KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 22. oktoobril 2015(1)
Kohtuasi C‑94/14
Flight Refund Ltd
versus
Deutsche Lufthansa AG
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kúria (Ungari kõrgeim kohus))
Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Lennu hilinemisest tekkinud kahju hüvitamise nõue – Euroopa maksekäsk, mis on välja antud nõudega mitte seotud liikmesriigis – Pädeva kohtu määramine vaidluse menetlemiseks
1. Käesolevast, Kúria (Ungari kõrgeim kohus) esitatud eelotsusetaotlusest kerkib esile ebatavalisi küsimusi seoses Montréali konventsiooniga,(2) Brüsseli I määrusega,(3) lennureisijate määrusega(4) ja Euroopa maksekäsu määrusega(5) (edaspidi „maksekäsumäärus”).
2. Põhikohtuasja keerulised – ja mõnevõrra hämmastavad – asjaolud võib kokku võtta järgmiselt. Ungari reisija, kelle lend Newarkist (Ameerika Ühendriikide New Jersey osariigis) Londonisse (Ühendkuningriigis) hilines, väitis endal olevat õiguse nõuda lennureisijate määruse alusel hüvitist lennuettevõtjalt, kelle asukoht on Saksamaal. Ta loovutas selle õiguse Ühendkuningriigis asuvale äriühingule, kes hankis maksekäsumääruses ette nähtud korrale tuginedes Ungaris notarilt Euroopa maksekäsu. Notar väideti olevat pädev Montréali konventsiooni kehtivusala käsitleva õigusnormi (eksitava) ungarikeelse tõlke alusel. Lennuettevõtja esitas Euroopa maksekäsu suhtes vastuväite ja märkis, et tema ei ole kõnealust lendu opereerinud. Niisugustel asjaoludel peab menetlus maksekäsumääruse kohaselt jätkuma „päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes” (nimelt Ungaris, kus Euroopa maksekäsk välja anti). Ent Brüsseli I määruses ei ole ühtegi selget alust, mis võimaldaks asetada selle hüvitamisnõude ühegi nimetatud liikmesriigi kohtu alluvusse. Pädev kohus tuleb määrata Kúrial, kes aga tunneb, et ei saa seda teha ilma lisasuunisteta asjakohaste liidu õigusnormide tõlgendamise kohta.
Õiguslik taust
Montréali konventsioon
3. Montréali konventsiooni artikli 19 kohaselt vastutavad vedajad kahju eest, mis tulenes reisijate, pagasi või lasti hilinemisest õhuveol.
4. Montréali konventsiooni artikli 33 pealkiri on „Kohtualluvus”. Artikli 33 lõikes 1 on sätestatud: „Kahjunõudehagi esitatakse hageja valikul ühe osalisriigi territooriumil kohtule, mis asub kas vedaja alalises asukohas, tema põhitegevuskohas või selles tegevuskohas, mille kaudu leping sõlmiti, või sihtkohas asuvale kohtule.”
5. Niisiis pakub see säte peamiselt kahte võimalust: vedaja asu‑ või tegevuskohajärgsed kohtud või sihtkoha kohtud. Mõlemal juhul peavad need kohtud asuma ühe osalisriigi territooriumil.
6. Artikkel 33 aga on tõlgitud ungari keelde nii, et „ühe osalisriigi territooriumil” võib tunduda hageja jaoks eraldiseisva (kolmanda) võimalusena, mitte järgnevaid kaht võimalust piirava tingimusena.(6) Erinevalt autentsetest inglis‑, prantsus‑ ja hispaaniakeelsetest versioonidest(7) võib ungarikeelsest tekstist esialgu näida, et kahju hüvitamise hagi võidakse hageja äranägemisel esitada a) ühe osalisriigi territooriumil; b) kohtule, mis asub kas vedaja alalises asukohas, tema põhitegevuskohas või selles tegevuskohas, mille kaudu leping sõlmiti; või c) sihtkohas asuvale kohtule. (Teistkordsel lugemisel aga võiks sellise tõlgenduse kiiresti kõrvale jätta, kuna võimalused b ja c oleksid asjakohased üksnes siis, kui hagi esitataks väljaspool mis tahes osalisriigi territooriumi – seega riigis, mille jaoks Montréali konventsioon ei ole siduv.)
Brüsseli I määrus
7. Brüsseli I määruse artikli 2 lõike 1, artikli 3 lõike 1 ning artikli 5 lõigete 1 ja 5 kohaselt võib isikuid, kelle alaline elu‑ või asukoht on liikmesriigis, lepingulistest kohustustest tuleneva hüvitise nõudmiseks kaevata üldjuhul ainult sellesama riigi kohtusse või kõnealuse kohustuse täitmise koha kohtusse. Teenuste osutamise korral on selleks kohaks liikmesriik, kus teenuseid lepingu alusel osutati või oleks tulnud osutada. Filiaali, esinduse või muu asutuse tegevusest tuleneva vaidluse korral võib niisuguse isiku kaevata ka selle paiga kohtusse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub.
8. Ehkki sellest üldreeglist on mitmeid võimalikke erandeid, näivad ainult kolm nendest – vähemalt teoreetiliselt – olevat käesolevas menetluses asjakohased.
9. Esiteks võib tarbija artikli 16 lõike 1 alusel algatada menetluse teise lepinguosalise vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud osalise alaline elukoht, või selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht. Ent artikli 15 lõike 3 kohaselt ei kohaldata seda erandit muude transpordilepingute suhtes peale pakettreisilepingute. Käesoleval juhul ei ole märke sellest, et vaidlusalune lend võis olla reisipaketi osa.
10. Teiseks reguleerib artikkel 23 (tarbijalepingute osas koostoimes artikliga 17) tingimusi, mille kohaselt õigussuhte pooled võivad kokku leppida, et teatava liikmesriigi kohtul või kohtutel on pädevus seoses selle õigussuhtega vaidlusi lahendada. Käesolevas asjas ei ole teada, kas niisugune kokkulepe oli olemas.
11. Kolmandaks on artikli 24 kohaselt pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub, olenemata teistest määruse sätetest tulenevast pädevusest, välja arvatud juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks. Seevastu artikli 26 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, peab see kohus omal algatusel deklareerima, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb selle määruse sätetest.
12. Põhikohtuasjas võib oluline olla veel üks säte, nimelt artikli 27 lõige 1, kus on ette nähtud: „Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.”
Lennureisijate määrus
13. Lennureisijate määrusega on kehtestatud minimaalsed õigused reisijatele, kes on lennureisist maha jäetud või kelle lend on tühistatud või hilineb (artikli 1 lõige 1). Seda kohaldatakse reisijate suhtes, kes lendavad välja asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaamast (artikli 3 lõike 1 punkt a), või kui asjaomast lendu opereeriv ettevõtja on ühenduse ettevõtja, reisijate suhtes, kes lendavad sellisesse lennujaama kolmanda riigi lennujaamast (artikli 3 lõike 1 punkt b). Ühenduse ettevõtja selles tähenduses on lennuettevõtja, kellel on liikmesriigi välja antud kehtiv lennutegevusluba (artikli 2 punkt c).
14. Lennu tühistamise korral on reisijatel artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt õigus saada hüvitist vastavalt artiklile 7. Artikli 7 lõike 1 punktis c on ette nähtud, et kui lend on pikem kui 3500 kilomeetrit ja ei ole ühendusesisene lend (põhikohtuasjas käsitletav lend kuulub sellesse kategooriasse), peab hüvitise summa olema 600 eurot. Artikli 7 lõike 2 punkti c kohaselt aga võidakse seda summat sama lendude kategooria osas vähendada 50% võrra, kui reisijale pakutakse võimalust jõuda sihtkohta teist marsruuti pidi asenduslennuga, mille saabumisaeg ei ületa algselt broneeritud lennu kavandatud saabumisaega rohkem kui nelja tunni võrra. Teiste lennukategooriate puhul võib saabumisaeg olenevalt olukorrast niiviisi edasi lükkuda kuni kaks või kolm tundi.
15. Artikkel 6 käsitleb, nagu selle sõnastusest nähtub, tegutsevate lennuettevõtjate kohustusi juhuks, kui nähakse mõistlikkuse piires ette lennu väljumisaja hilinemine võrreldes kavandatuga. Üle 3500 km pikkuse lennu korral, mis ei ole ühendusesisene lend, kehtivad need kohustused juhul, kui väljumisaeg hilineb rohkem kui neli tundi. Konkreetsetest asjaoludest olenevalt peavad lennuettevõtjad osutama hoolitsust (söök, majutus, transport) ja/või võimaldama piletihinna tagasimaksmise või teekonna muutmise.
16. Nimetatud artiklis ei ole ette nähtud, et reisijad peavad saama hilinemise korral hüvitist, ja see ei viita lennu hilinemisele võrreldes kavandatud saabumisajaga. Euroopa Kohus aga on tõlgendanud artikleid 5, 6 ja 7 omavahelises koostoimes, arvestades määruse eesmärki tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase olenemata sellest, kas nad jäetakse lennust maha või nende lend tühistatakse või hilineb, nii, et hüvitise saamise õiguse kohaldamisel võib hilinenud lendude reisijaid võrdsustada tühistatud lendude reisijatega ja seega võivad nad tugineda õigusele saada hüvitist, mis on ette nähtud määruse artiklis 7, kui nad lennu hilinemise tõttu kaotavad aega kolm tundi või rohkem.(8)
17. Lennureisijate määrus ei sisalda konkreetseid kohtualluvuse eeskirju selle määruse kohaldamisega seotud vaidluste puhuks.
Maksekäsumäärus
18. Maksekäsumääruse eesmärk on muu hulgas lihtsustada ja kiirendada menetlust ning vähendada menetluskulusid vaidlustamata rahalisi nõudeid käsitlevate piiriüleste juhtumite korral (artikli 1 lõike 1 punkt a). Vastavalt artikli 2 lõikele 1 koostoimes artikli 3 lõikega 1 kohaldatakse seda tsiviil‑ ja kaubandusasjades, mille korral vähemalt ühe poole alaline elu‑ või asukoht või peamine elukoht on muus liimesriigis kui selles, kus asub avaldusega tegelev kohus. Artikliga 4 on kehtestatud Euroopa maksekäsumenetlus „sellise kindla rahasumma sissenõudmiseks, mille tasumise tähtaeg on Euroopa maksekäsu avalduse esitamise ajaks saabunud”. Nõude esitajal ei ole siiski keelatud kasutada niisuguse nõude esitamiseks muud liikmesriigi või liidu õiguses ette nähtud menetlust (artikli 1 lõige 2). Artikli 5 punkti 1 kohaselt on liikmesriik, kus Euroopa maksekäsk on välja antud, „päritoluriik”; ja artikli 5 punktis 3 on määratletud „kohus” kui „liikmesriigi ametiasutus, kes on pädev Euroopa maksekäsu osas või sellega seotud küsimustes”.
19. Artikli 6 lõikes 1 on sätestatud: „Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse kohtualluvus vastavalt asjaomastele ühenduse õiguse eeskirjadele, eelkõige vastavalt määrusele (EÜ) nr 44/2001.”
20. Artikli 7 lõike 1 kohaselt tuleb Euroopa maksekäsu avaldus esitada I lisas näidatud tüüpvormis. Lisaks andmetele nõude enda kohta tuleb avalduses näidata kohtualluvuse alused. Nimetatud tüüpvormi 3. jaos on loetletud 13 võimalikku alust, mille täpsustamist ei nõuta, samas kui alus nr 14 on „Muu (palun täpsustada)”. Samuti I lisas olevas „Avalduse vormi täitmise juhendis” on muu hulgas märgitud: „Kui avaldus puudutab nõuet tarbija vastu seoses tarbijalepinguga, tuleb see esitada selle liikmesriigi pädevasse kohtusse, kus on tarbija alaline elukoht. Muudel juhtudel tuleb taotlus esitada kohtusse, mis on pädev [Brüsseli I määruse] eeskirjade kohaselt. […]”
21. Artikli 8 kohaselt peab Euroopa maksekäsu avalduse saanud kohus uurima avalduse alusel nii kiiresti kui võimalik, kas muu hulgas artiklis 6 (mis käsitleb kohtualluvust) sätestatud tingimused on täidetud; seda võib uurida „automatiseeritud menetluse” abil (kuigi ei ole märgitud, mida selline menetlus võiks endast kujutada). Kui tingimused ei ole täidetud, tuleb avaldus artikli 11 kohaselt tagasi lükata, ent seda tagasilükkamist ei saa vaidlustada ja see ei saa takistada mis tahes edaspidiseid menetlusi. Kui aga kõik ettenähtud tingimused on täidetud, tuleb vastavalt artiklile 12 Euroopa maksekäsk välja anda ja kostjale kätte toimetada.
22. Artikli 16 pealkiri on „Euroopa maksekäsu vaidlustamine”. Artikli 16 lõigete 1‐3 kohaselt võib kostja 30 päeva jooksul alates sellest, kui Euroopa maksekäsk talle kätte toimetati, esitada päritoluriigi kohtule vastuväite, kasutades tüüpvormi, milles ta peab pelgalt märkima, et vaidlustab nõude, kuid ei pea seda põhjendama.
23. Artikli 17 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud: „Kui vastuväide esitatakse artikli 16 lõikes 2 sätestatud tähtaja piires, jätkub menetlus päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes tavalise tsiviilkohtumenetluse korras, välja arvatud juhul, kui nõude esitaja on sõnaselgelt taotlenud sel juhul menetluse lõpetamist” (mida ta võib teha nii, et täidab avalduse tüüpvormi liite 2). Artikli 17 lõike 2 kohaselt reguleerib üleminekut tavalisele tsiviilkohtumenetlusele päritoluliikmesriigi õigus.
24. Kui tähtaja piires vastuväidet ei esitata, peab päritoluriigi kohus artikli 18 lõike 1 kohaselt viivitamata tunnistama selle Euroopa maksekäsu täidetavaks.
25. Artiklis 20 on ette nähtud „Erandjuhtude läbivaatamine”. Muu hulgas on artikli 20 lõikes 2 märgitud: „Pärast artikli 16 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumist on kostjal […] õigus taotleda Euroopa maksekäsu läbivaatamist päritoluliikmesriigi pädevas kohtus, kui käesolevas määruses sätestatud nõudeid arvesse võttes anti maksekäsk välja selgelt valesti, või muudel erandlikel asjaoludel.” Artikli 20 lõikes 3 on ette nähtud, et kui kohus otsustab, et läbivaatamine on õigustatud, muutub Euroopa maksekäsk tühiseks; muudel juhtudel jääb see kehtima.
26. Artiklis 26 on sätestatud: „Kõiki menetlusküsimusi, mida käesolevas määruses eraldi ei käsitleta, reguleeritakse siseriikliku õigusega.”
Ungari õigus
27. 2009. aasta seaduse nr 50 maksekäsumenetluse kohta (2009. évi L. törvény a fizetési meghagyásos eljárásról) § 59 lõike 1 kohaselt on notarid kogu Ungaris pädevad välja andma Euroopa maksekäsku.
28. Sama seaduse § 38 lõigete 1 ja 3 kohaselt peab notar maksekäsu vaidlustamise korral edastama menetlustoimiku sellele kohtule, mida on nõude esitaja nimetanud maksekäsu avaldusel, või kui sellist kohut ei ole nimetatud, sisuliselt ja territoriaalselt pädevale kohtule vastavalt 1952. aasta seaduses nr 3 tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (1952. évi III. törvény a polgári perrendtartásról) sätestatud eeskirjadele.
29. Nimetatud seadustiku § 30 lõikes 2 on sätestatud, et kohtuasjas juriidilise isiku vastu, kellel puudub Ungaris registrijärgne asukoht, on territoriaalselt pädev kohus hageja asukoha järgne kohus, kui hageja on residendist juriidiline isik, või hageja alalise või peamise elukoha järgne kohus, kui hageja on residendist füüsiline isik.
30. Vastavalt § 36 lõikele 2 võib menetluse, mis puudutab ettevõtja poolt majandustegevuse käigus sooritatud tehingust tulenevat nõuet, algatada ka lepingu sõlmimise või täitmise asukoha järgses kohtus. Vastavalt §‑le 37 võib kahju hüvitamise hagi esitada ka kahju põhjustamise või tegeliku tekkimise paiga kohtusse.
31. Paragrahvi 43 lõike 1 kohaselt peab asja menetlev kohus territoriaalse pädevuse puudumist omal algatusel deklareerima, kuid ta võib uurida viidatud faktiliste asjaolude tõelevastavust seoses territoriaalse pädevusega üksnes siis, kui need on vastuolus üldtuntud asjaoludega või asjaoludega, mis on kohtule ametlikult teada, või kui need on ebatõenäolised või kui kostja need vaidlustab.
32. Pädevuste kollisiooni korral peab vastavalt § 45 lõikele 1 ja lõike 2 punktile c määrama pädeva kohtu Kúria.
33. Vastavalt § 130 lõikele 1 peab avalduse saanud kohus jätma hagi menetlusse võtmata, kui muu hulgas ilmneb, et 1) Ungari kohtute pädevus kohtuasja lahendada on välistatud seaduse või rahvusvahelise lepinguga; 2) muu kohus või ametiasutus on ratione materiae pädev seda nõuet menetlema; või 3) muu kohus on territoriaalselt pädev seda nõuet menetlema.
34. Vastavalt §‑le 157 tuleb menetlus lõpetada, kui nõue oleks tulnud jätta niisugustel alustel menetlusse võtmata. Paragrahvi 157/A lõikes 1 on sätestatud, et kui ei olnud põhjust jätta hagi sellistel alustel menetlusse võtmata, kuid Ungari kohtute pädevust ei saa tuvastada ka muul alusel, peab kohus menetluse lõpetama muu hulgas siis, kui kostja ei ilmunud esimesele kohtuistungile ega esitanud kirjalikku vastuväidet.
Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
35. Eelotsusetaotluses on põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ja menetluse tausta kirjeldatud järgmiselt.
36. Lennureisija loovutas oma õiguse saada lennu hilinemise eest hüvitist äriühingule Flight Refund Ltd (edaspidi „Flight Refund”), mille asukoht on Ühendkuningriigis ja mis on spetsialiseerunud niisuguste hüvitiste sissenõudmisele. Seejärel esitas Flight Refund Ungari notarile avalduse Euroopa maksekäsu väljaandmiseks Saksamaal asuva äriühingu Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „Lufthansa”) vastu. Ta põhjendas oma 600 euro suurust nõuet sellega, et nõude loovutamisest tulenevalt on tal õigus saada Lufthansalt kahjuhüvitist selle eest, et lend LH 7626 hilines rohkem kui kolm tundi.(9)
37. Notar andis välja Euroopa maksekäsu, tegemata kindlaks, kus oli lepingu sõlmimise koht, lepingu täitmise koht, väidetava kahju tekkimise koht, vedaja tegevuskoht, mille kaudu leping sõlmiti, ja lennu sihtkoht. Ta tunnistas end pädevaks selle alusel, et Ungari on Montréali konventsiooni osalisriik. Lufthansa esitas vastuväite, märkides, et nimetatud lendu ei opereerinud mitte tema, vaid United Airlines.(10)
38. Flight Refundi advokaat teatas, et ta ei oska nimetada kohut, kes on vaidluse tekkimise järel pädev seda asja menetlema. Seejärel pöördus sama notar Kúria poole, et see määraks pädeva kohtu, märkides: Montréali konventsiooni artikli 33 lõike 1 kohaselt on pädevus Ungari kohtutel; ei ole võimalik kindlaks teha, millisel kohtul on tegelikult lubatud seda asja lahendada, sest kummagi vaidluspoole asukoht ei ole Ungaris; avaldusest ei ilmne lepingu sõlmimise ega täitmise koht; kuna lend LH 7626 kurseerib Newarki ja Londoni vahel, võis kahju tekkida Ameerika Ühendriikides või Ühendkuningriigis; ja Lufthansa väidab, et selle marsruudi operaator oli United Airlines.
39. Oma arusaama põhjal sellest olukorrast esitas Kúria Euroopa Kohtule viis eelotsuse küsimust, millest esimesed kolm olid seotud Montréali konventsiooni artiklil 19 põhineva hüvitamisnõudega ning nimetatud konventsiooni kohtualluvusnormide ja maksekäsumääruse ja Brüsseli I määruse kohtualluvusnormide omavahelise suhtega. Neljas küsimus puudutas võimalust omal algatusel kontrollida Euroopa maksekäsku, mis on välja antud asjakohaste õigusnormide vastaselt, või menetlus lõpetada; viies küsimus aga käsitles võimalikku kohustust määrata sellist maksekäsku puudutavat vaidlust menetlema Ungari kohus, isegi kui puudub igasugune seos, mis õigustaks asja alluvust Ungari kohtutele.
40. Algul esitasid oma kirjalikud seisukohad Saksamaa ja Ungari valitsus ning komisjon; need kirjalikud seisukohad teatati teiste seas põhikohtuasja pooltele.
41. Seejärel kirjutas Euroopa Kohtule Flight Refundi advokaat, osutades, et ta on Kúriale teatanud, et kahju hüvitamise nõue põhineb mitte Montréali konventsiooni artiklil 19, vaid lennureisijate määrusel, ehkki Ungari kohtute pädevuse aluseks väideti olevat Montréali konventsiooni artikkel 33. Ta selgitas, et ei olnud avaldusvormile nõude alust märkinud, sest seda ei olnud üheski jaos küsitud; ent ta oli märkinud 3. jao punktis 14 kohtualluvuse aluseks Montréali konventsiooni artikli 33, sest see sisaldab kohtualluvusnormi seoses õhuveo hilinemise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõuetega, lennureisijate määrus aga niisugust normi ei sisalda.
42. Seda teadet arvestades küsis Euroopa Kohus oma kodukorra artikli 101 lõike 1 alusel Kúrialt selgitusi põhikohtuasjas vaidluse all oleva nõude õigusliku aluse kohta ning lennureisijate määruse tähenduses tegutseva lennuettevõtja isiku kohta.
43. Vastuseks täpsustas Kúria, et Flight Refundi nõude aluseks on tõepoolest lennureisijate määruse artiklid 6 ja 7, ent tema väide Ungari kohtute pädevuse kohta põhines Montréali konventsiooni artiklil 33. Seda arvestades võttis Kúria esimesed kolm eelotsuse küsimust tagasi ja muutis viiendat. Ent kuna siseriiklikud menetlusnormid ei luba tal läbi vaadata tõendeid asja sisu kohta, ei saa ta tegutseva lennuettevõtja isiku kohta rohkem teavet anda.
44. Need kaks küsimust, milles Euroopa Kohtult eelotsust palutakse, on nüüd sõnastatud järgmiselt:
„1. Kas Euroopa maksekäsku, mis on välja antud [maksekäsumääruse] eset eirates või asutuse poolt, millel puudub rahvusvaheline pädevus, saab omal algatusel läbi vaadata? Või kas vastuväitele järgnev kohtumenetlus tuleb pädevuse puudumise korral omal algatusel või taotluse alusel lõpetada?
2. Kas juhul, kui ükski Ungari kohus on pädev seda asja menetlema, tuleb asjakohast kohtualluvusnormi tõlgendada nii, et teatavat kohut pädevaks lugedes peab Kúria nimetama vähemalt ühe kohtu, mis on liikmesriigi menetlusõigusega kindlaks määratud kohtualluvuse ja pädevuse puududes kohustatud vastuväite tagajärjel tekkinud kohtuasja sisuliselt lahendama?”
45. Oma vastuses märkis Kúria samuti, et on jätkuvalt hädavajalik tuvastada, kas juhul, kui lennureisijate määrus vajalikke norme ei sisalda, reguleerib nimetatud määruse alusel esitatud nõuet käsitleva Euroopa maksekäsumenetluse kohtualluvuse küsimust Montréali konventsioon, Brüsseli I määrus või mõni muu õigusakt. Peale selle on tal vaja teada, kas maksekäsumääruse artikli 17 lõige 1 sisaldab kohtualluvusnormi, milles on Brüsseli I määrusest olenemata kehtestatud päritoluliikmesriigi kohtute pädevus.
46. Pärast Kúria vastuse ja ümbersõnastatud küsimuste teadaandmist esitas oma kirjalikud seisukohad veel ainult Ungari. Kohtuistungit ei taotletud ega peetud.
Hinnang
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
47. Saksamaa valitsus pakkus oma seisukohtades välja, et käesolev eelotsusetaotlus võib olla vastuvõetamatu kas tervikuna, sest Flight Refundi veebisaidilt nähtuvalt on see äriühing oma tegevuse peatanud, või esimeste kolme küsimuse osas, sest Montréali konventsiooni tõlgendamine ei ole põhikohtuasjas tekkinud küsimuste suhtes asjakohane.
48. Kuna Kúria on kinnitanud, et tema menetlus on jätkuvalt pooleli, ja esimesed kolm küsimust tagasi võtnud, ei ole vaja neid aspekte edasi kaaluda.
Eelotsusetaotluse sisu
49. Põhiküsimus on käesolevas asjas järgmine: mida tuleb teha, kui Euroopa maksekäsu on välja andnud ametivõim liikmesriigis, mille kohtud ei ole pädevad maksekäsus näidatud nõuet menetlema, ja kui pärast vastuväite esitamist tuleb jätkata vaidluse menetlemist „päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes”? Nagu Saksamaa valitsus on märkinud, ei ole maksekäsumääruses õigusnormi sellise olukorra lahendamiseks.
50. Kúria näeb oma küsimustes kahte lahendusvõimalust. Esiteks võib ta ise, ilma et ta peaks nimetama ühe või teise kohtu selle nõudega sisuliselt tegelema, olla pädev Euroopa maksekäsku kontrollima, mis viib – eeldusel, et maksekäsk on maksekäsumääruse nõuete seisukohast selgelt valesti välja antud – järeldusele, et see oli tühine, või menetluse lõpetamiseni. Teiseks võib Kúria olla kohustatud isegi juhul, kui ühtegi kohtualluvuse alust ei õnnestu tuvastada, määrama Ungari kohtu seda nõuet menetlema.
51. Enne aga, kui asuda uurima, kas kumbagi neist lähenemisviisidest võib kasutada (näib selge, et kumbagi neist ei saa pidada õigusaktidega nõutavaks, ja eelistatav näib olevat uurida neid korraga), on minu arvates kasulik üle vaadata, mis on käesolevas kohtuasjas toimunud või mitte toimunud võrreldes sellega, mis oleks pidanud toimuma. Pean selles suhtes õigustatuks märkida, et keerukused, mida Kúria peab nüüd lahti harutama, on põhjustatud lihtsatest vigadest, mida tegid kõigepealt Flight Refund ja tema advokaat ning seejärel notar, kes andis välja Euroopa maksekäsu. Need vead sisuliselt nurjavad maksekäsumääruse eesmärgi lihtsustada ja kiirendada vaidlustamata rahalisi nõudeid käsitlevate piiriüleste juhtumite menetlemist.(11)
52. Esiteks ei oleks Flight Refund tohtinud püüda tugineda Montréali konventsioonile, et põhjendada pädevust Euroopa maksekäsu väljaandmiseks Lufthansa vastu Ungaris.(12) Maksekäsumääruse artikli 6 kohaselt tuleb pädevus kindlaks määrata „vastavalt asjaomastele ühenduse õiguse eeskirjadele, eelkõige vastavalt määrusele (EÜ) nr 44/2001”. Ehkki „asjaomaste ühenduse õiguse eeskirjade” hulka võib põhimõtteliselt kuuluda ka Montréali konventsioon, on Euroopa Kohus – nagu kirjalikes seisukohtades märgitud – juba otsustanud, et lennureisijate määruse alusel esitatud nõude kohtualluvust reguleerib Brüsseli I määrus üksi.(13) Pealegi on Euroopa maksekäsu „Avalduse vormi täitmise juhendis” selgitatud, et juhinduda tuleb Brüsseli I määruse normidest (vt käesoleva ettepaneku punkt 20). Igal juhul peab olema endastmõistetav, et mis tahes kohtualluvusnorm Montréali konventsioonis käsitleb selle konventsiooniga, mitte teiste õigusaktidega reguleeritavate nõuete menetlemist. Erinevalt Brüsseli I määrusest ei ole Montréali konventsiooni eesmärk kehtestada üldkohaldatavaid kohtualluvusnorme.
53. Teiseks oleks Flight Refundi advokaat ka Montréali konventsioonile tuginedes pidanud teadma, et sellest aktist on kaks erinevat ungarikeelset tõlget,(14) mis ei ole kumbki autentsed, kuid millest vähemalt ühte saab tõlgendada nii, et „ühe osalisriigi territooriumil” ei ole iseseisev ja sõltumatu kohtualluvuse alus, mistõttu oli hädavajalik viidata autentsele konventsiooni versioonile.
54. Kolmandaks oleks Euroopa maksekäsu avalduse saanud notar pidanud kontrollima Flight Refundi väidet, et kohtualluvus põhineb Montréali konventsiooni artiklil 33. Maksekäsumääruse artikkel 8 tõepoolest lubab sellist kontrollimist „automatiseeritud menetluse” abil, millest muidugi võib tekkida vigu. Teisest küljest aga on Ungari notar maksekäsumääruse seisukohast kohtuvõim ja peab sellisena eeldatavasti tundma õigust, mida tal tuleb kohaldada, ning võtma vastutuse selle eest, kuidas seda kohaldatakse.
55. Niisiis oleksid Flight Refundi advokaat ja notar mõlemad pidanud uurima võimalikke pädevuse aluseid üksnes Brüsseli I määrust arvestades. Nagu ilmneb, on need võimalikud alused järgmised.
56. Brüsseli I määruse raamistikus on esmane pädevus kostja alalise elu‑ või asukoha liikmesriigi, käesoleval juhul Saksamaa kohtutel (artikli 2 lõige 1). Teiseks on lepinguga seotud asjades pädevad asjaomase kohustuse täitmise koha kohtud (artikli 5 lõike 1 punkt a). Kuna kahju hüvitamise nõue tuleneb väidetavast lennu saabumise hilinemisest, peab täitmise kohaks minu arvates olema saabumiskoht, s.o London. Seega oleks tulnud Euroopa maksekäsku taotleda kõige ilmsemalt Saksamaa või Inglismaa kohtutest ja nendel oli ka kõige kindlamini olemas sellekohane pädevus.
57. Kolmandaks võimaluseks võiksid olla Lufthansa filiaali, esinduse või muu asutuse asukohajärgsed kohtud (artikli 5 lõige 5), kui pilet osteti niisugusest filiaalist, esindusest või muust asutusest. Selline võimalus on mõeldav ja kuna on ilmnenud, et asjaomane reisija on Ungari elanik, oleks vaja, et Kúria seda küsimust uuriks, sest praeguses järgus ei näi olevat tõendeid selle kohta, kus pilet osteti.
58. Võib märkida – ehkki see ei ole otseselt oluline –, et eespool nimetatud kolm kohtualluvuse alust vastavad Montréali konventsiooni artikli 33 lõikes 1 ette nähtud alustele, kui mitte arvata nende hulka ekslikku alust „ühe osalisriigi territooriumil”.
59. Veel üks võimalik alus, mille põhjal oleks saanud tugineda Ungari kohtute pädevusele, on seotud reisija elukohaga. Tõepoolest tundub, et Ungari õiguse säte, mis lubab alaliselt või peamiselt Ungaris elaval füüsilisel isikul esitada Ungaris hagi juriidilise isiku vastu, kellel seal registrijärgset asukohta ei ole,(15) kui tegu on üldkohaldatava normiga, ei ole Brüsseli I määrusega just täielikus kooskõlas. Niisugune õigusnorm oleks diametraalselt vastupidine Brüsseli I määruse üldnormile, millega eelistatakse kostja elu‑ või asukohariigi kohtuid.(16) On siiski asjaolusid, mille puhul nimetatud määrus sellist võimalust lubab: nimelt kui asjaomane füüsiline isik on tarbija ja palub algatada menetluse teise lepingupoole vastu niisuguse tarbijalepingu alusel, mis, kui see on transpordileping, on reisipaketi osa.(17)
60. Igal juhul peab Kúria kõnealuse lepingu asjaolusid uuesti uurima. Samuti kahtlen, kas niisugusele kohtualluvuse alusele on võimalik tugineda juhul, kui asjaomane tarbija on loovutanud oma nõude inkassofirmale, nagu seda on Flight Refund. Kuigi nõude loovutamine ei ole Brüsseli I määruses käsitletud teema(18) ja ma ei tea, et seda oleks kohtupraktikas käsitletud, on selge, et erandlik õigusnorm, mille kohaselt võib anda tarbija elukoha kohtutele niisama suure kaalu nagu kostja asukoha omadele, on mõeldud selleks, et nõrgem lepingupool ei peaks esitama oma nõuet välismaistes kohtutes.(19) See kaalutlus ei kehti enam, kui hagejaks on mitte nõrgem lepingupool – s.o tarbija –, vaid professionaalne inkassofirma.(20)
61. Lõpuks on võimalik, et pileti müügi tingimused sisaldasid kohtualluvuse kokkulepet. Sel juhul tuleks selle kehtivust kaaluda Brüsseli I määruse artikli 23 ja vajaduse korral artikli 17 sätetest lähtudes.(21)
62. Niisiis näib mulle saadaval oleva teabe põhjal, et Brüsseli I määruse põhjal ei saa täielikult välistada Ungari kohtute rahvusvahelist pädevust lahendada lennureisijate määruse alusel kahju hüvitamise nõudeid, ehkki Euroopa Kohtul ega Kúrial ei ole teavet, mis võiks sellise pädevuse küsimuse selgitada. Küll aga saab öelda, et kohtualluvuse aluseks ei saa olla Montréali konventsioon ning et Brüsseli I määruse alusel kohtualluvuse määramiseks on vaja rohkem teavet.
63. Samuti on Kúria Euroopa Kohtule teatanud, et ta ei ole pädev läbi vaatama tõendeid asja sisu kohta. Ehkki Ungari õiguse tõlgendamine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, näib mulle mõeldav, et Kúria viidatud õigusnormid, mida on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktis 29 ja järgmistes punktides, ei pruugi välistada tõendite läbivaatamist hagi vastuvõetavuse küsimuses. Igal juhul olen seisukohal, et Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb Ungari tsiviilkohtumenetluse seadustikku tõlgendada nii, et oleks tagatud liidu õigusnormide, sealhulgas kohtualluvusnormide täielik toimivus.(22)
64. Kui kõikide kohtualluvuse küsimustes oluliste faktiliste asjaolude täielikul läbivaatamisel Brüsseli I määrusest lähtudes ilmneks, et Ungari kohtud on pädevad käsitlema Flight Refundi nõuet Lufthansa vastu selle alusel, kuidas Euroopa Kohus on tõlgendanud lennureisijate määrust, ei tekiks Kúrial raskusi.
65. Sellepärast eeldan järgnevates punktides, et niisugune läbivaatamine on juba tehtud ja on viinud järeldusele, et need kohtud ei ole pädevad seda nõuet lahendama. Nendel asjaoludel Kúria positsioon lihtsalt ei võimalda tal määrata päritoluliikmesriigi pädevat kohut, kus menetlus võiks tavalise tsiviilkohtumenetluse korras jätkuda, nagu on ette nähtud maksekäsumääruse artikli 17 lõikes 1.
66. Ent „saaga” ei lõpe sellega, et notar andis mõtlematult välja Euroopa maksekäsu.
67. See maksekäsk saadeti Lufthansale, kes esitas vastuväite. Samuti märkis Lufthansa – kuigi ta ei olnud kohustatud seda tegema – aluse, millest lähtudes ta oma vastutust ei tunnista, nimelt selle, et tema ei olnud kõnealust lendu opereerinud tegutsev lennuettevõtja. Kui seda oleks saanud pidada ilmumiseks Brüsseli I määruse artikli 24 tähenduses, oleks sellest võinud tuleneda Ungari kohtute pädevus.(23) Ent Euroopa Kohus on märkinud, et Euroopa maksekäsu suhtes vastuväite esitamist, isegi kui selles esitatakse sisulisi väiteid, ei saa pidada Brüsseli I määruse artikli 24 tähenduses kohtusse ilmumiseks.(24)
68. Vastuväite mõju seisneb esiteks selles, et maksekäsumääruse artikli 18 kohaselt ei saa tunnistada vastavat Euroopa maksekäsku täidetavaks, ja teiseks selles, et vastavalt sama määruse artikli 17 lõikele 1 peab menetlus jätkuma „päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes”.
69. Seega on Flight Refundi nõue määramatus seisus, kuni menetlus saab jätkuda. Välja on antud Euroopa maksekäsk, kuid seda ei saa täidetavaks tunnistada. Maksekäsumääruses on selgelt ette nähtud, et menetlus peab jätkuma päritoluliikmesriigis, mis on Ungari.
70. See on selgelt õige kurss eeldusel, et nimetatud liikmesriigi kohtud on rahvusvaheliselt pädevad kõnealust nõuet lahendama, ja põhimõtteliselt nad seda ongi, kui Euroopa maksekäsu andnud asutus on omaenda pädevust maksekäsumääruse artiklite 6 ja 8 kohaselt kontrollinud. Paraku näib, et seadusandja ei ole endale täielikult aru andnud võimalusest, et päritoluliikmesriigi kohtud ei pruugi olla rahvusvaheliselt pädevad vaidlusalust nõuet lahendama.
71. Ehkki maksekäsumääruse artikli 1 lõike 2 kohaselt ei takista see määrus nõude esitajat esitamast nõuet muu menetluse abil, ei saa seda minu arvates tõlgendada nii, et see võimaldab taotleda nõude täitmist või esitada täitmiseks maksekäsu samal ajal muu menetluse kaudu, mille tagajärg võib olla topelttäitmine. Näib hoopis, et niikaua kui Euroopa maksekäsumenetlus ei ole lõpetatud, takistab Brüsseli I määruse artikkel 27 mis tahes kohut seda nõuet lahendamast.
72. Nagu olen märkinud(25) ja nagu on osutatud Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, ei ole õigusaktides ette nähtud konkreetset lahendust niisuguseks olukorraks, nagu põhikohtuasjas on tekkinud. Niisiis tuleb leida lahendus, mis ei oleks õigusaktidega vastuolus ja mis võimaldaks peatada Euroopa maksekäsumenetluse, Flight Refundil taotleda oma nõude täitmist (kui ta seda jätkuvalt soovib) ja Lufthansal kaitsta end kohtus, mis on Brüsseli I määruse tähenduses pädev.
73. Lufthansa ei võtnud oma vastuväites üles notari territoriaalse ebapädevuse küsimust. Ent kui ta olekski seda teinud, ei näe ma siiski, kuidas menetlusolukord oleks sellest muutunud. Vastuväite – mis ei ole mõeldud sisaldama vastuseisu põhjendust – mõju oleks minu arvates jäänud samasuguseks, nagu praegu põhikohtuasja tegelikel asjaoludel: nõude menetlemine oleks ikkagi pidanud jätkuma päritoluliikmesriigi pädevates kohtutes ning sellist kohut leida oleks sama võimatu nagu enne.
74. Vahest oleks Lufthansa võinud maksekäsumääruse artikli 20 lõike 2 kohaselt tõstatada notari territoriaalse ebapädevuse küsimuse pärast oma vastuväite esitamise tähtaja möödumist (ja seega kaudselt alles pärast Euroopa maksekorralduse täidetavaks tunnistamist), lähtudes sellest, et „määruses sätestatud nõudeid arvesse võttes anti maksekäsk välja selgelt valesti”, mis minu arvates peab hõlmama selle väljaandmist ametivõimu poolt, millel selgelt puudus rahvusvaheline pädevus Brüsseli I määruse tähenduses. Sellega oleks kaasnenud taotlus „Euroopa maksekäsu läbivaatamis[eks] päritoluliikmesriigi pädevas kohtus”, mis olnuks kohustatud – kui ta oleks pidanud läbivaatamist õigustatuks – selle Euroopa maksekäsu tühiseks tunnistama. Ja nii olekski menetlus lõppenud (ilma et oleks piiratud võimalust esitada see nõue pädevas foorumis sama või teistsugust menetlust kasutades uuesti).
75. Ma ei väida, et Lufthansa oleks pidanud nii toimima: äritegevuse seisukohast ei tundu tõenäoline, et tal oleks olnud huvi seda teha. Siiski on minu arvates mõtet korraks peatuda, et sellist olukorda kaaluda ja võrrelda seda põhikohtuasjas tekkinuga.
76. Kui kostja taotleb läbivaatamist maksekäsumääruse artikli 20 lõike 2 alusel, on kõigepealt selge, et alati peab olema „päritoluliikmesriigi pädev kohus”, mis seda läbivaatamist teostaks, isegi kui – nagu võib kindlasti juhtuda – selles riigis ei ole ühtegi kohut, mis oleks pädev seda nõuet läbi vaatama. Kui see nii ei oleks, oleks võimatu lahendada olukordi, kus Euroopa maksekäsu on välja andnud asutus, millel puudub rahvusvaheline pädevus, ja seda peab olema võimalik teha.
77. Samuti on selge, et kuna maksekäsumäärus pädeva kohtu kindlakstegemist ei käsitle, peab see olema sama määruse artikli 26 kohaselt reguleeritud siseriikliku õigusega. Sellepärast tuleb Ungaris seda siseriiklikku õigust(26) tõlgendada nii, et kui pädeva kohtu määramine ei tulene automaatselt näiteks Euroopa maksekäsu andnud notari asukohast, peab Kúrial olema võimalus ja kohustus määrata pädev kohus. Kui maksekäsk on valesti välja antud, peab nimetatud kohus lõpetama menetluse järeldusega, et see maksekäsk on tühine. Ent pädev kohus ei ole selles olukorras seesama, mis on pädev lahendama vaidlusalust nõuet. Pädev kohus on kohus, mis on pädev kontrollima Euroopa maksekäsu õiguspärasust.
78. Ent see ongi sisuliselt käesolevas põhikohtuasjas tekkinud olukord. Oma kohustuste tõttu, mis tulenevad Ungari tsiviilkohtumenetluse seadustikust koostoimes maksekäsumääruse artikli 17 lõikega 1 ning Kúria kohustusega tagada liidu õiguse kohtualluvusnormide täielik toimivus, peab ta põhimõtteliselt määrama kohtu, mis oleks pädev vaidlusalust nõuet lahendama. Selleks peab ta uurima kõiki kohtualluvuse määramise suhtes olulisi faktilisi asjaolusid. Ainus olukord, milles ta ei ole suuteline seda määrama, on see, kus ta on tuvastanud, et Ungari kohtutel puudub rahvusvaheline pädevus.
79. Sellepärast oleks selles olukorras loogiline määrata kohus, mis olnuks pädev läbi vaatama Euroopa maksekäsu kehtivust, kui kostja oleks taotlenud läbivaatamist maksekäsumääruse artikli 20 lõike 2 alusel, ja mis on samuti otseselt pädev vaidlusalust laadi nõudeid lahendama. See kohus oleks siis Brüsseli I määruse artikli 26 lõike 1 kohaselt kohustatud deklareerima, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui kostja ilmus kohtusse muul eesmärgil kui tema pädevuse vaidlustamiseks. Siis oleks nõude esitajal õigus taotleda oma nõude täitmist mis tahes muus pädevas foorumis. Kui kostja ilmus kohtusse mis tahes muul eesmärgil, tekiks sellel kohtul pädevus Brüsseli I määruse artikli 24 alusel ning menetlus võiks jätkuda vastavalt maksekäsumääruse artiklile 17.
80. Mulle näib, et niisugune lahendus, mis laias laastus vastab sellele, mida Kúria oma teises küsimuses ette nägi, ei ole vastuolus ühegi asjassepuutuva õigusnormiga. See võib, tõsi küll, kujutada endast probleemi, kui ei õnnestu kindlaks teha ühtegi kohut, mis oleks ühtaegu pädev kontrollima Euroopa maksekäsu õiguspärasust ja otseselt pädev vaidlusalust laadi nõudeid lahendama.
81. Teise lahenduse puhul, mida Kúria on ette näinud oma esimeses küsimuses, vaataks Kúria Euroopa maksekäsu omal algatusel läbi. Ehkki niiviisi saavutataks ilmselgelt vajalik tulemus viisil, mis teisest lahendusest palju ei erine, näib mulle, et see on pisut vähem kooskõlas maksekäsumäärusega, kuivõrd selle määruse artiklis 20 ei ole ette nähtud omaalgatuslikku läbivaatamist, vaid ainult läbivaatamine kostja taotlusel.
Lõpetuseks
82. Põhikohtuasjas kaalul olev summa on väike,(27) kuigi möönan, et teiste Euroopa maksekäskude puhul võivad panused olla tublisti suuremad. Ent kõikides võrreldavates olukordades on probleemi lõplik lahendus selge: kõikide poolte huvides tuleb Euroopa maksekäsumenetlus lõpetada, et nõude täitmist oleks võimalik soovi korral taotleda pädevas kohtus. On täiesti mõeldav, et kui see probleem oleks esitatud alama astme kohtule, oleks võidud leida sellele pragmaatiline lahendus Euroopa Kohtult eelotsust taotlemata.
83. Ent praegu peab selle küsimuse lahendama kohus, mille otsuste peale ei ole võimalik siseriiklikult edasi kaevata ja millel ELTL artikli 267 kolmanda lõigu kohaselt ei ole muud võimalust kui eelotsust taotleda. Kúria on selle kohustuse lojaalselt täitnud. Seetõttu, ehkki kumbki Kúria enda pakutud lahendus oleks (minu arvates) rahuldava tulemuse andnud, peab Euroopa Kohus selle küsimusega üksikasjalikult tegelema.
84. Mulle näib, et käesolev on hea näide juhtumist, mille puhul oleks asjakohane vähem intensiivne menetlemise vorm – olgu selleks „rohelise tule” menetlus, millele väljendas sagedast poolehoidu minu eelkäija Sir Francis Jacobs,(28) või muu mehhanism. Arvestades Euroopa Kohtu kasvavat töökoormust ja talle avaldatavat survet vastata siseriiklikele kohtutele oma otsustega kohe, võib olla mõtet selles küsimuses arutelu uuesti alustada.
Ettepanek
85. Kõiki neid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Kúria küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, tuleb tõlgendada nii, et kui:
a) liikmesriigi kohus või muu asutus on andud Euroopa maksekäsu, kuid ei ole võimalik kindlaks teha ühtegi selle liikmesriigi kohtute territoriaalse pädevuse alust seoses vaidlusaluse nõudega,
b) kostja on esitanud vastuväite, mille tulemusel peab menetlus määruse nr 1896/2006 artikli 17 lõike 1 kohaselt jätkuma selle liikmesriigi pädevates kohtutes tavalise tsiviilkohtumenetluse korras, ja
c) kõrgema astme kohus peab selle korra kohaselt määrama niisuguse pädeva kohtu,
peab asjaomane kõrgema astme kohus määrama kohtu, mis olnuks pädev läbi vaatama Euroopa maksekäsu kehtivust, kui kostja oleks taotlenud läbivaatamist määruse nr 1896/2006 artikli 20 lõike 2 alusel, ja mis on samuti otseselt pädev vaidlusalust laadi nõudeid lahendama.