Language of document : ECLI:EU:T:2022:389

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

22. juuni 2022(*)

Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – EKP‑le antud järelevalvealased eriülesanded – Otsus krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta – Direktiivi 2005/60/EÜ üle võtvate riigisiseste sätete oluline rikkumine – Proportsionaalsus – Krediidiasutuste juhtimist reguleerivate õigusnormide rikkumine – Kaitseõigused – Ilmne hindamisviga – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

Kohtuasjas T‑797/19,

Anglo Austrian AAB AG, varem Anglo Austrian AAB Bank AG, asukoht Viin (Austria),

Belegging-Maatschappij „Far-East“ BV, asukoht Velp (Madalmaad),

esindajad: advokaadid M. Ketzer ja O. Behrends,

hagejad,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: C. Hernández Saseta, E. Yoo ja V. Hümpfner,

kostja,


ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud M. J. Costeira (ettekandja), M. Kancheva, B. Berke ja T. Perišin,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades üheksanda koja presidendi 19. detsembri 2019. aasta otsust rahuldada taotlus menetleda kohtuasja eelisjärjekorras,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei esitanud pooled taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

arvestades 7. veebruari 2020. aasta kohtumäärust Anglo Austrian AAB Bank ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ vs. EKP (T‑797/19 R, ei avaldata, EU:T:2020:37), millega Üldkohtu president jättis rahuldamata hagejate taotluse vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks,

arvestades 17. detsembri 2020. aasta kohtumäärust Anglo Austrian AAB ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ vs. EKP (C‑114/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:1059), millega Euroopa Kohtu asepresident jättis selle kohtumääruse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata,

arvestades 15. aprilli 2020. aasta kohtumäärust Anglo Austrian AAB Bank ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ vs. EKP, millega Üldkohtu president jättis rahuldamata teise taotluse peatada vaidlustatud otsuse täitmine, mille hagejad olid esitanud Üldkohtu kodukorra artikli 160 alusel,

arvestades 17. detsembri 2020. aasta kohtumäärust Anglo Austrian AAB ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ vs. EKP (C‑207/20 P(R), ei avaldata, ECLI:EU:C:2020:1057), millega Euroopa Kohtu asepresident jättis selle kohtumääruse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata,

on teinud järgmise

otsuse

1        ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Anglo Austrian AAB AG, varem Anglo Austrian AAB Bank AG (edaspidi „AAB Bank“), ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ BV (edaspidi „aktsionär“) tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 14. novembri 2019. aasta otsuse ECB‑SSM‑2019‑AT 8 WHD‑2019 0009, millega pank tunnistas kehtetuks AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

I.      Vaidluse taust

2        Esimene hageja AAB Bank oli määratletud kui vähem oluline krediidiasutus nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 6 lõike 4 tähenduses. Ta tegutses Austria pangandusseaduse (Bundesgesetz über das Bankwesen (Bankwesengesetz, edaspidi „BWG“)) alusel väljastatud tegevusloa alusel.

3        Teine hageja, aktsionär, on valdusühing, kellele kuulub 99,99% AAB Banki aktsiatest.

4        Österreichische Finanzmarktbehörde (Austria finantsturgude järelevalveasutus, Austria; edaspidi „FMA“) esitas 26. aprillil 2019 EKP-le otsuse eelnõu AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks vastavalt EKP 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (ELT 2014, L 141, lk 1), artikli 80 lõikele 1.

5        EKP edastas 14. juuni 2019. aasta kirjaga AAB Bankile tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse projekti, mille kohta viimane esitas oma märkused 23. juulil 2019.

6        Vaidlustatud otsusega võttis EKP AAB Bankilt krediidiasutuse tegevusloa alates nimetatud otsusest teatamise kuupäevast.

7        EKP leidis sisuliselt – tuginedes FMA poolt usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete täitmisel tehtud järeldustele, milles tuvastati rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse nõuete jätkuv ja korduv täitmata jätmine ning analüüsiti AAB Banki sisemist juhtimist –, et AAB Bank ei olnud võimeline tagama oma riskide usaldusväärset juhtimist.

8        Seetõttu leidis EKP, et AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevad kriteeriumid, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 18 punktis f ja mis on Austria õigusesse üle võetud, on täidetud, kuna AAB Bank rikkus selle direktiivi artikli 67 lõike 1 punkte d ja o, nagu need on Austria õigusesse üle võetud, ning et see kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede.

9        Lisaks keeldus EKP vaidlustatud otsuse tagajärgede peatamisest 30‑päevaseks perioodiks, kuna AAB Banki märkused ei seadnud kahtluse alla selle otsuse õiguspärasust, kuna see otsus ei saanud tekitada hüvitamatut kahju ning kuna üldine huvi kaitsta AAB Banki hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid ning finantssüsteemi stabiilsus õigustas otsuse viivitamatut kohaldamist.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

10      Kuna ühel üheksanda koja laiendatud koosseisu liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president 18. mai 2021. aasta otsusega koja koosseisu täiendamiseks kotta teise kohtuniku.

11      Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud kohtunikku nõupidamist vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

12      Üldkohtu presidendi 13. augusti 2021. aasta määrusega määrati käesolev kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub üheksandasse kotta.

13      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EKP-lt.

14      EKP palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks osas, milles selle on esitanud aktsionär;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Hagi vastuvõetavus osas, milles selle on esitanud aktsionär

15      Esitamata formaalselt kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, väidab EKP, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on aktsionäri hagi vastuvõetamatu, kuna vaidlustatud otsus teda otseselt ei puuduta.

16      Sellega seoses tuleb meenutada, et krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus ei puuduta otseselt selle krediidiasutuse aktsionäre, mille tegevusluba on kehtetuks tunnistatud (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punktid 107–115 ja 119).

17      Järelikult on hagi vastuvõetamatu osas, milles selle on esitanud aktsionär.

B.      Sisulised küsimused

18      Oma hagi põhjenduseks esitas AAB Bank viis väidet.

19      Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõiget 5, kuna EKP kohaldas vääralt riigisisest õigust. Teise väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 468/2014 artiklit 34 koostoimes õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna EKP keeldus vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamisest. Neljanda väite kohaselt on rikutud AAB Banki kaitseõigusi. Viies väide käsitleb aktsionäri omandiõiguse rikkumist.

1.      Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõiget 5, kuna EKP kohaldas vääralt riigisisest õigust

20      Selle väite põhjenduses leiab AAB Bank sisuliselt, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused, mis on liidu õiguses ette nähtud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a ja artikli 14 lõikes 5, määruse nr 468/2014 artiklis 83 ning direktiivi 2013/36 artikli 18 punktis f ja artikli 67 lõike 1 punktides d ja o ning kohaldatavates Austria õiguse sätetes, millega need liidu normid on üle võetud, ei olnud käesolevas asjas täidetud ja et EKP võttis vaidlustatud otsuse vastu ilma pädevuseta niisugust otsust vastu võtta.

21      See väide koosneb kahest osast.

a)      Esimese väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõiget 5, kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused, mis on ette nähtud direktiivi 2013/36 artikli 18 punktis f ja artikli 67 punktides d ja o, nagu need on üle võetud Austria õigusesse, ei olnud täidetud

22      AAB Bank leiab esimese väite esimeses osas sisuliselt, et määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a ja artikli 14 lõikes 5, määruse nr 468/2014 artiklis 83 ning BWG § 70 lõikes 4, millega võetakse üle direktiivi 2013/36 artikkel 18, ning ka nimetatud direktiivi artiklis 67 sätestatud tingimused ei olnud täidetud, kuna teda ei ole tunnistatud vastutavaks raske rikkumise eest viimati nimetatud sätte tähenduses vastavalt rahaturgudel rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse föderaalseaduse (Bundesgesetz zur Verhinderung der Geldwäsche und Terrorismusfinanzierung im Finanzmarkt; edaspidi „FM‑GwG“) artiklile 34 ja sellele järgnevatele sätetele, mis võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT 2005, L 309, lk 15) (nüüd Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv 2015/849/EL, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv [2005/60] ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT 2015, L 141, lk 73)) alusel. Selles osas heidab AAB Bank EKP‑le ette esiteks seda, et ta tunnistati vääralt vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) üle võtnud riigisiseste õigusnormide raske rikkumise eest, ja teiseks seda, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust seoses sätetega, millele EKP tugines, kui ta tuvastas, et rahapesuvastast võitlust puudutavate õigusnormide eeldatavad rikkumised õigustasid tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

23      EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

24      EKP leidis vaidlustatud otsuses, et AAB Bank tunnistati vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide raskete rikkumiste eest direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti o tähenduses, millega oli põhjendatav tema tegevusloa kehtetuks tunnistamine nimetatud direktiivi artikli 18 punkti f alusel, nagu see on üle võetud BWG § 70 lõikega 4.

25      Eelkõige leidis ta, et AAB Bank on rikkunud BWG § 39 lõiget 2 ja lõike 2b viiendat ja üheteistkümnendat lõiku ning FM-GwG § 6 lõikeid 1, 2–4, 6 ja 7, § 7 lõiget 7, § 9, § 23 lõiget 3 ja § 29.

26      Olles märkinud, et tuvastatud rikkumiste raskust suurendas see, et FMA oli olnud sunnitud võtma teatud laadi, arvul ja sagedusega siduvaid järelevalvemeetmeid, nimelt ametlikke korraldusi, ja asjaolu, et neid tuli võtta pika perioodi vältel, viitas EKP oma nõuete toetuseks eelkõige:

–        Oesterreichische Nationalbanki (riiklik keskpank, Austria) aruandele, mis koostati samal ajal 22. jaanuaril 2010 tehtud kohapealse kontrolliga, mille käigus tuvastati AAB Banki rahapesuvastastes nõuetes olulised puudused;

–        FMA aruandele pärast kohapealset kontrolli 11. juulil 2013, milles tuvastati 38 puudust või rikkumist rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevate õigusnormide suhtes;

–        24. märtsi 2015. aasta aruandele, milles tuvastati rikkumised 20-st testitud juhtumist 18 puhul ja mille järeldusi kinnitas hiljem kohtuotsus, mis on jõustunud;

–        FMA 18. augusti 2015. aasta ametlikule korraldusele, millega ta kohustas AAB Banki kohaldama 2008. aasta rahapesuvastaseid sätteid kõikide oma klientide suhtes;

–        FMA poolt 14. septembril 2016 kehtestatud karistusele rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse õiguslike nõuete rikkumise eest individuaalsel ja süsteemsel tasandil;

–        Bundesverwaltungsgerichti (kõrgeim halduskohus, Austria) 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsusele viitenumbriga W230 2138107‑1/37E, mis jätab FMA 14. septembri 2016. aasta karistuse muutmata, vähendades siiski selle summat;

–        Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) 15. mai 2019. aasta kohtumäärusele Ro 2019/02/0006‑3, millega jäeti rahuldamata AAB Banki kaebus Bundesverwaltungsgerichti (kõrgeim halduskohus) 7. veebruari 2019. aasta otsuse peale;

–        Landesgericht für Zivilrechtssachen Wieni (tsiviilasju lahendav Viini piirkondlik kohus, Austria) 23. veebruari 2017. aasta kohtuotsusele 33 Cg 716s 18, milles on märgitud, et „teiste pankadega tehtud üheksa back-to-back-laenutehingu osas, mida FMA või välisaudiitorid üksikasjalikult uurisid, tuvastati, et nende üheksa tehingu tegemisel rikuti raskelt kohaldatavaid õigusnorme“;

–        FMA 24. oktoobri 2018. aasta ametlikule korraldusele, milles tuvastati AAB Banki poolt tema suhetes Meinl Bank Antigua Ltd‑ga mitu õigusnormide rikkumist, eelkõige asjaolu, et pärast seda, kui AAB Bank oli teatanud, et Meinl Bank Antigua kontod on külmutatud, võimaldas AAB Bank tal teha ülekandeid oma põhikontolt summas 19,5 miljonit eurot ning tal ei olnud oma ärisuhete kohta õiget dokumentatsiooni;

–        FMA 17. jaanuari 2019. aasta aruandele, mis koostati pärast 2018. aasta kohapealset kontrolli (edaspidi „FMA neljanda kontrolli aruanne“), milles tuvastati 22 puudust või õigusnormide rikkumist, millest mõned puudutasid Meinl Bank Antiguat;

–        menetlusele, mille FMA algatas 7. juunil 2019 selleks, et viia tegevus õigusnormidega vastavusse seoses ülejäänud 15 järeldusega, mis tehti FMA neljanda kontrolli aruandes, mille kohta AAB Bank oli esitanud märkusi ja millega arvestati vaidlustatud otsuses, et sisuliselt tuvastada, et enamik rikkumisi ikka jätkuvad;

–        AAB Banki auditiaruannetele ja teatavatele haldusmenetluse käigus kogutud faktilistele asjaoludele.

1)      Esimene etteheide, et rikutud on direktiivi 2013/36 artikli 18 punkti f ja direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti o, nagu need on Austria õigusesse üle võetud, kuna AAB Banki ei ole tunnistatud vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) riigisiseste ülevõtmisnormide raskete rikkumiste eest

27      AAB Bank leiab sisuliselt, et vaidlustatud otsuses mainitud otsused ei võimalda asuda seisukohale, et ta on tunnistatud vastutavaks BWG või FM‑GwG raskete rikkumiste eest, kuna nendes otsustes talle süüks pandud rikkumised olid kas aset leidnud kaua aega tagasi, aegunud või need ei olnud rasked või olid heastatud või neid ei olnud tuvastatud seadusjõuga otsustes.

28      EKP vaidleb neile argumentidele vastu.

29      Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktile a ja ilma et see piiraks sama määruse artikli 14 kohaldamist, on EKP ainsana pädev selle määrusega talle usaldatud ülesannete raames andma tegutsemiseks loa ühtses järelevalvemehhanismis osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustele ja nende tegevusload kehtetuks tunnistama.

30      Määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõikes 5 on sätestatud, et EKP võib asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel tegevusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel pärast sellise osaleva liikmesriigi riikliku pädeva asutusega konsulteerimist, kus krediidiasutus on asutatud, või sellise liikmesriigi riikliku pädeva asutuse ettepaneku alusel.

31      Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõikes 3 on ka sätestatud, et EKP kohaldab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust, ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive riigisisesesse õigusesse ülevõtvaid õigusakte.

32      Sellest tuleneb, et EKP on talle määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga a antud ülesande täitmiseks kohustatud lisaks selle määruse sätetele kohaldama riigisiseseid õigusnorme, millega võetakse üle direktiiv 2013/36 ja mida tuleb tõlgendada koostoimes selle direktiiviga.

33      Samuti tuleb meenutada, et direktiivi 2013/36 artikli 18 punktis f on ette nähtud, et pädevad asutused võivad antud tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui krediidiasutus paneb toime mõne selle direktiivi artikli 67 lõikes 1 osutatud rikkumise.

34      Direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkt o puudutab olukorda, kus krediidiasutus on tunnistatud vastutavaks direktiivi 2005/60 alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide raske rikkumise eest.

35      Mis puudutab AAB Banki viidatud riigisiseseid meetmeid direktiivi 2013/36 ülevõtmiseks, siis nähtub BWG § 70 lõikest 4, et kui krediidiasutus rikub eelkõige BWG sätteid või selle rakendusakte, on FMA kohustatud:

„[…] 3. krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistama, kui muude BWG-s ette nähtud meetmetega ei suudeta krediidiasutuse toimimist tagada“.

36      FM-GwG § 31 lõike 3 teises lõigus on samuti sätestatud:

„FMA võib [FM-GwG] § 34 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste rikkumise korral FMA antud tegevusloa kehtetuks tunnistada […]“.

37      FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kohustuste eesmärk on võtta üle direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) sätted, mis käsitlevad rahapesuvastast võitlust, ning nendes viidatakse eelkõige FM-GwG § 6 lõigete 1, 2–4, 6 ja 7, § 7 lõike 7, § 9, § 23 lõike 3 ja § 29 rasketele, korduvatele või süstemaatilistele rikkumistele.

38      Käesolevas asjas leidis EKP vaidlustatud otsuses, et eelkõige FMA otsustest ja Austria kohtute otsustest nähtub, et AAB Bankil ei olnud rahapesu tõkestamiseks sobivat riskijuhtimismenetlust alates 2010. aastast ja vähemalt kuni 2019. aastani, rikkudes BWG § 39 lõiget 2 koostoimes BWG § 39 lõike 2b üheteistkümnenda lõiguga, ning et nendest riigisisestest otsustest ja lahenditest tuleneb ka, et AAB Bank oli tunnistatud vastutavaks FM-GwG § 6 lõigete 1, 2–4, 6 ja 7, § 7 lõike 7, § 9, § 23 lõike 3 ja § 29 raskete, korduvate või süstemaatiliste rikkumiste eest.

i)      Argument, et krediidiasutus peab olema tunnistatud vastutavaks raske rikkumise eest hiljutises ja seadusjõuga kohtuotsuses

39      Esiteks tuleb meenutada, et Austria õiguse kohaselt on FMA pädev võtma vastu otsuseid, milles tuvastatakse direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) rakendamiseks vastu võetud BWG ja FM-GwG sätete rikkumine ja määratakse selle eest karistus.

40      Sellest järeldub, et FMA võib teha haldusotsuseid, millega krediidiasutus tunnistatakse vastutavaks raske, korduva või süstemaatilise rikkumise eest, nagu see on ette nähtud FM-GwG § 34 lõikes 2, millega võetakse üle direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkt o.

41      AAB Bank leiab, et raskete rikkumiste eest FM-GwG § 34 lõike 2 tähenduses võib karistusi määrata ainult haldusrikkumiste valdkonna karistusõiguse või kriminaalõiguse alusel ning et rikkumised tuleb kindlaks teha kohtumenetluses kohtuotsusega, mis omandavad seadusjõu.

42      Kuid ühelt poolt tuleneb direktiivi 2005/60 artikli 39 lõikest 2 (nüüd direktiivi 2015/849 artikli 58 lõige 2), et selle direktiivi ülevõtmise kontekstis peavad liikmesriigid – ilma et see piiraks nende õigust määrata kriminaalkaristusi – oma õigusaktides ette nägema sobivad haldussanktsioonid, mida võidakse kohaldada krediidiasutuste suhtes, kes rikuvad selle direktiivi alusel vastu võetud riigisiseseid sätteid.

43      Seega võivad rasked rikkumised, millele on viidatud FM-GwG § 34 lõikes 2, koostoimes direktiivi 2005/60 artikli 39 lõikega 2, tuua kaasa nii kriminaalkaristuste kui ka haldussanktsioonide kohaldamise, kuna karistuse laad (kriminaal- või haldusõiguslik) ei ole rikkumise „raskeks“ kvalifitseerimisel määrava tähtsusega.

44      Teiselt poolt, mis puudutab rikkumist tuvastava otsuse laadi, siis juhul, kui asjasse puutuvate sätete rikkumise tuvastamine ja selle eest karistamine kuulub haldusasutuse pädevusse, tähendaks see, kui neid sätteid rikkuvate raskete rikkumiste toimepanemist saaks tuvastada üksnes kohtuotsustega, millel on seadusjõud, nagu väidab AAB Bank, et FM‑GwG § 31 lõike 3 teise lõigu ja FM‑GwG § 34 lõigete 2 ja 3 kohaldamine sõltuks asjasse puutuva krediidiasutuse valikust, kas ta haldusasutuse otsuse vaidlustab või mitte.

45      Teiseks tuleneb Euroopa Liidu institutsioonide akte käsitlevast kohtupraktikast, et otsus, mida selle adressaat ei ole tähtpäevaks vaidlustanud, muutub tema suhtes lõplikuks (vt selle kohta 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, T‑474/04, EU:T:2007:306, punkt 37, ja 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Lucchini vs. komisjon, T‑185/18, ei avaldata, EU:T:2019:298, punkt 38).

46      Samuti tuleneb liidu institutsioonide akte käsitlevast kohtupraktikast, et rikkumises süüdistatava isiku süüd võib pidada lõplikult tuvastatuks, kui rikkumise tuvastanud otsus on jõustunud (vt selle kohta 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, T‑474/04, EU:T:2007:306, punkt 76).

47      Seda kohtupraktikat tuleb analoogia alusel kohaldada liikmesriigi niisuguse haldusasutuse nagu FMA otsuste suhtes, millega tuvastatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid meetmeid käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumine.

48      Krediidiasutuse võib seega haldusotsustega tunnistada vastutavaks raskete rikkumiste eest FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses, koostoimes direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktiga o.

49      Tõsi, nagu väidab AAB Bank, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et hasartmänguettevõtja turult kõrvaldamist tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise teel, kuna usaldusväärsete tõendite alusel kahtlustatakse teda seotuses kuritegevusega, tuleks põhimõtteliselt pidada kuritegevusega võitlemise eesmärgi suhtes proportsionaalseks meetmeks üksnes siis, kui see põhineb seadusjõuga kohtuotsusel ja puudutab piisavalt rasket süütegu (16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Costa ja Cifone, C‑72/10 ja C‑77/10, EU:C:2012:80, punkt 81).

50      Võttes aga arvesse rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega seotud usaldatavusnormide olulisust, nagu ka krediidiasutuste erilist vastutust selles osas ning vajadust teha võimalikult kiiresti järeldused nende eeskirjade rikkumiste toimepanemisest, tuleb asuda seisukohale, et krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks piisab haldusotsusest, millega tunnistatakse krediidiasutus vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide raskete rikkumiste eest FMG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses.

51      Eeltoodut arvestades ei saa vastupidi AAB Banki väidetele EKP-le ette heita, et ta järeldas, et AAB Bank tunnistati vastutavaks raskete rikkumiste eest otsustega, mis ei olnud kohtuotsused ja millel ei olnud seadusjõudu.

52      Lisaks tuleb rõhutada, et AAB Banki siseauditi aruannetest üksi ei piisa, et tõendada, et see krediidiasutus tunnistati või et teda ei tunnistatud raskete rikkumiste eest vastutavaks, kuna neid ei saa pidada haldus- või kohtumeetmeteks, millega tunnistati nimetatud krediidiasutus raskete rikkumiste eest vastutavaks.

53      Kuid vastupidi AAB Banki väidetule ei saa olenemata sellest, et niisuguseid aruandeid võib kasutada nendele EKP järeldustele vastuvaidlemiseks, mis ei põhine rikkumise toimepanemise tuvastanud lõplikul otsusel, neid pidada piisavaks, et seada kahtluse alla lõplikult jõustunud haldus- ja kohtuotsustes tehtud järeldusi.

54      Lisaks, AAB Banki argumendid, mis puudutavad hinnanguid tema ärimudeli elujõulisuse ja kestvuse, klientide riskistruktuuri, usaldushaldustehingutest loobumise, tema auditi laadi ja EKP poolt teda puudutavate kahtlustuste arvu kohta, ei saa seada kahtluse alla asjaolu, et vaidlustatud otsus põhineb lõplikult jõustunud otsustel, milles on tuvastatud, et ta vastutas raskete rikkumiste eest.

55      Sama kehtib AAB Banki argumentide kohta, mis puudutavad EKP järeldusi tema omanike kohta, tema seotuse kohta Odebrechti skandaaliga ja Meinl Bank Antigua kohta.

56      Nimelt puudutavad need argumendid EKP faktilist laadi kaalutlusi, mis esitati täiuslikkuse huvides ja mis ei ole seotud FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud kriteeriumi kohaldamisega, koostoimes direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktiga o, mis nõuab, et asjasse puutuvad finantsinstitutsioonid oleksid tunnistatud vastutavateks raskete kuritegude eest.

57      Seega ei sea need kahtluse alla asjaolu, et AAB Bank tunnistati rikkumiste eest vastutavaks lõplikult jõustunud haldus- või kohtuotsustega.

58      Seda järeldust ei muuda ka AAB Banki argumendid selle kohta, et tuvastatud rikkumised leidsid aset kaua aega tagasi või on heastatud.

59      Nimelt ei näe ei BWG, FM-GwG, direktiivi 2013/36 artikli 18 punkt f ega artikli 67 lõike 1 punkt o esiteks ette tähtaega, mida tuleb järgida, et saaks võtta arvesse varasemaid otsuseid, mis tõendavad nende rikkumiste toimepanijate vastutust, ega teiseks nõuet, et sellised rikkumised ei tohi olla katkenud või et need peavad esinema tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vastuvõtmise ajal, eriti kui tegemist on mitme otsusega, nagu käesolevas asjas, mis on vastu võetud mitme aasta jooksul.

60      See kehtib veelgi enam rikkumiste kohta, mis tuvastati vaid kolm või viis aastat enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuna selliseid otsuseid ei saa pidada kaua aega tagasi vastuvõetuteks.

61      Lisaks seab AAB Banki seisukoht, et teatavad tuvastatud rikkumised on heastatud ega saa enam õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist, kahtluse alla Euroopa pangandussüsteemi kaitsmise eesmärgi, kuna see võimaldab raskeid rikkumisi toime pannud krediidiasutustel jätkata oma tegevust seni, kuni pädevad asutused ei tõenda uuesti, et nad on toime pannud uusi rikkumisi.

62      Samal põhjusel tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt AAB Bank rakendas muid parandusmeetmeid, nimelt tellis siseauditi väljast, tõhustas rahapesuvastase võitluse erinevaid protsesse alates 22. juulist 2019 ja kehtestas rahapesuvastased kontoblokeeringud.

63      Sama kehtib ka nende majandustehinguid tegema õigustatud isikute nimetamises esinevate puuduste väidetava kõrvaldamise kohta, millest AAB Bank FMA-d teavitas 19. märtsi 2019. aasta kirjas.

64      Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et AAB Bank tunnistati hiljuti raskete rikkumiste eest vastutavaks ka FMA 24. oktoobri 2018. aasta otsuses, milles tuvastati, et puuduvad rahapesu tõkestamise alased dokumendid, mida saaks kontrollida seoses tema ärisuhetega eelkõige Meinl Bank Antiguaga, kelle vastu AAB Bank kaebust ei esitanud.

65      Samuti, nagu EKP vaidlustatud otsuses märkis, tuvastas FMA oma neljanda kontrolli aruandes 22 puudust või õigusnormide rikkumist, millest mõned puudutasid Meinl Bank Antiguat.

66      Arvestades eeltoodut ja kuna EKP tuvastas, et aastatel 2010–2018 vastu võetud lõplikult jõustunud haldus- ja kohtuotsustega on AAB Bank korduvalt tunnistatud vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) üle võtnud FM‑GwG raskete rikkumiste eest, ei tõenda AAB Banki argumendid – mille kohaselt tuvastatud rikkumised heastati ja sisekontrolli aruanded kinnitasid tehtud paranduste rahuldavat taset –, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga EKP järelduse tõttu, et AAB Bank oli tunnistatud vastutavaks raskete rikkumiste eest, mis õigustas tema tegevusloa kehtetuks tunnistamist vastavalt FM‑GwG § 31 lõike 3 teisele lõigule ja § 34 lõigetele 2 ja 3, koostoimes direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktiga o.

ii)    Haldus- või kohtuorganite otsustes tuvastatud raskete rikkumiste võimaliku aegumise mõju

67      AAB Bank väidab, et FMA neljanda kontrolli aruandes tuvastatud rikkumised ei ole enam asjakohased, kuna neid tuleb pidada FM-GwG § 36 alusel kergeteks või aegunuteks, arvestades, et see säte näeb ette kolmeaastase aegumistähtaja, kuid kontroll puudutas asjaolusid, mis leidsid aset 2014. aastal või varem.

68      Kõigepealt tuleb siiski meenutada, et FMA neljanda kontrolli aruandes tuvastatud rikkumised ei ole ainsad rasked rikkumised, millele EKP vaidlustatud otsuses tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tugines, mistõttu tuleb AAB Banki argumendid, isegi kui need on põhjendatud, tulemusetuna tagasi lükata.

69      Seejärel tuleb märkida, et krediidiasutus ei saa tugineda niisuguste raskete rikkumiste võimalikule aegumisele, mille eest ta on haldusotsusega vastutavaks tunnistatud, selleks et tõendada, et teda ei tunnistatud nende rikkumiste eest vastutavaks tegevusloa kehtetuks tunnistamise eesmärgil.

70      Nimelt, niipea kui rikkumise tuvastamise otsus muutub lõplikuks, ei teki enam selle otsuse aluseks olnud faktiliste asjaolude aegumise küsimust. Seega ei takistanud miski EKP-l seda lõplikuks muutunud otsust tegevusloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtta.

71      Liiatigi viiks AAB Banki tõlgendus, mille kohaselt ei saa rikkumist tuvastavat lõplikku otsust rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude aegumise korral arvesse võtta, selleni, et võimalus tunnistada raske rikkumise korral tegevusluba kehtetuks sõltuks selle haldusmenetluse kestusest, mille tulemusel rikkumine tuvastati, või selle haldusmenetluse kestusest, mille tulemusel tehti tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus, mis seaks aga kahtluse alla määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõike 5 kasuliku mõju.

72      See argument ei tõenda seega, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi EKP järelduse tõttu, et AAB Bank oli tunnistatud vastutavaks raskete rikkumiste eest FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses.

iii) Mittenõustumine AAB Bankile ette heidetud asjaoludega, mis puudutasid tema suhteid Meinl Bank Antiguaga

73      AAB Bank vaidleb vastu EKP järeldusele, et ta tegi oma kontodel Meinl Bank Antiguaga ebaseaduslikke tehinguid või lubas seda ja varjas selle panga kohta teavet, eemaldades neilt kontodelt rahapesu vastu võitlemise tõkked.

74      EKP võttis neid rikkumisi arvesse eelkõige FMA 24. oktoobri 2018. aasta otsuses tuvastatu alusel, millest ta järeldas, et AAB Bank on rikkunud BWG § 39 lõiget 2 ja lõike 2b viiendat ja üheteistkümnendat lõiku ning FM-GWG § 23 lõiget 3.

75      Kuid see otsus on muutunud lõplikuks ja AAB Bank seda edasi ei kaevanud, kuigi selle peale oleks võinud esitada kaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (kõrgeim halduskohus).

76      Seega ei saa olla edukas AAB Banki argument, mille kohaselt ei ole lõplikult tuvastatud tema kontrolli- ja dokumentatsioonikohustuse rikkumist või mõnda kriminaalkorras karistatavat õigusrikkumist, mis oleks kindlaks tehtud kohtuotsusega.

77      Lisaks ei ole AAB Bankile ette heidetud rikkumiste väiksemana näitamiseks esitatud argumendid – et Meinl Bank Antigua korrespondentpangana piirdus AAB Bank nende maksete passiivse ülekandmisega, mille tegemise korraldust ta ei andnud, arvestades, et ta tegi koostööd Bundeskriminalamtiga (Austria föderaalpolitseiamet), blokeeris kontosid omal algatusel ja edastas FMA-le blokeeritud kontodega seotud tehingute kohta nõutud andmed ja teabe blokeeringu õiguspärase lõpetamise kohta teatud tehingute osas – niisugused, mis seaksid kahtluse alla FMA lõplikuks muutunud otsuses tehtud järeldused raskete rikkumiste toimepanemise kohta, mida EKP arvesse võttis.

78      Need argumendid ei tõenda seega, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga EKP järelduse tõttu, et AAB Bank tunnistati vastutavaks raskete rikkumiste eest FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses.

iv)    Mittenõustumine nende rikkumiste raskusega, mille eest AAB Bank vastutavaks tunnistati

79      AAB Bank väidab sisuliselt, et selleks, et rikkumisi saaks kvalifitseerida FM‑GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses rasketeks, peab tegemist olema enama kui lihtsalt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse regulatsiooni üle võtvate õigusnormide üksikute sätete järgimata jätmisega. Rikkumisi, mille eest ta vaidlustatud otsuse kohaselt vastutavaks tunnistati, ei saa aga pidada rasketeks rikkumisteks.

80      Samuti on rikkumised, mida kinnitas Bundesverwaltungsgerichti (kõrgeim halduskohus) 7. veebruari 2019. aasta kohtumäärus W230 2138107‑1, kõik kerged õigusrikkumised ja see kohus ei kvalifitseerinud neid rasketeks või süstemaatilisteks.

81      Lõpuks puudutavad kõik FMA neljanda kontrolli aruandes sisalduvad etteheited kergeid rikkumisi, mis ei saa õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

82      EKP märkis vaidlustatud otsuses muu hulgas, et pädevate riigisiseste asutuste otsustest nähtub, et AAB Bank on alates 2010. aastast toime pannud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust reguleerivate õigusnormide raskeid, süstemaatilisi ja jätkuvaid rikkumisi, tehes samal ajal kõrge riskitasemega tehinguid.

83      Ta rõhutas samuti, et FMA kõige hiljutisemate hinnangute kohaselt jätkas AAB Bank nende sätete rasket rikkumist ning endale, Austria finantssektorile ja ühtsele järelevalvemehhanismile märkimisväärse ohu tekitamist.

84      Lisaks tuletas EKP meelde, et FMA hinnangu kohaselt oli AAB Bank alates 2010. aastast toime pannud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevate õigusnormide raskeid, korduvaid ja süstemaatilisi rikkumisi, kuna ta ei võtnud meetmeid, mis võimaldanuks tuvastatud rikkumised heastada, tegemata samas ka FMAga koostööd.

85      EKP järeldas sellest, et AAB Bank oli tunnistatud vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) alusel vastu võetud FM-GwG sätete raskete rikkumiste eest, mis õigustas tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

86      Arvestades mitut AAB Banki toime pandud rikkumist, mis olid tuvastatud vaidlustatud otsuses ja eespool punktis 26 viidatud haldus- ja kohtuotsustes, mis tõendavad, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevaid õigusnorme rikuti süstemaatiliselt, raskelt ja jätkuvalt, ei teinud EKP ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et Austria pädevad asutused ja kohtud on tunnistanud FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 alusel selle panga vastutavaks raskete rikkumiste eest.

87      Nimelt, nagu EKP vaidlustatud otsuses leidis, nähtub nendest haldus- ja kohtuotsustest, et AAB Bank on rikkunud raskelt ja jätkuvalt oma kohustust omada organisatsioonilist struktuuri ja asjakohast menetlust rahapesu tõkestamise ja terrorismi vastu võitlemise valdkonnas ning et AAB Bank on tunnistatud vastutavaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise õigusaktide raskete rikkumiste eest.

88      Täpsemalt, kuna enne FMA ettepanekut tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vastu võetud varasemates otsustes, mis olid vaidlustatud otsuse tegemise ajaks lõplikult jõustunud, leidsid pädevad asutused, et AAB Bank on vastutav riigisiseste rahapesuvastase võitluse sätete raskete rikkumiste eest, ei saa kõnealuste rikkumiste raskust EKP haldusmenetluse staadiumis enam vaidlustada.

89      Lisaks, arvestades nende sätete eesmärki tagada Euroopa pangandusturu kaitse, ei saa EKP-le ette heita, et ta leidis, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste liikmesriigi õigusnormide süstemaatilisi, raskeid ja jätkuvaid rikkumisi tuleb pidada rasketeks rikkumisteks, mis õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 ning direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti o tähenduses.

90      Samuti, vastupidi AAB Banki väidetele nähtub selgelt vaidlustatud otsusest, FMA võetud meetmetest ja selles otsuses meenutatud Austria kohtute otsustest, et arvesse võetud rikkumised läksid kaugemale sellest, et ei järgitud üksiknorme, mis käsitlevad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist, ning et neid ei saa kvalifitseerida vähetähtsateks rikkumisteks.

91      Järelikult ei ole AAB Bank tõendanud, et EKP tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et AAB Bank on tunnistatud vastutavaks raskete rikkumiste eest, mis õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist FM‑GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses.

92      Esimese väite esimese osa esimene etteheide tuleb niisiis tagasi lükata.

2)      Teine etteheide, et rikutud on põhjendamiskohustust ja et EKP-l puudub pädevus tuvastada, et rahapesuvastast võitlust käsitlevate õigusnormide väidetavad rikkumised õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist

93      AAB Bank väidab sisuliselt, et ainsad Austria õigusnormid, mis näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise õigusaktide raskete rikkumiste eest, on FM-GwG § 31 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 34 lõigetega 2 ja 3 ning et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega seotud õigusnormide rikkumine ei võimalda tegevusluba kehtetuks tunnistada BWG § 70 alusel. Ta leiab, et EKP ei tuginenud nendele normidele ja et igal juhul ei olnud ta pädev nendele normidele tuginema.

94      Seega vaidlustab ta sisuliselt õigusliku aluse, millele vaidlustatud otsuses tugineti, et järeldada, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste õigusnormide rikkumised õigustavad Austria õiguse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

95      Ta järeldab sellest, et tegemist on Austria õigusnormide rikkumisega, ja lisab, et EKP saab tugineda otse direktiivi 2013/36 sätetele ja kasutada oma sekkumispädevust üksnes usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitlevate Austria materiaalõigusnormide alusel.

96      AAB Bank väidab sisuliselt samuti, et EKP rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei täpsustanud vaidlustatud otsuses, milliseid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme rikuti.

97      Siinkohalt tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt ei või menetluses esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

98      Vastuvõetavaks tuleb aga tunnistada väide, mis on käsitatav varem hagiavalduses esitatud väite otsese või kaudse täiendusena ja sellega tihedalt seotud.

99      Selleks et käsitada uut argumenti varasema väite või etteheite täiendusena, peab sel olema hagiavalduses esialgu esitatud väidete või etteheidetega piisavalt tihe seos (vt selle kohta 12. novembri 2009. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, C‑564/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:703, punktid 20–34, ja 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus AceaElectrabel Produzione vs. komisjon, C‑480/09 P, EU:C:2010:787, punkt 111).

100    Hagiavalduses väitis AAB Bank, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikuti määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõiget 3 ja kohaldatavat Austria õigust, kuna nendes õigusnormides ette nähtud tingimused ei ole täidetud, ning ta järeldas sellest, et EKP-l ei olnud õigust tema tegevusluba kehtetuks tunnistada.

101    Kuid repliigis esitatud esimese väite esimese osa teise etteheite argumentide eesmärk on vaielda vastu normidele, mille alusel EKP otsustas vaidlustatud otsuses, et Austria õiguse kohaselt oli AAB Banki tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud, ja tõendada, et EKP ei tuginenud riiklikule õigusnormile, mis oleks andnud talle õiguse rahapesuvastase võitluse normide rikkumise korral tegevusluba kehtetuks tunnistada.

102    Kuna nendel argumentidel on otsene seos hagiavalduse esimese väite põhjendamiseks esitatud argumentidega, tuleb neid pidada nende argumentide täienduseks ja seega vastuvõetavateks.

103    Sellega seoses tuleb meenutada, et EKP leidis vaidlustatud otsuses, et AAB Bank on rikkunud eelkõige neid BWG sätteid, ning järeldas sellest, et BWG § 70 lõike 4 tingimused, mis näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise, on täidetud.

104    Ta märkis ka, et AAB Bank on rikkunud mitut FM‑GwG sätet rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse kohta, mida on mainitud eespool punktis 25.

105    Vastupidi AAB Banki väidetele ei saa aga asuda seisukohale, et ainsad õigusnormid, mis näevad Austria õiguses ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud õigusnormide rikkumise eest, on FM‑GwG § 31 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 34 lõigetega 2 ja 3, ega seisukohale, et BWGs rahapesuohu ennetamiseks ette nähtud kohustuste rikkumisi ei saa BWG § 70 lõike 4 kohaldamisel arvesse võtta.

106    BWG § 39 lõiked 2 ja 2b – mille kohta EKP leidis, et AAB Bank on neid rikkunud – viitavad sõnaselgelt rahapesu ja terrorismi rahastamise ohule ning BWG § 70 lõikest 4 tuleneb, et BWG rikkumised, nagu nimetatud rikkumised, võivad õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

107    Kuna Austria õiguse kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud, kui rikutakse BWGs ja FM-GwGs ette nähtud kohustusi seoses rahapesu ohu ennetamisega, ja kuna EKP tugines nendele sätetele, siis tuleb AAB Banki argumendid volitusnormi puudumise või määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 rikkumise kohta tagasi lükata.

108    Igal juhul, isegi kui eeldada, et EKP tugines väärale õiguslikule alusele, tuleb meenutada, et haldusotsuse kehtetuks tunnistamine väära õigusliku aluse tõttu ei ole põhjendatud, kui see viga ei avaldanud halduse hinnangule otsustavat mõju, mistõttu tuleb väära õiguslikku alust käsitlev väide tagasi lükata, kuna sel on puhtformaalne väärtus (9. juuni 2015. aasta kohtuotsus Navarro vs. komisjon, T‑556/14 P, EU:T:2015:368, punkt 26).

109    AAB Bank ei väida aga, et käesolevas asjas oleks teistsuguse õigusliku aluse valik võinud EKP hinnangut mõjutada. Ka ei tundu, et teistsuguse õigusliku aluse valik oleks võinud EKP hinnangut mõjutada.

110    Samuti tuleneb kohtupraktikast esiteks, et ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada, ning teiseks, et põhjendamisnõude hindamisel tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja huvi, mis akti adressaadil või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, võib selgituste saamiseks olla. Täpsemalt ei ole nõutav, et põhjenduses oleksid eraldi välja toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna küsimust, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ja asjaomase valdkonna õiguslikust regulatsioonist (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punktid 123 ja 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

111    Ent vastupidi AAB Banki väidetele ei rikkunud EKP põhjendamiskohustust, sest nagu nähtub eespool punktist 25, on vaidlustatud otsuses mainitud BWG ja FM‑GwG sätteid, mida AAB Bank rikkus, ja BWG sätteid, mis näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise.

112    Esimese väite esimese osa teine etteheide on niisiis põhjendamata.

113    Eespool toodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Esimese väite teine osa, mille kohaselt on sisuliselt rikutud direktiivi 2013/36 artikli 18 punkti f ülevõtmise sätteid, kuna AAB Bank oli kehtestanud juhtimiskorra, mida pädevad asutused nõuavad vastavalt liikmesriigi õigusnormidele, millega võeti üle viidatud direktiivi artikkel 74 direktiivi artikli 67 lõike 1 punkti d tähenduses

114    AAB Bank leiab, et direktiivi 2013/36 artikli 18 punktis f ja selle direktiivi artikli 67 lõike 1 punktis d sätestatud tingimused, nagu need on üle võetud BWG § 39 lõigetega 2 ja 2b koostoimes BWG § 70 lõikega 4, ei olnud täidetud, kuna AAB Bankil oli pädeva asutuse nõutud juhtimiskord.

115    Sellega seoses nähtub direktiivi 2013/36 artiklist 18, mis on üle võetud BWG § 70 lõikega 4, et pädevad asutused võivad antud tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui krediidiasutus ei ole kehtestanud juhtimiskorda, mida pädevad asutused nõuavad vastavalt riigisisestele õigusnormidele, millega võetakse üle selle direktiivi artikkel 74.

116    Direktiivi 2013/36 artikkel 74 „Sisejuhtimine ning maksevõime taastamise kavad ja solveerimiskavad“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Finantsinstitutsioonidel peab olema kindel äriühingu juhtimise korraldus, mis hõlmab selget organisatsioonilist ülesehitust, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid protseduure riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks, piisavat sisekontrollikorda, sealhulgas usaldusväärne juhtimis- ja raamatupidamiskord, ning tasustamispoliitikat ja -tavasid, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja edendavad seda […]“.

117    Direktiivi 2013/36 artiklit 74 üle võtvate sätete osas on BWG § 39 lõikes 2 ette nähtud:

„Krediidiasutustel peavad olema haldus-, raamatupidamis- ja kontrollimehhanismid pangandustoimingutest ja -tehingutest tulenevate riskide käsitlemiseks, hindamiseks, haldamiseks ja järelevalveks, nagu ka nende tasustamispoliitikaks ja -tegevuseks. Need mehhanismid peavad olema kohandatud tehtavate pangatoimingute laadile, ulatusele ja keerukusele. Organisatsiooniline struktuur ning haldus-, raamatupidamis- ja kontrollimehhanismid tuleb dokumenteerida kirjalikult ja arusaadavalt. Niipalju kui võimalik peavad haldus-, raamatupidamis- ja kontrollimehhanismid hõlmama ka pangatoimingutest ja -tehingutest tulenevaid riske ning tasustamispoliitikast ja -tegevusest tulenevaid võimalikke riske. Organisatsiooniline struktuur peab ennetama huvide konflikte ja pädevuskonflikte, kehtestades piirid ülesehituse ja protsesside korraldamisele, et need oleksid kohandatud krediidiasutuse tegevusele. Nende menetluste sobivust ja kohaldamist peab läbi vaatama siseauditi üksus vähemalt kord aastas.“

118    BWG § 39 lõikes 2b on ette nähtud:

„Eelkõige peavad lõikes 2 nimetatud menetlused sisaldama järgmisi elemente: 1) krediidirisk ja vastaspoole risk, 2) kontsentratsioonirisk, 3) tururisk, 4) ülemäärase finantsvõimenduse risk, 5) operatsioonirisk, 6) väärtpaberistamise risk, 7) likviidsusrisk, 8) intressirisk, mis tuleneb tehingutest, mida ei hõlma juba nr 3, 9) krediidiriski vähendamise meetodite jääkrisk, 10) makromajandusliku tegevuskeskkonna risk, 11) rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud risk, 12) finantsinstitutsiooni valitud majandusmudeli risk, arvestades riskihajutamise strateegiate toimet, 13) stressitesti tulemused finantsinstitutsioonide puhul, kes kohaldavad sisemeetodeid, ja 14) finantsinstitutsioonist tulenev […] süsteemne risk.“

119    BWG § 42 näeb sisuliselt ette ka kohustuse luua siseauditi organ ning BWG § 44 paneb sisuliselt krediidiasutustele kohustuse esitada oma auditeeritud majandusaasta aastaaruanne kuus kuud pärast majandusaasta lõppu.

120    Käesolevas asjas leidis EKP, et AAB Bank on rikkunud direktiivi 2013/36 artikli 74 üle võtnud riigisiseseid õigusnorme, eelkõige BWG § 39 lõikeid 2, 2b ja 5, § 42 ja § 44 lõiget 1, mille tõttu on ta toime pannud ja paneb ikka veel toime rikkumisi, mis BWG § 70 lõike 4 alusel õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

121    Ta tõi välja asjaolu, et otsus kehtetuks tunnistada AAB Banki krediidiasutuse tegevusluba tugines eelkõige sellele, et rikuti kohustust omada usaldusväärset riskijuhtimist võimaldavat sisejuhtimist ning kohustust esitada FMA‑le õiget teavet ja kohustust omada siseauditeerimise mehhanismi, sobivaid raamatupidamise sisekordasid, adekvaatset sisedokumentatsioonisüsteemi ja sobivat kontsentratsiooniriski juhtimise menetlust.

122    Oma nõuete toetuseks, mis puudutasid direktiivi 2013/36 artikli 74 üle võtnud riigisiseste õigusnormide rikkumist, tugines EKP eelkõige järgmistele dokumentidele:

–        FMA 19. augusti 2015. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki tagama, et tema siseauditi üksus lõpetaks oma iga-aastase auditeerimiskava tähtpäevaks, ja tuvastab, et siseauditi üksus ei olnud oma auditeerimiskavasid täitnud, mille tõttu on rikutud BWG § 42 (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74);

–        FMA 17. mai 2016. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki rakendama sobivaid järjepideva tegevuse juhtimise kavasid ja mis tuvastab, et tema see kava oli ajavahemikus 2013–2016 mitterahuldav, mille tõttu on rikutud BWG § 39 lõikeid 2, 2b ja 5 (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74);

–        FMA 1. juuli 2016. aasta ametlikule korraldusele, milles palutakse AAB Bankil esitada oma 2015. aasta auditeeritud majandusaasta aruanne ja tuvastatakse, et ta ei olnud esitanud auditeeritud aruannet tähtpäevaks, st 30. juuniks 2016, ning et ta oli seetõttu rikkunud BWG § 44 lõiget 1;

–        FMA 6. septembri 2016. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki tagama, et tal on oma laenutegevuse kohta täielik ja arusaadav dokumentatsioon, ning tuvastab, et aastatel 2013–2016 ei olnud tema krediidiprotsesse (eelkõige iga-aastased aruanded ja probleemsete laenude käsitlemine) dokumenteeritud arusaadaval viisil, mistõttu oli ta rikkunud BWG § 39 lõiget 2 ja 2b esimest lõiku (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74);

–        FMA 17. juuli 2017. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki andma oma siseauditi üksusele piisavaid vahendeid ning tuvastab, et siseaudit ei olnud ikka veel lõpule viidud, mistõttu oli ta rikkunud BWG § 42 (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74);

–        FMA 31. jaanuari 2018. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki tagama, et lepingute sõlmimisel koostataks sobivad dokumendid (st kirjalikult ja kõike tingimusi kajastavalt), ning tuvastab, et ajavahemikul 2015–2017 oli AAB Bank mitu korda sõlminud äritehinguid, kuid asjasse puutuvad lepingud olid kas ebaõiged või ebatäielikud või teatud juhtudel ei olnud BTS § 39 lõikes 2 ette nähtud lepingut üldse sõlmitud, mistõttu oli ta rikkunud BWG § 39 lõiget 2 (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74);

–        FMA 5. septembri 2018. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki rakendama sobivaid ja ajakohaseid raamatupidamisarvestuse kordasid ning tuvastab, et ajavahemikul 2017–2018 ei taganud tema raamatupidamise korrad, et tema raamatupidamine ja seega ka järelevalvearuanded oleksid ajakohased, rikkudes nii BWG § 39 lõiget 2 ja lõike 3 kuuendat lõiku (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74);

–        FMA 24. oktoobri 2018. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki tagama, et kõik tema äritehingud ja ärisuhted Meinl Bank Antiguaga dokumenteeritaks arusaadaval viisil, ning konstateerib, et tema sisedokumendid, sealhulgas rahapesuvastase võitluse valdkonnas, olid nii puudulikud, et siseauditi üksus, riskijuht ja rahapesuvastase võitluse eest vastutav isik ei saanud oma ülesandeid täita, mistõttu oli ta rikkunud BWG § 39 lõiget 2 ja lõike 2b viiendat ja üheteistkümnendat lõiku, millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74, ning ka FM‑GwG § 23 lõiget 3.

–        FMA 3. detsembri 2018. aasta ametlikule korraldusele, mis kohustab AAB Banki kindlaks tegema, et kõigi bilansikirjete suhtes kohaldatakse õiget riskikaalu, ning tuvastab, et ajavahemikus 2017–2018 ei olnud tema sisemenetlused võimaldanud tagada, et kõiki tema varasid – eelkõige mittestandardsete tehingute puhul – kaaluti nõuetekohaselt, mistõttu oli ta rikkunud BWG § 39 lõiget 2 (millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74).

123    Esimese väite teine osa, millega vaidlustatakse need järeldused ja nende põhjal tehtud järeldus, koosneb kahest etteheitest.

1)      Esimene etteheide, et rikutud on direktiivi 2013/36 artiklit 74, nagu see on üle võetud BWG § 39 lõigetega 2 ja 2b, kuna neid sätteid kohaldati riskide suhtes, mis puudutavad rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust

124    AAB Bank väidab sisuliselt, et direktiivi 2013/36 artikkel 74 puudutab kohustusi seoses finantsriskide ennetamise alase juhtimiskorraga ning et BWG § 39 lõikeid 2 ja 2b tuleb seega tõlgendada nii, et niisugust järelevalvemeedet nagu tegevusloa kehtetuks tunnistamine vastavalt BWG § 70 lõikele 4 saab kohaldada üksnes ebasobiva riskistruktuuri tõttu finantsriskide valdkonnas, mitte aga ebasobiva riskistruktuuri tõttu rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse valdkonnas.

125    Ta järeldab sellest, et EKP rikkus õigusnormi, kui ta tugines vaidlustatud otsuses direktiivi 2013/36 artikli 74 rikkumisele, mis on üle võetud BWG § 39 lõigetega 2 ja 2b, ning et see rikkumine tulenes sellest, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastased meetmed ei olnud sobivad, mitte sellest, et finantsriskide ennetamise alane juhtimiskord oli ebasobiv.

126    Sellega seoses piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsusest nähtub, et EKP tuvastas BWG § 39 lõigete 2, 2b ja 5 ning § 42 ja § 44 lõike 1 rikkumise eelkõige sellele tuginedes, et rikuti kohustust seada sisse usaldusväärset riskijuhtimist võimaldav sisekord, kohustust esitada FMA-le õigeid andmeid ja omada siseauditeerimise mehhanismi, sobivaid raamatupidamise sisekordasid, adekvaatset sisedokumentatsioonisüsteemi ja sobivat kontsentratsiooniriski juhtimise menetlust.

127    Vastupidi AAB Banki väidetele ei saa seega EKP-le ette heita, et ta tuvastas nende BWG sätete rikkumise seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste meetmete ebasobivusega, kuna ta järeldas selle rikkumise olemasolu just sellest, et juhtimiskord ei olnud sobiv.

128    Lisaks täpsustab BWG § 39 lõige 2b, et sobivad menetlused, mis peavad krediidiasutustel BWG § 39 lõike 2 kohaselt olema, peavad hõlmama sobivaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riski vastaseid meetmeid.

129    AAB Banki argumendid ei tõenda seega, et EKP rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et AAB Bank ei ole kehtestanud juhtimiskordi, mida pädevad asutused nõuavad vastavalt BWG nendele sätetele, millega võeti üle selle direktiivi artikkel 74.

130    Sellest järeldub, et argument, mille kohaselt AAB Bank oli kehtestanud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks meetmed, mis ei olnud ebapiisavad ja mida oli tõhustatud, tuleb samuti asjakohatuna tagasi lükata.

131    Esimese väite teise osa esimene etteheide tuleb niisiis tagasi lükata.

2)      Teine etteheide, et rikutud on direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti d, nagu see on Austria õigusesse üle võetud, kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval AAB Bank juhtimiskorda käsitlevaid õigusnorme ei rikkunud

132    AAB Bank väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli tal pädevate asutuste nõutud juhtimiskord ja et tema siseaudit oli korrakohane, kuid ta väidab samuti, et ei vasta tõele, et ta rikkus oma kohustusi, mis puudutavad raamatupidamisarvestuse pidamist, kontrolli ja esitamist, juhtimist, riskijuhtimist, sisemiste menetluste ja lepingute dokumenteerimise süsteemi ning laenude haldamist.

133    Esiteks väidab AAB Bank, et mõned neist rikkumistest on liiga ammused ja need kõrvaldati 2016. aastal või neid korrigeeriti alates 2017. aastast või et ta on nendes valdkondades teinud märkimisväärseid edusamme, mida kinnitavad eelkõige tema 2019. aasta auditiaruanded, kuid ka seda, et nende rikkumistega seotud kõrvalisi nõrkusi on võimalik parandada.

134    AAB Banki argumendiga ei saa siiski nõustuda. Nimelt ei nähtu direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti d ega BWG § 70 lõike 4 sõnastusest, et tõlgendus, mille kohaselt kaua aega tagasi toime pandud või vähendatud rikkumised ei saa õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

135    Lisaks seaks selline tõlgendus kahtluse alla Euroopa pangandussüsteemi kaitse-eesmärgi, kuna see võimaldaks krediidiasutustel, kes ei ole kehtestanud pädevate asutuste nõutud juhtimiskorda, jätkata oma tegevust seni, kuni pädevad asutused tõendavad uuesti nende poolt uute rikkumiste toimepanemist.

136    See kehtib veelgi enam rikkumiste kohta, mis pandi toime ainult kolm või viis aastat enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

137    Teiseks vaidleb AAB Bank vastu vaidlustatud otsuses tuvastatud kohustuste rikkumisele, väites, et need ei ole süsteemsed, ilmselged ega rasked.

138    Kuid direktiivi 2013/36 artikli 18 punktist f, artikli 67 lõike 1 punktist d ega neid artikleid ülevõtvatest sätetest ei nähtu, et nendes sätetes nimetatud rikkumised peavad selleks, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine oleks põhjendatud, olema rasked, ilmsed või süsteemsed.

139    Seega ei teinud EKP ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et AAB Bank on rikkunud BWG sätteid, millega võeti üle selle direktiivi artikkel 74, tõendamata seejuures, et need rikkumised olid rasked, ilmselged või süsteemsed.

140    Kolmandaks väidab AAB Bank sisuliselt, et tema siseauditi üksus ei ole alamehitatud, tal on piisavalt rahalisi vahendeid ning ta täidab oma ülesandeid regulaarselt ja ilma, et pank avaldaks sellele üksusele õigusvastast survet.

141    Ent tuleb meenutada, et FMA on Austria õiguse alusel pädev võtma vastu otsuseid, millega tuvastatakse ja määratakse karistus BWG nende sätete rikkumise eest, millega direktiivi 2013/36 artikkel 74 üle võeti.

142    Sellest järeldub, et FMA võib teha haldusotsuseid, milles ta tuvastab, et asutus ei ole kehtestanud juhtimiskorda, mida pädevad asutused nõuavad vastavalt BWG sätetele, millega viidatud direktiivi artikkel 74 üle võeti.

143    Lisaks tuleneb liidu institutsioonide akte käsitlevast kohtupraktikast, et otsus, mida selle adressaat ei ole tähtpäevaks vaidlustanud, muutub tema suhtes lõplikuks (vt selle kohta 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, T‑474/04, EU:T:2007:306, punkt 37, ja 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Lucchini vs. komisjon, T‑185/18, ei avaldata, EU:T:2019:298, punkt 38).

144    Samuti tuleneb liidu institutsioonide akte käsitlevast kohtupraktikast, et rikkumises süüdistatava isiku süüd võib pidada lõplikult tõendatuks selle otsuse jõustumisest, milles rikkumine tuvastatakse (vt selle kohta 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, T‑474/04, EU:T:2007:306, punkt 76).

145    Seda kohtupraktikat tuleb analoogia alusel kohaldada liikmesriigi haldusasutuste nende otsuste suhtes, milles tuvastatakse krediidiasutuste juhtimist käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumine.

146    Seega võib varasemates lõplikult jõustunud haldusotsustes olla asutud seisukohale, et krediidiasutus ei ole kehtestanud juhtimiskorda, mida pädevad asutused nõuavad kooskõlas BWG sätetega, millega võeti üle selle direktiivi artikkel 74.

147    Järelikult ei saa AAB Banki argumendid seada kahtluse alla seda, et tema siseaudit ei olnud nõuetekohane, nagu see tuvastati varasemates lõplikes haldusotsustes, millele EKP vaidlustatud otsuses tugines.

148    Seega tuleb tagasi lükata argument, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli AAB Bankil pädevate asutuste nõutud juhtimiskord ning tema siseaudit oli sobiv ning ta ei rikkunud oma kohustusi, mis puudutavad raamatupidamisarvestuse pidamist, kontrolli ja esitamist, juhtimist, riskijuhtimist, sisemiste menetluste ja lepingute dokumenteerimise süsteemi ning laenude haldamist.

149    Lisaks tuleb rõhutada, et AAB Banki siseauditi aruandeid üksi ei saa pidada piisavateks tõenditeks selle kohta, et see krediidiasutus kas on või ei ole kehtestanud juhtimiskorda, mida pädevad asutused nõuavad vastavalt BWG sätetele, millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74.

150    Kuigi selliseid aruandeid võib vajaduse korral kasutada selleks, et vaielda vastu EKP järeldustele, mis ei põhine rikkumise toimepanemise tuvastanud lõplikul otsusel, ei saa neid pidada piisavaks, et seada kahtluse alla lõplikuks muutunud haldusaktides tehtud järeldusi.

151    Neljandaks möönab AAB Bank, et suuri riske puudutavate sätete rikkumisi esines korduvalt, kuid märgib, et need on seletatavad reservide ümberarvutamisega. Tema hinnangul tõi riske puudutavate sätete rikkumise kaasa just reservide ümberarvutamisest tulenev omavahendite vähenemine. Lisaks on nende rikkumistega juba arvestatud trahvi suurendamise teel BWG § 97 alusel.

152    AAB Bank ei eita siiski riske puudutavate sätete rikkumiste toimepanemist, püüdes neid vaid põhjendada.

153    Lisaks ei sea asjaolu, et nende rikkumiste tõttu on trahvi juba suurendatud, kahtluse alla asjaolu, et need rikkumised on toime pandud ja et seega võivad need õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

154    Viiendaks väidab AAB Bank, et EKP oleks pidanud kohaldama BWG § 70 lõiget 4 ja FM-GwG § 31 lõiget 1, mille kohaselt peab see võimukandja võtma kõik vajalikud ja sobivad meetmed tagamaks, et maksukohustuslasest üksuste äriotstarbeline käitamine jääb FM‑GwGga kooskõlla.

155    Nii oleks FMA pidanud järgima BWG § 70 lõikes 4 ette nähtud järelevalvemenetluse kolme staadiumi ja püüdma parandada usaldatavusnõuete täitmise järelevalve standardite väidetavat mittevastavust konkreetsete ettekirjutustega karistusmakse ähvardusel, ja seejärel, kui see ei aita, tegevuse keelama ning tegevusloa kehtetuks tunnistama alles juhul, kui muud BWGs ette nähtud meetmed krediidiasutuse nõuetekohast toimimist tagada ei suuda.

156    Kuid ei EKP ega FMA ei ole väidetavalt tõendanud, et need tegevusloa kehtetuks tunnistamise eeltingimused on täidetud, samuti ei tõenda vaidlustatud otsuses enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist esitatud kirjeldus võetud riigisiseste meetmete kohta, et Austria õiguses ette nähtud tegutsemisetappe on järgitud.

157    Käesolevas asjas tuleb aga tõdeda, et vastupidi AAB Banki väidetule eelnesid vaidlustatud otsusele usaldatavusnõuete täitmise järelevalve meetmed, mis olid võetud samade puuduste suhtes, mille tõttu tunnistati kehtetuks ka tegevusluba.

158    Nimelt, nagu on märgitud vaidlustatud otsuses, võttis FMA alates 2015. aastast muu hulgas 24 ametlikku järelevalvemeedet, sealhulgas seitseteist ametlikku korraldust, mille eesmärk oli viia AAB Banki tegevus õigusnormidega kooskõlla puuduste osas seoses rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega, samuti määras ta neli sanktsiooni seoses sisemise juhtimise ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise õigusnormide rikkumisega ning võttis mitu usaldatavusnõuete täitmise järelevalve meedet.

159    Sellest järeldub, et AAB Banki sellel argumendil puudub faktiline alus.

160    Esimese väite teise osa teine etteheide tuleb niisiis tagasi lükata.

161    Arvestades eeltoodut ei ole esimese väite teine osa põhjendatud.

162    Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

2.      Teine väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

163    Selle väite toetuseks kinnitab AAB Bank, et isegi kui EKP etteheited on põhjendatud ja piisavad, on vaidlustatud otsus ebaproportsionaalne, kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei olnud taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik ega sobiv meede.

164    Esimesena heidab AAB Bank FMA-le ja EKP-le sisuliselt ette seda, et nad ei kontrollinud, kas kõigi nende käsutuses olevate meetmete hulgas ei olnud mõnda tegevusloa kehtetuks tunnistamisest leebemat meedet, millega oleks olnud võimalik taotletav eesmärk saavutada.

165    Teisena väidab AAB Bank, et vaidlustatud otsus ei olnud adekvaatne ega vajalik, kuna see võeti vastu seitse kuud pärast seda, kui FMA oli teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise ettepaneku, kuigi see oleks tulnud vastu võtta kiiresti, ning et FMA ei saanud kontrollida, kas tema välja pakutud kehtetuks tunnistamine oli endiselt sobiv ja vajalik.

166    Kolmandana kinnitab AAB Bank, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne.

167    Neljandana oli AAB Banki hinnangul tegevusloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalne ka seetõttu, et selle tagajärjel hävitati hoiustajate, investorite ja vastaspoolte kahjuks tema tugevus.

168    Viiendana leiab AAB Bank, et vaidlustatud otsuse täitmise peatamisest keeldumine oli ebaproportsionaalne, arvestades selle negatiivset mõju tema võimalustele end kaitsta.

169    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

170    Käesolevas asjas leidis EKP vaidlustatud otsuses sisuliselt, et AAB Banki tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli proportsionaalne, kuna selle eesmärk oli lõpetada õigusrikkumised AAB Banki poolt ja sellest tulenevad ohud Euroopa pangandussüsteemile, ning et arvestades nende rikkumiste raskust ja FMA poolt juba võetud meetmeid, ei saanud seda eesmärki saavutada ühegi muu meetmega. Ta märkis ka, et avalik huvi kaitsta hoiustajaid, investoreid ja teisi AAB Banki partnereid kaalus üles tema ja tema omanike huvi omada tegevusluba.

171    Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

172    Esimesena, nagu EKP märkis, oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise eesmärk lõpetada õigusrikkumine AAB Banki poolt ja sellest tulenevad ohud Euroopa pangandussüsteemile ning kaitsta AAB Banki hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid.

173    AAB Bank ei ole nende eesmärkide õiguspärasust vaidlustanud.

174    Teisena, mis puudutab vaidlustatud otsuse suutlikkust tagada nende eesmärkide saavutamine, siis tuleb tõdeda, et krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine, mis takistab krediidiasutusel oma tegevust jätkata, aitab kaasa eesmärgile lõpetada õigusrikkumised ja sellest tulenevad ohud Euroopa pangandussüsteemile ning eesmärgile kaitsta AAB Banki hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid.

175    Sellega seoses leiab AAB Bank esiteks, et vaidlustatud otsus ei olnud adekvaatne ega vajalik, kuna see võeti vastu seitse kuud pärast FMA vastava ettepaneku tegemist, ning et FMA ei saanud kontrollida, kas välja pakutud kehtetuks tunnistamine oli endiselt sobiv ja vajalik.

176    Tõsi, nagu rõhutab AAB Bank, tuleneb määruse nr 468/2014 artikli 81 lõikest 1, et EKP vaatab tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu läbi nii kiiresti kui võimalik.

177    Kuid sellegipoolest ei näita seitsme kuu pikkune aeg, mis jäi FMA kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahele, et vaidlustatud otsus ei olnud taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik.

178    Pealegi on see ajavahemik käesoleval juhul mõistlik, võttes arvesse asjaolu, et EKP pidi FMA kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõud põhjalikult analüüsima, et hinnata, kas see on põhjendatud, ja analüüsima pärast seda, kui AAB Bank oli ära kuulatud, veel viimase esitatud kahtteist kirja lisamärkustega, mis olid samuti mahukad.

179    Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et FMA ei uurinud uuesti küsimust, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli seitsme kuu möödudes endiselt vajalik, kuna seda vajadust on pädev hindama ainult EKP.

180    Teiseks oli tegevusloa kehtetuks tunnistamine AAB Banki hinnangul taotletavate eesmärkide seisukohast sobimatu, kuna sellega kaasnenud õiguslikud kõrvalmõjud tõid paradoksaalselt kaasa loobumise igasugusest järelevalvest ja rahapesuga tegelemisest.

181    Siiski ei tõenda see argument, et vaidlustatud otsus ei olnud vajalik.

182    Nimelt, kuna AAB Banki tegevusloa kehtetuks tunnistamine takistas tal oma majandustegevusega jätkata, lõpetas ta oma rahapesuvastase võitlusega seotud kohustuste rikkumise.

183    Kolmandana tuleb seega kontrollida, kas AAB Banki argumendid tõendavad, et vaidlustatud otsus läks kaugemale soovitavate eesmärkide saavutamiseks vajalikust.

184    Sellega seoses väidab AAB Bank esiteks, et õiguspärasuse taastamise eesmärgi oleksid võimaldanud saavutada vähem sekkuvad alternatiivsed meetmed, nagu ettekirjutused, trahvid või teatised.

185    Siiski tuleb tõdeda, nagu nähtub ka vaidlustatud otsusest, et vaatamata sellele, et alates 2010. aastast tegi FMA AAB Bankile suure hulga ettekirjutusi ja määras talle sanktsioone, ei võtnud viimane rahuldavaid parandusmeetmeid, et viia oma tegevus kooskõlla kohaldatavate õigusnormide nõuetega.

186    EKP ei teinud seega ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et muud meetmed ei ole taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad.

187    Samal põhjusel ei tõenda argumendid, et AAB Banki kohustuste rikkumised olid kaua aega tagasi toime pandud ja vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevaks kergemaks muutunud ning et need ei olnud piisavalt rasked ja et neid oleks saanud heastada, kuna ta tegutseb pidevalt usaldatavusnormatiivide täitmise tagamise nimel, või et tegevusloa kehtetuks tunnistamine oleks võinud toimuda hiljem, seda, et EKP tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli ainus meede, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv.

188    Samuti ei saa nõustuda argumendiga, et Austria õiguses BWG § 70 lõikes 4 ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtte konkreetse sõnastuse kohaselt oleks tulnud võtta meetmeid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuna FMA tegelikult need meetmed eelnevalt võttis ja kuna need ei võimaldanud taastada õiguspärast olukorda selle sätte lõike 1 tähenduses.

189    Sama kehtib AAB Banki argumendi kohta, et tema pangategevuse vabatahtlik ajutine peatamine või otsus ta kohe likvideerida ja võtta temalt seejärel tegevusluba pärast 18-kuulist üleminekuperioodi oleks oletatavaid riske vähendanud, ilma et tegevusloa kehtetuks tunnistamine oleks vajalikuks osutunud.

190    Nimelt ei oleks AAB Banki tegevuse ajutine peatamine tegevusloa kehtivaks jätmisega võimaldanud etteheidetavaid rikkumisi lõplikult lõpetada, kuna need oleksid võinud korduda pärast seda, kui ta oma tegevust uuesti alustab.

191    Samuti ei oleks AAB Banki tegevusloa tagasi andmine pärast 18‑kuulist vaheperioodi saanud takistada rikkumiste jätkuvat toimepanemist selle ajavahemiku jooksul.

192    Lisaks, nagu rõhutab EKP, ei olnud lahendus, mis seisnenuks AAB Banki vabatahtlikus lõpetamises või tema pangandustegevuse lõpetamises taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv meede, kuna EKP või FMA ei oleks saanud teda kohustada likvideerimismenetlust lõpule viima või pangandustegevust mitte jätkama muude meetmetega kui tegevusloa kehtetuks tunnistamine, kui AAB Bank oleks otsustanud oma tegevust jätkata.

193    Teiseks oli tegevusloa kehtetuks tunnistamine AAB Banki arvates ebaproportsionaalne seetõttu, et EKP ei hinnanud nõuetekohaselt oma otsuse tegelikke tagajärgi. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise tagajärjel hävitati aga AAB Banki tugevus hoiustajate, investorite ja vastaspoolte kahjuks. Panga likvideerimine hävitas tarbijate usalduse Austria finantssüsteemi vastu ning taotletavad eesmärgid põhjustasid seega raskeid tagajärgi, mis kaasnesid AAB Banki suhtes võetud meetmega.

194    EKP ei arvestanud nimelt sellega, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine tähendab hoiuste maksetähtaja saabumist ja järelikult ka maksejõuetust nende summade välja maksmata jätmise tõttu. EKP ei näinud ka ette seda, et FMA järeldab tegevusloa tingimusteta kehtetuks tunnistamisest seda, et juhatus tuleb tagasi kutsuda ja asendada likvideerijatega, kes on panga organite ainuesindajad.

195    Siiski tuleb märkida, et arvestades eesmärki taastada õiguspärane olukord ja ohte, mida AAB Bankile ette heidetud rikkumised tekitasid pangandussüsteemile, tema võlausaldajatele, klientidele ja äripartneritele, ei saa EKP-le ette heita, et ta ei otsustanud AAB Banki tegevusluba kehtetuks tunnistada ainult selle krediidiasutuse maksejõuetuse ja likvideerimise vältimise eesmärgil.

196    Tuvastatud rikkumisi ja vaidlustatud otsusega taotletavaid eesmärke arvestades ei ületanud vaidlustatud otsuse tagajärjed AAB Banki olukorrale seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikke piire.

197    Lisaks tuleb tõdeda, et nagu nähtub vaidlustatud otsusest, kahjustasid AAB Bankile ette heidetud rikkumised ka tema tugevust hoiustajate, investorite ja vastaspoolte seisukohast ning halvasid tarbijate usaldust pangandusturu vastu.

198    Kolmandaks leiab AAB Bank, et keeldumine peatada vaidlustatud otsuse viivitamatu kohaldamine oli ebaproportsionaalne, kuna EKP ei võtnud arvesse tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja selle elluviimise negatiivseid tagajärgi tema kaitseõigustele.

199    Kuna aga AAB Bankil oli võimalik esitada hagi vaidlustatud otsuse peale ja taotleda ajutiste meetmete kohaldamist, siis ei mõjutanud EKP keeldumine peatada vaidlustatud otsuse viivitamatu kohaldamine tema kaitseõigusi ega ületanud taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikke piire.

200    Eeltoodut arvestades ei teinud EKP ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et vaidlustatud otsus on proportsionaalne.

201    Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

3.      Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 468/2014 artiklit 34 koostoimes õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna EKP keeldus vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamisest

202    Selle väite põhjenduseks märgib AAB Bank sisuliselt, et vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamise taotluse rahuldamata jätmine oli vastuolus määruse nr 468/2014 artikliga 34 ja õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, kuid ka seda, et see ei olnud põhjendatud, sest puudus vajadus kiiresti tegutseda.

203    AAB Bank leiab, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele eeldas, et EKP peatab vaidlustatud otsuse täitmise kuni kohtuotsuse tegemiseni menetluses, milles lahendatakse hagi selle otsuse peale, kuna selline meede tekitab hüvitamatut kahju ja toob kaasa selle juhtide asendamise panga organite ainuesindajatena tegutsevate likvideerijatega, ilma et AAB Bank saaks enne lasta kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust vähemalt ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

204    AAB Bank lisab, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste viivitamatu kohaldamise reeglit tuleb pidada põhiõigustega vastuolus olevaks, kuna see ei võimalda tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste adressaatide tõhusat kohtulikku kaitset nii nende otsuste ulatuse kui ka Euroopa tasandil ajutise kohtuliku kaitse piiratuse tõttu.

205    Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 on sätestatud, et igaühel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.

206    Lisaks on juba otsustatud, et ajutiste meetmete kohaldamise võimatus ei ole kooskõlas õiguse üldpõhimõttega, mille kohaselt on õigussubjektidel liidu õiguse alusel õigus täielikule ja tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta 3. mai 1996. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. komisjon, C‑399/95 R, EU:C:1996:193, punkt 46).

207    Kohtupraktikast nähtub aga samuti, et hagi vastuvõetavusele või sisulisele läbivaatamisele tingimuste seadmine ei ole iseenesest vastuolus õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele (vt analoogia alusel 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 73; 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 98 ja 106, ning 19. juuni 1995. aasta kohtumäärus Kik vs. nõukogu ja komisjon, T‑107/94, EU:T:1995:107, punkt 39).

208    Need tingimused ei tohi siiski muuta hagide esitamist ülemäära raskeks või võimatuks (vt selle kohta analoogia alusel 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5; 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Transportes Urbanos y Servicios Generales, C‑118/08, EU:C:2010:39, punkt 31, ja 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Test Claimants in the Franked Investment Income Group Litigation, C‑362/12, EU:C:2013:834, punkt 32).

209    Lisaks võib määruse nr 468/2014 artikli 34 kohaselt, ilma et see piiraks ELTL artikli 278 ja määruse 1024/2013 artikli 24 lõike 8 kohaldamist, EKP usaldatavusnõuete täitmise järelevalve otsuse kohaldamise peatada.

210    Käesolevas asjas tuleb esiteks tõdeda, et vastupidi AAB Banki väidetele ei muutnud vaidlustatud otsuse viivitamatu kohaldamise peatamisest keeldumine ülemäära raskeks või võimatuks liidu kohtule sellise taotluse esitamist, milles paluti vaidlustatud otsus ajutiselt peatada, või tühistamishagi esitamist, et kontrollitaks selle otsuse õiguspärasust.

211    Nimelt, ühelt poolt ei takistanud AAB Banki suhtes likvideerimismenetluse algatamine pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tal esitada selle otsuse peale tühistamishagi ja ajutiste meetmete kohaldamise taotlust.

212    Teiselt poolt otsustas Üldkohtu president 20. novembri 2019. aasta kohtumäärusega Anglo Austrian AAB Bank ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ vs. EKP (T‑797/19 R, ei avaldata, EU:T:2019:801) hagejate taotlusel vaidlustatud otsuse täitmise peatada kuus päeva pärast selle vastuvõtmist, kuivõrd seda aega oli vaja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse lahendamiseks.

213    Teiseks tuleb eespool punktis 207 viidatud kohtupraktikat arvestades igal juhul tagasi lükata ka argument, et Euroopa tasandil on ajutine kohtulik kaitse piiratud, kuna selle abil püütakse vaidlustada ajutiste meetmete kohaldamise tingimuste kooskõla õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

214    Mis puudutab täpsemalt argumenti, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus on pöördumatu või põhjustab kahju, mida ei ole võimalik hüvitada, siis tuleb tõdeda, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tagajärgede peatamisest keeldumine ei sea kahtluse alla asjasse puutuvate asutuste õigust kohtulikule kaitsele.

215    Nimelt võib tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste viivitamatu kohaldamise vajaduse korral peatada ajutiste meetmete kohaldamise menetluses ning see ei takista asjaomastel asutustel esitada nende otsuste peale tühistamishagi.

216    AAB Bank oleks seega võinud vaidlustatud otsuse täitmise peatamise saavutada, kui ta oleks täitnud sellise peatamise tingimused, eelkõige kiireloomulisusega seotud tingimuse.

217    Lisaks, juhul kui tühistamishagi läbivaatamisel tuvastatakse, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus on õigusvastane, võib asjaomane asutus nõuda, et hüvitataks kahju, mis talle tuvastatud õigusvastasuse tõttu tekkis.

218    Liiatigi ei takista asjaolu, et krediidiasutuse suhtes on pärast tema tegevusloa kehtetuks tunnistamist algatatud likvideerimismenetlus ja et tema juhatuse liikmed asendati likvideerijatega, kes on krediidiasutuse ainuesindajad, sellel asutusel esitamast hagi otsuse peale, millega tema tegevusluba kehtetuks tunnistati.

219    Järelikult ei ole tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste viivitamatu kohaldamine vastuolus asjaomase asutuse õigusega kohtulikule kaitsele.

220    Kolmandaks väidab AAB Bank, et vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamisest keeldumine oli vastuolus määruse nr 468/2014 artikliga 34 ja et see ei olnud põhjendatud kiire toimimise vajadusega, kuna vaidlustatud otsus põhines mitu aastat tagasi toime pandud rikkumistel, millest ühtki enam aset ei leidnud. Ta rõhutab ka, et EKP või FMA ei ole juhtumi kiireloomulisuse kohta argumente esitanud.

221    Sellega seoses tuleb meenutada, et EKP keeldus vaidlustatud otsuse tagajärgede peatamisest 30 päevaks põhjusel, et AAB Banki märkused ei olnud sellised, mis oleksid seadnud kahtluse alla selle otsuse õiguspärasuse, et see ei saanud põhjustada hüvitamatut kahju ning et avalik huvi kaitsta AAB Banki hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid, nagu ka finantssüsteemi stabiilsus õigustas otsuse viivitamatut kohaldamist.

222    Lisaks ei nähtu määruse nr 468/2014 artiklist 34, mille alusel võib EKP otsustada usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alase otsuse kohaldamise peatada, et ta peab tõendama, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peatamisest keeldumine on põhjendatud kiire tegutsemise vajadusega.

223    Lisaks on määruse nr 468/2014 artikli 34 kohaselt EKP‑l kaalutlusõigus otsustada, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohaldamine peatada või mitte.

224    Arvestades aga suure hulga ettekirjutuste ja sanktsioonide vastuvõtmist alates 2010. aastast, ei tõenda väide, et AAB Bankile ette heidetud rikkumised olid kaua aega tagasi toime pandud ega ole jätkunud, et EKP argument, mille kohaselt avalik huvi kaitsta AAB Banki hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid ning finantssüsteemi stabiilsust õigustas vaidlustatud otsuse viivitamatut kohaldamist, sisaldab ilmset hindamisviga.

225    Seega ei ületanud EKP oma kaalutlusõiguse piire ega rikkunud määruse nr 468/2014 artiklit 34, kui ta keeldus vaidlustatud otsuse peatamisest 30 päevaks.

226    Eeltoodust järeldub, et kolmas väide ei ole põhjendatud.

4.      Neljas väide, mille kohaselt on rikutud AAB Banki kaitseõigusi

227    Selle väite raames, mis jaguneb neljaks osaks, väidab AAB Bank, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikuti põhiõiguste harta artiklit 41 ja määruse nr 468/2014 artikleid 31 ja 32, kuna esiteks rikkus EKP tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tema õigust olla ära kuulatud, teiseks ei võimaldanud EKP tal tutvuda terve toimikuga, kolmandaks ei määranud ta kindlaks asjakohaseid asjaolusid ja neljandaks rikkus tema „õigust suulisele arutamisele“.

228    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

a)      Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele

229    Neljanda väite esimeses osas väidab AAB Bank, et enne otsuse eelnõu EKP-le edastamist ei kuulanud FMA teda ära, kuigi vastavalt BWG § 70 lõikele 4 ja õigusele olla ära kuulatud pidi ta seda tegema, ning et EKP ei teavitanud teda selle tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu edastamisest.

230    Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 468/2014 artikli 81 lõikele 2 kohaldatakse õigust olla ära kuulatud selle määruse artiklis 31 sätestatud korras.

231    Nimetatud artikkel näeb ette, et „[e]nne kui EKP võib vastu võtta osapoolele adresseeritud EKP järelevalveotsuse, mis kahjustab asjaomase osapoole õigusi, tuleb osapoolele anda võimalus esitada EKP-le kirjalikult oma märkused EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta […] Teates, millega EKP võimaldab osapoolel esitada märkuseid, märgitakse ära EKP kavandatava järelevalveotsuse oluline sisu ning olulised faktilised asjaolud, vastuväited ja õiguslikud alused, millele EKP kavatseb oma otsuses tugineda“.

232    Käesoleval juhul ei eita aga AAB Bank seda, et ta enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kuulati ära EKP otsuse projekti osas, mille EKP talle 14. juunil 2019 edastas ja mis sisaldas peamisi fakte, põhjendusi ja õiguslikku alust, millele ta kavatses vaidlustatud otsuses tugineda. Pärast seda teavitamist esitas AAB Bank 23. juuli 2019. aasta kirjaga EKP otsuse projekti kohta oma kirjalikud märkused määruse nr 468/2014 artikli 31 lõikes 1 ette nähtud korras.

233    Lisaks, vastupidi AAB Banki väidetule ei kohustanud see säte, mis reguleerib selles valdkonnas kohaldatavat menetlust, EKPd edastama AAB Bankile FMA otsuse eelnõud.

234    Eeltoodut arvestades on õiguslikult täiesti alusetu AAB Banki argument, et EKP oleks pidanud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 alusel tuvastama tema menetlusõiguste rikkumise, sest FMA rikkus BWG § 70 lõiget 4.

235    Seega tuleb tõdeda, et AAB Bankil oli kooskõlas määruse nr 468/2014 artikliga 31 võimalik esitada märkusi EKP otsuse projekti kohta, mille alusel tehti vaidlustatud otsus.

236    Neil asjaoludel ei ole tulemuslik viide asjaolule, et hagejat ei kuulatud FMA otsuse eelnõu osas ära või et EKP ei edastanud talle FMA tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõud ajal, mil ta selle ise sai.

237    Järelikult tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud õigust toimikuga tutvuda

238    AAB Bank väidab, et õigus toimikuga tutvuda tekib alates hetkest, mil FMA algatab usaldatavusnõuete täitmise järelevalve menetluse, ning selle eesmärk on võimaldada isikul, kelle kohta otsuse projekt koostatakse, teostada oma õigust olla ära kuulatud.

239    Ta väidab ka, et tema õigust toimikuga tutvuda ei järgitud, kuna EKP võimaldas toimikuga tutvuda üksnes piiratud ulatuses. Kuna talle ei edastatud sisemist ning EKP ja FMA vahelist kirjavahetust, mida peeti konfidentsiaalseks, takistati AAB Bankil kontrollida avaldatud dokumentide sisulist asjakohasust, arvestades toimikuga tutvumist Üldkohtu menetluses ning et kindlaks teha, mida EKP ja FMA ette heidavad.

240    Selle kohta on oluline meenutada, et õigus tutvuda toimikuga tähendab, et asjasse puutuv institutsioon annab ettevõtjale võimaluse tutvuda kõigi niisuguste uurimistoimiku dokumentidega, mis võivad olla tema kaitse jaoks olulised. Nendeks on nii süüstavad kui ka õigustavad dokumendid, välja arvatud need, mis sisaldavad teiste ettevõtjate ärisaladusi, mis on sisedokumendid ja mis sisaldavad konfidentsiaalset teavet (vt selle kohta ja analoogia alusel 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

241    Lisaks ei hõlma määruse nr 468/2014 artikli 32 lõigete 1 ja 5 kohaselt toimikuga tutvumise õigus konfidentsiaalset teavet, mida võivad sisaldada EKP ja riiklike pädevate asutuste sisedokumendid ning kirjavahetus EKP ja liikmesriigi pädeva asutuse vahel või nende pädevate asutuste vahel.

242    Ent esiteks sai AAB Bank tutvuda toimikuga enne, kui ta esitas oma märkused EKP otsuse projekti kohta, mille alusel võeti vastu vaidlustatud otsus.

243    Kuna talle märkuste esitamiseks antud viienädalane tähtaeg oli tema kaitse tagamiseks piisav, tuleb asuda seisukohale, et tal oli võimalik esitada märkusi toimikut kasutades.

244    Teiseks tuleb tõdeda, et AAB Banki argument, mille kohaselt see, et tal puudus juurdepääs EKP asutusesisesele sidevahetusele ning kirjavahetusele FMA ja EKP vahel seoses süüstavate asjaolude kindlaksmääramisega või FMA tuvastatuga, takistas tal kontrollida toimikus olevate avalikustatud dokumentide sisulist asjakohasust ning kindlaks teha, mida EKP ja FMA talle ette heidavad, ei tõenda, et AAB Bank ei saanud end tõhusalt kaitsta.

245    Nimelt, kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhineb FMA otsustel ja Austria kohtute otsustel, milles tuvastatakse rikkumiste olemasolu või rikkumiste toimepanemine, ning kuna AAB Bank oli nende haldusotsuste adressaat või asjaomaste kohtumenetluste pool, ei saa ta väita, et tal ei võimaldatud kontrollida dokumentide sisulist asjakohasust või teha kindlaks, mida talle ette heidavad EKP ja FMA, kes tuginesid nendele haldus- või kohtuotsustele.

246    Lisaks, kuna etteheited või dokumendid, mille asjakohasust AAB Bank soovis kontrollida, puudutavad EKP poolt lisainfona kirjeldatud faktilisi asjaolusid, mille eesmärk oli näidata etteheidetavate rikkumiste konteksti, tuleb ka tõdeda, et igal juhul ei oleks nende edastamine võimaldanud AAB Bankil tõendada, et vaidlustatud otsuses mainitud lõplikes riigisisestes otsustes, millest ta tingimata juba teadlik oli, ei olnud rikkumiste toimepanemist tuvastatud.

247    Seega ei olnud nende kirjavahetuse edastamine AAB Banki kaitseks vajalik.

248    Neil asjaoludel ja erinevalt AAB Banki väidetust ei too asjaolu, et EKP ei selgitanud põhjusi, miks sisedokumendid ning FMA ja EKP vaheline kirjavahetus olid konfidentsiaalsed, kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust.

249    Samal põhjusel ei saa rahuldada AAB Banki taotlust kohustada EKPd esitama dokumente, mida senini oli konfidentsiaalseteks peetud.

250    Neljanda väite teine osa tuleb seega tagasi lükata.

c)      Neljanda väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud kohustust määrata kindlaks asjakohased asjaolud

251    Neljanda väite kolmandas osas leiab AAB Bank, et EKP rikkus hea halduse põhimõtet, kuna ta ei teinud kindlaks, analüüsinud ega hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki tegevusloa kehtetuks tunnistamisega seotud olulisi asjaolusid. Ta täpsustab sellega seoses, et EKP ei oleks tohtinud tugineda FMA tuvastatud asjaoludele, vaid oleks pidanud läbi viima omaenda uurimise esiteks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid meetmeid käsitlevate sätete rikkumise küsimuses ja teiseks sobiva organisatsioonilise struktuuri eksisteerimise küsimuses.

252    Esimesena nähtub direktiivi 2013/36 artikli 18 punktist f koostoimes artikli 67 lõike 1 punktiga o, et pädevad asutused võivad antud tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui krediidiasutus on tunnistatud vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide raske rikkumise eest.

253    Lisaks tuleneb BWG § 70 lõikest 4, et kui krediidiasutus rikub muu hulgas BWG sätteid või selle rakendusakte, tunnistab FMA krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks, kui muud BWG-s sätestatud meetmed krediidiasutuse toimimist tagada ei suuda.

254    FM-GwG § 31 lõike 3 teise lõigu kohaselt võib FMA FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kohustuste rikkumise korral tegevusloa kehtetuks tunnistada.

255    Määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõike 5 teises lõigus on ette nähtud, et kui lõike 1 kohaselt tegevusloa andmiseks ettepaneku teinud riiklik pädev asutus leiab, et asjakohase riigisisese õiguse kohaselt tuleb tegevusluba kehtetuks tunnistada, teeb ta EKP-le vastava ettepaneku. Sellisel juhul teeb EKP otsuse ettepandud kehtetuks tunnistamise kohta, võttes täielikult arvesse riikliku pädeva asutuse esitatud kehtetuks tunnistamise põhjendust.

256    Lõpuks näeb määruse nr 468/2014 artikkel 83 ette, et EKP võtab otsuse tegemisel arvesse kõike järgmist: „a) oma hinnangut kehtetuks tunnistamist õigustavate asjaolude kohta; b) asjakohastel juhtudel riikliku pädeva asutuse kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõud; c) konsulteerimist riikliku pädeva asutusega ning, kui riiklik pädev asutus ei ole riiklik kriisilahendusasutus, riikliku kriisilahendusasutusega […]; d) krediidiasutuse esitatud märkusi kooskõlas artikli 81 lõikega 2 ja artikli 82 lõikega 3.“

257    Nendest sätetest ning määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõigetest 1 ja 3 ning artikli 14 lõikest 5 tuleneb, et EKP pidi krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise pädevuse raames käesoleval juhul hindama – võttes igati arvesse selle kehtetuks tunnistamist õigustavaid põhjuseid, mille talle esitas riiklik pädev asutus ja mis tulenesid tema enda hinnangust asjasse puutuvatele asjaoludele –, kas Austria õiguses ette nähtud tingimused, koostoimes direktiivi 2013/36 artikli 18 punktiga f ja artikli 67 lõike 1 punktiga o, olid täidetud, st tuvastama asjasse puutuvad asjaolud ja otsustama, kas neid tuleb pidada niisugusteks, mille alusel saab järeldada, et asjaomane krediidiasutus oli tunnistatud vastutavaks raske rikkumise eest FM‑GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses.

258    Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktis o kasutatud sõnastus „on tunnistatud vastutavaks“ tähendab, et FM-GwG § 31 lõike 3 teist lõiku, millega see säte üle võeti, tuleb tõlgendada nii, et selleks, et kontrollida, kas krediidiasutus on pannud toime FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 viidatud sätete raskeid rikkumisi, peab EKP tuginema pädevate riiklike asutuste otsustele, milles on rasked rikkumised tuvastatud, ja mitte nii, et EKP peab ise kinnitama, et krediidiasutus on pannud toime raske rikkumise.

259    Käesoleval juhul tuvastas EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks asjakohased faktilised asjaolud FMA haldusotsuste, Austria kohtute otsuste, siseauditi aruannete ja – nagu ta täpsustas vaidlustatud otsuses – asjaomastele dokumentidele antud enda hinnangu põhjal.

260    Ta kinnitas seega, et tema enda antud hinnangu põhjal oli ta nõus FMA järeldustega rikkumise toimepanemise kohta ning ta kvalifitseeris sisuliselt asjasse puutuvad asjaolud sellistena, mis tõendavad, et AAB Bank oli tunnistatud vastutavaks direktiivi 2005/60 (nüüd direktiiv 2015/849) alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide raske rikkumise eest kooskõlas direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktiga o ja FM‑GwG § 34 lõigetega 2 ja 3.

261    Seega, vastupidi AAB Banki väidetule ei piirdunud EKP viitega FMA poolt tema otsuse eelnõus tuvastatud rikkumistele, vaid ta nentis pärast seda, kui ta oli ise hinnanud faktilisi asjaolusid ja tema käsutuses olevaid tõendeid, et AAB Bank on tunnistatud FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 tähenduses raskete rikkumiste eest vastutavaks.

262    Lisaks, vastupidi AAB Banki väidetule ei takista EKP kohustus tugineda enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõud tehtud riigisisestele otsustele, selleks et teha kindlaks, kas krediidiasutus tunnistati raskete rikkumiste eest vastutavaks, nende rikkumiste kohtulikku kontrolli.

263    Nende otsuste peale võib nimelt esitada kaebuse riigisisesele kohtule, nagu seda ka tehti teatavate AAB Bankile adresseeritud otsuste puhul, mida EKP arvesse võttis.

264    Järelikult ei saa EKP-le ette heita, et ta ise ei tuvastanud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevate õigusnormide rikkumisi.

265    Teisena peab EKP oma krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise pädevuse raames hindama, kas BWG § 70 lõikes 4 ette nähtud tingimused on täidetud, st ta peab kindlaks tegema asjakohased faktid ja otsustama, kas need tuleb kvalifitseerida niisugustena, mis tõendavad, et krediidiasutus ei ole kehtestanud pädeva asutuse nõutud juhtimiskorda vastavalt BWG § 39 lõigetele 2, 2b ja 5, §‑le 42 ja § 44 lõikele 1.

266    Käesolevas asjas ei piirdunud EKP vaidlustatud otsuses FMA poolt otsuse eelnõus esitatud järelduste või FMA vastu võetud haldusmeetmete kordamisega, vaid ta tugines enda hinnangule selle kohta, kas direktiivi 2013/36 artiklit 74 üle võtvaid riigisiseseid sätteid, st BWG norme, on järgitud.

267    Seega, vastupidi AAB Banki väidetule ei tuginenud EKP mitte ainult FMA poolt otsuse eelnõus tuvastatud rikkumistele, vaid ta kontrollis ise FMA tuvastatud pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonna õigusnormide rikkumisi.

268    Samuti ei saa EKP-le ette heita, et ta võttis selleks arvesse FMA haldusotsuseid.

269    Nimelt näeb ette BWG § 70 lõige 4, millega võetakse üle direktiivi 2013/36 artiklid 18 ja 67, et kui krediidiasutus rikub muu hulgas BWG sätteid või selle rakendusakte, peab FMA sisuliselt kohustama teda taastama seaduspärane olukord, määrama sanktsioone või tema tegevusloa kehtetuks tunnistama.

270    Sellest tuleneb, et direktiivi 2013/36 artiklit 74 üle võtvaid riigisiseseid sätteid kehtestava BWG rikkumisi saab tuvastada FMA võetud haldusmeetmete või ‑karistustega.

271    Järelikult ei ole EKP tegutsenud BWG § 70 lõiget 4 rikkuval viisil, kui ta tugines pädevate riigisiseste asutuste otsustele ja omaenda hinnangule, et tuvastada direktiivi 2013/36 artikli 74 ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseste õigusnormide rikkumine, et tõendada, et AAB Bank ei olnud kehtestanud pädeva asutuse nõutud juhtimiskorda vastavalt BWG sätetele, millega võeti üle selle direktiivi artikkel 74.

272    Seega ei saa talle ette heita, et ta ei teinud kindlaks, analüüsinud ega hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki tegevusloa kehtetuks tunnistamise olulisi asjaolusid.

273    Järelikult ei ole neljanda väite kolmas osa põhjendatud.

d)      Neljanda väite neljas osa, mille kohaselt on rikutud „õigust suulisele arutamisele“

274    AAB Bank leiab, et EKP rikkus tema õigust heale haldusele sellega, et ta jättis rahuldamata tema taotluse korraldada koosolek, millel tal oleks olnud õigus esitada suuliselt oma märkused otsuse seisukohast asjasse puutuvate faktiliste asjaolude, põhjenduste ja õiguslike aluste kohta.

275    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 468/2014 artikli 31 lõige 1 näeb ette, et EKP võib omal äranägemisel võimaldada osapooltel esitada märkuseid EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta koosolekul.

276    Sellest tuleneb, et sellise koosoleku korraldamine, mille käigus võib suuliselt märkusi esitada, on EKP õigus, mitte kohustus.

277    Seega ei saa talle ette heita „õiguse suulisele arutamisele“ rikkumist, kuna asjaomastel krediidiasutustel sellist õigust ei ole.

278    Lisaks märgib AAB Bank, et FMA rikkus tema õigust ärisaladuste kaitsele, avalikustades Bundesverwaltungsgerichtis (kõrgeim halduskohus) enne menetluse lõpetamist tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlusega seotud konfidentsiaalsed dokumendid.

279    Sõltumata sellest, kas see etteheide on põhjendatud, piisab, kui märkida, et see ei saa muuta vaidlustatud otsust õigusvastaseks, kuna see ei puuduta asjaolusid, mis mõjutanuks seda otsust sisuliselt.

280    Neljanda väite neljas osa ei ole seega põhjendatud.

281    Eelnevat arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.

5.      Viies väide, et rikutud on aktsionäri omandiõigust, kuna hävines majanduslik väärtus, mis oli aktsionäri aktsiatel AAB Banki kapitalis

282    Esimesena väidab AAB Bank, et vaidlustatud otsus hävitas AAB Banki aktsionärile tema kapitalis kuuluvate aktsiate majandusliku väärtuse ja kahjustas selle aktsionäri omandiõiguse sisu.

283    Teisena leiab AAB Bank, et kuna vaidlustatud otsusel olid vastavalt BWG § 6 lõikele 4 samad tagajärjed kui tegevuse lõpetamise otsusel ja see oli otsene alus tema likvideerimisele, kujutab see endast aktsionäri omandiõiguse ja tema aktsionäri õiguste rikkumist.

284    Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et aktsionäri hagi vaidlustatud otsuse peale jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

285    Teiseks ei saa AAB Bank oma tühistamishagi toetuseks tugineda omandiõigusele, mis talle ei kuulu.

286    Kuna AAB Bank ei saa tugineda oma aktsionäri omandiõigusele, tuleb viies väide tagasi lükata.

6.      Menetlust korraldavate meetmete või menetlustoimingute tegemise taotlus

287    AAB Bank esitas 8. aprillil 2021 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga menetlust korraldavate meetmete võtmise taotluse, milles ta palus Üldkohtul lubada pooltel oma argumente täiendada, esitades sisuliselt veel seisukohti Austria haldus- ja kohtuotsuste kohta, mis on seotud olukorraga, mis valitses vaidlustatud otsuse tegemise ajal, ja mis võivad seada kahtluse alla selle otsuse põhjendatuse.

288    EKP esitas selle taotluse kohta oma märkused.

289    Kuna AAB Bank ei näidanud ära otsuseid, mis tema arvates on käesoleva hagi seisukohast asjakohased, ja kuna ta ei ole neid Üldkohtule esitanud, siis tuleb tõdeda, et ta ei ole tõendanud nende otsuste asjakohasust, millele ta käesoleva hagiga seoses viitab.

290    Neil asjaoludel tuleb AAB Banki menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlus jätta rahuldamata.

291    Kõigest eeltoodust nähtub, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

IV.    Kohtukulud

292    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt vastavalt EKP nõudele välja ka EKP kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Anglo Austrian AAB AG ja Belegging-Maatschappij „Far-East“ BV kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud.

Papasavvas

Costeira

Kancheva


Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. juunil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.