ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

5. aprill 2017(*)

Dumping – Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi import – Meetmete aegumise läbivaatamine – Komisjoni ettepanek nende meetmete uuendamiseks – Nõukogu otsus lõpetada läbivaatamise menetlus ilma neid meetmeid kehtestamata – Tühistamishagi – Määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõige 2 – Olulise kahju kordumise tõenäosus – Määruse nr 1225/2009 artikli 21 lõige 1 – Liidu huvi – Ilmsed hindamisvead – Põhjendamiskohustus – Kahju hüvitamise nõue

Kohtuasjas T‑422/13,

Committee of Polyethylene Terephthalate (PET) Manufacturers in Europe (CPME), asukoht Brüssel (Belgia), ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas(1), esindajad: advokaat L. Ruessmann ja solicitor J. Beck,

hagejad,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland, A. Demeneix ja M. França,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert ja J.‑P. Hix, keda abistasid solicitor B. O’Connor ja advokaat S. Gubel,

kostja,

keda toetavad

European Federation of Bottled Waters (EFBW), asukoht Brüssel,

Caiba, SA, asukoht Paterna (Hispaania),

Coca-Cola Enterprises Belgium (CCEB), asukoht Anderlecht (Belgia),

Danone, asukoht Pariis (Prantsusmaa),

Nestlé Waters Management & Technology, asukoht Issy‑les‑Moulineaux (Prantsusmaa),

Pepsico International Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik),

ja

Refresco Gerber BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad),

esindaja: barrister E. McGovern,

menetlusse astujad,

mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles palutakse osaliselt tühistada nõukogu 21. mai 2013. aasta rakendusotsus 2013/226/EL, millega lükatakse tagasi nõukogu rakendusmääruse ettepanek, millega kehtestatakse pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes ning lõpetatakse aegumise läbivaatamise menetlus Indoneesiast ja Malaisiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes niivõrd, kuivõrd ettepanekuga kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes (ELT 2013, L 136, lk 12), osas, milles lükatakse tagasi ettepanek kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi suhtes ja lõpetatakse seda importi puudutav läbivaatamise menetlus; ning teiseks ELTL artiklil 268 põhinev nõue hüvitada hagejatele väidetavalt tekkinud kahju,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 28. juunil 2016 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Käesolevas asjas käsitletav otsus võeti vastu vastavalt nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51, parandus ELT 2010, L 7, lk 22; edaspidi „algmäärus“) enne, kui seda muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2014. aasta määrusega (EL) nr 37/2014, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmise menetlustega (ELT 2014, L 18, lk 1), ja tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21).

2        Algmääruse artikli 11 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse [Euroopa K]omisjoni või [liidu] tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.

Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Sellisele tõenäosusele võivad viidata näiteks tõendid dumpingu ja kahju jätkumise kohta või selle kohta, et kahju kõrvaldamine tuleneb osaliselt või tervikuna meetmete olemasolust, või selle kohta, et eksportijate olukord või turutingimused on sellised, et need osutavad edasise kahjustava dumpingu tõenäosusele.

Käesoleva lõike alusel uurimist läbi viies antakse eksportijatele, importijatele, ekspordiriigi esindajatele ning [liidu] tootjatele võimalus läbivaatamistaotluses sätestatud küsimusi avardada, tagasi lükata või nende kohta arvamust avaldada, ning järeldusi tehes võetakse kohaselt arvesse kõiki asjakohaseid ja nõuetekohaselt dokumenteeritud tõendeid, mis on esitatud seoses küsimusega, kas meetmete kehtivuse lõppemine võib tõenäoliselt kaasa tuua dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise, või on see ebatõenäoline.

Teade meetmete kehtivuse eelseisva lõppemise kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas kohasel ajal käesolevas lõikes määratletud meetmete kohaldamisaja viimasel aastal. Seejärel on [liidu] tootjatel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist õigus esitada taotlus meetmete läbivaatamiseks vastavalt teisele lõigule. Samuti avaldatakse teade meetmete tegeliku lõppemise kohta käesoleva lõike alusel.“

3        Algmääruse artikli 11 lõikes 5 on sätestatud, et „[k]äesoleva määruse asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad uurimismenetlusi ja uurimiste läbiviimist, v.a tähtaegadega seotud sätted, kohaldatakse kõigi lõigete 2, 3 ja 4 kohaste läbivaatamiste suhtes“.

4        Algmääruse artikli 9 lõikes 4 on ette nähtud järgnev:

„Kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui [liidu] huvid nõuavad sekkumist vastavalt artiklile 21, kehtestab nõukogu lõpliku dumpinguvastase tollimaksu komisjoni ettepaneku põhjal, mille ta esitab pärast nõuandekomiteega konsulteerimist. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt. […]“

5        Algmääruse artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]õik käesolevas määruses ette nähtud konsultatsioonid toimuvad nõuandekomitees, mis koosneb iga liikmesriigi esindajatest ja mille eesistujaks on komisjoni esindaja“.

6        Algmääruse artikli 20 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt artikli 9 kohast lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel. Avalikustamine ei piira komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.“

7        Algmääruse artikli 20 lõige 5 täpsustab, et „[m]ärkusi, mis esitatakse pärast lõplikku avalikustamist, võib arvesse võtta ainult juhul, kui need esitatakse komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi seatava aja jooksul, mille pikkus on vähemalt 10 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse kiireloomulisust“.

8        Algmääruse artikli 21 lõikes 1 on ette nähtud järgnev:

„Otsus selle kohta, kas [liidu] huvid nõuavad sekkumist, peab põhinema kõigi huvide, sealhulgas kodumaise tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huvide hindamisel tervikuna; käesoleva artikli alusel tehakse otsus üksnes siis, kui kõigile isikutele on lõike 2 alusel antud võimalus teha oma seisukohad teatavaks. Sellisel uurimisel pööratakse erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents. Tuvastatud dumpingu ja kahju põhjal kindlaksmääratud meetmeid ei või kohaldada, kui ametiasutused võivad kogu esitatud teabe põhjal selgesti järeldada, et selliste meetmete kohaldamine ei ole [liidu] huvides.“

 Vaidluse taust

9        Käesolev kohtuasi puudutab algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel algatatud läbivaatamise menetlust, kuna Euroopa Liidu nõukogu poolt alates 2000. aastast kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes olid aegunud (edaspidi „kõnealused dumpinguvastased tollimaksud“).

10      Nõukogu oli samuti kehtestanud alates 2000. aastast dumpinguvastaseid tollimakse Indoneesiast ja Malaisiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes ning tasakaalustavaid tollimakse Indiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes (edaspidi „kõnealused tasakaalustavad tollimaksud“).

11      Pärast seda, kui Euroopa Liidu Teatajas avaldati kaks teadet kõigi eespool punktides 9 ja 10 mainitud kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude (ELT 2011, C 122, lk 10) ja tasakaalustavate tollimaksude (ELT 2011, C 116, lk 10) aegumise kohta, esitasid Euroopa Liidu polüetüleentereftalaadi tootjad Euroopa Komisjonile 25. novembril 2011 kaks läbivaatamise algatamise taotlust dumpinguvastaste tollimaksude ja tasakaalustavate tollimaksude aegumise tõttu vastavalt algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel ja nõukogu 11. juuni 2009. aasta määruse (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 188, lk 93) artikli 18 alusel.

12      Algmääruse artiklis 15 ette nähtud nõuandekomiteega konsulteerimise järgselt tegi komisjon kindlaks, et oli piisavalt tõendeid, et algatada meetmete aegumise tõttu läbivaatamine, ning teatas 24. veebruaril 2012 nende läbivaatamiste algatamisest (ELT 2012, C 55, lk 4 ja ELT 2012, C 55, lk 14).

13      Nende uurimiste järel tegi komisjoni ettepaneku mitte uuendada Indoneesiast ja Malaisiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi dumpinguvastaseid tollimakse. Seevastu tegi komisjon ettepaneku uuendada viieks aastaks kõnealuseid dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid tollimakse. Mis puudutab täpsemalt kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse, siis leidis komisjon, et nende aegumise korral esines tõenäosus, et dumping jätkub ja liidu tööstusharule tekib uuesti kahju, ja et nende tollimaksude pikendamine ei olnud liidu huvidega vastuolus.

14      Komisjon pöördus nende ettepanekutega 3. aprillil 2013 nõuandekomitee poole. Sel kuupäeval olid kolmteist liikmesriikide esindajat nimetatud komitees vastu kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude pikendamise ettepanekule. See ettepanek sai liikmesriikide esindajate lihthäälteenamuse toetuse.

15      Selle põhjal esitas komisjon 23. aprillil 2013 nõukogule dumpinguvastase määruse eelnõu (edaspidi „komisjoni ettepanek“) ja subsiidiumidevastase määruse eelnõu, millega pikendatakse dumpinguvastaseid tollimakse ja tasakaalustavaid tollimakse täiendava viie aasta jooksul.

16      21. mail 2013 pikendas nõukogu komisjoni ettepaneku alusel kõnealuseid tasakaalustavaid tollimakse oma rakendusmäärusega (EL) nr 461/2013, millega pärast määruse (EÜ) nr 597/2009 artikli 18 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse Indiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (ELT 2013, L 137, lk 1). Nimelt märkis ta, et liidu tootmisharu olukord on siiski „ebakindel“, hoolimata ilmsetest positiivsetest suundumustest ja märkimisväärsetest ümberkorraldustest (põhjendus 186). Nõukogu märkis samuti, et võttes arvesse Indiast pärit subsideeritud impordi eeldatavat olulist kasvu, mis tõenäoliselt lööb liidu tootmisharu müügihinnad märkimisväärselt alla, siis meetmete aegumise korral olukord väga suure tõenäosusega halveneb ning oluline kahju kordub (põhjendus 211). Lõpuks leidis nõukogu, et kõnealustel tasakaalustavatel tollimaksudel ei olnud „ebaproportsionaalne“ mõju polüetüleentereftalaadi kasutajatele liidus (põhjendus 264). Selle põhjal hindas nõukogu, et „ei saa selgelt järeldada, et [kõnealuste] tasakaalust[avate tollimaksude] säilitamine ei ole liidu huvides“ (põhjendus 265).

17      Seevastu võttis nõukogu samal kuupäeval vastu otsuse 2013/226/EL, millega lükatakse tagasi nõukogu rakendusmääruse ettepanek, millega kehtestatakse pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes ning lõpetatakse aegumise läbivaatamise menetlus Indoneesiast ja Malaisiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes niivõrd, kuivõrd ettepanekuga kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes (ELT 2013, L 136, lk 12; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

18      Vaidlustatud otsuses otsustas nõukogu mitte uuendada kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse, vastupidi komisjoni ettepanekule (artikkel 1). Nõukogu oli nimelt seisukohal, et see, et dumpinguvastaste meetmete kaotamine tooks tõenäoliselt kaasa kahjustava dumpingu jätkamise või kordumise, „ei ole tõendatud“ (põhjendus 5), või et selle kordumine „ei ole [...] tõenäoline“ (põhjendus 17). Nõukogu leidis samuti, et meetmete kehtivusaja pikendamine ei ole kindlasti liidu huvides, kuna importijate, kasutajate ja tarbijate kulud ei ole proportsionaalsed võrreldes liidu tööstuse saadava kasuga (põhjendused 18–23). Selle põhjal lõpetas nõukogu kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude läbivaatamise menetluse ilma neid tollimakse uuendamata (artikkel 2).

19      Mis puudutab Indoneesiast ja Malaisiast pärinevat polüetüleentereftalaadi importi puudutavaid dumpinguvastaseid tollimakse (vt punkt 10 eespool), võttis nõukogu siiski arvesse komisjoni ettepanekut neid tollimakse mitte uuendada. Sellega seoses leidis nõukogu sarnaselt komisjoniga, et kui meetmed peaks kehtetuks tunnistatama, ei ole tõenäoline, et Indoneesia või Malaisia eksportivad tootjad hakkaksid dumpinguhinnaga tooteid kahjustavates kogustes uuesti liidu turule lühikese või keskpika perioodi jooksul eksportima (põhjendus 4). Selle põhjal lõpetas nõukogu samuti nendest riikidest pärit impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude läbivaatamise menetluse (artikkel 2).

 Menetlus ja poolte nõuded

20      Committee of Polyethylene Terephthalate (PET) Manufacturers in Europe (CPME) on ELi polüetüleentereftalaadi tootjate ühendus. Cepsa Química, SA, Equipolymers Srl, Indorama Ventures Poland sp. z o.o., Lotte Chemical UK Ltd, M & G Polimeri Italia SpA, Novapet, SA, Ottana Polimeri Srl, UAB Indorama Polymers Europe, UAB Neo Group ja UAB Orion Global pet on polüetüleentereftalaadi tootjad liidus.

21      Üldkohtu kantseleisse 14. augustil 2013 saabunud avaldusega palusid kõik eespool punktis 20 mainitud üksused sisuliselt ELTL artikli 263 alusel vaidlustatud otsuse osalist tühistamist ja esitasid ELTL artikli 268 alusel nõude sellise kahju hüvitamiseks, mis neile tekkis selle otsuse õigusvastase vastuvõtmise tagajärjel.

22      Komisjon esitas 17. oktoobril 2013 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks, et toetada hagejate nõudeid vaidlustatud otsuse osaliseks tühistamiseks. Üldkohtu esimese koja president andis 27. novembri 2013. aasta määrusega menetlusse astumise loa.

23      Üldkohtu kantseleisse 20. detsembril 2013 saabunud avaldusega taotlesid teatud liidu polüetüleentereftalaadi kasutajad Caiba, SA, Coca‑Cola Enterprises Belgium (CCEB), Danone, Nestlé Waters Management & Technology, Pepsico International Ltd ja Refresco Gerber BV, ja seda tööstusharu esindav ühendus European Federation of Bottled Waters (EFBW) (edaspidi „eraõiguslikud menetlusse astujad“) luba nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.

24      20. veebruaril 2014 esitasid hagejad vastuväited selle menetlusse astumise taotluse kohta. Täiendavalt esitasid hagejad Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 116 artikli 2 alusel taotluse, et juhul kui eraõiguslikud menetlusse astujad peaksid saama loa menetlusse astuda, välistataks konfidentsiaalse laadi tõttu neile menetlusse astujatele edastatavatest dokumentidest kõik argumendid ja lisad nendes menetlusdokumentides, mis puudutavad hagejate kahju hüvitamise nõuet. Hagejad esitasid edastamiseks asjaomaste menetlusdokumentide ja lisade mittekonfidentsiaalse versiooni.

25      Üldkohtu esimene koda rahuldas 8. juuli 2014. aasta määrusega eraõiguslike menetlusse astujate menetlusse astumise taotluse üksnes osas, milles nad toetasid nõukogu nõudeid, milles paluti jätta rahuldamata hagejate tühistamisnõue, mitte aga osas, mis puudutas nõudeid hagejate hüvitamisnõude rahuldamata jätmiseks. Eraõiguslike menetlusse astujatele edastati üksnes menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalne versioon, mille hagejad olid edastanud. Eraõiguslikud menetlusse astujad ei esitanud vastuväiteid konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse kohta.

26      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (esimene koda) alustada menetluse suulist osa ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 89 pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled vastasid neile määratud tähtaja jooksul. Täpsemalt küsis Üldkohus poolte seisukohta selle kohta, kas vaidlustatud otsus vastas kohustustele, mis lasuvad nõukogul ELTL artikli 296 alusel.

27      Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 28. juuni 2016. aasta kohtuistungil.

28      Kohtuistungil märkisid hagejad, et nad soovivad ajakohastada ELTL artikli 268 alusel esitatud kahju hüvitise nõuet. Selle taotluse järel palus Üldkohus hagejatel oma nõue ajakohastada. Nõukogu esitas seisukohad selle ajakohastamise kohta ette nähtud tähtaja jooksul.

29      Menetluse suuline osa lõpetati 18. novembril 2016.

30      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles dumpinguvastased tollimaksud jäeti uuendamata;

–        kohustada nõukogu hüvitama tekkinud kahju;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult;

–        mõista eraõiguslikelt menetlusse astujatelt välja kohtukulud, mis tekkisid nende menetlusse astumise tõttu.

31      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta tühistamisnõue rahuldamata, kuna see on põhjendamata;

–        jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata, kuna see on põhjendamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

32      Komisjon palub Üldkohtul:

–        tunnistada tühistamisnõue tervikuna vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

33      Eraõiguslikud menetlusse astujad paluvad Üldkohtul:

–        jätta tühistamisnõue rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

1.     Tühistamisnõue

34      Hagejad esitavad oma tühistamisnõude põhjenduseks kolm väidet. Esimene ja kolmas väide heidavad ette seda, et nõukogu ei avaldanud neile asjaolusid ega kaalutlusi, mis viisid vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, ega andnud neile aega esitada oma märkusi nende kaalutluste kohta. Nende sõnul kujutab selline tegemata jätmine endast algmääruse artikli 20 lõigete 4 ja 5 rikkumist ja hagejate kaitseõiguste rikkumist (esimene väide) ning hoolsuse ja hea halduse põhimõtete rikkumist (kolmas väide). Teises väites heidavad nad ette ilmset kaalutlusviga ning algmääruse artikli 11 lõike 2 ja artikli 21 lõike 1 rikkumist.

35      Üldkohus hindab esmalt hagejate esitatud teist väidet.

 Teine väide, et on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja artikli 21 lõiget 1

36      Hagejad, keda toetab komisjon, väidavad, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 17 ja 23 tehtud nõukogu järeldused, mille kohaselt oli esiteks vähetõenäoline, et meetmete aegumine tooks kaasa olulise kahju kordumise, ja teiseks, et kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude pikendamine ei olnud kindlasti liidu huvides, kujutavad endast ilmset hindamisviga ja rikuvad algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja artikli 21 lõiget 1.

37      Nimelt tuginevad need järeldused kaalutlustele, mis kajastavad komisjoni uurimise käigus tõendatud asjaolude osalist ja moonutatud valikut ning muid põhjendamata või koguni ilmselt ekslikke väiteid. Teatud väited on pealegi tõendamata ja vastuolulised. Vaidlustatud otsuses jõuti järeldustele, mis on vastuolus komisjoni järeldustega ja rakendusmääruses nr 461/2013 esitatud nõukogu enda järeldustega.

38      Nõukogu, keda toetasid eraõiguslikud menetlusse astujad, lükkab tagasi komisjoni argumendid väites, et oma ulatusliku kaalutlusõiguse kohaselt võis ta eelistada üht asjaolu teisele, või koguni tõdeda, et teatav asjaolu ei olnud asjassepuutuv. Kuna läbivaatamise raames toimuv tulevikku suunatud analüüs on laadilt kompleksne, siis võis nii komisjon kui ka ta ise täiesti õiguspäraselt jõuda erinevatele järeldustele, ilma et üks neist teeks ilmset hindamisviga. Mis puudutab väidetavat vastuolu vaidlustatud otsuse ja rakendusmääruse nr 461/2013 vahel, siis märgib nõukogu, et tegu oli erinevate menetlustega, milles võidi faktiliste asjaolude kohta anda erinevaid hinnanguid. Lõpuks ei ole ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 17 ja 23 esitatud järeldustes teinud ilmset viga.

39      Enne, kui hinnata üksikasjalikult poolte argumente algmääruse artikli 11 lõike 2 ja artikli 21 lõike 1 rikkumise kohta, tuleb vastuseks poolte teatud argumentidele kindlaks määrata, mis laadi hindamise pidi nõukogu algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel läbi viima ja mis ulatusega kontrolli saab Üldkohus vaidlustatud otsuse üle teostada.

 Analüüs, mida nõukogu pidi algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel läbi viima, ja Üldkohtu poolt vaidlustatud otsuse üle teostatava kontrolli ulatus

40      Eraõiguslikud menetlusse astujad märgivad, et vastavalt algmääruse artikli 11 lõike 2 esimesele lõigule aeguvad meetmed põhimõtteliselt kehtestatud tähtaja lõppedes, „kui […] ei otsustata“, et nende kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Niisiis leiavad nad, et meetmete aegumiseks ei ole vaja positiivset tõendit, et kahjustava dumpingu jätkumine või kordumine on vähetõenäoline või ebatõenäoline, vaid piisab järeldusest, et vastupidist ei ole tõendatud; see ei ole aga nii keeruline.

41      Eraõiguslikud menetlusse astujad tunnistavad, et nõukogu esitas vaidlustatud otsuses oma järeldused kohati „rohkem rõhutatult“, kinnitades, et meetme lõpetamise korral olulise kahju kordumist „tõenäoliselt ei juhtuks“. Nende arvates ei muuda need kinnitused aga läbiviidava hindamise laadi. Selles olukorras paluvad nad Üldkohtul võtta arvesse selle hindamise laadi, kui ta hindab hagejate etteheiteid selle kohta, kuidas nõukogu kohaldas algmääruse artikli 11 lõiget 2.

42      Eraõiguslikud menetlusse astujad märgivad samuti, et nõukogu viis vaidlustatud otsuses läbi nõuetekohase hindamise, kui ta kinnitas esiteks, et „ei ole tõendatud, et India, Taiwani ja Tai vastu suunatud dumpinguvastaste meetmete kaotamine tooks tõenäoliselt kaasa kahjustava dumpingu jätkamise või uuesti alustamise“ (põhjendus 5); teiseks, et „ei ole tõendatud, et [Indiast, Taiwanist ja Taist] pärit impordi kahjustav dumping meetmete aegumise korral korduks“ (põhjendus 12), ja kolmandaks, et „ei ole esitatud veenvaid tõendeid mitmete asjaolude kohta, mis näivad olevat asjakohased, et anda hinnang sellele, kas tollimaksude kaotamine tooks kaasa kahjustava dumpingu jätkamise“ (põhjendus 15).

43      Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates täpsustas nõukogu, et kui ta võttis vaidlustatud otsuse vastu algmääruse artikli 9 lõike 4 alusel, pärast määruse artikli 11 lõike 2 järgset läbivaatamist, pidi ta analüüsima, „kas on tõendatud“, et varem tuvastatud faktide põhjal oli tõenäoline, et kahjustav dumping jätkub või kordub tulevikus. Käesolevas asjas märgib nõukogu siiski, et tema hinnangul need faktid, nagu komisjon oli neid tõendanud, ei näidanud kahjustava dumpingu jätkumise või kordumise tõenäosust.

44      Kohtuistungil lisas nõukogu, et ta pidi üksnes komisjoni ettepanekuga nõustuma või selle tagasi lükkama ja oma otsust põhjendama. Ta tunnistas ühtlasi, et vaidlustatud otsuses oli ta läinud kaugemale algmääruse artikli 11 lõikes 2 nõutud analüüsist, kui ta järeldas aeg-ajalt positiivselt, et kahju kordumine oli ebatõenäoline. Siiski märkis nõukogu, et teatud faktilised asjaolud, mida ta oli vaidlustatud otsuses tuvastanud selle järelduse põhjendamiseks, tõendasid tingimata, et komisjon ei olnud tõendanud kahju tõenäosust.

45      Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates täpsustas komisjon, et põhimõtteliselt lõpetavad liidu institutsioonid meetmete aegumise korral läbivaatamise menetluse ilma olemasolevaid meetmeid säilitamata siis, kui nad leiavad, et ei ole piisavaid tõendeid tõendamaks tõenäosust, et dumping ja kahju jätkuvad ja korduvad. Siiski märkis komisjon, et algmääruse artikli 11 lõige 2 ei takistanud liidu institutsioonidel kohaldamast rangemat meetodit, nagu käesolevas asjas, tuginedes sõnaselgele järeldusele, et sisulisest vaatepunktist ei saa olemasolevate meetmete kehtetuks tunnistamine kaasa tuua dumpingu ja kahju kordumist. Ta leiab, et kui olukord on selline, siis on liidu kohtutel õigus kontrollida, kas faktid toetavad sellist järeldust. Komisjon viitas sellega seoses 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsusele ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel (C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punktid 74 ja 75).

46      Kui hagejatelt kohtuistungil selle kohta küsiti, siis toetasid nad komisjoni argumente.

47      Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses nõukogu mitte üksnes ei lükanud osaliselt tagasi komisjoni ettepanekut (artikkel 1), vaid ka ise lõpetas komisjoni algatatud läbivaatamise menetluse (artikkel 2). Selles olukorras oli nõukogul kohustus järgida algmääruses sellise lõpetamise tarvis kehtestatud tingimusi.

48      Algmääruse artikli 11 lõike 2 esimese lõigu kohaselt lõpeb lõpliku dumpinguvastase meetme kehtivus viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, „kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine“.

49      Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et pelgalt tõenäosusest, et kahju jätkub või kordub, ei piisa meetme kehtimajätmise põhjendamiseks, vaid nõutav on ka, et kahju jätkumise või kordumise tõenäosus oleks tuvastatud (kohtuotsus, 20.6.2001, Euroalliages vs. komisjon, T‑188/99, EU:T:2001:166, punkt 42). Lisaks on nõutav, et see tõenäosus oleks pädevate asutuste uurimise põhjal tegelikult tuvastatud (kohtuotsus, 20.6.2001, Euroalliages vs. komisjon, T‑188/99, EU:T:2001:166, punkt 57).

50      Sellest tuleneb, et algmääruse artikli 11 lõike 2 esimese lõigu alusel meetmed aeguvad, kui ei ole tõendatud, et nende kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Selle sätte kohaselt ei pea liidu ametiasutused lõpliku dumpinguvastase meetme säilitamata jätmiseks seega tõendama, et dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine on ebatõenäoline, vaid nad võivad piirduda järeldusega, et sellist tõenäosust ei ole tõendatud.

51      Algmääruse artikli 11 lõike 2 esimene lõik erineb selle määruse artikli 6 lõikest 1, mida analüüsiti 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel (C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209), mida komisjon tsiteeris. Nimetatud kohtuasjas kasutas nõukogu nimelt algmääruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud erakorralist võimalust võtta arvesse mitte üksnes uurimisperioodiga seotud teavet, vaid teatud olukordades ka sellele perioodile järgnevat perioodi puudutavat teavet. Euroopa Kohus leidis, et selles olukorras ei saa sellise teabe kasutamine jääda liidu kohtu kontrolli alt välja. Algmääruse artikli 11 lõike 2 esimene lõik näeb ette vaid ühte tüüpi uurimise, et määrata kindlaks meetmete säilitamise vajadus, kusjuures selle uurimise eesmärk on kindlaks määrata, kas dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise tõenäosus on tõendatud.

52      Käesolevas asjas järeldas nõukogu vaidlustatud otsuses nii seda, et „ei ole tõendatud“, et kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude aegumine toob kaasa olulise kahju kordumise (põhjendus 5), kui ka seda, et selline kordumine „ei ole […] tõenäoline“ (põhjendus 17). Nõukogu nende kahe järelduse aluseks on samad põhjendused, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 8–17.

53      Nagu nõukogu rõhutas, tuleb algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel hinnata, kas kaalutlused, millele ta vaidlustatud otsuses tugines, võimaldavad ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude aegumine võib tõenäoliselt kaasa tuua kahju kordumise.

54      Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ja eelkõige kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad uurima (kohtuotsused, 27.9.2007, Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punkt 40, ja 11.2.2010, Hoesch Metals and Alloys, C‑373/08, EU:C:2010:68, punkt 61).

55      Selles kontekstis tuleb märkida, et dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise tõenäosuse uurimine eeldab keeruliste majandushinnangute andmist ning kohtulik kontroll antud hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta kohtuotsused, 20.6.2001, Euroalliages vs. komisjon, T‑188/99, EU:T:2001:166, punktid 45 ja 46, ning 8.5.2012, Dow Chemical vs. nõukogu, T‑158/10, EU:T:2012:218, punkt 21).

56      Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et Üldkohtu teostatud kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on tuginenud, ei kujuta endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võisid olla institutsioonide tehtud järelduste aluseks (vt selle kohta kohtuotsus, 16.2.2012, nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 68).

57      Lõpuks täpsustas Euroopa Kohus, et liidu kohus peab kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada institutsioonide järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt selle kohta kohtuotsus, 7.4.2016, ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punkt 36).

58      Nende põhimõtete alusel tuleb käesolevas asjas hinnata nõukogu poolt vaidlustatud otsuses tehtud analüüsi seoses algmääruse artikli 11 lõike 2 ja artikli 21 lõike 1 kohaldamisega.

 Algmääruse artikli 11 lõike 2 tähenduses kahju kordumise tõenäosuse hindamine

59      Aegumise tõttu läbivaatamise menetluse raames meetme kehtima jätmine sõltub selle lõppemise tagajärgedele antud hinnangust, seega prognoosist, mis rajaneb oletustel selle kohta, milliseks asjaomane turuolukord edaspidi kujuneb (kohtuotsus, 20.6.2001, Euroalliages vs. komisjon, T‑188/99, EU:T:2001:166, punkt 42).

60      Käesolevas asjas tuvastas nõukogu esmalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 7, et „ELi tööstus [ei kanna] praegu olulist kahju“.

61      Mis puudutab olulise kahju kordumist juhul, kui dumpinguvastased meetmed aeguvad, siis leidis nõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 5–17, et see ei ole tõendatud või et see on vähetõenäoline.

62      Nõukogu tugines oma hinnangus järgmisele seitsmele järeldusele.

63      Esiteks tõi nõukogu välja positiivsed majandusnäitajad (põhjendused 8 ja 9), eelkõige hinnatõus (põhjendus 8) ja eriti impordihinnad (põhjendus 9 lõpus, põhjendused 10 ja 12). Nõukogu märkis, et „[s]uundumused näitavad, et turul toimuvaid arenguid ei saa pidada ajutiseks“ (põhjendus 8 lõpus).

64      Teiseks rõhutas nõukogu, et asjaomastest riikidest pärinev import ei ole viimastel aastatel märkimisväärne (põhjendus 10), ning et Taiwanist ja Taist pärineva impordi turuosa on „nullilähedane“, mis tähendas, et „dumpinguga seotud nõuete usaldusväärsuse puhul [on] vea ülemmäär tõenäoliselt suur“ (põhjendus 11).

65      Kolmandaks märkis nõukogu, et „esitatud andmete“ kohaselt olid meetmed turuosa seisukohalt kasulikumad kolmandate riikide tootjatele kui liidu tootjatele (põhjendus 10 lõpus).

66      Neljandaks tõi nõukogu esile, et Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi puhul ei esinenud asjaomasel perioodil hinna allalöömist (põhjendus 12).

67      Viiendaks märkis nõukogu, et vaatamata impordi võimalikule suurenemisele pärast kõnealuste meetmete kehtivuse lõppemist, „ei oleks impordi suurenemine märkimisväärne“ (põhjendus 14 lõpus). Täpsemalt, nõukogu „ei ole [...] veendunud“, et India, Taiwani ja Tai „teatav liigne tootmisvõimsus“ suunataks liitu (põhjendus 13). Enamikul peamistel turgudel maailma mastaabis on nõudlus suurenemas (põhjendused 6 ja 13). Liidu hinnatase hakkab teiste riikidega võrreldes normaliseeruma (langeb) (põhjendus 14). Teatud teavet või tõendeid, mis näivad selle analüüsi tarvis olulised olevat, ei ole esitatud (põhjendused 14 ja 15).

68      Kuuendaks leidis nõukogu, et kõnealuste tasakaalustavate tollimaksude ja dumpinguvastaste meetmete säilitamine Hiina ja teiste riikide suhtes pakub „jätkuvalt liidu tootmisharule mõningast kaitset“ (põhjendus 16).

69      Seitsmendaks oli nõukogu arvamusel, et „[s]elle turu varasem kaubandusstruktuur lubab eeldada, et mis tahes Indiast, Taist ja Taiwanist pärit ekspordi kasv võib osaliselt või täielikult kõrvale tõrjuda pigem kolmanda riigi importtooted kui ELi tooted“ (põhjendus 16 lõpus).

70      Nii nagu eespool punktis 53 on märgitud, tuleb poolte argumentide põhjal hinnata, kas need järeldused võimaldasid nõukogul ilmset hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude aegumine võib tõenäoliselt kaasa tuua kahju kordumise.

71      Kuna liidu kohus võib või koguni peab ELTL artikli 263 tähenduses menetlusnormide rikkumiseks loetavat põhjenduste puudumist või ebapiisavust omal algatusel tõstatama pärast poolte ärakuulamist (vt selle kohta kohtuotsus, 2.12.2009, komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punktid 54 ja 57), tuleb samuti hinnata seda, kas nõukogu järgis ELTL artikliga 296 talle pandud kohustusi. Sellega seoses tuleb märkida, et pooled võtsid seisukoha küsimuses, kas nõukogu järgis tal lasuvat kohustust põhjendada vaidlustatud otsust, ja nad tegid seda Üldkohtu taotlusel seoses määratud menetlust korraldavate meetmetega (vt punkt 26 eespool).

–       Positiivsed majandusnäitajad, eelkõige polüetüleentereftalaadi hindade tõus

72      Vaidlustatud otsuse põhjendusest 8 ilmneb, et „[n]õukogu uuris […], kas meetmete lõpetamise lubamise korral oleks tõenäoline olulise kahju kordumine“, ja et „[n]õukogu hinnangul seda tõenäoliselt ei juhtuks“. Nõukogu sõnul on „[m]eetmete aegumise läbivaatamise perioodil […] tootlikkus suurenenud“. Pealegi hõlmab „ELi tööstus [...] praegu üle 70% ELi turust ning hinnad, tulusus, investeeringutasuvus ja rahavoogude näitajad on märkimisväärselt paranemas“, ja „[s]uundumused näitavad, et turul toimuvaid arenguid ei saa pidada ajutiseks“.

73      Mis puudutab täpsemalt impordihindasid, siis lisas nõukogu, et „impordihinnad [on] viimaste aastate jooksul märkimisväärselt tõusnud ning seetõttu on hinnasurve vähenemas“ (põhjendus 9). Nõukogu täpsustas, et Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi hinnad on „ELis müüdavate kaupade ja muu impordi hindadega vastavuses“ (põhjendus 10). Lisaks märkis nõukogu, et „[i]mpordihinnad on suuresti tõusnud“, ja et „[a]sjaomasel perioodil tõusid Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi hinnad vastavalt 29%, 27% ja 32%“ (põhjendus 12).

74      Hagejad, keda toetab komisjon, väidavad, et nõukogu viitas valikuliselt liidu tööstusharu teatud majandusnäitajate positiivsetele arengutele, aga jättis tähelepanuta negatiivsed arengud ja tema enda poolt rakendusmääruses nr 461/2013 tuvastatud asjaolu, et positiivsed arengud olid piiratud kestusega. Komisjoni sõnul näitab see vastuolu seda, et nõukogu tegi ilmse vea, jättes selles keskses punktis esitamata selge ja ühemõttelise selgituse.

75      Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 9, 10 ja 12 esitatud kinnitusi impordihindade tõusu kohta läbivaatamise perioodil, siis näitavad need hagejate sõnul üksnes ülemaailmsel tasandil ootamatult ja ajutiselt esinenud turuarengut, mis toimus puuvilla hinna järsu tõusu tõttu, nagu nõukogu seda ka ise tunnistas rakendusmääruses nr 461/2013. Igal juhul on asjakohane küsida, milline on hindade tõenäoline liikumine meetmete aegumise korral. Vaidlustatud otsus aga vaikib selles punktis ja jätab arvestamata komisjoni hinnangu sellele teemale.

76      Nõukogu, keda toetavad eraõiguslikud menetlusse astujad, väidab, et ta võttis arvesse faktilisi asjaolusid nii, nagu komisjon oli need esitanud, ja et ta hindas seejärel neid kõiki. Nõukogu sõnul ei võrdu faktiliste asjaolude hindamine nende tuvastamisega. Ta tuletab samuti meelde, et hinnang on tingimata meelevaldne ja et see õigustab institutsioonidele antud ulatuslikku kaalutlusõigust.

77      Mis puudutab esiteks vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 esile tõstetud turu positiivset arengut, siis tuleb märkida, et komisjon oli tõepoolest oma ettepaneku põhjenduses 186 tuvastanud, et „suurem osa asjaomaseid mikromajanduslikke näitajaid on näidanud paranemismärke“. Seega „[k]asumlikkus, investeeringute tasuvus ja rahavood kasvasid märgatavalt, eelkõige 2010. aastal ja läbivaatamisega seotud uurimisperioodil“, st 1. jaanuari ja 31. detsembri 2011. aasta vahele jääval ajal.

78      Siiski märkis komisjoni samuti oma ettepaneku punktis 186, et investeeringud „kuivasid 2009. aastal kokku ega ole sellest ajast saadik suurenenud“. Lisaks on komisjoni ettepanku põhjenduses 185 märgitud, et “[m]akromajanduslike andmete analüüs näitas, et vaatlusalusel perioodil, st 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2011, vähenes liidu tootmisharu toodang ja müügimaht“. Lisaks ei ole „[l]iidu tootmisharu turuosa […] pärast esialgset vähenemist 2009. aastal täielikult taastunud ning vaatlusalusel perioodil kahanes see kokku kolm protsendipunkti (77%‑ni läbivaatamisega seotud uurimisperioodil)“. Lõpuks vähenesid „[t]ööhõive ja tootmisvõimsus […] käimasoleva ümberkorraldamise tagajärjel ning seda tuleks vaadelda tootmisvõimsuse rakendamise ja tootlikkuse kasvu kontekstis“.

79      Vastab tõele, et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus komisjoni esitatud majandusandmete hindamisel. Selle õiguse raames oleks ta võinud näiteks vaidlustada teatud komisjoni poolt arvesse võetud tegurite asjassepuutuvust või seada positiivsed ja negatiivsed huvid tasakaalu erinevalt, kui komisjon oli oma ettepanekus teinud. Siiski ei maininud nõukogu vaidlustatud otsuses komisjoni poolt esile tõstetud negatiivseid majandusnäitajaid ega ammugi vaidlustanud nende asjassepuutuvust. ELi tööstusharu investeeringute, tootmise ja müügi maht ning turuosade kadumise suundumus kujutavad endast aga asjassepuutuvaid tegureid, et hinnata turu arengut tulevikku suunatud analüüsi raames, mida nõukogu pidi läbi viima. Kusjuures nõukogu võttis neid asjaolusid arvesse rakendusmääruses nr 461/2013, millega kehtestatakse Indiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks.

80      Selles olukorras kinnitavad hagejad põhjendatult, et nõukogu ei võtnud vaidlustatud otsuses arvesse kõiki tema analüüsi tarvis asjassepuutuvaid andmeid, ja et nii toimides on ta teinud ilmse hindamisvea.

81      Mis puudutab teiseks turu positiivse arengu püsivat laadi, siis tuleb märkida, et komisjon kinnitas oma ettepaneku põhjenduses 187, et „[p]aranemine oli suhteliselt hiljutine ja tugines teatud ulatuses turu arengutel, mis leidsid aset ootamatult ja ajutiselt 2010. aasta lõpus ja 2011. aasta alguses [puuvilla hinna järsu tõusu tõttu]“. Ta märkis, et „[s]eda tundub toetavat ka kättesaadav teave liidu tootmisharu marginaali arengu kohta 2012. aastal […], mis näitab langust, võrreldes läbivaatamisega seotud uurimisperioodiga“.

82      Sellega seoses piirdus nõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 kinnitusega, et „[s]uundumused näitavad, et turul toimuvaid [positiivseid] arenguid ei saa pidada ajutiseks“.

83      See kinnitus ei ole aga piisavalt põhjendatud.

84      Kostja vastuses märkis nõukogu, et ainus hagejate väidetud positiivne ajutine tegur oli hind. Eraõiguslikud menetlusse astujad lisavad, et kesksed näitajad (müügi tulusus, investeeringute tasuvuse areng) näitavad positiivseid arenguid enne puuvilla hinna järsku tõusu.

85      Siiski ei ole neid asjaolusid vaidlustatud otsuses esitatud. Ei nõukogu ega eraõiguslikud menetlusse astujad ei saa korvata vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumist, esitades selgitusi Üldkohtu ees (vt selles tähenduses kohtuotsus, 15.6.2005, Corsica Ferries France vs. komisjon, T‑349/03, EU:T:2005:221, punkt 287 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      Mis puudutab kolmandaks hindade tõusu, siis märkis komisjon oma ettepanekus järgmist:

„(155) Analüüsi sissejuhatuseks tuleb täpsustada, et olukorda liidu turul, eeskätt samasuguse toote hindu ja müügimahte, mõjutasid teatavad 2010. aasta lõpus ja 2011. aasta alguses toimunud üleilmsed majandussündmused. Sel ajavahemikul vähenesid puuvillatarned, mille tagajärjel kasvas Aasia turul nõudlus polüesterkiu järele. Polüetüleentereftalaat ja polüesterkiud sõltuvad suurel määral samast eelnevalt turult saadavast toorainest – puhtast tereftaalhappest. Kasvanud nõudlus polüesterkiu järele tõi kaasa puhta tereftaalhappe ebapiisava tarnimise, mis lõi polüetüleentereftalaadi hinnad üles. Kuna Aasiast pärit puhtast tereftaalhappest sõltuvad ka polüetüleentereftalaadi tootjad Lähis‑Idas, vähenes selle tulemusel järsult polüetüleentereftalaadi import liitu. Samal ajal tuginesid peamised puhta tereftaalhappe tarnijad liidus vääramatule jõule, millega kaasnesid täiendavad piirangud polüetüleentereftalaadi omamaisele tootmisele.

[…]

(181) Sellega seoses tuleb tähele panna, et liidu tootmisharu suutis saada kasu polüetüleentereftalaadi hindade kasvust 2011. aasta lõpus ja 2012. aasta alguses, sest ta oli kinnitanud puhta tereftaalhappe hinna enne kirjeldatud turusündmuste toimumist. Tuginedes asjaosaliste esitatud statistilistele allikatele, milles käsitletakse pärast läbivaatamisega seotud uurimisperioodi toimunud arengut, vähenesid 2012. aastal oluliselt polüetüleentereftalaadi tootjate kasumimarginaalid. See kinnitab, et 2011. aastal (läbivaatamisega seotud uurimisperiood) avaldasid tulususele tõepoolest suurt mõju ootamatud ja erakordsed ülemaailmsed majandussündmused (põhjendus 153), mis tõenäoliselt ei kordu ning mida ei saa käsitada püsivatena või liidu tootmisharu olukorda esindavatena.“

87      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 8, 9, 10 ja 12 viitab nõukogu polüetüleentereftalaadi hindade tõusule nii ELi tootjate poolt kui ka Indiast, Taiwanist ja Taist seda toodet importijate poolt, kuid ei maini puuvilla hinna järsku tõusu ega ammugi ei vaidlusta selle teguri asjakohasust. Siiski on nõukogu seda asjaolu maininud ja arvesse võtnud määruses nr 461/2013, mis kinnitab nimetatud asjaolu asjakohasust. Niisiis ei ole nõukogu vaidlustatud otsuses uuesti hinnanud kõiki asjakohaseid andmeid oma tulevikku suunatud analüüsi raames. Sel viisil toimides on ta teinud ilmse hindamisvea.

88      Kostja vastuses selgitab nõukogu, et komisjoni uurimisest selgub, et polüetüleentereftalaadi hindade tõus ei olnud tingimata ajutine. Nimelt on komisjoni esitatud andmete kohaselt see hinnatõus alguse saanud enne puuvilla hindade järsku tõusu, mis algas alles 2010. aasta lõpus. Nõukogu lisab vasturepliigis, et komisjoni ettepanekus tehtud järeldus, et ELi tööstuse tulususe tase oli langenud pärast läbivaatamise perioodi, ei andnud mingit teavet selle kohta, kui suur see langus oli, ega võimaldanud teada, kas see langus nullis ära hinnatõusu, mida nõukogu oli tuvastanud enne puuvilla hinna järsku tõusu.

89      Tuleb märkida, et neid selgitusi ei olnud vaidlustatud otsuses esitatud ja seega ei saa neid selle otsuse põhjendatuse analüüsis arvesse võtta.

90      Eelnevast tuleneb, et nõukogu on teinud ilmseid hindamisvigu ning ei ole õiguslikult piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsust, kui ta tugines teatud positiivsetele majandusnäitajatele, eelkõige hinnatõusule, jättes mainimata teatud negatiivsed tegurid, mis on analüüsi jaoks asjakohased.

–       Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi väike maht uurimisperioodil

91      Nõukogu kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 10, et „[a]sjaomastest riikidest pärit import ei ole märkimisväärne võrreldes nende osaga ELi turul (uurimisperioodil väiksem kui 4%) ning võrreldes teistest riikidest pärit impordi ja ELi tootjate müügiga“. Nõukogu lisas vaidlustatud otsuse põhjenduses 11, et „[n]ii Taiwani kui ka Tai turuosa on nullilähedane“, ja et „[a]rvestades, et kaubakogused on väikesed, on dumpinguga seotud nõuete usaldusväärsuse puhul vea ülemmäär tõenäoliselt suur“.

92      Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 10, siis väidavad hagejad, et nõukogu jättis oma analüüsis arvestamata Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi olulise kasvu, mis näitab, et nõukogu oli faktide osas valikuline, esitades moonutatud pildi olukorrast ja jõudes nii toimides põhjendamata järeldusteni.

93      Nõukogu märgib kostja vastuses, et tal oli õigus kaaluda ja hinnata fakte, kui ta võttis vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 arvesse impordimahtu.

94      Sellega seoses tuleb tõdeda, et komisjon oli oma ettepanekus hinnanud mitte üksnes impordimahtu kõnealusel perioodil, vaid ka kõnealuse impordi suundumust (tõusev või langev) sel perioodil (komisjoni ettepanek, põhjendused 50, 92 ja 114), mis on oluline näitaja tulevikku suunatud analüüsis, mis käesolevas asjas tuleb läbi viia. Selles olukorras oleks nõukogu pidanud samuti hindama seda tegurit, kui ta mainis vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 impordimahtu.

95      Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 11, siis väidavad hagejad, et nõukogu üritab kinnitusega kahtluse alla seada komisjoni analüüsi, mille kohaselt Tai ja Taiwani puhul esines tõenäosus, et kahjustav dumping jätkub, esitamata ühtegi fakti või argumenti selle põhjenduseks. Lisaks ei ole selles põhjenduses esitatud kinnitus asjakohane, kuna see ei võta arvese hindade tõenäolist arengut pärast uurimisperioodi juhul, kui meetmed kaotatakse, ehkki see on asjakohane küsimus.

96      Nõukogu täpsustab kostja vastuses, et esmalt tuvastas ta oma analüüsi raames, et Taist ja Taiwanist pärit impordi maht oli vähenenud, mis ei võimaldanud aga esile tõsta selgeid suundumusi. Seejärel tuvastas ta, et dumpingu arvutus ei põhinenud kontrollitud normaalväärtuse ja nende riikide tootjate ekspordihindade hindamisel, vaid ELi tööstusharu poolt kaebuse raames esitatud väidetel. Nende kahe teguri koostoime ajendas teda kahtlema selles, kui usaldusväärsed on väited tulevase kahjustava dumpingu riski kohta. Lõpuks kujutavad komisjoni ettepaneku põhjendustes 105 ja 191 esitatud kinnitused, mille kohaselt ei ole tõendeid, et tulevikus dumping väheneks või kaoks, endast hinnangut, mitte aga tõendatud fakti.

97      Eraõiguslikud menetlusse astujad lisavad, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 esitatud kinnitus, mille kohaselt „on dumpinguga seotud nõuete usaldusväärsuse puhul vea ülemmäär tõenäoliselt suur“, tugineb samuti kahele järeldusele, mis on esitatud komisjoni ettepanekus, see tähendab esiteks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi hinna tõusmine, ja teiseks asjaolu, et need hinnad ei põhjusta ELi hindade langemist.

98      Sellega seoses tuleb märkida, et nii nõukogu kui ka eraõiguslikud menetlusse astujad esitavad Üldkohtus selgitusi, mida ei ole esitatud vaidlustatud otsuses. Nimelt piirdus nõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 sellega, et ta märkis, et Taist ja Taiwanist pärit impordi kogused olid nii väiksed, et „dumpinguga seotud nõuete usaldusväärsuse puhul [on] vea ülemmäär tõenäoliselt suur“.

99      Meetmete aegumise läbivaatamise menetluse raames ei ole aga tegu „dumpinguga seotud nõuete“ uurimisega, vaid selle kontrolliga, kas meetmete aegumine võib kaasa tuua dumpingu jätkumise või kordumise. Niisiis ei olnud nõukogu järeldus analüüsi tarvis asjakohane.

100    Kui vaidlustatud otsuse põhjendust 11 tuleks mõista nii, et sellega soovitakse kahtluse alla seada komisjoni ettepanekus esitatud järeldust, et Tai ja Taiwani dumping jätkuks, kui kõnealused dumpinguvastased meetmed aeguksid, siis tuleb märkida, et nõukogu kinnitus ei ole lõplik ega ka tõenditega kinnitatud. Nimelt ei seadnud nõukogu vaidlustatud otsuses kahtluse alla ei komisjoni arvutust dumpingumarginaali kohta ega komisjoni järeldust, et meetmete aegumisega võib dumping tõenäoliselt jätkuda.

101    Sellest tuleneb, et nõukogu järeldustes uurimisperioodil Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi kogusest, mis ei ole märkimisväärne, on tehtud ilmsed hindamisvead.

–       Turuosa seisukohalt meetmetest tegelikult kasu saavad isikud

102    Nõukogu kinnitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 10, et „kõnealused meetmed [on] olnud esitatud andmete kohaselt turuosa seisukohalt kasulikumad kolmandate riikide tootjatele kui liidu tootmisharule“.

103    Kuna komisjon ei näita, millistele andmetele ta tugineb, siis ei saa Üldkohus kontrollida sellise kinnituse sisulist põhjendatust ning vaidlustatud otsust on nimetatud küsimuses puudulikult põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 6.9.2006, Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

–       Käsitletud perioodil hinna allalöömise puudumine

104    Nõukogu märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 12, et käsitletud perioodil „ei tuvastatud […] hinna allalöömist“ Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi puhul.

105    Sellega seoses märgib komisjon põhjendatult, et varem oli hindade allalöömise puudumist tuvastatud, ilma et vaidlustatud otsus annaks mingitki teavet olukorra arengu kohta tulevikus, kui dumpinguvastased meetmed on tühistatud. Nõukogu argument, milles ta vastas komisjoni menetlusse astuja seisukohtadele, milles märgiti, et India importijad olid tõstnud oma hindu liidus, ei lükka seda järeldust ümber.

106    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 12 esitatud nõukogu järeldus hinna allalöömise puudumise kohta ei kujuta endast seega määravat asjaolu, mis võimaldaks iseenesest tõendada, et kahju kordumise tõenäosust ei ole tõendatud.

–       Meetmete kaotamise korral ei ole Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi maht märkimisväärne

107    Vaidlustatud otsuse põhjendused 13–15 on sõnastatud järgmiselt:

„(13) Kuigi [Indias, Taiwanis ja Tais] on teatav liigne tootmisvõimsus, ei ole nõukogu veendunud, et see kasutamata võimsus suunataks ELi. Enamikul peamistel turgudel on nõudlus suurenemas.

(14)      Kuna kõnealused pikaajalised meetmed on jõus, on ELi hinnatase võrreldes teiste riikidega kõrgem kui teistel peamistel turgudel. Meetmeid kohaldamata hakkaksid hinnad teiste riikidega võrreldes normaliseeruma. Kaubanduse kaitse meetmed kolmandates riikides ei too ilmselt kaasa märkimisväärseid moonutusi ELi‑suunalises kaubanduses, kuna kõnealused riigid ei ole polüetüleentereftalaadi peamised tarbijad maailmas. Puuduvad andmed kaubanduse kaitse meetmete kehtivuse või muude asjaolude kohta sellistel teistel peamistel polüetüleentereftalaadi turgudel nagu USA ja Jaapan. Seetõttu on nõukogu arvamusel, et vaatamata impordi võimalikule suurenemisele pärast kõnealuste meetmete kehtivuse lõppemist ei oleks impordi suurenemine märkimisväärne.

(15)      Nõukogu hinnangul ei ole esitatud veenvaid tõendeid mitmete asjaolude kohta, mis näivad olevat asjakohased, et anda hinnang sellele, kas tollimaksude kaotamine tooks kaasa kahjustava dumpingu jätkamise. Need asjaolud hõlmavad järgmist:

a)      nõudluse areng kolmandates riikides: näiteks Taiwani puhul moodustab eksport kolmandatesse riikidesse ligikaudu 60% tootmisvõimsusest. See näitab, et edasine nõudluse areng nendes riikides on hinnangu seisukohalt oluline;

b)      transpordikulud ja muud tulusust mõjutavad asjaolud: kui kolmandate riikide eksporditurud on eksportijale lähemal kui ELi turg – Ida‑Aasia on märkimisväärne turg – avaldab see mõju transpordikuludele ja sellest tulenevalt eksportmüügi tulususele ning seega ka ELi turu suhtelisele atraktiivsusele.“

108    Hagejad, keda toetab komisjon, leiavad, et nõukogu on meelevaldselt jätnud kõrvale komisjoni üksikasjaliku hinnangu, milles ta järeldas, et meetmete kaotamise korral esineb impordi märgatava kasvu tõenäosus. Isegi kui ELTL artikli 296 rikkumisele ei ole ametlikult viidatud, heidetakse samuti ette nõukogu poolt vaidlustatud otsuses esitatud teatud väidete põhjendamata laadi ja kohati nende vastuolulisust.

109    Nõukogu, keda toetavad eraõiguslikud menetlusse astujad, lükkab need argumendid tagasi.

110    Tuleb tõdeda, et nõukogu järeldas vaidlustatud otsuses sisuliselt, et „vaatamata impordi võimalikule suurenemisele pärast kõnealuste meetmete kehtivuse lõppemist ei oleks impordi suurenemine märkimisväärne“ (põhjendus 14 lõpus), kuna ta „ei ole […] veendunud, et [India, Taiwani ja Tai] kasutamata võimsus suunataks ELi“ (põhjendus 13).

111    See nõukogu järeldus tugineb viiele asjaolule, mis on esitatud allpool punktides 112, 121, 122, 127 ja 130.

112    Esiteks oli nõukogu sõnul India, Taiwani ja Tai liigne tootmisvõimsus „teatav“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 13).

113    Hagejad ja komisjon rõhutavad, et see kinnitus on vastuolus komisjoni ettepanekus esitatud analüüsiga ja nõukogu enda järeldustega, mis on esitatud rakendusmääruses nr 461/2013 ning mille kohaselt esines nendes kolmes riigis ja eelkõige Indias oluline vaba tootmisvõimsus.

114    Nõukogu väidab kostja vastuses, et komisjoni analüüs tugines kaebuses esitatud teabele ning et ta ei olnud seda kohapeal Taiwanis ja Tais kontrollinud. Ta võttis seda asjaolu aga arvesse, kui ta määras kindlaks, millist tähtsust analüüsi raames sellele kahjunäitajale omistada. Nõukogu väidab, et ta võis erinevalt hinnata Taiwanist ja Taist tulevat tootmisvõimsust ja nõudlust, lähtudes argumentidest, mille teised huvitatud pooled (sealhulgas ELi polüetüleentereftalaadi kasutajad) olid esitanud uurimise ajal, ilma et sellises analüüsis oleks tehtud ilmset hindamisviga.

115    Nõukogu argumentidele vastuseks vaidlustasid hagejad ja komisjon selle, kuidas nõukogu seadis kahtluse alla komisjoni uurimise käigus tuvastatud teatud faktid, kuna need nähtusid kaebusest ning neid ei olnud kohapealt Taiwanis ja Tais kontrollitud.

116    Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu poolt Üldkohtule esitatud asjaolud ei esine vaidlustatud otsuses. Nimelt ei tugine vaidlustatud otsuse põhjenduses 13 esitatud nõukogu kinnitus, et liigne tootmisvõimsus on „teatav“, ühelegi selgitusele.

117    Vastab tõele, et ei saa nõuda, et institutsioonid täpsustaks kaalutlustes kõiki erinevaid asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (kohtuotsus, 9.1.2003, Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punkt 81).

118    Nagu rõhutavad hagejad ja komisjon, on käesolevas asjas nõukogu kinnitus, et Indias, Taiwanis ja Tais esinev liigne tootmisvõimsus on „teatav“, vastuolus komisjoni ettepanekus esitatud analüüsiga ning India osas nõukogu enda järeldusega, mis on esitatud rakendusmääruses nr 461/2013 ja mille kohaselt seda ülemäärast tootmisvõimsust „tuleb pidada märkimisväärseks“ (põhjendus 193). Selles olukorras peab nõukogu vaidlustatud otsuses esitama selgitusi, et pooled saaksid teada selle aluseks oleva arutluskäigu ja Üldkohus saaks kontrolli teostada.

119    Seega on vaidlustatud otsust puudulikult põhjendatud, ilma et Üldkohtus esitatud nõukogu selgitused seda puudust suudaksid heastada (vt selle kohta kohtuotsus, 15.6.2005, Corsica Ferries France vs. komisjon, T‑349/03, EU:T:2005:221, punkt 287 ja seal viidatud kohtupraktika).

120    Isegi kui nõukogul neid selgitusi tuleks arvesse võtta, peab igal juhul märkima, et kuna Taiwani ja Tai eksportivad tootjad keeldusid koostööd tegemast, võis komisjon vastavalt algmääruse artiklile 18 tugineda olemasolevatele faktilistele asjaoludele.

121    Teiseks märkis nõukogu, et enamikul peamistel turgudel on nõudlus suurenemas (vaidlustatud otsuse põhjendus 13), mis langeb kokku vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 esitatud väitega, et „polüetüleentereftalaadi peamised eksporditurud [on] kasvamas“ ja „üldine nõudlus PET‑kilesse pakendatud toodete järele on maailmamajanduse elavnedes tõenäoliselt üha suurenemas“. Ei hagejad ega komisjon ei vaidle nõukogu nendele väidetele vastu.

122    Kolmandaks leidis nõukogu sisuliselt, et pärast kõnealuste dumpinguvastaste meetmete lõppemist on liidu turu atraktiivsus hindade osas väiksem, kuna hindasid tuli langetada teiste riikide hindadele sarnaseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 14). Nõukogu tees tugines järeldusele, et liidu hinnatase oli kõnealuste dumpinguvastaste meetmete tõttu kõrgem kui muudel peamistel turgudel ja et ilma nende meetmeteta oli liidu hindadel tendents langeda nende riikide hindadele sarnaseks.

123    Sellega seoses tuleb märkida sarnaselt hagejate ja komisjoniga, et nõukogu tees tähendab, et Indiast, Taiwanist ja Taist pärit import võis selle mahu tõttu mõjutada liidu hindade taset. Nõukogu aga kinnitab ühtlasi vaidlustatud otsuse põhjenduses 14, et vaatamata impordi võimalikule suurenemisele pärast kõnealuste meetmete kehtivuse lõppemist, ei oleks impordi suurenemine märkimisväärne. Vaidlustatud otsuse põhjendused on selles osas seega vastuolulised. Nagu hagejad kohtuistungil rõhutasid, ei ole nõukogu kinnitus vaidlustatud otsuses, et „ELi hinnatase [on] võrreldes teiste riikidega kõrgem kui teistel peamistel turgudel“, pealegi sugugi põhjendatud.

124    Nõukogu väidab kostja vastuses, et hinnalangus dumpinguvastaste meetmete kaotamise korral, mida mainiti vaidlustatud otsuse põhjenduses 14, ei tähenda tingimata, et kahjustav dumping kordub. Nõukogu sõnul ei lähtunud surve liidu hindadele tingimata Indiast, Taiwanist ja Taist. Seda hinnangut kinnitas asjaolu, see import moodustas vähem kui 4% liidu turust, samas kui kolmandatest riikidest pärit import, mille suhtes dumpinguvastaseid meetmeid ei kohaldatud ja mis toimus madalamate hindadega, moodustas 15,9% sellest samast turust. Vastuseks komisjoni menetlusse astuja seisukohtadele täpsustas nõukogu, et ta ei kinnitanud vaidlustatud otsuses, et hinnatõus liidus tulenes pelgalt dumpinguvastaste meetmete kohaldamisest. Selles küsimuses märgib nõukogu, et India importijad tõstsid oma hindasid 29%.

125    Sellega seoses tuleb märkida, et need selgitused on vastuolus vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 tehtud järeldusega, mille kohaselt liidu hinnatase oli kõrgem, „[k]una kõnealused pikaajalised meetmed on jõus“. Nagu eespool punktis 123 märgiti, tugineb see järeldus teesile, et Indiast, Taiwanist ja Taist pärit import võis mõjutada liidu hinnataset.

126    Nõukogu argumendid ei sea niisiis kahtluse alla eespool punktis 123 tehtud järeldust, et vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised seoses liidu turu atraktiivsust puudutava analüüsiga.

127    Neljandaks rõhutab nõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 14, et „[k]aubanduse kaitse meetmed kolmandates riikides ei too ilmselt kaasa märkimisväärseid moonutusi ELi‑suunalises kaubanduses, kuna kõnealused riigid ei ole polüetüleentereftalaadi peamised tarbijad maailmas“. Nõukogu viitab kaudselt komisjoni ettepanekus tuvastatud asjaolule, et Türgis, Lõuna‑Aafrikas ja Malaisias kehtivad Indiast, Taiwanist ja Taist pärineva impordi suhtes teatud kaubanduse kaitse meetmed.

128    Sellega seoses tuleb märkida sarnaselt hagejatega, et kui komisjon tuvastas uurimise käigus, et teatud riigid olid kehtestanud Indiast, Taiwanist ja Taist pärit polüetüleentereftalaadi impordi suhtes kaubanduse kaitse meetmeid, siis ei väitnud ta, et nende meetmete olemasolu ei too kaasa märkimisväärseid muudatusi ELi‑suunalises kaubanduses. Nimelt piirdub komisjoni see järeldus kinnitamisega, et nende meetmete kohaldamine võib potentsiaalselt vähendada turgude hulka, kuhu Indiast, Taiwanist ja Taist pärit import võib juurde pääseda. Nõukogu ei vaidlustanud seda kinnitust vaidlustatud otsuses.

129    Nõukogu poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 tuvastatud märkimisväärsete moonutuste puudumine ELi‑suunalises kaubanduses ei võimalda seega iseenesest tuvastada, et kahjuliku dumpingu kordumise tõenäosust ei ole tõendatud.

130    Viiendaks ja viimaseks tuvastas nõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 14, et „[p]uuduvad andmed kaubanduse kaitse meetmete kehtivuse või muude asjaolude kohta sellistel teistel peamistel polüetüleentereftalaadi turgudel nagu USA ja Jaapan“. Nõukogu lisas vaidlustatud otsuse põhjenduses 15, et „ei ole esitatud veenvaid tõendeid mitmete asjaolude kohta, mis näivad olevat asjakohased, et anda hinnang sellele, kas tollimaksude kaotamine tooks kaasa kahjustava dumpingu jätkamise“. Nõukogu on arvamusel, et „[n]eed asjaolud hõlmavad järgmist: a) nõudluse areng kolmandates riikides […]; b) transpordikulud ja muud [ekspordi] tulusust mõjutavad asjaolud“.

131    Sellega seoses märgivad hagejad põhjendatult, et komisjon oli hinnanud võimalust, et kolmandad riigid, sealhulgas Ameerika Ühendriigid võtavad vastu India, Taiwani ja Tai liigse tootmisvõimsuse, vastupidi sellele, mida nõukogu väitis vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 ja põhjenduse 15 punktis a. Niisiis analüüsis komisjon oma ettepanekus teatud huvitatud poolte väiteid, mis põhinesid asjaolule, et „Taiwani polüetüleentereftalaadi toodangu peamised eksporditurud [asusid] Aasia‑Vaikse ookeani ja Ameerika regioonis“ (punkt 101), ja vajadusele „võtta arvesse muude kolmandate turgude kasvavat nõudlust“ (punkt 104). Siiski lükkas komisjon need väited tagasi, meenutades, et ta ei väitnud, et „kogu ekspordiks vaba tootmisvõimsus suunatakse ELi“, vaid üksnes seda, et „kogused, mida võidakse ELi turule suunata, peaksid olema kõrgemad tasemest, mis võiks kahju tekitada“ (punkt 104).

132    Mis puudutab transpordikulu ja ekspordi tulususele mõju avaldavate muude tegurite puudumist, millele viidati vaidlustatud otsuse põhjenduse 15 punktis b, siis märgivad hagejad, et komisjoni uurimise käigus käsitleti ELi suunal toimuva impordi kulud‑kindlustus‑vedu hinda (CIF‑hind), mis sisaldas transpordihinda ja võrreldavaid impordihindasid kolmandates riikides.

133    Sellega seoses tuleb sarnaselt eraõiguslike menetlusse astujatega märkida, et kui komisjon hindas liidu turu atraktiivsust, siis ta võrdles India, Taiwani ja Tai ekspordihindasid kolmandatesse riikidesse ja nende samade riikide ekspordihindasid liitu, ilma et ta hindaks transpordihinna mõju ekspordi tulususele.

134    Siiski, nagu komisjon rõhutas, oli ta liidu atraktiivsuse ja ekspordi tulususe kindlaks määranud ka oma ettepanekus eelkõige liidu turu suuruse tõttu (suuruselt kolmas turg maailmas) ja sellel turul valitsevate hindade tõttu, mis olid oluliselt kõrgemad India, Taiwani ja Tai impordihindadest kolmandatesse riikidesse.

135    Selles olukorras on vaidlustatud otsuse põhjenduse 15 punktis b tehtud nõukogu järelduses, et komisjon ei olnud esitanud ühtegi veenvat tõendit „muud[e] tulusust mõjutava[te] asjaolud[e]“ kohta, tehtud viga.

–       Liidu tööstusharu piisav kaitse muudest kaubanduse kaitse meetmetest

136    Nõukogu mainis vaidlustatud otsuse põhjenduses 16, et „[t]eised asjaolud viitavad sellele, et tõenäoliselt ei too meetmete kõrvaldamine kaasa liidu tootmisharule olulist kahju põhjustava dumpingu jätkamist“. Ta täpsustas, et „[j]ätkuvalt India suhtes kohaldatavad tasakaalustusmeetmed ning Hiina ja teiste riikide suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed pakuvad jätkuvalt liidu tootmisharule mõningast kaitset“.

137    Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu tunnistas Üldkohtus, et ta oli teinud vea, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 mainis, et esinesid dumpinguvastased meetmed muude riikide kui Hiina suhtes, kuna selliseid meetmeid ei esinenud.

138    Lisaks ei selgitanud nõukogu, miks võimaldas teatud kaubanduse kaitsemeetmete olemasolu järeldada, et ei olnud tõendatud kahju kordumise tõenäosust.

139    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 esitatud nõukogu kinnituses, et liidu tööstusharu oli piisavalt kaitstud, puudus seega põhjendus.

–       Teiste ettevõtjate mõjutamine meetmete kaotamise korral

140    Nõukogu sedastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 16, et „[s]elle turu varasem kaubandusstruktuur lubab eeldada, et mis tahes Indiast, Taist ja Taiwanist pärit ekspordi kasv võib osaliselt või täielikult kõrvale tõrjuda pigem kolmanda riigi importtooted kui ELi tooted“.

141    Nagu rõhutasid hagejad kohtuistungil, ei ole see nõukogu kinnitus piisavalt põhjendatud, kuna pelk viide „selle turu varasem[ale] kaubandusstruktuur[ile]“ ei võimaldanud Üldkohtul kontrollida tema kinnituse sisulist põhjendatust, ja seda isegi vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud konteksti valguses (vt eespool punkt 117). Seetõttu tuleb selles küsimuses tuvastada põhjenduse puudumine.

–       Järeldus kahju kordumise tõenäosuse hindamise kohta

142    Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 8–17 esitatud nõukogu analüüsis on ilmsed hindamisvead ja teatud punkte ei ole põhjendatud või põhjendused on vastuolulised.

143    Siiski ei tule vaidlustatud otsust tühistada, kui vaidlustatud otsuse põhjenduses 23 esitatud nõukogu järelduses, mille kohaselt „meetmete kehtivusaja pikendamine ei ole kindlasti liidu huvides“, ei ole tehtud ilmseid hindamisviga ega seal ei puudu põhjendus. Nimelt on algmääruse artikli 21 lõikes 1 märgitud, et isegi kui on tõendatud kahjustava dumpingu tõenäosus, on kõnealuste meetmete aegumine võimalik, kui institutsioonid „võivad […] selgesti järeldada, et selliste meetmete kohaldamine ei ole [liidu] huvides“.

 Liidu huvi hindamine algmääruse artikli 21 lõike 1 tähenduses

144    Liidu huvi hindamine algmääruse artikli 21 lõike 1 kohaselt nõuab, et hinnataks, millised on kavandatud meetmete kohaldamise kui ka kohaldamata jätmise tõenäolised tagajärjed liidu tööstusharu huvidele ja muudele mängus olevatele huvidele, eelkõige algmääruse artiklis 21 mainitud muude poolte huvidele. See hindamine eeldab prognoosi, mis rajaneb tulevikusündmusi puudutavatel hüpoteesidel ja hõlmab keeruliste majanduslike olukordade hindamist (kohtuotsus, 8.7.2003, Euroalliages jt vs. komisjon, T‑132/01, EU:T:2003:189, punkt 47).

145    Vaidlustatud otsuses analüüsis nõukogu liidu huve järgmiselt:

„(18) Algmääruse artikli 21 lõikes 1 on sätestatud, et otsus selle kohta, kas liidu huvid nõuavad sekkumist, peab põhinema kõigi erinevate huvide hindamisel tervikuna.

(19)      Polüetüleentereftalaadi hindu kujundavad mitmed asjaolud, kuid on selge, et dumpinguvastased meetmed on suurendanud seda kasutava tootmisharu kulusid. Paljud kasutajad on villijad ja VKEd, kes tegutsevad väikese kasumimääraga, ja polüetüleentereftalaadi kõrged hinnad on neid viimastel aastatel tõsiselt mõjutanud, kuna polüetüleentereftalaat moodustab suure osa nende tootmiskuludest. Kõrged hinnad on kõige rohkem mõjutanud väiksemaid villimisega tegelevaid ettevõtjaid, kes ei ole oma väikese läbirääkimisruumi tõttu suutnud kõrgemaid hindu edasi kanda jaemüüjatele ja lõpptarbijatele. Paljud neist on tugevasti kahjumis ja on kaotanud paljud töötajad. Ettepanekus tunnistatakse, et kasutajate olukord on halvenemas, ning asjaolu, et ELis on polüetüleentereftalaadi hinnad kõrgemad kui teistel peamistel turgudel. Nõukogu hinnangul ei ole siiski tõestatud, et kõnealused meetmed ei aita kaasa polüetüleentereftalaadi suhteliselt kõrgetele hindadele liidus.

(20)      ELi polüetüleentereftalaadi tööstus on praegu väga kontsentreeritud ja üha enam vertikaalselt integreeritud. See on tulutoov ja peaks olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

(21)      Meetmete akumuleerumine kombineerituna polüetüleentereftalaadi tootjate ja polüetüleentereftalaatpakendite tootjate üha suurema integreeritusega ELis tekitab olukorra, kus puuduvad võrdsed võimalused iseseisvate polüetüleentereftalaatpakendite tootjate jaoks, kes peavad leppima polüetüleentereftalaadi kõrgeimate hindadega kogu maailmas (polüetüleentereftalaadi hindade horisontaalse mõju tõttu), samal ajal kui nende peamistel konkurentidel kolmandates riikides on võimalik osta polüetüleentereftalaati madalama hinnaga.

(22)      Polüetüleentereftalaadi kasutajatel on väga piiratud tarneallikad väljaspool ELi, kuna ka kolmandatest riikidest pärit impordi suhtes kehtestatud meetmed on jõus.

(23)      Nõukogu järeldus on, et meetmete kehtivusaja pikendamine ei ole kindlasti liidu huvides, kuna importijate, kasutajate ja tarbijate kulud ei ole proportsionaalsed võrreldes liidu tööstuse saadava kasuga.“

146    Hagejad, keda toetab komisjon, tuletavad meelde, et algmääruse artikli 21 lõikes 1 on nõutud, et pöörataks erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents. Erinevalt rakendusmäärusest nr 461/2013 ei ole vaidlustatud otsuses isegi mainitud seda võimalust ning on käsitletud üksnes liidu polüetüleentereftalaadi kasutajate huve, jättes arvestamata sõltumatute importijate, toorainetarnijate ja polüetüleentereftalaadi ringlusse võtjate huve, mida komisjon dumpinguvastaste tollimaksude ettepanekus käsitles. Repliigis tuletavad hagejad meelde, et nõukogu järeldus, et meetmete uuendamata jätmise korral kahjustav dumping ei korduks, on ilmselgelt ekslik.

147    Mis puudutab täpsemalt liidu polüetüleentereftalaadi kasutajate huve, siis märgivad hagejad, et nõukogu poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 19–22 esitatud kolmele asjaolule rääkis ta ise vastu rakendusmääruse nr 461/2013 põhjendustes 234, 249 ja 252–260, mis tuginevad komisjoni analüüsile. Komisjon märgib pealegi, et nõukogul on kohustus tegelikult tõendada, et kõnealuste dumpinguvastaste meetmete kohaldamine ei olnud liidu huvides.

148    Nõukogu, keda toetavad eraõiguslikud menetlusse astujad, vastab, et ta uuris vaidlustatud otsuses üksikasjalikult liidu tööstust kahjustava dumpingu küsimust, eelkõige põhjenduses 4, seoses Indoneesiast ja Malaisiast pärit impordiga ning põhjendustes 5, 12, 15 ja 16, seoses Indiast, Taist ja Taiwanist pärit impordiga. Nõukogu täitis seega oma kohustuse hinnata kõiki mängus olevaid huve tervikuna ning ei rikkunud algmääruse artikli 21 lõiget 1. Mis puudutab väidetavat ilmset hindamisviga, siis tuletavad nõukogu ja eraõiguslikud menetlusse astujad meelde, et ei peetud tõenäoliseks, et kõnealuste dumpinguvastaste meetmete kaotamise korral tekiks liidu tööstusharule kahju, ja et nõukogu võttis seda järeldust liidu huvi hindamisel arvesse vastavalt algmääruse artiklile 21.

149    Mis puudutab täpsemalt liidu polüetüleentereftalaadi kasutajate huve, siis märgib nõukogu, et hagejad ei vaidle vastu, et liidus olid polüetüleentereftalaadi hinnad kõrged, ega sellele, et nende kasutajate varustamise ressursid oli väga piiratud. Hagejad vaidlevad aga vastu nende asjaolude hindamise viisile ja nendest tehtud järeldustele. Selles hinnangus ei ole tehtud ilmset viga ega ole see ka ebamõistlik. Kõnealuse hinnangu aluseks olevad faktilised asjaolud ei ole ka ilmselgelt ekslikud. Eraõiguslikud menetlusse astujad lisavad, et nõukogu järeldused liidu tööstusharu kohta puudutavad tingimata toorainetootjaid. Nad rõhutavad ühtlasi, et nõukogu keskendus kasutajate olukorrale, kuna kasutajad esindavad peamist liidu huvi (peale polüetüleentereftalaadi tootjate), mis menetluse käigus ilmsiks tuli. Ei polüetüleentereftalaadi importijad ega ringlussevõtutööstus ei osalenud uurimises ega esitanud märkusi. Eraõiguslikud menetlusse astujad rõhutavad samuti villijate hulgas töötajate kaotamise eripärasele probleemile ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate probleemidele.

150    Mis puudutab lõpuks rakendusmääruses nr 461/2013 antud hinnangut, siis väidab nõukogu, et see puudutas erinevat menetlust ja erinevaid asjaolusid. Lisaks ei ole seda määrust esitatud Üldkohtule kontrollimiseks.

151    Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu ja eraõiguslikud menetlusse astujad tunnistavad ise, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 23 tehtud järeldus, et meetme säilitamine ei ole kindlasti liidu huvides, põhineb nõukogu järeldustele, et liidule olulise kahju kordumine meetmete aegumise korral ei ole tõenäoline (põhjendus 17), või vähemalt, et sellist tõenäosust ei ole tõendatud (põhjendus 5).

152    Nimelt viitas nõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustele 8–17, kui ta meenutas sama otsuse põhjenduses 20, et ELi polüetüleentereftalaadi tööstus „on tulutoov ja peaks olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline“. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 esitatud nõukogu kinnitus, et „on selge, et dumpinguvastased meetmed on suurendanud seda kasutava tootmisharu kulusid“, tugines tingimata põhjenduses 14 toodud järeldusele, et „[k]una kõnealused pikaajalised meetmed on jõus, on ELi hinnatase […] kõrgem kui teistel peamistel turgudel“.

153    Nagu märgiti eespool punktis 142, on nõukogu analüüsis kahju riski tõenäosuse kohta tehtud aga ilmsed hindamisvead ning teatud punkte ei ole põhjendatud või põhjendused on vastuolulised. Need puudused mõjutavad seega nõukogu järeldust, mis puudutas liidu huvi kõnealuste dumpinguvastaste meetmete säilitamise suhtes.

 Järeldus tühistamisnõude kohta

154    Eelneva alusel tuleb nõustuda teise väitega, ilma et oleks vaja hinnata hagejate esimest ja kolmandat väidet, ning tühistada osaliselt vaidlustatud otsus selles osas, milles on tehtud ilmseid hindamisvigu ja esitatud puudulikud põhjendused, mis mõjutavad nii analüüsi selle kohta, kui tõenäoline on kahju kordumine kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude uuendamata jätmise korral, kui ka analüüsi, mis puudutas liidu huvi nende tollimaksude säilitamise suhtes.

2.     Kahju hüvitamise nõuded

155    Üldkohtu pädevus lepinguvälise vastutuse korral on sätestatud ELTL artiklis 268 ja artikli 340 teises ja kolmandas lõigus. Viimati nimetatud sättest ilmneb, et liit heastab kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

156    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguväline vastutus ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu institutsioonide või organite õigusvastase tegevuse tõttu tekib eeldusel, et on täidetud kõik järgmised tingimused: liidu institutsioonile või organile etteheidetav tegevus on õigusvastane, kahju on tegelik ning esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (kohtuotsused, 29.9.1982, Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, 26/81, EU:C:1982:318, punkt 16, ja 14.12.2005, Beamglow vs. parlament jt, T‑383/00, EU:T:2005:453, punkt 95).

157    Käesolevas asjas väidavad hagejad, et need kolm tingimust on täidetud; nõukogu vaidleb sellele vastu.

158    Enne selle hindamist, kas eespool punktis 156 toodud tingimused liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on täidetud, tuleb selgitada hagejate nõuete ulatust.

 Hagejate nõuete ulatus

159    Vastavalt kohtupraktikale ei takista ELTL artikkel 268 esitada lepinguvälise vastutuse nõuet peatselt tekkiva ja piisava kindlusega prognoositava kahju tõttu, isegi kui kahju ei ole veel võimalik arvuliselt väljendada (vt selle kohta kohtuotsus, 8.6.2000, Camar ja Tico vs. komisjon ja nõukogu, T‑79/96, T‑260/97 ja T‑117/98, EU:T:2000:147, punktid 192 ja 193 ning seal viidatud kohtupraktika).

160    Käesolevas asjas esitasid hagejad kahju hüvitamise nõuded 14. augustil 2013, see tähendab umbes kaks ja pool kuud pärast vaidlustatud otsuse jõustumist, väites, et neile oli alates sellest kuupäevast tekkinud kahju, mis oli tingitud liidu tööstusharu kaitsvate kõrgemalseisvate õigusnormide rikkumisest.

161    Hagejate sõnul on väidetav kahju kahte tüüpi.

162    Esimest tüüpi kahju tuleneb sellest, et pärast vaidlustatud otsust olid hagejad kohustatud säilitama oma müügihinnad liidus mittetulusal tasemel, et konkureerida dumpingu esemeks oleva Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordiga. Nad kaotavad jätkuvalt turuosasid India, Taiwani ja Tai tootjatele. See kahju seisneb erinevuses nende kasumi vahel, mis on hinnatud enne intresse, maksusid ja amortisatsiooni (edaspidi „EBITA“) ajavahemikus 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta maini, ja selle EBITA vahel, mis juba saadi (möödunud) perioodil 2012. aasta aprillist kuni 2013. aasta märtsini. Hagejad esitasid hagi lisas arvestusliku kahju arvutuse ning palusid Üldkohtult luba menetluse hilisemas etapis oma andmeid ja arvutusi ajakohastada. Hagejate sõnul on Üldkohus sellise võimaluse juba andnud (vt selle kohta kohtuotsus, 30.9.1998, Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EU:T:1998:228, punktid 49 ja 50).

163    Teist tüüpi kahju, millele hagiavalduses põgusalt viidati, tuleneb asjaolust, et hagejad pidid vaidlustatud otsuse tagajärjel liidus töötajaid töölt vabastama või tootmisüksusi sulgema. Hagi lisas mainivad hagejad Ühendkuningriigis asuva UAB Indorama Polymers Europe UK tehase ja [konfidentsiaalne](2) tehase peatset sulgemist. Repliigis palus Lotte Chemical UK hüvitada ka PTA tehase sulgemise kulud, mis oli seotud Ühendkuningriigis asuva UAB Indorama Polymers Europe UK tehase sulgemisega.

164    Kokkuvõttes on hagejate poolt hagiavalduses ja repliigis esitatud esialgsete arvutuste põhjal neile tekkinud kahju [konfidentsiaalne] Cepsa Química puhul, [konfidentsiaalne] Equipolymersi puhul, [konfidentsiaalne] Indorama Groupi puhul (mis hõlmab nelja hagejat, see tähendab Indorama Ventures Poland, UAB Indorama Polymers Europe, UAB Orion Global pet ja Ottana Polimeri), [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] Lotte Chemical UK puhul, [konfidentsiaalne] M & G Polimeri Italia puhul, [konfidentsiaalne] Novapeti puhul ja [konfidentsiaalne] UAB Neo Groupi puhul.

165    Kahju hüvitamise nõuete ajakohastamise raames (vt punkt 28 eespool) loobusid seitse hagejat – Cepsa Química, Indorama Ventures Poland, Lotte Chemical UK, Ottana Polimeri, UAB Neo Group, UAB Indorama Polymers Europe ja UAB Orion Global pet – oma kahju hüvitamise nõuetest tekkinud kahjumi tõttu (esimest tüüpi väidetud kahju). Selle nõude juurde jäid vaid kolm hagejat – Equipolymers, M & G Polimeri Italia ja Novapet – ja seda üksnes üheksa kuu suhtes 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini. Hagejad selgitasid, et nende nõuete piiramine oli ajendatud komisjoni 4. veebruari 2014. aasta rakendusotsuse 2014/109/EL jõustumisest, millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2000/745/EÜ, millega kiidetakse heaks seoses muu hulgas Indiast pärit polüetüleentereftalaadi importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega pakutud kohustused (ELT 2014, L 59, lk 35). Hagejad märkisid, et selle otsusega tagasi võetud kohustused miinimumhindade kohta, mis oli tehtud mitme India eksportiva tootja suhtes alates 1. märtsist 2014, tõid kaasa olulise languse polüetüleentereftalaadi impordis Indiast ELi.

166    Mis puudutab teist tüüpi väidetud kahju – teatud tootmisüksuste sulgemise kulusid –, siis jäid oma nõude juurde üksnes UAB Indorama Polymers Europe ja Lotte Chemical UK ning seda ka üksnes 2013. aastal registreeritud sulgemiskahjude osas.

167    Lisaks tunnistasid hagejad mõlemat tüüpi kahju puhul, et üks osa sellest võib olla tingitud Indoneesiast ja Malaisiast pärit impordist, mitte aga vaidlustatud otsusele ette heidetud rikkumistest. Selles olukorras paluvad nad hüvitada üksnes 77% väidetavatest kahjudest ja sulgemiskuludest.

168    Lõpuks mis puudutab CPMEd, siis täpsustasid hagejad, et ühendusena ei olnud neile kahju tekkinud.

169    Sellest tuleneb, et kahju hüvitamise nõude juurde jäid osaliselt üksnes järgmised hagejad: Equipolymers, M & G Polimeri Italia, Novapet, UAB Indorama Polymers Europe ja Lotte Chemical UK.

170    Niisiis tuleb hinnata, kas need nõuded vastavad kolmele tingimusele liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks, millele viidati eespool punktis 156.

171    Kohtupraktikast tuleneb, et kui üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, tuleb kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida, kas ülejäänud tingimused on täidetud (vt selle kohta kohtuotsused, 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EU:C:1994:329, punkt 81, ja 20.2.2002, Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, T‑170/00, EU:T:2002:34, punkt 37). Lisaks ei pea liidu kohus neid tingimusi uurima kindlaksmääratud järjekorras (kohtuotsus, 9.9.1999, Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 13).

172    Üldkohus peab sobivaks hinnata esmalt tingimust, kas esineb vahetu põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel.

 Vahetu põhjuslik seos

173    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu jaoks see kahju tulenema piisavalt vahetult süüks arvatud tegevusest, mis peab olema kahju otsustavaks põhjuseks (kohtuotsus, 4.10.1979, Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21; vt samuti kohtuotsus, 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EU:T:2006:121, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt kohtuotsus, 30.9.1998. aasta kohtuotsus Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EU:T:1998:228, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

174    Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas hagejad tõendasid õiguslikult piisavalt, et kahte tüüpi väidetud kahju (vt punktid 162 ja 163 eespool) tulenes etteheidetud tegevusest piisavalt vahetult.

 Equipolymersile, M & G Polimeri Italiale ja Novapetile tekkinud kahju

175    Kahju hüvitamise nõude ajakohastamise raames, mis põhines tegelikule andmebaasile, võrdlesid hagejad andmeid 9 kuu pikkuselt perioodilt, mis järgnes vaidlustatud otsuse jõustumisele (2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini), ja andmeid 9 kuu pikkuse perioodilt, mis vahetult eelnes sellele jõustumisele (2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta maini).

176    Hagejad märkisid, et väljendatuna protsendina liidu tarbimisest, mis oli ligikaudu 2 119 425 tonni kahe käsitletud ajavahemiku jooksul, oli Indiast, Taiwanist ja Taist pärit import kasvanud, olles 2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta maini kestnud perioodil ligi 3,8% ja tõustes 2013. juunist kuni 2014. veebruarini kestnud perioodil 5,6%‑le. Nendest kolmest riigist pärit impordi hind langes 88 eurot/tonnist, olles 2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta maini kestnud perioodil ligi 1202 eurot/tonnist ja langedes 2013. juunist kuni 2014. veebruarini kestnud perioodil 1114 euroni/tonnist. Hagejate sõnul on seega ilmne, et dumpinguvastaste tollimaksude õigusvastane kaotamine tõi kaasa vahetu ja märgatava kasvu Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordis ning olulise hinnalanguse, mis omakorda mõjutas negatiivselt hagejate majandustulemusi.

177    Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsuse tagajärjel tekkinud kahjumiga seotud kahju, mis vastab 77%‑le 2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta maini saadud EBITA ning 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini saadud EBITA vahele. Hagejate sõnul on EBITA kõige sobivam element vaidlustatud otsusest tekkinud kahju kindlaksmääramiseks. Nimelt tugineb see tegur peamiselt kasumile ja käitamiskuludele ega võta arvesse muid kahjumi (või kasumi) võimalikke allikaid, nagu näiteks kapitalikulud või tehaste sulgemise kulud. Lisaks on EBITAt lihtne hagejate juhtimissüsteemides kuu kaupa kontrollida.

178    Hagejad täpsustavad ühtlasi, et peamiste toorainete hind, mis võivad EBITAt mõjutada, langes natuke kahe käsitletud perioodi vahel ning ei omanud seega negatiivset mõju ELi tööstusharu EBITA tulemustele.

179    Nende täpsustuste põhjal palub Equipolymers hüvitada kahju summas [konfidentsiaalne] (mitte esialgses summas [konfidentsiaalne]), M & G Polimeri Italia hüvitada kahju summas [konfidentsiaalne] (mitte esialgses summas [konfidentsiaalne]) ja Novapet hüvitada kahju summas [konfidentsiaalne] (mitte esialgses summas [konfidentsiaalne]).

180    Esiteks märgib nõukogu, et kahju hüvitamise nõuet ajakohastades muutsid hagejad seda nõuet, nagu see oli algselt määratletud. Nimelt heitsid hagejad hagiavalduses ette, et neil jäi vaidlustatud otsuse tagajärjel saamata tulu – mis hõlmas kahjumit, mis tekkis turuosade säilitamisel impordi korral – samas kui ajakohastamisel viitavad nad üksnes tekkinud tegevuskahjumile. Siiski säilitasid hagejad nende kahe kahjumi tüübi arvutamiseks sama metodoloogiat – kahe perioodi EBITA võrdlemine –, mis näitab, et see metodoloogia on puudulik. Lisaks ei saa nõukogu sõnul kohtupraktikat, mis lubab teatud paindlikkust tulevase kahju või kahju arvutamise võimatuse korral, laiendada meetodile (või eelnevalt kindlaks määratud meetodisse tehtud muudatustele), mida selle arvutamiseks peab kasutama.

181    Teiseks väidab nõukogu, et EBITAt võivad mõjutada ka muud tegurid peale vaidlustatud otsuse, ning see ei mõõda tegevuskahjumit, vaid äriühingute tulusust. Lisaks võrdlevad hagejad EBITAt aasta erinevatel perioodidel (2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta maini ning 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini), mis läheb kaugemale pelgast ajakohastamisest ja moonutab analüüsi, kuna polüetüleentereftalaadi nõudlus on kõrgem teatavatel kuudel.

182    Kolmandaks leiab nõukogu, et suurema osa hagejate poolt kahju hüvitamise nõuete tagasivõtmine näitab, et need hagejad ei suuda tõendada kahju olemasolu, ja et kolmel oma nõuete juurde jäänud hagejal tekkinud kahju ei olnud tingitud vaidlustatud otsusest, vaid muudest teguritest. Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) andmed näitavad, et Indiast, Taiwanist ja Taist pärit import langes 2014. ja 2015. aastal, mis selgitab hagejate kahju hüvitamise nõuete piiramist perioodiga, mis kestis 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini.

183    Lõpuks leiab nõukogu, et peamiste toorainete hinna langus, kui sellega kaasnes polüetüleentereftalaadi hinna langus, võib mõjutada EBITA tulemusi, mida hagejad aga ei hinnanud.

184    Esmalt tuleb märkida, et hagejatele väidetavalt tekkinud kahju, mis tulenes vaidlustatud otsuse tagajärjel saadud kahjumist (esimene väidetud kahju), esialgne kindlaksmääramine tugines osaliselt hinnangule perioodi kohta, mis kestis 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta maini (vt punkt 162 eespool). See arvutus integreeris kahjumi, mis on tingitud vaidlustatud otsuse õigusvastase vastuvõtmise tagajärjel esinenud kahjustavast dumpingust. See hinnang tugines komisjoni analüüsile 2000. aastast, kui kõnealused dumpinguvastased tollimaksud esimest korda kehtestati. Nimelt tuvastas komisjon 4. augusti 2000. aasta määruses (EÜ) nr 1742/2000, millega kehtestatakse teatava Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taiwanist ja Taist pärineva polüetüleentereftalaadi impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (EÜT 2000, L 199, lk 48), et ELi tööstusharu pidi oma hindasid oluliselt langetama dumpingu esemeks oleva impordi hindadele sarnaseks, et kaotatud turuosa tagasi saada, mis tõi kaasa netokäibe 15% suuruse languse. Hagejate kasutatud arvutuse teine muutuja tugines komisjoni määruse ettepanekus tehtud hinnangule kõnealustest riikidest pärineva impordi tõusu kohta. Seetõttu ei ole hagejad vaidlustatud otsuse õigusvastasest vastuvõtmisest tingitud kahju tõendanud tegelike andmete põhjal.

185    See hinnang asendati kahju arvutamisega hagejate poolt, kui nad ajakohastasid oma nõuded EBITA põhjal, mis oli tegelikult tuvastatud 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini kestnud perioodil.

186    Seetõttu tuleb nõudeid hinnata nii, nagu neid täpsustati nõuete ajakohastamise käigus.

187    Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate poolt ajakohastamise käigus esitatud asjaolud ei võimalda õiguslikult piisavalt tõendada põhjusliku seose olemasolu vaidlustatud otsuse õigusvastase vastuvõtmise ja väidetud kahjude vahel.

188    Nimelt, nagu nõukogu rõhutas, ei eristanud hagejad oma EBITA vähenemises seda osa, mille tingis madala hinnaga impordi kasv pärast vaidlustatud otsuse õigusvastast vastuvõtmist, ja seda osa, mis tulenes muudest teguritest, mis võivad tingida või kaasa tuua selle ühe majandusteguri vähenemise. EBITAt võisid mõjutada muud tegurid peale vaidlustatud otsuse, eelkõige müügipraktika muutus, liidu tootjate vaheline konkurents ja nende tootjate toodete ning muudest riikidest kui India, Taiwan, Tai, Malaisia ja Indoneesia pärit toodete vaheline konkurents. Sellega seoses tuleb märkida, nagu tegi ka nõukogu, et Indiast, Taiwanist ja Taist pärit import moodustas 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta veebruarini 5,6% ELi tarbimisest, ning Malaisiast ja Indoneesiast pärit import 1,72% ELi tarbimisest.

189    Sellest tuleneb, et hagejad ei tõendanud, et esineb vahetu ja piisav põhjuslik seos, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse.

 UAB Indorama Polymers Europe’il ja Lotte Chemical UK‑l tekkinud kulud seoses teatud üksuste sulgemisega

190    Nagu eespool punktis 163 meenutati, viitasid hagejad põgusalt oma hagiavalduses, et nad pidid vaidlustatud otsuse tagajärjel ühtlasi liidus töötajaid töölt vabastama või tootmisüksusi sulgema.

191    Nõudeid ajakohastades piirasid hagejad oma nõuet hüvitada kahju, mis sel alusel tekkis, üksnes kuludega, mis UAB Indorama Polymers Europe’il tekkisid tema Ühendkuningriigis asuva tehase sulgemise tõttu ja Lotte Chemical UK‑l tekkisid tema PTA tehase sulgemise tõttu. Lisaks, nagu meenutati eespool punktis 167, nõuavad need hagejad üksnes 77% nendest kuludest, kuna nende sõnul võib üks osa kuludest olla tingitud Malaisiast ja Indoneesiast pärit impordist. Selle põhjal palub UAB Indorama Polymers Europe hüvitada [konfidentsiaalne] suuruse summa (mitte aga [konfidentsiaalne] suuruse summa) ja Lotte Chemical UK hüvitada [konfidentsiaalne] suuruse summa (mitte aga [konfidentsiaalne] suuruse summa).

192    Nõukogu vaidlustab põhjusliku seose olemasolu. Lisaks märgib nõukogu oma märkustes hagejate kahju hüvitamise nõuete ajakohastamise kohta, et need nõuded, mille juurde jäädi, on kodukorra artikli 84 alusel vastuvõetamatud, kuna need esitati hilinemisega kas Lotte Chemical UK repliigis või UAB Indorama Polymers Europe’i nõuete ajakohastamise käigus.

193    Mis puudutab sellega seoses nõuete sisulist põhjendatust, siis tuleb sarnaselt nõukoguga märkida, et väidetava kahju ja ette heidetud tegevuse vahelise põhjusliku seose tõendamiseks piirdusid hagejad hagiavalduses ja repliigis pressiteadete või kirjade esitamisega, milles märgiti, et tehaste sulgemine oli tingitud vaidlustatud otsusest. Siiski ei tõenda need dokumendid, mille hagejad on ise koostanud, et nende üksuste sulgemine on tingitud vaidlustatud otsusest, kuna selle põhjenduseks ei ole esitatud ühtegi kaudset tõendit ega mingeid andmeid. Mis puudutab lisaks UAB Indorama Polymers Europe’i tehast Ühendkuningriigis, siis ei panda selle sulgemist puudutavas teates seda sulgemist süüks isegi mitte vaidlustatud otsusele, vaid marginaalide vähenemisele ja (eelkõige Aasiast pärit) konkurentsi kasvule. Nagu rõhutas nõukogu, on Lõuna‑Koreast (mis asub samuti Aasias) pärit import kõnealusel perioodil kasvanud ja ka see võis põhjustada tehase sulgemise. Mis puudutab pealegi Lotte Chemical UK PTA tootmise tehast, siis ei väida hagejad, et selle sulgemine on vahetult tingitud vaidlustatud otsuse õigusvastasest vastuvõtmisest, vaid piirduvad väitega, et selle sulgemise „üks peamisi põhjuseid“ on UAB Indorama Polymers Europe’i Ühendkuningriigis asuva polüetüleentereftalaadi tehase sulgemine.

194    Kahju hüvitamise nõudeid ajakohastades ei esitanud hagejad ühtegi täiendavat tõendit, mis võimaldaks seda põhjuslikku seost tõendada. Nimelt esitasid hagejad üksnes UAB Indorama Polymers Europe’i ja Lotte Chemical UK konsolideeritud finantsaruanded, et näidata töölt vabastamisega seotud kulusid, mis olid nende nõuete aluseks, ilma et nad esitaks ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tõendada põhjuslikku seost väidetava kahju ja ette heidetud õigusrikkumise vahel.

195    Selles olukorras tuleb tagasi lükata hagejate kahju hüvitamise nõuded seoses UAB Indorama Polymers Europe’il ja Lotte Chemical UK‑l tekkinud sulgemiskuludega, ilma et oleks vaja hinnata, nagu väitis nõukogu, kas need nõuded esitati menetluse hilises etapis, rikkudes nii kodukorra artiklit 84.

196    Eelnevast tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud vahetut ja piisavat põhjuslikku seost, mis võimaldaks kaasa tuua liidu vastutuse.

 Järeldus kahju hüvitamise nõuete kohta

197    Kuna eespool punktis 171 viidatud kohtupraktika kohaselt on liidu vastutuse tekkimiseks vajalikest tingimustest ka ühe puudumine piisav, et jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata, siis tuleb jätta tervikuna rahuldamata hagejate kahju hüvitamise nõuded, ilma et oleks vaja hinnata tingimusi, mis puudutavad üksikisikutele õigusi andva normi piisavalt selget rikkumist ja kahju olemasolu.

 Kohtukulud

198    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

199    Kuna käesolevas asjas tehti kohtuotsus nõukogu kahjuks seoses hagejate tühistamisnõudega, ning hagejate kahjuks seoses nende kahju hüvitamise nõudega, siis tuleb jätta hagejate ja nõukogu kohtukulud nende endi kanda, välja arvatud allpool punktis 200 mainitud kohtukulud.

200    Eraõiguslikud menetlusse astujad kannavad peale enda kulude ka hagejate kohtukulud, mis olid tekkinud seoses nende menetlusse astumisega, vastavalt hagejate nõuetele.

201    Komisjon kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 21. mai 2013. aasta rakendusotsus 2013/226/EL (millega lükatakse tagasi nõukogu rakendusmääruse ettepanek, millega kehtestatakse pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes ning lõpetatakse aegumise läbivaatamise menetlus Indoneesiast ja Malaisiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes niivõrd, kuivõrd ettepanekuga kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes), osas, milles sellega lükatakse tagasi ettepanek kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi suhtes ning lõpetatakse läbivaatamise menetlus polüetüleentereftalaadi impordi kohta nendest kolmest riigist.

2.      Jätta kahju hüvitamise nõuded rahuldamata

3.      Jätta Committee of Polyethylene Terephthalate (PET) Manufacturers in Europe’i (CPME), Cepsa Química, SA, Equipolymers Srl‑i, Indorama Ventures Poland sp. z o.o., Lotte Chemical UK Ltd, M & G Polimeri Italia SpA, Novapet, SA, Ottana Polimeri Srl‑i, UAB Indorama Polymers Europe’i, UAB Neo Groupi ja UAB Orion Global peti kohtukulud nende endi kanda, välja arvatud allpool punktis 5 mainitud kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda

5.      Jätta European Federation of Bottled Watersi (EFBW), Caiba, SA, Coca-Cola Enterprises Belgiumi (CCEB), Danone’i, Nestlé Waters Management & Technology, Pepsico International Ltd ja Refresco Gerber BV kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja hagejatele seoses nende menetlusse astumisega tekkinud kohtukulud.

6.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Kanninen Pelikánová Buttigieg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. aprillil 2017 Luxembourgis.

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Tühistamisnõue

Teine väide, et on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja artikli 21 lõiget 1

Analüüs, mida nõukogu pidi algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel läbi viima, ja Üldkohtu poolt vaidlustatud otsuse üle teostatava kontrolli ulatus

Algmääruse artikli 11 lõike 2 tähenduses kahju kordumise tõenäosuse hindamine

–  Positiivsed majandusnäitajad, eelkõige polüetüleentereftalaadi hindade tõus

–  Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi väike maht uurimisperioodil

–  Turuosa seisukohalt meetmetest tegelikult kasu saavad isikud

–  Käsitletud perioodil hinna allalöömise puudumine

–  Meetmete kaotamise korral ei ole Indiast, Taiwanist ja Taist pärit impordi maht märkimisväärne

–  Liidu tööstusharu piisav kaitse muudest kaubanduse kaitse meetmetest

–  Teiste ettevõtjate mõjutamine meetmete kaotamise korral

–  Järeldus kahju kordumise tõenäosuse hindamise kohta

Liidu huvi hindamine algmääruse artikli 21 lõike 1 tähenduses

Järeldus tühistamisnõude kohta

2.  Kahju hüvitamise nõuded

Hagejate nõuete ulatus

Vahetu põhjuslik seos

Equipolymersile, M & G Polimeri Italiale ja Novapetile tekkinud kahju

UAB Indorama Polymers Europe’il ja Lotte Chemical UK‑l tekkinud kulud seoses teatud üksuste sulgemisega

Järeldus kahju hüvitamise nõuete kohta

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.

1      Teiste hagejate loetelu on lisatud üksnes kohtuotsuse sellele versioonile, mis saadetakse pooltele.

2 – Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.