõhususe saavutamiseks kõik sobivad meetmed ja kohustab liidu institutsioone tegema liikmesriikidega vastastikku lojaalset koostööd (16. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Iirimaa vs. komisjon, C‑339/00, EU:C:2003:545, punktid 71 ja 72, ning 6. novembri 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑632/11, ei avaldata, EU:T:2014:934, punkt 34).

199    Eespool punktis 198 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et käesoleval juhul peavad liikmesriigid tagama, et kaotatakse ebakindlus asjakohaste õigusnormide nõuetekohase kohaldamise puhul, küsides vajaduse korral komisjonilt võimaluse kohta anda ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks ettevõtjatele, kes kavatsevad silod säilitada, seda enam, et vastavalt määruse nr 320/2006 artiklile 5 peab ümberkorraldusabi andmise otsuse tegema liikmesriik, kellele sellekohane taotlus esitati.

200    Seega oleks Itaalia Vabariik pidanud komisjoni poole pöörduma, kui tal oli kahtlusi asjasse puutuvate õigusnormide nõuetekohase kohaldamise suhtes.

201    Samas ei selgu kohtuasja toimikust, et Itaalia Vabariik oleks komisjonilt konkreetselt küsinud võimaluse kohta säilitada vaidlusalused silod ja saada ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks. Täpsemalt tuleb märkida, et seda küsimust ei esitanud Itaalia ametiasutused 22. märtsi 2006. aasta faksis, mis saadeti komisjonile määruse nr 968/2006 eelnõu tõlgendamise kohta selgituste saamiseks, mis puudutas muu hulgas täielikku demonteerimist. Lepitusorgani 10. veebruari 2013. aasta aruanne (vt eespool punkt 30) kinnitab samuti, et Itaalia Vabariik ei olnud nende kuue liikmesriigi hulgas, kes olid esitanud konkreetseid küsimusi silode säilitamise kohta demonteerimistegevuse käigus.

202    Seega ei olnud komisjon vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele kohustatud enne uurimist EX/2010/010/IT viimati nimetatut teavitama oma seisukohast vaidlusaluste silode demonteerimise kohta.

203    Silmas pidades eeltoodut, tuleb tagasi lükata ka Prantsuse Vabariigi argumendid, mis on esitatud eespool punktis 194, sest lojaalse koostöö põhimõtte alusel ei saanud komisjonilt nõuda, et ta teavitaks kõiki liikmesriike oma seisukohast silode demonteerimise kohta.

204    Lõpuks olgu märgitud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 viiendas lõigus, mida sama põhikirja artikli 53 alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, on sätestatud, et menetlusse astumise avaldus peab piirduma ühe poole nõuete toetamisega. Lisaks on kodukorra artikli 145 lõikes 2 sätestatud, et menetlusse astuja seisukohad sisaldavad muu hulgas menetlusse astuja nõudeid, mis toetavad või vaidlustavad täielikult või osaliselt kohtuasja ühe poole nõudeid ning menetlusse astuja väiteid ja argumente.

205    Kohtupraktika kohaselt on nende sätetega antud menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult nii argumente kui ka väiteid, kuid seda osas, milles need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate kaalutluste kontekstiga niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset (vt 20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EU:T:2011:493, punktid 41 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Doux vs. komisjon, T‑434/13, ei avaldata, EU:T:2016:7, punkt 74 ning seal viidatud kohtupraktika).

206    Kui Prantsuse Vabariik väidab käesoleval juhul sisuliselt, et asjaolu, et kõiki liikmesriike ei teavitatud komisjoni seisukohast seoses kohustusega lammutada silod, et oleks võimalik saada ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks, tõi kaasa liikmesriikide ebavõrdse kohtlemise, siis sellega esitab Prantsuse Vabariik iseseisva väite, mida ei toeta ei hagiavaldus ega kostja vastus.

207    Sellest järeldub, et Prantsuse Vabariigi väide ei ole seotud hagi esemega, mille on määratlenud kohtuasja pooled, ning see muudab seega käesoleva kohtuvaidluse piire. Seetõttu ei saa vastuvõetamatuse tõttu nõustuda eespool punktis 205 viidatud kohtupraktika kohaldamisega.

208    Kolmandaks tuleb seoses õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega märkida, et järjepidevast kohtupraktikast nähtub, et õigus sellele põhimõttele tugineda laieneb igale isikule, kes on olukorras, kus liidu haldusasutuse antud täpsete kinnituste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus. Niisiis on selliseks kinnituseks täpne, tingimusteta ja vastastikku kooskõlas olev teave, mis olenemata selle edastamise vormist on pärit volitatud ja usaldusväärsest allikast. Seevastu ei saa selle põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole isikule konkreetseid kinnitusi andnud (vt 12. septembri 2012. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑356/08, ei avaldata, EU:T:2012:418, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑255/13, ei avaldata, EU:T:2015:838, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika).

209    Käesoleval juhul tuleb nentida, et Itaalia Vabariik ei ole suutnud tõendada, et ta oleks komisjonilt saanud konkreetseid kinnitusi võimaluse kohta säilitada vaidlusalused silod täieliku demonteerimise korral.

210    Esiteks ei saa asjaolu, et komisjon ei esitanud uurimise EX/2008/008/IT käigus vastuväiteid vaidlusaluste silode säilitamise kohta, samastada institutsiooni seisukohavõtuga, millega kiidetakse heaks tõlgendus, mille asjakohastele õigusnormidele andsid Itaalia ametiasutused. Nimelt oleks ainult komisjonipoolne otsesõnaline ja selge avaldus võimaldanud neil järeldada, et see institutsioon oli heaks kiitnud vaidlusaluste silode säilitamise (vt selle kohta analoogia alusel 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑106/10, ei avaldata, EU:T:2011:740, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

211    Teiseks olgu märgitud, et vastupidi Itaalia Vabariigi kinnitustele ilmneb eespool punktist 189, et uurimise EX/2008/008/IT käigus ei tuvastanud komisjon, et teatud Itaalia ettevõtjate tootmisüksustes oleks olnud silosid, ja ta piirdus selles osas AGEA tehnilise kontrolli inspektorite edastatud teabe arvessevõtmisega. Samas tuleb osutada, et sel ajal ümberkorralduskava elluviimine alles kestis ja seega ei olnud silode säilitamine õigusvastane (vt eespool punkt 74).

212    Kolmandaks olgu märgitud, et eespool punktis 208 viidatud kohtupraktika tähenduses ei kujuta endast täpset kinnitust Itaalia Vabariigi viidatud asjaolu, et komisjon ei esitanud vastuväited, kui ta sai kätte abisaajate koostatud ümberkorralduskavade koopiad, mille olid heaks kiitnud Itaalia ametiasutused, ja millest nähtus, et vaidlusalused silod kavatseti säilitada.

213    Selles osas tuleb esiteks märkida, et komisjoni vastuväidete puudumine ei kujuta endast eespool punktis 210 viidatud kohtupraktika tähenduses otsesõnalist ja selget avaldust selle kohta, et kõnealune institutsioon oli vaidlusaluste silode säilitamise heaks kiitnud. Teiseks tuleb korrata, et määruse nr 320/2006 artikli 5 kohaldamisel peavad ümberkorraldusabi andmise otsuse tegema liikmesriigid ja mitte komisjon. Lisaks tuleneb määruse nr 968/2006 artiklist 9, et üksnes liikmesriigid vastutavad ümberkorraldusabi taotluste vastuvõetavuse hindamise ja selle kontrollimise eest, kas ümberkorralduskavad vastavad kõigile sama määruse artikli 9 lõikes 2 loetletud tingimustele. Lõpuks tuleb tõdeda, nagu märkis komisjon, et määruse nr 968/2006 artikli 10 lõike 4 ja artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu kohaldamisel saab asjaomane institutsioon koopia ümberkorralduskavadest, mille on heaks kiitnud liikmesriik, ning ei ole nõutud, et ta teeks nende kavade kohta märkusi.

214    Kohtuistungil selgitas komisjon, et kui ta sai kätte ümberkorralduskavad, viis ta läbi kontrolli statistilistel eesmärkidel, selle väljendi majanduslikus tähenduses, mille sihiks oli peamiselt kontrollida ümberkorraldamise mõju ettevõtjale, keda puudutab kvootide vähendamine ning eelarvekärped, mis tuleb ellu viia. Ümberkorraldamise kooskõla asjakohaste õigusnormidega kontrolliti aga teisel korral, st pärast ümberkorralduskavas ette nähtud meetmete ellu viimist.

215    Seega tuleb tagasi lükata väide õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta.

216    Neljandaks ja viimaseks viitab Itaalia Vabariik hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumisele, mida ta sisuliselt põhjendab sellega, et komisjon teadis enne uurimist EX/2010/010/IT, et täielikuks demonteerimiseks antavat ümberkorraldusabi saavad Itaalia ettevõtjad kavatsevad vaidlusalused silod säilitada, kuid ei esitanud selle kohta ühtegi vastuväidet enne esimest 9. detsembri 2010. aasta teadet.

217    Tuleb toonitada, et liidu õiguses kuulub haldusmenetluse tagatiste hulka ka 7. detsembril 2000. aastal Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (vt 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Applied Microengineering vs. komisjon, T‑387/09, EU:T:2012:501, punkt 76, ja seal viidatud kohtupraktika).

218    Põhimõtteliselt seondub hea halduse põhimõte ka hoolitsemiskohustusega (kohtujurist Van Gerveni ettepanek kohtuasjas Nölle, C‑16/90, EU:C:1991:233, punkt 28). Täpsemalt tuleneb kohtupraktikast, et hoolitsemiskohustus tähendab muu hulgas, et kui haldusasutus teeb ametniku või teenistuja olukorda puudutava otsuse, võtab ta arvesse kõiki tema otsust mõjutada võivaid olulisi asjaolusid ning nii arvestab ta mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huvidega (vt 5. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Angelidis vs. parlament, T‑416/03, EU:T:2006:375, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

219    Esiteks ei tulene toimikust, et käesoleval juhul oleks komisjon enne uurimist EX/2010/010/IT hinnanud küsimust, kas ümberkorralduskavas osalevad Itaalia ettevõtjad on tegelikult kõik tootmisseadmed lammutanud (vt eespool punktid 188–190). Selles osas tuleb märkida, et enne uurimist EX/2010/010/IT ei olnud silode säilitamine õigusvastane, sest ümberkorralduskava elluviimine alles kestis (vt eespool punkt 211). Teiseks ei ole vastupidi Itaalia Vabariigi kinnitustele mingil moel tõendatud, et enne uurimist EX/2010/010/IT oleks komisjoni teavitatud sellest, et täielikuks demonteerimiseks antavat ümberkorraldusabi saavad Itaalia ettevõtjad kavatsevad vaidlusalused silod pärast lammutustööde lõppu säilitada. Kolmandaks tuleb sedastada, et Itaalia Vabariik oleks pidanud komisjoni poole pöörduma, kui tal oli kahtlusi asjakohaste õigusnormide nõuetekohase kohaldamise suhtes, mida ta aga ei teinud (vt eespool punktid 199–201). Seetõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta teavitas Itaalia ametiasutusi oma seisukohast vaidlusaluste silode lammutamise kohta esimest korda oma esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates. Niisiis ei ole Itaalia Vabariik suutnud tõendada hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist.

220    Eeltoodut silmas pidades tuleb kolmanda väite esimene osa ja seega kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku, määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku ja dokumendis VI/5330/97 määratletud komisjoni suuniseid ning põhjendamiskohustust

221    Neljas väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks, millest esimene puudutab põhjendamiskohustuse, määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teise lõigu ja määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teise lõigu rikkumist ning lepitusorgani seisukoha hindamata jätmist; ja teine osa dokumendis VI/5330/97 määratletud komisjoni suuniste eiramist.

 Neljanda väite esimene osa, mille sisu kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku ja määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku ning jäetud hindamata lepitusorgani seisukoht

222    Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsus rikub määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku ja määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku. Lisaks viitab ta sisuliselt lepitusorgani seisukoha hindamata jätmisele ning selles küsimuses vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmisele.

223    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

224    Esiteks tuleb märkida määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teise lõigu ja määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teise lõigu väidetava rikkumise kohta samamoodi nagu komisjon, et Itaalia Vabariik piirdus kinnitusega, et sellised rikkumised on toime pandud, ilma oma kinnitusi mingil moel tõendamata.

225    Samas tuleb vastavalt kodukorra artikli 76 punktile d hagiavalduses märkida hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest, mida käesoleval juhul ei ole tehtud.

226    Seetõttu tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata Itaalia Vabariigi väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku ja määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku.

227    Teiseks tuleb seoses väitega, et komisjon ei hinnanud lepitusorgani esitatud seisukohta, osundada, et määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 3 on sätestatud:

„Enne iga rahastamisest keeldumise otsust teavitatakse kirjalikult komisjoni kontrolli tulemustest ja asjaomase liikmesriigi vastustest, mille järel pooled püüavad jõuda kokkuleppele võetavate meetmete osas.

Kokkuleppe ebaõnnestumise korral võib liikmesriik taotleda neljakuulise lepitusmenetluse alustamist, mille tulemuste põhjal koostatud aruanne edastatakse komisjonile, kes vaatab selle läbi enne võimaliku rahastamisest keeldumise otsuse tegemist.“

228    Sellest sättest tuleneb, et enne rahastamisest keeldumise otsuse vastuvõtmist peab komisjon üksnes „vaatama läbi“ lepitusorgani aruande ning seega ei ole see aruanne talle siduv.

229    Lisaks sellele ilmneb käesoleval juhul lepitusorgani 10. veebruari 2013. aasta aruandest, et arvestades raskusi, mis komisjonil endal tekkisid asjakohaste õigusnormide tõlgendamisel, soovitas lepitusorgan komisjonil kaaluda võimalust vähendada finantskorrektsioone või hoiduda nende mis tahes kohaldamisest dokumendi VI/5330/97 alusel.

230    Samas välistas komisjon 28. märtsi 2014. aasta kirjas, mille ta saatis Itaalia ametiasutustele pärast 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) kuulutamist, sisuliselt võimaluse vähendada korrektsioone või hoiduda nende mis tahes kohaldamisest seetõttu, et asjakohaste õigusnormide tõlgendamine on keerukas, ja andis teada, et enamik 23st suhkrutööstuse ümberkorralduskavas osalevast liikmesriigist oli kõnealuseid õigusnorme tõlgendanud selgelt nii, et need kohustavad silod lammutama, ja järeldas sellest, et asjasse puutuvate õigusnormide tõlgendamisel ei esine raskusi.

231    Seda tehes võttis komisjon kaudselt, kuid kahtlemata seisukoha lepitusorgani aruande kohta.

232    Lõpuks olgu märgitud, et vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele võib kohane põhjendus sisaldada komisjoni poolt juba esitatud märkuste sõnasõnalist kordamist.

233    Seetõttu ei saa Itaalia Vabariik põhjendatult väita, et lepitusorgani esitatud seisukoht jäeti hindamata, ega viidata selles küsimuses vaidlustatud otsuse põhjendamatusele.

234    Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

 Neljanda väite teine osa, mis puudutab dokumendis VI/5330/97 määratletud suuniste eiramist

235    Itaalia Vabariik, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Ungari, heidab komisjonile ette dokumendis VI/5330/97 määratletud suuniste eiramist, põhjendades seda sisuliselt sellega, et arvestades ühelt poolt objektiivseid raskusi asjakohaste õigusnormide tõlgendamisel täieliku demonteerimise korral silode säilitamise küsimuses ja teiselt poolt asjaolu, et Itaalia ametiasutused võtsid viivitamatult meetmed komisjoni tuvastatud puuduste parandamiseks, oleks komisjon pidanud vähendama suhkrutööstuse ümberkorraldamisega seotud finantskorrektsiooni summat või isegi jätma kogu korrektsiooni määramata vastavalt dokumendis VI/5330/97 määratletud suunistele. Ta leiab, et selline lahendus oleks olnud kooskõlas ka õigluse ja hea halduse põhimõtetega.

236    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

237    Dokumendi VI/5330/97 2. lisa „EAGFi tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise finantstagajärjed, liikmesriikide poolt läbiviidud kontrollide ebapiisavus“ kohaselt tuleb kohaldada finantskorrektsioone, kui komisjon tuvastab, et liikmesriigid ei ole läbi viinud kontrolle, mis on konkreetselt nõutud kohaldatavate õigusnormidega või mis on igal juhul olulised, et tagada EAGFi tagatisrahastust tehtud kulutuste õiguspärasus.

238    Dokumendi VI/5330/97 2. lisa „Piiripealsed juhtumid“ teises lõigus (edaspidi „dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiripealsed juhtumid“) on märgitud järgmist:

„Kui puudused tulenevad raskustest ühenduse õigusaktide tõlgendamisel, välja arvatud juhul, kui mõistlikult võib eeldada, et liikmesriik ületab need raskused komisjoni kaasabil, ja kui siseriiklikud ametiasutused on teinud kõik, mis on vajalik puuduste kõrvaldamiseks pärast nende tuvastamist, siis võib neid kaalutlusi arvesse võtta ja kohaldada madalamat korrektsioonimäära või jätta korrektsioon üldse kohaldamata.“

239    Kõigepealt tuleb sedastada, et võttes vastu sellised välist toimet omavad halduslikud käitumisreeglid nagu näiteks dokumendis VI/5330/97 esitatud suunised ja nende avaldamisel teada andes, et ta kohaldab neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele, piirab asjaomane institutsioon, kelleks on käesoleval juhul komisjon, ise oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast kohaldatakse sanktsioone niisuguste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine, õiguskindlus või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatud tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellistel üldkohaldatavatel käitumisreeglitel olla õiguslikud tagajärjed ja et haldusasutus ei või nendest üksikjuhtumi puhul kõrvale kalduda, esitamata põhjendusi, mis oleksid kooskõlas selliste õiguse üldpõhimõtetega nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse, tingimusel et see lähenemine ei ole vastuolus muude liidu õiguse kõrgemalseisvate normidega (vt selle kohta 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑344/05, ei avaldata, EU:T:2011:440, punkt 192; 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑3/07, ei avaldata, EU:T:2013:473, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, ei avaldata, T‑376/12, EU:T:2014:623, punkt 106).

240    Lisaks olgu märgitud, et dokumendi VI/5330/97 2. lisas nimetatud piiripealne juhtum on kaalutlemisküsimus, mis ei anna automaatselt õigust sellele, et seda kohaldatakse. Nimelt, nagu nähtub dokumendi VI/5330/97 sõnastusest, milles nähakse ette selle kohaldamise tingimused, tuleb esiteks märkida, et komisjoni tuvastatud tegevusetus raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses tuleneb raskustest Euroopa Liidu õigusaktide tõlgendamisel, ja teiseks, et liikmesriigi ametiasutused tegid vajaliku selle puuduse kõrvaldamiseks, niipea kui komisjoni selle avastas.

241    Dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiripealse juhtumi esimese kohaldamistingimuse kohta tuleb kõigepealt märkida, et Itaalia Vabariik, Prantsuse Vabariik ja Ungari väitsid, et mitmetel liikmesriikidel on olnud raskusi määruste nr 320/2006 ja nr 968/2006 tõlgendamisel, eelkõige mõiste „tootmisseadmed“ puhul ja seoses võimalusega säilitada suhkrutootmisüksuse täieliku demonteerimise korral ladustamiseks mõeldud silod. Lisaks väitsid Prantsuse Vabariik ja Ungari, et ka komisjonil endal on olnud tõlgendamisraskusi ja et tema seisukoht on aja jooksul muutunud. Lisaks leidis lepitusorgan, et komisjonil on olnud tõlgendamisraskusi juba alates 2006. aastast, kui ta küsis oma õigusosakonnalt selles küsimuses arvamust. Viimaks tuleb tõdeda, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) käsitletakse üksnes küsimust, millistel tingimustel ei tule silo liigitada tootmisseadmeks, millele laieneb demonteerimiskohustus, kuid ei ole võetud seisukohta küsimuses, millal tuleb silo kasutamist hinnata, ega ka mitte küsimuses, kas demonteerimiskohustus eeldab tingimata tootmisseadmete likvideerimist.

242    Eespool punktis 241 viidatud asjaolusid silmas pidades tuleb sedastada, et vastupidi komisjoni väidetele ei tekita asjaomaste õigusnormide tõlgendamine raskusi täieliku demonteerimise korral silode säilitamise küsimuses.

243    Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argument, mille kohaselt on ta alati esitanud liikmesriikidele, kes seda talt on küsinud, silode demonteerimiskohustuse kohta täiesti ühesugust teavet, sest see argument on tõendamata ega mõjuta järeldust, et kõnealuste õigusnormide tõlgendamisel on objektiivseid raskusi silode säilitamise küsimuses täieliku demonteerimise korral.

244    Seega on esimene dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiripealse juhtumi esimene kohaldamistingimus käesoleval juhul täidetud.

245    Seoses dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiripealse juhtumi teise kohaldamistingimusega, mille kohaselt peab liikmesriik olema võtnud meetmed puuduste parandamiseks niipea, kui need avastatakse, tuleb märkida, et Itaalia Vabariik võttis viivitamata meetmed komisjoni esimeses 9. detsembri 2010. aasta teates esitatud seisukohaga kooskõla saavutamiseks, sest ta palus, et AGEA peataks vastavalt määruse nr 968/2006 artiklile 16 ümberkorraldusabi saajate seatud tagatiste vabastamise. Pealegi esitas Itaalia Vabariik AGEA poolt ümberkorraldusabi saavatele Itaalia ettevõtjatele saadetud kirjad, millest nähtub, et AGEA ei saanud vabastada tagatisi ja et neile oli teatatud, et nad peavad silod lammutama enne 30. septembrit 2011.

246    Seega on ka teine dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiripealse juhtumi kohaldamistingimus täidetud.

247    Siiski tuleneb tegusõna „võima“ kasutamisest dokumendi VI/5330/97 2. lisas nimetatud piiripealse juhtumi sõnastuses, et komisjonil on selle dokumendi kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus ja seega ei ole ta kohustatud vähendama finantskorrektsiooni või hoiduma selle mis tahes kohaldamisest isegi juhul, kui eespool punktis 240 nimetatud tingimused on täidetud.

248    Eelkõige võib komisjon keelduda dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiripealse juhtumi kohaldamisest, kui selline kohaldamine võib rikkuda liidu õiguse selliseid üldpõhimõtteid nagu proportsionaalsuse põhimõte ja võrdse kohtlemise põhimõte.

249    Seoses sellega tuleb märkida, et 4. mai 2011. aasta kahepoolsete läbirääkimiste protokolli lisas on korratud seisukohta, mida komisjon nendel läbirääkimistel kaitses ja mille kohaselt ei olnud Itaalia suhkrutootjad, kes olid saanud ümberkorraldusabi täielikuks demonteerimiseks, lammutamisest hoidumise tõttu pidanud tegema mingeid kulutusi vaidlusaluste silode demonteerimiseks ja olid saanud nende silode kasutamisest rahalist kasu, samas kui teiste liikmesriikide tootjad, kes olid oma ladustamiseks mõeldud silod lammutanud, olid pidanud kandma kõik sellega seonduvad kulud, ilma sellest mingit kasu saamata. Komisjon jõudis järeldusele, et vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele ei saa ta nõustuda vaidlusaluste silode säilitamisega Itaalias, kui ta oli sellest õigusest ilma jätnud teised liikmesriigid.

250    Seda seisukohta kordas komisjon kostja vastuses, kus ta märgib, et vaidlusaluste silode säilitamine andis Itaalia tootjatele olulise eelise võrreldes nende konkurentidega teistest liikmesriikidest, kes olid ellu viinud nende lammutamise.

251    Eespool toodut silmas pidades asus komisjon õigustatult sisuliselt seisukohale, et vaidlusaluste silode likvideerima jätmise korral oleks dokumendi VI/5330/97 2. lisas nimetatud piiripealse juhtumi kohaldamine toonud kaasa ebavõrdse kohtlemise Itaalia suhkrutootjate ja nende teistest liikmesriikidest pärit tootjate vahel, kes olid pidanud täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamiseks silod likvideerima.

252    Seega ei saa komisjonile ette heita dokumendi VI/5330/97 2. lisas nimetatud piiripealse juhtumi kohaldamata jätmist.

253    Eeltoodust lähtudes tuleb neljanda väite teine osa ja seega neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Viies väide, mis puudutab määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning faktiliste asjaolude moonutamist

254    Viies väide on esitatud põhjendamaks nõuet tühistada finantskorrektsioon, mida kohaldati tapatoetuse jääksumma maksmisega hilinemise tõttu taotlusaastal 2004, ja see jaguneb sisuliselt kolmeks osaks, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 883/2006 artikli 9 lõiget 3, teise kohaselt võrdse kohtlemise põhimõtet ja kolmas väiteosa puudutab faktiliste asjaolude moonutamist.

 Viienda väite esimene osa, mis käsitleb määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 rikkumist

255    Itaalia Vabariik heidab komisjonile sisuliselt ette seda, et ta ei nõustunud asjaoluga, et tapatoetuse jääksumma maksmisega hilinemine taotlusaastal 2004 (edaspidi „vaidlusalused maksed“) oli tingitud erandlikest haldustingimustest määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 tähenduses, mis oleks võimaldanud põhjendada kõnealusel juhul korrektsiooni määramata jätmist.

256    Komisjon vaidlustab Itaalia Vabariigi väite.

257    Määruse nr 883/2006 põhjenduses 15 on märgitud:

„Ühenduse põllumajandusalastes õigusaktides on sätestatud EAGFi raames abisaajatele toetuste maksmiseks ajalised piirangud, mida liikmesriigid järgima peavad. Kõiki pärast neis õigusaktides sätestatud tähtaegu tehtud makseid, mille puhul hilinemine ei ole põhjendatud, tuleb käsitada nõuetele mittevastavate kuludena ning komisjon neid seetõttu ei hüvita. Rahalise mõju vastavusse viimiseks makse hilinemisega tuleks siiski sätestada, et komisjon vähendaks makseid järk-järgult, olenevalt registreeritud viivituse kestusest. Lisaks tuleb ette näha kindel ülemmäär, et vähendamist ei kohaldataks eelkõige juhul, kui maksete viivitused on tingitud kohtumenetlustest.“

258    Määruse nr 883/2006, mida on muudetud komisjoni 29. mai 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 451/2009, millega muudetakse määrust nr 883/2006 (ELT 2009, L 135, lk 12), artiklis 9 on sätestatud:

„1.      Pärast ettenähtud tähtaja möödumist tehtud kulud on kõlblikud ühenduse rahastamiseks ning igakuiseid makseid vähendatakse järgmiselt:

a)      kui pärast tähtaja möödumist tehtud kulud moodustavad kuni 4% tähtaegselt tehtud kuludest, summat ei vähendata;

b)      kui pärast tähtaja möödumist tehtud kulud ületavad eespool nimetatud 4% künnise, vähendatakse nende kulude kohaseid makseid järgmisi eeskirju järgides:

–        kulude puhul, mis tehti esimese kuu jooksul pärast möödunud maksetähtaega, vähendatakse summat 10%;

–        kulude puhul, mis tehti teise kuu jooksul pärast möödunud maksetähtaega, vähendatakse summat 25%;

–        kulude puhul, mis tehti kolmanda kuu jooksul pärast möödunud maksetähtaega, vähendatakse summat 45%;

–        kulude puhul, mis tehti neljanda kuu jooksul pärast möödunud maksetähtaega, vähendatakse summat 70%;

–        kulude puhul, mis tehti rohkem kui neli kuud pärast möödunud maksetähtaega, vähendatakse summat 100%;

c)      lõike 1 punktides a–b osutatud 4% künnis asendatakse 5% künnisega nende maksete puhul, mille maksetähtaeg möödub pärast 15. oktoobrit 2009.

[…]

3.      Kui teatavate meetmete puhul on tegemist erandlike haldustingimustega või kui liikmesriigid on esitanud mõjuvaid põhjendusi, kohaldab komisjon lõigetes 1 ja 2 sätestatust erinevat ajagraafikut ja/või ettenähtust väiksemaid määrasid või jätab need kohaldamata.

[…]“.

259    Kohtupraktika kohaselt tuleb EAGFi kantavaid finantseerimiskulutusi arvutada lähtuvalt eeldusest, et kohaldatavates põllumajanduseeskirjades ette nähtud tähtaegadest peetakse kinni. Seega, kui siseriiklikud ametiasutused maksavad abi peale tähtaja möödumist, jätavad nad EAGFi kanda mittenõuetekohased ja seega tingimustele mittevastavad kulutused (vt selle kohta analoogia alusel 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑253/97, EU:C:1999:527, punkt 126, ja 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑243/05, EU:T:2007:270, punkt 116). Seetõttu peavad liikmesriigid oma kontrollisüsteemide korraldamisel arvesse võtma liidu õiguses abi maksmisele kehtestatud tähtaega. Lisaks on määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 1 punktides a ja c ette nähtud 4% või 5% künnis mõeldud just nimelt selleks, et anda liikmesriikidele võimalus viia läbi täiendav kontroll, ilma et hilinetud kuude arv mõjutaks väljamakseid, mis künnist ei ületa (vt selle kohta analoogia alusel 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑243/05, EU:T:2007:270, punkt 116).

260    Lisaks peab kohtupraktika kohaselt liikmesriik tõendama, et määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 tingimused on täidetud, ehk tõendama, et teatud meetmete puhul on tegemist erandlike haldustingimustega, või esitama arvestatavad põhjendused. Muu hulgas peab ta tõendama, et hilinemised ei väljunud mõistlikest piiridest (vt selle kohta analoogia alusel 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑331/00, EU:C:2003:472, punkt 117; 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑33/07, ei avaldata, EU:T:2009:195, punkt 372, ja 26. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 136).

261    Lõpuks olgu märgitud, et määruse nr 883/2006 artikli 9 lõiget 3, millega kehtestatakse erand, tuleb tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 26. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).

262    Käesoleval juhul ei ole Itaalia Vabariik väljamaksete hilinemisele vastu vaielnud. Ta ei vaidlusta ka seda, et hilinenult kinnimakstud kulutused ületavad 5% nõuete ja tähtaegade kohaselt makstud kulutustest. Ta väidab siiski, et need hilinemised olid tingitud erandlikest haldustingimustest. Ta väidab, et kõnealuseid erandlikke haldustingimusi iseloomustab see, et Itaalias toimus mitu keerukat vaidlustusmenetlust Itaalia poolt kantud teatud kulude õiguspärasuse suhtes ning asjaolu, et nende menetluste tõttu oli Veneto maakonna põllumajanduspoliitika makseasutus (Itaalia) (Agenzia veneta per i pagamenti in agricultura (AVEPA)) peatanud kõik maksed nendesse menetlustesse kaasatud ettevõtjatele.

263    Kõigepealt tuleb märkida, et teatamisega Parma karabinjeeride pettustevastasele üksusele (Itaalia) (Nucleo Antifrodi Carabinieri di Parma (NAC)) 7. veebruaril 2005 olid AVEPA ja AGEA teavitanud oletatavast fondi kahjustavast pettusest, seoses muu hulgas härgade eritoetusega ja mitmele Itaalia ettevõtjale tootmise ekstensiivistamistoetuse maksmisega aastatel 2000–2003.

264    Pärast seda teadet alustati nende ettevõtjate suhtes Tribunale di Trevisos (Treviso kohus, Itaalia) kriminaalmenetlust, milles oli eelistung nähtud ette 2. oktoobril 2006.

265    Arvestades eeltoodut, võttis AVEPA meetme, millega peatati kõik maksed kahele ettevõtjale, kes olid selles kriminaalmenetluses kahtlustatavad vastavalt Itaalia Vabariigi 18. mai 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 228/2001 (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 228“) artikli 33 lõikele 1, milles sõnastus on järgmine: „[a]krediteeritud makseasutused […] peatavad väljamaksete menetlused nende maksete saajate suhtes, kelle suhtes kontrolli- ja järelevalveasutused on edastanud teabe neile rahaliste vahendite vääralt eraldamise kohta riigi või ühenduse eelarvest, ja see toimub kuni faktiliste asjaolude täieliku väljaselgitamiseni“.

266    Samal ajal esitas Veneetsia kõrgema kontrolliasutuse juures asuv prokuratuur (Itaalia) (Procura presso la Corte dei Conti per il Veneto) Veneetsia kõrgemale kontrolliasutusele (Itaalia) (Corte dei Conti per il Veneto) avalduse raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks seoses samade faktiliste asjaoludega. Nimetatud kontrolliasutus andis 23. septembril 2009 ettevaatusabinõuna (ante causam) määruse, millega arestiti kahtlustatavate ettevõtjate varad ja maksed, mis nad pidid AVEPA-lt saama, kuid nende hulka ei kuulunud muu hulgas vaidlusalused maksed.

267    Nimetatud otsust silmas pidades maksis AVEPA 19. oktoobril 2009 uuesti välja teatud summad, mis olid kinni peetud ja mida ante causam arestimismäärus ei hõlmanud, sealhulgas tapatoetus taotlusaasta 2004 eest, mis on vaidlusaluste maksete ese.

268    Lisaks tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariik ei ole väitnud, et vaidlusalused maksed olid eespool punktides 264 ja 266 nimetatud kriminaal- ja raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetluste esemeks. Vastupidi, ta on käsitletava raamatupidamisarvestuse kontrollimismenetluse käigus möönnud, et eelarveridadesse 050302092124023, 050302102124033 ja 050302992128007 kuuluvaid vaidlusaluseid makseid ei saa otseselt ühegi kohtuotsusega seostada, kuid viitas siiski sellele, et eespool punktides 263–266 kirjeldatud menetlustes käsitletavad maksed ühelt poolt ja vaidlusalused maksed teiselt poolt on omavahel „lahutamatult seotud“.

269    Silmas pidades eeltoodut, tuleb sedastada, et Itaalia Vabariigi viidatud siseriiklikud menetlused ei puuduta vaidlusaluseid makseid ja seetõttu ei ole vaidlusaluste maksete peatamine ühegi kohtumenetluse või kohtuotsuse tagajärg, vaid AVEPA poolt seadusandliku dekreedi nr 228 artikli 33 lõike 1 kohaldamise tulem.

270    Teiseks tuleb märkida, et seadusandliku dekreedi nr 228 artiklis 33 ette nähtud maksete peatamise menetlust kohaldatakse ettevaatusabinõuna. See näeb ette eeskirjade eiramise eeldamise juhtumil, kui järelevalveorganid koostavad sellekohase arvamuse juba enne faktiliste asjaolude lõplikku kindlakstegemist ja kannavad asjaomased summad abisaajale üle alles siis, kui ta on lõplikult kahtlustest vabastatud. Kohtupraktika kohaselt läheb selline lähenemisviis seega põhimõtteliselt vastuollu maksetähtaegadest kinnipidamisega (26. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 140).

271    Seega tuleb tõdeda nagu komisjongi, et käesolevas asjas ei tekita vaidlusaluste maksete peatamise menetlus erandlikke haldustingimusi. Nimelt teeb seadusandliku dekreedi nr 228 artiklis 33 ette nähtud maksete peatamise menetlus erandi maksetähtaegadest kinnipidamisest ja on vastuolus liidu eeskirjade nõuetekohase toimimisega (vt selle kohta 26. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 142).

272    Kolmandaks ei ole Itaalia Vabariik hoolimata komisjoni taotlusest, mida kordas lepitusorgan oma 6. mai 2014. aasta aruandes, esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et 5% künnis ületati üksnes nende maksete puhul, mis olid siseriiklike kohtumenetluste esemeks.

273    Itaalia Vabariigi poolt repliigis esitatud argumendi, mille sisu kohaselt nõudis komisjon ekslikult, et ta tõendaks, et vaidlusalused maksed olid tingitud mõnest kohtuotsusest, saab ainult tagasi lükata. Nimelt nähtub 18. jaanuari 2012. aasta kirjast, mille komisjon saatis Itaalia Vabariigile määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 teise lõigu alusel, et komisjon nõudis Itaalia ametiasutustelt, et nad tõendaksid määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 kohaldamiseks, et määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud 4% künnist, mis hiljem asendus 5% künnisega sama määruse artikli 9 lõike 1 punkti c alusel, ületati kohtumenetluste tõttu ja mitte üheainsa kohtuotsuse tulemusel. Viimast korda palus komisjon 18. jaanuari 2012. aasta kirjas Itaalia ametiasutustel esitada ärakirjad kohtuotsustest, milles on kajastatud summad, mis ületavad järgmistes eelarvepunktides ette nähtut: 050302092124023, 050302102124033 ja 050302992128007.

274    Neljandaks ja viimaseks olgu märgitud, et Itaalia Vabariigi väidetega, et Tribunale di Trevisos (Treviso kohus, Itaalia) ja Veneetsia kõrgemas kontrolliasutuses käsitletavate vaidluste menetlused on keerukad ning kõnealune juhtum erandlik, ei saa samuti põhjendada vaidlusaluste maksete hilinemist, kuna nagu juba eespool punktis 259 on märgitud, on määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 1 punktis c ette nähtud 5% künnis mõeldud just nimelt selleks, et anda liikmesriikidele võimalus viia läbi täiendavaid kontrolle, ilma et hilinetud kuude arv mõjutaks väljamakseid, mis künnist ei ületa (vt selle kohta veel analoogia alusel 5. juuli 2012. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑86/08, EU:T:2012:345, punkt 191, ja 26. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 146).

275    Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei eksinud, kui ta esiteks leidis, et kohtumenetluste tõttu maksetähtaegade järgimata jätmisele tuleb kohaldada 5% künnist, mis on sätestatud määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 1 punktis c, ja teiseks, et asjaolu, et maksed tehti hilinenult sellise vaidluse tõttu, mille eesmärk on määrata kindlaks riiklike ametiasutuste poolt keeldutud või tagasinõutud maksete abikõlblikkus, ei kujuta endast erandlikku haldustingimust määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 tähenduses; sellest kaalutlusest andis komisjon Itaalia Vabariigile teada 2. juuli 2014. aasta kirjas (vt eespool punkt 41).

276    Järelikult tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata.

 Viienda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

277    Itaalia Vabariik väidab, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kohaldas tapatoetuse maksmisega hilinemisest taotlusaastal 2004 tulenevatele vaidlusalustele maksetele finantskorrektsiooni, samas kui nende puhul esines samasugune olukord nagu nende hilinenud maksete puhul, mis olid Veneetsia kõrgema kontrolliasutuse ante causam arestimismääruse esemeks ja mille suurus oli ligikaudu 4,4 miljonit eurot ning mille puhul komisjon ei kohaldanud mingit finantskorrektsiooni.

278    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

279    Järjepidevast kohtupraktikast nähtub, et võrdse kohtlemise põhimõte ehk diskrimineerimiskeeld nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑304/01, EU:C:2004:495, punkt 31; 14. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Swedish Match, C‑210/03, EU:C:2004:802, punkt 70, ja 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Nagy, C‑21/10, EU:C:2011:505, punkt 47).

280    Komisjon selgitas kostja vastuses pärast seda, kui ta oli märkinud, et Itaalia Vabariigi argumentatsioon ei ole selge, et kuigi Veneetsia kõrgema kontrolliasutuse ante causam arestimismääruse esemeks olnud maksed hilinesid, ei kohaldatud viimati nimetatute suhtes finantskorrektsiooni, sest erinevates eelarveridades, kus neid makseid kajastati, oli nimetatud 4% künnist, samas kui see ei olnud nii vaidlusaluste maksete puhul.

281    Itaalia Vabariik ei ole neid väiteid vaidlustanud ning on piirdunud kinnitusega, et kõiki kõnealuseid hilinenud makseid, mida asjaomane raamatupidamisarvestuse kontrollimismenetlus puudutab, tuleb põhjendada üldise kaitsevajadusega, mis oli ilmselge ajal, kui AVEPA võttis meetme peatada kõik väljamaksed ettevõtjatele, kes olid Itaalias käimas olevates menetlustes kahtlustatavad seadusandliku dekreedi nr 228 artikli 33 alusel.

282    Ühelt poolt nähtub eespool esitatud punktidest 266 ja 271 vastavalt, et esiteks ei võtnud Veneetsia kõrgem kontrolliasutus vaidlusaluseid makseid arvesse summade puhul, mis olid tema kuulutatud ante causam arestimismääruse esemeks, ja teiseks on seadusandliku dekreedi nr 228 artiklis 33 ette nähtud maksete peatamise menetlus vastuolus Euroopa Liidu õigusnormidega maksetähtaegadest kinnipidamise kohta. Seega ei ole Itaalia Vabariik suutnud põhjendada, et esines üldine kaitsevajadus, mis oleks põhjendanud vaidlusaluste maksete peatamist AVEPA poolt.

283    Teiselt poolt ei ole Itaalia Vabariik vaidlustanud asjaolu, et eelarveridadel, millel kajastuvad asjaomased 4,4 miljoni euro suurused maksed, oli nimetatud 4% künnis, samas kui 5% künnist ei olnud vaidlusaluste maksetega seotud eelarveridadel mainitud.

284    Eeltoodust lähtudes tuleb asuda seisukohale, et Itaalia Vabariik ei ole suutnud tõendada, et vaidlusaluseid makseid ja neid 4% künnisega hõlmatud makseid, mille suurus oli 4,4 miljonit eurot, saaks pidada samaväärses olukorras olevateks, ja et seega on komisjon rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kohaldas korrektsiooni üksnes vaidlusaluste maksete suhtes.

285    Järelikult tuleb viienda väite teine osa tagasi lükata.

 Viienda väite kolmas osa, milles käsitletakse faktiliste asjaolude moonutamist

286    Itaalia Vabariik väidab, et komisjon on moonutanud faktilisi asjaolusid. Hagiavalduses märgib ta üksnes, et „[v]õttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, on vaidlustatud otsus käsitletava väite raames vaidlustatud osa puhul õigusvastane faktiliste asjaolude moonutamise tõttu“.

287    Komisjon ei ole kirjalikes menetlusdokumentides selle väite suhtes seisukohta võtnud. Samas kinnitas ta kohtuistungil, et see on vastuvõetamatu, kuna see ei ole piisavalt selge.

288    Itaalia Vabariik kinnitas samuti kohtuistungil, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide on vastuvõetamatu, tuues esile, et selle hilinenult esitamine rikub Üldkohtu menetluse võistlevuse põhimõtet. Itaalia Vabariik täpsustas siiski, et Üldkohus võib omal algatusel tõstatada kohtuistungil asjaomase väite vastuvõetavuse küsimuse. Itaalia Vabariik märkis lõpuks, et juhul kui Üldkohus kavatseb seda teha, siis soovis ta oma väitega faktiliste asjaolude moonutamise kohta sisuliselt vaidlustada komisjoni hinnangu kõnealuse juhtumi faktiliste asjaolude kohta. Itaalia Vabariik leidis nimelt, et kõnealuse asja asjaoludega saab põhjendada vaidlusaluste maksete hilinemist.

289    Tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on iga juhtumi asjaolusid arvestades õigus hinnata, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel võib väite sisulistel põhjustel tagasi lükata, ilma et tehtaks eelnev otsus vastuvõetamatuse küsimuse osas (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52).

290    Itaalia Vabariigi poolt kohtuistungil esitatud selgitustest, mis on ära toodud eespool punktis 288, tuleneb, et oma väitega faktiliste asjaolude moonutamise kohta kavatses ta kaudselt, kuid kahtlemata heita komisjonile ette faktiliste asjaolude hindamisel tehtud ilmset hindamisviga.

291    Samas nähtub eespool punktides 263–275 esitatust, et Itaalia Vabariigi osutatud faktilised asjaolud ei kujutanud endast erandlikke haldustingimusi määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 tähenduses, millega oleks saanud põhjendada vaidlusaluste maksete hilinemist. Niisiis ei ole Itaalia Vabariigil alust väita, et vaidlustatud otsuses oli ilmne hindamisviga.

292    Kuna viienda väite kolmas osa ei ole põhjendatud, siis tuleb see tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta seisukohta komisjoni ja Itaalia Vabariigi poolt kohtuistungil esitatud vastastikuste vastuvõetamatuse väidete suhtes.

293    Silmas pidades eeltoodut, tuleb viies väide tagasi lükata.

 Kuues väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 501/2008 artiklit 20, õiguspärase ootuse ja liikmesriikidele finantskorrektsioonide määramise põhimõtteid

294    Kuues väide on esitatud põhjendamaks taotlust tühistada finantskorrektsioon, mida kohaldati põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmetega seotud teatud kulutuste hilinenult hüvitamise tõttu. Itaalia Vabariik kritiseerib komisjoni selle eest, et ta kohaldas tema suhtes finantskorrektsiooni, sest ta ei olnud järginud määruse nr 501/2008 artikli 20 esimeses lõigus ette nähtud 60 kalendripäeva pikkust tähtaega maksetaotluse kättesaamise kuupäeva ja tema poolt eelarveaastatel 2009 ja 2010 eraldatud põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmetega seotud teatud abisummade tegeliku maksmise vahel. Esiteks toob Itaalia Vabariik sisuliselt esile, et määruse nr 501/2008 artikli 20 esimeses lõigus määratud tähtaja järgimata jätmine oli tingitud asjaolust, et komisjoni teenistused edastasid ekslikult asjaomase määruse artikli 20 teise lõigu teise lause itaaliakeelse versiooni, mis kehtis enne 18. oktoobri 2012. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2012, L 287, lk 25) avaldatud paranduse jõustumist (edaspidi „vaidlusalune säte“), ja seega ei vastuta ta määruse nr 501/2008 artikli 20 esimeses lõigus sätestatud tähtaja ületamise eest. Seetõttu märgib ta, et oleks põhjendamatu jätta tema kanda vaidlusaluse sätte kohaldamise tagajärjed, seda enam, et käesolevas asjas ei ole võimalik tuvastada liidu eelarvele mingit kahju tekkimist. Lisaks sellele leiab ta, et eksimus, mille ta väidetavalt toime pani, on ilmselgelt vabandatav. Teiseks väidab ta, et komisjoni kohaldatud finantskorrektsioon annab vaidlusalusele sättele tagasiulatuva mõju, mis ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega.

295    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

296    Määruse nr 501/2008 artiklis 20 on sätestatud:

„Liikmesriik teeb artiklites 18 ja 19 osutatud maksed 60 kalendripäeva jooksul alates maksetaotluse kättesaamise kuupäevast.

Selle ajavahemiku võib siiski 60 päeva jooksul alates maksetaotluse registreerimise esimesest kuupäevast mis tahes hetkel peatada; selleks teatatakse asjaomasele lepinguosalisele organisatsioonile, et tema taotlust ei saa vastuvõetavaks tunnistada põhjusel, et makset ei ole võimalik teha või et kõigi täiendavate taotlustega koos nõutavad lisadokumendid on esitamata või et liikmesriik peab vajalikuks täiendavate andmete esitamist või kontrollimiste teostamist. Maksetähtaega hakatakse uuesti arvestama alates nõutud andmete saamise kuupäevast või alates liikmesriigipoolsest kontrollimisest, kusjuures nii andmete edastamise kui kontrollide teostamise tähtaeg on 30 kalendripäeva.

[…].“

297    Itaaliakeelses määruse nr 501/2008 artikli 20 teise lõigu versioonis, mis kehtis enne 18. oktoobril 2012 Euroopa Liidu Teatajas avaldatud parandust, oli sätestatud:

„Selle ajavahemiku võib siiski 60 päeva jooksul alates maksetaotluse registreerimise esimesest kuupäevast mis tahes hetkel peatada; selleks teatatakse asjaomasele lepinguosalisele organisatsioonile, et tema taotlust ei saa vastuvõetavaks tunnistada põhjusel, et makset ei ole võimalik teha või et kõigi täiendavate taotlustega koos nõutavad lisadokumendid on esitamata või et liikmesriik peab vajalikuks täiendavate andmete esitamist või kontrollimiste teostamist. Maksetähtaeg hakkab uuesti kulgema nõutud andmete saamise kuupäevast või alates liikmesriigipoolsest kontrollimisest, kusjuures nii andmete edastamise kui kontrollide teostamise tähtaeg on 30 kalendripäeva.“

(„Tale termine può tuttavia essere sospeso in qualunque momento del periodo di 60 giorni successivo alla prima registrazione della domanda di pagamento, mediante notifica all’organizzazione contraente creditrice che la domanda non è ricevibile, in quanto il credito non è esigibile oppure la domanda non è corredata dei documenti giustificativi necessari per le domande successive o lo Stato membro ritiene necessario richiedere informazioni supplementari o procedere a verifiche. Il termine decorre nuovamente a partire dalla data di ricevimento delle informazioni richieste o dalla data delle verifiche effettuate dallo Stato membro, che devono essere trasmesse o rispettivamente effettuate entro un termine di 30 giorni di calendario a decorrere dalla notifica.“)

298    Euroopa Liidu Teatajas 18. oktoobril 2012 avaldatud parandusega asendati vaidlusaluses sättes väljend „hakkab uuesti kulgema“ („decorre nuovamente“) väljendiga „jätkab kulgemist“ („continua a decorrere“).

299    Pealegi tuleneb kohtupraktikast, et liidu õigusnormide ühetaolise tõlgendamise vajadus nõuab, et sätte keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (17. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Lubella, C‑64/95, EU:C:1996:388, punkt 17).

300    Esimesena olgu Itaalia Vabariigi väidete kohta, mis sisuliselt puudutavad määruse nr 501/2008 artikli 20 rikkumist ja seda, et Itaalia ametiasutused ei vastuta nimetatud artikli esimeses lõigus sätestatud maksetähtaja ületamise eest, märgitud, et ühelt poolt oli määruse nr 501/2008 artikli 20 teise lõigu itaaliakeelne versioon mitmeti mõistetav, kuna selle esimeses lauses nägi see otsesõnu ette nimetatud määruse artikli 20 esimeses lõigus määratud maksetähtaja peatamise („[s]elle ajavahemiku võib […] peatada“ – itaalia keeles: „tale termine puo’ […] essere sospeso“), samas kui teises lauses tundub see viitavat sama tähtaja katkestusele („[t]ähtaeg hakkab uuesti kulgema alates nõutud andmete saamise kuupäevast või alates liikmesriigipoolsest kontrollimisest […]“ – itaalia keeles: „[i]l termine decorre nuovamente a partire dalla data di ricevimento delle informazioni richieste o dalla data delle verifiche effettuate dallo Stato membro“).

301    Teiselt poolt ei ole Itaalia Vabariik vaielnud vastu komisjoni väitele, et Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 2941 ja järgmised eristavad tähtaegade peatamist ja katkestamist; katkestamisel hakkab kulgema uus tähtaeg, samas kui peatamise korral lisatakse enne peatamist kulgenud ajavahemik tähtajale, mis hakkab uuesti kulgema pärast peatamise põhjustanud sündmuse lõppemist.

302    Seetõttu ei võinud Itaalia Vabariik eespool punktis 299 viidatud kohtupraktika kohaldamisel tõlgendada vaidlusalust sätet nii, et see lubas asjaomastele lepinguosalistele organisatsioonidele täiendavate andmete esitamise või kontrollide läbiviimise taotluste esitamise korral katkestada määruse nr 501/2008 artikli 20 esimeses lõigus sätestatud tähtaja, ilma et eelnevalt oleks kontrollitud, kas vaidlusaluse sätte teised keeleversioonid kinnitavad tema tõlgendust, ja vajaduse korral oleks ta pidanud tõlgendama ja kohaldama seda sätet teistes ametlikes keeltes koostatud versioone silmas pidades ning lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, milles see esineb (vt analoogia alusel 27. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Bouchereau, 30/77, EU:C:1977:172, punkt 14, ja 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Givane jt, C‑257/00, EU:C:2003:8, punkt 37).

303    Samas kohaldas Itaalia Vabariik käesoleval juhul vaidlusalust sätet hoolimata selle mitmeti mõistetavusest seoses määruse nr 501/2008 artikli 20 teise lõigu esimese lausega, võtmata arvesse teisi määruse nr 501/2008 artikli 20 teise lõigu keeleversioone, mistõttu vastutab määruse nr 501/2008 artikli 20 esimeses lõigus sätestatud tähtaja rikkumise eest ainuüksi tema ise.

304    Seetõttu tuleb tagasi lükata väited määruse nr 501/2008 artikli 20 rikkumise kohta ja selle kohta, et Itaalia Vabariik ei vastuta maksete hilinemise eest.

305    Teisena tuleb seoses õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumisega tulenevalt vaidlusaluse sätte, 2012. aastal muudetud redaktsioonis, tagasiulatuvast kohaldamisest osundada, et kohtupraktika kohaselt saab nimetatud põhimõttele liidu õigusnormide vastu tugineda vaid juhul, kui liit on ise eelnevalt loonud õiguspärase ootuse teket soodustava olukorra (vt 15. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Weidacher, C‑179/00, EU:C:2002:18, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2009. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑257/04, EU:T:2009:182, punkt 245).

306    Samas ei ole käesoleval juhul tõendatud, et liit oleks loonud olukorra, mis oleks võimaldanud Itaalia Vabariigil eeldada vaidlusaluse sätte õigsust ja õiguspäraselt oodata, et ta võib seda kohaldada.

307    Esiteks olgu märgitud, et 27. aprilli 2010. aasta teatest, mis saadeti määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu alusel (vt eespool punkt 43), nähtub sisuliselt, et ühelt poolt oli kahes eelnevas uurimises komisjon juba tuvastanud maksetega hilinemise probleemi Itaalia Vabariigis ja teiselt poolt olid komisjoni teenistused alates 2005. aastast oma kirjavahetuses Itaalia ametiasutustega alati selgitanud, mil viisil tuleb tõlgendada sätteid, mis on nüüd määruse nr 883/2006 artikli 20 esemeks.

308    Nii on komisjon vastuseks ühele kodukorra artikli 89 alusel võetud menetlust korraldavale meetmele esitanud 9. veebruari 2006. aasta kirja, mille ta oli saatnud Itaalia Vabariigile ühe varasema uurimise raames ja milles ta oli otsesõnu märkinud, et „[makse]tähtaeg [peab] hakkama kulgema, kui nõutud teave on kätte saadud või kontroll läbi viidud“.

309    Selles osas tuleb täpsustada, et eespool punktis 308 nimetatud uurimist puudutanud asjaolude suhtes kohaldatud õigusnormiks ei olnud määruse nr 501/2008 artikkel 20, vaid komisjoni 18. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 94/2002, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2826/2000 põllumajandussaaduste ja -toodete teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta siseturul üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 17, lk 30), artikli 12 lõige 5. Need kaks sätet on siiski põhiolemuselt sisuliselt identsed. Nimelt on määruse nr 94/2002 artikli 12 lõige 5 sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid teevad eespool esitatud lõigetes osutatud maksed 60 kalendripäeva jooksul alates maksetaotluse kättesaamise kuupäevast. Selle ajavahemiku võib siiski 60 päeva jooksul alates maksetaotluse registreerimise esimesest kuupäevast mis tahes hetkel peatada, teatades asjaomasele lepinguosalisele, et taotlust ei saa vastuvõetavaks tunnistada põhjusel, et makse tähtaeg ei ole saabunud või et kõigi täiendavate taotlustega koos nõutavad lisadokumendid on esitamata või et liikmesriik peab vajalikuks lisaandmete esitamist või täiendavaid kontrolle. Täiendavad andmed tuleb edastada 30 kalendripäeva jooksul ning maksetähtaja kulg jätkub alates nõutavate andmete saabumise kuupäevast. Eespool nimetatud maksete hilinemise korral vähendatakse liikmesriigile tagastatavat summat vastavalt määruse (EÜ) nr 296/96 artiklile 4, välja arvatud vääramatu jõu korral.“

310    Seega tuleb tõdeda, et komisjon oli enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist mitu korda teavitanud Itaalia ametiasutusi sellest, kuidas tuleb arvutada 60 päeva pikkust maksetähtaega pärast selle peatamist.

311    Teiseks kinnitas Itaalia Vabariik kohtuistungil, et kõnealuse raamatupidamisarvestuse kontrollimismenetluse algatamise ajal teavitas ta komisjoni vaidlusaluse sätte tõlke probleemist. Seega teadis Itaalia Vabariik, et vaidlusalune säte ei pruugi olla õige, kuid ta otsustas siiski teadlikult seda kohaldada.

312    Silmas pidades eeltoodut, ei saa Itaalia Vabariik väita, et vaidlusalune säte andis talle aluse õiguspäraseks ootuseks.

313    Kolmandaks ja viimaseks tuleb tagasi lükata Itaalia Vabariigi argument, et maksetähtaegade järgimata jätmine ei põhjustanud kahju liidu eelarvele ning seetõttu oleks ebaõiglane kohustada teda kandma vaidlusaluse sätte kohaldamise tagajärgi.

314    Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et EAGF rahastab üksnes liidu õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (vt selle kohta analoogia alusel 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EU:C:2005:103, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

315    Samas kohustavad Euroopa Liidu õigusnormid liikmesriike kinni pidama määruse nr 501/2008 artiklis 20 sätestatud tähtajast ja vastasel korral kohaldatakse nende suhtes rahalisi karistusi.

316    Kõigepealt olgu märgitud, et määruse nr 883/2006 põhjendusest 15, mis on esitatud eespool punktis 257, tuleneb, et kõiki pärast Euroopa Liidu õigusnormides abisaajatele toetuste maksmiseks määratud tähtaegu tehtud makseid, mille puhul hilinemine ei ole põhjendatud, tuleb käsitada nõuetele mittevastavate kuludena ning seetõttu komisjon neid ei hüvita.

317    Lisaks on määruse nr 501/2008 artikli 20 kolmandas lõigus sätestatud, et „[v]älja arvatud vääramatu jõu korral vähendatakse kõnealuste maksete hilinemise puhul liikmesriigile tagastatavat summat vastavalt määruse […] nr 883/2006 artiklis 9 ette nähtud eeskirjadele“.

318    Lõpuks tuleb märkida, et määruse nr 501/2008 põhjenduse 19 sõnastus näeb ette, et „[e]elarve haldamise nõudeid silmas pidades tuleks sätestada rahaline karistus juhuks, kui […] liikmesriikide maksed hilinevad“.

319    Eeltoodu põhjal tuleb nentida, et Itaalia Vabariigi poolt määruse nr 501/2008 artikli 20 esimeses lõigus sätestatud tähtaja ületamine rikub Euroopa Liidu õigusnorme ja sellest piisab, et tunnistada asjaomased kulutused õigusvastaseks ja seega abikõlbmatuteks, ilma et oleks vaja tõendada, et fondile on tekkinud kahju.

320    Järelikult tuleb kuues väide tagasi lükata.

321    Kuna kõik Itaalia Vabariigi esitatud väited on põhjendamatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

322    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

323    Kuna kohtuotsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks, jäetakse tema kohtukulud tema enda kanda ning mõistetakse talt välja komisjoni kohtukulud.

324    Lõpuks tuleneb kodukorra artikli 138 lõikest 1, et menetlusse astunud liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud.

325    Seega kannavad Prantsuse Vabariik ja Ungari oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Itaalia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Prantsuse Vabariigi ja Ungari kohtukulud nende endi kanda.

Kanninen

Schwarcz

Iliopoulos

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


Õiguslik raamistik

Määrus (EÜ) nr 320/2006

Määrus (EÜ) nr 968/2006

Vaidluse taust

Vaidlustatud otsus

Suhkrutööstuse ümberkorraldamise ajutise kava raames tehtud kulutustega seotud finantskorrektsioon

Finantskorrektsioon, mis määrati tapatoetuse jääksumma maksmisega hilinemise tõttu taotlusaastal 2004

Finantskorrektsioon, mis määrati põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmetega seotud teatud kulutuste hilinenult väljamaksmise tõttu

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, mis puudutab määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4, kaitseõiguste ja võistlevuse põhimõtte rikkumist ning ebapiisavaid põhjendusi

Esimese väite esimene osa, mis käsitleb määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 rikkumist

Esimese väite teine osa, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet

Esimese väite kolmas osa, milles sisuliselt käsitletakse põhjenduste ebapiisavust

Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 885/2006 artiklit 11, kaitseõigusi, määrusi nr 320/2006 ja nr 968/2006 ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C 187/12–C189/12)

Teise väite esimene osa, mis sisuliselt puudutab määruse nr 885/2006 artikli 11 ja kaitseõiguste rikkumist

Teise väite teine osa, mille kohaselt on rikutud määrusi nr 320/2006 ja nr 968/2006 ning 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C 187/12–C189/12)

Kolmas väide, mis käsitleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte, lojaalse koostöö põhimõtte, ne bis in idem põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist

Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud ne bis in idem põhimõtet

Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte, lojaalse koostöö põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku, määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku ja dokumendis VI/5330/97 määratletud komisjoni suuniseid ning põhjendamiskohustust

Neljanda väite esimene osa, mille sisu kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 3 teist lõiku ja määruse nr 885/2006 3. peatüki artikli 11 lõike 3 teist lõiku ning jäetud hindamata lepitusorgani seisukoht

Neljanda väite teine osa, mis puudutab dokumendis VI/5330/97 määratletud suuniste eiramist

Viies väide, mis puudutab määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning faktiliste asjaolude moonutamist

Viienda väite esimene osa, mis käsitleb määruse nr 883/2006 artikli 9 lõike 3 rikkumist

Viienda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

Viienda väite kolmas osa, milles käsitletakse faktiliste asjaolude moonutamist

Kuues väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 501/2008 artiklit 20, õiguspärase ootuse ja liikmesriikidele finantskorrektsioonide määramise põhimõtteid

Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: itaalia.