EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
25. aprill 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Hüpoteeklaenuleping – Lepingutingimus, mis näeb ette lepinguliste kulude tasumise tarbija poolt – Jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse selle lepingutingimuse ebaõiglus ja see tingimus tühistatakse – Ebaõiglase lepingutingimuse alusel tasutud summade tagastamise nõue – Tagastamisnõude aegumistähtaja algus
Kohtuasjas C‑561/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 22. juuli 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. septembril 2021, menetluses
GP,
BG
versus
Banco Santander SA,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president O. Spineanu‑Matei, kohtunikud S. Rodin (ettekandja) ja L. S. Rossi,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Banco Santander SA, esindajad: abogados Á. Cepero Aránguez ja M. García-Villarrubia Bernabé,
– Hispaania valitsus, esindajad: A. Ballesteros Panizo ja A. Pérez‑Zurita Gutiérrez,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Rocchitta,
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja N. Ruiz García,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kahe tarbija, GP ja BG, ning krediidiasutuse Banco Santander SA vahelises kohtuvaidluses seoses nõudega tagastada summad, mis tasuti lepingutingimuse alusel, mille ebaõiglus on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]
4 Direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
Hispaania õigus
5 Tsiviilseadustiku (Código Civil) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tsiviilseadustik“) artiklis 1303 on sätestatud:
„Kohustuse tühiseks tunnistamise korral peavad lepingupooled vastastikku tagastama lepinguobjektiks olevad asjad koos viljadega või hinna koos intressiga, välja arvatud järgmistes artiklites sätestatud juhtudel.“
6 Tsiviilseadustiku artikli 1896 esimeses lõigus on ette nähtud:
„Isik, kes võtab vastu alusetult tehtud makse, peab juhul, kui ta on toiminud pahauskselt, tasuma saadud kapitali ja viljade eest, mida ta on saanud või oleks pidanud saama, kui saadud asi annab vilju, seadusjärgset intressi.“
7 Kõnealuse seadustiku põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 1964 on sätestatud:
„Hüpoteegiga tagatud nõue aegub kahekümne aasta ja võlaõiguslikud nõuded, mille suhtes ei ole kehtestatud konkreetset aegumistähtaega, aeguvad viieteist aasta jooksul.“
8 Tsiviilseadustiku artikkel 1969 on sõnastatud järgmiselt:
„Igat liiki nõudeõiguse aegumise tähtaega, kui puuduvad erinormid, milles on sätestatud teisiti, arvestatakse alates päevast, mil nõude saab sisse nõuda.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 Põhikohtuasja kassaatorid kui tarbijad sõlmisid 29. juunil 1999 Banco Santanderiga hüpoteeklaenulepingu, mis sisaldas tingimust, millega kohustati neid tasuma kõik lepingust tulenevad kulud (edaspidi „kulusid käsitlev tingimus“).
10 Põhikohtuasja kassaatorid esitasid 28. oktoobril 2017 hagiavalduse, milles palusid tühistada kulusid käsitlev tingimus ja tagastada selle alusel makstud summad.
11 Esimese astme kohus tunnistas kulusid käsitleva tingimuse tühiseks ja mõistis Banco Santanderilt põhikohtuasja kassaatorite kasuks välja summad, mille nad olid maksnud notaritasu, registreerimislõivu ja halduskuludena, ning nendelt summadelt seadusjärgse intressi alates nende tasumise kuupäevast.
12 Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) rahuldas osaliselt Banco Santanderi apellatsioonkaebuse esimese astme kohtu otsuse peale, tunnistades kulusid käsitleva tingimuse alusel makstud summadega seotud nõude aegunuks. Apellatsioonikohus leidis nimelt, et nende summade tagastamise nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema kuupäevast, mil põhikohtuasja kassaatorid tegid alusetud maksed, st kui nad sõlmisid 1999. aastal oma hüpoteeklaenulepingu, ja et sellest kuupäevast oli möödunud üle viieteistkümne aasta.
13 Põhikohtuasja kassaatorid esitasid Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Oma kassaatsioonkaebuse põhjendamiseks väidavad kassaatorid, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ebaõiglase lepingutingimuse alusel tasutud summade tagastamisnõude aegumistähtaja alguseks ei saa olla seda tingimust sisaldava lepingu sõlmimise kuupäev.
14 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi selle kohta, millal algab direktiivi 93/13 kontekstis ebaõiglase lepingutingimuse alusel tasutud summade tagastamise nõude aegumistähtaeg.
15 Nimetatud kohus leiab, et kui pidada selle tähtaja alguseks kohtuotsuse kuupäeva, millega tuvastati asjaomase lepingutingimuse ebaõiglus ja tunnistati see tühiseks, näib see olevat vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna praktikas muudaks selline lahendus tagastamisnõude aegumatuks. Kuna selle nõude aegumistähtaeg ei saa eeldatavasti hakata kulgema seni, kuni kõnealuse tingimuse tühisuse tuvastamise nõue ei ole rahuldatud, ja kuna viimati nimetatud nõude suhtes ei kehti riigisisese õiguse kohaselt aegumistähtaega, sest tegemist on absoluutse tühisusega, siis ei saa tagastamisnõude aegumistähtaeg kunagi kulgema hakatagi. Lisaks võib õiguskindluse põhimõtet tõsiselt kahjustada see, kui esitatakse nõudeid seoses lepingutega, mis on võib-olla olnud täidetud ja lõppenud juba aastakümneid.
16 Selles osas on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas tagastamisnõude aegumistähtaja alguseks ei peaks mitte olema see kuupäev, mil vastav kohus tegi rea ühtseid otsuseid, milles ta leidis, et tingimused, mis kohustavad tarbijat tasuma kõik krediidilepinguga seotud kulud, on ebaõiglased, ja otsustas, kuidas need kulud tuleb pärast sellise tingimuse tühistamist jaotada. Samuti oleks mõeldav määrata tähtaja alguseks kuupäev, mil Euroopa Kohus on tõlgendanud direktiivi 93/13 nii, et sellega ei ole vastuolus, kui asjaomase tagastamisnõude suhtes kohaldatakse aegumistähtaega, tingimusel, et järgitakse tõhususe põhimõtet. Nimetatud kohus kahtleb siiski selles, kas mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija on teadlik tema või Euroopa Kohtu vastavast kohtupraktikast.
17 Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas õiguskindluse põhimõttega on kooskõlas [direktiivi 93/13] artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tõlgendamine nii, et ebaõiglase lepingutingimuse alusel makstud summade tagastamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema alles pärast seda, kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud selle lepingutingimuse tühisus?
2. Kui selline tõlgendus ei ole õiguskindluse põhimõttega kooskõlas, siis kas direktiivi 93/13 [artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1] on vastuolus tõlgendus, mille kohaselt hakkab [ebaõiglase lepingutingimuse alusel tasutud summade tagastamise nõude] aegumistähtaeg kulgema alates kuupäevast, mil Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) tegi niisugused kohtuotsused, millel põhineb [seesuguse tingimuse tühistamisest tulenev] tagastamiskohustus (23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsused)?
3. Kui niisugune tõlgendus on [direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1] vastuolus, siis kas nendega on vastuolus ka tõlgendus, mille kohaselt hakkab [ebaõiglase lepingutingimuse alusel makstud summade tagastamise nõude] aegumistähtaeg kulgema alates kuupäevast, mil [Euroopa Kohus] otsustas, et tagastamisnõude suhtes võib kohaldada aegumistähtaega (eelkõige [9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale (C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537)] või [16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578)], millega jäeti eelmine kohtuotsus muutmata)?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
18 Sissejuhatavalt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust tuleb üldjuhul käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu sellel ei saa olla tagajärgi tarbijale. Seetõttu peab niisuguse lepingutingimuse ebaõigluse kohtulik tuvastamine tarbija jaoks üldjuhul tagajärjena kaasa tooma selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles ta oleks olnud selle lepingutingimuse puudumisel (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 61, ning 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 57).
19 Sellest tuleneb, et liikmesriigi kohtu kohustusega jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, mis näeb ette teatavate summade alusetu maksmise, kaasneb üldjuhul samade summade tagasimaksmise kohustus (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 62, ning 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 58).
20 Nimelt võib sellise tagasimaksmise kohustuse puudumine seada kahtluse alla heidutava mõju, mille direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 koostoimes sama direktiivi artikli 7 lõikega 1 soovib siduda müüja või teenuste osutaja poolt tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduvate tingimuste ebaõigluse tuvastamisega (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 63, ning 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 58).
21 Vastab tõele, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 kohustab liikmesriike sätestama, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole „riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel“ tarbijale siduvad (6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 57, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 64).
22 Siiski ei saa riigisisese õigusega tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitse piiritlemine muuta selle kaitse ulatust ja seega sisu ning seeläbi seada kahtluse alla nimetatud kaitse tõhususe tugevdamist ebaõiglaste tingimuste suhtes ühtsete õigusnormide vastuvõtmisega, mida on soovinud Euroopa Liidu seadusandja, nagu on märgitud direktiivi 93/13 kümnendas põhjenduses (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 65, ning 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 60).
23 Järelikult, kuigi liikmesriikide ülesanne on oma riigisiseses õiguses kindlaks määrata kord, kuidas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglus tuvastatakse ja milles selle tuvastamise konkreetsed õiguslikud tagajärjed väljenduvad, ei mõjuta see seda, et niisugune tuvastamine peab võimaldama tarbija jaoks tagajärjena kaasa tuua selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles ta oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta, eelkõige nähes ette õiguse saada tagasi kasu, mille müüja või teenuste osutaja ebaõiglase tingimuse põhjal tarbija arvelt alusetult sai (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 66, ning 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 61).
Esimene küsimus
24 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning õiguskindluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema selle kohtuotsuse tegemise kuupäevast.
25 Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui selles valdkonnas puuduvad liidu erinormid, iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kuid seda siiski tingimusel, et need ei oleks vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Mis puudutab tõhususe põhimõtet, mis ainsana on käesolevas menetluses kõne all, siis tuleb märkida, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära eri liikmesriikide ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral võtta arvesse selliseid liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus tähendab eelkõige direktiivist 93/13 tulenevate õiguste puhul tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja mis kehtib muu hulgas sellistele õigustele tuginevate hagide läbivaatamist käsitlevate menetlusnormide määratlemisel (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Põhikohtuasjas kõne all oleva aegumistähtaja tunnuste analüüsi kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et see analüüs peab puudutama asjaomase tähtaja kestust ja selle kohaldamise korda, sealhulgas sündmust, mille toimumisest alates see tähtaeg kulgema hakkab (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19-C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et tarbija nõudele tuvastada, et tema ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane, ei saa kohaldada mingit aegumistähtaega (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika), on ta täpsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ning artikli 7 lõikega 1 ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, millega on kehtestatud aegumistähtaeg tarbija sellisele nõudele, milles ta tugineb niisuguse asjaolu tuvastamise korral tagasimaksmise kohustusele, tingimusel, et on järgitud võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19-C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Seega tuleb järeldada, et tuginemine aegumistähtajale eesmärgiga esitada vastuväide tagastamisnõuetele, mille tarbijad on esitanud direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitseks, ei ole iseenesest tõhususe põhimõttega vastuolus, kui selle kohaldamine ei muuda nimetatud direktiiviga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19-C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Aegumistähtaja pikkuse kohta, mida kohaldatakse tarbija nõudele tagastada direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste tingimuste alusel alusetult makstud summad, tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus võtta seisukoht – eelkõige 9. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale (C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537, punktid 62 ja 64), 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 87) ning 8. septembri 2022. aasta kohtuotsuses D.B.P. jt (välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaen) (C‑80/21–C‑82/21, EU:C:2022:646, punkt 92), mis käsitlesid vastavalt seda, kas tõhususe põhimõttega on kooskõlas kolme, viie ja kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, millele tugineti teatava lepingutingimuse ebaõiglase laadi tuvastamisest tuleneva tagasinõude vastu –, et selline tähtaeg on juhul, kui see on eelnevalt kindlaks määratud ja teada, piisav, et võimaldada asjaomasel tarbijal ette valmistada ja esitada tõhus õiguskaitsevahend.
32 Sellest johtuvalt tuleb asuda seisukohale, et selline viieteistkümne aasta pikkune aegumistähtaeg, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millele tuginetakse eesmärgiga vaielda vastu tarbija nõudele maksta tagasi direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglase lepingutingimuse kohaselt alusetult tasutud summad, ei tundu – tingimusel, et see on eelnevalt kindlaks määratud ja teada – olevat selline, mis muudaks direktiiviga 93/13 antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Nimelt on sellise pikkusega aegumistähtaeg üldjuhul sisuliselt piisav, et tarbija saaks tõhusa õiguskaitsevahendi ette valmistada ja seda kasutada, et kaitsta talle sellest direktiivist tulenevaid õigusi, tehes seda eelkõige väljaandmisnõuete vormis, mis tuginevad lepingutingimuse ebaõiglasele laadile (vt analoogia alusel 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus D.B.P. jt (välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaen), C‑80/21–C‑82/21, EU:C:2022:646, punkt 93).
33 Tuleb siiski arvesse võtta, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja enne välja töötatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu. Samamoodi tuleb meeles pidada, et tarbijad ei pruugi olla teadlikud hüpoteeklaenulepingus sisalduva tingimuse ebaõiglasest laadist või oma õiguste ulatusest, mis tulenevad direktiivist 93/13 (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Selles kontekstis on Euroopa Kohus sedastanud, et aegumistähtaja kohaldamine selliselt, et see tähtaeg hakkab kulgema lepingu sõlmimisest, tähendaks seda, et tarbija võib nõuda ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse täitmiseks tehtud maksete tagastamist üksnes teatava aja jooksul pärast lepingu allkirjastamist, sõltumata sellest, kas ta teadis või võis mõistlikult teada, et see tingimus on ebaõiglane, muudaks tarbijale direktiiviga 93/13 antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks ja rikuks seega tõhususe põhimõtet koosmõjus õiguskindluse põhimõttega (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 91; vt analoogia alusel ka 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 63).
35 Seevastu sellistel asjaoludel – nagu põhikohtuasjas tarbijal sel kuupäeval, mil jõustus otsus, millega tuvastati asjaomase lepingutingimuse ebaõiglus ja tunnistati see tingimus sel põhjusel tühiseks – oli kindlalt teada, et see tingimus on ebaõiglane. Seega on tarbijal alates sellest kuupäevast põhimõtteliselt võimalik tõhusalt tugineda õigustele, mis on talle direktiiviga 93/13 antud, ning järelikult võib hakata kulgema tagastamisnõude aegumistähtaeg, mille peamine eesmärk on taastada tarbija õiguslik ja faktiline olukord, milles ta oleks olnud nimetatud tingimuse puudumisel, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 18 ja 23.
36 Nimelt on osutatud hetkel – kuna tegemist on jõustunud kohtuotsusega, mille adressaat on asjaomane tarbija – sellel tarbijal võimalik teada saada, et kõnealune lepingutingimus on ebaõiglane, ja hinnata ise, kas on otstarbekas esitada selle lepingutingimuse alusel makstud summade tagastamise nõue liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaja jooksul või, kui riigisisene menetlusõigus näeb nii ette, on ebaõiglase lepingutingimuse tühisust puudutava lõpliku kohtuotsuse alusel kohtunikul lubatud rahuldada selle tagajärjeks oleva tagastamishagi.
37 Seega on aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema kuupäeval, mil jõustub lepingutingimuse ebaõiglast laadi tuvastav otsus ja millega see sel põhjusel tühistatakse, tõhususe põhimõttega kooskõlas, sest tarbijal on olnud võimalus oma õigustest teada saada enne, kui see tähtaeg kulgema hakkab või möödub (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Siiski tuleb täpsustada, et kuigi direktiiviga 93/13 on vastuolus – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikast – see, kui asjaomase tarbija poolt ebaõiglase lepingutingimuse alusel tasutud summade tagastamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema sõltumata sellest, kas tarbija teadis või oleks mõistlikult pidanud teadma, et see tingimus on ebaõiglane, ei ole selle direktiiviga vastuolus see, kui müüjal või teenuste osutajal on võimalus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla teadlik sellest asjaolust enne, kui tehakse otsus, millega tuvastatakse selle tingimuse tühisus.
39 Lõpuks, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas aegumistähtaja alguse kindlaksmääramine selliselt, et see hakkab kulgema nimetatud ajal, ei saa mitte rikkuda õiguskindluse põhimõtet, kuna see asetab müüja või teenuse osutaja selle tähtaja kulgema hakkamise kuupäevaga seoses ebakindlasse olukorda, siis tuleb meelde tuletada, et aegumistähtaja eesmärk on tõepoolest tagada õiguskindlus (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale, C‑698/18–C‑699/18, EU:C:2020:537, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Nagu Poola valitsus oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt rõhutas, loob müüja või teenuste osutaja, kes lisab tarbijaga sõlmitud lepingusse ebaõiglase tingimuse, siiski ise olukorra, mida direktiiv 93/13 keelab ja püüab vältida – kasutades ära oma tugevamat positsiooni –, et kehtestada tarbijatele ühepoolselt lepingulisi kohustusi, mis ei vasta selles direktiivis sätestatud hea usu nõuetele, ning tekitab seega märkimisväärse poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse tarbijate kahjuks.
41 Igal juhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38, on müüjal või teenuste osutajal õigus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla teadlik, et asjaomane tingimus on ebaõiglane, enne kui tehakse kohtuotsus, millega tuvastatakse selle tingimuse tühisus, esitades konkreetsed tõendid tema suhete kohta tarbijaga vastavalt kohaldatavale riigisisesele tõendamiskorrale.
42 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning õiguskindluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema selle kohtuotsuse tegemise kuupäevast juhul, kui teenuste osutajal on õigus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla teadlik, et asjaomane tingimus on ebaõiglane, enne kui tehakse vastav kohtuotsus.
Teine küsimus
43 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses esitatud täpsustusi arvestades sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema teataval kuupäeval enne seda, kui liikmesriigi kõrgeim kohus on muudes kohtuasjades tehtud kohtuotsustes tunnistanud selle lepingu asjaomasele tingimusele vastavad tüüptingimused ebaõiglaseks.
44 Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab selle küsimuse juhuks, kui aegumistähtaja alguse kindlaksmääramine nii, et see hakkab kulgema kuupäeval, mil tehti lõplik kohtuotsus, millega tuvastati asjaomase lepingutingimuse ebaõiglane laad ja nimetatud tingimus sel alusel tühistati, ei oleks direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 kooskõlas, tuleb esimesele küsimusele antud vastust arvestades sellele siiski vastata. Kuna see jätab müüjale või teenuste osutajale õiguse tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla teadlik lepingutingimuse ebaõiglasest laadist enne, kui see otsus tehti, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda selle kohta tõlgendusjuhised, mis näivad olevat talle esitatud vaidluse lahendamiseks tarvilikud.
45 Pidades silmas sissejuhatusena viidatud kohtupraktikat ja Euroopa Kohtu vastust esimesele küsimusele, ei saa tõhususe põhimõttega üldjuhul kooskõlas olla see, kui määratakse kindlaks, et niisuguse lepingutingimuse alusel tasutud kulude tagastamise nõude puhul, mille ebaõiglane laad on hiljem kohtulikult kindlaks tehtud, hakkab aegumistähtaeg kulgema alates kuupäevast, mil liikmesriigi kõrgeim kohus kuulutas kohtuotsused, millega tunnistati sellele lepingutingimusele vastavad tüüptingimused ebaõiglaseks.
46 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 18 ja 23 meelde tuletatud kohtupraktikast, on direktiivi 93/13 eesmärk võimaldada taastada õiguslik ja faktiline olukord, milles tarbija oleks olnud ebaõiglase tingimuse puudumisel, eelkõige andes õiguse nõuda välja kasu, mille müüja või teenuste osutaja on ebaõiglase tingimuse alusel tema kahjuks alusetult saanud.
47 Kui määrata ebaõiglase lepingutingimuse alusel tarbija poolt makstud kulude tagastamise nõude aegumistähtaja alguseks kuupäev, mil riigisisene kõrgeim kohus tegi otsused, millega tunnistas kõnealusele lepingutingimusele vastavad tüüptingimused ebaõiglaseks, võimaldaks see paljudel juhtudel müüjal või teenuste osutajal jätta ebaõiglase tingimuse alusel alusetult saadud summad tarbija kahjuks alles, mis aga oleks vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 34 meelde tuletatud kohtupraktikast tuleneva nõudega, mille kohaselt ei saa selle tähtaja kulgema hakkamise algust kindlaks määrata sõltumata sellest, kas sama tarbija teadis või võis mõistlikult teada, et see tingimus on ebaõiglane, mis annab õiguse tagastamisele, ilma et müüjale või teenuste osutajale pandaks tarbija suhtes hoolsus- ja teavitamiskohustus, suurendades nii tarbija nõrgemat positsiooni, mida direktiiviga 93/13 soovitakse leevendada.
48 Lisaks, kuna müüjal või teenuste osutajal ei ole sellist teavitamiskohustust, ei saa eeldada, et tarbija võis mõistlikult olla teadlik asjaolust, et tema lepingus sisalduv tingimus on oma ulatuselt samaväärne riigisisese kõrgeima kohtu poolt ebaõiglaseks tunnistatud tüüptingimusega.
49 Kuigi liikmesriigi kõrgeima kohtu kohtupraktika võib võimaldada tarbijal saada teada tema ja müüja või teenuste osutaja vahelisse lepingusse lisatud tüüptingimuse ebaõiglusest, kui see on piisavalt avalikustatud, ei saa siiski eeldada, et tarbija, keda direktiiv 93/13 püüab kaitsta, arvestades tema nõrgemat positsiooni müüja või teenuste osutaja suhtes, võtab meetmeid, mis eeldavad õigusalast uurimistööd (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Banco Santander (osutus ametlikule indeksile), C‑265/22, EU:C:2023:578, punkt 60).
50 Lisaks tuleb sellega seoses rõhutada, et niisugune riigisisene kohtupraktika ei ole tingimata selline, mis võimaldaks ipso facto tunnistada ebaõiglaseks kõik seda liiki tingimused, mis sisalduvad kõigis müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelistes lepingutes selles liikmesriigis. Kui liikmesriigi kõrgeim kohus on tunnistanud tüüptingimuse ebaõiglaseks, tuleb üldjuhul igal üksikjuhul kindlaks teha, mil määral on konkreetses lepingus sisalduv tingimus selle tüüptingimusega samaväärne ja selline tingimus tuleb samamoodi nagu viimati nimetatud tüüptingimus ebaõiglaseks tunnistada.
51 Nimelt tuleb direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 1 alusel müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimuse võimaliku ebaõiglase laadi analüüs – mille käigus tuleb kindlaks teha, kas see tekitab lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel olulise tasakaalustamatuse tarbija kahjuks – viia läbi, võttes eelkõige arvesse kõiki selle lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid. Selline üksikjuhtumipõhine analüüsimine on seda olulisem, et tingimuse ebaõiglane laad võib tuleneda selle läbipaistmatusest. Seega ei saa konkreetse lepingutingimuse ebaõiglast laadi eeldada, kuna selline kvalifikatsioon sõltub tõenäoliselt iga lepingu sõlmimise konkreetsetest asjaoludest ja eelkõige konkreetsest teabest, mille iga müüja või teenuste osutaja igale tarbijale esitab.
52 Nendest kaalutlustest tuleneb, et mõistlikult tähelepanelikult ja arukalt keskmiselt tarbijalt ei saa nõuda, et ta hoiaks ennast korrapäraselt ja omal algatusel kursis nii liikmesriigi kõrgeima kohtu otsustega, mis käsitlevad sama laadi lepingutes sisalduvaid tüüptingimusi nagu need, mille ta võis müüja või teenuste osutajaga sõlmida, kui ka seda, et ta teeks riigi kõrgeima kohtu otsuse alusel kindlaks, kas konkreetsesse lepingusse lisatud tingimused on ebaõiglased.
53 Lisaks oleks direktiiviga 93/13 vastuolus, kui müüjal või teenuste osutajal oleks lubatud saada kasu oma passiivsusest selle riigisisese kõrgeima kohtu poolt tuvastatud õigusvastasuse suhtes. Nimelt on sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas pangandusasutusena tegutseval müüjal või teenuste osutajal üldjuhul olemas sellele valdkonnale spetsialiseerunud õigustalitus, kes koostas kõnealuses kohtuasjas käsitletava lepingu ja on võimeline jälgima kõnealuse kohtupraktika arengut ja tegema sellest järeldusi vastava pangandusasutuse poolt juba sõlmitud lepingute kohta. Sellisel pangandusasutusel on üldjuhul olemas ka klienditeenindusosakond, kellel on kogu vajalik teave, et võtta asjaomaste klientidega hõlpsasti ühendust.
54 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema teataval kuupäeval enne seda, kui liikmesriigi kõrgeim kohus on muudes kohtuasjades tehtud kohtuotsustes tunnistanud selle lepingu asjaomasele tingimusele vastavad tüüptingimused ebaõiglaseks.
Kolmas küsimus
55 Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema kuupäeval, mil Euroopa Kohus tegi otsused, millega põhimõtteliselt kinnitati, et tagasinõuete aegumistähtajad on liidu õigusega kooskõlas tingimusel, et on järgitud võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet.
56 Sarnaselt teise küsimusega tuleb ka kolmandale küsimusele vastata jaatavalt, kuna selles silmas peetud tähtaja algus on analoogne teises küsimuses viidatud tähtaja algusega.
57 Nimelt on käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48 esitatud põhjendused, millele tuginedes tuleb asuda seisukohale, et liikmesriigi kõrgeima kohtu otsused, millega tuvastatakse teatavate tüüptingimuste ebaõiglane laad, iseenesest ei tähenda, et tarbija on või võib mõistlikult olla teadlik müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu teatava sarnase tingimuse ebaõiglusest, mutatis mutandis asjakohased Euroopa Kohtu otsuste suhtes, millega tehakse eelotsuseid liidu õiguse tõlgendamise kohta.
58 Lisaks tuleb märkida, et kuigi Euroopa Kohtu otsused, mis on tehtud eelotsuse tegemiseks liidu õiguse tõlgendamise kohta, avalikustatakse selliselt, et hõlbustada nendega tutvumist, sh tarbijate hulgas, ei võta Euroopa Kohus seisukohta küsimuses, kas teatavad üksikjuhuga seotud tingimused on ebaõiglased, ning jätab nende tingimuste konkreetse kontrollimise süstemaatiliselt liikmesriigi kohtu hinnata, kuna selline kontrollimine ei kuulu põhimõtteliselt Euroopa Kohtu pädevusse (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Sellest järeldub, et tarbija ei saa isegi siis, kui põhikohtuasi teda otseselt puudutab, Euroopa Kohtu sellise otsuse põhjal järeldada, et tema poolt müüja või teenuse osutajaga sõlmitud lepingus sisalduv lepingutingimus on ebaõiglane, mistõttu ei saa liikmesriigi kohtu viidatud Euroopa Kohtu otsuseid pidada keskmise tarbija jaoks teabeallikaks konkreetse lepingutingimuse ebaõigluse kohta.
60 Igal juhul piirdus Euroopa Kohus 9. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale (C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537) ning 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmandas küsimuses täpsemalt viitas, tõdemusega, et direktiiviga 93/13 ei ole üldjuhul vastuolus see, kui ebaõiglase lepingutingimuse tühiseks tunnistamisest tuleneva tagastamisnõude esitamise suhtes kohaldatakse aegumistähtaega, tingimusel, et see tähtaeg ei ole ebasoodsam kui samalaadsete riigisiseste nõuete puhul (samaväärsuse põhimõte) ega muuda liidu õiguskorraga, eelkõige direktiiviga 93/13 antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). Lisaks otsustas Euroopa Kohus esimeses neist kohtuotsustest, et selle direktiiviga on vastuolus kolme aasta pikkune aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema alates müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu täieliku täitmise kuupäevast, kui eeldatakse – ilma et seda oleks vaja kontrollida –, et sel kuupäeval pidi tarbija olema teadlik sellest, et kõnealune tingimus on ebaõiglane, või kui sarnaste nõuete puhul, mis põhinevad riigisisese õiguse teatavatel sätetel, hakkab see tähtaeg kulgema alles nende nõuete aluseks oleva asjaolu kohtulikust tuvastamisest.
61 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema kuupäeval, mil Euroopa Kohus tegi otsused, millega põhimõtteliselt kinnitati, et tagasinõuete aegumistähtajad on liidu õigusega kooskõlas, tingimusel, et on järgitud võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet.
Kohtukulud
62 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning õiguskindluse põhimõtet
tuleb tõlgendada nii, et
nendega ei ole vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema selle kohtuotsuse tegemise kuupäevast juhul, kui teenuste osutajal on õigus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla teadlik, et asjaomane tingimus on ebaõiglane, enne kui tehakse vastav kohtuotsus.
2. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema teataval kuupäeval enne seda, kui liikmesriigi kõrgeim kohus on muudes kohtuasjades tehtud kohtuotsustes tunnistanud selle lepingu asjaomasele tingimusele vastavad tüüptingimused ebaõiglaseks.
3. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus see, kui selliste kulude tagasimaksmise nõude aegumistähtaeg – mille tarbija on tasunud müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu sellise tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega pärast nende kulude tasumist – hakkab kulgema kuupäeval, mil Euroopa Kohus tegi otsused, millega põhimõtteliselt kinnitati, et tagasinõuete aegumistähtajad on liidu õigusega kooskõlas, tingimusel, et on järgitud võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet.
Allkirjad