Language of document : ECLI:EU:T:2022:517

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

7. september 2022(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Kaugtöö – Telefoni- ja internetiühenduse kulude hüvitamise taotlus – Taotluse rahuldamata jätmine – Õigusvastasuse vastuväide – Osaline vastuvõetavus – Personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa – Hoolitsemiskohustus – Võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõte – Õigus eraelu austamisele

Kohtuasjas T‑486/21,

OE, esindaja: advokaat G. Hervet,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Melo Sampaio ja L. Vernier,

kostja,

keda toetavad:

Euroopa Parlament, esindajad: M. Windisch, S. Bukšek Tomac ja J. Van Pottelberge,

ning

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: M. Bauer,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise ja R. Frendo (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:

–        hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2021,

–        Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi 27. septembri ja 17. novembri 2021. aasta menetlusse astumise avaldusi, mille Üldkohtu neljanda koja president rahuldas vastavalt 12. novembril ja 15. detsembril 2021,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja OE palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis sisuliselt esiteks tühistada Euroopa Komisjoni infrastruktuuri- ja logistikaameti Brüsselis (OIB) 18. detsembri 2020. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus hüvitada töökohustustega seotud kulud, mis tal tekkisid seoses kaugtöö režiimiga, millele ta alluma pidi, ja eraldada talle USB 4G‑mäluseade ning teiseks mõista komisjonilt välja tema kasuks kõigepealt välja need kulud, seejärel tagada temale see internetiühendus ning lõpuks mõista tema kasuks välja hüvitis 10 000 eurot kahju eest, mis tal väidetavalt tekkis.

I.      Vaidluse taust

2        Hageja oli asjaolude toimumise ajal komisjoni ametnik.

3        Belgias elavatele isikutele kehtestati COVID-19 pandeemia tõttu 17. märtsil 2020 liikumispiirangud. Nii hageja kui ka peaaegu kogu komisjoni personal olid seega sunnitud täitma alates sellest kuupäevast oma ametiülesandeid kaugtöö režiimil.

4        Hageja on telefoni- ja internetiühenduse teenuste osutamiseks seotud äriühinguga VOO abonemendilepinguga, mis katab eelkõige internetisidet andmemahus 100 gigabaiti (GB) kindlasummalise tasu eest 37,46 eurot kuus. Selle limiidi ületamisel kohaldatakse tema suhtes lisatariifi.

5        VOO esitas hagejale 2020. aasta septembris arve 1,89 eurot kõnede eest komisjoni IT‑kasutajatoele ja informaatika peadirektoraadile. VOO esitas talle 2020. aasta novembris arve lisaks veel 50 euro suuruse lisasumma eest, kuna ta oli eelneva oktoobrikuu jooksul kasutanud lisaks oma tavapaketis sisalduvale mahule veel 137,434 GB.

6        Leides, et eespool punktis 5 nimetatud kulud on tingitud komisjoni otsustatud kaugtöö režiimist, esitas hageja 2. detsembril 2020 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 1 alusel taotluse 51,89 euro hüvitamiseks.

7        Hageja täiendas 7. detsembril 2020 oma taotlust, märkides, et komisjon võlgneb temale nagu ka kõikidele teistele sarnases kaugtöö olukorras olevatele ametnikele USB 4G‑mäluseadme, mis võimaldab tal kasutada internetti töökohustuste täitmiseks väljaspool komisjoni ruume.

8        Komisjoni OIB jättis 18. detsembri 2020. aasta otsusega rahuldamata hageja taotluse hüvitada tema kulud „seoses tema tehtud kulutustega ja/või ostetud seadmetega“. Ta teatas hagejale muu hulgas, et teatud tingimustel hüvitatakse tema kodus kontoritooli ja arvutiekraani (edaspidi „bürooseadmed“) soetamise kulud. Ta andis hagejale samuti teada, et kuna elukoha bürooseadmetega seotud kulude hüvitamise eeskirjad on kehtestatud ning kuna need ei hõlma interneti- ja telefonikõnede kulusid, siis tema taotlust ei rahuldata.

9        Hageja esitas 8. jaanuaril 2021 kaebuse, mille ese oli, et temale hüvitataks eespool punktis 6 nimetatud kulud ja tagataks internetiühendus töökohustuste täitmiseks.

10      Ametisse nimetav asutus jättis hageja kaebuse 5. mail 2021 rahuldamata, tuginedes peamiselt asjaolule, et ei personalieeskirjade artikkel 71 ega komisjoni 17. detsembri 2015. aasta otsus kaugtöö rakendamise kohta oma talitustes ega komisjoni suunised kaugtöö rakendamise kohta COVID‑19 pandeemia ajal (edaspidi „kaugtöö suunised“) redaktsioonides, mis olid kohaldatavad 18. detsembril 2020, see tähendab eespool punktis 8 mainitud otsuse kuupäeval, ei võimaldanud tema taotlusi rahuldada (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

11      Ametisse nimetav asutus kordas, et vastavalt komisjoni 17. detsembri 2015. aasta otsuse kaugtöö rakendamise kohta oma talitustes artikli 9 lõikele 3 kannab kaugtöötaja kaugtööga seotud interneti- ja telekommunikatsioonikulud ning et personalieeskirjade artiklis 71 ette nähtud õigust töökohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamisele teostatakse tingimustel, mis on kehtestatud personalieeskirjade VII lisas, milles neid kulusid ei mainita. Samuti märkis ta esiteks, et teatavad Euroopa Liidu institutsioonide ametnikud saavad kõnealuste kulude eest rahalist toetust, mis on ette nähtud nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68, millega kehtestatakse Euroopa ühendustele makstavate maksude kohaldamise tingimused ja kord (EÜT 1968, L 56, lk 8; ELT eriväljaanne 01/01, lk 33), artikli 3 lõikes 4 ette nähtud maksuvähenduse vormis, mis tähendab töökohustuste täitmisega seotud kulutuste maksustatava summa vähendamist 10% võrra, ning teiseks, et hagejale kohaldatakse seda maksuvähendust. Ametisse nimetav asutus leidis, et taotletud summa hüvitamisest keeldumine ei kahjusta ametnike võrdset kohtlemist ei nende hierarhilise staatuse kohaselt ega seoses internetiühenduse olemasolu tingimustega ning et see ei tähenda, et hageja oleks rikkunud eeldatavat lepingulist kohustust kasutada oma internetiühendust üksnes isiklikuks tarbeks.

12      Vahepeal oli hageja 21. aprillil 2021 esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel teise taotluse, mis käsitles „töökohustuste täitmiseks elukohas interneti andmemahu“ eraldamist. Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) jättis selle taotluse 14. juuli 2021. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et selle ese oli sama mis hageja 8. jaanuari 2021. aasta kaebusel, mis jäeti omakorda kaebuse rahuldamata jätmise otsusega rahuldamata.

13      Lisaks teavitas hageja 3. mail 2021 oma üksuse juhatajat e-kirja teel, et „interneti puudumise tõttu“ ei ole tal võimalik serveriga ühenduda ja infotehnoloogiavahendeid kasutada, kuid et ta on endiselt oma elukohas kättesaadav, et vastata kõikidele korraldustele, ning et ta on telefoni teel kättesaadav. Seda e-kirja arvestades teatas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat hagejale sama aasta 19. mail, et teda peetakse 3. mail 2021 töölt loata puudunuks ja et tema põhipuhkusest arvatakse maha üks päev. Hageja esitas 16. juulil 2021 selle otsuse peale kaebuse.

II.    Poolte nõuded

14      Hageja palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tunnistada õigusvastaseks personalieeskirjade artikkel 71, millel põhineb kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        teise võimalusena tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        sellest tulenevalt mõista komisjonilt tema kasuks välja:

–        51,89 eurot töökohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamiseks;

–        tagada talle kaugtöö režiimi raames töökohustuste täitmiseks ükskõik mis viisil internetiühendus;

–        mõista hagejale erinevate kahjude eest välja hüvitis 10 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

16      Euroopa Parlament ja nõukogu paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Esimene nõue

17      Oma esimese nõudega, mis on esitatud esimese võimalusena, palub hageja Üldkohtul tunnistada personalieeskirjade artikkel 71 õigusvastaseks. Selleks esitab ta õigusvastasuse vastuväite selle artikli kohta, mis sätestab, et ametnikul on õigus saada hüvitist muu hulgas oma töökohustuste täitmisel tekkinud kulude eest vastavalt samade personalieeskirjade VII lisas sätestatud tingimustele.

18      Kuna see nõue on muudest nõuetest eraldiseisev, tuleb see jätta rahuldamata pädevuse puudumise tõttu, kuna ELTL artikkel 270 ning personalieeskirjade artiklid 90 ja 91 ei anna liidu kohtule pädevust teha õiguslikke avaldusi (vt selle kohta 16. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus SE vs. nõukogu, T‑231/17, ei avaldata, EU:T:2018:3, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

B.      Teine nõue

1.      Teise nõude ese ja vastuvõetavus

19      Oma teises nõudes palub hageja Üldkohtul tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus.

20      Sellegipoolest, nagu väidab komisjon, toovad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tühistamisnõuded, mis vormiliselt on esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise selle otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ZR vs. EUIPO, T‑610/18, ei avaldata, EU:T:2021:5, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kaebuse rahuldamata jätmise otsusel puudub tõepoolest iseseisev sisu ja seega ei ole vaja selle kohta eraldi otsust teha. Nimelt otsustas ametisse nimetav asutus selles otsuses küll taotluse üle hüvitada kulud, mis ületasid hageja tavapaketis sisalduvaid kulusid, ja eraldada temale internetiühenduse tekitamiseks vajalik vahend. OIB oli aga oma 18. detsembri 2020. aasta otsuses siiski juba võtnud seisukoha ühelt poolt kõnealuse hüvitamise ja teiselt poolt USB 4G‑mäluseadme eraldamise kohta, millele hageja viitas oma 7. detsembri 2020. aasta e-kirjas (vt eespool punkt 8).

22      Samuti tuleb asuda seisukohale, et oma teise nõudega palub hageja tühistada OIB 18. detsembri 2020. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus, mille ese on esiteks hüvitada 51,89 euro suurune summa, mille kohta ta väitis, et need on töökohustustega seotud kulud, mis tal tekkisid seoses kaugtöö režiimiga, millele ta pidi alluma, ja teiseks saada USB 4G-mäluseade (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

23      Lisaks väidab komisjon, et teine nõue ei ole vastuvõetav osas, milles palutakse tühistada PMO 14. juuli 2021. aasta otsus, millega keelduti rahuldamast hageja 21. aprilli 2021. aasta taotlus saada internetiühenduse teatav andmemaht töökohustuste täitmiseks, kuna sellele ei eelnenud kaebust.

24      Nagu nähtub eespool punktist 21, oli hageja selle internetiühenduse taotluse siiski juba sisuliselt esitanud ning OIB ja seejärel ametisse nimetav asutus olid vastavalt vaidlustatud otsuses ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses selle kohta otsuse teinud. PMO 14. juuli 2021 otsuse (vt eespool punkt 12) põhjenduseks on toodud muu hulgas, et 21. aprilli 2021. aasta taotlus on liiast.

25      Neil asjaoludel tuleb teist nõuet tõlgendada nii, et sellega palutakse tühistada vaidlustatud otsus, sealhulgas osas, milles sellega keeldutakse tagamast hagejale internetiühendust töökohustuste täitmiseks. Seega on see nõue vastuvõetav.

2.      Teise nõude põhjenduseks esitatud väited

26      Vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitab hageja viis väidet, millest esimene on personalieeskirjade artikli 71 ja VII lisa õigusvastasuse vastuväide; teine, mis on esitatud teise võimalusena, on väide, et on rikutud seda artiklit; kolmas, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja õigust heale haldusele; neljas, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ja viies, et on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste (edaspidi „harta“) artiklit 7.

a)      Esimene väide, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa on õigusvastased

1)      Esimese väite vastuvõetavus

27      Parlament esitab personalieeskirjade artikli 71 ja VII lisa vastu suunatud õigusvastasuse vastuväite vastu kaks asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Esimese kohaselt on esimene väide ebatäpne ja teise kohaselt ei ole arvesse võetud õigusvastasuse vastuväidete täiendavat laadi.

28      Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtu kodukorra artikli 142 lõike 1 kohaselt piirdub menetlusse astumise avaldus ühe poole nõuete osalise või täieliku toetamisega. Lisaks peab menetlusse astuja tulenevalt kodukorra artikli 142 lõikest 3 nõustuma kohtuasja staadiumiga menetlusse astumise ajal.

29      Nendest sätetest tuleneb, et poolel, kellel on lubatud astuda menetlusse kostja nõuete toetuseks, ei ole õigust esitada asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mida kostja nõuetes ei ole esitatud (vt 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Sellest järeldub, et parlamendil ei ole õigust esitada eespool punktis 27 nimetatud kahte asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mistõttu ei ole Üldkohus kohustatud neile sõnaselgelt sisuliselt vastama.

31      Võttes siiski arvesse, et vastavalt kodukorra artiklile 129 võib Üldkohus igal ajal omal algatusel, olles kohtuasja pooled ära kuulanud, analüüsida avalikust huvist tulenevat asja läbivaatamist takistavat asjaolu, siis tuleb käesoleval juhul korrakohase õigusemõistmise huvides analüüsida neid nimetatud avalikust huvist tulenevaid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid (vt selle kohta 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EU:C:1993:111, punkt 23, ja 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus HH Ferries jt vs. komisjon, T‑68/15, EU:T:2018:563, punkt 41 (ei avaldata)).

i)      Esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis puudutab esimese väite ebatäpsust

32      Parlament väidab oma menetlusse astuja seisukohtades, et hageja esitatud õigusvastasuse vastuväide on ebatäpne, kuna hageja väidab üksnes seda, et kuna personalieeskirjade artikkel 71 koostoimes personalieeskirjade VII lisaga ei näe ette ühtegi eeskirja töökohustuste täitmiseks kaugtöö raames, mis puudutab võimalikku kulude hüvitamist, siis on personalieeskirjade artikkel 71 koostoimes selle VII lisaga „eriti problemaatiline“. Parlamendil on raske kindlaks teha, milles seisneb see probleem ja õigusvastasus, mille üle hageja kaebab.

33      Selles küsimuses tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja kodukorra artikli 76 punktile d tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning anda ülevaade fakti- ja õigusväidetest.

34      Selleks et tagada õiguskindlus ja hea õigusemõistmine, peab hageja lühike ülevaade väidetest olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks ette valmistada oma kaitse ja pädev kohus teha hagi osas otsuse (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 41).

35      Käesolevas asjas kritiseerib hageja õigusvastasuse vastuväites personalieeskirjade artiklit 71 ja VII lisa, kuna need sätted ei näe ette nende töökohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamist, mis töötajatel tuleb kaugtöö raames kanda. Hageja järeldab sellest esiteks, et nimetatud sätted ei ole kohandatud COVID-19 pandeemiast tingitud majanduslikule ja terviseolukorrale, ning teiseks, et selle puuduse tõttu antakse teatud ametnike kategooriale rahaline eelis.

36      Selles kontekstis tuleb korrata, et hagi väidete esitamine ei ole seotud kodukorra, eelkõige selle artikli 76 punkti d, terminoloogia ega loeteluga. Sellest järeldub, et nende väidete esitamine pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist lähtuvalt võib olla piisav, tingimusel et need väited on hagiavaldusest piisavalt selgelt tuletatavad (vt 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Enosi Mastichoparagogon Chiou vs. EUIPO (MASTIHACARE), T‑60/20, ei avaldata, EU:T:2021:629, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Seda kohtupraktikat arvestades tuleb otsustada, et esimene väide, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa on õigusvastane, on piisavalt täpne, kuna selle sisu seisneb selles, et esimese argumendiga heidetakse ette nende sätete kohandamata jätmist COVID-19 pandeemia kriisiga seotud asjaoludele. Pealegi said komisjon, nõukogu ja isegi parlament kõnealusele õigusvastasuse vastuväitele sisuliselt vastata.

38      Seevastu ei ole esimene väide täpne osas, mis puudutab hageja teist argumenti ametnike ebavõrdse kohtlemise kohta.

39      Hagiavalduses peab nimelt olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Mis puudutab ka võrdsuse põhimõtte rikkumist käsitlevat väidet, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeld (vahetu õigusmõju), C‑205/20, EU:C:2022:168, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

41      Pealegi, kui tegemist on personalieeskirjade normidega, mille üle on vaidlus, ja võttes arvesse ulatuslikku kaalutlusõigust, mis liidu seadusandjal on, nagu käesoleval juhul, siis on võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud üksnes siis, kui seadusandja teeb meelevaldselt või ilmselgelt kohatult vahet võrreldes asjaomaste õigusnormide eesmärgiga (vt 29. novembri 2021. aasta kohtumäärus Bergallou vs. nõukogu, T‑521/16, ei avaldata, EU:T:2021:854, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Seega on väite puhul, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, vastavalt tõendamiskoormist käsitlevatele üldeeskirjadele ja liidu õigusaktide puhul eeldatavale õiguspärasusele hageja põhimõtteliselt kohustatud esitama tõendid, eesmärgiga tõendada, et teda on koheldud erinevalt võrreldes sarnases olukorras olevate teiste isikutega (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Morte Navarro vs. parlament, T‑280/09, ei avaldata, EU:T:2013:279, punkt 48, ja 10. juuni 2020. aasta kohtuotsus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor vs. komisjon, T‑564/15 RENV, ei avaldata, EU:T:2020:252, punkt 97), ning kuna seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, otsustamaks, kas see erinev kohtlemine on meelevaldne või ilmselgelt kohatu.

43      Käesolevas asjas ei ole aga hageja hagiavalduses esitatud esimeses väites määratlenud ei rahalisi eeliseid, mida ta silmas peab, ametnike kategooriaid, mida tuleb võrrelda, ega ammugi asjaolusid, millest nähtub, et väidetav erinev kohtlemine on meelevaldne või ilmselgelt kohatu, et vastata kodukorra artikli 76 punkti d nõuetele väite raames, mille kohaselt personalieeskirjade artikliga 71 ja VII lisaga on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

44      Hageja viitab küll personalieeskirjade artikli 1d lõikele 5, mis näeb ette tõendamiskoormise muutmise selles mõttes, et institutsioon peab tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kui ametnik, kes leiab, et talle on selle põhimõtte rikkumisega kahju tekitatud, tuvastab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine.

45      Nõukogu märgib siiski õigesti, et see säte ei ole kohaldatav, kui tegemist on võrdsuse põhimõtte väidetava rikkumisega personalieeskirjades endas, kuna lõikes 5 viidatud artikli 1d lõikest 1 tuleneb, et võrdsuse põhimõtte järgimata jätmine tuleneb personalieeskirjade „kohaldamisest“.

46      On tõsi, et hagiavalduses esitab hageja veel ühe, neljanda väite, mille kohaselt on rikutud samuti diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ning ta kritiseerib selles erinevat kohtlemist, mis tuleneb sellest, et ametnikud, kes ei suuda tasuda bürooseadmete ostukulusid, mis on kaugtöö eeskirjade alusel hüvitatavad, on teistega võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuigi ka viimastel tekivad töökohustuste täitmisega seotud kulud.

47      Üldkohus ei saa siiski olla sunnitud seetõttu, et hageja ei ole piisavalt hoolikas, sõnastama enda jaoks õigusliku arutluskäigu, mis on mõeldud toetamaks seda väidet, kogudes kokku hagiavalduses erinevates kohtades esitatud asjaolud, omistades neile ulatuse, mida sellel selle poole seisukohast ei ole. Teistsugune otsus oleks vastuolus nii korrakohase õigusemõistmise, dispositiivsuse põhimõtte kui ka kostja kaitseõigustega (2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, T‑492/17, EU:T:2019:211, punkt 44 (ei avaldata)).

48      Lõpuks viitas hageja repliigis ja oma märkustes parlamendi menetlusse astuja seisukohtade kohta selle institutsiooni ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) poolt oma ametnike heaks võetud meetmetele ning eelistele, mida saavad komisjoni ametnikud, kellel on teenistustelefon.

49      Siiski ei oma kontrollimisel, kas hagiavaldus vastab kodukorra artikli 76 nõuetele, repliigi või järgnevate menetlusdokumentide sisu põhimõtteliselt tähtsust. Täpsemalt ei saa hagiavalduses sisalduvate väidete täiendamiseks tugineda repliigis esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavusele, mida on tunnustatud kohtupraktikas, selleks, et korvata hagi esitamise ajal aset leidnud selle artikli nõuete rikkumist, kuna vastasel korral kaotaks see säte igasuguse ulatuse (12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe vs. komisjon, T‑498/14, ei avaldata, EU:T:2018:913, punkt 49). Sellest järeldub, et selles kontekstis esitatud väited ja argumendid on esitatud hilinenult, ning kui seda ei ole põhjendatud, nagu käesolevas asjas, siis on need vastuvõetamatud.

50      Seega tuleb otsustada, et hagiavalduse esimene väide võimaldas komisjonil ja menetlusse astujatel, kes olid astunud tema kaitseks menetlusse, ja Üldkohtul selle üle otsustada, kuid üksnes osas, milles hageja heidab selles ette, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa ei vasta COVID-19 pandeemiast tulenevatele asjaoludele.

ii)    Teine asja läbivaatamist takistav asjaolu, et ei ole arvesse võetud õigusvastasuse vastuväidete täiendavat laadi

51      Parlament väidab, et väited, mis ei tugine personalieeskirjade artiklit 71 ja VII lisa käsitlevale õigusvastasuse vastuväitele, on esitatud üksnes teise võimalusena ning selline lähenemine ei võta arvesse õigusvastasuse vastuväite täiendavat laadi.

52      Tuleb siiski korrata, et õigusvastasuse vastuväite täiendav laad tähendab, et võimalus tugineda ELTL artikli 277 alusel üldakti kohaldamatusele ei kujuta endast iseseisvat hagemisõigust ja seda ei saa kasutada ilma põhihagi esitamise õiguseta (vt 16. mai 2019. aasta kohtumäärus ITSA vs. komisjon, T‑396/18, ei avaldata, EU:T:2019:342, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Miski selles artiklis ei takista seevastu esitada õigusvastasuse vastuväidet esimese võimalusena, kui ülejäänud väited on esitatud üksnes teise võimalusena.

iii) Järeldus esimese väite vastuvõetavuse kohta

53      Kõike eeltoodut arvestades on esimene väide vastuvõetamatu osas, milles hageja väidab, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa on väidetavalt diskrimineerivad. See on aga vastuvõetav osas, milles ta väidab, et need sätted ei ole kohandatud COVID-19 pandeemiast tulenevatele asjaoludele.

2)      Esimese väite sisuline analüüs

54      Nagu on märgitud eespool punktis 35, väidab hageja, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa ei ole kohandatud COVID-19 pandeemia tagajärjel tekkivale majanduslikule ja terviseolukorrale, kuna need sätted ei näe ette nende töökohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamist, mida ametnikud peavad kandma seoses kaugtööga.

55      Tuleb siiski märkida, et seadusandja ei saanud ette näha COVID-19 pandeemiat ja vajadust kohaldada sellega toimetulekuks kaugtöö režiimi, kui ta viimati muutis personalieeskirjade sisu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013 (ELT 2013, L 287, lk 15). Hageja nõustub sellega ka oma repliigis.

56      Komisjon rõhutas siiski oma 8. oktoobri 2010. aasta teatise KOM(2010) 543 (final) Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus“ leheküljel 5 muu hulgas, et eelised, mis tulenevad õigusaktide järelhindamisest, on lahutamatu osa „arukast reguleerimisest“. Ta leidis seega, et „kontrollid“ peavad võimaldama hinnata, kas teatava poliitikavaldkonna regulatiivne raamistik on eesmärgipärane, ja kui ta seda ei ole, siis mida tuleks muuta, kusjuures eesmärk on eelkõige määrata kindlaks liigne koormus, vastuolud ning vananenud või ebatõhusad meetmed.

57      Oma 15. aprilli 2019. aasta teatise KOM(2019) 178 (final) Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Parem õigusloome: kokkuvõtete tegemine ja pingutuste jätkamine“ lehekülgedel 9 ja 11 tuletas komisjon meelde, et järelhindamine on üks parema õigusloome peamisi tugisambaid, kuna see võimaldab kontrollida, kas õigusaktid on asjakohased, täidavad oma eesmärki ja võimaldavad saavutada seadusandja soovitud tulemusi, mida selle adressaadid ootavad.

58      Kohtupraktika kohaselt on igal juhul iga seadusandja ülesanne esiteks kontrollida, kui mitte pidevalt, siis vähemalt perioodiliselt, et tema kehtestatud eeskirjad vastavad endiselt vajadustele, milleks need on kehtestatud, ja teiseks muuta või isegi kehtetuks tunnistada eeskirju, mis on kaotanud igasuguse põhjenduse ja mis ei vasta enam uuele kontekstile, milles need peavad kehtima (vt 5. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Lebedef jt vs. komisjon, F‑110/11, EU:F:2012:174, punkt 40 ja seal viidatud ettepanekud; vt selle kohta ka 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Schrems, C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 76).

59      Seadusandjal on siiski lai tegutsemisruum, kui ta kontrollib eeskirjade vastavust vajadustele ning vajaduse korral ka personalieeskirjade kohandamisel ning ametnike õiguste ja kohustuste muutmisel (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Wils vs. parlament, F‑105/05, EU:F:2007:128, punkt 126).

60      Hageja ei esita aga ühtegi argumenti ja veel vähem piisavaid tõendeid, mis seadusandja ulatuslikku kaalutlusruumi arvestades näitaksid ilmselgelt, et personalieeskirjade artiklit 71 ja VII lisa, mille üle ta kaebab, ei ole kohandatud ja et seadusandjal oleks olnud kohustus neid sätteid muuta.

61      Lisaks, isegi kui eeldada, et kaugtöö režiimist tulenevad töökohustuste täitmisega seotud kulud hüvitatakse, tuleb arvesse võtta, et ELTL artikli 336 kohaselt tähendab personalieeskirjade muutmine seda, et parlament ja nõukogu võtavad pärast konsulteerimist teiste huvitatud institutsioonidega vastu määruse vastavalt sama lepingu artiklis 294 kirjeldatud seadusandlikule tavamenetlusele. Lisaks on ELTL artikli 294 lõikes 2 sätestatud, et seadusandlik menetlus algab komisjoni ettepaneku esitamisega. Niisuguse ettepaneku väljatöötamine nõuab aga ise mitut etappi, sõltumata isegi eespool nimetatud konsultatsioonidest.

62      Arvestades selle protsessi keerukust, pikki tähtaegu järgneva õigusakti parendamise protsessi käivitamiseks ning kiireloomuliste piirangute konteksti, mis on vajalikud seoses COVID-19 pandeemiaga vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, mida tuleb selle õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta, ei saa liidu institutsioonidele ette heita, et nad ei muutnud nimetatud pandeemia ajal personalieeskirju.

63      Seda etteheidet ei saa seadusandjale esitada seda enam, et arvesse tuleb võtta liidu institutsioonide ja muude asutuste poolt kiireloomuliselt võetud meetmeid. Nii võttis komisjon viivitamata vastu kaugtöö suunised, milles nähti ette, et tema töötajatele hüvitatakse bürooseadmete ostmisega seotud kulud.

64      On tõsi, et hageja väidab oma neljandas väites, et need suunised on diskrimineerivad. See väide tuleb siiski tagasi lükata, nagu nähtub allpool punktidest 99–108.

65      Neil asjaoludel tuleb esimene väide, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa on õigusvastased, tagasi lükata.

b)      Teise võimalusena esitatud teine väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 71

66      Hageja väidab, et põhjendades kaebuse rahuldamata jätmise otsust sellega, et personalieeskirjade artikkel 71 ja VII lisa ei näe ette interneti- ja telefonikulude hüvitamist, eiras ametisse nimetav asutus esiteks nende sätete eesmärki, milleks on vältida seda, et ametnikud kannavad üksi oma töökohustuste täitmisega seotud kulud, ning jättis teiseks tähelepanuta, et need sätted ei ole ammendavad, nagu seda tõendab EMSK peasekretäri 9. juuni 2021. aasta otsus, millega nimetatud komitee personalile antakse igakuune hüvitis, selleks et hüvitada kaugtööst tekkinud kulutused (edaspidi „EMSK 9. juuni 2021. aasta otsus“).

67      Kuigi personalieeskirjade artikli 71 eesmärk on tõepoolest vältida seda, et ametnikud kannavad üksi oma töökohustuste täitmisega seotud kulusid (18. novembri 2015. aasta kohtuotsus FH vs. parlament, F‑26/15, EU:F:2015:137, punkt 32), tuleb kulud hüvitada vastavalt selle artikli sõnastusele personalieeskirjade VII lisas sätestatud tingimustel. Selles lisas loetletakse aga hüvitatavad rahalised toetused ammendavalt. Seega võis kaebuse rahuldamata jätmise otsus õiguspäraselt tugineda eelkõige asjaolule, et personalieeskirjade artikkel 71 ei võimalda hageja taotlusi rahuldada.

68      Lisaks tuleb personalieeskirjade artiklit 71 ja VII lisa, nagu ka kõiki liidu õiguse sätteid, mis annavad õiguse saada rahalisi hüvitisi, tõlgendada kitsalt (vt 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. RN, T‑695/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:520, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Väidetav „teleoloogiline tõlgendus“, mille alusel artiklit 71 hageja arvates tuleks tõlgendada, on eelkõige vastuolus seadusandja tahtega. Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), soovis nõukogu nimelt tol ajal kehtinud erinevaid hüvitisi ja toetusi ratsionaliseerida, nagu on rõhutatud nimetatud määruse põhjenduses 26 ja nagu märgib nõukogu.

70      Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole EMSK 9. juuni 2021. aasta otsus ega ka komisjoni vastu võetud kaugtöö suunised vastuolus personalieeskirjade artikli 71 ja VII lisa ammendavusega.

71      Amsterdami lepingu artikli 9 lõikes 3 sätestatud avaliku teenistuse ühtsuse põhimõte tähendab, et kõikidele liidu institutsioonide ametnikele kehtivad ühtsed personalieeskirjad. See põhimõte ei tähenda siiski, et institutsioonid peavad ühtemoodi kasutama neile personalieeskirjadega antud kaalutlusõigust. Vastupidi, nende personali juhtimisel kehtib neile tööandjatena autonoomia põhimõte (18. septembri 2013. aasta kohtuotsus Scheidemann vs. komisjon, F‑76/12, EU:F:2013:132, punkt 26, ja 21. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Van Asbroeck vs. parlament, F‑102/12, EU:F:2014:4, punkt 29).

72      Sellest järeldub, et kuigi liidu ametnikele ja teenistujatele tuleb personalieeskirjade artiklit 71 ja VII lisa kohaldada ühtemoodi, võib autonoomia põhimõte õiguspäraselt õigustada erinevusi piiratud meetmete vahel, mille liidu institutsioonid, organid ja asutused on võtnud selleks, et vältida seda, et nende töötajad kannavad üksi kulusid, mis on seotud nende töökohustuste täitmisega kaugtöö režiimil. See kaalutlus kehtib seda enam, et kõnealused meetmed tuli kiiresti võtta erakordsetel asjaoludel, mis on seotud üldise ja kohustusliku kaugtöösüsteemiga, mille liikmesriigid on kehtestanud COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks.

73      Järelikult tuleb personalieeskirjade artikli 71 rikkumisele tuginev väide tagasi lükata.

c)      Kolmas väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja õigust heale haldusele

74      Hageja väidab, et ametisse nimetav asutus eiras kaebuse rahuldamata jätmise otsust vastu võttes hoolitsemiskohustust ja õigust heale haldusele, kuna tema internetiside andmemahu tarbimise suurenemine on tingitud erinevate professionaalsete programmide paigaldamisest ja osalemisest koolitustel veebis ning kuna komisjon olevat eiranud kaugtöö majanduslikku mõju tema isiklikule olukorrale, mistõttu niiviisi viidi tema suhted liiduga tasakaalust välja.

75      Hoolitsemiskohustus tähendab eelkõige seda, et kui administratsioon teeb otsuse töötaja olukorra kohta, peab ta arvestama kõikide asjaoludega, mis võivad mõjutada seda otsust, ja seda tehes ei arvesta ta mitte üksnes teenistuse, vaid ka asjaomase isiku huvidega (28. mai 1980. aasta kohtuotsused Kuhner vs. komisjon, 33/79 ja 75/79, EU:C:1980:139, punkt 22, ja 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus WN vs. parlament, T‑431/18, ei avaldata EU:T:2019:781, punkt 105). Seega on see hea halduse põhimõtte eriline väljendus ja konkreetselt ametiasutusele pandud kohustus viia enne otsuse tegemist läbi olukorra täielik ja üksikasjalik analüüs (vt selle kohta 25. mai 2016. aasta kohtuotsus GW vs. komisjon, F‑111/15, EU:F:2016:122, punkt 40).

76      Nagu väidab hageja, peegeldab hoolitsemiskohustus vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes (17. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus LP vs. Europol, T‑719/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:7, punkt 60). Siiski, kuivõrd hoolitsemiskohustus väljendab seda tasakaalu, ei saa hoolitsemiskohustus mingil juhul kohustada administratsiooni tegutsema vastuolus kohaldatavate sätetega ja eelkõige ei saa see viia selleni, et ta omistab liidu sättele sellise tagajärje, mis oleks vastuolus selle selge ja täpse sõnastusega (vt selle kohta 2. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Di Marzio vs. komisjon, T‑14/03, EU:T:2004:59, punkt 100, ja 29. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CV jt vs. komisjon, T‑496/19, ei avaldata, EU:T:2020:163, punkt 50).

77      Seega, kuna kaugtööst tingitud kohustus hüvitada internetiside andmemahu kulud riivab personalieeskirjade artikli 71 ja VII lisa ammendavust (vt eespool punkt 67), ei saa hageja tugineda hoolitsemiskohustusele selleks, et seda kuluhüvitist saada.

78      Pealegi on liidu seadusandja juba võtnud arvesse teatavate ametnike olukorda, kelle hulka kuulub ka hageja, nähes neile ette määruse nr 260/68 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud 10protsendilise maksuvähenduse töökohustuste täitmisega seotud kulude katteks.

79      Lisaks näitas komisjon ise üles hoolitsust, nähes kaugtöö suunistes ette teatud tingimustel bürooseadmete soetamise kulude hüvitamise.

80      Ilma et see mõjutaks küsimust võrdsuse põhimõtte järgimise kohta, mida analüüsitakse neljanda väite raames, ei piisa asjaolust, et hageja seda sekkumise vormi heaks ei kiida, selleks, et järeldada hoolitsemiskohustuse rikkumist.

81      Võttes nimelt arvesse administratsiooni ulatuslikku kaalutlusõigust oma personali juhtimisel, saab liidu kohus hoolitsemiskohustusest tulenevalt üksnes analüüsida, kas ta jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt (vt analoogia alusel 4. detsembri 2013. aasta kohtuotsus ETF vs. Schuerings, T‑107/11 P, EU:T:2013:624, punktid 102 ja 103).

82      Tuleb aga märkida, et kaugtöö suunistest nähtub, et komisjon valis bürooseadmete kulude hüvitamise, et tema ametnikel ja teenistujatel oleksid samad töötingimused, mis vastavad büroos kehtivatele asjakohastele ja võrdväärsetele tervishoiu- ja ohutusnormidele, mis on ilmselgelt hoolitsemise väljendus.

83      Täiendavalt tuleb meenutada, et väidetavate kulude hüvitamise osas on otsustatud, et vastavalt tõendamiskoormist reguleerivatele põhimõtetele peab ametnik sellise sätte puudumisel, millest tuleneb, et kulud on väidetavalt tekkinud, esitama tõendid selle kohta, et ta on tegelikult kandnud oma töökohustustega otseselt seotud kulusid (vt analoogia alusel 11. juuli 2000. aasta kohtuotsus Skrzypek vs. komisjon, T‑134/99, EU:T:2000:184, punkt 81).

84      Hageja piirdub aga väitega, et tema internetiside andmemahu tarbimise kasv oktoobris 2020 ja limiidi 100 GB ületamine 137,434 GB-ni, mis tõi kaasa lisatasu nõude, tulenevad selliste programmide nagu Skype for business, Webex või Teams lisamisest ja töökohustuste täitmise eesmärgil kasutamisest ning veebikoolitustel osalemisest.

85      Ei piisa siiski asjaolust, et põhiosa hageja internetiside andmemahu tarbimisest 2020. aasta oktoobris oli keskendatud neljale tööpäevale, iseenesest selleks, et tõendada, et osa, mis ületab kuutasu, on tingitud töökohustuste täitmisega seotud kasutamisest. Kõnealuste kulude seotus töökohustuste täitmisega ei ole tõendatud veelgi enam seetõttu, et hageja enda esitatud dokumentidest nähtub, et ühelgi muul ajal, kui kaugtöö oli reegel, ei tarbinud ta internetiside andmemahtu, mis ületas limiidi 100 GB, mis vastab tema paketile.

86      Järelikult ei võimalda hageja esitatud teave lugeda tõendatuks, et tema internetipaketi tarbimislimiidi ületamine oli tingitud kaugtööst, ja veelgi vähem seda, et kui komisjon keeldus seda arvesse võtmast, oleks olnud tegemist komisjoni poolt hoolitsemiskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisega.

87      Lõpuks tuleb märkida, et kuigi vaidlust ei ole selles, et hageja operaator esitas talle arve 1,89 eurot kahe telefonikõne eest komisjoni IT‑kasutajatoele ja informaatika peadirektoraadile septembris 2020, ei saa selle summa hüvitamisest keeldumist pidada hoolitsemiskohustuse rikkumiseks, arvestades selle väiksust ning eespool punktides 78 ja 79 kirjeldatud meetmeid.

88      Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

d)      Neljas väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet

89      Hageja väidab, et ametisse nimetav asutus põhjendas kaebuse rahuldamata jätmise otsust kaugtöö suunistega. Nende tagajärg on aga esmane diskrimineerimine komisjoni ametnike vahel, kellel on piisavad rahalised vahendid bürooseadmete eest ette maksmiseks, ja nende ametnike vahel, kellel neid vahendeid ei ole ja kellele ei hüvitata muid töökohustuste täitmisega seotud kulusid. Need põhjustavad diskrimineerimist isegi teist korda, kuna EMSK ametnikud ja teenistujad saavad eeliseid EMSK 9. juuni 2021. aasta otsusest tulenevalt.

1)      Neljanda väite vastuvõetavus

90      Komisjon väidab, et neljas väide on vastuvõetamatu, kuna seda ei ole kaebuses esitatud.

91      Tuleb korrata, et personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 seatakse sellise hagi vastuvõetavuse tingimuseks, mille ametnik on oma institutsiooni vastu esitanud, nimetatud artiklites sätestatud eelneva haldusmenetluse nõuetekohane kulgemine.

92      Sellega seoses nõuab kaebuse ja sellele järgneva hagi vastavuse reegel, millele komisjon viitab, et liidu kohtule esitatud väide oleks esitatud juba kohtueelses menetluses, selleks et ametisse nimetav asutus saaks tutvuda asjaomase isiku poolt vaidlustatud otsuse vastu esitatud väidetega (vt 25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, T‑476/11 P, EU:T:2013:557, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Käesolevas asjas väitis hageja oma kaebuses, et on rikutud võrdsuse põhimõtet. Ta võrdleb seal esiteks telefonikõnede puhul „kõrgema astme juhtkonda“, kellel on teenistustelefonid, teiste ametnikega, kes peavad maksma oma töökohustustega seotud kõnede eest, ja teiseks seoses internetiühenduse andmemahuga neid, kelle käsutuses on internetiühenduse teenuseosutajatega sõlmitud lepingute alusel suur andmemaht ja suur töötlemiskiirus, nende isikutega, kellel selliseid eeliseid ei ole.

94      Seega viidati võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele kaebuses, kuid teistsugusest vaatenurgast kui see, millel põhines hagi neljas väide.

95      Sellegipoolest tuleb korrata, et personalieeskirjade artikli 91 eesmärk ei ole siduda rangelt ja lõplikult võimalikku kohtumenetlust, kui kohtule esitatud hagi ei muuda ei kaebuse alust ega selle eset. Selles kontekstis võib vaidluspunkte liidu kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida tingimata kaebuses ei esitatud, kuid mis on sellega vahetult seotud (vt selle kohta 25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, T‑476/11 P, EU:T:2013:557, punktid 73 ja 76, ning 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus DI vs. EASO, T‑730/15 P, EU:T:2017:138, punktid 65 ja 66).

96      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et hageja mainis esimest korda oma hagiavalduses sõnaselgelt, et koheldakse erinevalt neid, kellel on rahalisi vahendeid bürooseadmete eest ette maksmiseks, ja neid, kellel ei ole, ei muuda ei kaebuse alust ega eset.

97      Lisaks ei saa hagejale ette heita, et ta ei ole oma kaebuses viidanud diskrimineerimisele tema kui komisjoni ametniku ja EMSK teenistujate vahel, kuna EMSK 9. juuni 2021. aasta otsus tehti pärast kohtueelse menetluse lõppu.

98      Järelikult on neljas väide vastuvõetav.

2)      Neljanda väite sisuline analüüs

99      Nagu on märgitud eespool punktis 40, nõuab võrdsuse põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

100    Käesolevas asjas heidab hageja komisjonile esiteks ette, et viimane ei kohelnud erinevalt ametnikke, kellel ei olnud bürooseadmete ostmiseks vahendeid, pakkudes neile võimalust, et hüvitatakse nende telefoni- ja internetiühenduse andmemahu tarbimiskulud.

101    Hageja, kes ei saa siiski esitada seisukohti teiste ametnike eest, kes on palgaastmel AST 4 ja kelle suhtes kohaldati eespool punktis 78 nimetatud maksuvähendust, ei esita siiski ühtegi tõendit, mis tõendaks, et tal oli sisuliselt võimatu bürooseadmete eest esialgu maksta ning et ta oli seega ebasoodsas olukorras, mida ta ette heidab. Seega ta ei tõenda, et teda koheldi nagu ametnikke, kes võisid selle ettemaksu teha, kuigi ta oli teistsuguses rahalises olukorras.

102    Lisaks, isegi kui eeldada, et selline erinev kohtlemine on tõendatud, ei tõenda hageja igal juhul, et kõnealune vahetegemine on meelevaldne või ilmselgelt ebasobiv eespool punktis 41 viidatud kohtupraktika tähenduses.

103    Vastupidi, nagu on märgitud kaugtöö suunistes, oli bürooseadmete ostmisega seotud kulude hüvitamist võimaldav meede õigustatud vajadusega – jätkuna personalieeskirjade artikli 1e lõikele 2 – aidata kaugtöötajaid täita oma tööülesandeid asjakohastele tervishoiu- ja ohutusnõuetele vastavates töötingimustes. Lisaks, nagu väidab komisjon, oli see seletatav ka sooviga hüvitada üksnes need kulud, mille seos töökohustuste täitmisega on eesmärgistatud.

104    Teiseks väidab hageja, et teda on diskrimineeritud EMSK ametnike ja teenistujate soodsama kohtlemise tõttu.

105    Sellegipoolest tuleb korrata (vt eespool punkt 71), et asjaolu, et kõikidele ametnikele kehtivad ühtsed personalieeskirjad, ei tähenda, et institutsioonid peavad ühtemoodi kasutama kaalutlusõigust, mis neile personalieeskirjadega on antud, vaid vastupidi, et nad on tööandjatena autonoomsed (vt selle kohta 16. septembri 1997. aasta kohtuotsus Gimenez vs. Regioonide Komitee, T‑220/95, EU:T:1997:130, punkt 72, ja 21. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Van Asbroeck vs. parlament, F‑102/12, EU:F:2014:4, punkt 29).

106    Käesoleval juhul kujutavad komisjoni vastu võetud kaugtöö suunised ja EMSK 9. juuni 2021. aasta otsus endast aga COVID-19 pandeemiaga seotud erakordses olukorras autonoomsuse põhimõtte väljendust oma ametnike kohtlemise valdkonnas (vt eespool punkt 72).

107    Järelikult ei saa neile erinevustele liidu institutsioonide, organite ja asutuste võetud meetmete vahel mingil juhul tugineda, et põhjendada väidet, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet (vt selle kohta 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Schönberger vs. kontrollikoda, T‑688/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:76, punkt 187).

108    Kõigest eeltoodust tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata.

e)      Viies väide, et on rikutud harta artiklit 7

109    Hageja väidab, et ta oli sunnitud taotlema komisjonilt, et talle tagataks internetiühendus, et leevendada kohustusliku kaugtöö rakendamisega kaasnevaid kulusid, ning et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 14. juuli 2021. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus, et talle tagataks internetiühendus, kujutab endast sekkumist tema õigusesse eraelu ja kodu austamisele.

110    Harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era‑ ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. Selles artiklis sätestatud õigust ei peeta siiski absoluutseks eelisõiguseks. Seda võidakse piirata vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punktid 172 ja 174 ning seal viidatud kohtupraktika).

111    Sellega seoses tuleb märkida, et kui küsimus on üksikmeetmes – nagu käesolevas asjas –, tuleb hinnata seda, kas tegemist on piiranguga harta artikli 52 lõike 1 tähenduses või mitte, arvestades selle tegelikku mõju asjaomasele isikule (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F, C‑473/16, EU:C:2018:36, punktid 52–54). Lisaks sellele ei saa olla tegemist sekkumisega õiguse teostamisse, kui seos selle ja vaadeldava meetme vahel on liiga kaudne või liiga ebatõenäoline selleks, et seda arvesse saaks võtta (vt selle kohta 4. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Janoha jt vs. komisjon, T‑517/16, ei avaldata, EU:T:2018:874, punktid 72 ja 73).

112    Käesolevas asjas väidab hageja aga üksnes seda, et selleks et täita oma töökohustusi kaugtöö režiimil oma internetiühenduse kaudu, oli ta sunnitud rikkuma lepingut, mille ta oli eraisikuna VOOga sõlminud ja mille kohaselt internetiühendus on piiratud isiklikuks kasutamiseks isiklikul otstarbel.

113    Hageja ei ole siiski esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et VOO tõlgendaks tema lepingut nii, et see keelab tal isiklikult kasutada oma ühendust töökohustuste täitmiseks ning et see keeld mõjutab vältimatult tema õigust eraelu ja kodu austamisele. Komisjon märgib sellega seoses, et ta ei olnud teadlik ühestki internetiühenduse teenuse osutajate kaebusest selles osas, et kliendid kasutavad internetiühendust kaugtöö tegemiseks, ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks selle väite ümber.

114    Hageja väidab küll, et üks teine internetiühenduse pakkuja on loonud programmi, mis võimaldab tööandjatel rahaliselt panustada oma töötajate internetikuludesse, et katta nende kaugtöö ajavahemikud.

115    Komisjon märgib siiski õigesti, et seda programmi esitletakse üksnes kui „kingitust“, mida tööandjad oma töötajatele pakuvad. Seega on tegemist üksnes valikuvõimalusega, mitte vahendiga, mis on selle teenusepakkuja arvates hädavajalik selleks, et tema kliendid täidaksid oma lepingulisi kohustusi.

116    Neil asjaoludel ei saa vaidlustatud otsust pidada selliseks, mis piirab hageja õigust eraelu austamisele ja kodu austamisele.

117    Viies väide tuleb seega tagasi lükata ja järelikult ka kogu teine nõue rahuldamata jätta.

C.      Kolmas nõue

118    Oma kolmandas nõudes palub hageja Üldkohtul mõista komisjonilt tema kasuks välja 51,89 eurot töökohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamiseks, tagada talle kaugtöö režiimi raames töökohustuste täitmiseks internetiühendus ning mõista tema kasuks erinevate kahjude eest välja hüvitis 10 000 eurot.

119    Kuna hageja esitas need nõuded „tulenevalt“ vaidlustatud otsuse tühistamisest, siis piisab, kui märkida, et kuna teine nõue jäeti rahuldamata, tuleb ka kolmas nõue rahuldamata jätta.

120    Lisaks tuleb tagasi lükata ka nõue hüvitada mittevaraline kahju, mida hageja kandis korduva keeldumise tõttu tagada talle internetiühendus, kartuse tõttu, et ta peab uuesti ise kandma töökohustuste täitmisega seotud kulusid, ning asjaolu tõttu, et ta pidi komisjonist lahkuma, et teda ei karistataks tema hindamisaruandes ja seoses tema edutamisega.

121    Sellega seoses tuleb korrata, et kohtupraktika kohaselt peab iga kahju olema tegelik ja kindel ning et puhtalt hüpoteetiline ja määratlemata kahju ei anna õigust hüvitisele (3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus CN vs. parlament, T‑343/13, EU:T:2015:926, punkt 118). Liidu vastutusele tuginev pool peab esitama tõendid väidetava kahju olemasolu ja suuruse kohta. See kohustus kehtib ka mittevaralise kahju puhul. Pelgast väitest, mille toetuseks ei ole esitatud ühtegi tõendit, ei piisa (vt selle kohta 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus CN vs. parlament, T‑343/13, EU:T:2015:926, punktid 119 ja 121).

122    Käesoleval juhul esitab hageja selleks, et tõendada mittevaralise kahju tegelikku tekkimist, arstitõendi, mille kohaselt oli ta alates 22. detsembri 2020 kella 14.30‑st kuni 24. detsembrini 2020 töövõimetu.

123    See arstitõend on siiski eraldiseisev, kokkuvõtlik ja eelkõige ilma igasuguse anamneesita. Lisaks ei kinnita seda ükski dokument, mis võimaldaks panna hageja lühikest töövabastust süüks väidetavale „psühholoogilisele ja füüsilisele šokile, mille põhjustas komisjoni keeldumine tema töö tegemiseks vajaliku internetimahu kättesaadavaks tegemisest“.

124    Hageja ei esita ka tõendeid, mis toetaksid tema väidet, et ta sunniti komisjonist lahkuma, et teda ei karistataks hindamisaruandes ja seoses edutamisega. Sellega seoses tuleb märkida, et pelk asjaolu, et komisjon leidis, et ta puudus 3. mail 2021 põhjendamatult töölt, ja arvas seetõttu ühe päeva tema põhipuhkusest maha (vt eespool punkt 13), ei ole selles suhtes isegi esialgne tõend.

125    Lõpuks palub hageja edutult hüvitada mittevaraline kahju, mis talle tekitati seetõttu, et ta kaotas töölt loata puudumise tõttu puhkusepäeva, kui ta keeldus kasutamast isiklikku internetiühendust töökohustuste täitmiseks.

126    Nagu väidab komisjon, on see nõue vastuvõetamatu. See sõnastati nimelt esimest korda hagiavalduses ning selle suhtes ei ole läbi viidud täielikku ja personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 kooskõlas olevat kohtueelset menetlust kontekstis, kus väidetava kahju otsene põhjus ei tulene mitte vaidlustatud otsusest, vaid personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi 19. mai 2021. aasta otsusest.

127    Seetõttu tuleb kolmas nõue jätta rahuldamata.

128    Kõike eelnevat arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

IV.    Kohtukulud

129    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

130    Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

131    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Parlament ja nõukogu kannavad seega kumbki ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta OE kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.

Gervasoni

Madise

Frendo

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. septembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.