ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
11. detsember 2012(*)
Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑15/11,
Sina Bank, asukoht Teheran (Iraan), esindajad: advokaadid B. Mettetal ja C. Wucher‑North,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja G. Marhic,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja M. Konstantinidis,
menetlusse astuja,
mille ese on ühelt poolt nõue tühistada esiteks nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), VIII lisa hagejat puudutavas osas, ja teiseks hagejat käsitlevat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri, ning teiselt poolt nõue tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks esiteks nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisa, nagu see on toodud nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuses 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), teiseks määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2, ja kolmandaks otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. juuni 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed
1 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
Hagejat puudutavad piiravad meetmed
2 Hageja Sina Bank on Iraani pank, kes on registrisse kantud aktsiaseltsina.
3 Hageja kanti 26. juulil 2010 nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas olevasse nende üksuste loetellu, kes toetavad tuumarelvade levikut ja keda on silmas peetud sama otsuse artikli 20 lõike 1 punktis b.
4 Selle tulemusel lisati hageja ka nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), V lisas olevasse loetellu nendest sama määruse artikli 7 lõikes 2 osutatud juriidilistest isikutest, üksustest ja asutustest, kes toetavad tuumarelvade levikut. See kanne hakkas kehtima nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmääruse (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval ehk 27. juulil 2010. Selle tagajärjel külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid vastavalt määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikele 2.
5 Hageja kanti otsuse 2010/413 II lisasse ja määruse nr 423/2007 V lisasse järgmistel põhjustel:
„See pank on tihedalt seotud nn Daftari ([islamirevolutsiooni] kõrgeima juhi (guide suprême) kantselei, mis koosneb umbes 500 töötajast) huvidega ning aitab seega rahastada riigi strateegilisi huve.”
6 Euroopa Liidu Nõukogu teavitas 29. juuli 2010. aasta kirjaga hagejat esiteks asjaolust, et ta oli ta kandnud otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 423/2007 V lisas olevasse loetellu, ning teiseks asjaolust, et selle kande tegemise põhjused ilmnevad nimetatud lisade asjakohastest osadest, kusjuures kõnealuste lisade koopiad olid kirjale lisatud. 29. juuli 2010. aasta kirjas anti hagejale teada ka võimalusest esitada nõukogule kuni 15. septembrini 2010 dokumentaalsetel tõenditel põhinev taotlus, et nõukogu vaataks uuesti läbi hageja kandmise nimetatud loeteludesse.
7 Hageja märkis nõukogule 8. septembril 2010 saadetud kirjas, et teave, mille põhjal viimane hageja kõnealustesse loeteludesse kandis, on kas ebatäielik või vananenud. Lõpuks palus hageja nõukogul tema loetellu kandmine lähtuvalt käsitletavas kirjas sisaldunud ajakohastatud teabest hageja töökorralduse kohta ning selle teabe kinnituseks esitatud dokumentidest uuesti läbi vaadata.
8 Olles hageja olukorra uuesti läbi vaadanud, jättis nõukogu samadel põhjustel, mida on käsitletud eespool punktis 5, hageja nende otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b nimetatud isikute loetellu, kes toetavad tuumarelvade levikut; nimetatud loetelu sisaldub otsuse 2010/413 II lisas, nii nagu see tuleneb nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusest 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81). Viimati nimetatud kanne hakkas kehtima 25. oktoobril 2010 ehk otsuse 2010/644 vastuvõtmise päeval.
9 Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1), jäeti hageja samadel põhjustel, mida on nimetatud eespool punktis 5, samuti määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 2 nimetatud juriidiliste isikute, asutuste ja üksuste loetellu, nagu see on toodud määruse nr 961/2010 VIII lisas. Viimati nimetatud kanne hakkas kehtima 27. oktoobril 2010 ehk määruse nr 961/2010 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval. Selle määruse mõjul jäid hageja rahalised vahendid ja majandusressursid jätkuvalt külmutatuks.
10 Nõukogu teatas hagejale 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga, mille hageja sai kätte 5. detsembril 2010, et tulenevalt tema otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas olevatesse loeteludesse kandmise läbivaatamisest ning lähtuvalt 8. septembri 2010. aasta kirjas sisalduvatest märkustest tuleb tema suhtes jätkuvalt kohaldada otsusega 2010/413 ja määrusega 961/2010 ette nähtud piiravaid meetmeid ning et seetõttu jäetakse ta jätkuvalt loeteludesse, mis sisalduvad otsuse 2010/413 II lisas, nagu see on toodud otsuses 2010/644, ja määruse nr 961/2010 VIII lisas (edaspidi „vaidlusalused loetelud”). Oma kirja lisas edastas nõukogu hagejale kõnealuste aktide koopiad.
11 28. oktoobri 2010. aasta kirjas andis nõukogu hagejale teada, et ta jäeti vaidlusalustesse loeteludesse järgmistel põhjustel:
„Nõukogu leiab, et toimikus ei ole uusi tõendeid, mis tingiksid tema seisukoha muutmise. Seetõttu leiab nõukogu, et otsuses […] 2010/413[…] esitatud põhjendused kehtivad jätkuvalt.”
12 Hageja teatas 6. detsembril 2010 nõukogule väljastusteatega tähitud kirja teel, et ta ei olnud saanud vastust oma 8. septembri 2010. aasta kirjale. Lisaks nõudis ta, et ta saaks kiireloomuliselt tutvuda teda puudutava toimikuga, ning seda, et talle edastataks kõik dokumendid, mis toetavad tema kandmist vaidlusalustesse loeteludesse või tema nendes loeteludes hoidmist. Ta kordas seda teavet ja taotlust 20. detsembril 2010 saadetud väljastusteatega tähitud kirjas.
13 22. detsembri 2010. aasta kirjas, vastuseks hageja 6. ja 20. detsembri 2010. aasta kirjadele esitas nõukogu talle koopia oma 28. oktoobri 2010. aasta kirjast, mis sisaldas vastust hageja 8. septembri 2010. aasta kirjale.
14 Hageja teatas 28. detsembril 2010 nõukogule väljastusteatega tähitud kirjas esiteks, et nõukogu 22. detsembri 2010. aasta kirjas sisalduvad ebatäpsused ei võimalda tal teada saada, mida talle ette heidetakse, teiseks eitas ta sõnaselgelt enese osalemist tuumarelvade leviku toetamises või selle rahastamises, ning kolmandaks, et nõukogu peab veel põhjendama hageja kandmist vaidlusalustesse loeteludesse või tema nendes hoidmist, täpsustades temale ette heidetavat. Lisaks tegi hageja ettepaneku korraldada Brüsselis (Belgia) kohtumine tema toimiku haldajaga, et hagejal oleks võimalik toimikuga tutvuda.
15 Olles hageja olukorra uuesti läbi vaadanud, jättis nõukogu teda puudutava kande vaidlusalustes loeteludes jätkuvalt jõusse alates 1. detsembrist 2011 ehk päevast, mil võeti vastu nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP (ELT L 319, lk 71), või 2. detsembrist 2011 ehk päevast, mil Euroopa Liidu Teatajas avaldati nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11).
16 Üldkohtu kantseleisse 10. veebruaril 2012 saabunud hagiavalduses palub hageja eelkõige tühistada tema jätmise vaidlusalustesse loeteludesse pärast seda, kui tema olukord oli otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 vastuvõtmisel uuesti läbi vaadatud. See hagi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑67/12.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. jaanuaril 2011.
18 Euroopa Komisjon esitas 20. aprillil 2011 Üldkohtu kantseleisse avalduse käesolevas asjas menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas selle menetlusse astumise avalduse 9. juuni 2011. aasta määrusega.
19 Nõukogu esitas 11. aprillil 2011 kostja vastuse.
20 Hageja esitas 8. juunil 2011 repliigi.
21 Komisjon märkis 6. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusdokumendis, et ta nõustub kostja vastusega, mille esitas nõukogu, toetab seda täielikult ning loobub menetlusökonoomia kaalutlustel menetlusse astuja seisukohtade esitamisest.
22 Nõukogu esitas 29. juulil 2011 vasturepliigi.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ja palus kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames pooltel kirjalikult vastata teatavatele küsimustele. Pooled ja nõukogu vastasid selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Komisjon piirdus teadaandega, et ta ei osale kohtuistungil.
24 Hageja ja nõukogu kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 26. juuni 2012. aasta kohtuistungil.
25 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada määruse nr 961/2010 VIII lisa niivõrd kui see puudutab teda, ning teda puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri;
– tunnistada tema suhtes kohaldamatuks otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, niivõrd kui see puudutab teda, ning määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
26 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nõue tühistada hagejat puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri ning nõue tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, niivõrd kui see puudutab hagejat, ning otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b;
– jätta hagi ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada määruse nr 961/2010 VIII lisa, niivõrd kui see puudutab hagejat
27 Käesolevas kohtuasjas esitatud nõudeid tuleb mõista selliselt, et nendega taotletakse selle kande kustutamist, millega nõukogu lisas hageja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõike 2 alusel sama määruse VIII lisasse, et hagejale saaks kohaldada nimetatud määruse artikli 16 lõikes 2 ette nähtud piiravaid meetmeid.
Vastuvõetavus
28 Nõukogu, keda toetab komisjon, leiab, et nõue tühistada hagejat puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri ning nõue tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, niivõrd kui see puudutab hagejat, ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b, tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Väide, et nõue tühistada hagejat puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri on vastuvõetamatu
29 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab sisuliselt, et 28. oktoobri 2010. aasta kiri ei ole vaidlustatav õigusakt ELTL artikli 263 tähenduses, kuna see ei tekita hagejale õiguslikke tagajärgi, mis oleksid erinevad nende õigusaktide tagajärgedest, millega komisjon jättis hagejat puudutava kande ilma mingi muudatuseta vaidlusalustesse loeteludesse. See oli puhtalt informatiivne kiri, millega anti teada nimetatud õigusaktide olemasolust ja sisust.
30 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses esitada selliste aktide ja otsuste peale, mis tekitavad hagejale tema huve puudutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus olukorras (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ja Üldohtu 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑81/97: Regione Toscana vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2889, punkt 21). Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et puhtalt informatiivne akt ei saa mõjutada adressaadi huve ega muuta tema õiguslikku olukorda võrreldes selle akti vastuvõtmisele eelnenud olukorraga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑457/06 P: Soome vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 36).
31 Nagu märgib õigesti nõukogu, keda toetab komisjon, on 28. oktoobri 2010. aasta kiri praegusel juhul kõigest akt, millega nõukogu annab hagejale esiteks teada, et viimane on pärast uuesti läbivaatamist jätkuvalt kantud vaidlusalustesse loeteludesse, ning teiseks teavitab loetellu jätmise põhjustest vastavalt otsuse 2010/413 artikli 24 lõikele 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikele 3. Niisiis on tegemist puhtalt informatiivse aktiga, mille peale ei saa iseenesest esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses.
32 See ei mõjuta siiski tõika, et nõuet tühistada hagejat puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri tuleb tõlgendada lähtuvalt hagiavalduse sõnastusest ja selle nõude esitamise kontekstist.
33 Tõsi küll, nõukogu väitis vastuseks Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimusetele, et käesoleva kohtuasja aluseks olevat hagi, mis on formaalselt esitatud kõnealuse informatiivse kirja vastu, ei saa tõlgendada nii, et see on tegelikult suunatud selle vastu, et hageja on pärast uuesti läbivaatamist jätkuvalt kantud vaidlusalustesse loeteludesse.
34 Samas jättis nõukogu arvesse võtmata, et hagiavaldusest ilmneb, et tegelikult on hagi eesmärgiks tühistada see, et hageja on pärast uuesti läbivaatamist jätkuvalt kantud vaidlusalustesse loeteludesse, mistõttu on tema suhtes võetud piiravad meetmed.
35 Hagi punktis 64 märkis hageja ise, et 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga „andis nõukogu [talle] […] teada otsusest [2010/413, otsusega 2010/644 muudetud redaktsioonis,] ja määrusest nr 961/2010 ning samuti sellest, et [tema] suhtes kohaldatakse jätkuvalt piiravaid meetmeid”.
36 Nõukogu ei arvestanud ka sellega, et otsuse 2010/413 artikli 24 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 alusel kandis ta vaidlusalustesse loeteludesse isiku või üksuse, kelle suhtes ta soovis, et neile kohaldataks rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmeid, mis nende sätetega on ette nähtud, ning seejärel teatas ta asjaomasele isikule või üksusele loetellu kandmisest ja selle põhjustest.
37 Eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt tuleb tõlgendada nõuet tühistada hagejat puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri nii, et see ei puuduta mitte kõnealust kirja ennast, vaid seda, et hageja on pärast uuesti läbivaatamist jätkuvalt kantud vaidlusalustesse loeteludesse, eesmärgiga kohaldada talle otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 2 ette nähtud piiravaid meetmeid, ning samuti puudutab see loetellu jätmise põhjusi, mis anti hagejale 28. oktoobri 2010. aasta kirjas teada.
38 Vastavalt ELTL artikli 275 lõikele 2 ja ELTL artikli 263 lõigetele 4 ja 6 on hagejal õigus esitada hagi nende kannete tühistamise nõudes.
39 Seetõttu tuleb tagasi lükata nõukogu – keda toetab komisjon – väide, et nõue tühistada hagejat puudutavat nõukogu „otsust sisaldav” 28. oktoobri 2010. aasta kiri ei ole vastuvõetav, kuivõrd praegusel juhul tuleb seda nõuet tõlgendada nii, et sellega nõutakse hagejat puudutava kande jätmist vaidlusalustesse loeteludesse pärast uuesti läbivaatamist.
Väide, et nõuded tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, niivõrd kui see puudutab hagejat, ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b, on vastuvõetamatud, ning nõude tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 vastuvõetavus
40 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et nõuded tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, niivõrd kui see puudutab hagejat, ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b, on vastuvõetamatud, kuna nendega ei kaasne nõuet tühistada üksikakt, millega otsustati jätta hageja kantuks otsuse 2010/413 II lisasse, nagu see on toodud otsuses 2010/644. ELTL artikkel 277, mis võimaldab menetlusosalisel vaidlustada üldkohaldatava akti, taotledes selle tema suhtes kohaldamata jätmist, on täiendava iseloomuga ning sellele tuleks seega viidata niisuguse hagi alusena, milles hageja nõuab üldkohaldatavate aktide – mille seaduslikkuse on hageja praegusel juhul vaidlustanud – alusel tema suhtes võetud üksikakti tühistamist.
41 Sissejuhatuseks olgu meelde tuletatud, et vastavalt kodukorra artiklile 113 võib Üldkohus igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist otsustada, et esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mille hulka kuulub vastavalt kohtupraktikale ka liidu kohtute pädevus asja lahendada (Euroopa Kohtu 18. märtsi 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 154/78, 205/78, 206/78, 226/78–228/78, 263/78, 264/78, 31/79, 39/79, 83/79 ja 85/79: Valsabbia jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 907, punkt 7, ja Üldkohtu 17. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑174/95: Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑2289, punkt 80) ning hagi vastuvõetavust puudutavad küsimused (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1960. aasta otsus kohtuasjas 6/60: Humblet vs. Belgia riik, EKL 1960, lk 1125, 1147). Seega ei piirdu Üldkohtu kontroll vaid nende vastuvõetamatuse väidete kontrollimisega, mis pooled on tõstatanud (Üldkohtu 10. juuli 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑387/00: Comitato organizzatore del convegno internazionale vs. komisjon, EKL 2002, II‑3031, lk 36). Siiski ei saa Üldkohus üldjuhul rajada oma otsust omal algatusel tõstatatud õigusväitele – isegi kui see on avalikul huvil põhinev väide –, ilma et ta oleks enne kutsunud pooli esitama selle väite kohta oma märkusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt, EKL 2009, lk I‑11245, punktid 50–59, ja 17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑197/09 RX II: M vs. Euroopa Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), EKL 2009, lk I‑12033, punkt 57).
42 Olgugi et hagis ei täpsustatud, mis on nende nõuete alus, mille vastuvõetamatuks tunnistamist nõukogu, keda toetab komisjon, taotleb, saab selleks kõnealuste nõuete sõnastust arvestades olla ainult ELTL artikkel 277, mille kohaselt „võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda [liidu k]ohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist”. Hageja ja nõukogu kinnitasid vastuseks Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele, et sisuliselt on kõnealuste nõuete puhul tegemist õigusvastasuse väidetega, mis on esitatud nende nõuete toetuseks, millega taotletakse, et kohus tühistaks hagejat puudutava kande või selle pärast uuesti läbivaatamist vaidlusalustesse loeteludesse jätmise.
43 Mis puudutab esiteks väidet, et otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, on hagejat puudutavas osas õigusvastane, siis piisab kui märkida, et hageja soovib sisuliselt öelda, et teda puudutava kande jätmine otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 II lisasse ei ole kohaldatav. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab ELTL artikkel 277 üldpõhimõtet, mis tagab igale isikule, kes soovib saavutada teda otseselt ja isiklikult puudutava õigusakti tühistamise, õiguse vaidlustada institutsioonide varasem õigusakt, mis on vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks, kui isikul endal ei ole ELTL artikli 263 alusel õigust esitada hagi selle akti peale, mis teda puudutab, kuid mille tühistamist ta ei saa nõuda (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punkt 39). Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et õigusvastasuse väite saab esitada üksnes juhul, kui muud õiguskaitsevahendid puuduvad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑188/92: TWD Textilwerke Deggendorf, EKL 1994, lk I‑833, punkt 17; 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑239/99: Nachi Europe, EKL 2001, lk I‑1197, punkt 37; ja 8. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑441/05: Roquette Frères, EKL 2007, lk I‑1993, punkt 40; vt selle kohta ka Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑120/99 Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kik), EKL 2001, lk II‑2235, punkt 26). Praegusel juhul on hagejal vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule õigus esitada tühistamishagi otse selle õigusakti vastu, mille kohta ta soovib esitada õigusvastasuse väite. Sellest järeldub, et hageja väide, et see akt on õigusvastane, ei ole vastuvõetav.
44 Seetõttu, ning ilma et oleks vaja võtta seisukoht nõukogu, keda toetab komisjon, esitatud vastuvõetamatuse väite kohta, tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata nõue tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, niivõrd kui see puudutab hagejat. See järeldus ei mõjuta nende hageja poolt nõuetekohaselt esitatud nõuete sisulist läbivaatamist, millega palutakse tühistada hagejat puudutava kande jätmine pärast uuesti läbivaatamist otsuse 2010/413 II lisasse, nagu see on toodud otsuses 2010/644 (vt eespool punktid 37–39).
45 Teiseks tuleb seoses väidetega, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 on õigusvastased, tõdeda, et nimetatud sätted näevad ette nende „isiku[te] ja üksus[te]” rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, „kes on loetletud [otsuse 2010/413] II lisas” või määruse nr 961/2010 „VIII lisas”. Kuna hageja nime ei ole neis sätetes mainitud, siis kujutavad need endast hageja seisukohalt üldkohaldatavaid õigusakte ELTL artikli 277 tähenduses. Need on nimelt kohaldatavad objektiivselt määratletud olukordadele ning tekitavad õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kirjeldatud isikutele ja üksustele (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 307/81: Alusuisse Italia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1982, lk 3463, punkt 9). Hagejal ei ole õigust esitada ELTL artikli 263 alusel hagi otse nende sätete vastu, kuid need on siiski õiguslikuks aluseks teda puudutava kande tegemisele või selle pärast uuesti läbivaatamist vaidlusalustesse loeteludesse jätmisele. Need kanded tehti selleks, et saaks kohaldada otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 2 nimetatud piiravaid meetmeid. Seetõttu on nende puhul tegemist õigusaktidega, mille kohaldamatuks tunnistamist hageja võib taotleda ELTL artikli 277 alusel.
46 Sellegipoolest tuleb selleks, et otsustada, kas hagejal on õigus üksikakti vastu esitatud hagi alusena viidata selle akti aluseks olevale üldkohaldatavale otsusele, eelkõige kontrollida, kas hageja esitab selle üldkohaldatava akti vastu ühe neljast ELTL artikli 263 teises lõigus esitatud tühistamisväitest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. juuni 1958. aasta otsus kohtuasjas 9/56: Meroni vs. Ülemamet, EKL 1958, EKL 1958, lk 9). Hageja aga ei täpsustanud hagis, millised ELTL artikli 263 teises lõigus nimetatud väited või etteheited toetavad konkreetselt väidet, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 on õigusvastased. Lisaks ei olnud hageja võimeline vastama Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele, millega tal paluti esimeses kohtuastmes esitatud hagis määratleda need väited või etteheited, mis toetavad konkreetselt õigusvastasuse väiteid.
47 Seetõttu ei vasta need õigusvastasuse väited kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud nõudele esitada ülevaade hagi aluseks olevatest fakti‑ ja õigusväidetest.
48 Selle, kohtu omal algatusel tõstatatud väite alusel tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata väited, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 on õigusvastased.
49 Eelnenud kaalutlustest tervikuna ilmneb, et hagi on vastuvõetav ainult osas, milles taotletakse selle kande tühistamist, millega hageja lisati või jäeti pärast uuesti läbivaatamist kantuks vaidlusalustesse loeteludesse (edaspidi „vaidlustatud õigusaktid”). Ülejäänud osas tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Põhiküsimus
50 Hagi põhjendamiseks esitab hageja vaidlustatud õigusaktide suhtes neli tühistamisväidet. Esimese väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, mille tulemusel nõukogu kandis või jättis hageja kantuks vaidlusalustesse loeteludesse, kuigi hageja ei vasta niisuguse kande tegemist võimaldavatele sisulistele kriteeriumidele. Teise väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, mis tulenes sellest, et hagejat koheldi erinevalt teistest Iraani pankadest, kes ei ole vaidlusalustesse loeteludesse kantud, Daftarist (islamirevolutsiooni kõrgeima juhti kantselei, edaspidi vastavalt „kõrgeima juhi kantselei” ja „kõrgeim juht”) ja Iraani Islamivabariigi Mostaz’afani fondist (edaspidi „fond”) ning sarnaselt teiste vaidlusalustesse loeteludesse kantud Iraani pankadega. Kolmanda väite kohaselt ei ole kinni peetud kaitseõiguste tagamise põhimõttest, õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustusest, kuna hagejale ei antud teada täpseid põhjusi ega edastatud tõendeid ja dokumente, mis väidetavalt õigustasid tema kandmist või jätmist vaidlusalustesse loeteludesse. Neljanda väite kohaselt on rikutud omandiõigust ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine kujutab endast tema omandiõiguse riivet, mis ei ole vajalik ja mis on ebaproportsionaalne.
51 Korrakohase õigusemõistmise, menetlusökonoomia ja otstarbekuse põhimõtetest lähtuvalt tuleb kõigepealt käsitleda hagi kolmandat väidet. Hageja esitab selle raames kolm etteheidet, milleks on esiteks kaitseõiguste tagamise põhimõtte rikkumine, teiseks õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumine ja kolmandaks põhjendamiskohustuse rikkumine, mis on tingitud asjaolust, et nõukogu jättis vaidlustatud õigusaktide vastuvõtmisel hagejale teatamata täpsed põhjused ning edastamata tõendid ja dokumendid, mis väidetavalt õigustasid tema kandmist või jätmist vaidlusalustesse loeteludesse.
52 Samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 51, tuleb analüüsi alustada kolmanda väite kolmandast etteheitest, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.
53 Viimati nimetatud etteheites leiab hageja, et nõukogu rikkus vaidlusaluste õigusaktide vastuvõtmisel määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 sõnaselgelt ette nähtud olulist menetlusnormi, mis kohustab teda esitama asjaomasele isikule tema vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjused, andes nimetatud isikule võimaluse esitada oma märkused. Vaidlustatud õigusaktide alusena esitatud põhjendused on liiga lühidad, ebaselged, ebatäpsed või kõrvalekalduvad selleks, et neid saaks käsitada põhjendusena. Nõukogu ei täpsustanud, mil viisil on hageja seotud kõrgeima juhi kantseleiga või kuidas ta toetas tuumarelvade levikut või kas või „riigi strateegilisi huve”. Nõukogu ei märkinud, milles seisneb väidetav toetamine (finantsteenuste osutamises, sealhulgas akreditiivide pakkumises või kontode haldamises), ega kes on selle toetuse väidetavad saajad. Nõukogu katseid seda põhjenduse puudumist käesoleva kohtumenetluse käigus parandada ei saa arvesse võtta, ilma et seejuures kahjustataks õigust õiglasele kohtupidamisele ja liidu kohtutes poolte võrdsuse põhimõtet.
54 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei nõustu hageja argumentidega ja leiab, et kolmanda väite kolmas etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
55 Sissejuhatuseks olgu meelde tuletatud, et rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamisel on märkimisväärsed tagajärjed asjaomastele üksustele, kuna sellega võidakse piirata nende põhiõiguste teostamist (Euroopa Kohtu 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2011, lk‑I‑11381, punkt 49).
56 Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele tähendab, et liidu asutus, kes võtab vastu isiku või üksuse jaoks piiravaid meetmeid kaasa toova õigusakti, teavitab akti vastuvõtmise põhjustest võimalusel kas akti vastuvõtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist, et võimaldada neil isikutel või üksustel oma kaebeõigust teostada (vt eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Igal juhul tuleb akti põhjendus edastada isikule, keda see akt puudutab, enne, kui viimane selle akti vastu hagi esitab. Põhjendamiskohustuse täitmata jätmist ei saa heastada sellega, et huvitatud isik saab akti vastuvõtmise põhjustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (vt selle kohta Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Just õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimiseks on otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 nõukogule kehtestatud kohustus esitada individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mis õigustavad rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetme võtmist otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 alusel, ning teha need põhjused teatavaks isikutele, üksustele ja asutustele, keda need meetmed puudutavad (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 55 viidatud 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 48). Kohtupraktika kohaselt peab nõukogu talle otsuse 2010/413 artikli 24 lõikega 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikega 3 kehtestatud kohustuse käesoleval juhul täitma isikliku teatavakstegemise teel (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 55 viidatud 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 52).
58 Praegusel juhul andis nõukogu 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga hagejale teada, et vaidlustatud õigusaktid rajanesid asjaolul, et „[ta oli] arvamusel, et toimikus ei ole uusi tõendeid, mis õigustaksid tema seisukoha muutmist [hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise suhtes], ning et seetõttu [...] [olid] [...] otsuses 2010/413[...] esitatud põhjused jätkuvalt kehtivad”.
59 Selles kirjas ei esitata individuaalseid ja konkreetseid põhjusi, mis õigustavad hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist. Samas tuleneb kohtupraktikast, et põhjendus peab vastama asjaomase akti laadile ning selle vastuvõtmise kontekstile. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 56 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Käesoleval juhul tuleb niisiis arvesse võtta, et esiteks oli otsuse 2010/413 koopia lisatud 28. oktoobri 2010. aasta kirjale, ja teiseks oli hetkel, kui hageja viimati nimetatud kirja kätte sai, otsus 2010/413 juba Euroopa Liidu Teatajas avaldatud: see avaldati 27. juulil 2010. Seetõttu oli hagejal võimalik teada saada otsuses 2010/413 tema rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamiseks esitatud põhjused, mis on juba nimetatud eespool punktis 5.
61 Lisaks möönis nõukogu kohtuistungil, et tal ei olnud „hageja kohta muud teavet kui see, mis nõukogu esitas tema kohta [vaidlusalustesse loeteludesse] kande tegemise põhjustena”. Niisiis ei teatatud hagejale enne seda, kui ta esitas käesoleva hagi, ühestki täiendavast põhjusest.
62 Kuivõrd nõukogu väidab Üldkohtus, et ta lähtus vaidlustatud õigusaktides tõenditest, mis hageja hagi toetuseks esitas ning millest nähtub, et kõrgeim juht kontrollis hagejat fondi kaudu kaudselt, siis tuleb meelde tuletada, et vastavalt eespool punktis 56 viidatud kohtupraktikale ei saa seda lisapõhjendust vaidlustatud õigusaktides sisalduva ning võimalik, et ebapiisava põhjenduse täiendusena arvesse võtta, kuna see tehti hagejale teatavaks pärast seda, kui viimane oli esitanud käesoleva hagi.
63 Seetõttu tuleb etteheitele, et on rikutud põhjendamiskohustust, vastata üksnes neid põhjusi arvesse võttes, mis on esitatud eespool punktis 5.
64 Seoses sellega on paslik meelde tuletada, et selleks, et põhjendus saaks täita oma ülesannet ehk tagada, et austatakse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, peab see esiteks andma huvitatud isikule piisavalt teavet, et viimane saaks kaitsta oma õigusi ning teha kindlaks, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks peab see võimaldama liidu kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust (eespool punktis 56 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 80). Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (eespool punktis 56 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82).
65 Sellest järeldub, et vaidlustatud õigusaktide põhjendust tuleb kontrollida eelkõige lähtuvalt õigusnormidest, mille alusel need vastu võeti, ehk vastavalt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktist b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikest 2, mille tõlgendamisel tuleb omakorda arvesse võtta nende sätete sõnastust, konteksti ning eesmärke, mida taotleb normistik, kuhu kõnealused sätted kuuluvad (vt Euroopa Kohtu 13. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑380/09 P: Melli Bank vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a panevad nõukogule kohustuse külmutada niisuguste füüsiliste ja juriidiliste isikute rahalised vahendid ja majandusressursid, „kelle puhul on kindlaks tehtud”, et nad kas „osalevad [tuumarelvade levikus], on sellega otseselt seotud või toetavad seda”, või „kuuluvad [nimetatud isikule, üksusele või asutusele] või on tema kontrolli all, sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil, või tegutsevad tema nimel või tema juhendamisel”, kusjuures nõukogu peab ühe või teise tingimuse täidetust iga asjaomase isiku, üksuse või asutuse puhul hindama juhtumipõhiselt (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punktid 39 ja 40).
67 Sellest järeldub, et individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mis nõukogu peab otsuse 2010/413 artikli 24 lõike 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõike 3 alusel esitama (vt eespool punkt 55), on need, mis on seotud isikute, üksuste ja asutuste kandmisega vaidlusalustesse loeteludesse – olenevalt juhtumist on põhjuseks kas tuumarelvade leviku toetamine, sellega otseselt seotud olemine või sellele kaasa aitamine; omanduses või kontrolli all olevate või teise isiku nimel või juhendamisel tegutsevate üksuste puhul on põhjuseks asjaolud, mille põhjal järeldati, et omanduses või kontrolli all olemise või teise isiku nimel või juhendamisel tegutsemise tingimus on täidetud (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punkt 43).
68 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et piiravaid meetmeid kohaldava akti põhjendamise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks peab nõukogu mainima neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need meetmed on võtnud (vt selle kohta eespool punktis 56 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et niisuguse õigusakti põhjendus ei või põhimõtteliselt piirduda üksnes selle õigusakti kohaldamise õiguslike tingimustega, vaid ära peavad olema näidatud ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb selliseid meetmeid kohaldada (vt selle kohta analoogia alusel 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 146; 7. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑49/07: Fahas vs. nõukogu, EKL 2010, lk II‑5555, punkt 53, ja 8. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑86/11: Bamba vs. nõukogu, EKL 2011, lk II‑2749, punkt 47).
69 Niisiis saab nõukogu võetud meedet rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamiseks lugeda piisavalt põhjendatuks üksnes juhul, kui nõukogu mainib neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest ta konkreetse juhtumi korral järeldas, et asjaomane isik, üksus või asutus toetab otseselt tuumarelvade levikut, on sellega seotud või aitab sellele kaasa, või et see isik, üksus või asutus on tuumarelvade levikut otseselt toetava, sellega lahutamatult seotud või sellele kaasa aitava isiku, üksuse või asutuse omanduses või kontrolli all või tegutseb tema nimel või juhendamisel.
70 Põhjendustest, mis tehti hagejale teatavaks 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga, ehk enne, kui ta käesoleva hagi esitas, nähtub, et vaidlustatud õigusaktid rajanesid „[...] otsuses 2010/413 esitatud põhjendustel”, ehk järgmistel põhjustel: „[hageja on v]äga tihedalt seotud nn Daftari (kõrgeima juhi ligikaudu 500 töötajast koosneva kantselei) huvidega” ja „aitab niimoodi rahastada riigi strateegilisi huve”. Kohtuistungil täpsustas nõukogu, et ta soovis rajada vaidlustatud õigusaktid kahele põhjusele, millest esimene tuleneb sellest, et hageja on tegelikult Iraani riigi kontrolli all, ning teine tuleneb sellest, et selline kontrolli all olemine tähendab peaaegu kindlalt, et hageja rahastas tuumarelvade levikut. Sellest järeldub, et nõukogu soovis vaidlustatud õigusaktides lähtuda põhjustest, mis ühest küljest tulenevad hageja osalemisest tuumarelvade levikus, sellega otseselt seotud olemisest või selle toetamisest, ja teisest küljest hageja niisuguse isiku või üksuse kontrolli all olemisest, kes osaleb kirjeldatud tegevuses, on sellega seotud või toetab seda ning kes hagejale teatavaks tehtud põhjenduste kohaselt on identifitseeritud kui kõrgeima juhi kantselei. Hageja mõistis neid kahte põhjendust, kuna esiteks ta vaidlustab niisuguse isiku või üksuse kontrolli all olemise, kes osaleb tuumarelvade levikus, on sellega seotud või toetab seda – nagu näiteks Iraani ametiasutused, ja teiseks eitab ta enese osalemist tuumarelvade levikus, sellega otseselt seotud olemist või selle toetamist.
71 Mis puudutab esiteks hagejale teada antud põhjendust, mis viitab hageja niisuguste isikute, üksuste või asutuste kontrolli all olemisele, kes osalevad, on otseselt seotud või toetavad tuumarelvade levikut, siis see põhjendus ei ole piisavalt spetsiifiline ja konkreetne, et võimaldada hagejal ja Üldkohtul teada saada põhjusi, miks nõukogu asus seisukohale, et see kriteerium on käesoleval juhul täidetud.
72 Nõukogu väitel on „[hageja v]äga tihedalt seotud nn Daftari (kõrgeima juhi ligikaudu 500 töötajast koosneva kantselei) huvidega”. „Mõiste kolmanda isiku huvidega seotud olema” on aga ise ebaselge ja ebatäpne. See ei seondu selgelt ja otseselt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktis a toodud mõistega „kontroll”. Nõukogu ei ole maininud ühtegi täpset ja konkreetset asjaolu, mis annaks tunnistust sellest, et kõrgeima juhi kantselei teostab hageja üle kontrolli.
73 Käesoleva asja kontekstis on mõiste „nn Daftari (kõrgeima juhi ligikaudu 500 töötajast koosneva kantselei)” „huvidega [väga tihedalt seotud olema]” veelgi ebaselgem ja ebatäpsem asjaolu tõttu, et nimetatud kantseleid kui sellist ei ole kunagi määratletud kui isikut, üksust või asutust, kes osaleb tuumarelvade levikus, on sellega otseselt seotud või toetab seda. Nagu hageja õigesti märgib, ei ole kõrgeima juhi kantseleid kantud vaidlusalustesse loeteludesse, samas kui muud Iraanis poliitilisi ülesandeid kandvad üksused või muud valitsusasutused on nendesse loeteludesse kantud põhjendusega, et nende puhul on tegemist isiku, üksuse või asutusega, kes osaleb tuumarelvade levikus, on sellega otseselt seotud või toetab seda. Nõukogu ei ole ka täpsustanud, mil viisil oli kõrgeima juhi kantseleil kui sellisel võimalik kas või oma liikmete kaudu hagejat kontrollida, nii et viimane tegutseks tema huvides ja eelkõige toetaks rahaliselt tuumarelvade levikut.
74 Mis puudutab seika, et hageja möönab tema esitatud menetlusdokumentides, et ta oli ja on teatud osas endiselt fondi omanduses, kusjuures fondi juhib kõrgeim juht, ning et nõukogu väidab käesolevas menetluses, et ta viitab neile asjaoludele vaidlustatud õigusaktide põhjendatuse alusena, siis tuleb märkida, et need põhjendused on uued, kuna nõukogu ei olnud teatanud hagejale enne seda, kui viimane hagi esitas, põhjendustest, mis puudutavad fondi kaudu väljenduvat seost hageja ja kõrgeima juhi vahel, vaid üksnes põhjendustest, mis puudutavad seost hageja ja kõrgeima juhi kantselei vahel. Kõrgeima juhi, fondi ja hageja vahelisi seoseid nõukogu enne seda, kui esitati hagi käesolevas asjas, ei maininud, ning võimalik, et ta ei olnud neist kuni hagi esitamise kuupäevani teadlikki. Isegi kui oletada, et neist seostest piisas hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise põhjendamiseks, ei muuda see tõsiasja, et nende puhul on tegemist uute, hilinenult esitatud põhjendustega, mida Üldkohus ei tohi seetõttu vastavalt eespool punktis 56 viidatud kohtupraktikale arvesse võtta.
75 Kuna nõukogu ei ole esitanud spetsiifilisi ja konkreetseid asjaolusid, ei saa seega asuda seisukohale, et vaidlustatud õigusaktid on põhjendatud osas, milles nende aluseks on hageja ja Iraani riigi vahelised seosed otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkti a tähenduses, kui seejuures tuleb lähtuda üksnes nõukogu poolt tegelikult esitatud põhjendusest, nimelt et „[hageja on] väga tihedalt seotud nn Daftari (kõrgeima juhi ligikaudu 500 töötajast koosneva kantselei) huvidega”.
76 Neid esimest liiki põhjendusi, mis hagejale edastati, ei saa seega pidada vaidlustatud õigusaktide piisavaks põhjendamiseks.
77 Teiseks, seoses hagejale edastatud põhjendustega, mis käsitlevad tuumarelvade levikus osalemist, sellega otseselt seotud olemist või selle toetamist, tuleb märkida, et need põhjendused ei ole piisavalt spetsiifilised ja konkreetsed, et võimaldada hagejal ja Üldkohtul saada teada põhjusi, miks nõukogu leidis, et täidetud on mõni õigusaktidega ette nähtud kriteerium, mis võimaldab asuda seisukohale, et isik, üksus või asutus on otseselt seotud tuumarelvade levikuga.
78 Nõukogu väidab, et hageja „aitab [...] rahastada riigi strateegilisi huve”. Kuigi, nagu märgib hageja, see põhjendus viitab üksnes hageja oletatavale panusele „riigi strateegilis[te huvide rahastamisse]” ning mitte tuumarelvade levikusse, ei muuda see tõsiasja, et – nagu väidab komisjon – viimati nimetatud tegevus kuulub tingimata mõiste „riigi strateegilis[ed huvid]” alla. Seetõttu võib seda põhjendust tõlgendada nii, et nõukogu heidab hagejale tegelikult ette tuumarelvade leviku rahastamist.
79 Mis puudutab asjaolu, et nõukogu soovis tuletada selle, et hageja „aitab rahastada” tuumarelvade levikut, asjaolust, et ta on „ [v]äga tihedalt seotud [...] kõrgeima juhi [...] kantselei [...] huvidega”, siis eespool punktides 73–76 esitatutega samadel põhjustel tuleb märkida, et vaidlustatud õigusaktid ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud, kuna nimetatud huvid ei ole piisavalt spetsiifiliselt ja konkreetselt määratletud, et Üldkohus saaks hinnata kõnealuste õigusaktide põhjendatust sellest seisukohast.
80 Isegi kui oletada, et nõukogu soovis väita, et hageja aitas rahastada tuumarelvade levikut, ei ole ta igal juhul esitanud ühtegi spetsiifilist ja konkreetset asjaolu, millest ilmneks, et hageja rahastas seda tegevust, ning mis oleks tuletatud näiteks rahastamise laadist, summast või otstarbest.
81 Niisiis ei saa ka neid teist liiki põhjendusi, mis hagejale teatavaks tehti, käsitada vaidlustatud õigusaktide piisava põhjendamisena.
82 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nõukogu ei põhjendanud vaidlusaluseid õigusakte õiguslikult piisavalt ning rikkus seetõttu otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ette nähtud kohustust edastada loetellu kandmise põhjused ja põhjendamiskohustust, mis tal laiemalt seoses tema vastuvõetavate õigusaktidega lasub.
83 Eelnevat arvestades tuleb nõustuda kolmanda väite kolmanda etteheitega, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, ja seetõttu tuleb vaidlustatud õigusaktid sel alusel tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagi kolmanda väite esimest ja teist etteheidet ning esimest, teist ja neljandat väidet.
84 Seoses määruse nr 961/2010 VIII lisa hagejat puudutavas osas tühistamise ajalise mõjuga tuleb meelde tuletada, et see tähendab ka hagejat puudutava kande tühistamist selles lisas olevas loetelus. See kanne on aga samalaadne kui määrus nr 961/2010, mis on üldkohaldatav ja mille artikli 41 teine lõik näeb ette, et see määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides, mis vastab määruse mõjule, nii nagu see on kirjas ELTL artiklis 288.
85 Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad Üldkohtu otsused, mis kuulutavad teatava määruse õigustühiseks, erandina ELTL artiklist 280 alles põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamise tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest. Niisiis on nõukogul alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest selles sedastatud rikkumiste kõrvaldamiseks kahe kuu pikkune ajavahemik, mis pikeneb suurte vahemaade korral kümne päeva võrra, et kehtestada vajaduse korral hageja vastu uued piirangud.
86 Käesoleval juhul, arvestades määruse nr 961/2010 VIII lisa kohaselt kehtestatud piiravate meetmete olulist mõju hageja õigustele ja vabadustele, ei ole meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine hageja suhtes pikemal ajavahemikul kui Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus sätestatud tähtaeg (vt analoogia alusel Üldkohtu 16. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑316/11: Kadio Morokro vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).
87 ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Üldkohus, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, millised tühistatud õigusakti tagajärjed loetakse kehtivaks.
88 Käesoleval juhul võib määruse nr 961/2010 VIII lisa ja otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, tühistamise jõustumine erinevatel kuupäevadel õiguskindlust oluliselt kahjustada, kuna need kaks õigusakti kehtestavad hageja suhtes ühesugused meetmed.
89 Otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, tagajärjed tuleb jätta hagejat puudutavas osas jõusse seniks, kuni jõustub määruse nr 961/2010 VIII lisa tühistamine (vt analoogia alusel eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Kadio Morokro vs. nõukogu, punkt 39).
Kohtukulud
90 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
91 Kuna hagi rahuldati üksnes osaliselt (vt eespool punkt 49), tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et nõukogult mõistetakse välja kaks kolmandikku hageja kohtukuludest ja ta kannab kaks kolmandikku enda kohtukuludest. Hageja kannab ühe kolmandiku enda kohtukuludest ning temalt tuleb välja mõista üks kolmandik nõukogu kohtukuludest.
92 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, II lisa, nagu see on toodud nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuses 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413, ja nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 VIII lisa osas, milles need puudutavad Sina Banki.
2. Jätta otsuse 2010/413 II lisa, nagu see on toodud otsuses 2010/644, tagajärjed Sina Banki suhtes kehtima kuni määruse nr 961/2010 VIII lisa tühistamise jõustumiseni.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Mõista nõukogult välja kaks kolmandikku Sina Banki kohtukuludest ja jätta tema kanda kaks kolmandikku tema enda kohtukuludest.
5. Jätta üks kolmandik Sina Banki kohtukuludest tema enda kanda ning mõista temalt välja üks kolmandik nõukogu kohtukuludest.
6. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. detsembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad