ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

8. oktoober 2015

Kohtuasi T‑464/14 P

Risto Nieminen

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2010. ja 2011. aasta edutamine – Otsus jätta ametnik palgaastmele AD 12 edutamata – Õigus õiglasele kohtupidamisele – Kaitseõigused – Kohtuliku kontrolli ulatus esimeses astmes – Ilmne hindamisviga – Õigusnormi rikkumise ja faktiliste asjaolude moonutamise puudumine – Ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonikaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 10. aprilli 2014. aasta otsuse Nieminen vs. nõukogu (F‑81/12, EKL AT, EU:F:2014:50) peale selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista kohtukulud välja Risto Nieminenilt.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Üldkohtu poolt selle kontrollimine, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on tõendeid hinnanud – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(ELTL artikli 257 lõige 3; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

2.      Apellatsioonkaebus – Väited – Üldkohtu kontroll Avaliku Teenistuse Kohtu keeldumise üle võtta menetlust korraldavaid meetmeid või teha menetlustoiminguid – Ulatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus – Hindamisaruannete arvessevõtmine – Muud asjaolud, mida võib arvesse võtta

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Kohustus viia läbi kõikide edutatavate ametnike võrdlev hindamine – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      ELTL artikli 257 kolmanda lõigu ja Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõike 1 alusel saab Üldkohtusse pöörduda üksnes õigusküsimustes, kuna Avaliku Teenistuse Kohus on ainsana pädev esiteks faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks neid fakte hindama, välja arvatud tõendite moonutamisel. Seega ei ole faktiliste asjaolude hindamine õiguslik küsimus, mis alluks Üldkohtule kui apellatsioonikohtule, välja arvatud juhul, kui on moonutatud kohtule esitatud tõendeid. Üldkohus on üksnes pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja Avaliku Teenistuse Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi.

(vt punktid 26 ja 35)

Viited:

Üldkohus: kohtumäärused, 16.9.2013, Bouillez vs. nõukogu, T‑31/13 P, EKL AT, EU:T:2013:521, punktid 34 ja 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20.9.2013, Van Neyghem vs. nõukogu, T‑113/13 P, EKL AT, EU:T:2013:568, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika.

2.      Avaliku Teenistuse Kohtul on põhimõtteliselt kaalutlusõigus otsustamaks, kas tema menetluses olevate vaidluste lahendamiseks on vaja määrata tõendite esitamine. Talle esitatud materjali tõendusjõu üle otsustamine kuulub Avaliku Teenistuse Kohtu sõltumatusse tõendite hindamise pädevusse, mis apellatsioonimenetluses ei allu Üldkohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtutoimiku dokumentidest selgub, et Avaliku Teenistuse Kohtu poolt tuvastatu on sisult ebatäpne.

(vt punkt 27)

Viide:

Euroopa Kohus: kohtuotsus, 16.7.2009, Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EKL, EU:C:2009:456, punkt 163 ja seal viidatud kohtupraktika.

3.      Edutamise kandidaatideks olevate ametnike teenete võrdleval hindamisel on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus ning selles osas peab liidu kohtu kontroll piirduma uurimisega, kas administratsioon on jäänud menetluse ja väidete osas oma kaalutlusõiguse piiridesse ega ole ilmselgelt neid piire ületanud ega kasutanud oma kaalutlusõigust selgelt vääralt. Liidu kohus ei saa seega asendada nimetatud asutuse hinnangut oma hinnanguga kandidaatide kvalifikatsiooni ja teenete kohta.

Selleks et säilitada selles osas ametisse nimetavale asutusele seadusandja poolt edutamise vallas usaldatud kaalutlusruumi kasulikku mõju, ei saa liidu kohus tühistada otsust ainult sel põhjusel, et ta leiab, et tegemist on ametisse nimetava asutuse hinnangu osas tõenäolisi kahtlusi tekitavate faktiliste asjaoludega, ega ka tuvastada hindamisvea olemasolu. Liidu kohus ei saa seega üksikasjalikult uuesti läbi vaadata edutatavate kandidaatide kõiki toimikuid tagamaks, et ta on ametisse nimetava asutuse järeldusega nõus, kuna seda tehes väljuks ta õiguspärasuse kontrolli raamest, asendades ametisse nimetava asutuse hinnangu edutatavate kandidaatide teenetele enda hinnanguga. Siiski piirab asutuse ulatuslikku kaalutlusõigust vajadus viia kandidaatide teenete hindamine läbi hoolsalt ja erapooletult ning nii, et see oleks teenistuse huvides ja vastavuses võrdse kohtlemise põhimõttega. Praktikas tuleb see hindamine läbi viia võrdsel alusel ning võrreldavatest infoallikatest ja andmetest lähtudes.

(vt punktid 36 ja 37)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus, 21.4.1983, Ragusa vs. komisjon, 282/81, EKL, EU:C:1983:105, punktid 9 ja 13.

Üldkohus: kohtuotsused, 15.9.2005, Casini vs. komisjon, T‑132/03, EKL AT, EU:T:2005:324, punkt 52, ja 15.1.2014, Stols vs. nõukogu, T‑95/12 P, EKL AT, EU:T:2014:3, punktid 29–32 ja seal viidatud kohtupraktika.

4.      Personalieeskirjade artiklis 45 sätestatud ametisse nimetava asutuse kohustus viia läbi edutamiseks kõlblike ametnike teenete võrdlev analüüs väljendab nii ametnike võrdse kohtlemise põhimõtet kui ka nende õigust ametikohal edasi jõuda, kusjuures nende teenete hindamine on otsustav kriteerium. Sellega seoses näeb personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 ette, et edutamiseks kõlblike ametnike teenete võrdlemisel võtab ametisse nimetav asutus peale kõikide aruannete ametnike kohta arvesse ka nende kohustuste täitmisel muude keelte kui selle keele kasutamise kohta, mille põhjaliku valdamise kohta nad on esitanud tõendid, ja vajaduse korral nende poolt võetava vastutuse määra. See säte jätab ametisse nimetavale asutusele teatud kaalutlusruumi seoses sellega, millise tähtsuse ta omistab igale kolmele kriteeriumile teenete võrdleval hindamisel, järgides siiski võrdsuse põhimõtet.

Täiendava võimalusena saab ametisse nimetav asutus ametnike teenete hindamisel siis, kui edutatavate ametnike teened on kolme personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sõnaselgelt osutatud kriteeriumi alusel võrdsed, võtta arvesse teisi asjaolusid, nagu kandidaatide vanus ja teenistusstaaž vastaval palgaastmel või üksuses, millisel juhul võivad sellised kriteeriumid olla tema valikul otsustavad.

(vt punktid 38 ja 39)

Viited:

Üldkohus: kohtuotsused, 16.5.2013, Canga Fano vs. nõukogu, T‑281/11 P, EKL AT, EU:T:2013:252, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15.1.2014, Stols vs. nõukogu, EU:T:2014:3, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika.

5.      Ametnike võrdse kohtlemise ja ametikohal edasijõudmise õiguse põhimõte tähendab, et kohustus võrdlevalt hinnata edutamiseks kõlblike ametnike teeneid, mis on ette nähtud personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1, hõlmab kõiki edutatavaid ametnikke sõltumata nende täidetavatest töökohustustest. Määrusega nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, kaotati vahetegemine, mis varem puudutas ühelt poolt A–D kategooriatesse kuuluvaid ametnikke, kes täitsid ülesandeid, mis ei olnud seotud keelevaldkonnaga, ning teiselt poolt keeleüksuste LA ametnikke, ning kehtestati uus karjäärisüsteem, mis hõlmab kahte tegevusüksust, st endisi C‑ ja B‑kategooriaid asendavat abiteenistujate tegevusüksust (AST) ning endist A‑kategooriat ja LA keeleüksust asendavat administraatorite tegevusüksust (AD). Kuna seadusandja kavatses hõlmata ühte tegevusüksusesse kõik administraatorid sõltumata sellest, kas nad täidavad keelevaldkonna või muid ülesandeid, siis peab edutamise üle otsustamisel pädev ametisse nimetav asutus viima läbi ühe teenete võrdleva hindamine, mis puudutab kõiki igale palgaastmele edutatavaid ametnikke.

(vt punktid 40 ja 41)

Viited:

Üldkohus: kohtuotsused, 19.3.2003, Tsarnavas vs. komisjon, T‑188/01–T‑190/01, EKL AT, EU:T:2003:77, punkt 121, ja 15.12.2010, Almeida Campos jt vs. nõukogu, F‑14/09, EKL AT, EU:F:2010:167, punkt 35.