ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. september 2007(*)
Ühenduse kaubamärk – Mikrofonipeakujulise ühenduse ruumilise kaubamärgi taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑358/04,
Georg Neumann GmbH, asukoht Berliin (Saksamaa), esindaja: advokaat R. Böhm,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: G. Schneider,
kostja,
mille esemeks on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 17. juuni 2004. aasta otsuse (asi R 919/2002‑2) peale, millega jäeti rahuldamata mikrofonipeakujulise ruumilise tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlus,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. D. Cooke, kohtunikud R. García-Valdecasas ja I. Labucka,
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades 30. augustil 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 5. jaanuaril 2005 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 1. aprill 2005 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hageja repliiki,
arvestades 28. novembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja esitas 9. detsembril 1996 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) alusel ühenduse kaubamärgi taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgnev ruumiline kaubamärk:
3 Eespool mainitud kaubamärgil on kuju, mida tuntakse n-ö mikrofonipeana, mis asub elektroonilisi osi sisaldava ning ühtlasi mikrofoni käepidemena kasutatava varre otsas, kattes ja kaitstes mikrofonikapslit.
4 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 9 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „mikrofonid, eelkõige stuudiomikrofonid, kondensaatormikrofonid, helirõhu gradiendi tundlikud mikrofonid ja nende osad (mis kuuluvad klassi 9)”.
5 Hageja tugineb Saksa kaubamärgi nr 39625644, mille registreerimistaotlus esitati 10. juunil 1996 ja mis registreeriti 18. septembril 1996, prioriteedile.
6 Kontrollija teatas 28. novembri 2001. aasta kirjas hagejale, et hageja kaubamärki ei saa registreerida põhjusel, et sellel puudub eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Kontrollija vastuväidetele oli lisatud teiste ettevõtjate toodetavate ja turustatavate sarnaste mikrofonide kujutised. Kuna hageja loobus muude märkuste esitamise õigusest, jäi kontrollija 6. septembri 2002. aasta otsuses oma vastuväidete juurde ning lükkas registreerimistaotluse tagasi.
7 Hageja esitas 6. novembril 2002 selle otsuse peale kaebuse, tuginedes sellele, et teatavad sarnase kontseptsiooniga mikrofonid, millele kontrollija oma vastuväidetes viitas, on toodetud konkureerivate ettevõtjate poolt, kes pärast hageja ettevõetud samme olid lõpetanud nende tootmise ja turustamise. Ta lisas ka, et teised konkureerivad ettevõtjad, kes toodavad sarnase kontseptsiooniga mikrofone, asuvad Kaug-Idas ning need toodavad madala kvaliteediga kaupu, mis otseselt ei konkureeri hageja kaupadega. Ta märkis ka, kitsas tarbijate kontingent, kellel asjaomased kaubad on suunatud, tajub, et asjaomasel mikrofoni erikujul ei ole funktsionaalset tähendust ning et see esteetilistest elementidest moodustuv kuju loob ainulaadse meeldejääva tervikmulje. Hageja tõi esile ka selle, et taotletava kaubamärgi kuju on Ameerika Ühendriikides kaubamärgina registreeritud.
8 Oma 17. juuni 2004. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jättis ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda kontrollija otsuse jõusse. Apellatsioonikoda leidis, et mikrofonipea kuju moodustavad elemendid on tavalised ja et ükski lisaelement ei muuda seda kuju levinud mikrofoni kujude seas väljapaistvaks, nii et see võiks ainuüksi oma kuju poolest tarbijate mällu süüvida ning määratleda kaupa teatavalt ettevõtjalt pärinevana. Seega märkis apellatsioonikoda, et selle kaubamärgi registreerimine on võimalik üksnes siis, kui kaubamärk on muutunud eristusvõimeliseks kasutamise käigus, kuid et hageja ei olnud siiski tuginenud määruse nr 40/94 artikli 7 lõikele 3. Apellatsioonikoda märkis ka seda, et hagejal oli õnnestunud takistada sarnase disainiga mikrofonide turustamist konkureerivate ettevõtjate poolt, kuid leidis, et nende ettevõtjate käitumisest ei piisa taotletava kaubamärgi eristusvõimeliseks muutmiseks.
Poolte nõuded
9 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
10 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
11 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 28. jaanuaril 2005 saabunud kirjas ning repliigis palus hageja menetlust korraldavate meetmete ja uurimistoimingute rakendamist selle tõendamiseks, et asjaomane avalikkus on harjunud pidama asjaomast mikrofonipea kuju päritolutähiseks ja et asjaomase kuju puhul, mille välimus eristab seda mikrofonipea tavalistest kujudest, on see nii.
Õiguslik käsitlus
Poolte argumendid
12 Hageja väidab oma ainsas väites, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b, kuna ta hindas registreerimiseks esitatud kaubamärgi eristusvõimet vääralt.
13 Esiteks märgib ta, et apellatsioonikoda kohaldas vääralt õigusnormi, kui ta ei tuvastanud seda, et asjaomane avalikkus pöörab käesoleval juhul erilist tähelepanu mikrofonipeale antud kujule ja tajub asjaomase välimuse detailides – mis asjatundmatu isiku jaoks võivad tunduda seadme olemusest tulenevatena – omadusi, mis individualiseerivad kõnealuseid mikrofone ja võimaldavad nende päritolu määrata. See on nii kolmel põhjusel.
14 Esiteks on taotletavat kaubamärki kandvad kaubad hinnalised mikrofonid, eelkõige stuudiomikrofonid, mida tõendab asjaolu, et nende kaitsmiseks kaetakse need mikrofonipeaga. Seega ei ole tegemist tavatoodete, vaid hinnaliste kõrgtehnoloogiliste seadmetega, millele tuleb seetõttu pöörata erilist tähelepanu.
15 Hageja märkis selles osas, et „mikrofonid, mille jaoks asjaomase kaubamärgi registreerimist taotletakse, on praktikas ainult kõrgekvaliteedilised ja kõrgtehnoloogilised stuudiomikrofonid” ning taotles repliigis kaupade nimekirja piiramist kaupadele „stuudiomikrofonid ja nende osad (niivõrd, kuivõrd need kuuluvad klassi 9)”.
16 Teiseks märkis hageja, et taotletava kaubamärgi võimet eristada tähistatavat kaupa teiste tootjate kaupadest tuleb hinnata asjaomase avalikkuse seisukohast. Ta väidab, et apellatsioonikoda määratles nimetatud avalikkust õigesti ning et registreerimistaotluses nimetatud kaubad on vaieldamatult suunatud asjatundjate ja akustikaspetsialistidele, kelle jaoks on mikrofonid oluliseks töövahendiks ning millele nad pööravad erilist tähelepanu.
17 Kolmandaks ei ole asjaomase kuju ülesandeks ühegi funktsiooni kui sellise täitmine ning seega annab asjaomane kuju mikrofonile erilise välimuse, mis muudab mikrofoni ainulaadseks. Lisaks eristub mikrofonipea, mille kuju moodustab taotletava kaubamärgi, selgesti ülejäänud mikrofonist ning kuna see kuju on väljapaistev, siis tõmbab see automaatselt vaataja tähelepanu endale, eriti seetõttu, et mikrofoni välimusel ei ole ühtki teist eristatavat elementi.
18 Võttes arvesse neid kaalutlusi, leiab hageja, et kostja vastuses ühtlustamisameti poolt viidatud „kauba kujuga seoses tarbija taju kohta omandatud kogemusel põhinevad üldpõhimõtted” ei ole käesolevas asjas asjakohased. Vaidlustatud otsuse punktis 23 nimetatud põhimõte, mille kohaselt ruumilise kaubamärgi puhul, mis koosneb kauba enda kujust, ei ole asjaomase avalikkuse taju ilmtingimata sama, mis sõnaliste, kujutis- või ruumiliste, mitte kauba kujust koosnevate kaubamärkide puhul, oleneb asjaomasest avalikkusest ning selle tähelepanu astmest. Nii oli käesolevast asjast erinevalt Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2001. aasta otsuse T‑337/99: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ümmargune punavalge tablett), EKL 2001, lk II‑2597) aluseks olnud kohtuasjas, millele on viidatud vaidlustatud otsuse punktis 23, tegemist laiatarbekaupadega, mis on suunatud kõigile lõpptarbijatele ning seetõttu tuli selles kohtuasjas hinnata taotletud kaubamärgi eristusvõimet „arvestades piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija eeldatava ootusega” (eespool viidatud kohtuotsus ümmarguse punavalge tableti kohta, punkt 47).
19 Selles osas ning menetlust korraldavate meetmete ja uurimistoimingute rakendamise taotluse toetuseks (vt eespool punkt 11) väitis hageja kohtuistungil, et käesoleval juhul võivad asjaomase avalikkuse taju küsimust käsitleda üksnes eksperdid ehk helispetsialistid.
20 Teiseks väidab hageja, et apellatsioonikoda rajas oma hinnangu taotletava kaubamärgi omaduste mittetäielikule ning väärale analüüsile. Hageja nõustub apellatsioonikojaga selles osas, et sarnaselt teiste mikrofonipeadega koosneb taotletava kaubamärgi moodustav mikrofonipea ümmargusest võrust kaitsevõrgu allservas, mikrofonikapslist, mida ümbritseb metallvõrk ning viimasest üle ulatuvast ja mikrofonipea allservas oleva võru suhtes püstsuunalisest raamist (vaidlustatud otsuse punkt 25). Samas vaidlustab hageja väidet, mille kohaselt „puuduvad taotletaval kaubamärgil mis tahes lisaelemendid, mida võiks pidada silmatorkavaks, eriliseks või ainulaadseks ning mis võiks seda silmapaistvalt eristada tavalisest ning levinud mikrofonipea kujust, nii et see võiks ainuüksi oma kuju poolest mällu süüvida ning selle identifitseerida mitte suvalise mikrofonipeana vaid teatava ettevõtja kaubana”.
21 See, et metallvõrk on mõlemal pool mikrofonipea raami sümmeetriliselt lamepinnaline, loob „identifitseeriva märgi”. Peaaegu silindrikujulise (metallvõrgust koosneva) korpuse osalise kaldlõike tulemusel on kumbki selline pind mittetäieliku hüperboolse ellipsi ebatavalise kujuga, mis on esiplaanil ning seega kohe näha (vt eespool punktis 2 esitatud ülemist vasakpoolset illustratsiooni). Mikrofonipea mõlemal pool olevad lamepinnad on samuti püstsuunalised ja külgedelt selgesti näha (vt eespool punktis 2 esitatud alumist parempoolset illustratsiooni).
22 Seega eristub mikrofonipea, mille kuju moodustab taotletava kaubamärgi, selgesti tavalistest ja harjumuspärastest mikrofonipeadest, mis on silindri- või kerakujulised. Hageja väidab samuti, et selle kuju töötas aastatel 1960/1964 hageja jaoks välja Wilhelm Braun-Feldweg, kes on tuntud tööstusdisainer ning Berliini kõrgema kujutava kunsti kooli tööstusdisaini professor.
23 Kolmandaks vaidlustab hageja kontrollija 28. novembri 2001. aasta vastuväidetes viidatud mikrofoninäidiste asjakohasuse. Ta märgib, et kuigi on tegemist mikrofonidega, mille pea on analoogiline taotletava kaubamärgi moodustava kujuga, olid nende tootjaid pärast hageja ettevõetud samme sunnitud nende mikrofonide tootmise ja turustamise lõpetama, nagu hageja apellatsioonikojas märkis.
24 Käesoleval juhul ei ole oluline teada, kas see loobumine toimus hageja Saksa kaubamärgi (mille eristusvõimet peeti piisavaks), mis vastab taotletavale kaubamärgile, kasutamisest tulenevate õiguste (Saksa kaubamärgiseaduse artikli 4 lõike 2 tähenduses) tõttu või konkurentsiõigusest tuleneva põhjuse tõttu. Otsustava tähtsusega on siinjuures see, et kolmandad isikud on kontrollija viidatud kasutamise lõpetanud ning ei saa seega enam taotletava kaubamärgi eristusvõimet kahjustada. Seega on vaidlustatud otsuse punktis 29 tehtud apellatsioonikoja järeldus alusetu.
25 Neljandaks väidab hageja kohtuistungil ka seda, et vaidlustatud otsus on õiguslikult väär, kuna see tugines kaalutlustele, mille Euroopa Kohus on tagasi lükanud otsuses, mis tehti pärast seda, kui esitati hagiavaldus käesolevas kohtuasjas. Taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldumisel põhjusel, et kaubamärk ei ole eristusvõimeline, kinnitas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22 Esimese Astme Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsuse kohtuasjas T‑323/00: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SAT.2) (EKL 2002, lk II‑2839) punktile 36 viidates, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktid b–e täidavad üldise huvi eesmärki, mis näeb ette, et nende sätetega hõlmatud tähised peavad olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad ning et on vajalik välistada ainuõiguse tekkimist tähisele mis selleks, et vältida üheleainsale ettevõtjale õigusvastase konkurentsieelise loomist, peab jääma vabalt kasutatavaks. Kuid eelnimetatud otsuse tühistas Euroopa Kohus 16. septembri 2004. aasta otsusega kohtuasjas C‑329/02 P: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, (EKL 2004, lk I‑8317), leides, et Esimese Astme Kohtu otsuse punktis 36 mainitud kriteerium ei oma määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamise seisukohalt tähtsust.
26 Ühtlustamisamet leiab, et apellatsioonikoda jättis mikrofonipea kuju registreerimistaotluse õigesti rahuldamata põhjusel, et sellel puudub eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
27 Esiteks, mis puutub hageja argumenti, et erinevalt tavatarbijatest tajub helispetsialistidest koosnev avalikkus mikrofoni kuju tavaliselt kui päritolutähist, väidab ühtlustamisamet, et tegelikult on tegemist faktilisi asjaolusid puudutava argumendiga, mis on vastuolus kauba kujuga seoses tarbija taju kohta omandatud kogemusel põhinevate üldpõhimõtetega, mis tulenevad ühenduse kohtupraktikast. Seega leiab ühtlustamisamet, et see väide ei vasta tegelikkusele. Peale selle märkis ühtlustamisamet kohtuistungil, et hageja argumentatsioon põhines stuudiomikrofonidel, samas kui taotluses oli toodete kirjeldus laiem ning seda ei olnud piiratud.
28 Lisaks vaidlustab ühtlustamisamet väite, mille kohaselt metallvõrgu lamepinnad on mikrofonide puhul ebatavaline element.
29 Ühtlustamisamet väidab selles osas, et kui välja arvata hageja varasemad siseriiklikud registreeringud ning konkurentide suhtes neist registreeringutest tulenevate õiguste kahjustamise lõpetamiseks algatatud kohtumenetlused, ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, mis võiks seada kahtluse alla kontrollija järelduse, et kuju, mille registreerimist taotletakse, on tavaline. Ühtlustamisamet leiab, et kohtumenetluste algatamine annab vähe teavet turuolukorra kohta ning veel vähem võimaldab saada ülevaadet tarbijate eeldatava taju kohta. Ta märgib, et nii nagu siseriiklik registreering ei seo ühtlustamisametit hinnangu andmisel, ei mõjuta siseriiklike õiguste rikkumise suhtes algatatud menetluse tulemused eristusvõime hindamist.
30 Ühtlustamisamet rõhutab lisaks, et hageja argumendid puudutavad ilmselgelt ainult Saksamaad ja Ameerika Ühendriike, samas kui kontrollija järeldus kehtib kogu Euroopa Liidu suhtes, kuna võib eeldada, et nimetatud konkurendid turustavad oma kaupu ka Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja teistes liikmesriikides.
31 Seoses dokumentidega, mis puudutavad stilist Braun-Feldwegi, kes on töötanud välja kuju, mille registreerimist taotletakse, märgib ühtlustamisamet, et need esitati esmakordselt Esimese Astme Kohtus. Igal juhul leiab ühtlustamisamet, et kui Braun-Feldweg suutis luua kõrgtehnoloogilise toote, „mis vasta[b] ilukriteeriumitele”, siis annab see tunnistust selle kuju, mille registreerimist taotletakse, esteetilisest tähtsusest, mitte eristusvõimest kaubamärgiõiguse tähenduses. Nii leidis pealegi juba apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25, milles ta möönis, et tarbija võib tajuda mikrofoni kujundust esteetilisena, ilma et sel oleks seejuures eristusvõime.
Esimese Astme Kohtu hinnang
32 Tuleb meenutada selleks, et kaubamärk omaks eristusvõimet määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, peab ta suutma määratleda kaupu või teenuseid, mille registreerimist taotletakse, mingilt kindlalt ettevõtjalt pärinevatena ja seega eristama neid teiste ettevõtjate kaupadest või teenustest (vt Euroopa Kohtu 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑136/02 P: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑9165, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika). Eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest seoses sellise asjaomase avalikkuse tajuga, kes koosneb nende kaupade ja teenuste piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikust ja arukast tarbijast (vt Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑24/05 P: Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑5677, punkt 23 ja viidatud kohtupraktika).
Asjaomased kaubad
33 Hageja poolt Esimese Astme Kohtus esitatud argumentidest tuleneb, et tema arvates tuleb taotletava kaubamärgi eristusvõimet hinnata üksnes hinnaliste mikrofonide ning eelkõige stuudiomikrofonide suhtes. Siiski ei saa eespool punktis 4 toodud nimekirja arvestades seda väidet pidada vastuvõetavaks. Sõna „eelkõige” kasutamisest kaupade kirjelduses tuleneb, et stuudiomikrofonid, kondensaatormikrofonid, helirõhu gradiendi tundlikud mikrofonid on seal kirjas üksnes näidetena ning et kaupade nimekiri hõlmab seega kõiki mikrofone.
34 Selles osas on võimalik, et hageja toodab üksnes kõrgekvaliteedilisi ja hinnalisi mikrofone, mida seetõttu ostavad üksnes akustikaasjatundjad ja -spetsialistid. Samas aga, nagu tuleneb Esimese Astme Kohtu praktikast, ei saa registreerida selliseid ühenduse kaubamärgiõigusega hõlmamata asjaolusid nagu müügikontseptsioon ning eelkõige asjaomase kauba hind, mida ei ole seetõttu võimalik kaubamärgi eristusvõime hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑324/01 ja T‑110/02: Axions ja Belce vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (pruuni sigari kuju ja kuldse toru kuju), EKL 2003, lk II‑1897, punkt 36 ja viidatud kohtupraktika).
35 Käesolevast toimikust ei ilmne, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade kõrge kvaliteet või hind oleksid kindlasti nende kaupade (s.o mikrofonide) olemusest või taotletava kaubamärgi eespool punktis 2 esitatud kujust tingitud elemendid. Vastupidi, hageja väitega, mille kohaselt mikrofonipea paigaldamine annab tunnistust sellest, et tegemist on kõrgekvaliteedilise mikrofoniga, on vastuolus apellatsioonikojas tema poolt esitatud argumendiga, mille kohaselt on teatavad sarnase kontseptsiooniga mikrofonid madalakvaliteedilised kaubad ega konkureeri otseselt tema kaupadega. Samuti ei tulene toimikust, et taotletava kaubamärgi moodustavat kuju võib paigaldada üksnes stuudiomikrofonidele. Vastupidi, hageja möönab, et sel kujul kui sellisel ei ole mingit ülesannet.
36 Peale selle leiab Esimese Astme Kohus, et ei ole põhjust rahuldada taotlust, millega soovitakse piirata registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade eespool punktis 4 esitatud nimekirja kaupadega „stuudiomikrofonid ja nende osad”, mille hageja esitas oma repliigis teise võimalusena. Esimese Astme Kohus leiab, et selle taotlusega soovitakse muuta asjaomast avalikkust, kelle suhtes viis apellatsioonikoda läbi taotletava kaubamärgi eristusvõime analüüsi, ning seega paratamatult ka vaidluse ulatust. Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 135 lõike 4 kohaselt ei või poolte avaldused muuta apellatsioonikoja menetluses olnud vaidluse eset. Esimese Astme Kohus peab tegelikult käesoleva vaidluse puhul kontrollima apellatsioonikoja otsuste seaduslikkust (Esimese Astme Kohtu 9. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑173/00: KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (oranži varjund), EKL 2002, lk II‑3843, punkt 13 ja 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑164/03: Ampafrance vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Johnson & Johnson (monBeBé), EKL 2005, lk II‑1401, punktid 20 ja 21).
37 Seetõttu tuleb taotletava kaubamärgi eristusvõimet hinnata nende kaupade suhtes, mis on esitatud eespool punktis 4.
Asjaomane avalikkus
38 Seoses asjaomase avalikkusega tuleb arvestada, et asjaomased kaubad ei ole põhimõtteliselt suunatud laiale avalikkusele, vaid piiratud tarbijateringile. Seetõttu tuleb jääda vaidlustatud otsuse punktis 24 apellatsioonikoja poolt antud määratluse juurde, mida hageja ei ole vaidlustanud, et asjaomased kaubad on suunatud „piiratud arvule isikutele, kellel on mikrofonide alal eriteadmised”.
39 Samas aga, võttes arvesse eespool asjaomaseid kaupu puudutavaid kaalutlusi, ei ole õige hõlmata selle määratlusega „asjatundjad ja eelkõige helitehnikud, kelle jaoks on mikrofonid töövahendid”, nagu pakub hageja. Mikrofonid mõistetuina hageja poolt repliigis taotletud piiramiseta on kindlasti suunatud laiemale avalikkusele, st ka tarbijatele, kes ei kasuta neid erialaselt.
40 Peale selle tuleb meenutada, et seda, kuidas asjaomane avalikkus kaubamärki tajub, mõjutab tähelepanelikkuse aste, mis võib asjaomaste kaupade või teenuste liikide puhul varieeruda (Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I‑3819, punkt 26). Käesoleval juhul võib eeldada, et kuna asjaomaseid mikrofone kasutatakse harvem ning need on hinnalisemad kui tarbekaubad, siis on avalikkuse tähelepanelikkuse aste asjaomaste kaupade valimisel kõrge.
Eristusvõime
41 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei erine kauba enda kujust koosnevate ruumilise kaubamärkide eristusvõime hindamise kriteeriumid teiste kaubamärgiliikide puhul kohaldatavatest kriteeriumitest (vt eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 24 ja viidatud kohtupraktika). Seetõttu tuleb hinnata taotletava kaubamärgi eristusvõimet eespool punktis 32 nimetatud kriteeriumite põhjal.
42 Ometi ei pruugi nende kriteeriumide kohaldamisel olla nii, et asjaomane avalikkus tajub kauba enda kujust koosnevat ruumilist kaubamärki samamoodi kui sõna- või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis ei sõltu selle kauba välimusest, mida ta tähistab. Mis tahes graafilise või sõnalise osa puudumisel ei tee keskmised tarbijad harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba kuju või selle pakendi kuju alusel, mistõttu võib olla ruumilise kaubamärgi eristusvõimet raskem määratleda kui sõna- või kujutismärgi puhul (vt eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 25 ja viidatud kohtupraktika).
43 Neil asjaoludel omab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõimet ainult kaubamärk, mis oluliselt erineb asjaomases sektoris keskmiselt kombeks ja tavaks olevast ja seega täidab edukalt päritolutähisena oma peamist ülesannet (vt eespool viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 26 ja viidatud kohtupraktika).
44 Käesoleval juhul tuleb esmalt kontrollida argumente, mille kohaselt asjaomane avalikkus on teadlik sellest, et mikrofonipea kuju võib olla päritolutähis.
45 Selles osas tuleb ühelt poolt märkida, et vastupidiselt hageja väidetele ei kohaldanud apellatsioonikoda õigusnorme vääralt, kui ta vaidlustatud otsuse punktis 23 märkis, et asjaomase avalikkuse taju ei ole ruumilise kaubamärgi puhul, mis koosneb kauba enda välimusest, ilmtingimata sama, mis sõnaliste, kujutis- või ruumiliste kaubamärkide puhul, mis on tähistatava kauba välimusest sõltumatud. Nii toimides ei leidnud apellatsioonikoda sugugi, et põhimõtteliselt on tarbija ükskõikne kuju kui kauba päritolutähise suhtes või et mikrofonipea kuju ei või kunagi omada eristusvõimet määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
46 Teiseks leiab Esimese Astme Kohus seoses asjaomase avalikkuse tajuga käesolevas asjas, et ainuüksi asjaolust, et asjaomaste kaupade keskmine tarbija on hästi informeeritud ning väga tähelepanelik, ei piisa tõendamaks, et nimetatud tarbija on harjunud nende kaupade kujus nägema päritolutähist. Võib eeldada, et see avalikkus on tähelepanelikum kauba erinevate tehniliste või esteetiliste detailide suhtes, mis aga ei tähenda automaatselt seda, et nimetatud avalikkus tajuks neid detaile kaubamärgina. Esimese Astme Kohus märgib selles osas, et hageja ei ole esitanud ühtki konkreetset tõendit, mis kinnitaks, et asjaomases sektoris on tavaks eristada erinevate tootjate kaupu nende kuju alusel. Vastavate tõendite puudumisel ei piisa ka argumendist, mille kohaselt sobib mikrofonipea kuju asjaomaste kaupade individualiseerimiseks eriti hästi.
47 Tuleb lisada, et isegi kui asjaomaste kaupade keskmine tarbija on täiesti võimeline tajuma mikrofonipeade kuju nende kaubandusliku päritolu tähisena, ei tähenda nimetatud järeldus seda, et kõigil mikrofonipea kujudel on eristusvõime, mis on nõutav nende registreerimiseks ühenduse kaubamärgina. Selleks et eelnimetatud eelduse korral saaks järeldada, et taotletaval kaubamärgil on eristusvõime, tuleb ka kontrollida, kas asjaomase kuju omadused on piisavad tarbija tähelepanu köitmiseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 24. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑393/02: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, (valge ja läbipaistva pudeli kuju), EKL 2004, lk II‑4115, punkt 34 ja viidatud kohtupraktika).
48 Seoses küsimusega, kas taotletaval kaubamärgil on eristusvõime või see puudub, tuleb võtta arvesse sellest jäävat tervikmuljet, mis samas ei takista erinevate kasutatud esituselementide ükshaaval uurimist. Tegelikult võib igakülgsel hindamisel olla kasulik uurida asjassepuutuva kaubamärgi iga koostisosa (vt Euroopa Kohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑286/04 P: Eurocermex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2005, lk I‑5797, punktid 22 ja 23 ning viidatud kohtupraktika).
49 Vastavalt taotletud kaubamärgi kirjeldusele, mille esitas hageja ja mis tundub eespool punktis 2 esitatud kujutisega võrreldes õige, võib kõnealust kaubamärki kirjeldada järgnevate elementidega:
– ümmargune metallvõru;
– ümmarguse võru suhtes püstsuunaline metallraam;
– kaks metallvõrgust koosnevat vastastikust peapoolt, mis ulatuvad ümmargusest võrust kuni metallraamini;
– peapoolte lamepinnad, mis on mittetäieliku hüperboolse ellipsi kujuga ja lähenevad teineteisele mikrofonipea tipus.
50 Kuigi hageja nõustub apellatsioonikojaga selles osas, et kolm esimest eelnimetatud elementi iseloomustavad ka teisi mikrofonipäid, väidab ta, et taotletava kaubamärgi moodustav mikrofonipea kuju eristub väga selgesti tavalistest ja harjumuspärastest mikrofonipeadest ühel ja teisel pool mikrofonipea raami asuvate metallvõrgu sümmeetriliste lamepindade tõttu. Peaaegu silindrikujulise korpuse osalise läbilõike tulemusel on kumbki selline pind mittetäieliku hüperboolse ellipsi ebatavalise kujuga, mis on eestvaates ning küljelt kohe näha ning mis kujutab endast taotletava kaubamärgi „identifitseerivat märki”. Hageja märgib, et apellatsioonikoda jättis selle omaduse arvesse võtmata ning tugines eristusvõime hindamisel seega asjaomase kaubamärgi mittetäielikule analüüsile.
51 Selles osas tuleb märkida, et apellatsioonikoda ei märkinud vaidlustatud otsuse punktis 25 esitatud, taotletava kaubamärgi moodustavate elementide kirjelduses metallvõrgu lamepindu. Samas tuleneb sellest punktist, et apellatsioonikoda tugines oma järelduses, mille kohaselt puuduvad taotletaval kaubamärgil lisaelemendid, mis võiks aidata seda kaubamärgil mällu süüvida ning määratleda asjaomaseid kaupu kui teatava ettevõtja kaupa, kontrollija esitatud tõendite kontrollile.
52 Apellatsioonikoja toimiku tõendite uurimine kinnitab, et mitmele kontrollija viidatud mikrofonipeale on omased metallvõrgu lamepinnad, mistõttu nende pealispinnad on „mittetäielike hüperboolsete ellipsite” kujuga. Peale selle möönab hageja, et kontrollija esitatud näidete hulgas on „analoogilise” või „sarnase” kujuga mikrofonipäid. Samuti tuleneb apellatsioonikoja toimikust, et teatavate ettevõtjate suhtes võetud meetmeid õigustab asjaolu, et need ettevõtjad toodavad või turustavad mikrofonipäid, mille kujundus on identne või peaaegu identne hageja kaubamärgi omaga.
53 Esimese Astme Kohus leiab neil kaalutlustel, et apellatsioonikoja eelnimetatud järeldust ei sea kahtluse alla see, et taotletava kaubamärgi moodustavate elementide kirjeldus on mittetäielik. Igal juhul tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 40/94 ülesehitusele võib kaubamärki registreerida üksnes taotleja poolt ühtlustamisametile esitatud registreerimistaotluse alusel ja piires. Sellest tuleneb, et apellatsioonikoja poolt koostatud taotletava kaubamärgi kirjeldus ei ole asjaomase kuju eristusvõime hindamisel oluline, kuna hindamise objektiks saab olla ainult eespool punktis 2 esitatud kuju (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑12/04: Almdudler-Limonade vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (limonaadipudeli kuju), EKL 2005, lk II‑21, punkt 42 ja 31. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/05: De Waele vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (vorsti kuju), EKL 2006, lk II‑1511, punkt 36).
54 Tuleb rõhutada, et peale mittetäielike hüperboolsete ellipsite kujuliste metallvõrk lamepindade ei viita hageja taotletava kaubamärgi moodustav kuju ühelegi omadusele, mis eraldi või koos teiste omadustega võimaldaks asjaomasel avalikkusel eristada neid kaupu teiste ettevõtjate kaupadest. Esimese Astme Kohus peab seetõttu järeldama, et apellatsioonikoja toimikus välja toodud tegelikud erinevused taotletava kaubamärgi moodustava kuju ja mittetäielike hüperboolsete ellipsite kujuliste võrgu lamepindadega mikrofonide vahel, ei köida asjaomase avalikkuse tähelepanu asjaomaste kaupade päritolutähisena. Peale selle, võttes arvesse taotletava kaubamärgi kuju ja teiste uuritud kujude sarnasuse astet, ei sea seda järeldust kahtluse alla ka asjaolu, et asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse aste võib asjaomaste kaupade valimisel olla kõrge.
55 Peale selle ei sea eelnimetatud järeldust kahtluse alla ka asjaolu, et taotletava kaubamärgi moodustav mikrofonipea kuju kui selline ei täida ühtki ülesannet. Kui asjaomane avalikkus tajub tähist kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu tähisena, on eristusvõime seisukohast ebaoluline see, kas tähis täidab samal ajal kaubandusliku päritolu tähise ülesandest erinevat, näiteks tehnilist ülesannet (vt Esimese Astme Kohtu eespool viidatud otsus oranži varjundi kohta, punkt 30).
56 Seoses hageja argumendiga, mille kohaselt eristub taotletav kaubamärk selgesti tavalistest ja harjumuspärastest mikrofonipeadest, mis on silindri- või kerakujulised, tuleb märkida, et apellatsioonikoja määratletud asjaomane avalikkus, kellel on ajaomases valdkonnas eriteadmised, tunneb mitte ainult tavalisi ja harjumuspäraseid asjaomaste kaupade kujusid, vaid ka ebaharilikke kujusid, mis võivad asjatundmatu isiku jaoks tunduda mitteharjumuspärastena. Esimese Astme Kohus leiab, et apellatsioonikoja toimikus olevad näited tõendavad õiguslikult piisavalt, et asjaomane avalikkus on harjunud selliste mikrofonipeade olemasoluga, millel on see omadus, mida hageja peab taotletava kaubamärgi „identifitseerivaks märgiks” ning et seega kuuluvad seda tüüpi mikrofonipead turul kombeks ja tavaks olevate mikrofonipeade hulka.
57 Samas tuleb meenutada, et hageja vaidlustab kontrollija näidete asjakohasuse. Ta märgib seoses kontrollija viidatud mikrofonidega, mille pea on analoogiline taotletava kaubamärgi moodustava kujuga, et nende tootjaid on pärast hageja ettevõetud samme olnud sunnitud nende mikrofonide tootmise ja turustamise lõpetama, nagu hageja apellatsioonikojas märkis. Kuna kontrollija viidatud kasutamine enam aset ei leia, ei saa selline kasutamine taotletava kaubamärgi eristusvõimet enam kahjustada.
58 Selles osas märgib Esimese Astme Kohus esiteks, et hageja faktiväiteid ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud. Nagu ühtlustamisamet kohtuistungil märkis, ei tulene kirjalikust selgitusest hagi aluste kohta ega selle lisadest seda, et kaitsemeetmeid võeti tulemuslikult kõigi kontrollija poolt viidatud analoogiliste kujude suhtes. Eelkõige tundub, et mikrofoni Røde osas võeti kaitsemeetmeid üksnes selle kauba Saksa levitaja Kotec Music Electronicu suhtes.
59 Teiseks tuleb märkida, et apellatsioonikoja toimiku kohaselt võttis hageja teatavate kujude suhtes kaitsemeetmeid pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva. Sellisel juhul viiks nende kujude näidiste asjakohasusega arvestamata jätmine põhjusel, et hageja konkurendid on loobunud nende kasutamisest, sellise kaubamärgi registreerimiseni, millel puudub eriomane eristusvõime taotluse esitamise ajal. Selline tulemus ei ole rahuldav (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑128/01: DaimlerChrysler vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (iluvõre), EKL 2003, lk II‑701, punkt 41).
60 Kolmandaks leiab Esimese Astme Kohus igal juhul, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 29 õigesti, et konkureerivate ettevõtjate käitumisest, olgu see õige või väär, ei piisa käesoleval juhul selleks, et anda taotletavale kaubamärgile eristusvõime.
61 Nagu märgitud eespool, on asjaomane avalikkus harjunud taotletava kaubamärgi moodustava kujuga analoogiliste kujudega ning selle harjumuse tõttu puudub taotletaval kaubamärgil eriomane eristusvõime. Ei ole alust arvata, et see, et konkureerivad ettevõtjad olid sunnitud taotletava kaubamärgi moodustava kujuga analoogilise kujuga kaupade tootmise ja turustamise lõpetama oleks asjaomases sektoris põhjustanud kombe või tava järsku muutust.
62 Tuleb lisada, et taotletava kaubamärgi eristusvõime – määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses – hindamise seisukohalt ei saa eitada analoogiliste kujude asjakohasust sel põhjusel, et selle kujuga kaupu tootvate ja turustatavate kolmandate isikute käitumine võib kuuluda selliste siseriiklike normide valdkonda, mis reguleerivad kõlvatut konkurentsi (vt selle kohta eespool nimetatud kohtuotsus limonaadipudeli kuju kohta, punkt 51) või kaubamärgiõigust. Ühenduse kaubamärgi kord on iseseisev süsteem, mis koosneb normide kogumist ja edendab sellele omaseid eesmärke ning selle kohaldamine on sõltumatu kõigist siseriiklikest süsteemidest. Seetõttu tuleb tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise võimalikkust hinnata üksnes asjaomaste ühenduse õigusnormide alusel (Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑88/00: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (taskulampide kuju), EKL 2002, lk II‑467, punkt 41 ja eespool viidatud kohtuotsus valge ja läbipaistva pudeli kuju kohta, punkt 45). Peale selle ei ole hageja tõendanud, et kontrollija viidatud kujud ei peegelda asjaomase sektori keskmist kommet ja tava.
63 Neil kaalutlustel ei saa seada kahtluse alla taotletava kaubamärgi eristusvõime kontrollimiseks kontrollija poolt kasutatud näidete asjakohasust.
64 Peale selle tuleb meenutada seoses tõenditega, millega soovitakse tõendada asjaomase kuju kõrgetasemelist kujundust, et toodete kõrgetasemeline kujundus ei pea tingimata tähendama seda, et nende kaupade ruumilisest kujust koosnev kaubamärk võimaldaks neid kaupu ab initio eristada teiste tootjate kaupadest määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes (eespool viidatud kohtuotsus Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 68). Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et on võimalik, et tarbijad tajuvad taotletava kaubamärgi kujundust esteetilisena, kuid on vähetõenäoline, et nad näevad selles nende kaupade päritolutähist (vaidlustatud otsuse punkt 25).
65 Ilma et oleks vajalik uurida, kas on vastuvõetav hageja poolt esimest korda kohtuistungil esitatud argument, mille kohaselt apellatsioonikoda toetus vaidlustatud otsuse punktis 22 vääralt kohtuotsuse SAT.2 punktile 36, mille Euroopa Kohus on tühistanud (vt eespool punkt 25), tuleb see argument tagasi lükata. Tegelikult ilmneb vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda tegi järelduse, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime, kuna ainuüksi oma kuju poolest ei saa see kaubamärk asjaomase avalikkuse mällu süüvida ning olla määratletud mitte kui suvaline mikrofonipea vaid kui teatava ettevõtja kaup (vaidlustatud otsus punkt 25). Seetõttu ei tuginenud apellatsioonikoda kohtuotsuse SAT.2 punktis 36 märgitud järeldustele, vaid tegi kindlaks, kas taotletav kaubamärk võimaldab asjaomasel avalikkusel eristada hageja kaupu muu päritoluga kaupadest. Seetõttu tugines vaidlustatud otsuse punktis 22 ja 27 märgitud järeldustest hoolimata apellatsioonikoda oma otsuses asjakohaseid kriteeriume õigesti kohaldades eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikale.
66 Lõpuks tuleb samuti jätta rahuldamata menetlust korraldavate meetmete ja uurimistoimingute rakendamise taotlus (vt eespool punkt 11). Tuleb meelde tuletada, et Esimese Astme Kohus on see, kes hindab, kas need meetmed on vajalikud (Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punkt 67 ja Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/90: Pérez-Mínguez Casariego vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑143, punkt 94). Esimese Astme Kohus leiab, et on käesolevas asjas kogu menetluse jooksul saanud piisavalt teavet, kuna – nagu eespool esitatud järeldustest nähtub – sisaldab apellatsioonikoja toimik piisavaid andmeid tuvastamaks, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud keeldumispõhjuse kohaldamine on põhjendatud.
67 Kõike eespool toodut arvesse võttes tuleb jätta hagi rahuldamata.
Kohtukulud
68 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Georg Neumann GmbH’lt.
Cooke | García-Valdecasas | Labucka |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. septembril 2007. aastal Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |