ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)
25. aprill 2007(*)
Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Avaliku huvi kaitset puudutavad erandid – Osaline juurdepääs
Kohtuasjas T264/04,
WWF European Policy Programme, asukoht Brüssel (Belgia), esindaja: barrister R. Haynes,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja M. Bauer,
kostja,
keda toetab
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja P. Aalto,
menetlusse astuja,
mille esemeks on nõue tühistada nõukogu 30. aprilli 2004. aasta otsus, millega keelati hageja juurdepääs nõukogu komitee, „artikli 133 komitee” 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise teatud dokumentidele,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees H. Legal, kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja E. Moavero Milanesi,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 8. novembri 2006. aasta kohtuistungil toimunut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 EÜ artikli 255 rakendamiseks vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) määratleb nimetatud institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse põhimõtted, tingimused ja piirangud ning sätestab artiklis 2:
„1. Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.
[…]
3. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades”.
2 Määruse nr 1049/2001 artiklis 4 on sätestatud:
„1. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
a) avalikke huve seoses:
– [...]
– [...]
– rahvusvaheliste suhetega,
– ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitikaga;
b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.
2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
– füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,
– [...]
välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
3. Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
4. Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.
[…]
6. Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.”
3 Määruse nr 1049/2001 artikli 7 kohaselt:
„1. Dokumendile juurdepääsu taotlus lahendatakse viivitamata. Taotlejale saadetakse kinnitus taotluse kättesaamise kohta. 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused ning teatab taotlejale tema õigusest esitada kordustaotlus käesoleva artikli lõike 2 kohaselt.
2. Osalise või täieliku keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates teha kordustaotluse, milles palub institutsioonil oma seisukoht läbi vaadata.”
4 Nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuse 2002/682/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu nõukogu kodukord (EÜT L 230, lk 7; ELT eriväljaanne 01/04, lk 53; edaspidi „kodukord”), artiklis 19 on sätestatud:
„1. COREPER [alalistest esindajatest koosnev komitee] vastutab nõukogu töö ettevalmistamise ja talle nõukogu poolt pandud ülesannete täitmise eest. Ta tagab igal juhul Euroopa Liidu poliitika ja toimingute kooskõla ning kannab hoolt, et peetakse kinni järgmistest põhimõtetest ja eeskirjadest:
[...]
d) kodukorda, läbipaistvust ja õigusaktide väljatöötamise kvaliteeti käsitlevad eeskirjad.
[...]
3. Eelnevalt kindlaksmääratud ettevalmistustöö või uuringute korraldamiseks võib COREPER moodustada komiteesid või töörühmi või anda nõusoleku nende moodustamiseks.
Peasekretariaat ajakohastab ja avaldab ettevalmistusorganite nimekirja. Nõukogu ettevalmistusorganitena võivad kokku tulla üksnes selles nimekirjas loetletud komiteed ja töörühmad.”
5 Kodukorra artikli 21 kohaselt:
„Käesoleva kodukorra muudest sätetest olenemata korraldab eesistujariik eri komiteede ja töörühmade istungid nii, et nende aruanded on kättesaadavad enne seda COREPERi istungit, kus neid käsitletakse.
[…]”.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 Määruse nr 1049/2001 artiklile 6 tuginedes esitas Belgia õiguse alusel asutatud mittetulundusühing WWF European Policy Programme oma 23. veebruari 2004. aasta kirjaga nõukogule taotluse juurdepääsuks dokumentidele, mis puudutavad „artikli 133 komitee” (edaspidi „komitee”) asendusliikmete 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimest päevakorrapunkti. See päevakorrapunkt oli sõnastatud „WTO jätkusuutlik areng ja kaubavahetus pärast Cancúni”. Taotletava teabe hulka kuulusid esiteks seda päevakorrapunkti puudutavad ettevalmistavad dokumendid ja muu teave, mida komisjon andis komitee asendusliikmetele ja mis hageja väitel sisaldasid asjaomaste läbirääkimiste käiku käsitlevat aruannet, teiste riikide seisukohti, hinnanguid Euroopa Liidu senise lähenemise tulemustele ja uuest strateegiast lähtuvat üldise sisuga ülevaadet, ning teiseks pärast nõupidamist selles päevakorrapunktis koostatud protokollid, resolutsioonid või soovitused.
7 Pärast teabenõude saamist konsulteeris nõukogu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 kohaselt komisjoni talitustega ja vastas hageja taotlusele 17. märtsi 2004. aasta kirjaga.
8 Taotluse esimese osa kohta märkis nõukogu kõigepealt, et ta on leidnud teatise, mis annab laiaulatusliku ülevaate Cancúni konverentsi järgsetest küsimustest ja selgitab, kuidas tuleks Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) mitmepoolsetel läbirääkimistel käsitleda kaubandusvaldkonna küsimusi. Teatise numbriga MD 578/03 ja pealkirjaga „Jätkusuutlik areng ja kaubavahetus pärast Cancúni” koostasid komisjoni talitused 10. detsembril 2003 (edaspidi „teatis”) komiteele esitamiseks. Nõukogu täpsustas seejärel, et teatise laadi ja sisu arvestades tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda ja neljanda taande alusel keelata sellele juurdepääs, kuna selle avalikustamine kahjustaks Euroopa Liidu kaubandushuve ja majandussuhteid teatises mainitud kolmandate riikidega. Lõpuks keeldus nõukogu teatisele ka osalist juurdepääsu võimaldamast, kuna ülalnimetatud erandeid tuleb kohaldada dokumendile tervikuna. Nõukogu andis hagejale siiski komisjoni teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Aasta pärast jätkusuutliku arengu tippkohtumist: meie kohustuste täitmine” (KOM(2003) 829 lõplik) ja selle lisa, komisjoni töödokumendi SEK(2003) 1471, mis olid juba üldsusele kättesaadavad.
9 Taotluse teise osa kohta märkis nõukogu, et tema talitused ei ole koostanud komitee asendusliikmete nõupidamiste protokolle.
10 Hageja tegi 5. aprilli 2004. aasta kirjaga määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, milles palus nõukogul taotletavate dokumentide avaldamist puudutav seisukoht läbi vaadata eelkõige seoses teatise jätkusuutlikku arengut ja kaubavahetust käsitlevate osadega. Ühtlasi palus ta täpsustada, milline institutsioon säilitab komitee nõupidamiste protokolle.
11 Nõukogu kinnitas 30. aprilli 2004. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) oma keeldumist teatise avaldamisest järgmiselt:
„[K]õnesoleva dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt ELi rahvusvahelisi majandussuhteid dokumendis mainitud kolmandate riikidega ja läheks vastuollu ka ELi kaubandushuvidega. Komisjoni teatis käsitleb peamiselt ELi jõupingutusi, vastamaks arengumaade vajadustele ja eesmärkidele, pannes rõhku keskkonnakaitse ja arengu mitmepoolsele kindlustamisele, turulepääsu arendamist, kaubandustehnoloogia paremat kasutamist ja investeeringute soodustamist. Dokument sisaldab kaubanduse ja keskkonnakaitsega seotud oluliste küsimuste ümberhindamist, samuti arengumaade vajaduste süvendatud uurimist, mis peab aitama kaasa avaliku võimu haldusülesannete paremale täitmisele selles vallas. Seoses sellega sisaldab dokument tundlikke analüüsiaspekte ja tähelepanekuid, mis puudutavad ELi orientatsiooni rahvusvahelise juhtimise tugevdamisele ja ELi üldise poliitilise joone määratlemist, samuti peamiste valdkondade konkreetseid toiminguid suhetes WTOga. Nende aspektide ja tähelepanekute avalikustamine rikuks ELi suhteid asjaomaste kolmandate riikidega ja kahjustaks oluliselt ühenduse ja selle liikmesriikide käimasolevaid läbirääkimisi ning lõppkokkuvõttes ka nende majanduspoliitikat tervikuna.
Eelnevat arvestades leiab nõukogu, et juurdepääs kõnesolevale dokumendile tuleb keelata määruse [nr 1049/2001] artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda ja neljanda taande alusel. Samuti ei ole võimalik määruse [nr 1049/2001] artikli 4 lõikele 6 tuginedes lubada osalist juurdepääsu, kuna ülalnimetatud erandid laienevad dokumendi tekstile tervikuna.”
12 Ühtlasi kinnitas nõukogu vaidlustatud otsuses, et komitee asendusliikmete nõupidamiste protokolle ei ole olemas. Ta juhtis tähelepanu, et kooskõlas levinud praktikaga leiavad üksikküsimuses saavutatud tulemused protokollide puudumise korral sobival viisil kajastamist vahetult teatistes, ettekannetes või muudes sedalaadi dokumentides, mis on koostatud pärast nõupidamist. Nõukogu rõhutas siiski, et antud juhul ei ole tal dokumente, mis käsitleksid 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimese päevakorrapunkti arutelu tulemusi.
13 Komisjon selgitas 1. juunil 2004 nõukogule saadetud kirjas oma seisukohta hageja taotluse suhtes. Komisjon osutas, et tema arvates ei kuulu teatis avalikustamisele vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes sätestatud erandile, mis kaitseb avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhetega. Ühtlasi viitas komisjon määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandile kui täiendavale keeldumise alusele, mis kaitseb institutsioonide otsustamisprotsessi.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. juunil 2004.
15 Friends of the Earth Ltd, Londonis (Ühendkuningriik) asutatud eraõiguslik äriühing, esitas 23. novembril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hageja nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse.
16 Komisjon esitas 10. detsembril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse.
17 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimees andis 14. veebruari 2005. aasta määrusega komisjonile loa menetlusse astumiseks.
18 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimees jättis 18. märtsi 2005. aasta määrusega Friends of the Earth Ltd menetlusse astumise avalduse rahuldamata.
19 Poolte suulised avaldused ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 8. novembri 2006. aasta kohtuistungil.
20 Hageja palub palub Esimese Astme Kohtul vaidlustatud otsus tühistada.
21 Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
22 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud, sh komisjoni kohtukulud, välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
23 Hageja esitab kolm väidet, mille kohaselt esiteks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 1, kuna nõukogu keelas talle juurdepääsu teatisele, põhjendamata piisavalt oma keeldumist ja hinnates valesti kõnealuse teabe avalikustamise lubatavust, teiseks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6, kuna nõukogu keeldus teatise osalisest avalikustamisest, kohaldamata õigesti proportsionaalsuse põhimõtet, ning kolmandaks on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklit 2, kuna nõukogu ei järginud tema õigust dokumentidega tutvuda, keelates tal tutvumise 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimest päevakorrapunkti käsitleva protokolliga või protokollide puudumise korral teabega, mis puudutab sellel nõupidamisel toimunud arutelu sisu, samuti keelates juurdepääsu nõupidamisel osalejate teatistele.
Esimene väide, mis tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 rikkumisest
Poolte argumendid
24 Hageja väidab, et nõukogu ei ole esiteks piisavalt põhjendanud, miks ta keelab juurdepääsu teatisele, ja teiseks on ta selle avalikustamise lubatavust valesti hinnanud.
25 Piisava põhjendamise nõude kohta märgib hageja, et kuna teatis on seotud WTOga, täpsemalt jätkusuutliku arengu ja kaubavahetusega, siis oleks nõukogu pidanud selgitama, kuidas niivõrd üldise iseloomuga teabe avalikustamine võiks tegelikult kahjustada rahvusvahelisi suhteid ja ühenduse majanduspoliitikat.
26 Teatise avalikustamise lubatavuse väidetavalt eksliku hindamise osas tuletab hageja meelde Esimese Astme Kohtu praktikat, mis käsitleb nõukogu varasemaid eeskirju dokumentidele juurdepääsu kohta, rõhutades, et see kohtupraktika on jätkuvalt asjakohane ka määruse nr 1049/2001 rakendamiseks vastu võetud otsuste ja kodukorra puhul, mis neid asendavad. Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 1995. aasta otsusest kohtuasjas T194/94: Carvel ja Guardian Newspapers vs. nõukogu (EKL 1995, lk II2765) nähtub eelkõige, et vastus teabetaotlusele nõuab igal üksikjuhul kaalumist, võttes ühelt poolt arvesse asjaomaseid dokumente taotleva kodaniku huvi ja teiselt poolt nõukogu võimalikku huvi nende dokumentide salastamise vastu. Samuti tuleb iga aluseks võetud erandit tõlgendada kitsalt ning avalikustamisest keeldumine peab olema nõuetekohaselt põhjendatud. Peale selle ei ole komisjon osutanud põhjuslikku seost teatise sisu ja selle avalikustamise võimalike negatiivsete tagajärgede vahel.
27 Hageja järeldab selle põhjal, et nõukogu on toiminud vääralt, kui ta teabenõuet kaaludes ei hinnanud õigesti asjassepuutuvaid huve ega arvestanud vajalikul määral määruse nr 1049/2001 artiklis 2 sätestatud põhiõigust tutvuda dokumentidega.
28 Nõukogu väidab esiteks, et ta on oma otsust põhjendanud nii täielikult, kui see oli võimalik ilma teatise sisu avalikustamata. Läbirääkimiste eesmärkide osas võimalikult suurema läbipaistvuse tõenduseks edastas ta hagejale kaks komisjoni dokumenti, mis annavad nende eesmärkide kohta kõige ulatuslikumat teavet.
29 Selles osas juhib komisjon tähelepanu sellele, et nõukogu on vaidlustatud otsuses teatise sisu õigesti ja piisavalt üksikasjalikult kirjeldanud ja selgitanud, miks juurdepääs sellele sisule on erandi kohaldamisalas. Antud valdkonda käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on need põhjendused piisavalt selged, et võimaldada hagejal mõista põhjusi, miks nõukogu ei andnud talle juurdepääsu teatisele, ja võimaldada Esimese Astme Kohtul teostada kontrolli vaidlustatud otsuse õiguspärasuse üle.
30 Teiseks täpsustab nõukogu, et teatis käsitleb seda, kuidas ühendus peaks Doha voorus pidama WTO läbirääkimisi kaubavahetuse ja keskkonnaküsimustes. Teatis sisaldab tundlikke analüüsiaspekte ja tähelepanekuid seoses ELi orientatsiooniga rahvusvahelise juhtimise tugevdamisele, sealhulgas asjaolusid, mis puudutavad arengumaade vajadustele ja eesmärkidele vastamist. See määratleb ka ühenduse üldise poliitilise joone, samuti peamiste valdkondade konkreetsed toimingud suhetes WTOga. Nõukogu täpsustas kohtuistungil, et tegu on teatisega läbirääkimiste käigu kohta, mis esitab ühelt poolt kolmandate riikide võetud seisukohti ja teiselt poolt ühenduse väljavaateid.
31 Teatise avalikustamine rikuks ühenduse suhteid teatises mainitud kolmandate riikidega ja kahjustaks oluliselt ühenduse ja selle liikmesriikide positsiooni käimasolevatel WTO läbirääkimistel ning seetõttu ka nende majanduspoliitikat tervikuna.
32 Nõukogu rõhutab läbirääkimiste delikaatset olukorda, ilmnenud vastuseisu ja raskusi kokkuleppe saavutamisel, mida näitas läbirääkimiste nurjumine WTO ministrite konverentsi ajal Cancúnis 2003. aasta septembris. Kui sellises olukorras avalikustada teatis, mis kirjeldab ühenduse erinevaid väljavaateid ja soovitab, millist lähenemist ühendus peaks läbirääkimistel kasutama, ning mis hindab teiste läbirääkimistel osalejate seisukohti, kahjustaks see oluliselt manööverdamisruumi, mis on ühenduse institutsioonidele vajalik WTO keerukate läbirääkimiste edukaks lõpuleviimiseks. Selles suhtes on ka hageja ise möönnud, et läbirääkimiste taktikat ei tuleks üldsusele avaldada.
33 Nõukogu järeldab sellest, et juurdepääs teatisele tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda ja neljanda taande alusel keelata, et kaitsta avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhetega ning ühenduse finants-, raha- või majanduspoliitikaga.
34 Lõpuks väidab nõukogu, keda toetab komisjon, et käesolevas asjas ei ole vaja kaaluda ühelt poolt vajadust säilitada teatise konfidentsiaalsust ja teiselt poolt hageja huvi teatisega tutvuda. Kuigi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiked 2–4 nõuavad huvide kaalumist kooskõlas asjassepuutuva kohtupraktikaga, ei kehti see nimetatud artikli lõike 1 kohta. Ei saa oletada, et tegu on lihtsalt seadusandja jäetud lüngaga. Pigem on tegemist selgelt sätestatud valikuga, mida õigustab kaitstavate huvide tähtsus. Seda seisukohta kinnitab tõsiasi, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b on sätestatud erand eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitseks kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.
35 Nõukogu on ühtlasi seisukohal, et isegi juhul, kui eeldada, et kõiki määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt, ei tähenda see veel, et neid erandeid tuleks tõlgendada nii, et neil puuduks kasulik mõju. Kui määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, on nõukogul õigus seda sätet kohaldada ja keelata juurdepääs teatisele.
Esimese Astme Kohtu hinnang
36 Seoses vaidlustatud otsuse väidetavalt ebapiisava põhjendamisega tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on institutsiooni kohustusel põhjendada oma otsust dokumendile juurdepääsu keelamise kohta eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on piisavalt põhjendatud või leidub selles viga, mis lubab vaidlustada otsuse kehtivust, ja teiseks võimaldada ühenduste kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust. Kohustuse ulatus sõltub sellest, mis laadi aktiga on tegu ja millises olukorras see on vastu võetud (vt Esimese Astme Kohtu 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T187/03: Scippacercola vs. komisjon, EKL 2005, lk II1029, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Antud juhul on nõukogu vaidlustatud otsuses üksikasjalikult esitanud oma keeldumise põhjused, selgitanud asjaolusid, mis võimaldavad mõista teatise eesmärki ja põhjusi, miks selle avalikustamine võib kahjustada avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhetega ja ühenduse finants-, raha- või majanduspoliitikaga. Nagu nõukogu õigustatult märkis, ei ole kogu teavet teatise avalikustamise lubamatuse õigustamiseks võimalik esitada ilma teatise sisu avalikustamata ja seega muutmata erandit sisuliselt mõttetuks. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda hageja argumendiga, et nõukogu ei ole oma keeldumist piisavalt põhjendanud, kuna vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused on piisavalt selged, et võimaldada hagejal mõista põhjusi, miks nõukogu ei andnud talle juurdepääsu teatisele, ja võimaldada tal seda keeldumist Esimese Astme Kohtus tulemuslikult vaidlustada ning et kohus saaks teostada kontrolli vaidlustatud otsuse õiguspärasuse üle.
38 Seoses teatise avalikustamise lubatavuse hindamise ja sellele juurdepääsu keelamisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda ja neljanda taande alusel tuleb sedastada, et määruse nr 1049/2001 sätted kordavad sisuliselt varasemaid õigusnorme dokumentidega tutvumise õiguse suhtes tehtavate erandite ulatuse kohta.
39 Neid õigusnorme käsitleva kohtupraktika kohaselt on üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega õiguspõhimõte ja juurdepääsu keelamine on erand sellest põhimõttest. Järelikult tuleb juurdepääsu keelamise aluseid tõlgendada ja kohaldada kitsalt, et mitte takistada põhimõtte kohaldamist. Peale selle on institutsioon iga dokumendi puhul, millele juurdepääsu taotletakse, kohustatud tema valduses olevat teavet silmas pidades kontrollima, kas dokumendi avalikustamine võib tegelikult kahjustada mõnda avaliku huvi tahku, mida kaitsevad juurdepääsu keeldu lubavad erandid. Erandid on kohaldatavad, kui avalike huvide kahjustamise ohtu on mõistlikult võimalik ette näha ja see ei ole puhtalt oletuslik (vt Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑211/00: Kuijer vs. nõukogu, EKL 2002, lk II485, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).
40 Kohtupraktikast nähtub ühtlasi, et institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusruum, kui nad kontrollivad, kas juurdepääs mõnele dokumendile võib kahjustada avalikke huve, ning järelikult peab Esimese Astme Kohtu kontroll institutsioonide nende otsuste õiguspärasuse osas, millega keelatakse juurdepääs dokumentidele avalikke huve kaitsvate kohustuslike erandite alusel, piirduma menetlusnormide järgimise ja põhjenduste esitamise, faktiliste asjaolude käsitlemise täpsuse ning samuti asjaolude hindamisel ilmselgete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 19. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑14/98: Hautala vs. nõukogu, punktid 71 ja 72, ja eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Kuijer vs. nõukogu, punkt 53).
41 Seoses ilmselge veaga asjaolude hindamisel, mida hageja sisuliselt väidab, tuleb nentida, et nõukogu keelas juurdepääsu teatisele selleks, et mitte häirida läbirääkimisi, mida parajasti peeti delikaatses olukorras, mida iseloomustas nii arengumaade kui ka arenenud riikide vastuseis ja raskused kokkuleppe saavutamisel, nagu näitas läbirääkimiste nurjumine WTO ministrite konverentsi ajal Cancúnis 2003. aasta septembris. Järelikult, kui nõukogu leidis, et teatise avalikustamine oleks võinud kahjustada suhteid teatises mainitud kolmandate riikidega ning ühenduse ja tema liikmesriikide manööverdamisruumi, mis on vajalik nende läbirääkimiste lõpuleviimiseks, siis ei teinud nõukogu ilmselget hindamisviga ja ta võis võtta seisukoha, et teatise avalikustamine toob seoses rahvusvaheliste suhete ja ühenduse finants-, raha- või majanduspoliitikaga kaasa avalike huvide kahjustamise ohu, mida võib mõistlikult ette näha ja mis ei ole puhtalt oletuslik.
42 Eelnevast tuleneb, et nõukogu on esiteks piisavalt põhjendanud oma keeldumist teatisele juurdepääsu andmisest ja teiseks ei ole ta eiranud dokumentidele üldsuse juurdepääsu piiravate, määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas ja neljandas taandes sätestatud erandite kohaldamise tingimusi.
43 Neid kaalutlusi ei saa kummutada hageja argumentidega, et tema huvi teatisega tutvuda ja nõukogu huvi seda talle mitte edastada on vaja kaaluda.
44 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandid on sõnastatud imperatiivselt ja järelikult on institutsioonid nende eranditega ette nähtud asjaolude tuvastamisel kohustatud keelama juurdepääsu nimetatud kohustuslike erandite alla kuuluvatele dokumentidele (vt analoogiline Esimese Astme Kohtu 5. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T105/95: WWF UK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑313, punkt 58). Need erinevad seega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud eranditest, mis puudutavad institutsioonide huvi kaitsta oma sisearutelude saladust ja mille kohaldamisel on institutsioonidel kaalutlusõigus, mis lubab neil kaaluda ühelt poolt oma huvi kaitsta oma sisearutelude saladust ja teiselt poolt kodaniku huvi dokumentidega tutvuda (vt analoogiline, eespool punktis 26 viidatud kohtuotsus Carvel ja Guardian Newspapers vs. nõukogu, punktid 64 ja 65).
45 Vaidlusaluste erandite puhul, mida reguleerib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 1, ei pidanud nõukogu käesolevas asjas kaaluma avalike huvide kaitset ja hageja huvi teatisega tutvuda.
46 Eelnevat arvesse võttes tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 rikkumisest
Poolte argumendid
47 Hageja väidab sisuliselt, et teatise osalise avalikustamise võimaluse hindamisel ei kohaldanud nõukogu õigesti proportsionaalsuse põhimõtet.
48 Nõukogu leiab, et ta uuris teatise osalise avalikustamise võimalust kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 6 ja antud valdkonnas olemasoleva kohtupraktikaga, ning konsulteeris selles küsimuses ka nõukoguga, kes oli teatise koostanud. Selle uurimise tulemusena jõudis nõukogu järeldusele, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas ja neljandas taandes sätestatud erandid on kohaldatavad teatisele tervikuna ja seega ei saa lubada teatisele osalist juurdepääsu. Pealegi oleks tal olnud raske teha edasisi täpsustusi, avalikustamata teatise sisu.
49 Nõukogu täpsustas kohtuistungil, et tegemist on tervikliku dokumendiga, mis on koostatud spetsialistide teavitamiseks pooleliolevate läbirääkimiste konkreetsetes küsimustes ega sisalda üldist teavet, mida saaks eraldada ja avalikustada. Nii teatises sisalduvad analüüsiaspektid kui ka tähelepanekud on tundlikku laadi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
50 Juba määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 sõnastusest tuleneb, et institutsioon on kohustatud uurima, kas teabenõudes osutatud dokumenti saab avalikustada osaliselt, piirates võimaliku keelu ulatust vaid andmetega, mis on viidatud eranditega kaetud. Institutsioon peab lubama osalist juurdepääsu, kui eesmärk, mida ta dokumendile juurdepääsu keelamisega taotleb, on saavutatav juhul, kui institutsioon piirduks nende lõikude kustutamisega, mis võivad kahjustada kaitstavat avalikku huvi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C353/99 P: nõukogu vs. Hautala, EKL 2001, lk I9565, punkt 29).
51 Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud otsusest ja on leidnud kinnitust kohtuistungil, et nõukogu uuris teatise osalise avalikustamise võimalust ja ka konsulteeris selle võimaluse üle komisjoniga vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 4. Selle uurimise tulemusena jõudis nõukogu järeldusele, et osaline avalikustamine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 mõttes ei ole võimalik, kuna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandid on kohaldatavad teatisele tervikuna. Ka komisjon, kes on teatise koostaja, andis sellise hinnangu kirjavahetuses nõukoguga, täpsemalt oma 1. juuni 2004. aasta kirjas.
52 Nõukogu põhjendas teatisele osalise juurdepääsu keelamist asjaoluga, et see sisaldas tervikuna vaid analüüsiaspekte ja tähelepanekuid ühenduse partnerite seisukohtade kohta WTO läbirääkimistel ja ühenduse nimel läbirääkijatele avanevaid väljavaateid, mille avalikustamine kahjustaks oluliselt pooleliolevate läbirääkimiste pidamist. Ta täpsustas ühtlasi, et teatis on koostatud selliste spetsialistide teavitamiseks, nagu seda on komitee liikmed.
53 Vaidlustatud otsusest tuleneb, et arvestades asjaolu, et komitee nõupidamise esimese päevakorrapunkti eesmärk oli analüüsida WTO läbirääkimiste seisu ja et just seetõttu jagati teatis eelnevalt komitee liikmetele, tuleb teatise sisu tervikuna pidada tundlikuks ning järelikult on see tervikuna hõlmatud avalike huvidega, mis on seotud rahvusvaheliste suhete ja ühenduse majanduspoliitikaga, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas ja neljandas taandes sätestatud erand.
54 Sellest tuleneb, et nõukogu ei kohaldanud vääralt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6, kui ta keelas hageja osalise juurdepääsu teatisele.
55 Eelnevat arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mis tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 2 rikkumisest
56 See väide koosneb kolmest osast. Esimene osa käsitleb nõukogu keeldumist juurdepääsu lubamisest 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimest päevakorrapunkti puudutavale protokollile põhjendusel, et sellist protokolli ei ole olemas. Teine osa käsitleb nõukogu keeldumist anda protokolli puudumise korral hagejale edastamiseks sobilikus vormis teavet 19. detsembri 2003. aasta nõupidamisel esimeses päevakorrapunktis toimunud arutelu sisu kohta. Kolmas osa käsitleb nõukogu keeldumist juurdepääsu andmisest sellel nõupidamisel osalejate teatistele.
Esimene osa, mis käsitleb nõukogu keeldumist juurdepääsu lubamisest 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimest päevakorrapunkti puudutavale protokollile põhjendusel, et sellist protokolli ei ole olemas
– Poolte argumendid
57 Hageja leiab, et määrus nr 1049/2001 laieneb komitee poolt koostatud ja säilitatavatele dokumentidele. Kodukorra artikli 21 kohaselt peavad olemas olema komitee nõupidamiste protokollid, kui see tegutses kas asendusliikmete või siis liikmete koosseisus, kuna sellel on nõukogu ettevalmistava komitee staatus.
58 Komitee nõupidamise kirjaliku protokolli puudumine on vastuolus määruse nr 1049/2001 preambulis ja kodukorra artiklis 19 mainitud läbipaistvuse põhimõttega, samuti hea halduse põhimõttega. Õigus tutvuda dokumentidega, mis on tagatud määruse nr 1049/2001 artikliga 2, kaotab täielikult oma mõtte, kui institutsioonid ei jäädvusta teavet üldsusele edastamiseks sobilikus vormis. Institutsioonid on kohustatud teabe jäädvustama, eriti kui see koosneb niisuguse komitee aruteludest, mis on moodustatud eesmärgiga heita valgust nõukogu ja komisjoni otsustamisprotsessile.
59 Nõukogu väidab vastu, et kõnesoleva nõupidamise protokolli ei koostatud ja puudub õigusnorm, mis kohustaks sellist dokumenti vormistama. Nõukogu korraldatavate nõupidamiste arvu arvestades oleks sellisel kohustusel ilmselgelt vastuvõetamatud tagajärjed ja seda oleks võimatu täita.
60 Nõukogu juhib tähelepanu kohtupraktikale, mille kohaselt eeldatakse, et dokumenti, millele juurdepääsu taotletakse, ei ole olemas, kui asjaomane institutsioon seda kinnitab, ja sellist lihtsat eeldust võib iga asjakohastel ja omavahel kooskõlas olevatel tõenditel põhineva väitega ümber lükata. Käesolevas kohtuasjas põhinevad hageja kahtlused, mida ta 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise protokolli puudumise osas väljendas, kodukorra ekslikul tõlgendamisel.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
61 Läbipaistvuse nõudega, millest lähtub määrus nr 1049/2001, oleks vastuolus, kui institutsioonid saaksid dokumentide puudumisele toetudes hoiduda määruse rakendamisest. Dokumentidega tutvumise õiguse tõhus kasutamine eeldab, et asjaomased institutsioonid vormistavad ja säilitavad oma tegevust puudutavaid dokumente nii palju kui võimalik ja teevad seda viisil, mis ei ole meelevaldne ja mida on võimalik ette näha.
62 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise protokolli esimese päevakorrapunkti nimetusest nähtub ja kohtuistungil leidis kinnitust, et päevakorrapunkti eesmärk oli anda komitee liikmetele teavet WTO läbirääkimiste seisu kohta. Nõupidamise selle päevakorrapunkti puhtalt informatiivne iseloom ja asjaolu, et selles osas ei võetud mingeid rakendusmeetmeid, on selgituseks, miks protokolli koostamist ei peetud vajalikuks ja miks selles punktis ei koostatud kokkuvõtlikku dokumenti ega muud komitee hilisemat akti.
63 Neil asjaoludel ei ole ka alust arvata, et nõukogu tegutses meelevaldselt või prognoosimatult, kui ta nõupidamise selles päevakorrapunktis protokolli ei koostanud. Seega ei saa järeldada, et nõukogu rikkus määruses nr 1049/2001 sätestatud hageja õigust dokumentidega tutvuda, kui ta väitis, et sellist protokolli ei ole olemas.
64 Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis käsitleb nõukogu keeldumist anda protokolli puudumise korral hagejale edastamiseks sobilikus vormis teavet 19. detsembri 2003. aasta nõupidamisel esimeses päevakorrapunktis toimunud arutelu sisu kohta
– Poolte argumendid
65 Hageja rõhutab, et isegi kui nõukogu kinnituse kohaselt ei ole olemas 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise protokolli selles mõttes, mida komisjon oma 1. juuni 2004. aasta kirjas silmas pidas, oleks nõukogu pidanud andma talle juurdepääsu teabele nõupidamisel toimunud arutelu sisu kohta.
66 Hageja väidab esiteks, et teave nõupidamisel toimunud arutelu sisu kohta oleks tulnud jäädvustada edastamiseks sobilikus vormis, et anda sisu dokumentidega tutvumise õigusele, mida tuleb tõlgendada kui õigust saada teavet, lähtudes läbipaistvuse põhimõttest ja eespool punktis 50 viidatud kohtuotsusest nõukogu vs. Hautala, milles Euroopa Kohus lükkas sõnaselgelt tagasi nõukogu argumendi, et see õigus tagab ainult juurdepääsu dokumentidele ja mitte nendes sisalduvale teabele.
67 Õigus tutvuda dokumentidega, tõlgendatud kui teabele juurdepääsu õigus, on keskkonnakaitse valdkonnas veelgi enam kohaldatav, tuginedes keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsioonile, millele ühendus on alla kirjutanud. Nagu kohtuistungil täpsustati, on määruse ettepanek konventsiooni kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide suhtes hiljem vastu võetud kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13), mis viitab keskkonnainfo – määratletud kui „kirjalikus, visuaalses, suulises, elektroonilises või muus materiaalses vormis olev teave” –kättesaadavuse osas määrusele nr 1049/2001. Nii on selge, et määrus nr 1049/2001 on üldiselt kohaldatav teabele ja mitte lihtsalt dokumentidele.
68 Teiseks väidab hageja, et ühenduse õigusega tagatud teabele juurdepääsu õigusele täieliku mõju andmiseks tuleb teave, millelega isikul on õigus tutvuda, edastada sobilikus vormis isegi siis, kui ei ole võimalik esitada dokumenti, millega see teave on jäädvustatud, teave peab olema originaaldokumendi põhjal täpselt sõnastatud, esitatud väljavõttena, kokkuvõtlikult või selgitavas sõnastuses.
69 Nõukogu väidab esiteks, et puudub kohustus säilitada üleandmise tarbeks sellist teavet nagu komitee nõupidamiste arutelude sisu. Hageja tõlgendus, et õigus tutvuda dokumentidega on teabele juurdepääsu õigus, on tingitud määruse nr 1049/2001 ja kohtupraktika ekslikust mõistmisest.
70 Määruse nr 1049/2001 sätetest, eelkõige selle artikli 2 lõikest 3, artiklist 3, artikli 10 lõikest 3 ning artiklitest 11 ja 14 tuleneb, et määrust kohaldatakse olemasolevate dokumentide suhtes, st institutsiooni poolt koostatud või saadud ja tema valduses olevate dokumentide suhtes.
71 Samuti vastab eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Hautala vaid küsimusele, kas juba olemasolevale dokumendile tuleb anda osaline juurdepääs. Kohtupraktikas ei viita miski sellele, et institutsioonidel oleks kohustus koostada kõigi oma korraldatud nõupidamiste protokollid.
72 Seda järeldust ei lükka ümber keskkonnainfo kättesaadavuse põhimõtte kohaldamine, millele hageja Århusi konventsioonile viidates tugineb, kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei kehtinud veel Århusi konventsioon ega selle rakendamist käsitlev määrus. Lisaks ei hõlmanud seal sätestatud keskkonnainfo mõiste komitee arutelusid, mis on suulised, ja kumbki neist kahest õigusaktist ei pannud komiteele kohustust koostada oma nõupidamiste protokollid.
73 Pealegi tuleneb Euroopa ombudsmani otsustest, et institutsioon ei ole määruse nr 1049/2001 alusel kohustatud dokumente koostama, kui ei ole olemas dokumenti, millele võiks lubada juurdepääsu.
74 Teiseks märgib nõukogu, et vastupidiselt hageja väidetule ei ole protokollid dokumendid, mis teevad kokkuvõtte muudest dokumentidest, vaid pigem dokumendid, mis teevad kokkuvõtte suulisest arutelust. Seega on põhjendamatu hageja kinnitus, et protokolli koostamiseks vajalikud vahendid on nõukogule lihtsalt kättesaadavad.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
75 Kõigepealt tuleb meenutada määruse nr 1049/2001 kohaldamisala, sest vastavalt määruse artikli 2 lõikele 3 kohaldatakse määrust ainult „institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes”.
76 Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et tuleb teha vahet dokumendi ja teabe mõistete vahel. Üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega hõlmab vaid dokumente ja mitte teavet üldisemas mõttes ning see ei tekita institutsioonide kohustust vastata üksikisiku igale teabetaotlusele (vt analoogiline Esimese Astme Kohtu 27. oktoobri 1999. aasta määrus kohtuasjas T106/99: Meyer vs. komisjon, EKL 1999, lk II3273, punktid 35 ja 36). Eespool punktis 50 viidatud kohtuotsusest nõukogu vs. Hautala tuleneb kindlalt, et nõukogu 20. detsembri 1993. aasta otsus 93/731/EÜ üldsuse juurdepääsu kohta nõukogu dokumentidele (EÜT L 340, lk 43), mis eelnes määrusele nr 1049/2001, hõlmas mitte ainult institutsioonide valduses olevaid dokumente kui selliseid, vaid ka nendes dokumentides sisalduvat teavet (kohtuotsuse punkt 23). Juurdepääsu teabele selle kohtuotsuse mõttes saab siiski kindlustada vaid juhul, kui teave esineb neis dokumentides, st eeldusel, et need on olemas.
77 Kuna komitee 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimest päevakorrapunkti käsitlev protokoll või muud dokumendid puuduvad, ei olnud nõukogul antud juhul kohustust anda hagejale teavet nõupidamise selle päevakorrapunkti sisu kohta.
78 Sellest tulenevalt ei ole nõukogu rikkunud määruses nr 1049/2001 sätestatud hageja õigust tutvuda dokumentidega, kui ta keeldus andmast hagejale teavet 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise esimeses päevakorrapunktis toimunud arutelu sisu kohta, kuna puudus teave sellise dokumendi vormis, mida oleks saanud edastada.
79 Seda järeldust ei saa ümber lükata hageja argumentidega, mis puudutavad Århusi konventsiooni või selle rakendamist käsitlevat määrust, sest nagu nõukogu õigustatult rõhutas, ei kehtinud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal veel ei Århusi konventsioon ega selle rakendamist käsitlev määrus.
80 Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.
Kolmas osa, mis käsitleb nõukogu keeldumist juurdepääsu andmisest komitee 19. detsembri 2003. aasta nõupidamisel osalejate teatistele
– Poolte argumendid
81 Hageja rõhutab esiteks, et komitee liikmete ja komisjoni töötajate teatised komitees toimunud arutelude kohta ei jää välja määruse nr 1049/2001 kohaldamisalast ja peavad seetõttu olema üldsusele kättesaadavad juhul, kui ei tule kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandit, mis käsitleb sisearutelusid.
82 Teiseks väidab hageja, et tema teabenõue oli piisavalt lai, et hõlmata ka komitee arutelu käsitlevaid teatisi ja mõiste „protokoll” kitsas tõlgendamine komisjoni poolt ei ole millegagi põhjendatud. Seega tuleb avalikustada komitee liikmete ja komisjoni töötajate teatised ning määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see teeb erandi üldisest kohustusest. Pealegi on Esimese Astme Kohus juba tagasi lükanud argumendi, mille kohaselt komitee sisearutelude avalikustamine muudaks tingimata küsitavaks nende ladusa kulgemise ja tõhususe.
83 Nõukogu kinnitab, et ta ei tea, kas riikide delegatsioonid või komisjon koostasid asutusesiseseid teatisi ja millises vormis. Neid teatisi, mis on mõeldud rangelt asutusesiseseks kasutamiseks asjaomases liikmesriigis või komisjonis, ei ole nõukogule saadetud. Seega, kuna need teatised ei ole nõukogu valduses, ei kuulu need määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 kohaldamisalasse.
84 Nõukogu hinnangul on hageja oma repliigis oluliselt muutnud oma argumente seoses 19. detsembri 2003. aasta nõupidamise protokolliga tutvumise taotlusega, väites, et nõukogu on rikkunud määrust nr 1049/2001, kuna ta ei andnud hagejale juurdepääsu komisjoni ja liikmesriikide delegatsioonide asutusesisestele teatistele. Nõukogu rõhutab selles osas, et kohtupraktika kohaselt võib kohtumenetluse esemeks olla kordustaotluse lahendamisel tehtud otsus. Kordustaotlusest nähtub, et hageja ei ole nõukogult taotlenud juurdepääsu komisjoni ja liikmesriikide delegatsioonide asutusesisestele teatistele. Kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses keelanud juurdepääsu neile dokumentidele, ei ole ta kohustatud hageja sellekohaste argumentide kohta oma seisukohta avaldama.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
85 Tuleb tõdeda, et kahes vaidlustatud otsuse aluseks olevas kirjas ei ole hageja nõukogult taotlenud juurdepääsu 19. detsembri 2003. aasta nõupidamisel osalejate teatistele. Seega ei puuduta vaidlustatud otsus juurdepääsu 19. detsembri 2003. aasta nõupidamisel osalejate teatistele. Kuna esiteks teostab ühenduste kohus, kui ta lahendab nõukogu dokumentidele juurdepääsu keelava otsuse peale esitatud hagi, kooskõlas EÜ artikliga 230 kontrolli ainuüksi selle otsuse seaduslikkuse üle ja teiseks, kuna vaidlustatud otsus ei ole vastu võetud komisjoni ja liikmesriikide delegatsioonide asutusesisestele teatistele juurdepääsu taotluste lahendamise tulemusena, siis ei saa järelikult arvestada komisjoni argumente, mis käsitlevad juurdepääsu neile teatistele.
86 Isegi kui tuleks asuda seisukohale, et hageja taotlust tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka juurdepääsu komisjoni ja liikmesriikide delegatsioonide asutusesisestele teatistele, ei ole nõukogu neid mingil juhul saanud ja need ei ole tema valduses, mistõttu tal ei ole võimalik neid edastada määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 kohaselt.
87 Seetõttu tuleb kolmanda väite kolmas osa ning see väide tervikuna tagasi lükata.
88 Eelnevast tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
89 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, kannab ta ise oma kohtukulud ja vastavalt nõukogu nõudele tuleb temalt välja mõista ka nõukogu kohtukulud.
90 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele.
3. Komisjon kannab ise oma kohtukulud.
Legal | Wiszniewska-Białecka | Moavero Milanesi |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |