ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
25. oktoober 2017(*)
EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Eeskirjade eiramised võlasummade tuvastamisel – Viivitused võlgade sissenõudmise menetluses – Fondidevahelise hüvitamise puudumine – Intresside summa kindlaksmääramine – Proportsionaalsus – Kindla määraga finantskorrektsioon – Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklid 31–33 – Üksikjuhtumid
Kohtuasjas T‑26/16,
Kreeka Vabariik, esindaja: G. Kanellopoulos, O. Tsirkinidou ja A. Vasilopoulou,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Sauka,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue osaliselt tühistada komisjoni 13. novembri 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/2098, mille kohaselt Euroopa Liidu poolne rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 303, lk 35), Kreeka Vabariigi kantud kulude osas.
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president V. Tomljenović, kohtunikud A. Marcoulli ja A. Kornezov (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. veebruari 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
Vaidluse taust
1 Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise raames pidi Euroopa komisjon läbi viima rea kontrolle hagejaks oleva Kreeka Vabariigi kantud kuludes. Esmalt viis komisjon läbi, pärast 10. veebruari 2009. aasta seisukohti, dokumentidel põhineva kontrolli (IR/2009/017/GR) üksikjuhtumites; seejärel teostas ta 8.–10. septembrini 2009 kohapealset kontrolli (IR/2009/004/GR).
2 4. jaanuari 2010. aasta seisukohtades andis komisjon Kreeka Vabariigile teada nimetatud kohapealse kontrolli käigus avastatud nõrkustest ja eeskirjade eiramistest, mis käsitlesid esiteks viivitusi sissenõudmismenetluses, olgu siis seetõttu, et kontrolliaruande kuupäeva ning haldusliku või kohtuliku tuvastamise esimese toimingu kuupäeva vahel oli möödunud enam kui neli aastat, või siis seetõttu, et haldusliku või kohtuliku tuvastamise esimese kuupäeva ja sissenõudekorralduse esitamise vahel oli möödunud enam kui üks aasta; teiseks seda, et võlgasid ei hüvitatud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) vahel; kolmandaks võlgnetavate intresside summa ekslikku kindlaksmääramist ja kohati nende intresside mainimata jätmist, kui sissenõudmist ei toimunud, ja neljandaks üksikjuhtumeid, kus sissenõudmine oli viibinud. Selle tagajärjel tegi ta ettepaneku jätta Euroopa Liidu rahastamisest välja ning määrata Kreeka Vabariigi kanda 11 467 310,85 eurot.
3 Kreeka Vabariik andis 3. märtsi 2010. aasta kirjas teada, et ta ei nõustu nimetatud analüüsiga. 1. aprillil 2011 toimus kahepoolne kohtumine, mille tagajärjel koostati 12. juuli 2011. aasta protokoll. Komisjon heitis Kreeka ametiasutustele ette, et need ei suutnud esitada andmeid kõigi juhtumite kohta, kus sissenõudmine oli viibinud, lisaks nendele juhtumitele, mis olid juba identifitseeritud. Kreeka Vabariik tõstis omakorda esile raskusi fondidevahelise hüvitamise menetluses ja seda, et ta ei olnud alahinnanud tasumisele tulevate intresside summat. Mis puudutab üksikjuhtumeid, siis teatas Kreeka Vabariik, et nende vanemus või kohtulik vaidlustamine takistas nendega seotud kulude arvessevõtmist.
4 Komisjon teatas 24. jaanuari 2013. aasta kirjas Kreeka Vabariigile kreeka keeles oma ettepanekust jätta liidu rahastamisest välja 11 467 310,85 euro suurune summa (edaspidi „teade“). 7. märtsil 2013 taotles Kreeka Vabariik lepitusorgani sekkumist.
5 Lepitusmenetluses märkis lepitusorgan oma 19. oktoobri 2013. aasta arvamuses esmalt, et pooled olid suutelised jõudma kokkuleppele eeskätt pakutud 10% suuruses kindla määraga finantskorrektsioonis; seejärel, et selle korrektsiooni taseme osas ei saa tema anda pooltele mingit abi, kuna Kreeka ametiasutused ei olnud esitanud tabelit juhtumitest, milles tähtaegu ei järgitud; ja lõpuks, et komisjoni tähelepanu tuleb juhtida nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artikli 33 lõike 3 punktile c, mis „näi[s] välistavat kompensatsiooni, kui EAFRD poolt eraldatud summasid ei nõu[tud] tagasi“. Ülejäänud osas märkis lepitusorgan, et puudub põhjus seada kahtluse alla komisjoni talituste järeldusi.
6 Komisjon, kes vahepealsel ajal sai uut teavet, muutis 17. juuli 2015. aasta kirjas (edaspidi „17. juuli 2015. aasta kiri“) esiteks kindla määraga finantskorrektsiooni arvutamise alust 10% võrra kõrgemaks, ja teiseks oli ühes juhtumis nõus jätma korrektsiooni kohaldamata ning teises juhtumis vähendada summat poole võrra. Selle tulemusel tõusis liidu rahastamisest välistatud kuludele vastav lõppsumma 11 534 827,97 euroni.
7 13. novembri 2015. aasta rakendusotsusega (EL) 2015/2098, mille kohaselt Euroopa Liidu poolne rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 303, lk 35, edaspidi „vaidlustatud otsus“), jättis komisjon lõpuks liidu rahastamise alt välja kulud, mille oli kandnud Organismos Pliromon kai Elegchou Koinotikon Enischyseon Prosanatolismou kai Eggyiseon (Kreeka ametiasutus, kes tegeleb ühenduse arendus‑ ja tagatisabi maksmise ja kontrollimisega, edaspidi „Opekepe“) summas 12 647 843,53 eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
8 Hageja esitas 22. jaanuaril 2016 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.
[…]
15 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 16. veebruari 2017. aasta kohtuistungil.
16 Kreeka Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada osaliselt vaidlustatud otsus osas, milles komisjon kohaldas tema suhtes finantskorrektsiooni summas 11 534 827,97 eurot;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
17 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
[…]
Hagiavalduse väited
19 Tühistamisnõuete põhjendamiseks esitab Kreeka Vabariik sisuliselt viis väidet:
– puudus õiguslik alus kehtestada kindla määraga finantskorrektsioon seoses tuvastatud nõrkustega menetluses, mis käsitles alusetult makstud abi sissenõudmist;
– kontrollisüsteemis esinevate puuduste eest 2015. aastal kohaldatud kindla määraga finantskorrektsiooni kohaldati olukordadele, mis kohati eelnesid 2000. aastale, järelduste põhjal, mis tehti esimest korda 2011. aastal, ja see kahjustab seega kaitseõigusi; ta väidab samuti, et sellega pannakse talle ebaproportsionaalne kohustus ning rikutakse õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse põhimõtet ja põhimõtet, et haldusmenetlus tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul;
– puudusid põhjendused ja tehti ilmne hindamisviga seoses väidetavate viivitustega sissenõudmismenetluses koos fondidevahelise hüvitamisega;
– määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõikeid 1 ja 5 tõlgendati ja kohaldati ekslikult seoses esiteks likvideeritud intresside arvutamisega kooskõlas reegliga, et sissenõudmata jätmise korral jagatakse finantstagajärjed asjaomase liikmesriigi ja liidu eelarve vahel pooleks (edaspidi „pooleks jagamise reegel“), ja teiseks seoses nende mainimata jätmisega tabelites, mis on esitatud III lisas komisjoni 21. juuni 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRDi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), muudetud komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1034/2008 (ELT 2008, L 279, lk 13);
– tehti vigu seoses erinevate üksikjuhtumitega.
Esimene väide
20 Kreeka Vabariik märgib esimese väite põhjenduseks, et siinses asjas kohaldatud kindla määraga finantskorrektsioonil puudus õiguslik alus. Nimelt ei käsitlenud tuvastatud eeskirjade eiramised rikkumisi kulude abikõlblikkuse kontrollis, mille suhtes võib teha kindla määraga finantskorrektsiooni määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 2 alusel, vaid eeskirjadevastaste maksete hilisemat haldamist, mille suhtes võis teha üksnes spetsiifilised korrektsioonid sama määruse artiklite 32 ja 33 alusel. Üksnes nimetatud määruse artikli 31 lõiget 3 saab kohaldada viidatud artiklites 32 ja 33 toodud eeskirjade eiramistele, kuna need kaks artiklit viitavad esimesena mainitud sättele otsesõnu. Kindla määraga finantskorrektsioon kuulub üksnes määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 2 alla, mida ei saa kohaldada eeskirjade eiramistele, mida käsitletakse nimetatud määruse artiklites 32 ja 33. Sama määruse artikli 31 lõigetes 4 ja 5 on seda analüüsi kinnitatud. Kreeka Vabariik tugineb ka määruse nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punkti a ja artikli 8 lõike 1 punkti c alapunkti iii tõlgendamisele koostoimes nimetatud määruse põhjendustega 25 ja 26.
21 Lisaks puudutab komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokument VI/5330/97 „Juhised EAGGFi tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks“ (edaspidi „juhised“) üksnes määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 2 esitatud kriteeriume, nagu on kinnitatud ka kohtupraktikas, eelkõige 31. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Kreeka vs. komisjon (T‑588/10, ei avaldata, EU:T:2012:688, punkt 98). Komisjon oli seega ise oma kaalutlusõigust piiranud ning siinses asjas ei ole võimalik kohaldada kindla määraga finantskorrektsiooni, mis vaidlustatud otsusega kehtestati, isegi kui kõnealused eeskirjade eiramised oleks aset leidnud.
22 Rõhutades kindla määraga finantskorrektsioonide kasutamise erakorralist laadi, väidab Kreeka Vabariik, et siinses asjas on sissenõudmata summade tegelik suurus täielikult kindlaksmääratav, eelkõige tänu tabelitele, mis on ette nähtud määruse nr 885/2006 III lisas ja mille liikmesriigid edastavad komisjonile, ja mis võtab kindla määraga meetodilt selle mõtte.
23 Repliigis lisab Kreeka Vabariik, et kui komisjoni tõlgendus asjaomastele sätetele ning nende kohaldamine oleks õiged, oleks kindla määraga finantskorrektsiooni võimalik kohaldada ka riigiabi korral või liikmesriigi kohustuste rikkumise korral, mis on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 5 punktis b toodud hüpoteesid.
24 Komisjon vaidleb Kreeka Vabariigi argumentidele vastu.
25 Esimese väite hindamiseks tuleb esiteks kontrollida, kas komisjonil on õiguslik alus kasutada kindla määraga finantskorrektsiooni siis, kui tuvastatakse määruse nr 1290/2005 artikli 32 ja 33 järgseid eeskirjade eiramisi; ning jaatava vastuse korral kontrollida teiseks, kas viidatud korrektsiooni kohaldamine oli tuvastatud rikkumisi arvestades siinses asjas põhjendatud.
26 Kõigepealt tuleb täpsustada, et siinses asjas reguleeris komisjoni tegevust alates dokumentidel põhinevast kontrollist ja kohapealsetest kontrollidest, mida ta tegi 2009. aastal, kuni tema analüüsini, mille ta tegi lepitusorgani 19. oktoobri 2013. aasta arvamuse kohta, tollel ajal kohaldatav määrus nr 1290/2005. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1 viitab komisjon ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusele (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549), mida vastavalt sama määruse artikli 121 lõike 2 punktile c kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2015. Määruse nr 1306/2013 artikkel 52 kordab sisuliselt määruse nr 1290/2005 artiklit 31 ja arendab seda edasi. Seetõttu, ja kuna pooled tuginevad oma argumentides viimati nimetatud määrusele, piisab käesoleva vaidluse lahendamiseks sellest, kui hinnatakse määruse nr 1290/2005 asjaomaseid sätteid.
27 Võimalus tugineda kindla määraga finantskorrektsioonile lähtub ulatuslikust kaalutlusõigusest, mis on komisjonile antud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõigete 1 ja 2 sätetega koostoimes. Viimati nimetatud sätetega antakse komisjonile võimalus, kui ta leiab, et „artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 4 näidatud kulud on tehtud [liidu] eeskirju rikkudes, [teha] otsuse [liidu] rahastamisest välja jäetavate summade kohta“, ja annavad talle pädevuse hinnata „väljajäetavaid summasid, tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel“, võttes „arvesse rikkumise laadi ja raskusastet, ning [liidule] tekitatud rahalist kahju“ (vt selle kohta kohtuotsus, 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punktid 150–154 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Ühtlasi tuleb meenutada, et kindla määraga korrektsioonimehhanism ja juhistes esitatud kriteeriumid on loetud liidu õigusega kooskõlas olevaks (vt selle kohta kohtuotsused, 9.9.2004, Kreeka vs. komisjon, C‑332/01, EU:C:2004:496, punkt 70; 7.10.2004, Hispaania vs. komisjon, C‑153/01, EU:C:2004:589, punkt 73, ja 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 155), kuna juhistega kooskõlas komisjoni määratud korrektsiooni eesmärk on vältida seda, et EAGFi ja EAFRDi kanda jäetaks summad, millega ei rahastatud eesmärki, mida kõnealuste liidu õigusnormidega taotletakse, ega kujuta endast sanktsiooni (kohtuotsused, 31.3.2011, Kreeka vs. komisjon, T‑214/07, ei avaldata, EU:T:2011:130, punkt 136, ja 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 175). Kohtupraktika kohaselt võimaldavad juhistes toodud kindlad määrad nii järgida liidu õigust ja hallata hästi liidu vahendeid kui ka vältida seda, et komisjon ei kasutaks oma kaalutlusõigust, kehtestades liikmesriikidele ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid korrektsioone (kohtuotsused, 10.9.2008, Itaalia vs. komisjon, T‑181/06, ei avaldata, EU:T:2008:331, punkt 234, ja 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, ei avaldata, EU:T:2013:261, punkt 175).
29 Mis puudutab küsimust, kas esineb õiguslik alus kasutada kindla määraga finantskorrektsiooni määruse nr 1290/2005 artiklites 32 ja 33 käsitletud eeskirjade eiramise korral, siis tuleb märkida, et ükski selle määruse säte ja eelkõige selle artiklid 31–33 ei välista võimalust kohaldada sama määruse artikli 31 lõiget 2 selle määruse artiklites 32 ja 33 käsitletud eeskirjade eiramise suhtes.
30 On tõsi, et määruse nr 1290/2005 artiklites 32 ja 33 viidatakse sama määruse artiklile 31 üksnes selleks, et mainida komisjonile pandud kohustust, kui viimane neid artikleid 32 ja 33 kohaldades otsustab „panna tagasinõutavad summad liikmesriigi vastutusele“ (määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 4 ja artikli 33 lõige 5), või teha otsus „[liidu] eelarvesse pandud summade [liidu] rahastamisest kõrvaldamise kohta“ (määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 8), järgida „artikli 31 lõikes 3 sätestatud menetlus[t]“. Sellega seoses tuleb meenutada, et see pelgalt menetluslik säte näeb ette, et „[e]nne iga rahastamisest keeldumise otsust teavitatakse kirjalikult komisjoni kontrolli tulemustest ja asjaomase liikmesriigi vastustest, mille järel pooled püüavad jõuda kokkuleppele võetavate meetmete osas“, ja et „[k]okkuleppe ebaõnnestumise korral võib liikmesriik taotleda neljakuulise lepitusmenetluse alustamist, mille tulemuste põhjal koostatud aruanne edastatakse komisjonile, kes vaatab selle läbi enne võimaliku rahastamisest keeldumise otsuse tegemist“. Siinses juhtumis kasutati nimelt seda menetlust.
31 Ehkki määruse nr 1290/2005 artiklid 32 ja 33 viitavad otsesõnu üksnes sama määruse artikli 31 lõikele 3, ei tähenda see, et kindla määraga finantskorrektsiooni kasutamine on välistatud nimetatud artiklites 32 ja 33 sätestatud eeskirjade eiramise korral.
32 Nimelt ilmneb määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 5 punkti a sõnastusest, et sama määruse artikli 31 lõiget 4 ei kohaldata juhtudel, „mis tulenevad artiklites 32 ja 33 osutatud eeskirjade eirami[sest]“, mis tähendab vastupidi, et määruse nr 1290/2005 artikli 31 teisi lõikeid, sealhulgas kõnealuse artikli lõiget 2, kohaldatakse sama määruse artiklites 32 ja 33 osutatud eeskirjade eiramisele.
33 Selline tõlgendus on muu hulgas kooskõlas määruse nr 1290/2005 põhjendustes 25 ja 26 mainitud eesmärgiga kaitsta liidu finantshuve, mis on aluseks selle määruse IV jaotises (mille osaks on selle artiklid 31–33) sätestatud põllumajandusfondide eelarve nõuetekohase rakendamise kontrolli reeglitele. Nimelt tähendaks kindla määraga finantskorrektsiooni kasutamise keelamine esiteks seda, et komisjonilt võetakse mis tahes vahend liidu finantshuvide kaitseks, kui ta ei suuda täpselt arvutada summasid, mida liidu eelarvest ei rahastata vastavalt määruse nr 1290/2005 artiklitele 32 ja 33, ja seda seetõttu, et asjaomane liikmesriik ei edastanud talle selle kohta vajalikku teavet; ja teiseks seda, et eeskirju eiranud liikmesriigil lubatakse oma kohustustest taganeda, saades nii kasu iseenda kohustuste rikkumisest.
34 Seetõttu ja vastupidi sellele, mida väidab Kreeka Vabariik, ei ole kindla määraga finantskorrektsiooni kasutamine kui selline määruse nr 1290/2005 artiklite 32 ja 33 rakendamisel keelatud.
35 Ükski Kreeka Vabariigi esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.
36 Esiteks, mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, mida eespool punktis 23 mainiti ja mis puudutas seda, et kui kindla määraga finantskorrektsiooni vastuvõtmine oleks võimalik määruse nr 1290/2005 artiklites 32 ja 33 käsitletud eeskirjade eiramise finantstagajärgede korral, oleks see samuti võimalik sama määruse artikli 31 lõike 5 punktis b mainitud hüpoteesi korral seoses riigiabi ja liikmesriigi kohustuste rikkumisega, siis piisab mainimisest, et viimatimainitud sättes esitatud erandiga soovitakse täpsustada, et nimetatud määruse artikli 31 lõikes 4 sätestatud 24kuulist tähtaega ei kohaldata ilmselgelt riigiabi ja liikmesriigi kohustuste rikkumist puudutavatele menetlustele, mis ei ole määruse nr 1290/2005 ese.
37 Teiseks ei näi määruse nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punkt a ja artikli 8 lõike 1 punkti c alapunkt iii ning sama määruse põhjendused 25 ja 26, millele Kreeka Vabariik viitab, ilma et ta esitaks konkreetseid argumente nende sätete pinnalt, olevat selgelt seotud küsimusega, mis oli siinses asjas tehtud kindla määraga finantskorrektsiooni õiguslik alus, seega ei oma nad nimetatud küsimusele mingit mõju.
38 Kolmandaks ei saada edu ka Kreeka Vabariigi argumente juhiste kohta.
39 Sellega seoses tuleb esmalt täpsustada, et juhised ei keela sugugi määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 2 kohaldamist nimetatud määruse artiklites 32 ja 33 käsitletud eeskirjade eiramise finantstagajärgede suhtes. Nimelt ilmneb kohtupraktikast, et need juhised „üksnes täpsustavad meetodi ja parameetrid, mida komisjon kasutab nende summade arvutamiseks, mis tuleb rahastamise alt välja jätta, määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 2 sätestatud kriteeriumide põhjal“ (kohtuotsus, 13.12.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑588/10, ei avaldata, EU:T:2012:688, punkt 98).
40 Seejärel ilmneb juhiste II lisast, et kui on võimatu kindlaks määrata eeskirjadevastaste maksete tegelikku suurust ja seetõttu liidule tekkinud rahalise kahju suurust, kohaldatakse finantskorrektsiooni vastavalt sellele, kuidas hinnatakse puudulike kontrollide tõttu liidu eelarvele tekitatava kahjumi riski. Kuid selline võimatus määrata kindlaks eeskirjadevastaste maksete täpset suurust võib tekkida nii kulude abikõlblikkuse kontrolli raames kui ka alusetult makstud summade sissenõudmise kontrolli raames, ja seda juhiste sõnul „järelkontrolli enda laadi“ tõttu.
41 Viimaks, isegi kui oletada, et juhiseid ei kohaldata määruse nr 1290/2005 artiklites 32 ja 33 käsitletud eeskirjade eiramisele, ei saa see asjaolu mingil juhul võtta õiguslikku alust kindla määraga korrektsiooni kasutamiselt, kuna viidatud eeskirjade eiramise tõlgendamine ei saa minna vastuollu teisese õiguse tõlgendusega. Kuid komisjon võis just määruse nr 1290/2005 põhjal ja nimelt sellega talle antud ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades vastu võtta juhistes esineva kindla määraga finantskorrektsiooni mehhanismi (vt punktid 27 ja 28 eespool).
42 Seetõttu tuleb järeldada, et oli olemas õiguslik alus, nimelt määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõige 2, mis lubas komisjonil kohaldada kindla määraga finantskorrektsiooni sama määruse artiklite 32 ja 33 alusel tuvastatud eeskirjade eiramise finantstagajärgedele, kui komisjon ei suutnud kindlaks määrata sisse nõudmata summade täpset suurust. Sama põhjenduskäiku võib pealegi üle kanda ka määruse nr 1306/2013 artiklile 52, eriti kuna selle määruse artikli 52 lõige 2 sätestab otsesõnu võimaluse kasutada kindla määraga finantskorrektsiooni, „kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.“
43 Nüüd tuleb kontrollida, kas selle korrektsiooni kohaldamine oli siinses asjas tuvastatud rikkumisi arvestades põhjendatud (vt punkt 25 eespool).
44 Kõigepealt tuleb meenutada liikmesriikidel lasuvat kohustust teavitada komisjoni nii EAGFi kui ka EAFRDi alusel teostatud kulutustest. Nii määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 3 esimene lõik kui ka sama määruse artikli 33 lõike 4 esimene lõik sätestavad, et „[a]rtikli 8 lõike 1 punkti c alapunktis iii sätestatud raamatupidamise aastaaruannete üleandmise puhul edastavad liikmesriigid komisjonile kokkuvõtva aruande eeskirjade eiramiste tagajärjel algatatud [tagastamis- või sissenõudmis]menetluste seisust, jagades veel tagasinõudmata summad haldus- ja/või kohtumenetluse järgi ja eeskirjade eiramise esmakordse haldusliku või kohtuliku tuvastamise aasta järgi“. Lisaks ilmneb määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 3 teisest lõigust, et „[l]iikmesriigid annavad komisjoni käsutusse individuaalsete tagasinõudmismenetluste ning veel tagasinõudmata summade üksikasjad“.
45 Lepitusorgan aga tuvastas oma 19. oktoobri 2013. aasta arvamuse punktis 6.2, et „Kreeka ametiasutused ei ole esitanud tabelit juhtumite kohta, milles tähtaegu ei olnud järgitud“. Niisiis vastupidi sellele, mida väitab Kreeka Vabariik hagiavalduse punktis 32, ei olnud komisjon suuteline täpselt kindlaks määrama sisse nõudmata summade suurust, kuna see liikmesriik ei olnud nõuetekohaselt täitnud määruse nr 885/2006 III lisa tabeleid, ehkki komisjon oli seda korduvalt taotlenud. See puudus, nagu see ilmneb koondaruande punktist 19.6.3, esines põhikontrollide hulgas, mida „ei [olnud] teostatud või oli teostatud nii nõrgalt või harva, et need olid täiesti sobimatud eeskirjade eiramise karistamiseks vastavalt nõuetele, [mis tulenevad õigusnormidest]“. Need põhikontrollid, mis seisnesid sobivates menetlustes ja kontrollides, et tagada esiteks alusetult makstud summade õigeaegne tuvastamine, sissenõudmine ja tagasimaksmine fondidele; et teiseks tagada raamatupidamiskannete ja andmete haldamist puudutavate andmete täpsus; ja tagada kolmandaks võlgnike registri ja määruse nr 885/2006 III lisa täielikkus.
46 Sellega seoses tuleb meenutada, et juhiste järgi võib põhikontrollide puudumine või nende nõrk või harv teostamine põhjendada kindla määraga finantskorrektsiooni kohaldamist.
47 Järelikult, kuna 2009. aasta kontrollide käigus tuvastati mitme üksiktoimiku läbivaatamisel kõnealuste vahendite võlgade sissenõudmata jätmine või korduv viivitus selles, oli komisjonil alust kahtlustada sarnaseid puudusi kõigis toimikutes ja seega vastavalt juhistele kehtestada kindla määraga korrektsioon, kuna tal ei olnud võimalik täpselt arvutada liidule tekkinud kahju (vt selle kohta ja analoogia alusel seoses liikmesriigi teostatud kontrollide anomaaliatega kohtuotsus, 24.4.2008, Belgia vs. komisjon, C‑418/06 P, EU:C:2008:247, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
[…]
Kolmas ja neljas väide
65 Kolmanda väite raames vaidlustab Kreeka Vabariik sisuliselt põllumajandusfondidevahelise hüvitamise väidetava puudumise alusel määratud finantskorrektsiooni põhjendatuse; ta leiab oma neljandas väites, et selle korrektsiooni alus, mis tugineb määruse nr 885/2006 III lisas ette nähtud tabelites intresside arvutamise kohustusele, on õigusvastane.
66 Sellega seoses tuleb märkida, et teatest ilmneb otsesõnu, et selle lisa punktis 1.1 pakutud 10% kindla määraga finantskorrektsioon, mille põhjus on viivitused sissenõudmismenetluses, „hõlmab ühtlasi riski fondidele, mida on kirjeldatud punktis 1.2 (Hüvitis) ja punktis 1.3 (Märge intresside kohta [määruse nr 885/2006 III lisa tabelites]“. Teate lisa punkti 1.2 lõpus on ühtlasi täpsustatud, et „seetõttu ei määratud ühtegi täiendavat korrektsiooni“ selle alusel, et puudus fondidevahelise hüvitamise spetsiifiline menetlus. Sama põhjendust kasutati seoses intresside mainimata jätmisega määruse nr 885/2006 III lisa tabelites, kusjuures komisjon märkis teate lisa punkti 1.3 lõpus, et sellega seotud korrektsioon „oli hõlmatud punktis 1.1 pakutud 10% kindla määraga finantskorrektsiooniga (mille põhjus on viivitused sissenõudmismenetluses)“.
67 17. juuli 2015. aasta kirjas on ka lisa, mis võtab kokku komisjoni seisukoha pärast lepitusorgani sekkumist. Selle punkti 2 teises taandes on rõhutatud, et „punktis A pakutud 10% kindla määraga finantskorrektsioon (viivitused sissenõudmismenetluses) hõlmab ka punkte B ja C (fondidevaheline hüvitamine ja intresside kandmine [määruse nr 885/2006] III lisa tabelisse)“. Sama sõnastust kasutatakse koondaruande punkti 19.6.5. teise taande lõpus.
68 See lähenemine on pealegi kooskõlas juhistega, milles on märgitud, et kui ühes ja samas süsteemis tuvastatakse mitu puudust, ei kumuleerita kindla määraga korrektsioone, vaid kontrollisüsteemis kui tervikus sisalduvate ohtude näitajaks võetakse kõige suurem puudus.
69 Seetõttu ilmneb eelnevatest järeldustest selgelt, et kolmanda ja neljanda väite esemeks olevad puudused ei toonud kaasa mingit suurendamist 10% kindla määraga finantskorrektsioonis, mis määrati viivituste tõttu võlgade sissenõudmises. Sellest tulenevalt ei oma kolmanda ja neljanda väite hindamine mingit mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele.
70 Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma olemuselt sellised, et nende alusel võib otsuse õiguslikult piisavalt põhjendatuks lugeda, siis ei mõjuta otsuse ülejäänud põhjendustes tehtud vead mingil juhul otsuse resolutsiooni. Lisaks sellele, kui komisjoni otsuse resolutsioon tugineb arutluskäigu mitmele iseseisvale alussambale, millest igaühest piisaks sellise resolutsiooni põhjendamiseks, siis tuleb see otsus tühistada põhimõtteliselt vaid juhul, kui arutluskäigu iga iseseisev alussammas on õigusvastane. Seda eeldust arvestades ei ole vaidlustatud otsuse tühistamine õigustatud otsuses esineva argumentatsiooni vaid ühte iseseisvat osa puudutava eksimuse või muu otsuse õigusvastaseks muutva asjaolu alusel, sest sellel ei saa otsuse koostanud institutsiooni poolt heakskiidetud resolutsiooni seisukohast olla määravat mõju (kohtumäärus, 26.2.2013, Castiglioni vs. komisjon, T‑591/10, ei avaldata, EU:T:2013:94, punkt 44; kohtuotsused 15.1.2015, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑1/12, EU:T:2015:17, punkt 73, ja 28.9.2016, Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑437/14, EU:T:2016:577, punkt 73).
71 Seetõttu tuleb kolmas ja neljas väide tagasi lükata, kuna need jäävad edutuks.
Viies väide
72 Viienda väite raames taotleb Kreeka Vabariik vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna see puudutab üheksat üksikjuhtumit, millest igaüks on tema sõnul seotud erinevate etteheidetega, mida ükshaaval analüüsitakse.
[…]
114 Kõike eespool esitatut arvestades tuleb viies väide tervikuna tagasi lükata ja kogu hagi rahuldamata jätta.
Kohtukulud
115 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
116 Kuna kohtuotsus on tehtud Kreeka Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Kreeka Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
Tomljenović | Marcoulli | Kornezov |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. oktoobril 2017 Luxembourgis.
Allkirjad