EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
29. veebruar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13/EMÜ – Liidu õiguse tõhususe põhimõte – Pikenev krediidileping – Maksekäsumenetlus – Selles menetluses lepingutingimuste ebaõiglase laadi omal algatusel kontrollimine – Nimetatud menetlust lõpetava kohtulahendi täitmine – Võimaluse tugineda maksekäsu täitmise staadiumis lepingutingimuse ebaõiglasele laadile kaotamine õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu – Riigisisese kohtu kontrollipädevus
Kohtuasjas C‑724/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Juzgado de Primera Instancia n. 2 de Leóni (Leóni esimese astme kohus nr 2, Hispaania) 26. juuli 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. novembril 2022, menetluses
Investcapital Ltd
versus
G.H.R.,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president O. Spineanu-Matei (ettekandja), kohtunikud J.‑C. Bonichot ja S. Rodin,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Pérez-Zurita Gutiérrez,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Cherubini,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja N. Ruiz García,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artiklit 7.
2 Taotlus on esitatud täitemenetluses, mille pooled on Investcapital Ltd ja tarbija G.H.R. ning mis puudutab krediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud maksekäsu täitmist.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.
4 Direktiivi artikli 6 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]
5 Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
Hispaania õigus
6 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil, BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) (edaspidi „LEC“) artikkel 136 näeb ette:
„Kui poole menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud tähtaeg möödub, lõppeb asjaomase toimingu tegemise õigus ja seda ei ole enam võimalik teha. Kohtusekretär tuvastab tähtaja möödumise määrusega, määrab meetmed, mis tuleb võtta, või teatab sellest kohtule, et viimane saaks teha vastava otsuse.“
7 LEC artikli 551 lõikes 1 on sätestatud:
„Täitmisavalduse esitamise korral annab kohus juhul, kui on täidetud kõik menetluslikud eeldused ja nõuded, kui täitedokumendi puhul ei esine vormivigu ning taotletavad täiteaktid on kooskõlas täitedokumendi laadi ja sisuga, määruse, milles sisaldub üldine täitmiskorraldus ja millega määratakse täitmine.“
8 LEC artikkel 556 „Kohtu- või vahekohtu lahendite või lepitusmenetluse kokkulepete täitmise vaidlustamine“ näeb ette:
„1. Kui täitedokument on süüdimõistev kohtu- või vahekohtulahend või lepitusmenetluse kokkulepe, võib võlgnik kümne päeva jooksul alates täitemenetluse algatamise kohtumääruse teatavakstegemisest selle kirjalikult vaidlustada, väites, et ta on kohtuotsuses, vahekohtuotsuses või kokkuleppes määratu maksnud või täitnud – mida ta peab dokumentaalselt tõendama.
Ta võib esitada ka täitmisnõude aegumise vastuväite ja tugineda kokkulepetele ning tehingutele, milles on täitmise vältimiseks kokku lepitud, tingimusel et kõnealused kokkulepped ja tehingud on vormistatud notariaalselt.
2. Lõikes 1 nimetatud juhtudel esitatud vastuväide täitmist ei peata.
[…]“.
9 LECd muudeti 5. oktoobri 2015. aasta seadusega 42/2015 seaduse 1/2000 muutmise kohta (Ley 42/2015 de reforma de la Ley 1/2000) (BOE nr 239, 6.10.2015) (edaspidi „muudetud LEC“). Muudetud LEC artikli 815 lõikes 4 on sätestatud:
„Kui võlanõue põhineb ettevõtja või müüja või teenuste osutaja ja tarbija või kasutaja vahel sõlmitud lepingul, annab kohtusekretär sellest kohtule enne maksekäsu tegemist teada, et viimane hindaks, kas mõni lepingutingimus, mis on nõude aluseks või määrab nõutava summa suuruse, võib olla ebaõiglane.
Kohus analüüsib omal algatusel, kas mõne lepingutingimuse, mis on nõude aluseks või määrab nõutava summa suuruse, võib kvalifitseerida ebaõiglaseks. Kui kohtu hinnangul võib mõne lepingutingimuse niisuguseks kvalifitseerida, kuulab ta pooled viie päeva jooksul ära. Pärast nende ärakuulamist teeb ta viie järgneva päeva jooksul kohtumäärusega otsuse. Selle toimingu puhul ei ole advokaadi või esindaja osalemine kohustuslik.
Kui tuvastatakse, et mõni lepingutingimus on ebaõiglane, määratakse kohtumääruses kindlaks niisuguseks kvalifitseerimise tagajärjed, otsustades nõude rahuldamata jätta või menetlust jätkata ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimusi kohaldamata.
Kui kohus leiab, et ebaõiglaseid lepingutingimusi ei ole, teeb ta sellekohase otsuse ja kohtusekretär teeb võlgniku suhtes maksekäsu lõikes 1 sätestatud tingimustel.
Kohtumääruse peale, mis tehakse, saab igal juhul vahetult edasi kaevata.“
10 Muudetud LEC artikkel 816 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui võlgnik maksekäsku ei täida või ei ilmu kohtusse, teeb kohtusekretär põhistatud otsuse, millega loetakse maksekäsumenetlus lõpetatuks, ja teatab võlausaldajale, et viimane nõuaks täitekorraldust, milleks piisab üksnes taotlusest, ilma et oleks vaja, et käesoleva seaduse artiklis 548 ette nähtud 20-päevane tähtaeg oleks möödunud.
2. Kui täitekorraldus on antud, toimub täitmine vastavalt kohtuotsuste täitmise kohta sätestatule, kusjuures sellistel juhtudel ette nähtud vastuväite võib esitada, kuid maksekäsumenetluses avalduse esitaja ega võlgnik ei saa hiljem tavamenetluses nõuda maksekäsumenetluses sisse nõutud summat ega täitmisega saadud summa tagasimaksmist.
Alates täitekorralduse andmisest lisandub võlale artiklis 576 sätestatud viivis.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11 Investcapital esitas 23. juulil 2018 G.H.Ri vastu maksekäsu avalduse, milles ta nõudis G.H.Rilt 5774,84 euro tasumist nõude alusel, mille oli talle loovutanud Servicios Financieros Carrefour EFC SA. See nõue tulenes pikenevast tarbijakrediidilepingust (edaspidi „krediidileping“).
12 Oma avalduse põhjendamiseks esitas Investcapital krediidilepingu ja tema enda koostatud tõendi võla olemasolu kohta, ilma et ta oleks selle tõendi kohta esitanud ühtegi raamatupidamisdokumenti ega muud Servicios Financieros Carrefour kinnitust võla olemasolu kohta. Kõnealuses tõendis oli võlanõude summa jaotatud osadeks: „tasumata summa“ 5517,27 eurot ning tasud ja sissenõudmiskulud 257,53 eurot. „Tasumata summa“ ei olnud lahti löödud.
13 Kohus palus 17. detsembril 2018 Investcapitalil ja G.H.Ril esitada oma seisukohad krediidilepingu viivist, kulusid ja tasusid puudutavate tingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kohta. Sellega seoses teatas Investcapital, et loobub tasude ja sissenõudmiskuludena nõutud summast, kuna maksekäsu avaldus puudutas üksnes tasumata summat, st 5517,27 eurot. G.H.R. ei esitanud oma seisukohti. Kohus ei tuvastanud ebaõiglaste lepingutingimuste olemasolu.
14 Seetõttu lõpetati maksekäsumenetlus kohtusekretäri 9. juuli 2019. aasta otsusega.
15 Investcapital esitas 16. detsembril 2021 täitmisavalduse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Juzgado de Primera Instancia n. 2 de Leónile (Leóni esimese astme kohus nr 2, Hispaania), tuginedes seejuures 9. juuli 2019. aasta otsusele kui täitedokumendile.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et „kohtute kogemus“ kinnitab, et mis tahes tõendi või raamatupidamisdokumendi puudumine „tasumata summana“ nõutud summa kohta ning selle summa lahti löömata jätmine on asjaolu, mis võib viidata krediidilepingus sisalduvate võimalike ebaõiglaste lepingutingimuste varjamisele, kuna see summa ei pruugi vastata põhivõlana tasumisele kuuluvale summale. Sel põhjusel leidiski nimetatud kohus, et maksekäsumenetluse käigus toimunud kontroll selle lepingu tingimuste võimaliku ebaõiglase laadi üle viidi läbi ilma kogu selleks vajalikku teavet omamata.
17 Selle hinnangu tõttu küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus tema menetluses oleva vaidluse pooltelt, kas on võimalik uuesti kontrollida krediidilepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi. Investcapital leidis, et selle teistkordne kontrollimine rikub menetlustoimingute õigust lõpetava tähtaja põhimõtet, kuna menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaeg oli möödunud. G.H.R. väitis, et uus kontroll direktiivi 93/13 seisukohast on täitmise etapis alati võimalik.
18 Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et erinevalt olukordadest kohtuasjades, milles tehti 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC (C‑49/14, EU:C:2016:98) ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus (C‑600/19, EU:C:2022:394), näeb muudetud LEC nüüd maksekäsumenetluses ette lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi omal algatusel kontrollimise. Seevastu ei saa sellisest menetlusest tulenevat kohtudokumenti nende tingimuste ebaõiglase laadi osas mingil muul viisil kontrollida ega vaidlustada, kuna eeldatakse, et see dokument on koostatud pärast seda, kui selline kontroll, mis on kohustuslikus korras ette nähtud muudetud LECs, on juba tehtud.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et Hispaania seadusandja soovis sellega, et ta nägi ette lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontrollimise maksekäsumenetluses, mitte selle menetluse tulemusel saadud täitedokumendi täitmisel, et see kontroll viidaks läbi ainult menetluse teatavas etapis – vastasel juhul kohaldub LEC artiklis 136 ette nähtud õigust lõpetav tähtaeg. Pärast selle etapi lõppu lõpeb tähtaeg lepingutingimuste ebaõiglase laadi kontrollimiseks. Lisaks keelab Hispaania õigus õiguskindluse huvides jõustunud kohtulahendite läbivaatamise, millega on tegemist maksekäsumenetlust lõpetava kohtulahendi puhul.
20 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas direktiivi 93/13 artiklit 7 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba tal seetõttu, et lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontrollimise tähtajad on möödunud, teha maksekäsu täitmise menetluses selles osas uut kontrolli, kui ta leiab, et esineb ebaõiglasi tingimusi, mida ei ole tuvastatud maksekäsumenetluses, mille tulemusel koostati täitedokument, mille täitmist temalt nõutakse.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, kas sellise kontrolli läbiviimiseks on selles artiklis sätestatud nõuetega kooskõlas nõuda maksekäsu täitmise menetluses täiendavaid dokumente lisaks maksekäsumenetluses nõutud dokumentidele.
22 Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia n. 2 de León (Leóni esimese astme kohus nr 2) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 93/13] artikliga 7 on vastuolus see, kui maksekäsumenetluses, kus kontrolliti lepingutingimuste ebaõiglast laadi, tehtud täitedokumendi täitmisel kontrollitakse lepingutingimuste ebaõiglast laadi omal algatusel uuesti?
Juhul, kui vastus on eitav, siis kas direktiivi 93/13 artikliga 7 on vastuolus nõuda täitmisavalduse esitanud poolelt vajalikku täiendavat teavet võlasumma tekkimise aluse kohta, kaasa arvatud põhivõla ja sõltuvalt olukorrast viivise, leppetrahvide ning muude summade kohta, et kontrollida omal algatusel asjaomaste lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi? Kas direktiivi 93/13 artikliga 7 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis täitmisel niisuguste täiendavate dokumentide nõudmist ette ei näe?
2. Kas liidu õiguse tõhususe põhimõttega on vastuolus liikmesriigi menetlusnormid, mis takistavad või ei näe ette võimalust kontrollida teist korda omal algatusel lepingutingimuste ebaõiglast laadi maksekäsumenetluses tehtud täitedokumendi täitmisel [olukorras, kus] leitakse, et ebaõiglased lepingutingimused võivad esineda lepingutingimuste ebaõiglase laadi mittenõuetekohase või ebatäieliku kontrollimise tõttu eelnenud menetluses, milles asjaomane täitedokument tehti?
Juhul, kui vastus on jaatav, siis kas tuleb asuda seisukohale, et liidu õiguse tõhususe põhimõttega on kooskõlas see, kui kohus võib täitmisavalduse esitanud poolelt nõuda kõiki vajalikke dokumente, et teha kindlaks lepingutingimused, mille alusel võlasumma tekkis, et kontrollida nende lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi?“
Vastuvõetavus
23 Hispaania valitsus väidab, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud esiteks seetõttu, et nende küsimuste aluseks olev faktiline asjaolu, nimelt krediidilepingu tingimuste võimaliku ebaõiglase laadi ebatäielik kontrollimine maksekäsumenetluses, on hüpoteetiline, kuna selle menetluse raames tegi kohus omal algatusel muudetud LEC artikli 815 lõikega 4 kooskõlas oleva kontrolli. Teiseks leiab see valitsus, et Investcapitali nõutud summa õige suuruse analüüsimiseks ei ole vaja kontrollida krediidilepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi direktiivi 93/13 tähenduses.
24 Sellega seoses tuleb märkida, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on põhikohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama. Sellest järeldub, et liidu õigust käsitleva eelotsuse küsimuse puhul eeldatakse, et see on asjakohane. Euroopa Kohus võib keelduda eelotsuse küsimusele vastamast ainult siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt selle kohta 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus International Protection Appeals Tribunal jt (pommirünnak Pakistanis), C‑756/21, EU:C:2023:523, punktid 35 ja 36).
25 Käesoleval juhul on aga esiteks eelotsusetaotluses põhikohtuasja faktilist ja õiguslikku raamistikku piisavalt selgitatud ning selgitused, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kohta esitas, võimaldavad esitatud küsimuste ulatuse kindlaks teha.
26 Teiseks on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kindlaks teha, kas krediidilepingu tingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontrolli maksekäsumenetluses saab pidada täielikuks, ning kas selleks, et teha kindlaks, kas täitemenetluses nõutav summa on õigesti arvutatud, on vaja enne kontrollida, kas krediidilepingu tingimused ei ole ebaõiglased, või puudub sellise kontrolli vajadus.
27 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimese ja teise küsimuse esimene osa
28 Esimese ja teise küsimuse esimese osaga, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 on tõhususe põhimõtet arvestades vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu ei võimalda maksekäsu täitmist menetleval kohtul omal algatusel või tarbija taotlusel kontrollida, ega müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingu tingimused ei ole ebaõiglased, kui kohus on seda kontrollinud juba maksekäsumenetluse etapis, kuid on alust arvata, et see kontroll ei olnud täielik.
29 Kõigepealt tuleb meenutada, et, nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, kohustab direktiiv 93/13 ja eelkõige selle artikli 7 lõige 1 koostoimes kahekümne neljanda põhjendusega liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad (vt selle kohta 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus BBVA, C‑8/14, EU:C:2015:731, punkt 19, ning 31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Lombard Lízing, C‑472/20, EU:C:2022:242, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt selgitanud, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglase lepingutingimuse hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse; seejuures on siiski nõutav, et need ei ole vähem soodsad kui menetlused, mida kohaldatakse riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja need ei muuda tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Seoses tõhususe põhimõttega, mis ainsana on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste esemeks, olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, vastava menetluse kulgu ning erisusi erinevates riigisisestes ametiasutustes (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Vicente (advokaaditasu maksmise kohustus), C‑335/21, EU:C:2022:720, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Hispaania menetlussüsteemis muudeti LEC artiklis 815 ette nähtud maksekäsumenetlust seadusega 42/2015 selleks, et kohtul oleks võimalik omal algatusel kontrollida lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi direktiivi 93/13 seisukohast.
33 Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, annab kohtusekretär muudetud LEC artikli 815 lõike 4 kohaselt müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingul põhinevast maksekäsu avaldusest kohtule teada, et kohus saaks omal algatusel kontrollida, ega mõni lepingutingimus, mis on nõude aluseks või määrab nõutava summa suuruse, ei ole ebaõiglane. Kui kohus leiab, et mõni asjaomane tingimus võib olla ebaõiglane, palub ta pooltel esitada oma seisukohad. Pärast poolte ärakuulamist teeb kohus määruse, millega määratakse olenevalt asjaoludest kindlaks, millised on analüüsitud lepingutingimuste ebaõiglase laadi tuvastamise tagajärjed. Määruse peale võib edasi kaevata. Kui kohus ebaõiglaseid lepingutingimusi ei tuvasta, teeb ta sellekohase otsuse ja kohtusekretär teeb võlgniku suhtes maksekäsu.
34 Muudetud LEC artikli 816 lõikes 1 on sätestatud, et kui võlgnik maksekäsku ei täida või ei ilmu kohtusse, teeb kohtusekretär maksekäsumenetlust lõpetava põhistatud otsuse, mis kujutab endast täidedokumenti. See otsus kujutab endast LEC artikli 556 kohaselt kohtulahendit, mida ei saa vaidlustada lepingutingimuste võimalikust ebaõiglasest laadist tulenevatel põhjustel.
35 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et asjaolu, et Hispaania seadusandja nägi lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontrollimise ette maksekäsumenetluses, mitte aga sellise menetluse tulemusel tehtud kohtusekretäri otsuse täitmisel, näitab, et sooviti näha ette selle kontrolli tegemise kohustus maksekäsu täitmisele eelnevas menetluses, kuna vastasel juhul selle kontrolli tegemise võimalus kaob. Seega ei saa tarbija sellist kontrolli maksekäsu täitmise käigus nõuda ja seda kontrolli ei saa ka kohtunik enam omal algatusel teha.
36 Kuigi käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et niisugune kontroll maksekäsumenetluse raames toimus, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, kas see kontroll oli tõhus, arvestades maksekäsu avalduse põhjendamiseks esitatud dokumente, mis tema hinnangul olid ebapiisavad selleks, et võimaldada kohtul kindlaks teha, kuidas nõutud võlasumma suurus kindlaks määrati. Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 1, arvestades tõhususe põhimõtet, nõuab, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus kontrolliks lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, hoolimata riigisisestest menetlusnormidest, mis näevad ette menetlustoimingu tegemise õiguse lõppemise selleks ette nähtud tähtaja möödumisel.
37 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et asjaolu, et lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontroll on ette nähtud üksnes maksekäsumenetluses, mitte aga selle menetluse tulemusel tehtud maksekäsu täitmise raames, ei kujuta endast iseenesest tõhususe põhimõtte rikkumist.
38 Nimelt, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on selle põhimõtte järgimine tagatud, kui riigisisene menetluskord näeb maksekäsumenetluse raames või maksekäsu täitmise menetluses ette omal algatusel kontrolli selle üle, ega nendes menetlustes käsitletava lepingu tingimused ei ole ebaõiglased (vt selle kohta 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 46).
39 Peale selle on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et nii õiguse ja õigussuhete stabiilsuse kui ka korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Mis puudutab õiguse lõppemist teatavate menetlustähtaegade möödumise tõttu, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et õiguskindluse huvides mõistlike edasikaebetähtaegade kehtestamine, mille möödalaskmine lõpetab vastava õiguse, ei muuda praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamist, kui ette nähtud tähtaeg on sisuliselt piisav selleks, et tarbijal oleks võimalik ette valmistada tõhus õiguskaitsevahend ja see esitada (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Societé Générale, C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537, punkt 62 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul ei tekita eelotsusetaotluse esitanud kohtus kahtlusi mitte nende tähtaegade kestus, mis on tarbijale ette nähtud maksekäsumenetluses oma direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitsmiseks, vaid nende tähtaegade möödumisel õiguse lõppemise põhimõte ja seega sellest tulenev kohtu võimatus omal algatusel või tarbija taotlusel kontrollida maksekäsu täitmise menetluses lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi.
42 Sellega seoses väärib meenutamist, et hüpoteegiga tagatud nõude täitmise menetluse kontekstis, milles kohus pidi omal algatusel kontrollima lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi selle menetluse algatamisel, ilma et seda kontrolli oleks saanud teha selle menetluse järgmistes etappides, leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 93/13 antud kaitse oleks tagatud ainult juhul, kui liikmesriigi kohus märgiks hüpoteegiga tagatud nõude täitmisele pööramist lubavas lahendis sõnaselgelt, et ta kontrollis omal algatusel, ega hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse aluseks oleva dokumendi tingimused ei ole ebaõiglased, et selle kontrolli käigus, mida on vähemalt kokkuvõtlikult põhistatud, ei ilmnenud ebaõiglaste tingimuste olemasolu ja et kui tarbija ei esita vastuväiteid riigisiseses õiguses sätestatud tähtaja jooksul, kaotab ta õiguse tugineda nende tingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile (17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 51).
43 Kohtupraktikast tuleneb samuti, et juhul, kui riigisisene kohus on vaidlusaluse lepingu eelneval hindamisel, mille tulemusel on tehtud jõustunud kohtulahend, piirdunud omal algatusel ühe või mitme lepingutingimuse hindamisega direktiivi 93/13 seisukohast, paneb see direktiiv kohtule, kelle poole on järgnevas menetluses korrakohaselt pöördutud, kohustuse poolte taotlusel või omal algatusel hinnata selle lepingu teiste tingimuste väidetavalt ebaõiglast laadi niipea, kui talle on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. Nimelt ei ole sellise kontrolli puudumisel tarbijate kaitse täielik ja piisav ega kujuta endast piisavat ega tõhusat vahendit, et lõpetada seda laadi lepingutingimuste kasutamine, nagu näeb ette direktiivi artikli 7 lõige 1 (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Mis puudutab täpsemalt põhjendust, mis tuleb anda lepingutingimuste ebaõiglast laadi hinnanud kohtul, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et see põhjendus peab võimaldama kohtul, kellele on hiljem esitatud hagi, tuvastada esiteks lepingutingimused või lepingutingimuste osad, mida analüüsiti direktiivi 93/13 seisukohast esimeses menetluses, ning teiseks põhjused – isegi kui need on esitatud kokkuvõtlikult –, miks kohus, kelle poole pöörduti esimeses menetluses, leidis, et need lepingutingimused või nende osad ei ole ebaõiglased (vt selle kohta 18. veebruari 2023. aasta kohtumäärus Eurobank Bulgaria, C‑231/23, EU:C:2023:1008, punkt 34).
45 Eeltoodust tuleneb, et kohtu kontroll tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduvate lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi üle on kooskõlas tõhususe põhimõttega direktiivi 93/13 seisukohast, kui esiteks on tarbijat teavitatud sellest kontrollist ja tagajärgedest, mida toob kaasa tema passiivsus seoses lepingutingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile tuginemise õiguse lõppemisega, ning kui teiseks on selle kontrolli tulemusel tehtud otsus piisavalt põhistatud, et teha kindlaks sellega seoses analüüsitud lepingutingimused ja põhjused – kas või kokkuvõtlikud –, miks kohus leidis, et need tingimused ei ole ebaõiglased. Nendele nõuetele vastav kohtuotsus võib takistada lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi uuesti kontrollimist hilisemas menetluses.
46 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et kohus analüüsis maksekäsumenetluses omal algatusel talle muudetud LECst tuleneva kohustuse alusel krediidilepingu tingimusi ning kuna tal tekkisid kahtlused, et need tingimused võivad olla ebaõiglased, palus ta pooltel esitada selle kohta oma seisukohad. Tarbija ei vastanud sellele üleskutsele ega vaidlustanud ka kohtumäärust, milles kohus leidis, et ta ei tuvastanud selliste lepingutingimuste olemasolu, ja mille alusel tegi kohtusekretär maksekäsu. Samuti ilmneb, et tarbija ei ole sellele maksekäsule vastuväidet esitanud, mistõttu kohtusekretäri 9. juuli 2019. aasta otsus kujutab endast maksekäsumenetlust lõpetavat otsust.
47 Lisaks tuleb ka märkida, et eelotsusetaotlusest ei nähtu, et võimalikud menetluslikud piirangud oleksid võinud pärssida tarbija tahet kaitsta maksekäsumenetluses oma õigusi.
48 Võttes seega arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 42 ja 44 meenutatud kohtupraktikat ning esiteks tingimusel, et tarbija oli teadlik lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontrollist, mida tehti maksekäsumenetluses omal algatusel, ja tagajärgedest, mille toob kaasa tema passiivsus, ning teiseks tingimusel, et selle kontrolli tulemusel tehtud kohtumäärus on piisavalt põhistatud, näib selle kohtu poolt selle menetluse raames teostatud kontroll vastavat tõhususe nõudele direktiivi 93/13 artikli 7 seisukohast, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
49 Samuti tuleb meenutada, et tarbijal oli võimalus, kui ta leidis, et see on põhjendatud, vaidlustada lepingutingimuste ebaõiglase laadi tuvastamata jätmine ettenähtud tähtaja jooksul kaebusega maksekäsumenetluses tehtud kohtu otsuse peale.
50 Euroopa Komisjon leiab oma kirjalikes seisukohtades, et kohtusekretäri otsus, millega lõpetatakse maksekäsumenetlus, on täiesti põhistamata, mistõttu see ei saa kaasa tuua lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kontrollimise õiguse lõppemist.
51 Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 30 meenutatud menetlusautonoomia põhimõtet, on liikmesriikidel siiski vabadus korraldada oma menetlussüsteem nii, et kontrolli direktiivi 93/13 alusel saaks teostada mitte ainult maksekäsumenetlust lõpetava lahendi raames, vaid ka selle menetluse mis tahes hetkel, tingimusel et seda teeb kohus ja see on kooskõlas tõhususe põhimõttega. Kuna Hispaania menetlussüsteemis toimub selline kontroll sellise menetluse käigus, ei saa ainuüksi asjaolu, et seda ei saa enam teha maksekäsu täitmise menetluses, kahjustada selle direktiivi tõhusust.
52 Eeltoodut arvestades tuleb esimese ja teise küsimuse esimesele osale vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu ei võimalda maksekäsu täitmist menetleval kohtul omal algatusel või tarbija taotlusel kontrollida, ega müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingu tingimused ei ole ebaõiglased, kui kohus on seda kontrollinud juba maksekäsumenetluse etapis, tingimusel et see kohus on oma otsuses tuvastanud, milliseid lepingutingimusi kontrolliti, et ta on kas või kokkuvõtlikult esitanud põhjused, miks need tingimused ei ole ebaõiglased, ning kui ta viitas sellele, et kui tarbija ei kasuta ettenähtud tähtaja jooksul selle otsuse vaidlustamiseks riigisiseses õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid, kaotab ta õiguse tugineda nende lepingutingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile.
Esimese ja teise küsimuse teine osa
53 Esimese ja teise küsimuse teise osaga, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 on tõhususe põhimõtet arvestades vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda maksekäsu täitmist menetleval kohtul teha omal algatusel menetlustoiminguid vajalike faktiliste ja õiguslike asjaolude kindlakstegemiseks, et kontrollida müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi.
54 Kõigepealt tuleb märkida, et need küsimused on põhjendatud üksnes siis, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab esimese ja teise küsimuse esimeste osade suhtes läbi viidava analüüsi tulemusel järeldusele, et maksekäsumenetluse staadiumis tehtud kontroll ei vasta direktiivi 93/13 osas tõhususe põhimõtte nõuetele ja et seetõttu peab ta läbi viima uue kontrolli.
55 Nende küsimuste teisele osale vastamiseks väärib meenutamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusel, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet (vt selle kohta eelkõige 4. mai 2023. aasta kohtuotsus BRD Groupe Societé Générale ja Next Capital Solutions, C‑200/21, EU:C:2023:380, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Tarbija ning müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdset olukorda saab seega tasakaalustada üksnes välise, lepingupooltest sõltumatu aktiivse sekkumisega (vt eelkõige 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner, C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et ta peab maksekäsumenetluse staadiumis tõhusa kontrolli tegemata jätmise tõttu ise kontrollima krediidilepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, peab tal olema võimalus teha omal algatusel selleks vajalikud menetlustoimingud (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Vicente (advokaaditasu maksmise kohustus), C‑335/21, EU:C:2022:720, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Eeltoodut arvestades tuleb esimese ja teise küsimuse teisele osale vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda maksekäsu täitmist menetleval kohtul teha omal algatusel menetlustoiminguid vajalike faktiliste ja õiguslike asjaolude kindlakstegemiseks, et kontrollida müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, kui maksekäsumenetluse staadiumis pädeva kohtu tehtud kontroll ei vasta selle direktiivi osas tõhususe põhimõtte nõuetele.
Kohtukulud
59 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades
tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu ei võimalda maksekäsu täitmist menetleval kohtul omal algatusel või tarbija taotlusel kontrollida, ega müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingu tingimused ei ole ebaõiglased, kui kohus on seda kontrollinud juba maksekäsumenetluse etapis, tingimusel et see kohus on oma otsuses tuvastanud, milliseid lepingutingimusi kontrolliti, et ta on kas või kokkuvõtlikult esitanud põhjused, miks need tingimused ei ole ebaõiglased, ning kui ta viitas sellele, et kui tarbija ei kasuta ettenähtud tähtaja jooksul selle otsuse vaidlustamiseks riigisiseses õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid, kaotab ta õiguse tugineda nende lepingutingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile.
2. Direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades
tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda maksekäsu täitmist menetleval kohtul teha omal algatusel menetlustoiminguid vajalike faktiliste ja õiguslike asjaolude kindlakstegemiseks, et kontrollida müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, kui maksekäsumenetluse staadiumis pädeva kohtu tehtud kontroll ei vasta selle direktiivi osas tõhususe põhimõtte nõuetele.
Allkirjad