Language of document : ECLI:EU:T:2022:503

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

7. september 2022(*)

Riigiabi – Abi, mida Belgia andis JCDecaux Street Furniture Belgiumile – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse abi tagasi nõudma – Eelis – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑642/19,

JCDecaux Street Furniture Belgium, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid A. Winckler, G. Babin ja B. Cambier,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braga da Cruz, C. Georgieva ja D. Recchia,

kostja,

keda toetab

Clear Channel Belgium, asukoht Brüssel, esindajad: advokaadid P. de Bandt, M. Gherghinaru ja L. Panepinto,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud M. Jaeger ja M. Stancu (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades 2. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja JCDecaux Street Furniture Belgium, varem JCDecaux Belgium Publicité, palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 24. juuni 2019. aasta otsuse C(2019) 4466 (final) riigiabi SA.33078 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida Belgia andis JCDecaux Belgium Publicitéle (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Brüsseli linn (Belgia) ja hageja sõlmisid kaks järjestikust lepingut mitmesuguse tänavainventari kasutada andmise kohta, millest osa võib kasutada reklaami otstarbel.

3        Esimese, 16. juuli 1984. aasta lepinguga (edaspidi „1984. aasta leping“), mille kestus oli 15 aastat, oli ette nähtud, et hageja teeb Brüsseli linnale kättesaadavaks ning kasutab ootepaviljonide ja linnamööbliga integreeritud reklaamikandjaid, mida nimetatakse „teabe levitamise linnamööbliks“ (edaspidi „MUPI“), mille omanikuks jääb ta järgmistel tingimustel:

–        hageja ei maksnud renditasu, kasutustasu ega muid tasusid ootepaviljonide ja MUPI eest, kuid osutas Brüsseli linnale teatavaid mitterahalisi teenuseid, nimelt pidi ta tegema tasuta kättesaadavaks prügikastid, avalikud käimlad ja elektroonilised ajalehed, samuti viima ellu Brüsseli linna üldise plaani, turismi‑ ja hotellide plaani ning jalakäijate plaani;

–        vastutasuks teenuste eest oli hagejal lubatud kasutada reklaamiks ootepaviljone ja MUPIt;

–        kõiki reklaamikandjaid võis kasutada 15 aasta jooksul alates nende paigaldamisest, mis oli tuvastatud ühiselt kinnitatud protokolliga.

4        1995. aastal lõpetas Brüsseli linn 1984. aasta lepingu.

5        Brüsseli linn kuulutas 1998. aastal välja riigihanke, mille ese oli MUPI, ootepaviljonide ja reklaamtahvlite tootmine, tarnimine, paigaldamine, sisseseadmine ja hooldus, ning osa sellest mööblist, paviljonidest ja reklaamtahvlitest võis kasutada reklaami otstarbel.

6        Selleks, et täita 1984. aasta lepingust tulenevaid kohustusi ja tagada hanke läbipaistvus, lisas Brüsseli linn nimetatud hankemenetluse hankedokumentide lisasse 10 (edaspidi „lisa 10“) 282 ootepaviljoni ja 198 teabe levitamise linnamööblit, mis olid seotud 1984. aasta lepinguga (edaspidi „lisas 10 loetletud reklaamikandjad“), mille hagejale antud kasutusõigus ei olnud 1984. aasta lepingu tingimuste kohaselt veel lõppenud, ning märkis nende asukohad ja lõpptähtpäeva.

7        Hageja, kes hanke võitis, allkirjastas 14. oktoobril 1999 teise lepingu (edaspidi „1999. aasta leping“), mis koosnes tellimuslehest, eespool punktis 6 nimetatud hankedokumentidest ja selle lisadest, sealhulgas selle lisast 10, ning see asendas 1984. aasta lepingu. Selles lepingus ette nähtud tingimused olid järgmised:

–        lepingu kestus oli 15 aastat;

–        Brüsseli linn sai paigaldatud linnamööbli omanikuks kindlasummalise tasu eest iga tarnitud täielikult varustatud, üles seatud ja toimiva reklaamikandja kohta;

–        hageja pidi maksma lepingu esemeks oleva linnamööbli kasutamise eest reklaami eesmärgil igakuist renti.

8        1999. aasta lepingu täitmise ajal eemaldati teatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjad enne samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, samas kui teised jäeti pärast nimetatud kuupäeva alles. Erinevalt 1999. aasta lepingust ei maksnud hageja viimati nimetatud reklaamikandjate eest Brüsseli linnale renditasusid ega makse. Selline olukord kestis kuni 2011. aasta augustini, kui demonteeriti viimased 10. lisas loetletud reklaamikandjad.

9        Menetlusse astuja Clear Channel Belgium esitas 19. aprillil 2011 Euroopa Komisjonile kaebuse, milles ta leidis, et hageja oli saanud siseturuga kokkusobimatut riigiabi, kuna ta jätkas teatavate lisas 10 loetletud reklaamikandjate kasutamist pärast nende ette nähtud lõpptähtpäeva, maksmata Brüsseli linnale renditasu või maksu.

10      24. märtsil 2015 algatas komisjon ELTL artikli 108 alusel ametliku uurimismenetluse.

11      Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) jättis 29. aprilli 2016. aasta kohtuotsusega muutmata tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) 13. detsembri 2010. aasta otsuse, milles otsustati, et hageja ei olnud kinni pidanud 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevadest, mis puudutasid teatavate selles lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist, et ta ei olnud saanud Brüsseli linnalt sõnaselget luba reklaamikandjate „väljavahetamiseks“ ning et ta on sestsaati kasutanud paljusid reklaamikandjaid Brüsseli linna avalikus ruumis loa ja õiguseta.

12      Komisjon lõpetas 24. juunil 2019 ametliku uurimismenetluse, tehes vaidlustatud otsuse. Selle artiklid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

[Hagejale] antud riigiabi, mille summa vastab 1984. aasta lepingu alusel Brüsseli linna territooriumile paigaldatud ja üle 1999. aasta lepingu 10. lisas sätestatud demonteerimistähtaja säilitatud reklaamikandjate pealt tasumata renditasudele ja maksudele ning mida Belgia andis õigusvastaselt ajavahemikul 15. septembrist 2001 kuni 21. augustini 2010, rikkudes [ELTL] artikli 108 lõike 3 sätteid, on siseturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1. Belgia on kohustatud abisaajalt artiklis 1 osutatud abi tagasi nõudma.

[…]“.

 Poolte nõuded

13      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, milles leitakse, et talle on antud 1984. aasta lepingu täitmisel siseturuga kokkusobimatut riigiabi, ning otsuse artiklid 2–4 osas, milles nendega kohustatakse Belgia Kuningriiki hagejalt abi tagasi nõudma;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt ja menetlusse astujalt.

14      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

15      Menetlusse astuja palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

 Õiguslik käsitlus

16      Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet. Hageja esimene väide on, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja rikkus õigusnormi, kui leidis, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate kasutamine pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva kujutas endast eelist. Teisest neljanda väiteni, mis kõik on esitatud alternatiividena, väidab hageja, et hüpoteetiline riigiabi oleks olnud siseturuga kokkusobiv vastavalt komisjoni teatisele „Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011)“ (ELT 2012, C 8, lk 15), ja komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsusele 2012/21/EL [ELTL] artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT 2012, L 7, lk 3) (teine väide), et komisjon rikkus tagasinõutava abisumma hindamisel oma põhjendamiskohustust (kolmas väide) ja et vaidlustatud otsuses käsitletud riigiabi on igal juhul aegunud (neljas väide).

 Esimene väide, mille kohaselt tegi komisjon ilmse hindamisvea ja rikkus õigusnormi, kui leidis, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate kasutamine hageja poolt pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva kujutas endast eelist

17      Esimese väitega, mis jaguneb kolmeks osaks, soovib hageja sisuliselt kahtluse alla seada analüüsi, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 82–96 ja mis puudutab mõistet „majanduslik eelis“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Esimeses osas väidab hageja, et komisjon jättis ekslikult kõrvale hüvitusmehhanismi, mida Brüsseli linn kohaldas 1984. aasta lepingu majandusliku tasakaalu tagamiseks (edaspidi „1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism“). Teises osas väidab hageja, et komisjon kasutas väära vastupidist stsenaariumi, kui leidis, et 10. lisas loetletud ja pärast samas lisas ette nähtud tähtpäeva säilitatavatelt reklaamikandjatelt oleks tulnud sisse nõuda renditasusid ja makse. Kolmandas osas väidab hageja, et komisjon kvalifitseeris 1984. aasta lepingu ekslikult „puhtalt äriliseks“ ja jättis seetõttu kohaldamata 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika kriteeriumid.

 Väite esimene osa, mille kohaselt komisjon eksis, kui jättis kõrvale 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi

18      Esimese väite esimeses osas väidab hageja, et esiteks jättes kõrvale 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi asjakohasuse, eiras komisjon pikaajaliste avalikes huvides sõlmitud lepingute Belgias kehtivaid tavasid ja õiguslikke asjaolusid, teiseks välistab see hüvitusmehhanism, mis põhineb Brüsseli linna kohustusel säilitada 1984. aasta lepingu majanduslik tasakaal, igal juhul temale eelise andmise, kolmandaks rikkus komisjon õigusnormi, kui ta viitas 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusele Orange vs. komisjon (C‑211/15 P, EU:C:2016:798) ja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevale kohtupraktikale, jättes sealjuures arvestamata 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi, neljandaks jättes kõrvale selle hüvitusmehhanismi asjakohasuse põhjusel, et hageja nõustus „omal algatusel“ Brüsseli linna nõudel teatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjad eemaldama, ei võtnud komisjon arvesse mõiste „riigiabi“ objektiivsust ja viiendaks ei võimalda 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismiga kaasnevate lisadokumentide puudumine asuda seisukohale, et Brüsseli linn ei käitunud turul tegutseva ettevõtjana, ega tõendada eelise olemasolu, kuna nende puudumine on tavapärane seda liiki lepingutes nagu käesolevas asjas ja kuna ei seaduse ega lepinguga ei olnud 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi puhul nõutud eelnevat ametlikku kirjalikku vormistamist.

19      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

20      Olgu mainitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et selleks, et meedet võiks kvalifitseerida ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“, peavad olema täidetud neli tingimust: esineb riigi sekkumine või sekkumine riigi ressurssidest; see sekkumine võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust; see annab selle saajale valikulise eelise ning kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi. Lisaks peab see eelis olema riigile omistatav (vt 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Mis puudutab mõistet „abi“, siis tuleneb kohtupraktikast, et see ei hõlma üksnes sooritusi positiivses tähenduses, nagu toetused, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed (vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑425/11, EU:T:2014:768, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Seega on otsustatud, et meede, millega ametiasutused vabastavad teatavad ettevõtjad majanduslikest koormistest, mis ei too küll kaasa riigi vahendite ülekandmist, ent asetab selle saajad soodsamasse rahalisse olukorda kui teised maksukohustuslased, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt analoogia alusel 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑425/11, EU:T:2014:768, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

23      ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses on eelis majanduslik kasu, mida ettevõtja ei oleks saanud tavalistel turutingimustel, st riigi sekkumiseta (vt selle kohta 29. aprilli 1999. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑342/96, EU:C:1999:210, punkt 41).

24      Lisaks on mõiste „eelis“, mis kuulub lahutamatult meetme riigiabiks kvalifitseerimise juurde, objektiivset laadi ega sõltu asjaomase meetme võtjate kaalutlustest. Nii ei mõjuta riigi meetmega taotletud eesmärkide laad ja meetme põhjendused seda, kas meede kvalifitseeritakse riigiabiks. ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista nimelt riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste ega eesmärkide järgi, vaid määratleb need nende tagajärgede kaudu (vt 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Mis puudutab 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi, siis esimesena tuleb märkida, et asjaolu, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva oli mõeldud kompenseerima väidetavat ebasoodsat olukorda, mis hagejal tekkis seetõttu, et enne lõpptähtpäeva oli väidetavalt Brüsseli linna algatusel eemaldatud teatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjad, ja et see hüvitusmehhanism oli kooskõlas tavade ja õigusliku olukorraga Belgias pikaajaliste avalikes huvides sõlmitud lepingute puhul, ei tähenda, et nimetatud mehhanism ei saaks endast kujutada riigiabi.

26      Nimelt, nagu nähtub eespool punktis 24 viidatud kohtupraktikast, on mõiste „riigiabi“ objektiivne õigusmõiste, mis on otseselt määratletud ELTL artikli 107 lõikes 1, mis ei erista riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende mõju põhjal. Järelikult ei võimalda asjaolu, et riikliku meetme eesmärk oli säilitada 1984. aasta lepingu majanduslikku tasakaalu või et see eesmärk oli kooskõlas riigisisese õiguse põhimõtetega, algusest peale välistada sellise meetme kvalifitseerimist „riigiabiks“.

27      Sama kehtib hageja argumendi kohta, mille kohaselt komisjon eiras mõiste „riigiabi“ objektiivset laadi, kui ta jättis kõrvale 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi asjakohasuse põhjendusel, et hageja nõustus „omal algatusel“ Brüsseli linna nõudel eemaldama teatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjad.

28      Teisena tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, vähendas asjaolu, et ta jätkas teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist pärast nende samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, maksmata Brüsseli linnale renditasusid ega makse, neid kulusid, mis tema eelarvet oleks koormanud.

29      Poolte vahel ei ole nimelt vaidlust selles, et pärast 1999. aasta lepingu sõlmimist sai hageja Brüsseli linna territooriumil paigaldada ja kasutada linnamööblit üksnes lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi ta maksma renditasusid ja makse. 10. lisa kohaselt võis hageja erandina 1999. aasta lepingu tingimustest jätkata lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist 1984. aasta lepingus ette nähtud tingimustel, st ilma renditasusid või makse tasumata, vaid üksnes selles lisas ette nähtud lõpptähtpäevadeni. Pärast neid tähtpäevi tuli need reklaamikandjad asendada 1999. aasta lepingus sätestatud uute reklaamikandjatega, mille puhul kehtib seega maksude ja renditasude maksmise kohustus.

30      Sellest tuleneb, et asjaolu, et hageja kasutas endiselt teatavaid 10. lisas loetletud reklaamikandjaid 1984. aasta lepingus toodud tingimustel pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäevi, võimaldas hagejal vältida 1999. aasta lepinguga hõlmatud uute reklaamikandjate paigaldamist ja kasutamist ning seega renditasude ja maksude tasumist, mida ta oleks pidanud viimati nimetatud lepingu kohaselt maksma. Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 49, et teatavaid 10. lisas loetletud reklaamikandjaid ei saanud edasi kasutada pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, ilma et Brüsseli linn seda lubaks.

31      Lisaks tuleb sellega seoses tõdeda, et nagu nähtub eespool punktist 11, otsustas cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) oma 29. aprilli 2016. aasta otsuses, et hageja ei olnud kinni pidanud 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevadest, mis puudutasid teatavate samas lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist, et ta ei olnud saanud Brüsseli linnalt sõnaselget luba reklaamikandjate „väljavahetamiseks“ ja et ta on sestsaati reklaamikandjaid Brüsseli linna avalikus ruumis kasutanud loa ja õiguseta.

32      Hageja leiab küll, et cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsust ei saa käesolevas menetluses arvesse võtta, kuna Brüsseli linn ei olnud selles kohtuasjas menetlusosaline ning seetõttu ei saanud ta liikmesriigi kohtus 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi olemasolu kinnitada.

33      Selle argumendiga ei saa aga nõustuda. Nimelt, nagu komisjon õigesti märkis, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, nähtub cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsusest, et Brüsseli linn kaasati menetlusse ja tal oli võimalus oma seisukoht esitada. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsusest, ei vaidlustanud Brüsseli linn kohtueelses menetluses selle kohtuotsuse tagajärgi.

34      Kolmandana väidab hageja ekslikult, et komisjon ei saanud vaidlustatud otsuse põhjendustes 87–89 tugineda 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsuse Orange vs. komisjon (T‑385/12, ei avaldata, EU:T:2015:117) punktidele 41–44, kuna nendest tulenevad Üldkohtu järeldused olid eriomased vaidluse asjaoludele.

35      Nimelt on 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsuse Orange vs. komisjon (T‑385/12, ei avaldata, EU:T:2015:117) punktis 43 otsustatud, et üksnes juhul, kui riigi meedet tuleb pidada hüvitiseks ettevõtjate poolt avaliku teenuse pakkumise kohustuse täitmiseks osutatud teenuste eest kooskõlas 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevate kohtupraktika kriteeriumidega, ei kuulu see meede ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Seega ei soovinud Üldkohus piirata selle kaalutluse ulatust nimetatud kohtuotsuses kõne all oleva juhtumiga. Lisaks ei toeta faktilised asjaolud argumenti, et käesoleval juhul tuleb arvesse võtta lepingulist korraldust, kuna nagu nähtub eespool punktist 31, otsustas cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsuses, et hageja ei olnud saanud Brüsseli linna sõnaselget luba reklaamikandjate „väljavahetamiseks“.

36      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, mille kohaselt on võrdlus 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktikaga edutu, kuna ta ei olnud kohustatud tasuma renditasusid ja makse ning tegemist ei saanud olla riigi ressursside ülekandmisega. Nimelt viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 87–89 kohtupraktikale, mis tuleneb 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415), eelise andmise, mitte aga riigi ressursside ülekandmise hindamise küsimuses. Lisaks viitab hageja ise esimese väite kolmandas osas sellele kohtupraktikale, väites, et selles kohtupraktikas kehtestatud tingimused on käesolevas asjas kohaldatavad.

37      Neljandana, mis puudutab seda, et hageja seadis kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendustes 94 ja 95 esitatud komisjoni järelduse, mille kohaselt 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi ei saa pidada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja normaalseks käitumiseks, siis isegi kui oletada, et käesolevas asjas saaks analüüsida Brüsseli linna käitumist, tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas riigi meede on abi, kontrollida, kas sarnastel tingimustel oleks tavapärastes turutingimustes tegutsev erainvestor, kelle suurus on avalikku sektorit haldavate organitega võrreldav, sarnase otsuse vastu võtnud, see tähendab käesoleval juhul hüvitanud sarnasel viisil teisele lepingupoolele oma lepinguliste kohustuste täitmisel väidetavalt tekitatud kahju (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon, T‑165/15, EU:T:2018:953, punkt 140). Lisaks peavad objektiivsed ja kontrollitavad asjaolud näitama selgelt, et asjaomane liikmesriik on enne majandusliku eelise andmist või sellega samal ajal teinud otsuse hüvitada tegelikult rakendatud meetmega teisele lepingupoolele tema lepinguliste kohustuste täitmisel väidetavalt tekitatud kahju (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 82 ja 83).

38      Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et ükski komisjonile esitatud tõend ei võimalda kindlaks teha, et Brüsseli linn analüüsis hageja tegelikku saamata jäänud tulu seoses teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate enne tähtpäeva eemaldamisega, mida 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism pidi hüvitama, ja samas lisas loetletud muude reklaamikandjate säilitamisest saadavat kasu.

39      Teiseks ei nähtu ühestki toimikus olevast dokumendist, et Brüsseli linn oleks jälginud 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi rakendamist. Selle kohta märkisid Belgia ametiasutused komisjonis toimunud uurimismenetluse käigus muu hulgas, et 10. lisas loetletud enne tähtpäeva eemaldatud reklaamikandjate arv ja pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva säilitatud reklaamikandjate arv oli tasakaalust väljas ning et 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismiga tehtud väidetav hüvitamine ületas seda, mida nõudis hageja väidetav ebasoodne olukord (vaidlustatud otsuse põhjendused 85 ja 89).

40      Kolmandaks, mis puudutab hageja argumente, mille kohaselt ei võimalda 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismiga kaasnevate lisadokumentide puudumine järeldada, et Brüsseli linn ei käitunud turul tegutseva ettevõtjana, ega ka tõendada eelise olemasolu, kuna nende puudumine on kõnealuse lepingu liigi puhul tavapärane ning 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi eelnevat kirjalikku vormistamist ei ole ette nähtud ei seadusega ega ka lepinguga, piisab, kui meelde tuletada, et nagu on märgitud punktis 31, leidis cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohtu) 29. aprilli 2016. aasta otsuses, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate puhul ei olnud hageja järginud selles lisas sätestatud lõpptähtpäevi, saanud Brüsseli linnalt sõnaselget luba reklaamikandjate „väljavahetamiseks“ ja ta on sestsaati kasutanud reklaamikandjaid Brüsseli linna avalikus ruumis loa ja õiguseta.

41      Lisaks tuleb igal juhul tõdeda, nagu komisjon õigesti märkis, et sõltumata küsimusest, kas 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi kirjalikult vormistamine oli Belgia õiguse või nimetatud lepingu kohaselt vajalik või mitte, ei vabastanud hüvitusmehhanism liikmesriigi ametiasutust kohustusest analüüsida selle võimaliku kahju olemasolu ja ulatust, mis olevat hagejale tekkinud teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate enne tähtpäeva eemaldamise tõttu ja mille see mehhanism pidi hüvitama, et säilitada 1984. aasta lepingu majanduslik tasakaal, ja seda enne selle mehhanismi kasutuselevõttu. Nimelt oli selline analüüs vajalik selleks, et kontrollida, kas liikmesriigi ametiasutuse võetud meede oli kooskõlas Euroopa Liidu õiguse nõuetega, eelkõige nendega, mis tulenevad ELTL artikli 107 lõikest 1.

42      Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon leidis õigesti, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine hageja poolt pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäevi kujutas endast majanduslikku eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, isegi kui see säilitamine oli 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism.

43      Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Väite teine osa, mille kohaselt tegi komisjon ilmse hindamisvea ja rikkus õigusnormi, kui leidis, et hageja oli kasu saanud renditasude ja maksude kokkuhoiust, mis kujutas endast eelist.

44      Selles osas vaidleb hageja sisuliselt vastu vaidlustatud otsuse põhjendusele 132, milles komisjon leidis, et siseturuga kokkusobimatu abi suurus tuleb arvutada iga 10. lisas nimetatud paigaldatud reklaamikandja kohta, mida säilitati samas lisas ette nähtud lõpptähtpäevast kauem, pärast 15. septembrit 2001, võttes võrdlusaluseks 1999. aasta lepingus sätestatud renditasude suuruse ning reklaamikandjate suhtes üldiselt kohaldatavate maksude summa 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva (kui see oli pärast 15. septembrit 2001) või 15. septembri 2001 (kui see lõpptähtpäev oli enne 15. septembrit 2001) ning tegeliku demonteerimise kuupäeva vahelisel perioodil. Viimati nimetatud küsimuses märkis komisjon, et arvutamine peab toimuma Brüsseli linna 17. oktoobri 2001. aasta maksumääruse artiklite 3–5, Brüsseli linna 18. detsembri 2006. aasta maksumääruse artiklite 4–7 ning Brüsseli linna 17. detsembri 2007. aasta, 15. detsembri 2008. aasta, 9. novembri 2009. aasta, 20. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta maksumääruse artiklite 4–6 alusel.

–       Etteheide saamata jäänud renditasude kohta

45      Saamata jäänud renditasude kohta väidab hageja, et kuna Brüsseli linn kehtestas 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi, et säilitada selle lepingu majanduslik tasakaal, siis olid 10. lisas loetletud reklaamikandjatele, mis säilitati pärast samas lisas ette nähtud tähtpäeva, kohaldatavad nimetatud lepingus kehtestatud tingimused. Kuna 1984. aasta lepingus aga ei olnud ette nähtud mis tahes renditasu, kasutustasu ega muid tasusid, siis ei ole Brüsseli linnal renditasude näol tegemist saamata jäänud tuluga.

46      Hageja lisab oma märkustes menetlusse astuja seisukohtade kohta, et isegi kui Brüsseli linn võiks temalt nõuda mingit summat oma avaliku ruumi kasutamise eest, oleks ainus kohaldatav õiguslik regulatsioon olnud 17. oktoobri 2001. aasta maksumäärus, mis reguleerib eelkõige ärieesmärgil avalikele teedele loata paigaldatud linnamööbli olukorda. Nii ei oleks kõigi 10. lisas loetletud reklaamikandjate eest, mida säilitati pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, makstud renditasu, vaid pigem avaliku ruumi kasutamise eest iga‑aastast tasu, mille summa on tühine (223,20 eurot mööblieseme kohta).

47      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

48      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, nagu on märgitud eespool punktides 29 ja 30, et pärast 1999. aasta lepingu jõustumist sai hageja Brüsseli linna territooriumil paigaldada ja kasutada linnamööblit, sealhulgas sellist, mida võis kasutada reklaami eesmärgil, üksnes selles lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi ta maksma renditasu ja makse.

49      Võttes aga arvesse eespool punktis 22 viidatud kohtupraktikat, arvestades, et üks 1999. aasta lepingus ette nähtud tingimustest oli renditasude maksmine, järeldas komisjon õigesti, et hageja poolt teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate kasutamine pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, ilma et ta oleks Brüsseli linnale mingit renditasu maksnud, kujutas endast riigi ressurssidest antavat eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

50      Seega tuleb see etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Etteheide saamata jäänud maksude kohta

51      Saamata jäänud maksude kohta väidab hageja, et komisjon on võrdlussüsteemi ebaõigesti kehtestanud. Hageja esitab selle kohta mitu argumenti. Esimesena väidab ta, et kuna puudub ühtne maksusüsteem riigi territooriumil või isegi pealinna Brüsseli piirkonna territooriumil, ei saa Brüsseli linna maksumäärused olla võrdlussüsteemiks. Seega asjaolu, et hageja ei pidanud Brüsseli linna territooriumil reklaamiotstarbeliselt linnamööblilt tasuma maksu, kujutab endast eelist vaid juhul, kui on tõendatud, et kõigis teistes Belgia kohaliku omavalitsuse üksustes, kus menetlusse astuja kasutas linnamööblit reklaami otstarbel, maksis ta sellelt mööblilt maksu sama määra alusel ja kogu reklaamiotstarbeliselt linnamööblilt. Teisena väidab hageja, et 1984. ja 1999. aasta lepingutele ei kohaldata 17. oktoobri 2001. aasta maksumäärust. Sellega seoses viitab hageja kahele tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) 4. novembri 2016. aasta otsusele, mis kinnitavad, et ta ei olnud 1999. aasta lepingu järgi kohustatud tasuma kohalikke reklaamimakse. Kolmandana väidab ta, et kohandamise põhimõte on kohaldatav 1984. ja 1999. aasta lepingutele.

52      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

53      Esimesena, mis puudutab hageja argumente käesolevas asjas kohaldatava võrdlussüsteemi kohta, siis tuleb märkida, et juhul kui neid tuleb tõlgendada nii, et need puudutavad meetme valikulisust, tuleb need tagasi lükata, sest olukorras, kus tegemist on üksikmeetmega, nagu on kõne all käesolevas asjas, eeldatakse majandusliku eelise valikulisust (vt selle kohta 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. MOL, C‑15/14 P, EU:C:2015:362, punkt 60).

54      Igal juhul tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta võttis võrdlussüsteemiks Brüsseli linna maksumäärused, kuna kohtueelses menetluses ei vaielnud Belgia ametiasutused vastu sellele, et need määrused kujutavad endast Brüsseli linna territooriumil reklaamikandjate kasutamise maksustamise võrdlussüsteemi.

55      Teisena, vastupidi hageja väidetele kohaldus teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate kasutamisele pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva 17. oktoobri 2001. aasta maksumäärus ja maksude tasumata jätmine kergendas tema eelarvet.

56      Nimelt nähtub vaidlustatud otsuses viidatud Brüsseli linna maksumääruste asjasse puutuvatest sätetest, et 17. oktoobri 2001. aasta maksumäärusega kehtestati maksustamisaastateks 2002–2006 ajutine reklaamimaks avalikus ruumis. Sama määrusega oli ette nähtud maksuvabastus Brüsseli linna või tema loodud, rahastatavate või temale alluvate organisatsioonide teadetele. Brüsseli linn võttis hiljem vastu 18. detsembri 2006. aasta maksumääruse, mis nägi 2007. maksustamisaastaks ette sama maksu ja sama maksuvabastuse. Alates 2008. aasta maksustamisaastast kehtestas Brüsseli linn 17. detsembri 2007. aasta, 15. detsembri 2008. aasta, 9. novembri 2009. aasta, 20. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta maksumääruse alusel spetsiaalselt reklaamikandjate maksustamise.

57      Vaidlustatud otsusest nähtub samuti, et oma 20. juuni 2016. aasta kirjalikes seisukohtades märkisid Belgia ametiasutused vastuseks komisjoni 15. aprilli 2016. aasta kirjas esitatud küsimustele, et Brüsseli linn oli algul leidnud 17. oktoobri 2001. aasta maksumääruses ette nähtud linna teadete maksust vabastamise alusel, et 1999. aasta lepinguga hõlmatud reklaamiotstarbeline linnamööbel ei ole maksustatav, kuna see kuulub Brüsseli linnale. Seega ei saanud ta maksustamisaastatel 2002–2009 neile maksudele vastavaid summasid.

58      Siiski, nagu Belgia ametiasutused oma 20. veebruari 2017. aasta kirjalikes seisukohtades märkisid vastuseks komisjoni 14. veebruari 2017. aasta täiendavatele küsimustele, ei ole Brüsseli linn kunagi ise kasutanud linnamööblit reklaamiotstarbel ning talle kuulus üksnes 1999. aasta lepinguga hõlmatud linnamööbel.

59      Lisaks märkisid Belgia ametiasutused, et Brüsseli linn oli hiljem järeldanud, et reklaamiotstarbelise linnamööbli vabastamine maksust üksnes Brüsseli linnale kuulumise tõttu, samas kui linn ei ole selle kasutaja, loob ebaõiglase olukorra teiste reklaamikandjate kasutajate suhtes. Ta otsustas koguda maksu 1999. aasta lepinguga hõlmatud reklaamiotstarbeliselt linnamööblilt ning esimesed laekumised tulid 2011. aastal ja puudutasid 2009. aasta maksustamisperioodi.

60      Kõik need asjaolud aga näitavad, et maksuvabastus, mida Brüsseli linn kohaldas 10. lisas loetletud ja pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva säilitatud reklaamikandjatele, oli tingitud sellest, et neile reklaamikandjatele kohaldati maksuvabastust, mis oli Brüsseli linna teadetele maksumäärustes ette nähtud, isegi kui linn ei olnud nende reklaamikandjate kasutaja ega omanik.

61      Järelikult järeldas komisjon õigesti, et Brüsseli linna poolt alates 2001. aastast vastu võetud maksumäärused oleksid pidanud olema kohaldatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjate suhtes, mis säilitati pärast nende lõpptähtpäeva, ning et Brüsseli linna poolt enne 2009. maksustamisaastat kohaldatud vabastus oli erand võrdlussüsteemist ja kujutab endast riigi ressurssidest antavat eelist.

62      Nimelt, nagu Belgia ametiasutused ise märkisid, kui Brüsseli linna enda või tema poolt loodud, rahastatavate või temale alluvate organisatsioonide vajadusteks kasutatava reklaamiotstarbelise linnamööbli maksust vabastamine võiks tõepoolest olla õigustatud, ei ole selline maksuvabastus kohaldatav, kui nimetatud mööblit kasutab samal eesmärgil kolmas isik, eelkõige välireklaami sektoris tegutsev kaubandusettevõte.

63      Mis puudutab kahte tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) 4. novembri 2016. aasta otsust, milles kinnitatakse, et hageja ei olnud 1999. aasta lepingu puhul kohustatud tasuma kohalikke reklaamimakse, siis tuleb tõdeda, et need ei oma tähtsust osas, mis puudutab teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva kasutamise riigiabiks kvalifitseerimist. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 24, ei erista ELTL artikkel 107 riikliku meetme riigiabiks kvalifitseerimise puhul riigi sekkumist nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need tagajärgede kaudu. Lisaks on otsustatud, et meede, millega ametiasutused annavad teatavatele ettevõtjatele maksusoodustuse, mis ei too küll kaasa riigi vahendite ülekandmist, ent asetab selle saajad soodsamasse rahalisse olukorda kui teised maksukohustuslased, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑425/11, EU:T:2014:768, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Kolmandana, mis puudutab hageja argumente 1984. ja 1999. aasta lepingute kohandamise kohta maksude kohaldamise korral, siis tuleb tõdeda, nagu komisjon õigesti märgib, et kohandamise põhimõte ei saa kohustada Brüsseli linna 1984. aasta lepingut uuesti läbi vaatama. Selle lepingu artiklis 7.2 on sõnaselgelt ette nähtud, et kasutustingimuste muutumise korral, sealhulgas uute maksumeetmete puhul, on hageja ülesanne taotleda lepinguga kehtestatud tingimuste läbivaatamist, mitte Brüsseli linn ei pea neid omal algatusel uuesti läbi vaatama. Hageja ei ole tõendanud, et ta taotles 1984. aasta lepingu läbivaatamist.

65      Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui leidis, et hageja oli kasu saanud renditasude ja maksude kokkuhoiust ning et see kujutab endast eelist. Seega tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas osa, mille kohaselt 1984. ja 1999. aasta lepingud ei ole „puhtalt ärilised“ ja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika tingimused on käesolevas asjas täidetud

66      Esimese väite kolmandas osas väidab hageja, et käesoleval juhul ei ole 1984. ja 1999. aasta lepingud „puhtalt ärilised“ ning et 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism vastab 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika neljale tingimusele. Nii väidab hageja, et talle olid pandud selgelt määratletud avaliku teenuse osutamise ülesanded, et hüvitusmehhanismis olid hüvitise arvutamise parameetrid enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud, et hüvitis piirdus sellega, mis oli vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega seotud kulude katmiseks, ning et 1984. ja 1999. aasta leping sõlmiti temaga avatud, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate hankemenetluste tulemusena.

67      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

68      Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuna vaidlustatud otsus puudutab üksnes teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamist pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, siis puudutab 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevas kohtupraktikas kehtestatud tingimuste analüüs üksnes nimetatud säilitamist, mistõttu on hageja argumendid 1999. aasta lepingu kohta edutud.

69      Mis puudutab 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevas kohtupraktikas kehtestatud tingimusi, siis tuleb meenutada, et selle kohtupraktika kohaselt ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse riigi sekkumine, mida peetakse hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad hüvitist saanud ettevõtjad avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks, mistõttu need ettevõtjad ei saa tegelikult rahalist eelist, ja et nimetatud sekkumisel ei ole sellist mõju, et need ettevõtjad oleksid soodsamas konkurentsiolukorras võrreldes konkureerivate ettevõtjatega.

70      Siiski peavad selleks, et sellist hüvitist ei saaks konkreetsel juhul kvalifitseerida riigiabiks, olema täidetud neli järgmist tingimust:

–        esimesena oli hüvitist saav ettevõtja reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus oli täpselt määratletud;

–        teisena olid parameetrid, mille alusel hüvitis arvutati, enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud;

–        kolmandana ei olnud hüvitis suurem, kui oli vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit;

–        neljandana, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, oli sobiva hüvitise tase kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks selle kohustuse täitmiseks kandnud, arvestades kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit.

71      24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevast kohtupraktikast nähtub, et sellega seoses on Altmarki esimese tingimuse eesmärk peamiselt kindlaks teha esimesena, kas hüvitist saanud ettevõtja tõepoolest vastutas avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest, ja teisena, kas see kohustus on riigisiseses õiguses selgelt määratletud. Selle tingimuse eesmärk on saavutada läbipaistvus ja õiguskindlus, mis nõuab, et täidetud oleks miinimumtingimused, mis eeldavad avaliku võimu ühte või mitut akti, millega on piisavalt täpselt määratletud vähemalt ettevõtjale täitmiseks antud avaliku teenuse kohustuste laad, kestus ja ulatus (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, EU:C:2017:999, punktid 72 ja 73).

72      Käesolevas asjas tuleb esimesena märkida, et ühestki hageja esitatud dokumendist ei nähtu, et Belgia ametiasutused oleksid üldist majandushuvi pakkuva teenustena määratlenud 1984. aasta lepingu esemeks oleva linnamööbli paigaldamise ja kasutamise. Teisena, nagu nähtub eespool punktides 31–33 tehtud analüüsist, ei saanud hageja tugineda teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamisel ja kasutamisel pärast lõpptähtpäeva Brüsseli linna sõnaselgele loale. Järelikult tuleb rõhutada, et puudub igasugune avaliku võimu akt, mis oleks volitanud hagejat avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisel teatavaid linnamööbli reklaamikandjaid eemaldama.

73      Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta järeldas, et 1984. aasta leping oli puhtalt äriline leping, mistõttu ei olnud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika esimene tingimus täidetud.

74      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans et Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika neli tingimust olema täidetud kumulatiivselt, et usaldatud avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamine ei oleks kvalifitseeritav riigiabiks (vt selle kohta 1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑366/13, ei avaldata, EU:T:2017:135, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et asjaolu, et üks neist tingimustest ei ole täidetud, on piisav, et järeldada eelise olemasolu ja seega kõnealuse hüvitise riigiabiks kvalifitseerimist (11. juuli 2018. aasta kohtuotsus Buonotourist vs. komisjon, T‑185/15, ei avaldata, EU:T:2018:430, punkt 132).

75      Kõigest eeltoodust tuleneb, et esimese väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

76      Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta leidis, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva kujutas endast eelist, ning et esimene väide ei ole põhjendatud.

 Teine väide, mille kohaselt oleks hüpoteetiline riigiabi olnud siseturuga kokkusobiv kooskõlas komisjoni teatisega Euroopa Liidu raamistiku kohta riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena, ja otsusega 2012/21

77      Hageja väidab, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi hindamisvea, kuna isegi kui eeldada, et 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi saab kvalifitseerida riigiabiks, oleks ta pidanud talle antud ulatuslikku uurimispädevust arvestades tagama ELTL artikli 106 lõike 2 täieliku õigusmõju.

78      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

79      Kõigepealt tuleb märkida, et hageja soovib oma teise väitega vastu vaielda komisjoni analüüsile abi kokkusobivuse kohta. Hageja väidab, et vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 märgitule oleks komisjon pidanud omal algatusel kontrollima, kas ELTL artikli 106 lõige 2 on kõnealuse meetme suhtes kohaldatav, ning et kuna ta seda ei teinud, rikkus ta õigusnormi ja tegi hindamisvea.

80      Sellega seoses tuleb tõdeda, et mis puudutab abi siseturuga kokkusobivuse hindamist, siis on asjaomasel liikmesriigil ja huvitatud isikutel õigus vaidlustada komisjoni sellekohane esialgne arutluskäik ametliku uurimismenetluse käigus. Liikmesriigil ja vähemal määral huvitatud isikutel on tavaliselt kõige paremad võimalused tõendada üldise huvi eesmärgi olemasolu, mida kõnealuse meetme vastuvõtmisel on taotletud, ja mis võimaldab meetme täielikult või osaliselt siseturuga kokkusobivaks tunnistada (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus T‑747/17, UPF vs. komisjon, EU:T:2019:271, punkt 128).

81      Järelikult, kuna – nagu on tõdetud vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 –Belgia ametiasutused ei esitanud komisjoni uurimismenetluse ajal kordagi argumente, mis tõendaksid, et mõni ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud eranditest oleks käesolevas asjas kohaldatav, siis ei saa hageja komisjonile ette heita, et ta ei analüüsinud omal algatusel 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi kooskõla nimetatud artikliga.

82      Seetõttu tuleb järeldada, et komisjon leidis õigesti, et ELTL artikli 106 lõikes 2 sätestatud erandile ei saa tugineda. Järelikult tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, et komisjon rikkus tagasinõutava summa hindamisel põhjendamiskohustust

 Väite esimene osa, mille kohaselt ei vastanud komisjon piisavalt poolte esitatud asjaoludele, otsustas oma pressiteates tagasinõutava abisumma ette ära ja rikkus oma menetluse sisereegleid

83      Kolmanda väite esimeses osas väidab hageja, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust, kuna ta leidis, et tagasinõutav abisumma on ligikaudu kaks miljonit eurot, mis vastab menetlusse astuja esitatud summale, hoolimata asjaolust, et komisjon, nagu ka Belgia ametiasutused, olid tõendanud, et menetlusse astuja hinnangud ei olnud õiged. Lisaks sellele on komisjon oma 24. juuni 2019. aasta pressiteates tagasinõutava abisumma ette ära otsustanud, ilma et see summa oleks aga vaidlustatud otsuses ära toodud. Hageja sõnul oleks komisjon pidanud põhjendama valikut järgida menetlusse astuja ettepanekut. Kuna komisjon ei ole seda teinud, kujutab see endast vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmist ja kõrvalekaldumist tema enda käsiraamatust riigiabi valdkonnas, mille kohaselt peab põhjendamiskohustus olema pooltevaheliste lahkarvamuste puhul rangem.

84      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

85      Tuleb märkida, et hageja väited selle kohta, et komisjon hindas tagasinõutava abisumma ligikaudu kahele miljonile eurole, nõustudes menetlusse astuja esitatud hinnanguga, põhinevad vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel.

86      Nii nähtub vaidlustatud otsusest selgelt, et kahe miljoni euro suurust summat mainiti menetlusse astuja ja Belgia ametiasutuste esitatud tagasinõutava abi hinnangute esitamise raames, mitte aga komisjoni põhjendusena, millega ta põhjendas oma hinnangut selle summa kohta.

87      Pealegi nähtub vaidlustatud otsusest ilma igasuguse kahtluseta, et komisjon ei ole tagasinõutava abi suurust määratlenud, vaid on ainult kehtestanud selle abi summa arvutamise meetodi. Sellega seoses märkis komisjon, et arvutused tuleb teha iga 10. lisas loetletud reklaamikandja kohta, mis säilitati pärast 15. septembrit 2001, võttes aluseks 1999. aasta lepingu alusel makstavad renditasud ja reklaamikandjate suhtes üldiselt kohaldatavad maksud alates algul 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevast (kui see oli pärast 15. septembrit 2001) või 15. septembrist 2001 (kui see oli enne 15. septembrit 2001) kuni lõpptähtpäevani, mil eemaldamine tegelikult teoks sai, jättes sealjuures arvestamata 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi.

88      Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et hageja argumendid, mille kohaselt nõustus komisjon menetlusse astuja esitatud abisummaga ilma, et ta oleks põhjendanud oma valikut järgida tema ettepanekut, on põhjendamatud.

89      Seega tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine osa, mille kohaselt oli hüpoteetilise riigiabi summa kindlaksmääramine võimatu ja kujutas endast selle tagasinõudmise takistust

90      Kolmanda väite teises osas vaidleb hageja vastu komisjoni analüüsile otsuse põhjendustes 52, 119, 137 ja 144. Esiteks väidab hageja, et komisjon lükkas tagasi Belgia ametiasutuste antud hinnangud ja nõustus menetlusse astuja välja pakutud abisummaga. Teiseks väidab hageja, et igal juhul on praktiliselt võimatu hinnata tema saadud eelist, kuna tema finantsstruktuuri arvestades ei olnud 10. lisas loetletud reklaamikandjaid reguleerivas 1984. aasta lepingus ette nähtud mingit renditasu, kasutustasu ega muid tasusid ning et see oli kohaldatav 10. lisas loetletud reklaamikandjatele, mida säilitati pärast nende lõpptähtpäeva. Kolmandaks väidab ta, et isegi kui asuda seisukohale, et enne 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva eemaldatud reklaamikandjate ja pärast lõpptähtpäeva säilitatud reklaamikandjate vahe hüvitamine rikkus tasakaalu, mis nii ei olnud, ei oleks komisjon saanud nõuda sellest tuleneva eelise tagastamist, kuna juhul, kui väidetavat eelist ei ole võimalik mõistlikul viisil hinnata, võib Brüsseli linna kaitseõiguste tagamine olla takistuseks selle tagasinõudmisele vastavalt nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 16 lõikele 1.

91      Viimati nimetatud küsimuses lisab hageja repliigis, et vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmine, millele on viidatud hagiavalduses, võtab temalt võimaluse vaidlustada täpselt neid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis on abisumma hindamise aluseks. Hageja sõnul toob aga võimatus hinnata tema väidetavalt saadud hüpoteetilise eelise suurust koostoimes vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmisega kaasa tema kaitseõiguste rikkumise ja takistab kohtul õiguspärasuse kontrolli.

92      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu. Sellega seoses tugineb komisjon vasturepliigis hageja repliigis esitatud kaitseõiguste rikkumisega seotud etteheite vastuvõetamatusele põhjusel, et hagiavalduse staadiumis leidis ta, et see rikkumine oli toime pandud Brüsseli linna suhtes. Komisjoni arvates tuleb see uus väide vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõikele 1 vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

93      Mis puudutab hageja argumenti, et komisjon lükkas kõrvale Belgia ametiasutuste hinnangud ja nõustus menetlusse astuja pakutud abisummaga, siis tuleb esiteks meenutada, et eespool punktides 87 ja 88 tõdeti, et komisjon ei olnud tagasinõutava abi suurust kindlaks määranud, vaid oli kehtestanud ainult selle abisumma arvutamise meetodi, nõustumata menetlusse astuja esitatud abisummaga. Teiseks tuleb tõdeda, et komisjon tõi välja põhjused, miks tema arvates oli hageja saadud eelis suurem Belgia ametiasutuste hinnatust. Nii märkis komisjon, et tema arvates oli nimetatud ametiasutuste poolt eelise hindamine 200 000 eurole põhjendamatu, kuna see hinnang saadi ekslikult 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi arvesse võttes.

94      Mis puudutab väidetavat võimatust määrata kindlaks hageja võimalikku saadud eelist ja sellest tulenevat kaitseõiguste väidetavat rikkumist, siis tuleb kõigepealt märkida, et hageja argumendi kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, mis on nähtud ette kaitseõigusena Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 1 punktis c. Kuna tegemist on avalikul huvil põhineva väitega, võib selle repliigis esitada (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Badica ja Kardiam vs. nõukogu, T‑619/15, EU:T:2017:532, punkt 42).

95      Seejärel tuleb tõdeda, et hageja argumendid, mis puudutavad väidetavat võimatust määrata kindlaks tema võimaliku saadud eelise suurust ning tema kaitseõiguste ja Brüsseli linna kaitseõiguste väidetavat rikkumist, põhinevad valel eeldusel. Hageja on sisuliselt seisukohal, et ainus eelis, mida oleks võimalik arvestada, on eelis, mis tõi kaasa tasakaalu rikkumise 10. lisas loetletud ja enne tähtpäeva eemaldatud reklaamikandjate arvu ning hüvitisena pärast 10. lisas sätestatud lõpptähtpäeva säilitatud reklaamikandjate arvu vahel. Hageja hinnangul kujutaks teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine endast eelist ainult siis, kui säilitamisega ületataks 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismiga ette nähtut. See eeldus, mille Belgia ametiasutused esitasid kohtueelses menetluses ja mille komisjon tagasi lükkas, ei ole siiski õige. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktides 25–42, kujutab hageja poolt teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine pärast samas lisas ette nähtud tähtpäeva endast majanduslikku eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seega, nagu komisjon vaidlustatud otsuses õigesti märgib, tuli arvutused teha iga 10. lisas loetletud reklaamikandja kohta, mis säilitati pärast samas lisas sätestatud tähtpäeva pärast 15. septembrit 2001, võttes aluseks 1999. aasta lepingu alusel maksmisele kuuluvad renditasud ja reklaamikandjatele üldiselt kohaldatavad maksud, mis kehtisid 10. lisas esialgu ette nähtud lõpptähtpäevast (kui see oli hilisem kui 15. september 2001) või 15. septembrist 2001 (kui 10. lisas esialgu ette nähtud lõpptähtpäev oli varasem kui 15. september 2001) kuni nende tegeliku eemaldamise kuupäevani, arvestamata 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi.

96      Mis puudutab vaidlustatud otsuses kehtestatud arvutamismeetodit, siis tuleb täpsustada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon kohustatud siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagastamise kohustust kehtestades kindlaks määrata tagastatava abi täpset summat. Piisab sellest, kui komisjoni otsuses sisalduvad andmed, mis võimaldavad otsuse adressaadil iseseisvalt ja liigsete raskusteta see summa määratleda (vt 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Mediaset, C‑69/13, EU:C:2014:71, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikast tulenevalt piisab seega, kui komisjon esitab piisavalt usaldusväärse arvutamismeetodi, mille abil saaks tagastatava abi summa kindlaks määrata (vt selle kohta 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑441/06, EU:C:2007:616, punkt 41), nagu see on käesoleval juhul.

97      Eeltoodut arvestades tuleb kolmanda väite teine osa ja seega kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses tuvastatud riigiabi igal juhul aegunud

98      Neljandas väites vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuse põhjendustele 66 ja 67, olles seisukohal, et käesolevas asjas abi andmise arvutamise lähtepunkt ei ole kuupäev, mil iga 10. lisas loetletud reklaamikandja puhul, mis säilitati pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, oli lõpptähtpäev saabunud, vaid kuupäev, mil otsustati teha tasaarvestus pärast seda, kui teatavad reklaamikandjad olid Brüsseli linna nõudmisel enne tähtpäeva eemaldatud. Hageja leiab, et kuna 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism oli juba olemas alates 31. juulist 2000, siis ükskõik missugune on selle mehhanismi kohaldamise otsuse aluseks võetav kuupäev, oleks see 15. septembrist 2001 varasem. Mis tahes abi tagasinõudmine on seega aegunud, kuna esimene teabenõue, mille komisjon saatis Belgia ametiasutustele, kannab 15. septembri 2011. aasta kuupäeva.

99      Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

100    Määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 1 kohaselt on komisjonil õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Sama määruse artikli 17 lõikes 2 on sätestatud, et tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abina või abikava raames, ning igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmisel tegutseva liikmesriigi poolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus katkestab nimetatud tähtaja kulgemise.

101    Kohtupraktika kohaselt võib abi andmise kuupäeva kindlaksmääramine varieeruda sõltuvalt abi laadist, nii et juhul, kui mitmeaastase kava alusel tehakse mitu makset või antakse perioodilisi soodustusi, võib abi andmise õiguslikuks aluseks oleva akti vastuvõtmise kuupäeva ja selle kuupäeva vahel, mil ettevõtjatele tegelikult soodustus tehti, olla oluline ajaline vahe. Sellisel juhul tuleb aegumistähtaja väljaarvutamisel pidada abi abisaajale antuks alles kuupäeval, mil see talle tegelikult anti (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 82).

102    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et riiklik meede, mida komisjon luges riigiabiks, on hageja poolt teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine ilma renditasude ja maksude maksmata jätmiseta samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva ja tegeliku eemaldamise kuupäeva vahel.

103    Arvestades kõnealuse abi seda tunnust, tuleb tõdeda, et olenemata kuupäevast, mil 1984. aasta lepingu väidetavat hüvitusmehhanismi puudutav otsus enne 31. juulit 2000. aastat tehti, on kuupäev, millest alates sai hageja tegelikult eelise, mis seisnes 10. lisas loetletud reklaamikandjatelt, mis säilitati pärast nende samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, renditasude ja maksude maksmata jätmises, nimelt kuupäev, mil need reklaamikandjad tulnuks eemaldada. Just see kuupäev kujutab endast järelikult kuupäeva, mil hagejale abi anti määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 tähenduses, ja seega kuupäeva, millest alates hakkas aegumistähtaeg kulgema.

104    Lisaks tuleb märkida, et käesolevas asjas seisnes abi soodustuste perioodilises andmises, kuna maksud ja renditasud, mis kehtestati 10. lisas loetletud reklaamikandjatele, mida säilitati ja kasutati pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, kuulusid perioodiliselt tasumisele kuni nende reklaamikandjate lõpliku eemaldamise kuupäevani.

105    Lõpuks, kuna komisjoni poolt Belgia ametiasutustele saadetud esimene teabenõue pärineb 15. septembrist 2011, on hagejale enne 15. septembrit 2001 antud mis tahes võimalik abi igal juhul aegunud.

106    Järelikult tuleb komisjoni kehtestatud abisumma arvutamise meetod, mille kohaselt tuleb arvutused teha iga 10. lisas loetletud reklaamikandja kohta, mis säilitati pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva säilitatud pärast 15. septembrit 2001, võttes aluseks 1999. aasta lepingu alusel maksmisele kuuluvad renditasud ja reklaamikandjatele üldiselt kohaldatavad maksud alates esialgsest lõpptähtpäevast, mis oli ette nähtud 10. lisas (kui see kuupäev oli pärast 15. septembrit 2001) või 15. septembrist 2001 (kui see oli enne 15. septembrit 2001) kuni nende reklaamikandjate tegeliku eemaldamise kuupäevani, arvestamata 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi.

107    Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetule ei ole vaidlustatud otsus õigusvastane osas, milles komisjon leidis, et tema tuvastatud riigiabi ei olnud aegunud.

108    Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata ja seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

109    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

110    Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt, kelle kohtukulud jäävad ühtlasi tema enda kanda. Kuna menetlusse astuja ei ole hagejalt kohtukulude hüvitamist nõudnud, jäävad menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta JCDecaux Street Furniture Belgiumi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Clear Channel Belgiumi kohtukulud tema enda kanda.

Kanninen

Jaeger

Stancu

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. septembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.