AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

23. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑43/05

Olivier Chassagne

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Töötasu – Iga-aastased sõidukulud – Prantsusmaa ülemeredepartemangudest pärit ametnikele kohaldatavad sätted – Muudetud personalieeskirjade VII lisa artikkel 8

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles O. Chassagne nõuab sisuliselt esiteks otsuse, millega komisjon hageja 2004. aasta augusti palgateatise peale 20. novembril 2004 esitatud kaebuse vaikimisi tagasi lükkas, tühistamist ja nimetatud palgateatise tühistamist ning teiseks talle väidetavalt tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Iga-aastased sõidukulud

(Personalieeskirjad, artikkel 71; VII lisa artikkel 8)

2.      Ametnikud – Personalieeskirjad – Tõlgendamine – Meetodid

3.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Iga-aastased sõidukulud

(Personalieeskirjad, VII lisa artikkel 8)

4.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Iga-aastased sõidukulud

(Personalieeskirjad, VII lisa artikkel 8)

5.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Iga-aastased sõidukulud

(EÜ artikkel 253 ; personalieeskirjad, VII lisa artikkel 8, muudetud määrusega nr 723/2004)

6.      Ametnikud – Personalieeskirjad – Muutmine

(Personalieeskirjad; nõukogu määrus nr 723/2004)

7.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse

(Personalieeskirjad, VII lisa artikkel 8)

1.      Personalieeskirjade VII lisa artiklis 8 kehtestatud õigus saada hüvitist ametniku ja tema ülalpeetavate pereliikmete iga‑aastaste sõidukulude eest töökoha ja päritolukoha vahel väljendab ühenduse seadusandja diskretsiooniõiguse kasutamist, kuna ükski kõrgemalseisev ühenduse või rahvusvaheline õigusnorm ei näe ette, et sellise õiguse peab ametnikule või tema pereliikmetele andma. Kuivõrd ühenduse seadusandja on oma diskretsiooniõiguse alusel otsustanud, et Euroopa avalikku teenistusse kuuluvatele isikutele hüvitatakse nende iga‑aastase puhkusega seoses kantud sõidukulud, on tal seda enam hüvitamise tingimuste ja korra määramisel lai kaalutlusõigus, mida tal tuleb kasutada kõrgemalseisvate ühenduse õigusnormide ja põhimõtetega kooskõlas.

Ühenduste kohtu poolt teostatav seaduslikkuse kontroll antud valdkonnas peab järelikult piirduma selle uurimisega, kas asjaomase meetme puhul ei esine ilmselget viga või võimu kuritarvitamist või kas kõnealune ametiasutus ei ole ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire ületanud, ning sellist kontrolli peab teostama kõrgemalseisvate ühenduse õigusnormide ja põhimõtetega kooskõlas. Kohtupoolne kontroll peab seega piirduma võrdsuse põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte osas selle uurimisega, kas asjassepuutuv institutsioon ei ole meelevaldselt või ilmselgelt mittekohaselt vahet teinud, ning proportsionaalsuse põhimõtte osas sellega, kas võetud meede ei ole regulatsiooni eesmärgi suhtes ilmselgelt sobimatu.

Võttes arvesse ametnike arvu olulist ja pidevat suurenemist, oli ühenduse seadusandjal seega legitiimsetel põhjustel, eelkõige eelarvelistel, halduslikel ja personalipoliitilistel põhjustel täielik õigus otsustada piirduda tulevikus üksnes kindla summa hüvitamisega ja mitte hüvitada tegelikult kantud kulusid, kuid seda vaid eeldusel, et personalieeskirjade VII lisa artikli 8 eesmärk anda igale ametnikule võimalus säilitada isiklikud suhted oma põhihuvide asukohaga on tagatud, mis tundub olevat täidetud.

(vt punktid 52, 55–57, 61, 62, 65, 66 ja 73)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. märts 1987, liidetud kohtuasjad 279/84, 280/84, 285/84 ja 286/84: Rau vs. komisjon (EKL 1987, lk 1069, punkt 34); 11. juuli 1989, kohtuasi 265/87: Schräder (EKL 1989, lk 2237, punkt 22); 26. juuni 1990, kohtuasi C‑8/89: Zardi (EKL 1990, lk I‑2515, punkt 10); 12. juuli 2001, kohtuasi C‑189/01: Jippes jt (EKL 2001, lk I‑5689, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika); 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑7285, punkt 96).

Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑13/97: Losch vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑543 ja II‑1633, punktid 113, 121 ja 122); 30. september 1998, kohtuasi T‑164/97: Busacca jt vs. kontrollikoda (EKL AT 1998, lk I‑A‑565 ja II‑1699, punktid 48, 49, 58 ja 59); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punktid 127 ja 132); 8. jaanuari 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑94/01, T‑152/01 ja T‑286/01: Hirsch jt vs. EKP (EKL AT 2003, lk I‑A‑1 ja II‑27, punkt 51); 13. september 2006, liidetud kohtuasjad T‑217/99, T‑321/00 ja T‑222/01: Sinaga vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata , punkt 144).

2.      Praegu kehtivaid personalieeskirjade sätteid peab tõlgendama nende ülesehitust ja eesmärki silmas pidades, mitte aga kehtetuks tunnistatud normidest lähtuvalt.

(vt punkt 70)

Viited:

Euroopa Kohus: 25. november 1982, kohtuasi 79/82: Evens vs. kontrollikoda (EKL 1982, lk 4033, punkt 10).

3.      Kui personalieeskirjade VII lisa artiklit 8, mis käsitleb õigust kindlasummalisele hüvitisele sõidukulude eest töökoha ja päritolukoha vahel, kohaldatakse alates 1. maist 2004 kehtivas redaktsioonis selliselt, et sellest johtuvalt erineb Prantsuse ülemeredepartemangust pärit ametniku olukord suurema osa teiste ametnike olukorrast, kelle töökoha ja päritolukoha vahel on lühem vahemaa, ning annab esimesele väiksema keskmise hüvitise läbitud kilomeetri eest kui teistele, on sellise vahetegemise aluseks keskmise pikkusega kaugusel asuvate sihtkohtade lennupiletite kõrgem hind iga läbitud kilomeetri eest. Kuigi on tõsi, et kõnealuses artiklis toodud määrade kehtestamisele ei ole eelnevalt tehtud lennupiletite turu‑uuringut, vaid tugineti üksnes üldisele arusaamale kilomeetrihindade struktuuri kohta, võis ühenduse seadusandja põhjendatult konstateerida sellise hinnastruktuuri olemasolu ja võtta seda kindla summa alusel hüvitamise uue süsteemi väljatöötamisel ja sisseviimisel arvesse, kui pidada silmas institutsioonide pikaajalist kogemust sõidukulude hüvitamise taotluste haldamisel.

Hoolimata sellest, et on tuvastatud erinevus Prantsuse ülemeredepartemangust pärit ametnikule ja teistele ametnikele läbitud kilomeetrite eest antava keskmise hüvitise vahel, ei tundu kõnealusest artiklist tulenev süsteem ilmselgelt mittekohane ega ilmselgelt sobimatu selle artikli eesmärgiga anda ametnikule ja tema ülalpeetavatele isikutele võimalus vähemalt kord aastas oma päritolukohta sõita. Et tagada kõnealuse artikli eesmärk, ei saanud ühenduse seadusandja piirduda vaid hüvitatavate summade kindlaksmääramisega, mis vastavad täpselt sellele hinnale või ületavad seda, mida peetakse ametnike töökoha ja päritolukoha vaheliste sõitude puhul tavaliseks. Kuna lennupiletite turg on kõikuv ja nende hinda mõjutab tugevasti poliitiline ja majanduslik seis, on ühenduse seadusandja üldjuhul kehtestanud läbitud kilomeetrite eest antava hüvitise määra selliselt, et nende kohaldamisel saadavad kindla määraga summad oleksid täiesti piisavad, katmaks tegelikud sõidukulud ja mõnedel juhtudel isegi järgnevate sõitude kulud. Eelnevast tuleneb, et kuivõrd ametnikule hüvitatav summa on tema päritolukohta sõitmise kulude hüvitamiseks piisav, siis asjaolu, et teised ametnikud saavad läbitud kilomeetrite eest temast suuremat keskmist hüvitist, ei muuda süsteemi õigusvastaseks, isegi kui oletada, et mingil konkreetsel ajahetkel kehtiva transpordivahendite hinnataseme tõttu saavad need ametnikud sagedamini oma päritolukohta sõita, kui hageja oma päritolukohta.

Arvestades ühenduse seadusandja laia kaalutlusõigust ja personalieeskirjade VII lisa artikli 8 süsteemi loogikat tervikuna, ei ole järelikult see artikkel oma eesmärgi osas ilmselgelt mittekohane ega ilmselgelt sobimatu, seda enam, et kuigi harva esinevatel juhtudel võib üldise ja abstraktse regulatsiooni kehtestamine kaasa tuua võimalikke negatiivseid aspekte, ei saa ühenduse seadusandjale ette heita kategooriate kasutamist, kuna see ei ole oma eesmärki arvestades diskrimineeriv.

(vt punktid 86, 89–91)

Viited:

Euroopa Kohus: 16. oktoober 1980, kohtuasi 147/79: Hochstrass vs. Euroopa Kohus (EKL 1980, lk 3005, punkt 14).

4.      Seadusandjal on oma laia kaalutlusõiguse kasutamisel õigus võtta seisukoht, et iga‑aastaste sõidukulude hüvitamiseks aluseks võetava kindla määraga summa arvutamiseks, on kõik ametnikud, kelle töökoha ja päritolukoha vaheline kaugus on sama, võrdse kohtlemise põhimõtte nõuete kohaselt identses olukorras, sõltumata erinevustest, mis seonduvad sellega, et mõni päritolukoht asub saarel, mis puhul teatud ametnikel ei ole võimalik kasutada muud transpordivahendit kui lennuk, ning sellega, kas mõne sihtkoha lennupiletid on subsideeritud või mitte. Siit järeldub, et personalieeskirjade VII lisa artikliga 8 kõikidele ametnikele tagatud võrdne kohtlemine on selle põhimõttega kooskõlas.

(vt punkt 93)

5.      Võttes arvesse, et üldkohaldatava akti põhjendustes võib piirduda ühest küljest viitega selle vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teisest küljest akti üldistele eesmärkidele ning et juhul, kui sellisest aktist nähtub institutsiooni taotletav põhieesmärk, oleks liigne nõuda, et iga tehtud tehniline valik oleks eraldi põhjendatud, on Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi muutva määruse nr 723/2004 põhjendus oma lühidusest hoolimata iga‑aastaste sõidukulude hüvitamise uute reeglite osas piisav.

(vt punktid 105, 106 ja 108)

Viited:

Euroopa Kohus: 3. juuli 1985, kohtuasi 3/83: Abrias jt vs. komisjon (EKL 1985, lk 1995, punktid 30 ja 31); 19. november 1998, kohtuasi C‑150/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑7235, punktid 25 ja 26); 19. november 1998, kohtuasi C‑284/94: Hispaania vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑7309, punkt 30); 7. november 2000, kohtuasi C‑168/98: Luksemburg vs. parlament ja nõukogu (EKL 2000, lk I‑9131, punkt 62); 9. september 2003, kohtuasi C‑316/01 P: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2003, lk I‑8283, punkt 102); 10. märts 2005, kohtuasi C‑342/03: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2005, lk I‑1975, punkt 55).

Esimese Astme Kohus: 22. juuni 1994, liidetud kohtuasjad T‑97/92 ja T‑111/92: Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑159 ja II‑511, punktid 49 jj); 8. november 2000, kohtuasi T‑44/97: Ghignone jt vs. nõukogu (EKL AT 2000, lk I‑A‑223 ja II‑1023, punktid 54 ja 55).

6.      Personaleeskirju muutva ühenduse õigusakti vastuvõtmist ei saa mõjutada asjaolu, et ei ole avaldatud Euroopa Liidu institutsioonide ametnike olukorda reguleerivate sätete tervikteksti. Õigusakti kehtivus sõltub selle nõuetekohasest avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas ja seda vorminõuet on järgitud nii algse määruse osas, millega personalieeskirjad kehtestati, kui ka personalieeskirju hiljem muutvate määruste osas, sealhulgas viimasena määrus nr 723/2004. Igal juhul on personalieeskirjade terviktekst komisjoni Interneti‑leheküljel kättesaadav ning tavaliselt antakse igale ametnikule teenistusse asumisel lisaks väljatrükitud tekst. Pealegi ei ole ühegi õigusnormiga kehtestatud kohustust avaldada personalieeskirjade konsolideeritud versiooni või uurimusi personalieeskirjade tulevase muutmise tagajärgede kohta ega ole ette nähtud mingit korda, kuidas peab toimuma personalile teabe avaldamine, ja samuti ei eksisteeri ühtegi sätet, mille kohaselt sõltuks niisugusest avaldamisest personalieeskirjade kehtivus.

Muu hulgas ei saa ametnik tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ja hea halduse põhimõttele, et vaidlustada määruse uus säte, eeskätt valdkonnas, mis hõlmab pidevat kohandamist majandusliku olukorra muutustega.

(vt punktid 109–111)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 15. märts 1994: kohtuasi T‑100/92: La Pietra vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑83 ja II‑275, punkt 45); eespool viidatud kohtuasi Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon, punkt 104; 7. juuli 1998, liidetud kohtuasjad T‑238/95−T‑242/95: Mongelli jt vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑319 ja II‑925, punktid 52−54); 7. juuli 1998, liidetud kohtuasjad T‑116/96, T‑212/96 ja T‑215/96: Telchini jt vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑327 ja II‑947, punktid 83−85).

7.      Valdkonnas, mis hõlmab pidevat kohandamist majandusliku olukorra muutustega, nagu ametnikele iga‑aastaste sõidukulude hüvitamine, ei takista õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimine uute õigusnormide kohaldamist olukordadele, mis on tekkinud varem kehtinud õigusnormide alusel, kui ametiasutus ei ole võtnud endale kohustusi.

(vt punktid 113 ja 114)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. mai 1981, kohtuasi 112/80: Dürbeck (EKL 1981, lk 1095, punkt 48).

Esimese Astme Kohus: 26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1047, punkt 85); eespool viidatud kohtuotsus Mongelli jt vs. komisjon (punktid 52−54); eespool viidatud kohtuotsus Telchini jt vs. komisjon (punktid 83−85).