Peter Schönberger’i 8. jaanuaril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 5. novembri 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-14/12: Schönberger versus kontrollikoda

(kohtuasi T-26/14 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Peter Schönberger (Luxembourg, Luksemburg) (esindaja: advokaat O. Mader)

Teine menetluspool: Euroopa Liidu Kontrollikoda

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub:

tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 5. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas F-14/12: Schönberger vs. kontrollikoda;

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud hageja nõuded;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant seitse väidet.

1.    Esimene väide: Avaliku Teenistuse Kohus jättis apellandi arvates vastamata hagi esimesele väitele, mille kohaselt ei olnud personalieeskirjades aastate 2007–2011 osas viie aasta keskmisena ette antud kohtade arvuga kooskõlas see, et 2011. aastal nähti edutamiseks ette üksnes kolm kohta, kuigi kohti oleks pidanud olema kümne võrra rohkem.

2.    Teine väide: apellant leiab, et vaidlustatud kohtuotsus moonutab poolte seisukohti, kuna selles peetakse vaidlusaluseks viie aasta pikkuseks ajavahemikuks aastaid 2010–2014.

3.    Kolmas väide: siinkohal leiab apellant, et rikutud on hageja kaitseõigusi, kuna talle ei antud võimalust esitada enda seisukoht Avaliku Teenistuse Kohtu poolt aluseks võetud viieaastase ajavahemiku kohta.

4.    Neljas väide: apellant toob esile puudused kohtuotsuse põhjendustes, kuna seal ei ole põhjendatud, miks võetakse aluseks viieaastane ajavahemik aastast 2010 kuni aastani 2014.

5.    Viies väide: apellant väidab, et Avaliku Teenistuse Kohtu antud tõlgendus personalieeskirjadele on vastuolus seadusandja selgelt väljendatud tahtega alustada aastal 2014 uue viieaastase ajavahemikuga.

6.    Kuues väide: apellant heidab siinkohal ette, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet, kui ta tugines enda otsuses personalieeskirjade sellisele tõlgendusele, millega kostja sõnaselgelt ei nõustunud.

7.    Seitsmes väide: apellant leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldati vääralt ja vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga.