ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
6. oktoober 2021(*)
Riigiabi – Poola elektrienergiaturg – Reservvõimsuse mehhanism – Otsus jätta vastuväited esitamata – Abikava – ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3 – Mõiste „kahtlused“ – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 4 lõiked 3 ja 4 – Tõsised raskused – ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c – Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020 – Huvitatud poolte menetlusõigused – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑167/19,
Tempus Energy Germany GmbH, asukoht Berliin (Saksamaa),
T Energy Sweden AB, asukoht Göteborg (Rootsi),
esindajad: advokaadid D. Fouquet ja J. Derenne,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann ja P. Němečková,
kostja,
keda toetavad
Poola Vabariik, esindaja: B. Majczyna,
PGE Polska Grupa Energetyczna S.A., asukoht Varssavi (Poola), esindajad: solicitor A. Ryan, solicitor A. Klosok ning advokaadid T. Janssens ja K. Bojarojć-Bartnicka,
Enel X Polska z o.o., asukoht Varssavi, esindajad: advokaadid V. Cannizzaro, S. Ventura ja L. Caroli,
ja
Enspirion sp. z o.o., asukoht Gdańsk (Poola), esindaja: advokaat A. Czech,
menetlusse astujad,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 7. veebruari 2018. aasta otsus C(2018) 601 (final) jätta esitamata vastuväiteid Poola reservvõimsuse mehhanismi abikavale, sest see kava on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kooskõlas (riigiabi SA.46100 (2017/N)),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja) ja G. Steinfatt,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse(1)
I. Vaidluse taust
A. Hagejad
1 Hagejad – äriühingud Tempus Energy Germany GmbH ja T Energy Sweden AB (edaspidi koos „Tempus“) – turustavad elektritarbimise juhtimise, teisisõnu „tarbimiskaja“ tehnoloogiat, pakkudes seda füüsilistele ja juriidilistele isikutele eeskätt Saksamaa Liitvabariigi ja Rootsi Kuningriigi elektrienergiaturul.
2 Tempuse poolt oma klientidele tehtava pakkumuse eesmärk on elektrienergia tarneahelas kulude vähendamine, kombineerides tarbimiskaja tehnoloogia elektrienergia tarnija pakutavate teenustega. Tempus müüb elektrit ja aitab oma klientidel nihutada elektritarbimist, millele ajalisi piiranguid ei kohaldata, ajale, mil hulgimüügi hinnad on madalad, kas seetõttu, et nõudlus on madal, või seetõttu, et taastuvenergiaallikatest toodetud elektrienergiat on rohkesti ja see on seetõttu odavam.
B. Haldusmenetlus ja vaidlustatud otsus
3 Tempus palub oma hagiavalduses tühistada Euroopa Komisjoni 7. veebruari 2018. aasta otsuse C(2018) 601 (final) jätta esitamata vastuväiteid Poola reservvõimsuse mehhanismi abikavale (edaspidi „abikava“), mis näeb võimsusepakkujatele kümneks aastaks ette iga-aastase makse summas 4 miljardit poola žlotti (PLN), sest see kava on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kooskõlas (riigiabi SA.46100 (2017/N)) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
[…]
D. Abikava
10 Abikava näeb ette reservvõimsuse mehhanismi ehk võimsusturu, mille eesmärk on korvata oodatav erinevus nõudluse ja võimsuse vahel ning seega tagada kestvalt varustuskindlus Poola elektrienergiaturul, lähtudes Poola ametiasutuste hinnangust, et Poola elektrienergiaturg võib 2020. aastal saavutada ressursside või tootmisvõimsuse piisavuse kriitilise läve. Täpsemalt on need ametiasutused seisukohal, et 2020. aastani kavandatud vanade tootmismoodulite töö järkjärgulise lõpetamise ja peatamise ulatusliku programmi tulemusel tuleb võimsusest kätte selline nappus, mida turujõud üksinda ei ole suutelised korvama; nad kirjeldavad seda kui „raha puudumise probleemi“ (vaidlustatud otsuse punktid 6–8). Selle turutõrke tõendamiseks tuginevad Poola ametiasutused eeskätt andmetele ja PSE keskpikale prognoosile võimsuse piisavuse kohta (edaspidi „PSE hinnang võimsuse piisavusele“), nähes sisuliselt ette usaldusväärsusstandardit – milleks on kolm tundi aastas (edaspidi „asjaomane usaldusväärsusstandard“) ja mis tagab süsteemi turvalisuse määras 99,97% – ületava võimsuse nappuse 2020., 2025. ja 2030. aastal (vaidlustatud otsuse punkt 31). Hindamisel aluseks võetud andmed edastati Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule (edaspidi „REGRT‑E“), et viimane saaks koostada oma 2017. aasta aruande „Mid-term Adequacy Forecast (MAF) 2017“ (edaspidi „2017. aasta aruanne MAF“), ning PSE prognoosi osas viis sõltumatu auditi läbi üks nõustamisühing (vaidlustatud otsuse punktid 9–13). Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 15 ja 16, kohustusid Poola ametiasutused parandama hinnasignaale ajal, mil elektrienergiast on nappus, teatavate meetmetega, sealhulgas sellega, et tarbimiskaja ettevõtjatele tagati õigus osaleda elektrienergia hulgimüügiturul ja tasakaalustamise turul samamoodi nagu ülejäänud turuosalised (vaidlustatud otsuse punkti 16 alapunkt f).
11 Võimsusturgu juhib PSE, kelle üks peamiseid ülesandeid on korraldada tsentraliseeritud enampakkumisi vajaliku võimsuse tarneks. Need enampakkumised on põhimõtteliselt avatud nii olemasolevatele kui ka uutele elektrienergia tootjatele, tarbimiskaja ettevõtjatele ja energiat salvestavatele ettevõtjatele, kes asuvad Poolas või liidu naaberpõhivõrguettevõtjate kontrollitaval alal (vaidlustatud otsuse punkt 4). Edukaks tunnistatud elektrienergia tarnijad saavad sõlmitud võimsuskokkuleppe kestuse vältel kindlasummalisi makseid (edaspidi „võimsusmaksed“) kohustuse eest tagada PSE nõudel võimsus elektrisüsteemi ülekoormuse korral (edaspidi „võimsuskohustus“). Kui need tarnijad oma võimsuskohustusele vastavalt energiamahtu ei tarni, kohaldatakse trahvi. Võimsusmakseid rahastatakse elektritarnetelt tasutava maksu abil (edaspidi „võimsusmaks“), mida maksab lõpptarbija aastas või „valitud tundidel päevas“ tarbitud elektrienergia pealt.
[…]
13 Poola reservvõimsuse mehhanism kehtestati Poola 8. detsembri 2017. aasta võimsusturu seadusega (Ustawa o rynku mocy, Dz. U. 2018, jrk nr 9; edaspidi „seadus“), mis jõustus 18. jaanuaril 2018. Poola energiaminister andis selle seaduse artikli 34 alusel rakendusmäärused, millega täpsustatakse võimsusturgu reguleerivaid sätteid. Urzęd Regulacji Energetyki (elektrienergia reguleerimisasutus, Poola) president kiitis 30. märtsil 2018 need rakendusmäärused heaks. Poola energiaminister andis 24. augustil 2018 rakendusdekreedi enampakkumiste parameetrite kohta tarneperioodil 2021–2023.
14 Seaduse eesmärk on tagada tarbijatele elektrivarustuskindlus keskmises ja pikas perspektiivis parima hinnaga, mittediskrimineerivalt ja jätkusuutlikult (artikli 1 lõige 2). Poola võimsusturu eesmärk on kehtestada võimsuskohustused ja pidada nende üle läbirääkimisi; võimsuskohustus on ettevõtja kohustus tagada võimsus tarneperioodil ning selle tegelik tarnimine nappusperioodidel. Sellist võimsust tuleb pakkuda elektrienergiat kas tootes ja tarnides või siis tarbimiskaja raames elektrisüsteemile koormaval perioodil nõudlust vähendades. Enampakkumistele, mille raames antakse võimsuskohustused, eelneb registreerimis- ja sertifitseerimismenetlus (seaduse artiklid 11–28 ning vaidlustatud otsuse punktid 20–26), kusjuures on ette nähtud teatavad erisused tarbimiskaja ettevõtjate sertifitseerimiseks (vaidlustatud otsuse punktid 27 ja 28). Võimsusepakkujad osalevad enampakkumistel ja Poola võimsusturul selle turu üksustena (edaspidi „CMU“), mis võivad eeskätt olla tootmisüksused või tarbimiskaja üksused ning koosneda pakkumiskutsele vastates sama kontserni ühest või mitmest füüsilisest üksusest (seaduse artikkel 16 ja vaidlustatud otsuse punkt 17). Selleks, et tootmisüksused või tarbimiskaja üksused saaksid CMUdena (sealhulgas välismaiste CMUdena) osaleda, peavad need ületama (neto)võimsuse miinimummäära 2 megavatti (MW) (seaduse artikli 16 lõike 1 punktid 1, 2, 5 ja 6). Füüsiliste tootmisüksuste või tarbimiskaja üksuste kontsernid (sealhulgas välismaised) ei tohi ületada 50 MW maksimumvõimsust ning ükski füüsilistest üksustest ei tohi ületada maksimaalset (neto)võimsust 10 MW (seaduse artikli 16 lõike 1 punktid 3, 4, 7 ja 8).
[…]
III. Õiguslik käsitlus
A. Vastuvõetavus
[…]
35 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 neljandale lõigule, mida kohaldatakse kõnealuse põhikirja artikli 53 alusel Üldkohtu menetluse suhtes, peab menetlusse astumise avaldus piirduma ühe kohtuasja poole nõuete toetamisega. Tulenevalt kodukorra artikli 142 lõikest 3 peab menetlusse astuja nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on hetkel, kui ta menetlusse astub. Ehkki need sätted ei takista menetlusse astujal esitada uusi argumente ega kohtuasja poole – kelle nõudeid ta toetab – argumentidest erinevaid argumente, ei tohi need seega muuta kohtuasja raamistikku (vt 20. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Andersen vs. komisjon, T‑92/11, ei avaldata, EU:T:2013:143, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Euroopa Kohus ei ole küll veel vastanud küsimusele, kas menetlusse astuja võib esitada hagi vastuvõetamatuse vastuväite, kui kohtuasja pool ei ole seda teinud, ega küsimusele, kas selline vastuväide väljub kohtuasja raamistikust, mille määravad ära kohtuasja poole nõuded (10. novembri 2016. aasta kohtuotsus DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punkt 121, ja 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑456/18 P, EU:C:2020:421, punktid 22–24). Kuid arvestades sellega, et vastuvõetamatus on üks asja läbivaatamist takistavatest avalikul huvil põhinevatest asjaoludest, peab Üldkohus seda igal juhul omal algatusel analüüsima (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Magic Mountain Kletterhallen jt vs. komisjon, T‑162/13, ei avaldata, EU:T:2016:341, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Seoses õigusega esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses tuleb märkida, et vastupidi Poola Vabariigi, PGE ja Enspirioni väidetele on Tempus „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses ja „huvitatud pool“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses. Seega on Tempuse hagiavaldus ja ühtlasi ka kõik väited ja etteheited, mis esitati selle toetuseks eesmärgiga tõendada, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi või tõsiseid raskusi, mis kohustasid teda algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, vastuvõetavad osas, milles nendega soovitakse kaitsta menetlusõigusi, mis Tempusel oleks selle sätte alusel olnud (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 59 ja 63–65 ning seal viidatud kohtupraktika; 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 81, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 45, 46 ja 49).
38 Määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h on mõiste „huvitatud pool“, mis on mõiste „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses sünonüüm, määratletud eeskätt kui „mis tahes […] isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“. Sõna „eriti“ kasutamine viitab sellele, et sättes ei ole ammendavalt loetletud isikud, keda võib pidada huvitatud pooleks, mistõttu see mõiste hõlmab määramatut hulka adressaate (vt selle kohta 14. novembri 1984. aasta kohtuotsus Intermills vs. komisjon, 323/82, EU:C:1984:345, punkt 16; 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 63, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Copebi, C‑505/18, EU:C:2019:500, punkt 34).
39 Seda määratlust arvestades on liidu kohus tõlgendanud mõistet „huvitatud pool“ laialt. Kohtupraktikast tuleneb seega, et määruse 2015/1589 artikli 1 punkt h ei välista võimalust, et ettevõtja, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, on huvitatud pool, kui ta väidab, et abi andmine võib kahjustada tema huve, ning et selleks peab see ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama, et abi võib mõjutada konkreetselt tema olukorda (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 63–65 ja seal viidatud kohtupraktika). Samamoodi võib ametiühing osutuda „asjasse puutuvaks isikuks“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, kui ta tõendab, et abi andmisega võidakse kahjustada tema enda või tema liikmete huve; seda tingimusel, et see ametiühing tõendab õiguslikult piisavalt, et abi võib mõjutada konkreetselt tema või tema poolt esindatavate ametiühingu liikmete olukorda (vt selle kohta 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 33).
40 Järelikult ei saa nõustuda PGE ja Poola Vabariigi argumendiga, et Tempus ei ole huvitatud pool seetõttu, et tegemist ei ole Poola võimsusturul tegutseva „otsese konkurendiga“, või seetõttu, et tal puudub piisavalt konkreetne kavatsus sellel turul tegutsema hakata. Tempus on õiguslikult piisavalt tõendanud, et abikava võib tema huve kahjustada ning et nii kokkulepped kui ka võimsusmaksed võivad mõjutada konkreetselt tema olukorda. Ta selgitas nimelt usutavalt, et ta on vähemalt potentsiaalne konkurent Poola võimsusturul, sest tal on nii kindel kavatsus sel turul lähitulevikus tegutsema hakata kui ka selleks vajalik võimsus, ning et abikavast tulenevad takistused, mis muudavad talle turule sisenemise raskemaks (vt mõiste „potentsiaalne konkurent“ kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 36–58). Lisaks kinnitab asjaolu, et Tempus on huvitatud pool, see, et tegemist on Saksa ja Rootsi paralleelsetel elektrienergiaturgudel tegutseva ettevõtjaga; see võimaldab tal võrkude ühendamise või Rootsi turu puhul isegi turgude sidumise mehhanismi abil (vt eespool punkt 9) osaleda Poola võimsusturul. Seda hinnangut ei lükka ümber asjaolu, et Tempus ei osalenud riigisisestes konsulteerimismenetlustes ega komisjonis toimunud ametlikule teatamisele eelnevas menetluses ja esialgse uurimise menetluses, milles – nagu komisjon õigustatult rõhutas – ei ole tal niikuinii omaenda menetlusõigusi, mis oleks tal võimaldanud esitada oma märkused.
41 Igal juhul ei mõjuta tema hagi vastuvõetavust kuidagi asjaolu, et Tempus Energy Germani asutamisleping kannab kuupäeva 26. juuli 2018, mis on vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevast enam kui viis kuud hilisem ja millest tulenevalt ei oleks ta tingimata saanud osaleda samal kuupäeval tehtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tagajärjel toimunud ametlikus uurimismenetluses. Arvestades sellega, et T Energy Sweden, kellega koos Tempus esitas käesoleva hagiavalduse, on huvitatud pool ning tal on õigus esitada hagi eespool punktis 39 viidatud kohtupraktika tähenduses, ei ole vaja eraldi analüüsida, kas Tempus Energy Germanyl oli õigus esitada hagi (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Magic Mountain Kletterhallen jt vs. komisjon, T‑162/13, ei avaldata, EU:T:2016:341, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Le Port de Bruxelles ja Région de Bruxelles-Capitale vs. komisjon, T‑674/17, ei avaldata, EU:T:2019:651, punkt 36).
42 Seega tuleb käesolev hagiavaldus tunnistada vastuvõetavaks.
B. Sisulised küsimused
1. Kohtuvaidluse ese ja sisulise õiguspärasuse kontroll
43 Tempus esitab oma hagiavalduse põhistamiseks kaks tühistamisväidet.
44 Esimese väite kohaselt rikkus komisjon oma kohustust algatada ametlik uurimismenetlus ning riivas seeläbi menetlusõigusi, mis on Tempusel kui huvitatud poolel ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 alusel. See väide jaguneb kaheks peamiseks väiteosaks, millest eelkõige teine jaguneb arvukateks alaosadeks, alaosade osadeks ja etteheideteks, millega soovitakse tõendada, et komisjonil oleks pidanud olema esialgse uurimise raames tõsised raskused kohtupraktika tähenduses või kahtlused määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 3 ja 4 tähenduses.
45 Teise väite kohaselt rikkus komisjon tal ELTL artikli 296 teise lõigu alusel lasuvat põhjendamiskohustust.
46 Seoses esimese väite ning Üldkohtu poolt sellega seoses läbiviidava õiguspärasuse kontrolli ulatusega tuleb märkida, et ELTL artikli 108 lõige 3 ja määruse 2015/1589 artikkel 4 näevad ette teatatud abimeetmete esialgse uurimise etapi. Selle etapi lõpus tuvastab komisjon, et asjaomane meede kas ei ole abi või siis kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Viimasel juhul võib juhtuda, et meetme siseturuga kokkusobivuse osas ei ole kahtlusi, või vastupidi, et selles on kahtlusi (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 43).
47 Kui – nagu käesolevas kohtuasjas – komisjon teeb esialgse uurimise etapi lõpus otsuse, milles ta tuvastab, et riiklik meede ei kujuta endast siseturuga kokkusobimatut abi, keeldub ta vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust. See põhimõte kohaldub nii juhul, kui otsus tehakse määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel seetõttu, et komisjon leiab, et abi on siseturuga kokkusobiv – sellisel juhul on tegemist nn otsusega jätta vastuväited esitamata –, kui ka siis, kui ta leiab sama määruse artikli 4 lõike 2 alusel, et meede ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse ega kujuta endast seega riigiabi (vt 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, T‑373/15, EU:T:2019:432, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Seevastu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul, kui komisjon ei suuda ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud menetluses läbiviidava esmase uurimise tulemusel jõuda veendumusele, et riigiabi meede kas ei kujuta endast „abi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses või – kui tegemist on abiga – on kooskõlas EL toimimise lepinguga, või kui kõnealune menetlus ei võimaldanud tal ületada tõsiseid raskusi, mis tekkisid asjaomase meetme kokkusobivuse hindamisel, on see institutsioon kohustatud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse, ilma et tal oleks selles osas mingit kaalutlusõigust. See kohustus vastab kohustusele, mis on ette nähtud määruse 2015/1589 artikli 4 lõikes 4, mille kohaselt komisjon peab algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse, kui asjaomase meetme siseturuga kokkusobivuses on kahtlusi (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Mõiste „tõsised raskused“ langeb kokku mõistega „kahtlused“ (vt 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kerkosand vs. komisjon, T‑745/17, EU:T:2020:400, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika) ning on objektiivne. Selliste raskuste esinemist tuleb otsida mitte ainult esialgse uurimise tulemusel tehtud komisjoni otsuse tegemise asjaoludest, vaid ka hinnangutest, millele komisjon tugines. Sellest järeldub, et määruse 2015/1589 artikli 4 lõikel 3 põhineva otsuse jätta vastuväited esitamata õiguspärasus sõltub sellest, kas teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud või olla võinud teabe ja asjaolude hindamine oleks pidanud tekitama kahtlusi selle meetme siseturuga kokkusobivuses, arvestades, et selliste kahtluste korral tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h osutatud huvitatud pooled (vt 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punktid 79 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Kohtupraktikas on sellega seoses veel täpsustatud, et sellise otsuse õiguspärasust tuleb hinnata seda teavet arvesse võttes, mis võis olla komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel, kusjuures teave, mis „võis olla [komisjoni] käsutuses“, on teave, mis on antava hinnangu seisukohast asjakohane ja mille ta oleks võinud esialgse uurimismenetluse etapis küsides saada (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punktid 70 ja 71).
51 Tõendid tõsiste raskuste või kahtluste esinemise kohta peab esitama hageja. Ta võib seda teha kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi alusel eeskätt tõendatud väite abil, et komisjoni uurimine esialgse uurimise menetluse raames ei olnud piisav või ammendav (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika).
52 Esimese väite põhjendatust tuleb analüüsida nende kohtupraktikast tulenevate põhimõtete kontekstis.
2. Esimene väide, et komisjon rikkus oma kohustust algatada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus
[…]
a) Esimese väite esimene osa kahtluste kohta menetluse toimumise ja kestuse osas
[…]
2) Üldkohtu hinnang
63 Sissejuhatuseks tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et argumendid, mille Tempus esitab oma esimese väite esimeses osas, põhinevad suures osas 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Tempus Energy ja Tempus Energy Technology vs. komisjon (T‑793/14, EU:T:2018:790) punktides 78–115 esitatud kaalutlustel. Üldkohus leidis küll selle kohtuotsuse punktides 90 ja 91, et ametlikule teatamisele eelneva etapi eesmärk ei ole hinnata olulise, keerulise ja uue meetme kokkusobivust siseturuga ning et komisjon ei tohi segi ajada seda teatamist ettevalmistavat etappi, mis võib eelnevalt toimuda, oma uurimisega, mis on alguses esialgne ja hiljem vajaduse korral ametlik, kui ta vajab seda selleks, et koguda kogu vajalik teave, et hinnata abi kokkusobivust, ja saada selleks huvitatud pooltelt märkusi.
64 Ent eelnev ei tähenda siiski seda, et komisjon peab ametlikule teatamisele eelnevas etapis üldiselt vältima mis tahes hinnangu – isegi esialgse – andmist selle kohta, kas abiprojekt on siseturuga kokkusobiv. See järeldus on kooskõlas parimate tavade juhendi punktides 11, 12 ja 16 ettenähtuga; selle juhendi kehtestamise ja avaldamisega seadis komisjon ise piirid oma kaalutlusõiguse kasutamisele nende menetluste läbiviimisel (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika); nendest punktidest tuleneb sisuliselt, et ametlikule teatamisele eelnev etapp on mõeldud just nimelt selleks, et võimaldada – sealhulgas eriti uudsete või keerukate juhtumite korral – komisjoni talitustel ja asjaomasel liikmesriigil käsitleda võtmetähtsusega konkurentsiküsimusi, viia läbi majandusanalüüs ja vajaduse korral kasutada välisekspertiisi, et tõendada „kavandatud projekti kokkusobivust ühisturuga“. Poola Vabariik ja Enel X väidavad sellega seoses õigustatult, et komisjonil peab selles etapis olema tingimata võimalik seda teavet hinnata, et teha kindlaks, kas talle piisab sellest ametliku teatamise korral selleks, et igakülgselt analüüsida abiprojekti kokkusobivust siseturuga. See kehtib seda enam, et juhul, kui see nii ei oleks, ei oleks komisjon juhendi punktiga 16 vastuollu minnes ametlikule teatamisele eelneva etapi lõpus isegi võimeline andma liikmesriigi ametiasutustele projekti kohta sel eesmärgil esialgset mitteametlikku ja mittesiduvat hinnangut.
65 Tempus tunnistab, et ta ei heida komisjonile ette seda, et ta analüüsis liiga kaua teatatud abikava esialgses uurimismenetluses, mis algatati pärast seda, kui Poola ametiasutused olid abikava kohta esitanud täieliku teatise; see menetlus kestis vaid kaks kuud, nagu on ette nähtud määruse 2015/1589 artikli 4 lõikes 5; Tempus leiab aga, et ametlikule teatamisele eelneva etapi tema sõnul ülemäärane kestus viitab kahtluste või tõsiste raskuste esinemisele. Tuleb aga täheldada, et ehkki komisjon ei tohi kuritarvitada ametlikule teatamisele eelnevat etappi selleks, et pääseda esialgse uurimise menetluse piirangutest – eeskätt ajalistest piirangutest –, või suisa selleks, et viimasest keerukatel juhtumitel kõrvale hiilida (vt eespool punktis 63 viidatud kohtupraktika, mis käsitleb juhtumit, kus otsuse eelnõu oli abist teatamise hetkel juba valmis), võivad ametliku teatamise eelsed kontaktid erandjuhul kesta mitu kuud (vt parimate tavade juhendi punkt 14).
66 Üldkohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole võimalik teha järeldust, et ligi aasta pikkune ametlikule teatamisele eelnev etapp viitab sellisele kuritarvitamisele või kõrvalehiilimisele, ega ka järeldust, et see kestus viitab kahtluste esinemisele; seda vaatamata sellele, et tegemist on keeruka juhtumiga. Paradoksaalsel moel on ka Tempus ise seisukohal, et abikava on niivõrd keerukas, et seda tuli ametlikus uurimismenetluses põhjalikult analüüsida. Tuleb siiski märkida, et parimate tavade juhendi punkti 14 kohaselt võis komisjon sellise keeruka juhtumi korral õiguspäraselt ületada kahekuulist soovituslikku tähtaega ja lasta ametlikule teatamisele eelneval etapil kesta „mitu kuud“ tagamaks, et liikmesriik esitab täieliku teatise, mis võimaldab komisjonil viia läbi oma esialgse uurimise asjast täielikku ülevaadet omades. Nagu märkis komisjon, ei olnud käesoleval juhul ametlikule teatamisele eelnevas etapis seaduse eelnõu veel lõplik ning see pidi läbi käima veel mitmest Poola õigusloomemenetluse etapist, sealhulgas avalik konsultatsioon, enne kui Poola parlament selle 8. detsembril 2017 – st ainult kaks päeva pärast sellest ametlikult teatamist – vastu võttis. Seega olid Poola ametiasutused riigiabieeskirjade täitmiseks ning parimate tavade juhendi punktides 10–18 esitatud soovitusi järgides võtnud komisjoniga enne ametlikku teatamist kontakti riigisisese otsustusprotsessi varases staadiumis selleks, et kogu kõnealuse protsessi käigus oleks võimalik arvesse võtta komisjoni esialgseid seisukohti ja tagada, et projekt, millest lõpuks teatatakse, vastab tõenäoliselt ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c ja keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunistes aastateks 2014–2020 (ELT 2014, C 200, lk 1; edaspidi „suunised“) sätestatud siseturuga kokkusobivuse tingimustele. Kuivõrd käesolevas kohtuasjas puuduvad muud elemendid, mis viitaksid kuritarvitamisele (vt allpool punktid 67 ja 68), ei saa Poola ametiasutuste ja komisjoni sellist koostöövaimu, mis lähtub ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest, järelikult pidada iseenesest selliseks, mis põhjustab kahtlusi või tõsiseid raskusi.
67 Lisaks sellele väidavad komisjon ja menetlusse astujad õigustatult, et erinevalt Ühendkuningriigi võimsusturgu käsitlevast menetlusest, mille kohta tehti 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Tempus Energy ja Tempus Energy Technology vs. komisjon (T‑793/14, EU:T:2018:790, punktid 101–105), ei leidu käesolevas kohtuasjas ühtegi viidet sellele, et huvitatud isikud ja eeskätt tarbimiskaja ettevõtjad oleksid kavatsetava riigiabikorra kahtluse alla seadnud kas riigisiseses või komisjoni menetluses ja eeskätt Poola ametiasutuste poolt pärast ametlikule teatamisele eelnevat kontakti algatatud seaduseelnõu avaliku konsultatsiooni raames. Ka Tempus ise ei väida, et ta oleks konsultatsioonis osalenud või esitanud komisjonile märkusi või kaebuse; kõnealuses Ühendkuningriigi võimsusturgu käsitlevas kohtuasjas toimisid hagejad UK Demand Response Associationi (UKDRA, Ühendkuningriigi tarbimiskaja ühing) liikmetena teisiti.
68 Tempus ei saa selles osas tulemuslikult tugineda huvitatud poolte menetlustagatiste puudumisele ametlikule teatamisele eelnevas etapis ja esialgse uurimise etapis, sest ettevaatlikult ja hoolsalt ettevõtjalt, kes kavatseb siseneda riigi elektrienergia turule, mida parasjagu märkimisväärselt reformitakse, oodatakse, et ta astub kõik vajalikud sammud oma ärihuvide kaitseks pädevates ametiasutustes, nagu seda tegid hagejad Ühendkuningriigi võimsusturgu käsitlevas kohtuasjas. Seega võis komisjon esialgse uurimise käigus tugineda lisaks sellise sektoriuuringu tulemustele, mille ta viis läbi 11 liikmesriigi, sealhulgas juba ka Poola võimsusturu kohta, põhistatud vastuväidete puudumisel ka avaliku konsultatsiooni tulemustele; huvitatud pooled, sealhulgas sellised Poola tarbimiskaja ettevõtjad nagu menetlusse astujad Enel X ja Enspirion olid avaliku konsultatsiooni raames esitanud arvukalt märkusi. Lisaks oli komisjon juba omandanud kogemuse Ühendkuningriigi võimsusturu hindamisel; kõnealune turg on Tempuse enda sõnul Poola võimsusturuga teataval määral sarnane.
[…]
71 Lõpetuseks tuleb märkida, et vastupidi Tempuse väidetele ei saa abikava alusel antava abi ulatus või maht viidata iseenesest kahtluste või tõsiste raskuste esinemisele. Komisjon märgib selle kohta õigustatult, et nagu nähtub ka parimate tavade juhendi punktidest 10–18, peab isegi eriti ulatuslikke, keerukaid ja uusi abiprojekte olema põhimõtteliselt võimalik menetleda samamoodi nagu muid vähemolulisi projekte, sest EL toimimise lepingu, määruse 2015/1589 ja juhendi sätted ei tee projektidel sellest aspektist vahet.
72 Järelikult tuleb põhjendamatuna tagasi lükata esimese väite esimene osa kahtluste kohta menetluse toimumise ja kestuse osas.
[…]
b) Esimese väite teine osa kahtluste kohta vaidlustatud otsuse sisu osas
1) Sissejuhatavad märkused
i) Väidetavad kahtlused või tõsised raskused suuniste sätete seisukohast
75 Tempus väidab esimese väite teises osas sisuliselt, et nagu näitab vaidlustatud otsuse põhjenduste võrdlus Poola võimsusturu kohta kättesaadava teabega, oleks komisjonil pidanud olema kahtlused või tõsised raskused küsimuses, kas abikava on siseturuga kooskõlas ELTL artikli 107 lõike 3 seisukohast, koostoimes asjakohaste sätetega, eeskätt suuniste jaotisega 3.9. Komisjon aga ei analüüsinud ega taotlenud Tempuse sõnul hoolsalt ja erapooletult kogu asjakohast teavet, et neid kahtlusi hajutada. Eeskätt ei ole komisjoni hinnang tema sõnul piisav ega ammendav seoses esiteks üldise huvi eesmärgi ja riigi sekkumise vajalikkuse (esimene alaosa), teiseks abikava asjakohasuse (teine alaosa), kolmandaks ergutava mõju (kolmas alaosa), neljandaks abi proportsionaalsuse (neljas alaosa) ja viiendaks põhjendamatu negatiivse mõju vältimisega konkurentsile ja kaubandusele (viies alaosa).
ii) Suuniste õiguslik laad ja liidu kohtu õiguspärasuse kontrolli ulatus sellega seoses
76 Suuniste õigusliku laadi ja liidu kohtu poolt nende sätete alusel teostatava õiguspärasuse kontrolli ulatuse kohta tuleb märkida, et sellega, et ta kehtestab sellised käitumisreeglid ja annab nende avaldamisega teada, et ta kohaldab neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele, seab komisjon ise piirid oma kaalutlusõiguse kasutamisele ega saa neist reeglitest põhimõtteliselt kõrvale kalduda ilma, et teda karistataks vajaduse korral selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).
77 Nende kohtupraktikast tulenevate põhimõtetega arvestades tuleb analüüsida teise väite teise osa eri alaosasid.
2) Esimene alaosa, mille kohaselt ei olnud üldise huvi eesmärgi ja riigi sekkumise vajalikkuse hindamine väidetavalt ammendav
i) Alaosa esimene osa, mis käsitleb üldise huvi eesmärki
78 Tempus väidab, et komisjonil oleksid pidanud tekkima suuniste punkti 220 arvestades mitmest elemendist tingitult kahtlused. Ta täpsustab, et ta ei vaidlusta asjaolu, et Poola reservvõimsuse mehhanismiga taotletakse üldise huvi eesmärki, mis seisneb Poola lõpptarbijate piisavas elektrienergiaga varustatuses. Ta väidab siiski, et suuniste üldine eesmärk on „tagada hästi toimival liidu energiaturul konkurentsivõimeline, säästev ja kindel energiasüsteem“ (punkt 30) ning et neis tunnistatakse, et „[t]ootmise piisavuse tagamiseks antav abi võib minna vastuollu eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale kahjulikud toetused, sh toetused fossiilkütustele“ (punkt 220). Sellest tuleneb tema sõnul nõue, et liikmesriigid ei tohi pidada tootmise piisavuse tagamist eraldiseisvaks üldise huvi eesmärgiks, vaid peavad seda käsitama osana üldisemast eesmärgist „toetada üleminekut ressursitõhusale, konkurentsivõimelisele vähese CO2-heitega majandusele“ (punkt 30). Nii tuleb tema sõnul tõlgendada ka ELTL artikli 194 lõiget 1, mis näeb ette energiaturu toimimise, energia tõhusa kasutamise, uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamise ning energiavõrkude ühendamise edendamise kui eesmärgid, mida liit taotleb koos varustuskindluse tagamisega.
– Esimene etteheide
[…]
88 Tempus tugineb vaidlustamiseks peamisele eeldusele, et tootmise piisavuse tagamise üldise huvi eesmärk, nagu see on sätestatud suuniste punktis 220, ei ole mitte eraldiseisev eesmärk, vaid on osaks suuniste punktis 30 ette nähtud üldisemast eesmärgist toetada „üleminekut ressursitõhusale, konkurentsivõimelisele vähese CO2-heitega majandusele“, mis vastab ELTL artikli 194 lõikes 1 ette nähtud liidu eesmärkidele, milleks on energiaturu toimimine, energia tõhus kasutamine, uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamine ning energiavõrkude ühendamise edendamine ning mis peavad tema arvates käima kokku energiavarustuskindluse tagamise eesmärgiga.
89 Tempus väidab sellega seoses tõepoolest õigustatult, et üldise huvi eesmärgid, mida keskkonnaabiga tuleb taotleda, nähtuvad suuniste punktidest 30 ja 220 koostoimes.
90 Suuniste punkt 30 tunnustab nimelt „Üldiste siseturuga kokkusobivuse sätete“ alajaotise „Abi teenib ühistes huvides olevat eesmärki“ osas „Üldtingimused“ keskkonnaabi, sealhulgas energeetikasektoris antava abi „üldeesmärki“, mis seisneb „keskkonnakaitse tase[me parandamises] võrreldes ilma abita saavutatava tasemega“. Sellega seoses viidatakse suunistes strateegiale „Euroopa 2020“, milles „seatakse eesmärgid säästvaks majanduskasvuks, et toetada üleminekut ressursitõhusale, konkurentsivõimelisele vähese CO2-heitega majandusele“. Energiasektoris antava abi peamine eesmärk on suuniste kohaselt tagada „hästi toimival liidu energiaturul konkurentsivõimeline, säästev ja kindel energiasüsteem“. Suuniste punkti 31 kohaselt peavad liikmesriigid, kes kavatsevad anda keskkonna- või energeetikaabi, „täpselt määratlema eesmärgi, mille poole nad püüdlevad, ja selgitama, millist panust nad meetmelt selle eesmärgi saavutamiseks ootavad“. Seda eesmärkide täpsustamise kohustust on korratud suuniste punktis 221 seoses tootmise piisavuse tagamiseks antava abiga.
91 Suuniste punktides 219 ja 220 täpsustatakse eelnevate üldisemate määratlustega arvestades üldise huvi eesmärki, mida tuleb taotleda sellise tootmise piisavuse tagamiseks antava abiga, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Punktis 219 tunnistatakse, et selline abi „täida[b] erinevaid eesmärke“, näiteks võib selle eesmärk olla lahendada „lühiajalisi paindliku tootmisvõimsuse puudumisest tingitud probleeme tuule- ja päikeseenergia vahelduvuse tasakaalustamiseks“ või „määrata kindlaks piisava tootmise tase, mille liikmesriigid soovivad tagada lühiajalistest kaalutlustest olenemata“. See viitab iseenesest sellele, et liikmesriikidel on nende alleesmärkide määratlemisel, mis peavad vastama üldise huvi eesmärgile, teatav kaalutlusõigus.
92 Liikmesriikide sellist kaalutlusõigust nende alleesmärkide määratlemisel ja nende omavahel kaalumisel kinnitab suuniste punkt 220, milles tunnistatakse, et tootmise piisavuse tagamiseks antav abi „võib minna vastuollu eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale kahjulikud toetused, sh toetused fossiilkütustele“, ja olla seega erandiks suuniste punktis 30 ette nähtud üldise huvi üldeesmärgist „parandada keskkonnakaitse taset“. Selle kaalutlusõiguse kasutamist piirab siiski soovitus, mis on samuti ette nähtud suuniste punktis 220 ning mille kohaselt „[l]iikmesriigid peaksid […] esmajoones kaaluma võimalusi saavutada tootmise piisavus peamiselt alternatiivsetel viisidel, mis ei lähe vastuollu eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale või majandusele kahjulikud toetused, näiteks nõudluse juhtimise hõlbustamise ning ülekandevõimsuse suurendamisega“.
93 Sellest tuleneb nimelt, et liikmesriigid peavad kaaluma energiavarustuskindluse ja keskkonnakaitse võimalikult vastuolulisi eesmärke, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet selle kitsas tähenduses, et vähendada abi keskkonnamõju minimaalselt vajaliku ja vastuvõetava miinimumini. See kõnealuste eesmärkide kaalumise nõue on pealegi täielikult kooskõlas esiteks ELTL artikli 194 lõikes 1 nimetatud eesmärkidega, mis võivad samuti olla lahknevad ning millega püütakse tagada nii elektrienergiaturu toimimine ja energiavarustuskindlus liidus kui ka energia tõhus kasutamine, energiasääst, uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamine ning energiavõrkude ühendamine, ning teiseks ELL artikli 5 lõikes 4 ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtte nõuetega. Nii on sellele nõudele viidatud pealkirja „Abi asjakohasus“ all suuniste punktides 42 ja 43, mis näevad eeskätt ette, et „[t]ootmise piisavuse probleemi lahendamise meede peab olema tasakaalus keskkonnaalase eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale või majandusele kahjulikud toetused, sh toetused fossiilkütustele“.
94 Eelnevast tuleneb, et põhimõttelisel tasandil väidab Tempus õigustatult, et suuniste punkti 220 kohaselt peab liikmesriik juhul, kui ta kehtestab reservvõimsuse mehhanismi, võtma arvesse keskkonnakaitse üldise huvi eesmärki, vältides selle eesmärgi saavutamise nurjamist seeläbi, et ta soodustab ühepoolselt fossiilkütusel põhinevat tootmisvõimsust ja aitab sellele eesmärgile kaasa eeskätt „nõudluse juhtimise hõlbustamise“ teel.
95 Tuleb siiski tõdeda, et arvestades eespool punktides 91 ja 92 viidatud liikmesriigi kaalutlusõigust – mis hõlmab ka tema valikut eri energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri oma kindluse tagamiseks (vt selle kohta 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, C‑594/18 P, EU:C:2020:742, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika) – ei tähenda see siiski seda, et sel liikmesriigil (vt selle kohta analoogia alusel 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 44) või komisjonil oleks selge ja täpne kohustus seoses sellega, kuidas tuleb hinnata tarbimiskaja potentsiaali või seda edendada. Nagu täheldavad komisjon ja menetlusse astujad, ei saa seda sätet pealegi tõlgendada nii, et sellega keelatakse traditsiooniliste tootmisüksuste, sealhulgas fossiilkütusel põhinevate tootmisüksuste abimeetmed, kui need osutuvad vajalikuks tootmise piisavuse tagamiseks ja seega energiavarustuskindluseks, ega ka nii, et sellega kohustatakse eelistama alati selliseid alternatiivseid võimalusi nagu tarbimiskaja või ülekandevõimsused.
96 Aga Tempus ei väida, et Poola seadusandja oleks käesolevas kohtuasjas seadust vastu võttes jätnud selle kaalutlusõiguse teostamata või jätnud kaalumata eespool punktides 93 ja 94 viidatud eesmärgid, mis võivad olla lahknevad; ta piirdub hoopis väitega, et vaidlustatud otsuse punktides 138–163 esitatud hinnang põhineb „vääral kriteeriumil“, sest hindamisel ei hinnatud – nagu nõuab väidetavalt suuniste punkt 220 – tarbimiskaja tegelikku potentsiaali Poola „puhtal“ elektrienergiaturul, see tähendab olukorras, kus puudub võimsusturg.
97 Kuid sellist tarbimiskaja potentsiaali vastupidise stsenaariumi alusel hindamise nõuet ei saa tuletada ei sellest punktist ega ka ühestki teisest suuniste asjakohasest sättest. Ehkki punktis 30 on sätestatud, et keskkonnaabi eesmärk on „parandada keskkonnakaitse taset võrreldes ilma abita saavutatava tasemega“, ei tähenda see sellegipoolest, et tuleb täpselt välja selgitada, mil määral kaitsetase paraneb eeskätt tänu tarbimiskajale kui energia säästva ja tõhusa kasutamise tehnikale, mis seega kaitseb keskkonda. Vastupidi Tempuse väidetele ei tulene selline nõue ka suuniste punkti 220 teisest lausest, mis näeb ette, et „[l]iikmesriigid peaksid […] esmajoones kaaluma võimalusi saavutada tootmise piisavus peamiselt alternatiivsetel viisidel, mis ei lähe vastuollu eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale või majandusele kahjulikud toetused“. See lause näeb ette üksnes eespool punktides 93 ja 94 nimetatud liikmesriikidele kehtiva nõude kaaluda eesmärke, mis võivad olla lahknevad, kusjuures selle kaalumise raames soovitatakse selliseid toetusi enam mitte anda ning kasutada pigem abimeetmeid, mille eesmärk on hõlbustada tarbimiskaja ja suurendada ülekandevõimsust. Suuniste punktid 69 ja 70 näevad sellise vastupidise stsenaariumi nagu see, millele viitab Tempus, ette vaid abi kui sellise proportsionaalsuse analüüsimisel.
98 Järelikult piisas käesolevas kohtuasjas sellest, et komisjon hindas küsimust, kas abikava võib hõlbustada tarbimiskaja, vaidlustatud otsuse tegemise hetkel tema käsutuses oleva sellise teabe alusel, mis puudutab tarbimiskaja ettevõtjate faktilist ja õiguslikku olukorda, nende arengupotentsiaali ning nende eeldatavat arengut Poola elektrienergia või võimsusturul. Sel alusel sai komisjon õigustatult arvesse võtta tarbimiskaja potentsiaali hindamaks selle tõenäoliseid kasvuväljavaateid ning veendumaks, et seda ei diskrimineerita võrreldes teiste traditsiooniliste võimsusepakkujatega (vt allpool teise etteheite analüüs), ilma et tal oleks pidanud olema selles osas kahtlusi.
99 Seega tuleb esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
[…]
ii) Alaosa teine osa, mis käsitleb Poola riigi sekkumise vajalikkust
[…]
– Teine etteheide
[…]
132 Tuleb märkida, et pealkirja „Riigi sekkumise vajadus“ all asuvad suuniste punktid 222–224 ei näe liikmesriikidele ette mingit konkreetset kohustust edendada energia tootmist taastuvatest energiaallikatest, vaid nõuavad üksnes selle tõendamist, et tootmise piisavuse tagamiseks mõeldud abikavad on vajalikud, arvestades eeskätt teatavate selliste tehnoloogiate mõju nagu tarbimiskaja tehnoloogia ning võrkude ühendamise tegelikku või võimalikku olemasolu (suuniste punkti 224 punktid b ja c). See väidetav nõue ei tulene ka „Ühist huvi pakkuvast eesmärgist“, mida on kirjeldatud suuniste punktides 219 ja 220 ning millest lähtudes Tempus püüab seada taas kahtluse alla vaidlustatud otsuse punktid 134–143 (vt ka esimene etteheide). Tõsi, need sätted näevad ette eesmärgi lõpetada järk-järgult keskkonda kahjustavate toetuste andmine – eeskätt fossiilkütuste osas –, kuid neis ei ole ette nähtud mingit sellist võimsuse mahus väljendatud konkreetset eesmärki edendada vastutasuks taastuvenergia allikaid, nagu on ette nähtud direktiivis 2009/28. Sama kehtib ähmase ja üldisevõitu argumendi puhul, mille Tempus tuletab Poola kivisütt kasutavates elektrijaamades tahke biomassi koospõletamise tehnoloogia edendamisest. See ei mõjuta aga kuidagi küsimust, kas need asjaolud võivad omada tähtsust suuniste muude kriteeriumide puhul, näiteks seoses abi asjakohasusega suuniste punkti 225 tähenduses (vt allpool punkt 235 jj).
[…]
3) Teine alaosa, mille kohaselt abikava asjakohasuse hindamine ei olnud väidetavalt ammendav
[…]
ii) Alaosa teine osa, mis käsitleb tarbimiskaja diskrimineerimist
[…]
– Esimene etteheide
[…]
161 Tuleb märkida, et riigiabi valdkonnas kohaldatavast väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liidu õiguse üldpõhimõtteks olev võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ning erinevaid olukordi ei koheldaks samamoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 66). Seda, kas eri olukorrad on sarnased, hinnatakse kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Neid asjaolusid kindlaks tehes ja hinnates tuleb arvestada eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis asjaomase vahetegemise ette näeb. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu asjasse puutuv õigusakt kuulub (vt 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Banco Privado Português ja Massa Insolvente do Banco Privado Português vs. komisjon, T‑487/11, EU:T:2014:1077, punkt 139).
162 Lisaks tuleb märkida, et sõltumata asjaolust, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist otsusega jätta vastuväited esitamata, mille õiguspärasuse kontrolli raames hinnatakse kahtluste või tõsiste raskuste esinemist (vt eespool punktid 48–51), on küsimuse näol, kas komisjon järgis võrdse kohtlemise põhimõtet, tegemist õigusküsimusega, millega seoses komisjonil puudub täielikult kaalutlusõigus ning mida liidu kohus seega täies ulatuses kontrollib (vt selle kohta 11. septembri 2007. aasta kohtuotsus Lindorfer vs. nõukogu, C‑227/04 P, EU:C:2007:490, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Koninklijke FrieslandCampina, C‑519/07 P, EU:C:2009:556, punktid 100–103 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest eeldusest lähtuvalt tuleb analüüsida, kas komisjonil pidid olema kahtlused seoses eeskätt sellega, kas ta oli järginud võrdse kohtlemise põhimõtet, millest ta pidi kinni pidama ka ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamisel (vt selle kohta 15. juuni 1993. aasta kohtuotsus Matra vs. komisjon, C‑225/91, EU:C:1993:239, punkt 41), ning selle sätte rakendamiseks mõeldud suuniseid.
163 Seega tuleb käesolevas kohtuasjas võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist hinnata, arvestades eesmärke, mida on tunnustatud suunistes (vt alajaotis 3.9.1 „Ühist huvi pakkuv eesmärk“), mis on mõeldud eeskätt ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c koostoimes ELTL artikli 194 lõikega 1 rakendamiseks (vt punktid 88 ja 93 eespool).
164 Nende eesmärkide hulgas on eeskätt piisav tootmise tase, mille liikmesriik on otsustanud tagada lühiajalistest kaalutlustest olenemata (suuniste punkt 219). Selles osas tuleb täheldada, et liikmesriikidel võib loomulikult lubada anda abi, mis võib „minna vastuollu eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale kahjulikud toetused, sh toetused fossiilkütustele“, kuid nad „peaksid […] esmajoones kaaluma võimalusi saavutada tootmise piisavus peamiselt alternatiivsetel viisidel, mis ei lähe vastuollu [selle] eesmärgiga […], näiteks nõudluse juhtimise hõlbustamise ning ülekandevõimsuse suurendamisega“ (suuniste punkt 220). Võttes arvesse neid eesmärke ning eesmärki, mille kohaselt abi peaks katma „vaid elektritootja osutatava teenuse kättesaadavust“, mitte elektrienergia müüki (alajaotis 3.9.3 „Asjakohasus“), peaksid sellised abimeetmed „olema avatud ning andma piisavaid stiimuleid nii olemasolevatele kui ka tulevastele elektritootjatele ja ettevõtjatele, kes kasutavad asendatavaid tehnoloogiaid, nagu nõudluspoolse reageeringu või ladustamise lahendused“ (suuniste punktid 225 ja 226).
165 Tuleb täheldada, et tarbimiskaja CMUd ja elektrienergiat tootvad CMUd – eeskätt need, mis on uued või vajavad ajakohastamist – on Poola võimsusturul taotletavate eesmärkidega arvestades erinevas faktilises ja õiguslikus olukorras seoses CAPEXi kriteeriumide – mis määravad ära võimsuskokkulepete kestuse – kohaldamisega; seda asjaolu ei ole Tempus iseenesest vaidlustanud.
[…]
– Teine etteheide
[…]
180 Osas, milles Tempus tugineb suuniste punktile 43, tuleb märkida, et selles sättes võetakse arvesse võimalikku vajadust kaaluda „[t]ootmise piisavuse probleemi lahendamise meede[t] keskkonnaalase eesmärgiga kaotada järk-järgult keskkonnale või majandusele kahjulikud toetused, sh toetused fossiilkütustele“. Järelikult ei näe see ette keskkonnaalase eesmärgi kui sellise absoluutset esmatähtsust, mis oleks omane keskkonnateadliku valiku toetusele selles mõttes, et seda peaks olema üldiselt võimalik saada kõigil ettevõtjatel, kes kasutavad vähesel määral CO2-heiteid põhjustavaid tehnoloogiaid, näiteks tarbimiskaja ettevõtjatele. Samamoodi on suuniste punktis 221 piirdutud asjaomasele liikmesriigile nõude kehtestamisega määratleda selgelt täpne eesmärk, mida tootmise piisavuse tagamiseks mõeldud abimeetmetega taotletakse; nii on see käesolevas kohtuasjas nii üldise huvi eesmärgi (vt punkt 89 jj eespool) kui ka keskkonnateadliku valiku toetuse (vt punkt 171 eespool) puhul. Lõpetuseks ei tule ka suuniste punkti 233 alapunktis e kehtestatud nõuet eelistada nende meetmete abil vähesel määral süsinikdioksiidi heiteid põhjustavaid tootjaid, kui tehnilised ja majanduslikud näitajad on samad, mõista absoluutsena, vaid ka selle suhtes kehtib eespool nimetatud kaalumise nõue.
[…]
– Viies väide
[…]
196 Suuniste punktist 226 nähtub eeskätt, et „[m]eede peaks olema avatud ning andma piisavaid stiimuleid nii olemasolevatele kui ka tulevastele elektritootjatele ja ettevõtjatele, kes kasutavad asendatavaid tehnoloogiaid, nagu nõudluspoolse reageeringu või ladustamise lahendused“, ning et seetõttu tuleks „abi anda mehhanismi kaudu, millega lubatakse erinevaid võimalikke etteteatamisaegu, mis vastavad ajale, mida eri tehnoloogiaid kasutavad elektritootjad vajavad uute investeeringute tegemiseks“. Samuti on pealkirja „Põhjendamatu negatiivse mõju vältimine konkurentsile ja kaubandusele“ all suuniste punkti 232 alapunktis a märgitud, et need meetmed peaksid „olema kujundatud viisil, mis võimaldaks meetmes osaleda mis tahes võimsusel, mis suudab aidata tõhusalt kaasa tootmise piisavuse probleemi lahendamisele, võttes eelkõige arvesse järgmis[t] tegur[it]: […] osalevad elektritootjad, kes kasutavad erinevaid tehnoloogiaid, ning ettevõtjad, kes pakuvad võrdväärse tehnilise tasemega meetmeid, nt nõudluse juhtimist, võrkude ühendamist ja salvestamist“.
197 Nagu väidavad komisjon ja menetlusse astujad, väljendavad need sätted tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, mis nõuab, et reservvõimsuse mehhanism ei soodustaks ühepoolselt teatavat elektrienergia tarnimise või tootmise tehnoloogiat, sealhulgas fossiilkütustel või taastuvenergia allikatel põhinevat tehnoloogiat (vt punkt 90 jj eespool ja punkt 205 allpool). Need sätted nõuavad kirjeldatud tehnoloogilise neutraalsuse vaimus tootmise piisavuse probleemi lahendamiseks selliste stiimulite kasutamist, mis toovad kaasa eeskätt selliste võrdväärse tehnilise tasemega asendavate tehnoloogiate eelistamise nagu nõudluse juhtimine, võrkude ühendamine ja salvestamine.
[…]
iv) Alaosa neljas osa, mis käsitleb välismaise võimsuse ebapiisavat kasutamist
[…]
219 Välismaise võimsuse, sealhulgas tarbimiskaja liikmesriigi võimsusturul õiglase ja mittediskrimineeriva osalemise võimaluse küsimust on konkreetselt reguleeritud alajaotises 3.9.6 „Põhjendamatu negatiivse mõju vältimine konkurentsile ja kaubandusele“ ning eeskätt suuniste punkti 232 alapunktis b, mis näeb ette, et „[m]eede peaks olema kujundatud viisil, mis võimaldaks meetmes osaleda mis tahes võimsusel, mis suudab aidata tõhusalt kaasa tootmise piisavuse probleemi lahendamisele, võttes eelkõige arvesse järgmis[t] tegur[it]: […] teiste liikmesriikide ettevõtjad saavad osaleda, kui selline osalemine on füüsiliselt võimalik eelkõige piirkondlikel põhjustel, st kui võimsust on võimalik meetme võtnud liikmesriiki füüsiliselt üle kanda ning meetmega seoses kavandatud kohustuste täitmist on võimalik tagada“. Sellest tuleneb, et liikmesriik, kes loob võimsusturu, ei pea seda turgu kohe välismaisele võimsusele avama ega kohtlema välismaist võimsust võrdselt riigisisese võimsusega; ta on üksnes kohustatud võimaldama neil osaleda, kui see on vajalik tootmise piisavuse probleemi lahendamiseks ja „kui selline osalemine on füüsiliselt võimalik“, eeskätt kui „[abikavaga] seoses kavandatud kohustuste täitmist on võimalik tagada“. Suuniste punkti 233 alapunkt a ei näe samuti ette riigisisese ja välismaise võimsuse täiesti võrdse kohtlemise nõuet, vaid kehtestab üksnes keelu, et abikava ei tohi vähendada „stiimuleid investeerida ülekandevõimsusesse“.
220 Riigisisese võimsusturu järkjärgulise avamise eespool nimetatud nõudeid arvestades tuleb analüüsida, kas Tempuse etteheited, mis käsitlevad Poola riigi poolt selliste sihtotstarbeliste üleminekulahenduste kehtestamist (vt seaduse artikkel 6), millega neid nõudeid rakendatakse, oleksid pidanud tekitama komisjonil kahtlusi.
[…]
226 Alaosa neljanda osa teise etteheitega arvustab Tempus seda, et komisjon andis esialgu üleminekulahendusele loa, samas kui see on sobimatu ja õigusvastane. Ta väidab esiteks, et naaberpõhivõrguettevõtjatel kui Poola elektrienergia turu enampakkumistel osalevate CMUde „hoidjatel“ tekivad tõsised huvide konfliktid, sest neid õhutatakse eeskätt kaitsma ressursside piisavust oma võrgus või koduturul, mitte jõudma kiirelt kokkuleppele PSEga, mis võtaks neilt selle „hoidja“ rolli. Teiseks ei eelistaks põhivõrguettevõtja tarbimiskaja CMUd, sest viimane vähendaks asjaomase võrgu piiranguid ning seega võimsuse ülekande laiendamise tulusust. Kolmandaks olevat komisjon jätnud tähelepanuta põhivõrguettevõtjate eraldamist reguleerivate liidu eeskirjade rikkumise, kuivõrd eraldatud põhivõrguettevõtja ei saa isegi mitte üleminekuperioodil täita paralleelselt tootja ja sellise tarbimiskaja ettevõtja rolli, kes osaleb aktiivselt Poola reservvõimsuse mehhanismiga seotud enampakkumistel.
[…]
228 Seoses põhivõrguettevõtjate väidetava CMUde „hoidja“ rolliga piisab märkusest, et Tempuse esimene argument põhivõrguettevõtjate väidetava huvide konflikti kohta ei ole usutav ega tõendatud, võttes arvesse komisjoni ja menetlusse astujate poolt muu hulgas Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates esitatud üksikasjalikke vastupidiseid selgitusi. Nii näib ebaloogiline või suisa vastuoluline seisukoht, et välismaine põhivõrguettevõtja kui direktiivi 2009/72 artiklis 12 ette nähtud kohustustega võrkude ühendaja ja Poola reservvõimsuse mehhanismi enampakkumistel osalev pakkuja ei soovi hõlbustada välismaise võimsuse osalemist Poola võimsusturul. Vastupidi, võimsuse maht, mille asjaomane põhivõrguettevõtja sellise enampakkumise tulemusel saab, on just nimelt reserveeritud neile võimsustele, mille puhul peab olema tagatud mittediskrimineeriv võimalus seda mahtu kasutada (viidatud direktiivi artikli 12 punktid d ja f koostoimes artikli 2 punktiga 18). Lisaks sellele parendab sellisest osalusest teenitav tulu niisuguste välismaiste võimsuste positsiooni turul nii varustuskindluse huvides ühendatud turgudel kui ka elektrivoo võrgus turvalise, usaldusväärse ja tõhusa korraldamise huvides, võttes arvesse elektrikaubandust teiste ühendatud võrkudega vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 12 punktis d nimetatud eesmärgile. Välismaiste võimsuste osalus välismaiste põhivõrguettevõtjate kaudu tuleb suuniste punkti 232 alapunktis d nimetatud turgude sidumisele ja elektrienergia siseturu liberaliseerimisele pigem kasuks kui kahjuks, sest see suurendab piiriülest kaubandust, mis võib mõjuda hästi ühendatud võrkude tootmise piisavuse tagamisele. Igal juhul ei olnud Tempus võimeline tõendama, et selline osalus takistaks välismaistel võimsustel kaasa aidata varustuskindluse tagamisele omaenda võrgus või kodumaisel turul või vähendaks seda abi.
229 Seega ei saa esimese argumendiga nõustuda.
230 Tuleb tõdeda, et Tempuse teine argument, mis on ähmane ja napp ning mille kohaselt põhivõrguettevõtja ei eelista tarbimiskaja CMUd, sest see vähendab võrgu piiranguid ja seega võimsuse ülekande laiendamise tulusust, ei ole veenev ja sellega ei saa nõustuda. Esiteks on argument, mis on tuletatud võrgus kokkuhoitavast võimsusest, mis on seega piirialadel ekspordivalmis, vastuolus Tempuse esimese argumendiga, mis lükati eespool punktides 228 ja 229 tagasi ja mille kohaselt õhutatakse põhivõrguettevõtjaid eeskätt kaitsma tootmise piisavust oma võrgus või koduturul. Teiseks on tootmisvõimsuse ja tarbimiskaja ettevõtjate diskrimineerimine juurdepääsul võimsuse mahule, mille põhivõrguettevõtja on Poola reservvõimsuse mehhanismi enampakkumise tulemusel saanud, sõnaselgelt keelatud direktiivi 2009/72 artikli 12 punktiga f koostoimes artikli 2 punktiga 18. Kolmandaks väidavad Poola Vabariik ja PGE usutavalt, et tarbimiskaja ei mõjuta vajadust arendada võrgu infrastruktuuri, kuna see vähendab energiavajadust võrgus vaid võimsuse ebapiisavuse perioodil, tuues samas kaasa hindade tõusu elektrienergia turul, ning et muul ajal haldavad tarbimiskaja ettevõtjad oma kliente tavapäraselt, milleks peab võrgu infrastruktuur seega olema piisavalt kättesaadav. Nimelt ei väida Tempus, et tarbimiskaja aitab vähendada võrgu infrastruktuuri vajadusi tema meetodite klientidepoolse püsiva ja pideva kasutamise korral, olenemata elektrienergia turu hinnasignaalidest. Infrastruktuuri vajaduste selline vähendamine ei paista olevat nende praeguse ärimudeli eesmärk; see tõik võib osaliselt seletada, miks nende potentsiaal on Poola võimsusturul piiratud (vt punkt 103 jj eespool). Lõpetuseks tuleb märkida, et nagu menetlusse astujad õigustatult märgivad, ei ole elektritootjaid ja tarbimiskaja ettevõtjaid võimalik täielikult eraldada põhivõrguettevõtjate tegevusest ja seda eeskätt piiriülese kaubanduse puhul (vt punkt 228 eespool).
231 Seega tuleb ka teine argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
232 Tempuse kolmanda argumendi kohta, mille kohaselt on rikutud põhivõrguettevõtjate eraldamist reguleerivaid liidu eeskirju ja väidetavat keeldu täita paralleelselt tootja ja sellise tarbimiskaja ettevõtja rolli, kes osaleb Poola reservvõimsuse mehhanismiga seotud enampakkumistel, nähtub komisjoni, Enel X, PGE ja Poola Vabariigi poolt Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates esitatud üksikasjalikest märkustest, mille Tempus on vaidlustanud vaid väga uduselt ja napilt, et see argument põhineb ekslikul eeldusel.
233 Nimelt ei mõjuta eraldamise kohustus, mis on ette nähtud direktiivi 2009/72 artikli 9 lõikes 1, mille kohaselt liikmesriigid peavad eraldama oma riigisisesel energeetikaturul põhivõrgud ning tootmise ja tarnimise juhtimise, kuidagi põhivõrguettevõtja kui võrkude ühendaja ülesandeid, mis on ette nähtud selle sama direktiivi artiklis 12 ning mis vastavad neile ülesannetele, mis on üleminekulahenduse raames antud PSE‑le ja välismaistele põhivõrguettevõtjatele (vt punkt 228 eespool). Lisaks sellele selgitasid komisjon ja need menetlusse astujad veenvalt, et võrkude ühendaja staatuses piirduvad need põhivõrguettevõtjad vahendaja ja abistaja rolliga, võimaldades välismaistele võimsustele mittediskrimineerivat juurdepääsu võimsuse mahule, mille välismaine põhivõrguettevõtja on Poola reservvõimsuse mehhanismi enampakkumise tulemusel saanud. Vastupidi Tempuse väidetele ei esine põhivõrguettevõtja puhul segadust ühelt poolt tema võrguhalduri ja võrkude ühendaja staatuse ning teiselt poolt tootmisvõimsuse elektri tootmise või tarnimise tegevuste ning tarbimiskaja vahel.
234 Järelikult tuleb põhjendamatuna tagasi lükata ka alaosa neljanda osa teise etteheite kolmas argument, nagu ka see alaosa täies ulatuses.
[…]
4) Kolmas alaosa, mille kohaselt hindamine ei olnud ammendav ega järgitud abi ergutavat toimet
i) Alaosa esimene osa, mis käsitleb abikava väidetavat tagasiulatuvat laadi
[…]
245 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et abi ergutava mõjuga seoses tuleb arvesse võtta jaotise 3.2.4 sätteid (eeskätt punktid 49–52). Suuniste punkti 49 kohaselt saab abikava pidada siseturuga kokkusobivaks vaid siis, kui sel on ergutav mõju. See eeldab, et „abi innustab abisaajat muutma oma käitumist, et parandada keskkonnakaitset või kindla, taskukohase ja säästva energiaturu toimimist, ning ilma abita sellist muutust ei toimuks“. Lisaks sellele ei tohi abiga „subsideerida sellise tegevuse kulusid, mida äriühing teeks niisamagi, ning sellega ei tohi hüvitada majandustegevuse tavalist äririski“. Vastavalt suuniste punktile 50 loetakse sisuliselt, et abil puudub abisaajale ergutav mõju ning see loetakse siseturuga kokkusobimatuks juhtudel, kui töö projektiga on käivitunud juba enne seda, kui abisaaja riiklikele asutustele abitaotluse esitab.
246 Seoses suuniste punktiga 49 tuleb märkida, et selle osast „et parandada keskkonnakaitset või kindla, taskukohase ja säästva energiaturu toimimist“ nähtub, et võimsuse piisavuse tagamiseks antava abi ergutav mõju võib olla seotud kas ühe või teisega neist eesmärkidest vastavalt selle kaalumise tulemusele, mille liikmesriik peab läbi viima suuniste punktides 30, 219 ja 220 ette nähtud kriteeriumide ja üldeesmärkide alusel (vt punkt 89 jj eespool). Seda kinnitab suuniste punkt 69, mille kohaselt „[k]eskkonna- ja energiaalast abi peetakse proportsionaalseks, kui abisumma abisaaja kohta piirdub miinimumiga, mis on vajalik, et saavutada soovitud keskkonnakaitse- või energiaeesmärk“. Seega, kui liikmesriik taotleb – nagu käesolevas kohtuasjas – eeskätt reservvõimsuse mehhanismi kaudu varustuskindluse tagamise ja seega „kindla, taskukohase ja säästva energiaturu toimimis[e parandamise]“ eesmärki, on see ergutav mõju seotud peamiselt ettevõtjate õhutamisega selliste tootmisvõimsuste kättesaadavaks tegemisele, mis on selleks vajalikud, ning ainult täiendavalt keskkonnakaitse eesmärgiga. Nagu sai märgitud punktis 117 jj eespool, on nende stiimulite aluseks Poola reservvõimsuse mehhanismis CAPEXi kriteeriumid, mis võimaldavad ettevõtjatel sõlmida mitmeaastaseid võimsuskokkuleppeid, mis tagavad neile vajaliku sissetuleku stabiilsuse, sealhulgas selleks, et rahastada või amortiseerida investeeringuid tootmisvõimsuse loomiseks või ajakohastamiseks.
[…]
252 Esiteks eiratakse selle argumendiga asjaolu, et kõnealust abi (võimsusmaksed) sai anda alles pärast abikava heakskiitmist komisjoni poolt, mis toimus 7. veebruaril 2018, seaduse jõustumist ja kõige esimese, 2018. aastaks kavandatud sellise enampakkumise lõpetamist, mille tulemusel sõlmiti esimesed võimsuskokkulepped esimeseks tarneaastaks 2021. Seega ei saa abi andmise kuupäev olla varasem esimese sellise enampakkumise lõpetamisest, mille tulemusel saab edukaks tunnistatud pakkuja seadusest tuleneva õiguse saada võimsusmakseid (vt selle kohta analoogia alusel 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Magdeburger Mühlenwerke, C‑129/12, EU:C:2013:200, punktid 40 ja 41; 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Nerea, C‑245/16, EU:C:2017:521, punktid 32 ja 33, ning 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus INAIL, C‑608/19, EU:C:2020:865, punktid 30–34). Isegi eeldusel, et Tempus soovib väita, et ergutav mõju peab olema seotud abikava kehtima hakkamisega, mis toimus 2017. aasta septembris, on see argumentatsioon lisaks vastuolus tema enda tõdemusega, et varasemate viie aasta jooksul tehtud investeerimiskulude arvesse võtmine oli lubatav ning põhjustas sellise ergutava mõju.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Tempus Energy Germany GmbH ja T Energy Sweden AB kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni, PGE Polska Grupa Energetyczna S.A., Enel X Polska z o.o. ja Enspirion sp. z o.o. kohtukulud.
3. Jätta Poola Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Collins | Kreuschitz | Steinfatt |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad