2. septembril 2010 esitatud hagi - Duravit jt versus komisjon

(kohtuasi T-364/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hagejad: Duravit AG (Hornberg, Saksamaa); Duravit SA (Bischwiller, Prantsusmaa) ja Duravit BeLux BVBA (Overijse, Belgia) (esindajad: advokaadid R. Bechtold, U. Soltész ja C. von Köckritz)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagejate nõuded

Tühistada ELTL artikli 263 lõike 4 alusel Euroopa Komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4185 (lõplik) asjas COMP/39092 - vannitoasisustus artikli 1 lõige 1, artiklid 2 ja 3 hagejaid puudutavas osas;

teise võimalusena vähendada otsuse artikli 2 punktis 9 hagejatele määratud trahvisumma suurust;

mõista Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad vaidlustavad komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4185 (lõplik) asjas COMP/39092 - vannitoasisustus. Vaidlustatud otsuses määrati hagejatele ja teistele ettevõtjatele trahvid ELTL artikli 101 ning EMP-lepingu artikli 53 rikkumise tõttu. Hagejad osalesid komisjoni arvates jätkuvas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses vannitoasisustuse sektoris Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades ja Austrias.

Hagiavalduse põhjenduseks esitavad hagejad üheksa väidet.

Esiteks heidetakse kostjale ette, et viimane ei ole esitanud piisavaid tõendeid hagejate osaluse kohta hindade kindlaksmääramisel või muus konkurentsivastases tegevuses. Komisjon leidis enda menetluses, et tõendamiskoormis ja tõendite esitamise kohustus ELTL artikli 101 rikkumise kohta ei lasu temal ning pani hagejatele komisjonis toimunud menetluses liialt ulatusliku asjaolude esitamise ja tõendamiskohustuse.

Teiseks väidab hageja, et komisjon heidab neile ette osalemist väidetaval Saksa laiapõhjalise katusorganisatsiooni "kartelli koosolekutel" ja peab neid seega vastutavaks laiapõhjalise rikkumise eest, ilma et ta tõendaks nende osalemist sellistes laiapõhjalistes kokkulepetes. Selles osas leiavad hagejad, et komisjon pidas arutelu Saksa katusorganisatsioonis ebaõigesti ja ennatlikult oma eesmärgilt konkurentsi piiravaks, ilma et ta oleks arvestanud selle konkreetset majanduslikku ja õiguslikku tausta.

Lisaks väidavad hagejad kolmandaks, et komisjon ei ole tõendanud konkurentsiõiguse rikkumist Saksa keraamiliste sanitaartoodete turul. Hagejad heidavad siinkohal ette, et komisjon pidas arutelu Saksa keraamilisi tooteid tootvate ettevõtjate kutseliidus õigusvastaselt hindade kindlaksmääramiseks ja oma eesmärgilt konkurentsi piiravaks ning rikkus ilmselt asjasse mittepuutuvatest tõenditest lubamatult hagejate suhtes ebasoodsaid järeldusi tehes hagejate õigust ausale ja eelarvamustevabale menetlusele.

Neljandaks väidavad hagejad, et nad ei osalenud hindade kindlaksmääramises Prantsusmaal ja Belgias. Hagejate arvates pidas komisjon arutelu Belgia ja Prantsuse keraamilisi tooteid tootvate ettevõtjate kutseliidus ebaõigesti hindade kindlaksmääramiseks ja andis väära hinnangu väidetavate rikkumiste kestusele ning kohaldas seega vääralt ELTL artiklit 101.

Viienda väite raames leiavad hagejad, et komisjon pidas tegevust armatuuride- dušinurkade- ja keraamikaturul vääralt eraldiseisvaks vältavaks rikkumiseks ning kohaldas seega valesti ELTL artiklit 101. Hagejad heidavad siinkohal ette, et kohtupraktikas eraldiseisva vältava rikkumise kindlakstegemiseks väljatöötatud kriteeriumid ei ole täidetud.

Kuuendaks väidavad hagejad, et komisjon rikkus liialt pika menetlusega ning kõikide komisjonipoolsete menetluses osalenud isikute väljavahetamisega pärast suulist ärakuulamist hagejate kaitseõigusi ning õigust suulisele ärakuulamisele määruse (EÜ) nr 773/2004¹ artiklite 12 ja 14 kohaselt, kusjuures see rikkumine omas tähtsust otsuse tegemisel.

Seitsmenda väite raames leiavad hagejad, et komisjon tugines trahvide arvutamisel vääralt enda trahvide arvutamise suunistele², kuna need suunised on Lissaboni lepingu jõustumisest alates ELTL artikli 290 lõike 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 rikkumise tõttu tühised.

Kaheksanda väitena leiavad hagejad, et komisjon tegi vea trahvi arvutades, kuna ta ei võtnud baassummat arvutades arvesse hagejate väidetava osaluse väiksemat raskusastet, vaid määras rikkumise raskusaste kõigi asjaomaste ettevõtjate osas ühtselt. See rikub hagejate arvates isikliku vastutuse põhimõtet.

Lõpuks heidetakse üheksandas väites ette, et määratud trahvi suurus rikub proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, kuna nimetatud hagejate rikkumise puhul ei ole tegemist raskeima konkurentsiõiguse rikkumisega.

____________

¹ - Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81).

² - Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT C 210, 1.9.2006, lk 2).