EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
12. september 2019(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused – Artikli 52 lõike 1 punkt b – Pahausksus kaubamärgi taotluse esitamisel
Kohtuasjas C‑104/18 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 13. veebruaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus,
Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret AŞ, asukoht İstanbul (Türgi), esindajad: abogado J. Güell Serra ja abogado E. Stoyanov Edissonov,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Crespo Carrillo,
kostja esimeses kohtuastmes,
Joaquín Nadal Esteban, elukoht Alcobendas (Hispaania), esindaja: abogado J. L. Donoso Romero,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud C. Lycourgos, E. Juhász, M. Ilešič (ettekandja) ja I. Jarukaitis,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikku menetlust ja 6. detsembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 4. aprilli 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret AŞ palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. novembri 2017. aasta otsuse Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO – Nadal Esteban (STYLO & KOTON) (T‑687/16, ei avaldata, EU:T:2017:853; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema tühistamishagi Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 14. juuni 2016. aasta otsuse (asi 1779/2015‑2) peale, mis käsitleb Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret AŞi ja J. Nadal Estebani vahelist kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetlust, (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 207/2009 [ELi] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), millega tunnistati kehtetuks ja asendati 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1), muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21), mis jõustus 23. märtsil 2016. Hiljem tunnistati see määrus kehtetuks ja asendati alates 1. oktoobrist 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).
3 Kuna käesoleval juhul esitati vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotlus enne 23. märtsi 2016, siis tuleb samamoodi nagu registreerimisotsust ja kehtetuks tunnistamise taotlust, käesolevat vaidlust analüüsida määruse nr 207/2009 esialgse redaktsiooni alusel.
4 Selle määruse artikkel 7 „Absoluutsed keeldumispõhjused“ sätestas, et Euroopa Liidu kaubamärgina ei registreerita teatud puudustega tähiseid, näiteks puhtalt kirjeldavat laadi või eristusvõimeta tähiseid.
5 Määruse artikkel 8 „Suhtelised keeldumispõhjused“ oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:
a) see on identne varasema kaubamärgiga ning kaubad või teenused, mille jaoks registreerimist taotletakse, on identsed kaupade või teenustega, mille jaoks varasem kaubamärk on kaitstud;
b) kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga.
2. Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk“ järgmist:
a) järgmisi kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem [ELi] kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast, arvestades võimaluse korral nende kaubamärkidega seotud prioriteete:
i) [ELi] kaubamärgid;
ii) kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriikides […],
iii) kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel;
iv) kaubamärgid, mis on registreeritud [liidus] kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel;
[…]
5. Lõike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema [ELi] kaubamärgi olemasolul on see omandanud [liidus] maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.“
6 Määruse nr 207/2009 artiklis 52 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ oli sätestatud:
„1. [ELi] kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) [ELi] kaubamärk on registreeritud artikli 7 sätete vastaselt;
b) taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.
[…]
3. Kui kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks [ELi] kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse kaubamärk kehtetuks ainult nende kaupade või teenuste osas.“
7 Selle määruse artikli 53 „Suhtelised kehtetuks tunnistamise põhjused“ lõige 1 sätestas:
„[ELi] kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) on olemas varasem kaubamärk artikli 8 lõike 2 tähenduses ja kui nimetatud artikli lõikes 1 või lõikes 5 osutatud tingimused on täidetud;
[…]“.
8 Määruse nr 207/2009 artiklite 7, 8, 52 ja 53 sisu, mis vastab määruse nr 40/94 artiklite 7, 8, 51 ja 52 sisule, on võetud üle määruse 2017/1001 artiklitesse 7, 8, 59 ja 60.
9 Määruse 2017/1001 artikli 71 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist teeb apellatsioonikoda kaebuse kohta otsuse. Apellatsioonikoda kas tegutseb edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires või saadab asja nimetatud talitusele edasiseks menetlemiseks.“
10 Selle määruse artiklis 72 on sätestatud:
„1. Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Üldkohtule esitada kaebuse.
[…]
3. Üldkohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või muutma.
[…]
6. Amet võtab vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks või, kui Euroopa Kohtule esitatakse kõnealuse otsuse kohta apellatsioonikaebus, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.“
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
11 J. Nadal Esteban (edaspidi „menetlusse astuja“) esitas 25. aprillil 2011 EUIPO‑le taotluse registreerida ELi kaubamärgina järgmine tähis:
12 Registreerimist taotleti kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul, edaspidi „Nizza kokkulepe“) klassidesse 25, 35 ja 39. Kõnesolevad kaubad ja teenused vastavad järgmisele kirjeldusele:
– klass 25: „rõivad, jalatsid, peakatted“;
– klass 35: „reklaam; ärijuhtimine; ärikorraldus; kontoriteenused“;
– klass 39: „transport (veondus); kaupade pakendamine ja ladustus; reisikorraldus“.
13 Apellant, kes on rõivaste, jalatsite ja aksessuaaride müügi ja tootmisega tegelev ettevõtja, esitas 26. augustil 2011 vastulause, tuginedes järgmistele varasematele kaubamärkidele:
– Maltal registreeritud kaubamärk, mis on registreeritud Nizza kokkuleppe klassidesse 25 ja 35 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks ja on kujutatud järgmiselt:
– Nizza kokkuleppe klassidesse 18, 25 ja 35 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks rahvusvaheliste kokkulepete alusel enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides kaitstud kaubamärk, mis on kujutatud järgmiselt:
14 Vastulause esitamise alusena tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b.
15 EUIPO rahuldas 31. oktoobri 2013. aasta otsusega vastulause üksnes osas, mis puudutas Nizza kokkuleppe klassidesse 25 ja 35 kuuluvaid kaupu ja teenuseid. Seevastu lükkas ta vastulause tagasi selle kokkuleppe klassi 39 kuuluvate teenuste osas.
16 EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 23. juunil 2014 selle otsuse muutmata.
17 EUIPO registreeris 5. novembril 2014 taotletud kaubamärgi käesoleva kohtuotsuse punktis 12 nimetatud klassi 39 kuuluvate teenuste jaoks.
18 Apellant esitas 5. detsembril 2014 määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel kõnealuse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.
19 EUIPO tühistamisosakond jättis 25. augusti 2015. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata. Ta leidis, et ei ole tõendatud, et menetlusse astuja tegutses pahauskselt.
20 Apellant esitas 4. septembril 2015 nimetatud otsuse peale kaebuse.
21 EUIPO teine apellatsioonikoda jättis selle kaebuse vaidlustatud otsusega rahuldamata. Ta leidis, et hoolimata vastandatud tähiste sarnasusest ja asjaolust, et menetlusse astuja oli apellandi varasematest kaubamärkidest teadlik, ei saa teda pidada pahauskseks määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b tähenduses, kuna ühelt poolt kaubad ja teenused, mille jaoks varasemad kaubamärgid on registreeritud, ja teiselt poolt Nizza kokkuleppe klassi 39 kuuluvad teenused, mille jaoks on registreeritud vaidlusalune kaubamärk, ei ole identsed ega sarnased. Kuna varasemate kaubamärkidega apellandile antud kaitse ulatus ja vaidlusaluse kaubamärgiga menetlusse astujale antud kaitse ulatus on erinev, siis ei saa apellatsioonikoja sõnul artikli 52 lõike 1 punkti b kohaldada.
Üldkohtule esitatud hagi ja vaidlustatud kohtuotsus
22 Üldkohtu kantseleisse 23. septembril 2016 saabunud hagiavalduses palus hageja tühistada vaidlustatud otsuse ja kohustada EUIPOt vaidlusalust kaubamärki kehtetuks tunnistama.
23 Hageja esitas oma hagi toetuseks ühe väite, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist. Hageja väitis nimelt, et apellatsioonikoda eksis, kui ta leidis, et vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaubad või teenused peavad selle sätte kohaldamiseks olema identsed või sarnased.
24 Üldkohus jättis hagi rahuldamata.
25 Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30 ja 31 korranud tõlgendust, mille Euroopa Kohus andis määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktile b oma 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361), märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32, et Euroopa Kohtu poolt kõnealuses kohtuotsuses nimetatud asjakohased tegurid on vaid näited tõendite kohta, mida võib arvesse võtta, et otsustada, kas ELi kaubamärgi taotleja võis tegutseda pahauskselt. Selles osas leidis Üldkohus, et „samuti võib arvesse võtta tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotluse esitamise ärilisi kaalutlusi ning nimetatud taotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust“.
26 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et apellatsioonikoda piirdus „sellega, et kohaldas kohtupraktikat, mis tuleneb muu hulgas 11. juuni 2009. aasta kohtuotsusest Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 53), mille kohaselt kaubamärgitaotleja pahausksus eeldab, et kolmas isik kasutab identsete või sarnaste kaupade või teenuse jaoks identset või sarnast tähist, mida võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotletakse“.
27 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–57 esitatud Üldkohtu seisukohtade kohaselt näitavad hageja viidatud faktilised asjaolud, näiteks poolte varasem ärisuhe ja vaidlusaluses kaubamärgis sõnalise ja kujutisosa „KOTON“ olemasolu, äärmisel juhul seda, et menetlusse astuja oli varasematest kaubamärkidest teadlik, kuid mitte seda, et tal oli ebaaus kavatsus. Üldkohus järeldas sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 58, et „igal juhul ei ole hageja suutnud tõendada, et [ELi] kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeval oli menetlusse astujal kavatsus takistada varasemate kaubamärkide kasutamist“.
28 Lõpuks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, et kui apellatsioonikoda tugines asjaolule, „et vaidlusalune kaubamärk on registreeritud erinevate teenuste jaoks kui varasemad […] Malta kaubamärgid ja [varasem] rahvusvaheline registreering ning see välistab täielikult vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse“, siis otsustas ta põhjendatult, et menetlusse astuja pahausksus ei ole tõendatud.
Poolte nõuded
29 Apellant palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus;
– tunnistada vaidlusalune kaubamärk kehtetuks, ja
– mõista kohtukulud välja menetlusse astujalt ja EUIPO‑lt.
30 EUIPO palub Euroopa Kohtul:
– rahuldada apellatsioonkaebus ja
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt ja menetlusse astujalt.
31 Menetlusse astuja palub Euroopa Kohtul:
– jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata, ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
32 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks ühe väite, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist.
Poolte argumendid
33 Apellandi sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 60, et pahausksuse esinemiseks on vaja, et vaidlusalune kaubamärk oleks registreeritud kaupade või teenuste jaoks, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud. Tema väitel ei tulene selline määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutse kehtetuks tunnistamise põhjuse kohaldamise nõue ei viidatud määrusest ega ka Euroopa Kohtu praktikast.
34 Nii otsustades läks apellandi arvates Üldkohus muu hulgas vastuollu ka vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 32, milles Üldkohus oli märkinud, et Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) loetletud tegurid on vaid näited kõigi võimalike tõendite hulgas, mis võivad tõendada kaubamärgitaotleja pahausksust.
35 EUIPO väidab omalt poolt, et apellatsioonikoda ja Üldkohus rikkusid hageja viidatud õigusnormi, kui nad tuginesid 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) ebaõigele tõlgendusele.
36 EUIPO rõhutab, et taotleja pahausksuse olemasolu hindamisel on asjakohane ajahetk kaubamärgi registreerimise taotluse esitamine. Seega kohaldasid apellatsioonikoda ja Üldkohus vääralt määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b, kui nad keskendusid üksnes Nizza kokkuleppe klassi 39 kuuluvatele teenustele, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk lõpuks registreeriti. EUIPO sõnul oleksid nad pidanud uurima, kas menetlusse astuja tegutses pahauskselt ajal, kui ta esitas oma taotluse, mis puudutas Nizza kokkuleppe klassidesse 25, 35 ja 39 kuuluvaid kaupu ja teenuseid.
37 EUIPO lisab, et kui apellatsioonikoda ja Üldkohus oleksid võtnud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b ette nähtud asjakohast ajahetke nõuetekohaselt arvesse, oleksid nad tõenäoliselt pidanud jõudma järeldusele, et menetlusse astuja tegutses pahauskselt, kui ta püüdis omastada varasemate kaubamärkide sõnalist ja kujutisosa „KOTON“. See järeldus oleks viinud vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseni tervikuna, st kõigi kaupade ja teenuste osas.
38 Nagu hageja Üldkohtus märkis, eiratakse järeldusega, et pahausksuse tuvastamine eeldab segiajamise tõenäosuse olemasolu, määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutse kehtetuks tunnistamise põhjuse ja artikli 53 lõike 1 punktis a nimetatud suhtelise kehtetuks tunnistamise põhjuse erinevusi.
39 Mis puutub menetlusse astujasse, siis vaidleb ta vastu mis tahes omapoolsele pahausksusele ja lisab, et apellant ei ole suutnud vastupidist tõendada. Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsus tema väitel õigusvastane. Seoses apellandi viidatud õigusnormi rikkumisega märgib ta, et puudub vajadus hinnata pahausksuse olemasolu, kuna puudub igasugune segiajamise tõenäosus.
40 Menetlusse astuja rõhutab, et ta ei ole kunagi olnud apellandi kaupade turustajaks. Tal olid viimati nimetatuga üksnes ärisuhted üht apellandi teist kaubamärki kandvate kaupade ostjana, mida ta müüs edasi Hispaaniasse. Apellant oli need ärisuhteid ühepoolselt katkestanud 2006. aastal.
41 Lisaks kinnitab menetlusse astuja, et ta registreeris 2004. aastal Hispaanias sõna- ja kujutismärgi, mis sisaldab sõna „KOTON“ kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 25. Kuna see kaubamärk oli apellandi kaubamärgi rahvusvahelisest registreeringust varasem, tühistas Hispaania kohus 2016. aastal apellandi rahvusvahelise registreeringu. Apellandi poolt selle kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamine on pooleli.
42 Kuna apellant oli sellest menetlusse astujale kuuluvast Hispaania kaubamärgist teadlik ja ta säilitas kuni 2006. aastani menetlusse astujaga ärisuhted hoolimata asjaomase kaubamärgi registreerimisest 2004. aastal, siis ei saa menetlusse astuja sõnul väita, et ta tegutses pahauskselt, kui ta taotles 25. aprillil 2011 vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist.
Euroopa Kohtu hinnang
43 Kõigepealt tuleb meeles pidada, et kui määruses nr 207/2009 sisalduvat mõistet ei ole selles määratletud, tuleb selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda selle tähendusest tavakeeles, võttes arvesse nii mõiste kasutamise konteksti kui ka selle määrusega taotletavaid eesmärke (vt selle kohta 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Textilis, C‑21/18, EU:C:2019:199, punkt 35; vt analoogia alusel 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Budějovický Budvar, C‑482/09, EU:C:2011:605, punkt 39, ja 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Génesis, C‑190/10, EU:C:2012:157, punkt 41).
44 See kehtib määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b sisalduva mõiste „pahausksus“ puhul, kuna liidu seadusandja ei ole seda mõistet üldse määratlenud.
45 Kuigi mõiste „pahausksus“ tavakeele tähenduses eeldab ebaausat meeleseisundit või kavatsust, tuleb seda mõistet tõlgendada teisiti kaubamärgiõiguse ehk äritegevuse kontekstis. Sellega seoses olgu märgitud, et üksteise järel vastu võetud määrustel nr 40/94, nr 207/2009 ja nr 2017/1001 on sama eesmärk, nimelt siseturu rajamine ja toimimine (vt määruse nr 207/2009 kohta 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Malaysia Dairy Industries, C‑320/12, EU:C:2013:435, punkt 35). ELi kaubamärgi eeskirjade eesmärk on eelkõige kaasa aidata liidus sellise korra loomisele, mis tagaks, et konkurentsi ei moonutata ja milles on igal ettevõtjal võimalik oma kaupade või teenuste kvaliteedile tuginedes endale klientide leidmiseks registreerida kaubamärkidena tähiseid, mis võimaldavad tarbijal ilma võimaliku segiajamiseta eristada tema kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest (vt selle kohta 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lego Juris vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑48/09 P, EU:C:2010:516, punkt 38, ja 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus, ÖKO-Test Verlag, C‑690/17, EU:C:2019:317, punkt 40).
46 Järelikult on määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus kohaldatav siis, kui asjakohastest ja ühtelangevatest tõenditest nähtub, et ELi kaubamärgi omanik ei ole esitanud selle kaubamärgi registreerimise taotlust mitte eesmärgiga osaleda ausalt konkurentsis vaid kavatsusega kahjustada vastuolus ausate tavadega kolmandate isikute huve, või isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata saada ainuõigus muudel eesmärkidel kui need, mis on seotud kaubamärgi ülesannetega, muu hulgas käesoleva kohtuotsuse punktis 45 osutatud kaubamärgi põhiülesandega tähistada päritolu.
47 Kaubamärgitaotleja kavatsus on subjektiivne element, mille pädevad haldus- ja kohtuasutused peavad siiski objektiivselt kindlaks määrama. Järelikult tuleb iga väidet pahausksuse kohta hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki juhtumi asjakohaseid faktilisi asjaolusid (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 37 ja 42). Pahausksuse väidet saab objektiivselt hinnata üksnes sel viisil.
48 Kohtuasjas, milles tehti 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361), käsitles Euroopa Kohus – nagu ta rõhutas selle kohtuotsuse punktis 36 – konkreetselt juhtu, mil vaidlustatud kaubamärgi taotluse esitamise ajal kasutasid mitu tootjat siseturul identsete või sarnaste kaupade jaoks identseid või sarnaseid tähiseid, mis tekitas segiajamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul täpsustada, millised tegureid tuleb segiajamise tõenäosuse olemasolu korral arvesse võtta selle hindamisel, kas kaubamärgi taotleja tegutses pahauskselt.
49 Niisiis, kuigi pahausksuse olemasolu hindamine erineb segiajamise tõenäosuse hindamisest, sest need kaks kaubamärgiõiguse mõistet on erinevad, paluti Euroopa Kohtul välja töötada kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas on tegemist pahausksusega olukorras, kus on tuvastatud, et esineb segiajamise tõenäosus.
50 Euroopa Kohus vastas, et sellisel juhul tuleb muude asjaolude hulgas uurida, kas kaubamärgitaotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab mõni kolmas isik taotluse esemeks oleva tähisega segiajamist ajendavat tähist ja taotleja teadmist võib eeldada eelkõige siis, kui asjaomases majandussektoris on selline kasutamine üldteada (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 39 ja 53).
51 Sellest kohtuotsusest ei nähtu, et pahausksuse olemasolu määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b tähenduses saab tuvastada vaid olukorras, millega oli tegemist Euroopa Kohtule esitatud küsimuse puhul, kus siseturul kasutatakse identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks identset või sarnast tähist, mida võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotletakse.
52 Nimelt võib esineda juhtumeid, mis ei ole seotud eeldusega, mille kohta tehti 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361), kus kaubamärgi registreerimise taotlust võis pidada pahauskselt esitatuks, vaatamata sellele, et nimetatud taotluse esitamise ajal ei kasutanud ükski kolmas isik siseturul identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist.
53 Selles osas erineb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b osutatud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus täielikult selle määruse artikli 53 lõike 1 punktis a ette nähtud suhtelisest kehtetuks tunnistamise põhjusest, sest viimati nimetatu eeldab kolmandale isikule kuuluva varasema kaubamärgi olemasolu nimetatud määruse artikli 8 lõike 2 tähenduses ja segiajamise tõenäosuse olemasolu sama määruse artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, välja arvatud juhul, kui see varasem kaubamärk on mainekas sama määruse artikli 8 lõike 5 tähenduses või kui sellele ei kohaldata artikli 8 lõike 1 punkti a. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 27 märkis, ei ole määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse puhul sugugi nõutud, et kaubamärgitaotleja oleks identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema kaubamärgi omanik.
54 Tuleb lisada, et juhul kui ilmneb, et vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise hetkel kasutas kolmas isik vaidlusaluse kaubamärgiga identset või sarnast tähist vähemalt ühes liikmesriigis, ei pea määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b kohaldamiseks tingimata olema tõendatud, et avalikkus võib need tähised omavahel segi ajada.
55 Euroopa Kohtu poolt 11. juuni 2009. aasta otsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) punktis 53 antud tõlgendusest tuleneb, et kui on tõendatud, et kolmas isik kasutas identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks identset või sarnast tähist ja neid tähiseid on võimalik segi ajada, siis tuleb käsitletaval juhtumil tähtsust omavate asjaolude igakülgse hindamise käigus uurida, kas vaidlusaluse kaubamärgi taotleja oli sellest teadlik. See asjaolu on aga siiski vaid üks asjakohastest teguritest, mida tuleb teiste seas arvesse võtta.
56 Käesoleva kohtuotsuse punktides 52–55 esitatud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui kolmanda isiku kasutatava tähise ja vaidlusaluse kaubamärgi segiajamise tõenäosus puudub või kui kolmas isik ei kasuta vaidlusaluse kaubamärgiga identset või sarnast tähist, võivad muud konkreetse juhtumi faktilised asjaolud endast kujutada asjakohaseid ja üksteist toetavaid tõendeid kaubamärgitaotleja pahausksuse kohta.
57 Sellest tuleneb, et Üldkohus tõlgendas Euroopa Kohtu praktikat valesti, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 leidis, et „kaubamärgitaotleja pahausksus eeldab, et kolmas isik kasutab identsete või sarnaste kaupade või teenuse jaoks identset või sarnast tähist, mida võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotletakse“ ja et Üldkohus pidas määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b ulatust liiga kitsaks.
58 See õigusnormi rikkumine mõjutas Üldkohtu arutluskäiku, kuna nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 60, leidis Üldkohus, et asjaolu, et vaidlusalune kaubamärk oli registreeritud Nizza kokkuleppe muusse klassi kuuluvate teenuste jaoks kui hageja varasemad kaubamärgid ja see, milliste teenuste jaoks neid kasutati, lubas apellatsioonikojal järeldada, et menetlusse astuja pahausksus ei olnud tõendatud.
59 Niimoodi asjale lähenedes ei võtnud Üldkohus – vastupidi sellele, mida näevad ette määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b enda sõnastus ning Euroopa Kohtu praktika – igakülgsel hindamisel arvesse kõiki taotluse esitamise ajal asjakohaseid faktilisi asjaolusid, kuigi see ajahetk oli määrava tähtsusega (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 35).
60 Üldkohus oleks niisiis pidanud arvesse võtma asjaolu – mida ei ole vaidlustatud ja millele hageja viitas –, et menetlusse astuja oli taotlenud sellise tähise ELi kaubamärgina registreerimist, mis sisaldab stiliseeritud sõna „KOTON“, mitte üksnes Nizza kokkuleppe klassi 39 kuuluvate teenuste jaoks, vaid ka Nizza kokkuleppe klassidesse 25 ja 35 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, mis vastavad nendele kaupadele ja teenustele, mille jaoks hageja oli seda stiliseeritud sõna sisaldavad kaubamärgid registreerinud.
61 Kuigi määruse nr 207/2009 artikli 52 lõikest 3 tuleneb, et selle artikli lõikes 1 märgitud absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused võivad teatud juhtudel esineda ainult osa kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud, taotles apellant siiski vaidlusaluse kaubamärgi tervikuna kehtetuks tunnistamist ning kehtetuks tunnistamise taotlust oleks seega tulnud hinnata lähtudes menetlusse astuja kavatsustest ajal, kui ta taotles erinevate kaupade ja teenuste, sealhulgas tekstiiltoodete jaoks sellise ELi kaubamärgi registreerimist, mis sisaldab sõnalist ja kujutisosa, mida hageja tekstiilitoodete jaoks juba kasutab.
62 Lisaks olgu märgitud, et kuna Üldkohus kvalifitseeris määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b kohaldamise seisukohalt ekslikult identse või sarnase tähise kasutamise kasutamiseks identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk lõpuks registreeriti, siis käsitles Üldkohus üksnes täiendavalt asjaolu, et menetlusse astuja ja hageja olid olnud ärisuhetes ning et hageja oli need katkestanud. Pealegi ei hinnanud ta seda, kas taotlus registreerida stiliseeritud sõna „KOTON“ sisaldav kaubamärk Nizza kokkuleppe klassidesse 25, 35 ja 39 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks oli seotud äriliste kaalutlustega menetlusse astuja tegevust silmas pidades.
63 Seega, vaatamata sellele, et Üldkohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 „registreerimise taotluse esitamise ärilisi kaalutlusi“ ja „nimetatud taotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust“ asjaoludena, mis võivad olla olulised, ei analüüsinud Üldkohus seejärel neid oma otsuses täielikult.
64 On tõsi, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et menetlusse astuja pahausksuse olemasolule räägib vastu see, et ärisuhete lõppemise ja vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse vahel on üsna pikk ajavahemik.
65 Sellise hinnangu olemasolu vaidlustatud kohtuotsuses ei ole siiski piisav, et kohaldada reeglit, mille kohaselt juhul, kui Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, ei saa selline rikkumine kaasa tuua selle otsuse tühistamist (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑696/15 P, EU:C:2017:595, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, millest Üldkohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, on vaid üks mitmest tegurist, mida tuleb arvesse võtta igakülgse hindamise raames, mille käigus võetakse nõuetekohaselt arvesse taotlust kujul, nagu menetlusse astuja selle esitas kaubamärgi registreerimiseks Nizza kokkuleppe klassidesse 25, 35 ja 39 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, ning sellist hindamist Üldkohus läbi ei viinud.
66 Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse ainus väide on põhjendatud ja et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada.
Hagimenetlus Üldkohtus
67 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
68 Käesolevas asjas on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave, et teha lõplik otsus esimesele kohtuastmele esitatud hagi ainsa väite kohta, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist.
69 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, leidis apellatsioonikoda nimelt, et tuvastamaks, et menetlusse astuja on tegutsenud pahauskselt, oleks tulnud tuvastada identse või sarnase tähise kasutamine kaupade või teenuste jaoks, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud. Selle põhjal jättis ta hageja kaebuse rahuldamata.
70 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 52–57, on selles põhjenduses rikutud õigusnormi, kuna sellega omistatakse määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile b liiga kitsas ulatus.
71 Seetõttu tuleb vaidlusalune otsus tühistada.
Taotlus tunnistada vaidlusalune kaubamärk kehtetuks
72 Kuna Euroopa Kohus on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus nimetatud pädevuse alusel otsustanud apellatsioonikoja otsuse tühistada, peab EUIPO pädev talitus vastavalt määruse 2017/1001 artikli 72 lõikele 6 tegema uue otsuse, lähtudes igakülgsest hinnangust, milles võetakse arvesse 25. aprillil 2011 esitatud taotlust kujul, nagu see esitati kaubamärgi registreerimiseks Nizza kokkuleppe klassidesse 25, 35 ja 39 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, ning samuti võetakse arvesse asjaolusid, mida apellant on nõuetekohaselt tõendanud, ning samuti asjaolusid, mida menetlusse astuja on nõuetekohaselt tõendanud kehtetuks tunnistamise taotlusele esitatud vastulauses.
73 Seetõttu tuleb jätta rahuldamata taotlus, et Euroopa Kohus tunnistaks vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks.
Kohtukulud
74 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.
75 Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
76 Kuna apellandi nõuded on põhiosas rahuldatud, siis on vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlusalune otsus tühistatud. Apellant on taotlenud kohtukulude väljamõistmist menetlusse astujalt.
77 EUIPO on palunud mõista kohtukulud välja temalt koos menetlusse astujaga.
78 Seega tuleb menetlusse astujalt ja EUIPO‑lt välja mõista võrdsetes osades kohtukulud, mille apellant on kandnud seoses menetlusega esimeses kohtuastmes kohtuasjas T‑687/16 kui ka apellatsioonimenetluses. Nagu nähtub Üldkohtu kodukorra artikli 190 lõikest 2, kuuluvad apellatsioonikoja menetlusega seoses kantud vältimatud kulud hüvitamisele.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. novembri 2017. aasta otsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO – Nadal Esteban (STYLO & KOTON) (T‑687/16, EU:T:2017:853).
2. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 14. juuni 2016. aasta otsus (asi R 1779/2015‑2).
3. Jätta vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata.
4. Mõista J. Nadal Estebanilt ja EUIPO‑lt võrdsetes osades välja kohtukulud, mis Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret AŞ kandis esimese astme menetluses kohtuasjas T‑687/16 ja apellatsioonimenetluses.
Allkirjad