ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
6. oktoober 2021(*)
Riigiabi – Saksamaa poolt teatavatele suurtele elektritarbijatele rakendatav abikava – Vabastus võrgutasudest ajavahemikus 2012–2013 – Otsus, millega tunnistatakse abikava siseturuga kokkusobimatuks ja ebaseaduslikuks ning kohustatakse väljamakstud abi tagasi nõudma – Tühistamishagi – Hagi esitamise tähtaeg – Vastuvõetavus – Abi mõiste – Riigi ressursid – Võrdne kohtlemine – Õiguspärane ootus
Kohtuasjas T‑745/18,
Covestro Deutschland AG, asukoht Leverkusen (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Küper, J. Otter, C. Anger ja M. Goldberg,
hageja,
keda toetab
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller, R. Kanitz, S. Heimerl ja S. Costanzo,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: T. Maxian Rusche ja K. Herrmann,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 28. mai 2018. aasta otsus (EL) 2019/56 abikava SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa rakendas StromNEVi § 19 kohaselt baaskoormuse tarbijate suhtes (ELT 2019, L 14, lk 1),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz ja Z. Csehi (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik B. Lefebvre,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 29. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
I. Vaidluse taust
[…]
B. Asjasse puutuvad õigus- ja haldusmeetmed
1. Võrgutasude süsteem enne vaidlusaluste meetmete kehtestamist
[…]
8 Kuni StromNEV määruse, mida on muudetud EnWG 2011‑ga (edaspidi „StromNEV 2011 määrus“), jõustumiseni pidid antitsüklilised tarbijad ja baaskoormuse tarbijad maksma individuaalseid tasusid, mis olid arvutatud BNetzA välja töötatud nn füüsilise tee meetodil ja mille puhul võeti arvesse nende tarbijate võrgukulusid, koos minimaalse tasuga, mis vastas 20%‑le kehtestatud üldisest tasust (edaspidi „minimaalne tasu“), mis tagas tasu selle võrgu kasutamise eest, millega need tarbijad olid ühendatud, juhul kui füüsilise tee meetodil arvutatud individuaalsed tasud olid madalamad või peaaegu olematud.
2. Vaidlusalused meetmed
9 Vastavalt StromNEV 2011 määruse § 19 lõike 2 teisele ja kolmandale lausele kaotati alates 1. jaanuarist 2011 (selle sätte tagasiulatuva kohaldamise kuupäev) baaskoormuse tarbijate individuaalsed tasud ja asendati need täieliku vabastusega võrgutasudest (edaspidi „vaidlusalune vabastus“), mis anti pädeva reguleeriva asutuse ehk BNetzA või asjaomase liidumaa reguleeriva asutuse loal. Kõnealune vabastus kehtis põhi- või jaotusvõrgu ettevõtjate suhtes vastavalt sellele, millise võrguga abisaajad olid ühendatud.
10 StromNEV 2011 määruse § 19 lõike 2 kuuenda ja seitsmenda lause järgi pidid põhivõrguettevõtjad maksma jaotusvõrguettevõtjatele hüvitist vaidlusalusest vabastusest tuleneva finantskahju eest ning hüvitama nende vahel vabastusest tuleneva kulu 19. märtsi 2002. aasta soojuse ja elektrienergia koostootmise seaduse (Kraft-Wärme-Kopplungsgesetz, BGBl. 2002 I, lk 1092) § 9 kohase rahalise hüvitisega, nii et iga põhivõrguettevõtja kandis sama rahalist koormust proportsionaalselt elektri hulgaga, mida ta tarnis oma võrguga ühendatud lõpptarbijatele.
11 BNetzA 14. detsembri 2011. aasta otsusega (BK8-11-024, edaspidi „BNetzA 2011. aasta otsus“) loodi alates 2012. aastast rahastamismehhanism. Selle mehhanismi kohaselt said jaotusvõrguettevõtjad lõpptarbijatelt või elektritarnijatelt lisatasu (edaspidi „vaidlusalune lisatasu“), mille summa kanti põhivõrguettevõtjatele edasi, et hüvitada vaidlusalusest vabastusest tingitud saamata jäänud tulu.
12 Lisatasu summa määrasid põhivõrguettevõtjad igal aastal enne kindlaks BNetzA kehtestatud meetodi kohaselt. 2012. aasta ehk süsteemi rakendamise esimese aasta summa määras vahetult kindlaks BNetzA.
13 Neid sätteid ei kohaldatud 2011. aasta vabastuse kulude suhtes ning seega pidi iga põhivõrgu- ja jaotusvõrguettevõtja kandma selle aasta vabastusega seotud kahjumit.
3. Vaidlusalustest meetmetest hilisem võrgutasu süsteem
14 Haldusmenetluses, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus, tunnistati vaidlusalune vabastus kõigepealt kehtetuks Oberlandesgericht Düsseldorfi (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis, Saksamaa) 8. mai 2013. aasta kohtuotsusega ja Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. oktoobri 2015. aasta otsusega ning tunnistati alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks StromNEV määrusega, mida on muudetud 14. augusti 2013. aasta määrusega, millega muudetakse mitut energiaõiguse valdkonna määrust (Verordnung zur Änderung von Verordnungen auf dem Gebiet des Energiewirtschaftsrechts, BGBl. 2013 I, lk 3250) (edaspidi „StromNEV 2013 määrus“). Viimati nimetatud määrusega kehtestati edasiseks uuesti individuaalsed tasud, mis arvutatakse füüsilise tee meetodil, kohaldades miinimumtasu asemel kindlasummalist tasu 10, 15 ja 20% üldistest tasudest olenevalt elektri tarbimisest (vastavalt 7000, 7500 ja 8000 tundi aastas võrgu kasutamise eest) (edaspidi „kindlasummalised tasud“).
15 StromNEV 2013 määrusega kehtestati üleminekukord, mis kehtib alates 22. augustist 2013 ja mida kohaldatakse tagasiulatuvalt baaskoormuse tarbijate suhtes, kellele ei olnud aastatel 2012 ja 2013 veel vaidlusalust vabastust antud (edaspidi „üleminekukord“). Füüsilise tee ja miinimumtasu meetodi kohaselt arvutatud individuaalsete tasude asemel nägi see süsteem ette üksnes kindlasummaliste tasude kohaldamise.
[…]
D. Vaidlustatud otsus
19 Komisjon võttis 28. mail 2018 vastu otsuse (EL) 2019/56 abikava SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa rakendas [StromNEV 2011 määruse] § 19 kohaselt baaskoormuse tarbijate suhtes (ELT 2019, L 14, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“), milles ta tuvastas, et Saksamaa Liitvabariik oli 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013 vaidlusaluse vabastuse andnud ebaseaduslikult riigiabina.
20 Täpsemalt järeldas komisjon, et riigiabi suurus vastas võrgukuludele, mille vabastatud baaskoormuse tarbijad tegelikult 2012. ja 2013. aastal tekitasid, või kui need kulud olid väiksemad minimaalsetest võrgutasudest, siis nendele viimastele.
21 Lisaks märkis komisjon, et riigiabi ei vasta ühegi ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandi tingimustele ning seda ei saa pidada ühelgi muul põhjusel siseturuga kokkusobivaks.
22 Seetõttu otsustas komisjon:
– vaidlusalune vabastus kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuivõrd baaskoormuse tarbijad olid vabastatud võrgutasudest, mis vastasid nende tekitatud võrgukuludele, või kui need kulud olid minimaalsest tasust väiksemad, siis minimaalsele tasule;
– Saksamaa oli andnud nimetatud riigiabi ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes ja see on siseturuga kokkusobimatu;
– kõnealuse kava alusel antud üksikabi ei käsitata riigiabina, kui see andmise ajal vastab nõukogu 7. mai 1998. aasta määruse (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT 1998, L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312), artikli 2 alusel vastu võetud vähese tähtsusega abi määruses sätestatud tingimustele;
– Saksamaa Liitvabariik oli ühelt poolt kohustatud kõnealuse abikava alusel antud siseturuga kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi nõudma, sealhulgas intressi, ning teiselt poolt oli ta kohustatud tühistama kõik maksed, mida selle kava alusel ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevast alates veel tehtud.
II. Menetlus ja poolte nõuded
23 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. detsembril 2018.
24 Üldkohtu kantseleisse 24. aprillil 2019 saabunud avalduses palus Saksamaa Liitvabariik luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. 4. juuni 2019. aasta otsusega andis Üldkohtu kuuenda koja president loa menetlusse astuda. Saksamaa Liitvabariik esitas menetlusse astuja seisukohad ning kohtuasja pooled esitasid nende kohta oma märkused määratud tähtaja jooksul.
25 Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel muudeti Üldkohtu kodade koosseisu, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd Üldkohtu kolmandasse kotta, kellele määrati seega käesolev kohtuasi.
26 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse ja esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi, millele pooled vastasid ette nähtud tähtaja jooksul.
27 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 29. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil.
28 Kohtuistungil loobus hageja esimesest väitest ning see kanti kohtuistungi protokolli.
29 Hageja, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
30 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
III. Õiguslik käsitlus
A. Hagi vastuvõetavus
[…]
36 Mis puudutab hagi väidetavat hilinenult esitamist, millele komisjon tugineb, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 263 kuuenda taande kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.
37 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hagi on esitatud kahe kuu ja kümne päeva jooksul alates vaidlustatud otsuse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, mis toimus 16. jaanuaril 2019.
38 Mis puudutab küsimust, kas hageja oli vaidlustatud otsusest enne selle avaldamist teadlik, siis tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 kuuenda taande sõnastusest endast tuleneb, et aktist teadasaamise kuupäeva kriteerium kui hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kuupäev on akti avaldamise või teatavakstegemise kõrval teisejärgulise tähtsusega (10. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 35, ja 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punkt 39; vt ka 27. novembri 2003. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, T‑190/00, EU:T:2003:316, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika) ning on seega kohaldatav aktidele, mis ei kuulu teatavakstegemisele või mida ei avaldata (1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ISD Polska jt vs. komisjon, T‑273/06 ja T‑297/06, EU:T:2009:233, punkt 55).
39 On tõsi, et otsuse avaldamine ei olnud selle jõustumise eeltingimus. Siiski avaldatakse komisjoni otsused riigiabi uurimismenetluse lõpetamise kohta ELTL artikli 108 lõike 2 alusel Euroopa Liidu Teatajas vastavalt nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 32 lõikele 3. Seega võis hageja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt õiguspäraselt eeldada, et vaidlustatud otsus avaldatakse (vt selle kohta 15. septembri 1998. aasta kohtuotsus BP Chemicals vs. komisjon, T‑11/95, EU:T:1998:199, punktid 48–51, ning 1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ISD Polska jt vs. komisjon, T‑273/06 ja T‑297/06, EU:T:2009:233, punkt 57). Seega oli tal õigus võtta hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kuupäevaks Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäev.
40 Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtupraktika, millele komisjon tugineb.
41 Kõigepealt otsustas Euroopa Kohus 17. mai 2017. aasta kohtuotsuses Portugal vs. komisjon (C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punktid 34–40), et hageja, see tähendab Portugali Vabariigi jaoks hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise hetk oli vaidlusaluse otsuse teatavakstegemine hagejale, kes on selle otsuse adressaat, samas kui käesolevas asjas ei olnud hageja Saksamaa Liitvabariigile adresseeritud vaidlustatud otsuse adressaat ja talle ei tehtud seda teatavaks ELTL artikli 263 tähenduses.
42 Seejärel puudutas kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanek kohtuasjas Georgsmarienhütte jt (C‑135/16, EU:C:2018:120) küsimust, kas komisjoni otsuse esemeks olnud riigiabi saanud ettevõtjad oleksid võinud vaidlustada selle otsuse, mis 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsuse TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90) kohaselt takistas neil vaidlustada nende otsuste õiguspärasust liikmesriigi kohtutes juhul, kui hagi on esitatud liikmesriigi ametiasutuste tehtud otsuse rakendusmeetmete peale. Mis puudutab selle hagi esitamise tähtaja arvutamist, mille kaebuse esitanud ettevõtjad oleksid võinud esitada Euroopa Liidu kohtule vaidlusaluse otsuse peale, siis järeldas kohtujurist, et kuna nimetatud otsuse avaldamine ei ole selle tõhususe tingimus ja kuna piisab sellest, et otseselt ja isiklikult mõjutatud ettevõtjatel oli selle kohta usaldusväärne teave, siis algas selle otsuse vaidlustamise tähtaeg selle otsuse teatavakstegemise päeval (kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanek kohtuasjas Georgsmarienhütte jt, C‑135/16, EU:C:2018:120, punkt 63). Tuleb aga tõdeda, et Euroopa Kohus ei korranud seda järeldust eespool viidatud kohtuasja lõpetanud kohtuotsuses (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Georgsmarienhütte jt, C‑135/16, EU:C:2018:582), ning et igal juhul ei ole tõendatud, et käesolevas asjas oli hagejal vaidlustatud otsuse kohta „usaldusväärset“ teavet, vastupidi sellele kohtuasjale.
43 Lõpuks tõdes Euroopa Kohus 5. septembri 2019. aasta kohtumääruses Fryč vs. komisjon (C‑230/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:685) teatavate määruste tühistamiseks esitatud hagi raames, et kuna vaidlusalused aktid avaldati Euroopa Liidu Teatajas ja see avaldamine tingis nende aktide jõustumise, siis on ELTL artikli 263 kuuendas taandes ette nähtud hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise hetke kindlaksmääramisel aluseks võetav kuupäev avaldamise kuupäev. Tuleb tõdeda, et see järeldus ei toeta käesolevas asjas komisjoni argumenti, arvestades kõnealuste aktide laadi erinevust.
44 Seega tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
B. Sisulised küsimused
[…]
1. Teine väide, et tegemist ei ole riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses
[…]
b) Teise väite teine osa, et ei ole antud riigiabi riigi ressurssidest
[…]
1) Sissejuhatavad kaalutlused
[…]
93 Võttes arvesse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tootjate toetusmeedet, mida rahastati lõpptarbijaid varustavatele elektritarnijatele kehtestatud maksuga proportsionaalselt müüdud kogustelt (taastuvenergia lisatasu), välistas Euroopa Kohus hiljuti ühelt poolt 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268) riigi ressursside kasutamise järgmistel asjaoludel:
– meetmega tekkinud summad ei olnud samastatavad maksuga, kuna kõnealune meede ei kohustanud asjaomaseid ettevõtjaid kulusid lõppklientidele edasi kandma (nimetatud kohtuotsuse punktid 65–71);
– kuna ametivõimudel ei olnud valdavat mõju kõnealuste vahendite haldamisel, siis vahendite käsutamise õiguse puudumisel ei tähenda asjaolu, et rahalisi vahendeid kasutati eranditult kõnealuse kava rahastamiseks, et riik oleks saanud neid vahendeid kasutada, st otsustada, et neid vahendeid kasutatakse erinevalt (selle kohtuotsuse punktid 74–76), ning kuna puudus avalik kontroll nende vahendite haldamise eest vastutavate asutuste üle, ei olnud lihtne kontroll selles osas iseenesest piisav (kohtuotsuse punktid 77–85).
94 Teiselt poolt kinnitas Euroopa Kohus 15. mai 2019. aasta kohtuotsuses Achema jt (C‑706/17, EU:C:2019:407) seoses üldhuviteenuseid osutavate elektritootjate toetusmeetmega, mida rahastati eelkõige elektrienergia lõpptarbijatele kehtestatud maksuga olenevalt tarbitud elektrist, et riigi ressursside kriteerium on täidetud, arvestades järgmisi asjaolusid:
– tasu oli kohustuslik elektrienergia lõpptarbijatele ja isetootjatele (nimetatud kohtuotsuse punkt 57) ning selle lisatasu kogumise eest vastutavatele võrguettevõtjatele (nimetatud kohtuotsuse punkt 64); selle summa määras kindlaks avalik-õiguslik isik (nimetatud kohtuotsuse punkt 58);
– vahendite jaotamist haldas vahendite valitseja, keda kontrollis otseselt riik ja keda oli volitatud haldama makseid ning kellel ei olnud mingit kaalutlusõigust seoses nende vahendite kindlaksmääramise ja sihtotstarbega (kohtuotsuse punktid 59 ja 66).
95 Sisuliselt tugineb eespool punktides 93 ja 94 viidatud Euroopa Kohtu praktika ressursside riikliku laadi hindamisel kahele peamisele asjaolule: ühest küljest tarbijatel või lõpptarbijatel lasuva siduva rahalise kohustuse olemasolu, mida tavaliselt nimetatakse „maksuks“, täpsemalt „maksulaadseks lõivuks“, ja teisest küljest riigi kontroll süsteemi haldamise üle, eelkõige riigi kontrolli kaudu nende vahendite või nende vahendite (kolmandate) haldajate üle. Sisuliselt on tegemist kahe teguriga, mis kuuluvad ühe alternatiivi hulka.
96 Eespool nimetatud kahe tingimusega alternatiivi hulka kuuluvate tegurite laadi kinnitab 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268) punkt 72, milles Euroopa Kohus leidis pärast seda, kui ta välistas „erimaksu“ olemasolu, et järelikult tuleb kontrollida, kas kaks muud tegurit (st riigi kontroll vahendite või võrguettevõtjate üle) võimaldasid tal sellegipoolest järeldada, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid kujutasid endast riigi ressursse. Teisalt märkis Euroopa Kohus 15. mai 2019. aasta kohtuotsuses Achema jt (C‑706/17, EU:C:2019:407), et vahendeid, mida elektrivõrgu ettevõtjad koguvad kohustuslikul viisil ettevõtjatelt ja lõpptarbijatelt, ei saa pidada riigi ressurssideks (nimetatud kohtuotsuse punktid 64 ja 65), ning seejärel tõdes ta lisaks – ja seega täiendavalt –, et neid rahalisi vahendeid, mida jaotas kavast abi saajatele riigi kontrolli all olev asutus, kellel ei olnud mingit kaalutlusõigust nende vahendite kindlaksmääramise ja sihtotstarbega seoses, tuleb pidada riigi kontrolli all olevaks (nimetatud kohtuotsuse punktid 66 ja 67).
97 Nimelt, nagu rõhutas kohtujurist Jacobs oma ettepanekus kohtuasjas PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2000:585, punkt 165), on kohtuasjade, milles Euroopa Kohus on kinnitanud riigi ressursside olemasolu, ühine nimetaja see, et riik kontrollis ühel või teisel viisil kõnealuseid tulusid. Seda kontrolli võib teha eelkõige maksulaadsete lõivude abil, mis on mehhanism, mille kohaselt muutub kohtujuristi sõnul raha riigi omandiks enne abi saavatele ettevõtjatele ümberjaotamist. Seega on selle tõlgenduse kohaselt maksulaadse lõivu olemasolu üks olukordadest, kus riik kontrollib kasutatud vahendeid.
[…]
100 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 136, milles on kokkuvõtlikult esitatud menetluse algatamise otsuse põhjendused 49–84, märgib komisjon, et viimati nimetatud otsuses järeldas ta, et vaidlusalust vabastust rahastati riigi ressurssidest järgmistel alustel:
– vaidlusalune vabastus vastab riigi poliitikale;
– vaidlusalusest vabastusest tuleneva kahjumi hüvitas täies ulatuses vaidlusalune lisatasu, mille kohustus oli võrgukasutajatel ja mis ei jäänud võrguettevõtja kanda;
– põhivõrguettevõtjate ülesanne oli juhtida vaidlusalusest vabastusest ja lisatasust tulenevaid rahavoogusid ning nad ei saanud vaidlusalusest lisatasust saadavat tulu kasutada iseseisvalt;
– vaidlusalune lisatasu ei vastanud teenuse või kauba eest tasutavale maksele.
101 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 lükkab komisjon tagasi Saksamaa Liitvabariigi argumendi, mille kohaselt vaidlusaluse vabastuse rahastamiseks kasutatavad rahalised vahendid ei liigu läbi riigieelarve. Komisjoni sõnul võib riigi ressurssidega olla tegemist ka siis, kui abi rahastatakse eraõiguslikest vahenditest, mille on kehtestanud riik ning mida hallatakse ja jaotatakse kooskõlas asjaomase õigusakti sätetega, ja seda isegi siis, kui neid vahendeid ei halda riigiasutused, vaid riigi määratud eraettevõtjad, kes on riigiasutustest eraldiseisvad.
102 Komisjon rõhutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 138 ja 139, et täieliku vabastuse kohaldamise tõttu võrgutasude maksmisel 2012. ja 2013. aastal saamata jäänud tulu kanti lõpptarbijatele täielikult üle hüvitusmehhanismi abil, mida rahastati neile riigi kehtestatud lisatasust.
103 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 140–147 täpsustab komisjon:
– vaidlusalune maks oli maksulaadne lõiv, mille riik kehtestas ja mida nõutakse sisse lõpptarbijatelt, ning mitte üldine võrgutasu;
– võrguettevõtjad vastutasid vaidlusaluse lisatasu kogumise ja haldamise eest, olid kohustatud lisatasu koguma ning said lisatasu tulusid kasutada üksnes vaidlusaluse vabastuse tõttu kaotatud tulude hüvitamiseks;
– lisatasu tagas vaidlusaluse vabastuse tõttu nende võrguettevõtjate saadud kapitalikahjumi täieliku tasaarvestamise ja lisatasu summa arvutati vabastuse alusel.
104 Sisuliselt tugineb komisjoni analüüs kahele järgmisele asjaolule: esiteks on vaidlusalune lisatasu nn maksulaadne lõiv, kuna see kujutab endast riigi kehtestatud siduvat rahalist kohustust, mida nõutakse lõpptarbijatelt, ning teiseks vastutavad võrguettevõtjad lisatasude haldamise eest vastavalt riigi kehtestatud eeskirjadele ja tegutsevad seega riigi kontrolli all.
[…]
106 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vaidlusalune lisatasu võeti vastu BNetzA 2011. aasta otsusega (vt eespool punktid 10–13) ja seega vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (vt eespool punkt 86) on see omistatav riigile, millele hageja pealegi vastu ei vaidle.
107 See järeldus ei mõjuta küsimust, kas BNetzA 2011. aasta otsust saab Saksa õiguse kohaselt pidada ultra vires otsuseks, ega küsimust, kas Saksa kohtud on selle otsuse tühistanud ja seejärel kehtetuks tunnistanud (vt eespool punkt 14), mis on menetluse käigus poolte hilinenult esitatud küsimused, mis ei sea kahtluse alla asjaolu, et seda otsust on asjaomasel ajavahemikul tegelikult kohaldatud (vt eespool punktid 14 ja 15). Nimelt, nii nagu on märgitud kohtupraktikas, vähendaks see oluliselt riigiabi käsitlevate eeskirjade tõhusust, kui need eeskirjad saab jätta kohaldamata üksnes põhjusel, et abi anti liikmesriigi õigusnorme rikkudes (vt selle kohta analoogia alusel 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Commerz Nederland, C‑242/13, EU:C:2014:2224, punkt 36), ja eeldusel, et nimetatud õigusnorm on ebaseaduslik, on sellel õigusnormil õiguslikud tagajärjed seni, kuni seda ei tühistata või vähemalt ei tuvastata selle õigusvastasust (vt selle kohta analoogia alusel 3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Heiser, C‑172/03, EU:C:2005:130, punkt 38).
108 Sama kehtib hageja argumendi kohta, et BNetzA 2011. aasta otsus, mis avaldati Saksamaa Liitvabariigi Teatajas 21. detsembril 2011, jõustus alles 4. jaanuaril 2012 ega olnud seega veel põhivõrguettevõtjatele siduv 15. oktoobril 2011, mis oli 2012. aasta hinnakirjade avaldamise viimane kuupäev, mis oli siduv ja kohaldatav kõikidele võrgukasutajatele. See argument, mis esitati esimest korda vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, ei sea kahtluse alla asjaolu, et seda otsust kohaldati asjaomasel ajavahemikul.
[…]
2) Siduva rahalise kohustuse olemasolu
[…]
113 Mis puudutab hageja argumentide põhjendatust, et kvalifitseerida vaidlusalune lisatasu viidatud kohtupraktikat silmas pidades „maksulaadseks lõivuks“, siis tuleb kontrollida, kas see riigi kehtestatud lisatasu kanti seadusest tuleneva kohustuse kaudu täielikult üle selle lisatasu lõppvõlgnikele.
114 Selles osas lahknevad poolte seisukohad küsimuses, kas vaidlusalune lisatasu kanti kohustuslikult edasi „lõpptarbijale“, nagu on märgitud vaidlustatud otsuses (vt eelkõige selle otsuse põhjendused 135, 138, 140 ja 143), ning seega vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnike tuvastamise küsimuses.
115 Komisjon arvab selle määratluse alla võrgukasutajad, st suured elektritarbijad, kes on võrguga vahetult ühendatud, ja elektritarnijad, kes on kohustatud maksma lisatasu, kuna nad sõlmivad võrguettevõtjaga lepingud elektri ostmiseks (enda jaoks, nagu suured tarbijad, või nende klientide jaoks, nagu tarnijad) ning on seega „võrgu kasutamise“ teenuse „lõpptarbijad“.
116 Hageja ja Saksamaa Liitvabariik hõlmavad selles mõistes elektrienergia lõpptarbijaid, mitte elektritarnijaid, ning väidavad, et vaidlusalune lisatasu, mida nõutakse sisse üksnes võrgukasutajatelt, ei ole kohustuslikult edasi kandunud kõikidele elektrienergia lõpptarbijatele. Nad vaidlevad vastu ka asjaolule, et võrguettevõtjad on kohustatud koguma vaidlusalust lisatasu võrgukasutajatelt. Selle tõlgenduse kohaselt ei kujuta vaidlusalune lisatasu endast sisuliselt riigieelarvet koormavat maksu, vaid pigem „tasu“, see tähendab vahendite ülekandmist, mida eraõiguslikud üksused omavahel maksavad.
117 Seega tuleb selgitada välja vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnikud ja teha kindlaks, kas see on viimastele kohustuslik.
118 Mis puudutab vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnikke, siis tuleb eristada ühelt poolt võrguettevõtjate ja võrgukasutajate suhet (enamiku elektritarnijate, aga ka suurte elektritarbijate puhul) ning teiselt poolt suhet elektritarnijate ja elektritarbijate vahel: vaidlusalune lisatasu puudutab vaid esimest suhet, st võrguettevõtjate ja -kasutajate vahelist suhet, kuna lisatasu võetakse võrgu kasutamise, mitte elektri tarbimise eest.
119 Neil asjaoludel ei ole asjakohane hageja esitatud küsimus (vt eespool punkt 116), kas elektritarnijad olid omakorda kohustatud kõnealuse lisatasu oma klientidele, st kõikidele elektrienergia lõpptarbijatele, edasi kandma, arvestades asjaolu, et selle lisatasu lõppvõlgnikud olid võrgukasutajad, st tarnijad ise ja otse võrguga ühendatud lõpptarbijad, mitte teised lõpptarbijad.
120 Mis puudutab vaidlusaluse lisatasu kohustuslikkust, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et vaidlustatud otsuses on selgelt määratletud vaidlusaluse lisatasu sissenõudmise ja ülekandmise kohustus „lõpptarbijatele“, viidates muu hulgas BNetzA 2011. aasta otsusele (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 135, 138, 140, 141 ja 143), mille punktides 3 ja 5.2 mainitakse neid tarbijaid koos tarnijatega kui võrgukasutajaid nimetatud lisatasu lõppvõlgnikena. Seda tõlgendust kinnitavad Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. oktoobri 2015. aasta otsuse punktis 20 esitatud (vt eespool punkt 14) ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 märgitud kaalutlused, milles Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) järeldas, et vaidlusalune lisatasu ei ole võrgutasu, vaid lisatasu, mille eesmärk on katta võrguettevõtjatele tekkivad finantskahjud.
121 Lisaks tuleb meenutada, et selleks, et meede kujutaks endast „maksu“ ELTL artiklite 30 ja 110 tähenduses, piisab sellest, kui seda kogutakse vahetoodetelt või -teenustelt, ilma et see kantaks tingimata turustusahelas järgnevate kaupade või teenuste lõpptarbijatele, kuna kohtupraktikas on kinnitatud, et nende sätete kohaldamisel on vähetähtis see, kes on maksukohustuslane, kui maksu tasutakse tootelt või sellega seonduvalt vajalikult tegevuselt (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 49). Selles osas on määrav asjaolu – nagu on täpsustatud eespool punktis 90 viidatud kohtupraktikas –, et riik volitab selliseid üksusi riigi ressurssi haldama, mitte ei ole lihtsalt kohustatud omaenda rahalistest vahenditest ostukohustust täitma.
122 Seejärel tuleb märkida, et pärast seda, kui komisjon oli täpsustanud, et vaidlusalune lisatasu määrati õiguslikult siduvalt BNetzA 2011. aasta otsusega, jõudis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 143 järeldusele, et BNetzA 2011. aasta otsusega kehtestati jaotusvõrguettevõtjatele kohustus koguda vaidlusalust lisatasu kõikidelt lõpptarbijatelt või tarnijatelt ning et see otsus nägi samuti ette sellest maksust saadava tulu igakuise ülekandmise erinevatele põhivõrguettevõtjatele.
123 Nimelt on BNetzA 2011. aasta otsuse punktis 3 koostoimes punktiga 5.2 ette nähtud, et jaotusvõrguettevõtjad on kohustatud koguma vaidlusalust lisatasu „kõigilt lõpptarbijatelt või tarnijatelt ja edastama selle iga kuu asjaomasele põhivõrguettevõtjale“. Seega tuleb järeldada, et vaidlusalune lisatasu, mille ametiasutus on kehtestanud õigusaktiga, oli erinevalt 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 70) aluseks olnud olukorrast kohustuslikku laadi lõpptarbijate kui võrgukasutajate suhtes, kuivõrd nimetatud otsus kohustas jaotusvõrguettevõtjaid koguma nimetatud tarbijatelt lisatasuga seotud lisakulusid.
124 Lisaks, ühelt poolt põhineb see komisjoni järeldus tõlgendusel, mille Saksa ametiasutused andsid haldusmenetluses ja millest nähtub selgelt, et jaotusvõrguettevõtjatel oli kohustus nõuda lõpptarbijatelt või tarnijatelt vaidlusalust lisatasu ja kanda see iga kuu üle erinevatele põhivõrguettevõtjatele. Teiselt poolt menetluse algatamise otsuses, vaatamata sellele, et komisjon kinnitas selgelt, et BNetzA 2011. aasta otsusega pandi jaotusvõrguettevõtjatele kohustus koguda vaidlusalust lisatasu lõpptarbijatelt kui võrgukasutajatelt (vt eelkõige menetluse algatamise otsuse punkt 14), ei esitanud Saksa ametiasutused haldusmenetluses ühtegi argumenti selle järelduse vaidlustamiseks.
125 Lisaks, mis puudutab argumenti, et BNetzA 2011. aasta otsusel ei olnud siduvat mõju, kuna võrgukasutajatel lasuv maksekohustus tulenes üksnes võrguettevõtjate ja kasutajate vahel sõlmitud eraõiguslikest lepingutest, ja et BNetzA ei saanud kehtestada kohustust, mis ei olnud õigusnormidega, nimelt StromNEV 2011 määruse ja 19. märtsi 2002. aasta seadusega soojus- ja elektrivarustuse edendamise kohta – millele see määrus viitas – lubatud, ning sõltumata selle repliigis esitatud argumendi vastuvõetavusest, siis tuleb märkida, et BNetzA 2011. aasta otsuse punkt 3 kehtestab jaotusvõrguettevõtjatele kohustuse koguda vaidlusalust lisatasu, mida jaotusvõrguettevõtjad on kohustatud oma klientidele edasi kandma. Kuna see otsus oli aga osa asjaomasel ajavahemikul kehtinud kavast ja sellel olid siduvad tagajärjed, mida ei tunnistatud pealegi kehtetuks sätetega, mis selle kava üksteise järel kehtetuks tunnistasid (vt eespool punktid 14 ja 15), tuleb järeldada, et vaidlusalusel lisatasul põhinev kava on õiguslikult siduv.
126 Lõpuks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 39, 144 ja 145, et vaidlusaluse lisatasu mehhanism tagas võrguettevõtjale vaidlusaluse vabastuse tõttu tekkinud kapitalikahjumi täieliku hüvitamise, kuna vaidlusaluse lisatasu summa oli kohandatud vaidlusaluse vabastuse tõttu nõutavate vahendite suurusega.
127 Seda komisjoni tõlgendust toetavad BNetzA 2011. aasta otsuse punktid 2 ja 6, milles on nõutud, et põhivõrguettevõtjad võtaksid vaidlusaluse lisatasu arvutamisel arvesse vaidlusalusest vabastusest tuleneva saamata jäänud tulu prognoosi ning et iga võrguettevõtja hüvitaks individuaalselt saamata jäänud tulu prognoosi ja saamata jäänud tulu vahe.
128 Hageja muud argumendid ei lükka neid järeldusi ümber.
129 Esiteks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt vaidlusaluse lisatasu summat ei määra kindlaks riik, vaid põhivõrguettevõtjad, siis piisab, kui meenutada, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 37 märkis, määras BNetzA 2011. aasta otsus vaidlusaluse lisatasu suuruseks kava kohaldamise esimeseks aastaks 440 miljonit eurot, millest hinnanguliselt 140 miljonit eurot individuaalsete tasude jaoks, mida kohaldati antitsüklilistele tarbijatele, ja 300 miljonit eurot vaidlusaluse vabastuse jaoks, ning kava kohaldamise teiseks aastaks kehtestas BNetzA mainitud otsus väga üksikasjaliku meetodi lisatasu arvutamiseks. Nagu nähtub selle otsuse punktidest 1, 2 ja 5.2, pidid põhivõrguettevõtjad seega kindlaks määrama ühelt poolt täielikust vabastusest tuleneva prognoositava finantskahju võrreldes võrgutasude täieliku maksmisega ja teiselt poolt prognoositava tarbimise, et määrata kindlaks vaidlusaluse täiendava maksu summa kilovatt-tunni kohta, võttes arvesse eelviimase aasta jooksul saadud tulu. Lisaks, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 39, pidid põhivõrguettevõtjad BNetzA 2011. aasta otsuse kohaselt kohandama vaidlusaluse lisatasu summat igal aastal eelneva aasta tegelike rahastamisvajaduste alusel.
130 Teiseks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt puudus igasugune õiguslik mehhanism kahjumi täieliku hüvitamise tagamiseks, eelkõige seetõttu, et vaidlusaluse lisatasu kulusid ei olnud võimalik üle kanda, kui võlgu ei ole võimalik sisse nõuda. Nimelt, vaidlusaluse lisatasu kvalifitseerimine maksulaadse lõivuna on piisav, et pidada selle maksu tulusid riigi ressurssideks, ilma et oleks vaja, et riik võtaks kohustuse hüvitada kahju, mis tekkis lisatasu tasumata jätmisest, eelkõige juhul, kui võlgu ei ole võimalik sisse nõuda. Isegi kui – nagu möönab komisjon – jaotusvõrguettevõtjad kannavad tagasi maksmata võlgade kahju majanduslikult, tuleb märkida, et maksejõuetuse tõttu saamata jäänud tulu ei kujuta endast tulude vähenemist kõnealuse kava tähenduses, ning seda õigustab asjaolu, et võrguettevõtjate ja vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnike vahelised suhted on eraõiguslikud suhted.
131 Kolmandaks, mis puudutab argumenti, et vaidlusalusest lisatasust saadavate vahendite ainukasutusõiguse alusel ei olnud riigil mingit rahaliste vahendite käsutamise õigust, mis 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 76) kohaselt välistab selle, et vaidlusalune lisatasu eeldas riigi ressursside kasutamist, siis tuleb tõdeda, et selle kohtuotsuse punktis 76 hinnati vahendite ainukasutusõiguse olemasolu riigi kontrolli hindamisel võrguettevõtjate üle ja mitte maksulaadse lõivu olemasolu üle nagu käesolevas asjas. Seega tuleb seda argumenti analüüsida nimetatud võrguettevõtjate riikliku kontrolli uurimise kontekstis (vt punktid 144 ja 145 allpool). Igal juhul ei sea vaidlusaluse lisatasu kvalifitseerimist maksulaadseks lõivuks, kui see on kinnitatud eelneva hinnangu põhjal, kahtluse alla ainuüksi ressursside kasutamise olemasolu. Vastupidi, viimati nimetatud asjaolu kinnitab, et lisatasu mehhanismi reguleerivad riiklikud sätted.
132 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et BNetzA 2011. aasta otsus, millega kehtestatakse jaotusvõrguettevõtjatele õiguslikult siduval viisil kohustus koguda vaidlusalust lisatasu lõpptarbijatelt kui võrgukasutajatelt, kujutab endast maksulaadset lõivu või siduvat rahalist kohustust maksu eespool punktis 121 viidatud kohtupraktika tähenduses ja eeldab seega riigi ressursside kasutamist.
3) Lisatasuna kogutud vahendite või võrguettevõtjate riikliku kontrolli olemasolu
133 Mis puudutab teist asjaolu, nimelt riigi kontrolli olemasolu lisatasuna kogutud vahendite üle või võrguettevõtjate üle, siis tuleb tõepoolest märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole olemas riigi kontrolli võrguettevõtjate üle vastavalt põhimõtetele, mille Euroopa Kohus on välja töötanud 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268), mis pealegi puudutas samu Saksa elektrivõrguettevõtjaid. Nimelt ei ole asjaolu, et nende võrguettevõtjate suhtes on vaja luba või sertifitseerimist ning et neil on kontsessioonid, piisav tõendamaks, et nad tegutsevad ainult ja lihtsalt avaliku kontrolli all. Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et pelk kontroll kõnealuse kava nõuetekohase rakendamise üle ei ole selles osas piisav (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punktid 77–85).
134 Siiski ei ole käesolevas asjas otsustava tähtsusega see, et võrguettevõtjate üle ei tehta pidevat avalikku kontrolli, kuna tegemist on riigi kontrolliga vahendite üle, see tähendab kogu vaidlusaluse lisatasu kogumise ja andmise mehhanismi üle (vt ka eespool punktis 89 viidatud kohtupraktika).
135 Sellega seoses tuleb meenutada, et BNetzA 2011. aasta otsus kohustab võrguettevõtjaid koguma võrgukasutajatelt, sealhulgas lõpptarbijatelt vaidlusalust lisatasu, mis on arvutatud BNetzA poolt (2012. aastaks) või viimase kehtestatud meetodi kohaselt (2013. aastaks), ja põhivõrguettevõtjatele makstakse saadud tulu vaidlusalusest vabastusest tulenevate lisakulude hüvitamiseks. Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlusalusest lisatasust saadavat tulu kasutatakse üksnes kava eesmärkide saavutamiseks, mida käsitlevad uuritavad õigus- ja haldusnormid. Samuti on eespool punktis 129 märgitud, et vastavalt BNetzA 2011. aasta otsusele said võrguettevõtjad summa, mis vastas vaidlusalusest vabastusest tulenevatele lisakuludele, kuna vaidlusaluse lisatasu summa on kohandatud vaidlusaluse vabastuse tõttu nõutavate vahendite suurusega.
136 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et ühelt poolt esineb analoogia vaidlusaluse lisatasu ja vaidlusaluse vabastuse tõttu tekkivate lisakulude vahel ning teiselt poolt tegutsesid võrguettevõtjad lihtsalt vahendajana mehhanismi rakendamisel, mida tervikuna reguleerivad riiklikud sätted (vt selle kohta analoogia alusel 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus FVE Holýšov I jt vs. komisjon, T‑217/17, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2019:633, punktid 115 ja 116).
137 Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.
138 Esiteks, kuigi asjaolu, et vaidlusalust täiendavat maksu kogutakse riiklike eesmärkide või BNetzA 2011. aasta otsusega rakendatud riikliku poliitika elluviimiseks, ei ole iseenesest määrav riigi kontrolli olemasolu tuvastamisel, ei muuda see kuidagi seda, et tegemist on ühe asjaoluga, millest nähtub, et vaidlusaluse lisatasu kogumise ja andmise süsteemi üle on olemas riigi kontroll.
139 Teiseks ei ole veenev argument, et võrguettevõtjad ei ole asutused, keda riik on volitanud haldama vaidlusalusest lisatasust laekuvaid tulusid, vaid nad osalevad üksnes süsteemi rakendamisel. Kohtupraktika kohaselt ei ole otsene „volitus“ selles osas vajalik, kui eespool esitatud kaalutluste põhjal on tõendatud, et eksisteerib riigi kontroll vaidlusaluse lisatasu kogumise ja laekunud vahendite andmise üle. Nimelt oli kohtuasjades, kus sellise riigi „volituse“ puudumine oli määrav asjaolu, et välistada kõnealuste vahendite ressursside riiklikku laadi, kas eraettevõtjatele kehtestatud lihtne ostukohustus omaenda vahenditest (vt selle kohta 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punktid 58–61, ja 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punktid 26 ja 30) või puudusid korraga lõppklientidele kehtestatud siduv rahaline kohustus ja riiklik kontroll kõnealuse lisatasuga laekuvate vahendite üle (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punktid 65–86).
140 Kolmandaks ei ole iseenesest otsustav asjaolu, et võrguettevõtjad on eraõiguslikud asutused ja tegutsevad eraõiguslike suhete alusel, eelkõige mis puudutab vaidlusaluse lisatasuga seotud võlgade sissenõudmist, ilma et neil oleks mingit rakenduspädevust, kuna oluline on teada, kas riik on määranud need asutused riigi ressursse haldama (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 20, ja 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus FVE Holýšov I jt vs. komisjon, T‑217/17, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2019:633, punkt 126). Lisaks ei ole selles osas asjakohane argument, et üks põhivõrguettevõtja TransnetBW kuulus peamiselt riigile, kuigi see on põhjendatud.
141 Neljandaks on tõsi, et kohtupraktika kohaselt ei piisa sellest, et ametiasutused kontrollivad süsteemi nõuetekohast täitmist, selleks, et tuvastada kontrolli olemasolu kõnealuste võrguettevõtjate või vahendite üle (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 77).
142 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 82) ei sea Euroopa Kohus siiski kahtluse alla oma kohtupraktikat, mille kohaselt liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud siduvatest rahalistest kohustustest tulenevaid rahalisi vahendeid, mida hallatakse ja jagatakse vastavalt nendele õigusaktidele, võib pidada riigi ressurssideks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, isegi kui neid haldavad eraldiseisvad avalik-õiguslikud üksused (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 25), vaid ta rõhutab selles teises asjas olnud kahe põhiteguri – nimelt põhimõtte, et kõnealune liikmesriik hüvitab täielikult ostukohustuse, ja asjaolu, et kõnealused summad olid usaldatud Caisse des dépôts et consignationsile, mis on riigivõimu all tegutsev avalik-õiguslik juriidiline isik – puudumist (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punktid 83–85). See argument ei ole seega veenev, kui on tõendatud, nagu märgib komisjon, et riigi kontroll puudutab vaidlusaluse lisatasu kogumise kogu mehhanismi ja lisatasust saadava tulu jaotamist, sealhulgas sellest lisatasust tulenevate lisakulude täielikku katmist eelnevate kaalutluste alusel (vt eespool punkt 135).
143 Viiendaks lükati vaidlusaluse lisatasu kvalifitseerimisel maksulaadseks lõivuks tagasi argument, mille kohaselt riik ei taga võimaliku tulude vähenemise katmist, kuna lisakulusid ei saa üle kanda ja suletud jaotusvõrgu ettevõtjad on kohustatud andma vaidlusalust vabastust, ilma et neile kohaldataks mingit tagasimakset (vt eespool punkt 130).
144 Kuuendaks, mis puudutab argumenti, et kõnealuste vahendite ainukasutusõigus välistab riigi vaidlusalusest lisatasust laekuvate vahendite riigi poolt käsutamise, on tõsi, et kuigi teatud asjaoludel on liidu kohus (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 69; 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 66, ja 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, T‑251/11, EU:T:2014:1060, punkt 70) pidanud vahendite seadusega kehtestatud ainukasutusõigust kaudseks tõendiks asjaolu kohta, et vahendid või nende vahendite haldajad on avaliku kontrolli all, ja seega kaudseks tõendiks riigi ressursside kasutamisest, jättis kohus teistel asjaoludel – isegi vahendite ainukasutusõiguse korral – kõrvale ametiasutuste valitseva mõju olemasolu ja seega riigi ressursside kasutamise olemasolu, kui puudus võime käsutada vahendeid, st nende vahendite erinev kasutamise võimalus ametiasutuste poolt (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 76).
145 Tuleb aga arvesse võtta, et 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268) analüüsis Euroopa Kohus vastupidi eelmisele kohtupraktikale seda asjaolu, et hinnata riigi kontrolli olemasolu rahaliste vahendite üle olukorras, kus ta välistas rahalise kohustuse siduvuse, täpsustades samas, et vahendite kasutamise ainuõiguse eesmärk on pigem tõendada vastupidiste tõendite puudumisel, et riigil ei olnud muud võimalust nende vahendite käsutamiseks, st otsustada kasutamine erinevalt võrreldes kõnealustes õigusnormides ettenähtuga. Seega piirdus Euroopa Kohus – selle asemel, et naasta eelneva kohtupraktika juurde, mida oli kinnitatud lisaks veidi hiljem 15. mai 2019. aasta kohtuotsuses Achema jt (C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 66) – viitega, et muude tõendite puudumisel ei olnud see tõend üksinda otsustav, et tõendada sellise kontrolli olemasolu.
146 Kõike eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et vastavalt asjakohasele kohtupraktikale on vaidlusalune lisatasu maksulaadne lõiv või siduv rahaline kohustus, mille määrab kindlaks ametiasutus (2012. aastaks) või mis on arvutatud selle asutuse kehtestatud meetodiga (2013. aastaks), mis järgib avaliku huvi eesmärke, et see kehtestati võrguettevõtjatele objektiivsete kriteeriumide alusel ning et viimased nõuavad seda vastavalt liikmesriigi ametiasutuste kehtestatud eeskirjadele.
147 Sellest järeldub, et vaidlusalune vabastus on meede, mis on antud riigi ressurssidest.
148 Järelikult tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Covestro Deutschland AG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad