ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (suurkoda)

12. september 2007(*)

Juurdepääs dokumentidele – Komisjoni seisukohad Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu menetlustes – Otsus, millega keelduti juurdepääsu võimaldamisest

Kohtuasjas T‑36/04,

Association de la presse internationale ASBL (API), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid S. Völcker, F. Louis ja J. Heithecker,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Docksey ja P. Aalto,

kostja,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 20. novembri 2003. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus tutvuda seisukohtadega, mis komisjon oli esitanud Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu menetlustes,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president B. Vesterdorf, kohtunikud M. Jaeger, J. Pirrung, M. Vilaras, H. Legal, M. E. Martins Ribeiro, E. Cremona, I. Pelikánová, D. Šváby, K. Jürimäe, N. Wahl, M. Prek ja V. Ciucă,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades kirjalikus menetluses ja 28. veebruari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikli 255 kohaselt:

„1. Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse kooskõlas lõigetega 2 ja 3.

2. Nõukogu määrab vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele kahe aasta jooksul pärast Amsterdami lepingu jõustumist kindlaks dokumentidele ligipääsu reguleerivad üldpõhimõtted ja piirangud, lähtudes avalikest ja erahuvidest.

[…]”

2        EÜ artiklis 255 ette nähtud institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse kasutamise põhimõtted, tingimused ja piirangud määratleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331). Seda määrust kohaldatakse alates 3. detsembrist 2001.

3        Nimetatud määruse teine ja neljas põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„(2) Avalikkus võimaldab kodanikel osaleda rohkem otsustamisprotsessis ja tagab juhtorganitele suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse kodanike ees demokraatlikus süsteemis. Avalikkus aitab tugevdada demokraatia ja põhivabaduste austamise põhimõtet, nagu need on sätestatud [EL] artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.

[…]

(4) Käesoleva määruse eesmärk on rakendada võimalikult täieulatuslikult ellu avalikkuse õigus juurde pääseda dokumentidele ning sätestada sellise juurdepääsu üldpõhimõtted ja piirangud vastavalt [EÜ] artikli 255 lõikele 2.”

4        Määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1. Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.

[…]

3. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades.”

5        Määruse nr 1049/2001 artikli 3 punkti a kohaselt mõistetakse dokumendina „sisu, mis […] käsitleb küsimusi, mis on seotud institutsiooni vastutusalasse kuuluva poliitika, tegevuse või otsustega”.

6        Määruse nr 1049/2001 artikkel 4, mis käsitleb erandeid dokumentidega tutvumise õigusest, sätestab:

„[…]

2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

–        […]

–        kohtumenetlust ja õigusnõustamist,

–        kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

[…]

6. Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

7. Lõigetes 1–3 sätestatud erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. […]”

7        Määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Dokumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis, sealhulgas elektroonilises vormis, ühes EÜ asutamislepingu artiklis 314 osutatud keeltest ning piisava täpsusega, et institutsioon võiks dokumendi kindlaks teha. Taotleja ei ole kohustatud taotlust põhjendama.”

8        Määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 kohaselt: „[o]salise või täieliku keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates teha kordustaotluse, milles palub institutsioonil oma seisukoht läbi vaadata.”.

9        Kordustaotluste lahendamist reguleerivad määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. Kordustaotlus lahendatakse viivitamata. 15 tööpäeva jooksul alates sellise taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused. Osalise või täieliku keeldumise korral teavitab institutsioon taotlejat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, nimelt võimalusest algatada kohtumenetlus institutsiooni vastu ja/või esitada kaebus ombudsmanile kooskõlas [EÜ] artiklitega vastavalt 230 ja 195.

2. Erandjuhtudel, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib lõikes 1 sätestatud tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejate teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus.”

 Vaidluse taust

10      Association de la presse internationale ASBL (API) on Belgias töötavaid erinevate kategooriate ja valdkondade ajakirjanikke ühendav mittetulundusühing. API eesmärk on aidata oma liikmetel edastada oma päritoluriikidele teavet Euroopa Liidu kohta.

11      API taotles 1. augusti 2003. aasta kirjas määruse nr 1049/2001 artikli 6 alusel komisjonilt juurdepääsu kõigile kirjalikele dokumentidele, mis viimane oli esitanud Esimese Astme Kohtule või Euroopa Kohtule järgmistes kohtuasjades:

–        T‑209/01: Honeywell vs. komisjon ja T‑210/01: General Electric vs. komisjon;

–        T‑212/03: MyTravel vs. komisjon;

–        T‑342/99: Airtours vs. komisjon;

–        C‑203/03: komisjon vs. Austria;

–        C‑466/98: komisjon vs. Ühendkuningriik; C‑467/98: komisjon vs. Taani; C‑468/98: komisjon vs. Rootsi; C‑469/98: komisjon vs. Soome; C‑471/98: komisjon vs. Belgia; C‑472/98: komisjon vs. Luksemburg; C‑475/98: komisjon vs. Austria ja C‑476/98: komisjon vs. Saksamaa (edaspidi „avatud taeva kohtuasjad”);

–        C‑224/01: Köbler;

–        C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg.

12      Komisjon teatas 27. augusti 2003. aasta kirjas API-le esiteks, et kohtuasja T‑212/03: MyTravel vs. komisjon puudutav taotlus on ennatlik ja teiseks palus ta API-l täpsustada, kas tema taotlus käsitleb üksnes seisukohti või ka nende lisasid. Samas kirjas andis komisjon API-le teada, et tema dokumentidele juurdepääsu taotlusega tõusetunud põhimõtteliste küsimuste tõttu tuleb sellele vastamiseks antud tähtaega pikendada viieteistkümne tööpäeva võrra. API täpsustas 29. augusti 2003. aasta kirjas, et tema taotlus puudutab üksnes komisjoni seisukohti ilma lisadeta.

13      Komisjon võimaldas 17. septembri 2003. aasta kirjadega tutvuda kohtuasjade C‑224/01 ja C‑280/00 dokumentidega. Kohtuasju T‑209/01, T‑210/01, T‑342/99 ja C‑203/03 ning avatud taeva kohtuasju käsitlevate dokumentidega aga tutvuda ei võimaldatud.

14      API esitas 6. oktoobri 2003. aasta kirjas määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 kohase kordustaotluse, mis hõlmas dokumente, millega tutvumise võimaldamisest komisjon oli keeldunud. Olles 28. oktoobri 2003. aasta kirjaga tähtaega pikendanud, vastas komisjon sellele taotlusele 20. novembril 2003 vastu võetud otsusega, milles ta kinnitas, et keeldub juurdepääsu võimaldamisest kõnesolevatele dokumentidele (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

15      Komisjon kinnitas esiteks kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon ja T‑210/01: General Electric vs. komisjon esitatud seisukohtadega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta, et kuna nimetatud kohtuasjad on veel pooleli, kahjustaks nende avaldamine tema kui kostja positsiooni neis menetlustes. Ta lisas, et nagu ühenduste kohus on seda meelde tuletanud (Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑174/95: Svenska Journalisteförbundet vs. nõukogu, EKL 1998, lk II-2289), on pooltel hea õigusemõistmise üldpõhimõttest tulenevalt õigus kaitsta oma huve ilma igasuguste väliste mõjutusteta, eelkõige üldsuse sekkumiseta. Kuna dokumendid, millega tutvumist hageja taotles, olid koostatud üksnes kahe kõnesoleva menetluse jaoks, leidis komisjon, et need on hõlmatud kohtumenetlust kaitsva erandiga (Esimese Astme Kohtu 7. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑92/98: Interporc vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑3521; edaspidi „kohtuotsus Interporc II” ). Komisjon täpsustas lisaks, et asjaolule, et ta võimaldas tutvuda Köbleri kohtuasjas C‑224/01 esitatud märkustega, ei saa tugineda kui pretsedendile, kuna vaatamata sellele, et kohtuasi oli veel pooleli, oli menetlus juba lõpetatud, ning kuna tegemist oli eelotsusemenetlusega, mis ei ole võrreldav otse Euroopa Kohtule esitatud hagidega. Peale selle rõhutas ta, et nende märkustega tutvumise võimaldamine tõendab, et API taotlus vaadati läbi, kaaludes eraldi igat dokumenti.

16      Komisjon märkis teiseks kohtuasja T‑342/99: Airtours vs. komisjon puudutavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta, et Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2002. aasta otsusele (EKL 2002, lk II‑2585), millega see asi lahendati, järgnes komisjoni vastu esitatud kahju hüvitamise hagi (kohtuasi T‑212/03: MyTravel vs. komisjon), mille raames arutatakse samu argumente, mis komisjon esitas oma otsuse põhjendamiseks kohtuasjas T‑342/99. Komisjon leidis, et need kaks kohtuasja on omavahel tihedalt seotud ja et hageja taotletud seisukohtade avaldamine kahjustaks menetlust pooleliolevas kohtuasjas.

17      Komisjon märkis kolmandaks kohtuasja C‑203/03: komisjon vs. Austria puudutavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta, et kohtuasi oli pooleli ja kinnitas, et tema seisukohtade avaldamine kahjustaks tema positsiooni Euroopa Kohtus võrreldes Austria ametiasutustega. Seejärel leidis ta, et kõnesoleva kohtuasja puhul kehtivad samad põhjendused, mis kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon ja T‑210/01: General Electric vs. komisjon esitatud seisukohtadega tutvumise võimaldamisest keeldumise korral. Komisjon lisas, et ta peab keelduma juurdepääsu võimaldamisest kõigile dokumentidele, mis käsitlevad liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, kui avaldamine kahjustaks uurimise eesmärki, mis Esimese Astme Kohtu 11. detsembri 2001. aasta otsuse kohaselt kohtuasjas T‑191/99: Petrie jt vs. komisjon (EKL 2001, lk II-3677) on komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelises vaidluses poolte kokkuleppe saavutamine. Ta täpsustas, et kuigi see kohtuotsus käsitles juurdepääsu keelamist märgukirjadele ja põhjendatud arvamustele, ei märkinud Esimese Astme Kohus, et juurdepääsu võimaldamisest keeldumine eesmärgiga kaitsta pooltevahelise kokkuleppe saavutamise võimalust oleks lubatud üksnes nende dokumentide puhul, mistõttu on keeldumise niisugune põhjendus asjakohane ka Euroopa Kohtule esitatud seisukohtade puhul, kuna kohustuste rikkumise tõendamiseks esitatud argumendid on samad.

18      Komisjon märkis neljandaks avatud taeva kohtuasju puudutavate seisukohtadega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta, et kuigi nende kohtuasjadega seotud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused lõpetati Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsusega, ei olnud asjaomased liikmesriigid seda veel täitnud ning läbirääkimised liikmesriikidega Euroopa Kohtus tuvastatud rikkumise lõpetamiseks olid endiselt pooleli. Sel põhjusel leidis komisjon, et tema esitatud seisukohtade avaldamine kahjustaks uurimise eesmärki nende liikmesriigi kohustuste rikkumiste puhul.

19      Viiendaks tõi komisjon vaidlustatud otsuses esile, et arvestades määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpus sätestatut, mille kohaselt tuleb tutvumisega võimaldamisest keelduda, „välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve”, ei ole API esitanud argumente, mis kinnitaksid, et vastavate dokumentide avaldamist nõudev üldine huvi kaaluks üles üldise huvi tagada pooleliolevate kohtumenetluste ja liikmesriigi kohustuste rikkumiste uurimise kohane kaitse. Ta lisas, et üldine huvi on kõige paremini rahuldatud, kui on tagatud ühenduste kohtus algatatud menetluste nõuetekohane kulgemine ja selle institutsiooni uurimispädevuse kaitstus.

20      Kuuendaks ja viimaseks kinnitas komisjon, et taotletud dokumentidega ei olnud võimalik lubada osaliselt tutvuda, kuna nende kõik osad olid omavahel tihedalt seotud ning hõlmatud ülalnimetatud eranditega.

 Menetlus ja poolte nõuded

21      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 2. veebruaril 2004.

22      Esimese Astme Kohus otsustas 9. novembril 2006 pärast poolte ärakuulamist saata asja arutamiseks Esimese Astme Kohtu suurkojale.

23      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (suurkoda) avada suulise menetluse.

24      Pooled esitasid oma kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kohtuistungil, mis toimus 28. veebruaril 2007.

25      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

27      Hagi põhjenduseks esitab hageja ühe väite, mis põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 2 ja artikli 4 lõike 2 rikkumisel. See väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks. Esimene osa puudutab dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud kohtumenetlust kaitsva erandi alusel. Teine osa käsitleb dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud uurimise eesmärke kaitsva erandi alusel.

 Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud kohtumenetlust kaitsva erandi alusel.

 Poolte argumendid

28      Esiteks rõhutab hageja, et tema juurdepääsutaotlus kuulub määruse nr 1049/2001 artikli 2 kohaldamisalasse, mis kehtestab põhimõtte, et institutsioonide dokumendid peavad olema võimalikult laias ulatuses üldsusele kättesaadavad, ning väidab, et kohtumenetlust kaitsva erandiga ei saa põhjendada komisjoni seisukohtade üldist väljaarvamist dokumentidele vaba juurdepääsu põhimõttest.

29      Ta väidab selle kohta esiteks, et erandit, mille kohaselt võib dokumendile juurdepääsu keelata vaid siis, kui see „kahjustaks” kohtumenetlust, tuleb tõlgendada kitsalt. Määruse nr 1049/2001 ja enne seda kehtinud õigusaktide ehk komisjoni 8. veebruari 1994. aasta otsuse 94/90/ESTÜ, EÜ, Euratom üldsuse juurdepääsu kohta komisjoni dokumentidele (EÜT L 46, lk 58), millega kehtestati ametlikult asjaajamiskord üldsuse juurdepääsul nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 1993, L 340, lk 41; edaspidi „1993. aasta asjaajamiskord”), mille nõukogu ja komisjon 6. detsembril 1993. aastal heaks kiitsid, võrdlusest järeldub, et ühenduse seadusandja on teadlikult otsustanud kitsendada kohtumenetlusi käsitleva erandi ulatust. Kui 1993. aasta asjaajamiskord sätestas, et keelduda võib dokumentide avaldamisest, mis „võiks kahjustada” kohtumenetlusi, siis määrus nr 1049/2001 nimetab dokumente, mille avaldamine „kahjustaks” nimetatud menetlusi. Lisaks ei näinud 1993. aasta asjaajamiskord vastupidi määrusele nr 1049/2001 ette võimalust, et ülekaalukas üldine huvi võiks üles kaaluda huvi, mis on seotud kohtumenetluse kaitsega.

30      Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandi piiratud eesmärki kinnitavad veel selle määruse üheteistkümnes põhjendus, milles on sätestatud põhimõte, et kõik institutsioonide dokumendid peaksid olema üldsusele kättesaadavad, samuti ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (KOM (2000) 30 lõplik‑COD 200/0032, 5. peatükk) põhjendused, milles seisab, et erandid on kohaldatavad üksnes konkreetsete selgelt määratletud huvide kaitseks. Üldine kõigi teatud tüüpi dokumentide avaldamisest keeldumine ei saa seega olla lubatav, kuna asjaomasel institutsioonil on kohustus tõendada iga dokumendi kohta eraldi, et selle avaldamine kahjustaks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 loetletud konkreetseid huvisid niivõrd tõsiselt, et avaldamisega seotud üldine huvi ei kaaluks seda kunagi üles.

31      Teiseks väidab hageja, et ühenduste kohtule esitatud komisjoni seisukohtade avaldamine ei kahjustaks kuidagi kohtumenetlust, kuna see avaldamine ei põhjustaks ei liigset üldsusepoolset survet ega häiriks ka kohtuvaidluste segamatut kulgemist, mis võiks kahjustada kohtumenetluse läbiviimist. Igal juhul ei vasta vaidlustatud otsuses esitatud üldised põhjendused määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes nõutavale tõsise ja konkreetse kahju tingimusele.

32      Hageja lisab, et üldsuse huvi olulisi poliitilisi küsimusi käsitlevate kohtute töö vastu on igas õigusriigi põhimõtetele tuginevas riigis terve ja loomulik ning et ühenduste kohus on seda nähtust ka ise soodustanud ja toetanud, tehes järjest suurema osa pooleliolevaid kohtuasju käsitlevast teabest Interneti ja pressiosakonna kaudu laiale üldsusele kättesaadavaks. Peale selle on kohtuistungid avalikud ja alates kohtuistungi toimumise päevast on üldsusele kättesaadav ka kohtuistungi ettekanne.

33      Seega on raske mõista, kuidas võiks komisjoni dokumentide avaldamine tõsiselt kahjustada nende kohtumenetluste nõuetekohast kulgemist, mida vastavad dokumendid käsitlevad. Vastupidi, kõnesolevate dokumentide avalikustamisel oleks positiivne mõju, kuna üldsuse põhjalik teavitamine näitaks ühenduse kohtunike sõltumatust, mis omakorda teeks paremaks nende otsuste vastuvõttu üldsuse hulgas. Hageja märgib lisaks, et mitme riigi kohtud ja ka Euroopa Inimõiguste Kohus, nähes küll ette erandid avalikkuse põhimõttest näiteks ärisaladuse ja eraelu kaitseks, võimaldavad siiski menetlusdokumentidega tutvuda eriti kohtuasjades, mille üks pool on riigiorgan. Ükski neist kohtutest ei ole leidnud, et avalikkuse põhimõte võiks kahjustada kohtumenetluse tõhusust ja head õigusemõistmist.

34      Kolmandaks väidab hageja, et komisjoni esitatud seisukohtade avalikustamine on üldistes huvides selles mõttes, et võimaldab levitada komisjoni nägemust asutamislepingu ja teisese õiguse põhimõttelistest tõlgendamisküsimustest. Näiteks konkurentsiõiguse valdkonnas oleks niisugune levitamine eriliselt kasulik, kui mõelda arvamustele, mida liikmesriikide kohtud võivad komisjonilt paluda lähtuvalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusest (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205). Hageja lisab, et hoolimata kohtuistungite avalikkusest ühenduste kohtus ja poolte argumentide kokkuvõtte kättesaadavusest kohtuistungi toimumise päeval ei ole pilt menetletavatest kohtuasjadest täielik, mis aga takistab ajakirjanikel edastada täpset ja ammendavat teavet. Ainus moodus vajaliku läbipaistvuse tagamiseks seisneb seega komisjoni koostatud dokumentide avalikustamises.

35      Neljandaks väidab hageja, et komisjon ei saa oma keeldumist põhjendada selles valdkonnas kehtiva kohtupraktikaga, kuna eespool punktis 15 viidatud kohtuasjad Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu ja Interporc II käsitlevad 1993. aasta asjaajamiskorda, kuid määrust nr 1049/2001 tuleb tõlgendada kitsamalt. Eespool punktis 15 viidatud kohtuasi Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu käsitles spetsiifilist juhtumit, kus kõnesolev ühendus oli levitanud Internetis nõukogu kostja vastuse kommenteeritud versiooni ja palunud üldsusel saata oma kommentaarid otse nõukogu esindajatele, kelle telefoni- ja faksinumbrid olid avaldatud, samas kui API, kes ei ole ühegi asjaomase menetluse pool, selliselt käituda ei kavatsenud. Samuti ei ole asjakohane ka eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II, kuna selle kohtuotsuse punktis 40 esitatud Esimese Astme Kohtu seisukoht, et nende dokumentide sisu avalikustamine, mis komisjon on koostanud üksnes teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil, on vastuolus üldiste huvide kaitsega, kujutab endast pelgalt obiter dictum’it, kuivõrd selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas esitatud küsimusega sooviti teada, kas haldusmenetluse käigus koostatud dokumentidega tutvumise võimaldamisest võib keelduda põhjusel, et need on seotud teatud kindla kohtumenetlusega. Peale selle sedastas Esimese Astme Kohus, et kõnesoleva erandi eesmärk on tagada „ühelt poolt komisjonisisese töö kaitse ja teiselt poolt konfidentsiaalsuse ja advokaatide ametisaladuse põhimõtte kaitse” (eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II, punkt 41).

36      Kohtumenetlusi käsitleva erandi niisugune tõlgendus ei takista üldsuse juurdepääsu komisjoni seisukohtadele, kuna need seisukohad ei ole koostatud konfidentsiaalsete sisedokumentidena, vaid need edastatakse kohtule ja asjaomaste kohtuasjade vastaspooltele. Hageja lisab selle kohta, et eespool punktis 15 viidatud kohtuotsuse Interporc II punktis 40 sisaldunud hinnang on hiljem ümber lükatud, kuna Euroopa Kohus leidis, et Esimese Astme Kohus oli 19. märtsi 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑83/96: van der Wal vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑545, punkt 50) rikkunud õigusnormi, kui ta tõlgendas seda erandit selliselt, et see kohustab komisjoni keelduma juurdepääsu võimaldamisest dokumentidele, mis ta on koostanud üksnes teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil (Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑174/98 P ja C‑189/98 P: Madalmaad ja van der Wal vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1, punkt 30).

37      Hageja arvates järeldub eelnevast, et ühenduste kohtu selle valdkonna praktikat ei saa tõlgendada nii, nagu komisjon seda väidab, ja et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teine taane ei võimalda õigustada institutsioonide seisukohtade üldist väljaarvamist ühenduse dokumentidele vaba juurdepääsu põhimõttest.

38      Teisena vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse, kuna seisukohtade avaldamisest keeldudes tugines komisjon kohtumenetluse kaitset käsitlevale erandile põhjendusega, et kohtuasi või seotud kohtuasjad, mida need puudutasid, olid veel pooleli.

39      Hageja märgib, et kõnesoleva erandi niivõrd range piiramine ei ole põhjendatud, kuna see kahjustab tõsiselt dokumentidele vaba juurdepääsu põhimõtet just nendes olukordades, kus kohtuotsuse või kohtuistungi ettekande puudumisel on seisukohtade avalikustamist nõudev üldine huvi kõige suurem. Juurdepääsu võimaldamisest keeldumine on veelgi seletamatum, kui taotletavad dokumendid puudutavad, nagu kohtuasja T‑342/99: Airtours vs. komisjon puhul, juba lõpetatud menetlust, kuid omavad seost mõne teise veel poolelioleva menetlusega. Komisjon ei ole selgitanud, kuidas kahjustaks lõpetatud kohtuasjas esitatud seisukohtade avaldamine pooleliolevat menetlust, kui hageja on mõlema kohtuasja puhul sama, mistõttu ta juba teab argumente, mis komisjon esitas oma seisukohtades esimeses kohtuasjas.

40      Komisjon märgib kõigepealt, et vastupidi hageja väidetele ei ole ta „üldistavalt” keeldunud tema taotluse läbivaatamisest ega keeldunud kõigi teatud liiki dokumentide avalikustamisest. Komisjon möönab, et tema ühenduste kohtule esitatud menetlusdokumentide avalikustamine ei ole iseenesest välistatud, kuna erandeid dokumentide kättesaadavuse üldpõhimõttest tuleb tõlgendada kitsalt. Siiski väidab ta, et kui mingit erandit on võimalik kohaldada, siis tuleb seda järgida, mistõttu olukorras, kus dokumendi avalikustamine „kahjustaks” kohtumenetlust või uurimist, ei tohi ta seda avalikustada. Ta lisab, et hindamisruumi olemasolule viitav tingiva kõneviisi kasutamine (kahjustaks) tähendab, et negatiivne tagajärg võib saabuda, mitte et selle saabumises peaks olema täiesti kindel.

41      Kohtumenetlust kaitsva erandi kohta märgib komisjon esiteks, et iga riiklik ja rahvusvaheline kohtusüsteem kehtestab ise oma reeglid, kuidas käia ümber kohtule esitatud dokumentidega. Nagu hageja seda ka ise märkis, tagab Euroopa Kohus väga laiaulatusliku läbipaistvuse, kuna lisaks asjaolule, et iga kohtuasja kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas teadaanne, mis sisaldab hagis esitatud väidete ja peamiste argumentide kokkuvõtet, on ka kohtuistungid avalikud ja poolte argumentidest tehakse kokkuvõte kohtuistungi ettekandes ning neid korratakse ja analüüsitakse kohtujuristi ettepanekuis ja kohtuotsustes.

42      Komisjon leiab, et kohtumenetluse kaitse nõuab temalt iga kohtu lähenemisviisiga arvestamist. Ei Euroopa Kohus ega ka Esimese Astme Kohus ei avalda neile esitatud menetlusdokumente ning mis puudutab viimatinimetatut, siis kolmandate isikute juurdepääs kohtutoimikule on rangelt reglementeeritud vastavalt 3. märtsi 1994. aasta Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendi (EÜT 1994, L 78, lk 32), viimati muudetud 5. juunil 2002 (EÜT 2002, L 160, lk 1) artikli 5 lõike 3 kolmandale lõigule, mille kohaselt „[k]olmandad era- või avalik-õiguslikud isikud ei või tutvuda toimiku või menetlusdokumentidega, kui esimees ei ole andnud selleks pärast poolte ärakuulamist otsest luba” ja „[l]oa võib anda ainult vastava kirjaliku taotluse alusel, millele on lisatud üksikasjalik selgitus kolmanda isiku õigustatud huvi kohta toimikuga tutvumiseks.” Lisaks ei kirjuta määrus nr 1049/2001 ette, kuidas peavad kohtud oma menetlusi korraldama. Euroopa Kohus on selle kohta sedastanud, et ei ole olemas üldreeglit menetlusdokumentide konfidentsiaalsuse kohta või selle kohta, kas menetluspooled võivad neid edastada kolmandatele isikutele, rõhutades siiski, et kui „dokumendi avalikustamine võib kahjustada head õigusemõistmist”, siis tuleb lähtuda erandlikest kaalutlustest (Euroopa Kohtu 3. aprilli 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑376/98: Saksamaa vs. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk I‑2247, punkt 10).

43      Esimese Astme Kohus on kinnitanud ja kohaldanud menetlusdokumentidele hea õigusemõistmise üldpõhimõtet, mille kohaselt on pooltel õigus kaitsta oma huve ilma igasuguste väliste mõjutusteta, eelkõige üldsuse sekkumiseta (eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, punkt 136). Tõsiasja, et üldsus tunneb suurt huvi pooleliolevate kohtuasjade vastu, ei tohi segi ajada poolte õigusega mitte avaldada üldsusele oma kirjalikke argumente.

44      Komisjoni arvates ei nõua üldine huvi kõigi menetlusdokumentide avalikustamist, mis võib osutuda ka kahjulikuks, kuna pooltevaheline kirjalik dialoog võib sellisel juhul muutuda avalikuks mõttevahetuseks, mille tulemusena võidakse avaldada survet kohtuasjaga tegelevatele esindajatele ja teatud argumentide põhjendatust võib mõjutada muu väline surve. Vajadus kaitsta kohtuvaidluste segamatut kulgemist kaalub seega üles ajakirjanike vajaduse olla kohtuistungiks piisavalt hästi ettevalmistatud. Süstemaatiline avalikustamine võib lisaks ohtlikult rikkuda tasakaalu institutsioonide ja kõigi või osade kohtuasja poolte vahel, kellel ei ole kohustust võimaldada juurdepääsu oma seisukohadele samadel tingimustel kui need, mida kohaldatakse institutsioonidele.

45      Komisjon märgib teiseks, et kui talle esitatakse juurdepääsutaotlus määruse nr 1049/2001 tähenduses, siis teeb ta kõigepealt kindlaks, kas menetlus, millega taotletav dokument on seotud, on jõudnud kohtuistungi staadiumisse, ja seejärel, kas eelnevat arvesse võttes on kohtumenetluse kaitse huvides vaja keelata selle dokumendiga tutvumist. Just nõnda keeldus ta oma seisukohtade avalikustamisest kohtuasjades T‑210/01: General Electric vs. komisjon ja T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, mis olid Esimese Astme Kohtus pooleli.

46      Samuti võivad esineda põhjused, mis nõuavad, et dokumendile ei võimaldataks juurdepääsu ka pärast kohtuistungi toimumist või kohtuotsuse kuulutamist, kui osutub vajalikuks kaitsta mõnes pooleliolevas seotud kohtuasjas esitatud samasugust kirjalikku argumentatsiooni. Esimese Astme Kohtus juba lõpetatud kohtuasjas T‑342/99: Airtours vs. komisjon esitatud seisukohtade avaldamisest keelduti sel põhjusel, kuna sama hageja oli esitanud kahju hüvitamise hagi (kohtuasi T‑212/03: MyTravel vs. komisjon), mille lahendamine on endiselt pooleli. Seos kahe kohtuasja vahel seisneb selles, et teatavaid tühistamishagi menetlemisel esitatud argumente võidakse arutada ka kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel.

47      Huvide kaalumise kohta käesolevas asjas väidab komisjon, et terve dokumentide kategooria puhul ei saa kunagi eeldada ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mis õigustab taotletud dokumentide avalikustamist, vaid selle olemasolu tuleb tuvastada iga juhtumi puhul esinevaid huvisid arvesse võttes. Ülekaalukat üldist huvi, mis on määruses nr 1049/2001 määratlemata mõiste, võib arvesse võtta üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et mõni erand on kohaldatav.

48      Lisaks tähendaks see, kui ülekaalukal üldisel huvil põhinevat erandit, mille puhul on tegemist erandiga erandist, kohaldatakse süstemaatiliselt kirjalike seisukohtade avalikustamise õigustamiseks ükskõik millises menetlusstaadiumis, et kohtumenetlusi käsitlev erand kaotaks täielikult oma kasuliku mõju. Huvide kaalumisel peab arvestama ka tõsiasjaga, et üldsusele on juba edastatud kohtuasja puudutavat teavet kõigepealt hagiavalduse esitamisel (hageja peamiste väidete ja argumentide avaldamine Euroopa Liidu Teatajas) ja seejärel kohtuistungi ettekande kaudu. Dokumentide osas, mida hageja käesolevas asjas taotles, leidis komisjon, et parim viis üldise huvi rahuldamiseks on kaitsta asjaomaste kohtumenetluste nõuetekohast kulgemist.

49      Tõsiasi, et hageja ei ole pool üheski menetluses, mida puudutavate dokumentide avaldamist ta taotles, ning et ei tema ega ka tema liikmed ei kavatsenud komisjonile survet avaldada, ei muuda mingil moel asjakohatuks eespool punktis 15 viidatud kohtuotsust Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu. Kõnesoleva kohtuotsuse punktis 138 leidis Esimese Astme Kohus, et selle juhtumi puhul taotleti menetlusdokumentide avaldamist valel eesmärgil. Komisjon lisab, et kuivõrd dokumendi avalikustamine tähendab, et seda võib vabalt levitada, ei taga hageja võetud kohustus mitte avaldada survet, et ka ülejäänud üldsus käituks samamoodi.

50      Peale selle rõhutab komisjon, et eespool punktis 15 viidatud kohtuotsuses Interporc II (punktid 40 ja 41) täpsustas Esimese Astme Kohus, et dokumentide kategooria, mille suhtes on kohaldatav kohtumenetlusi käsitlev erand, hõlmab kõiki dokumente, mis komisjon on koostanud üksnes teatud kindla kohtumenetluse tarbeks. Eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II määratles seega kohtumenetlusi käsitleva erandi kohaldamisala, sedastamata siiski, et nende dokumentide kui terve kategooria puhul õigus tutvuda dokumentidega ei kehti, ning eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Madalmaad ja van der Wal vs. komisjon (punktid 27–30) kinnitas, et ei ole olemas üldist erandit, mis kohustaks komisjoni neid dokumente mitte avalikustama. Kohtuotsus Interporc II on seega õiguslikult asjakohane ning seda on käesoleva juhtumi puhul ka järgitud, kuivõrd komisjon ei keeldunud üldsõnaliselt dokumentide avalikustamisest, vaid hindas igat dokumenti eraldi.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

–       Esialgsed tähelepanekud

51      Esiteks tuleb meelde tuletada, et nagu tuleneb määruse nr 1049/2001 artiklist 1 tõlgendatuna eelkõige määruse neljandat põhjendust arvestades, on nimetatud sätte eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele (Euroopa Kohtu 1. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑266/05 P: Sison vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑1233, punkt 61).

52      Samas tuleneb nimetatud määrusest, eelkõige selle üheteistkümnendast põhjendusest, artikli 1 punktist a ja artiklist 4, mis näeb ette vastavad erandid, ka see, et dokumentidega tutvumise õigust võib siiski teatud avalikest või erahuvidest lähtudes piirata (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 62).

53      Kuna need erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiast juurdepääsust dokumentidele, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 63; Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑391/03 ja T‑70/94: Franchet ja Byk vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2023, punkt 84; vt lisaks 1993. aasta asjaajamiskorda käsitlevad analoogilised Euroopa Kohtu otsused: eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Madalmaad ja van der Wal vs. komisjon, punkt 27, ja 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑353/99 P: nõukogu vs. Hautala, EKL 2001, lk I‑9565, punkt 25; Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑309/97: Bavarian Lager vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑3217, punkt 39, ja eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon, punkt 66).

54      Meelde tuleb tuletada ka seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb iga juurdepääsutaotlus konkreetselt läbi vaadata. Erandi kohaldamise õigustamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et dokument käsitleb erandiga kaitstud huve (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 26. aprilli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑110/03, T‑150/03 ja T‑405/03: Sison vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑1429, punkt 75, ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 105). Põhimõtteliselt saab selle kohaldamist õigustada ainult juhtudel, kui institutsioon on eelnevalt kontrollinud esiteks seda, kas dokumendile juurdepääs ohustaks kaitstud huvi konkreetselt ja reaalselt ning teiseks seda, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 käsitletud olukorras esineb osutatud dokumendi avalikustamist õigustavaid ülekaalukaid üldisi huve. Lisaks peab kaitstud huvi kahjustamise oht olema mõistlikult eeldatav ning mitte ainult oletuslik. Järelikult peab institutsioon erandi kohaldamisel kohustusliku hindamise läbi viima konkreetselt ja see peab nähtuma otsuse põhjendustest (Esimese Astme Kohtu 13. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑2/03: Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1121, edaspidi „kohtuotsus VKI”, punkt 69, ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 115).

55      Lisaks peab see konkreetne hindamine olema läbi viidud iga taotluses nimetatud dokumendi kohta. Määrusest nr 1049/2001 nähtub, et kõiki selle artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud erandeid tuleb kohaldada „dokumentidele” (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 70, ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 116). Nende erandite ajalise kohaldamisala kohta tuleb lisaks märkida, et kõnesoleva määruse artikli 4 lõige 7 sätestab, et neid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on „dokumendi sisust lähtuvalt” õigustatud.

56      Eelnevast johtub, et konkreetne ja individuaalne hindamine on igal üksikjuhul vajalik ka siis, kui on ilmselge, et juurdepääsu taotlus puudutab erandiga hõlmatud dokumente, sest ainult säärase hindamise tulemusena on institutsioonil võimalik hinnata taotlejale osalise juurdepääsu võimaldamist vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 6 (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 73, ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 117). Lisaks on Esimese Astme Kohus seda määrust kohaldades juba varemgi pidanud ebapiisavaks dokumentide sellist hindamist, mis on läbi viidud pigem dokumendikategooriate kui nendes dokumentides sisalduva konkreetse teabe põhjal, kuna hindamine, mida institutsioon on kohustatud läbi viima, peab võimaldama tal konkreetselt hinnata, kas vastav erand on tõepoolest kohaldatav kogu nendes dokumentides sisalduvale teabele (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punktid 74 ja 76; seoses 1993. aasta asjaajamiskorra kohaldamisega vt Esimese Astme Kohtu 12. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑123/99: JT’s Corporation vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3269, punktid 46‑48).

57      Institutsiooni kohustus hinnata juurdepääsutaotluses nimetatud dokumentide sisu konkreetselt ja individuaalselt on põhimõtteline lähenemine (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punktid 74 ja 75), mida tuleb kohaldada kõigi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud erandite suhtes hoolimata sellest, millisesse valdkonda taotletud dokumendid kuuluvad. Kuna kõnesolev määrus ei sisalda kohtumenetlust käsitleva erandi kohta ühtki erisätet, siis on see põhimõtteline lähenemine kohaldatav ka selle erandi suhtes.

58      Niisugune põhimõtteline lähenemine ei tähenda siiski, et selline hindamine tuleb läbi viia kõikidel juhtudel. Kui institutsioon peab määruse nr 1049/2001 alusel esitatud juurdepääsutaotlusele vastamiseks põhimõtteliselt läbi viima konkreetse ja individuaalse hindamise, mille eesmärk on võimaldada asjassepuutuval institutsioonil hinnata ühest küljest seda, mil määral on kohaldatav erand dokumentidega tutvumise õigusest ning teisest küljest osalise juurdepääsu võimalust, siis hindamine ei pruugi olla vajalik, kui konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes on ilmselge, et juurdepääsust tuleb keelduda või vastupidi, seda lubada. See võib ette tulla eelkõige siis, kui teatud dokumendid on esiteks kas tervikuna ilmselgelt hõlmatud erandiga dokumentidega tutvumise õigusest või vastupidi, tervikuna ilmselgelt juurdepääsetavad, või kui komisjon on nende suhtes varem läbi viinud konkreetse ja individuaalse hindamise sarnastel asjaoludel (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 75).

59      Teisena tuleb kohtumenetlust kaitsva erandi kohta meenutada esiteks seda, et määruse nr 1049/2001 artikli 3 punktis a sätestatud dokumendi mõiste laiast tähendusest ja kohtumenetlust kaitsva erandi sõnastusest ning juba selle olemasolust järeldub, et ühenduse seadusandja ei soovinud institutsioonide tegevust kohtutes välja arvata kodanike dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamisalast, vaid sätestas selle kohta, et nad keelduvad kohtumenetlust puudutavate dokumentide avalikustamisest juhul, kui selline avalikustamine kahjustaks seda kohtumenetlust, mida need puudutavad.

60      Teiseks, Esimese Astme Kohtul on juba olnud võimalus sedastada, et mõiste „kohtumenetlus”, mida tõlgendati 1993. aasta asjaajamiskorra kontekstis nii, et see hõlmab esitatud seisukohti või dokumente, poolelioleva kohtuasja menetlemist käsitlevaid sisedokumente ja kohtuasja puudutavat kirjavahetust peadirektoraadi ja õigustalituse või advokaadibüroo vahel (eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II, punkt 41), on asjakohane ka määruse nr 1049/2001 kontekstis (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 90). Komisjoni poolt ühenduste kohtule esitatud seisukohad kuuluvad seega kohtumenetlust kaitsva erandi kohaldamisalasse, kuna need puudutavad kaitstavat huvi.

61      Kolmandaks ei saa kõnesoleva erandi rakendamist õigustada ainult selle asjaoluga, et antud erandi kohaldamisalasse kuuluvad kõik dokumendid, mis on koostatud üksnes teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil (eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II, punkt 40, ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punktid 88 ja 89) ja iseäranis institutsioonide esitatud seisukohad. Euroopa Kohus on 1993. aasta asjaajamiskorda kohaldades juba sedastanud, et erandit, mis põhineb vajadusel kaitsta kohtumenetluse käigus üldist huvi, ei saa tõlgendada nii, et see kohustab komisjoni keelduma kõigi nende dokumentide avalikustamisest, mis ta on koostanud üksnes sellise kohtumenetluse eesmärgil (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Madalmaad ja van der Wal vs. komisjon, punkt 30).

62      Niisugust tõlgendust tuleb kindlasti kohaldada ka määruse nr 1049/2001 puhul, seda enam, et kohtumenetlust kaitsev erand, nii nagu see on sätestatud mainitud määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes, on 1993. aasta asjaajamiskorraga võrreldes sõnastatud kitsamalt. Esiteks on juurdepääsu võimaldamisest keeldumine määruse nr 1049/2001 puhul õigustatud vaid siis, kui asjaomase dokumendi avalikustamine „kahjustaks” asjaomast huvi, mitte aga enam siis, nagu oli sätestatud 1993. aasta asjaajamiskorras, kui avalikustamine „võiks kahjustada” nimetatud huvi. See tähendab, et asjaomane institutsioon on iga taotletud dokumendi puhul kohustatud tema valduses olevat teavet silmas pidades kontrollima, kas dokumendi avalikustamine võib tegelikult kahjustada mõnda huvi, mida eranditega kaitstakse (vt selle kohta seoses 1993. aasta asjaajamiskorra kohaldamisega Esimese Astme Kohtu 6. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑124/96: Interporc vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑231, punkt 52, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus JT’s Corporation vs. komisjon, punkt 64). Teiseks näeb määrus nr 1049/2001 erinevalt 1993. aasta asjaajamiskorrast ette, et ka siis, kui taotletud dokumendi avalikustamine kahjustaks asjaomast kohtumenetlust, tuleb juurdepääs võimaldada, kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi.

63      Neljandaks tuleb täpsustada, et dokumentide kättesaadavuse üldpõhimõttest kohtumenetluse kaitseks tehtava erandi eesmärk on eelkõige tagada, et igaühel oleks õigus õiglasele asja arutamisele sõltumatus õigusemõistmise volitustega institutsioonis, mille näol on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6 sätestatud põhiõigusega, mis on lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist Euroopa Kohus tagab, tuginedes liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele ja EIÕK-s esitatud juhistele (Euroopa Kohtu 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑341/04: Eurofood IFSC, EKL 2006, lk I‑3813, punkt 65, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑411/04 P: Salzgitter Mannesmann vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑959, punktid 40 ja 41), ning tagada ka õigusemõistmise toimimine. See erand hõlmab seega lisaks poolte kohtumenetluse raames esinevatele huvidele ka laiemalt selle kohtumenetluse nõuetekohase kulgemise.

64      Esimese Astme Kohus peab seega eespool punktides 51–63 esitatud põhimõtetest lähtuvalt kindlaks tegema, kas komisjon tegi antud asjas vea, kui ta leidis, et tema poolt kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, T‑210/01: General Electric vs. komisjon, C‑203/03: komisjon vs. Austria ja T‑342/99: Airtours vs. komisjon esitatud seisukohtade avaldamisest keeldumine on hõlmatud kohtumenetlust kaitsva erandiga.

–       Juurdepääsu keelamine kohtuasjades T‑209/01, T‑210/01 ja C‑203/03 esitatud seisukohtadele

65      Esiteks tuleb juurdepääsutaotluses täpselt määratletud dokumentide kohta kindlaks teha, kas komisjon hindas konkreetselt iga taotletud dokumendi sisu, mille hageja on kahtluse alla seadnud, viidates avaldamisest keeldumise õigustuste üldisusele.

66      Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustest ei selgu, et komisjon oleks niisuguse hindamise läbi viinud. Komisjon ei ole selles otsuses kaitse tegeliku vajaduse tõendamiseks osutanud ei vaidlusaluste seisukohtade sisule ega ka nende menetluste esemele, mida need seisukohad puudutasid. Ta on piirdunud üldsõnalise kinnitusega, et nende seisukohtade avalikustamisest keeldumine, mis ta oli esitanud käimasolevates menetlustes, milles ta oli pool, oli hõlmatud kohtumenetlust käsitleva erandiga, kuna nende seisukohtade avaldamine kahjustaks tema positsiooni poolena, tehes võimalikuks talle välise surve avaldamise. Niisugust õigustust võib samahästi kasutada kõigi komisjoni seisukohtade puhul, mis puudutavad selliseid pooleliolevaid menetlusi, milles ta on pool.

67      Selle kohta tuleb märkida, et avalikustamisest keeldumise põhjenduste üldsõnalisus, lühidus või nende stereotüüpsus annavad konkreetse hindamise läbi viimata jätmisest tunnistust üksnes nende juhtumite puhul, kus igale dokumendile juurdepääsu võimaldamisest keeldumist on objektiivselt võimalik põhjendada selle dokumendi sisu või olulist osa avalikustamata ja selle tulemusena erandi põhilist eesmärki ohtu seadmata (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud 26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 84; vt 1993. aasta asjaajamiskorda käsitlev analoogiline Esimese Astme Kohtu 5. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑105/95: WWF UK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑313, punkt 65). Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, on institutsioonide kohustust keelduda avaldamast asjaolusid, mis võiksid kaudselt kahjustada huve, mida nimetatud erandid konkreetselt peavad kaitsma, eelkõige rõhutatud määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõikes 4 ja artikli 11 lõikes 2 (eespool punktis 51 viidatud 1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 83).

68      Käesolevas asjas aga nähtub konkreetse hindamise puudumine põhjendustest, mis komisjon esitas juurdepääsu võimaldamisest keeldudes, kuna neil ei olnud mingisugust seost taotletud seisukohtade sisuga. Väidetav nõue järgida kolmandate isikute menetlusdokumentidega tutvumise küsimuses ühenduse kohtu lähenemisviisi, vajadus tagada kohtuvaidluste segamatu kulgemine ja vältida igasugust oma esindajate mõjutamist, mis ei ole vaidlustatud otsuses mingil moel seostatud asjaomase teabe olemuse ja/või vaidluse eseme väidetava tundlikkusega, tõendavad, et komisjoni arvates ei olnud iga taotletud seisukoha konkreetne hindamine hageja esitatud juurdepääsutaotluse kohta otsuse langetamiseks vajalik.

69      Seda järeldust ei muuda vaidlustatud otsuses sisalduv komisjoni kinnitus, et tõsiasi, et Euroopa Kohtus pooleliolevas eelotsuse asjas C‑224/01: Köbler esitatud märkustega tutvumise võimaldamine näitab, et API taotluse puhul hinnati igat dokumenti eraldi. See asjaolu näitab lihtsalt, et komisjon on teinud eristuse lähtuvalt menetluse liigist ja iga menetluse staadiumist. Sellele eristusele tuginedes võimaldas ta tutvuda märkustega, mis ta oli esitanud eelotsuse asjas, milles Euroopa Kohus oli 24. juulil 2003 teinud otsuse C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I‑7747) ja kohtuasjas C‑224/01: Köbler, mis oli veel Euroopa Kohtus pooleli, kuid milles suuline menetlus oli juba lõpetatud, ning keeldus juurdepääsu võimaldamisest seisukohtadele, mis käsitlesid veel pooleliolevaid vahetult Euroopa Kohtus alustatud menetlusi.

70      Lisaks märkis komisjon vastuses kohtuistungil esitatud Esimese Astme Kohtu küsimusele, et kui ta teeb otsuse pooleliolevates kohtuasjades esitatud seisukohti puudutavate juurdepääsutaotluste kohta, siis on kohtuistungi kuupäev määrava tähtsusega selles mõttes, et tema arvates tuleb neid dokumente minimaalse kaitse tagamiseks käsitleda konfidentsiaalsena vähemalt ühenduste kohtus kohtuvaidluse toimumise kuupäevani. Juurdepääsu võimaldamist saab tema arvates eeldada alles pärast kohtuistungi kuupäeva ning pärast seda kuupäeva viib ta eelotsuse asjade puhul läbi juhtumipõhise hindamise, arvestades sealjuures taotletud dokumentides sisalduva teabega ja vaidluse tundlikkusega. Vahetult Euroopa Kohtule esitatud hagide puhul aga leiab ta, et juurdepääsu võimaldamisest tuleb keelduda kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni ja pooleliolevate seotud kohtuasjade puhul kuni menetluse lõpetamiseni asjaomases seotud kohtuasjas.

71      Eelnevast ei järeldu mitte üksnes see, et komisjon ei hinnanud konkreetselt igat taotletud dokumenti, vaid ka see, et tema arvates tuli kõiki seisukohti, mis ta oli esitanud kohtuasjades, milles ta oli pool ja mis olid veel pooleli, automaatselt ja täies ulatuses lugeda hõlmatuks kohtumenetlust kaitsva erandiga, ilma et selline hindamine oleks vajalik.

72      Teiseks tuleb hinnata, kas komisjonil oli käesolevat juhtumit iseloomustavate eriliste asjaolude tõttu võimalik vabaneda kohustusest konkreetselt hinnata kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, T‑210/01: General Electric vs. komisjon ja C‑203/03: komisjon vs. Austria esitatud seisukohtade sisu. Selleks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas kõik need dokumendid kuuluvad samasse kategooriasse, mis võimaldab nende puhul kasutada sama õigustust. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel tuvastada, kas kohtumenetlust kaitsev erand, nagu komisjon seda on käesolevas asjas rakendanud, hõlmab sellesse kategooriasse kuuluvad dokumendid ilmselgelt ja täies ulatuses selles mõttes, et vajadus kaitse järele on tegelik (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punktid 83 ja 84).

73      Vaidlusaluste dokumentide avaldamine võib kaitstavat huvi ehk antud juhul kohtumenetluse kaitset kahjustada nendes dokumentides sisalduva teabe tõttu. Kategooriapõhine hindamine eeldab selleks, et oleks võimalik kindlaks teha avalikustamise võimalikke tagajärgi kohtumenetlustele, et määratletud kategooriasse kuuluvad dokumendid sisaldaksid samaliigilist teavet. Konkreetse hindamise puudumist on võimalik õigustada üksnes siis, kui on ilmne, et erand, millele toetutakse, on tõepoolest kohaldatav kogu taotletud dokumentides sisalduvale informatsioonile (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 75).

74      Arvestades siiski nende huvide erilist olemust, mida käesoleva erandiga, nagu nähtub eespool punktis 63 esitatud kaalutlustest, kaitstakse, ja asjaolu, et dokumendid, millega tutvumist taotleti, on ühe menetluspoole seisukohad, siis ei ole välistatud, et avalikustamata jätmine võiks mingi aja jooksul olla õigustatud põhjustel, mis ei sõltu iga taotletud dokumendi sisust, tingimusel, et kõigi kõnesolevate dokumentide kaitse on õigustatud samadel põhjustel.

75      Käesolevas asjas tuleb esile tuua, et seisukohad, millele taotleti juurdepääsu, koostas komisjon poolena kolmes vahetult Euroopa Kohtus alustatud menetluses, mis olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval veel pooleli. Seetõttu võib kõik kolme kohtuasja käsitlevad seisukohad lugeda ühte kategooriasse kuuluvaks, millest tulenevalt võib nendele juurdepääsu võimaldamisest keeldumist õigustada ühe ja sama õigustusega.

76      Kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, T‑210/01: General Electric vs. komisjon ja C‑203/03: komisjon vs. Austria esitatud seisukohtadele juurdepääsu võimaldamisest keeldumisel tugines komisjon peamiselt vajadusele kaitsta oma positsiooni hageja või kostjana, väites, et nende seisukohtade avaldamine rikuks tasakaalu tema ja teiste menetluspoolte vahel, kahjustaks kohtuvaidluste segamatut kulgemist ja oleks vastuolus ühenduse kohtu lähenemisviisiga selles küsimuses. Seega tuleb uurida, kas need põhjendused lubavad otsustada, et nimetatud seisukohad olid tervikuna ilmselgelt hõlmatud kohtumenetlust kaitsva erandiga.

77      Sel eesmärgil tuleb hinnata, millist tähtsust omab asjaolu, et vaidlustatud otsus võeti vastu kuupäeval, mil kõnesolevaid seisukohti ei olnud veel kohtus arutatud, pidades sealjuures meeles, et komisjoni arvates on kohtuistungi kuupäev määrava tähtsusega selle otsustamisel, kas võimaldada juurdepääsu taotletud seisukohtadele, kuivõrd enne seda kuupäeva tuleb juurdepääsu võimaldamisest kindlasti keelduda, et vältida eelkõige üldsuse poolt avaldatavat välist survet komisjoni esindajatele.

78      Selles küsimuses tuleb nõustuda, et kõnesolevate seisukohtade avaldamine enne kohtuistungi toimumist võib komisjoni asetada olukorda, kus ta peab seisma silmitsi erialaringkondade, ajakirjanduse ja üldisemalt avaliku arvamuse võimaliku kriitika ja vastuväidetega nendes seisukohtades sisalduvate argumentide kohta. Peale võimaliku surve avaldamise tema esindajatele võivad kriitika ja vastuväited panna sellele institutsioonile lisaülesande, kuivõrd ta võib tunda kohustust arvestada nendega oma positsiooni kaitsmisel kohtus, samas kui pooled, kellel ei ole kohustust oma seisukohti avaldada, saavad oma huve kaitsta ilma igasuguste väliste mõjutusteta.

79      Esimese Astme Kohus tuletab selle kohta meelde, et protsessuaalse võrdsuse põhimõte, mis on üks osa laiemast mõistest „õiglane asja arutamine”, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma arvamuse esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas Dombo Beheer BV vs. Madalmaad, A-seeria, nr 274, punkt 33; 15. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas Ernst jt vs. Belgia, punkt 60, ja 18. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas Vezon vs. Prantsusmaa, punkt 31). Kuigi oma seisukohtade avaldamise fakt iseenesest ei saa põhjustada asjaomase institutsiooni jaoks kohtus oma arvamuse esitamisel oluliselt ebasoodsamasse olukorda sattumist, on siiski tõsi, et igasugusest välismõjust vaba teabe ja arvamuste vahetamise tagamine võib nõuda õigusemõistmise toimimise huvides, et institutsioonide seisukohti ei avaldata üldsusele, kuni nendes sisalduvaid argumente ei ole kohtus arutatud.

80      Peale selle on Esimese Astme Kohus otsustanud eespool punktis 15 viidatud kohtuasjas Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu (punktid 136–138), et pooltel on õigus oma huve kaitsta ilma igasuguste väliste mõjutuste, eelkõige üldsuse sekkumiseta. Kuigi Esimese Astme Kohus esitas selle tõdemuse, et tuvastada ühe poole kostja vastuse kuritarvitamist teise menetluspoole poolt, tuleb seda siiski mõista nii, et kuni kohtuistungi toimumiseni tuleb menetlust kaitsta igasuguste väliste mõjutuste eest.

81      Nagu teistelgi menetluspooltel, peab ka komisjonil olema võimalus oma seisukohta esitada ja seda arutada kaitstuna igasuguste väliste mõjutuste eest, seda enam, et tema kaitstava seisukoha eesmärk on põhimõtteliselt tagada ühenduse õiguse õige kohaldamine. Niisuguse eesmärgi saavutamine nõuab eespool punktis 63 nimetatud huvide tõttu, mida arutluse all olev erand kaitseb, et tema seisukohti ei avaldataks enne, kui tal ei ole olnud võimalust neid kohtus avalikul kohtuistungil arutada ja et tal oleks seega võimalus nende avaldamisest keelduda põhjusel, et see võib kaasa tuua avaliku diskussiooni, mis võib avaldada survet tema esindajatele, ilma et komisjonil oleks selleks vaja nende seisukohtade sisu konkreetselt hinnata.

82      Niisiis tuleb sedastada, et kuna seisukohad, millele juurdepääsu taotletakse, on seotud menetlustega, milles ei ole veel jõutud kohtuistungi staadiumisse, siis tuleb järeldada, et nende seisukohtade avaldamisest keeldumine hõlmab kogu neis seisukohtades sisalduvat teavet. Samas pärast kohtuistungi toimumist on komisjonil kohustus hinnata konkreetselt igat taotletud dokumenti, et tuvastada just selle sisust lähtuvalt, kas seda võib avalikustada või kahjustaks selle avalikustamine asjaomast kohtumenetlust.

83      Poolte vastavasisulised argumendid neid järeldusi ümber ei lükka.

84      Esiteks ei mõjuta järeldust, et dokumentidega tutvumise õigus ei laiene seisukohtadele kuni kohtuistungi kuupäevani, hageja kirjalikes seisukohtades esitatud tõsiasi, et menetlusdokumentide avaldamine on mitmes liikmesriigis lubatav ja et see on ette nähtud ka EIÕK artikli 40 lõikes 2, mis sätestab: „[k]ui kohtu president teisiti ei otsusta, on registraatorile hoiuleantud dokumendid avalikkusele kättesaadavad”. Selle sätte kohaldamisala on täpsustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu kodukorra artiklis 33, mis näeb lõikes 2 ette võimaluse keelduda dokumendile juurdepääsu võimaldamisest teatud selgelt määratletud üldiste või erahuvide tõttu või „kui see on koja presidendi arvates rangelt vajalik eriomastel asjaoludel, kus avalikustamine kahjustab õigusemõistmise huve”.

85      Selle puhul piisab, kui tõdeda, et erinevalt neist sätteist ei näe ühenduste kohtute kodukorrad ette kolmandate isikute võimalust tutvuda menetlusdokumentidega, mis pooled on esitanud kohtukantseleile.

86      Teiseks ei mõjuta järeldust, et kui taotletud seisukohad käsitlevad kohtuasja, milles kohtuistung on juba toimunud, siis tuleb nende sisu konkreetselt hinnata, asjaolu, et komisjon, nagu ta ise väidab, on kohustatud järgima selle kohtu lähenemisviisi, kus asi on arutusel, mistõttu ta peab nende pooleliolevate kohtuasjade puhul, milles ta on ise pool, keelduma taotletud seisukohtade avaldamisest kuni lõpliku kohtuotsuseni.

87      Kahtlemata on tõsi, et poolte seisukohti käsitletakse ühenduste kohtus põhimõtteliselt konfidentsiaalsetena. Euroopa Kohtu põhikirja (edaspidi „põhikiri”) artikli 20 teine lõik, mida selle põhikirja artikli 53 alusel kohaldatakse ka Esimese Astme Kohtule, nõuab nende edastamist üksnes kohtumenetluse pooltele ja ühenduste institutsioonidele, kelle otsused on vaidlustatud. Lisaks näevad Euroopa Kohtu kodukorra artikli 16 lõike 5 teine lõik ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 24 lõike 5 teine lõik ette, et menetlusdokumentide ärakirju võivad saada üksnes kohtuasja pooled, ja Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 5 lõike 3 kolmas lõik seab kolmandate isikute juurdepääsu menetlusdokumentidele sõltuvusse õigustatud huvist, mille olemasolu peab olema nõuetekohaselt põhjendatud.

88      Need sätted ei keela aga pooltel ise oma seisukohti avalikustada, kuna Euroopa Kohus on kinnitanud, et ei ole ühtegi eeskirja või sätet, mis keelaks menetluspooltel avaldada oma seisukohti kolmandatele isikutele ning et põhimõtteliselt on pooltel vabadus avalikustada oma seisukohti, välja arvatud erandjuhtudel, kui dokumendi avaldamine võiks kahjustada head õigusemõistmist, mis ei olnud aga kõnesoleva juhtumi puhul nõnda (eespool punktis 42 viidatud määrus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, punkt 10). Lisaks sellele, et Euroopa Kohtu taoline kinnitus välistab absoluutse konfidentsiaalsuse põhimõtte, tähendab see ka, et pooleliolevaid kohtuasju puudutavate seisukohtade avaldamine ei kahjusta vältimatult head õigusemõistmist.

89      Samuti ei kohusta need sätted institutsioone järgima dokumentidele juurdepääsu reguleerivate eeskirjade puhul selle kohtu lähenemisviisi, kus on pooleli kohtuasi, mida käsitlevad taotletud seisukohad, kuna Euroopa Kohus on juba sedastanud 1993. aasta asjaajamiskorra rakendamise kohta, et igaühe õigusest õiglasele asja arutamisele sõltumatus õigusemõistmise volitustega institutsioonis ei saa tuletada, et ainult vaidlust lahendav kohus on volitatud võimaldama juurdepääsu asjaomase kohtumenetluse dokumentidele, seda enam, et kohtuniku sõltumatust ohustavate asjaoludega on piisavalt arvestatud selles korras ja kohtulikus kaitses, mis on ühenduse tasandil ette nähtud komisjoni aktide suhtes, millega võimaldatakse juurepääs tema valduses olevatele dokumentidele (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Madalmaad ja van der Wal vs. komisjon, punktid 17 ja 19). Järelikult ei saa vastavate erisätete puudumisel nõustuda, et määruse nr 1049/2001 kohaldamisala oleks võimalik piirata põhjendusega, et eespool punktis 87 nimetatud kodukorrad ei reguleeri kolmandate isikute juurdepääsu ja et need kuuluvad kohaldamisele kui lex specialis (seoses 1993. aasta asjaajamiskorra rakendamisega vt selle kohta eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II, punktid 37, 44 ja 46).

90      Viimasena tuleb rõhutada, et ainsad menetlusnormid, mis panevad pooltele avalikustamise keelu, on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 56 lõige 2 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 57, mis sätestavad, et kinniseks kuulutatud kohtuistungi sisu ei avalikustata. Põhikirja artikli 31 kohaselt on kohtuistung avalik, kui Euroopa Kohus ei otsusta omal algatusel või poolte avalduse alusel tõsistel põhjustel teisiti. Kohtuvaidluse avalikkuse säte kujutab endast EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtte rakendust. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas Sutter vs. Šveits, A-seeria, nr 74, punkt 26; 26. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas Diennet vs. Prantsusmaa, A-seeria, nr 325-A, punkt 33, ja 5. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas Exel vs. Tšehhi Vabariik, punkt 45):

„Kõnesolev avalikkus kaitseb isikuid salajase õigusemõistmise eest, mille üle üldsusel puudub kontroll; samuti kujutab see endast üht viisi, kuidas aidata hoida usaldust kohtute vastu. Õigusemõistmise läbipaistvamaks muutmisega aitab see saavutada artikli 6 lõike 1 eesmärki: õiglast asja arutamist, mille tagamine on osa iga konventsiooni tähenduses demokraatliku ühiskonna põhimõtetest.”

91      Nähes kohtuistungi kinniseks kuulutamise ette vaid erandlikel juhtudel, kinnitab põhikirja artikkel 31, et ühest küljest ei ole ohtu, et nende seisukohtade avaldamine, mida on kohtuistungil avalikult arutatud ja mille kohta on koostatud üldsusele kättesaadav kokkuvõte, kahjustaks asjaomase menetluse nõuetekohast kulgemist. Teisest küljest ei saa kohtunik kas osalise või täieliku konfidentsiaalseks tunnistamise üle otsust langetada enne kohtuistungi toimumist, mistõttu asjaolu, et vastav institutsioon ei võimalda juurdepääsu enne kohtuistungi toimumise kuupäeva, aitab tagada kohtuniku võimaliku omal algatusel või poole taotlusel kohtuistungi kinniseks tunnistamise otsuse kasuliku mõju.

92      Kõigest eelnevast järeldub, et komisjon ei ole teinud ühtegi õiguslikku viga, kui ta ei hinnanud konkreetselt kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, T‑210/01: General Electric vs. komisjon ja C‑203/03: komisjon vs. Austria esitatud seisukohti ning et ta ei ole teinud hindamisviga leides, et nende seisukohtade kaitsmiseks esines üldine huvi.

93      Vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpus sätestatule tuleb juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, hagejal võimaldada taotletud seisukohtadega siiski tutvuda ka siis, kui nende avaldamine võiks tegelikult kahjustada asjaomaseid kohtumenetlusi.

94      Tuleb täpsustada, et määrus nr 1049/2001 ülekaaluka üldise huvi mõistet ei määratle. Lisaks tuleb täpsustada, et vastupidi selle määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud eranditele, mille puhul seadusandja on ise huvide kaalumise läbi viinud, peab kõnesoleva erandiga kaitstud huvide puhul asjaomane institutsioon ise kaaluma avaldamisega seotud üldist huvi ja huvi, mille rahuldaks avaldamisest keeldumine, arvestades sealjuures vajadusel taotleja sellekohaste argumentidega.

95      Hageja on käesolevas asjas väitnud, et üldsuse õigus saada teavet ühenduse õiguse oluliste küsimuste kohta nagu näiteks konkurentsivaldkonna kohta, aga ka suurt poliitilist huvi pakkuvate küsimuste kohta, mis on tõsi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide puhul, kaalub üles kohtumenetluste kaitse. Komisjon väitis, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpus sätestatu puhul on tegemist erandiga erandist ning kui seda rakendataks süstemaatiliselt avalikkuse põhimõtte väljendusena, siis kaotaks kohtumenetlusi kaitsev erand igasuguse kasuliku mõju. Kuna hageja ei esitanud konkreetseid argumente, mis annaksid tunnistust ülekaalukast vajadusest teavitada üldsust eespool nimetatud küsimustest, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et üldine huvi on paremini rahuldatud, kui kaitstakse asjaomaste kohtumenetluste nõuetekohast kulgemist.

96      On selge, et ajakirjandusvabadusel on demokraatlikus ühiskonnas oluline tähtsus. Ajakirjanduse kohustus on edastada teavet kõigi üldist huvi pakkuvate küsimuste kohta, mille hulka kuuluvad ka kohtuasjade ülevaated ja kommentaarid, mis aitavad neid tutvustada ning mis on täielikult kooskõlas kohtuistungi avalikkuse nõudega, mida on meenutatud eespool punktis 90. Samuti on ilmne, et üldsuse õigus seda teavet saada kujutab endast avalikkuse põhimõtte väljendust, mis on leidnud rakenduse määruse nr 1049/2001 sätete näol, nagu nähtub selle teisest põhjendusest, mille kohaselt võimaldab läbipaistvus kodanikel rohkem osaleda otsustamisprotsessis ja tagab juhtorganitele suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse kodanike ees, samuti aitab tugevdada demokraatia põhimõtet.

97      Ülekaalukas üldine huvi, mida on nimetatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpus ja millega võib õigustada kohtumenetlusi kahjustavat dokumentide avaldamist, peab olema põhimõtteliselt erinev selle määruse aluseks olevatest eespool mainitud põhimõtetest. Kui aga juurdepääsu taotleja ei tugine ühelegi nendest põhimõtetest erinevale üldisele huvile, nagu käesoleva juhtumi puhul, siis ei tähenda see siiski automaatselt, et esinevaid huvisid ei olegi vaja kaaluda. Nendele samadele põhimõtetele tuginemine võib juhtumi eriomaseid asjaolusid arvestades osutuda kaugelt kaalukamaks, kui seda on vajadus kaitsta vaidlusaluseid dokumente.

98      Antud asjas ei ole aga tegemist niisuguse juhtumiga. Esiteks tuleb sedastada, et üldsuse võimalus saada teavet käimasolevate kohtuasjade kohta on tagatud selle kaudu, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 16 lõikele 6 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 24 lõikele 6 avaldatakse pärast iga hagi esitamist selle kohta Euroopa Liidu Teatajas teatis, mida levitatakse ka Internetis Eur‑Lexi kodulehel ja Euroopa Kohtu kodulehel ning milles on ära toodud hagi ese, hagi nõuded ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning peamistest argumentidest. Lisaks on alates kohtuistungi päevast avalik ka poolte argumentide kokkuvõtet sisaldav kohtuistungi ettekanne ning peale selle arutatakse poolte argumente avalikul kohtuistungil.

99      Teiseks tuleb meelde tuletada, et kohtumenetlust kaitsva erandi kohaldamise eesmärk kõnesolevates menetlustes on eelkõige vältida igasuguseid väliseid mõjutusi selle nõuetekohasele kulgemisele. Nagu nähtub eelnevaist kaalutlusist, on sellise eesmärgi kaitsega seotud huviga arvestamine kohustuslik, sõltumata hageja taotletud seisukohtade sisust, kuna tegemist on huviga, mille kaitse on vajalik õigusemõistmise nõuetekohaseks toimimiseks.

100    Järelikult tuleb märkida, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et asjaomaste kohtumenetluste kaitse huvi kaalus üles avaldamisega seotud võimaliku üldise huvi, millele tugines hageja. Lisaks tuleb rõhutada, et niisugune piirang ei ole absoluutne, vaid avaldamata jäetud seisukohad on täies ulatuses sellega hõlmatud üksnes kohtuistungi toimumise kuupäevani.

101    Sellest johtub, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et hageja väljendatud huvi ei olnud oma olemuselt selline, mis oleks õigustanud asjaomaste seisukohtade avaldamist.

102    Kõigest eelnevast järeldub, et vaidlustatud otsuse tühistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata osas, mis puudutab kohtuasjades T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, T‑210/01: General Electric vs. komisjon ja C‑203/03: komisjon vs. Austria esitatud seisukohtade avaldamisest keeldumist.

–       Juurdepääsu keelamine kohtuasjas T‑342/99 esitatud seisukohtadele

103    Mis puudutab nende seisukohtade avaldamisest keeldumist, mis on esitatud kohtuasjas T‑342/99: Airtours vs. komisjon, mille Esimese Astme Kohus lõpetas oma otsusega 6. juunil 2002 ehk ligikaudu poolteist aastat enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, siis komisjon on selle kohta vaidlustatud otsuses kinnitanud, et nõue kaitsta kohtumenetlust tulenes tõsiasjast, et nimetatud kohtuotsuse tulemusena esitati tema vastu kahju hüvitamise hagi (kohtuasi T‑212/03: MyTravel vs. komisjon). Komisjon märkis, et viimatinimetatud kohtuasi on tihedalt seotud menetlusega, mille see kohtuotsus lõpetas, kuna argumente, mis komisjon esitas Esimese Astme Kohtu selle kohtuotsusega tühistatud otsuse õiguspärasuse kaitseks, arutatakse ka pooleliolevas menetluses.

104    Lisaks tuleb esile tuua, et kohtuasjas T‑212/03: MyTravel vs. komisjon esitas komisjon kostja vastuse 28. veebruaril 2004, samas kui vaidlustatud otsus võeti vastu 20. novembril 2003. Komisjon täpsustas kohtuistungil ka ise, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval ei olnud ta veel otsustanud, milliseid argumente juba lõpetatud kohtuasjas esitatud seisukohtadest kavatseb ta kasutada ka pooleliolevas kohtuasjas. Keeldudes täielikult nende seisukohtade avaldamisest, soovis komisjon säilitada võimalust valida argumente, et kaitsta oma positsiooni pooleliolevas kohtuasjas.

105    Niisugune põhjendus on aga ilmselgelt sobimatu tõendamaks, et vaidlusaluste seisukohtade avaldamisest keeldumine oli hõlmatud kõnesoleva erandiga selles mõttes, et need vajanuks kaitset täies ulatuses tulenevalt asjaolust, et nende avaldamine oleks kahjustanud seda pooleliolevat menetlust, mis oli seotud menetlusega, mille raames need esitati.

106    Esiteks tuleb rõhutada, et seisukohad, millele hageja taotles juurdepääsu, käsitlevad Esimese Astme Kohtu otsusega lõpetatud kohtuasja. Sellest järeldub, et nende sisu ei olnud avalikustatud mitte üksnes Esimese Astme Kohtus koostatud kohtuistungi ettekande kaudu ja arutatud avalikul kohtuistungil, vaid et nende sisu oli korratud ka Esimese Astme Kohtu otsuses. Argumentide puhul, mis on juba avalik teave vähemalt kokkuvõtte kujul, muudab vajadus keelduda taotletud seisukohtade avaldamisest täies ulatuses, mida komisjon põhjendas üksnes sellega, et neis sisalduvaid argumente arutatakse eraldiseisvas pooleliolevas kohtuasjas, täiesti sisutuks põhimõtte, et institutsioonide dokumendid peavad olema võimalikult laias ulatuses üldsusele kättesaadavad. Niisuguse lähenemise tulemusena pöörduks ilmselgelt ümber määruses nr 1049/2001 kehtestatud dokumentidega tutvumise õiguse ja sellest õigusest tehtavate erandite suhe teineteisesse, samas kui neid erandeid tuleb eespool punktis 53 mainitud kohtupraktika kohaselt tõlgendada ja kohaldada kitsalt.

107    Teiseks tuleb märkida, et see ei ole väga erandlik, kui asjaomane institutsioon tugineb samale argumentatsioonile kohtuasjades, mis võivad puudutada samu pooli, kuid mille ese võib olla erinev, või mis puudutavad erinevaid pooli, kuid mille ese on sama. Üksnes asjaolust, et lõpetatud kohtuasjas juba kohtule esitatud argumente on võimalik kasutada ka sarnases kohtuasjas või lahendades kahju hüvitamise hagi, mille on esitanud pool, kelle tühistamishagi rahuldati, ei tulene mingil moel ohtu veel pooelioleva menetluse kulgemisele.

108    Põhjendused, mis komisjon tõi kohtuasjas T‑342/99: Airtours vs. komisjon esitatud seisukohtade avaldamisest keeldumiseks, võiksid, kui nendega nõustutakse, kehtida kõigi juhtumite puhul, kus lõpetatud kohtuasja seisukohtades sisalduvat argumentatsiooni on võimalik kasutada pooleliolevas kohtuasjas.

109    Lisaks leidis komisjon käesolevas asjas, nagu on märgitud eespool punktis 104, et juurdepääsu võimaldamisest tuleb keelduda, kuna talle peab jääma vabadus valida nende seisukohtade seast argumente, mida ta võiks kasutada ka pooleliolevas kohtuasjas. Niisugune argumentatsioon, mis välistab vastuolus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 6 ka osalise juurdepääsu võimaldamise, kinnitab, et komisjon ei ole näidanud, et hageja taotletud seisukohtade sisu avaldamine kahjustaks Esimese Astme Kohtus veel pooleli oleva kohtuasja T‑212/03: MyTravel vs. komisjon nõuetekohast kulgemist.

110    Väidetav vajadus kaitsta argumente, mida võimaluse korral kasutatakse veel pooleliolevas menetluses, ei saa seega kujutada endast põhjust keelduda niisuguste seisukohtade avaldamisest, mis käsitlevad Esimese Astme Kohtu otsusega juba lõpetatud kohtuasja, kui seda ei ole eriliselt põhjendatud, et nende avaldamine kahjustaks pooleliolevat kohtumenetlust. Komisjoni kartused on sisuliselt lihtsalt kinnitused ja on seetõttu liialt oletuslikud (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 84).

111    Eelnevast järeldub, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta keeldus võimaldamast juurdepääsu seisukohtadele, mis käsitlesid kohtuasja T‑342/99: Airtours vs. komisjon. Seda keeldumist puudutavas osas tuleb vaidlustatud otsuse tühistamise taotlus seega rahuldada.

 Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud uurimise eesmärke kaitsva erandi alusel

 Poolte argumendid

112    Hageja väidab, et komisjon ei või keelduda oma seisukohtade avaldamisest uurimise eesmärke kaitsva erandi alusel põhjendusega, et need esitati liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, mis on Euroopa Kohtus veel pooleli või mis, isegi kui need on kohtuotsusega lõpetatud, on endiselt pooleli komisjonis. Ta rõhutab, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused on poliitiliselt väga olulised ja üldine huvi nendega seotud dokumentide avaldamise vastu on märkimisväärne ja suureneb uurimise edenemisega.

113    Tulenevalt asjaolust, et uurimise eesmärke kaitsev erand on olulises osas seotud faktiliste asjaoludega ja puudutab peamiselt tõendite varjamist või moonutamist, siis oht kahjustada uurimise kaitsega seotud üldist huvi väheneb koos tõendite kogumisega. Hageja leiab, et kuna avaldamisega seotud üldine huvi pidevalt suureneb ja uurimise kaitsega rahuldatav üldine huvi pidevalt kahaneb, siis tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust käsitlevad institutsioonide dokumendid vähemalt osaliselt või mittekonfidentsiaalse versioonina avaldada. Komisjonil on seega avaldamisest keeldumise korral kohustus esitada tõendid asjaomase üldise huvi tõsise kahjustamise kohta.

114    Hageja arvates on see hetk, millal avaldamisega seotud üldine huvi kaalub üles uurimise eesmärkide kaitse, hagi esitamine Euroopa Kohtusse, kuna asja sellesse staadiumisse jõudes on pingutused kokkuleppe saavutamiseks luhtunud. Sellist lähenemist kinnitab eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon, milles Esimese Astme Kohus leidis, et üldsuse juurdepääs on välistatud enne liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamist koostatud komisjoni dokumentide puhul ehk kohtueelses menetluses esitatud märgukirjade ja põhjendatud arvamuste puhul. Lisaks tuleb tähele panna, et see otsus käsitleb 1993. aasta asjaajamiskorda ja et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2 tuleb dokumentidega tutvumise õiguse erandite küsimuses tõlgendada kitsamalt.

115    Komisjon väidab, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eesmärk ei ole mitte liikmesriike „vastutusele võtta”, vaid saavutada liikmesriigi õiguse kooskõla ühenduse õigusega. Kuni Euroopa Kohus ei ole oma otsust teinud, on seega võimalik saavutada kokkulepe, mis eeldab konfidentsiaalset dialoogi, nagu Esimese Astme Kohus on seda ka kinnitanud eespool punktis 17 viidatud kohtuotsuses Petrie jt vs. komisjon (punkt 68). Hageja argument, et see kohtuotsus käsitleb ainult kohtueelset menetlust, kuna taotletud dokumendid olid selle juhtumi puhul märgukirjad ja põhjendatud arvamused, on täiesti alusetu, kuna Esimese Astme Kohus rõhutas, et konfidentsiaalsuse nõue käib kogu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohta kuni kohtuotsuse tegemiseni (eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon, punkt 68).

116    Komisjon lisab 20. ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve aruande II lisale viidates, et 2002. aasta statistika tõendab tema poolt liikmesriikidega rikkumiste üle peetava dialoogi tulemuslikkust, kuna sellest nähtub, et 361 Euroopa Kohtule esitatud hagi puhul võeti 69 tagasi enne otsuse kuulutamist ja 22 võeti tagasi enne Euroopa Kohtule uue hagi esitamist EÜ artikli 228 alusel. Kuna dialoog võib tulenevalt olukorrast pikeneda kuni EÜ artikli 228 alusel esitatud hagi kohta otsuse tegemiseni, võib argumentide avaldamine kahjustada rikkumismenetlust sellega, et õõnestab liikmesriikidega saavutatud usaldust.

117    Taotlus tutvuda poolelioleva kohtuasja C‑203/03: komisjon vs. Austria menetlusdokumentidega jäeti rahuldamata just selleks, et mitte seada ohtu eesmärki saavutada kokkulepe komisjoni ja Austria ametiasutuste vahelises vaidluses. Sarnastel põhjustel keelduti menetlusdokumentidele juurdepääsu võimaldamisest ka avatud taeva kohtuasjades, kuna asjaomased liikmesriigid ei olnud veel täitnud Euroopa Kohtu otsuseid, millega oli tuvastatud rikkumine, ja et teisi liikmesriike puudutavad seotud kohtuasjad olid alles pooleli.

118    Lõpuks märgib komisjon, et puudub selline ülekaalukas üldine huvi, mis nõuaks menetlusdokumentide avaldamist kõigi rikkumismenetluste puhul, sest vastasel juhul kaotaks uurimise eesmärke kaitsev erand igasuguse kasuliku mõju. Komisjon tuletab meelde, et määruse nr 1049/2001 vastuvõtmise ajal tehtud deklaratsioonis märkis ta, et ta nõustub sellega, et „rikkumismenetlusi ei ole määruse artikli 4 lõikes 2 sõnaselgelt nimetatud, kuna tema arvates ei mõjuta see tekst niisugusel kujul mingil moel kehtivat praktikat, mis puudutab konfidentsiaalsuse kaitset, mis on tagatud tema ülesannete täitmiseks ühenduse õiguse järgimise üle järelevalve teostamisel” (nõukogu protokoll, 6. juuni 2001, dok. 9204/01 ADD 1, lk 3). Peale selle seisneb kaitstav üldine huvi võimaluses, et komisjon saab liikmesriiki veenda oma tegevust ühenduse õigusega kooskõlla viima, mis nõuab usalduse säilitamist nende vahel ja dokumentidele juurdepääsu võimaldamisest keeldumist enne juhtumi lõpetamist.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

119    Meenutagem, et uurimise eesmärke kaitsev erand oli ette nähtud juba 1993. aasta asjaajamiskorras. Erinevus nimetatud korra ja määruse nr 1049/2001 vahel, nagu on kohtumenetluse kaitse kohta märgitud eespool punktis 62, seisneb ühelt poolt asjaolus, et esimene nägi ette võimaluse keelduda dokumentide avaldamisest, mis „võiks kahjustada” uurimist, samas kui teises on silmas peetud juhtumeid, mille puhul avaldamine „kahjustaks” uurimist, ning teiselt poolt asjaolus, et esimene ei sätestanud, et ülekaalukas üldine huvi võiks kaaluda üles huvi, mis on seotud uurimise eesmärkide kaitsega. Samas, nagu 1993. aasta asjaajamiskorras, nõnda ei sisaldu uurimise määratlust ka määruses nr 1049/2001.

120    Nimetatud erandit käsitleva kohtupraktika kohaselt, mis on kujunenud 1993. aasta asjaajamiskorra põhjal, tugines komisjon sellele õiguspäraselt, kui ta keeldus võimaldamast juurdepääsu dokumentidele, mis puudutasid ühenduse õiguse oletatava rikkumise uurimist, mis võiks viia EÜ artikli 226 alusel menetluse alustamiseni (eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus WWF UK vs. komisjon ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Bavarian Lager vs. komisjon) või mille põhjal niisuguse menetlus oligi alustatud (eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon). Selliste juhtumite puhul leiti keeldumine olevat õigustatud, tulenevalt asjaolust, et liikmesriikidel on õigus eeldada, et komisjon hoiab nende uurimiste puhul, mis võivad lõpuks viia liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse alustamiseni, konfidentsiaalsust ka teatud aja möödumisel pärast vastava uurimise lõpetamist (eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus WWF UK vs. komisjon, punkt 63) ja ka pärast Euroopa Kohtu poole pöördumist (eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon, punkt 68).

121    Kohtupraktikast nähtub seega, et uurimise staadiume käsitlevate dokumentide avaldamine komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheliste läbirääkimiste ajal võiks kahjustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse nõuetekohast kulgemist, kuna nende läbirääkimiste eesmärk, mis on võimaldada liikmesriigil vabatahtlikult täita asutamislepingust tulenevaid nõudeid või vajadusel anda talle võimalus enda õigustamiseks (Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑191/95: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1998, lk I‑5449, punkt 44), võib sattuda ohtu (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 46). Esimese Astme Kohus on 1993. aasta asjaajamiskorra kontekstis täpsustanud, et see konfidentsiaalsuse nõue jääb kehtima ka pärast Euroopa Kohtu poole pöördumist, kuna ei ole võimalik välistada, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelised läbirääkimised selle üle, et liikmesriik täidaks asutamislepingu nõudeid vabatahtlikult, võiksid jätkuda ka kohtumenetluse ajal kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Vajadus kaitsta seda eesmärki ehk võimalust lahendada komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline vaidlus kokkuleppega, õigustab seega juurdepääsu keelamist EÜ artikli 226 alusel alustatud menetluses koostatud dokumentidele (eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon, punkt 68).

122    Mis puudutab küsimust, kas selline õigustus on kohaldatav kõigi komisjoni seisukohtade suhtes, mis ta on esitanud Euroopa Kohtus pooleli olevates liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustes, sõltumata iga taotletud dokumendi sisust, siis tuleb meelde tuletada, nagu nähtub eespool punktis 73 esitatud kaalutlustest, et iga dokumendi sisu ei pea konkreetselt hindama, kui asjaomased dokumendid on tervikuna ilmselgelt hõlmatud erandiga dokumentidega tutvumise õigusest.

123    Niisuguse juhtumiga on tegemist, kui taotletud seisukohad sisaldavad samaliigilist teavet ja kui liikmesriik vaidleb sellele rikkumisele vastu, mida need käsitlevad. Kuna liikmesriikidele ühenduse õigusest tulenevate kohustuste rikkumise uurimise peamine eesmärk on saavutada komisjoni ja liikmesriikide vahelise vaidluse lahendamine kokkuleppega, siis tuleb sedastada, et menetlusdokumentide konfidentsiaalsuse nõuet, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, peab olema võimalik säilitada, kuni Euroopa Kohus teeb otsuse rikkumise võimaliku esinemise kohta, mis lõpetab menetluse tagajärgede osas, mis võivad tuleneda komisjoni läbi viidud uurimisest. Kuna need dokumendid sisaldavad teavet vaidlusaluse rikkumise tõendamiseks läbi viidud uurimise tulemuste kohta, siis peavad need olema tervikuna hõlmatud selle erandiga.

124    Käesolevas asjas keelas komisjon hagejale juurdepääsu oma seisukohtadele esiteks ühes liikmesriigi kohustuste rikkumise asjas, mis oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel veel pooleli (kohtuasi C‑203/03: komisjon vs. Austria), mistõttu see keeldumine tugines ka kohtumenetlust kaitsvale erandile, ja teiseks kaheksas sarnases liikmesriigi kohustuste rikkumise asjas (avatud taeva kohtuasjad), mille kohta olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel juba tehtud Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsused, kuid liikmesriigid ei olnud neid veel täitnud.

125    Kuna kohtuasja C‑203/03: komisjon vs. Austria puudutavate seisukohtade avaldamisest keeldumine on hõlmatud kohtumenetlust kaitsva erandiga, nagu nähtub eespool punktist 102, siis ei ole põhjust hinnata, kas see võiks tugineda ka uurimise eesmärke kaitsvale erandile. Selle erandi rakendamist tuleb seega uurida üksnes seoses avatud taeva kohtuasjades esitatud seisukohtade avaldamisest keeldumisega.

126    Tuleb tõdeda, et kuna kõik need seisukohad sisaldavad teavet komisjoni poolt ühenduse õiguse rikkumise tõendamiseks läbi viidud uurimise tulemuste kohta, siis on nad tihedalt seotud nende liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste algatamisega, mille raames nad esitati, ning on seega seotud uurimisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.

127    Võttes samas arvesse, et kõiki dokumentidega tutvumise õigusest tehtavaid erandeid tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsalt, nagu on meelde tuletatud eespool punktis 53, siis ei saa erandi kohaldamist põhjendada üksnes asjaoluga, et taotletud dokumendid puudutavad kaitstavat huvi, vaid komisjon peab tõendama, et nende avaldamine võis tegelikult kahjustada asjaomase liikmesriigi kohustuste rikkumise uurimise eesmärke.

128    Esimese Astme Kohus peab seega kontrollima, ega komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta leidis, et tema poolt asjaomastes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustes esitatud seisukohtade avaldamisest keeldumine on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga.

129    Komisjon kinnitas vaidlustatud otsuses, et ta ei saa lubada juurdepääsu nendele seisukohtadele, kuna vaatamata sellele, et need kohtuasjad olid Euroopa Kohtu otsusega lõpetatud, ei olnud asjaomased liikmesriigid neid täitnud, mistõttu komisjoni jaoks olid need juhtumid veel pooleli. Komisjoni hinnangul ohustaks hageja taotletud seisukohtade avaldamine läbirääkimisi liikmesriikidega selle üle, et nad vabatahtlikult täidaksid ühenduse õiguse nõudeid. Sellest järeldub, et tema uurimise eesmärkide kaitse vajadus püsib seni, kuni need liikmesriigid ei ole Euroopa Kohtu otsuseid täitnud. Lisaks on komisjon kostja vastuses rõhutanud, et teiste liikmesriikide vastu alustatud kohtuasjad, mis on avatud taeva kohtuasjadega seotud selles mõttes, et nende ese kattub, on Euroopa Kohtus endiselt pooleli.

130    Hageja vaidleb komisjoni seisukohale vastu, väites esiteks, et eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon ei ole antud juhtumi puhul asjakohane, kuna see puudutas dokumente, mis koostati enne hagi esitamist Euroopa Kohtule, ja väites teiseks, et Euroopa Kohtusse pöördumine näitab, et kokkuleppe saavutamiseks tehtud pingutused on läbi kukkunud. Ta lisab, et nimetatud kohtuotsus käsitleb 1993. aasta asjaajamiskorra kohaldamist ja et määrust nr 1049/2001 tuleb dokumentidega tutvumise õiguse erandite küsimuses tõlgendada kitsamalt.

131    Esiteks tuleb esile tuua, et eespool punktis 17 viidatud kohtuotsusest Petrie jt vs. komisjon ei ole võimalik tuletada, et üldsuse juurdepääsu võib keelata üksnes nendele dokumentidele, mis koostati enne Euroopa Kohtusse pöördumist. Selliste dokumentide nagu märgukirjade ja põhjendatud arvamuste eesmärk on piiritleda hagi ese, mis tähendab, et need dokumendid ja hagiavaldus peavad vältimatult põhinema samadel põhjendustel ja väidetel (Euroopa Kohtu 14. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 298/86: komisjon vs. Belgia, EKL 1988, lk‑4343, punkt 10, ja 1. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑203/03: komisjon vs. Austria, EKL 2005, lk I‑935, punkt 28). Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuses, on seisukohtades sisalduvad tõendid ja argumendid seega samased nendega, mis sisalduvad kohtueelset staadiumi käsitlevates dokumentides, mistõttu on hageja tehtud eristus alusetu.

132    Teiseks, kuigi on tõsi, et kokkuleppe saavutamise eesmärk on kohtueelse staadiumi raison d’être, on samuti tõsi, nagu seda kinnitab komisjoni esitatud statistika, et sellise tulemuseni jõutakse sageli alles pärast Euroopa Kohtusse pöördumist. Järelikult oleks liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eesmärgiga, mis seisneb liikmesriigi mõjutamises ühenduse õiguse täitmisele, vastuolus, kui pärast hagi esitamist selle eesmärgi saavutamise võimalus oleks välistatud. Lisaks on ka Esimese Astme Kohus sedastanud sama, kui ta kinnitas, et konfidentsiaalsuse nõue jääb kehtima ka pärast Euroopa Kohtu poole pöördumist, kuna ei ole võimalik välistada, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelised läbirääkimised selle üle, et liikmesriik täidaks asutamislepingu nõudeid vabatahtlikult, võiksid jätkuda ka kohtumenetluse ajal kuni Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni (eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Petrie jt vs. komisjon, punkt 68).

133    Niisugust järeldust ei saa ümber lükata hageja väide, et kõnesoleva erandi raison d’être on vältida tõendite moonutamist ning et see oht on väiksem pärast seda, kui komisjon on esitanud hagi Euroopa Kohtusse. Nagu nähtub kõnealuse erandi sõnastusest, ei ole selle eesmärk uurimise kui sellise kaitse, vaid uurimise eesmärgi kaitse, mis eespool punktides 120 ja 121 viidatud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse puhul liikmesriigi mõjutamine ühenduse õiguse täitmisele. Just sel põhjusel võib kõnesolev erand hõlmata erinevaid uurimisdokumente, kuni see eesmärk ei ole saavutatud, ja seda isegi siis, kui konkreetne juurdlus või kontroll, mille käigus koostatud dokumendile juurdepääsu taotletakse, on lõpetatud (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 110, ja 1993. aasta asjaajamiskorda käsitlev analoogiline Esimese Astme Kohtu 13. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑20/99: Denkavit Nederland vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3011, punkt 48).

134    Käesolevas asjas oli Euroopa Kohus vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päevaks juba ligikaudu aasta eest teinud otsuse, milles ta tuvastas, et rikkumised, mida komisjon asjaomastele liikmesriikidele ette heitis, on tõepoolest aset leidnud. Järelikult on väljaspool kahtlust, et sel kuupäeval ei olnud pooleli ühtki uurimistoimingut, mille eesmärk oli tõendada asjaomaseid liikmesriigi kohustuste rikkumisi ja mida taotletud dokumentide avaldamine oleks võinud ohustada.

135    Siiski tuleb kindlaks teha, kas neid uurimisega seotud dokumente on võimalik, nagu seda väidab komisjon, lugeda hõlmatuks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga, vaatamata sellele, et kõnesolev tegevus on lõpetatud ja selle põhjal ei ole mitte üksnes esitatud hagid Euroopa Kohtusse, vaid on kuulutatud ka kohtuotsused. Järelikult tuleb kindlaks teha, kas eesmärk saavutada kokkulepe, nagu sellele tugines komisjon juurdepääsu võimaldamisest keeldudes, võib püsida ka pärast nende kohtuotsuste kuulutamist, millega tuvastati rikkumised, mille kohta komisjon oli läbi viinud uurimise.

136    Selle kohta tuleb meelde tuletada, et kui kohtuotsustega on tuvastatud, et liikmesriigid on rikkunud oma kohustusi, siis on nad EÜ artikli 228 lõikest 1 tulenevalt kohustatud võtma nende otsuste täitmiseks vajalikud meetmed. Kuigi EÜ artikkel 228 ei täpsusta tähtaega, mille jooksul kohtuotsus tuleb täita, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse õiguse kohese ja ühetaolise kohaldamise huvides tuleb kohustuste täitmist alustada otsekohe ning see tuleb võimalikult kiiresti lõpule viia (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑387/97: komisjon vs. Kreeka, EKL 2000, lk I‑5047, punktid 81 ja 82, ning 25. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑278/01: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I‑14141, punktid 26 ja 27). Kui Euroopa Kohus on tuvastanud, et liikmesriik on rikkunud oma asutamislepingust tulenevaid kohustusi, siis peab see liikmesriik võtma meetmed selle kohtuotsuse täitmiseks, ja selline tulemus ei saa sõltuda komisjoniga peetavate läbirääkimiste tulemusest.

137    Mõistagi ei ole võimalik välistada, et asjaomane liikmesriik jätkab rikkumist ega täida sealhulgas ka Euroopa Kohtu otsust, mistõttu komisjon võib EÜ artikli 228 lõike 2 alusel algatada uue liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse. Samas, kui komisjon on silmitsi taolise olukorraga, siis peab ta läbi viima uue uurimise, mis sisaldab uut kohtueelset menetlust ja vajadusel uut Euroopa Kohtu poole pöördumist. Seega on uurimise näol, mis viib hagi esitamiseni EÜ artikli 228 alusel, tegemist uue uurimisega võrreldes sellega, mille tulemusena esitati hagi EÜ artikli 226 alusel, kuivõrd selle eesmärk on tõendada, et Euroopa Kohtu otsusega tuvastatud rikkumine jätkub ka pärast selle otsuse väljakuulutamist.

138    Lisaks tuleb meelde tuletada, et tulenevalt asjaolust, et EÜ artikli 228 lõige 2 käsitleb Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmist, näeb see ette vahendeid, mille eesmärk on motiveerida rikkumise toime pannud liikmesriiki rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitma ja tagada selle kaudu tõhus ühenduse õiguse rakendamine selle liikmesriigi poolt. Selles sättes ette nähtud meetmed – põhisumma ja trahv – taotlevad mõlemad sama eesmärki, mis seisneb selle liikmesriigi suhtes majandusliku sunnivahendi kasutamises, mis motiveerib teda tuvastatud rikkumist lõpetama (Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑304/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2005, lk I‑6263, punktid 80 ja 91, ning 14. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑177/04: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2006, lk I‑2461, punktid 59 ja 60).

139    Viimasena tuleb märkida, et nõustuda sellega, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane hõlmab erinevaid uurimisega seotud dokumente seni, kuni on otsustatud nendele menetlustele järgnevad sammud, isegi olukorras, kus on vajalik uus uurimine, mis võib viia hagi esitamiseni EÜ artikli 228 lõike 2 alusel, tähendaks, et juurdepääsu võimaldamine kõnesolevatele dokumenditele sõltuks juhuslikest sündmustest nagu rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmine asjaomase liikmesriigi poolt ja hagi esitamine EÜ artikli 228 lõike 2 alusel, mis on komisjoni kaalutlusõigusest tulenev otsus. Igal juhul on tegemist tulevikus esinevate ja ebakindlate sündmustega, mis sõltuvad erinevate asjaga seotud ametiasutuste kiirusest ja hoolsusest.

140    Selline lahendus oleks vastuolus eesmärgiga, mis seisneb avalikkusele võimalikult laiaulatusliku juurdepääsu tagamises institutsioonide dokumentidele, et anda kodanikele võimalus kontrollida tõhusamalt avaliku võimu teostamise seaduslikkust (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 112; vt lisaks 1993. aasta asjaajamiskorda käsitlev analoogiline eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Interporc II, punkt 39, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus JT’s Corporation vs. komisjon, punkt 50).

141    Mis puudutab kostja vastuses esitatud asjaolu, et avatud taeva kohtuasjadega samasugust eset omavad kohtuasjad on Euroopa Kohtus endiselt pooleli, siis piisab, kui märkida esiteks, et komisjon ei ole mingil moel selgitanud, kuidas võiks nende seisukohtade avaldamine, mis ta esitas teisi liikmesriike puudutavates menetlustes, mis on juba Euroopa Kohtu otsustega lõpetatud, ohustada kokkuleppe saavutamist nendes kohtuasjades. Teiseks, nagu on rõhutatud eespool punktides 106 ja 107, ei saa lihtne seos kahe või mitme kohtuasja vahel, millel on samad pooled või sama ese, üksinda õigustada juurdepääsu võimaldamisest keeldumist, sest vastasel juhul pöörduks ilmselgelt ümber määruses nr 1049/2001 kehtestatud dokumentidele vaba juurdepääsu põhimõtte ja sellest põhimõttest tehtavate erandite suhe teineteisesse.

142    Eelnevast järeldub, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta keeldus võimaldamast juurdepääsu avatud taeva kohtuasju puudutavatele dokumentidele. Vaidlustatud otsuse tühistamise taotlus tuleb selle keeldumise osas seega rahuldada.

 Kohtukulud

143    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna käesolevas asjas on üks osa kummagi poole nõuetest jäetud rahuldamata, siis tuleb poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (suurkoda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 20. novembri 2003. aasta otsus selles osas, mis puudutab juurdepääsu võimaldamisest keeldumist Euroopa Kohtu kohtuasjades C‑466/98: komisjon vs. Ühendkuningriik; C‑467/98: komisjon vs. Taani; C‑468/98: komisjon vs. Rootsi; C‑469/98: komisjon vs. Soome; C‑471/98: komisjon vs. Belgia; C‑472/98: komisjon vs. Luksemburg; C‑475/98: komisjon vs. Austria ja C‑476/98: komisjon vs. Saksamaa ning Esimese Astme Kohtu kohtuasjas T‑342/99: Airtours vs. komisjon esitatud komisjoni seisukohtadele.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Vesterdorf Jaeger Pirrung

Vilaras Legal Martins Ribeiro

Cremona Pelikánová Šváby

Jürimäe        Wahl

Prek       Ciucă

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. septembril 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       President

E. Coulon       B. Vesterdorf

* Kohtumenetluse keel: inglise.