Language of document : ECLI:EU:T:2020:510

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

28. oktoober 2020(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu sõnamärk TARGET VENTURES – Absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus – Pahausksus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b)

Kohtuasjas T‑273/19,

Target Ventures Group Ltd, asukoht Road Town (Briti Neitsisaared), esindajad: advokaadid T. Dolde ja P. Homann,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: P. Sipos ja V. Ruzek,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli

Target Partners GmbH, asukoht München (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Klett ja C. Mikyska,

mille ese on hagi EUIPO teise apellatsioonikoja 4. veebruari 2019. aasta otsuse (asi R 1684/2017‑2) peale, mis käsitleb Target Ventures Groupi ja Target Partnersi vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz ja G. Steinfatt (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. aprillil 2019,

arvestades 19. juulil 2019 Üldkohtu kantseleisse saabunud EUIPO kostja vastust,

arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 17. juulil 2019,

arvestades 3. detsembril 2019 võetud menetlust korraldavat meedet ja hageja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. detsembril 2019,

arvestades 26. juuni 2020 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Menetlusse astuja Target Partners GmbH, asukoht München (Saksamaa), on riskikapitalifond. Talle kuulub alates 2002. aastast muu hulgas domeeninimi targetventures.com ja alates 2009. aastast domeeninimi targetventures.de. Siiski on nende domeeninimede all registreeritud veebisaitide sisu alati viidanud vaid TARGET PARTNERSile, mis on tähis, mille all menetlusse astuja oma teenuseid pakub. Need veebisaidid nimelt üksnes suunasid ümber menetlusse astuja ametlikule veebisaidile www.targetpartners.de või isegi näitasid selle saidi sisu.

2        Hageja Target Ventures Group Ltd, asukoht Road Town (Briti Neitsisaared), väidab, et on samuti riskikapitalifond. Ta väidab, et tegutseb tähise TARGET VENTURES all Venemaa riskikapitali turul alates 2012. aastast ja Euroopa Liidu turul vähemalt alates 8. märtsist 2013. Ajavahemikus 23. detsembrist 2013 kuni 18. detsembrini 2014 osutas ta sama tähise all finants- ja valuutateenuseid viiele liidus asuvale ettevõtjale. Vastutasuks oma rahalise investeeringu eest omandas ta oma investorite arvel osaluse nendes ettevõtjates. Neid investeeringuid kinnitavad mitu valdkonnale keskendunud veebisaiti ning asjaomaste ettevõtjate veebisaidid.

3        Hageja või nime TARGET VENTURES all tegutseva kolmanda isiku kaks osanikku ning samuti menetlusse astuja esindaja osalesid 13. ja 14. novembril 2014 Londonis (Ühendkuningriik) toimunud mainekal investeerimissektori konverentsil. 13. novembril 2014 saatis investoreid otsiva äsja asutatud ettevõtja esindaja neile kolmele isikule ühiselt kaks e‑kirja, pöördudes nende poole nende eesnime kasutades. Nende elektroonilised aadressid, mille lõpuosad olid vastavalt @targetpartners.de ja @targetventures.ru, olid nähtavad.

4        Menetlusse astuja esitas 27. jaanuaril 2015 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), kohase ELi kaubamärgi registreerimise taotluse. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk TARGET VENTURES (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“).

5        Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 35 ja 36 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:

–        klass 35: „reklaam, ärijuhtimine, ärikorraldus, ettevõtjate nõustamine, kontoriteenused“;

–        klass 36: „finants- ja rahandusteenused; välja arvatud maksesüsteemid ja elektroonilised sidesüsteemid, mis on seotud maksete või maksekorraldustega“.

6        Taotlus avaldati 18. veebruari 2015. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 33/2015. Vaidlusalune kaubamärk registreeriti 28. mail 2015 numbriga 13685565.

7        Menetlusse astuja, kes sai olukorrast teadlikuks tänu 7. juuli 2015. aasta e‑kirjale, mille saatis üks klient, kes ajas ta segi hagejaga, kes oli korraldanud 16. juulil 2016 Berliinis (Saksamaa) reklaamürituse, saatis hagejale kirja nõudega lõpetada rikkumine ja hoiduda sellest edaspidi, pärast mida esitas menetlusse astuja Landgericht Berlinile (Berliini Üldkohus, Saksamaa) esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, millest ta loobus pädeva kohtukoosseisu esimehe väljendatud kahtluste tõttu.

8        Hageja esitas 13. juulil 2015 määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b) alusel vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse kõigi eespool punktis 5 nimetatud teenuste osas.

9        Tühistamisosakond lükkas 25. mail 2017 kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi.

10      Hageja esitas 28. juulil 2017 EUIPO‑le tühistamisosakonna otsuse peale määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel kaebuse.

11      EUIPO teine apellatsioonikoda jättis 4. veebruari 2019. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) hageja kaebuse rahuldamata, leides, et hageja ei olnud tõendanud, et menetlusse astuja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel pahauskselt.

12      Sellele järeldusele jõudmiseks leidis apellatsioonikoda esiteks, et kuna määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tugineva kehtetuks tunnistamise taotluse võib esitada iga füüsiline või juriidiline isik, ei ole hagejal vaja tõendada õiguslikku huvi esitada hagi, mistõttu ei ole oluline, et hageja esitatud dokumendid ei võimaldanud tuvastada, kes tegelikult tegutses tähise TARGET VENTURES all.

13      Teiseks nõustus apellatsioonikoda tühistamisosakonna järeldusega, mille kohaselt hageja ei tõendanud, et tema või tähise TARGET VENTURES all tegutseva kolmanda isiku poolt liidus pakutavad teenused olid menetlusse astujale teada. Hageja ei tõendanud ka seda, et menetlusse astuja oli tema tegevusest eeldatavalt teadlik. Hageja või kolmanda isiku poolt Euroopas tähise TARGET VENTURES kasutamine ei olnud nii ulatuslik, et võis mõistlikult eeldada, et see tähis oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal avalikkuse ja asjaomaste konkurentide seas hästi tuntud või mainekas. Arvestades tähise TARGET VENTURES suhteliselt lühikest kasutusaega Euroopas enne 27. jaanuari 2015, oleks hageja pidanud tõendama kasutamise suurt intensiivsust või vähemalt oma tegevuse laialdast meediakajastust. Apellatsioonikoja sõnul sellised tõendid puuduvad, mistõttu ei saa eeldada, et menetlusse astuja oli või vähemalt oleks pidanud olema teadlik hageja või kolmanda isiku äriühingu äritegevusest tähise TARGET VENTURES all. Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et üks määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustest ei ole täidetud, mistõttu tuleb kehtetuks tunnistamise taotlus tagasi lükata.

14      Kolmandaks leidis apellatsioonikoda, et isegi kui eeldada, et hageja oleks tõendanud, et menetlusse astuja teadis või oleks pidanud teadma, et hageja või mõni kolmas isik kasutas tähist TARGET VENTURES enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, ei ole ta tõendanud, et menetlusse astujal ei olnud kunagi kavatsust seda kaubamärki kasutada, vaid ta kavatses üksnes takistada hagejat Euroopa turule sisenemast. Vastupidi, menetlusse astuja esitatud tõenditest nähtub, et tal oli õiguspärane ärihuvi vaidlusaluse kaubamärgi registreerimiseks.

15      Küsimus, kas menetlusse astuja kasutas eespool punktis 1 nimetatud domeeninimesid nii, et selle tulemusel tekkisid varasemad õigused tähisele TARGET VENTURES, ei ole asjakohane, kuna piisab sellest, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine on toimunud õiguspärase ärihuvi järgimiseks. Sellega seoses märkis apellatsioonikoda, et menetlusse astuja esitatud tõenditest nähtub, et ta oli „enne vaidlusaluse kaubamärgi [registreerimistaotluse] esitamist [kõnealust] tähist vähemalt teataval määral kasutanud“.

16      Seega ei saa apellatsioonikoja sõnul välistada, et menetlusse astuja esitas vaidlusaluse kaubamärgi taotluse kas seetõttu, et ta soovis tähise TARGET VENTURES kasutamist laiendada, või seetõttu, et ta soovis „oma kliente kaitsta võimaliku segiajamise eest“, mille võimalikkust näitlikustab 7. juuli 2015. aasta e‑kiri (vt eespool punkt 7). Kuigi see e‑kiri saadeti pärast vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, näitab see, et vähemalt üks klient märkas seose olemasolu tähise TARGET VENTURES ja menetlusse astuja vahel. Käesoleval juhul oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise äriliste kaalutluste taustal menetlusse astuja õiguspärane soov kaitsta lisaks oma kaubamärgile TARGET PARTNERS ka oma eristavat nime TARGET koos riskikapitaliteenuste kirjeldusega VENTURES, et vältida oma klientide hulgas mis tahes segiajamist.

 Poolte nõuded

17      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud, sealhulgas EUIPO tühistamisosakonna ja teise apellatsioonikoja menetlusega seose kantud kulud välja EUIPO‑lt.

18      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

19      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

20      Hageja esitab oma hagi toetuseks kaks väidet, mis tulenevad vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b ja sama määruse artikli 75 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 94) rikkumisest.

21      Hageja väidab oma esimese väite toetuseks esiteks sisuliselt seda, et apellatsioonikoda tegi vigu hinnangus sellele, kas menetlusse astuja oli eelnevalt teadlik, et hageja kasutas oma riskikapitaliteenuste jaoks tähist TARGET VENTURES. Hageja sõnul oleks menetlusse astuja vähemalt pidanud teadma, et hageja kasutab liidu territooriumil ja mujal tähist TARGET VENTURES, esiteks seetõttu, et ta sai investeerimisvaldkonna erikonverentsiga seoses kaks e‑kirja (vt punkt 3 eespool), ja teiseks seetõttu, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevaks oli hageja juba intensiivselt kasutanud seda tähist riskikapitaliteenuste jaoks väljaspool liitu ning oli juba üle aasta tagasi asunud seda kasutama ka liidu territooriumil. Tähise TARGET VENTURES all tegutsev hageja oli seega juba tuntud kui riskikapitali sektori oluline ettevõtja.

22      Teiseks ei ole menetlusse astuja hageja väitel kunagi kasutanud seda tähist oma teenuste kaubandusliku päritolu tähistamiseks ega ole kavatsenud seda teha. Tema kavatsus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal oli pigem kasutada seda muul otstarbel, eelkõige oma kaubamärgi TARGET PARTNERS tugevdamiseks või kaitsmiseks või selleks, et üldiselt takistada kolmandatel isikutel ja/või hagejal kasutada tähist TARGET VENTURES põhjusel, et need tähised võivad põhjustada segiajamist. Asjaolu, et menetlusse astujale kuulub 2002. aastast alates domeeninimi targetventures.com, ei toeta väidet, et tal on õiguspärane huvi esitada 13 aastat hiljem vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotlus, eelkõige arvestades asjaolu, et seda domeeninime ei ole kunagi kasutatud, vaid see on parimal juhul suunanud ümber veebisaidile www.targetpartners.de. Sellist ümbersuunamist oleks raske kvalifitseerida „teatud kasutamiseks“. Apellatsioonikoda ei hinnanud õigesti ka sündmuste ajalist järjestust. Seetõttu järeldas apellatsioonikoda käesoleva juhtumi asjaolude igakülgse hindamise raames ekslikult, et menetlusse astuja ei tegutsenud vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.

23      EUIPO ja menetlusse astuja leiavad sisuliselt, et hageja ei ole tõendanud, et menetlusse astuja teadis või pidi teadma vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal, et hageja kasutab liidu turul asjaomaste teenuste jaoks tähist TARGET VENTURES. Igal juhul annab asjaolu, et menetlusse astuja kasutas seda tähist kas siis enne või pärast selle ELi kaubamärgina registreerimist, tunnistust sellest, et registreerimise aluseks oli õiguspärane ärihuvi.

24      Kõigepealt tuleb täpsustada, et kuigi apellatsioonikoda kohaldas vaidlustatud otsuses määruse 2017/1001 sätteid ratione temporis ning võttes arvesse vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, mis on kehtetuks tunnistamise taotluste suhtes kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega (29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Alcohol Countermeasure Systems (International) vs. EUIPO, C‑340/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:965, punkt 2, ja 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Gugler France vs. Gugler ja EUIPO, C‑736/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:308, punkt 3 ja seal viidatud kohtupraktika), kehtivad käesoleva õigusvaidluse suhtes määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid ja neil asjaoludel tuleb viiteid määrusele 2017/1001 niivõrd, kuivõrd need puutuvad materiaalõigusesse, mõista viitena määruse nr 207/2009 identse sisuga sätetele, ilma et see mõjutaks vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel tunnistatakse ELi kaubamärk kehtetuks EUIPO‑le esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.

25      Kuigi mõiste „pahausksus“ eeldab tavakeele tähenduses ebaausat meeleseisundit või kavatsust, tuleb seda mõistet vaadelda ka kaubamärgiõiguse kontekstis, mis on äritegevuse kontekst. Selles osas olgu öeldud, et üksteise järel vastu võetud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusel (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 1994, L 11, lk 1), määrusel nr 207/2009 ja määrusel 2017/1001 on sama eesmärk, milleks on siseturu rajamine ja toimimine. ELi kaubamärgi eeskirjade eesmärk on eelkõige kaasa aidata liidus sellise korra loomisele, mis tagaks, et konkurentsi ei moonutata, ja mille raames on igal ettevõtjal võimalik oma kaupade või teenuste kvaliteedile tuginedes endale klientide leidmiseks registreerida kaubamärkidena tähiseid, mis võimaldavad tarbijal ilma võimaliku segiajamiseta eristada tema kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sky jt, C‑371/18, EU:C:2020:45, punkt 74).

26      Järelikult on määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus kohaldatav siis, kui asjakohastest ja ühtelangevatest tõenditest nähtub, et ELi kaubamärgi omanik ei ole esitanud selle kaubamärgi registreerimistaotlust mitte eesmärgiga osaleda ausalt konkurentsis, vaid ausate tavadega vastuolus oleva kavatsusega kahjustada kolmandate isikute huve või – isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata – saada ainuõigus muudel eesmärkidel kui need, mis on seotud kaubamärgi ülesannetega, muu hulgas käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis osutatud kaubamärgi peamise ülesandega tähistada päritolu (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 46, ja 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sky jt, C‑371/18, EU:C:2020:45, punkt 75).

27      Esiteks tõlgendas apellatsioonikoda pahausksuse mõistet liiga kitsalt, märkides vaidlustatud otsuse punktis 19, et pahausksus viitab käitumisele, mis kaldub kõrvale tunnustatud eetikapõhimõtetest või ausast tööstus- või kaubandustavast ning eeldab ebaausat kavatsust või mis tahes muud kahjustavat ajendit. Nimelt tuleneb eespool punktides 25 ja 26 viidatud kohtupraktikast, et kaubamärgi taotleja pahausksuse tuvastamiseks võib piisata kavatsusest saada ainuõigus – isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata – muudel eesmärkidel kui need, mis on seotud kaubamärgi ülesannetega, eelkõige peamise ülesandega tähistada päritolu.

28      Seega tuleb tõdeda, et nii nagu pahausksuse tuvastamiseks ei ole vajalik, et vaidlusaluse kaubamärgi omanik oleks kaubamärgitaotluse esitamise ajal silmas pidanud konkreetselt kolmandat isikut, ei ole ka tingimata vajalik, et ta oleks olnud teadlik asjaomase tähise kasutamisest kolmanda isiku poolt. Nimelt puudutab siis, kui vaidlusaluse kaubamärgi omanik on sellest teadlik, tema taotlus tingimata seda kolmandat isikut.

29      Seega rikkus apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b tõlgendamisel õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 31 ja 32 sisuliselt järeldas, et asjaomase tähise varasemast kasutamisest kindlalt või eeldatavalt teadlik olemise kohta tõendite puudumisest piisab kõnealuse kehtetuks tunnistamise taotluse tagasilükkamiseks.

30      Teiseks, nagu Euroopa Kohus 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724) punktides 48–55 esitatud analüüsi tulemusel tõdes, tuleneb Euroopa Kohtu poolt 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) esitatud analüüsist ja eelkõige selle kohtuotsuse punktis 53 esitatud tõlgendusest, et juhul, kui on tõendatud, et esineb kolmanda isiku poolt identse või sarnase tähise kasutamine identsete või sarnaste kaupade ja teenuste jaoks ning põhjustab segiajamist, st tegemist on käesolevast erineva olukorraga, siis tuleb juhtumi tähtsust omavate asjaolude igakülgse hindamise käigus välja selgitada, kas vaidlusaluse kaubamärgi taotleja oli sellest teadlik. Ent asjaomase tähise varasem kasutamine kolmanda isiku poolt ei ole määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktiga b seatud tingimus (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724), punktid 51, 52, 69 ja 70). Seetõttu on asjaolu, et vaidlusaluse kaubamärgi omanik oli teadlik selle tähise varasemast kasutamisest kolmanda isiku poolt, või see, kas kaubamärgiomanik oleks pidanud olema teadlik asjaomase tähise varasemast kasutamisest kolmanda isiku poolt, vaid üks tähtsust omavatest teguritest, mida tuleb arvesse võtta.

31      Samuti on Üldkohtul olnud juba võimalus täpsustada, et eri tegurid, mis on välja toodud kohtupraktikas, on üksnes näited kõigist asjaoludest, mida võib arvesse võtta otsuse tegemisel registreerimistaotluse esitaja võimaliku pahausksuse kohta kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Mouldpro vs. EUIPO – Wenz Kunststoff (MOULDPRO), T‑796/17, ei avaldata, EU:T:2019:88, punkt 83), kusjuures see, et mõni neist asjaoludest ei esine, ei välista konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades tingimata taotleja pahausksuse tuvastamist (vt 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Holzer y Cia vs. EUIPO – Annco (ANN TAYLOR ja AT ANN TAYLOR), T‑3/18 ja T‑4/18, EU:T:2019:357, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 20 ekslikult, et 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) punktis 53 loetletud kriteeriume „tuleb arvesse võtta“ pahausksuse esinemise hindamisel, mistõttu ta jättis seega piisavalt arvestamata kõigi kõnealuse juhtumi asjaoludega.

33      Kolmandaks tuleb tõdeda, et kaubamärgi taotleja kavatsus on subjektiivne element, mille pädevad haldus- ja kohtuasutused peavad siiski objektiivselt kindlaks tegema. Järelikult tuleb iga väidet pahausksuse kohta hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid. Üksnes sel viisil saab pahausksuse väidet objektiivselt analüüsida (vt 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724), punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Euroopa Kohus täpsustas 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724) punktides 48–55 samuti, et asjaolud, mille ta tõi välja 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) seoses pahausksuse tuvastamisega, on tihedalt seotud kohtuasja asjaoludega, ning et võib esineda ka muid juhtumeid, mille puhul saab kaubamärgi registreerimistaotlust pidada pahauskselt esitatuks (vt selle kohta samuti 23. mai 2019. aasta kohtuotsus ANN TAYLOR ja AT ANN TAYLOR, T‑3/18 ja T‑4/18, EU:T:2019:357, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Mis konkreetsemalt puutub küsimusse, kas menetlusse astuja taotles vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist, ilma et tal oleks olnud kavatsust seda kasutada kaubamärgi ülesannetest tulenevatel eesmärkidel, eelkõige päritolu tähistamise peamise ülesande täitmiseks (vt eespool punktid 25 ja 26), siis tuleneb 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuse Sky jt (C‑371/18, EU:C:2020:45) punktidest 76 ja 77, et kuigi kaubamärgi taotleja ei ole kohustatud registreerimistaotluse esitamise või selle läbivaatamise ajal täpselt märkima ega isegi teadma, kuidas ta taotletavat kaubamärki kasutama hakkab, ja kuigi tal on viis aastat aega asuda kaubamärki kasutama vastavalt selle peamisele ülesandele, tähendab kaubamärgi registreerimine nii, et taotlejal puudub üleüldse kavatsus kasutada seda registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks, et selline registreerimine võib endast kujutada pahauskset tegevust, kuna kaubamärgitaotlusel puudub põhjendus seoses määruses nr 207/2009 loetletud eesmärkidega. Sellise pahausksusega on siiski selgelt tegemist vaid siis, kui objektiivsed ja ühtelangevad tõendid osutavad sellele, et asjaomase kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeval oli selle taotleja kavatsus kas kahjustada kolmandate isikute huve viisil, mis ei ole kooskõlas ausa tavaga, või – isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata – omandada ainuõigus muul eesmärgil kui seoses kaubamärgi ülesannetega.

36      Käesoleval juhul nähtub objektiivsetest ja ühtelangevatest tõenditest, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal ei olnud menetlusse astujal kavatsust kasutada seda kaubamärki seoses kaubamärgi ülesannetega.

37      Esiteks on vaidlustatud otsuse punktis 37 märgitud, et ei saa välistada, et menetlusse astuja soovis kaitsta oma kliente tähiste TARGET PARTNERS ja TARGET VENTURES võimaliku segiajamise eest ning et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise taustal olevaks äriliseks kaalutluseks oli menetlusse astuja õiguspärane tahe kaitsta lisaks oma kaubamärgile TARGET PARTNERS oma eristavat nime (TARGET) koos riskikapitaliteenuste kirjeldusega (VENTURES), et vältida mis tahes segiajamist oma klientide seas.

38      Siiski on, nagu sisuliselt väidab hageja, käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel see, et menetlusse astuja taotles kaubamärgi registreerimist selleks, et vältida segiajamise tõenäosust teise kaubamärgiga, mis talle juba kuulub, ja/või selleks, et kaitsta selle raames nende kaubamärkide ühist elementi, seostamatu kaubamärgi ülesandega ja eelkõige päritolu tähistamise peamise ülesandega, ning see aitas pigem tugevdada ja kaitsta menetlusse astuja esimest kaubamärki, mille all ta nii enne kui ka pärast registreerimistaotluse esitamist ainsana oma teenuseid pakkus.

39      Teiseks nähtub menetlusse astuja vastustest kohtuistungil esitatud küsimustele selgelt, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajendiks oli kavatsus tugevdada teist kaubamärki, nimelt TARGET PARTNERS, kuna veebisaidid www.targetventures.de ja www.targetventures.com ei toiminud mingil muul eesmärgil kui menetlusse astuja peamisele veebisaidile ümbersuunamiseks.

40      Menetlusse astuja nimelt täpsustas, et vaidlusalust kaubamärki kasutati, nii nagu ka enne selle registreerimist, veebisaitide jaoks, et suunata huvitatud tarbijad ümber tema peamisele veebisaidile www.targetpartners.de, millel ta oma teenuseid pakub. Ta täpsustas ka, et see oli kaubamärgi kasutamise peamine põhjus. Menetlusse astuja leiab, et kasutades domeeninimedes targetventures.com ja targetventures.de eristavat elementi „target“ koos riskikapitaliteenuseid kirjeldava elemendiga „ventures“ ning suunates ümber menetlusse astuja peamisele veebisaidile, kus ta pakub oma teenuseid kaubamärgi TARGET PARTNERS all, soovis ta huvitatud avalikkusele näidata, et neid teenuseid pakub ka Target Partners. Seega oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise põhjus kaitsta nende kahe veebisaidi nimes kasutatud tähist TARGET. Menetlusse astuja avaldas samuti, et ta soovis laiendada oma kaubamärgiportfelli.

41      Arvestades ühelt poolt seda, et vaidlust ei ole selles, et tähist TARGET VENTURES kasutati samamoodi nii enne kui ka pärast registreerimistaotluse esitamist, see tähendab, et tegemist oli ümbersuunamisega menetlusse astuja peamisele veebisaidile www.targetpartners.de, ja teiselt poolt seda, et menetlusse astuja selgitustest kohtuistungil võis järeldada, et sellise kasutamise kaitse oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse peamine eesmärk, ilma et kaubamärki oleks kavatsetud muul moel konkreetselt kasutada, tuleb järeldada, et menetlusse astuja soovis asjaomast kaubamärki jätkuvalt kasutada üksnes sel samal viisil kui enne registreerimistaotluse esitamist. Seetõttu ei esitanud menetlusse astuja nimetatud taotlust eesmärgiga osaleda ausalt konkurentsis, vaid eesmärgiga saavutada ainuõigus, potentsiaalselt kolmandate isikutega üldse arvestamata, muul kui kaubamärgi ülesannetega ja eeskätt kaubamärgi peamise ülesandega tähistada päritolu seotud eesmärgil.

42      Mis kolmandaks puutub vaidlustatud otsuse punktis 37 esitatud üldisesse väitesse, mille kohaselt ei ole välistatud, et menetlusse astuja taotles vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist seetõttu, et ta soovis laiendada tähise TARGET VENTURES kasutamist, siis on see vastuolus mitte üksnes asjaoluga, et seda tähist ei ole kasutatud üldse muul moel, kui seda tehti juba enne registreerimistaotluse esitamist, vaid ka menetlusse astuja poolt kohtuistungil esitatud avaldustega, mis puudutavad selle tähise kasutamise peamist põhjust nii enne kui ka pärast registreerimistaotluse esitamist ja tema kavatsust esitamise hetkel ning asjaoluga, et menetlusse asutaja on taganud, et kliendid tunnevad ta ära üksnes seoses kaubamärgiga TARGET PARTNERS.

43      Nimelt nähtub menetlusse astuja vastusest 7. juuli 2015. aasta e‑kirjale (vt eespool punkt 7), et menetlusse astuja kavatsus oli sellele kliendile selgelt teada anda, et reklaamürituse korraldaja ei olnud tema, mainimata siiski, et ka tema kasutab nime TARGET VENTURES. Samuti on selge, et menetlusse astuja ei ole kunagi pakkunud oma teenuseid, kasutades tähist TARGET VENTURES. Vastupidi, menetlusse astuja pakutavate teenuste päritolu on alati identifitseeritud kaubamärgiga TARGET PARTNERS. Seega ei ole menetlusse astuja isegi pärast registreerimistaotluse esitamist kasutanud seda nime ühelgi muul viisil kui enda identifitseerimiseks oma klientide jaoks.

44      Neil asjaoludel ja kuna selle kohta puuduvad mis tahes tõendid, tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda leidis ekslikult, et tähise TARGET VENTURES kasutamise laiendamise kavatsusega sai põhjendada selle kaubamärgina registreerimise taotluse esitamist.

45      Järelikult on vaidlustatud otsuse punktis 38 esitatud järelduse aluseks olevates põhjendustes rikutud õigusnorme ja tehtud faktivigu.

46      Neljandaks tuleb tõdeda, nagu on sedastatud eespool punktides 27–29, et juhul, kui vaidlusaluse kaubamärgi omaniku kavatsus registreerimistaotluse esitamise ajal oli – isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata – omandada ainuõigus muul eesmärgil kui seoses kaubamärgi ülesannetega, ei ole selle kontrollimine, kas kaubamärgi omanik oli eelnevalt teadlik asjaomase tähise kasutamisest kolmanda isiku poolt, kaubamärgi omaniku pahausksuse tuvastamiseks sine qua non‑tingimus. Neil asjaoludel ei ole samuti vaja uurida sündmuste ajalist järjestust, mis kuulub just selle küsimuse analüüsimise raamesse, kas kaubamärgi omanik oli või oleks pidanud olema teadlik selle kaubamärgi kasutamisest kolmanda isiku poolt. Kuna käesoleval juhul pidas apellatsioonikoda siiski tingimata vajalikuks tõendeid selle kohta, kas menetlusse astuja kindlalt või eeldatavalt teadis hageja poolt tähise TARGET VENTURES kasutamisest, siis oleks ta pidanud arvesse võtma kõiki käesoleva juhtumi tähtsust omavaid asjaolusid, nende hulgas esiteks selle tähise kasutamist hageja poolt väljaspool liitu ja teiseks sündmuste ajalist järjestust.

47      Esiteks tuleneb 12. septembri 2019. aasta kohtuotsusest Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punktid 51, 52 ja 55), et selle uurimisel, kas vaidlusaluse kaubamärgi omanik oli eelnevalt teadlik selle tähise kasutamisest kolmanda isiku poolt, ei tohi piirduda liidu turuga. Viidatud otsuse punktis 52 täpsustas Euroopa Kohus nimelt, et võib esineda juhtumeid, mis ei ole seotud eeldusega, mis oli otsustamise aluseks 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361), kus kaubamärgi registreerimistaotluse sai lugeda pahauskselt esitatuks vaatamata sellele, et nimetatud taotluse esitamise ajal ei kasutanud ükski kolmas isik siseturul identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist. Kuivõrd apellatsioonikoda kiitis heaks tühistamisosakonna analüüsi ja piirdus enda analüüsis selle uurimisega, kas menetlusse astuja oli teadlik hageja või kolmanda isiku poolt tähise TARGET VENTURES kasutamisest liidus toimuva majandustegevuse käigus, ei kohaldanud apellatsioonikoda seda asjaolu vaidlustatud otsuse punktides 23, 26, 30 ja 31 täielikult.

48      Teiseks tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda ei võtnud oma analüüsis üldse arvesse käesoleva kohtuasja aluseks olnud sündmuste ajalist järjestust.

49      Kõigest eeltoodust tuleneb, et esimese väitega tuleb nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teist väidet.

 Kohtukulud

50      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesoleval juhul on EUIPO ja menetlusse astuja kohtuvaidluse kaotanud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud üksnes EUIPO‑lt, tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud Üldkohtu menetluses.

51      Lisaks on hageja nõudnud tema poolt tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja haldusmenetluses kantud kulude väljamõistmist EUIPO‑lt. Seoses sellega tuleb meenutada, et kodukorra artikli 190 lõike 2 alusel käsitatakse apellatsioonikoja menetlusega seoses poolte kantud vältimatuid kulusid hüvitatavate kuludena. See ei kehti aga tühistamisosakonna menetluses kantud kulude kohta. Seetõttu saab hageja taotluse, et haldusmenetlusega seotud kulud mõistetaks välja EUIPO‑lt, rahuldada üksnes osas, mis puudutab hageja poolt seoses apellatsioonikoja menetlusega kantud vältimatuid kulusid.

52      Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel kannab menetlusse astuja oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 4. veebruari 2019. aasta otsus (asi R 1684/20172).

2.      Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Target Ventures Group Ltd kohtukulud ning seoses apellatsioonikoja menetlusega kantud vältimatud kulud.

3.      Jätta Target Partners GmbH kohtukulud tema enda kanda.

Collins

Kreuschitz

Steinfatt

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. oktoobril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.