11. augustil 2010 esitatud hagi - Van Parys versus komisjon

(kohtuasi T-324/10)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Hageja: Léon Van Parys NV (Antwerpen, Belgia) (esindajad: Rechtsanwalt P. Vlaemminck ja Rechtsanwalt A. Hubert))

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada komisjoni 6. mai 2010. aasta otsus asjas REC 07/07, millega tuvastatakse, et teatud juhul on imporditollimaksu järelarvestuskande tegemine õigustatud ning et nendest tollimaksudest vabastamine on ühe võlgniku suhtes õigustatud, kuid teise võlgniku suhtes siiski ei ole;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja ja tema tolliagent esitasid ajavahemikus 22. juuni 1998 kuni 8. november 1999 Antwerpeni tollile võltsitud Hispaania AGRIM-litsentse banaanide impordiks Ecuadorist. Selle tulemusel kasutati alusetult tariifset sooduskohtlemist.

Kõik väidetavalt võltsitud Hispaania litsentsid, mis olid aluseks tollivormistusjärgsele sissenõudmisele, sai hageja oma Portugali maksuesindajast vahemehelt, kellelt hageja Itaalia tütarfirma ostis juba aastaid Hispaania ja Portugali litsentse.

Belgia tolli- ja aktsiisimaksuamet esitas Euroopa Komisjonile taotluse jätta tollivormistusjärgne sissenõudmine läb viimata ja/või vabastada tollivormistusjärgselt sissenõutud maksudest. Seoses 1999. aastal toimunud impordiga võttis Euroopa Komisjon vastu keeldumisotsuse, mille peale hageja esitas käesoleva tühistamishagi.

Hageja tugineb nimetatud otsuse tühistamiseks kuuele väitele.

Esiteks väidab ta, et rikutud on ühenduse tolliseadustiku artiklit 239, määrust (EMÜ) nr 1442/93 ja määrust (EÜ) 2362/98 ning ka tunnustatud kaubandustava nagu seda kirjeldab WTO. Komisjon rikkus sätteid, mis lubavad litsentside kasutusõigust omandada hageja kasutatud kaubandusmeetodi kohaselt, kuna ta leidis ebaõigesti, et hageja on tegutsenud hooletult.

Teiseks väidab hageja, et rikutud on ühenduse tolliseadustiku artiklit 239 ning proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjon otsustas, et Hispaania litsentside tuvastatud võltsimine ületab tavalist äririski ning et seda tuleb käsitada kui erilist olukorda. Hageja vaidleb aga vastu sellele, et ta ei toiminud hoolsa kaupmehena, mistõttu ei ole täidetud ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tingimused.

Kolmandaks rikkus komisjon ühenduse tolliseadustiku artiklit 239, EÜ asutamislepingu artiklit 211, usalduskaitse põhimõtet ja õiguse üldpõhimõtet patere legem quam ipse fecisti. Komisjon nõudis hagejalt suuremat hoolsust, kui eeskirjad seda ette näevad ja kui see selles sektoris tavaline on, kuigi komisjon ja Hispaania ametiasutused ei täitnud enda õiguslikke kohustusi.

Neljandaks on rikutud ühenduse tolliseadustiku artiklit 239 ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna komisjon ei toiminud õigesti, kui kohtles 1998. aasta importi teistmoodi kui 1999. aastal toimunud importi.

Viiendaks on rikutud ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b. Ilma pikemata ei saa tuvastada, et tegemist ei ole Hispaania tolli eksimusega artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses.

Kuuendaks on rikutud olulisi menetlusnorme ja iseäranis hageja kaitseõigusi.

____________