ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

24. aprill 2017(*)

Avalik teenistus – Lepingulised abiteenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 3b – Järjestikused teenistuslepingud – Tähtajalised lepingud – Pikendamata jätmise otsus – Võimu kuritarvitamine – Abitaotlus – Õigus olla ära kuulatud – Lepinguväline vastutus

Kohtuasjas T‑584/16,

HF, elukoht Bousval (Belgia), esindaja: advokaat A. Tymen,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: L. Deneys ja S. Alves,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada esiteks parlamendi otsus mitte pikendada hageja lepingulise abiteenistuja lepingut ja teiseks hüvitada kahju, mis hagejale väidetavalt peaasjalikult selle otsusega tekitati,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud P. Nihoul ja J. Svenningsen (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Parlamendi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võttis hageja HF tööle abiteenistujana, mis on enne 1. maid 2004 kehtinud Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimustes (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“) ette nähtud ametikoha kategooria, sõlmides temaga järjestikused lepingud 6. jaanuarist kuni 14. veebruarini 2003, 15. veebruarist kuni 31. märtsini 2003, 1. aprillist kuni 30. juunini 2003 ja 1. juulist kuni 31. juulini 2003. Hageja töötas informatsiooni ja avalike suhete peadirektoraadi (praegu teabevahetuse peadirektoraat) meediadirektoraadi audiovisuaalosakonnas, millest hiljem sai audiovisuaalüksus (edaspidi „audiovisuaalüksus“). Ta täitis seal B‑kategooria rühma V 3. järgu assistendi ülesandeid.

2        Ajavahemikul 1. august 2003 kuni 31. juuli 2004 töötas hageja Prantsusmaal asutatud ja parlamendile teenuseid osutavas äriühingus produktsiooni assistendina, et tulla toime suurenenud töökoormusega audiovisuaalüksuse produktsiooni haldamises. Seda lepingut pikendati hageja ja teenust osutava äriühingu vastastikusel kokkuleppel 1. augustist 2004 kuni 31. jaanuarini 2005 ning vastavalt 31. jaanuari 2005. aasta lepingule töötas hageja asjaomases äriühingus edasi tähtajatult.

3        Hageja lõpetas siiski 1. aprillil 2005 äriühingu nimel parlamendis töötamise, kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võttis ta ilma vahenduseta uuesti tööle lepingulise teenistujana, mis on alates 1. maist 2004 kehtivate muude teenistujate teenistustingimustega loodud ametikoha kategooria. Sel ajal määrati ta tegevusüksuse III palgaastmele 9, et ta täidaks esialgu üheksa kuu jooksul, st kuni 31. detsembrini 2005 audiovisuaalüksuse allüksuses „Newsdesk Hotline“ (edaspidi „Newsdesk Hotline“) „[t]äidesaatva[i]d, kavandava[i]d, raamatupidamisega seotud ja mu[i]d tehnilis[i] ülesande[i]d, mida tehakse ametnike või ajutiste töötajate järelevalve all“. Sama palgaastme ja samade tööülesannetega teenistuslepingut pikendati 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2006.

4        Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ja hageja, kes kirjutasid teenistuslepingule alla vastavalt 24. jaanuaril ja 25. jaanuaril 2006, leppisid teenistuslepingus kokku, et hageja võetakse muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti b alusel 1. veebruarist 2006 kuni 31. detsembrini 2007 tööle ajutise teenistujana kuuekuulise katseajaga. Kahe järjestikuse lisaga pikendati teenistuslepingut vastavalt 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2008 ja 1. jaanuarist 2009 kuni 31. jaanuarini 2010, mis teeb kokku kolm aastat. Vastavalt teenistuslepingule, millele teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ja hageja kirjutasid alla vastavalt 26. jaanuaril ja 27. jaanuaril 2010, leppisid nad kokku, et hageja lepingut pikendatakse kaheks aastaks kuni 31. jaanuarini 2012. Leping nägi ette, et „[m]uude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 [lõike 2] kohaselt ei ole lepingut lubatud rohkem pikendada“.

5        Personali peadirektoraadi konkursside ja valikumenetluste üksuse (edaspidi „konkursside üksus“) 26. septembri 2011. aasta teates anti hagejale teada, et ta ei saanud palgaastme AST 5 assistentide töölevõtmiseks korraldatud parlamendi sisekonkursi järgmisesse etappi jõudmiseks piisaval arvul punkte.

6        Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ja hageja leppisid 31. jaanuari 2012. aasta lepingus kokku, et hageja võetakse muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3b alusel 1. veebruarist kuni 31. juulini 2012 tööle lepingulise abiteenistujana ja määratakse tegevusüksuse III palgaastme 11 1. järku, et täita „[t]äidesaatva[i]d, kavandavai]d, raamatupidamisega seotud ja mu[i]d tehnilis[i] ülesande[i]d [...] ametnike või ajutiste töötajate järelevalve all“. Seda lepingut pakuti hagejale pärast seda, kui avaldati tulemusetult vaba ametikoha teade nr 136691 assistentide tegevusüksuse (AST) ametikoha „audiovisuaaltootja“ kohta, mis oleks tulnud esmajärjekorras ametniku üleviimise teel täita.

7        Seda lepingulise abiteenistuja lepingut pikendati järjestikuste lisadega 1. augustist kuni 31. detsembrini 2012, 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2013, 1. aprillist kuni 31. detsembrini 2013, 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2014, 1. aprillist kuni 30. juunini 2014 ning 1. juulist kuni 31. detsembrini 2014. Kõiki lepingu pikendamisi põhjendati samas sõnastuses vajadusega „[a]nda vajalikku tuge audiovisuaalüksuse Newsdesk Hotline’i tõhusaks toimimiseks“.

8        Hageja viibis alates 26. septembrist 2014 haiguspuhkusel ja sellest ajast alates enam parlamenti tööle tagasi ei tulnud.

9        Hageja küsis 20. novembri 2014. aasta e‑kirjas ühe oma kolleegi käest audiovisuaalüksuses, kas tema lepingu pikendamise kohta on uudiseid, mille peale viimane vastas 27. novembril 2014, et ta on äsja teada saanud, et hageja lepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015.

10      Vahepeal andis personali peadirektoraadi teenistuja 26. novembri 2014. aasta e‑kirjas audiovisuaalüksuse juhatajale (edaspidi „üksuse juhataja“) teada, et personali peadirektoraat kinnitab, et tema üksuse kolme teenistuja lepingut, sealhulgas hageja lepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015; üksuse juhataja edastas selle informatsiooni järgmisel päeval e‑kirja teel kolmele asjassepuutuvale teenistujatele. Ta selgitas e‑kirjas, et „kolm lepingulise töötaja lepingu pikendamise taotlust 2015. aastaks on lõpuks heaks kiidetud“, ent „[personali peadirektoraadi peadirektor] hoiatas, et 2016. aastal on asi keerulisem ja võib oodata lepinguliste töötajate drastilist vähenemist“.

11      Üksuse juhataja märkis 27. novembri 2014. aasta e‑kirjas, et talle tundub „väga mõistlik pikendada [lepinguliste töötajate] lepingud kogu [2015.] aastaks ja mitte enam pikendada [kolme] või [kuue] kuu kaupa, mis teeb asja tööalaselt ja ennekõike inimlikult oluliselt keerulisemaks“. Ta andis samuti selles e‑kirjas teada, et varsti saabub üksusesse administraatorite tegevusüksuse (AD) ametnik, kes on läbinud audiovisuaalvaldkonna konkursi ja kelle peamiseks ülesandeks saab produktsiooni osaline koordineerimine ning strateegia „Edendamine“ juhtimine, kaasa arvatud Newsdesk Hotline’i ja „Akrediteeringute“ koordineerimise eest vastutamine. Lisaks teavitati kolme asjassepuutuvat teenistujat, sealhulgas hagejat sellest, et nende tööülesandeid kohandatakse, et need vastaksid üksuse uuele töökorraldusele, mille eesmärk on vastata paremini meediadirektoraadi ja teabevahetuse peadirektoraadi prioriteetidele ning muudatustele, mida parlamendi peasekretär (edaspidi „peasekretär“) palus töömeetodites teha.

12      Lisaga, mille teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus allkirjastas 9. detsembril 2014, oleks hageja lepingulise abiteenistuja leping pidanud pikenema 1. jaanuarist 2015 kuni 31. märtsini 2015. Hagejale anti seejuures 10. detsembri 2014. aasta e‑kirjas teada, et „seoses [talle] saadetud lisa lepingu pikendamisega kuni 31. [märtsini] 2015 [...] oli [personali] peadirektoraadile tegelikult saadetud taotlus [tema lepingu] pikendamiseks üheks aastaks kuni 31. [detsembrini] 2015“, et „enne pikendamise taotluse üle otsustamist analüüsis aga [personali] peadirektoraat [hageja] toimikut“ ning et „selle tulemusena selgus, et [ta] ei ole CASTi [valikumenetlust] edukalt läbinud ja kuna see tingimus on täitmata, võib lepingu sõlmimisega nõustuda vaid tingimusel, et lepinguliste töötajate valikukomitee on andnud oma positiivse vastuse“. Samas e‑kirjas selgitati, et personali peadirektoraat pikendas hageja lepingut kolme kuu võrra, et nimetatud tingimuse tõttu tekkinud olukord lahendataks ning paluti asjaomasel isikul täita taotlusvorm ja esitada aegsasti kõik dokumendid, et lepinguliste töötajate valikukomitee jõuaks hageja toimiku oma 2015. jaanuari koosolekul veel läbi vaadata ning komitee positiivse vastuse korral saaks tema lepingut seega pikendada kuni 31. detsembrini 2015.

13      Hageja kirjutas 9. detsembri 2014. aasta lisale alla 11. detsembril 2014 ja selle kohaselt pidi tema teenistusleping pikenema kuni 31. märtsini 2015. Samal päeval, 11. detsembril 2014 parlamendi peasekretärile saadetud kirjaga, mille koopia saadeti ka töökohal ahistamise ja selle ärahoidmise nõuandekomiteele (edaspidi „nõuandekomitee“) ning parlamendi presidendile ja personali peadirektoraadi peadirektorile, esitas hageja Euroopa Liidu personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 1 alusel ka abitaotluse personalieeskirjade artikli 24 tähenduses (edaspidi „abitaotlus“); nimetatud artikleid kohaldatakse vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 92 ja 117 alusel analoogia alusel lepingulistele töötajatele. Ta väitis oma taotluse põhjenduseks, et audiovisuaalüksuse juhataja on teda psühholoogiliselt ahistanud, mis väljendub eelkõige osakonna koosolekutel juhataja käitumises, sõnades ja kirjades. Tema põhiline nõue oli, et tema koheseks kaitseks väidetava ahistaja eest võetaks kiiresti meetmed ja et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ alustaks faktide tõelevastavuse tuvastamiseks haldusjuurdlust.

14      Personali peadirektoraadi ressursside direktoraadi personaliküsimuste üksuse (edaspidi „personaliküsimuste üksus“) juhataja, kes on ka nõuandekomitee esimees, kinnitas 13. jaanuari 2015. aasta abitaotluse kättesaamist ja teatas hagejale, et taotlus on saadetud personali peadirektoraadi peadirektorile, kes teeb selle kohta teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikuna otsuse nelja kuu jooksul, mille lõppedes võib asjakohasel juhul lugeda abitaotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse vastuvõetuks ja selle peale võib seejärel esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse.

15      Hageja esindaja andis 23. jaanuari 2015. aasta kirjas personali peadirektoraadi peadirektorile muu hulgas teada, et personaliküsimuste üksuse juhatajat on informeeritud abitaotluse esitamisest ja haldusjuurdluse alustamisest teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi poolt. Kuna see teave oli kantud audiovisuaalüksuse koosoleku protokolli, siis jõudis mõningane info mitte ainult hageja kolleegideni, vaid ka mõne institutsioonivälise isikuni. Üksuse juhataja teatas ka sellel koosolekul, et hageja ei naase audiovisuaalüksusesse ja seetõttu tuleb hakata Newsdesk Hotline’i struktuuri muutmise peale mõtlema.

16      Parlamendi peasekretariaadi personali peadirektoraadi personaliarenduse direktoraadi (edaspidi „personaliarenduse direktoraat“) lepinguliste töötajate ja parlamendiliikmete registreeritud assistentide töölevõtmise üksuse (edaspidi „lepinguliste töötaja töölevõtmise üksus“) teenistuja 26. jaanuari 2015. aasta e‑kirjas edastati hagejale „teade, milles kinnitati [tema] üleviimist teise teenistusüksusesse alates 21. [jaanuarist] 2015“. Selles teates, mis oli samuti dateeritud kuupäevaga 26. jaanuar 2015, oli märgitud, et hageja viiakse tagasiulatuvalt 21. jaanuarist 2015 üle teabevahetuse peadirektoraadi kodanikega suhtlemise direktoraadi Euroopa Liidu külastusprogrammi üksusesse (edaspidi „külastusprogrammi üksus“) ning tema teenistuslepingusse ei tehta ühtegi teist muudatust peale ametikoha muutmise (edaspidi „üleviimise otsus“).

17      Personali peadirektoraadi peadirektor vastas 4. veebruari 2015. aasta kirjas hageja esindaja 23. jaanuari 2015. aasta kirjale, et hageja suhtes on võetud meede üksuse juhatajast eraldamiseks, mille kohaselt viiakse hageja üle külastusprogrammi üksusesse. Lisaks andis personali peadirektoraadi peadirektor hagejale teada, et ta on pärast hageja toimiku põhjalikku läbivaatamist ja vastuseks haldusjuurdluse alustamise taotlusele otsustanud edastada toimiku nõuandekomiteele, mille esimees hoiab hagejat kogu edasise arenguga kursis. Personali peadirektoraadi peadirektor leidis, et sellega on ta abitaotlusele vastanud ja sellega seoses on tema pädevusvaldkonnas hageja „toimiku menetlemine lõpetatud“ (edaspidi „4. veebruari 2015. aasta otsus“).

18      Hageja esindaja palus 12. veebruari 2015. aasta kirjas personali peadirektoraadi peadirektoril muu hulgas selgitada 4. veebruari 2015. aasta otsuses teatavaks tehtud meetme ulatust ja muu hulgas täpsustada, kas hageja suhtes võetud eraldamise meede on ajutine.

19      Taotlusvormis „Lepingulise töötaja lepingu pikendamise taotlus“, mille teabevahetuse peadirektoraadi peadirektor täitis ja allkirjastas 2. märtsil 2015, et saata see personali peadirektoraati vähemalt kolm nädalat enne hageja lepingu lõppemist, oli märgitud, et teabevahetuse peadirektoraat on taotlenud hageja lepingu pikendamist kaheks kuuks ehk 1. aprillist kuni 31. maini 2015 ja et pikendamine on põhjendatud täiendava tööjõu vajadusega külastusprogrammi üksuses, et „tulla toime suurenenud töökoormusega seoses [külastusprogrammi] 40. aastapäeva tähistamisega, mille puhul on kuni [2015. aasta] maikuu lõpuni kavas korraldada rida sündmusi“. Sellega seoses oli veel täpsustatud, et selle ettepaneku aluseks on „heakskiit, mille lepinguliste töötajate valikukomitee andis personali peadirektoraadi [personaliarenduse direktoraadi lepinguliste töötajate ja parlamendiliikmete registreeritud assistentide] töölevõtmise üksuse taotlusel oma 25. [veebruari] 2015. aasta koosolekul pärast seda, kui ta oli kontrollinud [hageja] lepingulise abiteenistuja toimikut, kelle [lepingulise töötaja] leping oli sõlmitud pärast [ajutise teenistuja] lepingut“, kuid „[hageja] ei olnud kantud CASTi valikumenetluse edukalt läbinud kandidaatide nimekirja ega olnud edukalt läbinud lepinguliste töötajate valikukomitee algset menetlust“.

20      Personali arenduse direktoraadi konkursside ja valikumenetluste üksuse juhataja teates, mis oli samuti dateeritud kuupäevaga 2. märts 2015, informeeriti hagejat, et tema nimi on kantud tegevusüksuse III lepingulise töötaja ametikohale kandideerivate isikute reservnimekirja, mis kehtis kuni 29. veebruarini 2016.

21      Personali peadirektoraadi peadirektor kordas 4. märtsi 2015. aasta kirjas oma seisukohta, et oma otsusega edastada abitaotlus nõuandekomiteele „lõpetas ta hageja toimiku menetlemise oma pädevusalas“. Ta märkis lisaks, et meede, millega hageja viidi audiovisuaalüksusest üle külastusprogrammi üksusesse, võeti nii asjaomase isiku nõudmisel, mida ta abitaotluses väljendas, kui ka „teenistuse huvides, et rahuldada [külastusprogrammi üksuse] suurenenud vajadusi“, ning teisele ametikohale üleviimine jääb kuni lepingu lõppemiseni jõusse.

22      Nõuandekomitee kutsus 9. märtsi 2015. aasta kirjaga hageja ärakuulamisele 25. märtsil 2015.

23      Lepingulisas, millele teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ja hageja kirjutasid alla 27. märtsil 2015, lepiti kokku, et alates 1. aprillist 2015 pikendatakse „1. [veebruaril] 2012 jõustunud lepingulise abiteenistuja lepingut“ kuni 31. maini 2015.

24      Hageja esitas 24. aprilli 2015. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse esiteks üleviimise otsuse peale, kuivõrd selle otsusega viis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ hageja külastusprogrammi üksusesse üle alaliselt, mitte ajutistelt; teiseks 4. veebruari 2015. aasta otsuse peale, millega personali peadirektoraadi peadirektor tegi otsuse abitaotluse kohta, lugedes juhtumi menetluse „tema pädevusvaldkonnas“ lõppenuks, ning kolmandaks otsuse peale, mis tehti väidetavalt 11. aprillil 2015, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ jättis väidetavalt abitaotluse rahuldamata.

25      29. aprillil 2015 avaldati teade viitenumbriga AST/157554 vaba ametikoha „audiovisuaalvaldkonna suhtekorralduse assistent“ täitmiseks audiovisuaalüksuses; ametikoha kirjeldus vastas sisuliselt nendele tööülesannetele, mis hageja oli lepingulise abiteenistujana selles üksuses täitnud. See ametikoht pidi täidetama personalieeskirjade artikli 29 lõike 1 punkti a kohaselt ehk teenistuses oleva ametniku üleviimise või ametialase edutamise teel. 12. mail 2015 avaldati vaba ametikoha teade nr 11051 pressiametnikuna töölevõetava assistendi ametikoha kohta, mis oli audiovisuaalüksuses täitmata.

26      Hageja esitas 17. novembril 2015 Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse ELTL artikli 270 alusel hagiavalduse, mis registreeriti numbri F‑142/15 all ja milles ta palus tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi vaikimisi tehtud otsus, mis tema sõnul tehti 11. aprillil 2015 ja millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ jättis väidetavalt tema 11. detsembri 2014. aasta abitaotluse rahuldamata, ning palus mõista parlamendilt välja 50 000 eurot talle väidetavalt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Selles kohtuasjas tehti 24. aprilli 2017. aasta otsus HF vs. parlament (T‑570/16).

27      Hageja taotles 22. mai 2015. aasta kirjas, mille koopia saadeti peasekretärile, personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel oma teenistuslepingu pikendamist (edaspidi „lepingu pikendamise taotlus“).

28      Ta tuletas sellega seoses lepingu pikendamise taotluses meelde, et kuigi üksuse juhataja andis talle 26. novembri 2014. aasta e‑kirjas teada, et tema teenistuslepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015, otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tema lepingut pikendada kõigest kolmeks kuuks, seejärel kaheks kuuks, see tähendab 1. jaanuarist kuni 31. maini 2015. Ta selgitas edasi, et vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punktile b, oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil lubatud tema teenistuslepingut pikendada veel kuni 31. jaanuarini 2018 ehk kokku kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks. Viimaks rõhutas hageja oma haiguspuhkusele viidates esiteks, et kuna külastusprogrammi üksuse vajadused on suurenenud, on „tema lepingu pikendamine täielikult“ põhjendatud, ning teiseks, et audiovisuaalüksus vajab samuti lisatööjõudu, kuna Newsdesk Hotline’is töötab kokku ainult kaks inimest. Üldisemalt oli hageja seisukohal, et teabevahetuse peadirektoraadi meediadirektoraat vajab samuti täiendavaid inimressursse.

29      Teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraadi personaliküsimuste üksuse teenistuja poolt sama üksuse juhataja nimel 28. mail 2015 saadetud e‑kirjas teatati hagejale, et teabevahetuse peadirektoraadil ei ole kavatsust temaga teenistussuhet lepingulise abiteenistujana pikendada (edaspidi „28. mai 2015. aasta otsus“). E‑kiri oli sõnastatud järgmiselt:

„Nagu ma Teile meie 4. veebruaril 2015 toimunud vestluse käigus selgitasin, vajas see üksus lisatööjõudu selleks, et valmistuda Euroopa Liidu külastusprogrammi üksuse (EUVP) 40. aastapäeva suursündmuseks, mis toimus 26. mail 2015. Kuna pärast selle sündmuse toimumist ei vaja külastusprogrammi üksus enam täiendavat tööjõudu, ei saadetud Teie lepingu pikendamise taotlust pädevale organile (teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ).“

30      Hageja saatis 31. mail 2015 kell 18.44 parlamendi haldusasjade eest vastutavale talitusele e‑kirja, milles ta märkis, et talle on teada antud, et tema lepingulise töötaja lepingut ei pikendata ja see lõpeb 31. mail 2015, ning küsis talituselt, mida ta peab tegema, et saada muude teenistujate teenistustingimustes ette nähtud töötuskindlustushüvitist. Hageja sõnul blokeeriti samal päeval tema juurdepääs oma ametlikule e‑postile. Tal õnnestus siiski kätte saada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 1. juunil 2015 kell 10.26 tema parlamendi e‑posti aadressile saadetud e‑kiri.

31      Hagejale 14. juulil 2015 tähitud kirjaga personali peadirektoraadi personaliarenduse direktoraadi lepinguliste töötajate töölevõtmise üksuse saadetud kirjas tuletati hagejale meelde, et pärast tema 22. mai 2015. aasta e‑kirja, milles ta taotles oma lepingulise abiteenistuja lepingu pikendamist, saatis teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraadi personaliküsimuste üksuse juhataja talle 28. mai 2015. aasta e‑kirjas „selge ja motiveeritud vastuse“. 14. juuli 2015. aasta kirjas oli märgitud, et külastusprogrammi üksus, kuhu hageja alates 21. jaanuarist 2015 töötas, „vajas lisatööjõudu selleks, et valmistuda suursündmuseks, nimelt selle üksuse 40. aastapäevaks, mis toimus 26. mail 2015, ning sel põhjusel pikendati tema lepingut asjaomases üksuses ainult kaheks kuuks ehk 1. aprillist kuni 31. maini 2015“.

32      Samas 14. juuli 2015. aasta kirjas oli veel märgitud, et pärast seda ajavahemikku ei olnud teabevahetuse peadirektoraadil külastusprogrammi üksusesse enam lisatööjõudu vaja, mistõttu ei saanud teabevahetuse peadirektoraat enam hageja lepingu pikendamist millegagi põhjendada ja seega ei esitanud ta personali peadirektoraadile vastavasisulist taotlust. Sellega seoses teatas lepinguliste töötajate töölevõtmise üksuse juhataja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organilt saadud volituse alusel hagejale, et ta saab teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktsiooni personaliküsimuste üksuse juhataja esitatud põhjendusi vaid kinnitada, sest tal ei ole „ühtegi objektiivset põhjust rakendustalituste kindlaks tehtud või kindlaks tegemata vajadustes kahelda“, ning „lepingu pikendamise taotluse edastamata jätmine tema talitusele on tavaline viis, kuidas peadirektoraadid teevad talle teatavaks oma soovi teenistujaga lepingu tähtaja saabumisel lepinguline suhe lõpetada.“ Lõpuks juhtis ta hageja tähelepanu võimalusele esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel „lepingu 31. mail 2015 pikendamata jätmise peale kolme kuu jooksul pärast lepingu lõppemist kaebus“.

33      Hageja esitas 22. juuli 2015. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 14. juuli 2015. aasta kirjas kinnitust leidnud 28. mai 2015. aasta otsuse peale kaebuse. Ta väitis oma kaebuse põhjendamiseks, et on kuritarvitatud võimu, rikutud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punkti b, personalieeskirjade artikli 12a lõiget 2 ja õigust olla ära kuulatud, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1, samuti on rikutud on hoolitsemiskohustust, põhiõiguste harta artiklit 30, tehtud on põhjendamisviga ning ilmne hindamisviga.

34      Sellega seoses rõhutas hageja muu hulgas, et audiovisuaalüksusel, kus ta enne eraldamise meedet töötas, olid reaalsed vajadused, mis põhjendasid tema teenistuslepingu pikendamist. Ta viitaks tõendina asjaolule, et 29. aprillil 2015 avaldati teade tegevusüksuse AST vaba ametikoha täitmiseks. Selle ametikohaga seotud tööülesannete kirjeldus vastab tema sõnul nendele töökohustustele, mida ta on kõnealuses üksuses juba kaksteist aastat täitnud, mis kinnitab, et tema töötamine selle üksuse teenistuses on jätkuvalt vajalik.

35      Lisaks vaidles hageja vastu väitele, mille teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraadi teenistuja esitas 28. mai 2015. aasta otsuse põhjendamiseks, nimelt asjaolule, et vajadused külastusprogrammi üksuses, kus hageja tema väidetavast ahistajast eraldamiseks võetud meetme raames ajutiselt töötas, olid vaid lühiajalised vajadused ning pärast 40. aastapäeva ei olnud üksuse heaks töötamine enam vajalik. Hageja leidis sellega seoses, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei põhjendanud tema külastusprogrammi üksusesse üleviimist kordagi nimetatud sündmusega seoses või konkreetselt selle sündmuse tõttu suurenenud tööjõu vajadusega asjaomases üksuses. Vastupidi, teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ leidis 4. veebruari 2015. aasta otsuses, et kõnealuse üksuse vajadused on suurenenud. Niisiis alles 14. juuli 2015. aasta otsuses muutis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ootamatult hageja asjaomasesse üksusse üleviimise põhjust ja seega tema lepingu pikendamata jätmise põhjust. Hageja leiab, et ta kannatas igal juhul abitaotluse esitamise tagajärgede tõttu, millega rikuti personalieeskirjade artikli 12a lõiget 2, sest kui teda ei oleks üle viidud üksusesse, mille vajadused olid üksnes lühiajalised, vaid ta oleks jäänud audiovisuaalüksusesse, oleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustanud tema lepingut pikendada muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punktis b sätestatud ajavahemiku piires ehk käesoleval juhul kuni 31. jaanuarini 2018.

36      Peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik otsustas 20. augusti 2015. aasta kirjas hageja 24. aprilli 2015. aasta kaebuse osaliselt rahuldada. Hageja külastusprogrammi üksusesse üleviimise kohta meenutas peasekretär, et see üleviimine oli paratamatult ajutine ja see pidi kestma kogu haldusjuurdluse ajal, mis oli veel pooleli, ning lükkas eraldamise meetme põhjendatuse ja rakendamise korra kohta esitatud hageja argumendid suures osas tagasi (edaspidi „20. augusti 2015. aasta otsus“).

37      Seevastu otsustas peasekretär 20. augusti 2015. aasta otsuses 4. veebruari 2015. aasta otsust muuta osas, milles personali peadirektoraadi peadirektor ekslikult leidis, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ on abitaotlusega seotud menetluse lõpetanud. Ta täpsustas siinjuures, et abitaotluse kohta teeb hiljem lõpliku otsuse personali peadirektoraadi peadirektor ning seega ei ole vastupidi hageja väidetele 11. aprillil 2015 abitaotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsust tehtud, mistõttu on kaebus selles osas vastuvõetamatu.

38      Hageja täiendas 10. septembri 2015. aasta kirjas oma kaebust, võttes arvesse 20. augusti 2015. aasta kirja sisu, mida ta pidas uueks asjaoluks. Nii tugines ta oma teenistuslepingu pikendamata jätmise otsuse vaidlustamiseks väitele, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ on teinud ilmse hindamisvea selle talituse tuvastamisel, kellega hagejal oleks pidanud olema teenistussuhtes, ja seega on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ teinud vea nende vajaduste hindamisel, mida tuleb analüüsida, et teenistuse huvidest lähtudes hinnata, kas teenistuslepingu pikendamine on otstarbekas või mitte. Nimelt leiab hageja, et kui võtta arvesse, et tema üleviimine külastusprogrammi üksusesse eraldamise meetme raames oli ajutine, ei saanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võtta hageja teenistuslepingu pikendamata jätmise otsuse tegemisel arvesse selle üksuse vajadusi. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ oleks pidanud võtma arvesse üksnes algse teenistusüksuse ehk audiovisuaalüksuse vajadusi või üldisemalt meediadirektoraadi vajadusi.

39      Peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik tegi 7. detsembril 2015 hageja 22. juuli 2015. aasta kaebuse ja sellele 10. septembril 2015 lisatud täienduse kohta otsuse (edaspidi „kaebuse kohta tehtud otsus“), milles ta leidis muu hulgas, et käesoleval juhul on huve kahjustavaks aktiks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi vaikimisi tehtud otsus hageja leping pikendamata jätta.

40      Kinnitades, et hageja lepingu pikendamata jätmise otsus on põhjendatud, möönis peasekretär, et hageja ülemus oli teda informeerinud, et teenistuslepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015. Neil asjaoludel ja võttes arvesse ka hageja karjääri institutsioonis, otsustas ta määrata hagejale 22 000 eurot, mis vastab sellele töötasule, mis ta oleks saanud, kui ta oleks selle kuupäevani teenistuses olnud.

41      Peasekretär teatas hagejale, et pärast 31. detsembrit 2015 ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil siiski võimalik talle muud ametikohta pakkuda. Ta märkis sellega seoses, et hageja audiovisuaalüksusesse töölevõtmine ei ole enam võimalik, sest vahepeal on otsustatud anda nende ülesannete täitmine, milleks hageja algselt tööle võeti, ühele teisele ametnikule ning arvestades hageja erilist kvalifikatsiooni ja tema täidetud töökohustusi, ei ole teabevahetuse peadirektoraadil võimalik talle pakkuda pärast 31. detsembrit 2015 muud ametikohta, mis vastaks tema kvalifikatsioonile.

42      Personali peadirektoraadi peadirektor andis hagejale 8. detsembri 2015. aasta kirjas teada, et lähtudes eelkõige audiovisuaalüksuse juhataja ja 14 ülejäänud ametniku ja teenistuja ärakuulamisest nõuandekomitee poolt, kavatseb ta lugeda hageja abitaotluse alusetuks.

43      Hageja esindaja palus 18. veebruari 2016. aasta kirjas peasekretäril täpsustada ettepanekut maksta „hüvitiseks 22 000 eurot, mis vastab töötasule, mis [hageja] oleks ajavahemikus 1. juuni 2015 kuni 31. detsember 2015 saanud“, ja eelkõige küsimust, kas see summa mõjutab asjaomase isiku õigust saada muude teenistuste teenistustingimustes ette nähtud töötuskindlustushüvitist täies ulatuses.

44      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kandis 16. aprillil 2016 hageja pangakontole üle 22 000 eurot.

45      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ jättis 3. juuni 2016. aasta otsusega abitaotluse rahuldamata, mille peale hageja märkis oma repliigis, et ta kavatseb esitada kaebuse.

 Menetlus ja poolte nõuded

46      Hageja esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 14. märtsil 2016 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, mis registreeriti algselt numbri F‑14/16 all.

47      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 kohaselt anti käesolev kohtuasi üle Üldkohtule selles menetlusstaadiumis, milles see oli 31. augustil 2016, ning edaspidi menetletakse kohtuasja vastavalt Üldkohtu kodukorrale. Kohtuasi registreeriti numbri T‑584/16 all ning määrati esimesele kojale.

48      Pärast teist kirjalike seisukohtade esitamist, milleks Avaliku Teenistuse Kohus oli oma kodukorra artikli 55 alusel loa andnud, lõpetati Üldkohtu kodukorra alusel menetluse kirjalik osa.

49      Kuna pooled ei taotlenud kodukorra artikli 106 lõike 1 alusel kohtuistungi korraldamist suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, otsustas Üldkohus, kes leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma suulise menetluseta.

50      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada 28. mai 2015. aasta otsus;

–        tühistada vajalikus ulatuses 31. mai 2015. aasta vaikimisi tehtud otsus, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ keeldus tema lepingu pikendamisest, ja tühistada vajalikus ulatuses kaebuse kohta tehtud otsus;

–        mõista parlamendilt väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest välja ex aequo et bono määratud hüvitis 115 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

51      Parlament palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi ese ja kohtueelse menetluse nõuetekohane käik

52      Hageja kolm esimest nõuet puudutavad järgmisi üksteise järel tehtud otsuseid: 28. mai 2015. aasta otsus, teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi vaikimisi tehtud otsus, mis tehti hageja sõnul tema lepingu lõppemise päeval ehk 31. mail 2015 ja millega otsustati lepingut mitte pikendada, ning kaebuse kohta tehtud otsus.

 Vaidlustatud algse otsuse tuvastamine

53      Kõigepealt meenutuseks, et olukorras, kus ajutise teenistuja lepingut on võimalik pikendada, on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsus leping pikendamata jätta, mis on tehtud konkreetselt selleks ette nähtud menetluse tulemusena (vt selle kohta kohtuotsus, 1.3.2005, Smit vs. Europol, T‑143/03, EU:T:2005:71, punktid 28–31) või vastuseks taotlusele, mille on esitanud asjaomane isik, kes on personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaselt personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluv isik (vt selle kohta kohtuotsus, 14.9.2006, komisjon vs. Fernández Gómez, C‑417/05 P, EU:C:2006:582, punkt 38), huve kahjustav akt, mis on kõnealusest lepingust eraldiseisev ja mille peale võib ELTL artikli 270 alusel esitada kaebuse või isegi hagi personalieeskirjades sätestatud tähtaja jooksul (kohtuotsus, 15.10.2008, Potamianos vs. komisjon, T‑160/04, EU:T:2008:438, punkt 21, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata 23. oktoobri 2009. aasta määrusega komisjon vs. Potamianos ja Potamianos vs. komisjon, C‑561/08 P ja C‑4/09 P, EU:C:2009:656, punkt 46).

54      Käesolevas asjas tuleb, nagu hageja kõnealuses taotluses täpsustas, lugeda lepingu pikendamise taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organile esitatud taotluseks. Hageja esitas taotluses põhjused, miks ta leiab, et tema lepingu pikendamine pärast lepingu tähtaja saabumist 31. mail 2015 oli tema ja teenistuse huvides.

55      Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi pikendamise taotluse koopia saadeti peasekretärile, vastati sellele 28. mai 2015. aasta otsusega, mille ei olnud ametlikult teinud isik, kes on selles pädevusvaldkonnas volitatud tegutsema teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi nimel. Nimelt anti vastus teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraadi personaliküsimuste üksuse juhataja nimel.

56      Kui võtta aga arvesse personali peadirektoraadi personaliarenduse direktoraadi lepinguliste töötajate ja parlamendiliikmete registreeritud assistentide töölevõtmise üksuse juhataja, kes tegutses „volitatud“ teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organina, koostatud 14. juuli 2015. aasta kirja sisu, siis näib, et teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraadi personaliküsimuste üksuse juhataja tegutses 28. mai 2015. aasta e‑kirjas vastuse andmisel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi nõusolekul ning kõnealuse ametniku ametiseisundit arvestades, võis hageja igal juhul mõistlikult arvata, et pikendamise taotlusele 28. mail 2015 antud vastuse autoriks oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ja seega oli tegemist vastava organi otsusega (vt selle kohta kohtuotsused, 19.1.1984, Erdini vs. nõukogu, 65/83, EU:C:1984:24, punkt 7; 30.6.1993, Devillez jt vs. parlament, T‑46/90, EU:T:1993:54, punkti 13, ja 28.6.2006, Le Maire vs. komisjon, F‑27/05, EU:F:2006:56, punkt 40).

57      Niisiis oli 28. mai 2015. aasta otsus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsus hageja leping pikendamata jätta, see tähendab huve kahjustav akt, mille peale oli hagejal võimalik kaebus esitada ja oma esimene tühistamisnõue sõnastada.

58      Teine tühistamisnõue puudutab aga sama ulatusega vaikimisi tehtud otsust, mis tehti väidetavalt hageja lepingu lõppemise kuupäeval ehk 31. mail 2015. Sellele otsusele viitab peasekretär kaebuse kohta tehtud otsuses, leides, et tema poole pöörduti kohtueelses staadiumis vaikimise tehtud otsuse õiguspärasuse küsimuses.

59      Kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil ei ole personalieeskirjadest tulenevat kohustust kasutada muude teenistujate teenistustingimustes asjakohasel juhul sätestatud võimalust teenistuja teenistuslepingut pikendada ega asjaomast isikut oma sellekohasest kavatsusest konkreetse tähtaja jooksul informeerida, ei saa teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organile omistada lepingu lõppemise kuupäeval vaikimisi tehtud otsust nimetatud võimaluse kasutamisest keelduda. Pealegi on Euroopa Liidu kohus niisugusel põhjusel varem leidnud, et huve kahjustavaks aktiks ei ole kiri, milles vaid tuletatakse teenistujale meelde tema lepingu lõppemise kuupäevaga seotud tingimusi ning mis ei sisalda mainitud tingimustega võrreldes ühtegi uut asjaolu (vt selle kohta kohtuotsused, 9.7.1987, Castagnoli vs. komisjon, 329/85, EU:C:1987:352, punktid 10 ja 11; 14.9.2006, komisjon vs. Fernández Gómez, C‑417/05 P, EU:C:2006:582, punktid 45–47, ja kohtumäärus, 2.2.2001, Vakalopoulou vs. komisjon, T‑97/00, EU:T:2001:38, punkt 14).

60      Seega, selleks et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsuse lepingu pikendamise kohta saaks lugeda vastuvõetuks, peab otsus olema tehtud pärast seda, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ on uuesti hinnanud teenistuse ja asjaomase isiku huve ning andnud uue hinnangu võrreldes algse lepingu tingimustega, milles on lepingu lõppemise kuupäev juba ette nähtud (vt selle kohta kohtuotsus, 23.10.2013, Solberg vs. OEDT, F‑124/12, EU:F:2013:157, punktid 18, 20 ja 34).

61      Selline otsus võeti sõnaselgelt vastu 28. mail 2015 vastuseks pikendamise taotlusele. Seega vastupidi peasekretäri seisukohale kaebuse kohta tehtud otsuses, mille tõttu hageja selle haldusakti tühistamisnõude esitas, ei teinud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ hageja lepingu pikendamise kohta pärast 28. mai 2015. aasta otsust ühtegi vaikimisi otsust.

62      Seega on teine tühistamisnõue esemetu ja tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

63      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi algne haldusakt, mille tühistamist hageja nõuab, on 28. mai 2015. aasta e‑kirjas sisalduv 28. mai 2015. aasta otsus, mida kinnitab 14. juuli 2015. aasta otsus (edaspidi koos „vaidlustatud algne otsus“)

 Kohtueelse menetluse nõuetekohasus

64      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub Üldkohtule ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi vastuvõetavus sellest, kas kohtueelne menetlus toimus nõuetekohaselt ja menetlustähtaegu järgides (kohtuotsused, 6.7.2004, Huygens vs. komisjon, T‑281/01, EU:T:2004:207, punkt 125; 9.1.2007, Van Neyghem vs. Regioonide Komitee, T‑288/04, EU:T:2007:1, punkt 53, ja kohtumäärus, 14.1.2014, Lebedef vs. komisjon, F‑60/13, EU:F:2014:6, punkt 37).

65      Sellega seoses olgu meenutatud, et personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud kaebuse ja hagi esitamise tähtajad põhinevad avalikul huvil ning neid ei saa muuta pooled ega kohus, kelle ülesanne on ka kontrollida, kas tähtaegadest on kinni peetud. Need tähtajad vastavad õiguskindluse nõudele ning vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (kohtuotsus, 7.7.1971, Müllers vs. ETUC, 79/70, EU:C:1971:79, punkt 18, ja kohtumäärus, 22.4.2015, ED vs. ENISA, F‑105/14, EU:F:2015:33, punkt 28).

66      Seega asjaolu, et institutsioon või amet vastas nii nagu käesolevas asjas sisulistele argumentidele halduskaebuse kohta tehtud otsuses, toomata välja võimalust, et need argumendid on esitatud mittetähtaegses ja seega vastuvõetamatus kaebuses, või kui ta isegi sõnaselgelt mainis asjaomasele isikule, et tal on õigus otsus kohtus vaidlustada, siis ei mõjuta see Üldkohtu poolt selle hagi vastuvõetavuse hindamist, mis järgnevalt selle otsuse peale esitati. Nimelt ei või niisuguste asjaolude tagajärjeks olla see, et kaldutakse kõrvale personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud kohustuslikest tähtaegadest, ja veel vähem, et Üldkohus vabaneb kohustustest kontrollida personalieeskirjades kehtestatud tähtaegadest kinnipidamist (vt selle kohta kohtuotsus, 18.3.1997, Rasmussen vs. komisjon, T‑35/96, EU:T:1997:36, punkt 30; kohtumäärused, 15.1.2009, Braun‑Neumann vs. parlament, T‑306/08 P, EU:T:2009:6, punkt 37, ja 20.3.2014, Michel vs. komisjon, F‑44/13, EU:F:2014:40, punkt 68).

67      Üldkohus leiab käesoleval juhul, et hageja 22. juulil 2015 vaidlustatud algse otsuse peale esitatud kaebus oli esitatud personalieeskirjades sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul. Ta soovis siiski oma kaebust täiendada ja esitas 10. septembri 2015. aasta kirjas, mis on kvalifitseeritav täiendava kaebusena, uued argumendid 20. augusti 2015. aasta kirja kohta, millega peasekretär oli vahepeal vastanud ühele teisele kaebusele, mille hageja oli esitanud 24. aprillil 2015 teisele ametikohale üleviimise otsuse peale, ja muutnud 4. veebruari 2015. aasta otsust osas, milles peadirektor oli ekslikult leidnud, et abitaotlusega seotud menetlus on lõpetatud.

68      Sellega seoses tuleb märkida, et tõsi on see, et 14. juuli 2015. aasta kirjast, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kinnitas 28. mai 2015. aasta otsust, ei hakanud kulgema uut kolmekuulist tähtaega selle otsuse vaidlustamiseks, isegi kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil oleks olnud võimalik selles kirjas kõnealuse otsuse põhjendusi täiendada (vt selle kohta kohtumäärus, 22.4.2015, ED vs. ENISA, F‑105/14, EU:F:2015:33, punktid 38–42). Siiski tuleb silmas pidada asjaolu, nagu väitis hageja, et 20. augusti 2015. aasta kiri on uus asjaolu ning teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võttis personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 teises taandes sätestatud asjaoludel kaebuse kohta tehtud otsuses, mis tehti pärast personalieeskirjades vastuse andmiseks kehtestatud neljakuulist tähtaega, kuid ELTL artiklis 270 sätestatud hagi esitamise tähtaja jooksul, igal juhul arvesse hageja 10. septembri 2015. aasta kirjas esitatud täiendavaid argumente.

69      Seega tuleb asuda seisukohale, et kohtueelne menetlus kulges nõuetekohaselt.

 Kaebuse kohta tehtud otsuse tühistamise nõuded

70      Kaebuse kohta tehtud otsuse tühistamisnõuetega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis on kohaldatav liidu avalikku teenistust reguleerivatele õigusnormidele, moodustavad personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Neil asjaoludel toob hagi, isegi kui see on ametlikult esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa selle huve kahjustava akti kohtus vaidlustamise, mille peale kaebus esitati (kohtuotsus, 17.1.1989, Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 7 ja 8), välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (kohtuotsus, 25.10.2006, Staboli vs. komisjon, T‑281/04, EU:T:2006:334, punkt 26).

71      Nimelt võib kaebuse sõnaselgelt rahuldamata jättev otsus oma sisu poolest mitte olla hageja poolt vaidlustatud akti pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel või käsitledes seda huve kahjustava aktina, mis asendab viimati nimetatut (vt kohtuotsus, 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Arvestades, et personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste süsteemis tuleb asjaomasel isikul esitada vaidlustatava otsuse peale kaebus ja esitada hagi selle kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, on Euroopa Kohus tunnistanud hagi vastuvõetavaks sõltumata sellest, kas see on esitatud üksnes kaebuse esemeks olnud otsuse, kaebuse rahuldamata jätmise otsuse või ühiselt nende kahe otsuse peale, tingimusel et kaebus ja hagi on esitatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul (kohtuotsus, 26.1.1989, Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punkt 7). Sellegipoolest võib kohus vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele sedastada, et puudub vajadus otsustada konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu esitatud nõuete üle, kui ta tuvastab, et need ei oma iseseisvat sisu ja kattuvad tegelikkuses selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud (vt selle kohta kohtuotsus, 17.1.1989, Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 8 ja 9).

73      Käesolevas asjas ilmneb kaebuse kohta tehtud otsuse sõnastusest, et lisaks sellele, et peasekretär kinnitas, et vaidlustatud algne otsus on põhjendatud, otsustas ta ex gratia maksta hagejale 22 000 eurot, millega ta tunnistas, et hagejal oli tekkinud oma ülemuselt 2014. aasta detsembris saadud kinnituste tõttu õiguspärane ootus, et tema lepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015. Lisaks on kaebuse kohta tehtud otsuses, millel on vaidlustatud algse otsusega võrreldes autonoomne sisu, veel selgitatud põhjuseid, miks ei olnud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil võimalik pakkuda hagejale 7. detsembril 2015 ametikohta pärast 31. detsembrit 2015.

74      Neil asjaoludel tuleb otsustada ühiselt esiteks vaidlustatud algse otsuse tühistamise nõuete üle osas, milles otsusega keelduti pikendamast hageja lepingut kauemaks kui 31. maini 2015, võttes arvesse kaebuse kohta tehtud otsuses esitatud põhjendusi, ning teiseks nimetatud otsuse tühistamise nõuete üle osas, milles teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustas mitte pikendada hageja lepingut kauemaks kui 31. detsembrini 2015.

 Parlamendi tõstatatud asja läbivaatamist takistav asjaolu

75      Parlament väidab kostja vastuses, et hageja ei ole tõendanud, et tal on vaidlustatud algse otsuse suhtes põhjendatud huvi, kuna esiteks lahendati tema lepingu pikendamise taotlus kohtueelses menetluses hageja suhtes positiivselt, kuivõrd teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ maksis hagejale lisaks muude teenistujate teenistustingimustes sätestatud töötuskindlustushüvitisele 22 000 eurot, mis vastab töötasule, mis ta oleks saanud, kui tema lepingut oleks pikendatud 1. aprillist kuni 31. detsembrini 2015. Teiseks leiab parlament veel, et kui Üldkohus vaidlustatud algse otsuse tühistab, ei ennistataks hagejat ainuüksi tühistamise tagajärjel parlamendi teenistusse.

76      Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on vaidlustatud akti tühistamiseks huvi. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamisel iseenesest võivad olla õiguslikud tagajärjed asjaomasele isikule või teisisõnu, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (vt kohtumäärus, 22.4.2015, ED vs. ENISA, F‑105/14, EU:F:2015:33, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Ent, nagu hageja õigesti väitis, palus ta pikendamise taotluses oma lepingut pikendada 31. maist 2015 pikemaks perioodiks ega viidanud pikendamisele üksnes kuni 31. detsembrini 2015. Ta oli sellega seoses täpsemalt märkinud, et tema arvates on tema teenistuslepingut võimalik pikendada kuni 31. jaanuarini 2018.

78      Seega, hoolimata asjaolust, et talle maksti 22 000 eurot eelkõige, kuid mitte ainult selle töötasu hüvitamiseks, mis ta oleks kuni 31. detsembrini 2015 töötamise korral saanud, on hagejal säilinud põhjendatud huvi kas või seetõttu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ teatas kaebuse kohta tehtud otsuses, et tal ei ole võimalik pakkuda hagejale teenistuslepingut kauemaks kui 31. detsembrini 2015.

79      Parlamendi argumendi kohta, et vaidlustatud algse otsuse tühistamise korral hagejat teenistusse siiski ei ennistata, ei ole see piisav argument tõendamaks, et hagejal puudub vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsuse suhtes põhjendatud huvi. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks, et institutsioon, kelle akti liidu kohus tühistab, saaks täita temale ELTL artikliga 266 pandud kohustust, peab ta kindlaks määrama, millised on tühistava kohtuotsuse täitmiseks nõutud meetmed, teostades oma sellekohast kaalutlusõigust, järgides nii selle kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi, mida ta peab täitma, kui ka kohaldatavaid liidu õiguse sätteid (vt selle kohta kohtuotsused, 9.8.1994, parlament vs. Meskens, C‑412/92 P, EU:C:1994:308, punktid 28 ja 30; 8.10.1992, Meskens vs. parlament, T‑84/91, EU:T:1992:103, punkt 80, ja 6.10.2015, CH vs. parlament, F‑132/14, EU:F:2015:115, punkt 82).

80      Esiteks, vastupidi sellele, mis parlament näib arvavat, ei ole hageja oma hagi nõuetes ametlikult taotlenud oma varasemale ametikohale ennistamist. Teiseks ei ole juhul, kui vaidlustatud algne otsus ja kaebuse kohta tehtud otsus tühistatakse, teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik igal juhul kohustatud hagejat Üldkohtu otsuse täitmise meetmena tingimata teenistusse ennistama.

81      Nimelt on sellisel juhul üksnes institutsiooni ülesanne ELTL artikli 266 alusel määrata kindlaks vajalikud meetmed, milleks võib olla nii hageja parlamendi teenistusse ennistamine kui ka otsuse mitte pikendada lepingut kauemaks kui 31. detsembrini 2015 muutmata jätmine mõnel muul põhjusel või siis võimaliku kompromissi saavutamise korral hagejale õiglase hüvitise maksmine (vt selle kohta kohtuotsus, 5.2.2016, GV vs. Euroopa välisteenistus, F‑137/14, EU:F:2016:14, punktid 91–93 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Seega tuleb parlamendi tõstatatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

 Vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsuse tühistamise nõue

83      Hageja esitab vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks sisuliselt neli väidet, mille kohaselt on:

–        esiteks kuritarvitatud võimu ning rikutud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punkti b, personalieeskirjade artikli 12a lõiget 2 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1;

–        teiseks rikutud põhiõiguste harta artiklit 30;

–        kolmandaks tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud hoolitsemiskohustust;

–        neljandaks rikutud põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2, põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust olla ära kuulatud.

 Esimene väide

84      Hageja märgib oma esimese väite põhjendamiseks, et tuginedes vaidlustatud algses otsuses ja kaebuse kohta tehtud otsuses teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi esitatud vasturääkivatele põhjendustele, miks ta otsustas hageja teenistuslepingu pikendamata jätta, võib väita, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ on võimu kuritarvitanud. Nimelt on otsuse, lõpetada hagejaga pärast rohkem kui kolmeteist aastat audiovisuaalüksuse Newsdesk Hotline’is tehtud otsest ja kaudset koostööd teenistussuhe, tegelik põhjus see, et hageja esitas abitaotluse. Ta leiab seega, et vaidlustatud algse otsuse näol on tegemist tema suhtes võetud vastumeetmega.

85      Oma väite tõendamiseks toob ta asjaolu, et kuigi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ on tema teenistuslepinguid alates 2005. aastast katkematult pikendanud ja teatas 2014. aasta detsembris hagejale, et viimase lepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015, otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ viia hageja eraldamise meetme raames külastusprogrammi üksusesse üle vaid kolmeks ja seejärel vaid kaheks kuuks. Ehkki ta oli hagejale 4. märtsil 2015 kinnitanud, et üksuse vajadused on suurenenud, tõi ta lõpuks oma viimase otsuse hageja leping pikendamata jätta ettekäändeks asjaolu, et tegelikult oli täiendavat tööjõudu vaja ainult lühiajaliselt 40. aastapäeva korraldamiseks ning seetõttu ei olnud üksusel enam täiendava tööjõu järele vajadust. Hageja siiski väidab, et ta ei teadnud, et tema lepingulise abiteenistuja lepingu viimase – üksnes kaheks kuuks – pikendamise põhjuseks oli see ühekordne sündmus.

86      Peale selle ei konsulteerinud asjaomase üksuse juhataja üleviimise otsuse tegemisel meediadirektoraadi direktoriga, et uurida selle üksuse vajadusi hageja oskusi silmas pidades.

87      Samuti seab hageja kahtluse alla teabevahetuse peadirektoraadi otsuse määrata hageja tööülesanded teisele ametnikule; selle otsuse ajendiks võis olla teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi tahtlik soov „[temast] vabaneda“.

88      Lõpetuseks leiab hageja, et vaidlustatud algne otsus ja kaebuse kohta tehtud otsus ei olnud vastu võetud teenistuse huvides ning nende otsuste vastuvõtmisel ei võetud (piisavalt) arvesse tema huve. Hageja hinnangul on see vastuolus tema õigusega põhiõiguste harta artikli 41 lõike 1 kohaselt sellele, et tema juhtumit käsitletaks õiglaselt ja erapooletult. Peale selle, kuna hageja leiab, et tegelikult on nende otsuste näol tegemist abitaotluse esitamise eest teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi poolt kättemaksuks võetud meetmetega, on need otsused tehtud personalieeskirjade artikli 12a lõiget 2 rikkudes. Lisaks, kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil oli muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punkti b kohaselt võimalus pikendada hageja lepingut kuni 31. jaanuarini 2018, siis on selle sättega vastuolus ka teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsus seda võimalust hageja puhul mitte kasutada.

89      Parlament palub esimese väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, väites, et millegagi ei ole põhjendatud hageja väide, et tema lepingu pikendamata jätmise otsuse eesmärk oli talle kahju tekitada või et see oli ajendatud soovist abitaotluse esitamise eest kätte maksta. Väide, et on rikutud muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 88, mis oleks lubanud hageja sõnul pikendada tema lepingut kuni 31. jaanuarini 2018, on eelkõige 21. mai 2014. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Macchia (T‑368/12 P, EU:T:2014:266, punkt 51) esitatud seisukohti arvestades edutu.

90      Parlament rõhutab, et kuigi ettepaneku – pikendada lepingut kolmeks kuuks 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2015 – tegi üksuse juhataja, keda hageja süüdistab psühholoogilises ahistamises, oli külastusprogrammi üksuse juhataja see, kes tegi ettepaneku pikendada lepingut kaheks kuuks kuni 31. maini 2015 ja kes tegi ka otsuse mitte taotleda personali peadirektoraadilt hageja lepingu edasist pikendamist teenistuse huvidest lähtudes. Igal juhul vaidleb parlament vastu asjaolule, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ esitas hageja lepingu pikendamata jätmise otsuse põhistamiseks vasturääkivaid põhjendusi, ning leiab, et ta järgis hoolitsemiskohustust eelkõige seetõttu, et ta pikendas hageja lepingut isegi pärast abitaotluse esitamist ning kõigele lisaks otsustas kaebuse kohta tehtud otsuses määrata hagejale ex gratia hüvitis, millega ta tunnistas, et hagejal võis tekkida õiguspärane ootus, et tema lepingut pikendatakse kuni 31. detsembrini 2015.

91      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tegemist võimu kuritarvitamisega ja võimu kuritarvitamine mõjutab eeldust, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku vastu võetud akt on õiguspärane, üksnes siis, kui on tõendatud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ taotles vaidlusaluse haldusakti vastuvõtmisega muud eesmärki kui kõnealustes õigusnormides on ette nähtud, või kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et kõnealune akt on vastu võetud muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud (vt selle kohta kohtuotsus, 3.10.2006, Nijs vs. kontrollikoda, T‑171/05, EU:T:2006:288, punkt 64; kohtumäärus, 22.10.2015, Macchia vs. komisjon, T‑80/15 P, EU:T:2015:845, punkt 67, ja kohtuotsus, 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑41/14, EU:F:2015:24, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

92      Sellega seoses on hageja väide, et tema ülemus on teda psühholoogiliselt ahistanud, ebapiisav tõendamaks, et kõik teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi poolt eelkõige haldusjuurdluse läbiviimise ajal vastu võetud aktid on õigusvastased. Nimelt peab asjaomane isik lisaks tõendama, et psühholoogilise ahistamisena käsitatav tegevus mõjutas vaidlustatud akti sisu (vt selle kohta kohtuotsused, 24.2.2010, Menghi vs. ENISA, F‑2/09, EU:F:2010:12, punkt 69; 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑41/14, EU:F:2015:24, punkti 89, ja 12.5.2016, FS vs. EMSK, F‑50/15, EU:F:2016:119, punkt 109), kuna niisugusel juhul tähendaks see seda, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kuritarvitas ametikohtade hierarhias kõrgemal asuvate ametnike ja teenistujate kaudu oma võimu, et saavutada eesmärk, mis on vastuolus personalieeskirjade artikliga 12a, mille kohaselt „[a]metnikud hoiduvad igasugusest psühholoogilisest või seksuaalsest ahistamisest“.

93      Käesolevas asjas ilmneb toimikust, et põhjust, miks hageja lepingut pikendati kõigest kolmeks kuuks ehk 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2015, mitte aga üheks aastaks, nagu muu hulgas üksuse juhataja oli hagejale teatanud, ei saa mõistlikult ja objektiivselt seostada üksuse juhataja või üldisemalt teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi ootamatu otsusega pärast hageja poolt abitaotluse esitamist.

94      Nimelt, kuigi üksuse juhataja teatas oma 26. novembri 2014. aasta e‑kirjas hagejale, kes oli sel ajal haiguspuhkusel, ja veel kahele lepingulisele töötajale, et nende lepinguid tuleks pikendada terveks aastaks ja et ta üritab oma volituste piires taotleda võimaluse korral nende üksuses töötamise pikendamist varasemast pikemaks perioodiks, osutas ta siiski nende teenistussuhte ja tulevikus tööülesannete täitmise jätkumisega seotud probleemidele, mis on eelkõige eelarvelised.

95      Sellele järgnes 10. detsembri 2014. aasta e‑kiri, millest hageja, kes oli sel ajal haiguspuhkusel, eeldatavalt teadlik oli, eelkõige seetõttu, et ta kasutas haiguspuhkuse ajal oma ametlikku e‑posti (vt selle kohta kohtumäärus, 14.1.2014, Lebedef vs. komisjon, F‑60/13, EU:F:2014:6, punktid 45 ja 46). Selles e‑kirjas, mis saadeti päev enne seda, kui hageja esitas abitaotluse, selgitati asjaomasele isikule üksikasjalikult objektiivset põhjust, miks tema teenistuslepingut pikendatakse vaid kolmeks kuuks, mitte aga üheks aastaks, nagu üksuse juhataja või üks tema kolleegidest võis olla talle teatanud. Nimetatud põhjuseks oli asjaolu, et ta ei läbinud ta edukalt CASTi valikumenetlust ja seega pidi lepinguliste töötajate valikukomitee 2015. jaanuaris tema toimiku läbi vaatama, et tema lepingut oleks võimalik pikendada kauemaks kui mainitud kolmeks kuuks. Niisiis ei saa hageja põhjendatult väita, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsus pikendada tema lepingut ainult kolmeks kuuks on seotud abitaotlusega, mis esitati käesoleval juhul päev pärast seda, kui hageja oli saanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organilt teavet tema lepingu lühiajalise pikendamise ja selle otsuse aluseks olevate põhjenduste kohta.

96      Pärast seda, kui hageja oli eraldamise meetme raames külastusprogrammi üksusesse üle viidud, tuleneb teabevahetuse peadirektoraadi direktori täidetud 2. märtsi 2015. aasta taotlusvormist, et pärast lepinguliste töötajate valikukomitee positiivset vastust, mis anti 25. veebruari 2015. aasta koosolekul ehk ajal, mil hageja nimi oli juba kantud käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud 2. märtsi 2015. aasta taotlusvormis viidatud nimekirja, tehti ettepanek pikendada hageja lepingut veel kaheks kuuks, s.o 1. aprillist kuni 31. maini 2015.

97      Sellega seoses märgiti 2. märtsi 2015. aasta taotlusvormis, et soovitud pikendamine on põhjendatud täiendava tööjõu vajadusega külastusprogrammi üksuses, „et tulla toime suurenenud töökoormusega seoses [programmi] 40. aastapäeva tähistamisega, mille puhul on kuni [2015. aasta] maikuu lõpuni kavas korraldada rida sündmusi“. Hageja vaidleb aga vastu, et teda sellest viimase lepingu aluseks olnud põhjusest informeeriti.

98      Samas ei vaidle hageja vastu tõsiasjale, et 4. veebruaril 2015 toimus vestlus. Teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraadi personaliküsimuste üksuse juhataja kinnitas oma 28. mai 2015. aasta e‑kirjas, ilma et hageja oleks sellele kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses vastu vaielnud, et ta selgitas hagejale 4. veebruaril 2015 toimunud vestluse käigus, et eraldamise meetme rakendamise eesmärgil hageja teisele ametikohale üleviimiseks otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ teabevahetuse peadirektoraadi siseselt külastusprogrammi üksuse kasuks, kuna see üksus vajas täiendavat tööjõudu, et valmistuda 40. aastapäeva tähistamiseks, mis pidi toimuma 26. mail 2015.

99      Neid asjaolusid arvestades ei ole hagejal enam alust väita, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsusel pikendada tema lepingut veel vaid kaheks kuuks – 1. aprillist kuni 31. maini 2015 – ei olnud muud eesmärki kui hagejat abitaotluse esitamise eest karistada.

100    Kuivõrd hageja vaidlustab esimeses väites teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi selle otsuse õiguspärasuse, millega pikendati tema lepingut vaid ajavahemikuks 1. aprill kuni 31. mai 2015, ja millega pikendati lepingut üksnes külastusprogrammi üksuse, mitte audiovisuaalüksuse vajadustele tuginedes, tuleb tõdeda, et sõltumata asjaolust, et hageja kõnealuse lepingulisa 27. märtsil 2015 allkirjastas, ei ole ta seda otsust igal juhul personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse esitamise teel vaidlustanud. Seega ei saa ta käesolevas menetluses vaidlustada selle otsuse õiguspärasust, kuna see on muutunud lõplikuks otsuseks.

101    Eeltoodust lähtudes leiab Üldkohus, et hageja esitatud asjaolud selle kohta, et külastusprogrammi üksus ei teinud tema lepingu pikendamiseks personali peadirektoraadile ettepanekut, ei ole käsitatavad objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõenditena, mis näitavad, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsus mitte pikendada tema lepingut kauemaks kui 31. maini 2015, tehti muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele ta viidas, samas kui toimikust tuleneb, et asjaomane otsus võeti vastu seetõttu, et teabevahetuse peadirektoraadi ressursside direktoraat ei esitanud nimetatud peadirektoraadi haldusalasse kuuluva üksuse taotlusel kõnealuse lepingu pikendamise taotlust.

102    Asjaolu kohta, et pärast hageja külastusprogrammi üksusesse üleviimist otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ määrata hageja varasemad tööülesanded audiovisuaalüksuses ametnikele, millest tulenevalt ei olnud hageja teenistuslepingu pikendamise taotlus selles üksuses enam põhjendatud, kuigi hageja oli seal töötanud alates 2003. aastast, tuleb esiteks tõdeda, et institutsioonide alalised ametikohad täidetakse üldjuhul ametnikega ja seega saavad teenistujad nendel ametikohtadel töötada vaid erandjuhtudel (kohtuotsus, 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 78). Teiseks on administratsioonil teenistusüksuste korraldamisel ja struktureerimisel ulatuslik kaalutlusõigus ning ta võib otsustada, et tööülesanded, mis ei ole selgelt määratletud või mis on aja jooksul muutunud ja mida on ametnike või ajutiste teenistujate asemel varem täitnud lepingulised abiteenistujad, kuuluvad edaspidi alaliste ametikohtade juurde.

103    Nimelt on liidu institutsioonidel ja ametitel vabadus struktureerida oma haldusüksused, võttes arvesse tervet hulka tegureid, nagu neile pandud ülesannete laad ja ulatus ning eelarvevõimalused (kohtuotsused, 17.12.1981, Bellardi‑Ricci jt vs. komisjon, 178/80, EU:C:1981:310, punkt 19; 25.9.1991, Sebastiani vs. parlament, T‑163/89, EU:T:1991:49, punkt 33, ja 9.2.1994, Lacruz Bassols vs. Euroopa Kohus, T‑109/92, EU:T:1994:16, punkt 88). Selline vabadus hõlmab ametikohtade kaotamist ja tööülesannete jaotuse muutmist, et muuta töökorraldust tõhusamaks ja vastata liidu poliitiliste organite kehtestatud eelarvenõuetele ametikohtade kaotamiseks, kui ka õigust jagada ümber kaotatud ametikohal töötanud isiku tööülesanded, ilma et ametikoha kaotamiseks peaks tingimata olema täidetud tingimus, et kõiki määratud tööülesandeid peab täitma vähem isikuid kui enne ümberkorraldamist. Olgu lisatud, et ametikoha kaotamine ei pea tingimata kaasa tooma sellega seotud tööülesannete kadumist (vt kohtuotsused, 11.7.1997, Cesaratto vs. parlament, T‑108/96, EU:T:1997:115, punktid 49–51, ja 10.9.2014, Tzikas vs. AFE, F‑120/13, EU:F:2014:197, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Sellest tulenevalt võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ käesolevas asjas vabalt otsustada, et ta määrab need tööülesanded, mida hageja ja üks tema kolleeg täitsid varem lepinguliste abiteenistujatena, edaspidi ametnikele. Kuna üksuse juhataja andis juba oma 26. novembri 2014. aasta e‑kirjas ehk enne abitaotluse esitamist hagejale ja kahele tema kolleegile, kes olid samuti lepingulised abiteenistujad, teada, et varsti tehakse administraatorite tegevusüksuse (AD) ametniku saabumisega seoses Newsdesk Hotline’i tegevuses ümberkorraldusi, ei saa hageja põhjendatult väita, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi otsus võtta tööle ametnik, kes hakkab täitma neid tööülesandeid, mida varem täitis audiovisuaalüksuses hageja, on tõend või lihtsalt objektiivne ja asjakohane viide selle kohta, et hagejat sooviti abitaotluse esitamise eest karistada. Nimelt näib, et niisugune otsus vastas objektiivselt talituste töö otstarbekamale korraldamisele ja selle otsuse rakendamisele, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ suurendas Newsdesk Hotline’i rolli, võttes sinna tööle ametnikud.

105    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud võimu kuritarvitamise väite põhjendamiseks objektiivseid, asjakohaseid ja ühtelangevaid tõendeid.

106    Samadel põhjustel ei saa ta ka esiteks väita, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ rikkus vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsusega personalieeskirjade artikli 12a lõiget 2, mille kohaselt ei tee institutsioon kahju ametnikule, kes on olnud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise ohver või kes on olnud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise tunnistajaks, ning teiseks, et põhiõiguste harta artikli 41 lõikest 1 tulenevalt ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ käsitlenud tema juhtumit erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul.

107    Hageja väite kohta, et on rikutud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punkti b, tuleb märkida, et alates 1. maist 2004 kehtinud redaktsioonis oli „artiklis 3b osutatud lepinguliste [abiteenistujate]“ kohta sätestatud, et „tegelik teenistusaeg koos lepingu pikendamisest tuleneva ajaga ei ületa kolme aastat“, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), redaktsioonis pikendati seda tähtaega kuue aastani. Kuigi see säte näeb ette maksimaalse teenistusaja selle ametikoha kategoorias, ei kehtesta see siiski teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organile selle ametikoha kategooria teenistuja minimaalset teenistusaega.

108    Seega asjaolu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei kasutanud vaidlustatud algses otsuses ja kaebuse kohta tehtud otsuses ära kogu hageja maksimaalset teenistusaega lepingulise abiteenistujana, ei ole muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 punktiga b ilmselgelt vastuolus.

109    Lõpetuseks tuleb tõdeda, et hageja ei saa võimu kuritarvitamist tõendada asjaoluga, et tema hinnangul muutis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tema suhtes „ootamatult“ oma meelt pärast abitaotluse esitamist, sest ta oli „alates 6. jaanuarist 2003 [alati] leidnud mingi lahenduse tema ametikoha säilitamiseks“. Nimelt asjaolu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ jätkas teenistussuhet hagejaga, kes ei olnud võimeline edukalt läbima EPSO korraldatud avalike konkursse ega parlamendi sisekonkurssi, sõlmides temaga erineva kategooriaga ametikohtadel sisuliselt identsete tööülesannete täitmiseks järjestikused lepingud, ei kohustanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organit mingil juhul muutma teenistussuhet asjaomase isikuga alaliseks, kuna lepingulise abiteenistuja teenistuslepingu põhitunnus on selle ajaline kõikuvus, mis vastab niisuguse lepingu eesmärgile, milleks on tagada iseenesest või alalise ametniku puudumisel ajutiste ülesannete täitmine vastavaks juhuks tööle võetud töötajate poolt (vt selle kohta kohtuotsus, 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 86), ning liidu avalikus teenistuses tähtajalise lepingu alusel töötavad teenistujad ei saa jätta tähelepanuta nende töötamise ajutist olemust ning asjaolu, et nende töötamine ei anna neile garantiid töökohale (vt selle kohta kohtuotsus, 4.12.2013, ETF vs. Schuerings, T‑107/11 P, EU:T:2013:624, punkt 84).

110    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide

111    Kuna hageja leiab, et teda on võimu kuritarvitades teenistusest vabastatud, on ta seisukohal, et teenistusest vabastamine on põhjendamatu ja selle kohta tehtud otsus on seega vastuolus põhiõiguste harta artikliga 30, milles on sätestatud, et „[i]gal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt“. Lisaks heidab ta ette, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei võtnud selle argumendi suhtes kaebuse kohta tehtud otsuses seisukohta, mistõttu „tuleb vaidlustatud otsused tühistada“.

112    Parlament leiab, et teine väide on edutu, kuna hageja leping lõppes lepingus ette nähtud kuupäeval ja seega ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tema lepingut üles öelnud.

113    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja esitatud teine väide lähtub ekslikult eeldusest, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tegi käesolevas asjas muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunkti ii või siis artikli 49 alusel teenistusest vabastamise otsuse, samas kui hageja teenistusleping lõppes muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunkti i alusel – mida kohaldatakse vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 119 lepingulistele abiteenistujatele –, nimelt „lepingus märgitud kuupäeval“.

114    Järelikult tuleb teine väide ilmselge põhjendamatuse tõttu igal juhul tagasi lükata.

 Kolmas väide

115    Hageja märgib oma kolmanda väite põhjendamiseks, et vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsuse puhul on tehtud ilmne hindamisviga. Seda võib järeldada pelgalt asjaolu tõttu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ esitas lepingu pikendamata jätmise otsuse põhistamiseks vasturääkivaid põhjendusi, mis tõendab, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi esitatud põhjendused ei ole usutavad. Ta väidab samuti, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ rikkus hoolitsemiskohustust.

116    Parlament palub kolmanda väite tagasi lükata ja ütleb selgituseks, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustas alates 2009. aastast muuta audiovisuaalüksuse struktuuri, kuna selles üksuses, mis oli muutunud väga operatiivseks ja millel oli suur eelarve, töötas palju lepingulisi töötajaid. Sellest tulenevalt korraldati mitu konkurssi ja valikumenetlust, mis võimaldasid enamikel selles üksuses töötavatel teenistujatel saada ametnikeks. Hageja aga ei läbinud neid valikumenetlusi ja seetõttu ei saanud teda võtta ametniku ametikohale selles üksuses.

117    Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ vaatas pikendamise taotluse ülima hoolsusega läbi, kuid tal ei olnud ühtegi vaba ametikohta, mis oleks võimaldanud hageja lepingulise abiteenistuja lepingut pikendada. Selle tõendamiseks väidab parlament, et pärast 31. maid 2015, mil hageja leping lõppes, töötas meediadirektoraadis 3. augustist 2015 kuni 2. veebruarini 2016 ainult üks lepinguline abiteenistuja, kes asendas meediadirektoraadi üksuse „Europarl TV“ töötajat. Nimetatud teenistuja töölevõtmise taotluse esitamise ajal 15. aprillil 2015 ei olnud hageja, kes oli küll nii nagu asjaomane teenistuja kantud CASTi valikunimekirja, valmis tööle asuma, sest ta oli ikka veel haiguspuhkusel, mis algas 2014. aasta septembri lõpust. Parlament täpsustab, et pärast seda, kui üks tegevusüksuse IV lepinguline töötaja viidi lepingu kehtivusajal audiovisuaalüksusest üle üksusesse „Europarl TV“, on audiovisuaalüksusesse jäänud veel ainult üks tegevüksuse IV lepinguline abiteenistuja. Lisaks meenutab parlament, et audiovisuaalüksuse Newsdesk Hotline’i meeskonna koordineerimise eest vastutab edaspidi üks ametnik, et tavapärased tööülesanded, mida hageja omal ajal täitis, on määratud ühele teisele ametnikule ning et meeskonna täiendamiseks on tööle võetud veel kolmas ametnik. Külastusprogrammi üksusesse ei ole pärast 31. maid 2015 võetud tööle ühtegi lepingulist abiteenistujat. Need selgitused tõendavad, et hageja lepingut ei olnud nimetatud kahes üksuses ega üldisemalt meediadirektoraadis mingil juhul võimalik pikendada.

118    Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi on ajutise teenistuja lepingu pikendamine üksnes võimalus, mille kasutamise üle otsustamine on jäetud pädevale organile, käesoleval juhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organile.

119    Nimelt on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma talituste töö korraldamisel, et täita neile määratud ülesandeid, ning vastavalt nendele ülesannetele nimetada ametisse oma töötajaid, isegi kui ametisse nimetamine peab toimuma teenistuse huvides. Seega on pädev organ kohustatud teenistuja suhtes otsuse tegemisel võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust määrata, ehk teisisõnu mitte ainult teenistuse huve, vaid muu hulgas ka asjaomase teenistuja huve. See tuleneb nimelt administratsiooni hoolitsemiskohustusest, mis peegeldab vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis on ametiasutuse ja tema töötaja vahelistes suhetes loodud personalieeskirjadega ja analoogia alusel ka muude teenistujate teenistustingimustega (vt kohtuotsus, 24.11.2015, komisjon vs. D’Agostino, T‑670/13 P, EU:T:2015:877, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

120    Muude teenistujate teenistustingimused ei pane siiski administratsioonile kohustust kontrollida eelnevalt, kas ajutist teenistujat on võimalik viia talitusest, kuhu ta tööle võeti, üle teise talitusse ei tähtajatu lepingu ülesütlemise korral (vt selle kohta kohtuotsused, 4.12.2013, ETF vs. Schuerings, T‑107/11 P, EU:T:2013:624, punkt 98, ja 4.12.2013, ETF vs. Michel, T‑108/11 P, EU:T:2013:625, punkt 99) ega tähtajalise lepingu pikendamata jätmise korral (vt selle kohta kohtuotsus, 21.5.2014, komisjon vs. Macchia, T‑368/12 P, EU:T:2014:266, punkt 57). Samamoodi ei ole niisugust kohustust sellise lepingulise töötaja nagu hageja suhtes, keda ei ole määratud ametikohale, mis on iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetelus ette nähtud. Administratsioon on siiski ka viimati nimetatud teenistujate kategooria puhul, kes ei tööta küll selle loeteluga hõlmatud ametikohal, kohustatud võtma teenistuja esitatud lepingu pikendamise taotluse üle otsustamisel arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad olla määravad tema otsuse tegemisel, ehk teisisõnu tuleb tal arvestada mitte ainult teenistuse huve, vaid muu hulgas ka asjaomase teenistuja huve (kohtuotsus, 24.11.2015, komisjon vs. D’Agostino, T‑670/13 P, EU:T:2015:877, punkt 34).

121    Käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel, mille tõttu teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustas personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud hoolitsemiskohustust järgides viia hageja üksusest, kuhu ta tööle võeti, üle teise üksusesse, oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kohustatud pikendamise taotluse läbivaatamise käigus ja hoolitsemiskohustustest tulenevalt hindama – võttes arvesse hageja selget soovi oma teenistussuhet jätkata ja hoolimata asjaolust, et tegelikult oli hageja alates 2014. aasta oktoobrist haiguspuhkusel –, kas hageja kvalifikatsioonile vastava kvalifikatsiooniga teenistuja töölevõtmist nõudsid nii teenistuse huvid selles üksuses, kuhu hageja tööle võeti, kui ka selles üksuses, kuhu hageja üle viidi.

122    Võttes arvesse institutsioonidele sellega seoses antud ulatuslikku kaalutlusõigust, piirdub kohtu kontroll siinjuures ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt kohtuotsus, 24.11.2015, komisjon vs. D’Agostino, T‑670/13 P, EU:T:2015:877, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

123    Käesolevas asjas ilmneb toimikust selgelt, et vaidlustatud algse otsuse tegemise käigus võttis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ arvesse nii teenistuse huve, mis on seotud külastusprogrammi üksusega, kui ka hageja huve, mida väljendati pikendamise taotluses. Kuid ta jõudis järeldusele, et tal ei ole võimalik pikendada hageja teenistussuhet lepingulise abiteenistujana ja seda sõltumata asjaolust, et tema nimi oli nüüd lepinguliste abiteenistujate valikunimekirjas.

124    Lisaks, kui lähtuda parlamendi esitatud argumentidest ja dokumentidest, ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ teinud hindamisviga seoses järeldusega, et pärast külastusprogrammi üksuse 40. aastapäeva pidustuste läbiviimist ei vajanud see üksus enam haldusalast tuge. Siinjuures asjaolu, et personali peadirektoraadi peadirektor viitas oma 4. märtsi 2015. aasta e‑kirjas selle üksuse suurenenud vajadustele antud kuupäeval, ei lükka seda järeldust kuidagi ümber. Nimelt võis esiteks suurenenud vajadusi seostada 40. aastapäevaga seotud vajadustega. Teiseks on selge, et pärast hageja lepingu lõppemist ei võtnud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ külastusprogrammi üksusesse enam ühtegi lepingulist abiteenistujat tööle, mis kinnitab igal juhul tõsiasja, et isegi kui vajadused olid suurenenud, olid nad tegelikult suurenenud vaid lühiajaliselt ega õigustanud mingil juhul teenistuja teenistussuhte jätkumist pärast 31. maid 2015.

125    Seega, kui lähtuda 3. mai 2004. aasta parlamendi juhatuse otsuse ametnike ja muude teenistujate töölevõtmise sise‑eeskirja kohta (edaspidi „töölevõtmise sise‑eeskiri“) artikli 11 lõikest 2, mille kohaselt võetakse lepingulised abiteenistujad vastavalt muude teenistuste teenistustingimuste artiklile 3b tööle teenistuse järjepidevuse tagamiseks, võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ asuda seisukohale, et pärast 40. aastapäeva ei olnud tal seda liiki teenistujaid enam vaja külastusprogrammi üksusesse tööle võtta ega iseäranis jätkata teenistussuhet teenistujaga, kellel on niisugune kvalifikatsioon nagu hagejal.

126    On tõsi, et audiovisuaalüksusega seotud teenistuse huvide arvessevõtmise puhul ilmneb toimikust ja nagu väitis ka hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei kontrollinud vaidlustatud algses otsuses väljendatud seisukohta arvestades selle üksuse vajadusi, kuna 28. mail ja 14. juulil 2015 oli kahtlus, et hageja soovib 24. aprilli 2015. aasta kaebuse raames avaldada selle üksuse nime, mis pidi olema see üksus, kus ta oleks pidanud tegelikult teenistuses olema. Viimati nimetatud üksus oleks pidanud olema see, kes algatab hageja lepingu võimaliku pikendamise taotluse, mis edastatakse teabevahetuse peadirektoraadile, kes võib seejärel taotleda personali peadirektoraadilt kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organilt lepingu vastavat pikendamist.

127    Hageja 24. aprilli 2015. aasta kaebusele 20. augustil 2015 antud vastuses peasekretär siiski kõrvaldas selle ebaselguse, kinnitades, et hageja üleviimine külastusprogrammi üksusesse oli ajutine. Seejärel vaidles hageja 10. septembri 2015. aasta täiendavas kaebuses vastu sellele, et tema teenistuslepingu pikendamiseks puudusid teenistuse huvid, võttes arvesse vajadusi audiovisuaalüksuses, kuhu ta oleks pidanud jääma teenistusse ajaks, mil viiakse läbi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi poolt vastuseks abitaotlusele algatatud haldusjuurdlus.

128    Vastuseks 10. septembri 2015. aasta täiendavas kaebuses esitatud argumentidele hindas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kaebuse kohta otsuse tegemiseks teenistuse huve audiovisuaalüksuse vajadustest lähtuvalt. Ta jõudis siiski järeldusele, et vaatamata hageja huvile teenistussuhet pikendada, ei ole kõnealusel üksusel niisuguseid vajadusi, mis põhjendaksid asjaomase teenistussuhte pikendamist selles üksuses või teabevahetuse peadirektoraadis üldisemalt. Seetõttu tuleb hageja väide teenistuse huvide arvesse võtmata jätmise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

129    Sellega seoses tuleb lisaks täpsustada, et vastupidi hageja seisukohale, võib teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kaebuse staadiumis niisuguse otsuse põhjendusi muuta või neid asendada, nagu teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ seda käesoleval juhul tegi (vt selle kohta kohtuotsused, 21.5.2014, Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punktid 33–46, ja 10.9.2014, Tzikas vs. AFE, F‑120/13, EU:F:2014:197, punkt 79). Nimelt kujundatakse institutsiooni lõplik seisukoht kaebusele antava vastuse koostamisel ning seega tuleb selles etapis hinnata, kas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ on järginud hoolitsemiskohustust, võttes arvesse nii algse otsuse kui ka kaebusele antava vastuse põhjendusi (vt selle kohta kohtuotsus, 17.1.2017, LP vs. Europol, T‑719/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:7, punkt 54).

130    Hageja väidab veel repliigis, et käesolevas asjas luges parlament omas vastuses „erinevaid üksusi – üksus „Europarl TV“, audiovisuaalüksus, Hotline Newsdesk’i meeskond –, kelle puhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ uuris hageja lepingu pikendamise võimalust“, et esitada in tempore suspecto uus põhjendus vaidlustatud algsele otsusele ja kaebuse kohta tehtud otsusele. Hageja arvates ei ole selline põhjendus vastuvõetav.

131    Sellega seoses tuleb meenutada, et kui ELTL artikli 270 alusel esitatud hagide puhul ei saa põhjenduste täielikku puudumist kompenseerida selgituste andmisega pärast hagi esitamist, kuna selles menetlusstaadiumis ei täida niisugused selgitused enam oma ülesannet (vt selle kohta kohtuotsused, 26.11.1981, Michel vs. parlament, 195/80, EU:C:1981:284, punkt 22; 9.12.1993, parlament vs. Volger, C‑115/92 P, EU:C:1993:922, punkt 23, ja 23.2.1994, Coussios vs. komisjon, T‑18/92 ja T‑68/92, EU:T:1994:19, punktid 74–76), siis sama ei kehti olukorras, kus kostjaks oleva institutsiooni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi või ametisse nimetava asutuse vastu võetud akti on ebapiisavalt põhjendatud.

132    Nimelt võib viimati nimetatud juhul kostjaks olev institutsioon esitada menetluse käigus täiendavaid täpsustusi, mis muudavad põhjenduste puudumise kohta esitatud väite ainetuks (vt selle kohta kohtuotsused, 30.5.1984, Picciolo vs. parlament, 111/83, EU:C:1984:200, punkt 22; 8.3.1988, Sergio jt vs. komisjon, 64/86, 71/86–73/86 ja 78/86, EU:C:1988:119, punkt 52, ja 30.11.1993, Perakis vs. parlament, T‑78/92, EU:T:1993:107, punkt 52). Sellisel juhul ei saa kostjaks olev institutsioon siiski asendada vaidlustatud akti algset ekslikku põhjendust täiesti uue põhjendusega (vt selle kohta kohtuotsused, 7.2.1990, Culin vs. komisjon, C‑343/87, EU:C:1990:49, punkt 15, ja 6.11.1997, Berlingieri Vinzek vs. komisjon, T‑71/96, EU:T:1997:170, punkt 79).

133    Üldkohus tõstab käesolevas asjas esile, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ märkis kaebuse kohta tehtud otsuses selgelt, et esiteks „ei ole [hageja] audiovisuaalüksusesse tööle tagasivõtmine enam võimalik, sest vahepeal on otsustatud anda nende ülesannete täitmine, milleks hageja algselt tööle võeti, ühele teisele ametnikule“, ning teiseks, et „arvestades [hageja] erilist kvalifikatsiooni ja tema täidetud töökohustusi, ei ole teabevahetuse peadirektoraadil võimalik talle pakkuda pärast 31. detsembrit 2015 muud ametikohta, mis vastaks tema kvalifikatsioonile“.

134    Seega kujutavad selgitused, mis parlament kohtumenetluses teabevahetuse peadirektoraadi meediadirektoraadi ja kodanikega suhtlemise direktoraadi erinevate üksuste kohta andis ja mille puhul uuris teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ hageja lepingu pikendamise võimalust, endast üksnes täiendavaid täpsustusi käesolevas kohtuotsuse punktis 132 viidatud kohtupraktika tähenduses, kusjuures olgu öeldud, et need selgitused vastavad osas, milles need puudutavad kaebuse kohta tehtud otsusele eelnenud asjaolusid või sellega ühel ajal esinenud asjaolusid, ka seaduslikkuse põhimõttele (kohtuotsus, 21.5.2014, Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 27). Nimelt on selge, et nii kaebuse kohta tehtud otsuses kui kohtumenetluses oli hageja lepingu kauemaks kui 31. detsembrini 2015 pikendamata jätmise põhjuseks, mida kasutas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ja millele viitas parlament, teabevahetuse peadirektoraadis selliste vabade ametikohtade puudus, kus oleks saanud hageja kvalifikatsiooni arvestades lepingut pikendada.

135    Lisaks tuleb siinkohal märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 119 ja 120 meenutatud kohtupraktikat arvestades ei olnud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil oma hoolitsemiskohustusest tulenevalt kohustust uurida võimalust hageja lepingut pikendada, et võtta teda tööle mõnesse muusse üksusesse kui audiovisuaalüksusesse või külastusprogrammi üksusesse, sest selliselt toimides oleks tagatud hagejale eelisõigus, mis on ette nähtud üksnes ametnikele ja mis oleks riivanud teiste üksuste nende teenistujate huve, kes soovivad nimetatud üksustes oma teenistuslepingu pikendamist, või nendes üksustes vabade ametikohtade täitmiseks korraldatud valikumenetluses osalevate isikute huve (vt selle kohta kohtuotsus, 4.12.2013, ETF vs. Schuerings, T‑107/11 P, EU:T:2013:624, punkt 87). Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ, kes läks aga hoolitsemiskohustusest kaugemale, kontrollis käesolevas asjas kaebuse kohta tehtud otsuses, kas kogu teabevahetuse peadirektoraadis on vabu töökohti, ent jõudis järeldusele, et ei ole ühtegi sobivat ametikohta, kus saaks pikendada lepingut kauemaks kui 31. detsembrini 2015.

136    Sellise järelduse tegemisel ei ole mingil juhul tehtud ilmset hindamisviga.

137    Nimelt töötas hageja kuupäeval, kui tehti otsus tema leping pikendamata jätta, lepingulise abiteenistuja ametikohal. Nagu üksuse juhataja oma 26. novembri 2014. aasta e‑kirjas teatas ja nagu parlamendi esitatud teave ja andmed tõendavad, tehti audiovisuaalüksuses struktuurimuudatusi, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ saaks varem hageja täidetud ülesanded määrata ametnikele, milleks tal on ulatuslik kaalutlusõigus oma talituste töö korraldamisel, nagu eespool märgitud. Seetõttu oli tal õigus täita ametikoht, mille kohta avaldati vaba ametikoha teade AST/157554, esmajärjekorras assistentide tegevusüksuse ametniku – mille staatuses hageja ei olnud – üleviimise teel. Lisaks tõendavad parlamendi esitatud dokumendid, et pärast hageja lahkumist võeti 2016. aastal meediadirektoraati tööle ainult üks lepinguline abiteenistuja. Tegemist oli teenistujaga, kes võeti tööle rasedus‑ ja sünnituspuhkusel viibiva töötaja asendamiseks ajavahemikus 3. august 2015 kuni 2. veebruar 2016. Asjaomane teenistuja võeti tööle töökohustuste täitmiseks üksuses „Europarl TV“, mis on audiovisuaalüksusest ja külastusprogrammi üksusest eraldiseisev, ning selle teenistuja töölevõtmise kuupäeval ei olnud hageja esiteks valmis asendama, sest ta oli ise haiguspuhkusel, ja teiseks ei ole millegagi tõendatud, et hageja kvalifikatsioon oleks olnud kõnealuseks asendamiseks piisav.

138    Hageja peab veel kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata tema esitatud nõudmistele puudutasid parlamendi korraldatud sisekonkursid üksnes „arhivaaride, monteerijate, graafikute ja produtsentide väga spetsiifilisi ja tehnilisi [kvalifikatsiooninõudeid]“. Tuleb siiski meenutada, et personalieeskirjade artikli 27 kohaselt lähtutakse „ametnike töölevõtmisel [...] eesmärgist võtta institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse liidu liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt“. Seega ei saa ükski teenistuja nõuda sellise konkursi korraldamist, mis vastaks tema kvalifikatsioonile, sest vaatamata töölevõtmise sise‑eeskirja artikli 4 lõikele 3, ei saa institutsioon hõlbustada oma teenistujate saamist ametnikuks viisil, mis läheb võrdse kohtlemise põhimõttega vastuollu.

139    Viimaks tugineb hageja asjaolule, et lõppkokkuvõttes on ta kolmteist aastat erinevas staatuses täitnud samu tööülesanded ja seega oleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ pidanud hoolitsemiskohustustest tulenevalt tema viimast lepingut pikendama.

140    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi hageja töötas parlamendile teenuseid osutavas äriühingus, tegi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ talle ettepaneku võtta ta vahenduseta alates 1. aprillist 2005 lepingulise töötajana tööle ning alates 1. veebruarist 2006 töötas ta ajutise teenistujana. Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 teise lõigu kohaselt lõppes ajutise teenistuja teenistusleping kohustuslikus korras pärast maksimaalselt kuueaastast teenistusaega ajutise teenistujana ning tuleb võtta arvesse, et selle teenistussuhte eesmärk, millele kohaldati erandit põhimõttest, mille kohaselt koosseisulised ametikohad täidetakse ametnikega, sai olla üksnes audiovisuaalüksuse vajaduste rahuldamine (vt selle kohta kohtuotsus, 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 79).

141    Sellegipoolest hoolitses teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ pärast ajutise teenistuja maksimaalse kuueaastase teenistusaja lõppemist selle eest, hageja saaks tema juures – käesoleval juhul lepingulise abiteenistujana – edasi töötada, kuigi hageja tugineb edaspidi sellega seoses asjaolule, et ta määras hagejale nii ajutise teenistujana kui ka abiteenistujana ja lepingulise abiteenistujana alati samad ülesanded, mis tekitab kahtlusi, kas ühe või teise nimetatud ametikoha kategooriatest kasutamine teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi poolt oli põhjendatud.

142    Peale selle nõustus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ maksma hagejale ex gratia 22 000 eurot.

143    Kõik need asjaolud annavad tunnistust sellest, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ näitas hageja suhtes üles hoolitsust.

144    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ilmset hindamisviga tegemata ja hoolitsemiskohustust rikkumata asuda käesolevas asjas seisukohale, et tal ei ole võimalik hageja lepingut pikendada, vähemalt mitte kauemaks kui 31. detsembrini 2015.

145    Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide

146    Neljanda väite põhjendamiseks märgib hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei kuulanud teda enne vaidlustatud algse otsuse vastuvõtmist ära, millega ta rikkus põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2. Kui hageja oleks ära kuulatud, oleks ta saanud väita, et külastusprogrammi üksuse vajadused on suurenenud ja tema lepingut tuleb sellest tingituna pikendada. Seega oleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ saanud asjaomaselt üksuselt küsida, millised on nende tegelikud vajadused, ja selgitada ilmselget vasturääkivust tegelike vajaduste ja vaidlustatud algse otsuse vahel, kus nende vajaduste olemasolu eitati. Lisaks oleks hageja saanud juhtida teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi tähelepanu sellele, et ta esitas 24. aprillil 2015 teisele ametikohale üleviimise otsuse peale kaebuse, et vaielda vastu alalisele üleviimisele, ning ta oleks saanud viidata ka sellele, et teabevahetuse peadirektoraadi teistes üksustes vajati töötajaid, eelkõige meediadirektoraadis ja selle alla kuuluvas audiovisuaalüksuses. Samuti oleks hageja saanud nende vajaduste tõendamiseks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organile tugineda neljale vaba ametikoha teatele, mis avaldati ajavahemikus 27. märts ja 29. mai 2015. Lõpuks oleks ta saanud pikendamise taotluse põhjendamiseks küsida meediadirektoraadi direktori seisukohta asjaomase direktsiooni vajaduste kohta.

147    Lisaks asjaolule, et vaidlustatud algne otsus oleks olnud teistsugune, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ oleks ta eelnevalt tema lepingu pikendamise küsimuses ära kuulanud, väidab hageja, et see, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ asendas kaebuse kohta tehtud otsuse vastuvõtmisel oma algse otsuse põhjendused täiesti uute ja eelnevaga võrreldes vasturääkivate põhjendustega, on käsitatav põhjendamiskohustuse rikkumisena. Sama kehtib asjaolu kohta, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei vastanud hageja teatud väidetele kaebuse kohta tehtud otsuses.

148    Parlament palub neljanda väite tagasi lükata ja märgib, et käesolevas asjas oli hagejal pikendamise taotluses võimalik välja tuua põhjused, miks tema hinnangul on lepingu pikendamine põhjendatud. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võttis nõuetekohaselt arvesse hageja sellekohaseid argumente, eelkõige siis, kui ta otsustas kaebuse kohta tehtud otsuses hageja õiguspärast ootust arvestades tema nõudmise rahuldada ja pikendada lepingut kuni 31. detsembrini 2015. Isegi kui eeldada, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ rikkus käesolevas asjas hageja õigust olla ära kuulatud, leiab parlament, et ta oleks igal juhul teinud sama otsuse hageja lepingu pikendamata jätta, kui hageja oleks nõuetekohaselt ära kuulatud. Parlament on nimelt seisukohal, et hagiavalduses esitatud argumendid, millele hageja oleks saanud viidata enne vaidlustatud algse otsuse tegemist, on identsed nende argumentidega, mis ta esitas pikendamise taotluses ja 22. juuli 2015. aasta kaebuses ja millele vastati nii vaidlustatud algses otsuses kui ka kaebuse kohta tehtud otsuses.

149    Kõigepealt tuleb meenutada, et kaitseõigused, nii nagu need nüüd on ette nähtud põhiõiguste harta artikliga 41, mis on liidu kohtu hinnangul üldkohaldatav (kohtuotsus, 11.9.2013, L vs. parlament, T‑317/10 P, EU:T:2013:413, punkt 81), hõlmavad – olles oma ulatuselt küll laiemad – selle artikli lõike 2 punktis a ette nähtud igaühe õigust olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (kohtuotsus, 5.2.2016, GV vs. Euroopa välisteenistus, F‑137/14, EU:F:2016:14, punkt 71).

150    Seega õigus olla ära kuulatud, mis peab olema tagatud ka kohaldatavate õigusnormide puudumisel, nõuab, et asjaomasele isikule antakse võimalus esitada tulemuslikult oma seisukoht asjaolude kohta, mida võidakse tehtavas aktis talle süüks panna (vt selle kohta kohtuotsused, 3.6.2015, BP vs. FRA, T‑658/13 P, EU:T:2015:356, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 12.5.2016, FS vs. EMSK, F‑50/15, EU:F:2016:119, punkt 115).

151    Sellega seoses tuleb märkida, et administratsiooni otsus mitte kasutada võimalust – kui tal on selline õigus muude teenistujate teenistustingimustes ette nähtud – pikendada teenistuja tähtajalist teenistuslepingut ei ole ametlikult asjaomase isiku suhtes algatatud menetluse tulemusena tehtud otsus.

152    Siiski juhul, kui teenistuja esitab personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isikuna personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel enne teenistuslepingu lõppemist lepingu pikendamise taotluse (vt selle kohta kohtuotsus, 14.9.2006, komisjon vs. Fernández Gómez, C‑417/05 P, EU:C:2006:582, punkt 38) või kui institutsioon on oma sise‑eeskirjades ette näinud, et aegsasti enne teenistuja lepingu lõppemist algatatakse nimetatud lepingu pikendamiseks erimenetlus, tuleb asuda seisukohale, et sellise menetluse tulemusena või vastuseks personalieeskirjade alusel esitatud taotlusele antud otsuse asjaomase isiku lepingu pikendamise kohta teeb teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ning kuna niisugune otsus riivab asjaomase isiku huve, peab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ selle isiku ära kuulama enne, kui ta teeb otsuse, mis peab lisaks olema põhjendatud, nagu on nõutud personalieeskirjade artiklis 25, mida kohaldatakse vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 92 analoogia alusel lepingulistele abiteenistujatele.

153    Niisuguses olukorras, kus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustab – tingimusel, et selline õigus on muude teenistujate teenistustingimustes ette nähtud – mitte kasutada muude teenistujate teenistustingimustes talle antud võimalust teenistuja teenistuslepingut pikendada, võib pikendamata jätmise otsuse teha alles pärast seda, kui asjaomasele isikule on antud võimalus teha tulemuslikult teatavaks seisukoht, milleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võib lihtsalt esitada teate oma kavatsuse ja põhjuste kohta kõnealust õigust mitte kasutada, ning see võib toimuda kas või lühikese aja jooksul kirjaliku või suulise teabevahetuse kaudu (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused, 18.12.2008, Sopropé, C‑349/07, EU:C:2008:746, punktid 49–52; 3.7.2014, Kamino International Logistics ja Datema Hellmann Worldwide Logistics, C‑129/13 ja C‑130/13, EU:C:2014:2041, punkt 33, ja 10.9.2014, Tzikas vs. AFE, F‑120/13, EU:F:2014:197, punkt 59). Teabevahetuse algatajaks peab olema teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ, kellel lasub tõendamiskoormis (vt selle kohta kohtuotsused, 6.12.2007, Marcuccio vs. komisjon, C‑59/06 P, EU:C:2007:756, punkt 47; 3.6.2015, BP vs. FRA, T‑658/13 P, EU:T:2015:356, punkt 54, ja 12.5.2016, FS vs. EMSK, F‑50/15, EU:F:2016:119, punkt 116).

154    Sellega seoses on samuti otsustatud, et kaitseõiguste järgimise põhimõte kehtib seda enam juhul, kui teenistuslepingu pikendamata jätmise otsus on nii nagu käesolevas asjas tehtud suhtlemisraskuste kontekstis (vt selle kohta kohtuotsus, 3.6.2015, BP vs. /FRA, T‑658/13 P, EU:T:2015:356, punkt 51, ja 12.5.2016, FS vs. EMSK, F‑50/15, EU:F:2016:119, punkt 114), kuid olgu meenutatud, et õiguse olla ära kuulatud rikkumise esinemist tuleb hinnata muu hulgas asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (kohtuotsus, 10.9.2013, G ja R, C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533, punkt 34).

155    Käesolevas asjas oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ pärast pikendamise taotluse esitamist, mis toimus kuus tööpäeva enne lepingu lõppemist 31. mail 2015, ning sõltumata sellest, et administratsioonil on sellega seoses personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaselt vastuse andmiseks neljakuuline tähtaeg (vt selle kohta kohtuotsus, 17.1.2017, LP vs. Europol, T‑719/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:7, punkt 64) ja et asjaomane isik oli sel ajal haiguspuhkusel, suuteline vastama pikendamise taotlusele vähem kui nädalaga. Sellegipoolest ei kuulanud ta ametlikult asjaomast isikut sellega seoses eelnevalt ära, kuigi hoolsa administratsiooni jaoks ei tekita põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist a tulenevate nõuete rakendamine mingit erilist raskust ja asjaomase isiku ärakuulamine on miinimumtagatis juhul, kui administratsioon tegutseb nii nagu käesolevas asjas valdkonnas, kus tal on ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta kohtuotsus, 5.2.2016, GV vs. Euroopa välisteenistus, F‑137/14, EU:F:2016:14, punkt 77). Samamoodi ei kuulanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ hagejat ametlikult ära enne 14. juuli 2015. aasta kinnitava otsuse tegemist.

156    Järelikult rikkus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ käesolevas asjas hageja õigust olla ära kuulatud ja seega põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a.

157    Väljakujunenud kohtupraktikast siiski tuleneb, et isegi juhul, kui kaitseõigusi on rikutud, on väitega nõustumiseks veel vaja, et kui seda rikkumist ei oleks olnud, oleks menetlus võinud lõppeda teistsuguse tulemusega (kohtumäärus, 14.4.2016, Dalli vs. komisjon, C‑394/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:262, punkt 41; kohtuotsused, 6.2.2007, Wunenburger vs. komisjon, T‑246/04 ja T‑71/05, EU:T:2007:34, punkt 149, ja 18.9.2015, Wahlström vs. Frontex, T‑653/13 P, EU:T:2015:652, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Üldkohus märgib sellega seoses, et asjaolud, mis hageja esitas kohtumenetluses, vastavad sisuliselt neile asjaoludele, millele ta viitas pikendamise taotluses. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ võttis neid asjaolusid arvesse, sest ta vastas kõnealusele taotlusele vaidlustatud algse otsusega, s.o 28. mai 2015. aasta otsusega, mida kinnitas 14. juuli 2015. aasta otsus.

159    Samu asjaolusid korrati ja käsitleti ka kaebuses ja täiendavas kaebuses. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ vastas nendele argumentidele kaebuse kohta tehtud otsuses, kuid ei muutnud oma otsust hageja leping pikendamata jätta. Mis puudutab lisaks nelja vaba ametikoha teadet, millele hageja oleks saanud tugineda, kui ta oleks ära kuulatud, tuleb vaid tõdeda, et need puudutasid administraatorite tegevusüksuse ametikohti, mis täidetakse esmajärjekorras ametnike üleviimise või ametisse nimetamise teel.

160    Seega, isegi kui hageja oleks enne vaidlustatud algse otsuse tegemist ametlikult ära kuulatud, tuleb neid asjaolusid arvestades, mis hageja esitas kohtumenetluses, asuda seisukohale, et hageja eelnev ärakuulamine ei oleks viinud tema lepingu pikendamise suhtes teistsuguse tulemuseni.

161    Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata ja seega tühistamisnõuded tervikuna tagasi lükata.

 Kahju hüvitamise nõuded

162    Hageja väidab kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks, et talle tekkis vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsuse õigusvastasuse tõttu mittevaraline kahju, eelkõige seetõttu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kuritarvitas nende otsusega võimu ja et need on käsitatavad abitaotluse esitamise tagajärjel tehtud teenistusest vabastamise otsustena. Hageja selgitab, et ta vajas psühholoogilist ravi, ning leiab, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi käitumine otsuste tegemisel riivas tema väärikust. Neil asjaoludel tugineb ta oma nõudes mittevaralisele kahjule, mille hüvitamiseks nõuab ta 100 000 eurot.

163    Viidates lisaks muudele aspektidele, mis puudutab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi viisi oma teenistujatega suhtlemiseks lepingu lõppedes, nagu näiteks hageja e‑posti blokeerimine 31. mail 2015 ja lepingu lõppemisega seotud halduslikest toimingutest teavitavate e‑kirjade automaatne saatmine, millele palutakse asjaomastel isikutel mitte tähelepanu pöörata, kuna nende lepingut peatselt pikendatakse, leiab hageja, et tegemist on administratsiooni selge eksimusega, millega tekitati hagejale mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks nõuab ta 15 000 eurot.

164    Parlament palub kahju hüvitamise nõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta, rõhutades, et tema talitused ei ole eksinud ei hageja lepingu pikendamata jätmise kohta otsuse tegemisel ega hageja juhtumi menetlemisel üldiselt.

165    Sellega seoses olgu vaid meenutatud, et nõuded hüvitada varaline või mittevaraline kahju tuleb jätta rahuldamata, kui need on – nagu käesoleval juhul – tihedalt seotud tühistamisnõuetega, mis jäeti ise vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu rahuldamata (vt selle kohta kohtuotsused, 6.3.2001, Connolly vs. komisjon, C‑274/99 P, EU:C:2001:127, punkt 129; 14.9.2006, komisjon vs. Fernández Gómez, C‑417/05 P, EU:C:2006:582, punkt 51, ja 30.4.2014, López Cejudo vs. komisjon, F‑28/13, EU:F:2014:55, punkt 105).

166    Seega tuleb kahju hüvitamise nõuded osas, milles neis nõutakse vaidlustatud algse otsuse ja kaebuse kohta tehtud otsuse õigusvastasuse tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist, rahuldamata jätta.

167    Lisaks selles osas, milles nendes nõuetes palutakse hüvitada administratsiooni selge eksimusega seoses tekkinud mittevaraline kahju, ei ole hageja esitatud asjaolude alusel sellist väidetavat eksimust mingil moel võimalik tõendada. Nimelt, kuna e‑posti kasutamine on ette nähtud üksnes otseselt teenistuja tööülesannetega seoses, ei ole ebatavaline, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ blokeeris teenistuslepingu lõppemisel hageja e‑posti (vt selle kohta kohtuotsus, 6.10.2015, CH vs. parlament, F‑132/14, EU:F:2015:115, punkt 74). Lisaks oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organil õigus teenistuse toimimiseks otsustada, et hagejatele, kelle lepingud hakkavad lõppema, saadetakse teatud ajakava alusel automaatselt e‑kirjad.

168    Järelikult tuleb teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi väidetava selge eksimusega seotud kahju hüvitamise nõuded samuti rahuldamata jätta.

169    Kuna tühistamisnõuded ja kahju hüvitamise nõuded on rahuldamata jäetud, tuleb hagi täies ulatuses rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

170    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

171    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõuetele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja HF‑ilt.

Pelikánová Nihoul Svenningsen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. aprillil 2017 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.