ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

13. detsember 2012

Kohtuasi T‑641/11 P

Harald Mische

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Ametisse nimetamine – Palgaastme ja ‑järgu määramine – Enne uute personalieeskirjade jõustumist avaldatud konkursiteade – Parlamenti töölevõtmine ja samal ajal komisjoni üle viimine – Otsuse tegemise vajaduse osaline äralangemine – Osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 29. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑70/05: Mische vs. komisjon selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Apellatsioonkaebuse kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud niivõrd, kui see puudutab nõuet tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑70/05: Mische vs. komisjon osas, milles sellega jäetakse rahuldamata nõue tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 11. novembri 2004. aasta otsus osas, milles sellega määratakse Harald Mische palgaastmele A*6. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Jätta Harald Mische kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud käesolevas kohtuastmes. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Ilmselgelt vastuvõetamatud või ilmselgelt põhjendamatud väited – Igal ajal põhistatud määrusega läbi vaatamata jätmine ilma suulise menetluseta

(Üldkohtu kodukord, artikkel 145)

2.      Apellatsioonkaebus – Põhjendatud huvi – Kontroll Üldkohtu algatusel – Pärast Avaliku Teenistuse Kohtu otsust tekkinud asjaolu, mille tõttu on kadunud apellanti kahjustav toime – Apellatsioonkaebus, mis ei saa kasu tuua – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Vajadus esitada konkreetne kriitika Avaliku Teenistuse Kohtu põhjenduste mõne punkti kohta

(ELTL artikkel 257; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11; Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

4.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastme määramine – Uue karjääristruktuuri kehtestamine määrusega nr 723/2004 – Palgaastmele määramise üleminekusätted – Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 kohaldamisala – Avaliku konkursi edukalt läbinud ajutised teenistujad – Välistamine

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikli 5 lõige 4; nõukogu määrus nr 723/2004)

5.      Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Institutsiooni poolt õigusliku kohustuse puudumisel teatud isikugrupi kasuks võetud meetmed – Teise institutsiooni võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele viitamise võimatus

6.      Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse sellist põhjendust puudutav väide, mis ei ole vajalik resolutsiooni põhjendamiseks – Tulemusetu väide

7.      Ametnike hagid – Kahju hüvitamise nõude esitamine personalieeskirjade kohase kohtueelse menetluseta – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

8.      Ametnike hagid – Täielik pädevus – Võimalus mõista omal algatusel kostjaks olevalt institutsioonilt välja hüvitis – Fakultatiivne iseloom

(Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 25)

Viide:

Üldkohus: 10. märts 2008, kohtuasi T‑233/07 P: Lebedef-Caponi vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑3 ja II‑B‑1‑19, punktid 21 ja 22).

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 26)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. oktoober 1995, kohtuasi C‑19/93 P: Rendo jt vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑3319, punkt 13); 27. oktoober 2011, kohtuasi C‑605/10 P(R): Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 15).

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 40)

Viide:

Euroopa Kohus: 19. juuli 2012, kohtuasi C‑264/11 P: Kaimer jt vs. komisjon (punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 on üleminekunorm, mis on erand üldpõhimõttest, ning see nõuab sätte sõnastuse kitsast tõlgendamist. Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 rangelt grammatilise tõlgenduse kohaselt tuleb just asuda seisukohale, et esiteks ei peeta seal silmas avaliku konkursi edukalt läbinud ajutisi teenistujaid, kuna sellise konkursi tulemuseks ei ole tavaliselt töölevõtmine ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimisega, ning et teiseks ei jäta selle sõnastus administratsioonile mingit kaalutusruumi selle tõlgendamiseks ja erinevalt kohaldamiseks. Kuigi on tõsi, et kõikidel ajutistel teenistujatel – sõltumata konkursi liigist, milles nad osalevad – on teatud töökogemus institutsioonides, välistas liidu seadusandja sellegipoolest tahtlikult personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 kohaldamisalast avaliku konkursi edukalt läbinud ajutised teenistujad. Kuigi see erandlik üleminekunorm puudutab ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimise konkursi või sisekonkursi edukalt läbinud ajutisi teenistujaid, on selle eesmärk julgustada neid teenistujaid sellisel konkursil osalema, et nende ametnikuna alaliselt ametisse nimetamise saaks ühendada ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimisega. Seevastu avalik konkurss on avatud kõikidele huvitatud isikutele isegi väljaspool institutsioone ja see ei ole seega mõeldud selleks, et ühendada töölevõtmine ja alaliselt ametisse nimetamine ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimisega. Neil tingimustel ei ole mingit põhjust arvata, et seadusandja oleks soovinud, et avaliku konkursi edukalt läbinud ajutised teenistujad oleksid hõlmatud personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõikes 4 kehtestatud korraga. Sellest tuleneb, et avaliku konkursi edukalt läbinud isik ei ole samas õiguslikus olukorras kui ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks korraldatud konkursi või sisekonkursi edukalt läbinud isik. Võttes arvesse nende konkursside liikide erinevusi ja liidu seadusandja poolt taotletud eesmärki, ei saa konkursi edukalt läbinud isik tuua välja ajutise teenistujana omandatud töökogemust ja staaži selleks, et näidata, et ta on sarnases olukorras teiste ajutiste teenistujatega, kuna seadusandja ei ole kehtestanud neid aspekte õiguslikult asjakohaste võrdlus- või vahetegemise kriteeriumitena ning ta ei ole jätnud administratsiooni mingit sellekohast kaalutlusruumi.

(vt punktid 45–47)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. detsember 1974, kohtuasi 176/73: Van Belle vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1361, punkt 8).

Viited: Üldkohus, 8. detsember 2005, kohtuasi T‑237/00: Reynolds vs. parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 101).

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 49)

Viide:

Üldkohus: 16. september 2009, kohtuasi T‑271/08 P: Boudova jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑71 ja II‑B‑1‑441, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 54)

Viide:

Euroopa Kohus: 29. aprill 2004, kohtuasi C‑496/99 P: komisjon vs. CAS Succhi di Frutta (EKL 2004, lk I‑3801, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 57 ja 58)

Viited:

Üldkohus: 6. november 1997, kohtuasi T‑15/96: Liao vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑329 ja II‑897, punktid 57 ja 58; 12. detsember 2002, kohtuasi T‑378/00: Morello vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑311 ja II‑1479, punkt 102); 11. mai 2005, kohtuasi T‑25/03: de Stefano vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑125 ja II‑573, punkt 78).

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 60)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. juuni 1980, kohtuasi 24/79: Oberthür vs. komisjon (EKL 1980, lk 1743, punkt 14).

Üldkohus: 8. juuli 1998, kohtuasi T‑130/96: Aquilino vs. nõukogu (EKL AT 1998, lk I‑A‑351 ja II‑1017, punkt 39); 31. märts 2004, kohtuasi T‑10/02: Girardot vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑109 ja II‑483, punkt 89); 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 101).