Kohtuasi C‑324/11

Gábor Tóth

versus

Nemzeti Adó- és Vámhivatal Észak-magyarországi Regionális Adó Főigazgatósága

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Legfelsőbb Bíróság)

Maksustamine – Käibemaks – Direktiiv 2006/112/EÜ – Artikkel 9 – „Maksukohustuslase” mõiste – Mahaarvamisõigus – Keeldumine – Neutraalse maksustamise põhimõte – Arve väljastaja, kes on füüsilisest isikust ettevõtjate registrist kustutatud – Arve väljastaja, kes ei ole täitnud kohustust registreerida oma töötajad maksuametis – Maksukohustuslase kohustus tagada arve väljastaja eeskirjadekohane käitumine maksuameti ees

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 6. september 2012

1.        Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Neutraalse maksustamise põhimõte – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Keeld maksukohustuslasel maha arvata maksu, mille ta on tasunud füüsilisest isikust ettevõtjale, üksnes sel põhjusel, et viimane on füüsilisest isikust ettevõtjate registrist kustutatud ja vaatamata sellele, et viimane on väljastanud arve, millel on märgitud kogu nõutud teave – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 9 lõige 1, artikli 213 lõike 1 esimene lõik ja artikkel 226)

2.        Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Keeld maksukohustuslasel maha arvata maksu, mille ta on tasunud füüsilisest isikust ettevõtjale, põhjusel, et viimane on kasutanud registreerimata töötajaid – Lubamatus – Erand – Maksukohustuslasele teadaolev pettus – Tõendamiskoormise ulatus

(Nõukogu direktiiv 2006/112)

1.        Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, ja neutraalse maksustamise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui maksuamet ei luba maksukohustuslasel maha arvata talle osutatud teenustelt tasumisele kuuluvat või tasutud käibemaksu üksnes sel põhjusel, et arve väljastaja on füüsilisest isikust ettevõtjate registrist kustutatud enne kõnealuste teenuste osutamist või neile vastava arve väljastamist, kui sellisel arvel on märgitud kogu selle direktiivi artiklis 226 nõutud teave, mis on eeskätt vajalik võimaldamaks tuvastada arve esitanud isikut ja osutatud teenuste laadi.

Kuigi direktiivi artikli 9 lõikes 1 sätestatud „maksukohustuslase” mõiste määratlus on lai, põhinedes faktilistel asjaoludel, ei tulene sellest artiklist, et maksukohustuslase staatus sõltub maksuhalduri poolt majandustegevuse teostamiseks antava mis tahes loa või litsentsi olemasolust. Direktiivi artikli 213 lõike 1 esimene lõik sätestab, et iga maksukohustuslane teatab, millal tema tegevus maksukohustuslasena algab, muutub või lõpeb. Samas ei saa nimetatud teatamine, hoolimata asjaolust, et see on käibemaksusüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks oluline, kujutada endast täiendavat tingimust, mis on nõutav maksukohustuslase staatuse tunnustamiseks selle direktiivi artikli 9 lõike 1 mõttes, võttes arvesse, et artikkel 213 asub XI jaotise 2. peatükis „Registreerimine”.

(vt punktid 30, 31, 34 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui maksuamet ei luba maksukohustuslasel maha arvata käibemaksu, mis tuleb tasuda või on tasutud talle osutatud teenuste eest, põhjusel, et nende teenuste kohta esitatud arve väljastaja ei ole registreerinud oma töötajaid, kui maksuhaldur ei ole objektiivsete tõendite alusel tuvastanud, et asjaomane maksukohustuslane teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel ta mahaarvamisõigust taotleb, on seotud pettusega, mille pani toime arve väljastanud isik või teine tarneahelas hiljem osalenud ettevõtja.

Sellega seoses asjaolu, et maksukohustuslane ei kontrollinud, kas ehitusobjektil tegutsevate töötajate ja arve väljastaja vahel esineb õigussuhe ning kas arve väljastaja on need töötajad registreerinud, ei kujuta endast objektiivset asjaolu, mis võimaldab järeldada, et arve saaja teadis või oleks pidanud teadma, et ta osaleb tehingus, mis on seotud käibemaksupettusega, kui arve saajal ei ole teavet, mis annab alust kahtlustada, et arve väljastanud isik on toime pannud rikkumise või pettuse. Seega ei saa mahaarvamisõiguse andmisest nimetatud asjaolu tõttu keelduda, kui on täidetud nimetatud direktiivis selle õiguse kasutamiseks kehtestatud sisulised ja vormilised tingimused.

Kui maksuamet esitab pettuse kohta konkreetsed tõendid, siis ei ole direktiiviga 2006/112 ja neutraalse maksustamise põhimõttega vastuolus see, kui siseriiklik kohus kontrollib kõiki juhtumi asjaolusid arvestades, kas arve väljastaja tegi kõnealuse tehingu ise. Samas saab sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mahaarvamisõiguse andmisest keelduda vaid juhul, kui maksuamet on objektiivsete tõendite alusel tõendanud, et arve saaja teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on seotud arve väljastaja või tarneahelas järgneva ettevõtja toime pandud pettusega.

(vt punktid 39, 45, 53 ja resolutsiooni punktid 2–4)