Kohtuasi C‑465/07

Meki Elgafaji

ja

Noor Elgafaji

versus

Staatssecretaris van Justitie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State)

Direktiiv 2004/83/EÜ – Pagulase staatuse või täiendava kaitse seisundi saamise miinimumnõuded – Täiendava kaitse nõuetele vastav isik – Artikli 2 punkt e – Reaalne oht kannatada tõsist kahju – Artikli 15 punkt c – Tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu relvastatud kokkupõrke puhul – Tõend

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Viisa, varjupaik, sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulase staatuse või täiendava kaitse seisundi saamise miinimumnõuded – Direktiiv 2004/83 – Täiendava kaitse saamise tingimused

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 15 punktid b ja c)

2.        Viisa, varjupaik, sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulase staatuse või täiendava kaitse seisundi saamise miinimumnõuded – Direktiiv 2004/83 – Täiendava kaitse saamise tingimused

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt c)

1.        Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3 tagatud põhiõigus kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimist tagab Euroopa Kohus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat võetakse ühenduse õiguskorras selle põhiõiguse ulatuse tõlgendamisel arvesse. Siiski vastab nimetatud artiklile 3 sisuliselt siiski direktiivi 2004/83 miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta artikli 15 punkt b.

Seevastu nimetatud direktiivi artikli 15 punkt c on säte, mille sisu on EIÕK artiklist 3 erinev ning mida tuleb seega tõlgendada iseseisvalt, samal ajal järgides põhiõigusi, nagu need on EIÕK-ga tagatud.

(vt punkt 28)

2.        Direktiivi 2004/83 artikli 15 punkti c koosmõjus sama direktiivi artikli 2 punktiga e tuleb tõlgendada nii, et:

–      täiendava kaitse taotleja elule või isikupuutumatusele tõsise ja individuaalse ohu puhul ei kehti tingimus, et taotleja peab esitama tõendeid, et oht ähvardab teda konkreetselt talle omaste asjaolude tõttu;

–      erandjuhul võib sellist ohtu lugeda tõendatuks, kui käimasolevat relvastatud kokkupõrget iseloomustava juhusliku vägivalla tase – mida hindavad täiendava kaitse taotluse saanud pädevad ametiasutused või liikmesriigi kohtud, kellele sellise taotluse rahuldamata jätmise otsus on edasi saadetud – on nii kõrge, et on põhjendatud alus arvata, et tsiviilisik seisaks asjaomasesse riiki või asjaomasesse piirkonda tagasipöördumisel pelgalt territooriumil viibimise tõttu silmitsi reaalse, tõsise ja individuaalse ohuga.

Selline tõlgendus on täielikult kooskõlas EIÕK-ga, sealhulgas EIÕK artiklit 3 käsitleva Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

(vt punktid 43 ja 44 ning resolutsioon)