Language of document : ECLI:EU:T:2019:502

Liidetud kohtuasjad T244/16 ja T285/17

Viktor Fedorovych Yanukovych

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

 Üldkohtu (kuues koda) 11. juuli 2019. aasta otsus

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamine – Isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime jätmine loetellu – Nõukogu kohustus kontrollida, et kolmanda riigi asutuse otsuse tegemisel järgiti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

1.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest – Üldine viide muudele hagile lisatud dokumentidele – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Üldkohtu kodukord, artikli 76 lõike 1 punkt d)

(vt punktid 56 ja 57)

2.      Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Kontrolli ulatus

(ELTL artikli 275 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu otsused (ÜVJP) 2016/318 ja 2017/381; nõukogu määrused 2016/311 ja 2017/374)

(vt punktid 73 ja 74)

3.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamise otsus – Vastu võtmine või kehtima jätmine kohtumenetluse põhjal, mille viisid läbi kolmanda riigi asutused riigi vahendite õigusvastase kasutamise valdkonnas – Lubatavus – Tingimus – Kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides tehtud riigisisene otsus – Nõukogu kontrollikohustus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Kolmas riik, kes on ühinenud Euroopa inimõiguste konventsiooniga – Mõju puudumine

(Nõukogu otsused (ÜVJP) 2016/318 ja 2017/381; nõukogu määrused 2016/311 ja 2017/374)

(vt punktid 75–80, 85–87 ja 91–95)


Kokkuvõte

11. juuli 2019. aasta kohtuotsustes Yanukovych vs. nõukogu (T‑244/16 ja T‑285/17) ja Klymenko vs. nõukogu (T‑274/18) tühistas Üldkohus mitu nõukogu akti,(1) mis käsitlesid piiravaid meetmeid, mis võeti vastu seoses Ukraina olukorraga ja millega pikendati nende meetmete esemeks olevate isikute, üksuste ja asutuste loetelu kehtivust,(2) osas, milles hagejate – Ukraina endine president ning endine tulude ja maksude minister – nimed jäeti sellesse loetellu. Loetellu kandmine oli otsustatud seetõttu, et hagejate suhtes toimus Ukrainas eeluurimine kuritegude tõttu, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja, ning seda pikendati, kuna selle riigi ametiasutused olid hagejate suhtes algatanud kriminaalmenetlused seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.

Üldkohus kohaldas 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsusest Azarov vs. nõukogu(3) tulenevaid põhimõtteid ning tuletas esmalt neis kahes kohtuasjas meelde, et liidu kohtud peavad kontrollima kõigi liidu õigusaktide seaduslikkust põhiõiguste seisukohast. Isegi kui nõukogu võib piiravate meetmete vastuvõtmisel või kehtima jätmisel tugineda kolmanda riigi otsusele, peab ta ise kontrollima, et selline otsus tehti nimetatud riigis eelkõige kaitseõigust ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides. Sellega seoses täpsustati, et ehkki asjaolu, et kõnealune kolmas riik on liitunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“), tähendab, et Euroopa Inimõiguste Kohus kontrollib EIÕKga tagatud põhiõigusi, ei saa see asjaolu siiski muuta üleliigseks eespool viidatud kontrollinõuet. Lisaks peab nõukogu oma põhjendamiskohustuse täitmiseks näitama piiravaid meetmeid kehtestavates otsustes, et ta kontrollis, et kolmanda riigi otsus, millele tuginedes need meetmed on võetud, on tehtud neid õigusi järgides. Ühtlasi peab nõukogu selle kontrolli läbi viima sõltumatult kõigist tõenditest, mida hagejad on esitanud.

Üldkohus märgib seejärel, et isegi kui nõukogu väidab, et Ukrainas teostati kriminaaluurimise ajal kohtulikku kontrolli ning mitu selles kontekstis tehtud kohtulikku otsust näitavad, et ta sai kontrollida kõnealuste õiguste järgimist, ei saa need otsused iseenesest tõendada, et Ukraina ametiasutuste otsuse viia läbi kriminaalmenetlusi – millele tuginedes jäeti kehtima piiravad meetmed – vastuvõtmisel järgiti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Nimelt on kõik nõukogu mainitud kohtulikud otsustused tehtud kriminaalmenetlustes, mis põhjendasid hagejate nimede kandmist ja jätmist loetellu, ning on neid menetlusi arvestades kõrvalised, kuna need otsustused on laadilt kas ettevaatuslikud või menetluslikud.

Kohtuotsuses Klymenko vs. nõukogu (T‑274/18) rõhutab Üldkohus eeskätt, et nõukogu ei selgitanud, kuidas nende otsuste olemasolu võimaldab järeldada, et kõnealuste õiguste kaitse oli tagatud, ehkki 2014. aastal kõnealuste piiravate meetmete aluseks olnud Ukraina kriminaalmenetlus oli endiselt eeluurimise faasis. Sellega seoses viitab Üldkohus EIÕK-le(4) ja põhiõiguste hartale(5), millest nähtub, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele hõlmab muu hulgas õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Üldkohus rõhutab, et Euroopa Inimõiguste Kohus on juba märkinud, et selle põhimõtte rikkumine on tuvastatav eelkõige siis, kui kriminaalmenetluse uurimisfaasis esineb rida tegevusetuse perioode, mis on süüks pandavad selle uurimise eest vastutavatele pädevatele ametiasutustele. Üldkohus märgib samuti, et kui isiku suhtes on mitu aastat võetud piiravaid meetmeid sama kriminaalmenetluse tõttu, mida kolmandas riigis läbi viiakse, peab nõukogu süvendatult uurima küsimust selle isiku põhiõiguste võimaliku rikkumise kohta ametiasutuste poolt. Seetõttu oleks nõukogu vähemalt pidanud näitama, mis põhjustel võis ta järeldada, et neid õigusi oli järgitud seoses küsimusega, kas hageja kohtuasi lahendati mõistliku aja jooksul.

Enne sisulise otsuse tegemist lükkas Üldkohus samas kohtuasjas ühtlasi tagasi asja läbivaatamist takistava asjaolu, milleks nõukogu hinnangul oli see, et hageja oli kohtuotsusele Azarov tuginedes esitanud uue väite. Sellega seoses märgib Üldkohus esiteks, et kohtuotsuses Azarov tühistas Euroopa Kohus 7. juuli 2017. aasta kohtuotsuse Azarov vs. nõukogu(6) ja leidis, et menetlusstaadium lubas kohtuasjas otsuse teha, ning tühistas vaidlusalused aktid, tuvastades põhjendamiskohustuse rikkumise, mis on avalikul huvil põhinev väide, mille võib igal hetkel tõstatada. Teiseks täheldab Üldkohus, et igal juhul on hageja argumendid, mis on tuletatud kohtuotsusest Azarov, tihedalt seotud hagiavalduse teatud punktidega, ning on selle tõttu vastuvõetavad. Kolmandaks märgib Üldkohus, et kuna Euroopa Kohus oli muutnud Üldkohtu praktikat, mis oli olemas hetkel, kui hageja oma hagi esitas, siis on kohtuotsus Azarov selline õiguslik asjaolu, mis võib põhjendada uue väite või etteheite esitamist.


1      Siinses asjas paluti kohtuasjades T‑244/16 ja T‑285/17 tühistada nõukogu 4. märtsi 2016.aasta otsus (ÜVJP) 2016/318 (ELT 2016, L 60, lk 76) ja nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/311 (ELT 2016, L 60, lk 1), nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381 (ELT 2017, L 58, lk 34) ja nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/374 (ELT 2017, L 58, lk 1), ning kohtuasjas T‑274/18 tühistada nõukogu 5. märtsi 2018. aasta otsus (ÜVJP) 2018/333 (ELT 2018, L 63, lk 48) ja nõukogu 5. märtsi 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/326 (ELT 2018, L 63, lk 5).


2      Nimelt isikud, üksused ja asutused, kellele kohaldatakse nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26), artiklit 1, muudetud nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/143 (ELT 2015, L 24, lk 16), ning nõukogu 5. märtsi 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 208/2014 (ELT 2014, L 66, lk 1), artiklit 2, muudetud nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta määrusega (EL) 2015/138 (ELT 2015, L 24, lk 1).


3      Euroopa Kohtu 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031).


4      Artikli 6 lõige 1.


5      Artikkel 47.


6      Üldkohtu 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (T‑215/15, EU:T:2017:479).