ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

22. september 2021(*)

Riigiabi – Elektritarne tariif – Vahekohtu otsusega Alouminionilt nõutava tariifi kehtestamine – Otsus lõpetada kaebuse menetlemine – Otsus, milles tuvastatakse riigiabi puudumine – Vaidlustatav akt – Huvitatud pool – Põhjendatud huvi – Õigus esitada hagi – Vastuvõetavus – Riigile omistatavus – Eelis – Eraettevõtja põhimõte – Tõsised raskused

Liidetud kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17,

Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI), asukoht Ateena (Kreeka), esindajad kohtuasjas T‑639/14 RENV: advokaadid E. Bourtzalas, A. Oikonomou, E. Salaka, C. Synodinos, H. Tagaras ja D. Waelbroeck, kohtuasjas T‑352/15: advokaadid E. Bourtzalas, C. Synodinos, E. Salaka, H. Tagaras ja D. Waelbroeck, ning kohtuasjas T‑740/17: advokaadid E. Bourtzalas, E. Salaka, C. Synodinos, H. Tagaras, D. Waelbroeck, A. Oikonomou ja V.‑K.‑L. Moumoutzi,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad kohtuasjas T‑639/14 RENV: É. Gippini Fournier ja A. Bouchagiar ning kohtuasjades T‑352/15 ja T‑740/17: A. Bouchagiar ja P.‑J. Loewenthal,

kostja,

keda toetab

Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseon, varem Alouminion tis Ellados VEAE, asukoht Marousi (Kreeka), esindajad: advokaadid N. Korogiannakis, N. Keramidas, E. Chrysafis ja D. Diakopoulos,

menetlusse astuja,

mille ese on kohtuasjas T‑639/14 RENV ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 12. juuni 2014. aasta kiri COMP/E3/ΟΝ/AB/ark *2014/61460, millega teavitati DEId kaebuste menetlemise lõpetamisest; kohtuasjas T‑352/15 ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 25. märtsi 2015. aasta otsus C(2015) 1942 (final) (juhtum SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) – Kreeka – Vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetav riigiabi) ja kohtuasjas T‑740/17 ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 14. augusti 2017. aasta otsus C(2017) 5622 (final) (juhtum SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) – Kreeka – Vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetav riigiabi),

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja), Z. Csehi, G. De Baere ja G. Steinfatt,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 8. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluste taust ja menetlus

1        Käesolevate kohtuasjade puhul on tegemist kolme lähedalt seotud ja üksteisele järgnenud vaidlusega, mis käsitlevad peamiselt sama eset, st küsimust, kas elektritarne tariif (edaspidi „kõnealune tariif“), mida hageja Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (edaspidi „DEI“), kes on Kreeka riigi kontrollitav Ateenas (Kreeka) asuv elektrienergia tootja ja tarnija, on vahekohtu otsuse järgi kohustatud küsima oma kõige suuremalt kliendilt, s.o menetlusse astujalt alumiiniumitootja Mytilinaios AE-lt, varem Alouminion tis Ellados VEAE, viitab riigiabi andmisele.

2        Kohtuasja T‑639/14 RENV ese on hageja nõue tühistada Euroopa Komisjoni 12. juuni 2014. aasta kiri COMP/E3/ΟΝ/AB/ark *2014/61460, millele on alla kirjutanud konkurentsi peadirektoraadi osakonna juhataja (edaspidi „vaidlusalune kiri“), milles sisuliselt teavitati hagejat tema esitatud kaebuse menetlemise lõpetamisest põhjusel, et kõnealune tariif ei kujuta endast riigiabi, kuna riigile omistatavuse ja eelise andmise kriteeriumid ei olnud täidetud. Selle kaebuse raames, mille hageja esitas 23. detsembril 2013 (edaspidi „teine kaebus“), vaidlustas hageja erivahekohtu, kellele hageja ise ja menetlusse astuja olid esitanud oma vaidlusküsimuse elektri- ja gaasienergia turgude toimimise, süsivesinike uurimise, tootmise ja transpordivõrkude ning muude eeskirjade seaduse nr 4001/2011 (nomos 4001/2011, gia ti leitourgia Energeiakon Agoron Ilektrismou kai Fysikou Aeriou, gia Erevna, Paragogi kai diktya metaforas Ydrogonanthrakon kai alles rythmiseis) (FEK A’ 179/22.8.2011; edaspidi „seadus nr 4001/2011“) artikli 37 alusel, 31. oktoobri 2013. aasta otsuse nr 1/2013 (edaspidi „vahekohtu otsus“), millega nimetatud vahekohus määras kõnealuse tariifi ajavahemikuks 1. juulist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 (edaspidi „kõnealune ajavahemik“) brutosummas 40,7 eurot/MWh ja netosummas 36,6 eurot/MWh.

3        Kohtuasja T‑352/15 ese on hageja nõue tühistada komisjoni 25. märtsi 2015. aasta otsus C(2015) 1942 (final) (juhtum SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) – Kreeka – Vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetav riigiabi) (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“), milles komisjon ühelt poolt tühistas ja asendas vaidlusaluse kirja nimetatud otsusega ning teiselt poolt leidis, et vahekohtu otsus ei kujutanud endast menetlusse astujale riigiabi andmist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peamiselt seetõttu, et hageja vabatahtlik pöördumine koos menetlusse astujaga vaidluse lahendamiseks vahekohtusse vastas turumajanduse tingimustes tegutseva aruka investori käitumisele ega hõlmanud eelist.

4        Kohtuasja T‑740/17 ese on hageja nõue tühistada komisjoni 14. augusti 2017. aasta otsus C(2017) 5622 (final) (juhtum SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) – Kreeka – Vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetav riigiabi) (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“), milles komisjon otsustas taas, et vahekohtu otsus ei hõlmanud riigiabi andmist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ning millega komisjon tühistas ja asendas sõnaselgelt nii vaidlusaluse kirja kui ka esimese vaidlustatud otsuse (teise vaidlustatud otsuse punktid 8 ja 51 ning jagu 5). Selle järelduse põhjendamiseks esitatud kaalutlused, mis põhinevad turumajanduse tingimustes tegutseva aruka investori kriteeriumi järgimisel ja eelise puudumisel, on identsed esimeses vaidlustatud otsuses esitatutega.

5        Sellest tulenevalt nimetatakse ühelt poolt esimest ja teist vaidlustatud otsust koosvõetuna edaspidi „vaidlustatud otsusteks“ ning teiselt poolt nimetatakse neid otsuseid koos vaidlusaluse kirjaga edaspidi „vaidlustatud aktideks“.

6        Kõnealused vaidlused on tingitud hageja ja menetlusse astuja vahelisest pikaajalisest vaidlusest elektritarne tariifi üle, mis oli mõeldud asendama soodustariifi, mis tulenes 1960. aastal allkirjastatud lepingust, mis lõppes 2006. aastal.

7        Hageja ja menetlusse astuja allkirjastasid 4. augustil 2010 raamlepingu, mis puudutas kõnealusel ajavahemikul kohaldatavat elektritarne tariifi ning kokkuleppe saavutamise üksikasju seoses võlaga, mis menetlusse astujal oli hageja ees ja mis oli kogunenud ajavahemikul 1. juulist 2008 kuni 30. juunini 2010. Raamlepingus ette nähtud kriteeriumide põhjal pidasid menetlusse astuja ja hageja elektritarne lepingu projekti sisu osas läbirääkimisi, ent edutult.

8        Pärast seda, kui hageja edastas elektritarne lepingu projekti Rythmistiki Archi Energeiasele (Kreeka energiaamet, edaspidi „RAE“), võttis viimane vastu otsuse nr 692/2011 (FEK B’ 2529/7.11.2011), mis puudutas „elektrienergia hinnastamise aluspõhimõtteid Kreekas“. Nimetatud otsus lisati hiljem Kreeka elektrienergiaga varustamise seadustikku (FEK B’ 832/9.4.2013).

9        16. novembril 2011 allkirjastatud vahekohtu kokkuleppes leppisid menetlusse astuja ja hageja kokku, et vastavalt seaduse nr 4001/2011 artiklile 37 usaldatakse nende vaidluse lahendamine RAE alalisele vahekohtule. Sellega seoses on vahekohtu kokkuleppes muu hulgas ette nähtud järgmist:

„Pooled leppisid kokku seaduse nr 4001/2011 artiklis 37 ette nähtud vahekohtumenetluse ühisel kokkuleppel, et vastavalt kõrgepinge klientidele ette nähtud hinnastamise aluspõhimõtetele, nagu need on sõnastatud RAE otsuses nr 692[/2011], ja võttes arvesse […] ka otsust nr 798[/2011] ja […] vahekohtu otsust nr 8/2010, ajakohastab ning kohandab RAE [raam]lepingu sõlmimise eesmärgil 5. oktoobril 2010 koostatud elektritarne lepingu projektis sisalduvaid hinnastamistingimusi ning töötab välja [nende] otsuste raames pooltevahelised varustamise lepingutingimused, mida kohaldatakse alates 6. juunist 2011, nii et need tingimused vastaksid ühelt poolt [menetlusse astuja] tarbimisprofiilile ja teiselt poolt kataksid vähemalt [hageja] kulud.“

10      Pärast seda, kui menetlusse astuja oli esitanud RAE-le seaduse nr 4001/2011 artikli 140 lõike 6 ja artikli 35 alusel kaebuse, määras viimane 9. mai 2012. aasta otsusega nr 346/2012 ajutiselt kindlaks menetlusse astujale kohaldatava elektritarne tariifi summas 42 eurot/MWh.

11      Komisjonile 15. juunil 2012 esitatud kaebuses (edaspidi „esimene kaebus“) väitis hageja muu hulgas, et see tariif kohustas teda tarnima menetlusse astujale elektrit tema kuludest ja seega turuhinnast madalama hinnaga ning et seetõttu oli RAE andnud nimetatud äriühingule ebaseaduslikku riigiabi.

12      Vahekohus kehtestas kõnealuse tariifi 31. oktoobri 2013. aasta otsusega (vt eespool punkt 2). Pärast seda, kui hageja oli esitanud kaebuse Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka), jättis viimane 18. veebruari 2016. aasta otsusega nr 634/2016 nimetatud otsuse muutmata.

13      Menetlusse astuja esitas 18. detsembril 2013 kaebuse Elliniki Epitropi Antagonismoule (Kreeka konkurentsiamet, edaspidi „EEA“), väites, et hageja on alates 2013. aastast uut, väidetavalt ülemäära kõrget ja tema suhtes diskrimineerivat tariifi pakkudes kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit. EEA võttis 22. juulil 2015 selle kaebuse kohta vastu otsuse nr 621/2015 (FEK B’ 492/26.2.2016), leides esialgu, et hageja on kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit menetlusse astuja kahjuks eelkõige seetõttu, et keeldus põhjendamatult arendamast temaga ärisuhteid ja müümast talle elektrienergiat ning kuna kavatses kehtestada talle ebamõistliku või ebaõiglase hinna või muud tehingutingimused. EEA nõustus 18. jaanuari 2016. aasta otsusega hageja väljapakutud tegevuskohustustega, mille tõttu kaebuse menetlemine lõpetati.

14      Hageja esitas 23. detsembril 2013 komisjonile teise kaebuse, milles väitis, et vahekohtu otsus kujutab endast samuti riigiabi (vt eespool punkt 2).

15      Komisjon tegi 6. mail 2014 hagejale teatavaks oma esialgse hinnangu, mille kohaselt ei ole vaja jätkata teise kaebuse uurimist. Hageja esitas 20. mai ja 6. juuni 2014. aasta kirjadega komisjonile täiendavad märkused.

16      Vaidlusaluse kirjaga (vt eespool punkt 2) teavitas komisjon hagejat tema kaebuse uurimise lõpetamisest peamiselt järgmistel põhjustel:

„Võtame teadmiseks, et Teie 6. juuni 2014. aasta kirjas sisalduvad argumendid ei ole uued ja et neid võeti arvesse meie 6. mai 2014. aasta kirjas esitatud esialgses hinnangus. Te ei ole oma 6. juuni 2014. aasta kirjas endiselt tõendanud, et vahekohus on avalikku võimu teostav organ, arvestades eelkõige asjaolu, et nii [hageja kui ka menetlusse astuja] kasutasid vahekohtumenetlust vabatahtlikult, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat kohustust. Teile on teada, et [hagejal] (ja seega [Kreeka] riigil) oli mitu võimalust kehtestada tariif, mida [tal] tuli [menetlusse astujalt] küsida. Arvestades asjaolu, et vahekohtul oli pädevus kehtestada tariif vastavalt vahekohtumenetlust reguleerivatele üldpõhimõtetele, samuti otsuseid ja suuniseid, mille [RAE] oli selles valdkonnas varem vastu võtnud, näib, et [Kreeka] riigil ei ole võimalik vahekohtu otsuse suhtes omada otsustavat mõju. Sellest tulenevalt kordavad konkurentsi peadirektoraadi talitused oma 6. mai 2014. aasta kirjas väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole nimetatud otsus omistatav [Kreeka] riigile, kuna Te ei ole esitanud selle seisukoha kahtluse alla seadmiseks piisavalt tõendeid.

Mis puudutab Teie väiteid, et vahekohtu kehtestatud tariif on madalam [hageja] kuludest, siis märgime, et Teie argumendid kulude metoodika kohta ei ole kooskõlas Kreeka ametiasutuste, RAE ega vahekohtu otsuses esitatud vahekohtu seisukohtadega. Vahekohtul oli nimelt erivolitus kehtestada tariif, mis katab [hageja] kulud, ning [viimasel] oli võimalus esitada selle kohta oma argumendid. [Nimetatud otsus] tunnistab sõnaselgelt, et see […] tariif katab lisaks mõistlikule kasumile ka [hageja] kulud, võttes arvesse [menetlusse astuja] tarbimisprofiili. Sellest tulenevalt kordavad konkurentsi peadirektoraadi talitused 6. mai 2014. aasta kirjas väljendatud seisukohta asjaomasest meetmest tuleneva valikulise eelise puudumise kohta, kuna Te ei ole esitanud selle seisukoha kahtluse alla seadmiseks piisavalt tõendeid.

Eeltoodut arvestades järeldasid konkurentsi peadirektoraadi talitused, et Teie 6. juuni [2014. aasta] kirjas sisalduv teave ei sisalda ühtegi tõendit, mis seaks kahtluse alla meie 6. mai 2014. aasta kirjas antud esialgse hinnangu. Võtame ka teadmiseks, et Te ei esita täiendavat või uut teavet, mis näitaks riigiabialaste õigusnormide rikkumist.

Sellest tulenevalt otsustasid konkurentsi peadirektoraadi talitused, et see teave ei ole piisav, et põhjendada kaebuse uut uurimist.“

17      Hageja esitas 22. augustil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑639/14 ja milles ta palus tühistada vaidlusaluses kirjas sisalduva komisjoni otsuse lõpetada tema kaebuste menetlemine.

18      Hageja ja komisjon taotlesid vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 77 punktile c ühiselt 7. oktoobril 2014 Üldkohtu kantseleisse saadetud kirjas Üldkohtus poolelioleva menetluse peatamist kuueks kuuks, see tähendab kuni 7. aprillini 2015, et komisjon saaks hagis tõstatatud küsimused taas läbi vaadata. Taotlus rahuldati Üldkohtu neljanda koja presidendi 24. oktoobri 2014. aasta määrusega.

19      Menetlusse astuja esitas 19. detsembril 2014 Üldkohtu kantseleisse avalduse kohtuasjas T‑639/14 menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

20      Komisjon võttis 25. märtsil 2015 vastu esimese vaidlustatud otsuse (vt eespool punkt 3).

21      Esimese vaidlustatud otsuse põhjendamiseks märkis komisjon selle otsuse punktides 12 ja 13 järgmist:

„[Hageja] viitab [teises] kaebuses ka [esimesele kaebusele]. [Esimeses] kaebuses esitatud väite kohaselt kohustas RAE otsus nr 346/2012, millega kehtestati [menetlusse astujale] tarnitava elektrienergia ajutine tariif seni, kuni nende kahe poole vaheline vaidlus nimetatud tariifi üle on lahendatud, [hagejat] tarnima [menetlusse astujale] elektrit turuhinnast madalama hinnaga ja seega andma [menetlusse astujale] riigiabi. Kuna aga vahekohtu otsus asendas täielikult ja tagasiulatuvalt RAE kehtestatud ajutise tariifi, leiab komisjon, et [esimese] kaebuse ese on ära langenud.

Seega hinnatakse käesolevas otsuses üksnes [teist] […] kaebust, mis käsitleb küsimust, kas vahekohtu otsuse alusel anti [menetlusse astujale] kuludest madalama elektritariifi kujul riigiabi.“

22      Seega piirdus komisjon oma analüüsis sellega, et hindas, kas selle tariifi kindlaksmääramine ja rakendamine vastasid menetlusse astujale eelise andmisele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selleks analüüsis ta, kas hageja, nõustudes lahendama menetlusse astujaga vaidluse vahekohtumenetluses ja alludes vahekohtuotsusele, tegutses avalik-õigusliku ettevõtjana kooskõlas erainvestori kriteeriumist tulenevate nõuetega (esimese vaidlustatud otsuse punktid 25–47). Ta järeldas ühest küljest, et selle kriteeriumi kohaldamise tingimused olid käesoleval juhul täidetud ja et seetõttu ei antud menetlusse astujale ühtki eelist, ning teisest küljest, et kuna esimene vaidlustatud otsus kajastab tema lõplikku seisukohta selles küsimuses, tuleb vaidlusalust kirja lugeda selle otsusega asendatuks (selle otsuse punktid 48 ja 49).

23      Komisjon leidis seega, et vahekohtu otsus ei kujuta endast riigiabi (esimese vaidlustatud otsuse jagu 4).

24      Komisjon palus Üldkohtu kantseleisse 27. aprillil ja 19. juunil 2015 saadetud kirjades Üldkohtul tuvastada, et esimese vaidlustatud otsuse tagajärjel on vaidlusaluse kirja tühistamiseks esitatud hagi ese ära langenud ja et sellega seoses on ära langenud selle kohta otsuse tegemise vajadus. Hageja esitas Üldkohtule selle taotluse kohta oma märkused 3. juuli 2015. aasta kirjas.

25      Hageja esitas esimese vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. juunil 2015 ja registreeriti numbriga T‑352/15.

26      Menetlusse astuja esitas 16. novembril 2015 Üldkohtu kantseleisse avalduse kohtuasjas T‑352/15 menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

27      Üldkohus otsustas 9. veebruari 2016. aasta kohtumäärusega DEI vs. komisjon (T‑639/14, ei avaldata, EU:T:2016:77, punktid 36 ja 37), et kohtuasjas T‑639/14 on hagi kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud eelkõige põhjusel, et esimene vaidlustatud otsus asendas formaalselt vaidlusalust kirja, mistõttu viimati nimetatu „ei kuulu enam Euroopa Liidu õiguskorda, sest on alates sellest kuupäevast tunnistatud kehtetuks“. Samuti otsustas ta, et seetõttu on ära langenud vajadus teha otsus menetlusse astuja menetlusse astumise avalduse kohta.

28      Hageja esitas 22. aprillil 2016 Euroopa Kohtule selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C‑228/16 P.

29      Üldkohus (neljas koda) rahuldas 8. juuni 2016. aasta määrusega DEI vs. komisjon (T‑352/15, ei avaldata, EU:T:2016:386) menetlusse astuja taotluse astuda menetlusse kohtuasjas T‑352/15. Menetlusse astuja esitas oma seisukohad ning pooled esitasid viimati nimetatu kohta oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.

30      Euroopa Kohus tühistas 31. mai 2017. aasta kohtuotsusega DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punktid 44 ja 46) 9. veebruari 2016. aasta kohtumääruse DEI vs. komisjon (T‑639/14, ei avaldata, EU:T:2016:77), saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse ja jättis kohtukulude otsustamise edaspidiseks.

31      Pärast selle kohtuotsuse kuulutamist määrati kohtuasi T‑639/14, mis edaspidi kandis numbrit T‑639/14 RENV, Üldkohtu viiendale kojale, kuhu määrati ettekandja-kohtunik.

32      Üldkohtu kantseleile 27. juulil 2017 esitatud kirjas esitas hageja taotluse kohtuasjade T‑639/14 RENV ja T‑352/15 liitmiseks menetluse suulise osa huvides. Komisjon nõustus 21. augusti 2017. aasta kirjas kohtuasjade liitmisega.

33      Komisjon võttis 14. augustil 2017 vastu teise vaidlustatud otsuse (vt eespool punkt 4).

34      24. augustil 2017 ehk pärast teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmist Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjades palus komisjon Üldkohtul Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel tuvastada, et kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagide ese on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada. Menetlusse astuja andis 27. oktoobri 2017. aasta kirjas teada, et toetab komisjoni taotlust tuvastada, et kohtuasjas T‑352/15 on otsuse tegemise vajadus ära langenud. Samal päeval esitatud kirjades märkis hageja, et tema on vastu sellele, et nendes kohtuasjades tuvastatakse otsuse tegemise vajaduse äralangemine.

35      Hageja esitas teise vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. novembril 2017 ja registreeriti numbriga T‑740/17.

36      21. detsembril 2017 küsitles Üldkohus menetlust korraldava meetme raames pooli kohtuasjade T‑639/14 RENV ja T‑352/15 võimaliku peatamise kohta seniks, kuni kohtuasjas T‑740/17 on menetluse kirjalik osa lõppenud. Komisjon ja hageja märkisid 4. ja 8. jaanuari 2018. aasta kirjades, et ei ole menetluse peatamise vastu.

37      Menetlusse astuja esitas Üldkohtu kantseleisse 12. märtsil 2018 avalduse kohtuasjas T‑740/17 menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

38      Üldkohus määras 14. mai 2018. aasta määrustega, et komisjoni taotlused tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, tuleb liita, ning jättis kohtukulude otsustamise kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 edaspidiseks.

39      Üldkohtu viienda koja president rahuldas 12. juuli 2018. aasta määrusega menetluse astuja avalduse kohtuasjas T‑740/17 menetlusse astumiseks. Menetlusse astuja esitas seisukohad ning pooled esitasid viimati nimetatu kohta oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.

40      13. juuli 2018. aasta otsusega peatati menetlus üksnes kohtuasjas T‑352/15 kuni menetluse kirjaliku osa lõppemiseni kohtuasjas T‑740/17.

41      Üldkohtu viienda koja president rahuldas 25. septembri 2018. aasta määrusega kohtuasjas T‑639/14 RENV menetluse astuja avalduse kohtuasjas T‑639/14 menetlusse astumiseks. Menetlusse astuja esitas seisukohad ja pooled esitasid viimati nimetatu kohta oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.

42      Üldkohtu presidendi 28. veebruari 2019. aasta otsusega määrati kohtuasjad T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 kodukorra artikli 27 lõike 3 alusel uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub kolmandasse kotta.

43      Üldkohus palus 28. märtsil 2019 ettekandja-kohtuniku ettepanekul pooltel esitada oma seisukohad kohtuasjade T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 võimaliku liitmise kohta menetluse suulise osa ning lõpliku kohtulahendi huvides. Komisjon nõustus 4. aprilli 2019. aasta kirjades nende kohtuasjade liitmisega, ilma et ta oleks taotlenud toimikute teatavate dokumentide konfidentsiaalsena käsitlemist. Hageja teatas 25. aprilli 2019. aasta kirjas, et ta ei nõustu kohtuasja T‑639/14 RENV liitmisega kohtuasjadega T‑352/15 ja T‑740/17, ning taotles selle eraldi käsitlemist, ilma et ta oleks siiski taotlenud teatavate toimiku dokumentide konfidentsiaalsena käsitlemist.

44      Kuna kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kolmanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

45      Kolmanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.

46      Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president liitis 26. veebruari 2020. aasta otsusega vastavalt kodukorra artiklile 68 kohtuasjad T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 menetluse suulise osa ning lõpliku kohtulahendi huvides.

47      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada menetluse suulise osa.

48      Menetlusse astuja esitas 3. juuni 2020. aasta kirjas märkused kohtuistungi ettekande kohta, mis lisati toimikusse ja toimetati teistele pooltele kätte.

49      Pärast seda, kui hageja oli palunud lükata algul 11. juuniks 2020 määratud kohtuistungi edasi põhjusel, et tema advokaatidel, st A. Oikonomoul, E. Salakal ja C. Synodinosil, ei ole võimalik sellel osaleda põhjusel, et „DEI kõrgemalseisev asutus“ keelas tervisekriisi tõttu oma töötajatele igasuguse reisimise välismaale, esitas Üldkohus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames hagejale kirjaliku küsimuse, mis puudutas võimaliku töösuhte olemasolu hageja ja tema palgaliste advokaatide vahel ning nende õigust esindada hagejat asjaomastes menetlustes, paludes sellele vastata kirjalikult. Hageja vastas küsimusele ettenähtud tähtaja jooksul.

50      Hageja esitas 29. septembri 2020. aasta kirjas märkused kohtuistungi ettekande kohta, mis sisaldas kaheksat lisa, millest otsus selle toimikusse lisamise kohta jäeti edaspidiseks.

51      Menetlusse astuja esitas 5. oktoobri 2020. aasta kirjas uued märkused kohtuistungi ettekande kohta, mis lisati toimikusse ja toimetati teistele pooltele kätte.

52      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 8. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil otsustas president, et hageja märkused kohtuistungi ettekande kohta tuleb lisada toimikusse ja teistele pooltele kätte toimetada ning et neile tuleb märkuste esitamiseks määrata tähtaeg, mis kanti kohtuistungi protokolli.

53      Kuna menetluse suuline osa jäeti kohtuistungi järel avatuks, esitasid komisjon ja menetlusse astuja määratud tähtaja jooksul oma märkused ning vaidlustasid kodukorra artikli 85 alusel hageja poolt kohtuistungi ettekande ja selle lisade kohta esitatud märkuste vastuvõetavuse. Pärast koja presidendi otsust lõpetada menetluse suuline osa palus hageja eraldi dokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. jaanuaril 2021, et Üldkohus nimetatud suulise osa avaks, selleks et võistleva menetluse raames oleks tal võimalik anda komisjoni ja menetlusse astuja märkuste kohta oma seisukoht.

II.    Poolte nõuded

A.      Kohtuasi T‑639/14 RENV

54      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlusalune kiri osas, milles see sisaldab otsust jätta tema kaebused rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

55      Komisjon palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tuvastada, et kohtuotsuse tegemise vajadus on ära langenud;

–        teise võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

56      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud, kaasa arvatud tema enda kohtukulud, välja hagejalt.

B.      Kohtuasi T‑352/15

57      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada esimene vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

58      Komisjon ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tuvastada, et kohtuotsuse tegemise vajadus on ära langenud;

–        teise võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

C.      Kohtuasi T‑740/17

59      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada teine vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

60      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

61      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud, kaasa arvatud tema kohtukulud, välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Sissejuhatavad märkused

62      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaidluse lahendamiseks ei ole vaja vastata küsimusele, kas hageja „palgalised advokaadid“, nagu A. Oikonomou, E. Salaka ja C. Synodinos, on kohaldatavate Kreeka õigusnormide alusel volitatud hagejat esindama asjaomastes menetlustes (vt eespool punkt 49), kuna viimast esindavad juba piisaval määral E. Bourtzalas, H. Tagaras, D. Waelbroeck ja V.‑K.‑L. Moumoutzi.

63      Lisaks tuleb kõigepealt hinnata hagi kohtuasjas T‑740/17, kuna selle lahend võib mõjutada kohtuasjade T‑639/14 RENV ja T‑352/15 vaidluse eseme ning hageja põhjendatud huvi säilimist.

B.      Kohtuasi T‑740/17

1.      Vastuvõetavus

64      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna esiteks ei puuduta teine vaidlustatud otsus hagejat otseselt ega isiklikult, teiseks, kuna sellel puuduvad hageja suhtes siduvad õiguslikud tagajärjed, ei saa selle otsuse peale tühistamishagi esitada, ning kolmandaks puudub hagejal põhjendatud huvi.

65      Esiteks väidab komisjon sisuliselt, et hageja ei ole „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses ega „huvitatud pool“ nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti h tähenduses. Selleks ei piisa asjaolust, et hageja esitas kaebuse või osales haldusmenetluses, ega ka mitte asjaolust, et ta oli kohustatud andma väidetavat abi omavahenditest, vaid hageja oleks pidanud tõendama, et ta on menetlusse astuja kui väidetava abi saanud ettevõtja konkurent, mida ta aga ei teinud. Sama kehtib ka asjaolu puhul, et tegu on „allikaga, kust on võetud vahendid väidetava […] abi rahastamiseks“, kuna liikmesriigi kulude kokkuhoid või avaliku sektori hea tervise kaitsmine ei ole iseenesest riigiabi eeskirjadega taotletav eesmärk.

66      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, leiab, et seda enam ei ole hageja tõendanud, et väidetav abi mõjutas oluliselt tema turupositsiooni, mistõttu on väited, millega soovitakse kahtluse alla seada teise vaidlustatud otsuse põhjendatus, vastuvõetamatud. Ta täpsustab peaasjalikult seda, et väidetav abi puudutab hageja poolt menetlusse astujale elektrienergia tarnimisega seotud suhet, st kliendisuhet, mitte aga ettevõtjate vahelist konkurentsisuhet. Menetlusse astuja majandustegevus ja kõnealuse tariifi mõju tema konkurentsiseisundile kuuluvad metallurgia sektorisse, mis ei ole käesoleval juhul asjakohane, samas kui hageja tegutseb elektrienergia tootmise või tarnimise sektoris. Lisaks, nagu ka hageja ise möönab, ei viita esimene, teine ja neljas kuni seitsmes väide, mis puudutavad „ELTL artiklite 107 ja 108 rikkumist“, võimalikele tõsistele raskustele. Lõpuks ei ole hageja väidetavalt abiandjana ka eristatav, kuna teda ei saa samastada kohaliku ametiasutusega, kes tegutseb oma seadusandliku ja maksuautonoomia raames.

67      Teiseks leiab komisjon, et hageja ei saa teise vaidlustatud otsuse peale esitada tühistamishagi põhjusel, et see otsus ei tekita tema huve mõjutada võivaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis tooksid kaasa selge muutuse tema kui väidetava abi de facto andja õiguslikus seisundis. See otsus ei ole Kreeka riigile siduv, kuna selle kohaselt ei kuulu kõnealune tariif ELTL artikli 107 kohaldamisalasse. Seevastu tuleneb hageja kohustus kohaldada seda tariifi mitte samast otsusest, vaid tema vabatahtlikust kohustusest järgida vahekohtuotsust. Komisjoni sõnul rahuldab kõnealune otsus Kreeka riiki täielikult, kuna see jätab Kreeka ametiasutustele vabaduse rakendada kõnealust tariifi, alustamata olemasolevat abi puudutavat menetlust. Ent hageja kui väidetavalt abi andnud riigi osalusega äriühing ei kuulu nende hagejate kategooriasse, kellel on õigus esitada sellise otsuse peale hagi.

68      Kolmandaks leiab komisjon, keda toetab menetlusse astuja, et hagejal puudub põhjendatud huvi teise vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks. See otsus peaks olema teda kui väidetavat abi andvat üksust täiesti rahuldav ning kohustus menetlusse astujale abi anda tuleneb üksnes vahekohtu otsusest. Ta leiab, et huvi, mida hageja soovib kaitsta, ei kuulu riigiabi käsitlevate õigusnormidega taotletavate eesmärkide hulka ning tema tegevus on vastuolus ELTL artiklite 107 ja 108 eesmärgiga, mis põhinevad loogikal, mille kohaselt abi andval üksusel on selles osas suurim tegutsemisruum. Ta võrdleb hageja strateegiat kohaliku ametiasutuse omaga, kes allkirjastas lepingu, mida ta ei pea enam kasumlikuks, ja taganeb sellest kui riigiabist, selleks et vabaneda oma kohustusest. Niisugune teguviis on vastuolus eelkõige õiguspõhimõttega, mille kohaselt ei või keegi tugineda oma õigusvastasele käitumisele (nemo auditur propriam turpitudinem allegans või venire contra factum proprium). Menetlusse astuja täpsustab, et hageja viitab vääralt ja ebaõiglaselt „erahuvile“, mis ei ole ELTL artikliga 108 kaitstud, st omaenda finantshuvidele, ja mitte kui „riigile“, kes ainsana saaks anda ebaseaduslikku riigiabi. Hageja püüab tekitada segadust ühelt poolt tema Kreeka riigile, kes enamusaktsionärina kiidab regulaarselt heaks kõrgepingeklientide tariifid, kuulumise ja teiselt poolt tema „erahuvi“ vahel, et põhistada oma põhjendatud huvi, jäädes samas oma väära argumendi juurde abi olemasolu kohta.

69      Hageja vaidleb komisjoni ja menetlusse astuja argumentidele vastu ning leiab, et käesolev hagi on vastuvõetav.

70      Kõigepealt on vaja hinnata küsimust, kas teine vaidlustatud otsus on vaidlustatav akt, seejärel küsimust, kas hagejal on põhjendatud huvi, ning lõpuks küsimust, kas tal on ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel õigus esitada hagi.

71      Esiteks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „vaidlustatavad õigusaktid“ ELTL artikli 263 tähenduses kõik liidu institutsioonide vastu võetud sätted, mille eesmärk on sõltumata nende vormist tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi. Et selgitada välja, kas vaidlustataval õigusaktil on niisugused tagajärjed, tuleb lähtuda selle sisust. Neid tagajärgi tuleb hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni pädevust (vt selle kohta 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punktid 47 ja 48). Lisaks on juhul, kui tühistamishagi on esitanud füüsiline või juriidiline isik nagu käesolevas asjas, vaja, et vaidlustatud akti siduvad õiguslikud tagajärjed mõjutaksid hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

72      Käesoleval juhul kujutab teine vaidlustatud otsus otsust, milles tuvastatakse, et tegemist ei ole abiga määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 2 tähenduses, mille õiguslikus siduvuses Kreeka Vabariigi suhtes ELTL artikli 288 neljanda lõigu tähenduses ei ole kahtlust.

73      Sellega seoses väidavad komisjon ja menetlusse astuja edutult, et teine vaidlustatud otsus ei tekita hagejale õiguslikult siduvaid tagajärgi.

74      Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui huvitatud poolte täiendavad märkused on esitatud või mõistlik tähtaeg möödunud, siis kohustab määruse 2015/1589 artikli 15 lõige 1 komisjoni lõpetama esialgse uurimise, tehes otsuse vastavalt selle määruse artikli 4 lõigetele 2, 3 või 4, see tähendab otsuse, milles sedastatakse, et abi ei ole antud, millega ei esitata vastuväiteid või millega algatatakse ametlik uurimismenetlus (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 37–40; 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑362/09 P, EU:C:2010:783, punkt 63, ja 31. mai 2017. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punkt 29). Igal juhul nähtub sellest, et niisugusel otsusel on siduvad õiguslikud tagajärjed ELTL artikli 288 neljanda lõigu tähenduses ka sellise huvitatud poole jaoks.

75      Lisaks, kohaldades viidatud kohtupraktikat kohtuasja T‑639/14 RENV aluseks olevatele asjaoludele, leidis Euroopa Kohus, et komisjon tegi vaidlusaluse kirja koostamisega juhtumi menetlemise lõpetamise otsuse, millega otsustas lõpetada hageja kaebusega käivitatud esialgse uurimismenetluse, tõdes, et algatatud uurimine ei võimaldanud järeldada abi olemasolu ELTL artikli 107 tähenduses, ja seetõttu keeldus algatamast ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust. Euroopa Kohtu hinnangul võttis komisjon hageja taotluse osas, milles viimane palus tuvastada ELTL artiklite 107 ja 108 rikkumise, vastu lõpliku seisukoha. Ta täpsustas, et kuna vaidlusalune kiri takistas hagejal esitada ametlikus uurimismenetluses oma märkusi, tekitas see siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil. Ta järeldas sellest, et see otsus on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses (vt selle kohta 31. mai 2017. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

76      Tuleb tõdeda, et sama kehtib teise vaidlustatud otsuse kohta, mis komisjoni enda sõnul asendab nii vaidlusalust kirja kui ka esimest vaidlustatud otsust.

77      Seda hinnangut ei sea kahtluse alla komisjoni ja menetlusse astuja muud argumendid.

78      Ühelt poolt ei ole komisjonil alust tugineda oma väidete põhjendamiseks kohtupraktikale, mille kohaselt eeldab akti vaidlustatavus, et see peab tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika), kuna tema väited eiravad eespool punktis 75 viidatud kohtupraktikat, samuti asjaolu, et hageja kaebuste menetlemise lõpetamiseks keeldub komisjon teise vaidlustatud otsusega rahuldamast tema taotlust uurida küsimust, kas kõnealune tariif kujutab endast eelise andmist, ja kvalifitseerimast vahekohtumenetluse lahendit abimeetmena.

79      Teiselt poolt ei saa komisjon ja menetlusse astuja tulemuslikult väita, et hageja ei ole „asjasse puutuv isik“ või „huvitatud pool“, kelle õiguslikku olukorda ei ole mõjutatud, kuna see ei ole riigiabi eeskirjadega kaitstud eelkõige põhjusel, et teine vaidlustatud otsus rahuldab tegelikult täielikult Kreeka riigi huve, kellega hageja moodustab ühe terviku, kuna ta on Kreeka ametiasutuste kontrolli all olev riigi osalusega äriühing.

80      Vastavalt määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h viidatud mõistele „huvitatud pool“ on Euroopa Kohus 31. mai 2017. aasta kohtuotsuses DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punktid 29–31) lähtunud mõiste „huvitatud pool“ laiemast tähendusest, mis hõlmab kõiki isikuid, kelle huve võib abi andmine mõjutada, sealhulgas kaebuse esitaja, kelle kaebuse põhjal on algatatud esialgse uurimise etapp. Käesoleval juhul rõhutas ta seega, et vaidlusalune kiri tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, takistades tal ametliku uurimismenetluse raames ELTL artikli 108 lõike 2 alusel esitada oma märkusi, mis igal juhul tähendab, et Euroopa Kohus tunnustas tema staatust huvitatud poolena sama sätte tähenduses. See hinnang kehtib mutatis mutandis teise vaidlustatud otsuse puhul, mis on mõeldud asendama vaidlusalust kirja. Seega tuleb tagasi lükata argument, et Euroopa Kohus ei analüüsinud oma otsuses, kas hageja oli huvitatud pool.

81      Seda hinnangut kinnitab kohtupraktika, mille kohaselt tuleb mõistet „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses tõlgendada laialt (14. novembri 1984. aasta kohtuotsus Intermills vs. komisjon, 323/82, EU:C:1984:345, punkt 16). Samuti viitab määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h väljendi „eriti“ kasutamine, et nimetatud säte ei sisalda ammendavat loetelu isikutest, keda võib pidada huvitatud pooleks, mistõttu viitab see mõiste määramatule hulgale adressaatidele (vt selle kohta 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Copebi, C‑505/18, EU:C:2019:500, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktika kohaselt ei välista see säte, et ettevõtjat, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, kvalifitseeritakse huvitatud pooleks, kui ta väidab, et abi andmine võib tema huve mõjutada, ning kui ta selleks piisavalt tõendab, et abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 63–65 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Seega tuleb tagasi lükata komisjoni ja menetlusse astuja väide, mille kohaselt ei hõlma huvitatud poole mõiste isikuid, kes ei ole asjaomase abi väidetava saajaga konkurentsisuhtes.

83      Vastupidi, selleks et isikuid saaks kvalifitseerida huvitatud poolteks, piisab sellest, kui nad väidavad, et abi andmine võib nende huve mõjutada (vt eespool punkt 81). Käesoleval juhul see on nii, kuna ühelt poolt kohustab hageja sõnul vahekohtu otsus, millega kõnealune tariif kindlaks määrati, andma menetlusse astujale ebaseaduslikku abi, tekitades samas talle rahalist kahju, ning teiselt poolt, kuna tema kaebuse menetlemine eelkõige teise vaidlustatud otsusega lõpetati, ei ole tal võimalik esitada ametliku uurimismenetluse raames selle kohta oma märkusi.

84      Sellest tuleneb, et kuivõrd hageja väidab määruse 2015/1589 artikli 24 lõike 2 alusel koostoimes artikli 12 lõike 1 esimese lõiguga ja artikli 15 lõikega 1, et kõnealune tariif kujutab endast ELTL artikli 107 lõikega 1 keelatud abi, mis kahjustab tema majanduslikke huve, siis on ta „huvitatud pool“ sama määruse artikli 1 punkti h tähenduses või „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, keda vaidlustatud aktid, millega lõpetatakse tema kaebuste menetlemine, takistavad ametliku uurimismenetluse ajal esitamast oma märkusi.

85      Seega tuleb tagasi lükata komisjoni ja menetlusse astuja argumendid, mille kohaselt ei mõjuta teine vaidlustatud otsus hageja kui huvitatud poole õiguslikku olukorda ega huve.

86      Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, sealhulgas riigiabi käsitlevast kohtupraktikast, et füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu. Lisaks peab huvi olema tekkinud ja jätkuv ning seda hinnatakse hagi esitamise päeva seisuga (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 55 ja 56, ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

87      Käesolevas asjas seavad komisjon ja menetlusse astuja kahtluse alla hageja põhjendatud huvi olemasolu, esitades sisuliselt samad põhjendused, mis nad esitasid põhjendamatu argumendi toetuseks, mille kohaselt ei ole teine vaidlustatud otsus vaidlustatav akt.

88      Eespool punktides 71–85 esitatud kaalutlustest nähtub siiski, et hageja hagi on esitatud tema huve kahjustava akti peale, mis mõjutab tema õiguslikku seisundit ja huve, ning et seega võib selle tühistamine tuua talle kasu, isegi kui see võib ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel viia komisjoni selleni, et ta alustab ametlikku uurimismenetlust ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses.

89      Sellega seoses ei saa nõustuda komisjoni ja menetlusse astuja argumentidega, mille kohaselt on Kreeka riik ja hageja segi aetavad, omistamaks viimasele Kreeka ametiasutuste väidetava rahulolu vahekohtumenetluse tulemusega ning hageja ja kohaliku ametiasutuse olukorra võrdlemisega. Nimelt esitas hageja üksikasjalikult põhjendused, miks ta leiab ühest küljest, et vahekohtu otsus mõjutab tema majanduslikku olukorda, kuna see kohustas teda menetlusse astujale elektrit tarnima tema tootmiskuludest madalama hinnaga, ja teisest küljest, et vaidlustatud aktid, millega tema kaebuste menetlemine lõpetati, takistasid tal ELTL artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse käigus anda selgitusi. Neid argumente arvestades tuleneb eespool punktides 74 ja 75 meenutatud kohtupraktikast, et eelkõige teise vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine põhjusel, et komisjonil oli tõsiseid kahtlusi või raskusi riigiabi olemasolu osas, võib tuua hagejale kasu just seetõttu, et see võib sundida komisjoni algatama ametlikku uurimismenetlust, mille raames võib ta tugineda talle ELTL artikli 108 lõikega 2 antud menetluslikele tagatistele (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 52).

90      Sellega seoses ei saa nõustuda komisjoni ja menetlusse astuja argumendiga, et hageja huve kahjustavad siduvad õiguslikud tagajärjed ei tulene mitte teisest vaidlustatud otsusest, vaid vahekohtu otsusest, kuna hageja taotlus kvalifitseerida vahekohtumenetluse lahend abimeetmeks jäeti rahuldamata teise vaidlustatud otsusega, ning et hageja heidab komisjonile konkreetselt ette, et viimane jättis selles otsuses õigusvastaselt uurimata küsimuse, kas kõnealune tariif hõlmas abi andmist (vt eespool punkt 78). Seda hinnangut ei lükka ümber asjaolu, et hageja esitas vaidluse menetlusse astujaga vabatahtlikult vahekohtule, ning see samm ei tähenda tingimata tema eelnevat nõusolekut selle lahendiga, mida tõendab ka asjaolu, et ta vaidlustas vahekohtu otsuse, ehkki edutult, Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus).

91      Komisjonil ei ole ka alust väita, et rikutud on õiguspõhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi tugineda omaenda õigusvastasele käitumisele. See argument on vaid teine variant argumendist, mille eesmärk on ajada segi hageja olukord Kreeka riigi omaga ja panna talle süüks Kreeka ametivõimude võimalik rahulolu vahekohtumenetluse tulemusega, mistõttu ei saa ka sellega nõustuda. Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata menetlusse astuja argument, mille kohaselt tugineb hageja ekslikult ja õigusvastaselt väidetavale „eraõiguslikule (finants)huvile“, mis ei ole riigiabi eeskirjadega kaitstud, kuna tema huvid kattuvad teda kontrolliva Kreeka riigi huvidega.

92      Seetõttu tuleb järeldada, et hagejal on põhjendatud huvi teise vaidlustatud otsuse peale hagi esitamiseks.

93      Kolmandaks, mis puudutab hageja õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, siis tuleb meenutada, et komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu sellele, et teine vaidlustatud otsus puudutab hagejat nii otseselt kui ka isiklikult, eelkõige põhjusel, et hageja ei ole „huvitatud pool“ ega menetlusse astujaga konkureeriv ettevõtja, kelle turupositsiooni väidetav abi võib oluliselt mõjutada.

94      Eespool punktides 79–84 esitatud põhjustel tuleb kohe tagasi lükata komisjoni ja menetlusse astuja argumendid, millega seatakse kahtluse alla hageja kui huvitatud poole staatus. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja on hagi esitamise õiguse kindlaksmääramiseks selline huvitatud pool.

95      Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 2 või 3 alusel vastu võetud otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks piisab, kui hageja on „huvitatud pool“, kelle eesmärk on oma hagiga kaitsta oma menetlusõiguste kasutamist, mis tal on ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse algatamise järel. Täpsemalt sõltub niisuguse otsuse peale esitatud hagi raames selle otsuse õiguspärasus sellest, kas abi olemasolu kindlaksmääramisel esineb tõsiseid raskusi või kahtlusi abi kokkusobivuses siseturuga, mille alusel tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h nimetatud huvitatud pooled. Järelikult puudutab selline otsus kõiki huvitatud pooli selle sätte tähenduses otseselt ja isiklikult põhjusel, et isikuna, kellele on ELTL artikli 108 lõikes 2 ja selle määruse artikli 6 lõikes 1 ette nähtud menetluslikud tagatised, on nende järgimine tagatud vaid siis, kui tal on võimalus vaidlustada see otsus liidu kohtus. Viidatud kohtupraktika kohaselt on huvitatud poole eristaatus selle määruse artikli 1 punkti h tähenduses, mis on seotud hagi erilise esemega, piisav selleks, et individualiseerida ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt hagejat, kes vaidlustab selle määruse artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel vastu võetud otsuse (vt selle kohta analoogia alusel 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 47 ja 48 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 41).

96      Kui need tingimused on täidetud nagu käesoleval juhul, ei ole seega vaja analüüsida poolte vahel väga vastuolulist küsimust, kas hagejat võib pidada menetlusse astuja konkurendiks, et tunnustada tema õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Üksnes juhul, kui hageja seab kahtluse alla vaidlusaluse otsuse põhjendatuse kui sellise, ei piisa ainuüksi asjaolust, et teda võib pidada „asjasse puutuvaks isikuks“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, et tunnistada hagi vastuvõetavaks, ning ta peab seega tõendama, et ta on erilises olukorras 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17, lk 223) tähenduses, ja eelkõige, et vaidlusaluse otsuse esemeks olev abi mõjutab oluliselt tema turupositsiooni (vt selle kohta 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punkt 37).

97      Kohtupraktikas on lisaks täpsustatud, et kui hageja nõuab määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel tehtud otsuse tühistamist, seab ta kahtluse alla peamiselt asjaolu, et see otsus võeti vastu ilma, et institutsioon oleks algatanud ametliku uurimismenetluse, rikkudes seeläbi tema menetlusõigusi. Niisuguse hagi põhjenduseks võib hageja esitada kõik väited, mis tõendavad, et teabe ja nende asjaolude hindamine, mis esialgse uurimise staadiumis komisjoni käsutuses olid või võisid olla, oleks pidanud tekitama tõsiseid raskusi riigiabi olemasolu kindlaksmääramisel või kahtlusi sellise abi siseturuga kokkusobivuse suhtes, ilma et see muudaks hagi eset või selle vastuvõetavuse tingimusi. Seevastu on viidatud kohtupraktika kohaselt niisuguste kahtluste olemasolu kõnealuse kokkusobivuse kohta just see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ja määruse 2015/1589 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta analoogia alusel 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika; 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 81, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 45 ja 46).

98      Seega, mis puudutab niisugust hagi, millega vaidlustatakse ametlikku uurimismenetlust algatamata määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 2 või 3 alusel vastu võetud otsuse õiguspärasus, siis tuleb üldjuhul analüüsida kõiki hageja väidetes esitatud etteheiteid ja argumente, et hinnata küsimust, kas need võimaldavad tuvastada tõsiseid raskusi või kahtlusi, mille olemasolul oleks komisjon pidanud algatama nimetatud menetluse (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 45, 46 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

99      Käesolevas asjas vaidleb komisjon vastu sellele, et asjaomase hagi eesmärk on üksnes tuua välja kahtlused ja kaitsta hageja menetluslikke tagatisi ELTL artikli 108 lõike 2 kohases ametlikus uurimismenetluses. Ta täpsustab sisuliselt, et tegelikult on selle hagi põhjendamiseks esitatud tühistamisväidete eesmärk seada kahtluse alla teise vaidlustatud otsuse põhjendatus, mistõttu oleks hageja pidanud tõendama oma kaebeõigust 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17, lk 223) tähenduses ja eelkõige tema kui konkureeriva ettevõtja turupositsiooni märkimisväärset kahjustamist.

100    Erinevalt kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagiavaldustest ei sisalda kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagiavaldus eraldi sissejuhatavat osa, mis eelneb tühistamisväidetele ja milles on täpsustatud käesoleva hagi eset, mis seisneb „kahtluste“ või „tõsisete raskuste“ olemasolus. Sellegipoolest viitavad viimati nimetatud hagiavalduse punktid 35 ja 36 mõistet „tõsised raskused“ käsitlevale kohtupraktikale vastuvõetavuse kontekstis. Lisaks sisaldavad teine ja neljas kuni seitsmes tühistamisväide analoogseid otseseid viiteid, mis täpsustavad, et nende eesmärk on tõendada „[tõsiste] kahtluste“ või „tõsiste raskuste“ olemasolu, mille tõttu oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (vt sama hagiavalduse punktid 65, 91, 116, 129, 143, 148, 163, 187, 205 ja 225). Asjaolu, et esimese ja kolmanda väite kokkuvõttes puudub analoogne täpsustus, ei lükka seda hinnangut ümber, kuna need väited, nimelt ühest küljest 31. mai 2017. aasta kohtuotsusest DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409) tulenevate nõuete väidetav eiramine ning teisest küljest põhjendamiskohustuse ja juhtumi hoolsa ning täieliku analüüsi eiramine, on peamiselt formaalsed ja menetluslikud ning seonduvad just nimelt komisjoni kohustusega põhjendada kahtluste puudumist riigiabi esinemise osas või tõsiste raskuste puudumist toimiku uurimisel.

101    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et käesolev hagi on vastuvõetav osas, milles palutakse kaitsta hageja kui huvitatud poole menetluslikke tagatisi juhul, kui ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatakse ametlik uurimismenetlus.

102    Sellega seoses tuleb viidatud tühistamisväidete puhul asuda seisukohale, et nende eesmärk oli tuua esile kahtluste ilmnemine määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 3 ja 4 tähenduses või tõsised raskused kohtupraktika (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 328, ning 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kerkosand vs. komisjon, T‑745/17, EU:T:2020:400, punkt 106) tähenduses, mille tõttu oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Neil asjaoludel, võttes arvesse eespool punktis 97 viidatud kohtupraktikat, ei ole tähtis, et mõni neist väidetest on koostatud sõnastuses, mis (ilmselgelt) rikub õigusnormi, või sisaldab etteheiteid, mille eesmärk on tuvastada (ilmne) hindamisviga, kuna niisuguse rikkumise või vea tunnistamine tähendab tingimata kahtluste või tõsiste raskuste esinemist (vt selle kohta 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Belgia vs. Deutsche Post ja DHL International, C‑148/09 P, EU:C:2011:603, punktid 58–66).

103    Seetõttu tuleb järeldada, et hageja on põhjendanud õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel ja et hagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks, ilma et oleks vaja analüüsida, kas teine vaidlustatud otsus on „üldkohaldatav akt“.

2.      Sisulised küsimused

a)      Tühistamisväited ja sisulise õiguspärasuse kontrolli ulatus

104    Hageja esitab hagi põhjenduseks seitse väidet.

105    Esimeses väites heidab hageja komisjonile ette, et ta tõlgendas vääralt 31. mai 2017. aasta kohtuotsust DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409).

106    Teises väites heidab hageja komisjonile ette, et ta on rikkunud määruse 2015/1589 artikli 24 lõikest 2 tulenevaid kohustusi ja eelkõige on ta rikkunud tema õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga a.

107    Kolmanda väite raames leiab hageja, et komisjoni põhjendused on ebapiisavad ja vastuolulised ning et ta on rikkunud kohustust uurida asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid hinnangu osas, mille kohaselt vahekohtu kokkulepe määras kindlaks „selged ja objektiivsed kriteeriumid“.

108    Neljandas väites viitab hageja „ilmselgele“ õigusnormi rikkumisele aruka erainvestori kriteeriumi kohaldamisel ning ELTL artikli 107 lõike 1 ja ELTL artikli 108 lõike 2 tõlgendamisel, leides, et kõnealune tariif oli nende parameetrite „loogiline tagajärg“.

109    Viiendas väites leiab hageja, et ühest küljest on komisjon ELTL artiklite 107 ja 108 kohaldamisel „ilmselgelt“ rikkunud õigusnormi seoses järeldusega, et ta ei olnud kohustatud andma keerulisi majanduslikke hinnanguid, ning teisest küljest on „ilmselgelt“ rikkunud õigusnormi ja teinud hindamisvea, kuna jättis analüüsimata küsimused, mis puudutavad riigiabi olemasolu tuvastamist.

110    Kuuendas väites leiab hageja, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1 ja artikli 108 lõiget 2, tehes ilmseid hindamisvigu turumajanduse tingimustes tegutseva aruka erainvestori kriteeriumi kohaldatavusega seotud faktiliste asjaolude hindamisel (esimene osa) ning selle kriteeriumi kohaldamisel (teine osa).

111    Seitsmendas väites heidab hageja komisjonile ette, et viimane tegi ilmse vea ELTL artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel, rikkus oma põhjendamiskohustust ning tegi ilmse vea faktiliste asjaolude hindamisel, kuna ta ei menetlenud hageja esimest kaebust ELTL artikli 108 lõike 2 alusel põhjusel, et selle ese oli vahekohtu otsuse tagajärjel ära langenud.

112    Mis puudutab Üldkohtu poolt selles küsimuses teostatava õiguspärasuse kontrolli ulatust, siis tuleb meenutada, et ELTL artikli 108 lõige 3 ja määruse 2015/1589 artikkel 4 kehtestavad teatatud abimeetmete esialgse uurimise etapi. Selle etapi lõpus tuvastab komisjon, et see meede kas ei ole abi või siis kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Viimasel juhul ei või meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmneda kahtlusi või need võivad just vastupidi ilmneda (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 43).

113    Kui komisjon teeb esialgse uurimise etapi lõpus otsuse, milles ta tuvastab, et riiklik meede ei kujuta endast siseturuga kokkusobimatut abi, keeldub ta ühtlasi vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust. See põhimõte kohaldub samamoodi nii juhul, kui otsus tehakse seetõttu, et komisjon leiab määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel, et abi on siseturuga kokkusobiv – sellisel juhul on tegemist nn „otsusega jätta vastuväited esitamata“ –, kui ka siis, kui ta leiab, et meede ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse ega kujuta endast seega sama määruse artikli 4 lõike 2 alusel abi (vt selle kohta 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, T‑373/15, EU:T:2019:432, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

114    Seevastu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul, kui komisjon ei suuda ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud menetluses läbi viidava esmase uurimise käigus jõuda veendumuseni, et kõnealune riiklik meede kas ei kujuta endast „abi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses või kui meede kvalifitseeritakse abiks, on see kooskõlas EL toimimise lepinguga, või kui kõnealune menetlus ei võimaldanud tal ületada kõiki raskusi, mis tekkisid asjaomase meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamise käigus, on kõnealusel institutsioonil kohustus algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusõigus. See kohustus vastab määruse 2015/1589 artikli 4 lõikega 4 sätestatud kohustusele, mille kohaselt on komisjon kohustatud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse, kui kõnealune meede tekitab kahtlusi selle kokkusobivuse kohta siseturuga (vt selle kohta analoogia alusel 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punktid 113 ja 185 ning seal viidatud kohtupraktika; 25. juuni 2019. aasta kohtumäärus Fred Olsen vs. Naviera Armas, C‑319/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:542, punkt 30, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 57).

115    Tõsiste raskuste mõiste langeb kokku kahtluste mõistega (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 328, ning 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kerkosand vs. komisjon, T‑745/17, EU:T:2020:400, punkt 106) ja on olemuselt objektiivne. Selliste raskuste olemasolu tuleb tuvastada nii esialgse uurimise lõpus vastu võetud komisjoni otsuse vastuvõtmise asjaoludest kui ka hinnangutest, millele tugines komisjon. Sellest järeldub, et määruse 2015/1589 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasus oleneb sellest, kas sellise teabe ja asjaolude hindamine, mis teatatud meetme esialgse uurimise etapis oli või võis olla komisjoni kasutuses, oleks objektiivselt pidanud tekitama kahtlusi abi siseturuga kokkusobivuses, arvestades, et selliste kahtluste korral tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h osutatud huvitatud pooled (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punktid 79 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

116    Nimelt täpsustab kohtupraktika lisaks, et sellise otsuse õiguspärasust tuleb liidu kohtul hinnata seda teavet arvesse võttes, mis võis olla komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel, võttes arvesse, et teave, mis „võis“ komisjoni „käsutuses“ olla, sisaldab ka teavet, mis on antava hinnangu jaoks vajalik ning mida ta oleks võinud esialgse uurimismenetluse käigus küsides saada (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punktid 70 ja 71).

117    Tõsiste raskuste või kahtluste olemasolu peab tõendama hageja, kes võib selle esitada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel, eelkõige väites ja tõendades, et komisjoni uurimine esialgses uurimismenetluses oli ebapiisav või puudulik (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika).

118    Pidades silmas kahtluste ja tõsiste raskuste mõisteid eespool punktides 112–116 viidatud kohtupraktika tähenduses, tuleb kolmandat kuni viiendat väidet analüüsida koos, kuna nendega vaidlustatakse teine vaidlustatud otsus põhjusel, et hageja kaebustele ei vastatud piisavalt, olgugi et nendes kaebustes väideti, et vahekohtu otsus andis kõnealuse tariifi kehtestamisega eelise menetlusse astujale, mis ei vastanud turutingimustele, ja põhjusel, et sellest hoolimata keeldus komisjon algatamast ametlikku uurimismenetlust.

b)      Kolmas kuni viies väide

1)      Kolmanda väite raames poolte põhiargumentide uuesti esitamine

119    Hageja toob oma kolmanda väite, mille kohaselt põhjendused on ebapiisavad ja vastuolulised ning rikutud on kohustust uurida asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, põhjendamiseks sisuliselt välja, et teise vaidlustatud otsuse punktis 48 tõlgendas komisjon vääralt teise kaebuse sisu, mis ei puudutanud küsimust, kas tema valik pöörduda vahekohtusse kujutab endast riigiabi, vaid seda, kas vahekohtu otsusega kehtestatud kõnealune tariif kujutas endast sellist abi. Kuna aga puudub piisav ülevaade asjakohastele õiguslikele ja faktilistele asjaoludele antud hinnangust ning põhjustest, miks komisjon muutis oma seisukohta võrreldes sellega, mida ta järgis oma 19. novembri 2009. aasta otsuses 2010/460/EÜ riigiabimeetmete C 38/A/04 (ex NN 58/04) ja C 36/B/06 (ex NN 38/06) kohta, mida Itaalia rakendas äriühingu Alcoa Trasformazioni suhtes (teatavaks tehtud numbri K(2009) 8112 all) (ELT 2010, L 227, lk 62; edaspidi „Alcoa otsus“), ei ole teine vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud ning on vasturääkiv. Hageja leiab, et kuna komisjon ei kontrollinud kõnealuse tariifi arvutamise meetodi ja summa põhjendatust ning piirdus järeldusega, et hageja tegutses aruka erainvestorina, võttes arvesse parameetreid, mis ajendasid teda pöörduma vahekohtusse, kaldus komisjon oluliselt kõrvale oma seisukohast, millele ta asus Alcoa otsuse põhjenduses 154, ilma et ta oleks konkreetselt põhjendanud seda seisukoha muutust.

120    Hageja sõnul on teise vaidlustatud otsuse punktis 43 ekslikult märgitud, et vahekohtu kokkulepe, mille alusel vahekohus pidi elektritarne lepingu projekti „ajakohastama“ ja „kohandama“ ning seega jõudma kohaldatavate hinnatingimusteni, määras kindlaks „selged ja objektiivsed kriteeriumid“, olgugi et piisav põhjendus eeldanuks nende parameetrite hoolikat ja tõsist hindamist. Ta märgib, et nimetatud otsuse punkt 42 piirdub viitega „kõrgepingeklientide suhtes elektrihinna kehtestamise aluspõhimõtetele“ ning asjaolule, et vahekohtu kokkuleppe kohaselt peaks vahekohtu otsus tagama, et hinnastamise tingimused mitte üksnes vastavad menetlusse astuja tarbimise eripäradele, vaid katavad „vähemalt“ ka tema kulud. Ta vaidleb vastu asjaolule, et need parameetrid on „selged ja objektiivsed“, arvestades eelkõige vajadust määrata hinnastamistingimused kindlaks aritmeetilise arvutuse kaudu ja ebamäärast väljendit „vähemalt“. Isegi kui eeldada, et nende kriteeriumide tõlgendamine ei ole mitmetähenduslik, jääb nende kombineerimise viis täiesti ebaselgeks ja subjektiivseks. Lisaks rõhutab hageja, et vahekohtu kokkuleppes väljendasid tema ja menetlusse astuja oma erimeelsust küsimuses, kas vahekohus pidi või ei pidanud võtma arvesse otsust nr 8/2010 ning kas ta peab „ajakohastama“, „kohandama“ või „kehtestama“ hinnatingimused ajavahemiku kohta enne või pärast 6. juunit 2011. Seega ei olnud vahekohtul kaugeltki „selgeid ja objektiivseid parameetreid“, vaid ta tugines õigusaktidele, mille tõlgendamine jättis suure ebakindluse ja kaalutlusruumi. Ent komisjon jättis need parameetrid hoolikalt läbi vaatamata ega selgitanud piisavalt oma analüüsi, mille kohaselt olid need „selged ja objektiivsed“. Seda enam on ebapiisavalt põhjendatud väide, et „selged ja objektiivsed kriteeriumid […] piiravad vahekohtu kaalutlusõigust“ (teise vaidlustatud otsuse punktid 39 ja 42). Komisjon ei täpsustanud ei seda, kas niisugune „piiramine“ oli nende parameetrite vahetu tagajärg, ega seda, kas need välistavad vahekohtu kaalutlusõiguse olemasolu, samuti mitte seda, kuidas on piiratud see kaalutlusõigus.

121    Hageja sõnul on teise vaidlustatud otsuse punktis 45 esitatud väide, et kõnealune tariif on kõnealuste parameetrite „loogiline tagajärg“, täielikult põhjendamata. Ta märgib, et selline väide on eelkõige vastuolus analüüsiga, mille kohaselt tegutses ta aruka erainvestorina, kui pöördus vahekohtu poole. Ta leiab, et otsust vahekohtu poole pöördumise kohta ei ole võimalik pidada arukaks, kui selle lahend tehakse niisuguse otsuse tegijale ette teatavaks ebasoodsana, milleks käesolevas asjas oli sellise tariifi kindlaksmääramine, mis ei kata tema kulusid. Teine vaidlustatud otsus sisaldab seega ilmselgelt vastuolulisi põhjendusi, mis rõhutavad veelgi komisjoni kohustust uurida sisuliselt küsimust, kas kõnealune tariif kujutas endast riigiabi.

122    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, väidab vastu, et suurema osa hageja argumentidega soovib viimane seada teises vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused kahtluse alla, need on seega edutud ja tuleb tagasi lükata. Tema hinnangul tõlgendab hageja vääralt Alcoa otsust, milles ta ei kasutanud „kaalutud keskmisi hindu ajas“ kui üldkohaldatavat meetodit määramaks kindlaks elektritarne turuhinda. Ta väidab, et isegi kui ta ei oleks olnud kohustatud muutma teise vaidlustatud otsuse punktides 23–49 esitatud arutluskäiku Alcoa otsusega kokkusobivaks, on käesolevas asjas tegemist niisuguse olukorraga. Hageja argumendid, millega ta soovib vaidlustada eelkõige kõnealuste parameetrite selgust ja objektiivsust, ei puuduta põhjenduse puudumist, vaid väljendavad tema nõustumatust teise vaidlustatud otsuse põhjendustega. Igal juhul võimaldas viimati nimetatud otsuse põhjendus hagejal vaidlustada selle põhjendatust ja Üldkohtul seda kontrollida. Nimelt on sama otsuse punktides 26–38 pikalt välja toodud põhjused, miks hageja otsus kasutada vahekohut oli erainvestori jaoks mõistlik.

2)      Neljanda väite ning viienda väite esimese ja teise osa raames poolte põhiargumentide uuesti esitamine

123    Neljandas väites heidab hageja komisjonile ette õigusnormi rikkumist aruka erainvestori kriteeriumi, ELTL artikli 107 lõike 1 ja artikli 108 lõike 2 tõlgendamisel ja kohaldamisel, ning asjaolude hindamisel tehtud ilmseid vigu, kui komisjon järeldas, et kõnealune tariif, nagu see kehtestati vahekohtu otsusega, oli „vahekohtu kokkuleppes õigesti määratletud parameetrite loogiline tagajärg“.

124    Hageja leiab sisuliselt, et ei teise vaidlustatud otsuse punktis 42, vahekohtu kokkuleppes ega RAE otsustes nr 692/2011 ja nr 798/2011 ei ole täpsustatud „selgeid ja objektiivseid parameetreid“, mis piiravad vahekohtunike kaalutlusõigust, või asjaolusid, mis võimaldavad kindlaks teha kas menetlusse astuja tarbimise eripärad, sealhulgas nende eripäradega seotud tarnekulude arvutamise viis, või tema kulud ja kõrgema ning madalama tariifiga tunnid, ja veelgi vähem kõikide nende komponentide arvutamist, mis kujutavad endast varustamise käigus tema kantud tegelikku kogukulu, selleks et järeldada, et kõnealune tariif oli nende eripärade „loogiline tagajärg“. Tema väitel ei ole komisjon eelkõige selgitanud põhjuseid, miks see tariif võib tuleneda „hinnastamise aluspõhimõtetest“, samas kui selle arvutamiseks kasutatud meetod ja andmed lähevad kaugemale otsuse nr 692/2011 raamidest, milles võetakse arvesse üksnes pruunsöest toodetud elektrienergia tootmiskulusid, mis on arvutatud ekslikult, ilma et oleks arvestatud elektri tarnimise kulusid kohustuslikul hulgiturul. Ta täpsustab, et on esitanud komisjonile oma tegelikest kuludest tuleneva tariifi arvutuse, milleks on aastatel 2011, 2012 ja 2013 vastavalt 72,42; 80,55 ja 77,33 eurot/MWh. Samuti viiks arvutus, mis tehti kas vahekohtunike enamuse kasutatud meetodi, st pruunsöe tootmise kulude alusel (vastavalt 62,06; 61,74 ja 71,37 eurot/MWh), või kohustusliku hulgituru ajas kaalutud keskmise hinna meetodi alusel (vastavalt 69,10; 72,77 ja 75,13 eurot MWh), mida ta peab kõige sobivamaks, oluliselt kõrgemate tariifideni, kui kasutatud oleks tema kuludega seotud õigeid andmeid.

125    Hageja järeldab sellest, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea ning oleks seega pidanud oma hinnangus kokku puutuma tõsiste raskustega ja algatama ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse.

126    Viienda väite esimeses ja teises osas heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et viimane eiras erainvestori kriteeriumi, kuna ta ei asunud vahekohtu asemele ega andnud selle kriteeriumi kohaldamiseks keerukaid majanduslikke hinnanguid, ega kontrollinud küsimust, kas kõnealune tariif vastas tavapärastele turutingimustele.

127    Hageja sõnul rikkus komisjon ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamisel ning kohaldamisel „ilmselgelt“ õigusnormi, kui ta leidis, et ta ei ole kohustatud andma keerulisi majanduslikke hinnanguid, et teha kindlaks, kas kõnealune tariif hõlmas riigiabi andmist. Tema hinnangul leidis komisjon vääralt, et ta ei ole kohustatud kontrollima, kas see tariif oli „turutingimustega kooskõlas“, eelkõige seda, kas see katab tema kulud, ning et selle hinnangu andmisel ei saa ta astuda vahekohtu asemele.

128    Nimelt rikkus komisjon „ilmselgelt“ õigusnormi, kui ta leidis, et ta ei saa vahekohtu hinnangut kõnealuse tasu arvutamise kohta „asendada a posteriori“ sarnaselt viimase astme kohtule. Teises vaidlustatud otsuses tunnistas ta, et vahekohus on kohtuasutus, kordamata siiski vaidlusaluses kirjas esitatud ekslikku kinnitust, mille kohaselt vahekohtu otsus ei ole omistatav Kreeka riigile. Seda kinnitab eelkõige asjaolu, et seaduse nr 4001/2011 artikli 37 kohast RAE vahekohut tuleb pidada liikmesriigi kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses. Eriti ilmseks saab see viga siis, kui võtta arvesse muid võimalikke õiguskaitsevahendeid, nagu pöörduda üldkohtutesse või üritada jõuda vastastikusele kokkuleppele. Hageja nimelt leiab, et kummalgi juhul ei oleks komisjon saanud piirduda üksnes selle küsimuse analüüsimisega, kas ta tegutses erainvestorina, valides neist võimalustest ühe, vaid oleks pidanud analüüsima valitud menetluse lahendit. Seetõttu leiab hageja, et komisjon oleks pidanud ka tõendama tõsiseid raskusi seoses küsimusega, kas kõnealune tariif vähemalt kattis tema kulud ja oli turutingimustega kooskõlas.

129    Mis puudutab neljandat väidet, siis väidab komisjon, keda toetab menetlusse astuja, sisuliselt vastu, et ta tuvastas õigesti, et vahekohtu kokkulepe sisaldas selgeid ja objektiivseid parameetreid (teise vaidlustatud otsuse punktid 20–22 ja 42). Ta väidab, et aruka erainvestori kriteerium saab olla täidetud vaid siis, kui vahekohtu kokkuleppe parameetrid on kokku lepitud sellises ulatuses, millest kohane tariif tuleneb automaatselt. Kui see oleks nii olnud, ei oleks hagejal ja menetlusse astujal olnud mingit põhjust vahekohtu poole pöörduda, vaid nad oleksid olnud suutelised selle tariifi osas otse kokkuleppele jõudma. Lisaks on täiesti loogiline ja ootuspärane, et vahekohtule esitatud küsimusi tõlgendatakse erinevalt. Teises vaidlustatud otsuses järeldati seega õigesti, et vahekohtu kokkuleppes nõustus hageja selgete ja objektiivsete parameetritega, mille eesmärk oli kehtestada maksmisele kuuluv tariif samamoodi, nagu seda oleks teinud erainvestor, ning et nende parameetrite loogiline tagajärg oli kõnealuse tariifi kindlaksmääramine vahekohtu otsusega. Arvestades hageja ja menetlusse astuja pikaajalist kohtuvaidlust, mis viis nende parameetrite alusel vahekohtuni, leiab komisjon seega, et tal oleks tulnud hinnata, kas hageja tegutses aruka erainvestorina või isegi eraõigusliku müüja või võlausaldajana (teise vaidlustatud otsuse punktid 34 ja 36–38), järeldamaks, et kuna kõnealune tariif oli tavapäraste turutingimustega kooskõlas, siis ei saanud menetlusse astuja eelist.

130    Tema väitel palus hageja tal üksnes arvutada kõnealune tariif ümber nende elementide ja meetodite alusel, mida ta ise peab õigeks, mis muudab erainvestori kriteeriumi tühiseks. Kuna hageja nõustus vabatahtlikult – nagu ka erainvestor – pöörduma vahekohtusse ja kirjutas alla kõnealuseid parameetreid sisaldavale vahekohtu kokkuleppele, saab vahekohtu lahend ehk kõnealune tariif olla turutingimustega kooskõlas, kuna see tuleneb loogiliselt vahekohtu kokkuleppe parameetritest. Tegelikult ei palu hageja mitte kohaldada riigiabi käsitlevat õigust, vaid vaadata uuesti läbi vahekohtus pooleliolev juhtum, olgugi et ta kaotas kohtuvaidluse samal viisil nagu samas olukorras olev erainvestor. Komisjon väidab seega, et kohaldas nõuetekohaselt aruka erainvestori kriteeriumi ning ELTL artikli 107 lõiget 1 ja artikli 108 lõiget 2, kui ta leidis, et vahekohtu lahend ja seega kõnealune tariif olid vahekohtu kokkuleppe selgete ja objektiivsete parameetrite loogilise tagajärjena turutingimustega kooskõlas.

131    Menetlusse astuja täpsustab sisuliselt, et vahekohtu kokkulepe on hageja vaba tahte tulemus pärast pikki läbirääkimisi menetlusse astujaga ning selle kiitsid heaks hageja õigustalitus, juhatus ja üldkoosolek, mistõttu tema etteheited on väärad ja vastuolus õiguse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi oma huvides tugineda enda tegevusetusele või õigusvastasele tegevusele (nemo auditur propriam turpitudinem allegans). Ta märgib, et kokkulepe sisaldab selgeid ja objektiivseid parameetreid, mis piiritlevad mõistlikult nii vahekohtu pädevuse ulatuse kui ka juhised, millel vahekohtu otsus pidi põhinema, ning viitab RAE otsusele nr 692/2011, milles on lõplikult, ammendavalt ja siduvalt kindlaks määratud hinnakujunduse aluspõhimõtted, ilma et hageja oleks esitanud selle peale hagi Kreeka kohtutele. Ta väidab, et komisjon ja Kreeka Vabariik kiitsid heaks selle otsuse sisu, millest lähtudes töötati välja elektrienergia liberaliseeritud turutingimustel kohaldatavad tariifid ning mis lisati elektrivarustuse seadustikku, mille alusel kohustus hageja EEAga läbirääkimisi pidama. Lisaks väidab menetlusse astuja, et RAE otsus nr 798/2011 on ad hoc-otsus, mis puudutab hageja ja tema vahelise elektritarne lepingu projekti ning sisaldab üksikasjalikke juhiseid sellises lepingus lubatud tingimuste kohta. Lõpuks rõhutab menetlusse astuja, et vastavalt otsusele nr 692/2011 leppis ta hagejaga kokku, et elektrienergia tarnimise tingimused peavad vastama tema tarbimisprofiilile ja katma vähemalt hageja kulud. Ta järeldab sellest, et vahekohtu kokkulepe oli piisavalt selge ja objektiivne, et määratleda kohustuslikud parameetrid selleks, et leppida kokku mõistlik hind ja tarnetingimused, mida iga arukas ettevõtja, olgu ta elektrienergia ostja või müüja, nõuaks vahekohtu õiglase hinnangu tagamiseks. Eelkõige ei saa hageja väita, et kõnealune tariif oli tema kuludest madalam, jättes samas esitamata oma kulukomponendid nii vahekohtule kui ka oma kaebuste raames kohtumenetluses. Igal juhul oli kõnealune tariif hageja nõutust madalam, kuid samas kõrgem sellest, mida nõudis menetlusse astuja, olles seega õiglane mõlema poole suhtes. Seda kinnitab asjaolu, et 1. juulil 2016 algavaks ajavahemikuks sõlmitud tarnelepingu raames aktsepteeris hageja võrreldes vahekohtu otsuses kehtestatuga veelgi madalamat hinda, see tähendab 32 eurot/MWh.

132    Viienda väite esimese ja teise osa kohta väidab komisjon sisuliselt, et ta ei leidnud teises vaidlustatud otsuses, et ta ei olnud kohustatud läbi viima keerulisi majanduslikke hinnanguid.

133    Komisjoni sõnul on reegel, mille alusel tuleb tal majandusliku eelise olemasolu hinnata, aruka erainvestori kriteerium. Kuna hageja oli nõus pöörduma vahekohtusse samamoodi, nagu erainvestor seda käesoleva juhtumi asjaoludel oleks teinud, siis ei saanud menetlusse astuja eelist. Sellisel juhul oleks vahekohtu lahendi tagajärg, see tähendab kõne all olev tariif, olnud menetlusse astuja jaoks sama, isegi kui erainvestor oleks tegutsenud hageja asemel, ning selleni oleks tingimata jõutud tavapärastel turutingimustel. Arvestades eespool punktis 130 esitatud argumente, leiab komisjon, et ühelt poolt leidis ta teise vaidlustatud otsuse punktis 44 õigesti, et jõudmaks järeldusele, et menetlusse astuja ei saanud eelist, ei olnud vaja tuvastada, kas kõnealune tariif vastas turutingimustele, ja teiselt poolt selle otsuse punktis 45, et ta ei jätnud laskumata kõnealuse tariifi arvutamise üksikasjadesse. Tema sõnul ei ole asjaolul, et hageja käitus menetlusse astuja suhtes erainvestorina, mingit seost küsimusega, kas vahekohus määras kõnealuse tariifi kindlaks elementide ja meetodite alusel, mida hageja peab õigeks, kuna hageja ei tarvitse nõustuda vahekohtu otsusega, nagu ka mis tahes muu erainvestor, kes on kaotanud kohtuvaidluse. Vastuoluline on hageja väide, et selle otsusega talle tariif „määrati“, kuigi ta kirjutas alla vahekohtu kokkuleppele, mis on tema kui eraõigusliku lepingupartneri vaba tahte alus.

134    Komisjon leiab, et erainvestori kriteeriumi kohaldamine ei eelda, et hageja otsustab kasutada vahekohtumenetlust eelneva majandusuuringu põhjal, milles võrreldakse sellega seotud majanduslikku eelist võrreldes eelisega, mis on seotud teiste võimaluste kasutamisega vaidluse lahendamiseks. Paljud majandusotsused põhinevad peamiselt kvalitatiivsetel hinnangutel, nagu käesolevas asjas vajadus lahendada vaidlus kiiresti, mitte aga majandusuuringu kvantitatiivsetel hinnangutel ettevõtja tulevase kasumlikkuse osas pärast kapitali sissemakset. Erainvestori kriteerium nõuab sellist eelnevat uuringut üksnes tehingute puhul, mille tegemiseks arukad erainvestorid seda tavaliselt nõuavad, mis aga vahekohtusse pöördumise korral, nagu käesolevas asjas, nii ei ole.

135    Komisjon leiab, et arvestades erainvestori kriteeriumi järgimist ja seega asjaolu, et menetlusse astuja ei saanud eelist, ei olnud tal mingit põhjust a posteriori astuda vahekohtu asemele. Seevastu leiab ta, et kui vahekohtu või liikmesriigi üldkohtu otsusega kaasneb riigiabi andmine, siis on tal pädevus teha negatiivne otsus, mis on sellise otsuse suhtes ülimuslik. Lisaks ei ole tulemuslikud hageja argumendid vahekohtu staatuse ja vahekohtu otsuse Kreeka riigile omistatavuse kohta, kuna teine vaidlustatud otsus põhineb üksnes eelise puudumisel. Igal juhul ei ole küsimusel, kas vahekohut võib pidada riigi kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses, mingit seost sellise eelise olemasoluga.

136    Komisjon on seisukohal, et etteheited, mille kohaselt jättis ta analüüsimata kohaldatava õigusliku raamistiku, turu korralduse ja toimimise, menetlusse astuja tarbimisprofiili olulisuse, DEI kulukomponendid ning tema kulude kindlaksmääramiseks kasutatud meetodi, samuti etteheide, et vahekohus arvutas kõnealuse tariifi vääralt, on suunatud üksnes vahekohtu otsuse vastu, ent ei tõenda, et hageja ei tegutsenud erainvestorina. Teine vaidlustatud otsus põhineb aga erainvestori kriteeriumi kohaldamisel, järeldamaks eelise puudumist. Igal juhul kajastab see otsus asjasse puutuvate elementide sellekohast analüüsi, võttes näitlikult arvesse esiteks Kreeka elektrituru õiguslikku raamistikku (punktid 18, 20, 21, 29, 33, 37, 40 ja 41 ning 5., 6. ja 13.–18. joonealune märkus), teiseks menetlusse astuja tarbimisprofiili (punkt 31 ja 3. joonealune märkus), kolmandaks hageja kui elektritootja ja -tarnija tunnusjooni (punkt 30 ja 7. joonealune märkus) ning neljandaks hageja ja menetlusse astuja vahelise vaidluse üldisi asjaolusid (punktid 2.1 ja 2.2 ning punktid 34–38 ja 42). Hageja ei seadnud aga kahtluse alla nende parameetrite hindamist erainvestori kriteeriumi kohaldamisel, vaid üksnes kõnealuse tariifi. Komisjon järeldab sellest, et ta analüüsis vahekohtu lahendit juhtumi kõigi asjaolude seisukohast.

137    Menetlusse astuja vaidlustab katse muuta komisjoni ja Üldkohut vahekohtu otsust kontrollivateks organiteks. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei tegutsenud erainvestorina nii siis, kui ta otsustas vahekohtu kokkuleppe tingimuste kohaselt vahekohtusse pöörduda, kui ka vahekohtumenetluse käigus. Lisaks kehtestati selles otsuses palju kõrgem tariif kui see, mida menetlusse astuja pidas õiglaseks ja põhjendatuks. Ent kuna Kreeka õiguse kohaselt peetakse vahekohtu otsust kohtuotsusega samaväärseks ja täitmisele pööratavaks, loobus ta pädevates kohtutes vahekohtu otsust vaidlustamast.

3)      Üldkohtu hinnang

i)      Teises vaidlustatud otsuses esitatud asjakohaste kaalutluste uuesti esitamine

138    Mis puudutab eraettevõtja põhimõtte kohaldamist (vt 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika) ning kolmanda, neljanda ja viienda väite esemeks oleva eelise olemasolu, siis nähtub teise vaidlustatud otsuse punktidest 37–48, et komisjoni hinnangul oleks DEI olukorras olev turumajanduse tingimustes tegutsev arukas ettevõtja – võttes arvesse hageja ja menetlusse astuja vahelise vaidluse aluseks olevaid asjaolusid, selle pikaajalisust ning ebatõenäosust, et hageja üldkohtutes mõistliku aja jooksul võidab – valinud vahekohtu selleks, et saada tagasi vähemalt osa tasumata võlast, ja oleks nõustunud tariifi kehtestamisega ekspertidest koosneva vahekohtu poolt, mille kaalutluspädevus piirdub parameetritega, mis on võrreldavad vahekohtu kokkuleppes sisalduvatega (nimetatud otsuse punktid 37–39).

139    Sellega seoses rõhutas komisjon asjatundjate eksperdiarvamust ja sõltumatust (teise vaidlustatud otsuse punktid 40 ja 41) ning selgeid ja eelnevalt kindlaks määratud parameetreid, mis reguleerivad kõnealuse tariifi kindlaksmääramist ning piiravad vahekohtunike kaalutlusõiguse teostamist, ehk Kreeka energiaturul kõrgepingeklientide suhtes kohaldatavaid hinnakujunduse põhimõtteid, millele RAE oleks samuti tuginenud, kui ta oleks pidanud kehtestama elektrienergia tarnimise hinnad haldusnormidega, samuti vajadust võtta arvesse menetlusse astuja tarbimisprofiili ja hageja kulustruktuuri (nimetatud otsuse punkt 42).

140    Komisjon järeldas sellest sisuliselt, et hageja olukorras olev arukas erainvestor lepiks kokku niisuguste tunnustega vahekohtu kokkuleppe, nii et selle kriteeriumid vastavad turutingimustele ega too menetlusse astujale kaasa eelise andmist (teise vaidlustatud otsuse punkt 43).

141    Teise vaidlustatud otsuse punktides 44–48 täpsustas komisjon, et neil asjaoludel ei ole vaja kindlaks teha, kas vahekohtu otsusest tuleneva kõnealuse tariifi täpne summa oli turutingimustega kooskõlas. Tema väitel on vahekohtu lahend erainvestori kriteeriumiga kooskõlas, kui tasumäärade kehtestamiseks kokku lepitud parameetrid olid turuga seotud objektiivsete kriteeriumide alusel ette kindlaks määratud, mistõttu oleks selline investor nõustunud käesoleva juhtumi asjaoludel vahekohtuga. Samuti ei ole vahekohtu asemel vaja läbi viia keerukaid majanduslikke hinnanguid kõnealuse tariifi täpse arvutamise kohta, kuna see tariif on vahekohtu kokkuleppes varem kindlaks määratud parameetrite loogilise tagajärjena turutingimustele vastav. Sellega seoses meenutas komisjon, et hageja allkirjastas selle kompromissi, seadmata neid parameetreid turutingimustega vastuolus olevatena kahtluse alla. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et arukas erainvestor ei saaks mõjutada selliste parameetrite alusel toimuva vahekohtumenetluse tulemust, välja arvatud võimalus vaidlustada see otsus üldkohtus. Lisaks on kõnealune tariif alati kõrgem kui Euroopas 2013. aastal metallurgiaettevõtete suhtes kohaldatav keskmine elektritariif.

142    Pidades silmas kolmandat ja neljandat väidet ning viienda väite esimest ja teist osa, tuleb hinnata, kas komisjonil oli õigus ühelt poolt piirduda sellega, et ta kohaldas eraettevõtja põhimõtet hageja otsuse suhtes pöörduda vahekohtusse ja kirjutada alla vahekohtu kokkuleppele, ning teiselt poolt loobuda selle kontrollimisest, kas vahekohtu otsus kõnealuse tariifi kehtestamise kohta hõlmas menetlusse astujale niisuguse eelise andmist, mis ei vasta tavapärastele turutingimustele, ilma et tal tekiks tõsised kahtlused või raskused riigiabi olemasolu hindamisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selleks tuleb enne meenutada viisi, kuidas komisjoni ja liikmesriikide kohtute vaheline pädevus ning kohustused on selles osas jaotatud, arvestades võimalikku vajadust samastada vahekohus sellise kohtuga.

ii)    Pädevuse ja kohustuste jaotus komisjoni ning liikmesriigi kohtute vahel

143    Riigiabi kontrollimise mehhanismi rakendamise eest vastutavad ühelt poolt komisjon ja teiselt poolt liikmesriigi kohtud, kes täidavad küll üksteist täiendavaid, ent siiski erinevaid ülesandeid. Kuigi liikmesriigi kohtud ei ole pädevad otsustama riigiabi siseturuga kokkusobivuse üle, mis kuulub komisjoni ainupädevusse, peavad nad tagama, et kuni komisjoni lõpliku otsuseni kaitsevad nad õigussubjekti õigusi juhul, kui on rikutud komisjonile eelneva teatamise kohustust, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikega 3. Selleks võivad liikmesriigi kohtud menetleda kohtuasju, milles neil tuleb tõlgendada ja kohaldada ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud mõistet „riigiabi“, et eelkõige kindlaks teha, kas ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud eelkontrolli menetlusest mööda minnes võetud meetme puhul oleks nimetatud menetlust pidanud kohaldama või mitte (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus PGE, C‑574/14, EU:C:2016:686, punktid 30–32; 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus DEI ja komisjon vs. Alouminion tis Ellados, C‑590/14 P, EU:C:2016:797, punktid 95–98 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Fallimento Traghetti del Mediterraneo, C‑387/17, EU:C:2019:51, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

144    Kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et asjaomasest meetmest oleks tegelikult pidanud komisjoni enne teavitama, peab ta kontrollima, kas asjaomane liikmesriik on selle kohustuse täitnud, ja juhul, kui see ei ole nii, siis peab ta tunnistama selle meetme õigusvastaseks. Nimelt on liikmesriigi kohtu ülesanne tagada, et kohaldataks kõiki tagajärgi, mis vastava liikmesriigi õigusest lähtuvalt tulenevad ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisest – nii abimeetmete rakendamisaktide kehtivuse kui ka selle sätte vastaselt antud rahalise toetuse tagasinõudmise osas (vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus DEI ja komisjon vs. Alouminion tis Ellados, C‑590/14 P, EU:C:2016:797, punktid 99 ja 100 ning seal viidatud kohtupraktika).

145    Lisaks tugineb riigiabi käsitlevate õigusnormide kohaldamine lojaalse koostöö tegemise kohustusele ühelt poolt liikmesriigi kohtute ning teiselt poolt komisjoni ja liidu kohtute vahel, mille raames igaüks täidab ülesannet, mis talle EL toimimise lepinguga on antud. Selle koostöö raames peavad liikmesriigi kohtud võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad liidu õigusest, ja hoiduma meetmetest, mis võivad ohustada aluslepingu eesmärkide saavutamist, nagu tuleneb ELL artikli 4 lõikest 3. Seega peavad liikmesriigi kohtud eelkõige hoiduma selliste otsuste tegemisest, mis lähevad vastuollu komisjoni otsusega (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus PGE, C‑574/14, EU:C:2016:686, punkt 33, ning 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus DEI ja komisjon vs. Alouminion tis Ellados, C‑590/14 P, EU:C:2016:797, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Sellest tuleneb, et ELTL artikli 108 lõike 3 kolmanda lause vahetu õigusmõju alusel tõlgendatuna koostoimes abi mõistega ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses täidavad liikmesriigi kohtud lisaks komisjonile, kes tegutseb liidu kohtu kontrolli all, täiendavat rolli riigiabi õiguse tõhusal rakendamisel, tagades eelkõige selle järgimise liikmesriigi ametiasutuste poolt.

147    Seevastu võib juhtuda, et liikmesriigi kohtud ise eiravad neile ELTL artikli 107 lõikest 1 ja artikli 108 lõikest 3 tulenevaid kohustusi ning seeläbi muutub ebaseadusliku abi andmine võimalikuks või pikeneb, või isegi saab selle andmise vahendiks. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et esialgse õiguskaitse korras asja lahendav liikmesriigi kohus võis toime panna teatamiskohustuse rikkumise ja ELTL artikli 108 lõike 3 kolmanda lause kohase abi rakendamise keelu rikkumise, peatades ajutiselt ja ex nunc pikaajalise soodustariifiga elektrienergia tarnimise lepingu ülesütlemise mõjud (vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus DEI ja komisjon vs. Alouminion tis Ellados, C‑590/14 P, EU:C:2016:797, punktid 107 ja 108). Samuti, kui liikmesriigi kohus jätkab ebaseadusliku abi andmist või isegi teeb selle rakendamise võimalikuks vaatamata sellele, et on olemas komisjoni lõplik otsus, millega viimane tunnistas selle abi siseturuga kokkusobimatuks, siis tuleb ülimuslikkuse põhimõtte alusel välistada niisuguse reegli kohaldamine, mis kehtestab kõnealuse kohtuotsuse puhul kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Lucchini, C‑119/05, EU:C:2007:434, punktid 61–63; 11. novembri 2015. aasta kohtuotsus Klausner Holz Niedersachsen, C‑505/14, EU:C:2015:742, punktid 41–45, ja 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Buonotourist vs. komisjon, C‑586/18 P, EU:C:2020:152, punktid 94 ja 95).

148    Euroopa Kohus täpsustab selle kohta, et olukorras, kus on olemas liikmesriigi kohtu otsus riikliku meetme kohta, mis on tehtud enne komisjoni otsust, ei saa viidatud asjaolu takistada seda, et komisjon kasutab talle EL toimimise lepinguga abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamisel antud ainupädevust. Ent sellise pädevuse teostamine tähendab, et komisjon võib ELTL artikli 108 alusel hinnata, kas meede kujutab endast riigiabi, millest oleks tulnud talle selle artikli lõike 3 kohaselt teatada, olukorras, kus liikmesriigi ametiasutused on leidnud, et see meede ei vasta ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustele, ja seda ka juhul, kui need ametiasutused on sealjuures järginud liikmesriigi kohtu hinnangut (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Buonotourist vs. komisjon, C‑586/18 P, EU:C:2020:152, punktid 92 ja 93).

149    Neid kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida, kas vahekohut tuleb pidada organiks, mis sarnaneb Kreeka üldkohtule, kelle hinnangut oleks komisjon pidanud kontrollima, et kõrvaldada kõik kahtlused või tõsised raskused küsimuses, kas kõnealune tariif hõlmab eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

iii) Menetlusse astuja majanduslik eelis

–       Vahekohtu riiklik laad

150    Tuleb tõdeda, et selline olukord, nagu on kirjeldatud eespool punktis 148, vastab käesoleva juhtumi olukorrale, välja arvatud asjaolu, et vahekohtu otsuse on teinud vahekohus, mitte liikmesriigi üldkohus.

151    Ühelt poolt tegi vahekohus käesolevas asjas oma otsusega õiguslikult siduva otsuse kõnealuse tariifi kehtestamise kohta, mis võis anda menetlusse astujale eelise juhul, kui see ei vastanud tavapärastele turutingimustele, ja seega kujutada endast riigiabi, millest Kreeka Vabariik ei ole teatanud ELTL artikli 108 lõike 3 alusel. Teiselt poolt annavad hageja esitatud tõendid, millele komisjon vastu ei vaidle, kuid mida piiratud ulatuses teeb üksnes menetlusse astuja, tunnistust sellest, et vahekohtul, nagu see on seaduse nr 4001/2011 artikli 37 alusel RAE juurde asutatud, selles peetaval vahekohtumenetlusel ning tema otsustel on analoogsed tunnused nagu Kreeka üldkohtutel, nende menetluses olevatel vaidlustel ja nende otsustel.

152    See tuleneb eelkõige järgmistest kriteeriumidest.

153    Esiteks täidavad seaduse nr 4001/2011 artikli 37 alusel asutatud vahekohtud üldkohtutega identset õigustmõistvat ülesannet või isegi asendavad neid selliselt, et vahekohtumenetluse algatamine võtab neilt pädevuse.

154    Teiseks peavad vahekohtu kohtunikud, kes valitakse RAE presidendi otsusega koostatud nimekirjast, põhjendama oma sõltumatust ja erapooletust enne nende nimetamist (seaduse nr 4001/2011 artikli 37 lõige 4 ning RAE vahekohtu põhimääruse artikli 6 lõiked 1 ja 2).

155    Kolmandaks reguleerivad vahekohtutes toimuvaid menetlusi eelkõige Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Kodikas politikis dikonomias) sätted ja täiendavalt RAE vahekohtu põhimäärus (RAE otsuse nr 261/2012 I osa preambul).

156    Neljandaks on vahekohtute otsused õiguslikult siduvad, neil on seadusjõud (RAE vahekohtu põhimääruse artikli 14 lõige 8) ja need on Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku asjakohaste sätete kohaselt täitmisele pööratavad (vt eelkõige artiklid 896 ja 904).

157    Viiendaks saab vahekohtute otsuseid edasi kaevata üldkohtule, nagu nähtub hageja poolt vahekohtu otsuse peale esitatud kaebusest Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) (vt eespool punkt 12).

158    Sellest võib järeldada, et hageja on õiguslikult piisavalt tõendanud, et seaduse nr 4001/2011 artikli 37 kohaselt asutatud ja tegutsevad vahekohtud moodustavad Kreeka riikliku kohtusüsteemi lahutamatu osa. Nimelt, isegi pärast seda, kui Üldkohus esitas selle kohta kohtuistungil sõnaselge ja täpse küsimuse, ei avaldanud komisjon arvamust küsimuses, kas nende tunnuste tõttu võis vahekohut samastada liikmesriikliku üldkohtuga, vaid üksnes kordas oma varasemat seisukohta, et tema jaoks piisab, kui asuda seisukohale, et menetlusse astuja ei saa eelist, kohaldades hageja otsuse suhtes pöörduda vahekohtusse eraettevõtja põhimõtet, mida ta väidetavalt tegi teises vaidlustatud otsuses.

159    Erinevalt aga sellest, mida komisjon väitis kohtuistungil – arvestades vahekohtu olemust, selle tegevust, eesmärki ja vahekohut reguleerivaid eeskirju –, siis vahekohut, kes teeb otsuseid seadusega sätestatud vahekohtumenetluse alusel ning määratleb elektritariifi õiguslikult siduva otsusega, mille peale saab edasi kaevata liikmesriigi üldkohtusse, kellel on õigus teha lõplik ja täitmisele kuuluv kohtuotsus, nagu on ka vahekohtu otsus (vt eespool punktid 151–157), tuleb sarnaselt Kreeka üldkohtutele liigitada asutuseks, kes teostab avalikku võimu.

–       Komisjoni kohustus kontrollida vahekohtu otsusega eelise andmist

160    Kohtupraktikast tuleneb küll, et eraettevõtja põhimõtet ei saa kohaldada vahekohtu otsuse kui sellise suhtes, arvestades asjaolu, et vahekohut tuleb samastada liikmesriigi üldkohtuga (vt selle kohta 11. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseon, C‑332/18 P, EU:C:2019:1065, punktid 133 ja 134) (vt eespool punktid 150–159). Sellegipoolest oli komisjon – selleks, et oleks võimalik kõrvaldada igasugune kahtlus määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 3 ja 4 tähenduses – eespool punktis 148 meenutatud pädevuse ja kohustuste alusel kohustatud kontrollima, kas selline teatamata riiklik meede nagu tariif, mis määrati kindlaks nimetatud otsusega, kuid mille kaebuse esitaja vaidlustas, vastas siiski riigiabi mõistele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, sealhulgas eelise kriteeriumile, mida ta enda väitel ometi kohaldas käesolevas asjas.

161    Tegelikult kuulub keskse ülesandena eranditult komisjonile liidu kohtu kontrolli all tagada ELTL artikli 107 järgimine ja ELTL artikli 108 rakendamine ning ta on muu hulgas kohustatud kontrollima vajaduse korral ekspertide abiga, kas riiklik meede hõlmab eelist, mis ei vasta tavapärastele turutingimustele (vt selle kohta 16. septembri 2004. aasta kohtuotsus Valmont vs. komisjon, T‑274/01, EU:T:2004:266, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika; 9. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka ja Ellinikos Chrysos vs. komisjon, T‑233/11 ja T‑262/11, EU:T:2015:948, punkt 91, ning 16. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, T‑103/14, EU:T:2016:152, punktid 164–179).

162    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub majandusliku eelise andmise tingimuse hulka mis tahes vormis sekkumine, mis võib ettevõtjaid otseselt või kaudselt soodustada või mida tuleb vaadelda kui majanduslikku eelist, mida see ettevõtja ei oleks saanud tavalistes turutingimustes. Seevastu ei ole see nii juhul, kui abi saanud ettevõtja võiks tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel saada sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon, C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punktid 70 ja 71 ning seal viidatud kohtupraktika).

163    Lisaks, kui komisjonil palutakse analüüsida küsimust, kas teatud meetmeid saab kvalifitseerida riigiabiks seetõttu, et ametiasutused ei ole tegutsenud samamoodi nagu eraõiguslik müüja, peab ta läbi viima keerulise majandusliku hinnangu, mille raames ei saa liidu kohus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga (vt selle kohta 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 77 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika). See hinnang kehtib mutatis mutandis sellise riigi kontrolli all oleva ettevõtja nagu hageja poolt elektrienergia müügi suhtes, mis võib anda majandusliku eelise ostjale, kes ei vasta tavalistele turutingimustele. Nimelt, nii nagu riigimaa müümine madalama hinnaga kui turuhind võib kujutada endast riigiabi (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus BVVG, C‑39/14, EU:C:2015:470, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika), võib sellise ettevõtja poolt elektrienergia müümine turuhinnast madalama hinnaga anda ostjale kui abisaajale eelise, mis toob sisuliselt kaasa riigieelarve vähenemise, mis seisneb selles, et riik loobub elektri turuväärtuse ja ostja poolt makstud madalama hinna vahest.

–       Komisjoni kohustus anda eelise olemasolu tuvastamiseks keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid

164    Arvestades neid kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid ning hageja poolt oma kaebustes esitatud argumente ja etteheiteid, siis selleks, et oleks võimalik kõrvaldada igasugune kahtlus määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 3 ja 4 tähenduses, ei olnud komisjonil õigust ühelt poolt loobuda selle kontrollimisest, kas vahekohtu otsus sisaldas eelise andmist (vt eespool punktid 160–163), ja teiselt poolt anda selle kohta keerulisi majanduslikke hinnanguid, eelkõige seoses kõnealuse tariifi kokkusobivuse kohta tavapäraste turutingimustega. Lisaks ei saa ta sellest kontrollikohustusest kõrvale kalduda põhjendusel, et pärast pikka kohtuvaidlust leppisid hageja ja menetlusse astuja kokku vahekohtu kokkuleppes, mis sisaldas kriteeriume, mille eesmärk oli varem kindlaks määrata selle tariifi kehtestamine, ning pöördusid vahekohtusse, mille menetluse tulemus oli kokkuleppe „loogiline tagajärg“.

165    On tõsi, nagu märgib ka komisjon, et kohtupraktikas ei ole talle ette nähtud üldist kohustust viia igal juhul läbi oletusliku turuhinna keeruline analüüs, mille konkreetse abimeetme saaja oleks tasunud, kui seda meedet ei oleks rakendatud, et tuvastada eelise olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seega juhul, kui esineb ilmselge eelis, mis tuleneb ettevõtjate tavalise elektritariifi ja kohaldatava soodustariifi vahe hüvitamise mehhanismist maksutaolise lõivu abil, nõudis Euroopa Kohus, et tõendataks eriliste asjaolude esinemist, mis muudavad sellise analüüsi vajalikuks (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Alcoa Trasformazioni vs. komisjon, C‑604/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:54, punktid 38–40, millega jäeti muutmata Üldkohtu 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Alcoa Trasformazioni vs. komisjon, T‑177/10, EU:T:2014:897, punktid 82–84).

166    Tuleb siiski tõdeda, et käesoleva kohtuasja aluseks olevad asjaolud ei ole võrreldavad eespool punktis 165 viidatud kohtupraktika aluseks olnud asjaoludega, kus eelise olemasolus ei olnud kahtlust. Nimelt käesolevas asjas oli kõnealuse tariifiga seotud tõenäolise eelise olemasolu poolte vahel mitte üksnes tõsiseid vaidlusi tekitav, vaid seda oli ka keeruline kindlaks määrata, millest annavad tunnistust vahekohtu otsuses välja toodud vahekohtunike enamushääled ja eriarvamusele jääjad, kellest viimased vaidlesid vastu vahekohtunike enamuse hinnangu põhjendatusele just neis punktides, mis on vaidlustatud käesoleva vaidluse raames. Komisjon ei saanud seega järeldada, et puudusid erilised asjaolud selle kohtupraktika tähenduses, mis oleks võimaldanud tal loobuda eelise olemasolu hindamisest, ega kõrvaldada ühtki sellekohast kahtlust teise vaidlustatud otsuse punktides 43–48 esitatud hinnangu alusel. Eelkõige ei ole tal alust väita, et vahekohtumenetluse kriteeriumid, nagu neid on tõlgendatud RAE otsustes nr 692/2011 ja nr 798/2011 esitatud ebamääraseid elemente silmas pidades, olid piisavalt täpselt kindlaks määranud vahekohtumenetluse tulemuse, mistõttu tuleb seda pidada nende kriteeriumide „loogiliseks tagajärjeks“ ja hagejale ettenähtavaks. Vastupidi, olukord, mida komisjon lahendas hageja teise kaebuse raames, on võrreldav olukorraga, kus pöördutakse tsiviilasju lahendava üldkohtu poole sellise tsiviilõigusliku lepingu sätete tõlgendamiseks ja selgitamiseks, mille ulatus on poolte vahel vaidlustatud ning mille osas komisjon leiab, et tal on endal kontrollipädevus, nagu näitavad käesoleva kohtuasjaga paralleelse kohtuasja asjaolud, mille kohta tehti 11. detsembril 2019 kohtuotsus Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseon (C‑332/18 P, EU:C:2019:1065).

167    Nimelt on erilised asjaolud, mis käesolevas asjas oleksid pidanud ajendama komisjoni vahekohtu otsusega menetlusse astujale eelise tõenäolist andmist hoolikalt, piisavalt ja täielikult uurima (vt eespool punktides 116 ja 117 viidatud kohtupraktika) ning andma selle kohta keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid, enne kui on kõrvaldatud vähimgi kahtlus või tõsine raskus seoses ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi mõistele vastamisega, järgmised.

168    Esiteks piirdub vahekohtu kokkulepe märkega, et menetlusse astuja ja hageja „leppisid kokku seaduse nr 4001/2011 artiklis 37 ette nähtud vahekohtumenetluse ühisel kokkuleppel, et vastavalt kõrgepinge klientidele ette nähtud hinnastamise aluspõhimõtetele, nagu need on sõnastatud RAE otsuses nr 692[/2011], ja võttes arvesse […] ka otsust nr 798[/2011] ja […] vahekohtu otsust nr 8/2010, ajakohastab ning kohandab RAE [raam]lepingu sõlmimise eesmärgil 5. oktoobril 2010 koostatud elektritarne lepingu projektis sisalduvaid hinnastamistingimusi ning töötab välja [nende] otsuste raames pooltevahelised varustamise lepingutingimused, mida kohaldatakse alates 6. juunist 2011, nii et need tingimused vastaksid ühelt poolt [menetlusse astuja] tarbimisprofiilile ja teiselt poolt kataksid vähemalt [hageja] kulud“. Ent erinevalt sellest, mida leiab komisjon, tuleb tõdeda, et just „[menetlusse astuja] tarbimisprofiil“ ja „[hageja] kulud“ ei võimalda neist lihtsasti tuletada soovitava elektritariifi sobivat summat, mida kinnitab üksikasjalik ja keeruline analüüs, mida vahekohtul tuli selle kohta teha (vt eespool punktid 171–184).

169    Teiseks, mis puudutab hinnastamismeetodit, siis on RAE otsuses nr 692/2011 piirdutud märkega, et „[n]eed hinnad peavad kajastama tegelikke elektrienergia tarnekulusid […] ja katma hulgimüügiturul tekkivad tootmiskulud, turustamise ja kliendihalduskulud […] ning mõistliku kasumi“. Mis puudutab „suurkliente“, kelle hulka kuuluvad „kesk- ja kõrgepingekliendid“, nagu menetlusse astuja, siis on selles ette nähtud võimalus „pakkuda individualiseeritud hindasid, mis on kohandatud nende iseloomulikele tunnustele ja pakutavatele teenustele ning milles tarnija ja klient on omavahel kokku leppinud“. Elektrienergia tarnimise eest esitatavad arved peavad eelkõige olema sellised, „mis kajastavad kõige enam lühiajalisi ja pikaajalisi kulusid, mille tekitavad tarbimiskõver ja tarbijate kategooriate tarbimismaht elektrienergia tootmise süsteemis“. Lisaks võivad „kliendikategooria pakutavad hinnad olla erinevad“ muu hulgas vastavalt koormusgraafikule ja koormuse koefitsiendile. Lisaks eeldab „[t]ariifide diferentseerimine vastavalt kellaajale, päevale või hooajale spetsiifiliste mõõtenormide olemasolu“ ning „neile vastavad määratud piirkonnad ja tariifid peavad arvesse võtma asjaomase kliendikategooria koormusgraafikut“. Lõpuks, „[m]is puudutab suuremahulist tarbimist, siis tuleb arvesse võtta ka positiivset või negatiivset tagajärge, mis võib olla suurtarbijate tegevusel, millest tarbimine üksi võib mõjutada süsteemi toimimist ja seega ka kogukulu“. Sellest tuleneb, et otsuses nr 692/2011 sätestatud hinnastamiskriteeriumid näevad ette üksnes metodoloogilise raamistiku eesmärgiga määrata kindlaks asjaomased kulud ja kehtestada elektritariif, kuid ei ole sellised, millega piisavalt täpselt ette kindlaks määrata selle summa.

170    Kolmandaks, mis puudutab kriteeriume, mida tuleb kohaldada selleks, et lahendada hageja ja menetlusse astuja vaheline vaidlus, siis ei anna RAE otsus nr 798/2011 selle kohta samuti piisavalt selgeid ja täpseid juhiseid. Nimetatud otsuses on esiteks märgitud, et „[kõrgepinge]klientide, eriti sellise kliendi, kelle tarbimisprofiil kattub [menetlusse astuja] omaga ja kes esindab ühendatud süsteemi kogutarbimisest ligikaudu 5%, ning põhitarnija, s.o [hageja] vaheliste läbirääkimiste pidamise võimaluse eesmärk on uurida ja mõõta lepingu optimeerimise võimalusi tänu sellele, et internaliseeritakse mis tahes eelis, mis võib ilmneda sama hästi nii vahendite igapäevase programmeerimise toimimise kui ka süsteemi pikaajalise arengu planeerimise raames, eeliseid, mida võib anda suurtarbimine, ning eelkõige [menetlusse astuja] tarbimismahtu, kelle tarbimine üksi põhjendab 300 MW elektri tootmisüksuse kasumlikku ehitamist ja käitamist, võttes arvesse ka […] selle tarbija suuruse ja tema kõrgemate kulude koefitsiendi koostoimet“, ning et „[o]n täiesti selge, et see, kas esineb [menetlusse astujaga] sarnane tarbija või mitte, avaldab otsustavat mõju nii [hagejale] ärilises mõttes kui ka elektriturule tervikuna“. Teiseks on selles muu hulgas märgitud, et „madalama koormusega tundide arv võib […] kujutada endast arve esitamise üht elementi, tingimusel et läbirääkimiste pooled lepivad ühelt poolt kokku elektrienergia tootmise tegelikes tarbimistingimustes ja energiakasutuse struktuuris ning teiselt poolt viisis, kuidas seda lepingutingimust saab muuta“. Kolmandaks on selles märgitud, et „madalama tariifiga tundide arvutamisel, nagu on märgitud „[h]innastamise aluspõhimõtetes“, tuleb arvesse võtta [ühelt poolt] ka kulusid, mida välditakse [menetlusse astuja] tarbimismahu tõttu, eelkõige õhtutundide tõttu, mil – juhul kui sellist tarbimist ei esineks – oleks põhiühik vaja välja lülitada, ja [teiselt poolt] tulude vähenemist, mis võib tuleneda tarbimise pikaajalisest vähenemisest niisuguse kliendi kaotuse tõttu, kes esindab 5% ühendatud süsteemi kogutarbimisest“. Kokkuvõttes on „asjakohane ajakohastada väljapakutud [elektritarne]lepingu projekti sõnastust, võttes aluseks ühelt poolt „[e]lektritariifide hinnastamise aluspõhimõtteid“ (RAE otsus nr 692/2011) ja teiselt poolt käesolevas dokumendis esitatud konkreetseid märkusi, mis puudutavad eelkõige sellist ajaliselt suurt ja stabiilset tarbimist nagu [menetlusse astuja] oma“.

171    Neljandaks, mis puudutab vahekohtu otsuse sisu, siis tuleb meenutada, et viimane võttis kõigepealt seisukoha menetlusse astuja kui suurima energiatarbija tarbimisprofiili kohta (vt nimetatud otsuse punktides 77–99 esitatud vahekohtunike enamushääled), mis moodustab ligikaudu 40% kõrgepingeklientide kogutarbimisest Kreekas, mis sõltub hagejast kui ainsast Kreeka tarnijast, kelle turuosa ületab 98% ja kellele kuulub ligikaudu 70% tootmisjaamadest, sealhulgas 100% pruunsöega köetavatest jaamadest, ning suured hüdroelektrijaamad.

172    Järgmisena, mis puudutab hageja kulude ja kõnealuse tariifi kindlaksmääramist, siis nähtub vahekohtunike enamuse otsusest sisuliselt, et ühelt poolt muutus tariif A‑150 pärast Kreeka energiaturu liberaliseerimist kohaldamatuks (vahekohtu otsuse punktid 100–112) ja on vastuolus menetlusse astuja tarbimisprofiiliga ning seega vahekohtu kokkuleppega (selle otsuse punktid 113–118) ja teiselt poolt ei kajasta süsteemi piirhinnal põhinev tariif hageja kulusid (selle otsuse punktid 119–140).

173    Võttes sellega seoses arvesse võimalust kohandada tarnimise tariifi eelkõige vastavalt kliendi tarbimisprofiilile, Kreeka energiaturu struktuurile, hageja turgu valitsevale seisundile ning hageja 2011. aasta bilansile, leiab vahekohus, et arvesse tuleb võtta nii tema tarnekulusid kui ka tema kui tootja tulu (vahekohtu otsuse punktid 127 ja 128). Ta täpsustab, et need tarnekulud ja -tulud kajastuvad bilansis kui energia tarnimisest eraldiseisvad kulud ja seega nendest tegevustest eraldi saadavad tulud. Seevastu leiab ta, et see, mis on konsolideeritud bilansis märgitud hageja tegeliku kuluna, on kahe rahavoo vaheline erinevus, kuna hageja tarne- ja tootmisüksuste vaheliste rahavoogude sisemine raamatupidamislik ülekandmine põhineb sellel, mida nimetati „kahepoolseks finantskokkuleppeks“ (nimetatud otsuse punktid 123 ja 124). Ta tuletab sellega seoses meelde, et RAE otsus nr 692/2011 viitab energiatootmise tegelikele kuludele ja seostab neid muu hulgas „jagatud“ turu ning selle individuaalsete mehhanismide eeskujul energiatootmiskuludega (selle otsuse punkt 125).

174    Vahekohus leiab, et süsteemi piirhind ei vasta hageja tegelikele kuludele. Vertikaalselt integreeritud ettevõtjana tuleb tema tegelikud kulud kindlaks määrata aasta-, mitte aga tunnipõhiselt, võttes arvesse kõigi tema kasutuses olevate energiatootmisjaamade muutuv- ja püsikulusid, millele lisanduvad tema poolt kolmandatelt isikutelt „DAS-süsteemi“ kaudu tehtud ostukulud, mida suurendavad kulud, mida energiatarnijad kannavad vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele väljaspool seda süsteemi (vahekohtu otsuse punkt 129). Sellega seoses lükkab ta tagasi hageja ettepaneku määrata tariifi suurus kindlaks audiitorühingu koostatud aruande alusel süsteemi piirhinna põhjal (nimetatud otsuse punktid 131–140) eelkõige põhjusel, et vastavalt RAE otsusele nr 692/2011 tuleb energiatarne hind kindlaks määrata meetodi alusel, mis „kajastab iga tarbijakategooria koormusgraafikut ja kogutarbimist ning võtab ühendatud süsteemi koormusgraafiku asemel arvesse iga tarbija või tarbijakategooria […] koormusgraafikut“. Ta järeldab sellest, et hageja pakutud tariife ei saa kohaldada sellise tarbija suhtes nagu menetlusse astuja (selle otsuse punktid 139 ja 140).

175    Mis puudutab menetlusse astuja pakutud tariife, mis põhinevad kõigi hageja pruunsöega köetavate jaamade muutuv- ja püsikuludel, siis meenutab vahekohus ühelt poolt, et RAE otsuse nr 692/2011 kohaselt peab see tariif kajastama tootmiskulude summat, tarnejuhtimise kulusid ja mõistlikku kasumimarginaali (vt vahekohtu otsuse punktid 141–145), ning teiselt poolt, et see hind vastab ekspert K kirjeldatud C‑tariifile, mis seisneb iga tarbija kohta pikaajalise miinimumkulu kajastamises ja mille puhul see ekspert leiab sisuliselt, et see on põhjendatud baaskoormusega elektrijaama – st pruunsöe või kivisöega köetava jaama – kogukuludel erinevalt hageja pakutud tariifist, mis põhineb süsteemi ajaliselt kaalutud keskmisel piirhinnal (nimetatud otsuse punktid 148 ja 149). Tema sõnul kinnitasid seda arvamust teised eksperdid, kelle ütlused on kokkuvõtlikult esitatud selle otsuse punktides 150–154. Ta järeldab sellest, et energiaturul on täiesti sobiv praktika see, kui niisugusele tarbijale nagu menetlusse astuja kohaldatakse baaskoormusega pruunsöega köetavate elektrijaamade energia kogukuludel põhinevat tariifi, ja et selline tariif on kooskõlas RAE otsuses nr 692/2011 sätestatud kriteeriumidega (sama otsuse punktid 155 ja 156).

176    Sellega seoses lükkab vahekohus tagasi hageja arutluskäigu, millega viimane soovib selle hinnangu kahtluse alla seada, kuna hageja pakutud tariif on vastuolus RAE otsustega nr 692/2011 ja nr 798/2011, mis tähendab, et kogukulu jagatakse kõikide tarbijate vahel võrdselt, nii et igaühelt neist küsitakse sama hinda kalendripäeva iga tunni eest. Niisugune „horisontaalse jaotamise tariif“ toob kodumajapidamistele ja teistele tarbijatele, kellel ei ole tüüpilist tarbimisprofiili, kaasa märkimisväärselt kõrgemad elektrihinnad, s.o tippkoormuse ajal (vaidlusaluse otsuse punktid 156–163 ja 169). Sama kehtib hageja argumendi kohta, mille kohaselt ei kajasta baaskoormusega pruunsöega köetavate elektrijaamade kulud tarnekulusid, kuna vahekohtu menetluses olev vaidlus ei puuduta hageja kulusid, vaid sellise tariifi kohaldamist, mis katab neid kulusid ja võtab arvesse menetlusse astuja tarbimisprofiili vastavalt RAE otsusele nr 692/2011 ning võttes arvesse otsuseid nr 798/2011 ja nr 8/2010. See kohus leiab, et kui menetlusse astuja pakutud hinda kohaldataks eraldi iga tarbija või tarbijakategooria suhtes, tooks see kaasa hageja kulude 100% hüvitamise igal aastal, mis vastaks hinnastamise aluspõhimõtetele ja vahekohtu kokkuleppe tingimustele (nimetatud otsuse punkt 165). Lisaks vaidleb ta vastu sellele, et menetlusse astuja pakutud hinnad tulenevad erinevate tarbijate kategooriate ristsubsideerimisest või võiks moonutada konkurentsi, ning lükkab tagasi hageja muud argumendid, millega ta soovib selle hinnangu kahtluse alla seada (selle otsuse punktid 166–183).

177    Vahekohtu kokkuleppes ette nähtud tarnetingimuste mõistlikkuse kohta märgib vahekohus oma otsuse punktides 184–207 sisuliselt järgmist:

–        menetlusse astuja puhul süsteemi piirhinnal põhineva tariifi kohaldamine, nagu pakub välja hageja, on vastuolus vahekohtu kokkuleppega, kuna nimetatud tariif ei kajasta hageja tegelikke kulusid (punktid 185 ja 186);

–        menetluse astuja puhul tariifi A‑150 kohaldamine on vahekohtu kokkuleppega vastuolus (punkt 187);

–        kõigi väljapakutud hinnastamismeetodite hulgast on vahekohtu kokkuleppega kooskõlas ainult see, mis kehtestab ühe piirkonna kindlamääralise tariifi, mis on jaotatud kalendriaasta kõikide tundide peale ja mis põhineb hageja pruunsöega köetavate elektrijaamade kuludel (punkt 188);

–        lepingu projekti tuleb ajakohastada, muuta ja viia eespool sätestatuga kooskõlla; selleks tuleb kindlaks määrata nimetatud tariifist tulenev hind, mis vastab menetlusse astuja tarbimisnäitajatele ja katab kõnealusel ajavahemikul vähemalt hageja kulud (punkt 189);

–        hageja ei esitanud piisavalt teavet, mis näitaks tema pruunsöega köetavate elektrijaamade tegelikku kulu kõnealusel perioodil (punkt 191);

–        kivisöe ja pruunsöega köetavate elektrijaamade, mida oleks saanud ehitada või tulevikus ehitada, tootmiskulude kohta esitatud teavet ei saa arvesse võtta, kuna see ei puuduta kõnealusel perioodil tegutsevate jaamade kulusid (punkt 193);

–        vastavalt B. vande all antud kinnitusele, kes esitab üksikasjaliku, täieliku ja usaldusväärse teabe hageja pruunsöega köetavate jaamade kulude kohta kõnealusel perioodil, oli pruunsöe hind 2009. aastal 24,5 eurot/MWh, samas kui „energiakulu“ ehk püsikulu, mida suurendati muutuvkuluga, mis ei ole seotud kütuse kuluga, oli 12,2 eurot/MWh, mistõttu pruunsöega köetavate elektrijaamade tootmise kogukulu oli 36,46 eurot/MWh, mida kohandati 37,34 euroni/MWh, võttes arvesse mõistlikke kaevandamis- ja turustamiskulusid (punkt 195);

–        hageja iga üksuse püsikulude puhul, mille kohta tuleb esitada arved menetlusse astujale, näitab vahekohtu otsuse punktis 200 esitatud arvutus summaks 12,1 eurot/MWh (punkt 201);

–        tariif, mis vastab menetlusse astuja tarbimisnäitajatele ja mis katab hageja kulud kõnealusel ajavahemikul, tuleb määrata (neto)summas 36,6 eurot/MWh (24,5 + 12,1) (punkt 202);

–        arvestades asjaolu, et ühelt poolt maksab menetlusse astuja 2012. aasta jaanuarikuu tariifi alusel hagejale erinevate tasude, teenuste ja kulude eest 4,06 eurot/MWh suuruse summa ning teiselt poolt, et menetlusse astuja tarbimine jääb kogu aasta jooksul praktiliselt stabiilseks ega ole kõnealusel perioodil muutunud, kajastab see summa nimetatud perioodi mõistlikult ja kehtestab koguhinnaks 40,66 eurot/MWh (36,6 + 4,06) (punkt 203);

–        mis puudutab 4710 tundi, siis oli raamlepingus hageja kokku lepitud ühikuhind, mida ta menetlusse astujalt küsis, 40,70 eurot/MWh, mis sisaldas kõiki raamlepingu punktis 1.2 nimetatud tasusid, mistõttu on tõendatud, et see hind kattis nii hageja tootmiskulud kui ka nimetatud kulud (punktid 204 ja 205);

–        tariif, mida hageja oli raamlepingu kohaselt menetlusse astujalt energiatarne 4710 tunni eest aastas nõus küsima, s.o 40,7 eurot/MWh, kui seda kohaldatakse aasta kõigile tundidele, katab hageja kogukulud, s.o 36,6 eurot/MWh, mis vastab menetlusse astuja tarbimisnäitajatele vahekohtu kokkuleppe tähenduses, kui lisada kohaldatavad tasud (40,66 eurot/MWh) (punkt 206).

178    Eespool punktides 171–177 esitatud vahekohtunike enamuse hinnangu vaidlustasid eriarvamusele jäänud vahekohtunikud nimetatud otsuse punktides 217–262.

179    Mis puudutab hageja kulusid, siis väidavad vahekohtu otsuse tegemisel vähemusse jäänud vahekohtunikud sisuliselt, et ei saa mööda vaadata asjaolust, et hageja tegutseb praegu – nagu käesolevas asjas – vertikaalselt integreeritud ettevõtjana, kes tegeleb samal ajal energia tootmise ja tarnimisega. Hageja kui sellise tegelikud kulud aastas, mitte tunnis, koosnevad kõigi tema energiatootmisjaamade muutuv- ja püsikulude kogusummast asjaomasel perioodil, millele lisanduvad „DAS-süsteemi“ abil kolmandatelt isikutelt tehtud ostude kulud, mida energiatarnijad kannavad väljaspool seda süsteemi, mis on kehtestatud kohaldatavate eeskirjadega, sealhulgas energia väljastamise sertifikaadid (PDC) (Power Deliverable Certificates), muutuvkulude tagasiarvestusmehhanism, CO2 heitekvootide ostukulu, muud riigi kehtestatud tasud, nagu tasud võrgusüsteemi kasutuse eest, saastegaasidelt arvestatav eritasu ja elektrienergia tarnet reguleerivate Kreeka seaduste kohaselt mis tahes juhuti kohaldatav maks. Kuna nende kulude tase, mis on seotud kolmandate isikute omatoodangu ja nendepoolse tarnimisega, on päevas ja tunnis erinev, on mõistlik selles osas lähtuda suhtarvust 70/30. Vahekohtu kokkuleppe kriteeriumidega, mis puudutavad hageja kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja tegelikke kulusid, oleks vastuolus eraldada või keskenduda ühele neist kahest koostisosast, võtmata arvesse teist. Samadel põhjustel ei saa need kulud olla piiratud ei energiatootmise kulude ega ühe hageja käitatavate elektrijaamade kategooriaga (nimetatud otsuse punktid 217–222).

180    Vahekohtu eriarvamusele jäänud kohtunikud täpsustavad põhjuseid, miks nad leiavad, et vahekohtunike enamuse hinnang põhineb vääral hinnastamismeetodil, kuna võtab arvesse hageja tegelikke kogukulusid (selle otsuse punktid 227–262).

181    Vahekohtu eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul möönab vahekohtunike enamus kõigepealt sisuliselt, et süsteemi piirhind kui selline ei kajasta hageja tegelikke kulusid ja seda ei kasutata ainsana kulude kindlaksmääramiseks, vaid ajaliselt kaalutud hind on samuti kolmandate isikute poolt hagejale tarnitud energiakoguse hinnastamise vahend. Väidetavalt jaotab hageja pakutud meetod tarnekulu, mis põhineb täpselt süsteemi omadustel, tarbijatele, võttes aluseks iga tarbija poolt tunni aja jooksul tarbitava energiakoguse. Selle meetodi kohaselt küsitakse suurtarbijatelt madalamat hinda kui tippkoormuse aja tarbijatelt, kuna energia tarnekulud jagatakse suurema arvu tundide peale. See meetod on seega täielikult kooskõlas RAE otsuses nr 692/2011 sätestatud põhimõtetega, vahekohtu kokkuleppe kriteeriumidega ja lepingupoolte kavatsustega. Tegemist on kulupõhise meetodiga, mis esiteks võtab arvesse iga tarbija profiili, eelkõige nende tarbimiskõverat ja koormustegurit, teiseks kajastab täpsemalt energia tarnimise tegelikke kulusid (tootmiskulu, vahetuskulu, mõistlik kasum), kolmandaks ei too see kaasa hinda, mis takistaks uutel konkurentidel turule siseneda, millega oleks tegemist siis, kui hinnastamine põhineks kõige odavamal energiaallikal, ja neljandaks võtab arvesse asjaolu, et menetlusse astuja väljendab koos teiste tarbijatega energiavajadust igal kalendripäeva tunnil (nimetatud otsuse punktid 231 ja 232).

182    Seejärel meenutavad eriarvamusele jäänud vahekohtunikud sisuliselt kolme audiitorühingu tehnilist aruannet, mille kohaselt ajaliselt kaalutud keskmine kulu, mida hageja kandis kolmandate isikute poolt elektrienergia tootmise ja tarnimisega seoses, oli 2011. aastal 72,42 eurot/MWh ja 2012. aastal 78,53 eurot/MWh. Neid hindu tuleb konkurentsiõiguse nõuetega kooskõlas mahu osas alandada (nimetatud otsuse punktid 233 ja 234).

183    Lisaks kritiseerivad vahekohtu eriarvamusele jäänud kohtunikud hinnastamismeetodi põhjendust eelkõige seetõttu, et see on vastuolus vahekohtu kokkuleppe ja RAE otsuse nr 692/2011 nõuetega (nimetatud otsuse punktid 235–249). Täpsemalt tekitab ühetaoline viitamine madalaima tootmisvõimsuse muutuv- ja püsikuludele hageja kulude kohta moonutatud pildi, kuna energiatootmisjaamade püsi- ja muutuvkulude kombineerimine varieerub vastavalt töötundide arvule. Seega tekitab viide pruunsöel põhinevale energiale väära mulje, et kulu väheneb tippkoormuse tundidel, kuna see võtab arvesse üksnes ühe konkreetse elektrijaamade kategooria muutuvkulusid, mitte aga selliste jaamade osalemist, mille tootmise kogukulud üksuse kohta on samal perioodil suuremad (selle otsuse punkt 245). Lisaks ei anna vahekohtunike enamuse poolt kinnitatud hinnastamismeetod asjakohaseid stiimuleid energia ratsionaalsemaks kasutamiseks, kuna see piirab ebamõistlikult tarbijate võimekust saada kasu pruunsöega köetavate jaamade madalamast muutuvkulust (sama otsuse punkt 246). Lisaks tekitab see meetod suure turule sisenemise takistuste ohu uute konkurentide kahjuks, suurendades samas võimalust kuritarvitada ebaseaduslikku dumpingut. Samuti ei ole põhjendatud seostada tariifi, mida võib nõuda menetlusse astuja, ja pruunsöega köetavate elektrijaamade kulusid, kuna need jaamad suunavad kogu toodetud energia „ühiskasutusse“, mis muudab võimatuks kontrollida sellise seose olemasolu. Nii varustatakse tarbijaid, kes aitavad kaasa kogunõudluse tekkimisesse, energiaga ühiselt nii madalate, vahepealsete kui ka kõrgete ja muutuvkuludega elektrijaamadest vastavalt tarbimise kellaaegadele. Menetlusse astuja ei ole selles suhtes erand, vaid aitab süsteemi nõudlusele kaasa nii tippkoormuse tundidel kui ka väljaspool tippkoormuse tunde, mistõttu peaks tariif kajastama kõigi elektrijaamade keskmist tegevuskulu (kõnealuse otsuse punktid 247 ja 248).

184    Lõpuks vaidlustavad vahekohtu eriarvamusele jäänud liikmed ühtse hinna kindlaksmääramise meetodi, mis seisneb põhikoormuse sidumises baaskoormuse ühikuga (nimetatud otsuse punktid 250–262). Loogika ja süsteemse järjepidevuse huvides peaks selline meetod põhinema pruunsöega köetava elektrijaama püsi- ja muutuvkuludel, mitte kuluelementide segul, mis tuleneb mitmest metodoloogilisest lähenemisviisist. Lisaks puudutab selline arvutus peamiselt asjaomase tarnija olemasoleva elektrijaama kulusid ega tohi arvesse võtta hüpoteetilisi mudeleid (selle otsuse punkt 251). Mis puudutab pruunsöega köetavate elektrijaamade muutuvkulusid, siis vaidlustavad vahekohtu eriarvamusele jäänud liikmed B. järelduste põhjendatuse (sama otsuse punktid 252 ja 253). Sisuliselt leiavad nad, et ei ole tõendatud, et raamlepingus ette nähtud tariif 40,7 eurot/MWh katab hageja tootmiskulusid ja tasusid (kõnealuse otsuse punkt 254 jj), ning nende hinnangul ei saa tariif mingil juhul olla madalam kui 46,08 eurot/MWh, võttes arvesse pruunsöe keskmise kuluna 33,98 eurot/MWh ning energiakulu määra 12,1 eurot/MWh (selle otsuse punktid 262 ja 274). Lõpuks seavad nad riigiabi eeskirjade pinnalt kahtluse alla vahekohtunike enamuse järeldused (kõnealuse otsuse punktid 263–268).

185    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjonil ei olnud tavapäraste turutingimuste keerulise analüüsi kaudu õigust keelduda kontrollimast, kas kõnealune tariif, mille määras kindlaks vahekohtunike enamus, võis anda menetlusse astujale eelise ja seega riigiabi, välja arvatud juhul, kui tal olid tõsised kahtlused või raskused.

186    Ühelt poolt näitab vahekohtunike enamuse otsuse aluseks olevate vastukäivate põhjenduste üksikasjalik selgitus, et sobiva hinnastamismeetodi ja eelkõige hageja „tegelike“ kulude kindlaksmääramine eeldab keerukate majanduslike ning tehniliste hinnangute andmist nii Kreeka energiaturu struktuurile ja toimimisele kui ka menetlusse astuja ja hageja vastavatele majanduslikele olukordadele, sealhulgas nendevahelistele kaubandussuhetele, mis on asjakohased selle kindlaksmääramisel, kas energiatarne hind vastab „turuhinnale“. Ent nagu nähtub eespool punktides 164–185 esitatud kaalutlustest, delegeeris komisjon, kui ta piirdus eraettevõtja põhimõtte kohaldamisega küsimuses, kas selline ettevõtja oleks sarnaselt hagejale pöördunud vahekohtusse, need keerulised hinnangud Kreeka ametiasutustele, eirates oma kontrollikohustust, mida on meenutatud eespool punktides 143–148, või rikkus õigusnormi ja tegi selles osas hindamisvea.

187    Teiselt poolt, võttes arvesse vahekohtunike enamuse ja eriarvamusele jäänud liikmete esitatud üksikasjalikke ja vastuolulisi asjaolusid, tuleb märkida, et arvestades hageja poolt haldusmenetluse käigus esitatud teavet, mille hulgas on kolm audiitorühingu tehnilist aruannet, oleks komisjon pidanud ise analüüsima, kas eelkõige hageja kulude kindlaksmääramise meetod, nagu seda kohaldas vahekohus, oli ühtaegu nii sobiv kui ka piisavalt usutav tuvastamaks, et kõnealune tariif oli tavapäraste turutingimustega kooskõlas, välja arvatud tõsiste raskuste või kahtluste esinemisel määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 3 ja 4 tähenduses selle riigiabiks kvalifitseerimisel, mis oleks pidanud ajendama komisjoni algatama ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse.

188    Sellega seoses oleks komisjonil pidanud eelkõige olema kahtlusi järgmiste vastuoluliste asjaolude suhtes:

–        hageja kulude iseloomustamine vertikaalselt integreeritud ettevõtja staatuse tõttu, kelle konsolideeritud bilanss põhineb hageja tarne- ja tootmisüksuste vaheliste rahavoogude sisemisel ülekandmisel (nn „kahepoolse finantskokkuleppe“ alusel) (vt eespool punkt 173);

–        väidetav vajadus määrata hageja tegelikud kulud kindlaks aastapõhiselt ja mitte tunnipõhiselt, võttes eelkõige arvesse kõikide tema energiatootmisjaamade muutuv- ja püsikulusid (vt eespool punkt 174);

–        ühelt poolt „DEI/PwC“ pakutud tariifi, mis põhineb süsteemi piirhinnal ja selle ajaliselt kaalutud keskmisel, mis viib „horisontaalse jaotamise tariifini“, ja teiselt poolt menetlusse astuja pakutud tariifi, mis põhineb hageja pruunsöe küttel töötavate elektrijaamade püsi- ja muutuvkulul, ehk iga tarbija jaoks minimaalsel pikaajalisel kulul, vahelise valiku asjakohasus (vt eespool punkt 174);

–        pakutud tariifide seos vajadusega katta hageja tegelikud kulud (muutuv- ja püsikulud) ning selle tagajärg erinevatele tarbijaprofiilidelt nõutavatele tariifidele kas siis baaskoormuse, nagu menetlusse astuja puhul, tippkoormuse või kõrgema koormuse ajal (vt eespool punkt 174);

–        hinnastamismeetodi valiku võimalik mõju konkurentsile Kreeka energiaturul (vt eespool punkt 176);

–        hageja esitatud teabe piisavus, et tuvastada tema tegelikud kulud, eelkõige need, mis on seotud tema pruunsöega köetavate elektrijaamade tegevusega (vt eespool punkt 177).

189    Tuleb tõdeda, et vastupidi komisjoni seisukohale ei täitnud ta teises vaidlustatud otsuses temal lasuvaid kontrollinõudeid seoses kahtluste või tõsiste raskuste objektiivse mõistega, võttes enda sõnul üksnes „ligikaudselt“ arvesse Kreeka elektrituru õiguslikku raamistikku (punktid 18, 20, 21, 29, 33, 37, 40 ja 41 ning 5., 6. ja 13.–18. joonealune märkus), menetlusse astuja tarbimisprofiili (punkt 31 ja 3. joonealune märkus), hageja tunnusjooni elektrienergia tootja ja tarnijana (punkt 30 ja 7. joonealune märkus) ning hageja ja menetlusse astuja vahelise vaidluse üldisi asjaolusid (jaod 2.1 ja 2.2 ning punktid 34–38 ja 42).

190    Lisaks, arvestades asjaolu, et komisjon ei uurinud neid keerukaid majanduslikke ja tehnilisi elemente, mida oleks võinud vajaduse korral teha ka sisemiste või välisekspertide abil, ega põhjendanud teist vaidlustatud otsust, ei ole Üldkohtul ei vajalik ega õiguslikult võimalik asendada komisjoni hinnangut enda omaga. Nimelt ei ole liidu kohtu ülesanne asendada enda majandushinnang komisjoni omaga ega täita vaidlusaluse otsuse põhjenduses võimalikku lünka sellesse mittekuuluvate põhjendustega, et mitte ületada ELTL artikli 263 kohase õiguspärasuse kontrolli piire (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punktid 75, 88 ja 89; 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 77 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 11. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseon, C‑332/18 P, EU:C:2019:1065, punktid 128–131).

191    Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei saa Üldkohus hinnata hageja erinevate etteheidete ja argumentide põhjendatust selle kohta, kas asjaomase tariifi kindlaksmääramise aluseks olev vahekohtu hinnang võib olla õiguslikult või faktiliselt väär, ega seda, kas käesolev juhtum on võrreldav olukorraga, mille kohta tehti Alcoa otsus. Nimelt on eespool esitatud asjaolud piisavad järeldamaks, et kuna eelise kriteeriumi kohaldamiseks asjakohast teavet, eelkõige küsimust, kas kõnealune tariif vastas tavapärastele turutingimustele, ei uuritud põhjalikumalt, oleks komisjonil pidanud ilmnema tõsiseid raskusi või kahtlusi määruse 2015/1589 artikli 4 lõigete 3 ja 4 tähenduses, mis nõuaks ametliku uurimismenetluse algatamist.

c)      Järeldused kohtuasjas T‑740/17

192    Seega tuleb kolmanda ja neljanda väitega ning viienda väite esimese ja teise osaga nõustuda, ilma et oleks vaja teha otsust selle väite teiste osade kohta.

193    Järelikult tuleb hagi kohtuasjas T‑740/17 rahuldada ja teine vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust teiste väidete kohta.

194    Kuna teine vaidlustatud otsus tunnistatakse ELTL artikli 264 esimese lõigu tähenduses õigustühiseks, kõrvaldatakse see tagasiulatuvalt õiguskorrast ning loetakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus River Kwai International Food Industry vs. AETMD, C‑144/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:266, punktid 45–57). Sellest tuleneb, et nimetatud otsusega ei saanud tühistada ega asendada esimest vaidlustatud otsust ega vaidlusalust kirja.

195    Seega, nagu komisjon selle asja kohtuistungil tunnistas, siis kohtuasjade T‑639/14 RENV ja T‑352/15 ese ei ole ära langenud ning nendes kohtuasjades tuleb hagide kohta teha otsus.

C.      Kohtuasi T‑352/15

196    Mis puudutab hagi kohtuasjas T‑352/15, siis piisab tõdemusest, et esiteks, arvestades eespool punktides 194 ja 195 märgitut, on hagi ese säilinud, mistõttu tuleb komisjoni nõue tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, jätta rahuldamata.

197    Teiseks tuleb eespool punktides 70–103 esitatud põhjustel, mida kohaldatakse mutatis mutandis esimesele vaidlustatud otsusele, mille sisu on peaaegu identne teise vaidlustatud otsusega, tunnistada hagi vastuvõetavaks.

198    Nimelt eelneb selle hagi põhjendamiseks esitatud tühistamisväidetele sissejuhatav osa, milles on täpsustatud selle eset ja milles viidatakse „[tõsistele] kahtlustele“ või „tõsistele raskustele“ kohtupraktika tähenduses. Samuti on esimeses, kolmandas, neljandas, viiendas ja kuuendas väites sõnaselgelt viidatud mõistele „kahtlused“ või „tõsised raskused“ (hagiavalduse punktid 61, 62, 87, 100, 114, 119, 134, 158, 176 ja 196). Mis puudutab teist väidet, et rikutud on põhjendamiskohustust ning käesoleva juhtumi hoolikat ja täielikku uurimist, mis on sisuliselt formaalne ja menetluslik, siis kehtivad mutatis mutandis eespool punktis 100 esitatud kaalutlused.

199    Kolmandaks, arvestades vaidlustatud otsuste peaaegu identset sisu, tuleb eespool punktides 138–192 esitatud põhjustel nõustuda teise ja kolmanda väitega ning neljanda väite esimese ja teise osaga, mis vastavad kohtuasja T‑740/17 kolmandale ja neljandale väitele ning viienda väite esimesele ja teisele osale.

200    Sellest järeldub, et hagi kohtuasjas T‑352/15 tuleb samuti rahuldada ja esimene vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hageja ülejäänud väidete ja nende osade kohta.

201    Nagu eespool punktis 194 on märgitud, siis kuna esimene vaidlustatud otsus on õigustühine, ei saanud see vaidlusalust kirja kehtetuks tunnistada ega asendada, mistõttu kohtuasja T‑639/14 RENV ese ei saanud seetõttu kaduda.

202    Järelikult tuleb kohtuasjas T‑639/14 RENV otsus teha ka sel põhjusel.

D.      Kohtuasi T‑639/14 RENV

1.      Taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ja vastuvõetavus

203    Kõigepealt tuleb komisjoni taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, jätta eespool punktides 194 ja 201 esitatud põhjustel rahuldamata.

204    Hagi vastuvõetavuse osas piisab, kui meenutada eespool punktides 70–103 esitatud põhjendusi, mis on mutatis mutandis kohaldatavad vaidlusaluse kirja suhtes ja millest tuleneb samuti, et see on vaidlustatav akt.

205    Euroopa Kohus nimelt on sellega seoses otsustanud, et vaidlusaluse kirja koostamisega tegi komisjon juhtumi menetlemise lõpetamise otsuse, millega otsustas lõpetada hageja kaebusega algatatud esialgse uurimismenetluse, tuvastas, et algatatud uurimine ei võimaldanud järeldada abi olemasolu ELTL artikli 107 tähenduses, ja keeldus seetõttu algatamast ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust. Euroopa Kohtu hinnangul võttis komisjon hageja taotluse osas, milles viimane palus tuvastada ELTL artiklite 107 ja 108 rikkumise, vastu lõpliku seisukoha. Ta täpsustab, et kuna see kiri takistas hagejal esitada ametliku uurimismenetluse raames oma märkusi, tekitas see siduvaid õiguslikke tagajärgi tema huve puudutaval viisil. Ta järeldas sellest, et see otsus on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses (vt selle kohta 31. mai 2017. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

206    Peale selle eelneb hagi põhjendamiseks esitatud väidetele sissejuhatav osa, milles on täpsustatud selle eset ja mis viitab „[tõsistele] kahtlustele“ või „tõsistele raskustele“ kohtupraktika tähenduses (vt hagiavalduse punktid 51–53). Samuti on sõnaselgelt viidatud mõistele „kahtlused“ või „tõsised raskused“ teise ja kolmanda väite raames, mis puudutavad omistatavuse (hagiavalduse punktid 90 ja 128) ja eelise (hagiavalduse punktid 145 ja 152) kriteeriume. Mis puudutab esimest ja neljandat väidet, siis piisab tõdemusest, et need on formaalsed ja menetluslikud ning just seotud küsimusega, kas komisjon on uurinud ja põhjendanud kõiki asjasse puutuvaid ja vajalikke asjaolusid, et kõrvaldada kahtlusi või raskusi, mis on ilmnenud esialgse uurimismenetluse käigus (vt selle kohta 10. juuli 2012. aasta kohtuotsus Smurfit Kappa Group vs. komisjon, T‑304/08, EU:T:2012:351, punkt 81; 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, T‑417/16, ei avaldata, EU:T:2019:597, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

207    Järelikult tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks kõigi selle põhjendamiseks esitatud väidete osas.

2.      Sisulised küsimused

a)      Tühistamisväited

208    Hagi põhjendamiseks esitab hageja neli tühistamisväidet.

209    Esimeses väites leiab hageja, et vaidlusaluse kirja puhul on rikutud olulist menetlusnormi, kuna komisjon ei järginud kaebuse menetlemise lõpetamise otsuse tegemiseks nõutavaid menetluslikke tingimusi.

210    Teises väites leiab hageja, et komisjon on ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamisel ning kohaldamisel teinud „õiguslikult ja faktiliselt“ ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et kõnealune meede ei ole Kreeka riigile omistatav ega kujuta endast seega riigiabi.

211    Kolmandas väites leiab hageja, et komisjon on ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamisel ning kohaldamisel teinud „õiguslikult ja faktiliselt“ ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et kõnealune meede ei anna menetlusse astujale mingit eelist.

212    Neljandas väites leiab hageja, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust, oma kohustust uurida kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning „hea halduse“ põhimõtet.

b)      Esimene väide, et rikutud on olulist menetlusnormi

213    Hageja väidab sisuliselt, et vaidlusaluses kirjas on tehtud vormiviga või menetlusviga, kuna selle kirja asemel, millele oli alla kirjutanud konkurentsi peadirektoraadi üksuse juhataja ja mis oli talle adresseeritud, oli komisjon kohustatud vastu võtma määruse 2015/1589 artikli 24 lõike 2 alusel ametliku otsuse ja saatma selle Kreeka Vabariigile.

214    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, väidab vastu, et esimese vaidlustatud otsuse võttis määruse 2015/1589 artikli 4 alusel vastu volinike kolleegium, mistõttu vaidlusaluses kirjas, mida täiendas nimetatud otsus, ei rikutud olulist menetlusnormi. Ta täpsustab, et hageja ajab endiselt segamini oma põhiväite, mille kohaselt asendas see otsus nimetatud kirja ning et seetõttu tuleb asuda seisukohale, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, oma teise võimalusena esitatud väitega, et nimetatud otsusega parandati selles kirjas sisalduvad vead. Ent sama otsusega „lisatud asjaolud“ on just need, mis on mõeldud selleks otstarbeks.

215    Siinkohal piisab, kui märkida, et ühelt poolt tunnistas komisjon hiljemalt teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega, et käesolev väide on põhjendatud. Vaidlusalune kiri kujutas endast komisjoni talituste lõplikku seisukohta hageja kaebuste suhtes ja lõpetas nende menetlemise. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et selline kiri peidab endas vaidlustatavat otsust, mis on vastu võetud määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 2 või 3 kohase esialgse uurimise etapi lõpus, mis on kaudselt adresseeritud asjaomasele liikmesriigile ja mille peab seega vastu võtma komisjon kollegiaalse organina (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 37–40; 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑362/09 P, EU:C:2010:783, punkt 63, ja 31. mai 2017. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punkt 29).

216    Teiselt poolt tunnistab komisjon, et vaidlusalust kirja ei võetud vastu asjakohaste menetlusnormide kohaselt (vt edaspidi punkt 222), mis kujutab endast just põhjendust, millele ta viitas teise vaidlustatud otsuse punktides 8 ja 51 ning kohtuasjas T‑740/17 esitatud kostja vastuses eesmärgiga tunnistada see kiri kehtetuks ja asendada nimetatud otsusega vastavalt Euroopa Kohtu 31. mai 2017. aasta kohtuotsusega DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punktid 32, 40 ja 41) esitatud nõuetele.

217    Seega tuleb viienda väitega nõustuda.

c)      Teine väide, mille kohaselt on omistatavuse kriteeriumiga seoses tehtud ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamisel ning kohaldamisel „õiguslikult ja faktiliselt“ ilmne hindamisviga

218    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon tegi ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamisel „õiguslikult ja faktiliselt“ ilmse hindamisvea, kui ta väitis, et vahekohtu otsus ei saa kujutada endast Kreeka riigile omistatavat abimeedet. Tema sõnul on vahekohtute kasutamine üldkohtute poolt vaidluste lahendamiseks alternatiivne mehhanism, tekitades sisuliselt samu õiguslikke tagajärgi, eelkõige viimases astmes tehtud otsuse kohustuslikkuse ja täidetavuse osas. Ta leiab, et nimetatud otsus on oma olemuselt ja eseme poolest Kreeka riigile omistatav avaliku võimu kandja akt, mis kohustab õiguslikult siduvalt ning täitmisele pööratavalt välja andma riigi ressursse. Sellest järeldab ta, et kõnealune tariif on omistatav Kreeka riigile, mistõttu oleks komisjonil pidanud olema vähemalt „tõsiseid kahtlusi“ ja seega oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, et võimaldada tal eelkõige esitada oma märkusi.

219    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, märgib, et teine ja kolmas väide on seotud omistatavuse ja eelise tingimustega. Kostja vastuses piirdub ta väitega, et kuna riigiabi olemasolu tuvastamiseks nõutavad tingimused on kumulatiivsed, piisab riigiabi puudumise tuvastamiseks, kui üks nendest kahest tingimusest ei ole täidetud. Seejärel võtab ta seisukoha üksnes küsimuses, kas eelise olemasolu võib välistada põhjusel, et hageja tegutses aruka erainvestorina.

220    Vasturepliigis lisab komisjon, et teine ja kolmas väide on tulemusetud, kuna kumbki neist ei too iseenesest kaasa vaidlusaluse kirja tühistamist. Kuna nimetatud kiri põhineb asjaolul, et omistatavuse ja eelise tingimused mõlemad puuduvad, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga, siis oleks hageja pidanud esitama üheainsa väite, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna hinnang, et puuduvad nii omistatavus kui ka eelis, oli väär. Ent teine väide üksi ei vii sellise tühistamiseni, „kuna eelise puudumist selle väite argumendid ei käsitle ja see on piisav, et järeldada, et tegemist ei ole riigiabiga“. Sama kehtib kolmanda väite kohta, „kuna omistatavuse puudumist selle väite argumendid ei käsitle ja see on piisav järeldamaks, et tegemist ei ole riigiabiga“.

221    Komisjon täpsustab sisuliselt, et omistatavuse puudumine ei ole vaidlusaluse kirja põhjenduste „oluline osa“. Seda aspekti, nagu ka eelise puudumist käsitleti selles kirjas vaid lühidalt ning järeldus riigiabi puudumise kohta põhines neil kahel sama tähtsusega asjaolul. Seevastu keskendus esimese vaidlustatud otsuse põhjendus eelise puudumisele, kuna sellest piisas järelduseks, et tegemist ei ole riigiabiga. Vaidlusaluses kirjas oli niisiis selles küsimuses esitatud vaid „täiesti esialgne“ järeldus, mis ei olnud nii selgelt struktureeritud kui komisjoni ametlikus otsuses.

222    Komisjon vaidleb vastu sellele, et tema kavatsus oli vältida vaidlusaluse kirja kohtulikku kontrollimist. Ta märgib, et nimetatud kiri oli tema talituste seisukoha puhtalt esialgne väljendus. Ta täpsustab, et alla kirjutanud ametnik sõnastas selles kirjas nende talituste lõpliku seisukoha üksnes ekslikult ja seega õigusvastaselt. Tema kinnitusel kõrvaldati see olulise menetlusnormi rikkumine aga teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega, milles esitati nõuetekohases vormis tema lõplik vastus. Hageja ei saa väita, et tal on õiguspärane huvi kõnealuse kirja täpse põhjenduse uurimiseks, eelkõige omistatavuse osas, kuna selline huvi eeldab, et hagi tulemusel võib ta saada mingit kasu.

223    Tuleb meenutada, et ühelt poolt on vaidlusaluses kirjas seoses küsimusega, kas vahekohtu otsus on omistatav Kreeka riigile, muu hulgas märgitud, et hageja ei ole tõendanud, et „vahekohus on avalikku võimu teostav organ, arvestades eelkõige asjaolu, et nii [hageja kui ka menetlusse astuja] kasutasid vahekohtumenetlust vabatahtlikult, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat kohustust“. Lisaks oli selles märgitud, et arvestades asjaolu, et vahekohtul on volitus kehtestada tariif vastavalt vahekohtumenetlust reguleerivatele üldpõhimõtetele, ning varem asjaomases valdkonnas RAE vastu võetud otsuseid ja suuniseid, „ei paist[nud] [Kreeka] riigil olevat [olnud] otsustavat mõju [nimetatud otsuse suhtes]“. Komisjon kordas niisiis sama seisukohta, mida ta „väljendas 6. mai 2014. aasta kirjas seoses asjaoluga, et [see otsus] ei ole [Kreeka] riigile omistatav“. Teiselt poolt lükkas ta tagasi hageja väited, mille kohaselt oli kõnealune tariif tema kuludest madalam, eelkõige põhjusel, et sama otsus nägi sõnaselgelt ette, et see tariif kattis lisaks mõistlikule kasumile hageja kulud, võttes arvesse menetlusse astuja tarbimisprofiili. Niisiis kordas ta ka oma seisukohta, mida ta „väljendas 6. mai 2014. aasta kirjas kõnealusest meetmest tuleneva valikulise eelise puudumise kohta“ (vt ka eespool punkt 16).

224    Sellest tuleneb, et komisjon tõepoolest leidis vaidlusaluses kirjas ühelt poolt, et vahekohtu otsus ei ole Kreeka riigile omistatav, ja teiselt poolt, et selles otsuses kõne all oleva tariifi kehtestamine ei andnud menetlusse astujale eelist. Seega põhines tema järeldus riigiabi puudumise kohta paralleelselt neil kahel asjaolul.

225    Seevastu vaidlustatud otsustes ei korda komisjon vaidlusaluses kirjas esitatud kaalutlusi selle kohta, et vahekohtu otsus ei ole Kreeka riigile omistatav. Vastupidi, ta ei viita selles kordagi niisugusele hinnangule ega võta omistatavuse kriteeriumi võimaliku kvalifitseerimise osas seisukohta hoolimata asjaolust, et ühest küljest on nende otsuste punktis 11 esitatud kaebuste kokkuvõttes arvesse võetud hageja argumenti, mille kohaselt oli nimetatud otsus Kreeka riigile omistatav, ja teisest küljest mainitakse nende otsuste punktis 24 seda kriteeriumi abi mõiste lahutamatu osana.

226    Tuleb täpsustada, et komisjon toimib samamoodi ka menetluse käigus esitatud dokumentides, milles ta väldib seisukoha võtmist omistatavuse kriteeriumi suhtes ja enda kaitsmist konkreetselt teise väite põhjendamiseks esitatud etteheidete vastu. Küll aga keskendub ta kolmandale väitele – mis on seotud eelise olemasoluga – antud vastusele, väites samas, et määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 2 alusel otsuse vastuvõtmise põhjendamiseks piisab sellest, kui üks abi mõiste moodustavatest kriteeriumidest ei ole täidetud. Lõpuks kasutas komisjon kohtuistungil analoogset lähenemisviisi ka siis, kui Üldkohus oli selle kohta esitanud konkreetse küsimuse.

227    Omistatavuse kriteeriumi osas tasub meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt selleks, et eeliseid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abiks, peavad need ühest küljest olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teisest küljest peab neid andma riik. Meetme riigile omistatavuse hindamiseks tuleb analüüsida, kas ametiasutused osalesid selle meetme võtmises (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punktid 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

228    Juhtudel, kus riigi õigusaktid näevad ette elektrienergiaga varustamise või selle ostmise kohustuse, või elektritootmise kulude toetus- ja hüvitusmehhanismi, mis mõjutab selle tariifi summat, on väljakujunenud kohtupraktikas tõdetud, et vastavad kohustused kuuluvad riigile omistatava meetme hulka (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punktid 16–18; 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punktid 20–22, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punktid 47–49).

229    Käesolevas asjas on kohaldatavates Kreeka õigusnormides, nimelt eelkõige RAE otsuses nr 692/2011 sätestatud „Kreekas elektrienergia hinnastamise aluspõhimõtete“ raames ette nähtud üksnes kõrgepingeklientide elektritarne tariifide kindlaksmääramise kriteeriumid, mitte tariifide täpne suurus (vt eespool punkt 8). Mis puudutab nende põhimõtete alusel kohaldatavate tariifide suuruse kindlaksmääramist, siis seaduse nr 4001/2011 artiklis 37 on ette nähtud üksnes lepingupoolte võimalus kasutada RAE alalist vahekohut, mille tulemusel võeti käesoleval juhul vastu RAE 9. mai 2012. aasta otsus nr 346/2012, millega määratakse kindlaks ajutine tariif, ning vahekohtu otsus, millega kehtestati kõnealune tariif, mis on kohaldatav hageja ja menetlusse astuja vahelistes tehingutes (vt eespool punktid 9 ja 12). Elektrienergia tarnehindade siduva regulatsiooni puudumist Kreekas kinnitab EEAs algatatud menetlus, mille ese oli hageja turgu valitseva seisundi väidetav kuritarvitamine ja mille eesmärk oli nõuda menetlusse astujalt ülemäära kõrgeid ja diskrimineerivaid tariife ning mille tõttu EEA nõustus hageja pakutud käitumist puudutavate kohustustega (vt eespool punkt 13). Sellest tuleneb, et nimetatud otsus, mille Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus) kinnitas oma 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses nr 634/2016, oli see, millega õiguslikult siduvalt kehtestati hagejale kõnealune tariif.

230    Mis puudutab küsimust, kas vahekohtu otsus on Kreeka riigile omistatav avaliku võimu akt, siis piisab eespool punktides 150–158 esitatud asjaolude meenutamisest, tõdemaks, et hageja on eelnimetatud asjaolu õiguslikult piisavalt tõendanud.

231    Need asjaolud näitavad, et vahekohtu otsus on oma laadilt ja õiguslike tagajärgede poolest võrreldav Kreeka üldkohtu otsustega, mistõttu tuleb see kvalifitseerida avaliku võimu aktiks. Seda tõendab eelkõige asjaolu, et nimetatud otsuse peale esitati kaebus Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus). Sellest tuleneb samuti, et seaduse nr 4001/2011 artikli 37 kohaselt asutatud ja tegutsevad vahekohtud moodustavad sarnaselt Kreeka üldkohtutega, keda nad võivad asendada, Kreeka riigi kohtuliku kaitse süsteemi lahutamatu osa.

232    Seega järeldas komisjon vaidlusaluses kirjas ekslikult ühelt poolt, et hageja ei ole tõendanud, et „vahekohus on avalikku võimu teostav asutus, arvestades eelkõige asjaolu, et nii [hageja] kui ka [menetlusse astuja] kasutasid vahekohtumenetlust vabatahtlikult, ilma et neil oleks olnud selleks seadusest tulenevat kohustust“, ning teiselt poolt, et „[Kreeka] riigil ei paistnud [olevat] olnud otsustavat mõju vahekohtu otsuse üle“. Asjaolu, et pooled pöördusid vabatahtlikult või ühisel kokkuleppel vahekohtu poole, nagu käesoleval juhul, ei ole selles suhtes asjakohane eristamise kriteerium, kuna ka Kreeka üldkohtu poole pöördumine oleks olnud samuti vabatahtlik.

233    Sellest järeldusest piisab, et asuda seisukohale, et komisjonil oleks pidanud ilmnema tõsiseid raskusi või kahtlusi riigiabi olemasolu kohta või vähemalt ei olnud tal õigust selliseid kahtlusi kõrvaldada põhjusel, et vahekohtu otsus ei olnud Kreeka riigile omistatav. Seda enam on see nii seetõttu, et riigiabi võib anda ka sellise liikmesriigi kaudu või tema sekkumise abil, kes ei täida oma kohustusi, mis tulenevad ELTL artikli 108 lõikest 3 (vt eespool punktis 147 viidatud kohtupraktika).

234    Seega tuleb käesoleva väitega nõustuda, ilma et oleks vaja otsustada selle põhjenduseks esitatud muude etteheidete üle.

235    Järelikult, kuna esimese ja teise väitega tuleb nõustuda, tuleb vaidlusalune kiri tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust teiste väidete kohta.

E.      Järeldus liidetud kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17

236    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hagid liidetud kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 tuleb rahuldada ning vaidlustatud aktid tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust kohtuistungi ettekande ja selle lisade kohta hageja esitatud märkuste vastuvõetavuse osas, kuna need võivad sisaldada uusi ja hilinenud tõendeid kodukorra artikli 85 tähenduses, ning hageja taotluse osas uuendada menetluse suulist osa.

IV.    Kohtukulud

237    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

238    Üldkohus võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas tuleb menetlusse astuja kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Kohtuasjas T‑639/14 RENV tühistada komisjoni 12. juuni 2014. aasta kiri COMP/E3/ΟΝ/AB/ark *2014/61460, millega teavitati Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AEd (DEI) kaebuste menetlemise lõpetamisest.

2.      Kohtuasjas T‑352/15 tühistada komisjoni 25. märtsi 2015. aasta otsus C(2015) 1942 (final) (juhtum SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) – Kreeka – Vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetav riigiabi).

3.      Kohtuasjas T‑740/17 tühistada komisjoni 14. augusti 2017. aasta otsus C(2017) 5622 (final) (juhtum SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) – Kreeka – Vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetav riigiabi).

4.      Mõista DEI kohtukulud liidetud kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 ning kohtuasjas C‑228/16 P välja Euroopa Komisjonilt ning jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.

5.      Jätta Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseoni kohtukulud tema enda kanda.

Collins Kreuschitz Csehi

De Baere       Steinfatt

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. septembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

I. Vaidluste taust ja menetlus

II. Poolte nõuded

A. Kohtuasi T639/14 RENV

B. Kohtuasi T352/15

C. Kohtuasi T740/17

III. Õiguslik käsitlus

A. Sissejuhatavad märkused

B. Kohtuasi T740/17

1. Vastuvõetavus

2. Sisulised küsimused

a) Tühistamisväited ja sisulise õiguspärasuse kontrolli ulatus

b) Kolmas kuni viies väide

1) Kolmanda väite raames poolte põhiargumentide uuesti esitamine

2) Neljanda väite ning viienda väite esimese ja teise osa raames poolte põhiargumentide uuesti esitamine

3) Üldkohtu hinnang

i) Teises vaidlustatud otsuses esitatud asjakohaste kaalutluste uuesti esitamine

ii) Pädevuse ja kohustuste jaotus komisjoni ning liikmesriigi kohtute vahel

iii) Menetlusse astuja majanduslik eelis

– Vahekohtu riiklik laad

– Komisjoni kohustus kontrollida vahekohtu otsusega eelise andmist

– Komisjoni kohustus anda eelise olemasolu tuvastamiseks keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid

c) Järeldused kohtuasjas T740/17

C. Kohtuasi T352/15

D. Kohtuasi T639/14 RENV

1. Taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ja vastuvõetavus

2. Sisulised küsimused

a) Tühistamisväited

b) Esimene väide, et rikutud on olulist menetlusnormi

c) Teine väide, mille kohaselt on omistatavuse kriteeriumiga seoses tehtud ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamisel ning kohaldamisel „õiguslikult ja faktiliselt“ ilmne hindamisviga

E. Järeldus liidetud kohtuasjades T639/14 RENV, T352/15 ja T740/17

IV. Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: kreeka.