ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
8. november 2018(*)
Direktiiv 2010/30/EL – Energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamine märgistuses ja ühtses tootekirjelduses – Komisjoni delegeeritud määrus, millega täiendatakse direktiivi –Tolmuimejate energiamärgistus – Volitusakti oluline element
Kohtuasjas T‑544/13 RENV,
Dyson Ltd, asukoht Malmesbury (Ühendkuningriik), esindajad: barrister F. Carlin, solicitor E. Batchelor ja solicitor M. Healy, keda abistas advokaat A. Patsa,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, K. Herrmann ja K. Talabér-Ritz,
kostja,
mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 3. mai 2013. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 665/2013, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/30/EL seoses tolmuimejate energiamärgistusega (ELT 2013, L 192, lk 1),
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: president D. Gratsias, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja I. Ulloa Rubio,
kohtusekretär: ametnik N. Schall,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 13. märtsi 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Käesoleva hagiavalduse ese on nõue – mille on esitanud hageja Dyson Ltd, mis on Inglise õiguse alusel asutatud äriühing, kus töötab 4400 inimest üle maailma ja kes töötab välja, toodab ja turustab enam kui 60 riigis kodumajapidamises kasutavaid tolmuimejaid, mis koguvad tolmu tolmukotita kogumisanumasse – tühistada komisjoni 3. mai 2013. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 665/2013, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/30/EL seoses tolmuimejate energiamärgistusega (ELT 2013, L 192, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Komisjon võttis vaidlustatud määruse vastu selleks, et täiendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (ELT 2010, L 153, lk 1) tolmuimejate energiamärgistuse osas.
Direktiiv 2010/30
3 Direktiivi 2010/30 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et direktiiviga „kehtestatakse raamistik selliste siseriiklike meetmete ühtlustamiseks, mis käsitlevad lõpptarbija teavitamist energia- ja vajaduse korral muude oluliste ressursside tarbimisest energiamõjuga toodete kasutamisel ja sellega seotud lisateabe andmist eelkõige märgistamise ja ühtse tootekirjelduse kaudu, võimaldades ühtlasi lõpptarbijatel valida tõhusamaid tooteid“, kusjuures direktiivi kohaldatakse „selliste energiamõjuga toodete suhtes, mille kasutamine avaldab olulist otsest või kaudset mõju energia- ja vajaduse korral muude oluliste ressursside tarbimisele“.
4 Direktiivi 2010/30 artikli 5 punktis a on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et „tarnijad, kes lasevad turule või võtavad kasutusele delegeeritud õigusaktiga hõlmatud tooteid, varustavad need […] direktiivi ja delegeeritud õigusakti kohase märgistuse ja tootekirjeldusega“.
5 Direktiivi 2010/30 artiklis 10 „Delegeeritud õigusaktid“ on sätestatud:
„1. Komisjon sätestab kooskõlas käesoleva artikliga iga tooteliigi kohta märgistuse ja tootekirjelduse üksikasjad delegeeritud õigusaktidega vastavalt artiklitele 11, 12 ja 13.
Kui toode vastab lõikes 2 loetletud kriteeriumidele, on see vastavalt lõikele 4 hõlmatud delegeeritud õigusaktiga.
Delegeeritud õigusaktide sätted, mis käsitlevad märgistuses või tootekirjelduses teabe esitamist energia- ja muude oluliste ressursside tarbimise kohta toote kasutamisel, võimaldavad lõpptarbijatel teha teadlikumaid ostuotsuseid ja turujärelevalveasutustel kontrollida, kas tooted on kooskõlas esitatud teabega.
Kui delegeeritud õigusaktiga nähakse ette sätted nii toote energiatõhususe kui ka oluliste ressursside tarbimise kohta, rõhutatakse märgise kujunduses ja sisus toote energiatõhusust.
2. Lõikes 1 osutatud kriteeriumid on järgmised:
a) vastavalt kõige viimastele kättesaadavatele näitajatele ja arvestades liidu turule lastud koguseid, on toodetel märkimisväärne potentsiaal säästa energiat ja vajaduse korral muid olulisi ressursse;
b) turul saadaolevate samaväärse funktsiooniga toodete asjakohased tõhususnäitajad on väga erinevad;
c) komisjon võtab arvesse asjakohaseid liidu õigusakte ja eneseregulatsiooni, näiteks vabatahtlikke kokkuleppeid, millega eeldatavasti saavutatakse eesmärgid kiiremini ja väiksemate kuludega kui kohustuslike nõuetega.
3. Delegeeritud õigusakti eelnõu väljatöötamisel komisjon:
a) võtab arvesse direktiivi 2009/125/EÜ I lisa 1. osas esitatud keskkonnaparameetreid, mis direktiivi 2009/125/EÜ alusel vastu võetud asjakohases rakendusaktis määratletakse olulisena ja mis on lõpptarbija jaoks toote kasutamisel asjakohased;
b) hindab delegeeritud õigusakti mõju keskkonnale, lõpptarbijatele ja tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, seoses konkurentsivõimega (sealhulgas liiduvälistel turgudel), innovatsiooni, turule juurdepääsu ning kulude ja tuluga;
c) konsulteerib asjaomaste sidusrühmadega;
d) määrab rakendustähtaja(d), astmelised meetmed või üleminekumeetmed või ‑perioodid ja arvestab seejuures võimalikku mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele või peamiselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toodetavatele konkreetsetele tooterühmadele.
4. Delegeeritud õigusaktis määratakse eelkõige kindlaks:
a) hõlmatud tooteliikide täpne määratlus;
b) artikli 1 lõikes 1 osutatud teabe saamiseks kasutatavad mõõtestandardid ja ‑meetodid;
c) artikli 5 kohaselt nõutava tehnilise dokumentatsiooni üksikasjad;
d) artiklis 4 osutatud märgistuse kujundus ja sisu, kusjuures märgiste vorm on tooterühmade lõikes võimalikult ühetaoline ning igal juhul selgelt nähtav ja loetav. Märgistuse vormi aluseks jääb tähtedel A–G põhinev klassifikatsioon; klassifikatsiooni astmed vastavad lõpptarbija seisukohast märkimisväärsele energiasäästule ja kulutuste kokkuhoiule.
Klassifikatsioonile võib lisada kolm täiendavat klassi, kui tehnika areng seda nõuab. Kõnealused täiendavad klassid on A+, A++ ja A+++, millest viimane tähistab kõige tõhusamat klassi. Põhimõtteliselt on klasside koguarv piiratud seitsmega, välja arvatud juhul, kui tooted kuuluvad enamatesse klassidesse.
Värviskaala koosneb kõige rohkem seitsmest erinevast värvist alates tumerohelisest kuni punaseni. Vaid kõrgeimasse klassi kuuluva toote värvikood on alati tumeroheline. Kui klasse on rohkem kui seitse, võib korduvalt kasutada vaid punast värvi.
Klassifikatsioon vaadatakse läbi eelkõige juhul, kui märkimisväärne osa siseturul pakutavatest toodetest jõuab kahte kõrgeimasse energiatõhususklassi ja kui toodete edasise diferentseerimise abil võib saavutada täiendavat säästu.
Toodete võimaliku uuesti klassifitseerimise üksikasjalikud kriteeriumid määratakse vajaduse korral juhtumipõhiselt kindlaks asjaomases delegeeritud õigusaktis;
e) […]
f) artiklis 4 ja artikli 5 punktis c nimetatud tootekirjelduse või lisateabe sisu ning vajaduse korral selle vorm ja muud üksikasjad. Märgisel olev teave lisatakse ka tootekirjeldusele;
g) reklaammärgistuse konkreetne sisu, sealhulgas vajaduse korral konkreetse toote energiaklass ja muud asjakohased tõhususnäitajad, mis esitatakse loetavalt ja nähtavalt;
h) vajaduse korral märgistusklassi(de) kestus kooskõlas punktiga d;
i) märgistel ja tootekirjeldustes esitatud teabe täpsus;
j) delegeeritud õigusakti hindamise ja võimaliku läbivaatamise kuupäev, võttes arvesse tehnoloogia arengu kiirust.“
6 Direktiivi 2010/30 artiklis 11 „Delegeeritud volituste rakendamine“ on täpsustatud:
„1. Komisjonile antakse viieks aastaks alates 19. juunist 2010 õigus võtta vastu artiklis 10 osutatud delegeeritud õigusakte. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne viieaastase ajavahemiku lõppu. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu selle kooskõlas artikliga 12 tagasi võtab.
2. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
[…]“.
Vaidlustatud määrus
7 Direktiivi 2010/30 täiendamiseks tolmuimejate energiamärgistuse osas võttis komisjon 3. mail 2013 vastu vaidlustatud määruse.
8 Vaidlustatud määruse artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud, et määrusega „kehtestatakse elektrivõrgutoitega tolmuimejate, sealhulgas hübriidtolmuimejate märgistamise ja nende tootekirjelduses esitatava täiendava teabe nõuded“.
9 Vaidlustatud määruse artiklis 3 „Tarnijate kohustused ja ajakava“ on sätestatud:
„1. Tarnijad tagavad, et 1. septembrist 2014:
a) on iga tolmuimeja varustatud trükitud märgisega, mille vorm ja millel esitatav teave on sätestatud II lisas;
b) tehakse kättesaadavaks III lisas esitatud nõuetele vastav tootekirjeldus;
c) tehakse liikmesriikide asutustele ja komisjonile nõudmise korral kättesaadavaks IV lisas sätestatud tehnilised dokumendid;
d) esitatakse tolmuimeja konkreetse mudeli reklaamis energiatõhususklass, kui reklaamis avaldatakse energia- või hinnateavet;
e) esitatakse tolmuimeja konkreetse mudeli tehnilistes reklaammaterjalides, milles kirjeldatakse tehnilisi näitajaid, alati kõnealuse mudeli energiatõhususe klass.
2. II lisas sätestatud märgis võetakse kasutusele vastavalt järgmisele ajakavale:
a) 1. septembrist 2014 turule viidavate tolmuimejate märgised peavad vastama II lisa märgisele 1;
b) 1. septembrist 2017 turule viidavate tolmuimejate märgised peavad vastama II lisa märgisele 2.“
10 Vaidlustatud määruse artiklis 5 „Mõõtmismeetodid“ on täpsustatud, et „[a]rtiklite 3 ja 4 kohaselt nõutav teave tuleb saada usaldusväärsete, täpsete ja korratavate mõõtmis- ja arvutusmeetodite abil, mille puhul võetakse arvesse tänapäeva tasemele vastavaid tunnustatud mõõtmis- ja arvutusmeetodeid, nagu on sätestatud VI lisas“.
11 Vaidlustatud määruse artiklis 7 „Läbivaatamine“ on sätestatud:
„Tehnika arengu arvessevõtmiseks vaatab komisjon käesoleva määruse läbi hiljemalt viis aastat pärast selle jõustumist. Läbivaatamisel hinnatakse eelkõige VII lisa kohaseid lubatud kõrvalekaldeid, kas suure akuga tolmuimejad tuleks lisada määruse reguleerimisalasse ning kas aastase energiatarbimise ning tolmueemalduse ja tolmutagastuse määramiseks on mõistlik kasutada mõõtmismeetodeid, mis põhinevad pigem osaliselt täidetud, mitte tühjal tolmukogumisanumal.“
12 Vaidlustatud määruse VI lisa punktis 1 on täpsustatud:
„Käesoleva määruse nõuete täitmisel ja täitmise kontrollimisel kasutatakse mõõtmiseks ja arvutusteks usaldusväärseid, täpseid ja korratavaid menetlusi, mille puhul võetakse arvesse üldtunnustatud uusimaid arvutus- ja mõõtmismeetodeid, sealhulgas ühtlustatud standardeid, mille viitenumbrid on sel eesmärgil avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Need peavad olema kooskõlas käesolevas lisas esitatud tehniliste mõistete, tingimuste, valemite ja näitajatega.“
13 Vaidlustatud määrus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 13. juulil 2013.
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
14 Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2013 saabunud hagiavalduses palus hageja Üldkohtul vaidlustatud määrus tühistada.
15 Oma hagi põhjendamiseks esitas hageja kolm väidet, millest esimese kohaselt puudub komisjonil pädevus, teine põhineb vaidlustatud määruse põhjenduste puudumisel ja kolmas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel.
16 Komisjon esitas 18. novembril 2013 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse, milles ta palus Üldkohtul jätta hagiavaldus rahuldamata ning mõista hagejalt välja kohtukulud.
17 Üldkohus jättis 11. novembri 2015. aasta otsusega Dyson vs. komisjon (T‑544/13, edaspidi „esialgne kohtuotsus“, EU:T:2015:836) hagiavalduse rahuldamata ja mõistis hagejalt välja kohtukulud.
18 Hageja esitas esialgse kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. jaanuaril 2016.
19 Euroopa Kohus tühistas 11. mai 2017. aasta otsusega Dyson vs. komisjon (C‑44/16 P, edaspidi „apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsus“, EU:C:2017:357) esialgse kohtuotsuse osas, millega lükati tagasi esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite esimene osa ja kolmas väide, ning saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite esimese osa ja kolmanda väite kohta otsuse tegemiseks, samuti jättis kohtukulude jaotuse hiljem otsustada.
Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja uueks arutamiseks tagasisaatmist
20 Pärast apellatsiooniastmes kohtuotsuse tegemist määrati käesolev kohtuasi Üldkohtu kodukorra artikli 215 alusel Üldkohtu viiendale kojale.
21 Hageja ja komisjon esitasid kooskõlas kodukorra artikli 217 lõikega 1 määratud tähtaja jooksul oma kirjalikud seisukohad järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks apellatsiooniastmes langetatud kohtuotsusest teha tuleb.
22 Hageja esitas kodukorra artikli 217 lõike 3 alusel taotluse, et tal lubataks esitada komisjoni kirjalike seisukohtade suhtes täiendavad seisukohad.
23 Üldkohtu viienda koja presidendi 9. augusti 2017. aasta otsusega jäeti hageja taotlus rahuldamata.
24 Hageja palus kodukorra artikli 67 lõike 2 alusel Üldkohtul menetleda käesolevat kohtuasja eelisjärjekorras.
25 Üldkohtu viienda koja presidendi 9. augusti 2017. aasta otsusega otsustas Üldkohus menetleda käesolevat kohtuasja eelisjärjekorras.
26 Vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 2 esitasid hageja ja komisjon vastavalt 29. ja 30. augustil 2017 taotluse olla kohtuistungil ära kuulatud.
27 Hageja palus 21. veebruari 2018. aasta kirjaga luba kasutada kohtuistungil tehnilisi vahendeid, selleks et toetada oma kohtukõnet PowerPoint’i esitlusega.
28 Üldkohtu viienda koja presidendi 26. veebruari 2018. aasta otsusega lubas Üldkohus hagejal kasutada soovitud tehnilisi vahendeid.
29 Ilma et komisjon oleks formaalselt vastu vaielnud kohtuistungil tehniliste vahendite kasutamisele, palus komisjon Üldkohtul kohustada hagejat selgelt määratleda tema PowerPointi esitluses need toimikus asuvad materjalid, millele ta viitab, vastasel korral on esitlus vastuvõetamatu.
30 Lisaks palus komisjon Üldkohtul kohustada hagejat esitama PowerPointi esitluse ärakirja kaks tööpäeva enne kohtuistungit.
31 Üldkohus (viies koda) palus 7. märtsi 2018. aasta menetlust korraldava meetmega hagejal esitada enne kohtuistungi algust PowerPointi esitlus paberkandjal.
32 Hageja edastas 12. märtsil 2018 Üldkohtu kantseleisse oma PowerPointi esitluse paberkandjal.
33 Poolte kohtukõned kuulati ära 13. märtsil 2018.
34 Kohtuistungil väitis komisjon, et hagiavalduse kolmandat väidet puudutavad diagrammid, mis asuvad PowerPointi esitluses, ei vasta kohtuasja T‑544/13 ja käesoleva kohtuasja materjalidele, ning palus Üldkohtul diagrammid tunnistada vastuvõetamatuks.
35 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus;
– mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.
36 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ulatus pärast asja uueks arutamiseks tagasisaatmist
37 Esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet. Esimene väide puudutab komisjoni pädevuse puudumist, teine vaidlustatud määruse põhjenduste puudumist ning kolmas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
38 Apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsusega tühistas Euroopa Kohus nimelt esiteks esialgse kohtuotsuse osas, milles Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite esimese osa ja kolmanda väite, ning teiseks saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse, selleks et Üldkohus teeks uue otsuse esimeses astmes esitatud esimese väite esimese osa ja kolmanda väite kohta (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2).
39 Mis puudutab esimest väidet, siis esialgne kohtuotsus tühistati vaid selle esimese väiteosa ulatuses.
40 Euroopa Kohus märgib, et hageja esitatud apellatsioonkaebuse eesmärk ei ole vaidlustada Üldkohtu põhjendust, mis viis kõnealuse väite teise osa tagasilükkamiseni (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 48).
41 Järelikult tuleb käesolevas kohtuasjas analüüsida vaidlustatud määruse õiguspärasust üksnes esimese väite esimest osa ja kolmandat väidet arvesse võttes.
Hagiavalduse esimene väide, et komisjonil puudub pädevus
Hagiavalduse esimese väite kvalifitseerimine
42 Apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuses tuvastas Euroopa Kohus, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, jättes hagiavalduse ühe väite analüüsimata (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 54).
43 Õigusnormi rikkumine on Euroopa Kohtu hinnangul tingitud sellest, et Üldkohus sõnastas ümber hagiavalduse esimese väite, kuna Üldkohtu arvates ei väitnud hageja, et komisjonil puudub vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks pädevus kui selline, vaid hageja vaidlustas sisuliselt pigem selle pädevuse teostamise. Nii leidis Üldkohus, et hagiavalduse esimene väide puudutab sisuliselt ilmset hindamisviga (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 51).
44 Siiski nähtub Euroopa Kohtu arvates vaieldamatult hagiavaldusest, et esimene tühistamisväide käsitleb seda, et komisjon ei ole pädev vaidlustatud määrust vastu võtma (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 50).
45 Täpsemalt on Euroopa Kohus arvamusel, et hageja heidab komisjonile sisuliselt ette, et viimane jättis vaidlustatud määruse vastuvõtmisel arvesse võtmata volitusakti olulise elemendi, kui ta kasutas tolmuimeja energiatõhususe arvutamise meetodina meetodit, mis põhineb tühja tolmukogumisanumaga läbi viidud testidel, samas kui direktiivi 2010/30 artiklis 10 on nõutud, et see meetod peab kajastama tavalisi kasutamistingimusi (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 50).
46 Euroopa Kohus lisab, et volitusaktiga antud kaalutlusõiguse ulatus on õigusküsimus, mis erineb volitusaktiga antud ülesannete piiride järgimise küsimusest (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 52).
47 Seega tuleb apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsusega kooskõlas tõdeda, et hagiavalduse esimene väide puudutab seda, et komisjon jättis tähelepanuta volitusakti olulise elemendi, mis sisaldub direktiivis 2010/30, mitte aga asjaolu, et komisjon tegi vaidlustatud määruse vastuvõtmisel ilmse hindamisvea.
Hagiavalduse esimese väite esimene osa, et komisjon on jätnud tähelepanuta volitusakti olulise elemendi, mis sisaldub direktiivis 2010/30
48 Hagiavalduse esimese väite esimeses osas leiab hageja, et vaidlustatud määrus eksitab tarbijat tolmuimejate energiatõhususe osas, kuna puhastustõhusust mõõdetakse testidega, mis sooritatakse tühja tolmukogumisanumaga, mitte aga „kasutamisel“, mistõttu vaidlustatud määrusega rikutakse tolmuimejate energiatõhususe osas direktiivi 2010/30 sisu, eesmärke ja üldist ülesehitust.
49 Selleks et järeldada, et komisjonil puudub pädevus, märgib hageja kõigepealt, et direktiivi 2010/30 ese on edendada energiatõhusust, andes lõpptarbijale täpset teavet energia‑ ja muude oluliste ressursside tarbimise kohta „kasutamisel“.
50 Direktiivi 2010/30 eesmärk on hageja arvates seega esiteks võimaldada lõpptarbijal valida tõhusamaid tooteid ning teiseks stimuleerida tolmuimejate tootjaid võtma meetmed, et vähendada energiatarbimist.
51 Edasi väidab hageja, et vaidlustatud määrus ei vasta direktiivi 2010/30 sisule, eesmärkidele ega üldisele ülesehitusele.
52 Hageja on seisukohal, et vaidlustatud määrus ei võimalda esitada tarbijale täpset teavet energiatõhususe kohta, kuna esiteks viivad vaidlustatud määruses ette nähtud testid tolmuimeja energiatõhususe kindlakstegemiseks ekslike tulemusteni, sest need testid tehakse tühja, mitte aga täis tolmukogumisanumaga, ning teiseks ei saa tühja kogumisanumaga sooritatavate testide abil õigesti kindlaks teha tolmuimeja energiatõhusust, kuna neid teste ei viida läbi tegelikel kasutamistingimustel.
53 Lisaks ei innusta vaidlusalune määrus tootjat valima parimaid tehnilisi lahendusi, kuna tootjat ei ajendata investeerima tõmbe kao kompenseerimisse ja sellega vähendama täis tolmukogumisanumast tingitud energiatarbimise suurenemist.
54 Lõpuks väidab hageja, et vaidlustatud määrus võib kaasa tuua energiatarbimise suurenemise, kuigi direktiivi 2010/30 eesmärk on energiatarbimise vähendamine.
55 Oma seisukohtades apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse kohta tõlgendab hageja viimati nimetatud kohtuotsust nii, et Üldkohus peab kontrollima, kas komisjon saab „pädevust ületamata“ tõendada, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel ei olnud võimalik kasutada ühtegi teaduslikult põhjendatud meetodit, et kindlaks teha täis tolmukogumisanumaga tolmuimeja energiatõhusus.
56 Hageja lisab, et komisjon möönab, et täis tolmukogumisanumaga läbiviidav test on piisavalt usaldusväärne, täpne ja korratav, et nimetatud meetodit on katsetatud „paljudes laborites“, mis kinnitab selle korratavust, et siseriiklikud ametivõimud ja siseriiklikud kohtud on tunnistanud, et täis tolmukogumisanumaga läbi viidud testid on teaduslikult põhjendatud, ning et komisjon oleks pidanud arvutamise meetodi väljatöötamisel jääma täis tolmukogumisanumaga läbi viidud testide juurde.
57 Oma seisukohtades apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse kohta tõlgendab komisjon viimati nimetatud kohtuotsust nii, et Üldkohus peab hindama, kas vaidlustatud määruses kasutatud meetod oli selle määruse vastuvõtmise kuupäeval võimalikult sarnane tegelikele kasutamistingimustele.
58 Komisjon kinnitab, et mis puudutab direktiivi 2010/30 põhielementi, nimelt sellise katsemeetodi kehtestamist, mis on võimalikult sarnane tegelikele kasutamistingimustele, siis ta tegutses oma pädevuse piirides.
59 See ilmneb Euroopa Elektrotehnika Standardikomiteele (Cenelec) antud volitusest, viimasega sõlmitud toetuslepingust ja hilisematest uuringutest, kuna eelnevalt ühtegi konkreetset meetodit kehtestamata jõuti kõigis Ceneleci läbi viidud uuringutes järeldusele, et ainult test tühja tolmukogumisanumaga saab anda erinevates laboratooriumides teaduslikult sarnaseid tulemusi.
60 Seda järeldust ei sea komisjoni arvates kahtluse alla asjaolu, et mootori vastupidavust lubab ta testida täis tolmukogumisanumaga, nagu see on ette nähtud komisjoni 8. juuli 2013. aasta määruses (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT 2013, L 192, lk 24).
61 Komisjoni pädevuse puudumist käsitleva esimese väite esimeses osas leiab hageja nimelt, et komisjon rikkus delegeeritud volitust, mis on talle antud direktiivi 2010/30 artikli 10 lõikega 1.
62 Seepärast tuleb esiteks vaidlustatud määruse sisu arvestades kontrollida, kas on jäetud tähelepanuta direktiivi 2010/30 olulised elemendid, ning kui see on nii, siis tuleb teiseks kontrollida selle mõju.
63 Esimesena tuleb tõdeda, et apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuses tõdes Euroopa Kohus just nimelt, et tarbijale antav teave seadmete energiatõhususe kohta nende kasutamisel kujutab – nagu see tuleneb direktiivi 2010/30 artiklist 1 ja artikli 10 lõike 1 kolmandast lõigust – endast direktiivi peamist eesmärki ja kajastab Euroopa Liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvat poliitilist valikut (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 64).
64 Kõigepealt selgub direktiivi 2010/30 põhjendustest 5 ja 8 nimelt, et „[t]äpne, asjakohane ja võrreldav teave energiamõjuga toodete energiatarbimise kohta“ „on turujõudude toimimisel keskne“ ning võimaldab seega suunata tarbima seadmeid, mis „kasutamisel tarbivad vähem energiat“ (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 64).
65 Edasi on direktiivi 2010/30 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud, et direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide meetmed, mis käsitlevad lõpptarbija teavitamist energiatarbimisest toodete „kasutamisel“, et neil oleks võimalik valida „tõhusamaid“ tooteid (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 64).
66 Pealegi, nagu selgub apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsusest, ei ole direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus esitatud väljendi „kasutamisel“ niisugune tõlgendus, et sellega peetakse silmas tegelikke kasutamistingimusi, direktiivi artikli 10 „ülemäära lai“ tõlgendus, vaid selle täpsustuse otsene tähendus (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 66).
67 Seda seisukohta ei sea apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse kohaselt kahtluse alla asjaolu, et vaidlustatud määruse eesmärk on direktiivi üksnes täiendada, mitte aga seda muuta (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 65).
68 Järelikult tuleneb Euroopa Kohtu hinnangul eespool toodust, et komisjon oli selleks, et mitte jätta direktiivi 2010/30 üht olulist elementi tähelepanuta, kohustatud kasutama vaidlustatud määruses arvutusmeetodit, mis võimaldab mõõta tolmuimeja energiatõhusust tegelikele kasutamistingimustele võimalikult sarnastes tingimustes, mis eeldab, et tolmuimeja tolmukogumisanum on teatud tasemeni täis, võttes siiski arvesse saadud tulemuste teadusliku kehtivuse ja tarbijale esitatava teabe täpsusega seonduvaid nõudeid, mida on muu hulgas silmas peetud direktiivi põhjenduses 5 ja artikli 5 punktis b (apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punkt 68).
69 Selles osas selgub apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punktist 68, et selleks et komisjoni kasutatud meetod oleks direktiivi 2010/30 oluliste elementidega kooskõlas, peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust.
70 Esiteks peab tolmuimeja energiatõhususe mõõtmiseks tegelikele kasutamistingimustele võimalikult sarnastes tingimustes olema tolmuimeja kogumisanum teatud tasemeni täis.
71 Teiseks peab kasutatav meetod vastama teatud nõuetele, mis seonduvad saadud tulemuste teadusliku kehtivuse ja tarbijale esitatava teabe täpsusega.
72 Nagu nähtub nii vaidlustatud määruse artiklist 7 kui ka käesoleva kohtuasja materjalidest tervikuna, kasutas komisjon tolmuimeja energiatõhususe arvutamise meetodit, mis põhineb tühjal tolmukogumisanumal.
73 Järelikult tuleb tõdeda, et esimene tingimus, mis on ette nähtud volitusaktis, nagu seda on tõlgendatud apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuses, ei ole täidetud.
74 Sellest tuvastusest piisab, järeldamaks, et komisjon on jätnud volitusakti olulise elemendi tähelepanuta.
75 Kuna komisjoni kasutatud meetod ei vasta esimesele tingimusele, ei ole vaja lahendada küsimust, kas see meetod vastab volitusaktis ette nähtud teisele tingimusele, mis sisaldub direktiivis 2010/30.
76 Pealegi, kui teatud tasemeni täis tolmukogumisanumat aluseks võttev arvutamismeetod ei vasta nõuetele, mis seonduvad saadud tulemuste teadusliku kehtivuse ja tarbijale esitatava teabe täpsusega, on komisjonil jätkuvalt võimalik teostada ELTL artikli 289 lõike 1 alusel oma seadusandliku algatuse õigust, selleks et teha liidu seadusandjale ettepanek volitusakti muutmiseks.
77 Järelikult tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda.
78 Teisena selgub kohtupraktikast, et pelk asjaolu, et Üldkohus loeb hageja tühistamishagi toetuseks esitatud väite põhjendatuks, ei võimalda Üldkohtul automaatselt tühistada vaidlustatud akti tervikuna. Terviklik tühistamine ei ole võimalik juhul, kui on ilmselge, et kõnealune väide, mis puudutab ainult vaidlustatud akti konkreetset osa, võib viia üksnes osalise tühistamiseni (11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Département du Loiret, C‑295/07 P, EU:C:2008:707, punkt 104).
79 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et liidu õigusakti osaline tühistamine on võimalik vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist on nõutud, on ülejäänud aktist eraldatavad. See eraldatavuse nõue ei ole täidetud, kui akti osalise tühistamise tagajärjel muutub akti sisu (vt 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Département du Loiret, C‑295/07 P, EU:C:2008:707, punktid 105 ja 106 ning seal viidatud kohtupraktika).
80 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruse osaline tühistamine, nimelt üksnes osas, millega komisjon määras kindlaks tühjal tolmukogumisanumal põhineva arvutamismeetodi, ei ole võimalik.
81 Viimati nimetatud element ei ole eraldatav ülejäänud aktist, kuna kogu teave, mida tolmuimeja energiamärgistus peab sisaldama, tuleb koguda sellise arvutusmeetodi alusel.
82 Järelikult tuleb vaidlustatud määrus tühistada täies ulatuses ning lisaks puudub vajadus läbi vaadata nii hagiavalduse kolmas väide kui ka nõue tunnistada vastuvõetamatuks kohtuistungil esitatud diagrammid, mis puudutasid hagiavalduse kolmandat väidet.
Kohtukulud
83 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.
84 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja vastavalt hageja nõudele viimase kohtukulud, sealhulgas Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluse kulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 3. mai 2013. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 665/2013, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/30/EL seoses tolmuimejate energiamärgistusega.
2. Mõista Euroopa Komisjonilt välja kohtukulud, sealhulgas Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluse kulud.
Gratsias | Labucka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. novembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad