ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
12. juuli 2019(*)
Riigiabi – Abikava, mida Prantsusmaa rakendas aastatel 1994–2008 – Région Île-de-France’i antud investeeringutoetused – Otsus, millega kuulutatakse abikava siseturuga kokkusobivaks – Mõisted „olemasolev abi“ ja „uus abi“ – ELTL artikkel 107 – ELTL artikkel 108 – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktid i ja v – Aegumistähtaeg – Määruse 2015/1589 artikkel 17
Kohtuasjas T‑330/17,
Ceobus, asukoht Génicourt (Prantsusmaa), ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas(1), esindajad: avocat D. de Combles de Nayves ning hiljem avocat F. Segalen,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, C. Georgieva-Kecsmar ja T. Maxian Rusche,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus (EL) 2017/1470 abikava SA.26763 2014/C (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa rakendas Région Île-de-France’i bussiveoettevõtjate suhtes (ELT 2017, L 209, lk 24),
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius ja U. Öberg (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
I. Vaidluse taust
1 Käesolevas kohtuasjas paluvad hageja Coebus ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas, tühistada osaliselt komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus (EL) 2017/1470 abikava SA.26763 2014/C (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa rakendas Région Île-de-France’i bussiveoettevõtjate suhtes (ELT 2017, L 209, lk 24; edaspidi „vaidlustatud otsus“).
2 Hagejad on Prantsuse õiguse alusel asutatud ettevõtjad, kes tegelevad oma majandustegevusega Région Île-de-France’is (Prantsusmaa, edaspidi „piirkond“), kus nad käitavad reisijate maanteeveo võrku.
3 20. oktoobril 1994 võttis Île-de-France’i piirkonna nõukogu vastu otsuse CR 34‑94 eraettevõtjate või kohalike omavalitsuste kontrollitavate ettevõtjate pakutavate maantee ühistransporditeenuste täiustamiseks abi andmise kohta, et nende ettevõtjate suhtes juba varem võetud abimeetmeid jätkata. Sellele järgnesid aastatel 1998 ja 2001 veel kaks otsust, nimelt otsused CR 44‑98 ja CR 47‑01 (edaspidi koos otsusega CR 34‑94 „vaidlusalused otsused“), enne kui rakendatud abimeede 2008. aastal lõpetati.
4 Vaidlusaluste otsuste alusel andis piirkond rahalist abi oma territooriumi kohalikele omavalitsustele, kes olid sõlminud maantee ühistranspordi regulaarteenust pakkuvate eraõiguslike ettevõtjatega regulaarbussiliinide käitamise lepingu või kes käitasid neid liine otseselt ise kohaliku omavalitsuse kontrollitava ettevõtja kaudu. Kohalikud omavalitsused maksid seejärel abi edasi nendele veoettevõtjatele (edaspidi „lõplikud abisaajad“).
5 Abi anti investeerimistoetusena lõplikele abisaajatele nende poolt uute sõidukite ja uue sisseseade omandamise hõlbustamiseks, et parandada ühistransporditeenust ja kompenseerida piirkonna teedevõrgu eriti tihedast maanteeliiklusest tulenevaid negatiivseid väliseid tagajärgi.
6 Prantsuse ametiasutuste andmetel said aastatel 1994–2008 piirkonnalt abi 135 ettevõtjat, nende hulgas ka kõik hagejad. Abi kasutamist reguleerisid kohalike omavalitsuste ja lõplike abisaajate vahel sõlmitud käitamislepingute lisad. Lisadele kirjutas alla ka Île-de-France’i piirkonna nõukogu esimees ja nendes olid täpsustatud lõplike abisaajate kohustused, mida nad pidid abi saamise eest vastusooritusena täitma.
7 17. oktoobril 2008 esitati Euroopa Komisjonile kaebus väidetavalt õigusvastaste riigiabi kavade kohta, mis seisnesid teatud bussiveoettevõtjate suhtes rakendatud abimeetmetes, mida võttis aastatel 1994–2008 piirkond oma territooriumil ja seejärel alates 2008. aastast syndicat des transports d’Île-de-France (Île-de-France’i transpordisüsteemi haldaja, edaspidi „STIF“, Prantsusmaa).
8 11. märtsi 2014. aasta kirjas teatas komisjon Prantsuse Vabariigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus. Selle otsuse avaldamisel Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2014, C 141, lk 38) palus komisjon asjasse puutuvatel isikutel esitada selgitused uuritavate meetmete kohta.
9 30. aprillil 2014 esitas oma selgitused komisjonile Prantsuse Vabariik. Kõigi asjasse puutuvate isikute selgitused edastati Prantsuse Vabariigile, kes neid ei kommenteerinud.
10 21. juunil 2016 esitasid seitsmest asjasse puutuvast isikust neli komisjonile ühisavalduse, milles täpsustati nende seisukohti pärast seda, kui oli vastu võetud 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Andersen (C‑303/13 P, EU:C:2015:647). 9. novembril 2016 täiendas piirkond asjasse puutuva isikuna oma selgitusi.
11 2. veebruaril 2017 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse ja lõpetas ametliku uurimise, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2.
12 Vaidlustatud otsuses asus komisjon muu hulgas seisukohale, et investeerimistoetused, mida piirkond asjasse puutuva abikava alusel aastatel 1994–2008 andis, on käsitletavad riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis aga ei kahjustanud liikmesriikidevahelist kaubandust määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, mistõttu oli see abi ühisturuga kokkusobiv ELTL artikli 107 lõike 3 tähenduses. Ta järeldas aga, et kuna abist ei teatatud – mille tõttu tuli see kvalifitseerida „uueks abiks“ –, oli seda rakendatud õigusvastaselt, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3.
13 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:
„Artikkel 1
Abikava, mida [Prantsuse Vabariik] ajavahemikul 1994–2008 Île-de-France’i piirkonna poolt otsuste CR 34–94, CR 44–98 ja CR 47–01 alusel antud investeeringutoetustena ebaseaduslikult rakendas, on siseturuga kokkusobiv.
[…]
Artikkel 4
Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.“
II. Menetlus liikmesriigi kohtutes
14 2004. aasta mais taotles syndicat autonome des transporteurs de voyageurs (reisijateveo ettevõtjate sõltumatu ühendus, edaspidi „SATV“) Île-de-France’i piirkonna nõukogu esimehelt, et viimane vaidlusalused otsused kehtetuks tunnistataks. Kuna see taotlus jäeti rahuldamata, esitas SATV 17. juunil 2004 tribunal administratif de Paris’le (Pariisi halduskohus, Prantsusmaa) kaebuse Île-de-France’i piirkonna nõukogu esimehe otsuse tühistamise nõudes.
15 10. juuli 2008. aasta kohtuotsusega nr 0417015 rahuldas tribunal administratif de Paris (Pariisi halduskohus) SATV kaebuse ja kohustas piirkonda esitama Île-de-France’i piirkonna nõukogule uue otsuse, kuna vaidlusaluste otsuste alusel rakendatud abikavast ei olnud komisjonile teatatud. Tribunal administratif de Paris (Pariisi halduskohus) kohustas piirkonda ka vaidlusalused otsused kehtetuks tunnistama.
16 Piirkond, kes selle kohtuotsuse edasi kaebas, võttis 16. oktoobril 2008 vastu otsuse CR 80-08, millega vaidlusalused otsused kehtetuks tunnistati.
17 12. juuli 2010. aasta kohtuotsusega nr 08PA04753 jättis cour administrative d’appel de Paris (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus, Prantsusmaa) tribunal administratif de Paris’ (Pariisi halduskohus) 10. juuli 2008. aasta kohtuotsuse nr 0417015 muutmata. Piirkond esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le (Prantsuse kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). 23. juuli 2012. aasta otsusega nr 343440 jättis Conseil d’État (Prantsuse kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) selle kaebuse rahuldamata.
18 2015. aasta veebruaris esitasid hagejad cour administrative d’appel de Paris’ (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus) 12. juuli 2010. aasta kohtuotsuse peale kolmanda isiku vaidlustamisavalduse.
19 Kuna cour administrative d’appel de Paris (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus) jättis 27. novembri 2015. aasta kohtuotsusega (kohtuotsus nr 15PA00777) kolmanda isiku vaidlustamisavalduse rahuldamata, esitasid hagejad Conseil d’État’le (Prantsuse kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kassatsioonkaebuse, mis oli hagi esitamise ajal veel selle kohtu menetluses.
20 SATV poolt 27. oktoobril 2008 esitatud uue kaebuse alusel tribunal administratif de Paris’ (Pariisi halduskohus) poolt 4. juunil 2013 tehtud kohtuotsuses nr 0817138 kohustati piirkonda väljastama täitedokumendid, mis võimaldaksid vaidlusaluste otsuste alusel välja makstud abi tagasi nõuda. 27. novembril 2015 jättis cour administrative d’appel de Paris (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus) selle kohtuotsuse peale piirkonna esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata (kohtuotsus nr 13PA03172). Piirkond esitas Conseil d’État’le (Prantsuse kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kassatsioonkaebuse, mis oli hagi esitamise ajal veel selle kohtu menetluses.
III. Menetlus ja poolte nõuded
21 Hagejad esitasid käesolevas asjas Üldkohtu kantseleile hagiavalduse 16. mail 2017, nõudes ELTL artikli 263 alusel vaidlustatud otsuse osalist tühistamist.
22 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tühistada vaidlustatud otsus esiteks osas, milles on tuvastatud, et otsustes CR 34-94, CR 44-98 ja CR 47-01 ette nähtud abikava on uus abikava, mida „rakendati ebaseaduslikult“, ja teise võimalusena osas, milles on tuvastatud, et aegumistähtaeg on möödunud vaid enne 1994. aasta maid välja makstud toetuste suhtes.
23 Komisjon palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
IV. Õiguslik käsitlus
A. Vastuvõetavuse analüüs
24 Komisjon, kes ei esitanud vastuvõetamatuse vastuväidet eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel, nõuab hagi vastuvõetamatuks tunnistamist seetõttu, et hagejatel puudub hagi esitamise õigus ja põhjendatud huvi.
25 Hagejad on seisukohal, et hagi on vastuvõetav, sest tal on vaidlustatud otsuse peale hagi esitamise õigus ja sellega seotud põhjendatud huvi.
26 Selle kohta olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et eelnevalt lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52, ning 14. septembri 2015. aasta kohtuotsus Brouillard vs. Euroopa Kohus, T‑420/13, ei avaldata, EU:T:2015:633, punkt 18).
27 Käesoleva asja asjaoludel leiab Üldkohus, et menetlusökonoomia kaaltulustel tuleb kõigepealt analüüsida hagi põhjendatust, võtmata eelnevalt seisukohta selle vastuvõetavuse küsimuses.
B. Sisuliste küsimuste analüüs
28 Hagejad põhjendavad oma hagi sisuliselt kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 1, koosmõjus nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 249, lk 9), artikli 1 punkti b alapunktidega i ja v, kuna komisjon järeldas vaidlustatud otsuses vääralt, et asjasse puutuva abikava alusel aastatel 1994–2008 antud abi on uus abi, mis seetõttu, et sellest ei olnud teatatud, on ebaseaduslikult rakendatud. Teine väide, millele tuginetakse teise võimalusena, puudutab sama määruse artikli 17 lõike 2 rikkumist, kuna komisjon järeldas vaidlustatud otsuses väidetavalt vääralt, et aegumistähtaeg oli möödunud ainult abikava alusel enne 1994. aasta maikuud välja makstud abi suhtes.
1. Esimene väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 1, koosmõjus määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktidega i ja v
a) Esimese väite vastuvõetavus
29 Komisjon on seisukohal, et esimene väide on osaliselt vastuvõetamatu, kuna hagejate argumente, mis puudutavad määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti i rikkumise kohta esitatud etteheidet, ei esitatud asjasse puutuva abikava vaidlustes riigisisestes kohtutes, ja osaliselt edutu, kuna need samad argumendid ei saa seada kahtluse alla riigisiseste kohtute järeldusi selle abikava uue abina määratlemise kohta.
30 Hagejad komisjoni argumentidega ei nõustu.
31 Selle kohta tuleb meenutada, et erinevalt komisjoni menetlusdokumentides väidetust ei tule Üldkohtul hinnata, kas tema menetluses esitatud väited või argumendid on esitatud ka riigisisesele kohtule esitatud kassatsioonkaebuses või kas neid arutatakse riigisiseses kohtuvaidluses. Nimelt piisab, kui liidu kohtule esitatud tühistamishagi tulemus võib selle esitanud isikule anda mingit kasu, ja kui juba akti tühistamine üksi tekitab talle õiguslikke tagajärgi (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 ELTL artikli 108 lõikest 3 nähtub, et kui abi on antud õigusvastaselt, on liikmesriigi kohus kohustatud tegema sellest kõik õiguslikud järeldused vastavalt liikmesriigi õigusele (vt selle kohta 21. juuli 2005. aasta kohtuotsus Xunta de Galicia, C‑71/04, EU:C:2005:493, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Eeltoodust tuleneb, et isegi kui küsimust, kas asjasse puutuv abikava oli uus või olemasolev, liikmesriigi kohtute menetlustes ei ole tõstatatud, võib vaidlustatud otsuse osaline tühistamine käesoleva väite alusel tekitada hagejatele õiguslikke tagajärgi ja nad võivad sellest kasu saada, kuivõrd selle tühistamise tagajärjel langeks ära liikmesriigi kohtute kohustus, mis neil on tulenevalt ELTL artikli 108 lõikest 3.
34 Seega on esimene väide vastuvõetav. Samuti, kuna vastavalt eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikale võib riigisiseste kohtute kohustus teha kõik järeldused vaidlustatud otsuse osalisest tühistamisest just neid kohustada vaagima järeldusi, millele nad võisid asjasse puutuva abikava osas olla jõudnud vaidlustatud otsusest varasemates otsustes, tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et käesolev väide tuleb edutuks tunnistada.
b) Esimese väite põhjendatus
35 Hagejad on sisuliselt seisukohal, et komisjon kvalifitseeris vaidlustatud otsuses vääralt aastatel 1994–2008 piirkonna antud investeerimistoetuse uueks abikavaks.
36 Selle argumenti toetuseks esitavad hagejad kaks peamist etteheidet. Esiteks väidavad nad, et vastavalt määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktile i tuleb asjasse puutuv abikava määratleda olemasoleva abikavana, sest enne veel kui 1. jaanuaril 1958 jõustus Prantsusmaal Euroopa Majandusühenduse asutamisleping (nüüd EL toimimise leping), oli kohalike omavalitsuste õigus maksta maantee ühistransporditeenuste ettevõtjatele toetusi kehtestatud 14. novembri 1949. aasta dekreedi nr 49-1473 raudtee- ja maanteetranspordi koordineerimise ja ühtlustamise kohta (décret no 49-1473, relatif à la coordination et à l’harmonisation des transports ferroviaires et routiers; JORF, 15.11.1949, lk 11104; edaspidi „1949. aasta dekreet“) artiklis 19. Teiseks on nad seisukohal, et kuna liidu liikmesriikide ühistranspordi turud ei olnud enne 1995. aastat konkurentsile avatud – kuupäev, millest on lähtutud nende turgude avamist käsitlevas 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) –, ei saanud komisjon järeldada, et asjasse puutuva abikava alusel antud abi oli ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abi juba selle kehtestamise ajal, mistõttu ei saanud see olla olemasolev abi määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v esimese lause alusel.
1) Etteheide, et rikutud on määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti i
37 Hagejad on seisukohal, et asjasse puutuv abikava on olemasolev abikava, mille õiguslik alus on 1949. aasta dekreet ja mis kehtestati enne Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu jõustumist Prantsusmaal 1. jaanuaril 1958. Nad meenutavad, et vastavalt määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktile i käsitatakse olemasoleva abina niisugust abi, mis on liikmesriigis kehtestatud enne seal EL toimimise lepingu jõustumist.
38 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu. Ta meenutab, et ta järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 236, et 1949. aasta dekreet ei määratle ühtegi asjasse puutuva abikava põhiparameetrit, nagu selle kestus, eelarve, abisaajad, abikõlblik vara ja abi suhteline suurus, ning et see ei kehtesta mingit õigust abile.
39 1949. aasta dekreet nägi ette:
„Artikkel 2
5. juuli 1949. aasta seaduse artikli 7 sätete kohaselt võetakse koordineerimis- ja ühtlustamismeetmeid järgmiste reisijateveoteenuste suhtes:
[…]
2. Järgmised reisijate maantee ühistranspordi teenused […]:
Regulaarteenus, sealhulgas hooajalised või perioodilised teenused […];
Juhuteenus, milleks on teenus, mida osutatakse küll igakordse taotluse alusel, kuid mis rahuldab avalikkuse mõne üldisema vajaduse ja mida osutatakse igal aastal teatud ajal uuesti […]
Artikkel 19
Kohalikul omavalitsusel on õigus maanteeveoteenust toetada, sõlmides teatud ettevõtjaga lepingu, milles määratakse talle kohustused, mida ta täidab lisaks käitamiseeskirjadest tulenevatele kohustustele.
Nimetatud lepingu alusel kinnitatud tariif peab järgima kõiki eelmistes artiklites sätestatud nõudeid.“
40 Küsimuse kohta, kas abi, mida anti asjasse puutuva abikava alusel, oli kehtestatud 1949. aasta dekreedis, tuleb esiteks täpsustada, et 1949. aasta dekreedis ette nähtud toetuste andmise kord erines otsuses CR 34‑94 sätestatud abi andmise korrast. Nagu märgib õigesti ka komisjon, andis otsuse CR 34‑94 alusel piirkond kohalikele omavalitsustele investeerimistoetusi, mis seejärel lõplikele abisaajatele edasi anti. Sellist edasimaksmise mehhanismi 1949. aasta dekreedis ei olnud.
41 Teiseks nähtub ka Conseil d’État’ (Prantsuse kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 23. juuli 2012. aasta kohtuotsusest nr 343440, et otsuse CR 34‑94 alusel anti toetusi ainult selleks, et Île-de-France’i ühistransporditeenuse ettevõtjatel oleks hõlpsam vahendeid soetada, ilma et abikava eesmärk või tagajärg oleks olnud see, et vastusooritusena pidid lõplikud abisaajad teatud tariifidest kinni pidama. Sama ei kehti aga 1949. aasta dekreedi artikli 19 kohta, mis nägi küll üldiselt ette, et Prantsuse kohalikel omavalitsustel on võimalus sõlmida nende ettevõtjatega toetuslepinguid, kuid selle normi eesmärk oli kohaldatavate tariifide kontrollimine. Nii sätestas nimetatud dekreedi artikkel 11, et „teenustele, mida osutatakse kohaliku omavalitsusega sõlmitud lepingu alusel, määratakse tariifid […] kindlaks vastavalt ettevõtja ja toetusi maksva kohaliku omavalitsuse vahelisele lepingule“.
42 Kolmandaks ei tehtud vaidlusalustes otsustes ühtegi viidet 1949. aasta dekreedile. Need otsused mainisid kohalike omavalitsuste üldseadustikku, 30. detsembri 1982. aasta seadust nr 82‑1153, sisetranspordi suuniseid (loi no 82-1153 d’orientation des transports intérieurs; JORF 31.12.1982, lk 4004) ning mitut riigisisese õiguse alusel vastu võetud varasemat otsust ja dekreeti, mille hulgas ei olnud 1949. aasta dekreeti.
43 Neljandaks oli vaidlusalused otsused vastu võetud spetsiifilises Île-de-France’i transpordikorraldust puudutavas õiguslikus raamistikus, mida esimest korda täpsustati 7. jaanuari 1959. aasta määruses nr 59‑151 Pariisi piirkonna reisijateveo korralduse kohta (ordonnance no 59-151 relative à l’organisation des transports de voyageurs dans la région parisienne; JORF 10.1.1959, lk 696), ehk peaaegu kümme aastat pärast 1949. aasta dekreedi vastuvõtmist.
44 Kõigist nendest kaalutlustest tuleneb, et asjasse puutuva abikava õiguslik alus ei olnud 1949. aasta dekreet.
45 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei ole esitanud Üldkohtule piisavaid tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et asjasse puutuv abikava tuleb kvalifitseerida olemasolevaks abikavaks määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti i tähenduses.
46 Seega tuleb määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti i rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata.
2) Etteheide, et rikutud on määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v
47 Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon on rikkunud määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v seetõttu, et ta ei jõudnud vaidlustatud otsuses järeldusele, et piirkonna antud abi on olemasolev abi selle sätte tähenduses. Selles küsimuses leiab ta täpsemalt, et kuna liidu liikmesriikide ühistranspordi turud avati konkurentsile alles 1995. aastal – aeg, mis määratleti nende turgude avamist käsitlenud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) –, ei saanud vaidlusaluste otsuste alusel antud toetused olla abikava ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses nende esmakordse andmise ajal. Nad leiavad, et isegi kui eeldada, et asjasse puutuvat abikava ei kehtestatud 1949. aastal, kehtestati see 1984. aastal ning hiljem ei ole seda oluliselt muudetud.
48 Komisjon täheldab, et nagu tuvastas ka tribunal administratif de Paris (Pariisi halduskohus) oma 10. juuli 2008. aasta kohtuotsuses nr 0417015, tegutsesid lõplikud abisaajad nii reisijate regulaarveo kui ka reisijate juhuveo turul. Kuid viimane liberaliseeriti juba 1979. aastal. Sellest tuleneb, et asjasse puutuv abikava võis kahjustada konkurentsi liikmesriikide vahel reisijate juhuveo turul olenemata ajast, mil see kehtestati, kui see jäi ajavahemikku 1979–2008.
49 Komisjon lisab, et aeg, millest tuleb reisijate regulaarveo turu avamise osas lähtuda, on 29. jaanuari 1993. aasta seaduse nr 93‑122 korruptsiooni vältimise ning majandustegevuse ja avalike menetluste läbipaistvuse kohta (loi no 93-122 relative à la prévention de la corruption et à la transparence de la vie économique et des procédures publiques; JORF 30.1.1993, lk 1588; edaspidi „Sapin’ seadus“) jõustumise aeg, mis andis investoritele ja ettevõtjatele õiguse tulla Prantsuse turule ning võttis Prantsuse õigusesse üle nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/38/EMÜ, millega kooskõlastatakse veevarustus‑, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused (ELT 1993, L 199, lk 84).
50 Komisjon leiab, et asjaolu, et 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneb, et teatud liikmesriigid avasid oma turud konkurentsile 1995. aastal, ei välista seda, et Prantsusmaa võis oma turu avada juba 1993. aastal.
51 Selle kohta tuleb meenutada, et määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaselt peetakse abi olemasolevaks abiks, kui on võimalik teha kindlaks, et selle kehtestamise ajal ei olnud see veel abi, vaid on muutunud selleks hiljem siseturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud. Kui teatavad meetmed muutuvad abiks pärast tegevuse liberaliseerimist liidu õigusega, ei käsitata neid pärast liberaliseerimise kuupäeva enam olemasoleva abina.
52 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktis v kasutatud mõistet „siseturu areng“ mõista kui asjaomase meetmega hõlmatud sektori majandusliku ja õigusliku konteksti muutust. Selline muutus võib eeskätt olla tingitud algselt konkurentsile suletud turu liberaliseerimisest (vt selle kohta 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, T‑443/08 ja T‑455/08, EU:T:2011:117, punkt 188).
53 Vastavalt määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktile v tuleb kuupäeva, mil tegevusala liidu õigusega liberaliseeriti, arvesse võtta ainult selleks, et välistada pärast nimetatud kuupäeva niisuguse meetme olemasolevaks abiks kvalifitseerimine, mis enne liberaliseerimist abi ei olnud (vt analoogia alusel 16. jaanuari 2018. aasta otsus EDF vs. komisjon, T‑747/15, EU:T:2018:6, punkt 369).
54 Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, ja täpsemalt selle põhjenduse 18 alapunktist a ning põhjendustest 19, 183 ja 186, et komisjoni hinnangul kehtestati asjasse puutuv abikava 1994. aastal ja tunnistati kehtetuks 2008. aastal, mistõttu 1979. aasta algset abimeedet tuleb pidada eraldi abikavaks võrreldes sellega, mida rakendati otsuse CR 34‑94 ja sellele järgnevate otsuste alusel.
55 Mis puudutab küsimust, kas asjasse puutuv abikava tuleb kvalifitseerida olemasolevaks abikavaks vastavalt määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktile v või vastavalt kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb algselt konkurentsile suletud turul kehtestatud abikava selle turu liberaliseerimisel käsitada olemasoleva abikavana (15. juuni 2000. aasta kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, T‑298/97, T‑312/97, T‑313/97, T‑315/97, T‑600/97–T‑607/97, T‑1/98, T‑3/98–T‑6/98 ja T‑23/98, EU:T:2000:151, punkt 143), siis tuleb meenutada, et Sapin’ seadus, millega liberaliseeriti reisijate regulaarveo turg kogu Prantsusmaal, välja arvatud Île-de-France’is, võeti vastu 1993. aastal, ehk enne otsuse CR 34-94 jõustumist, ning et selle otsuse jõustumise aasta langeb komisjoni poolt vaidlustatud otsuses tehtud analüüsi kohaselt – mida meenutati eespool punktis 54 – kokku asjasse puutuva abikava kehtestamise aastaga.
56 Neid asjaolusid arvestades järeldas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et lõplikud abisaajad võisid alates 1994. aastast kasutada asjasse puutuva abikava raames saadud abiga rahastatud vahendeid muudel reisijate regulaarveo turgudel, mis olid konkurentsile avatud, ja et seega võis see abi kahjustada liikmesriikidevahelist konkurentsi ja kaubandust ning olla alates sellest ajast käsitatav uue abina.
57 Seda järeldust ei saa seada kahtluse alla hagejate argument, et Sapin’ seadus võeti vastu enne regulaarveoturu formaalset liberaliseerimist liidu õigusega. Nimelt tuleb määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v tõlgendada nii, et ainuüksi liberaliseerimiskuupäevast, mis tuleneb liidu teatud regulatsiooni jõustumisest, ei piisa selle välistamiseks, et meetme võib kvalifitseerida uueks abiks, kui turu arengu kriteeriumi põhjal saab tõendada, et meede võeti turul, mis oli enne asjakohase tegevusvaldkonna liidu õigusega liberaliseerimist juba täielikult või osaliselt konkurentsile avatud (vt analoogia alusel 16. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus EDF vs. komisjon, T‑747/15, EU:T:2018:6, punkt 369).
58 Selle kohta tuleb toonitada, et perioodi osas 1994–2008 ei ole hagejad vaidlustanud vaidlusaluste otsuste alusel antud toetuste kvalifitseerimist riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Samuti kinnitab komisjoni järeldust, et selle ajavahemiku suhtes olid täidetud kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud kriteeriumid, analüüs, mis on esitatud riigisiseste kohtute otsustes, täpsemalt tribunal administratif de Paris’ (Pariisi halduskohus) 10. juuli 2008. aasta kohtuotsuses nr 0417015 ja cour administrative d’appel de Paris’ (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus) 12. juuli 2010. aasta kohtuotsuses nr 08PA04753, millele on viidatud muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjenduses 226.
59 Lisaks, isegi kui komisjoni seisukoht, et asjasse puutuv abikava kehtestati alles 1994. aastal, on väär, nagu väidavad hagejad, ei muuda see viga üksi järeldust, et seda kava tuleb käsitada uue abikavana. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 226 ja 237, et isegi kui nõustuda oletusega, et asjasse puutuv abikava kehtestati 1979. aastal või hiljemalt 1994. aastal, ehk ajal, mil reisijate regulaarveo turg ei olnud veel konkurentsile avatud, võisid lõplikud abisaajad kasutada osaliselt piirkonna poolt rahastatud vahendeid juhuveoteenusteks, mis oli konkurentsile avatud.
60 Käesolevas asjas ei ole hagejad esitanud ühtegi konkreetset tõendit selle tõendamiseks, et enne abikava kehtestamist või selle kehtestamise ajal liikmesriikidevaheline kaubandus juhuveoturgu ei hõlmanud.
61 Lisaks oli reisijate juhuveoturu asjakohasust toonitanud juba cour administrative d’appel de Paris (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus) oma 27. novembri 2015. aasta kohtuotsuses nr 15PA00385. Nii tuvastas komisjon riigisiseste kohtute otsustele tuginedes, et alates asjasse puutuva abikava kehtestamisest tuli seda käsitada liikmesriikidevahelist kaubandust ja konkurentsi kahjustava kavana, ja seda ka juhul, kui see kehtestati 1979. aastal.
62 Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi tuleb määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v rikkumise etteheide tagasi lükata, nagu ka esimene väide tervikuna.
2. Teine väide, mis puudutab määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 rikkumist
63 Hagejad vaidlevad sisuliselt vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 esitatud järeldusele, mille kohaselt seetõttu, et esimene hagi esitati riigisisestele kohtutele 2004. aasta mais, on aegunud ainult abid, mis anti asjasse puutuva abikava alusel enne 1994. aasta maid. Nad väidavad ka, et komisjon on rikkunud hea halduse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.
64 Täpsemalt märgivad hagejad, et erinevalt komisjoni seisukohast, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 239, ei ole 2004. aasta mais riigisisestele kohtutele esitatud ühtegi hagi, mis katkestaks määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud aegumistähtaja.
65 Hagejate hinnangul ei ole komisjon selgitanud, miks saab riigisisese kohtu poole pöördumist pidada „komisjonipoolseks või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolseks tegevuseks“ määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 tähenduses. Käesolevas asjas oli esimene komisjoni poolt võetud meede Prantsuse asutustele 25. novembril 2008 esitatud teabenõue. Samas ei võtnud Prantsuse asutused komisjoni nõudmisel ühtegi meedet.
66 Lisaks väidavad hagejad, et komisjon kaldus kõrvale neile esialgse uurimise lõpus adresseeritud 11. märtsi 2014. aasta kirjas märgitust, mille kohaselt ei olnud aegunud ainult pärast 1998. aastat antud abi.
67 Komisjon leiab, et teine väide on edutu, kuna hagejatel puudub põhjendatud huvi. Tema hinnangul ei ole analüüs, kas asjasse puutuva abikava alusel antud abid on riigisisese kohtuvaidluse aspektist aegunud, asjakohane mitte määruse 2015/1589 artikli 17, vaid ELTL artikli 108 lõike 3 tõlgendamisel.
68 Komisjon on seisukohal, et ELTL artikli 108 lõike 3 eesmärk on tagada, et riigisisesed kohtud jätavad talle ainupädevuse abi lubatavuse ja selle tagasinõudmise õiguse küsimuses. Aegumistähtaeg määratakse liikmesriigi õigusega ja selle võib katkestada esimene hagi, mille lõpliku abisaaja konkurent esitab riigisisesele kohtule.
69 Olgu märgitud, et määruse 2015/1589 artikli 17 lõige 2 määratleb korra, kuidas arvutatakse kümneaastast aegumistähtaega, mida kohaldatakse komisjoni poolt abi tagasinõudmisele, samas kui selle määruse artikli 17 lõige 3 näeb ette, et „[a]bi, mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, loetakse olemasolevaks abiks“. Sama määruse artikli 1 punkti b alapunkt iv täpsustab, et olemasolev abi hõlmab „abi, mida peetakse olemasolevaks abiks vastavalt […] artiklile 17“.
70 Selle kohta tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 238–240, et vaidlusaluste abide aegumise küsimust analüüsis komisjon vaid selleks, et kontrollida, kas asjaolu, et osa nendest abidest on aegunud, võib kahtluse alla seada selles otsuses eespool tehtud järelduse asjasse puutuva abikava uue abina käsitatavuse kohta. Täpsemalt, vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 kinnitatakse, et „[k]ogu abi, mida piirkond andis pärast 1994. aasta maid, tuleb käesoleva menetluse raames käsitada uute abimeetmetena“.
71 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 esitatud kaaltulused on selgelt seoses selles otsuses tehtud analüüsiga asjasse puutuva abikava uueks või olemasolevaks abiks määratlemise teemal, mistõttu erinevalt sellest, mida väidab komisjon, kohaldas ta viidatud põhjenduses määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti iv, koostoimes selle määruse artikliga 17.
72 Veel tuleb märkida, et määruse 2015/1589 artiklis 17 sätestatud aegumissätted puudutavad ainult „komisjoni õigust abi tagasi nõuda“. Seda sätet tuleb nimelt pidada jätkuks nimetatud määruse artikli 16 lõikele 1, milles nähakse sisuliselt ette, et komisjon võib tagastamisotsuse vastu võtta alles siis, kui ebaseadusliku abi kohta tehakse negatiivne otsus, ehk pärast seda, kui on tuvastatud vaidlusaluse abi kokkusobimatus siseturuga.
73 Sellest tuleneb, et määruse 2015/1589 artiklis 17 ette nähtud aegumissätted, nagu ka need, mis on kehtestatud sama määruse artikli 1 punkti b alapunktis iv, ei ole kohaldatavad juhul, kui pärast abi andmist kuulutab komisjon õigusvastase abi siseturuga kokkusobivaks, nagu käesolevas asjas.
74 Samuti ei saa määruse 2015/1589 artiklis 17 ette nähtud kümneaastast tähtaega tõlgendada nii, et see hõlmab liikmesriigi asutuste pädevust nõuda intressi perioodi eest, mille jooksul asjasse puutuvat abi õigusvastaselt anti.
75 Selle kohta tuleneb määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 sõnastusest endast, et see säte reguleerib täielikult aegumistähtaega, mida kohaldatakse abi suhtes komisjoni tagastamisotsuse tegemise korral. Seetõttu ei saa konkurendi poolt riigisisesele kohtule hagi esitamist pidada „komisjonipoolseks või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolseks ebaseadusliku abiga seotud tegevuseks“ määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 tähenduses.
76 Seega isegi siis, kui riigisisesed kohtud oleksid asjasse puutuva abikava suhtes otsustanud, et selle alusel antud abi aegus alates lõpliku abisaaja mõne konkurendi poolt esimese hagi esitamisest nendele kohtutele, ei oleks see otsus olnud komisjonile siduv.
77 Liikmesriigi asutuste pädevusele tuleb vastupidi kohaldada ainult liikmesriigi õigusest tulenevaid aegumissätteid, millele saab tugineda riigisiseses kohtus.
78 Nimelt täpsustas Euroopa Kohus oma 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsuse Transalpine Ölleitung in Österreich (C‑368/04, EU:C:2006:644) punktides 34 ja 35, et kuna määrus 2015/1589 sisaldab menetlusõigusnorme, mis on kohaldatavad kõikidele komisjoni menetletavatele riigiabi valdkonna haldusmenetlustele, kodifitseerib ja kinnitab see komisjoni praktikat riigiabi kontrollimise valdkonnas ega sisalda ühtegi sätet liikmesriikide kohtute pädevuse ja kohustuste kohta, mida jätkuvalt reguleerivad aluslepingu sätted, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud.
79 Käesolevas asjas tuleb meenutada esiteks, et nagu nähtub eespool punktist 73, ei saanud komisjon teostada oma pädevust nõuda lõplikelt abisaajatelt tagasi asjasse puutuva abikava alusel antud abi, kuna ta oli vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1 järeldanud, et asjasse puutuv abikava oli siseturuga kokkusobiv.
80 Teiseks tuleb meenutada, et kui komisjon järeldab – nagu vaidlustatud otsuses –, et abi on õigusvastane, nõuab liidu õigus, et riigisisene kohus kohustaks abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil asjasse puutuvat abi õigusvastaselt anti (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus CELF ja ministre de la Culture et de la Communication, C‑199/06, EU:C:2008:79, punktid 51, 52 ja 55, ning 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Alpiq RomIndustries ja Alpiq RomEnergie vs. komisjon, T‑129/13, ei avaldata, EU:T:2014:895, punkt 39). Kuid isegi kui puuduvad erandlikud asjaolud, ei nõua need normid, et tagasi nõutaks ka õigusvastane abi, mis on siseturuga kokkusobiv. Sel juhul võib olla riigisisesel kohtul ainult liikmesriigi õiguse alusel pädevus kohustada õigusvastaselt antud abi tagasi nõudma – ilma et kahjustataks asjakohase liikmesriigi õigust seda abi hiljem uuesti anda – või rahuldada abi õigusvastasuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise hagisid (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus CELF ja ministre de la Culture et de la Communication, C‑199/06, EU:C:2008:79, punkt 55).
81 Seega, kui eeldada, et komisjon on määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti iv ja artiklit 17 vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 vääralt tõlgendanud, ei saa see asjaolu hagejatele õiguslikke tagajärgi tekitada.
82 Arvestades kõike eeltoodut, tuleb teine väide edutuks tunnistada, sest määruse 2015/1589 artikli 17 lõige 2 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, arvestades, et asjasse puutuv abikava oli siseturuga kokkusobiv.
83 Kuna kõik hagiavalduse põhjenduseks esitatud väited on tagasi lükatud, tuleb hagi rahuldamata jätta.
V. Kohtukulud
84 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
85 Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Ceobusi ja teiste hagejate, kelle nimed on esitatud lisas, kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
I. Vaidluse taust
II. Menetlus liikmesriigi kohtutes
III. Menetlus ja poolte nõuded
IV. Õiguslik käsitlus
A. Vastuvõetavuse analüüs
B. Sisuliste küsimuste analüüs
1. Esimene väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 1, koosmõjus määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunktidega i ja v
a) Esimese väite vastuvõetavus
b) Esimese väite põhjendatus
1) Etteheide, et rikutud on määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti i
2) Etteheide, et rikutud on määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti v
2. Teine väide, mis puudutab määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 rikkumist
V. Kohtukulud