ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

17. jaanuar 2013(*)

Privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liige – Puutumatuse äravõtmise otsus – Parlamendiliikme ülesannetega mitteseotud tegevus – Puutumatuse äravõtmise menetlus – Otsus mitte kaitsta privileege ja immuniteete – Põhjendatud huvi kadumine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

Liidetud kohtuasjades T‑346/11 ja T‑347/11,

Bruno Gollnisch, elukoht Limonest (Prantsusmaa), esindaja: advokaat G. Dubois,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: R. Passos, D. Moore ja K. Zejdová,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada hagejalt puutumatuse äravõtmise otsus, mille parlament võttis vastu 10. mail 2011, ja nõue hüvitada hagejale seeläbi tekitatud kahju ning teiseks nõue tühistada parlamendi 10. mai 2011. aasta otsus mitte kaitsta hageja immuniteeti ja nõue hüvitada hagejale sellega tekitatud kahju,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud S. Frimodt Nielsen (ettekandja) ja M. Kancheva,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 10. juuli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 Privileegide ja immuniteetide protokoll

1        Protokolli nr 7 Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (ELT 2010, C 83, lk 266; edaspidi „protokoll”) artiklis 8 on ette nähtud:

„Euroopa Parlamendi liikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu.”

2        Protokolli artiklis 9 on sätestatud:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

a)      oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

b)      teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes.

Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õiguserikkumiselt, ning see ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust oma liikme immuniteet ära võtta.”

 Parlamendi kodukord

3        Vastavalt Euroopa Parlamendi kodukorra (edaspidi „kodukord”) (korduvalt muudetud, 2011. aasta märtsi redaktsioonis (ELT L 116, lk 1), mis on vaidlusele ratione temporis kohaldatav) artikli 3 lõike 6 teisele lõigule:

„Kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mõne parlamendiliikme vastu menetluse, mille tagajärjeks võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub president hoida end kursis menetluse käiguga ja edastab küsimuse [volituste kontrollimise eest vastutavale] komisjonile. Vastutava komisjoni ettepanekul võib parlament võtta küsimuses vastu seisukoha.”

4        Kodukorra artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:

„Parlamendiliikmel on [protokolliga] ette nähtud eesõigused ja puutumatus.”

5        Kodukorra artiklis 6 on sätestatud:

„1.      Oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel taotleb parlament eelkõige enda kui demokraatliku legislatiivkogu puutumatuse säilitamist ja oma liikmete sõltumatuse tagamist nende ülesannete täitmisel.

2.      Kui liikmesriigi pädev ametiasutus on esitanud presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

3.      Kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

[…]

4.      Juhul kui parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse oletatava rikkumisena on parlamendiliige vahistatud või tema liikumisvabadust piiratud, võib president pärast seda, kui ta on pidanud nõu vastutava komisjoni esimehe ja raportööriga, võtta kiiresti meetmeid asjaomase parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. President teatab oma algatusest vastutavale komisjonile ja teavitab parlamenti.”

6        Kodukorra artiklis 7 on sätestatud:

„1.      Vastutav komisjon vaatab puutumatuse äravõtmise ning eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlused läbi viivitamata nende esitamise järjekorras.

2.      Vastutav komisjon teeb ettepaneku võtta vastu põhjendatud otsus, milles soovitatakse puutumatuse äravõtmise taotlus või eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus rahuldada või tagasi lükata.

3.      Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et jõuda seisukohale, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta. Asjaomasele parlamendiliikmele antakse võimalus anda selgitusi; ta võib esitada dokumente või muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks. Teda võib esindada teine parlamendiliige.

[…]

6.      Eesõiguste või puutumatuse kaitsmise korral teeb vastutav komisjon kindlaks, kas asjaolud kujutavad endast haldus- või muud piirangut, mis takistab parlamendiliikme vaba liikumist parlamendi koosoleku toimumiskohta või sealt tagasi või arvamuse väljendamist või hääletamist tema mandaadiga seotud ülesannete täitmisel, või kuuluvad need [protokolli] artikli [9] aspektide alla, mis ei ole reguleeritud siseriikliku õigusega; vastutav komisjon teeb ettepaneku paluda asjaomasel ametiasutusel teha vajalikud järeldused.

7.      Vastutav komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse taotluse esitanud ametiasutuse pädevuse ja taotluse vastuvõetavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui nõude läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud.

8.      Vastutava komisjoni raport paigutatakse selle esitamise päevale järgneva esimese istungi päevakorra algusesse. Otsuse ettepaneku(te) kohta ei saa esitada muudatusettepanekuid.

Arutelu piirdub puutumatuse äravõtmise või allesjätmise või puutumatuse või eesõiguste kaitsmise ettepanekutele poolt- ja vastuargumentide esitamisega.

Ilma et see piiraks artikli 151 sätete kohaldamist, ei võta parlamendiliige, kelle eesõiguseid või puutumatust arutatakse, arutelul sõna.

Raportis sisalduv(ad) otsuse ettepanek(ud) pannakse hääletusele esimesel arutelule järgneval hääletusel.

Kui parlament on küsimust arutanud, pannakse iga raportis sisalduv ettepanek eraldi hääletusele. Kui mõni ettepanek lükatakse tagasi, loetakse vastuvõetuks sellele vastupidine otsus.

9.      President teatab parlamendi otsusest viivitamata asjaomasele parlamendiliikmele ja asjaomase liikmesriigi pädevale ametiasutusele ning taotleb, et teda teavitataks edasisest menetluse käigust ja selle tulemusel tehtud kohtuotsustest. Pärast teabe saamist edastab president selle parlamendile viisil, mida ta peab kõige sobivamaks, vajaduse korral pärast nõupidamist vastutava komisjoniga.

[…]

11.      Vastutav komisjon käsitleb nimetatud küsimusi ja kõiki saadud dokumente ülima konfidentsiaalsusega.

[…]”.

7        Kodukorra artiklis 24 on ette nähtud:

„1.      Esimeeste konverents koosneb parlamendi presidendist ja fraktsioonide esimeestest. Fraktsiooni esimees võib lasta end esindada mõnel oma fraktsiooni liikmel.

2.      Parlamendi president palub ühel fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmel osaleda esimeeste konverentsi koosolekutel ilma hääleõiguseta.

[…]”

8        Kodukorra artikli 103 lõikes 4 on sätestatud:

„Puutumatusega seotud menetlusi käsitlevate taotluste läbivaatamine vastutavas komisjonis artikli 7 alusel toimub alati kinnisel koosolekul.”

9        Peale selle on kodukorra artiklis 138 sätestatud:

„1.      Kõik […] õigusloomega mitteseotud resolutsiooni ettepanekud, mille parlamendikomisjon võtab vastu vähem kui kümnendiku vastava komisjoni liikmete vastuhäältega, kantakse parlamendi osaistungjärgu päevakorra projekti hääletuseks muudatusettepanekuteta.

Sellise päevakorrapunkti üle toimub üks hääletus, välja arvatud juhul, kui enne lõpliku päevakorra projekti koostamist on fraktsioon või vähemalt kümnendik parlamendiliikmetest palunud kirjalikult luba esitada kõnealuse õigusakti kohta muudatusettepanekuid; sellisel juhul määrab president kindlaks muudatusettepanekute esitamise tähtaja.

2.      Punktides, mis on lõplikku päevakorra projekti kantud hääletuseks ilma muudatusettepanekuteta, istungil arutelu ei toimu, välja arvatud juhul, kui parlament otsustab osaistungjärgu alguses päevakorra kinnitamisel esimeeste konverentsi ettepanekul teisiti või kui fraktsioon või vähemalt 40 parlamendiliiget on esitanud vastava taotluse.

3.      Osaistungjärgu lõpliku päevakorra projekti koostamisel võib esimeeste konverents teha ettepaneku võtta päevakorda veel punkte menetlemiseks ilma muudatusettepanekute ja aruteluta. Parlament ei tohi võtta sellist ettepanekut päevakorra kinnitamisel vastu, kui fraktsioon või vähemalt 40 parlamendiliiget on hiljemalt üks tund enne osaistungjärgu algust väljendanud sellele kirjalikult vastuseisu.

[…]”

10      Kodukorra artikli 151 lõikes 1 on ette nähtud:

„1.      Parlamendiliikmetele, kes soovivad saada sõna isikliku avalduse tegemiseks, antakse selleks võimalus käsitletava päevakorrapunkti arutelu lõpus või selle istungi protokolli kinnitamise ajal, mille suhtes taotlus esitati.

Parlamendiliige ei tohi võtta sõna arutelu sisu puuduvates küsimustes, vaid peab piirduma arutelu käigus tema isiku kohta tehtud märkuste või tema arvamusena esitatud väidete ümber lükkamisega, samuti võib ta parandada oma varasemaid arvamusavaldusi.”

 Vaidluse taust

11      Hageja Bruno Gollnisch on Euroopa Parlamendi liige ning Rhône-Alpes’i (Prantsusmaa) piirkonna volikogu liige. Ta on samuti Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu fraktsiooni Front national esimees.

12      Front national’i Rhône-Alpes’i piirkonna esindus koostas 3. oktoobril 2008 pressiteate „Piirkonna oma affaire des fiches: silmakirjateenrid on solvunud”.

13      Pressiteade oli koostatud järgmises sõnastuses:

„Rhône-Alpes’i piirkond reageeris ägedalt Renseignements généraux’ (kaitsepolitsei) teabenõudele muude kui ristiusku tunnistavate teenistujate võimalike taotluste kohta muuta tööaegu usulistel kaalutlustel. Talituste peadirektori hinnangul on teabenõue „vastuolus kõikide vabariigi põhimõtetega, mis reguleerivad avaliku teenistuse korraldust ja toimimist meie riigis”. [Q. (Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu esimees)] leiab, et see juurdlus on põhimõtteliselt šokeeriv. Selline reaktsioon on väga mugav ja suuremeelne, kuid see tähendab tegelikkuse eiramist ning veidi lühikest mälu. See eirab tegelikkust, sest inimesed, kes „tähistavad paastuaja” lõppu (päeval paast, mis korvatakse öösel) vara hävitades ja põlema pannes ning kivisid loopides, ei tundu olevat kristlased. See eirab tegelikkust, sest kristlased ei pannud Romansi linna põlema. See tähendab lühikest mälu, sest avalike teenistujate kohta teabe kogumine 1902. aastal otsustati „vabariikluse” eesmärgil. See tähendab lühikest mälu, sest nimelt „vasakpoolsete tiib” oli võimul koos petit père Combes’i ja Waldeck-Rousseau’ga. See tähendab lühikest mälu, kuna vabamüürlaste loožid, kes tegid musta töö, kirjutasid puhta südametunnistusega rõõmsalt teabekaartidele „elab koos Araabia naisega”. On tõsi, et vasakpoolsed soovisid toona võidelda religioonidega! Kuid nende praegune eesmärk on toetada seda, et islam tungiks meie isamaale ja hävitaks meie kultuuri ja väärtused, kusjuures islam on usund, mille puhul tolerantsust, inimõiguste ja vabaduse austamist on selgelt näha kõikjal seal, kus see võimul on – Saudi Araabias, Iraanis, Sudaanis, Afganistanis … meie äärelinnades ning peagi kogu meie riigis vabamüürlaste ja vasakpoolsete õnnistusel!”

14      Lyonis (Prantsusmaa) 10. oktoobril 2008 aset leidnud pressikonverentsil kinnitas hageja eeskätt, et selle pressiteate koostasid isikud, kes on volitatud sõna võtma selle fraktsiooni saadikute nimel, mille esimees ta piirkonna volikogus on.

15      Ligue internationale contre le racisme et l’antisémitisme’i (rassismi ja antisemitismi vastu võitlev rahvusvaheline liit, LICRA) kaebuse alusel algatasid Prantsuse ametivõimud 22. jaanuaril 2009 eeluurimise X‑i suhtes rassiviha õhutamise süüdistuses.

16      Parlamendi presidendile 9. juunil 2010 saadetud kirjas palus hageja presidendil „avaldada Prantsuse ametivõimudele äärmist rahulolematust”. Ta märkis selles kirjas, et Lyoni eeluurimiskohtunik oli püüdnud lasta politseil 4. juunil 2010 ta kinni pidada, selleks et tuua ta kohtusse. Ta täpsustas, et see „sunnimeede on Prantsuse põhiseadusega (artikkel 26) ning 1965. aasta privileegide ja immuniteetide protokolliga (nüüd aluslepingule lisatud protokolli nr 7 artikkel 9) keelatud, kuna Prantsuse kohtunik ei [olnud] taotlenud tema parlamendiliikme puutumatuse äravõtmist”.

17      Parlamendi president teatas 14. juuni 2010. aasta täiskogu istungil, et ta oli saanud hagejalt tema puutumatuse kaitsmise taotluse, ning vastavalt kodukorra artikli 6 lõikele 2 edastas ta selle taotluse õiguskomisjonile.

18      Prantsuse Vabariigi ministre d’État, garde des Sceaux, ministre de la Justice et des Libertés (justiitsminister) edastas 25. oktoobri 2010. aasta kirjaga, mille parlament sai kätte 3. novembril 2010, parlamendi presidendile taotluse hagejalt parlamendiliikme puutumatuse äravõtmiseks vastavalt 14. septembri 2010. aasta taotlusele, mille on esitanud Cour d’appel de Lyon’i (Lyoni apellatsioonikohus) juures tegutsev peaprokurör hageja peale esitatud kaebuse alusel algatatud uurimise jätkamiseks ja selleks et vajaduse korral anda hageja pädeva kohtu alla.

19      Parlamendi president teatas 24. novembri 2010. aasta täiskogu istungil, et ta sai taotluse hagejalt puutumatuse äravõtmiseks, ning vastavalt kodukorra artikli 6 lõikele 2 edastas ta selle taotluse õiguskomisjonile.

20      B. Rapkay nimetati raportööriks mõlema hagejat puudutava toimiku osas, nimelt esiteks hagejalt puutumatuse äravõtmise ning teiseks tema puutumatuse kaitsmise osas.

21      Parlamendi õiguskomisjon kuulas hageja 26. jaanuaril 2011 ära nii seoses tema puutumatuse kaitsmise taotlusega kui ka tema puutumatuse äravõtmise taotlusega.

22      Õiguskomisjon esitas 11. aprillil 2011 parlamendi otsuse ettepaneku, milles soovitas hagejalt puutumatuse ära võtta, ning otsuse ettepaneku, milles soovitas mitte kaitsta hageja puutumatust.

23      Parlament otsustas 10. mai 2011. aasta täiskogu istungil hagejalt puutumatuse ära võtta ning samal ajal mitte kaitsta tema puutumatust.

24      Hageja puutumatuse äravõtmise otsus on põhjendatud järgmiselt:

„A.      arvestades, et Prantsusmaa prokurör on esitanud [p]arlamendi liikme Bruno Gollnischi puutumatuse äravõtmise taotluse, et uurida väidetava rassivaenu õhutamisega seotud süüdistust ning vajaduse korral tuua [ta] Prantsusmaa esimese astme kohtu, apellatsioonikohtu ja kassatsioonikohtu ette;

B.      arvestades, et Bruno Gollnischi puutumatuse äravõtmine on seotud väidetava rassivaenu õhutamisega 3. oktoobri 2008. aasta pressiteates Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu fraktsiooni Front national’i poolt, mille esimees Bruno Gollnisch oli;

C.      arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artiklile 9 on Euroopa Parlamendi liikmetel Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel; arvestades, et see ei takista Euroopa Parlamenti kasutamast õigust oma liikme puutumatus ära võtta;

D.      arvestades, et Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artikli 26 kohaselt võib parlamendiliiget kuriteo või väärteo toimepanemise eest arreteerida, tema vabadust võtta või piirata ainult selle parlamendikoja juhatuse nõusolekul, mille koosseisu ta kuulub. Nõusolekut ei taotleta raske kuriteo toimepaneku korral, väärteolt tabamise korral või lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse puhul;

E.      arvestades, et Euroopa Parlament ei ole käesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t tal puudub alus piisavalt tõsiseks ja täpseks kahtluseks, et juhtumi eesmärk on tekitada poliitilist kahju parlamendiliikmele;

F.      arvestades, et Prantsusmaa ametiasutuste taotlus ei ole seotud Bruno Gollnischi poliitilise tegevusega [p]arlamendi liikmena; arvestades, et see on seotud hoopis Bruno Gollnischi kui Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu liikme piirkondlikku ja kohalikku laadi tegevusega, milleks talle anti mandaat otsestel ja üldistel valimistel ja mis ei ole seotud [p]arlamendi liikme mandaadiga;

G.      arvestades, et Bruno Gollnisch on andnud selgituse selle kohta, miks avaldas tema fraktsioon Rhône-Alpes’i piirkonna volikogus inkrimineeriva pressiteate, öeldes, et selle kirjutas piirkonna Front national’i meeskond, teiste seas selle teabejuht, kellel olid „volitused kõneleda Front national’i valitud ametnike nimel”; arvestades, et parlamentaarse puutumatuse kohaldamine sellises olukorras laiendaks põhjendamatult eeskirju, mille eesmärk on hoida ära sekkumist Euroopa Parlamendi töösse ja sõltumatusse;

H.      arvestades, et mitte Euroopa Parlament, vaid pädevad kohtuasutused peaksid otsustama, austades kõiki demokraatlikke garantiisid, mil määral on Prantsusmaa seadust rassivaenu õhutamise kohta rikutud ja millised on selle õiguslikud tagajärjed;

I.      arvestades, et käesoleval juhul on seetõttu asjakohane soovitada parlamentaarne puutumatus ära võtta,

1.      otsustab Bruno Gollnischi puutumatuse ära võtta […]”

25      Otsus mitte kaitsta hageja puutumatust sisaldab samasuguseid põhjendusi nagu tema puutumatuse äravõtmise otsus, välja arvatud põhjendus I ja otsuse resolutsioon, mis on sõnastatud järgmiselt:

„I. […] kuna praeguseks on Prantsusmaa ametiasutused esitanud ametliku taotluse Bruno Gollnischi puutumatuse äravõtmiseks, et võtta selliseid meetmeid tulevikus, ei ole enam vaja sellega seoses Bruno Gollnischi puutumatust kaitsta

[…]

1.      otsustab mitte kaitsta Bruno Gollnischi puutumatust ja eesõigusi […]”

 Menetlus ja poolte nõuded

26      Hageja esitas hagiavaldused, mis saabusid 7. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse ja milles ta palub vastavalt tühistada parlamendi otsuse võtta ära tema puutumatus (kohtuasi T‑346/11) ning otsuse mitte kaitsta tema puutumatust (kohtuasi T‑347/11), samuti hüvitada talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju.

27      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (esimene koda) avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumendid ning esitas neile kirjalikud küsimused. Pooled esitasid dokumendid ja vastasid Üldkohtu küsimustele.

28      Üldkohtu esimese koja esimees liitis 3. juuli 2012. aasta määrusega vastavalt kodukorra artiklile 50 kohtuasjad T‑346/11 ja T‑347/11 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

29      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 10. juuli 2012. aasta kohtuistungil.

30      Kohtuasjas T‑346/11 palub hageja Üldkohtul:

–        tühistada parlamendi 10. mai 2011. aasta otsus tema parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise kohta, millega kiideti heaks B. Rapkay raport A7‑0155/2011;

–        mõista hagejale mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 8000 eurot;

–        mõista hageja kasuks välja 4000 eurot tema õigusabikulude ja tema hagiavalduse ettevalmistamisega seotud kulude katteks.

31      Parlament palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

32      Kohtuasjas T‑347/11 palub hageja Üldkohtul:

–        tühistada parlamendi 10. mai 2011. aasta otsus mitte kaitsta tema parlamendiliikme puutumatust, millega kiideti heaks B. Rapkay raport A7‑0154/2011;

–        mõista hagejale mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 8000 eurot;

–        mõista hageja kasuks välja 4000 eurot tema õigusabikulude ja tema hagiavalduse ettevalmistamisega seotud kulude katteks.

33      Parlament palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Sissejuhatavad märkused

 Protokolliga kehtestatud parlamendiliikme puutumatuse kord

34      Tuleb meenutada, et protokolli artiklites 8 ja 9 ette nähtud parlamendiliikmete puutumatus hõlmab kahte kaitsevormi, mis on tavaliselt tagatud liikmesriikide parlamentide liikmetele, see tähendab immuniteet seoses parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega ning parlamendiliikme puutumatus, mis põhimõtteliselt tähendab kaitset kohtumenetluste eest (Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑200/07 ja C‑201/07: Marra, EKL 2008, lk I‑7929, punkt 24, ja 6. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑163/10: Patriciello, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 18).

35      Protokolli artikli 8 – mille näol on tegemist erisättega, mis on kohaldatav kõigile kohtumenetlustele, mille suhtes on parlamendiliikmel puutumatus seoses parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ja antud häältega – eesmärk on kaitsta parlamendiliikmete sõnavabadust ja sõltumatust, nii et see välistab igasuguse kohtumenetluse selliste arvamuste või häälte tõttu (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 26).

36      Euroopa Kohus on märkinud, et arvestades protokolli artikli 8 eesmärki, mis on kaitsta parlamendiliikmete sõnavabadust ja sõltumatust, ning sõnastust, mis viitab sõnaselgelt peale arvamuste ka parlamendiliikmete antud häältele, on see säte eelkõige kohaldatav parlamendiliikmete nende avalduste suhtes, mis on tehtud parlamendis (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 29).

37      Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et ei ole välistatud, et niisuguste parlamendiliikmete poolt väljaspool parlamenti esitatud avaldus võib endast kujutada ka arvamuse avaldamist ametikohustuste täitmisel protokolli artikli 8 tähenduses, kuna see, kas tegemist on arvamusega, ei sõltu mitte kohast, kus avaldus tehti, vaid selle laadist ja sisust (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 30).

38      Parlamendiliikmete väljendatud arvamustele viidates on protokolli artikkel 8 tihedalt seotud sõnavabadusega. Sõnavabadus aga – kui demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna põhialus, mis peegeldab väärtusi, millele liit on EL lepingu artikli 2 kohaselt rajatud – on põhiõigus, mille tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389) – millel on EL lepingu artikli 6 lõike 1 kohaselt samaväärne õigusjõud kui aluslepingutel – artikkel 11. See vabadus on samuti sätestatud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 31).

39      Seega tuleb asuda seisukohale, et mõistet „arvamus” protokolli artikli 8 tähenduses tuleb mõista laias tähenduses, nii et see hõlmab ka neid seisukohti või avaldusi, mis oma sisu poolest vastavad subjektiivseid hinnanguid väljendavatele väidetele (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 32).

40      Samuti tuleneb protokolli artikli 8 sõnastusest, et selleks et arvamus oleks puutumatusega hõlmatud, peab parlamendiliige olema seda väljendanud „oma kohustuste täitmisel”, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 33).

41      Parlamendiliikme avalduste osas, mille suhtes on tema päritoluliikmesriigis alustatud kriminaalmenetlus, tuleb tõdeda, et protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatus võib takistada lõplikult siseriiklikel õiguskaitseorganitel ja kohtutel teostada nende pädevust süütegude uurimisel ja nende eest karistamisel, et tagada avaliku korra kaitse nende territooriumil, ning seetõttu võib see puutumatus võtta isikutelt, keda need avaldused on kahjustanud, igasuguse võimaluse kohtusse pöörduda, sealhulgas vajaduse korral selleks, et tsiviilkohtus nõuda neile tekitatud kahju hüvitamist (vt selle kohta eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 34).

42      Võttes arvesse neid tagajärgi, peab väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste täitmise vaheline seos olema otsene ja ilmselge (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 35).

43      Lisaks on protokolli artiklis 9 sätestatud, et parlamendiliikmel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel.

44      Protokolli artikliga 9 kehtestatud puutumatuse sisu kindlakstegemiseks tuleb tugineda viitele asjakohastele siseriiklikele normidele (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Marra, punkt 25, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 25) ning järelikult võib see sõltuvalt parlamendiliikme päritoluliikmesriigist olla erinev.

45      Lisaks võib parlament protokolli artikli 9 kolmanda lõigu kohaselt parlamendiliikme immuniteedi ära võtta, samas kui artiklis 8 ette nähtud puutumatuse puhul parlamendil sellist õigust ei ole (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Patriciello, punkt 27).

46      Kui siseriiklik asutus esitab parlamendile puutumatuse äravõtmise taotluse, peab viimane seega kõigepealt kontrollima, kas puutumatuse äravõtmise taotluse aluseks olevad asjaolud võivad kuuluda protokolli artikli 8 kohaldamisalasse, millisel juhul on puutumatuse äravõtmine võimatu.

47      Kui parlament jõuab järeldusele, et protokolli artikkel 8 ei kuulu kohaldamisele, peab ta veel kontrollima, kas parlamendiliikmel on protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatus talle ette heidetavate asjaolude osas, ning kui see on nii, siis otsustama, kas see puutumatus tuleb ära võtta või mitte.

 Protokolli tähenduses puutumatuse äravõtmise ja puutumatuse kaitsmise eristamise vajadus

48      Kõigepealt tuleb märkida, et kui parlamendiliikme puutumatuse äravõtmine on protokolli artiklis 9 sõnaselgelt ette nähtud, ei ole see siiski nii parlamendiliikme puutumatuse kaitsmise puhul, mille aluseks on üksnes parlamendi kodukorra artikli 6 lõige 3, milles ei ole seda mõistet määratletud.

49      Euroopa Kohus on protokolli artikli 8 kohta otsustanud, et kodukord on organisatsiooni sisekorraldust reguleeriv akt, mis ei saa anda parlamendile pädevust, mida ei ole sõnaselgelt tunnustatud õigustloova aktiga, antud juhul protokolliga, ning et seega isegi kui parlament võtab asjaomase parlamendiliikme taotlusel kodukorra alusel vastu puutumatuse kaitsmise otsuse, on tegemist arvamusega, millel ei ole siduvaid tagajärgi siseriiklikele kohtutele (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Marra, punkt 39).

50      Lisaks ei anna asjaolu, et liikmesriigi õiguses on ette nähtud oma riigi parlamendi saadikute kaitsmise menetlus, mis võimaldab parlamendil sekkuda, kui siseriiklik kohus immuniteeti ei tunnusta, samasugust pädevust parlamendile sellest riigist valitud parlamendiliikmete suhtes, kuna protokolli artiklis 8 ei ole sõnaselgelt sellist parlamendi pädevust ette nähtud ning puudub viide siseriiklikele õigusnormidele (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Marra, punkt 40).

51      Sellest kohtupraktikast tuleneb, et puutumatuse kaitsmise mõistest tuleb erinevalt aru saada vastavalt sellele, kas see põhineb protokolli artiklil 8, mis kehtestab absoluutse puutumatuse, mille sisu on kindlaks määratud üksnes liidu õigusega ning mida parlament ei saa ära võtta, või protokolli artiklil 9, mis viitab parlamendiliikmele ette nähtud puutumatuse sisu ja ulatuse osas seevastu parlamendiliikme päritoluliikmesriigi õigusnormidele, kusjuures selle puutumatuse võib parlament ka vajadusel ära võtta.

52      Kui protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatusele on õigus ning parlamendiliige võib sellest ilma jääda vaid juhul, kui parlament selle ära võtab, on puutumatuse kaitsmine protokolli artikli 9 raames seega võimalik vaid juhul, kui parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotluse puudumise korral on puutumatus, nagu see tuleneb parlamendiliikme päritoluliikmesriigi õigusest, ohus eelkõige selle parlamendiliikme päritoluliikmesriigi politsei- või õiguskaitseasutuste tegevuse tõttu.

53      Neil asjaoludel võib parlamendiliige paluda parlamendil kaitsta oma puutumatust, nagu on ette nähtud parlamendi kodukorra artikli 6 lõikes 3.

54      Nii on parlamendi otsus parlamendiliikme puutumatuse kaitsmise taotluse kohta mõeldav vaid tingimusel, et pädevad siseriiklikud ametiasutused ei ole parlamendile esitanud taotlust selle puutumatuse äravõtmiseks.

55      Puutumatuse kaitsmine kujutab seega endast parlamendi võimalust parlamendiliikme taotlusel sekkuda, kui siseriiklikud ametivõimud rikuvad või valmistuvad rikkuma parlamendi mõne liikme puutumatust.

56      Seevastu kui siseriiklikud ametiasutused on esitanud puutumatuse äravõtmise taotluse, peab parlament tegema otsuse puutumatuse äravõtmise või ära võtmata jätmise kohta. Niisugusel juhul ei ole puutumatuse kaitsmisel enam mõtet, kuna parlament kas võtab puutumatuse ära ja selle kaitsmine ei ole enam mõeldav või keeldub puutumatuse äravõtmisest ja selle kaitsmine on tarbetu, kuna siseriiklikke ametivõime on teavitatud sellest, et parlament jättis nende esitatud puutumatuse äravõtmise taotluse rahuldamata ning puutumatus on seega takistuseks meetmetele, mida need võimud võiksid või tahaksid võtta.

57      Järelikult kaotab puutumatuse kaitsmine oma eseme, kui siseriiklikud ametiasutused esitavad puutumatuse äravõtmise taotluse. Parlament ei ole sellisel juhul enam kohustatud tegutsema omal algatusel liikmesriigi pädevate ametivõimude formaalse taotluse puudumise tõttu, küll aga peab ta tegema otsuse ning seega sellise taotluse lahendama.

 Kaebeõiguse teostamine ning selle raames Üldkohtu teostatava kontrolli ulatus

58      Kuigi liidule protokolliga antud privileegid ja immuniteedid on funktsionaalset laadi, kuivõrd nende eesmärk on vältida liidu toimimise ja sõltumatuse kahjustamist, on need sellegipoolest sõnaselgelt antud parlamendiliikmetele ja liidu institutsioonide ametnikele ning muudele teenistujatele. Asjaoluga, et privileegid ja immuniteedid on ette nähtud liidu avalikes huvides, on põhjendatud institutsioonidele antud pädevus vajaduse korral immuniteet ära võtta, kuid see ei tähenda, et need privileegid ja immuniteedid on antud ainuüksi liidule, mitte aga ka selle ametnikele, muudele teenistujatele ja parlamendiliikmetele. Protokolliga on seega asjassepuutuvatele isikutele antud subjektiivne õigus, mille järgimine on tagatud aluslepingus ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemiga (vt Üldkohtu 19. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑42/06: Gollnisch vs. parlament, EKL 2010, lk II‑1135, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Siiski tuleb tunnistada, et valiku osas, mille parlament kavatseb teha puutumatuse äravõtmise või puutumatuse kaitsmise taotluse kohta tehtavas otsuses, on parlamendil väga lai hindamispädevus sellise otsuse poliitilise laadi tõttu (vt selle kohta eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, punkt 101).

60      Sellise pädevuse teostamine ei ole siiski väljaspool kohtulikku kontrolli. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et sellise kontrolli raames peab liidu kohus kontrollima menetlusnormide järgimist, institutsiooni poolt aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist täpsust, nende asjaolude hindamisel ilmse hindamisvea puudumist või võimu kuritarvitamise puudumist (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5, ja 22. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑16/90: Nölle, EKL 1991, lk I‑5163, punkt 12).

61      Olgu märgitud, et selle kontrollimisel tuleb õiguskomisjoni raporti põhjenduste vastu esitatud kriitikat käsitada puutumatuse äravõtmise otsuse põhjenduste vastu suunatud kriitikana (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, EKL 2008, lk II‑2849, punkt 59, ja eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, punkt 98).

62      Käesolevaid hagiavaldusi tulebki analüüsida, lähtudes eespool toodud kaalutlusest.

 Tühistamishagi kohtuasjas T‑346/11, mis puudutab hagejalt puutumatuse äravõtmist

63      Hageja esitab oma tühistamishagi põhjendamiseks kuus väidet.

64      Hageja väidab, et esiteks on rikutud protokolli artiklit 9, teiseks on rikutud parlamendi õiguskomisjoni „väljakujunenud praktikat”, kolmandaks on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, neljandaks on riivatud parlamendiliikme sõltumatust, viiendaks on rikutud kodukorra artikli 3 lõike 4 teise lõigu sätteid, mis reguleerivad menetlust, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine, ning kuuendaks on rikutud võistlevuse põhimõtet ja tema kaitseõigusi.

65      Kõigepealt tuleb analüüsida esimest ja neljandat väidet korraga.

 Esimene väide, et on rikutud protokolli artiklit 9, ja neljas väide, et on riivatud parlamendiliikme sõltumatust

66      Hageja kinnitab oma esimese väite põhjendamiseks, et parlament rikkus õigusnormi, kui ta võttis temalt puutumatuse ära põhjusel, et vaidlusaluses pressiteates toodud seisukohad ja arvamused olid esitatud väljaspool tema tegevust parlamendiliikmena. Ta leiab selle kohta, et parlamendiliikme poliitilise vaidluse vabadus ja sõnavabadus peavad olema kaitstud, sõltumata sellest, kas neid kasutatakse kitsalt parlamendis või mitte, ning et järelikult oleks tulnud tema puutumatust kaitsta, mitte see ära võtta. Ta on seisukohal, et protokolli artikkel 9 hõlmab kõiki toiminguid, mis on sooritatud väljaspool parlamendiliikme tegevust kitsas tähenduses ning mis on omakorda hõlmatud protokolli artiklis 8 kehtestatud puutumatusega. Järelikult rikkus parlament protokolli artiklit 9.

67      Lisaks kinnitab hageja oma neljanda väite põhjendamiseks, et parlament ei saanud temalt puutumatust ära võtta, otsustades, et ta ei olnud kasutanud oma sõnavabadust parlamendiliikme ülesannete täitmisel. Hageja arvates puudub parlamendi varasemas otsustuspraktikas pretsedent, mille kohaselt lasuks eurosaadikul kohustus oma staatust esile tuua, selleks et talle laieneksid privileegid ja immuniteedid, mis on seotud tema mandaadiga, kui ta avaldab arvamust väljaspool parlamendi tavalisi töökohti.

68      Nii on riivatud poliitilise vaidluse vabadust, mistõttu on hageja arvates rikutud kodukorra artikli 6 lõiget 1.

69      Parlament vaidleb neile väidetele vastu.

70      Tuleb märkida, et parlament analüüsis hagejalt puutumatuse äravõtmise taotlust üksnes protokolli artiklist 9 lähtuvalt, mis ilmneb nii õiguskomisjoni raporti põhjendustest kui ka otsusest tema puutumatuse äravõtmise kohta.

71      Lisaks möönab hageja oma kirjalikes dokumentides, et parlament leidis õigesti, et temalt puutumatuse äravõtmise taotlust tuleb analüüsida üksnes lähtuvalt protokolli artiklist 9.

72      Hageja kinnitas lisaks kohtuistungil, et tema hinnangul ei kuulunud protokolli artikkel 8 sel juhul kohaldamisele.

73      Seega on pooled üksmeelel, et hagejalt puutumatuse äravõtmise taotlust tuli analüüsida lähtuvalt protokolli artikli 9 sätetest.

74      Selles osas tuleb täpsustada, et vaidlusaluses pressiteates sisalduvad väited, mida hagejale ette heidetakse, puudutavad käesoleval juhul viisi, kuidas reageerisid Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu esimees ja talituste peadirektor kaitsepolitsei teabenõudele mõningate ametnike kohta.

75      Peale selle puudub vaidlus selle üle, et need väited sõnastas Rhône-Alpes’i piirkonna volikogus esindatud erakonna Front national teabejuht, kusjuures fraktsiooni esimees on hageja, kes ise on sellesse volikokku valitud.

76      Samuti on selge, et Lyonis 10. oktoobril 2008 peetud pressikonverentsil kinnitas hageja, et selle pressiteate koostasid isikud, kes on volitatud piirkonna volikogus selle erakonna saadikute nimel sõna võtma.

77      Seega tuleb tõdeda, et need asjaolud on otseselt seotud ülesannetega, mida hageja täitis Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu liikmena ning fraktsiooni Front national esimehena. Nagu ilmneb asja toimiku materjalidest, eelkõige hagiavalduse lisadest A6, A8 ja A10 ning kostja vastuse lisast B2, algatasid just selle staatuse tõttu Prantsuse ametivõimud tema suhtes menetluse.

78      Järelikult puudub seos hagejale ette heidetud vaidlusaluste väidete ja tema kui parlamendiliikme ülesannete vahel, veelgi selgemalt puudub otsene ja ilmselgelt vaidlusaluste väidete ja parlamendiliikme ülesannete vahel esinev seos, mis oleks võinud õigustada protokolli artikli 8 kohaldamist nii, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus (vt eespool punkt 42).

79      Järelikult tõdes parlament õigesti, et hagejalt puutumatuse äravõtmise taotlust tuli analüüsida üksnes lähtuvalt protokolli artiklist 9, mitte selle artiklist 8.

80      Protokolli artikli 9 alusel on hagejal Prantsuse territooriumil selle riigi parlamendiliikme immuniteedid ning need on määratletud Prantsuse põhiseaduse artiklis 26.

81      Käesoleval juhul heidab hageja parlamendile ette temalt puutumatuse äravõtmist põhjusel, et vaidlusalused väited, mille eest teda vastutavaks peetakse, esitati väljaspool tema tegevust parlamendiliikmena, samas kui tema arvates hõlmab protokolli artikkel 9 kõiki toiminguid, mis on sooritatud väljaspool parlamendiliikme tegevust kitsas tähenduses, ning selle eesmärk on kaitsta parlamendiliikme poliitilise vaidluse vabadust ja sõnavabadust, sõltumata sellest, kas neid kasutatakse kitsalt Euroopa Parlamendi raames või mitte.

82      Tuleb meenutada, et Prantsuse põhiseaduse artiklis 26 on sätestatud:

„Parlamendiliikme suhtes ei või algatada menetlust, teda ei või taga otsida, vahistada, kinni pidada ega tema üle kohut mõista tema poolt oma ülesannete täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu.

Parlamendiliiget saab raske kuriteo või kuriteo toimepanemise eest vahistada, mis tahes muul moel tema vabadust võtta või piirata ainult vastavalt kas rahvuskogu või senati juhatuse nõusolekul. Selline nõusolek ei ole vajalik raskelt kuriteolt või kuriteolt tabamise korral või lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse puhul.

Parlamendi liikme kinnipidamine, temalt vabaduse võtmine või selle piiramine või tema suhtes toimuv menetlus peatatakse istungjärgu ajaks, kui vastavalt kas rahvuskogu või senat seda nõuab.

[…]”

83      Kuigi hageja ei täpsusta, kas ta soovib, et talle kohaldataks nendes sätetes ette nähtud immuniteeti või puutumatust, tuleb siiski asuda seisukohale, et oma argumentides tugineb ta tegelikult Prantsuse põhiseaduse artikli 26 esimeses lõigus sätestatud immuniteedile, kuna ta leiab, et tema suhtes ei või algatada menetlust ega tema üle kohut mõista tema poolt oma ülesannete täitmisel avaldatud arvamuste tõttu.

84      Selleks et oleks võimalik kohaldada Prantsuse põhiseaduse artikli 26 esimese lõigu sätteid, on seega vajalik, nagu protokolli artikli 8 puhul, et parlamendiliikme arvamuste avaldamine oleks aset leidnud tema parlamendiliikme ülesannete täitmisel, kuna just selle staatuse tõttu on tal protokolli artikli 9 alusel Prantsuse põhiseadusega tunnustatud puutumatus.

85      Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas ei ole see nii (vt eespool punktid 74–78).

86      Seega ei toiminud parlament vääralt, kui ta leidis:

„[…] Prantsusmaa ametiasutuste taotlus ei ole seotud [hageja] poliitilise tegevusega [p]arlamendi liikmena[,] see on seotud hoopis [hageja] kui Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu liikme piirkondlikku ja kohalikku laadi tegevusega, milleks talle anti mandaat otsestel ja üldistel valimistel ja mis ei ole seotud [p]arlamendi liikme mandaadiga […].”

87      Sellest järeldub samuti, et ei ole oluline see, kas parlamendiliige tõi esile oma staatuse või mitte, kui ta esitas vaidlusalused väited, kuna seda asjaolu ei tule arvesse võtta, tuvastades, kas need väited esitati asjaomase isiku ülesannete täitmisel.

88      Lõpuks ja juhul, kui hageja argumentatsioon seisneb selle väitmises, et ta ei tegutsenud parlamendiliikme ülesandeid täites, vaid üksnes poliitilise tegevuse raames, millega tegeleb iga parlamendiliige väljaspool neid ülesandeid, ning et järelikult ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele Prantsuse põhiseaduse artikli 26 esimene lõik, vaid artikli 26 teine või kolmas lõik, siis tuleb tõdeda, et Prantsuse põhiseaduse artikli 26 kolmanda lõigu kohaselt on menetluse algatamine võimalik, välja arvatud juhul, kui parlament on sellele vastu, mis tähendab, et selleks ei ole vaja parlamendiliikme puutumatust ära võtta.

89      Lisaks tuleb – niivõrd, kui on vajalik – meenutada, et protokolli artiklis 9 on sõnaselgelt parlamendi jaoks ette nähtud võimalus võtta ära puutumatus, mis parlamendiliikmel on selle sätte alusel.

90      Järelikult ei saa parlamendile ette heita seda, et ta pidas käesoleva juhtumi asjaolusid ning Prantsuse Vabariigi justiitsministri esitatud taotlust arvestades otstarbekaks võtta hagejalt ära protokollist tulenev puutumatus, et võimaldada Prantsuse õiguskaitseasutustel uurimist jätkata.

91      Niivõrd kui hageja väidab, et parlament võis küll sellisel juhul võtta ära tema puutumatuse, ent et oma varasema otsustuspraktika kohaselt ta tavaliselt ei tee seda, tuleb lõpetuseks tõdeda, et need argumendid kattuvad sisuliselt nendega, mille ta esitas selleks, et põhjendada oma teist ja kolmandat väidet, mida analüüsitakse allpool.

92      Järelikult tuleb nii esimene kui ka neljas väide tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud parlamendi õiguskomisjoni „väljakujunenud praktikat” sõnavabaduse ja fumus persecutionis’e osas, ning kolmas väide, et on rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

93      Hageja kinnitab teise väite põhjendamiseks, et parlament võib kehtestada omaenda põhimõtted, luues sellega eelkõige parlamendiliikme puutumatuse valdkonnas „praktika”, mis on teistele institutsioonidele siduv.

94      Talle aja jooksul esitatud puutumatuse äravõtmise taotluste kohta tehtud otsustega on parlamendil nimelt hageja arvates olnud võimalik välja kujundada üldpõhimõtted, mis on esitatud resolutsioonis (EÜT C 99, lk 44), mille parlament võttis 10. märtsi 1987. aasta istungil vastu G. H. Donnez’i raporti alusel, millega lõpetati parlamendi konsulteerimise menetlus seoses protokolli eelnõuga, mis käsitles parlamendiliikmeid puudutavas osas Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli muutmist (A2‑121/86).

95      Parlament kehtestas sel viisil põhimõtted parlamendiliikmete õiguste kaitsmiseks, keeldudes väga laiaulatuslikult nende puutumatuse äravõtmisest eelkõige juhul, kui tegemist on nende sõnavabaduse kaitsmisega ja eriti kui menetluse algatamist on taotlenud nende poliitilised vastased või täidesaatev võim.

96      Kõnealuse „väljakujunenud praktika” raames välja töötatud põhimõtted on kokkuvõtlikult esitatud parlamendi õigusasjade- ja siseturukomisjoni 6. juuni 2003. aasta dokumendis „Teatis parlamendiliikmetele nr 11/2003” (edaspidi „teatis nr 11/2003”).

97      Hageja kinnitab, et ta esitas talle etteheidetavad väited selgelt oma rolli raames selle poliitilise erakonna esindajana, kuhu ta kuulub, ning sama erakonna piirkondliku fraktsiooni esimehena, isegi kui ta on samuti selle erakonna saadik parlamendis. Ta on seisukohal, et järelikult ei saa keelduda tema väidete määratlemisest tema poliitilise tegevusega otseselt seotutena. Seega leidis õiguskomisjon hageja hinnangul ilmselgelt pahauskselt, et ta esitas need väited väljaspool oma parlamendiliikme ülesannete täitmist.

98      Järelikult on rikutud mitte üksnes eespool viidatud põhimõtteid, mis puudutavad saadikute sõnavabadust, vaid ka fumus persecutionis’t, kuna kriminaalmenetlus sai alguse LICRA esitatud kuriteokaebusest koos tsiviilõigusliku nõudega, kusjuures LICRA‑t juhtisid ja juhivad ka praegu hageja avalikud poliitilised vastased nii kohalikul ja piirkondlikul tasandil kui ka parlamendis.

99      Lisaks leiab hageja sisuliselt, et Prantsuse ametivõimude, eelkõige õiguskaitseasutuste tegevus kinnitab samuti niisuguse fumus persecutionis’e olemasolu.

100    Hageja arvates on aga parlamendi välja töötatud põhimõtete eesmärk niisuguses olukorras kaitsta parlamendiliiget puutumatuse äravõtmise eest.

101    Lõpuks väidab hageja sisuliselt oma kolmanda väite põhjendamiseks, et kuna esiteks eiras parlament sõnavabaduse ja fumus persecutionis’e alal enda määratletud põhimõtteid ja „praktikat”, rikkus ta õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ning kuna teiseks võttis ta temalt ära puutumatuse ja kaldus seega kõrvale oma „praktikast”, rikkus ta ka parlamendiliikmete võrdse kohtlemise põhimõtet.

102    Parlament vaidleb neile väidetele vastu.

103    Kuna hageja leiab sisuliselt oma teises väites, et rikutud on parlamendi „väljakujunenud praktikat” puutumatuse valdkonnas, nagu see tuleneb teatisest nr 11/2003, ning oma kolmandas väites, et kõnealuse „väljakujunenud praktika” rikkumise tõttu on rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, siis tuleb kõigepealt analüüsida teatise nr 11/2003 õiguslikku laadi.

–       Teatise nr 11/2003 õiguslik laad ning Üldkohtu teostatav kontroll

104    Kõigepealt tuleb analüüsida teatist nr 11/2003, mis on sõnastatud järgmiselt:

„[Õigusasjade- ja siseturukomisjoni] sekretariaat koostas komisjoni taotlusel lisatud dokumendi. Sekretariaat tuvastas juhtumid, kus parlamendil paluti lahendada puutumatuse äravõtmise taotlused alates 1979. aastast asjades, mis puudutavad arvamuse avaldamist, ning püüdis nendest tuletada ühised põhimõtted, võttes arvesse lõpphääletust täiskogu istungil.

[…]

Kuigi [p]rotokolli artikli [9] esimese lõigu punktis a […] viidatakse kõnealuse siseriikliku parlamendi liikmete puutumatusele, on parlamendil […] õigus luua oma enda põhimõtted, luues niimoodi selle, mida võib nimetada „praktikaks”.

[…]

Eespool kõne all olnud põhimõtete või praktika tulemus peaks olema Euroopa Parlamendi liikme puutumatuse ühetaolise käsitluse kehtestamine, mis peaks põhimõtteliselt olema sõltumatu siseriiklikes parlamentides kehtivatest erinevatest praktikatest. […]. [K]ui puutumatuse olemasolu siseriikliku õiguse kohaselt on tuvastatud, kohaldab [p]arlament puutumatuse äravõtmise üle otsustamisel väljakujunenud põhimõtteid.

[…]

Põhimõte nr 2: see on aluspõhimõte, mille kohaselt puutumatust ei võeta ära juhtudel, kui teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, kuuluvad tema poliitilise tegevuse raamesse või on sellega otseselt seotud.

Parlamendiliikme poliitilisse tegevusse kuuluvaks arvamuse väljendamiseks peetakse avaldusi (isegi siseriikliku parlamendi tribüünilt, mis on mõeldud publikule) avalikel koosolekutel, poliitilistes väljaannetes, ajakirjanduses, raamatus, televisioonis, poliitilisele kirjutisele alla kirjutamisel ning isegi kohtus […] Parlament on isegi keeldunud puutumatust ära võtmast seoses lisasüüdistustega, kui põhisüüdistus puudutas poliitilise arvamuse väljendamist.

See, mida eeldatakse olevat välja öeldud või kirjutatud, on enamasti asjakohatu, eriti juhul, kui arvamuse väljendamine puudutab teist poliitikut või poliitilise vaidluse eset. Selle kohta võib siiski esitada mõningaid vastuväiteid:

[…]

3.      Raportites on sageli märgitud, et arvamuste väljendamine ei tohi endast kujutada vaenu õhutamist, laimu, inimese põhiõiguste rikkumist ega rünnet rühma või üksikisiku au või maine vastu. Siiski tuleb märkida, et parlament on pidevalt olnud väga liberaalse hoiakuga arvamuste väljendamise suhtes poliitilisel areenil, täheldades, et poliitilisel areenil on sageli keeruline teha vahet poleemikal ja laimul.

[…]

Fumus persecutionis’e käsitlus ehk eeldus, et parlamendiliikme suhtes on kohtumenetlus algatatud kavatsusega kahjustada tema poliitilist tegevust, näiteks kui uurimise aluseks on anonüümne teade või kui nõue on esitatud palju aega pärast arvamuse väljendamist. Näiteks kui poliitiline vastane algatab menetluse laimamise eest hüvitise nõudes, tuleb seda vastupidiste tõendite puudumise korral pidada menetluseks, mis on algatatud asjaomase parlamendiliikme kahjustamiseks, mitte kahju eest hüvitise saamiseks. Fumus persecutionis on eeldatav eriti juhul, kui menetlus on ammu aset leidnud asjaolude alusel algatatud valimiskampaania ajal, et süüdistatavat näiteks tuua jne.

Põhimõte nr 3: kui menetluse on algatanud poliitiline vastane, siis vastupidiste tõendite puudumise korral ei võeta puutumatust ära, kuna menetlust tuleb pidada selliseks, mille eesmärk on asjaomase parlamendiliikme kahjustamine, mitte kahju eest hüvitise saamine. Samamoodi juhul, kui menetlus on algatatud asjaoludel, mille alusel võib arvata, et menetlus on algatatud üksnes eesmärgiga asjaomast parlamendiliiget kahjustada.

[…]”

105    Tuleb tunnistada, et parlament väidab õigesti, et nimetatud dokument, mille on koostanud õigusasjade- ja siseturukomisjoni sekretariaat, ei ole parlamendi õigusakt ning kujutab endast üksnes selle komisjoni varasema otsustuspraktika sünteesi kõnealuses valdkonnas.

106    Lisaks tuleb märkida, et kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga laieneb õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele igale isikule, kes on olukorras, kus ühenduse asutuse antud täpsete kinnituste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus (Euroopa Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑37/02 ja C‑38/02: Di Lenardo ja Dilexport, EKL 2004, lk I‑6911, punkt 70, ja Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑203/96: Embassy Limousines & Services vs. parlament, EKL 1998, lk II‑4239, punkt 74). Sellisteks kinnitusteks on täpsed, tingimusteta ja üksteist toetavad andmed, mis, olenemata nende edastamise vormist, on pärit volitatud ja usaldusväärsest allikast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑82/98 P: Kögler vs. Euroopa Kohus, EKL 2000, lk I‑3855, punkt 33, ja Üldkohtu 18. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑439/09: Purvis vs. parlament, EKL 2011, lk II‑7231, punkt 69). Seevastu ei saa keegi viidata selle põhimõtte rikkumisele, kui puuduvad haldusasutuse poolt antud täpsed kinnitused (Euroopa Kohtu 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑506/03: Saksamaa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 58, ning 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑182/03 ja C‑217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5479, punkt 147). Lisaks saab õiguspärane ootus tekkida vaid kohaldatavatele õigusnormidele vastavate kinnituste alusel (Esimese Astme Kohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑347/03: Branco vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2555, punkt 102, ja 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑282/02: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑319, punkt 77).

107    Kuna teatis nr 11/2003 ei ole parlamendi õigusakt, vaid kujutab endast üksnes õigusasjade- ja siseturukomisjoni varasema otsustuspraktika sünteesi, mille on koostanud parlamendi peasekretariaat eesmärgiga suurendada parlamendiliikmete teadlikkust sellest otsustuspraktikast, ning kuna selline dokument ei saa järelikult olla parlamendile siduv, siis järelikult ei saa see dokument sisaldada täpseid, tingimusteta ja üksteist toetavaid andmeid, mis pärinevad parlamendilt ning mis võiksid endast kujutada parlamendipoolseid täpseid kinnitusi, mille alusel võiks parlamendiliikmetel tekkida põhjendatud ootus.

108    Seega ei saa hageja mingil juhul väita, et parlament rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet, kui ta kaldus kõrvale dokumendist, mis ei ole parlamendi õigusakt.

109    Siiski tuleb meenutada, et institutsioonid on kohustatud teostama oma pädevust kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, nagu võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõte, ning neid kahte põhimõtet silmas pidades tuleb arvesse võtta sarnaste taotluste kohta juba tehtud otsuseid ning uurida eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samasisuline otsus või mitte. Lisaks tuleb võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtte järgimisel arvestada seaduslikkuse põhimõttega (vt analoogia alusel Euroopa kohtu 10. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑51/10 P: Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑1541, punktid 73–75 ja seal viidatud kohtupraktika).

110    Selles suhtes tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus eelkõige see, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑127/07: Arcelor Atlantique et Lorraine jt, EKL 2008, lk I‑9895, punkt 23, ning 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑67/09 P: Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑9811, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

111    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguskorra kohaselt kuulub haldusmenetluses antud tagatiste hulka ka hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14, ja 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑505/09 P: komisjon vs. Eesti, punkt 95).

112    Järelikult tuleb tõdeda, et oma väitega, mis puudutab parlamendi „väljakujunenud praktika” puutumatuse valdkonnas rikkumist, püüab hageja väita, et rikutud on hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

113    Isegi kui eeldada, et teatises nr 11/2003 on piisavalt täpsed viited hoiakule, mida parlamendiliikmed võivad oodata parlamendilt, kui viimane peab otsuse tegema saadiku puutumatuse osas eelkõige sõnavabadust ja fumus persecutionis’t arvesse võttes, tuleb asuda seisukohale, et parlament võib võtta erineva hoiaku üksnes siis, kui ta esitab selle kohta piisava põhjenduse.

114    Selles osas tuleb meenutada, et ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus peab vastama asjassepuutuva akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõude täidetust tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjassepuutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑301/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9919, punkt 87, ja 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑6079, punkt 66).

115    Lõpuks tuleneb õiguskindluse põhimõtte osas kohtupraktikast, et see põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaselt peab õiguslik regulatsioon olema selge ja täpne, et õigussubjektidel oleks võimalik üheselt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt. Kui õigusnormi sisu ja ulatuse osas esineb mõningane ebakindlus, tuleb siiski kontrollida, kas asjaomane õigusnorm on niivõrd ebaselge, et see takistab õigussubjektidel piisava kindlusega kõrvaldada selle normi ulatuse või sisu suhtes esinevad võimalikud kahtlused (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2801, punktid 30 ja 31).

–       Vaidlustatud akt

116    Hageja leiab oma teise väite põhjenduseks, et parlament jättis tähelepanuta oma varasema otsustuspraktika, mis puudutab nende juhtumite hindamist, mis on seotud parlamendiliikmete sõnavabadusega ning mille puhul esineb fumus persecutionis’e kahtlustus.

117    Kõigepealt tuleneb sõnavabaduse osas parlamendi otsustuspraktikast vastavalt teatisele nr 11/2003, et puutumatuse äravõtmine võib olla mõeldav eelkõige siis, kui parlamendiliikmele etteheidetavad asjaolud on seotud rassiviha õhutamisega.

118    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et pädeva ametiasutuse poolt asjaoludele antud selline kvalifikatsioon oli märgitud vaidlustatud akti põhjendustes A ja B:

„A.      arvestades, et Prantsusmaa prokurör on esitanud [p]arlamendi liikme [hageja] puutumatuse äravõtmise taotluse, et uurida väidetava rassivaenu õhutamisega seotud süüdistust ning vajaduse korral tuua [ta] Prantsusmaa esimese astme kohtu, apellatsioonikohtu ja kassatsioonikohtu ette;

B.      arvestades, et [hageja] puutumatuse äravõtmine on seotud väidetava rassivaenu õhutamisega 3. oktoobri 2008. aasta pressiteates Rhône-Alpes’i piirkonna volikogu fraktsiooni Front national’i poolt, mille esimees [hageja] oli”.

119    Lisaks tuleb fumus persecutionis’e osas tõdeda, et hageja suhtes ei taotlenud kohtumenetluse algatamist poliitiline vastane, vaid ühing, kellele on Prantsuse õigusega antud õigus pöörduda kohtusse rassistlike või antisemiitlike sõnavõttude või kirjutiste suhtes menetluse algatamiseks 29. juuli 1881. aasta pressivabaduse seaduse (Bulletin des Lois, 1881, nr 637, lk 125) alusel, uurimise aluseks ei olnud anonüümsed kaebused, algatatud menetlus ei puudutanud ammu aset leidnud asjaolusid ega valimiskampaania ajal toime pandud tegusid ning pidades silmas parlamendi poolt arvesse võetud asjaolusid, millele hageja vastu ei vaidle, ei võimalda miski järeldada, et menetluse eesmärk oleks ilmselgelt olnud hagejat näiteks tuua.

120    Ükski parlamendi varasemas otsustuspraktikas kindlaksmääratud kriteerium, mille alusel viimane oleks minevikus puutumatuse äravõtmise taotlusele vastu olnud, ei ole seega käesolevas asjas täidetud.

121    Parlament märkis hagejalt puutumatuse äravõtmise otsuses seega õigesti järgnevat:

„[…] Parlament ei ole käesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t tal puudub alus piisavalt tõsiseks ja täpseks kahtluseks, et juhtumi eesmärk on tekitada poliitilist kahju parlamendiliikmele […]”

122    Sellest järeldub, et nii sõnavabadusele kui ka võimaliku fumus persecutionis’e olemasolule antud hinnangu puhul on täidetud parlamendi kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid ning hageja ei ole tõendanud, et hea halduse põhimõtet on rikutud.

123    Sama kehtib võrdse kohtlemise põhimõtte suhtes, kuna hageja ei ole teatises nr 11/2003 esile toodud parlamendi varasemat otsustuspraktikat arvestades tõendanud, et teda on koheldud teistmoodi, kui parlamendiliikmeid sarnastes olukordades tavaliselt koheldakse.

124    Lisaks ei saa hageja teatise nr 11/2003 – mis ei ole parlamendi õigusakt (vt eespool punktid 107 ja 108) – õiguslikku laadi arvestades tulemuslikult viidata sellele, et parlament rikkus õiguskindluse põhimõtet seeläbi, et ta kaldus sellest teatisest kõrvale hageja jaoks ootamatul viisil, sest kõnealust teatist, mille on koostanud üksnes parlamendi peasekretariaat, ei saa seega pidada õiguslikuks regulatsiooniks eespool viidatud kohtupraktika (punkt 115) tähenduses.

125    Lõpuks tuleneb eespool toodud kaalutlustest koosvõetuna, et vaidlustatud akti on eespool toodud kahe punkti osas piisavalt põhjendatud.

126    Järelikult tuleb teine ja kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Viies väide, et on eiratud kodukorra sätteid, mis reguleerivad menetlust, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine

127    Hageja väidab sisuliselt, et asjaolude eest, mille tõttu on tema suhtes menetlus algatatud, võib Prantsuse õiguse kohaselt karistada lisakaristusena keeluga olla valitud, mis toob kaasa valimistel saadud mandaatide kaotamise.

128    Prantsuse valitsus ei järginud aga tema väitel kodukorra artikli 3 lõikes 6 ette nähtud menetlust ja jättis oma kirjavahetuses mainimata, et hageja suhtes algatatud menetluse tagajärg võib olla tema liikmemandaadi kaotamine.

129    Lisaks märgib hageja, et parlamendi ükski organ ei pärinud Prantsuse valitsuselt selle kohta aru. Parlamendi president oleks aga pidanud juhtima õiguskomisjoni tähelepanu sellele olulisele asjaolule ning viimane oleks saanud seda arvesse võtta, kuigi hagejale niisuguse lisakaristuse määramine on väga ebatõenäoline.

130    Hageja on seisukohal, et sellest järeldub, et selle olulise vorminõude täitmata jätmine muudab pädeva komisjoni raporti ning sellest tulenevalt ka hageja puutumatuse äravõtmise otsuse õigusvastaseks.

131    Parlament vaidleb neile väidetele vastu.

132    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ühenduse institutsiooni kodukorra eesmärk korraldada institutsioonisisest tööd hea halduse huvides. Sellest tulenevalt ei saa füüsilised ja juriidilised isikud oma tühistamishagi põhjendamiseks viidata nende eeskirjade väidetavale rikkumisele, kuna need ei ole mõeldud üksikisikute kaitse tagamiseks (Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2069, punktid 49 ja 50; vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑443/05 P: Common Market Fertilizers vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑7209, punktid 144 ja 145).

133    Lisaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et olulise vorminõude rikkumine võib asjaomase otsuse tühistamise kaasa tuua siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumise korral oleks otsus võinud olla teistsuguse sisuga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 47, ja Esimese Astme Kohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 416).

134    Käesolevas asjas soovib hageja oma esimese etteheitega sisuliselt, et Üldkohus tuvastaks, et Prantsuse ametiasutused jätsid täitmata kodukorra artikli 3 lõikest 6 hageja väitel tuleneva kohustuse teavitada parlamenti menetlusest, mille tagajärg võib olla hageja liikmemandaadi kaotamine.

135    Tuleb aga tõdeda, et kodukorra artikli 3 lõikes 6 ei ole liikmesriikidele pandud sellist kohustust.

136    Kodukorra artikli 3 lõikes 6 on nimelt ette nähtud, et kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mõne parlamendiliikme vastu menetluse, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub parlamendi president hoida end kursis menetluse käiguga ja edastab küsimuse volituste kontrollimise eest vastutavale komisjonile, kelle ettepaneku alusel võib parlament võtta küsimuses seisukoha.

137    Selle artikli sätetes on seega ette nähtud menetlus, mida peab järgima parlamendi president, mitte liikmesriigid. Peale selle on parlamendi kodukorra alusel liikmesriikidele mis tahes kohustuste kehtestamine igal juhul välistatud.

138    Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

139    Teine etteheide puudutab seda, et parlamendi ükski organ alates selle presidendist ei heitnud Prantsuse ametiasutustele ette, et nad ei teavitanud parlamenti asjaolust, et hageja võib oma liikmemandaadi kaotada, kuigi president oleks pidanud juhtima pädeva komisjoni tähelepanu sellele tegemata jätmisele, mida see komisjon oleks saanud hageja puutumatuse äravõtmise otsuse tegemisel arvesse võtta.

140    Siiski tuleb tõdeda, et kodukorra artikli 3 lõike 6 – mis ei sisalda üksikisikute kaitse tagamiseks mõeldud norme – eesmärk on ainult, nagu parlament väidab, võimaldada tal olla informeeritud sellise menetluse käigust siseriiklikes ametiasutustes, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine ja selle parlamendiliikme võimalik asendamine.

141    Selles tähenduses on tegemist sättega, mille eesmärk on tagada parlamendi sisekorralduse toimimine ning mis ei ole seega parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise menetluse oluline vorminõue.

142    Järelikult tuleb ka teine etteheide tagasi lükata.

143    Viies väide tuleb seetõttu tervikuna tagasi lükata.

 Kuues väide, et on rikutud võistlevuse põhimõtet ja kaitseõigusi

144    Hageja väidab, et asjaolu, et tal ei olnud võimalik täiskogus temalt puutumatuse äravõtmise otsuse üle hääletamisel ennast kaitsta ning et rahuldamata jäeti taotlus, mille ta selles suhtes esitas Euroopa Parlamendi presidendile, kujutab endast võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist.

145    Ta tunnistab, et kodukorra artikli 7 lõike 8 kolmandas lõigus on küll ette nähtud, et ilma et see piiraks artikli 151 sätete kohaldamist, ei võta parlamendiliige, kelle eesõigusi või puutumatust arutatakse, arutelul sõna.

146    Ta esitab siiski selle sätte õigusvastasuse vastuväite, tuues esile selle vastuolu kaitseõiguste ning eelkõige õiguse olla ära kuulatud järgimisega.

147    Selles suhtes väidab ta esiteks, et ei saa asuda seisukohale, et tema kaitseõigusi on järgitud pelgalt asjaolu tõttu, et ta kuulati kinnisel koosolekul õiguskomisjonis ära, samas kui raportööri koostatud raporti sisu ei olnud teada.

148    Teiseks märgib hageja, et komisjoni koosolekute protokollides ei ole märgitud tema ärakuulamisel tegelikult viibinud parlamendiliikmete nimesid, vaid see sisaldab üksnes registreerimislehte. Tema sõnul ei olnud hulk sellele lehele allkirja andnud parlamendiliikmeid enam tema ärakuulamise ajal kohal.

149    Kolmandaks kinnitab ta, et paljud parlamendiliikmed, kes osalesid raporti üle toimunud hääletusel, ei viibinud tema ärakuulamisel. Üldkehtiv tõde on, et distsiplinaar-, kohtu- või haldusmenetluses võivad otsuse teha üksnes need, kes on huvitatud isiku ära kuulanud, mis eeldab, et samad isikud osalevad nii huvitatud isiku ärakuulamisel kui ka teda puudutava otsuse tegemisel.

150    Neljandaks on keeldumine tema ärakuulamisest samuti vastuolus enamiku parlamentaarsete tavadega, eelkõige Prantsuse Rahvuskogu määruse artikli 80 lõikega 7, milles on sätestatud, et parlamendiliige osaleb tema puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamisega seoses toimuvatel aruteludel.

151    Viiendaks väidab hageja, et parlament välistas lisaks igasuguse võimaluse aruteluks, kasutades kodukorra artikli 138 lõikes 2 sätestatud lihtsustatud menetlust, milles arutelu ei toimu ja mis on mõeldud muudatusettepanekuteta aktide vastuvõtmiseks. Seda üldnormi ei saa tema arvates aga kohaldada, kuna kodukorra artikli 7 lõike 8 erinormides, mida kohaldatakse seoses puutumatusega, on omakorda ette nähtud arutelu toimumine.

152    Lõpuks kuuendaks vaatab ettepanekud võtta akt vastu aruteluga või ilma selleta läbi fraktsioonide esimeeste konverents. Hageja väidab aga, et konverentsil ei ole fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetel valitud esindajaid ning neil on üksnes nimetatud esindaja, kellel ei ole hääleõigust, mistõttu ta ei saa nõuda arutelu; see kujutab hageja hinnangul fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete diskrimineerimise uut juhtumit sarnaselt juhtumiga, mille kohta tegi Esimese Astme Kohus 2. oktoobri 2001. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99: Martinez jt vs. parlament (EKL 2001, lk II‑2823).

153    Tuleb täpsustada, et kohtuistungil märkis hageja, et tema väide puudutab üksnes parlamendi sisemenetluste raames puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamisel ettenähtud tagatiste – milleks on võistlev arutelu ja kaitseõiguste järgimine – puudumist, kuid ta siiski ei väida, et käesoleval juhul on neid sisemenetlusi rikutud.

154    Parlament vaidleb neile väidetele vastu.

155    Hageja argumendid, nagu ta täpsustas neid kohtuistungil, seisnevad sisuliselt väites, et ta soovis enda kaitseks sõna võtta täiskogu istungil ning et talle selle õiguse andmisest keelduti, kuna kodukorra artikli 7 lõike 8 ja artikli 138 lõike 2 koostoimes kohaldamine välistas arutelu ja tema sõnavõtu.

156    Hageja leiab, et kodukorra artikli 138 lõikele 2 tuginemine välistas arutelu, mis on ometi kodukorra artikli 7 lõikes 8 ette nähtud, ning et kodukorra artikli 7 lõike 8 kohaldamine välistab ka parlamendiliikmel sellise arutelu toimumisel oma arvamuse avaldamise.

157    Kuigi hageja küll tunnistab, et parlament tegutses kooskõlas oma kodukorra sätetega, vaidlustab ta seevastu sellise normi õiguspärasuse, kuna ta leiab, et see on vastuolus nii kaitseõiguste järgimise kui ka võistlevuse põhimõttega.

158    Järelikult tuleb kontrollida esiteks, kas täiskogu istungil pidi arutelu toimuma, teiseks, kas jaatava vastuse korral võidi keelduda hagejale seal sõna andmisest ja kas järelikult on kodukorra artikli 7 lõike 8 sätted selles suhtes õigusvastased, ning lõpuks kolmandaks, kas ülejäänud etteheited parlamendi järgitud menetluse kohta seavad kahtluse alla menetluse läbiviimise õiguspärasuse.

–       Arutelu täiskogu istungil

159    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta kodukorra artikli 7 lõike 8 õiguspärasust osas, milles see näeb ette arutelu toimumise, vaid üksnes osas, milles selles on ette nähtud, et arutelu käigus ei või asjaomane parlamendiliige sõna võtta.

160    Esiteks tuleb seega kontrollida, kas on lubatud kohaldada kodukorra artikli 138 lõiget 2, milles on ette nähtud lihtsustatud menetlus ilma arutelu ja muudatusettepanekuteta täiskogu istungil, kui täiskogu istungil võetakse vastu parlamendiliikme puutumatust puudutav otsus.

161    Kodukorra artikli 138 lõikes 2 on ette nähtud, et kui õigusloomega mitteseotud resolutsiooni ettepanek on vastu võetud komisjonis nii, et vähem kui kümnendik selle komisjoni liikmetest hääletas akti vastu, kantakse see päevakorda ilma muudatusettepanekute ja aruteluta vastuvõtmiseks, välja arvatud juhul, kui esimeeste konverentsi ettepanekul või fraktsiooni või vähemalt 40 parlamendiliikme taotlusel on otsustatud teisiti.

162    Esiteks tuleb tõdeda, nagu väidab parlament, et mõiste „õigusloomega mitteseotud resolutsiooni ettepanek” hõlmab erinevalt mõistest „õigusakti ettepanek” kodukorra artikli 138 lõike 1 tähenduses mõistet „ettepanek võtta vastu […] otsus” kodukorra artikli 7 lõike 2 tähenduses, kusjuures sellist tõlgendust ei ole ka hageja vaidlustanud.

163    Teiseks tuleb märkida, et alles komisjonis toimunud arutelu järel ja tingimusel, et vähem kui kümnendik selle liikmetest hääletas komisjonis akti vastu, on kodukorras sätestatud, et menetlus, mida seejärel automaatselt järgitakse, on kodukorra artiklis 138 ette nähtud ilma arutelu ja muudatusettepanekuteta menetlus, ning seda menetlusökonoomia kaalutlustel.

164    Kolmandaks tuleb rõhutada, et kodukorras on siiski ette nähtud kaitsemehhanismid, mis, sõltumata hääletustulemusest komisjonis, võimaldavad arutelu täiskogus, kui sellise ettepaneku on teinud esimeeste konverents või seda taotlevad fraktsioon või vähemalt 40 parlamendiliiget.

165    Võimalus aruteluks täiskogus ei ole seega kuidagi välistatud, isegi kui artikli 138 lõike 2 sätted toovad kaasa selle, et punkt kantakse täiskogu istungi päevakorda ilma arutelu ja muudatusettepanekuteta hääletamiseks.

166    Neljandaks ei ole kodukorra artikli 7 lõikes 8 kehtestatud arutelu täiskogus korraldamise kohustust, vaid sättes piirdutakse arutelu korraldamise puhul selle läbiviimise viisi ettenägemisega, käesoleval juhul korraldatakse see aruteluna, mis piirdub parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise või allesjätmise ettepanekule poolt- ja vastuargumentide esitamisega ning mis ei saa lisaks viia muudatusettepanekute esitamiseni.

167    Seega ei välista need sätted kuidagi, et kui otsuse ettepanek kiideti komisjonis heaks ning kui vähem kui kümnendik selle komisjoni liikmetest hääletas selle akti vastu, siis kantakse punkt kodukorra artikli 138 lõikest 2 lähtuvalt automaatselt täiskogu istungi päevakorda ilma aruteluta ja muudatusettepanekuta hääletamiseks.

168    Artikli 7 lõige 8 ei ole seega erinorm, millest ei ole artikli 138 lõike 2 alusel lubatud kõrvale kalduda, vaid need kaks sätet vastupidi täiendavad teineteist menetluslikust vaatevinklist ning nende eesmärk on lihtsustada parlamendi tööd täiskogus, kui üksnes pädeva komisjoni väga väike vähemus on avaldanud arvamust selle komisjoni heakskiidetud ettepaneku vastu või kui selle ettepaneku vastu ei ole ükski vähemus.

169    Lisaks tuleb täpsustada, et parlament märkis, ilma et hageja oleks vastu vaielnud, et kodukorra artikli 138 lõikes 2 ette nähtud ilma aruteluta menetlus on see, mida parlament tavaliselt kasutab otsuste puhul, mis käsitlevad puutumatuse äravõtmise taotlusi, ning et arutelu täiskogu istungil, nagu see on ette nähtud artikli 7 lõikes 8, leiab aset üksnes erandkorral, kuna artikli 138 lõike 2 kohaldamise määrab vaid see, milline on pädevas komisjonis hääletamise tulemus.

170    Lisaks tuleb esiteks tõdeda, et käesoleval juhul kanti punkt täiskogu istungi päevakorda ilma muudatusettepanekute ja aruteluta hääletamiseks, kuna otsuse ettepanek kiideti komisjonis heaks nii, et vähem kui kümnendik selle liikmetest hääletas komisjonis selle vastu. Teiseks tuleb tõdeda, ilma et hageja sellele vastu vaidleks, et esimeeste konverents, fraktsioon ega isegi 40 parlamendiliiget ei ole taotlenud, et viidaks läbi arutelu hagejalt puutumatuse äravõtmise otsuse üle.

171    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et parlament kohaldas õigesti kodukorra artiklis 138 ette nähtud ilma muudatusettepanekute ja aruteluta menetlust.

172    Järelikult ning kokkuvõtteks tuleb niivõrd, kui hageja siiski väidab, et menetlust on kuritarvitatud, hoolimata kohtuistungil esitatud täpsustustest tema etteheidete sõnastuse kohta, meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tegemist võimu kuritarvitamisega, mille üheks vormiks on menetluse kuritarvitamine, üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate asjaolude põhjal ilmneb, et vaidlustatud akti vastuvõtmise ainus või vähemalt peamine eesmärk on saavutada muid eesmärke kui need, mis on esitatud, või vältida aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetlust (Euroopa Kohtu 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑342/03: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2005, lk I‑1975, punkt 64, ja 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑7285, punkt 69).

173    Kuna kodukorra artikli 138 lõike 2 alusel lisati käesolevas asjas kõnealune punkt automaatselt täiskogu istungi päevakorda ilma muudatusettepanekute ja aruteluta hääletamiseks, sest otsuse ettepanek oli heaks kiidetud komisjonis, kus vähem kui kümnendik selle liikmetest hääletas selle vastu, ei esine käesoleval juhul ühtegi objektiivset ega asjakohast viidet selle kohta, et vaidlustatud akti vastuvõtmise eesmärk oli vältida selleks spetsiaalselt ette nähtud menetlust.

174    Teiseks tuleb kontrollida, kas, nagu väidab hageja, vaatamata parlamendi kohaldatud menetluse nõuetekohasusele, on kaitseõiguste järgimise ja võistlevuse üldpõhimõttega vastuolus parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise otsuse tegemist reguleeriv menetlusnorm, nagu see on kehtestatud parlamendi kodukorras.

175    Selles suhtes tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine kõigis isiku vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema õigusi kahjustav akt, liidu õiguse aluspõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole üldse reguleeritud (Euroopa Kohtu 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/05 P: komisjon vs. De Bry, EKL 2006, lk I‑10915, punkt 37, ja Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 91). See põhimõte on sätestatud ka põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a.

176    Tulenevalt sellest põhimõttest peab huvitatud isikul olema olnud võimalus enne teda puudutava otsuse vastuvõtmist tõhusalt väljendada oma seisukohta nende faktide ja asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse suhtes, mille alusel see otsus tehti (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 44/69: Buchler vs. komisjon, EKL 1970, lk 733, punkt 9, ja 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99).

177    Seega ilmneb, et vastavalt nendele põhimõtetele ei saa otsust teha faktide ja asjaolude alusel, mille suhtes ei olnud huvitatud isikul enne otsuse tegemist võimalik tõhusalt oma seisukohta väljendada.

178    Õigus olla ära kuulatud ei tähenda siiski tingimata avalikku arutelu kõigis menetlustes, mis on algatatud isiku suhtes ning mis võivad päädida viimase huve kahjustava akti tegemisega.

179    Kaitseõiguste ja võistlevuse tagamine ei tähenda järelikult, et parlamendi poolt parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmist käsitleva otsuse tegemisele peaks tingimata eelnema arutelu täiskogu istungil.

180    Hageja ei ole ka tõendanud, et selline põhimõte oleks ulatuslikult tunnustatud liikmesriikide õiguses, isegi mitte Prantsuse õiguses.

181    Parlament märkis kohtuistungil, ilma et hageja oleks vastu vaielnud, et Prantsusmaal on alates 1995. aastast vastavalt kas rahvuskogu või senati juhatusel, mille koosseisu parlamendiliige kuulub, õigus teha otsus liikmelt puutumatuse äravõtmise kohta, mitte aga enam parlamendi täiskogul.

182    Seevastu tuleb arvesse võtta kodukorra artikli 7 lõiget 3, milles on sätestatud, et parlamendiliikmele, kelle puutumatuse äravõtmiseks on esitatud taotlus, antakse võimalus anda selgitusi ning ta võib esitada dokumente ja muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks. Samuti võib teda esindada teine parlamendiliige.

183    Sellega on huvitatud isikule antud kaitseõiguste ja võistlevuse põhimõtte seisukohalt piisavad tagatised menetluses, mille parlament on kehtestanud selleks, et vaadata läbi parlamendiliikmetelt puutumatuse äravõtmise taotlusi.

184    Järelikult väidab hageja ekslikult, et kaitseõiguste ja võistlevuse tagamise põhimõttega on vastuolus kodukorra artiklites 7 ja 138 sätestatu kohaselt parlamendis kehtiv menetlusnorm puutumatuse äravõtmise taotluste läbivaatamise kohta.

185    Peale selle tuleb käesoleval juhul tõdeda, et hageja ei vaidle vastu sellele, et õiguskomisjon kuulas ta ära enne, kui kiitis heaks oma otsuse ettepaneku.

186    Lisaks ei ole hageja tõendanud, millised on need faktid ja asjaolud, mida õiguskomisjon või parlament arvesse võttis ja mille kohta hagejal ei olnud võimalik oma seisukohta väljendada enne tema puutumatuse äravõtmise kohta otsuse tegemist.

187    Peale selle ilmneb hageja puutumatuse äravõtmist käsitleva otsuse põhjendustest, et parlament vastas kahele peamisele argumendile, mis hageja esitab uuesti Üldkohtus, ehk argumentidele, et ta tegutses oma ülesandeid täites ning et esineb fumus persecutionis, mistõttu ei ole tema puutumatuse äravõtmine põhjendatud.

188    Seetõttu tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul on rikutud tema kaitseõigusi või võistlevuse põhimõtet.

–       Parlamendiliikme õigus võtta sõna kodukorra artikli 7 lõikes 8 ette nähtud arutelul

189    Eespool esitatud arutluskäiku arvestades tuleb asuda seisukohale, et tulemusetud on hageja argumendid, mille kohaselt on kaitseõiguste järgimise ja võistlevuse põhimõttega vastuolus see, et puudub õigus võtta sõna täiskogu istungi arutelul seoses puutumatuse äravõtmise otsuse tegemisega.

190    Nimelt, ehkki kodukorra artikli 138 lõike 2 alusel on lubatud parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise otsus kanda täiskogu istungi päevakorda hääletuseks ilma arutelu ja muudatusettepanekuteta, on tulemusetu etteheide, et see, et hagejal ei võimaldatud sellisel arutelul sõna võtta, on õigusvastane.

191    Samuti järeldub sellest, et niisugustel asjaoludel ei saa täiskogu istungit juhatanud A‑le ette heita, et ta ei andnud hagejale sõna tema puutumatuse äravõtmise arutelul, kuna arutelu ei olnud ette nähtud.

–       Hageja muud etteheited menetluse käigu kohta

192    Etteheite osas, et arutelu pädevas komisjonis toimus kinnisel koosolekul, tuleb märkida, et see toimus nii kodukorra artikli 103 lõike 4 alusel ning et vastavalt sellele artiklile kohaldatakse niisugust menetlust alati puutumatuse äravõtmise taotluste läbivaatamise korral, et kaitsta nii asjassepuutuvat parlamendiliiget kui ka arutelu konfidentsiaalsust, mis tuleneb kodukorra artikli 7 lõikest 11.

193    Seega ei koheldud hagejat erinevalt ega eriliselt võrreldes sellega, kuidas parlamendiliikmeid sarnastel asjaoludel tavaliselt koheldakse.

194    Etteheite osas, et arutelu pädevas komisjonis toimus enne, kui raporti projekti sisu oli hagejale teada, mistõttu ei saanud ta ennast piisavalt kaitsta, tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud, et raporti projekt oli juba tema ärakuulamise ajal 26. jaanuaril 2011 olemas ning et see oli eelnevalt teatavaks tehtud pädeva komisjoni liikmetele, kuid mitte talle.

195    Igal juhul tuleb selles suhtes meenutada, et hageja ei ole tõendanud, millised on need faktid ja asjaolud, mida õiguskomisjon või parlament arvesse võttis ja mille kohta hagejal ei olnud võimalik oma seisukohta väljendada enne tema puutumatuse äravõtmise kohta otsuse tegemist.

196    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

197    Etteheite kohta, et komisjoni arutelul osalenud parlamendiliikmed ei olnud samad kui need, kes osalesid komisjonis hääletamisel, tuleb tõdeda esiteks, et parlament väidab õigesti ja ilma et hageja talle selles suhtes vastu vaidleks, et ei ole ühtegi sätet ega sise-eeskirja, mis nõuaks, et komisjoni koosseis oleks arutelu ja hääletamise ajal sama, tingimusel et kvoorumit on järgitud, mis on põhjendatav asjaoluga, et tegemist ei ole üksikute parlamendiliikmete eraldi vastu võetud aktidega, vaid parlamendi komisjoni aktidega.

198    Teiseks tuleb meenutada, et parlamendi kehtestatud menetluse kohaselt pärast seda, kui parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotlus on edastatud pädevale komisjonile, kuulab komisjon parlamendiliikme ära. Seejärel koostab raportööriks määratud komisjoni liige raporti, millele on lisatud otsuse ettepanek. Raport koos otsuse ettepanekuga pannakse seejärel komisjoni liikmete hääletusele.

199    Hageja ei ole aga tõendanud, et sellist menetlust käesoleval juhul ei järgitud.

200    Lisaks tuleb rõhutada, et komisjoni hääletusele pandud otsuse ettepanekus on esitatud põhjused, miks parlament leidis, et hageja ei tegutsenud oma ülesannete raames ja et fumus persecutionis’e olemasolu ei ole tõendatud.

201    Lisaks tuleb veel kord meenutada, et hageja ei ole tõendanud, millised on need faktid ja asjaolud, mida õiguskomisjoni liikmed hääletamisel arvesse võtsid ja mille kohta hagejal ei olnud võimalik oma seisukohta väljendada.

202    Lõpuks kolmandaks ei saa seetõttu, et tegemist on parlamendi poliitilist laadi aktiga (vt eespool punkt 59), tõmmata mingit paralleeli distsiplinaar- või kohtumenetlust reguleerivate normidega selle instantsi koosseisu osas, kelle ülesanne on nende menetluste raames otsus teha.

203    Järelikult tuleb etteheide tagasi lükata.

204    Etteheite kohta, mis puudutab võrreldes Prantsuse õigusega esinevaid menetluslikke erinevusi, tuleb tõdeda, et isegi kui oletada, et see on tõendatud (vt eespool punkt 181), on see tulemusetu, kuna käesoleval juhul on kohaldatav mitte Prantsuse õiguses ette nähtud otsuse tegemise menetlus, vaid kodukorras ette nähtud menetlus.

205    Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.

206    Kuues väide tervikuna ning kodukorra artikli 7 lõike 8 kolmandat lõiku käsitlev õigusvastasuse vastuväide tuleb seetõttu tagasi lükata.

207    Kokku võttes tuleb jätta rahuldamata tühistamishagi kohtuasjas T‑346/11, mis käsitleb hageja puutumatuse äravõtmist.

 Kahju hüvitamise hagi kohtuasjas T‑346/11, mis käsitleb puutumatuse äravõtmist

208    Hageja piirdub hagiavalduses kahju hüvitamise nõude esitamisega.

209    Parlament vaidleb sellele nõudele vastu.

210    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et liidul tekiks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses lepinguväline vastutus oma organite õigusvastase käitumise eest, olema täidetud kogum tingimusi, milleks on institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu väidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

211    Need liidu vastutuse tekkimise kolm tingimust on kumulatiivsed (Euroopa Kohtu 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑5251, punkt 14, ja Esimese Astme Kohtu 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑43/98: Emesa Sugar vs. nõukogu, EKL 2001, lk II‑3519, punkt 59). Seega piisab nendest ühe puudumisest kahju hüvitamise hagi rahuldamata jätmiseks (Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑146/01: DLD Trading vs. nõukogu, EKL 2003, lk II‑6005, punkt 74).

212    Kuna käesoleval juhul ei ole parlamendile etteheidetava tegevuse õigusvastasuse tingimus täidetud, kuivõrd parlamendi otsus võtta ära hageja puutumatus ei ole õigusvastane (vt eespool punkt 207), ei saa sellel institutsioonil tekkida ELTL artikli 340 teise lõigu alusel vastutust ning kahju hüvitamise hagi tuleb jätta rahuldamata.

 Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue kohtuasjas T‑347/11, mis käsitleb otsust hageja puutumatust mitte kaitsta

213    Selleks et põhjendada tühistamishagi, mille ta esitas parlamendi otsuse peale mitte kaitsta tema puutumatust, esitab hageja kuus väidet, mis sarnanevad kohtuasjas T‑346/11 esitatutega.

214    Ta väidab esiteks, et on rikutud protokolli artiklit 9, teiseks, et on eiratud parlamendi õiguskomisjoni „väljakujunenud praktikat”, kolmandaks, et on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, neljandaks, et on kahjustatud parlamendiliikme sõltumatust, viiendaks, et on rikutud kodukorra artikli 3 lõike 4 teist lõiku, mis käsitleb menetlust, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine, ning kuuendaks, et on rikutud võistlevuse põhimõtet ja kaitseõigusi.

215    Lisaks piirdub hageja hagiavalduses kahju hüvitamise nõude esitamisega.

216    Parlament väidab sisuliselt korraga, et hagi on vastuvõetamatu, kuna puutumatuse kaitsmist puudutav otsus on üksnes arvamus, mis ei saa muuta asjassepuutuva isiku õiguslikku olukorda, tuginedes eespool punktis 34 viidatud kohtuotsusest Marra (punkt 44) tulenevale kohtupraktikale, ning et hagejal puudub põhjendatud huvi, kuna tema puutumatuse äravõtmise otsus tehti samaaegselt otsusega mitte kaitsta tema puutumatust, mis on käesoleva hagiga vaidlustatud.

217    Peale selle vaidleb parlament hageja argumentidele vastu ja palub tagasi lükata väited, mis hageja on esitanud oma tühistamishagi põhjendamiseks, ning jätta tema kahju hüvitamise nõue rahuldamata sarnastel põhjustel nendega, mis ta esitas kohtuasjas T‑346/11.

218    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et nii vaidluse ese, nii nagu see on määratletud hagiavalduses, kui ka põhjendatud huvi peavad säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, kuna vastasel juhul võib otsuse tegemise vajadus ära langeda; see tähendab, et hagi tulemusel peab selle esitanud poolel olema võimalik saada mingit kasu (Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4333, punkt 42, ja Esimese Astme Kohtu 24. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑45/06: Reliance Industries vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk II‑2399, punkt 35).

219    Kuivõrd puutumatuse äravõtmise otsuse peale esitatud hagi jäetakse rahuldamata (vt eespool punkt 207), tuleb tõdeda, et hagejal ei ole võimalik saada mingit kasu kohtuotsusest selle kohta, kas parlamendi otsus mitte kaitsta tema puutumatust on õiguspärane.

220    Nimelt isegi kui otsus mitte kaitsta hageja puutumatust tühistataks – mis on võimatu, kuna esitatud väited on sarnased eespool seoses puutumatuse äravõtmise otsusega tagasilükatutega –, ei mõjutaks tühistav kohtuotsus hageja õiguslikku olukorda, sest tema puutumatus oleks igal juhul ära võetud ning parlament ei saa seda järelikult samal ajal kaitsta.

221    Järelikult ei ole enam vaja lahendada tühistamishagi kohtuasjas T‑347/11, mis käsitleb parlamendi otsust mitte kaitsta hageja puutumatust.

222    Kahju hüvitamise nõude kohta tuleb seoses eespool punktis 210 meenutatud liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimustega märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on põhjusliku seose olemasolu tingimus täidetud siis, kui asjaomase institutsiooni tehtud vea ja väidetava kahju vahel esineb otsene põhjuslik seos, mille olemasolu peab tõendama hageja. Liitu saab pidada vastutavaks üksnes niisuguse kahju eest, mis tuleneb asjassepuutuva institutsiooni õigusvastasest tegevusest piisavalt otseselt, see tähendab, et selline tegevus peab olema kahju tekkimisel otsustava tähtsusega. Seevastu ei pea liit heastama oma organite tegevuse kõiki, isegi kaudselt kahjustavaid tagajärgi (vt eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

223    Kuna parlamendil ei jäänud käesoleval juhul muud üle kui tõdeda, et hageja puutumatuse kaitsmise taotluse üle otsustamise vajadus on ära langenud, sest talle oli esitatud hageja puutumatuse äravõtmise taotlus, tuleb asuda seisukohale, et ainult viimati nimetatud taotlust käsitlev otsus oleks saanud hagejat kahjustada ja et ainult see oleks võinud tekitada parlamendi vastutuse, kui see otsus oleks olnud õigusvastane, mida see aga ei ole (vt eespool punkt 212).

224    Järelikult ei ole igal juhul võimalik tuvastada põhjuslikku seost hageja väidetava mittevaralise kahju ja õigusnormide rikkumiste vahel, mis tema sõnul seonduvad parlamendi otsusega mitte kaitsta tema puutumatust.

225    Järelikult tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

226    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

227    Kodukorra artikli 87 lõike 6 kohaselt jaotab Üldkohus kohtukulud omal äranägemisel, kui kohtuasjas otsust ei tehta.

228    Kuna hageja on kohtuasjas T‑346/11 ja kohtuasjas T‑347/11 kahju hüvitamise nõude osas kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, mõista vastavalt parlamendi nõuetele välja temalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue kohtuasjas T‑346/11 rahuldamata.

2.      Kohtuasjas T‑347/11 tühistamishagi üle otsustamise vajadus on ära langenud.

3.      Jätta kohtuasjas T‑347/11 kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

4.      Mõista kohtuasjades T‑346/11 ja T‑347/11 kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, välja Bruno Gollnischilt.

Azizi Frimodt Nielsen Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. jaanuaril 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Privileegide ja immuniteetide protokoll

Parlamendi kodukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Sissejuhatavad märkused

Protokolliga kehtestatud parlamendiliikme puutumatuse kord

Protokolli tähenduses puutumatuse äravõtmise ja puutumatuse kaitsmise eristamise vajadus

Kaebeõiguse teostamine ning selle raames Üldkohtu teostatava kontrolli ulatus

Tühistamishagi kohtuasjas T‑346/11, mis puudutab hagejalt puutumatuse äravõtmist

Esimene väide, et on rikutud protokolli artiklit 9, ja neljas väide, et on riivatud parlamendiliikme sõltumatust

Teine väide, et on rikutud parlamendi õiguskomisjoni „väljakujunenud praktikat” sõnavabaduse ja fumus persecutionis’e osas, ning kolmas väide, et on rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

–  Teatise nr 11/2003 õiguslik laad ning Üldkohtu teostatav kontroll

–  Vaidlustatud akt

Viies väide, et on eiratud kodukorra sätteid, mis reguleerivad menetlust, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine

Kuues väide, et on rikutud võistlevuse põhimõtet ja kaitseõigusi

–  Arutelu täiskogu istungil

–  Parlamendiliikme õigus võtta sõna kodukorra artikli 7 lõikes 8 ette nähtud arutelul

–  Hageja muud etteheited menetluse käigu kohta

Kahju hüvitamise hagi kohtuasjas T‑346/11, mis käsitleb puutumatuse äravõtmist

Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue kohtuasjas T‑347/11, mis käsitleb otsust hageja puutumatust mitte kaitsta

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.