ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

8. oktoober 2014

Kohtuasi T‑530/12 P

Moises Bermejo Garde

versus

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK)

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Liidu huve kahjustav ebaseaduslik tegevus – Ametnike kohustuste raske rikkumine – Personalieeskirjade artiklid 12a ja 22a – Hagejapoolne teavitamine – Teavitamise tõttu teisele ametikohale määramine – Teabe saanud otsese ülemuse keeldumine pöörduda Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poole – Huve kahjustavad aktid – Heausksus – Kaitseõigused – Akti koostaja pädevus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 25. septembri 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑41/10: Bermejo Garde vs. EMSK selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 25. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑41/10: Bermejo Garde vs. EMSK osas, milles sellega jäeti rahuldamata Moises Bermejo Garde nõue tühistada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) 24. märtsi 2010. aasta otsus nr 133/10 A, millega lõpetati tema endised ametikohustused, ja EMSK 13. aprilli 2010. aasta otsus nr 184/10 A tema määramise kohta teisele ametikohale. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Saata asi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõnavabadus – Selliste asjaolude avalikustamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Kohustus – Erand olukorras, kus ametnik leiab, et ta on ahistamise ohver

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 22a)

2.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Psühholoogilisest ahistamisest teatamine mitte ainult personalieeskirjade artikli 12a, vaid ka artikli 22a alusel – Kaitse distsiplinaarmenetluse eest – Tingimus – Ametniku heausksus – Arvesse võetavad asjaolud – Eespool viidatud sätetes ette nähtud tingimuste järgimine – Personalieeskirjades sätestatud muudest kohustustest kinnipidamine

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 22a)

3.      Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõnavabadus – Selliste asjaolude avalikustamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Kaitse distsiplinaarmenetluse eest – Tingimus – Ametniku heausksus – Arvesse võetavad asjaolud – Kohustus võtta arvesse teabe edastamise asjaolusid

(Personalieeskirjad, artikkel 22a)

1.      Personalieeskirjade artikli 22a lõikes 1 on liidu huvides ette nähtud kohustus, mis põhimõtteliselt laieneb kõigile ametnikele. Erijuhtudel, kus ebaseaduslik tegevus või raske rikkumine on tingitud käitumisest, mida võib lugeda ka ahistamiseks personalieeskirjade 12a lõigete 3 ja 4 mõttes, on ametnikul personalieeskirjade artiklis 12a sätestatud õigused ja ta võib esitada abistamistaotluse personalieeskirjade artikli 24 alusel. Personalieeskirjade artikli 22a lõikes 1 ette nähtud üldine teabe edastamise kohustus võib niisiis osutuda vastuolus olevaks personalieeskirjade artikli 12a lõike 2 esimeses lauses sätestatud erikaitsega, mille personalieeskirjad ahistamise ohvrile sõnaselgelt annavad. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ametnikult, kes leiab, et teda ahistatakse, ei saa nõuda, et ta ahistamisest teada annaks. Sellegipoolest ei saa välistada, et ta võib ahistamisest soovi korral teada anda liidu huvides personalieeskirjade artikli 22a alusel, kuivõrd ahistamine „võib endast kujutada liidu ametnike kohustuste täitmata jätmist” selle artikli tähenduses.

(vt punkt 106)

2.      Nii personalieeskirjade artikli 12a lõikest 2 kui ka personalieeskirjade artikli 22a lõikest 3 tuleneb, et institutsioon ei tee kahju ametnikule, kes edastab teavet nende kahe sätte tähenduses, tingimusel et ametnik tegutses põhjendatult ja ausalt. Niisiis on heausksus nende kahe sätte kohaldamise eeldus.

Personalieeskirjade artiklitel 12a ja 22a on muidugi erinev kohaldamisala. Ahistamise mõiste on sõnaselgelt määratletud personalieeskirjade artikli 12a lõigetes 3 ja 4 ning see erineb personalieeskirjade artikli 22a lõikes 1 nimetatud liidu huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse ning liidu ametnike kohustuste raske rikkumise mõistetest.

Kui aga ametnik annab ahistamisest teada mitte ainult personalieeskirjade artiklite 12a ja 24 alusel esitatud abistamistaotluse raames, vaid ka personalieeskirjade artikli 22a alusel, siis peab ta täitma viimatinimetatud artiklis ette nähtud nõudeid.

Sellega seoses on personalieeskirjade artikli 22a lõikes 1 mainitud liidu huve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust, mis tingimata eeldab, et see tegevus on teatava raskusastmega. Samuti on selles sättes toodud näited ehk pettus ja korruptsioon loomu poolest rasked. Neil asjaoludel võib personalieeskirjade artiklis 22a ette nähtud häiremehhanismi käivitada ainult olukordades, kus edastatud teave puudutab teatava raskusega tegevust. Lisaks tuleb see säte kokku sobitada ametnike objektiivsus‑ ja erapooletuskohustustega, samuti kohustusega hoida oma ametikoha mainet, lojaalsuskohustusega ning kohustusega kaitsta asjaomaste isikute au ja järgida nende süütuse presumptsiooni.

Seetõttu, kui ametnik edastab teabe personalieeskirjade artiklite 12a ja 22a alusel, siis ei vabane ta oma muudest kohustustest ja ülesannetest. Vastupidi, ta peab tegutsema targu, et mitte asjatult kahjustada oma kolleege või oma talituse head toimimist. Vähetõenäolise teabe või alusetute faktide esitamine võib aga omada sellist kahjulikku mõju.

Selle hindamisel, kas ametnik on tegutsenud heauskselt, on asjakohane ka tema otsus avaldada teavet isikute kohta, kes jäävad väljapoole personalieeskirjade artiklis 22a nimetatud isikute ringi.

(vt punktid 114–116, 118, 123, 128, 129 ja 135)

3.      Küsimust, kas ametnik on tegutsenud heauskselt, edastades teavet personalieeskirjade artikli 22a alusel, ei saa hinnata abstraktselt, ja see nõuab kõigi nende asjaolude arvessevõtmist, mille kontekstis ametnik teatavaid fakte puudutavat teavet oma ülemusele edastas.

Kuivõrd personalieeskirjade artikli 22a lõikes 1 on põhimõtteliselt ette nähtud teavitamiskohustus, mitte aga teavitamisõigus või ‑võimalus, siis kohustuse olemasolu võib mõjutada vastust, mis tuleb anda küsimusele, kas ametnik tegutses heauskselt personalieeskirjade artikli 22a lõike 3 tähenduses, kui ta edastas selle artikli lõikes 1 nimetatud teabe. Viidatud lõike 1 kohaldamisalasse kuuluda võivaid fakte teadva ametniku hindamisruum on kitsam olukorras, kus tal on teabe edastamise kohustus, kui olukorras, kus ta võib vabalt otsustada, kas seda teha. Esimesel juhul riskib ta ohuga, et talle määratakse karistus personalieeskirjade artikli 86 alusel, samas kui niisugust ohtu ei valitse, kui otsustab võimaluse kasutamata jätta.

Seetõttu, kui ametnikul on kahtlused personalieeskirjade artikli 22a lõike 1 kohaldatavuse kohta, kaldub ta rohkem teabe edastamise poole, kui tal on vastav kohustus, kui vastupidisel juhul.

Ühtlasi võib asjassepuutuva ametniku kõrgem vastutuse tase tähendada, et ta on teadlikum personalieeskirjade järgsetest kohustustest.

(vt punktid 148–150 ja 152)