Polwax S.A. 24. augustil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 14. juuni 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-585/20: Polwax versus komisjon

(kohtuasi C-541/23 P)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Apellant: Polwax S.A. (esindajad: adwokaci M. Taborowski ja P. Hoffman)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, ORLEN S.A., varem Polski Koncern Naftowy Orlen S.A.

Apellandi nõuded

tühistada täies ulatuses Euroopa Liidu Üldkohtu 14. juuni 2023. aasta otsus kohtuasjas T-585/20: Polwax vs. komisjon;

tühistada Euroopa Komisjoni 14. juuli 2020. aasta otsus asjas M.9014¹ ning jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud ning jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda;

teise võimalusena, kui Euroopa Kohus leiab, et menetlusstaadium ei luba Euroopa Kohtul asja lahendada,

saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uueks arutamiseks ning otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant üheksa väidet.

Esimeses väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea ning Üldkohus moonutas apellandi seisukohta, kui ta jõudis järeldusele, et apellant peab esitama „kaalukad tõendid“ võimaliku konkurentsiprobleemi kohta olukorras, kus seda kriteeriumi ei oleks tulnud kohaldada, kohustas apellanti samuti esitama „kaalukad tõendid“ selle kohta, et komisjoni kontrollitud tooted eelneval turul (toorparafiini turg) ei ole nõudluse või pakkumise seisukohast asendatavad, samas kui selline kohustus ei tulene kolmandate isikute jaoks nõukogu määrusest (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, ja leidis, et menetluses apellandi esitatud teave ei kujuta endast niisuguseid „kaalukaid tõendeid“. Lisaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis analüüsimata eelneva turu erinevate segmentide dünaamika ja nõustus sellega, et komisjon ei ole tegelikult põhjendanud järeldust, et eelnev turg ei olnud ei eraldatud ega segmenteeritud.

Teises väites leiab apellant, et Üldkohus moonutas tema seisukohta ja järelikult ei analüüsinud Üldkohus tema väidet järgneva turu (parafiinvahade turg) määratlemise kohta ning lisaks nõustus Üldkohus sellega, et komisjon ei ole tegelikult põhjendanud järeldust, et järgnev turg ei olnud ei eraldatud ega segmenteeritud.

Kolmandas väites leiab apellant, et Üldkohus moonutas tema väidet imporditud toorparafiini olulisuse kohta konkurentsi jaoks turul ning et seetõttu hindas ta apellandi etteheiteid õiguslikult valesti.

Neljandas väites leiab apellant, et Üldkohus tegi koondumise majandusliku mõju hindamisel ilmseid vigu, kui ta leidis ilmselgelt ekslikult, et Orlenil ei olnud ei võimet ega stiimulit vähendada toorparafiini pakkumist Poolas ja et riigisisene toorparafiin oli võimalik asendada imporditud toorparafiiniga.

Viiendas väites leiab apellant, et Üldkohus moonutas oma argumente, kui ta leidis, et apellant ei heitnud komisjonile ette, et viimane jättis tähelepanu asjaolu, et Orlen ei olnud Lotose potentsiaalne konkurent.

Kuuendas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja jättis tähelepanuta oma varasema kohtupraktika, kui ta analüüsis koondumist mitte-horisontaalsete ühinemiste hindamise suuniste vastavalt nõukogu määrusele kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle¹ (edaspidi „mitte-horisontaalsete ühinemiste hindamise suunised“) alusel, kuigi need suunised ei ole kohaldatavad koondumistele, mille vertikaalne mõju on tihedalt seotud nende horisontaalse mõõtmega, mistõttu toorparafiiniturul toimunud koondumist, mis seisneb Lotose ühinemises Orleniga, tuleb hinnata horisontaalsete ühinemiste hindamise suuniste vastavalt nõukogu määrusele kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle² alusel.

Seitsmendas väites leiab apellant, et isegi kui eeldada, et mitte-horisontaalsete ühinemiste hindamise suunised ei ole kohaldatavad kõnealuse koondumise hindamisele, tegi Üldkohus nende suuniste kohaldamisel palju ilmseid hindamisvigu.

Kaheksandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis rahuldamata tema ekspertiisitaotluse ning otsustas, et taotlus läheb kaugemale menetlustoimingute eesmärgist.

Üheksandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlustatud otsusest hilisemad asjaolud ei olnud koondumise hindamisel asjakohased, isegi kui need asjaolud kinnitavad, et komisjoni kaalutlused selles otsuses olid ekslikud.

____________

¹ Kokkuvõte komisjoni 14. juuli 2020. aasta otsusest, millega tunnistatakse koondumine siseturu ja EMP lepingu toimimisega kokkusobivaks (Juhtum M.9014 – PKN Orlen / Grupa Lotos) (Teatavaks tehtud numbri C(2020) 4651 all) (ELT 2021, C 196, lk 8).

¹ ELT 2008, C 265, lk 6.

¹ ELT 2004, C 31, lk 5.