ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
8. mai 2012(*)
Dumping – Ühendriikidest pärinevate etanoolamiinide import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Dumpinguvastaste meetmete kehtivuse lõppemine – Läbivaatamine – Dumpingu jätkumise või kordumise tõenäosus – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõige 2
Kohtuasjas T‑158/10,
The Dow Chemical Company, asukoht Midland, Michigan (Ühendriigid), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis, R. Luff ja V. Hahn, hiljem J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.‑P. Hix, R. Szostak ja B. Driessen, keda abistasid avocat G. Berrisch ja barrister N. Chesaites,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja M. França, hiljem M. França ja A. Stobiecka-Kuik,
menetlusse astuja,
mille ese on nõukogu 19. jaanuari 2010. aasta rakendusmääruse (EL) nr 54/2010, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Ameerika Ühendriikidest pärit etanoolamiinide impordi suhtes (ELT L 17, lk 1), osalise tühistamise nõue,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 1. veebruaril 1994 vastu määruse (EÜ) nr 229/94, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Ameerika Ühendriikidest pärit etanoolamiinide impordi suhtes ja nõutakse lõplikult sisse nende suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (EÜT L 28, lk 40).
2 Pärast nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) muudetud redaktsiooni (asendatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, parandus ELT 2010, L 7, lk 22) edaspidi „algmäärus”) alusel ning iseäranis määruse nr 384/96 artikli 11 lõigete 2 ja 3 (nüüd algmääruse artikli 11 lõiked 2 ja 3) alusel toimunud läbivaatamist võttis nõukogu 20. juulil 2000 vastu määruse (EÜ) nr 1603/2000 lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta Ameerika Ühendriikidest pärinevate etanoolamiinide impordile (EÜT L 185, lk 1; ELT eriväljaanne 11/ 34, lk 3). Hagejalt The Dow Chemical Company pärineva impordi suhtes kehtestati dumpinguvastane tollimaks 69,40 eurot tonni kohta.
3 Pärast määruse nr 384/96 artikli 11 lõigete 2 ja 3 alusel toimunud läbivaatamist võttis nõukogu 23. oktoobril 2006 vastu määruse (EÜ) nr 1583/2006 lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta Ameerika Ühendriikidest pärinevate etanoolamiinide impordile (ELT L 294, lk 2). Määrus nr 1583/2006 oli kohaldatav kaheaastase ajavahemiku jooksul. See kehtestas hagejalt pärineva impordi suhtes dumpinguvastase tollimaksu 59,25 eurot tonni kohta.
4 18. märtsil 2008 avaldati Euroopa Liidu Teatajas teade teatavate dumpinguvastaste meetmete eelseisva aegumise kohta (ELT C 71, lk 13).
5 25. juulil 2008 esitasid tootjad, kelle toodang moodustab üle 50% Euroopa Liidu etanoolamiinide kogutoodangust, määruse nr 384/96 artikli 11 lõike 2 alusel taotluse kehtivate dumpinguvastaste meetmete läbivaatamiseks.
6 Euroopa Ühenduste Komisjon avaldas 25. oktoobril 2008 Euroopa Liidu Teatajas Ameerika Ühendriikidest pärit etanoolamiinide impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise algatamise teadaande (ELT C 270, lk 26).
7 Komisjon saatis 22. oktoobril 2009 hagejale üldist teavet avalikustava dokumendi ja spetsiifilist teavet avalikustava dokumendi. Komisjon märkis nendes eelkõige, et hageja ei importinud läbivaatamisega seotud uurimisperioodil, s.o ajavahemikul 1. oktoobrist 2007 kuni 30. septembrini 2008 (edaspidi „uurimisperiood”) dumpinguhinnaga. Lisaks märkis komisjon, et dumpinguvastases menetluses koostööd teinud teise USA tootja Ineos Oxide LLC (edaspidi „Ineos”) dumpingumarginaal oli 11,9%. Komisjon omistas sama dumpingumarginaali teistele USA tootjatele, kes ei teinud dumpinguvastases menetluses koostööd. Lõpetuseks järeldas komisjon, et esineb kahju kordumise oht.
8 Hageja esitas 6. novembril 2009 oma märkused komisjonilt saadud teabe avaldamise dokumentide kohta.
9 19. jaanuaril 2010 võttis nõukogu vastu rakendusmääruse (EL) nr 54/2010, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Ameerika Ühendriikidest pärit etanoolamiinide impordi suhtes (ELT L 17, lk 1, edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määrus on kohaldatav kaheaastase ajavahemiku vältel. Sellega kehtestatakse hagejalt pärineva impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks 59,25 eurot tonni kohta. Nõukogu meelest on tõenäoline, et dumpinguvastaste meetmete kehtetuks tunnistamise korral kahju kordub (vaidlustatud määruse põhjendus 91). Selle järelduse toetuseks viitab nõukogu eelkõige dumpingu jätkumisele uurimisperioodil, USA tootjate kasutamata tootmisvõimsusele, Hiina poolt asjaomase toote suhtes kehtestatud dumpinguvastasele tollimaksule, nõudlusele asjaomase toote järele USA‑s ja selle riigi eksporditurgudel, üleminekule monoetüleenglükooli tootmiselt etanoolamiinide tootmisele ning asjaolule, et äriühingud, kes ei teinud menetluses koostööd, on jätkuvalt huvitatud liidu turule jäämisest ja eksporditegevuse suurendamisest (vaidlustatud määruse põhjendus 81).
Menetlus ja poolte nõuded
10 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. aprillil 2010.
11 Komisjon esitas 21. mail 2010 Üldkohtu kantseleisse avalduse nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Üldkohtu esimese koja esimees rahuldas selle taotluse 23. augusti 2010. aasta määrusega.
12 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ning ettekandja-kohtunik kuulub nüüd teise koja koosseisu, määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
13 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) alustada suulist menetlust ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames nõukogul vastata teatavatele kirjalikele küsimustele. Nõukogu vastas neile küsimustele Üldkohtu kantseleisse 15. juulil 2011 saabunud menetlusdokumendiga.
14 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 20. septembri 2011. aasta kohtuistungil.
15 Kohtuistungil märkis nõukogu, et ta soovib teha parandusi neisse kirjalikesse vastustesse, mis ta oli 15. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse esitanud. Nõukogul paluti teha need parandused kirjalikult ning nõukogu tegi seda selleks antud tähtaja jooksul. Hagejal paluti esitada märkused nõukogu tehtud paranduste kohta ning hageja tegi seda selleks antud tähtaja jooksul.
16 Suuline menetlus lõpetati 31. oktoobril 2011.
17 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
18 Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
19 Hageja hagi rajaneb ühelainsal väitel, milles leitakse, et rikutud on algmääruse artikli 11 lõiget 2. See väide jaguneb seitsmeks osaks, mis toovad esile ilmsed vead faktide tuvastamises ja hindamises. Esimene osa käsitleb dumpingu olemasolu tuvastamist uurimisperioodil. Teine osa puudutab dumpingu suurenemist uurimisperioodi järel. Kolmas osa puudutab etanoolamiinide kasutamata tootmisvõimsust USA‑s. Neljas osa on seotud Hiina dumpinguvastastest meetmetest tingitud kaubandusmoonutustega. Viies osa käsitleb nõudluse arengut USA‑s ja teistel turgudel. Kuues osa puudutab üleminekut monoetüleenglükooli tootmiselt etanoolamiinide tootmisele. Seitsmes osa käsitleb seost USA ja liidu hindade vahel.
20 Üldkohtu hinnangul on vaja võtta seisukoht hageja ainsa väite esimese ja kolmanda osa suhtes.
21 Sissejuhatuseks olgu esiteks meenutatud, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (Euroopa Kohtu 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I‑7723, punkt 40, ja 11. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑373/08: Hoesch Metals and Alloys, EKL 2010, lk I‑951, punkt 61). Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, et dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise tõenäosuse uurimine eeldab keeruliste majandushinnangute andmist ning kohtulik kontroll antud hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta Üldkohtu 20. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑188/99: Euroalliages vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1757, punktid 45 ja 46).
22 Teiseks, algmääruse artikli 11 lõike 2 esimese lõigu kohaselt lõpeb dumpinguvastase meetme kehtivus viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, „kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine”. Kõnealusest tekstist ilmneb esiteks, et dumpinguvastase meetme kehtivuse lõppemine viie aasta pärast on reegel, samas kui selle kehtimajäämine on erand. Edasi, meetme kehtimajätmine sõltub selle lõppemise tagajärgedele antud hinnangust, s.o prognoosist, mis rajaneb oletustel selle kohta, milliseks asjaomane turuolukord edaspidi kujuneb. Viimaseks, sellest sättest ilmneb, et pelgalt tõenäosusest, et dumping ja kahju jätkuvad või korduvad, ei piisa meetme kehtimajätmise põhjendamiseks, vaid nõutav on ka, et pädevad ametiasutused oleksid dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise tõenäosuse uurimise põhjal tegelikult tuvastanud (eespool punktis 21 viidatud Üldkohtu otsus Euroalliages vs. komisjon, punktid 41, 42 ja 57, ning Üldkohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑132/01: Euroalliages jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2359, punkt 37).
Ainsa väite esimene osa, mis puudutab dumpingu tuvastamist uurimisperioodil
Poolte argumendid
23 Hageja toob viitega vaidlustatud määruse põhjendusele 80 esile, et 11,9% suurune dumping tuvastati formaalselt üksnes ühe äriühingu, nimelt Ineose puhul. Selle ühega kaebajatest väidetavalt seotud äriühingu import moodustas aga üksnes väikese osa kogu USA‑st pärinevast etanoolamiinide impordist. Suurem osa sellest impordist, nimelt rohkem kui 85%, pärines tegelikult hagejalt. Samas hageja dumpingumarginaal oli –7% (s.o dumpingu puudumine). Ineose puhul tuvastatud dumping ei peegelda seega kõikide tootjate olukorda.
24 Lisaks, institutsioonid omistasid Ineose suure dumpingumarginaali ka teatavale kolmandale USA tootjale, kes on väga vähetähtis ning kes ei teinud uurimises koostööd. Vastupidi tõdemusele, mille nõukogu teeb vaidlustatud määruse põhjenduses 116, ei võimalda miski järeldada, et see tootja kasutaks tingimata dumpingut, kui ta peaks taasalustama eksporti Euroopa Liitu.
25 Igal juhul leiti uurimisperioodil USA‑st pärit etanoolamiinide impordi üleriigiline kaalutud keskmine dumpingumarginaal olevat –4,5% (s.o dumpingu puudumine). Hageja viitab selles osas ühele teisele juhtumile, mille puhul komisjon kasutas oma järelduste alusena üleriigilist kaalutud keskmist dumpingumarginaali. Hageja täpsustab, et ta ei väida, et algmääruse artikli 9 lõige 3 on kohaldatav sama määruse artikli 11 lõike 2 kontekstis. Ta viitavat sellele juhtumile, et täpsustada, et ühe või kahe eksportija dumping ei tohiks varjutada dumpingu puudumist riigi tasandil. Hageja rõhutab ka, et nõukogu möönab Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, et institutsioonid peaksid läbivaatamise menetluses analüüsima asjaomast ekspordiriiki. See tähendab, et dumpingu hindamisel peaks arvesse võtma kogu USA‑st pärinevat importi tervikuna. Praegusel juhul möönab nõukogu, et institutsioonid ei ole tuvastanud, et USA‑st pärinev import tervikuna toimus tegelikult dumpinguhinnaga. Lisaks, nõukogu leidvat ka, et võib rajada järelduse, et dumping jätkub, niisuguste tootjate tegelikule või omistatud dumpingule, kelle import moodustab vähem kui 10% vaatlusalusest impordist. Nõukogu rääkivat siiski endale vastu, kuna menetluse käigus kaitsesid institutsioonid seisukohta, mille kohaselt ei ole oma kehtivusaja lõpule lähenevate meetmete läbivaatamise puhul tegemist uurimisega, mis puudutab ainult ühe eksportija importi. Lõpuks, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu aruanne, millele nõukogu oma menetlusdokumentides viitab, kinnitab, et institutsioonid peaksid dumpingumarginaali hindama „tootehaaval”. Praegusel juhul on see dumpingumarginaal negatiivne.
26 Nõukogu märgib, et vaidlustatud määruse põhjenduses 80 sisalduvas järelduses ei ole vigu. Dumpingut puudutavatest konkreetsetest järeldustest, mis sisalduvad vaidlustatud määruse põhjenduses 23, ilmneb, et institutsioonid ei mõelnud kahe USA tootja tegelikku dumpingumarginaali ise välja. Lisaks, seoses hageja esiletoodud asjaoluga, et Ineose puhul tuvastatud dumping ei peegelda kõikide tootjate olukorda, täpsustab nõukogu, et institutsioonid ei pea tuvastama dumpingu olemasolu iga üksiku tootja puhul eraldi, kuna dumpingumarginaale ja vastavaid dumpinguvastaseid tollimakse ei saa seda liiki läbivaatamise raames muuta. Tegelikult on oluline kindlaks teha, kas asjaomasest ekspordiriigist eksporditakse jätkuvalt dumpinguhinnaga. Seda lähenemist kinnitab ka WTO apellatsioonikogu aruanne. Selles osas on väär hageja väide, et nimetatud aruanne kinnitab, et institutsioonid peavad dumpingumarginaali hindama „tootehaaval”. WTO apellatsioonikogu aruandes tuvastatu puudutab WTO asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) 1 A lisas esitatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189) artiklit 9.2, mida kohaldatakse algsele uurimisele, mitte selle kokkuleppe artiklit 11.3. Lõpuks, hageja väide ei võtvat arvesse dumpingumarginaali, mis tuleb omistada kolmandale USA tootjale, kellele hageja oma menetlusdokumentides on viidanud.
27 Seoses kolmanda USA tootjaga, kellele hageja oma menetlusdokumentides on viidanud, juhib nõukogu tähelepanu vaidlustatud määruse põhjendusele 29 ning leiab sisuliselt, et see tootja ei ole väga vähetähtis.
28 Mis puudutab hageja esiletoodud asjaolu, et USA‑st pärineva asjaomase toote dumpingumarginaal on –4,5%, siis väidab nõukogu, et institutsioonid ei tuvastanud, et USA‑st pärit import tervikuna toimus tõepoolest dumpinguhinnaga, nagu märgib hageja. Lisaks väidab nõukogu, et institutsioonid ei ole kohustatud tuvastama dumpingu olemasolu iga üksiku ettevõtja puhul eraldi ega arvutama välja dumpingumarginaali riigi tasandil. Juhtum, millele hageja oma menetlusdokumentides viitab, ei ole asjakohane, kuna see puudutab algmääruse artikli 5 alusel algatatud uurimist. Samas ei ole seda tüüpi uurimise lõpetamise eeskirjad, mis on sätestatud algmääruse artikli 9 lõikes 3, kohaldatavad sama määruse artikli 11 lõike 2 alusel uurimisele.
Üldkohtu hinnang
29 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaidlustatud määrus sisaldab punkti C „Dumpingu jätkumise või kordumise tõenäosus”. Vaidlustatud määruse põhjenduses 17 täpsustab nõukogu, et „uuriti, kas dumping sel ajal toimus”.
30 Vaidlustatud määruse põhjenduses 23 märkis nõukogu, et kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlus kaalutud keskmiste ekspordihindadega „näitas dumpingu olemasolu”. Selles osas tuvastas nõukogu, et hageja dumpingumarginaal oli 0% (tegelik arvutuslik marginaal on –7%) ning et Ineose dumpingumarginaal oli 11,9%. Viimati nimetatud dumpingumarginaal omistati muu hulgas teistele eksportijatele, kes ei teinud dumpinguvastases menetluses koostööd.
31 Vaidlustatud määruse põhjenduses 24 märkis nõukogu, et peale „dumpingu” analüüsimise uuriti ka „dumpingu jätkumise tõenäosust”.
32 Vaidlustatud määruse põhjenduses 25 täpsustas nõukogu, analüüsides dumpingu taset meetmete kehtetuks tunnistamise korral, et „[k]ui ekspordihindu alandataks dumpinguvastaste tollimaksude määra võrra, oleksid uurimisperioodil täheldatud dumpingumarginaalid (kooskõlas algmääruse artikliga 18) [Ineose] ja koostööst keeldunud isikute puhul 12%, samal ajal kui [hageja] puhul dumpingut endiselt ei oleks.”
33 Uurimise tulemusel järeldas nõukogu, et „dumping tõenäoliselt jätkub” (vaidlustatud määruse põhjendus 51).
34 Vaidlustatud määruse põhjenduses 74 tuletas nõukogu ühenduse tootmisharu olukorra analüüsi raames meelde, et „[u]urimisperioodil dumping jätkus”.
35 Vaidlustatud määruse põhjenduses 80 märkis nõukogu kahju kordumise tõenäosust analüüsides, et „dumpingu jätkumine uurimisperioodil tuvastati kahe USA eksportiva tootja puhul”.
36 Lõpuks järeldas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 113 ja 114, et „[u]urimine näitas, et on olemas dumpingu jätkumise (sealhulgas dumpinguhinnaga [impordi] mahu suurenemise) ja kahju kordumise tõenäosus” ning et „[i]segi kui võtta arvesse, et üks kahest koostööd teinud eksportivast tootjast ei müünud dumpinguhinnaga, ja (seetõttu) oletada, et tema osa USA‑st pärit impordist ei müüda ka tulevikus dumpinguhinnaga, on tollimaksu säilitamise tingimused sellegipoolest artikli 11 lõike 2 alusel täidetud”.
37 Neist asjaoludest tuleneb, et nõukogu rajas järelduse, et dumpinguvastased meetmed on vaja kehtima jätta, üksnes dumpingu jätkumise tõenäosusele. Nõukogu ei viidanud dumpingu kordumise tõenäosusele. Lisas rajas nõukogu järelduse, et on tõenäoline, et dumping jätkub, eelkõige asjaolule, et uurimisperioodil dumping jätkus. Lõpuks, nõukogu järeldus, et dumping jätkus uurimisperioodil, rajaneb asjaolul, et kaks eksportivat tootjat müüsid dumpinguhinnaga. Nõukogu ei märkinud, et hageja oleks jätkanud dumpinguhinnaga müüki või et on tõenäoline, et ta sellist müüki taasalustab. Sellest järeldub kaudselt, kuid paratamatult, et nõukogu lõi seose dumpinguhinnaga müügi vahel, mida viljelesid kaks eksportivat tootjat uurimise vältel, ja dumpingu jätkumise vahel juhul, kui meetmed peaks kehtetuks tunnistatama.
38 Hageja leiab sisuliselt eelkõige, et nõukogu ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et tema ei müünud uurimisperioodil dumpinguhinnaga.
39 Esiteks tuleb rõhutada, et praegusel juhul lähtus nõukogu tõenäosusest, et dumping kordub, leides eelkõige, et dumping jätkus uurimisperioodil.
40 Teiseks tuleb märkida, et algmääruse artikli 11 lõikes 2 sisalduvat terminit „dumping” ei ole määratletud. Algmääruse ülesehitust silmas pidades ning vastupidiste andmete puudumisel tuleb siiski asuda seisukohale, et algmääruse artikli 11 lõikes 2 sisalduv termin „dumping” on samatähenduslik kui kõnealuses määruses põhimõtteid käsitlevas artiklis 1 määratletud termin „dumping”.
41 Kolmandaks, vastavalt algmääruse artiklile 1, ja eriti selle artikli lõigetele 1 ja 2 viitab dumping tootele, mis lubatakse Euroopa Liidus vabasse ringlusse. Juhul kui seda toodet müüakse dumpinguhinnaga ja see tekitab kahju, võivad institutsioonid muude tingimuste täidetuse korral kohaldada dumpinguvastaseid meetmeid.
42 Neljandaks peab meeles pidama, et põhimõtteliselt puudutavad dumpinguvastased menetlused kolmandast riigist pärineva tootekategooria kogu importi, mitte konkreetsete ettevõtjate importi (Euroopa Kohtu 7. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑216/91: Rima Eletrometalurgia vs. nõukogu, EKL 1993, lk I‑6303, punkt 17). Lisaks, vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5 kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks igal üksikjuhul asjakohases ulatuses diskrimineerimisvabal alusel sellise toote kogu impordi suhtes.
43 Viiendaks peab rõhutama, et algmääruse artikli 11 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid laskma jõus olevate meetmete kehtivusel lõppeda või need kehtima jätma. Nad ei saa asjaomaseid meetmeid muuta, et arvestada näiteks asjaoluga, et teatavad ettevõtjad ei ole dumpinguhinnaga müünud.
44 Eelnevast tuleneb, et algmääruse artikli 11 lõikes 2 sisalduv mõiste dumpingu jätkumine hõlmab kolmandast riigist pärineva asjaomase tootega seonduvat dumpingut, mitte üksnes teatavate ettevõtjate dumpingut, ning seda on muu hulgas kinnitanud nõukogu oma menetlusdokumentides.
45 Käesoleval juhul ilmneb esiteks vaidluse käigus esitatud asjaoludest, et hagejalt pärinev import moodustas uurimisperioodil valdava enamuse USA‑st pärinevast impordist, s.o rohkem kui 85% impordimahust, ning ka nõukogu möönab seda. Teiseks, kui institutsioonid oleksid hagejalt pärinevat importi oma analüüsis nõuetekohaselt arvesse võtnud, siis nad ei oleks jõudnud järeldusele, et USA‑st pärinevat asjaomast toodet müüdi uurimisperioodil jätkuvalt dumpinguhinnaga. Sel juhul oleksid institutsioonid pidanud tuvastama, et valdav enamus USA‑st pärinevast impordist, ehk rohkem kui 85% impordimahust toimus ilma dumpinguta. Samuti oleks selle olukorra pinnalt tulnud teha järeldus, et asjaomase toote USA‑st pärineva impordi kaalutud keskmine marginaal oli negatiivne (s.o dumpingu puudumine), nagu nähtub hageja arvutustest, mida nõukogu ei ole ümber lükanud. Neil asjaoludel ei oleks nõukogu pidanud jõudma järeldusele, et dumping jätkus uurimisperioodil või et esines dumpingu jätkumise tõenäosus. Nõukogu oleks pidanud niisiis tõendama, et esines dumpingu kordumise tõenäosus.
46 Isegi kui oletada, et algmääruse artikli 11 lõikes 2 sisalduvat terminit „dumpingu jätkumine” võiks tõlgendada nii, et see peab tegelikult silmas iga ettevõtja dumpingut eraldivõetuna või teatavate ettevõtjate dumpingut, tuleb igal juhul nentida, et hageja puhul ei saanud institutsioonid järeldada, et dumping jätkub, ning nad ei järeldanudki seda. Lisaks täpsustab nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 25, et meetmete kehtetuks tunnistamise korral „[hageja] puhul dumpingut endiselt ei oleks”. Neil asjaoludel olnuks tarvis, et institutsioonid oleksid lisaks dumpingu jätkumise tõenäosuse tõendamisele (kahe teise eksportiva tootja puhul) tõendanud seoses hagejaga, et esineb dumpingu kordumise tõenäosus. Vaidlustatud määrus ei sisalda aga sellekohaseid asjaolusid.
47 Eeltoodud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et dumping jätkus uurimisperioodil, ning kui ta tuletas selle pinnalt dumpingu jätkumise tõenäosuse esinemise. Seetõttu tuleb ainsa väite esimese osaga nõustuda ning vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas tühistada.
Ainsa väite kolmas osa, mis puudutab etanoolamiinide kasutamata tootmisvõimsust USA‑s
Poolte argumendid
48 Hageja leiab, et nõukogu hinnang, mis kajastub ka vaidlustatud määruse põhjenduses 28 ning mille kohaselt on USA‑s kasutamata tootmisvõimsust, ei ole põhjendatud. Tegemist on olulise asjaoluga, millele institutsioonid saavad üles ehitada järelduse, et dumpinguvastased meetmed tuleb jätta kehtima täiendavaks kaheaastaseks perioodiks, nagu on kirjas vaidlustatud määruse põhjenduses 117. Hageja väitel andis ta haldusmenetluses teada, et institutsioonide hinnang (70 000 tonni) põhineb vigasel arvutusel, kuna see võrdleb võimalikku maksimumtoodangut (ehk tööstuse tegelikku võimsust) USA kogutarbimisega, mitte USA kogutoodanguga. Pärast hageja märkuste saamist teatasid institutsioonid, et muutsid oma arvutusmeetodit. Samas viitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 26 andmetele, millel põhineb kasutamata tootmisvõimsuse arvutus. Vaidlustatud määruse põhjenduses 26 nimetatud majandusaruanne näitab, et kui võrrelda tootmisvõimsust USA tegeliku toodanguga, siis ei ole USA‑s kasutamata tootmisvõimsust. USA tööstusharu tootis maksimaalsel võimsusel. Hageja lisab, et Üldkohtule saadetud menetlusdokumentides ajab nõukogu jätkuvalt segi kasutamata tootmisvõimsuse ja ülepakkumise USA turul. Lisaks, seoses nõukogu esiletoodud asjaoluga, et hageja tootis 80% tasemel oma võimalikust tootmisvõimsusest, tuleb arvesse võtta orkaane, mis liikusid uurimisperioodil üle Louisiana ja Texase osariikide (USA) ning mis tingisid tehaste sulgemise, nagu kinnitab vaidlustatud määruses viidatud väljaanne. Tegelik tootmisvõimsus langes selles kontekstis ning hageja kasutas oma tootmisvõimsust 98,7% määraga.
49 Nõukogu märgib, et institutsioonid muutsid menetluse käigus tõesti oma arvutusmeetodit (mille tulemuseks oli lõplik arvutus, et kasutamata tootmisvõimsus on 60 000 tonni). Vastupidi sellele, mida lasevad arvata hageja esitatud menetlusdokumendid, on vaidlustatud määruses kasutatud arvutusmeetod sellegipoolest see, mida kasutati pärast meetodi muutmist, mitte see, mis sisaldas hageja väitel algselt viga. See ilmneb vaidlustatud määruse põhjenduse 26 sõnastusest ja hagejale menetluse käigus edastatud asjaoludest. Nõukogu täpsustab sellega seoses, et kasutamata tootmisvõimsuse väljaarvutamiseks arvati tegelik tootmisvõimsus tegelikust tootmismahust maha. Institutsioonide hinnangul ulatus tegelik tootmisvõimsus 90% võimalikust kogutootmisvõimsusest. Tegeliku tootmismahu kindlakstegemiseks võtsid institutsioonid aluseks teabe, mille kohaselt hageja tootis 80% tasemel oma võimalikust kogutootmisvõimsusest. Nõukogu väitel kasutati sama määra eksportiva tootja puhul, kes ei teinud koostööd. Asjaolu, et nõukogu mainis samas põhjenduses muu hulgas suurt erinevust USA võimaliku kogutootmisvõimsuse ja sealse nõudluse vahel, ei tõenda, et ta oleks võtnud kasutamata tootmisvõimsuse arvutamisel aluseks nende kahe asjaolu võrdluse.
50 Mis puudutab hageja esitatud argumenti, et USA tööstusharu töötas maksimaalsel tootmisvõimsusel, siis nõukogu väitel on see argument vastuolus asjaoludega, mis hageja esitas menetluse käigus ning mis puudutavad tema enese tootmisvõimsuse kasutamist (nimelt 80% uurimisperioodil). Lisaks, kui hageja esitatud menetlusdokumendid oma konteksti tagasi asetada, siis need ei kinnita hageja järeldust. Ja veel, hageja esitatud asjaolud, mis puudutavad uurimisperioodil Louisiana ja Texase osariikidest ülekäinud orkaane, ei olnud esitatud haldusmenetluse käigus. Seega ei saa hageja neile tugineda, et nõuda institutsioonide tehtud ilmse hindamisvea tuvastamist. Ka ei toeta hageja väiteid tõendid. Igal juhul näitab vaidlustatud määruse põhjendus 26, et institutsioonid võtsid arvesse uurimisperioodil Louisiana ja Texase osariikidest ülekäinud orkaanide mõju. Hageja ei vaidle selles küsimuses vastu.
51 Mis puudutab hageja esitatud menetlusdokumentides mainitud ja vaidlustatud määruse põhjenduses 26 nimetatud majandusaruannet, siis see kinnitab potentsiaalse kasutamata tootmisvõimsuse olemasolu USA‑s. Täpsemalt näitab see aruanne, et USA turul esineb ülepakkumine. Peale kasutamata tootmisvõimsuse kinnitab see ülepakkumine, et võrreldes sisetarbimisega on USA‑s kasutamata tootmisvõimsust. Lõpuks, nõukogu rõhutab, et vaidlustatud määruse põhjenduses 117 sisalduv väide on tegelikult esitatud selleks, et põhjendada dumpinguvastaste meetmete kehtimajätmise „piiramist” kaheaastase perioodiga viie aasta asemel.
Üldkohtu hinnang
52 Nõukogu märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 26, et uurimisperioodil oli etanoolamiinide kasutamata tootmisvõimsus USA‑s ligikaudu 60 000 tonni.
53 Esiteks tuleb juhtida tähelepanu sellele, et vaidlustatud määruse põhjenduses 26 on ebakõla asjaolude vahel, mida on võetud arvesse USA kasutamata tootmisvõimsuse kindlakstegemisel. Samal ajal kui nõukogu märgib nimetatud põhjenduses, et see arvutus põhineb „kahe koostööd teinud eksportiva tootja toodetud kogustel, asjaolul, et tavaliselt oodatav tootmismäär on umbes 90% võimalikust tootmisvõimsusest, oletusel, et koostööd mitteteinud USA tootjate tootmismaht ei olnud tegeliku tootmisvõimsuse juures alla 80% nende võimalikust tootmisvõimsusest, ning juhtivates turundusajakirjades avaldatud teabel”, viitab ta kahel korral ka hinnangule, mille aluseks on USA sisetarbimine. Täpsemalt märgib nõukogu kõigepealt, et „[v]õrreldes USA kogu võimaliku tootmisvõimsusega, mis oli hinnangute järgi 732 000 tonni, oli hinnanguline kogunõudlus, sealhulgas oma tarbeks kasutamine, 588 000 tonni”, ning et „[s]uhteliselt madal tootmisvõimsuse rakendusaste oli tingitud mitmest viimastel aastatel asetleidnud juhtumist”. Seejärel täpsustab nõukogu, et „[s]eda, et USAs oli 2007. ja 2008. aastal, st uurimisperioodil, potentsiaalselt kasutamata tootmisvõimsust, kinnitab ka juhtiv iga-aastane väljaanne, kus antakse ülevaade etanoolamiiniturust” ning et „[s]elle väljaande hinnangul oli 2007. aastal toodangu ülejääk USA turul 65 000 tonni”. Samas, nagu nõukogu sisuliselt möönab oma menetlusdokumentides, ei võta tootmisvõimsuse kasutamise taseme arvutus arvesse sisetarbimist. Muu hulgas märkis nõukogu kohtuistungil, et vaidlustatud määruse põhjendus 26 võib sellest aspektist näida ebaselge.
54 Teiseks, nõukogu vastustest Üldkohtu kirjalikele küsimustele ilmneb, et meetod, mida kasutati USA kasutamata tootmisvõimsuse arvutamiseks, on ebaselge või lausa käesolevas asjas esitatud tõenditega ebakõlas. Esiteks, kuigi nõukogu kinnitab kõigepealt, et hageja ja Ineose tegelik toodang arvati maha USA tegelikust tootmisvõimsusest, täpsustab ta viimaks, et Ineose tegelik toodang arvati enne USA tegeliku tootmisvõimsuse arvutamist maha selle riigi võimalikust tootmisvõimsusest. Edasi, samas kui Ineose tegelik toodang arvati maha USA võimalikust kogutootmisvõimsusest, arvati hageja ja teiste menetluses koostööd mitteteinud tootjate toodang nõukogu väitel maha selle riigi tegelikust tootmisvõimsusest. Samas ei ole esitatud ühtegi üksikasjalikku tõendit, mis õigustaks asjaolu, et asjaomaste ettevõtjate puhul arvati nendest mõnede tegelik toodang maha USA võimalikust kogutootmisvõimest ja teiste tegelik toodang maha selle riigi tegelikust tootmisvõimsusest.
55 Kolmandaks, juhtiv „iga-aastane väljaanne, kus antakse ülevaade etanoolamiiniturust” (nimelt Chemical Economics Handbook Product Review, „Ethanolamines”, SRI Consulting, edaspidi „SRI aruanne”), millele nõukogu viitab vaidlustatud määruse põhjenduses 26, ei kinnita, et USA‑s on 60 000 tonni jagu kasutamata tootmisvõimsust. Arvestades SRI aruandes sisalduvaid andmeid ja meetodit, mida nõukogu kasutas USA etanoolamiinide tegeliku tootmisvõimsuse kindlakstegemiseks (s.o võimalik tootmisvõimsus korrutatuna 90% määraga), oli selle riigi kasutamata tootmisvõimsus 2008. aasta novembris (s.o üks kuu pärast uurimisperioodi lõppu) 8000 tonni, nii nagu hageja oma menetlusdokumentides õigesti väidab, ilma et nõukogu talle vastu vaidleks. Isegi kui võtta tegeliku tootmisvõimsuse arvutamisel arvesse 95% määr – ja kui oletada, et selline asendamine on lubatav – oleks tulemuseks 45 400 tonni ehk ligikaudu poole väiksem arv võrreldes vaidlustatud määruse põhjenduses 26 mainitud 85 000 tonnist, mis vastab „ambitsioonikamate tootmisvõimsuse määradega”, s.o 95% määraga tehtud arvutustele, nagu on kinnitanud nõukogu oma menetlusdokumentides. Lisaks võimaldavad SRI aruandes sisalduvad andmed 2007. aasta osas (uurimisperiood hõlmas 2007. aasta oktoobri‑, novembri‑ ja detsembrikuud) kindlaks teha, et kasutamata tootmisvõimsus oli maksimaalselt 5650 tonni.
56 Neljandaks tuleb märkida, et SRI aruanne mainib mitmel korral asjaolu, et tootmisvõimsuse kasutamise määr oli USA‑s väga kõrge.
57 Viiendaks tuleb rõhutada, et uurimisperioodil mõjutasid toodangu mahtu orkaanid Gustav ja Ike (september 2008); nõukogu on seda sõnaselgelt möönnud vaidlustatud määruse põhjenduses 26. Täpsemalt märgib nõukogu, et suhteliselt madal tootmisvõimsuse rakendusaste oli tingitud mitmest viimastel aastatel asetleidnud sündmusest, muu hulgas „orkaanide Gustav ja Ike mõjust vastavalt teatavatele tootmisüksustele või mõnele toorainetootmisüksusele”. Ta täpsustab, et „[o]rkaanide Ike ja Gustav mõju oli uurimisperioodil veel teataval määral tunda, kuid pärast uurimisperioodi see lakkas”. Seejärel märgib nõukogu viitega erialaväljaandele, et „[orkaanide Ike ja Gustav mõju seisnes] PCI Consulting Group’i (PCI) 2008. aasta hinnangute kohaselt […] 39 000 tonnis kaotatud toodangus”. Sellegipoolest ei ilmne vaidlustatud määrusest, täpsemalt selle põhjendusest 26, et nõukogu oleks kasutamata tootmisvõimsust hinnates neid konjunktuurseid nähtusi, eelkõige orkaane Ike ja Gustav, arvesse võtnud. Nõukogu kinnitab siiski oma vasturepliigis, et „institutsioonid arvestasid USA kasutamata tootmisvõimsuse mahu arvutamisel orkaanide Ike ja Gustav mõjuga USA kogutootmisele ning et nad võtsid oma arvutustes aluseks hinnangu, millest ilmneb, et see riik kaotas 39 000 tonni toodangut”. Üldkohtule ei ole sellegipoolest esitatud ühtegi üksikasjalikku tõendit, mis võimaldaks Üldkohtul asuda seisukohale, et vaidlustatud määruse põhjenduses 26 nimetatud 39 000 tonni suurune kogus oleks tõepoolest hõlmatud USA kasutamata tootmisvõimsuse arvutusesse. Vastuseks Üldkohtu sellekohasele küsimusele märkis nõukogu kõigepealt, et institutsioonid kasutasid oma arvutuses SRI aruandes nimetatud võimalikku tootmisvõimsust (s.o 732 000 tonni), mis võttis juba arvesse orkaane Gustav ja Ike. Nõukogu täpsustas seejärel, et tema vastus oli ebatäpne ja märkis, et üksnes SRI aruandes sisalduv teave tegeliku tootmisvõimsuse kohta (ja mitte võimaliku tootmisvõimsuse kohta) võttis arvesse orkaanidest Gustav ja Ike tingitud häireid. Sellegipoolest täpsustas nõukogu Üldkohtu kirjalikele küsimustele vastates ühtlasi, et institutsioonid ei kasutanud SRI aruandes sisalduvaid andmeid, välja arvatud neid, mis puudutavad võimalikku tootmisvõimsust. Seega on selge, et nõukogu ei kasutanud SRI aruandes sisalduvat teavet tegeliku tootmisvõimsuse kohta. Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida võiks välja lugeda nõukogu esimesest vastusest, mida ta hiljem muutis, ei võimalda miski asuda seisukohale, et institutsioonid kasutasid andmeid, milles oli juba arvesse võetud orkaanide Gustav ja Ike mõju etanoolamiinide tootmisele USA‑s või et selle mõjuga oli juba arvestatud USA kasutamata tootmisvõimsuse arvutamisel.
58 Kuuendaks, Üldkohtule ei ole esitatud ühtegi üksikasjalikku tõendit, mis kinnitaks, et USA‑s oli etanoolamiinide kasutamata tootmisvõimsus 60 000 tonni, nagu väidab nõukogu vaidlustatud määruses, eriti kui võtta arvesse eespool välja toodud ebakõlasid ja vastuolusid.
59 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et tõendid, millele tuginedes nõukogu järeldas, et USA‑s oli etanoolamiinide kasutamata tootmisvõimsus 60 000 tonni, on ebakõlas või vastuolus asjakohaste andmetega, mida tuleb arvesse võtta. Sellest järeldub, et nõukogu on käesoleval juhul teinud ilmse hindamisvea, leides, et USA‑s oli etanoolamiinide kasutamata tootmisvõimsus 60 000 tonni. Tuleb lisada, et see viga mõjutab vaidlustatud määruse põhjenduses 26 sisalduvat üldist järeldust, kuna nõukogu asus selle põhjal seisukohale, et „USA-st pärit ekspordi maht võib suureneda ja haarata endale osa liidu turust”.
60 Seetõttu tuleb ainsa väite kolmanda osaga nõustuda ning tühistada ka sel alusel vaidlustatud määrus osas, milles see puudutab hagejat.
Kohtukulud
61 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõuetele temalt välja mõista.
62 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon, kes astus menetlusse nõukogu toetuseks, ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 19. jaanuari 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 54/2010, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Ameerika Ühendriikidest pärit etanoolamiinide impordi suhtes, osas, milles see puudutab The Dow Chemical Company’d.
2. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja The Dow Chemical Company kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. mail 2012 Luxembourgis.
Allkirjad