EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
9. märts 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Välisõhu kvaliteet – Direktiiv 2008/50/EÜ – Artiklid 13 ja 23 – Inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirtasemed – Ületamine – Õhukvaliteedi kava – Direktiiv 2010/75/EL – Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll – Soojuselektrijaama käitamisloa ajakohastamine – Heite piirväärtused – Artikli 15 lõige 4 – Taotlus kehtestada erandina vähem ranged heite piirväärtused – Oluline saastus – Artikkel 18 – Keskkonnakvaliteedi standarditest kinnipidamine – Pädeva asutuse kohustused
Kohtuasjas C‑375/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) 1. juuni 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. juunil 2021, menetluses
Sdruzhenie „Za Zemyata – dostap do pravosadie“,
„Тhe Green Тank – grazhdansko sdruzhenie s nestopanska tsel“ – Kreeka Vabariik,
NS
versus
Izpalnitelen director na Izpalnitelna agentsia po okolna sreda,
„TETS Maritsa iztok 2“ EAD,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud M. L. Arastey Sahún, F. Biltgen, N. Wahl ja J. Passer (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Sdruzhenie „Za Zemyata – dostap do pravosadie“, esindajad: advokati A. M. Kodzhabashev ja R. I. Stoilova ning solicitor F. Logue,
– „TETS Maritsa iztok 2“ EAD, esindaja: Z. D. Dinchev,
– Bulgaaria valitsus, esindajad: T. Mitova ja L. Zaharieva,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Palatiello,
– Euroopa Komisjon, esindajad: V. Bozhilova, M. Noll-Ehlers ja C. Valero,
olles 22. septembri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELL artikli 4 lõiget 3, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT 2008, L 152, lk 1) artikleid 13 ja 23 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT 2010, L 334, lk 17) artikli 15 lõiget 4 ja artiklit 18.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Bulgaaria ühenduse Sdruzhenie „Za Zemyata – dostap do pravosadie“, Kreeka tsiviilõigusliku mittetulundusühingu „The Green Tank – grazhdansko sdruzhenie s nestopanska tsel“ – Kreeka Vabariik ja Kreeka kodaniku NSi ning teiselt poolt Izpalnitelna agentsya po okolna sreda (Keskkonna Rakendusamet, Bulgaaria) tegevdirektori (edaspidi „keskkonnaameti tegevdirektor“) ja soojuselektrijaama käitaja „TETS Maritsa iztok 2“ vahel seoses keskkonnaameti tegevdirektori poolt sellise käitamisloa ajakohastamisega, mis on antud Bulgaaria soojuselektrijaamale TETS Maritsa iztok 2 elektri tootmiseks mõeldud põletusseade, vesiniku tootmisseade ning püsijäätmete, ehitusjäätmete ning ohtlike ja tavajäätmete prügila käitamiseks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2008/50
3 Direktiivi 2008/50 põhjenduses 18 on märgitud:
„Piirkondadele ja linnastutele, kus saasteainete sisaldus välisõhus ületab asjakohaseid õhukvaliteedi sihtväärtusi või piirtasemeid ja, kui see on kohaldatav, mõnda ajutiselt kohaldatud ülemmäära, tuleks välja töötada õhukvaliteedi kavad. Õhusaasteaineid tekitavad paljud erinevad allikad ja tegevused. Et tagada erinevate poliitikasuundade ühtsus, peaksid sellised õhukvaliteedi kavad olema, kui see on võimalik, järjepidevad ning ühitatud kavade ja programmidega, mis on ette valmistatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiivile 2001/80/EÜ teatavate suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete piiramise kohta ([EÜT 2001, L 309, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 299]), [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta] direktiivile 2001/81/EÜ [teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (EÜT 2001, L 309, lk 22; ELT eriväljaanne 15/06, lk 320)] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2002. aasta direktiivile 2002/49/EÜ, mis on seotud keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega ([EÜT 2002, L 189, lk 12; ELT eriväljaanne 15/07, lk 101]). Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivile 2008/1/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) ([ELT 2008, L 24, lk 8]) tööstustegevuseks lube väljastades võetakse täies mahus arvesse ka käesolevas direktiivis sätestatud välisõhu kvaliteediga seotud eesmärke.“
4 Direktiivi 2008/50 artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiiviga sätestatakse meetmed, mille eesmärgid on järgmised:
1. välisõhu kvaliteedi eesmärkide määratlemine ja püstitamine, et vältida, ära hoida või vähendada kahjulikku mõju inimeste tervisele ja kogu keskkonnale;
[…]“.
5 Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
5. „piirtase“ – tase, mis on kehtestatud teaduslike andmete alusel eesmärgiga vältida, ennetada või vähendada saasteaine kahjulikku mõju inimeste tervisele ja/või kogu keskkonnale; piirtase tuleb saavutada teatava tähtaja jooksul ning hiljem ei tohi seda ületada;
[…]
9. „sihtväärtus“ – tase, mis on kehtestatud eesmärgiga vältida kahjulikke mõjusid inimeste tervisele ja/või kogu keskkonnale ning mis tuleb võimaluse korral saavutada teatava tähtaja jooksul;
[…]“.
6 Direktiivi artikli 13 „Inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirtasemed ja häiretasemed“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et kõigis nende piirkondades ja linnastutes ei ületaks vääveldioksiidi[, ka SO2], PM10, plii ja süsinikmonooksiidi tasemed välisõhus XI lisas määratud piirtasemeid.
Lämmastikdioksiidi ja benseeni suhtes XI lisas määratletud piirtasemeid ei tohi ületada alates selles lisas märgitud tähtpäevadest.
Nende nõuete järgimist hinnatakse kooskõlas III lisaga.
XI lisas sätestatud lubatud ületamismäära kohaldatakse vastavalt artikli 22 lõikele 3 ja artikli 23 lõikele 1.“
7 Direktiivi artikli 23 „Õhukvaliteedi kavad“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui teatud piirkondades või linnastutes saasteainete tase välisõhus ületab mõnda piirtaset või sihtväärtust või mõnda asjakohast lubatud ületamismäära, peavad liikmesriigid tagama, et nende piirkondade ja linnastute jaoks on koostatud õhukvaliteedi kavad vastavate XI ja XIV lisas sätestatud piirtaseme või sihtväärtuse saavutamiseks.
Juhul kui ületatakse piirtasemeid, mille saavutamise tähtpäev on juba möödunud, esitatakse õhukvaliteedi kavades asjakohased meetmed, nii et saavutamata jätmise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks. […]
[…]“.
Direktiiv 2010/75
8 Direktiivi 2010/75 artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
2. „saastus“ – inimtegevusest tulenev ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse, mis võib ohustada inimeste tervist või keskkonna kvaliteeti, põhjustada varalist kahju või kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist;
[…]
6. „keskkonnakvaliteedi standard“ – liidu õigusaktidega kehtestatud nõuete kogum, millele teatav keskkond või keskkonna osa peab teataval ajahetkel vastama;
[…]“.
9 Direktiivi artiklis 14 „Loa tingimused“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et loas on märgitud kõik artiklites 11 ja 18 ettenähtud nõuete täitmiseks vajalikud meetmed.
[…]
2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel võib heite piirväärtusi täiendada või need asendada võrdväärsete parameetritega või tehniliste meetmetega, tagades samaväärse keskkonnakaitse taseme.
[…]
4. Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, võib pädev asutus kehtestada rangemad loa tingimused kui need, mida on võimalik saavutada PVT-järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnika kasutamisega. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, mille alusel pädev asutus võib need rangemad tingimused kehtestada.
[…]“.
10 Direktiivi artiklis 15 „Heite piirväärtused, võrdväärsed parameetrid ja tehnilised meetmed“ on sätestatud:
„1. Saasteainete puhul kohaldatakse heite piirväärtusi selle punkti suhtes, kus heitkogused väljuvad käitisest, ning kõnealuste piirväärtuste kindlaksmääramisel ei arvestata enne kõnesolevat punkti toimunud lahjendamist.
[…]
2. Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, põhinevad artikli 14 lõigetes 1 ja 2 osutatud heite piirväärtused, võrdväärsed parameetrid või tehnilised meetmed parimal võimalikul tehnikal, ilma et oleks kohustust kasutada konkreetset tehnikat või eritehnoloogiat.
3. Pädev asutus sätestab heite piirväärtused, mis tagavad, et tavapärastel käitamistingimustel ei ületa heide artikli 13 lõikes 5 osutatud PVT-järeldusi käsitlevas otsuses sätestatud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid, kas:
a) sätestades heite piirväärtused, mis ei ületa parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid. Nimetatud heite piirväärtusi väljendatakse sama või lühema ajavahemiku ning samade võrdlustingimuste alusel, kui parima võimaliku tehnikaga saavutatavad heitetasemed; või
b) sätestades väärtuste, ajavahemike ja võrdlustingimuste osas punktis a osutatutest erinevad heite piirväärtused.
Kui kohaldatakse punkti b, hindab pädev asutus vähemalt üks kord aastas heiteseire tulemusi, tagamaks et tavapärastel käitamistingimustel ei ole heide ületanud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid.
4. Erandina lõikest 3 ja ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, võib pädev asutus erijuhtudel kehtestada vähem ranged heite piirväärtused. Sellist erandit võib kohaldada ainult juhul, kui hinnangust nähtub, et PVT-järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnikaga seotud heitetasemete saavutamine tekitaks ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes keskkonnaalase kasuga, mis tuleneb:
a) asjaomase käitise geograafilisest asukohast või selle kohalikest keskkonnatingimustest või
b) asjaomase käitise tehnilistest näitajatest.
Pädev asutus esitab loa tingimuste lisas esimese lõigu kohaldamise põhjendused, millele lisatakse hindamise tulemused ja kehtestatud tingimuste põhjendused.
Kooskõlas esimese lõiguga kehtestatud kõnealused heite piirväärtused ei tohi siiski ületada vastavalt käesoleva direktiivi lisades sätestatud heite piirväärtusi.
Pädev asutus tagab igal juhul, et ei tekitata olulist saastust ning et saavutatakse keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase.
[…]
Pädev asutus hindab artikli 21 kohaselt tehtava loa tingimuste iga läbivaatamise osana uuesti esimese lõigu kohaldamist.
[…]“.
11 Direktiivi artiklis 18 „Keskkonnakvaliteedi standardid“ on sätestatud:
„Kui keskkonnakvaliteedi standardis on ette nähtud rangemad tingimused kui need, mida on võimalik täita parima võimaliku tehnika kasutamisega, peab luba sisaldama lisameetmeid, ilma et see piiraks muude võimalike meetmete võtmist keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks.“
12 Direktiivi 2010/75 artiklis 31 „Väävliärastuse aste“ on sätestatud:
„1. Kohalikku tahkekütust põletavatele põletusseadmetele, mis ei vasta artikli 30 lõigetes 2 ja 3 osutatud vääveldioksiidi heite piirväärtustele nimetatud kütuse omaduste tõttu, võivad liikmesriigid selle asemel kohaldada V lisa 5. osas sätestatud väävliärastuse miinimumastmeid vastavalt nimetatud lisa 6. osas sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele ning tingimusel, et pädev asutus on artikli 72 lõike 4 punktis a osutatud tehnilise aruande eelnevalt heaks kiitnud.
2. Kohalikku tahkekütust põletavatele põletusseadmetele, milles koospõletatakse jäätmeid ja mis ei vasta VI lisa 4. osa punktides 3.1 või 3.2 osutatud vääveldioksiidi Cprotsess väärtustele kohalike tahkekütuste omaduste tõttu, võivad liikmesriigid kohaldada hoopis V lisa 5. osas sätestatud väävliärastuse miinimumastmeid vastavalt kõnealuse lisa 6. osas sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele. Kui liikmesriigid otsustavad kohaldada käesolevat lõiget, võrduvad VI lisa 4. osa punktis 1 osutatud C-jäätmed väärtusega 0 mg/Nm3.
3. Komisjon vaatab 31. detsembriks 2019 läbi võimaluse kohaldada V lisa 5. osas toodud minimaalseid väävliärastuse astmeid, võttes eelkõige arvesse parimat võimalikku tehnikat ja vääveldioksiidi heitkoguste vähendamisest saadavat kasu.“
Komisjoni rakendusotsus (EL) 2017/1442
13 Komisjoni 31. juuli 2017. aasta rakendusotsuses (EL) 2017/1442, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75 alusel parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused suurte põletusseadmete jaoks (ELT 2017, L 212, lk 1), on muu hulgas ette nähtud parima võimaliku tehnikaga saavutatavad vääveldioksiidi heitetasemed.
Bulgaaria õigus
Välisõhu puhtuse seadus
14 28. mai 1996. aasta välisõhu puhtuse seaduse (Zakon za chistotata na atmosferniya vazduh) (DV nr 45, 28.5.1996) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „välisõhu puhtuse seadus“) artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„(1) Keskkonna- ja veeminister ning terviseminister võtavad ühiselt vastu dekreedid, millega määratakse kindlaks välisõhus kahjulike ainete (saasteained) piirtasemed ja kahjulike ainete (saasteained) sadestumise piirtasemed.“
15 Välisõhu puhtuse seaduse I jao artikkel 9 „Paiksete allikate heide“, mis asub seaduse 3. peatükis „Heidete piiramine“, on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Keskkonna- ja veeminister ning asjaomased ministrid võtavad ühiselt vastu dekreedid, millega määratakse kindlaks välisõhus paiksetest heiteallikatest käitiste ja tegevustega tekitatavate kahjulike ainete (saasteained) heite piirväärtused.
(2) Heite piirväärtused töötatakse välja artiklis 6 osutatud kahjulike ainete (saasteained) piirtasemetele vastava välisõhu kvaliteedi tagamiseks.
(3) Heite piirväärtused on kohustuslikud kõikidele käitistele ja tegevustele, välja arvatud artikli 3 lõikes 2 ja artiklis 10a nimetatud juhtudel.
(4) Heite piirväärtused määratakse kindlaks järgmiste näitajate alusel:
1. [PVT]-järeldused, mis on vastu võetud Euroopa Komisjoni otsusega keskkonnakaitse seaduse (Zakon za opazvane na okolnata sreda) lisasätete [(DV nr 91, 25.9.2002) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „keskkonnakaitse seadus“)] punkti 42c tähenduses;
2. uusim tehnika ja tehnoloogia, teadusuuringutes tehtud avastused ja nende avastuste praktikas kasutamise tulemused.
(5) Olenevalt konkreetse omavalitsusüksuse territooriumil valitsevatest tingimustest on võimalik kindlaks määrata kohalikes omavalitsusüksustes, piirkondades või linnastutes käitiste ja tegevusalade heidete rangemad piirväärtused kui need, mis on kehtestatud lõikes 1 ja artiklites 9a–9d viidatud dekreetidega.
[…]“.
16 Välisõhu puhtuse seaduse artiklis 27 on ette nähtud:
„(1) Juhul kui konkreetses piirkonnas ületab heidete kogumaht välisõhus kahjulike ainete (saasteained) ja nende sadestumise osas kehtivaid norme, töötavad kohalike omavalitsusüksuste juhid välja ja viivad ellu programmid, et vähendada saasteainete taset ja täita kehtestatud norme artikli 6 tähenduses. Need programmid võtavad vastu kohalike omavalitsusüksuste volikogud.
[…]
(4) Lõikes 1 osutatud programmid hõlmavad ka järgmist: eesmärgid, meetmed, etapid ja tähtajad, mille jooksul need tuleb saavutada; organisatsioonid ja institutsioonid, kes vastutavad nende elluviimise eest; programmide täitmise tagamise meetmed; aruandluse ja täitmise kontrolli ning tulemuste hindamise süsteem.
(5) Kui ühe või mitme saasteaine tase ületab kehtestatud norme ja kui on möödunud nende normidega vastavusse viimise tähtaeg, sisaldavad lõikes 1 osutatud programmid asjakohaseid meetmeid tagamaks, et piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.
(6) Lõikes 1 osutatud programmide meetmete rakendamine peab endaga tooma selle, et igal järgneval aastal ületatakse vähem norme, mis on kehtestatud kahjulike ainete ja saasteainete aastase keskmise taseme suhtes, kui need ületavad kontrollpunktides, mis on osa riigisisese keskkonnakontrolli süsteemist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil, registreeritud välisõhu kvaliteedi osas kehtestatud norme.
[…]“.
Keskkonnakaitse seadus
17 Keskkonnakaitse seaduse artiklis 123 on sätestatud:
„(1) Kompleksluba artikli 117 tähenduses hõlmab:
1. […] lisas 8 osutatud selliste ainete ja teiste saasteainete heite piirväärtused, mida asjaomane käitis võib suures koguses eraldada:
a) heite piirväärtuste kindlaksmääramisel võetakse arvesse ainete omadusi ja nende võimet saastust ühest keskkonnast teise üle viia;
b) heite piirväärtusi võib täiendada või asendada samaväärsete parameetritega või võrdväärsete tehniliste meetmetega, mis tagavad samaväärse keskkonnakaitse taseme;
[…]
4. vastavad tingimused heite mõõtmiseks:
[…]
(2) Pädev asutus artikli 120 lõike 1 tähenduses määrab kindlaks loa andmise tingimused, võttes arvesse PVT-järeldusi.
[…]
(11) […] Kompleksloas näeb artikli 120 lõike 1 tähenduses pädev asutus vajaduse korral ette täiendavad meetmed vastavusse viimiseks keskkonnakvaliteedi normidega, mis on rangemad kui need, mida võidakse saavutada parimat võimalikku tehnikat kohaldades. See ei piira muude keskkonnakvaliteedi normidega kooskõla saavutamiseks ette nähtud meetmete mõju. […]“.
18 Keskkonnakaitse seaduse artiklis 123a on sätestatud:
„[…] (1) Artikli 123 lõike 1 punktis 1 osutatud heite piirväärtused tavapärastes kasutustingimustes:
1. ei ületa Euroopa Komisjoni otsusega kehtestatud PVT‑järeldustes kindlaks määratud heitetasemeid; need heite piirväärtused puudutavad samu või lühemaid ajavahemikke ning samu võrdlustingimusi kui otsustes kindlaks määratud heitetasemed, või
2. on erinevad punktis 1 nimetatud tasemetest, kuid tagavad, et järgitakse Euroopa Komisjoni otsusega kehtestatud PVT‑järeldustes kindlaks määratud heitetasemeid.
(2) Heitetasemete järgimine lõike 1 punkti 2 tähenduses tagatakse sellega, et pädev kontrolliasutus mõõdab vähemalt kord aastas heiteid ja hindab selle mõõtmise tulemusi.
(3) […] Artikli 120 lõike 1 tähenduses pädev asutus võib kehtestada lõikes 1 sätestatust vähem ranged heite piirväärtused, kui hinnangust nähtub, et vastavalt Euroopa Komisjoni otsusega vastu võetud PVT‑järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnikaga seotud heitetasemete saavutamine tekitaks ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes keskkonnaalase kasuga, mis tuleneb:
1. käitise geograafilisest asukohast või
2. konkreetse piirkonna keskkonnatingimustest või
3. käitise tehnilistest näitajatest.
(4) Lõikes 3 nimetatud juhtudel ei tohi heite piirväärtused põhjustada olulist keskkonnasaastust ja need peavad võimaldama saavutada keskkonnakaitse kõrge taseme.“
19 Keskkonnakaitse seaduse lisasätetes on määratletud mõisted „heite piirväärtus“, „keskkonnakvaliteedi standardid“, „kompleksluba“ ja „PVT“.
Määrus komplekslubade andmise tingimuste ja korra kohta
20 2. oktoobri 2009. aasta määruse komplekslubade andmise tingimuste ja korra kohta (Naredba za usloviyata i reda za izdavane na kompleksni razreshitelni) (DV nr 80, 9.10.2009) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 2 on ette nähtud kompleksloa andmise tingimused.
Määrus, mis käsitleb suurtest põletusseadmetest atmosfääri paisatava vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtusi
21 28. detsembri 2012. aasta määruse, mis käsitleb suurtest põletusseadmetest atmosfääri paisatava vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtusi (Naredba za normite za dopustimi emisii na seren dioksid, azotni oksidi i prah, izpuskani v atmosferata ot golemi gorivni instalatsii) (DV nr 2, 8.1.2013) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 12 on sätestatud:
„(1) Kui põletusseadmes põletatakse kohalikku tahkekütust, mis oma omaduste tõttu ei võimalda järgida artiklis 5 kindlaks määratud vääveldioksiidi heite piirväärtusi, on võimalik kohaldada väävliärastuse miinimumastmeid, mis on kindlaks määratud lisa nr 1 osas 5 vastavalt lisa nr 1 osas 6 sätestatud eeskirjadele.
(2) Lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamist võidakse lubada tehnilise põhjenduse alusel, millest nähtub artiklis 5 kehtestatud heite piirväärtustele vastavuse võimatus ja mille on käitaja esitanud enne kompleksloa väljastamist/läbivaatamist ning mille on heaks kiitnud keskkonna- ja veeminister või tema volitatud ametnik.
(3) Euroopa Komisjonile esitatava aastaaruande tarbeks esitavad põletusseadmete käitajad keskkonna- ja veeministrile enne 31. märtsi teabe eelmise aasta kohta seoses järgnevaga:
1. lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate seadmete puhul kasutatud kütuse väävlisisaldus ning saavutatud väävliärastuse aste, kuu keskmise väärtusena korstna või katla kohta […]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
22 TETS Maritsa iztok 2 on Bulgaarias asuva energiakompleksi Maritsa iztok neljast soojuselektrijaamast suurim, selle koguvõimsus on 1602 megavatti (MW). Soojuselektrijaam on ehitatud Radnevo omavalitsusüksuse (Bulgaaria) territooriumile, Galabovo omavalitsusüksusest (Bulgaaria) linnulennult ligikaudu 24,5 km kaugusele, ja see koosneb kaheksast sisseehitatud väävliärastusüksusega plokist.
23 Keskkonnaameti tegevdirektor ajakohastas 21. detsembri 2018. aasta otsusega kompleksloa, mis oli 2005. aastal väljastatud TETS Maritsa Iztok 2-le eespool nimetatud seadmete käitamiseks (edaspidi „vaidlusalune otsus“). See otsus tehti keskkonnakaitse seaduse alusel, mis oli vastu võetud direktiivi 2010/75 ülevõtmiseks koostoimes rakendusotsusega 2017/1442.
24 Keskkonnaameti tegevdirektor leidis, et vääveldioksiidi (SO2) ja elavhõbeda heite piirväärtusi saab asendada võrdväärsete parameetritega või tehniliste meetmetega, mis tagavad samaväärse keskkonnakaitse taseme. SO2 osas lubas ta kohaldada erandit, määrates kindlaks väävliärastuse astme vastavalt keskkonnakaitse seaduse artikli 123 lõike 1 punkti 1 alapunktile b koosmõjus 28. detsembri 2012. aasta määruse põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikliga 12 ning direktiivi 2010/75 artikliga 31.
25 Sel viisil lubatud väävliärastuse aste kehtestati keskkonnakaitse seaduse artikli 123a lõike 3 sätteid arvesse võttes siiski erandina tasemetel 97% ja 97,5%. Need väävliärastuse astmed, mis ei võimalda tegelikult tagada SO2 puhul parima võimaliku tehnikaga saavutatava heite maksimaalset piirväärtust 320 mg/Nm3, mis on tavaliselt nõutav, vaid millega kaasneb SO2 heitetase 570 mg/Nm3, on kehtestatud seetõttu, et väävliärastuse kõrgem aste oleks asjaomaselt ettevõtjalt nõudnud märkimisväärseid investeeringuid ja seega kulude kasvu, mis oleks ebaproportsionaalselt suur selle sätte tähenduses.
26 Sdruzhenie „Za Zemyata – dostap do pravosadie“ esitas vaidlusaluse otsuse peale kaebuse, mis jäeti Administrativen sad Stara Zagora (Stara Zagora halduskohus, Bulgaaria) 28. augusti 2020. aasta otsusega rahuldamata.
27 Halduskohus leidis, et vastupidi Sdruzhenie „Za Zemyata dostap do pravosadie“ soovitule ei ole vaja analüüsida ja hinnata, millist tähtsust omab Galabovo omavalitsusüksuse sellise õhukvaliteedi kava ajakohastamine, mis on koostatud järgmiste saasteainete jaoks: peentolmuosakesed (PM10) ja vääveldioksiid (SO2), aastatel 2019–2023 ja mille Galabovo omavalitsusüksuse volikogu võttis vastu 30. novembril 2018 direktiivi 2008/50 artikli 23 alusel. Halduskohus leidis, et komplekslubade andmise ja ajakohastamise üksikasjalikult reguleeritud kord, mis on kehtestatud 2. oktoobri 2009. aasta määruse põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, ei nõua sellise kava koostamist iga kompleksloa ajakohastamise eeltingimusena, mis tähendab, et keskkonnaameti tegevdirektor ei pidanud tegutsema kooskõlas sellise kava sisuga.
28 Seetõttu otsustas nimetatud kohus, et vastavalt keskkonnakaitse seaduse artikli 123 lõike 1 punktile b saab heite lubatud väärtusi täita või need asendada võrdväärsete parameetritega või tehniliste meetmetega, mis tagavad samaväärse keskkonnakaitse taseme. Ta leidis ühtlasi, tuginedes eelkõige selle seaduse artikli 123a lõigetega 3 ja 4 üle võetud direktiivi 2010/75 artikli 15 lõikele 4, et tavaliselt kohaldatava SO2 heitetaseme saavutamiseks vajaliku väävliärastuse astme vähendamise erandi võis õiguspäraselt anda nimetatud sätete ja viidatud direktiivi artikli 31 alusel.
29 Sdruzhenie „Za Zemyata – dostap do pravosadie“, „The Green Tank – grazhdansko sdruzhenie s nestopanska tsel“ – Kreeka Vabariik ja NS esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebused.
30 Viimati nimetatud kohus rõhutab eelkõige, et käesoleva kohtuotsuse punktis 27 mainitud Galabovo omavalitsusüksuse kava sisaldab SO2 saastuse vähendamise pikaajalist meedet nimetusega „Väävliärastusseadmete ümberehitamisprojektide elluviimine, et viia väävliärastuse aste vähemalt tasemele 98%, ja toimivate väävliärastusseadmeteta katlaagregaatide käitamise keelustamine“. Ta märgib sellega seoses, et väävliärastuse vähendatud astmed, mille keskkonnaameti tegevdirektor vaidlusaluses otsuses heaks kiitis, ei ole kooskõlas väävliärastuse miinimumastmega 98%.
31 Nimetatud kohus märgib samuti, et on tõendatud, et Galabovo omavalitsusüksuse territooriumil SO2 päeva ja tunni lubatud keskmiseid tasemeid on süstemaatiliselt ületatud, mis viis eelkõige eespool nimetatud kava vastuvõtmiseni ja ajakohastamiseni ning mille tulemusel algatati Euroopa Kohtus menetluses olev liikmesriigi kohustuste rikkumist puudutav kohtuasi komisjon vs. Bulgaaria (C‑730/19).
32 Lisaks nähtub nimetatud kavast, et selles omavalitsusüksuses pärinevad SO2 tunni keskmised kontsentratsioonid erinevatest muudest tööstuses ja eluruumides olevatest allikatest, mille koosmõjul on piirtaset ületatud eespool kirjeldatud moel.
33 Seega tekib küsimus, mil määral oleks keskkonnaameti tegevdirektor pidanud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel võtma arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 30–32 nimetatud erinevaid asjaolusid.
34 Neil asjaoludel otsustas Varhoven administrativen sad (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ELL artikli 4 lõiget 3 koosmõjus direktiivi [2010/75] artikliga 18 ning direktiivi [2008/50] artiklitega 13 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus, kes vaatab läbi direktiivi [2010/75] artikli 15 lõikes 4 sätestatud erandi kohaldamise taotlust, peab hindama, kas erandi lubamine, arvestades kõiki keskkonnasaaste kohta olemasolevaid asjakohaseid teadusandmeid, sealhulgas teatud piirkonna või linnastu jaoks vastavalt direktiivi [2008/50] artiklile 23 koostatud õhukvaliteedi kavas kindlaks määratud meetmeid, võib ohustada keskkonnakvaliteedi standardite täitmist?
2. Kas ELL artikli 4 lõiget 3 koosmõjus direktiivi [2010/75] artikliga 18 ning direktiivi [2008/50] artiklitega 13 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus, kes vaatab läbi direktiivi [2010/75] artikli 15 lõikes 4 sätestatud erandi kohaldamise taotlust, peab loobuma käitisest pärinevate õhusaasteainete heitele vähem rangete piirnormide kehtestamisest, kui selline erand oleks vastuolus meetmetega, mis on kindlaks määratud teatud piirkonna või linnastu jaoks vastavalt direktiivi [2008/50] artiklile 23 koostatud õhukvaliteedi kavas, ja võiks ohustada eesmärki jätta õhukvaliteedi standardite täitmata jätmise ajavahemik võimalikult lühikeseks?
3. Kas ELL artikli 4 lõiget 3 koosmõjus direktiivi [2010/75] artikliga 18 ning direktiivi [2008/50] artikliga 13 tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus, kes vaatab läbi direktiivi [2010/75] artikli 15 lõikes 4 sätestatud erandi kohaldamise taotlust, peab hindama, kas käitisest pärinevate õhusaasteainete heitele vähem rangete piirnormide kehtestamine, võttes arvesse kõiki keskkonnasaaste kohta olemasolevaid asjakohaseid teadusandmeid, sealhulgas kumulatiivset mõju teiste asjaomase saasteaine allikatega, on üks teguritest, mis põhjustab direktiivi [2008/50] artikli 13 kohaselt teatud piirkonna või linnastu jaoks kindlaks määratud õhukvaliteedi standardite ületamist, ning kas sellisel juhul peab pädev asutus keskkonnakvaliteedi standardite täitmist ohustada võiva erandi lubamisest loobuma?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
35 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi esiteks käivad Euroopa Kohtule esitatud küsimused eelkõige ELL artikli 4 lõike 3 kohta, ei sisalda eelotsusetaotluse põhjendused mingeid selgitusi selle kohta, miks on vaja tõlgendada ELi lepingu seda sätet lahendi tarbeks, mis põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtul teha tuleb, ning eelotsusetaotluse kokkuvõtvas osas, mis eelneb nende küsimuste sõnastusele, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka ise vajadusele küsida Euroopa Kohtult vaid direktiivide 2008/50 ja 2010/75 asjaomaste sätete tõlgendamise kohta.
36 Neil asjaoludel ei ole selleks, et anda vastus küsimustele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas kohtuasjas tõstatas, vaja tõlgendada ELL artikli 4 lõiget 3.
37 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et esitatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2010/75 artikli 15 lõiget 4 koostoimes sama direktiivi artikliga 18 ning direktiivi 2008/50 artiklitega 13 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et artikli 15 lõike 4 kohase erandi tegemise taotluse läbivaatamisel peab pädev asutus, võttes arvesse kõiki saastuse puhul asjakohased teaduslikke andmeid, sealhulgas asjaomasel juhul teiste allikatega koos tekkivat kumuleeruvat mõju ning selle piirkonna või linnastu kohta vastavalt direktiivi 2008/50 artiklile 23 koostatud õhukvaliteedi kavas ette nähtud meetmeid, keelduma sellise erandi tegemisest, kui selle tulemusena ületatakse direktiivi 2008/50 artiklis 13 õhukvaliteedile kindlaks määratud norme või rikutakse selles kavas sisalduvaid meetmeid, mille eesmärk on tagada nende normide järgimine ja normide ületamise korral, et selle ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.
38 Mis puudutab direktiivi 2008/50, siis tuleb märkida, et artikli 1 punkti 1 kohaselt sätestatakse selle direktiiviga meetmed, mille eesmärk on välisõhu kvaliteedi eesmärkide määratlemine ja püstitamine, et vältida, ära hoida või vähendada kahjulikku mõju inimeste tervisele ja kogu keskkonnale. Selles raamistikus näeb nimetatud direktiivi artikli 13 lõike 1 esimene lõik ette, et liikmesriigid tagavad, et kõigis nendes piirkondades ja linnastutes ei ületaks muu hulgas SO2 tasemed välisõhus selle direktiivi XI lisas kindlaks määratud piirtasemeid (12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria (vääveldioksiidi piirtasemed), C‑730/19, ei avaldata, EU:C:2022:382, punkt 62).
39 Lisaks, nagu Euroopa Kohus on märkinud, loob direktiivi 2008/50 artikkel 23 otsese seose ühelt poolt selle direktiivi artikli 13 lõikega 1 koostoimes XI lisaga SO2 jaoks kehtestatud piirtasemete ületamise ja teiselt poolt õhukvaliteedi kavade koostamise vahel (12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria (vääveldioksiidi piirtasemed), C‑730/19, ei avaldata, EU:C:2022:382, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt, nagu nähtub direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 esimesest lõigust, siis juhul kui tuvastatakse selline ületamine, tuleb konkreetses piirkonnas või linnastus vastu võtta õhukvaliteedi kava.
40 Mis puudutab nende kavade koostamist, siis on Euroopa Kohus samuti täpsustanud, et direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 teisest lõigust tuleneb, et kuigi liikmesriikidel on võetavate meetmete kindlaksmääramisel teatav tegutsemisruum, peavad nad igal juhul tagama, et asjaomase saasteaine piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks (12. mai 2022. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Bulgaaria (vääveldioksiidi piirtasemed), C‑730/19, ei avaldata, EU:C:2022:382, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul tuleb aga märkida, et Euroopa Kohus on hiljuti tuvastanud, et Bulgaaria Vabariik on alates 2007. aastast rikkunud piirkonnas BG 0006 (Bulgaaria kaguosa), kus asub Galabovo kohalik omavalitsusüksus ja TETS Maritsa-iztok 2, direktiivi 2008/50 artiklitest 13 ja 23 tulenevaid kohustusi, sest seal ületatakse õhukvaliteedi piirtasemeid vääveldioksiidi puhul ning kehtestatud ei ole piisavaid kavasid õhukvaliteedi kohta (12. mai 2022. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Bulgaaria (vääveldioksiidi piirtasemed), C‑730/19, ei avaldata, EU:C:2022:382, punktid 21, 23, 29 ja 149).
42 Mis puudutab võimalikke seoseid direktiivi 2008/50 ja direktiivi 2010/75 vahel, siis tuleb kõigepealt rõhutada, et direktiivi 2008/50 põhjenduses 18 on sõnaselgelt märgitud, et vastavalt direktiivile 2008/1, mis on vahepeal asendatud direktiiviga 2010/75, millega sõnastati uuesti hulk erinevaid senini selles valdkonnas kehtinud direktiive, tuleb tööstustegevuseks lube väljastades täies mahus arvesse võtta direktiivis 2008/50 sätestatud välisõhu kvaliteediga seotud eesmärke.
43 Mis puudutab direktiivi 2010/75, siis tuleb meelde tuletada, et sellise käitise nagu põhikohtuasjas kõne all oleva elektrijaama suhtes kohaldatavate heite piirväärtuste konkreetset kindlaksmääramist reguleerib see direktiiv, eelkõige selle artikli 15 lõige 3, mille kohaselt sätestab pädev asutus heite piirväärtused, mis tagavad, et tavapärastel käitamistingimustel ei ületa heide artikli 13 lõikes 5 osutatud PVT‑järeldusi käsitlevas otsuses sätestatud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid.
44 Erandina direktiivi 2010/75 artikli 15 lõikest 3 lubab selle direktiivi artikli 15 lõige 4 pädeval asutusel kehtestada vähem ranged heite piirväärtused, kui parima võimaliku tehnikaga seotud heitetasemete saavutamine tekitaks ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes keskkonnaalase kasuga, mis tuleneb asjaomase käitise asukohast või tehnilistest näitajatest.
45 Viidatud artikli 15 lõikest 4 tuleneb siiski, et sellise erandi võib teha üksnes muid selles sättes kehtestatud tingimusi järgides ning et sellise erandi tegemise võimalus ei tohi piirata direktiivi 2010/75 artikli 18 kohaldamist.
46 Esiteks tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 neljanda lõigu kohaselt tagab pädev asutus igal juhul, et erandi tegemine ei tekita „olulist saastust“ ning et saavutatakse „keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase“.
47 Direktiivi 2010/75 artikli 15 lõikes 4 ette nähtud erand ei ole seega kohaldatav kõikidel juhtudel, mil heite üldiste piirväärtuste järgimine toob käitise käitajale kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Nimelt võib sellise erandi teha vaid siis, kui vähem ranged heite piirväärtused ei too kaasa „olulist saastust“ ja hoolimata erandist saavutatakse „keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase“.
48 Mis puudutab esimesena olulise saastuse puudumist käsitlevat tingimust, siis tuleb märkida, et arvestades ühelt poolt direktiivi 2010/75 artikli 3 punktis 2 sisalduva mõiste „saastus“ määratlust, millega peetakse silmas eelkõige selliste ainete õhku väljutamist, mis võivad ohustada inimeste tervist või keskkonna kvaliteeti, ja teiselt poolt direktiivi 2008/50, millega kehtestati õhukvaliteedi piirtasemed vääveldioksiidi puhul, kujutab igasugune sellise aine õhku väljutamine endast saastust direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 neljanda lõigu tähenduses.
49 Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 41, on selge, et direktiivis 2008/50 vääveldioksiidi puhul ette nähtud õhukvaliteedi piirtasemeid tuleb pidada põhikohtuasjas kõne all oleva elektrijaama mõjupiirkonnas ületatuks.
50 Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 märkis, ei saa sellist õhukvaliteedi piirtasemete ületamist vääveldioksiidi puhul pidada ebaoluliseks saastuseks, vaid seda tuleb tingimata pidada „oluliseks saastuseks“ direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 neljanda lõigu tähenduses, arvestades nii direktiiviga 2008/50 taotletavaid eesmärke, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, kui ka ühtlasi asjaolu, et vääveldioksiidi puhul ei ole Euroopa Liidu seadusandja ette näinud võimalust pikendada õhukvaliteedi piirtasemete saavutamise tähtaega.
51 Mis puudutab teisena direktiivi 2010/75 artikli 15 lõikes 4 ette nähtud erandi tegemise piiramist kohustusega tagada „keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase“, siis tuleb märkida, et direktiiviga 2008/50 kehtestatud normidega konkretiseeritakse liidu keskkonna ja rahvatervise valdkonnas olevaid kohustusi, mis tulenevad muu hulgas ELL artikli 3 lõikest 3 ja ELTL artikli 191 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt liidu keskkonnapoliitika, võttes arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ning rajaneb muu hulgas ettevaatusprintsiibil ja põhimõttel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Craeynest jt, C‑723/17, EU:C:2019:533, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Seega ei saa direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 alusel erandit teha, kui see võib kaasa aidata direktiiviga 2008/50 vääveldioksiidi kohta kehtestatud õhukvaliteedi piirtasemete ületamisele.
53 Sellega seoses tuleb lisaks täpsustada, et kui ettevaatuspõhimõtet arvestades valitseb ebakindlus küsimuses, kas vähem ranged heite piirväärtused toovad kaasa „olulise saastuse“ direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 neljanda lõigu tähenduses või ei tee seda, siis ei saa erandit teha (vt selle kohta 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 66).
54 Samas kontekstis nõuab direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 alusel erandi tegemine üldhinnangu andmist, milles võetakse arvesse kõiki saasteainete allikaid ja nende kumuleeritud toimet, tagamaks, et isegi kui ühele allikale tehakse erand, ei ületa nende heidete summa direktiivis 2008/50 määratletud õhukvaliteedi piirtasemeid.
55 Teiseks tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2010/75 artikli 15 lõikes 4 ette nähtud erand ei piira selle direktiivi artikli 18 kohaldamist. Viidatud artiklis 18 on ette nähtud, et kui keskkonnakvaliteedi standardis on ette nähtud rangemad tingimused kui need, mida on võimalik täita parima võimaliku tehnika kasutamisega, peab luba sisaldama lisameetmeid, ilma et see piiraks muude võimalike meetmete võtmist keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks.
56 Direktiivi 2010/75 artikli 3 punkt 6 määratleb mõiste „keskkonnakvaliteedi standard“ liidu õigusaktidega kehtestatud nõuete kogumina, millele teatav keskkond või keskkonna osa peab teataval ajahetkel vastama.
57 Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on need standardid seotud konkreetsete saasteainete kontsentratsiooni käsitlevate kvalitatiivset laadi nõuetega, mis peavad teatud hetkel konkreetses kohas täidetud olema (vt selle kohta 26. mai 2011. aasta kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt, C‑165/09–C‑167/09, EU:C:2011:348, punkt 62).
58 Samuti tuleb meenutada, et nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, on direktiivi 2008/50 põhjenduses 18 sõnaselgelt märgitud, et kui luba antakse sellistele tööstuslikele tegevusvaldkondadele, nagu on hõlmatud direktiiviga 2010/75, tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta esimesena nimetatud direktiivis ette nähtud välisõhu kvaliteediga seotud eesmärke.
59 Arvestades eeltoodut ja kohtujuristi ettepaneku punktis 82 ja sellele järgnenud punktides märgitut, tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2008/50 artiklis 13 ja XI lisas teatavate saasteainete suhtes ette nähtud õhukvaliteedi piirtasemed kujutavad endast „keskkonnakvaliteedi standardeid“ direktiivi 2010/75 artikli 18 tähenduses.
60 Õhukvaliteedi piirtasemeid tuleb nimelt liidus põhimõtteliselt järgida kogu aeg ja igal pool (vt selle kohta 30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (PM10 osakeste kontsentratsiooni piirtasemete ületamine), C‑638/18, ei avaldata, EU:C:2020:334, punktid 73 ja 74, ning 10. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (piirtasemed – PM10), C‑644/18, EU:C:2020:895, punktid 96 ja 97).
61 Asjaolu, et mõiste „keskkonnakvaliteedi standardid“ määratluses viidatakse reale nõuetele, mis peavad olema täidetud „teataval ajahetkel“, ei välista, et õhukvaliteedi piirtasemed, mida tuleb pidevalt järgida, kuuluvad selle määratluse alla. Nimelt, kui see määratlus võimaldab hõlmata nõudeid, mida ei pea pidevalt järgima, on nõuded, mida tuleb järgida pidevalt, a fortiori „keskkonnakvaliteedi standardid“ sama määratluse tähenduses, sest need kehtivad kogu aeg.
62 Nii kinnitab direktiivi 2010/75 artikkel 18 sama direktiivi artikli 15 lõike 4 sellist tõlgendust, mille kohaselt pädev asutus peab hindama, kas konkreetsest käitisest lähtuvale õhusaastele vähem rangete heite piirväärtuste kehtestamine toob kaasa selliste õhukvaliteedi suhtes kindlaks määratud piirtasemete ületamise tulenevalt saasteallikate kontsentratsioonist asjaomases piirkonnas või linnastus vastavalt direktiivi 2008/50 artiklile 13, ja kui see on nii, tuleks jätta erand tegemata, sest see võiks ohustada keskkonnakvaliteedi standardite järgimist.
63 Kolmandaks tuleb veel täpsustada, et kui õhukvaliteedi piirtasemed on konkreetse käitise mõjupiirkonnas ületatud, võib heite piirtasemete suhtes erandi teha üksnes siis, kui järgitakse direktiivi 2008/50 artikli 23 tähenduses selliste õhukvaliteedi kavade ettekirjutusi, mis tuli seoses ületamisega kehtestada.
64 Nimelt, esimesena seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 40 meenutatuga ja nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, on liikmesriigid küll vabad korraldama oma ametiasutuste pädevust, nähes ette, et asjaomane õhukvaliteedi kava tuleneb erinevate ametiasutuste vastu võetud erinevatest aktidest, kuid nad peavad siiski tagama, et need aktid järgiksid kogumis direktiivi 2008/50 artikli 23 nõudeid ja saavutaksid üheskoos õhukvaliteedi piirtasemete järgimise.
65 Teisena, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 46–50, ei tohi heite piirväärtustest teha erandit direktiivi 2010/75 artikli 15 lõike 4 neljanda lõigu järgi, kui sellega võib kaasneda „oluline saastus“ selle sätte tähenduses ja eelkõige ületatakse vääveldioksiidi kohta direktiiviga 2008/50 kehtestatud õhukvaliteedi piirtasemed. Kuid õhukvaliteedi kavades kehtestatud nõuete eesmärk ongi just võidelda selliste ületamiste vastu nii, et piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.
66 Järelikult peab sellise erandi tegemiseks pädev asutus samuti hoiduma vähem rangete heite piirväärtuste kehtestamisest käitisest lähtuvatele saasteainetele, kui selline erand oleks vastuolus direktiivi 2008/50 artikli 23 kohaselt asjaomases piirkonnas või linnastus vastu võetud õhukvaliteedi kavas kehtestatud meetmetega, eelkõige sellistega, mis näevad ette, nagu käesoleval juhul, väävliärastuse astmetest kinnipidamise, ja kahjustaks selle eesmärgi järgimist, mille kohaselt peab piirväärtuste ületamise ajavahemik jääma võimalikult lühikeseks.
67 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2010/75 artikli 15 lõiget 4 koostoimes sama direktiivi artikliga 18 ning direktiivi 2008/50 artiklitega 13 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et artikli 15 lõike 4 kohase erandi tegemise taotluse läbivaatamisel peab pädev asutus, võttes arvesse kõiki saastusega seotud asjakohaseid teaduslikke andmeid, sealhulgas asjaomasel juhul teiste allikatega koos tekkivat kumuleeruvat mõju ning selle piirkonna või linnastu kohta vastavalt direktiivi 2008/50 artiklile 23 koostatud õhukvaliteedi kavas ette nähtud meetmeid, keelduma sellise erandi tegemisest, kui erandiga aidataks kaasa direktiivi 2008/50 artiklis 13 kehtestatud õhukvaliteedinormide ületamisele või rikutaks selles kavas sisalduvaid meetmeid, mille eesmärk on tagada nende normide järgimine ja see, et normide ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.
Kohtukulud
68 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) artikli 15 lõiget 4, koostoimes selle direktiivi artikliga 18, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta artikleid 13 ja 23
tuleb tõlgendada nii, et
artikli 15 lõike 4 kohase erandi tegemise taotluse läbivaatamisel peab pädev asutus, võttes arvesse kõiki saastusega seotud asjakohaseid teaduslikke andmeid, sealhulgas asjaomasel juhul teiste allikatega koos tekkivat kumuleeruvat mõju ning selle piirkonna või linnastu kohta vastavalt direktiivi 2008/50 artiklile 23 koostatud õhukvaliteedi kavas ette nähtud meetmeid, keelduma sellise erandi tegemisest, kui erandiga aidataks kaasa direktiivi 2008/50 artiklis 13 kehtestatud õhukvaliteedinormide ületamisele või rikutaks selles kavas sisalduvaid meetmeid, mille eesmärk on tagada nende normide järgimine ja see, et normide ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.
Allkirjad