Kohtuasi T‑311/04

José Luis Buendía Sierra

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Edutamine – 2003. aasta edutamine – Eelispunktide andmine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede

(Personalieeskirjad, artiklid 45, 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus

(Personalieeskirjad, artikkel 45 ja artikli 90 lõige 2)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikli 25, lõigud 2, 26, 43, 45 ja artikli 90, lõige 2)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

6.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

7.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

8.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Vastuvõtmise kord

(Personalieeskirjad, artikkel 45, artikli 90 lõige 2 ja artikkel 91)

9.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

10.    Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

11.    Ametnikud – Hagi – Tühistamisotsus – Mõju

(EÜ artikkel 233; personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb kogutud teenete arvesse võtmisel, mida väljendavad aastast aastasse kogutud punktid, ja kus edutamine lõpetatakse olemuselt keerulise aktiga, kuna see sisaldab ametisse nimetava asutuse kahte eraldi otsust – ühe otsusega kehtestatakse edutatud ametnike nimekiri ja teisega määratakse kindlaks ametnike punktide koguarv, millele esimesena nimetatud otsus rajaneb –, see ametisse nimetava asutuse otsus, mis määrab kindlaks punktide koguarvu, kujutab endast iseseisvat akti, mille enda peale võib esitada kaebuse ja mille peale saab vajaduse korral kohtusse edasi kaevata personalieeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendite raames. Sellise süsteemi raames ei piirdu teatud kindlal aastal antud punktide mõju mitte üksnes käimasoleva edutamisega, vaid mõjutab mitmeid edutamisi, mis tekitavad kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad ametniku huve, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis.

Sellest tulenevalt võib edutatud ametnike nimekirja kantud ametnik, kui ta vaidlustab ametisse nimetava asutuse poolt talle antud punktide koguarvu ja sellega ka järgmisteks aastateks säilitatud punktide ülejäägi, esitada kaebuse ja vajaduse korral kohtusse hagi ainult sellise punktide andmise akti peale, millel on tema jaoks siduvad ja lõplikud õiguslikud tagajärjed.

Samuti on mõeldav, et samasuguse menetluse võib algatada ametnik, keda ei edutatud ja kes ei soovi vaidlustada asjaolu, et teda ei edutatud käimasoleva edutamise raames, vaid üksnes keeldumist anda talle teatud hulk punkte, mis ei oleks tal võimaldanud edutamiskünniseni jõuda.

Peale selle võib ametnik, keda ei edutatud väidetavalt õigustamatult edutamiskünnisest allapoole jääva ebapiisava punktide arvu tõttu, esitada oma kaebuse nii selle ametisse nimetava asutuse otsuse peale, mis määrab kindlaks punktide koguarvu, kui ka selle otsuse peale, mis kehtestab edutatud ametnike nimekirja. Kuigi need kaks akti võivad tõepoolest olla õiguslikult eraldi aktid ja nende peale võib esitada eri tühistamisnõudeid, on kindel, et tegelikult on need edutamisest keeldumise puhul omavahel tihedalt seotud, kuna edutamine on ilmtingimata ja ainuüksi seotud ametnikule võrreldes edutamiskünnisega antud punktide koguarvuga, välja arvatud juhul, kui kõnealust ametnikku, kes jõudis selle künniseni ja kuulus ex aequo rühma – s.o ametnike rühma, kes on jõudnud edutamiskünniseni, kuid keda on rohkem kui on tegelikult võimalik edutada – ei edutatud täiendavate kaalutluste alusel, mis on seotud palgaastmel töötamise staažiga või võrdsete võimalustega.

Viimati nimetatud juhul võib asjassepuutuv ametnik õiguspäraselt esitada hagi üksnes ametisse nimetava asutuse lõpliku otsuse peale, mis kehtestab edutatud ametnike nimekirja, ametisse nimetava asutuse poolt ex aequo rühma kuuluvate ametnike järjestamisel tehtud kaalutlusvigade tõttu.

(vt punktid 82, 88–94)

2.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb kogutud teenete arvesse võtmisel, mida väljendavad aastast aastasse kogutud punktid, ja mille puhul edutamine lõpetatakse olemuselt keeruka aktiga, kuna see sisaldab ametisse nimetava asutuse kahte eraldi otsust − ühe otsusega kehtestatakse edutatud ametnike nimekiri ja teisega määratakse kindlaks ametnike punktide koguarv, millele esimesena nimetatud otsus rajaneb − tuleb õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja hea halduse huvides määrata mõlema nimetatud otsuse peale esitatavate kaebuste esitamiseks ette nähtud kolmekuulise tähtaja alguspunktiks kuupäev, mil ametnik sai oma isikliku ajakohastatud edutamistoimikuga asutusesiseses infosüsteemis tegelikult tutvuda, tingimusel et ametnik vaatab kõnealust toimikut mõistliku aja jooksul alates kuupäevast, mil avaldati kokkuvõte, milles antakse teada, et asjaomases süsteemis on kättesaadavad andmed antud punktide kohta.

Sellises edutamissüsteemis ei võimalda edutatud ametnike nimekirja avaldamine, mis hõlmab üksnes huvitatud isikute nimesid ja ametikohti, asjassepuutuvatel ametnikel täielikult tutvuda edutamismenetlust lõpetava huve kahjustava aktiga, mis on oma olemuselt keeruline, ning alles oma isiklikku edutamistoimikut vaadates saab ametnik teada oma punktide koguarvu ja nende jaotuse.

(vt punktid 105, 111, 112, 115, 118, 121)

3.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteem, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, millest mõningad punktid – nn teenetepunktid – saadakse selle hinde muutmisega, mis ametnikule antakse personalieeskirjade artikli 43 kohase korrapärase hindamise käigus, ja mõningad punktid – nn eelispunktid – antakse täienduseks, kuid mis üksi ei ole edutamisel määravad, kuivõrd nende eesmärk on tunnustada ametnikke, kes on ületanud oma individuaalsed eesmärgid või kes on institutsiooni huvides täitnud edukalt lisaülesandeid, ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet ega personalieeskirjade artiklit 45, kuna mõlemat liiki punktide eesmärk on teenete tunnustamine ning nende andmist tuleb alati põhjendada teenetel põhinevate kaalutlustega.

Süsteemis, kus edutamine lõpetatakse olemuselt keerulise aktiga, kuna see sisaldab ametisse nimetava asutuse kahte eraldi otsust – ühe otsusega kehtestatakse edutatud ametnike nimekiri ja teisega määratakse kindlaks ametnike punktide koguarv, millele esimesena nimetatud otsus rajaneb – ei riku eelispunktide andmise kohta tehtud otsuste põhjendamata jätmine personalieeskirjade artikli 25 teist lõiku, mis ei nõua selliste ettepanekute, soovituste ja arvamuste põhjendamist, mis iseenesest ei ole tehtud ametniku kahjuks, ning mis ei hõlma ettevalmistavaid akte, kuna põhjendamise kohustus on täidetud juhul, kui ametisse nimetav asutus põhjendab oma otsust personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta.

Eelispunktide andmine ei riku ka personalieeskirjade artiklit 26, mille eesmärk on tagada ametniku kaitseõigus, vältimaks seda, et ametisse nimetav asutus võtab vastu ametniku halduslikku seisundit ja karjääri mõjutavaid otsuseid selliste tema käitumist puudutavate asjaolude põhjal, mida ei ole tema isikutoimikus mainitud, kuna need punktid antakse pärast karjääriarengu aruannete tulemuste uurimist asjassepuutuvate ametnike teeneid arvestades, mida on kinnitatud karjääriarengu aruannetes, mille koostamine on osa keerukast protsessist, millesse ametnikud on tihedalt kaasatud kooskõlas personalieeskirjade artikliga 43, mille kohaselt tehakse korrapärane aruanne teatavaks huvitatud isikule, kellel „on õigus seda kommenteerida, kui ta seda vajalikuks peab”. Samuti ei saa tugineda kaitseõiguste rikkumisele kõnealuste punktide andmise otsuste vastu, kuna need otsused kujutavad endast pelgalt ettevalmistavaid akte edutamise punktide koguarvu kindlaksmääramise ja edutatud isikute nimekirja kehtestamise otsustele, ega kohaldada kaitseõigust selliste aktide, vaid üksnes huve kahjustavate aktide suhtes.

(vt punktid 129–138, 143–147, 152, 155–157)

4.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, millest mõningad punktid – nn teenetepunktid – saadakse selle hinde muutmisega, mis ametnikule antakse personalieeskirjade artikli 43 kohase korrapärase hindamise käigus, ja mõningad punktid – nn eelispunktid –, mille eesmärk on eristada ametnike hulgas need, kellel on kõige rohkem teeneid, et suurendada nende edutamisvõimalusi, ei piira viimati nimetatud punktide andmiseks kõikides peadirektoraatides kehtestatud kvoodi olemasolu ega ka esimest liiki punktide andmiseks määratud keskmise piirhinde olemasolu hindajate hindamisvabadust viisil, mis oleks vastuolus personalieeskirjade artikliga 45, võrdse kohtlemise põhimõttega ja ametikohal edasijõudmise põhimõttega. Selgub vastupidi, et need kaks mehhanismi on oma olemuselt sellised, mis soodustavad ametnike teeneid näitava hindamise tõhusat väljendamist, tagades samas hinnangute kõrgeimal tasemel võrreldavuse kõikides komisjoni peadirektoraatides, ning sellest tulenevalt kõnealuste ametnike võrdse kohtlemise. Praktikas tuleb siinjuures teenete võrdlevat hindamist teostada võrdsel alusel ja lähtudes võrreldavatest teabeallikatest.

Mis puudutab iga peadirektoraadi eelispunktide kvooti, siis see vastab seda liiki punktide üldeesmärgile, milleks on eristada ametnike hulgas need, kellel on kõige rohkem teeneid, et suurendada nende edutamisvõimalusi. Käsutusse antavate punktide arvu piiramine on ette nähtud selleks, et peadirektoraadid teostaksid sellist valikut. See eesmärk ise on kooskõlas personalieeskirjade artikliga 45, võrdse kohtlemisega ja ametikohal edasijõudmisega.

Mis puudutab eelispunktide keskmist piirhinnet, mida asjaomane edutamissüsteem innustab järgima, kuid ei tee seda absoluutseks kohustuseks, siis asjaolu, et peadirektoraadid seda siiski arvesse võtavad, ei tähenda sugugi, et nende otsustusvabadust piiratakse viisil, mis oleks vastuolus personalieeskirjade artikliga 45, võrdse kohtlemise põhimõttega ja ametikohal edasijõudmise põhimõttega. Selline keskmine hinne, mis väljendab matemaatiliselt hinnangut keskmise ametniku töösoorituse tulemuslikkusele, ei piira hindajate võimalust kasutada väga ulatuslikku hindamisruumi ja seda isegi koostoimes soovituslike, kuid mitte siduvate vahemikega, mis on saadud vaadeldes, kuidas eelnevalt on üldiselt edutamisi läbi viidud. Selline keskmine hinne ei piira ka hindajate võimalust eristada hinnanguid, mis antakse konkreetselt iga ametniku töösoorituse tulemuslikkusele vastavalt sellele, kas see tegevus jääb kõnealusest keskmisest alla- või ülespoole, kuna hindajatel on võimalus ametnike hindamist täpsustada. See võimaldab vältida hinnete inflatsiooniohtu, kohustades hindajaid läbi viima igaühe individuaalsete teenete rangema võrdlemise, ning võimaldab ühtlasi vähendada erinevate peadirektoraatide teostatavate hindamiste keskmiste hinnete vahelisi erinevusi, mida ei põhjendata hinnatud ametnike teenetega seotud objektiivsete kaalutlustega. Viimasena võtab selline keskmine hinne arvesse kõige üldisemalt järgitavat tegelikku olukorda, st hinnatavate ametnike ühtlast jaotust keskmise teenetetaseme ümber, võimalust kalduda keskmisest piirhindest kõrvale juhul, kui peadirektoraadi eriline olukord ei sobi kokku üldise olukorraga, ning ametnike võimalust esitada vaie, mille tulemusena võib ametisse nimetav asutus talle anda kvoodiväliselt ühe või mitu eelispunkti, mis on piisavad tekkida võivate raskuste ületamiseks talitustes, kuhu on koondunud väga head töötajad.

(vt punktid 169, 172–177, 179–183, 187)

5.      Õigusnormi muutmisele on omane, et teatud kuupäeval luuakse uued olukorrad, kohandades neid eelnevalt kehtestatud olukordi arvesse võttes. Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, tuleb ametisse nimetaval asutusel kohaldada üleminekuetapina edutamist puudutavate eeskirjade muutmist, võttes arvesse ühelt halduskorralduselt teisele üleminekuga kaasnevaid piiranguid, mis võivad teda kohustada kalduma ajutiselt ja teatud piires kõrvale tavapäraselt kõnealuste olukordade suhtes kohaldatavate pidevalt kehtivate reeglite ja põhimõtete rangest kohaldamisest. Siiski tuleb selliseid kõrvalekaldumisi põhjendada üleminekuga seotud tungiva vajadusega ning need ei saa minna ajaliselt või ulatuselt kaugemale, kui on hädavajalik korrastatud ülemineku tagamiseks ühelt süsteemilt teisele. Selleks, et siinjuures võtta arvesse teeneid, mida kõnealuse süsteemi jõustumise hetkel ametis olevad ametnikud olid oma palgaastmel kogunud, hõlmavad üleminekueeskirjad erinevate üleminekupunktide andmist kõnealustele ametnikele.

Mis puutub üleminekueelispunktidesse, mis antakse ametnikele automaatselt iga palgaastmel töötatud aasta kohta kuni teatava ülemmäärani, võib seda töötatud aastate hulka pidada objektiivseks, kuid üksnes osaliseks näitajaks ametniku kogutud teenete kohta, mistõttu niisuguste punktide andmise osas võetakse arvesse palgaastmel töötamise staaži, mis on edutamismenetlusi tavapäraselt reguleerivate eeskirjadega vastuolus. Sellise süsteemi vastuvõtmine, mida iseloomustavad teenete kvantitatiivne hindamine ja vajadus jõuda edutamiseks teatud künniseni, mis vastab kogutud teenetepunktide ja eelispunktide arvule, tähendab ametnike poolt nende viimasest edutamisest alates kogutud teenete arvessevõtmist teatud hulga punktide andmise kujul vastavalt võrdse kohtlemise põhimõtet järgivale meetodile. Meede, mis kujutab endast eelispunktide automaatset andmist vastavalt palgaastmel töötamise staažile, vastab üleminekuga seotud tungivale vajadusele ja selle ulatust piiravad sätted, mis võimaldavad seda kohaldada vaid esimesel edutamise aastal pärast uue süsteemi jõustumist, mis annavad nendele punktidele väga piiratud osakaalu võimalikest saadaolevatest kogupunktidest ja mille kohaselt sõltub edutamine tingimusest, et see ametnik on kogunud oma viimases karjääriarengu aruandes teatava arvu muid punkte, lubavad järeldada, et ametisse nimetav asutus ei läinud kaugemale, kui oli hädavajalik korrastatud ülemineku tagamiseks ühelt süsteemilt teisele.

Need kaks üleminekueelispunkti, mis ametisse nimetav asutus maksimaalselt ühe ametniku kohta edutamiskomitee ettepaneku alusel võib anda, kehtestati selleks, et lahendada õiglaselt vanalt süsteemilt uuele üleminekuga seotud konkreetseid probleeme. Selline erieesmärk kuulub tingimata kõikide neid hõlmavate üleminekupunktide eesmärgi raamesse, milleks on võtta arvesse teeneid, mida ametnik on oma eelmisest edutamisest alates kogunud, millest tulenevalt ei riku nende andmist sätestav õigusnorm iseenesest personalieeskirjade artiklit 45. Asjaolu, et selline punktide andmine võib kaasa tuua meelevaldseid edutamisi, tuleneb nimetatud sätte konkreetsest kohaldamisest, mitte selle enese õigusvastasusest.

Personalieeskirjade artikliga 45 ei ole vastuolus ka üleminekueelispunktid, mida võib anda ametnikele, kes esitati edutamiseks eelmise edutamise ajal, kuid keda ei edutatud. Ehkki on tõsi, et eelmise edutamise reservi jäänud ametnike automaatne edutamine rikub edutamiseks kõlblike ametnike teenete võrdleva hindamise põhimõtet, mis on nimetatud artiklis ette nähtud, on ametisse nimetaval asutusel põhimõtteliselt siiski õigus võtta teenete võrdleva hindamise käigus arvesse asjaolu, et ametniku kohta on varasema edutamise raames juba tehtud edutamise ettepanek, tingimusel, et ta väärib endiselt edutamist ja et tema teeneid hinnatakse teiste edutamise kandidaatide teenete alusel – sellise juhtumiga on tegemist ka komisjoni kehtestatud üleminekueeskirjade puhul.

Lõpetuseks ei ole komisjonil mingit kohustust võtta varasemate hinnete ümberarvestamise süsteemina kasutusele nn analüütiliste hinnangute keskmise süsteem või muude institutsioonide kehtestatud süsteem, mis väidetavalt rikub vähem teenetel põhineva edutamise reeglit. Ametnike edutamise kehtivate meetodite muutmise eelduslik eesmärk on parandada teatavaid puudusi, mis tulenesid vanade eeskirjade kohaldamisest. Seega on niisugusele reformiprotsessile, mille vajalikkuse hindamiseks on ametiasutusel ulatuslik hindamisruum, omane see, et ühel kindlal kuupäeval hakatakse ametnike teeneid hindama uutel alustel. Uue süsteemi raames ei saa ametiasutuselt nõuda vana süsteemi ajal ametnikele antud hinnete täielikku ja identset arvessevõtmist, sest selle peaaegu vältimatuks tagajärjeks oleks see, et edutamissüsteemi reform muutuks sisutuks, ja igal juhul ei ole teenistujatel õigust eeldada, et kehtivad õigusnormid jäävad edasi kehtima.

(vt punktid 204–211, 213–218, 220)

6.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteem, mille kohaselt võib ametnikele anda eelispunkte institutsiooni huvides täidetud lisaülesannete tunnustamiseks, sest neid punkte võib anda üksnes ametniku tavapärasest tegevusest erinevate ülesannete eest, mida ei hõlma iga-aastane hindamine ning mille alusel ei anta seega muud liiki teenetepunkte. Peale selle võimaldab komisjoni kehtestatud õiguslik raamistik ametisse nimetaval asutusel igal juhul vältida teenete topeltarvestust.

(vt punktid 236, 240)

7.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, sellise reegli range kohaldamine ühe palgaastme kohta üsna vähese töötajate arvuga peadirektoraatides, mille kohaselt on igal peadirektoraadil jaotamiseks eelispunktide kvoot, mille arvutamiseks korrutatakse 2,5-ga nende ametnike arv, keda võib nende palgaastet arvestades veel edutada, ja mille kohaselt kehtestatakse selliste punktide andmise suhtes kõige tulemuslikumate ja ülejäänud ametnike vahel jaotusalus, põhjustab nendes üksustes töötavatele ametnikele jaotamiseks määratud eelispunktide arvu märkimisväärset vähenemist nende kahjuks. Kõnealused ametnikud on seega objektiivselt erinevas olukorras võrreldes nende kolleegidega, kes töötavad suurtes peadirektoraatides või talitustes, ning see seletab ja õigustab võrdse kohtlemise ja ametikohal edasijõudmise põhimõtteid järgides erinevat kohtlemist, nagu tuleneb erisättest, mille kohaselt peadirektoraatides ja talitustes, kus ühel palgaastmel on vähem kui neli ametnikku, on ametnikele antavate eelispunktide koguarv kümme ja nende andmise suhtes ei kohaldata jaotusalust, mis on muude ametnike jaoks üldiselt määratletud.

(vt punktid 246–250)

8.      Personalieeskirjad ja komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteem, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, ei kehtesta mingisuguseid vorminõudeid nende otsuste vastuvõtmiseks, mis on tehtud eelnimetatud punktide andmise kohta või punktide andmise peale ametisse nimetavale asutusele esitatud vaiete kohta. Eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõige 2, mis näeb ette, et ametnikud võivad pöörduda ametisse nimetava asutuse poole akti peale esitatud kaebusega, ei välista, et sellist akti võiks esitada muul kujul kui paberkandjal. Järelikult võib vastutav ametiasutus sellised otsused ilma kirjalikult vormistamata vastu võtta nii, et kinnitab elektroonilise allkirjaga selleks otstarbeks koostatud elektroonilise dokumendi arvutisüsteemis.

(vt punktid 255 ja 256)

9.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, peab eelispunktide andmine, mille eesmärk on tunnustada kõige enam edutamist väärivaid ametnikke, et suurendada nende edutamisvõimalusi, põhinema kõnealuste ametnike konkreetsete teenetega seotud kaalutlustel, ning palgaastmel töötamise staaž ei saa igal juhul olla nende punktide andmisel otsustavaks teguriks. Seega ei saa eelispunktide andmise põhikriteeriumina kasutada teenetepunktide, mis on saadud personalieeskirjade artikli 43 kohase korrapärase hindamise käigus ametnikule antud hinde muutmisel, ning ametnikule automaatselt iga palgaastmel töötatud aasta kohta kuni teatava ülemmäärani antavate üleminekueelispunktide kogusumma kriteeriumi, kuna sellise kriteeriumi objektiivseks tulemuseks võib olla see, et seatakse eelisolukorda ametnikud, kellel on pikem palgaastmel töötamise staaž. Kuigi siinkohal vastab tõele, et ametiasutus võib kalduda ajutiselt ja teatud piires kõrvale tavapäraselt edutamismenetluste suhtes rakendatavate pidevalt kehtivate reeglite ja põhimõtete rangest kohaldamisest, siis seda saab teha üksnes selleks, et täita vanalt edutamissüsteemilt uuele üleminekuga seotud tungivat vajadust ning võtta arvesse ühelt halduskorralduselt teisele üleminekuga kaasnevaid piiranguid, samas kui eelispunktid on püsiv, mitte ajutine edutamissüsteemi osa, ning peale selle õigustab kõnealuse süsteemi jõustumise ajal ametis olevate komisjoni ametnike poolt nende palgaastmel kogutud teenete arvessevõtmine kolme üleminekupunktide kategooria andmist.

(vt punktid 286, 288, 290, 293, 297, 301)

10.    Nende teenete hindamiseks, mida tuleb arvesse võtta personalieeskirjade artikli 45 alusel tehtava edutamisotsuse raames ja sellest tulenevalt ka punktide andmise otsuse raames edutamissüsteemis, kus hindamine toimub kvantitatiivselt, on ametiasutusel ulatuslik kaalutlusõigus ja ühenduse kohtu kontroll peab piirduma küsimusega, kas arvestades meetmeid ja vahendeid, mille tulemusena ametiasutus võis oma hinnangu teha, jäi see ametiasutus lubatud piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust selgelt vääralt.

(vt punktid 291, 320)

11.    Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, juhul kui ühenduse kohus on tühistanud ametisse nimetava asutuse otsuse anda hagejale ainult määratud arv punkte, tuleb tühistada ka otsus mitte kanda teda edutatud ametnike nimekirja, kuna nende meetmete tulemusena, mida asutus on kohustatud võtma tuvastatud eeskirjade rikkumiste lahendamiseks, võib hageja jõuda edutamiskünniseni. Terve edutatud ametnike nimekirja tühistamine oleks seevastu ülemäärane sanktsioon. Seda hinnangut ei lükka ümber asjaolu, et vaidlusaluse edutamise raames vastu võetud otsused ei kaota selle edutamise lõppedes oma mõju, kuna hageja võib tulevikus asuda konkureerima ametnikega, kelle edutamist ei tühistatud.

(vt punktid 340–342, 349)