Kohtuasi T‑395/22
Hypo Vorarlberg Bank AG
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 29. mai 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Ühtse kriisilahendusfondi aasta sihttaseme kindlaksmääramine – Määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõiguga ette nähtud ülemmäär – ELTL artikli 291 lõige 2 – Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7 – Rakendusmäärus (EL) 2015/81 – Nõukogule antud rakendusvolitused – Nõuetekohaselt põhjendatud erijuhud – Rakendusvolituste ulatus – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
1. Institutsioonide aktid – Määrused – Alusmäärused ja rakendusmäärused – Nõukogule alusmääruses ette nähtud rakendusvolituse andmine – Põhjenduse puudumine selles määruses – Õigusvastasus
(ELTL artikli 291 lõige 2 ja artikkel 296; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõige 7; nõukogu määrus 2015/81)
(vt punktid 27, 28, 32, 34, 37, 39–42)
2. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsele kriisilahendusfondile makstavad ex ante osamaksed – Nõukogule antud rakendusvolitused – Osamaksete arvutamise meetod, mis on ette nähtud nõukogu rakendusmääruses – Alusmääruses ette nähtud arvutusmeetodi muutmine rakendusmäärusega – Volituse ületamine – Õigusvastasus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 teine lõik; komisjoni määrus 2015/81, artikli 8 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikkel 103)
(vt punktid 61, 65, 66, 69–72, 76, 77, 79, 82, 84)
3. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsele kriisilahendusfondile makstavad ex ante osamaksed – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate individuaalsete osamaksete kogusumma aasta ülempiir 12,5% lõplikust sihttasemest – Kohaldamisala – Kohaldamine algsel perioodil
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõike 2 esimene ja neljas lõik)
(vt punktid 98, 106)
4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsele kriisilahendusfondile makstavad ex ante osamaksed – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate individuaalsete osamaksete kogusumma aasta ülempiir 12,5% lõplikust sihttasemest – Ulatus – Selle ülempiiri mitteületamine kriisilahendusnõukogu poolt – Hindamiskriteeriumid – Dünaamiline lähenemine lõplikule sihttasemele
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 69 lõige 1 ja artikli 70 lõike 2 esimene ja neljas lõik)
(vt punktid 109, 113–116)
Kokkuvõte
Üldkohus rahuldas talle esitatud tühistamishagi Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) otsuse peale, millega määrati kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) 2022. aasta eest tehtavad ex ante osamaksed(1), nõustudes määruse nr 806/2014(2) artikli 70 lõike 7 õigusvastasuse vastuväitega, kuna selles määruses ei ole esitatud põhjusi, miks viidatud sättes ette nähtud osamaksete arvutamise metoodikaga seotud rakendusvolituse andmine Euroopa Liidu Nõukogule kujutab endast nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtu ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses. Lisaks selgitas ta selle volituse ulatust, nõustudes rakendusmääruse 2015/81(3) artikli 8 lõike 1 punkti g suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväitega.
Hageja Hypo Vorarlberg Bank AG on Austrias asuv krediidiasutus. Kriisilahendusnõukogu võttis 11. aprillil 2022 vastu vaidlustatud otsuse, milles ta määras kindlaks(4) krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute, sealhulgas hageja poolt tehtavad 2022. aasta ex ante osamaksed. Hageja nõudis, et vaidlustatud otsus tühistataks teda puudutavas osas.
Üldkohtu hinnang
Esimesena märkis Üldkohus kõigepealt, et määruses nr 806/2014(5) ei ole ühtegi põhjendust selle kohta, miks liidu seadusandja otsustas anda nõukogule rakendusvolituse ex ante osamaksete arvutamise metoodika kohaldamiseks (edaspidi „asjasse puutuv rakendusvolitus“). Nimelt mainib see määrus üksnes vastuvõetavate rakendusaktide eesmärki ja sisu ning otsust anda nõukogule volitus need aktid vastu võtta, andmata mingitki teavet põhjuste kohta, miks anti asjasse puutuv rakendusvolitus komisjoni asemel nõukogule.
Seejärel rõhutas Üldkohus, et määrus nr 806/2014 ei sisalda muid põhjendusi, millest nähtuksid konkreetsed põhjused, miks need volitused talle anti. Lisaks tõdes ta ühelt poolt, et kuigi teatud asjaoludel on seda võimalik põhjendada volituste andmise kontekstiga, ei ole pooled tuginenud ühelegi määruse nr 806/2014 vastuvõtmise kontekstist tulenevale konkreetsele asjaolule, millest nähtuksid asjakohased põhjendused. Teiselt poolt ei ole määruses nr 806/2014 ega mõnes muus liidu seadusandlikus aktis välja toodud ühtegi põhjendust, millest nähtuks, et asjasse puutuva rakendusvolituse andmist nõukogule põhjendas eriline roll, mida see institutsioon täidab ex ante osamaksete arvutamise valdkonnas. Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi argumendi, et niisugune volituse andmine oli põhjendatud „poliitiliste kaalutlustega“. Selline põhjendus ei tulene määrusest nr 806/2014 ega vasta oma üldsõnalisuse tõttu kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, kuna see ei ole üksikasjalik ega seotud määruse nr 806/2014 laadi ega sisuga. Seetõttu järeldas Üldkohus, et määrus nr 806/2014 ei sisalda ühtegi põhjendust, mis käsitleks asjasse puutuva volituse andmist komisjoni asemel nõukogule, ning nõustus õigusvastasuse vastuväitega, tunnistades määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 7 käesolevas asjas ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks. Järelikult ei ole selles asjas kohaldatav ka rakendusmäärus 2015/81, mille nõukogu võttis vastu selle sätte alusel ja mille rakendusmeede vaidlustatud otsus on.
Teisena, mis puudutab rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväidet, siis tõdes Üldkohus esiteks, et määruse nr 806/2014(6) sõnastusest tuleneb ühelt poolt, et selle sättega kehtestatud asjaomaste finantsinstitutsioonide aasta baasosamakse arvutamise meetod põhineb iga finantsinstitutsiooni netokohustuste ja „kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil“ tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste suhtarvul. Seega võetakse kõigi nende finantsinstitutsioonide andmeid arvesse iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutamisel vähemalt seoses selle osamakse esimese komponendiga, st aasta baasosamaksega. Teiselt poolt kohaldatakse määrusega nr 806/2014 kehtestatud arvutusmeetodit – eelkõige reeglit, mis määrab kindlaks andmed, mille suhtes seda meetodi kasutatakse – täies ulatuses algse perioodi iga aasta suhtes, sealhulgas 2022. aasta osamakseperioodi suhtes.
Ent rakendusmääruses 2015/81(7) kehtestatud „kohandatud metoodika“ eesmärk on just nimelt ette näha, et osa ex ante osamaksetest arvutatakse peaaegu kogu algse perioodi jooksul muude andmete alusel kui need, mis on ette nähtud määruses nr 806/2014. Seega võetakse vastavalt rakendusmäärusele 2015/81 koostoimes direktiiviga 2014/59(8) sellel perioodil tehtavate ex ante osamaksete ühe osa arvutamisel arvesse üksnes andmeid, mille on esitanud asjaomase osaleva liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonid, ja välja jäetakse teiste osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide esitatud andmed, samas kui määruses nr 806/2014 kehtestatud arvutusmeetodi kohaselt võetakse aasta baasosamakse arvutamisel arvesse just teiste osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioone puudutavaid andmeid. Sellest järeldub, et rakendusmäärus 2015/81 muudab määruses nr 806/2014 ette nähtud ex ante osamaksete arvutamise meetodi alust ennast, muutes selle meetodi kasutamisel arvesse võetavaid andmeid. Selle tagajärjel erinevad „kohandatud metoodika“ alusel arvutatud finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete summad tingimata summadest, mis saadaks määruses nr 806/2014 ette nähtud meetodi kasutamisel. Selle muudatuse ulatust suurendab asjaolu, et see puudutab algse perioodi kaheksast aastast seitset, mistõttu see meetod kaotab oma täieliku mõju peaaegu kogu selleks perioodiks.
Teiseks toonitas Üldkohus, et kui asjaomane institutsioon võtab ELTL artikli 291 lõike 2 alusel vastu rakendusmeetmed, tuleb tal piirduda alusakti täpsustamisega, muutmata selle normatiivset sisu. Seega, isegi kui eeldada, et nõukogu soovis „kohandatud metoodika“ kehtestamisega vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel(9), oli ta kohustatud järgima talle antud rakendusvolituste ulatust, piirdudes määruses nr 806/2014 ette nähtud ex ante osamaksete arvutamise meetodi täpsustamisega.
Kolmandaks tuletas Üldkohus meelde, et kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamist reguleerib määruse nr 806/2014 artikkel 70, mitte direktiivi 2014/59 artikkel 103, mis käsitleb riiklikesse kriisilahendusrahastutesse tehtavaid ex ante osamakseid. On tõsi, et vastavalt sellele määrusele peavad selle sätte alusel riskipõhised ex ante osamaksed põhinema direktiivis 2014/59 sätestatud kriteeriumidel. Samuti võtab nõukogu selle määruse kohaselt vastu rakendusaktid komisjoni poolt direktiivi 2014/59 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide raamistikus, et täpsustada finantsinstitutsioonide osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistet. Kuid määrus nr 806/2014 viitab üksnes ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistele, mis on ette nähtud direktiivis 2014/59. Eeltoodust tuleneb, et isegi kui nõukogu pidi arvesse võtma osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistet ja ka selle sätte alusel komisjoni poolt selle mõiste selgitamiseks vastu võetud delegeeritud akte, ei tulene määrusest nr 806/2014, direktiivist 2014/59 ega nimetatud delegeeritud õigusaktidest, et tal oli õigus kehtestada arvutusmeetod, mida on kohandatud nii, et osa aasta baasosamaksest arvutatakse riiklikust tasandist lähtudes(10), see tähendab direktiivis 2014/59 määratletud andmete alusel.
Neljandaks tuvastas Üldkohus, et ükski määruse nr 806/2014 ega direktiivi 2014/59 säte ei näe ette ega volita nõukogu kehtestama ex ante osamaksete arvutamise meetodit, mis põhineks riiklikust tasandist lähtuva arvutusmeetodi järkjärgulisel kaotamisel ja selle järkjärgulisel asendamisel liidu tasandist lähtuva meetodiga(11). Kuigi nõukogu võis taotleda õiguspärast eesmärki vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel ja kuigi ei ole välistatud, et kohandatud meetod on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, oli siiski liidu seadusandja ülesanne näha ette riiklikust tasandist lähtuva meetodi järkjärguline asendamine liidu tasandist lähtuva meetodiga ning vajaduse korral volitada nõukogu täpsustama selle rakendamise korda asjakohases rakendusaktis. Nõukogu ei saanud seega oma rakendusvolituste piire ületamata sellist üleminekut ette näha.
Seetõttu märkis Üldkohus, et rakendusmäärus 2015/81 muudab määruse nr 806/2014 normatiivset sisu ex ante osamaksete arvutamise meetodi seisukohast, ning leidis, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 vastuvõtmisel ületas nõukogu talle antud rakendusvolitusi, mis tulenevad määrusest nr 806/2014 koostoimes ELTL artikli 291 lõikega 2.
Võttes arvesse vaidlustatud otsuse õigusvastasuse aluseid, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse hagejat puudutavas osas. Kuid käesoleva asja konteksti arvestades otsustas ta jätta selle otsuse tagajärjed kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei ületa kahtteist kuud alates selles kohtuasjas kohtuotsuse kuulutamisest, võetakse selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed.