EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
26. oktoober 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Ühine käibemaksusüsteem – Direktiiv 2006/112/EÜ – Artikli 2 lõike 1 punkt c – Teenuste osutamine tasu eest – Mõiste – Avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevus, mida rahastatakse maapealse edastuse tsoonis asuvatelt raadio- ja televisioonivastuvõtjate omanikelt kogutavast kohustuslikust tasust – Artikli 378 lõige 1 ja X lisa A osa punkt 2 – Austria Vabariigi ühinemisakt – Erand – Kohaldamisala
Kohtuasjas C‑249/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) 16. märtsi 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. aprillil 2022, menetluses
BM
versus
Gebühren Info Service GmbH (GIS),
menetluses osalesid:
Bundesministerium für Finanzen,
Österreichischer Rundfunk,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan ning kohtunikud F. Biltgen, M. Ilešič, I. Jarukaitis ja D. Gratsias (ettekandja),
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: ametnik M. Siekierzyńska,
arvestades kirjalikku menetlust ja 15. veebruari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– BM, esindajad: Rechtsanwältin F. List ja Rechtsanwalt W. List,
– Gebühren Info Service GmbH (GIS), esindaja: Rechtsanwalt S. Lenzhofer,
– Österreichischer Rundfunk, esindajad: Rechtsanwälte T. Wenger ja H. Wollmann,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, F. Koppensteiner ja B. Kuder,
– Taani valitsus, esindajad: J. F. Kronborg ja V. Pasternak Jørgensen,
– Prantsuse valitsus, esindaja: R. Bénard,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Jokubauskaitė ja B. Martenczuk,
olles 25. mai 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1; edaspidi „käibemaksudirektiiv“), artikli 2 lõike 1 punkti c ja artikli 378 lõiget 1 koostoimes akti Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1994, C 241, lk 21 ja EÜT 1995, L 1, lk 1; edaspidi „ühinemisakt“) artikli 151 lõikega 1 ja XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taandega.
2 Taotlus on esitatud BMi ja Gebühren Info Service GmbH (GIS) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on BMi nõue saada GISilt tagasi ajavahemikus 1. oktoobrist 2013 kuni 31. oktoobrini 2018 programmitasult makstud käibemaks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Ühinemisakt
3 Ühinemisakti artikli 151 lõige 1 sätestab:
„Käesoleva akti XV lisas loetletud õigusakte kohaldatakse uute liikmesriikide suhtes kõnealuses lisas sätestatud tingimustel.“
4 Ühinemisakti XV lisa sisaldab IX osa „Maksustamine“, mille punkt 2 on sõnastatud järgmiselt:
„377 L 0388: nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT [1977, L 145], lk 1), viimati muudetud:
– 394 L 0005: nõukogu 14. veebruari 1994. aasta direktiiviga 94/5/EÜ (EÜT [1994, L 60], lk 16).
Austria
[…]
h) Artikli 28 lõike 3 punkti a kohaldamisel võib Austria Vabariik maksustada:
[…]
– E lisa punktis 7 loetletud tegevused.
[…]“.
Käibemaksudirektiiv
5 Direktiiv 77/388 (edaspidi „kuues direktiiv“) tunnistati käibemaksudirektiivi artikli 411 lõikega 1 kehtetuks. Selle artikli lõike 2 kohaselt käsitatakse viiteid kuuendale direktiivile viidetena käibemaksudirektiivile ja neid loetakse vastavalt selle direktiivi XII lisas esitatud vastavustabelile.
6 Nimetatud direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv kehtestab ühise käibemaksusüsteemi.“
7 Sama direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c kohaselt maksustatakse käibemaksuga teenuste osutamine tasu eest liikmesriigi territooriumil maksukohustuslase poolt, kes sellena tegutseb.
8 Käibemaksudirektiivi XII lisas esitatud vastavustabeli kohaselt vastab selle direktiivi artikli 132 lõike 1 punkt q kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punktile q. Selles on sätestatud, et liikmesriigid vabastavad maksust „avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevuse, välja arvatud ärilist laadi tegevus“.
9 Nimetatud direktiivi artikkel 370, mis vastab kuuenda direktiivi artikli 28 lõike 3 punktile a, sätestab:
„Liikmesriigid, kes 1. jaanuaril 1978 maksustasid X lisa A osas nimetatud tehinguid, võivad nende maksustamist jätkata.“
10 Sama direktiivi artikli 378 lõige 1, mis vastab ühinemisakti XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teisele taandele, näeb ette:
„Austria võib jätkata X lisa A osa punktis 2 nimetatud tehingute maksustamist.“
11 Käibemaksudirektiivi X lisa A osa punktis 2 on nimetatud „avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevus, välja arvatud ärilist laadi tegevus“. Need tegevused olid varem loetletud kuuenda direktiivi E lisa punktis 7.
Austria õigus
RGG
12 Föderaalseaduse ringhäälingutasu kogumise kohta (Bundesgesetz betreffend die Einhebung von Rundfunkgebühren, BGBl. I, 159/1999) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „RGG“) § 2 lõike 1 kohaselt tuleb igal isikul, kes kasutab hoones raadio- või televisioonivastuvõtjat, maksta RGG §-s 3 ette nähtud tasu (edaspidi „ringhäälingutasu“). Sellise raadio- või televisioonivastuvõtja omamine on võrdsustatud selle kasutamisega.
13 RGG § 4 lõike 1 kohaselt on ringhäälingutasu ning kõiki sellega seotud makse ja tasusid volitatud koguma äriühing GIS, kes on pädev otsustama ka vabastustaotluste üle.
ORF-G
14 Austria ringhäälingut (Österreichischer Rundfunk) käsitleva föderaalseaduse (Bundesgesetz über den Österreichischen Rundfunk, BGBl. 379/1984) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (BGBl. I, 55/2014) (edaspidi „ORF-G“) § 1 lõikega 1 asutati avalik-õiguslik sihtasutus „Österreichischer Rundfunk (ORF)“.
15 ORF-G § 31 „Programmitasu“ lõigetes 1, 10 ja 17 on sätestatud:
„(1) Igaühel on õigus saada [ORFi] raadio- või televisioonisaateid korrapäraselt makstava programmitasu eest (raadiotasu, televisioonitasu). Programmitasu suuruse määrab peadirektori taotlusel kindlaks sihtasutuse nõukogu. […]
[…]
(10) Programmitasu makstakse sõltumata saadete või nende vastuvõtmise sagedusest ja kvaliteedist tingimusel, et kasutaja vastuvõtukoht (RGG § 2 lõige 1) asub [ORFi] programmide maapealse edastuse tsoonis (analoog või DVB-T) […]. Programmitasu maksmise kohustuse algust ja lõppu ning sellest kohustusest vabastamist reguleerivad ringhäälingutasusid käsitlevad föderaalsed õigusnormid.
[…]
(17) Programmitasu kogutakse samal ajal ja samal viisil kui ringhäälingutasu; ükski muu makseviis võlga ei kustuta.“
UStG
16 Föderaalseaduse käibemaksu kohta (Bundesgesetz über die Besteuerung der Umsätze, BGBl. 663/1994) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „UStG 1994“) § 1 lõige 1 sätestab:
„Käibemaksuga maksustatakse järgmised tehingud:
1. kauba tarnimine või teenuste osutamine ettevõtja poolt riigi territooriumil tasu eest oma majandustegevuse raames. Tehing, mis on tehtud õigus- või haldusakti alusel või mis loetakse tehtuks õigusnormi alusel, on sellegipoolest maksustatav;
[…]“.
17 UStG 1994 § 10 „Maksumäär“ sätestab:
„(1) Kõikide maksustatavate tehingute puhul on maksumäär 20% maksustatavast väärtusest (§-d 4 ja 5).
(2) Maksumäära vähendatakse 10%-ni:
[…]
5. ringhäälinguorganisatsioonide teenuste puhul, kui nende eest võetakse raadio- ja televisioonitasu, ning muude kaabeltelevisiooniettevõtjate teenuste puhul, kui need seisnevad nii üleriigiliste kui ka välismaiste raadio- ja teleringhäälingusaadete samaaegses, täielikus ja muutumatus edastamises, mis tehakse üldsusele kättesaadavaks kanalite kaudu ja mille eest makstakse pidevalt tasu;
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
18 BM on GISis registreeritud ringhäälinguteenuste kasutajana ORFi programmide maapealse digitaalringhäälinguga hõlmatud piirkonnas, mida on võimalik vastu võtta siseantenni abil.
19 BM esitas 23. oktoobril 2018 GISile taotluse, et viimane tuvastaks otsusega tema õiguse saada tagasi kokku 100,57 eurot, mis vastab tasutud käibemaksule, mis ORF-G § 31 lõike 1 alusel kuulub maksmisele programmitasult ajavahemikul 1. oktoobrist 2013 kuni 31. oktoobrini 2018. BM põhjendas oma taotlust sisuliselt väitega, et programmitasu maksustamine käibemaksuga on vastuolus käibemaksudirektiiviga, arvestades 22. juuni 2016. aasta kohtuotsust Český rozhlas (C‑11/15, EU:C:2016:470).
20 GISi otsusega jäeti BMi taotlus rahuldamata. Viimane pöördus selle otsuse vaidlustamiseks kaebusega Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria), kes jättis kaebuse rahuldamata. BM esitas Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et GISil on nii ringhäälingutasu kui ka programmitasu kogumise kohustus. Ent kui esimest tuleb maksta igal kasutajal, kes kasutab või omab – olenemata vastuvõtmise kohast – toimivat ringhäälingu vastuvõtuvahendit nagu televiisor või raadio, siis teist tasu, mida ainsana maksustatakse käibemaksuga, tuleb tasuda üksnes siis, kui vastuvõtukoht asub ORFi saadete maapealse edastuse tsoonis.
22 Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et oma 4. septembri 2008. aasta otsuses on ta leidnud, et programmitasu tuleb maksta ainult siis, kui asjaomasel isikul on vahend, mis võimaldab ORFilt programme tegelikult vastu võtta. Ent tulenevalt nimetatud kohtuotsusest muudeti 2011. aastal ORF-G § 31 lõiget 10, lisades sellele fraasi „tingimusel, et kasutaja vastuvõtmise koht (RGG § 2 lõige 1) asub [ORFi] programmide maapealse edastuse (analoog või DVB‑T) tsoonis. Muudatuse seletuskirjast nähtub, et programmitasu maksmise kohustuse seisukohast on määrava tähtsusega konkreetse tehnilise vahendi omamine, mis võimaldab ORFilt – vajaduse korral pärast väikesemahulist kohandamist – programme vastu võtta, näiteks digitaaltelevisiooni saadete vastuvõtumooduli ostmine. Seevastu juhul, kui ORFi programme on võimalik vastu võtta üksnes keerukate või kulukate vahendite abil, puudub selle tasu maksmise kohustus. Nii on võimalik, et kasutaja on kohustatud maksma ainult ringhäälingutasu, kui tal on televiisor või raadio, mis ei asu ORFi programmide maapealse vastuvõtu tsoonis.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad selle kohtuasja asjaoludest, mille põhjal tehti 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas (C‑11/15, EU:C:2016:470). Esiteks on Austria õiguses õigusliku fiktsiooni alusel kasutaja ja ORFi vahel tsiviilõiguslik lepinguline suhe.
24 Teiseks on ORFi programmid krüpteeritud ja nende vastuvõtmiseks on vaja digitaaltelevisiooni standarditele vastavat vastuvõtumoodulit (DVB-T, DVB-S või DVB-C) või lepingu sõlmimist kaabeltelevisiooni operaatoriga, kes pakub ORFi programme oma paketis. Seega on võimalik asuda seisukohale, et sellise seadme ostmisega või sellise lepingu sõlmimisega väljendab kasutaja oma kavatsust kasutada õigust vastu võtta ORFilt programme ja see tekitab tema ja ORFi vahel õigussuhte. Tuginedes analoogia alusel 21. märtsi 2002. aasta kohtuotsusele Kennemer Golf (C‑174/00, EU:C:2002:200), leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sagedus, millel kasutaja ORFi saateid tegelikult vaatab või kuulab, ei ole siinkohal asjakohane.
25 Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Austria maksuõigus nägi juba enne Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist ette, et ringhäälinguettevõtjate teenustelt tuleb tasuda käibemaksu vähendatud määras, kui nende teenuste eest võetakse raadio- ja televisioonitasu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nähtub Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimistega seotud dokumentidest, et ühinemisakti XV lisa IX osa punkti 2 alapunktiga h Austria Vabariigile tehtud erandi eesmärk oli lubada Austria Vabariigil säilitada see maksustamine pärast liiduga ühinemist.
26 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas arvestades liidu esmase õiguse sätteid, nimelt [ühinemisakti] artikli 151 lõiget 1 koostoimes XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taandega, tuleb sellist tasu nagu Austria ORFi programmitasu, mille avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioon oma tegevuse rahastamiseks ise kehtestab, pidada teenuse eest makstavaks tasuks [käibemaksudirektiivi] artikli 2 tähenduses koostoimes artikli 378 lõikega 1?
2. Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tuleb selles nimetatud ORFi programmitasu pidada tasuks [käibemaksudirektiivi] tähenduses ka niivõrd, kuivõrd seda on kohustatud tasuma isikud, kes küll kasutavad hoones, mis asub ORFi maapealse edastuse tsoonis, raadio- või televisioonivastuvõtjat, kuid kes vajaliku vastuvõtumooduli puudumise tõttu ei saa ORFi programme vastu võtta?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
27 Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Volkswagen Group Italia ja Volkswagen Aktiengesellschaft, C‑27/22, EU:C:2023:663, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Käesoleval juhul on põhikohtuasja vaidluse aluseks GISile esitatud taotlus saada tagasi ORFi programmitasult makstud käibemaks, mida väidetavalt on tasutud liidu õigust, konkreetsemalt käibemaksudirektiivi sätteid rikkudes. Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et kuigi esitatud küsimuste sõnastuses keskendub eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt mõistele „teenuste osutamine tasu eest“, mis on sõnaselgelt ette nähtud käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punktis c, mitte artikli 378 lõikes 1, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kokkuvõttes saada Euroopa Kohtult üldisemalt vastust selle kohta, kas sel viisil tasutud käibemaks on kooskõlas nimetatud direktiivi sätetega, eriti arvestades artikli 378 lõikes 1 ette nähtud erandit, mis võimaldab Austria Vabariigil jätkata teatavate tehingute maksustamist.
29 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c ja artikli 378 lõiget 1 koostoimes ühinemisakti artikli 151 lõikega 1 ja XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taandega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui Austria Vabariik maksustab käibemaksuga avalik-õigusliku ringhäälingu tegevuse, mida rahastatakse seadusega kehtestatud kohustuslikust tasust, mida maksab iga isik, kes kasutab ringhäälinguvastuvõtjaid hoones, mis asub asjaomase avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni maapealse edastuse tsoonis.
30 Kõigepealt tasub meenutada, et käibemaksudirektiiviga kehtestatakse ühine käibemaksusüsteem, mis muu hulgas põhineb maksustatavate tehingute ühetaolisel määratlusel (13. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gmina Wrocław, C‑665/16, EU:C:2018:431, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c kohaselt, mis asub selle direktiivi I jaotises „Teema ja reguleerimisala“, maksustatakse käibemaksuga teenuste osutamine tasu eest liikmesriigi territooriumil maksukohustuslase poolt, kes sellena tegutseb.
32 Selles osas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et käibemaksusüsteemi raames eeldavad maksustatavad tehingud pooltevahelist tehingut, mille käigus on kokku lepitud hinnas või tasus. Kui teenuse osutaja tegevus seisneb üksnes teenuse osutamises otsese tasuta, siis maksustatav summa puudub ja teenuseid seega käibemaksuga ei maksustata (22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas, C‑11/15, EU:C:2016:470, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Sellest järeldub, et teenust osutatakse „tasu eest“ käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses – ja see on seega maksustatav – vaid juhul, kui teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel on õigussuhe, millega seotud toimingud on vastastikused, kusjuures teenuse osutaja saadav vastutasu vastab tegelikult väärtuselt teenuse saajale osutatavale teenusele. Selles kontekstis on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et mõiste „teenuste osutamine tasu eest“ artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses eeldab otsese seose olemasolu osutatud teenuse ja saadud tasu vahel (vt selle kohta 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas, C‑11/15, EU:C:2016:470, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).
34 Kui tegevus kvalifitseeritakse „tasu eest“ tehtud tehinguks selle sätte tähenduses, kuulub see sellisena käibemaksudirektiivi kohaldamisalasse. Seevastu tegevus, mida ei ole selliselt kvalifitseeritud, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse (vt selle kohta 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas, C‑11/15, EU:C:2016:470, punktid 34 ja 36).
35 Kuigi käibemaksudirektiivi artikli 132 A osa lõike 1 punktis q on omakorda ette nähtud, et käibemaksust on vabastatud „avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevus, välja arvatud ärilist laadi tegevus“, on nimetatud säte siiski kohaldatav vaid tingimusel, et selline tegevus on „käibemaksuga maksustatav“ nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses ning seda ei saa tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisala, nagu see on määratletud artiklis 2, on laiendatav (vt selle kohta 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas, C‑11/15, EU:C:2016:470, punkt 32).
36 Käibemaksudirektiivi artikli 378 lõige 1, mis peegeldab ühinemisakti XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teist taanet, võimaldab Austria Vabariigil siiski nendest sätetest kõrvale kalduda, andes talle võimaluse jätkata selle direktiivi X lisa A osa punktis 2 nimetatud tehingute maksustamist, kuivõrd see käsitleb avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevust, mis ei ole ärilist laadi tegevus.
37 Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et selle erandkorra säilitamine peegeldab asjaolu, et liikmesriikide käibemaksu käsitlevaid õigusakte ühtlustatakse järk-järgult ja seda tehakse osaliselt. Kavandatud ühtlustamist ei ole veel saavutatud, kuna erisätted, nagu käibemaksudirektiivi artikkel 378, lubavad liikmesriikidel edaspidigi säilitada oma riigisiseste õigusnormide teatavad sätted, mis ilma sellise loata oleksid nende direktiividega vastuolus (vt analoogia alusel 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Jetair ja BTWE Travel4you, C‑599/12, EU:C:2014:144, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Samas on käibemaksudirektiivi artikli 378 lõikes 1 ette nähtud võimalus antud ühinemisakti artikli 151 lõike 1 ja XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taande kohaldamisel erandkorras – tingimusel, et järgitakse neile sätetele omaseid tingimusi. Seega tuleb analüüsida selle erandi ulatust, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas kõne all olev maks kuulub niisuguse erandi kohaldamisalasse.
39 Liidu õiguse sätte tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.
40 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul, kui liidu õiguse sätet saab tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab selle sätte soovitava toime (7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Cristal Union, C‑31/17, EU:C:2018:168, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Mis puudutab käesoleval juhul käibemaksudirektiivi artikli 378 lõike 1 sõnastust, siis nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 36, lubab kõnealune säte koostoimes sama direktiivi X lisa A osa punktiga 2 Austria Vabariigil „jätkata [avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevuse] maksustamist“, välja arvatud ärilist laadi tegevus.
42 Seetõttu on Austria Vabariigil selle sätte kohaselt lubatud üksnes säilitada olemasolev eespool nimetatud tegevuste maksustamise süsteem ja mitte näha ette nende tegevuste uut maksustamist (vt analoogia alusel 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Grupa Lotos, C‑225/18, EU:C:2019:349, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Kuna selles sättes on konkreetselt silmas peetud Austria Vabariigi poolt nende tegevuste maksustamist liiduga ühinemise kuupäeval, siis peavad maksustamise üksikasjalikud eeskirjad – selleks, et niisugune maksustamine oleks jätkuvalt käibemaksudirektiivi artikli 378 lõikes 1 ette nähtud erandiga hõlmatud – jääma alates sellest kuupäevast sisuliselt samaks.
44 Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtule esitatud tõenditest, et riigisiseseid õigusnorme, mis näevad ette programmitasu, muudeti 2011. aastal, mistõttu tuleb edaspidi seda tasu maksta tingimusel, et kasutaja vastuvõtukoht asub ORFi saadete maapealse edastuse tsoonis, isegi kui see kasutaja ei ole teinud oma vastuvõtuvahenditele ORFi digitaaltelevisioonisaadete vastu võtmiseks minimaalset vajalikku seadistust.
45 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtub aga, et kõnealune seadusemuudatus piirdus vahepeal toimunud tehnoloogiliste uuenduste arvessevõtmisega, muutmata programmitasu maksmise kohustuse maksustatavat teokoosseisu võrreldes sellega, mis oli Austria Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeval.
46 Käibemaksudirektiivi artikli 378 lõikega 1 taotletava eesmärgi kohta nähtub viidatud direktiivi XII lisast, et selle sätte eesmärk on rakendada erandit, mis on tehtud Austria Vabariigile ühinemisakti artikli 151 lõike 1 alusel koostoimes selle akti XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taandega. Ent Austria Vabariigi liiduga ühinemisele eelnenud läbirääkimisi käsitlevatest dokumentidest, millele tuginevad GIS, ORF, Austria Vabariik ja Euroopa Komisjon, nähtub, et Austria Vabariik oli taotlenud erandit, mis võimaldaks tal jätkata avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse, välja arvatud ärilist laadi tegevus, maksustamist käibemaksuga, ning et liidu liikmesriigid olid sellega nõus.
47 Käesoleva kohtuotsuse punktides 41–46 mainitud asjaolud viivad selleni, et käibemaksudirektiivi artikli 378 lõiget 1 koostoimes sama direktiivi X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et see säte lubab Austria Vabariigil jätkata programmitasu käibemaksuga maksustamist.
48 Selline tõlgendus on pealegi ainus, mis tagab selle sätte soovitava toime vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktikale.
49 Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et Austria Vabariik maksustas Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeval avalik-õigusliku raadio- ja televisiooniorganisatsiooni tegevuse, välja arvatud ärilist laadi tegevus, kogudes programmitasult maksu. Seega, kuna käibemaksudirektiivi artikli 378 lõige 1 lubab Austria Vabariigil üksnes „jätkata“ sellise tegevuse „maksustamist“, mitte kehtestada uut maksustamist, kaotaks mõtte nimetatud sätte tõlgendamine nii, et see ei luba programmitasult käibemaksu koguda.
50 Teistsuguse hinnanguni ei saa viia ka 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas (C‑11/15, EU:C:2016:470, punkt 32), milles Euroopa Kohus märkis, et kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkt q, mis on sõnastatud identselt käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punktiga q, näeb ette „avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevuse, välja arvatud ärilise tegevuse“ maksuvabastuse üksnes tingimusel, et selline tegevus on „käibemaksuga maksustatav“ kuuenda direktiivi artikli 2 mõttes, mis vastab käibemaksudirektiivi artiklile 2, ja seetõttu ei saa kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti q tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisala on laiendatav.
51 Sellega seoses piisab, kui meenutada, et kohtuasjas, milles tehti 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Český rozhlas (C‑11/15, EU:C:2016:470), ei pidanud Euroopa Kohus tõlgendama sellist erandit kehtestavat sätet nagu käesoleval juhul käibemaksudirektiivi artikli 378 lõige 1. Sellise sätte olemus võimaldab aga teha erandeid selle õigusakti kohaldamisalast, mille osa see säte on. Nimelt ei kujuta selle sättega lubatud maksustamine endast ühtlustatud maksustamist, mis on käibemaksudirektiiviga reguleeritud käibemaksusüsteemi lahutamatu osa. Vastupidi, selles sätestatud võimalus lubab Austria Vabariigil säilitada oma asjaomaste teenuste maksustamist käsitlevad õigusnormid, ilma et sellest tulenevad erinevused teiste liikmesriikidega oleksid vastuolus liidu õigusega (vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Eurodental, C‑240/05, EU:C:2006:763, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Jetair ja BTWE Travel4you, C‑599/12, EU:C:2014:144, punktid 46 ja 50).
52 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c ja artikli 378 lõiget 1 koostoimes ühinemisakti artikli 151 lõikega 1 ja XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taandega tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui Austria Vabariik maksustab käibemaksuga avalik-õigusliku ringhäälingu tegevuse, mida rahastatakse seadusega kehtestatud kohustuslikust tasust, mida maksab iga isik, kes kasutab ringhäälinguvastuvõtjaid hoones, mis asub asjaomase avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni maapealse edastuse tsoonis, olenemata sellest, kas asjaomane avalik-õiguslik ringhäälingutegevus kuulub mõiste „teenuste osutamine tasu eest“ alla selle artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses.
Kohtukulud
53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 2 lõike 1 punkti c ja artikli 378 lõiget 1 koostoimes akti Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikli 151 lõikega 1 ja XV lisa IX osa punkti 2 alapunkti h esimese lõigu teise taandega,
tuleb tõlgendada nii, et
nendega ei ole vastuolus see, kui Austria Vabariik maksustab käibemaksuga avalik-õigusliku ringhäälingu tegevuse, mida rahastatakse seadusega kehtestatud kohustuslikust tasust, mida maksab iga isik, kes kasutab ringhäälinguvastuvõtjaid hoones, mis asub asjaomase avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni maapealse ringhäälingu edastuse tsoonis, olenemata sellest, kas asjaomane avalik-õiguslik ringhäälingutegevus kuulub mõiste „teenuste osutamine tasu eest“ alla selle artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses.
Allkirjad