Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hessischer Verwaltungsgerichtshof (Saksamaa) 24. detsembril 2021 – TE, RU, kelle seaduslik esindaja on TE versus Stadt Frankfurt am Main
(kohtuasi C-829/21)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Hessischer Verwaltungsgerichtshof
Põhikohtuasja pooled
Apellandid: TE, RU, kelle seaduslik esindaja on TE
Vastustaja: Stadt Frankfurt am Main
Eelotsuse küsimused
1. Kas välismaalaste elamist, töötamist ja integratsiooni Saksamaa Liitvabariigi territooriumil käsitleva seaduse (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet (Aufenthaltsgesetz), edaspidi „AufenthG“) § 38a lõige 1, mida tuleb riigisisese õiguse järgi tõlgendada nii, et teise liikmesriiki suundunud pikaajalisel elanikul peab ka tema elamisloa pikendamise ajal olema pikaajalise elaniku staatus esimeses liikmesriigis, on kooskõlas direktiivi 2003/109/EÜ1 artikliga 14 ja sellele artiklile järgnevate artiklitega, mis sätestavad vaid seda, et pikaajalisel elanikul on õigus elada muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus talle anti pikaajalise elaniku staatus, kauem kui kolm kuud, tingimusel et direktiivi III peatükis sätestatud muud tingimused on täidetud?
2. Kas direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 14 ja sellele artiklile järgnevad artiklid lubavad migratsiooniametil, kes vaatab läbi AufenthG § 38a lõike 1 kohaselt esitatud pikendamistaotlust, teha olukorras, kus muud tingimused elamisloa tähtajaliseks pikendamiseks on täidetud ning eelkõige on välismaalasel kindel ja korrapärane sissetulek, välismaalase kahjuks järeldust, et pärast teise liikmesriiki suundumist on välismaalane asjaomase staatuse esimeses liikmesriigis direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lõike 4 teise lõigu kohaselt kaotanud? Kas pikendamistaotluse kohta otsuse tegemise seisukohast on määravaks kuupäevaks migratsiooniameti ja/või kohtu viimase otsuse kuupäev?
3. Kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse eitavalt:
Kas pikaajaline elanik peab tõendama, et ta ei ole talle esimeses liikmesriigis antud pikaajalise elaniku staatust kaotanud?
Kui vastus on eitav: kas liikmesriigi kohtul või liikmesriigi asutusel on õigus kontrollida, kas pikaajalisele elanikule antud tähtajatu elamisluba on kehtivuse kaotanud, või oleks see vastuolus asutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mis on sätestatud liidu õiguses?
4. Kas Itaalias pikaajalise elaniku tähtajatu elamisloa saanud kolmanda riigi kodaniku vastu, kes on suundunud Saksamaale ning kellel on kindel ja korrapärane sissetulek, võib tugineda sellele, et ta ei ole tõendanud sobiva elamispinna olemasolu, kuigi Saksamaa ei ole direktiivi 2003/109/EÜ artikli 15 lõike 4 teise lõiguga antud volitust kasutanud ja majutamine sotsiaalkorterisse oli vajalik vaid seetõttu, et seni, kuni kolmanda riigi kodanikul puudub AufenthG § 38a kohane elamisluba, ei maksta talle lapsetoetust?
____________
1 Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272).