ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
28. jaanuar 2015(*)
Konkurents – Haldusmenetlus – Vesinikperoksiidi ja perboraadi Euroopa turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsuse avaldamine – Komisjoni koostööteatise alusel komisjonile esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata jätmine – Põhjendamiskohustus – Konfidentsiaalsus – Ametisaladus – Õiguspärane ootus
Kohtuasjas T‑345/12,
Akzo Nobel NV, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
Akzo Chemicals Holding AB, asukoht Nacka (Rootsi),
Eka Chemicals AB, asukoht Bohus (Rootsi),
esindajad: advokaadid C. Swaak ja R. Wesseling,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Giolito, M. Kellerbauer ja G. Meessen,
kostja,
keda toetab
CDC Hydrogene Peroxide Cartel Damage Claims (CDC Hydrogene Peroxide), asukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat T. Funke,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 23. mai 2012. aasta otsus C(2012) 3533 (final), millega jäeti rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille Akzo Nobel, Akzo Chemicals Holding ja Eka Chemicals olid esitanud komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikli 8 alusel (juhtum COMP/38.620 ‒ Vesinikperoksiid ja perboraat),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood (ettekandja) ja E. Bieliūnas,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 3. mail 2006 vastu otsuse K(2006) 1766 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Chemicals Holding AB, Eka Chemicals AB, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation’i, FMC Foret SA, Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „VPP otsus”).
2 VPP otsuses märkis komisjon eelkõige, et hagejad Akzo Nobel, Akzo Chemicals Holding ja Eka Chemicals oli osalenud EÜ artikli 81 rikkumises Euroopa majanduspiirkonna (EMP) territooriumil koos 14 teise äriühinguga, kes tegutsesid vesinikperoksiidi ja perboraadi sektoris. Seetõttu määrati hagejatele solidaarselt 25,2 miljoni euro suurune trahv.
3 2007. aastal avaldati komisjoni konkurentsi peadirektoraadi veebilehel VPP otsuse esimene mittekonfidentsiaalne versioon.
4 Komisjon saatis hagejatele 28. novembril 2011 kirja, milles teatas neile oma kavatsusest avaldada VPP otsuse uus ja üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, milles esitatakse selle otsuse sisu tervikuna, välja arvatud konfidentsiaalne teave. Sellega seoses palus komisjon hagejatel määratleda VPP otsuses teave, mille suhtes nad kavatsevad esitada konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.
5 Kuna hagejad tuvastasid, et VPP otsuse üksikasjalikum versioon, mida komisjon kavatses avaldada, sisaldas suurt hulka andmeid, mis oli komisjonile edastatud taotluse raames, mis tugines komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), siis teatasid nad komisjonile 9. jaanuari 2012. aasta kirjas, et nad ei nõustu komisjoni ettepanekuga, kuna kavandatud avaldamine kahjustaks tõsiselt ja pöördumatult nende huve. Seetõttu taotlesid nad komisjonilt esimese võimalusena, et komisjon muudaks oma kavatsust avaldada VPP otsuse uus ja üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, ja teise võimalusena jätta sellest avaldamisest välja rida andmeid, mida nad loevad konfidentsiaalseks.
6 Komisjon teatas 15. märtsi 2012. aasta kirjas hagejatele, et ta nõustus nende taotlusega kustutada avaldamisele minevast uuest mittekonfidentsiaalsest versioonist kogu teave, mida võimaldab otseselt või kaudselt tuvastada sellise teabe allikat, mis on edastatud 2002. aasta koostööteatise alusel. Seevastu leidis komisjon, et konfidentsiaalsena ei saa käsitleda muud teavet, mille kohta hagejad olid esitanud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.
7 Kasutades komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuses 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT L 275, lk 29; edaspidi „ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsus”) ette nähtud võimalust, pöördusid hagejad ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, et viimane välistaks avaldamisele tulevast mittekonfidentsiaalsest versioonist kogu teabe, mille nad olid esitanud 2002. aasta koostööteatise alusel.
Vaidlustatud otsus
8 24. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3533 (final) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik komisjoni nimel rahuldamata hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ja seega andis loa avaldada teave, mida nad olid komisjonile edastanud, et neile kohaldataks komisjoni leebema kohtlemise programmi.
9 Vaidlustatud otsuses rõhutas ärakuulamise eest vastutav ametnik esmalt oma piiratud pädevust, mis võimaldas tal üksnes hinnata, kas teavet tuleks käsitleda konfidentsiaalsena, mitte aga heastada hagejatel komisjoni suhtes tekkinud õiguspärase ootuse väidetavat rikkumist.
10 Ta rõhutas lisaks, et hagejad vaidlevad vastu VPP otsuse uue ja üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisele vaid seetõttu, et nimetatud versioonis sisalduks teave, mille nad edastasid 2002. aasta koostööteatise alusel. Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul on komisjonil ulatuslik kaalutlusruum otsustada, kas avaldada enam kui oma otsuste põhiline sisu. Lisaks ei kujuta viited haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele endast iseenesest ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.
11 Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul ei ole hagejad tõendanud, et sellise teabe avaldamine, mille nad olid komisjonile leebemat kohtlemist taotledes edastanud, võiks tekitada neile tõsist kahju. Komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvitud ettevõtja huvi selle suhtes, et talle süüks pandud rikkumise üksikasju üldsusele ei avaldataks, ei vääri igal juhul mingit erilist kaitset. Ärakuulamise eest vastutav ametnik tuletas selles osas meelde, et kahju hüvitamise nõuded on lahutamatu osa Euroopa Liidu konkurentsipoliitikast ja et seetõttu ei saa hagejad tugineda õiguspärasele huvile, et neid kaitstaks riski eest, et nende suhtes võidakse sellised nõuded esitada, kuna nad osalesid VPP otsuse esemeks olnud kartellikokkuleppes.
Menetlus ja poolte nõuded
12 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2012.
13 Üldkohtu president otsustas 16. novembri 2012. aasta määrusega kohtuasjas T‑345/12 R: Akzo Nobel jt vs. komisjon, esiteks peatada vaidlustatud otsuse kohaldamise ja teiseks kohustada komisjoni mitte avaldama VPP otsuse versiooni, mis on hagejaid puudutavas osas üksikasjalikum kui see versioon, mis avaldati 2007. aastal konkurentsi peadirektoraadi veebilehel.
14 Üldkohtu kantseleile 10. jaanuaril 2013 esitatud dokumendis taotles komisjon Üldkohtult viimase kodukorra artikli 55 lõike 2 alusel kohtuasja menetlemist eelisjärjekorras.
15 Üldkohtu president andis 7. juuni 2013. aasta määrusega CDC Hydrogene Peroxide Cartel Damage Claims’ile (CDC Hydrogene Peroxide) loa astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
16 Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik kolmanda koja koosseisu, millele käesolev asi on seetõttu määratud.
17 Üldkohus (kolmas koda) otsustas ettekandja kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse, ilma et ta oleks rahuldanud komisjoni taotlust menetleda kohtuasja eelisjärjekorras. Menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus hagejatel teatud dokumendid esitada. Hagejad esitasid palutud dokumendid ettenähtud tähtaja jooksul.
18 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 9. aprilli 2014. aasta kohtuistungil.
19 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus täielikult või osaliselt;
– juhul, kui Üldkohus leiab, et vaidlustatud otsus toob kaasa Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) tugineva juurdepääsuõiguse, tühistada sellist õigust sisaldav otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
20 Kohtuistungil märkisid hagejad vastuseks Üldkohtu küsimusele, et nad loobuvad oma teisest nõudest; see kanti kohtuistungi protokolli.
21 Komisjon ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi tervikuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
22 Komisjon väidab sisuliselt, et kuivõrd tuleb leida, et kirjas, mille ta saatis hagejatele 28. novembril 2011, sisaldus ametlik otsus avaldada VPP otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, siis oli lõppenud hagejate õigus vaidlustada sellise otsuse õiguspärasust käesoleva hagi raames, kuna nad ei taotlenud selle tühistamist ELTL artikli 263 kuuendas lõigus kehtestatud tähtaja jooksul.
23 Sellega seoses tuleb märkida, et ehkki komisjon teatas tõepoolest hagejatele oma 28. novembri 2011. aasta kirjas, et ta oli „hiljuti otsustanud” avaldada VPP otsuse uue ja üksikasjalikuma versiooni võrreldes sellega, mis oli konkurentsi peadirektoraadi veebilehelt kättesaadav alates 2007. aastast, siis oli selle käigu eesmärk võimaldada hagejatel taotleda, et sellest versioonist jäetaks välja neid puudutavad võimalikud ärisaladused või muu konfidentsiaalne teave vastavalt selle kirja III lisas sisalduvatele selgitustele. Nimetatud kirjas ei ole seega komisjoni lõplikku seisukohta konfidentsiaalsuse küsimustes, mis on käesoleva vaidluse keskmes.
24 See selgitab lisaks, miks komisjon ei tuginenud 15. märtsil 2012 hagejatele saadetud kirjas avaldamisotsuse lõplikule laadile, mis väidetavalt sisaldus 28. novembri 2011. aasta kirjas, vaid palus pigem hagejatel pöörduda ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, kui nad soovivad vaidlustada, et konkurentsi peadirektoraat jättis rahuldamata suurema osa nende konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustest.
25 Lisaks tuleb märkida, et pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist saatis komisjon vastusena hagejate taotlusele nende esindajale e-kirja, millest ilmneb, et see on ainus nende suhtes vastu võetud otsus ja et see väljendab komisjoni lõplikku seisukohta.
26 Eelnevast järeldub, et hagi on vastuvõetav.
Põhiküsimus
27 Vaidlustatud otsuse tühistamise nõuete põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja hagejate õigust heale haldusele; teise väite kohaselt on rikutud ELTL artiklist 339 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 28 lõikest 2 tulenevat konfidentsiaalsuskohustust; kolmanda väite kohaselt on rikutud hagejate õiguspäraseid ootusi, õiguskindluse põhimõtet ja hea halduse põhimõtet.
Esimene väide, mis käsitleb ebapiisavat põhjendamist ja seda, et on rikutud õigust heale haldusele
28 Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja rikub seetõttu ELTL artiklit 296 ning õigust heale haldusele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2. Nad väidavad esmalt sellega seoses, et vaidlustatud otsus ei võimalda neil mõista, millega on põhjendatud see, et lükati tagasi nende argumendid, mis käsitlevad nende õiguspäraseid ootusi ja mille nad esitasid konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste põhjenduseks. Seejärel väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus ei vasta nende argumendile, et komisjoni kavandatud avaldamine kaldub kõrvale selle institutsiooni varasemast halduspraktikast. Lõpuks väidavad nad, et käesolevas asjas nõutav põhjendamise tase on kõrge, kuna vaidlustatud otsus kaldub kõrvale komisjoni 2007. aasta lähenemisest, mille kohaselt avaldati VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, millest oli välja jäetud teave, mille konfidentsiaalsena käsitlemist hagejad olid taotlenud.
29 Komisjon väidab, et vaidlustatud otsus on oma konteksti arvestades piisavalt põhjendatud.
30 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada liidu kohtul otsuse seaduslikkust kontrollida ja anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või on sellega mõnda normi rikutud, mistõttu võib otsuse kehtivuse vaidlustada, kusjuures kohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist ja kontekstist, milles see vastu võeti (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 14; Üldkohtu 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑499/95: Van Megen Sports vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1799, punkt 51).
31 Niisiis, kuigi komisjonil on ELTL artikli 296 alusel kohustus esitada faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub otsuse õiguslik põhjendus, ning kaalutlused, mis viisid selle otsuse tegemiseni, ei ole siiski nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste vastavust selle sätte nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Systraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 26. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑53/12: CF Sharp Shipping Agencies vs. nõukogu, punkt 37). Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud eekõige siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (Üldkohtu 15. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑465/08: Tšehhi Vabariik vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑1941, punkt 163).
32 Seda põhjendamiskohustust on rakendanud ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõikes 2 koostoimes sama sätte lõikega 3, mis käsitleb otsuseid, mida ärakuulamise eest vastutav ametnik peab tegema teatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kohta konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluste raames.
33 Käesolevas asjas ilmneb hagejate poolt 8. detsembril 2011 ja 9. jaanuaril 2012 konkurentsi peadirektoraadile saadetud kirjast ja nende poolt 10. aprillil 2012 ärakuulamise eest vastutavale ametnikule saadetud kirjast, et hagejad väitsid haldusmenetluse ajal, et nende õiguspärast ootust rikub VPP otsuse sellise versiooni avaldamine, mis sisaldab teavet, mille nad vabatahtlikult edastasid, et neile kohaldataks 2002. aasta koostööteatist. Lisaks ilmneb nendest kirjadest, et hagejad väitsid, et selline avaldamine kalduks kõrvale komisjoni varasemast halduspraktikast, mille kohaselt kolmandatele isikutele ei avaldatud teavet, mille ettevõtjad olid komisjonile leebema kohtlemise programmi raames edastanud.
34 Selles küsimuses tuleb märkida, et kuigi ärakuulamise eest vastutav ametnik ei vastanud konkreetselt kõigile neile argumentidele sisuliselt, siis tegutses ta nii, et järgida piiratud pädevust, mis oli talle komisjoni presidendi poolt antud ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikliga 8, nagu ilmneb sisuliselt ka Üldkohtu 28. jaanuari 2015. aasta otsusest kohtuasjas T‑341/12: Evonik Degussa vs. komisjon, punktid 42‒44 ja 58.
35 Siiski tehti vaidlustatud otsus pärast haldusmenetlust, mille käigus pidi komisjon vastama hagejate poolt avaldamise kohta esitatud põhimõttelistele vastuväidetele, mis väljusid ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevuse raamest.
36 Selles olukorras ja hagejatele tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks tuleb vaadelda vaidlustatud otsust selle vastuvõtmise kontekstis ja järeldada seetõttu, et see otsus hõlmab vaikimisi, ent tingimata komisjoni seisukohti kavandatud avaldamise kohta, mis on esitatud konkurentsi peadirektoraadi vahendusel, kuna need puudutavad aspekte, mis ei kuulu ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusse.
37 Kui vaidlustatud otsust sel viisil vaadelda, siis võimaldab see hagejatel mõista faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub selle õiguslik põhjendus.
38 Niisiis põhjendas komisjon esiteks hagejatele 28. novembril 2011 saadetud kirjas oma kavatsust avaldada VPP otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, viidates läbipaistvuse eesmärgile. Lisaks täpsustas komisjon hagejatele 20. detsembril 2011 saadetud kirjas sisuliselt, et kavandatavat avaldamist tuli mõista VPP otsuse konfidentsiaalse versiooniga tutvumise taotluse valguses, mis on esitatud määruse nr 1049/2001 alusel.
39 Teiseks, ehkki vastab tõele, et ärakuulamise eest vastutav ametnik keeldus hindamast hagejate õiguspäraste ootuste võimalikku rikkumist, kuna selline hindamine oleks ületanud tema pädevuse piire, mis tulenevad ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklist 8, vastas komisjon siiski konkurentsi peadirektoraadi poolt 15. märtsil 2012 hagejatele saadetud kirjas otsesõnu nende argumendile, mille kohaselt vaidlusalune avaldamine rikub nende õiguspäraseid ootuseid.
40 Nimelt ilmneb sellest kirjast sisuliselt, et vaidlusaluse avaldamise kohta esitatud põhimõtteliste vastuväidete hindamise raames leidis komisjon, et ta peab omavahel kaaluma eelkõige oma uurimistegevuse eesmärkide kaitset (mida käsitletakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes esitatud läbipaistvuse põhimõtte erandis) ja poolte õiguspäraseid huvisid. Komisjon märkis samuti, et dokument ei pälvi kaitset pelgalt seetõttu, et see edastati leebema kohtlemise taotluse raames, ning et kavandatud avaldamine ei kahjustanud tema uurimistegevuse eesmärke. Lisaks rõhutas komisjon, et käesolevas asjas tuleb arvesse võtta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 7, mille kohaselt selle artikli esimeses kolmes lõigus sätestatud dokumentidega tutvumise erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Komisjon järeldas sellest, et vaidlusalune avaldamine ei tooks kaasa hagejate õiguspärase ootuse rikkumist.
41 Kolmandaks mainitakse vaidlustatud otsuses mitut asjaolu, mis põhjendavad hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata jätmist. Ärakuulamise eest vastutav ametnik rõhutas seal esmalt, et viited haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele ei kujuta endast iseenesest ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet. Konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste rahuldamata jätmist põhjendati seejärel esiteks komisjoni ulatusliku kaalutlusõigusega avaldada enamat kui määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud otsuste põhiline sisu; teiseks asjaoluga, et hagejad ei tõendanud, et nende poolt 2002. aasta koostööteatise alusel komisjonil edastatud teabe avaldamine võib neile tekitada tõsist kahju; ja kolmandaks asjaoluga, et isegi kui selline kahju tekitamise võimalus oleks tõendatud, ilmneb kohtupraktikast, et hagejate huvi, et üksikasjad nende osalemise kohta rikkumises ei oleks üldsusele teada, ei vääri kaitset.
42 Eelmises punktis esitatud asjaolude põhjal tuleb tagasi lükata ka hagejate argument, mille kohaselt vaidlustatud otsuses ei olnud esitatud põhjendust, miks siinses asjas kaldutakse komisjoni varasemast halduspraktikast kõrvale. Isegi kui lugeda tõendatuks varasem halduspraktika, millele hageja viitab, on vaidlustatud otsuses selle vastuvõtmise konteksti arvestades esitatud piisavalt asjaolusid, mis võimaldavad hagejal mõista põhjuseid, miks komisjon otsustas siinses asjas sellest praktikast kõrvale kalduda.
43 Lõpuks, mis puudutab hagejate argumenti, et siinses asjas nõutud põhjenduse tase on tavapärasest kõrgem, kuna vaidlustatud otsuses antakse luba avaldada teave, mida komisjon eelnevalt pidas konfidentsiaalseks, siis see tuleb tulemusetuna tagasi lükata. Isegi kui põhjendamiskohustuse selline tugevdamine oleks põhjendatud, tuleks järeldada, et nii hagejate poolt ärakuulamise eest vastutavale ametnikule 10. aprilli 2012. aasta kirjas esitatud argumente kui ka vaidlustatud otsuse vastuvõtmise konteksti (mis oli hagejatele teada) arvestades esitab nimetatud otsus piisavalt selgelt ja täpselt põhjused, miks siinses asjas otsustati vaidlusalust teavet konfidentsiaalseks mitte enam lugeda.
44 Seetõttu ei saa nõustuda hagejatega, kui nad väidavad, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Lisaks ei märkinud hagejad, kuidas nende etteheide selle kohta, et on rikutud õigust heale haldusele, erineb nende argumentidest, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendust, ja seetõttu ei saa ka selle etteheitega nõustuda. Sellest tulenevalt tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb ELTL artiklist 339 ja määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikest 2 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist
45 Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus rikkus ELTL artiklis 339 ja määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2 komisjonile pandud konfidentsiaalsuskohustust. Kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtjate poolt vabatahtlikult komisjonile edastatud teave peab olema kaitstud avaldamise eest. Hagejad olid teabe, mille suhtes nad olid siinses asjas taotlenud konfidentsiaalsena käsitlemist, edastanud komisjonile vabatahtlikult, et neile kohaldataks 2002. aasta koostööteatist.
46 Hagejad viitavad sellega seoses ka määruse nr 1/2003 artiklile 30, mille kohaselt peab komisjon oma otsuste avaldamise käigus arvestama ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi, ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 16 lõiget 1, mille kohaselt ei edastata ega tehta kättesaadavaks ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.
47 Hagejad väidavad samuti, et nende poolt 2002. aasta koostööteatise alusel edastatud teave kuulub ametisaladuse alla.
48 Niisiis on hagejate sõnul selles teatises ja eelkõige selle punktides 29, 32 ja 33 ette nähtud leebema kohtlemise taotlustes esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemine. Sellele teabele antud kaitset kinnitati komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis”), punktis 6. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et see teave edastati komisjonile ametlikult, see oli teada vaid piiratud arvule isikutele ja selle avaldamine kahjustaks hagejaid tõsiselt, kuna see paneks nad nende vastu esitatud kahju hüvitamise hagide raames oluliselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes VPP otsuse teiste adressaatidega, kes komisjoniga koostööd ei teinud. Neil põhjustel ei mõjuta aja kulgemine viidatud teabe konfidentsiaalset laadi, erinevalt kitsas tähenduses tundlikust äriteabest. Hagejate huvi, et seda teavet ei avaldata, väärib pealegi kaitset, kuna selle teabe konfidentsiaalsena käsitlemine on komisjoni leebema kohtlemise programmi nõuetekohase toimimise ja seega liidu kartellialase õiguse tõhususe keskne tingimus.
49 Hagejad vaidlevad sellega seoses vastu komisjoni lähenemisele, mis seisnes selles, et kaitstakse üksnes dokumente, mis on edastatud leebema kohtlemise taotluste raames, või selliste taotlejate avaldusi, välistades nendes dokumentides ja avaldustes sisalduva teabe. Nende sõnul rikub selline lähenemine põhiõigust ametisaladuse kaitsele, mis on tagatud ELTL artiklis 339. Kohtuistungil lisasid hagejad, et komisjoni kavandatud üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine kujutaks endast kõrvalekallet eranditest, mis on ette nähtud institutsioonide dokumentidega tutvumise õigusele määruses nr 1049/2001 ja määruse nr 1/2003 erinormides, mis käsitlevad uurimistoimikutega tutvumist kartellide valdkonnas.
50 Lõpuks leiavad hagejad, et VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine 2007. aastal vastab juba eesmärgile teavitada üldsust põhjustest, millele see otsus tugineb. VPP otsuse põhjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisega üritas komisjon tegelikult lihtsustada kahju hüvitamise hagi, mille menetlusse astuja esitas Landgericht Dortmund’ile (Dortmundi esimese astme kohus, Saksamaa). Vaidlustatud otsus väljendab sellega seoses üldisemat muutust komisjoni avaldamispoliitikas kartellide valdkonnas, mille eesmärk on seda tüüpi konkurentsiõiguse rikkumises osalenute vastu esitatud kahju hüvitamise nõuete hagejaid aidata. Kuna aga kohaldatavat õiguslikku raamistikku ei ole reformitud, siis ei ole VPP otsuse üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine siiski põhjendatud. Määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 on nimelt keelatud kasutada uurimise raames saadud teavet selle uurimisega mitteseotud eesmärkidel ning nimetatud sättega kaitstakse seega komisjoni uurimisega seotud ettevõtjate huve, et sellist teavet ei kasutataks tsiviilhagide raames. Hagejad lisasid kohtuistungil veel sisuliselt, et igal juhul on kartelli võimalike ohvrite huvi saada täpset teavet selle kartelli toimumise kohta piisavalt kaitstud sellega, et siseriiklikel kohtutel on õigus taotleda komisjonilt sellise teabe esitamist.
51 Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad neile argumentidele vastu.
52 Sellega seoses märgib Üldkohus esmalt, et teise väite põhjenduseks esitatud argumendid, et on rikutud õiguspärast ootust, mis hagejatel väidetavalt tekkis 2002. ja 2006. aasta koostööteatiste ning komisjoni varasema praktika põhjal, kattuvad sisuliselt osaliselt osa kolmanda väite põhjenduseks esitatud argumentidega. Neid argumente hinnatakse seetõttu kolmanda väite raames.
53 Seejärel tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 339 kohaselt ei tohi liidu institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ja liidu ametnikud ning muud teenistujad isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente.
54 Määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 on märgitud, et ilma et see piiraks artiklite 12 ja 15 kohaldamist, võib sama määruse artiklite 17–22 kohaselt komisjoni poolt selle määruse alusel teostatavate uurimiste raames kogutud teavet kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti. Määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2, millega kõnealuse määruse kohaldamise rakendamise valdkonnas täiendatakse ELTL artiklis 339 esitatud käitumisnormi, on eelkõige täpsustatud, et ilma, et see mõjutaks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostööd ning vastuväiteteatise adressaatidele antud võimalust uurimistoimikuga tutvuda, ei tohi komisjon ja need konkurentsiasutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.
55 Lisaks avaldab komisjon vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 30 lõikele 1 otsused, millega ta määrab trahvid ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele, keda ta peab vastutavaks liidu kartellialase õiguse rikkumises. Määruse artikli 30 lõikes 2 on sätestatud, et avaldamisel esitatakse osapoolte nimed ja otsuse põhiline sisu, sealhulgas kehtestatud sanktsioonid, kuid tuleb arvestada ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.
56 Määruse nr 773/2004 artikli 16 lõige 1 näeb sisuliselt ette, et komisjon ei tee kättesaadavaks ega edasta teavet, sealhulgas dokumente, mis asuvad uurimistoimikus, kui need sisaldavad mõne isiku ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.
57 Ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõigetes 1‒3 on sätestatud järgmist:
„1. Kui komisjon kavatseb avalikustada teavet, mis võib kujutada endast mis tahes ettevõtja või isiku ärisaladust või muud konfidentsiaalset teavet, teatab konkurentsi peadirektoraat asjaomasele ettevõtjale või isikule kirjalikult sellisest kavatsusest ning esitab põhjused. Määratakse tähtaeg, mille jooksul võib asjaomane ettevõtja või isik esitada kirjalikke märkusi.
2. Kui asjaomane ettevõtja või isik ei nõustu teabe avalikustamisega, võib ta edastada küsimuse ärakuulamise eest vastutavale ametnikule. Kui ärakuulamise eest vastutav ametnik leiab, et teavet võib avalikustada, sest see ei kujuta endast ärisaladust või muud liiki konfidentsiaalset teavet või kui sellise teabe avalikustamiseks on ülekaalukas huvi, siis koostatakse selle kohta põhjendatud otsus, mis tehakse teatavaks asjaomasele ettevõtjale või isikule. Otsuses määratakse kindlaks tähtaeg, pärast mida teave avalikustatakse. See tähtaeg ei tohi olla lühem kui üks nädal teatamise kuupäevast arvates.
3. Esimest ja teist lõiget kohaldatakse mutatis mutandis teabe avalikustamise suhtes Euroopa Liidu Teatajas.”
58 Käesolevas asjas ei vaidle hagejad vastu sellele, et nad osalesid kartellis, mille kohta võeti vastu VPP otsus. Seevastu väidavad nad, et vaidlusaluse teabe konfidentsiaalsus tuleneb üksnes asjaolust, et teave edastati vabatahtlikult komisjonile leebema kohtlemise programmi raames, ja et kavandatud avaldamine võib seega kahjustada komisjoni uurimistegevuse eesmärkide kaitset.
59 Kuna ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluva informatsiooni valdkond on laiem kui ettevõtjate ärisaladus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon, EKL 1985, lk 3539, punkt 34, ja Üldkohtu 30. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑198/03: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1429, punkt 29), siis tuleb kindlaks määrata (ilma et see mõjutaks kolmanda väite sisulise põhjendatuse analüüsi), kas vastavalt hagejate väidetele peab teavet selle alusel kaitsma pelgalt seetõttu, et ettevõtja edastas selle vabatahtlikult komisjonile, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi.
60 ELL artikli 1 teise lõike kohaselt tehakse otsused liidus nii avalikult kui võimalik. Nimetatud põhimõte peegeldub ELTL artiklis 15, mis teatud tingimustel tagab kodanikele õiguse tutvuda institutsiooni dokumentidega. Kooskõlas selle põhimõttega ja avaldamist sõnaselgelt käskivate või keelavate sätete puudumise korral on institutsioonide õigus teavitada avalikkust vastuvõetud aktidest reegel, millest on erandeid, kus liidu õigus keelab eelkõige ametisaladuse hoidmist tagavate sätete abil selliste dokumentide või dokumentides sisalduva teabe avalikustamise (vt analoogia alusel eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 69).
61 Ei ELTL artikkel 339 ega määruse nr 1/2003 artikkel 28 ei määratle sõnaselgelt, milline teave peale ärisaladuste on hõlmatud ametisaladusega. Seejuures ei saa määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikest 2 järeldada, et nii on see igasuguse informatsiooni puhul, mis on saadud nimetatud määrust rakendades, kusjuures erandiks on informatsioon, mille avaldamine on määruse artikli 30 alusel kohustuslik. Nii ELTL artikkel 339 kui ka määruse nr 1/2003 artikkel 28, mis seda esmase õiguse sätet ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade valdkonnas täiendab ja rakendab, keelavad üksnes sellise teabe avalikustamise, mis oma laadilt on ametisaladus (vt analoogia alusel eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 70).
62 Lisaks, kuigi eespool punktis 59 viidatud kohtuotsuse Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon punktis 75 ja 12. oktoobri 2007. aasta otsuse kohtuasjas T‑474/04: Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑4225) punktis 64 on märgitud, et teatud informatsiooni konfidentsiaalsust kaitstakse erandiga määruse nr 1049/2001 artiklis 4 toodud dokumentidega tutvumise õigusest, siis on selline kaitse asjassepuutuv, et hinnata, kas komisjon on järginud määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2 esitatud keeldu avaldada teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.
63 Siiski on Euroopa Kohus pärast nende kohtuotsuste tegemist tõlgendanud määruse nr 1049/2001 artiklit 4 viisil, mille kohaselt võivad institutsioonid siiski võtta selles osas aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi. Seda tõlgendust tuleb järgida, kui menetlust reguleerivad õigusnormid näevad samuti ette ranged reeglid menetluse raames saadud või koostatud teabe töötlemiseks (Euroopa Kohtu 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punktid 108, 116 ja 118). Olukord on täpselt nii määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikega 2 ja artikliga 28 ning määruse nr 773/2004 artiklitega 6, 8, 15 ja 16, mis piiravad ELTL artikli 101 kohaldamise menetluse toimiku dokumentide kasutamist (Euroopa Kohtu 27. veebruari 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑365/12 P: komisjon vs. EnBW Energie Baden-Württemberg, punkt 86). Kui selles kontekstis tõlgendada määruse nr 1049/2001 artiklit 4 nii, et see keelab komisjonil avalikustamast mis tahes teavet, mille suhtes on tal õigus selle sätte alusel keelduda dokumentidega tutvumise õiguse andmisest, viidates üldisele eeldusele, siis võtaks see määruse nr 1/2003 artiklilt 30 selle sisu. Nimelt võtaks selline tõlgendus komisjonilt võimaluse avaldada isegi oma otsuse põhiline sisu, kuna sellega kaasneb tingimata uurimistoimiku osade ilmsikstulek. Teiseks on selle praktiline tagajärg see, et pööratakse ümber tõendamiskoormis, mis konfidentsiaalsena käsitlemise valdkonnas lasub konfidentsiaalsuse taotlejal, kuna siis piisaks, kui see taotleja tugineb üldisele eeldusele, millele institutsioonid võivad eespool toodud tingimustel viidata, ja kohustataks tegelikult komisjoni tõendama, et vaidlusalust teavet võib lisada oma otsuse avaldatud versiooni.
64 Vastupidi sellele, mida hagejad sisuliselt väidavad, ei saa teabe avaldamist liidu konkurentsiõiguse rikkumise kohta – tehes seda rikkumist karistava otsuse avaldamise teel määruse nr 1/2003 artikli 30 alusel – põhimõtteliselt segi ajada sellega, kui kolmandad isikud tutvuvad sellist rikkumist puudutavas komisjoni uurimistoimikus asuvate dokumentidega. Niisiis, kui käesolevas asjas toimuks teabe avaldamine asjaolude kohta, mis kujutasid endast rikkumist ja mida ei olnud esitatud 2007. aastal avaldatud VPP otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis, siis ei edastataks kolmandatele isikutele hagejate poolt komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusi, protokolle, milles on esitatud leebema kohtlemise programmi raames hagejate tehtud suulised avaldused, või koguni dokumente, mida viimased vabatahtlikult komisjonile uurimise käigus esitasid.
65 Nende põhimõtete alusel tuleb hinnata kolme kumulatiivset tingimust, mis peavad olema täidetud, et teave kuuluks oma laadilt ametisaladuse alla ja vääriks seega kaitset avaldamise eest; need on esiteks, et informatsioon oleks teada piiratud arvule isikutele; teiseks võib selle avalikustamine põhjustada olulist kahju informatsiooni esitanud isikule või kolmandatele isikutele; ja lõpuks kolmandaks, et huvid, mida võidakse informatsiooni avalikustamisega kahjustada, on objektiivselt kaitstavad (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 65).
66 Komisjon väidab, et siinses asjas ei ole esimene tingimus täidetud, kuna teave, mille hagejad talle uurimise käigus edastasid, oli esitatud toimikus, millega VPP otsuse teised adressaadid said tutvuda.
67 Need argumendid tuleb kõrvale jätta. Sellega seoses tuleb eristada ühelt poolt kaitset, mis tuleb anda ametisaladusega hõlmatud teabele seoses isikute, ettevõtjate või ettevõtjate ühendustega, kellel on õigus olla konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluses ära kuulatud, ja teiselt poolt kaitset, mis tuleb sellisele teabele anda seoses laiema üldsusega (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 29; vt samuti analoogia alusel Euroopa Kohtu asepresidendi 10. septembri 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑278/13 P(R): komisjon vs. Pilkington Group, punktid 56 ja 57).
68 Tegelikult leevendatakse institutsioonide ametnike ja teenistujate ELTL artiklis 339 sätestatud ning ettevõtjate suhtes määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 2 alusel kohaldatavate konkurentsieeskirjade valdkonnas rakendatavat kohustust mitte avalikustada nende valduses olevat ametisaladust nende isikute suhtes, kellele kõnealuse määruse artikli 27 lõige 2 omistab õiguse olla ära kuulatud. Komisjonil on lubatud edastada nendele kolmandatele isikutele ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat konkreetset teavet, tingimusel et need andmed oleksid vajalikud uurimise kohasel teostamisel. Selles olukorras tuleb siiski järeldada, et see teave oli teada üksnes piiratud arvule isikutele.
69 Sellest tuleneb, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 2 toodud reegel, mis annab komisjoni uurimisega seotud pooltele õiguse haldustoimikuga tutvuda, ei mõjuta uurimise käigus komisjonile edastatud ja ametisaladusega hõlmatud teabe kaitset laiemale üldsuse avalikustamise eest.
70 Mis puudutab teist tingimust, siis väidavad hagejad, et sellise teabe avaldamine, mille nad komisjonile leebema kohtlemise programmi alusel edastasid, kahjustab neid tõsiselt, kuna see paneks neid nende vastu esitatud kahju hüvitamise hagide raames oluliselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste VPP otsuse adressaatidega, kes ei teinud komisjoniga koostööd. Lisaks võib nende arvates selline avaldamine kahjustada ka avalikku huvi, kuna see võib pärssida ettevõtjate tahet tulevikus EÜ artikli 81 rikkumistest teatada.
71 Komisjon vaidleb sellele seisukohale vastu, väites et vaidlusaluse teabe avaldamine ei saa hagejatele tõsist kahju tekitada, kuna nende väidetavalt ebasoodsam olukord tsiviilhagide raames on üksnes selle õiguspärane tagajärg, et nad osalesid liidu konkurentsiõiguse rikkumises.
72 Siiski tuleb tunnistada, et komisjoni see vastuväide puudutab üksnes seda, kas hagejate huvi vaidlusaluse teabe konfidentsiaalsuse kaitsmise suhtes on õiguspärane; see on aga kolmanda tingimuse keskmes, mida analüüsitakse allpool punktides 79‒89, ega puuduta hagejatel tekkida võiva kahju tõsist laadi (mida on objektiivsel viisil kaalutud), kui taoline teave üldsusele teatavaks tehtaks.
73 Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune teave, mille avaldamine sõltub kohtuvaidluse lahendusest, seisneb peamiselt nende elementide kirjelduses, mis moodustasid EÜ artikli 81 rikkumise, mille suhtes komisjon VPP otsuses sanktsioone rakendas.
74 Niisiis, kuigi komisjon ei ole tõepoolest vaidlustatud otsust konkreetselt põhjendanud viitega siseriiklikes kohtutes esitatud kahju hüvitamise hagide lihtsustamise eesmärgile, ilmneb toimikust siiski prima facie, et komisjoni kavandatud VPP otsuse põhjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine ja eelkõige otsuse selle osa avaldamine, mis puudutab kartelli toimimist, võimaldaks menetlusse astujal (kes esindab selliste ettevõtjate huve, keda nende arvates on otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine kahjustanud) lihtsamalt tuvastada hagejate ja teiste selles rikkumises osalenud ettevõtjate lepinguvälist vastutust ning vajaduse korral selle vastutuse ulatust seoses kahju hüvitamise hagiga, mille menetlusse astuja on esitanud Landgericht Dortmundile.
75 Nimelt avaldab see versioon üksikasjalikult konkurentsivastased kontaktid või kokkulepped, millexs hagejad osalesid, mainides eelkõige nende kontaktide või kokkulepetega seotud tooteid, kohaldatud hindasid puudutavaid arvandmeid ning osaliste eesmärke seoses hindade ja turuosade jagamisega. Selline teave on sobilik, et lihtsustada füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes – nagu ettevõtjad, kelle huve menetlusse astuja esindab – leiavad, et neile on kahju tekitatud EÜ artikli 81 rikkumisega, mille eest on VPP otsuses karistus määratud, tõendada oma kahju ning samuti põhjuslikku seost rikkumise ja väidetava kahju vahel.
76 Lisaks tuleb märkida, et peale menetlusse astuja poolt selles küsimuses esitatud selgituste, mis olid esitatud nii menetlusse astuja seisukohtades kui ka kohtuistungi ajal, rõhutas komisjon oma menetlusdokumentides, et tema kavandatud uue mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine soodustab EÜ artiklis 81 esitatud keelu kohaldamist erasfääris.
77 Seetõttu ja ilma, et arutluskäigu siinses faasis oleks isegi vaja seisukohta võtta küsimuses, kas hagejate väidetele vastavalt paneks vaidlusaluse teabe avaldamine neid ebasoodsasse olukorda kahju hüvitamise hagide raames võrreldes teiste ettevõtjatega, kes osalesid VPP otsusega karistatud rikkumises, aga kes ei näidanud üles sama koostöövalmidust, tuleb lugeda tõendatuks, et sellise teabe avaldamine, mille konfidentsiaalsena käsitlemist hagejad taotlesid, võib neile tõsist kahju tekitada.
78 Seega on eespool punktis 65 toodud teine tingimus siinses asjas täidetud.
79 Mis puudutab lõpuks kolmandat tingimust, siis tuleb meelde tuletada, et see tähendab, et teabe konfidentsiaalse laadi hindamisel on vaja kaaluda õigustatud huve, mis vastanduvad informatsiooni avalikustamisele, võrreldes üldise huviga, mis nõuab, et institutsioonide tegevus oleks nii avalik kui võimalik (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 65).
80 Sellega seoses, mis puudutab esmalt hagejate argumenti, et kavandatud avaldamine tekitaks neile suurenenud riski, et nende vastu eelkõige menetlusse astuja esitatud tsiviilhagides tehakse nende kahjuks kohtuotsus seetõttu, et nad osalesid VPP otsusega karistatud rikkumises, siis tuleb kõigepealt meelde tuletada, et konkurentsiõiguse rikkumise eest komisjoni poolt trahvitud ettevõtja huvi, et etteheidetud rikkumise üksikasju ei avalikustataks üldsusele, ei vääri erilist kaitset, arvestades esiteks avalikkuse huvi saada võimalikult laiaulatuslikult teada komisjoni tegevuse põhjuseid, ettevõtjate huvi teada, millise tegevuse eest võidakse neile määrata karistusi, ning rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute huvi saada teada üksikasju, et vajaduse korral esitada nõudeid karistatud ettevõtjate vastu, ning teiseks arvestades selle ettevõtja võimalust antud otsus kohtulikult vaidlustada (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 78 ja eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 72; vt analoogia alusel EFTA Kohtu 21. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas E‑14/11: EDB Schenker vs. EFTA Surveillance Authority, Report of the EFTA Court, lk 1178, punkt 189).
81 Sellest tuleneb, et hagejad ei saa õiguspäraselt vastu vaielda sellele, et komisjon avalikustab teabe, mis üksikasjalikult kirjeldab nende osalemist rikkumises, mille eest on VPP otsuses karistus määratud, kuna selline avalikustamine tekitaks neile suurema riski, et neil tuleb selles rikkumises osalemise tõttu taluda tsiviilvastutusest tulenevaid tagajärgi.
82 Siiski väidavad hagejad sisuliselt (ja seda kolmandast väitest eraldiseisvalt), et kuna vaidlustatud otsus pärssis ettevõtjate tahet teatada neile teada olevatest liidu konkurentsiõiguse rikkumistest ja teha komisjoniga koostööd, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, siis võib see oma laadilt nurjata selle poliitika tõhusust, millega võideldakse liidu kartellialase õiguse rikkumiste vastu. Nende sõnul on see huvi kaitsmisväärt, kuna leebema kohtlemise programmil on keskne mõju liidu kartellialase õiguse üldisele tõhususele. Nad lisavad selles kontekstis sisuliselt, et kuna teave, mida soovitakse avalikustada, puudutas neid rohkem kui teisi ettevõtjaid, kes ei olnud taotlenud leebemat kohtlemist, siis kahjustab selline avalikustamine neid ebaproportsionaalselt siseriiklikes kohtutes toimuvates menetlustes, see aga seab ohtu leebema kohtlemise programmi tõhususe.
83 Sellega seoses tuleb märkida, et ühest küljest võib nende leebema kohtlemise programmide tõhusust kahjustada leebema kohtlemise menetlusega seotud dokumentide edastamine isikutele, kes soovivad esitada kahju hüvitamise hagi, isegi kui siseriiklikud konkurentsiametid või komisjon vabastavad leebema kohtlemise taotleja täielikult või osaliselt trahvist, mille nad oleksid võinud määrata (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑360/09: Pfleiderer, EKL 2011, lk I‑5161, punkt 26). Nimelt võidakse pärssida konkurentsiõiguse rikkumisega seotud isiku tahet kasutada selliste leebema kohtlemise programmidega antud võimalusi, kui esineb sellise avalikustamise tõenäosus, arvestades eelkõige seda, et komisjonile selle programmi raames edastatud dokumendid või tehtud avaldused võivad olla laadilt ennast süüstavad.
84 Teisest küljest aga võib õigus saada sellise kahju hüvitamist, mis tekkis lepingust või tegevusest, mis võib piirata või kahjustada konkurentsi, aidata märkimisväärselt kaasa tõhusa konkurentsi säilimisele liidus (vt Euroopa Kohtu 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑199/11: Otis jt, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika) ning osaleb seega avaliku huvi eesmärgi elluviimisel (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus DB Schenker vs. EFTA Surveillance Authority, punkt 132).
85 Neid põhimõtteid kasutades on Euroopa Kohus, kui temalt paluti eelotsust seoses vaidlustega, mis käsitlesid konkurentsiõiguse rikkumise tõttu väidetavalt kahju saanud isikute õigust tutvuda siseriiklike konkurentsiasutuste uurimistoimikutega, kutsunud siseriiklikke kohtuid üles kaaluma huvisid, millega saab põhjendada sellise teabe avaldamist, mille leebema kohtlemise taotlejad vabatahtlikult esitasid, ja nende taotlejate kaitset (eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Pfleiderer, punkt 30, ja 6. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑536/11: Donau Chemie jt, punktid 30 ja 31).
86 Tuleb hinnata selle kohtupraktika ulatust siinses asjas.
87 Nagu ilmneb eespool punktist 64, ei käsitle siinne juhtum konkurentsimenetlust puudutavate dokumentidega tutvumisest keeldumise vaidlustamist, mis oli keskne küsimus kohtuasjades, kus tehti eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Pfleiderer ja eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Donau Chemie jt, vaid siinne juhtum puudutab hoopis seda, et komisjon kavatseb avaldada teatud teavet, mis sisaldub dokumentides või avaldustes, mille hagejad edastasid talle vabatahtlikult eesmärgiga, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi.
88 Käesolevas asjas väidavad hagejad üksnes üldiselt, et nende poolt uurimise käigus vabatahtlikult edastatud teabe (mis edastati lootuses, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi) avaldamine kahjustaks komisjoni uurimistegevuse eesmärki.
89 Selles olukorras tuleb tunnistada, et isegi kui see väide vastab tõele, ei ilmne sellest õigusnorm, mida komisjon on rikkunud pelgalt seetõttu, et leebema kohtlemise programmi raames edastatud teabe kavandatud avaldamine võib avaldada mõju nimetatud programmi rakendamisele tulevastes uurimistes. Lisaks tähendab see konkreetne argument üldsuse huvi saada võimalikult laiaulatuslikult teada komisjoni tegevuse põhjuseid, ettevõtjate huvi teada, millise tegevuse eest võidakse neile määrata karistusi, ning lõpuks komisjoni huvi säilitada leebema kohtlemise programmi tõhusust. Need konkreetsed huvid ei ole hagejate huvid, kuna üksnes komisjon peab juhtumi asjaolusid arvestades omavahel tasakaalustama ühelt poolt leebema kohtlemise programmi tõhususe ja teiselt poolt üldsuse ning ettevõtjate huvi saada teada komisjoni otsuse sisu ja tegutseda oma õiguste kaitseks.
90 Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hagejate argument, et sisuliselt ei ole teave, mille konfidentsiaalsena käsitlemist nad taotlesid, keskne VPP resolutiivosa mõistmiseks ning seega ei kohaldata sellele avaldamiskohustust, mis on komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 alusel. Nimelt, ilma et oleks vaja hinnata, kas see on nii, piisab, kui märkida, et eespool punktis 80 esitatud järeldust arvestades ei soovita viidatud sättega piirata komisjoni õigust avaldada vabatahtlikult otsuse nõutavast miinimumist täielikum versioon ning lisada sinna informatsiooni, mille avaldamine ei ole kohustuslik, sellises ulatuses, et informatsiooni avalikustamine ei ole vastuolus ametisaladuse kaitsega (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 79).
91 Samuti ei saa nõustuda hagejate argumendiga, mis puudutas määruse nr 773/2004 artikli 16 lõiget 1, kuna nagu eelnevatest kaalutlustest selgub, ei ole hagejad tõendanud, et teave, mille konfidentsiaalsena käsitlemist nad siinses asjas taotlesid, kujutab endast kas ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.
92 Selles olukorras tuleb samuti tulemusetuna tagasi lükata hagejate argument, et aja kulg ei mõjuta vaidlusaluse teabe konfidentsiaalset laadi.
93 Mis puudutab hagejate viidet Euroopa Kohtu 16. juuli 1992. aasta otsusele kohtuasjas C‑67/91: Asociación Española de Banca Privada jt (EKL 1992, lk I‑4785), siis ei puutu see siinses juhtumis asjasse, kuna viidatud kohtuasi erines käesolevast asjast ühes olulises punktis.
94 Nimelt, ilma et oleks vaja meelde tuletada erinevust nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ artiklite 81 ja 82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 20 lõike 1 ja eelnevalt nimetatud määrust asendanud määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 1 vahel, piisab märkimisest, et see kohtuotsus käsitles seda, et siseriiklikud ametiasutused kasutasid tõenditena komisjoni poolt ettevõtjatelt kogutud teavet, mida ei olnud mainitud komisjoni otsuses, millega konkurentsiõiguse rikkumist karistati ja mis oli avaldatud määruse nr 17 artiklis 21 toodud tingimuste alusel; selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et taoline kasutamine oli keelatud, kuna see ei olnud seotud viidatud teabe kogumise põhjustega (eespool punktis 93 viidatud kohtuotsus Asociación Española de Banca Privada jt, punktid 35‒38 ja 47‒54).
95 Vastupidi, nagu ilmneb eespool punktis 34 viidatud kohtuotsusest Evonik Degussa vs. komisjon (punktid 170‒175), kui komisjon avaldab määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud otsustest mittekonfidentsiaalse versiooni, mis sisaldab teavet, mille ettevõtjad talle vabatahtlikult edastasid selleks, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, siis ei saa järeldada, et selline avaldamine ei ole seotud viidatud teabe kogumise põhjusega.
96 Sellest tuleneb, et teine väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, mis käsitleb hagejate õiguspärase ootuse, õiguskindluse põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumist
97 Hagejad väidavad, et kuna vaidlustatud otsus andis loa avaldada VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, mis sisaldab teavet, mille nad olid komisjonile vabatahtlikult leebema kohtlemise programmi raames edastanud, siis rikutakse sellega nende õiguspäraseid ootusi ja ühtlasi ka õiguskindluse põhimõtet ja õigust heale haldusele, mis on tagatud põhiõiguste harta artiklis 41.
98 Nad väidavad sellega seoses kõigepealt, et 2002. ja 2006. aasta koostööteatised andsid neile täpseid kinnitusi seoses selle teabe konfidentsiaalse laadiga, mida nad komisjonile leebema kohtlemise taotlusega seoses edastasid. Need kinnitused tulenevad nii viidatud teatiste sõnastusest – eelkõige viitest asjaolule, et leebema kohtlemise taotlejate koostöötahet võib pärssida see, kui nende seisund tsiviilhagides oleks ebasoodsam võrreldes ettevõtjatega, kes ei tee koostööd – kui ka komisjoni varasemast praktikast. Hagejad rõhutavad, et komisjon muutis alles hiljuti oma praktikat seoses selliste avalduste ja dokumentide kaitsega, mille ettevõtjad leebema kohtlemise programmi raames on vabatahtlikult esitanud.
99 Hagejad vaidlevad vastu ka komisjoni argumendile, et selle institutsiooni praktikaks ei ole seniolnud rahuldada konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi, mis puudutavad tema leebema kohtlemise programmi raames vabatahtlikult edastatud teavet. Nad viitavad sellega seoses komisjoni mitmele varasemale otsusele, millega määrati trahvid EÜ artikli 81 rikkumise eest. Ehkki hagejad tunnistavad, et esineb juhtumeid, kui EÜ artikli 81 rikkumisi tuvastavad otsused on avaldatud ilma, et komisjonile leebema kohtlemise programmi raames edastatud teave oleks kustutatud, ei saa siiski välistada, et see on tingitud asjaolust, et taolist teavet edastanud ettevõtjad ei olnud taotlenud selle teabe konfidentsiaalsena käsitlemist.
100 Hagejate õiguspärane ootus on nende sõnul tingitud ka asjaolust, et komisjon oli juba 2007. aastal avaldanud VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni, seda versiooni ei olnud esitletud kui esialgset ja avaldamise eeskirjad ei näinud ette võimalust avaldada otsuse üksikasjalikumat mittekonfidentsiaalset versiooni. Käesolev kohtuasi erineb selles punktis teistest juhtumitest, kus komisjon avaldas EÜ artikli 81 rikkumisi tuvastavate otsuste esialgsed mittekonfidentsiaalsed versioonid, enne kui konfidentsiaalsuse küsimused on lõplikult lahendatud.
101 Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad sellele argumentatsioonile vastu.
102 Sellega seoses tuleb esmalt rõhutada, et vastavalt eespool punktides 34‒36 esitatud põhjendustele tuleb vaidlustatud otsust vaadelda selle vastuvõtmise aluseks olnud haldusmenetluse kontekstis ja et seetõttu sisaldab see otsus komisjoni seisukohti kavandatud avaldamise kohta, kuivõrd need puudutavad aspekte, mis ei kuulu ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusse.
103 Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei olnud pädev võtma seisukohta hagejate argumentide osas, mis käsitlesid õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist, ei mõjuta liidu kohtu pädevust otsustada selliste argumentide üle käesoleva menetluse raames (vt analoogia alusel eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 133).
104 Sisulises küsimuses tuleb meelde tuletada, et selliseid käitumisreegleid nagu 2002. ja 2006. aasta koostööteatises sisalduvad vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 211; Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 71).
105 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products (Lopik) vs. EMÜ, EKL 1987, lk I‑1155, punkt 44, ja 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑537/08 P: Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑12917, punkt 63).
106 Käesolevas asjas tuleb esiteks lükata tagasi hagejate argument, mille kohaselt keeld, et komisjon ei või avalikustada mingitki teavet, mis sisaldub leebema kohtlemise taotluses või leebema kohtlemise programmi alusel tehtud avaldustes, tuleneb 2002. aasta või lausa 2006. aasta koostööteatisest.
107 2002. aasta koostööteatise punktidest 32 ja 33 ilmneb tõepoolest, et „kõik[i] [selle] teatise alusel komisjonile esitatud selgitus[i] […] tohib avaldada ja kasutada üksnes [EÜ] artikli 81 rakendamise eesmärgil” ja et „[k]omisjon leiab, et üldjuhul kahjustab [leebema kohtlemise taotluse raames] saadud dokumentide avaldamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud kontrollimiste ja uurimiste eesmärgi kaitset”. Ühtlasi vastab tõele, et komisjon täpsustas 2006. aasta koostööteatises – mis võeti vastu pärast seda, kui hagejad tegid koostööd uurimises, mille lõpus võeti vastu VPP otsus – esiteks, et teatud ettevõtjate initsiatiivi esitada vabatahtlikult teavet kartelli kohta ja nende osa kohta selles kartellis „ei tohiks takistada kahju sissenõudmine tsiviilkohtumenetluse käigus” (punkt 6), ja teiseks et „[t]eised pooled, nagu kaebuse esitajad, ei [saa] juurdepääsu ettevõtjate avaldustele”, mis on tehtud leebema kohtlemise programmi alusel (punkt 33).
108 Nagu komisjon õigustatult rõhutab, puudutavad need erinevad kohustused siiski üksnes nende dokumentide avaldamist, mille on talle vabatahtlikult esitanud ettevõtjad, kes soovivad, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, ja selle programmi raames nende ettevõtjate endi tehtud avaldusi. Eelkõige nende kohustuste valguses tuleb mõista komisjoni otsust, millele see institutsioon menetlusdokumentides viitab ja millega keelduti EnBW Energie Baden-Württemberg AG‑le andmast luba tutvuda kõigi haldustoimikus olevate dokumentidega juhtumis COMP/F/38.899 – gaasisolatsiooniga jahutusseadmed.
109 Need kohustused heidavad ka valgust põhjusele, mis on aluseks komisjoni otsusele kustutada VPP otsuse üksikasjalikumas mittekonfidentsiaalses versioonis, mille avaldamist ta kavatses, kogu teave, mis võimaldaks otseselt või kaudselt tuvastada, kes on selle teabe allikas, mille hagejad komisjonile edastasid, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi.
110 Teiseks tuleb märkida, et eespool punktides 106‒109 esitatud erisusega ei lähe vastuollu hagejate viidatud komisjoni avaldused või seisukohad.
111 Niisiis, mis puudutab esmalt konkurentsi peadirektoraadi peadirektori poolt ühele Ameerika Ühendriikide kohtule 2011. aasta oktoobris saadetud kirjas esinevat lõiku, milles märgiti, et „komisjoni väljakujunenud poliitika on, et ettevõtjate poolt leebema kohtlemise programmi raames konkreetselt edastatud avaldused on kaitstud avalikustamise eest enne ja pärast tema uurimist”, siis see ei ole siinses asjas asjassepuutuv. Komisjon märkis õigustatult, et see lõik puudutab nimelt üksnes tema tahet kaitsta avalikustamise eest avaldusi, mille ettevõtjad on teinud leebema kohtlemise programmi raames. Seevastu ei saa sellest lõigust tuletada, et konkurentsi peadirektoraadi peadirektor viitas komisjoni poliitikale, mis tagab kogu sellise teabe konfidentsiaalsuse, mida ettevõtja on vabatahtlikult edastanud, kui ta taotles leebema kohtlemise programmi kohaldamist, eekõige seoses komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud otsuste avaldamisega.
112 Analoogset arutluskäiku saab kohaldada lõikudele komisjoni seisukohtadest, mille ta esitas kui amicus curiae 2011. aasta novembris High Court of Justice’ile (England & Wales) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik) ja mida hagejad tsiteerisid, kuna komisjon piirdus seal üksnes sellega, et ta meenutas „[o]ma väljakujunenud poliitikat[, mille kohaselt] ettevõtjate poolt leebema kohtlemise programmi raames konkreetselt edastatud avaldused on kaitstud avaldamise eest enne ja pärast tema uurimist”.
113 Mis puudutab seejärel viidet Euroopa konkurentsivõrgustiku 23. mai 2012. aasta kohtumisele, siis märgivad hagejad üksnes, et seal rõhutati, et kaitse leebema kohtlemise taotluste endi avaldamise eest, mitte aga põhimõtteliselt nendes taotlustes esitatud teabe avaldamise eest, oli keskne liidu konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise saavutamiseks.
114 Mis puudutab hageja viiteid komisjoni kaitstud seisukohale kohtuasjades, milles Üldkohus tegi 22. mail 2012 otsuse T‑344/08: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon, ja Euroopa Kohus tegi eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. EnBW Energie Baden-Württemberg, ja sellele, milles Üldkohus tegi 15. detsembril 2011 otsuse T‑437/08 CDC Hydrogene Peroxide vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑8251), siis ei ole need siinses juhtumis asjassepuutuvad, kuna nagu komisjon on õigustatult rõhutanud, need kohtuasjad puudutasid kas otsust mitte anda luba tutvuda EÜ artikli 81 rikkumist puudutava uurimistoimikuga või otsust mitte anda luba tutvuda sellist rikkumist puudutava uurimistoimiku sisukorraga. Sellest tuleneb, et komisjoni seisukoht selles raamistikus ei saanud tekitada hagejates õiguspärast ootust, et komisjon hoidub avalikustamast mis tahes teavet, mille hagejad olid talle uurimise käigus vabatahtlikult edastanud, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi.
115 Lõpuks märgivad hagejad, et komisjon mainis Antitrust Modernization Commission’ile (Ühendriikide konkurentsiõiguse kaasajastamise komisjon) esitatud avalduses 2006. aasta aprillis, et „uurimise käigus vabatahtlikult edastatud teabe avalikustamine võib tõsiselt kahjustada komisjoni ja teiste asutuste poolt konkurentsiõiguse kohaldamiseks võetud meetmete tõhusust”.
116 Siiski, ehkki see avaldus puudutab tõepoolest komisjonile leebema kohtlemise taotluse alusel edastatud teavet, mitte iseenesest leebema kohtlemise taotlust või nende taotluste alusel tehtud ütlusi, on see komisjoni avaldus siiski sellest vaatepunktist isoleeritud, võrreldes eespool punktides 111‒114 tehtud järeldustega.
117 Lisaks on komisjon õigustatult toonitanud erinevust, mis esineb käesolevas asjas kavandatava avaldamise ja leebema kohtlemise programmi raames saadud teabe avalikustamise vahel menetluste raames, mida niisuguste kolmandate riikide nagu Ühendriikide asutused viivad läbi konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemiseks ja nende suhtes sanktsioonide rakendamiseks. Nimelt, nagu juba eespool punktis 95 rõhutati, siis sellise teabe avalikustamine määruse nr 1/2003 artikli 30 järgse avaldamise teel ei kujuta endast kasutamist muul otstarbel kui see, milleks teave koguti sama määruse artikli 28 lõike 1 tähenduses, st liidu konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemine ja nende suhtes sanktsioonide rakendamine. Seevastu võis komisjon järeldada – ilma, et ta oleks iseendaga selles küsimuses vastuollu läinud –, et määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 toodud reegel võis kujutada endast takistust avalikustada leebema kohtlemise taotluse sisu või komisjonile selle taotluse raames tehtud avalduste sisu kolmanda riigi asutustele, ilma et see mõjutaks võimalikke koostöökohustusi, mis tal lasusid liidu rahvusvaheliste kohustuste alusel.
118 Kolmandaks tuleb hinnata hagejate argumenti, et nende õiguspärase ootuse rikkumine on tingitud ka sellest, et komisjoni varasem praktika seisnes selles, et ettevõtjate poolt leebema kohtlemise taotluse alusel vabatahtlikult edastatud teavet, mille konfidentsiaalsena käsitlemist nad olid taotlenud, ei avalikustatud. Seda praktikat väljendab 2007. aastal avaldatud VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, mis kajastab hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi ja mida komisjon ei olnud kvalifitseerinud esialgseks, erinevalt liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest karistusi määravate teiste otsuste avaldatud versioonidest.
119 Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui selline praktika oleks tõendatud, ei saaks see tekitada hagejates õiguspärast ootust selle suhtes, et komisjon ei muuda oma praktikat tulevikus.
120 Nimelt, ehkki õiguspärase ootuse põhimõte kuulub liidu õiguse aluspõhimõtete hulka, ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et säilib olukord, mida liidu institutsioon võib oma kaalutlusõigust teostades muuta (Euroopa Kohtu 15. juuli 1982. aasta otsus kohtuasjas 245/81: Edeka, EKL 1982, lk 2745, punkt 27; vt Üldkohtu 8. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑29/05: Deltafina vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4077, punkt 426 ja seal viidatud kohtupraktika).
121 Käesolevas asjas ilmneb eespool toodud teise väite hindamisest, et teavet, mille avaldamisele hagejad vastu vaidlevad, ei saa lugeda laadilt konfidentsiaalseks, võttes arvesse nende poolt haldusmenetluse ja siinse kohtumenetluse käigus esitatud argumente.
122 Komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, kas avaldada sellist teavet või mitte. Võttes arvesse eespool punktides 60 ja 61 meenutatud põhimõtteid, tuleb määruse nr 1/2003 artikli 30 lõiget 2 tõlgendada nii, et see piirab komisjonile pandud avaldamiskohustust üksnes sellega, et esitatakse osapoolte nimed ja selle sätte esimeses lõikes viidatud otsuse põhiline sisu, et lihtsustada komisjoni ülesannet teavitada üldsust nende otsuste olemasolust ja sisust, võttes arvesse eelkõige keelelisi piiranguid, mis on seotud Euroopa Liidu Teatajas avaldamisega. Nimetatud säte ei piira seevastu komisjoni pädevust – kui viimane leiab selle olevat otstarbeka ning kui tema vahendid seda võimaldavad – avaldada oma otsuste terviktekste või vähemalt nende otsuste väga detailseid versioone, tingimusel et järgitakse ärisaladuste ja muu konfidentsiaalse teabe kaitset (vt analoogia alusel eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 76).
123 Ehkki komisjonil on seega üldine kohustus avaldada üksnes oma otsuste mittekonfidentsiaalseid versioone, ei ole selle nõude järgimise tagamiseks vaja tõlgendada määruse nr 1/2003 artikli 30 lõiget 2 nii, et see omistab määruse artiklite 7‒10, 23 ja 24 alusel tehtud otsuste adressaatidele eriõiguse vaielda vastu Euroopa Liidu Teatajas ning vajaduse korral ka kõnealuse institutsiooni veebilehel komisjoni poolt sellise informatsiooni avaldamisele, mis ei ole vaatamata mittekonfidentsiaalsusele kõnealuste otsuste resolutiivosa mõistmiseks oluline (vt analoogia alusel eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 77). Järelikult ei ole määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 eesmärk piirata komisjoni õigust vabatahtlikult avaldada otsuse nõutavast miinimumist täielikum versioon ja lisada sinna teavet, mille avaldamine ei ole nõutav, tingimusel et teabe avalikustamine ei ole vastuolus ametisaladuse kaitsega (vt eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 79).
124 Nimetatud kaalutlusõigusest tuleneb seega, et vastavalt eespool punktis 120 osundatud kohtupraktikale ei saa hagejatel tekkida mingit õiguspärast ootust varasema halduspraktika säilimise suhtes, isegi kui oleks tõendatud viidatud praktika olemasolu.
125 See järeldus on seda ilmsem, kuna käesolevas asjas võib üksikasjaliku teabe avaldamine liidu kartellialase õiguse rikkumise kohta lihtsustada selle rikkumise eest vastutavate ettevõtjate tsiviilvastutuse tuvastamist ja seega tugevdada selle õiguse kohaldamist erasfääris. Sellega seoses tuleb samuti meelde tuletada, et komisjon rõhutas 2002. aasta koostööteatise punktis 31 ja 2006. aasta koostööteatise punktis 39, et „[k]aitse trahvide eest või trahvide vähendamine iseenesest ei kaitse ettevõtjat [EÜ artikli 81] rikkumises osalemisega kaasnevate tsiviilõiguslike tagajärgede eest”.
126 Samuti ei saa nõustuda hagejate argumendiga, et nende õiguspärane ootus, et komisjon ei avalikusta uurimise käigus vabatahtlikult edastatud teavet, on tingitud sellest, et 2007. aastal avaldati VPP otsuse esimene mittekonfidentsiaalne versioon, mis võttis arvesse nende esitatud taotlusi konfidentsiaalsena käsitlemiseks.
127 Vastab tõele, et komisjon ei ole 2007. aastal avaldatud VPP otsuse esimest mittekonfidentsiaalset versiooni otsesõnu määratlenud esialgsena.
128 Tuleb siiski meelde tuletada, et sellel ajal oli Üldkohus määruse nr 17 artikli 21 lõiget 2, mis vastab sisuliselt määruse nr 1/2003 artikli 30 lõikele 2, juba tõlgendanud nii, et selle sätte eesmärk ei olnud piirata komisjoni õigust vabatahtlikult avaldada otsuse nõutavast miinimumist täielikum versioon ja lisada sinna teavet, mille avaldamine ei ole kohustuslik, tingimusel et teabe avalikustamine ei ole vastuolus ametisaladuse kaitsega (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 79). Selles kontekstis tuleb järeldada, et pelgalt asjaolu, et komisjon avaldas 2007. aastal VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni ega määratlenud seda esialgsena, ei saanud hagejatele anda mingeid täpseid kinnitusi selle kohta, et selle otsuse uut üksikasjalikumat mittekonfidentsiaalset versiooni ei avaldata hiljem, vastavalt eespool punktis 105 viidatud kohtupraktikale.
129 Kuna hagejad ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et komisjon on võtnud nende suhtes konkreetse kohustuse jätta avaldamata VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, mis sisaldab rohkem teavet võrreldes sellega, mis avaldati konkurentsi peadirektoraadi veebilehel 2007. aasta septembris, siis ei saa nad tugineda pelgalt sellele avaldamisele, et tuletada sellest vastavat õiguspärast ootust.
130 Lõpuks tuleb tagasi lükata ka etteheited, mis käsitlevad õiguskindluse põhimõtte ja õiguse heale haldusele rikkumist, kuna hagejate argumendid nende kohta kattuvad sisuliselt nendega, mille nad esitasid õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta.
131 Sellest tuleneb, et kolmas väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata ning hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
132 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
133 Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejatelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud välja Akzo Nobel NV‑lt, Akzo Chemicals Holding AB‑lt ja Eka Chemicals AB‑lt.
Papasavvas | Forwood | Bieliūnas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. jaanuaril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad