ÜLDKOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS
16. november 2012(*)
Ajutiste meetmete kohaldamine – Konkurents – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsuse avaldamine – Komisjoni koostööteatise alusel komisjonile esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata jätmine – Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus – Kiireloomulisus – Fumus boni juris – Huvide kaalumine
Kohtuasjas T‑345/12 R,
Akzo Nobel NV, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
Akzo Nobel Chemicals Holding AB, asukoht Nacka (Rootsi),
Eka Chemicals AB, asukoht Bohus (Rootsi),
esindajad: advokaadid C. Swaak ja R. Wesseling,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Giolito, M. Kellerbauer ja G. Meessen,
kostja,
mille ese on taotlus peatada komisjoni 24. mai 2012. aasta otsuse C(2012) 3533 (final) kohaldamine, millega jäeti rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB ja Eka Chemicals AB olid esitanud komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikli 8 alusel (Juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat), ja ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, millega palutakse anda korraldus jätkata hagejatega seonduvate teatud andmete, mille puhul tunnustati konfidentsiaalsena käsitlemise vajadust, sellistena käsitlemist seoses komisjoni 3. mai 2006. aasta otsusega 2006/903/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel’i, Akzo Nobel Chemicals Holding’i, Eka Chemicals’i, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation, FMC Foret S.A., Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (Juhtum COMP/F/C.38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (ELT L 353, lk 54),
ÜLDKOHTU PRESIDENT
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust, menetlus ja poolte nõuded
1 Käesolev ajutiste meetmete kohaldamise menetlus seondub komisjoni 24. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3533 (final), millega jäeti rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB ja Eka Chemicals AB olid esitanud komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikli 8 alusel (juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
2 Euroopa Komisjon jättis vaidlustatud otsusega rahuldamata taotluse, milles paluti jääda komisjoni 3. mai 2006. aasta otsuse 2006/903/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel’i, Akzo Nobel Chemicals Holding’i, Eka Chemicals’i, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation, FMC Foret S.A., Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/F/C.38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (ELT L 353, lk 54; edaspidi „2006. aasta otsus”) mittekonfidentsiaalse versiooni juurde, nagu see avaldati 2007. aasta septembris konkurentsi peadirektoraadi veebilehel.
3 Komisjon tuvastas 2006. aasta otsuses EÜ artikli 81 rikkumise hagejate Akzo Nobel, Akzo Nobel Chemicals Holding ja Eka Chemicals ning veel 14 ettevõtja poolt aastatel 1994–2000 Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil seoses vesinikperoksiidi ja perboraadiga. Kuivõrd üks hagejatest – Eka Chemicals – võttis järjestuselt teise ettevõtjana 2003. aasta märtsis ühendust komisjoniga komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „koostööteatis”), alusel ning esitas tõendid, millel oli komisjoni valduses olevate andmetega võrreldes oluline lisaväärtus, siis vähendati trahvi, mis talle muidu oleks määratud, 40% võrra. Seetõttu määrati kolmele hagejale solidaarselt trahv summas 25,2 miljonit eurot.
4 Pärast 2006. aasta otsuse adressaatide esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste rahuldamist avaldas komisjon 2007. aasta septembris oma veebilehel täies ulatuses selle otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni. Hagejad sellist avaldamist ei vaidlustanud.
5 Komisjon teavitas hagejaid 28. novembri 2011. aasta kirjaga oma kavatsusest avaldada läbipaistvuse huvides 2006. aasta otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon ning andis neile võimaluse määrata väljapakutud tekstis kindlaks teave, mis võib olla konfidentsiaalne. Olles tuvastanud, et suur osa väljapakutud üksikasjalikumast versioonist sisaldas teavet, mis oli esitatud koostööteatise alusel ning mida ei olnud konfidentsiaalsuse tõttu 2007. aasta septembris avaldatud, väljendasid hagejad oma selget vastuseisu komisjoni väljapakutud teksti avaldamisele põhjendusel, et see kahjustaks tõsiselt ja pöördumatult nende huve. Hagejad esitasid sellegipoolest igaks juhuks nimekirja teabe kohta, mida nad palusid käsitleda konfidentsiaalsena, tuues esile väljapakutud üksikasjalikuma versiooni osad, mis peaksid igal juhul jääma konfidentsiaalseks.
6 Komisjon teavitas hagejaid 15. märtsi 2012. aasta kirjas oma kavatsusest nende vastuseisust hoolimata üksikasjalikum versioon avaldada ning edastas neile 2006. aasta otsuse üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni ülevaadatud eelnõu. Komisjon andis hagejatele teada, et see ülevaadatud eelnõu kajastab tema lõplikku seisukohta konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kohta – kõik koostööteatise raames esitatud teabe päritolu kindlakstegemist võimaldavad andmed olid kustutatud. Komisjon palus hagejatel vastuväidete esinemise korral pöörduda ärakuulamise eest vastutava ametniku poole komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT L 275, lk 29) alusel.
7 Hagejad teavitasid ärakuulamise eest vastutavat ametnikku 10. aprilli 2012. aasta kirjas sellest, et nad on vastu 2006. aasta otsuse sellise mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisele, mis on üksikasjalikum 2007. aasta septembris avaldatud versioonist, ning palusid tal vältida koostööteatise alusel esitatud mis tahes teabe avaldamist. Hagejad heitsid selles osas ette õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist, sest üks mittekonfidentsiaalne versioon oli pärast konsulteerimist juba 2007. aastal avaldatud. Lisaks sellele väitsid hagejad, et nad eeldasid, et koostööteatise alusel vabatahtlikult esitatud teavet käsitletakse konfidentsiaalsena, sest komisjon ei saanud tagasiulatuvalt kõrvale kalduda oma varasemast praktikast, mis seisnes just nimelt sellise teabe konfidentsiaalsuse kaitses.
8 Vaidlustatud otsuses, millele on alla kirjutatud „[k]omisjoni nimel”, jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik rahuldamata hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse. Ta rõhutas oma pädevuse piiratust, millest tulenevalt oli tal võimalik kontrollida üksnes seda, kas kõnealust teavet võib avalikustada, kuivõrd tegemist ei ole ärisaladuse ega muu konfidentsiaalse teabega või seetõttu, et teabe avalikustamist õigustab ülekaalukas huvi. Lisaks sellele märkis ta, et hagejad ei olnud väitnud, et 2006. aasta otsuse üksikasjalikum versioon sisaldab konfidentsiaalset teavet või ärisaladusi, vaid olid vastu selle versiooni avaldamisele üksnes põhjendusel, et see sisaldab koostööteatise alusel esitatud teavet, samas kui nad ei olnud tõendanud, et selle teabe avalikustamine võib põhjustada neile tõsist kahju; kusjuures isegi sellise kahju tekitamise ohu esinemise korral ei oleks komisjonil keelatud otsust kavandatud kujul avaldada.
9 Vaidlustatud otsus tehti hagejatele teatavaks 28. ja 29. mail 2012.
10 Komisjon teavitas 31. mai 2012. aasta elektronkirjas hagejaid sellest, et vaidlustatud otsus kujutab endast tema lõplikku seisukohta selles küsimuses.
11 Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2012 esitatud hagiavalduses palusid hagejad tühistada vaidlustatud otsus, kusjuures seda mitte ainuüksi osas, milles komisjon jättis selles otsuses rahuldamata nende teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse, vaid ka osas, milles sellest otsusest tuleb aru saada nii, et sellega antakse õigus tutvuda teatud teabega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel. Hagejad väidavad oma hagi põhjendamiseks sisuliselt, et vaidlusalune avaldamine rikub komisjonil ELTL artikli 339 alusel lasuvat ametisaladuse pidamise kohustust ning samuti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, sest 2006. aasta otsuse üksikasjalikum versioon sisaldab teavet, mille nad esitasid komisjonile selleks, et nende suhtes kohaldataks koostööteatist.
12 Üldkohtu kantseleisse samal päeval esitatud eraldiseisva dokumendiga esitasid hagejad käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad paluvad Üldkohtu presidendil sisuliselt:
– peatada Üldkohtu kodukorra artikli 105 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse kohaldamine seni, kuni Üldkohus teeb otsuse käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse suhtes või igal juhul põhimenetluses lahendatava hagi suhtes ja
– seda osas, milles see otsus lubab komisjonil avaldada 2006. aasta otsuse üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni, ning kohustada komisjoni sellist versiooni mitte avaldama, ja
– osas, milles selle otsusega antakse määruse nr 1049/2001 alusel luba tutvuda 2006. aasta otsuse tekstiga täies ulatuses, ning kohustada komisjoni sellist tutvumise võimalust mitte andma;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
13 Üldkohtu presidendi 7. augusti 2012. aasta määrusega otsustati kodukorra artikli 105 lõike 2 alusel kohaldada hagejate taotletud ajutisi meetmeid.
14 Oma märkustes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2012, palub komisjon Üldkohtu presidendil:
– jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
15 Tunnistades, et nad ei tea, kas komisjon võttis tõepoolest vastu otsuse võimaldada määruse nr 1049/2001 alusel tutvuda oma 2006. aasta otsuse tekstiga täies ulatuses, on hagejad seisukohal, et vaidlustatud otsust on võimalik tõlgendada nii, et sellega antakse nimetatud määruse alusel vaikivalt luba otsusega tutvuda. Seetõttu puudutab nende ajutiste meetmete kohaldamise taotlus vaidlustatud otsust mitte ainult osas, milles sellega antakse luba vaidlusaluseks avaldamiseks, vaid ka osas, milles sellest otsusest võib aru saada nii, et sellega antakse määruse nr 1049/2001 alusel luba tutvuda konfidentsiaalse teabega, mille nad esitasid komisjonile koostööteatise alusel.
16 Komisjon täpsustab, et praeguse seisuga ei ole ta teinud ühtegi otsust, millega ta annaks õiguse tutvuda vaidlusaluse teabega määruse nr 1049/2001 alusel. Vaidlustatud otsus põhineb tema väitel sõnaselgelt üksnes nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusel (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) ja otsusel 2011/695.
17 Selles osas saab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik üksnes tuvastada, et käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse ega põhihagi ese ei ole otsus, mille komisjon oleks juba teinud määruse nr 1049/2001 alusel. Seega taotlevad hagejad üksnes ettevaatusabinõuna ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavalt kohtunikult, et viimane keelaks komisjonil sellise otsuse vastuvõtmise; see kujutab endast ennetavat õiguskaitsevahendit, mille eesmärk on takistada komisjonil teha teatud toimingut. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku pädevus piirdub aga komisjoni poolt juba võetud haldusaktide suhtes kohtuliku kontrolli teostamisega ega laiene selliste küsimuste hindamisele, mille kohta kõnealune institutsioon ei ole veel seisukohta võtnud. Sellise pädevuse olemasolu tingiks nimelt sisulise küsimuse etteruttava lahendamise ning haldus‑ ja kohtumenetluse segiajamise, mis ei ole kooskõlas komisjoni ja Euroopa Liidu kohtu vahelise pädevuse jaotuse süsteemiga (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu presidendi 12. juuli 1996. aasta määrus kohtuasjas T‑52/96 R: Sogecable vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑797, punkt 39). Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik saab seega üksnes erandlikel asjaoludel takistada komisjoni teostamast oma halduspädevust, enne kui ta ei ole vastu võtnud lõplikku akti, mille rakendamist hagejad soovivad vältida (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu presidendi 5. detsembri 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑216/01 R: Reisebank vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3481, punkt 52); hagejad ei ole käesolevas kohtuasjas tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist.
18 Sellest tuleneb, et käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles sellega taotletakse esiteks vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamist osas, milles sellega antakse hagejate väitel määruse nr 1049/2001 alusel õigus tutvuda 2006. aasta otsuse tekstiga täies ulatuses, ning teiseks, et komisjoni kohustataks sellist tutvumise võimalust mitte andma.
Sisulised küsimused
19 ELTL artiklite 278 ja 279 ning ELTL artikli 256 lõike 1 koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib juhul, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad, määrata, et tuleb peatada selle akti kohaldamine, mille peale Üldkohtule on esitatud hagi, või kirjutada ette vajalikke ajutisi meetmeid.
20 Kodukorra artikli 104 lõige 2 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Nii võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata kohaldamise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni juris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et tõsise ja korvamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne põhimenetluses lahendatava hagi suhtes otsuse tegemist. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajaduse korral asjaomaseid huve (Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑445/00 R: Austria vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑1461, punkt 73).
21 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul on sellise tervikanalüüsi raames suur kaalutlusõigus ning ta võib konkreetse kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades otsustada, mil viisil ja millises järjekorras nende erinevate tingimuste täidetust kontrollitakse, sest ükski õigusnorm ei näe ette kindlaksmääratud analüüsi skeemi, mille alusel ajutiste meetmete võtmise vajaduse üle otsustada (Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt, EKL 1995, lk I‑2165, punkt 23, ja Euroopa Kohtu presidendi 3. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑459/06 P(R): Vischim vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).
22 Arvestades toimikus esitatud asjaolusid, leiab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et tema käsutuses on kõik vajalikud üksikasjad kõnesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse lahendamiseks, ilma et eelnevalt oleks vaja ära kuulata poolte suulisi selgitusi.
23 Käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb esiteks kaaluda huve ning kontrollida, kas kiireloomulisuse tingimus on täidetud.
Huvide kaalumine ja kiireloomulisus
24 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb olemasolevate eri huvide kaalumine ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku jaoks selles, et ta selgitab välja, kas selle poole huvi, kes taotleb ajutiste meetmete kohaldamist, nende meetmete kohaldamise vastu kaalub üles huvi, mis seisneb vaidlusaluse akti viivitamata kohaldamises, analüüsides selleks konkreetsemalt küsimust, kas selle akti võimalik tühistamine asja sisuliselt arutava kohtu poolt võimaldaks neutraliseerida olukorra, mille oleks tinginud akti viivitamata kohaldamine, ja vastupidi – kas selle akti kohaldamise peatamine takistaks selle täielikku õigusmõju juhul, kui põhimenetluses lahendatav hagi jäetakse rahuldamata (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 11. mai 1989. aasta määrus liidetud kohtuasjades 76/89 R, 77/89 R ja 91/89 R: RTE jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 1141, punkt 15, ja Euroopa Kohtu presidendi 26. juuni 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑182/03 R ja C‑217/03 R: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑6887, punkt 142).
25 Seoses konkreetsemalt tingimusega, mille kohaselt peab ajutiste meetmete kohaldamise määrusest tulenev õiguslik olukord olema neutraliseeritav, tuleb märkida, et ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk piirdub tulevikus sisulistes küsimustes tehtava otsuse täieliku toime tagamisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑7/04 P(R): komisjon vs. Akzo ja Akcros, EKL 2004, lk I‑8739, punkt 36). Seetõttu on see menetlus põhimenetluse suhtes, millele see lisandub, puhtalt täiendavat laadi (Esimese Astme Kohtu presidendi 12. veebruari 1996. aasta määrus kohtuasjas T‑228/95 R: Lehrfreund vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1996, lk II‑111, punkt 61), mistõttu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku otsus peab olema ajutist laadi selles mõttes, et see ei tohi mõjutada tulevikus sisulistes küsimustes tehtava kohtuotsuse sisu ega muuta seda illusoorseks, jättes selle ilma kasulikust mõjust (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 17. mai 1991. aasta määrus kohtuasjas C‑313/90 R: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑2557, punkt 24, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 12. detsembri 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑203/95 R: Connolly vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2919, punkt 16).
26 Sellest järeldub vältimatult, et huvi, mida kaitseb ajutiste meetmete kohaldamise menetluse pool, ei vääri kaitset juhul, kui see pool palub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul teha otsus, mis ei ole sugugi mitte puhtalt ajutist laadi, vaid millega mõjutatakse tulevikus sisulistes küsimustes tehtava kohtuotsuse sisu ning muudetakse see illusoorseks, jättes selle ilma kasulikust mõjust. Muu hulgas just sel samal põhjusel tunnistati vastuvõetamatuks ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, millega paluti ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul määrata komisjoni käsutuses oleva väidetavalt konfidentsiaalse teabe „ajutiselt” avalikustamine, sest sellist taotlust rahuldav määrus oleks võinud ette neutraliseerida hiljem sisulistes küsimustes tehtava otsuse tagajärjed (vt selle kohta Üldkohtu presidendi 23. jaanuari 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑607/11 R: Henkel ja Henkel France vs. komisjon, punktid 23–25).
27 Käesolevas kohtuasjas peab Üldkohus otsustama põhimenetluses, kas vaidlustatud otsus, millega komisjon jättis rahuldamata hagejate taotluse jätta vaidlusalune teave avaldamata, tuleb tühistada eeskätt ELTL artikli 339 kohase ametisaladuse pidamise kohustuse rikkumise tõttu ning seetõttu, et on eiratud hagejate poolt komisjonile komisjoni koostööteatise kohaldamise eesmärgil esitatud teabe konfidentsiaalset laadi. Selles osas on ilmne, et vaidlustatud otsust tühistava kohtuotsuse kasuliku mõju säilitamiseks peab hagejatel olema võimalik vältida seda, et komisjon avaldab õigusvastaselt vaidlusaluse teabe. Tühistava kohtuotsuse muudaks aga illusoorseks ning selle jätaks kasulikust mõjust ilma see, kui käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäetakse rahuldamata, kuna sellise rahuldamata jätmise tagajärjel oleks komisjonil lubatud avaldada viivitamata asjaomane teave ning mõjutada seega de facto tulevikus sisulistes küsimustes tehtava otsuse sisu, see tähendab tingida tühistamishagi rahuldamata jätmine.
28 Neid kaalutlusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et isegi vaidlusaluse teabe tegelik avaldamine ei võtaks tõenäoliselt hagejatelt põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu. Seda põhjendab eeskätt asjaolu, et mis tahes teistsugune tõlgendus seaks hagi vastuvõetavuse sõltuvusse sellest, kas komisjon avaldab asjaomase teabe või mitte, ning see võimaldaks komisjonil sellise olukorra loomisega, kus tegu on juba toime pandud, kõrvale hoida kohtulikust kontrollist, avalikustades nimetatud teabe, kuigi selline teguviis on õigusvastane (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑474/04: Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4225, punktid 39–41). Kuid põhjendatud huvi formaalne säilimine põhivaidluse suhtes ei võimalda välistada seda, et pärast asjaomase teabe avaldamist tehtud tühistaval kohtuotsusel ei ole hagejate seisukohast enam mingit kasulikku mõju.
29 Seetõttu on hagejate kaitstav huvi olulisem komisjoni huvist ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise vastu, seda enam, et nende ajutiste meetmete kohaldamine, mida taotletakse, tingiks üksnes mitme aasta vältel esinenud statu quo edasikestmise piiratud ajavahemiku jooksul (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärus RTE jt vs. komisjon, punkt 15; vt ka Üldkohtu presidendi 16. novembri 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑341/12 R: Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 24).
30 Hagejate kaitstava huvi kaitsmise vajadus on kiireloomulist laadi, kui hagejatele võib tekkida nende ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise korral tõsine ja korvamatu kahju. Hagejad väidavad selles kontekstis sisuliselt, et 2006. aasta otsuse üksikasjalikuma versiooni avaldamisest tulenevat olukorda ei ole hiljem võimalik heastada. Kui konfidentsiaalne teave on juba avaldatud, ei võimalda vaidlustatud otsuse hilisem tühistamine ELTL artiklis 339 ette nähtud ametisaladuse pidamise kohustuse rikkumise tõttu kõrvaldada avaldamisest tingitud tagajärgi. Seetõttu oleks hagejate õiguse näol tõhusale kohtulikule kaitsele tegemist üksnes „tühja kestaga”, kui vaidlusalune teave tehtaks teatavaks enne põhivaidluse lahendamist.
31 Selles osas tuleb tõdeda, et juhul kui põhimenetluses ilmneb, et komisjoni kavatsetav avaldamine puudutab konfidentsiaalset teavet, mille avalikustamine on vastuolus ELTL artiklist 339 tuleneva ametisaladuse pidamise kohustusega, oleks hagejatel võimalik tugineda avaldamisele vastuvaidlemiseks nimetatud sättele, mis annab neile põhiõiguse.
32 Nii sedastas Euroopa Kohus oma 14. veebruari 2008. aasta otsuses kohtuasjas C‑450/06: Varec (EKL 2008, lk I‑581, punktid 47 ja 48) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates, et tõepoolest võib osutuda vajalikuks keelata teatud konfidentsiaalse teabe avalikustamine, et kaitsta ettevõtja põhiõigust eraelu austamisele, mis on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389; edaspidi „harta”) artiklis 7, täpsustades seejuures, et mõistet „eraelu” ei tohi tõlgendada nii, et see ei hõlma juriidilise isiku äritegevust. Lisaks asus Euroopa Kohus seisukohale, et asjaomasele ettevõtjale võidaks põhjustada „erakordselt suurt kahju”, kui teatud teave õigusvastaselt avalikustataks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Varec, punkt 54).
33 Arvestades, et komisjon võiks käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise korral vaidlusaluse teabe viivitamata avaldada, esineb oht, et hagejate põhiõigus ametisaladuse kaitsele, mis on ette nähtud ELTL artiklis 339, EIÕK artiklis 8 ja harta artiklis 7, kaotaks seoses kõnealuse teabega pöördumatult kogu oma sisu. Lisaks esineb oht, et muutub sisutühjaks hagejate põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 6 ja harta artiklis 47, kui komisjonil lubataks avaldada kõnealune teave enne seda, kui Üldkohus teeb otsuse põhimenetluses lahendatava hagi suhtes. Seetõttu, kuna esineb oht, et hagejate põhiõigusi kahjustatakse tõsiselt ja korvamatult, ning tingimusel et tuvastatakse fumus boni juris’ega seonduva tingimuse täidetus (vt selle tingimuse ja kiireloomulisuse tingimuse tiheda seose kohta Esimese Astme Kohtu presidendi 8. aprilli 2008. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑54/08 R, T‑87/08 R, T‑88/08 R ja T‑91/08 R–T‑93/08 R: Küpros vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 56 ja 57), on vaja kiireloomuliselt määrata taotletud ajutiste meetmete kohaldamine (vt ka eespool viidatud kohtumäärus Evonik Degussa vs. komisjon, punktid 26–28).
Fumus boni juris
34 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on fumus boni juris’e tingimus täidetud siis, kui vähemalt üks väidetest, millele tugineb ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool oma põhimenetluses lahendatava hagi põhjendamiseks, on esmapilgul asjakohane ja igal juhul ei puudu sel arvestatavad alused, kuivõrd see annab tunnistust keerukate õigusküsimuste olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge ning mis vajavad seega põhjalikku analüüsi, mida ei ole võimalik läbi viia ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul, vaid mis peab toimuma põhimenetluses, või kui poolte lahknevad seisukohad annavad tunnistust sellise olulise õigusliku vaidluse olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge (Üldkohtu presidendi 19. septembri 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑52/12 R: Kreeka vs. komisjon, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika, vt selle kohta ka Euroopa Kohtu presidendi 8. mai 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑39/03 P‑R: komisjon vs. Artegodan jt, EKL 2003, lk I‑4485, punkt 40).
35 Käesolevas kohtuasjas meenutavad hagejad, et 2006. aasta otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, nagu see avaldati 2007. aastal, oli pika protsessi vili, mille raames komisjon võttis arvesse esiteks nii ametisaladuse pidamise kohustust kui ka nende ettevõtjate õiguspäraseid ootusi, kelle suhtes oli kohaldatud koostööteatist, ning teiseks avalikku huvi läbipaistvuse vastu, väitmaks, et 2006. aasta otsuse sellise üksikasjalikuma versiooni avaldamisega, mis sisaldab koostööteatise alusel esitatud teavet, rikuks komisjon ELTL artiklis 339, määruse nr 1/2003 artiklis 30 ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklis 16 ette nähtud ametisaladuse pidamise kohustust.
36 Tuginedes Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsusele kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon (EKL 1985, lk 3539, punkt 34), on hagejad seisukohal, et ettevõtjate vabatahtlikult esitatud teave, mille kohta on esitatud koostööteatise alusel konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, kuulub ELTL artiklis 339 ette nähtud ametisaladuse pidamise kohustuse alla. Nad väidavad, et Esimese Astme Kohus täpsustas eespool viidatud kohtuotsuses Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon (punktid 64 ja 66), et koostööteatis näeb ette sellise teabe kaitse ametisaladusena. Komisjon ise olevat eelistanud sellise teabe konfidentsiaalsena käsitlemist arvukates asjades. Nii olevat komisjon tunnistades, et leebema kohtlemise taotlustes esitatud teabe avalikustamine kahjustab tõsiselt sellise taotluse esitajaid, sest see seab nad oluliselt ebasoodsamasse olukorda nende suhtes algatatud kahju hüvitamise menetlustes, rõhutanud Üldkohtus (15. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑437/08: CDC Hydrogene Peroxide vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8351, punkt 57) ja Euroopa Kohtus (28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 115), et huvi sellise teabe avalikustamata jätmise vastu väärib kaitset, sest see huvi on tema leebema kohtlemise programmi ja keelatud kokkulepete eest karistamise poliitika toimimise seisukohast oluline.
37 Hagejad heidavad komisjonile lisaks ette oma koostööteatise rikkumist, sest selle punktides 29, 32 ja 33 on tagatud, et ettevõtjate poolt leebema kohtlemise taotlustes esitatud teave kuulub ametisaladuse pidamise kohustuse alla ning et need ettevõtjad võivad selles osas tugineda õiguspärasele ootusele. Kuivõrd teatis on komisjonile siduv, rikutakse hagejate arvates otsusega avaldada 2006. aasta otsuse üksikasjalikum versioon, avalikustades seeläbi hagejate leebema kohtlemise taotluses esitatud teabe, koostööteatises ette nähtud ametisaladuse pidamise kohustust.
38 Hagejad on seisukohal, et 2006. aasta otsuse versioon, mis avaldati 2007. aasta septembris, vastas juba eesmärgile teavitada avalikkust komisjoni toimingute põhjustest. Seetõttu ei esine üksikasjalikuma versiooni kavatsetavaks avaldamiseks „asjaomast huvi ega õigustust”, mis võiks üles kaaluda hagejate individuaalse õiguspärase ootuse seoses 2007. aastal avaldatud versiooni lõpliku laadi ning nende leebema kohtlemise taotluses esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemisega. Üksikasjalikuma versiooni avaldamine rohkem kui neli aastat pärast esialgset avaldamist rikuks nende arvates ka õiguskindluse põhimõtet. Kui komisjon soovib muuta oma varasemat praktikat, mis seisneb leebema kohtlemise taotlustes esitatud teabe konfidentsiaalsuse kaitses, peaks ta seda tegema tulevikus esitatavate taotluste puhul, mitte tagasiulatuvalt, kui asjaomane otsus on avaldatud juba enam kui neli aastat tagasi nagu käesolevas asjas.
39 Komisjon vastab, et ta tegi läbipaistvusega seotud kaalutlustel vaidlusaluse avaldamise kohta otsuse juba oma 28. novembri 2011. aasta kirjas (vt eespool punkt 5). Kui hagejad pidasid seda otsust õigusvastaseks, oleksid nad pidanud esitama selle peale tühistamishagi ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul. Hagejad aga seda ei teinud. Igal juhul ei ole fumus boni juris’ega seonduv tingimus täidetud, sest ükski konkreetne element ei anna esmapilgul tunnistust hagejate esitatud tühistamishagi põhjendatusest.
40 Tuginedes eeskätt Esimese Astme Kohtu 30. mai 2006. aasta otsusele kohtuasjas T‑198/03: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1429, punkt 78) ja eespool viidatud kohtuotsusele Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon (punkt 72), väidab komisjon, et hagejatel oli määruse nr 1/2003 artikli 30 ja seda sätet käsitleva väljakujunenud kohtupraktika alusel võimalik hõlpsalt mõista, et komisjonil on põhimõtteliselt lubatud avaldada konkurentsi valdkonnas tehtud lõpliku otsuse kogu sisu. Seetõttu ei ole käesolevas kohtuasjas tema väitel rikutud hagejate õigust ametisaladuse kaitsele, koostööteatist ega õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Vaidlusaluse teabe avalikustamine ei saa hagejaid tõsiselt kahjustada, sest kavatsetava avaldamise tõttu nende väidetavalt ebasoodsam olukord nende vastu algatatud kahju hüvitamise menetlustes oleks nende õigusvastase tegevuse õiguspärane tagajärg. Lisaks sellele ei vääri hagejate huvi nende õigusvastastes tegudes osalemise üksikasjade salajas pidamise vastu mingit erilist kaitset, arvestades avalikku huvi selle vastu, et komisjoni toimingute põhjused oleksid võimalikult laialdaselt teada, ning rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute huvi saada teada rikkumise üksikasjad, et neil oleks võimalik vajaduse korral tugineda oma õigustele karistatud ettevõtjate vastu.
41 Komisjon lisab, et konfidentsiaalne ei ole enam isegi mitte teave, mis seda varem oli, kuid mille esitamisest on möödunud viis aastat või enam ning mida tuleb seetõttu käsitada ajaloolise teabena, kui just nende esitaja erandlikult ei tõenda, et see teave on vaatamata oma vanusele endiselt äärmiselt oluline tema või kolmanda isiku ärilise positsiooni seisukohast. Kogu vaidlusalune teave on aga üle viie aasta vana. Isegi kui see teave oli selle esitamise hetkel konfidentsiaalne, tuleb seda praegu pidada ajalooliseks, sest hagejad ei ole tõendanud, et see teave on vaatamata oma vanusele endiselt äärmiselt oluline nende või kolmanda isiku ärilise positsiooni seisukohast.
42 Komisjon on seisukohal, et eespool viidatud kohtuotsused Adams vs. komisjon ja Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon ei võimalda väita, et koostööteatis näeb ette leebema kohtlemise taotlustes esitatud teabe kaitse ametisaladuse pidamise kohustuse raames. Selle teatise punktid 32 ja 33 käsitlevad tema väitel üksnes dokumentide ja kirjalike selgituste avalikustamist. Nendes dokumentides sisalduvat teavet seevastu tema väitel tavaliselt avalikustamise eest ei kaitsta. Mööndes, et teatud erijuhtudel on ta minevikus keeldunud avalikustamast teatud selliste ettevõtjate esitatud „dokumente”, kes taotlesid leebemat kohtlemist, kui nende dokumentidega tutvumine teistes riikides või kohtumenetlustes või määruse nr 1049/2001 alusel oleks võinud seada kahtluse alla määruses nr 1/2003 ette nähtud toimikuga tutvumise piirangud, väidab komisjon, et ta ei ole seevastu kunagi kinnitanud, et ta hoidub avalikustamast nendes dokumentides sisalduvat „teavet”.
43 Lõpetuseks tuletab komisjon meelde, et koostööteatise punkt 32 kaitseb leebema kohtlemisega seotud dokumente üksnes tema „kontrollimiste ja uurimiste eesmärgi” raames, mitte leebemat kohtlemist taotlevate ettevõtjate erahuvides ning et teatise punktis 29 võimaldatakse leebemat kohtlemist taotlevatele ettevõtjatele õiguspärast ootust ainult seoses trahvide määramata jätmise või nende vähendamise osas keelatud kokkuleppeid puudutavates asjades, millele neil on õigus teatud asjaolude esinemisel. Oma leebema kohtlemise programmi huvipakkuvuse säilitamiseks võib komisjon pidada erijuhtudel vajalikuks kohelda võrdselt ettevõtjaid, kes taotlevad leebemat kohtlemist, ning ülejäänud õigusrikkujaid, välistades võimaluse tutvuda leebema kohtlemise taotlemiseks esitatud iseennast süüstavate avaldustega. Seevastu ei tohiks leebemat kohtlemist taotlevaid ettevõtjaid asetada soodsamasse olukorda võrreldes teiste keelatud kokkuleppes osalejatega, pidades saladuses osa nende õigusvastasest tegevusest, sest selline saladuses pidamine seaks ülemäära ebasoodsasse olukorda kolmandad isikud, kellele on keelatud kokkuleppega kahju tekitatud ning kellel on põhjendatud huvi nõuda kahju hüvitamist. Selliste iseennast süüstavate avalduste avalikustamine on komisjoni arvates aga osaks ELTL artikli 101 kohaldamisest. Eraõiguslike isikute võimalus tugineda neile siseriiklikus kohtus – sellist tuginemist hõlbustab kõnealune avalikustamine – on üks tugisammastest, mis võimaldab tagada konkurentsiõiguse kasuliku mõju.
44 Selles osas tõdeb ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik esiteks, et komisjoni eesmärk on 28. novembri 2011. aasta kirja väidetavale otsuse laadile viitades kas vaidlustada fumus boni juris’e raames tühistamishagi, millele lisandub ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, vastuvõetavus (väites, et vaidlustatud otsusega üksnes kinnitati 28. novembri 2011. aasta jõustunud otsust) või siis väita, et hagejad on kaotanud õiguse tugineda selle teabe konfidentsiaalsusele, mille nad esitasid komisjonile koostööteatise alusel. Igal juhul tuleb komisjoni argumendid prima facie tagasi lükata. Nimelt ei viidanud komisjon oma 15. märtsi 2012. aasta kirjas (vt eespool punkt 6) lõplikku laadi otsusele, millega ta olevat 28. novembril 2011 juba jätnud rahuldamata hagejate teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse, vaid vastupidi, ta palus neil taotluse juurde jäämise korral pöörduda ärakuulamise eest vastutava ametniku poole. Lisaks sellele kinnitas komisjon oma 31. mai 2012. aasta elektronkirjas (vt eespool punkt 10) sõnaselgelt, et vaidlustatud otsus kujutab endast tema lõplikku seisukohta selles küsimuses.
45 Seega ei takista miski hagejate esitatud tühistamishagi fumus boni juris’t täies ulatuses analüüsida.
46 Nagu huvide kaalumise raames juba märgitud, tuleb sisulistes küsimustes tulevikus tehtavas kohtuotsuses lahendada tegelikult küsimus, kas vaidlustatud otsusega rikutakse hagejate õigust ametisaladuse kaitsele, mis on tagatud ELTL artiklis 339, EIÕK artiklis 8 ja harta artiklis 7, sest komisjoni kavatsetav avaldamine puudutab teavet, mille hagejad esitasid talle koostööteatise alusel ning mis seetõttu nii oma päritolu kui ka sisu poolest kujutab endast konfidentsiaalset teavet, mida tuleb avaldamise eest kaitsta.
47 Vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon, ei võimalda kohtupraktika sellele küsimusele hõlpsalt vastata; vastamiseks on hoopis vaja põhimenetluses küsimust põhjalikult analüüsida, seda enam, et leebema kohtlemise taotluste suhtes konfidentsiaalsuse kohaldamisega seonduvaid probleeme (edaspidi „leebema kohtlemisega seonduvad probleemid”) ei ole sõnaselgelt käsitletud määruses nr 1/2003 ega määruses nr 1049/2001.
48 Nimelt ei käsitle leebema kohtlemisega seonduvaid probleeme ükski kohtuotsustest, millele pooled konkreetsemalt viitavad (eespool viidatud kohtuotsused Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja Adams vs. komisjon). Seoses Üldkohtu 22. mai 2012. aasta otsusega kohtuasjas T‑344/08: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon (punktid 8 ja 148), mille kohaselt ei saa vastavalt määrusele nr 1049/2001 keelduda andmast võimalust tutvuda dokumentidega, mis on esitatud leebema kohtlemise taotluse raames, isikutele, kellele on keelatud kokkuleppega kahju tekitatud, sest keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtja huvi vältida kahju hüvitamise nõudeid ei ole kaitset vääriv huvi, piisab sellest, kui märkida, et see kohtuotsus ei ole veel lõplik, sest komisjoni poolt selle peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine on veel Euroopa Kohtus pooleli (kohtuasi C‑365/12 P).
49 Lisaks 14. juuni 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑360/09: Pfleiderer (EKL 2011, lk I‑5161, punkt 30), mis käsitles küsimust, kas isikul, kellele tekitati keelatud kokkuleppega kahju, on üldine õigus tutvuda leebema kohtlemise taotluse raames esitatud dokumentidega, mis on siseriikliku konkurentsiasutuste valduses, piirdus Euroopa Kohus märkusega, et siseriiklik kohus peab kaaluma huve, mis õigustavad leebema kohtlemise taotleja vabatahtlikult esitatud teabe avalikustamist ning selle kaitset, samas kui kõnealuses kohtuasjas 16. detsembril 2010 esitatud ettepanekus oli kohtujurist J. Mazák põhimõtteliselt vastu selliste selgituste ja nendega seotud dokumentidega tutvumise võimaldamisele, mille leebema kohtlemise taotlejad vabatahtlikult esitasid ning kus nad tunnistasid üles oma osalemise ELTL artikli 101 rikkumises.
50 Seetõttu ei ole õigusküsimuse suhtes, mis tuleb põhimenetluses lahendada, veel tehtud liidu kohtu lõplikku otsust. Sellele küsimusele vastamisel tuleb tõlgendada kõiki asjaomaseid sätteid, sealhulgas koostööteatist. Vastupidi komisjoni väidetele peaks selles osas tähtsust omama ka määrusega nr 1049/2001 seonduv kohtupraktika, seda enam, et komisjon ise viitab sellele määrusele koostööteatise punktis 32 ja oma 28. novembri 2011. aasta kirjas (vt eespool punkt 5). Põhimenetluses tuleb püüda välja selgitada vähemalt see, kas ühelt poolt määrusega nr 1/2003 seonduv kohtupraktika ja teiselt poolt määrusega nr 1049/2001 seonduv kohtupraktika annavad tunnistust võimalikest erinevustest leebema kohtlemisega seonduvate probleemide osas antud hinnangutes, ja kui see on nii, siis kuidas on võimalik neid erinevusi kõrvaldada.
51 Põhimenetluses tuleb samuti kontrollida selle argumentatsiooni paikapidavust, mille kohaselt hagejate huvi selle teabe salajas pidamise vastu, mille nad leebema kohtlemise taotlejatena esitasid, ei vääri kaitset, sest komisjoni leebema kohtlemise programm õhutab piisavalt koostööle, kuivõrd see pakub trahvi vähendamise võimalust, mistõttu komisjon ei näe mingit vajadust seada leebema kohtlemise taotlejaid veelgi soodsamasse olukorda. Nende argumentide puhul on võib‑olla eiratud asjaolu, et leebema kohtlemise taotleja trahv võidakse jätta vaatamata tema ülestunnistusele ning rikkumise kohta tõendite esitamisele olulises ulatuses vähendamata, kui keelatud kokkuleppe teised osalised teavitasid komisjoni temast varem.
52 Selles osas tuleb vajaduse korral võtta arvesse Euroopa Kohtu 16. juuli 1992. aasta otsust kohtuasjas C‑67/91: Asociación Española de Banca Privada jt (EKL 1992, lk I‑4785, punktid 52 ja 53), mille kohaselt sellisele ettevõtjale trahvi vähendamisest tulenev kasu, kes teavitas oma osalemisest keelatud kokkuleppes, kujutab endast vastutasu riski eest, mille see ettevõtja võttis keelatud kokkuleppest ise teatades seetõttu, et ta riskib tõepoolest sellega, et tema trahvi taotletud moel ei vähendata ning teda karistatakse enne teatamist toime pandud tegude eest. Euroopa Kohus on seisukohal, et kui liikmesriigid saaksid tõenditena kasutada sellise teatamise raames esitatud teavet siseriiklikul tasandil karistuse määramiseks, piiraks see oluliselt keelatud kokkuleppest teatavatele ettevõtjatele ette nähtud eelise ulatust. Euroopa Kohus tuletas sellest kõnealuse teabe kasutamise keelu.
53 Kui komisjon väidab, et kogu vaidlusalune teave on eranditult üle viie aasta vana, mistõttu see on igal juhul kaotanud oma konfidentsiaalsuse, võib ta tõepoolest tugineda kohtupraktikale, mis puudutab kodukorra artikli 116 lõike 2 kohaselt menetlusse astujatele edastatavate dokumentide konfidentsiaalsena käsitlemist. Selle kohtupraktika kohaselt loetakse üldreeglina ajalooliseks selline teave ettevõtjate kohta, mis oli salajane või konfidentsiaalne, kuid mis on vähemalt viis aastat vana (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimehe 22. veebruari 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑383/03: Hynix Semiconductor vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑621, punkt 60, ja Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 8. mai 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑108/07: Spira vs. komisjon, punkt 65), sest see on kaotanud oma kaubandusliku väärtuse. Põhimenetluses tuleb siiski kontrollida, kas see hinnang, mis näib olevat antud eelkõige kohtuvaidluse pooleks olevate majanduslikult üksteisega konkureerivate ettevõtjate puhul, on sobiv ka käesolevas kohtuasjas, mis seondub konkurentsiõiguse rikkumist käsitleva üksikasjaliku teabe avaldamisega, mis vaatamata oma vanusele võib olla keelatud kokkuleppe tõttu kahju kannatanud isikute jaoks olulise tähtsusega, kuivõrd see võib neil hõlbustada hagejate vastu algatatud kahju hüvitamise menetlustes kahju suuruse kindlaksmääramiseks ning põhjusliku seose olemasolu tõendamiseks vajalike tõendite esitamist.
54 Põhimenetluses on oluline välja selgitada ka see, kas 2003. aasta märtsis, kui nad esitasid kõnealuse teabe komisjonile koostööteatise alusel, võisid hagejad eeldada, et selle teabe kui oma olemuselt konfidentsiaalse teabe suhtes kohaldatakse kestvalt kaitset avaldamise eest. Selles osas võib esmapilgul asuda seisukohale, et sel ajahetkel vastas komisjoni seisukoht leebema kohtlemisega seonduvate probleemide osas sisuliselt sellele seisukohale, mida ta kaitses järgmiselt kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus CDC Hydrogene Peroxide vs. komisjon (punkt 31): kahju hüvitamise hagi esitamise oht kujutab endast tõsist kahju, mis võib pärssida keelatud kokkuleppes osalevate ettevõtjate poolset koostööd tulevikus, mistõttu ei saa lubada, et komisjoniga keelatud kokkulepete osas läbiviidavas menetluses koostööd tegevate ettevõtjate õigust ametisaladuse pidamisele kahjustaks selline dokumentidega tutvumise taotlus, mis on esitatud üksnes eraõiguslike huvide alusel. Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon (punkt 70), laiendas komisjon seda seisukohta määruse nr 1/2003 kohaldamise menetlustele selles tähenduses, et keelatud kokkuleppes osalejatel, kes esitasid talle vabatahtlikult teavet, on õiguspäraselt õigus oodata, et ta ei avalikusta kõnealuseid dokumente ning et neid dokumente kasutatakse vaid konkurentsi valdkonnas läbiviidava menetluse huvides, sealhulgas liidu kohtu teostatava kontrolli raames. Lisaks sellele on tuvastatud, et veel eelmisel aastal keeldus komisjon rahuldamast sarnaseid taotlusi, mille olid sarnastel põhjendustel esitanud liikmesriikide kohtud ja kolmandad riigid.
55 Asja sisuliselt arutav kohus peab hindama, kas hagejad võisid 2003. aasta märtsis eeldada, et see seisukoht leebema kohtlemise taotluste raames esitatud teabe kaitse kohta, mida komisjon äärmiselt kindlameelselt kaitses, mõjutab ka koostööteatise punkti 32 tõlgendust. Selle punkti kohaselt hoidub komisjon avalikustamast määruse nr 1049/2001 alusel „käesoleva teatisega seoses saadud dokument[e]”. Arvestades ühtaegu nii põhiõigust ametisaladuse pidamisele kui ka õiguspärase ootuse põhimõtet, võiks näida formalistlik piirata seda kaitset üksnes „dokumentidega”, millele viitab määrus nr 1049/2001, samas kui selle kaitse eesmärk hõlmab ühtlasi sellistest dokumentidest pärineva teabe ja selle osade täies ulatuses avaldamist ja seda isegi konkurentsiõiguse valdkonnas. Lõpetuseks tuleb selles osas välja selgitada, millises ulatuses on tees, mida kaitseb käesolevas kohtuasjas komisjon ja mille kohaselt keelatud kokkuleppeid reguleeriva õiguse rakendamine kahju hüvitamise hagi esitamise näol on osaks konkurentsiõiguse rikkumise eest karistamisest koostööteatise punkti 33 tähenduses, ühildatav seisukohaga, mida komisjon kaitses kohtuasjades, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon ja CDC Hydrogene Peroxide vs. komisjon.
56 Eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb tuvastada, et käesolevas kohtuasjas tekivad keerukad õigusküsimused, mida ei saa esmapilgul pidada asjakohatuks, vaid mille lahendamiseks on vajalik põhjalik analüüs põhimenetluses. Seega tuleb möönda fumus boni juris esinemist (vt ka eespool viidatud kohtumäärus Evonik Degussa vs. komisjon, punktid 38–50).
57 Eelnevast tuleneb, et kuna kõik selleks vajalikud tingimused on täidetud, tuleb rahuldada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, määrates sellised ajutised meetmed, mis keelavad komisjonil vaidlusaluse teabe avaldada.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHTU PRESIDENT
määrab:
1. Peatada komisjoni 24. mai 2012. aasta otsuse C(2012) 3533 (final), millega jäeti rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB ja Eka Chemicals AB olid esitanud komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikli 8 alusel (Juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat), kohaldamine.
2. Kohustada komisjoni hoiduma avaldamast oma 3. mai 2006. aasta otsuse 2006/903/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel’i, Akzo Nobel Chemicals Holding’i, Eka Chemicals’i, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation, FMC Foret S.A., Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (Juhtum COMP/F/C.38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) sellist versiooni, mis oleks Akzo Nobel’it, Akzo Nobel Chemicals Holding’i ja Eka Chemicals’i puudutavas osas üksikasjalikum otsuse sellest versioonist, mis avaldati 2007. aasta septembris komisjoni veebilehel.
3. Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus ülejäänud osas rahuldamata.
4. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
16. novembril 2012 Luxembourgis.