EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
9. september 2021(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Pärimisasjad – Määrus (EL) nr 650/2012 – Artikli 6 punkt a – Asja arutamisest keeldumine – Artikli 7 punkt a – Kohtualluvus – Kontroll selle kohtu poolt, kuhu pöörduti teisena – Artikkel 22 – Kohaldatava õiguse valik – Artikkel 39 – Vastastikune tunnustamine – Artikli 83 lõige 4 – Üleminekusätted
Kohtuasjas C‑422/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Kölni (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis, Saksamaa) 28. augusti 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. septembril 2020, menetluses
RK
versus
CR,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud C. Toader (ettekandja) ja N. Jääskinen,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– CR, esindaja: Rechtsanwältin I. Sommer,
– Hispaania valitsus, esindaja: M. J. Ruiz Sánchez,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato E. Manzo,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja M. Wilderspin,
olles 8. juuli 2021. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107; parandused ELT 2012, L 344, lk 3; ELT 2013, L 60, lk 140; ELT 2019, L 243, lk 9; edaspidi „pärimismäärus“), artikli 6 punkti a, artikli 7 punkti a, artikli 22 ja artikli 83 lõike 4 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud RK ja CRi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab CRi esitatud taotlust väljastada talle pärast tema abikaasa surma riiklik pärimistunnistus ja Euroopa pärimistunnistus.
Õiguslik raamistik
3 Pärimismääruse põhjendused 27 ja 59 on sõnastatud järgmiselt:
„(27) Käesoleva määruse eeskirjade eesmärk on tagada, et pärimisega tegelev asutus kohaldab enamikul juhtudest oma liikmesriigi õigust. Seetõttu nähakse käesoleva määrusega ette erinevad mehhanismid juhtudeks, kui surnu on valinud tema pärandile kohaldatavaks õiguseks selle liikmesriigi õiguse, mille kodanik ta oli.
[…]
(59) Arvestades, et käesoleva määruse üldeesmärgiks on liikmesriikides pärimisasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine […], tuleks määrusega ette näha otsuste tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja täitmist käsitlevad eeskirjad […]“.
4 Pärimismääruse artikli 3 „Mõisted“ lõikes 1 on sätestatud:
„1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
g) „otsus“ – liikmesriigi kohtus pärimisasjas tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, sealhulgas kohtuametniku otsus kohtukulude suuruse kohta;
[…]“.
5 Määruse artiklis 4 „Üldine kohtualluvus“ on ette nähtud:
„Pärimisasja tervikuna lahendamiseks on pädevad isiku surma hetkel tema harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtud.“
6 Määruse artiklis 6 „Asja arutamisest keeldumine kohaldatava õiguse valiku korral“ on ette nähtud:
„Kui surnu oli artikli 22 kohaselt valinud oma pärandile kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse, siis kohus, kuhu pöörduti artikli 4 või artikli 10 kohaselt:
a) võib keelduda asja arutamisest, kui ta leiab menetlusosalise taotluse alusel, et arvestades pärimisasja asjaolusid, näiteks poolte alalist elukohta ja vara asukohta, on pärimisasja lahendamiseks sobivamad selle liikmesriigi kohtud, mille õigus valiti; […]
[…]“.
7 Sama määruse artiklis 7 „Pädevus õiguse valiku korral“ on ette nähtud:
„Selle liikmesriigi kohtud, mille õiguse oli surnu artikli 22 kohaselt valinud, on pädevad pärimisasja lahendama, kui
a) kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, on samas asjas vastavalt artiklile 6 asja arutamisest keeldunud;
[…]“.
8 Pärimismääruse artiklis 10 „Kohtualluvus muudel juhtudel“ on ette nähtud:
„1. Kui isiku surma hetkel ei asu tema harilik viibimiskoht liikmesriigis, on pädevus lahendada pärimisasi tervikuna siiski selle liikmesriigi kohtutel, kus asuvad pärandvarasse kuuluvad esemed, juhul kui
a) surnu oli surma hetkel selle liikmesriigi kodanik, või selle tingimuse täitmata jätmise korral,
b) selles liikmesriigis asus surnu eelmine harilik viibimiskoht ning kohtusse pöördumise ajaks ei ole hariliku viibimiskoha muutmisest möödunud rohkem kui viis aastat.
2. Kui ühelgi liikmesriigi kohtul ei ole pädevust lõike 1 alusel, on selle liikmesriigi kohtutel, kus pärandvarasse kuuluv ese asub, pädevus teha otsuseid kõnealuse eseme kohta.“
9 Sama määruse artikli 22 „Õiguse valik“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Isik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.
Isik, kellel on mitu kodakondsust, võib valida ükskõik millise riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.
2. Valik tehakse sõnaselgelt surma puhuks tehtud korralduse vormis või see peab nähtuma kõnealuse korralduse tingimustest.“
10 Pärimismääruse IV peatükk „Otsuste tunnustamine, täidetavus ja täitmine“ sisaldab artikleid 39–58.
11 Selle määruse artikli 39 „Tunnustamine“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigis tehtud otsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetluseta.“
12 Nimetatud määruse artiklis 40 „Tunnustamata jätmise alused“ on sätestatud:
„Otsus jäetakse tunnustamata, kui:
a) tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga (ordre public), kus tunnustamist taotletakse;
b) otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud korraldada enda kaitset, välja arvatud juhul, kui kostja ei kaevanud otsust edasi siis, kui tal oli selleks võimalus;
c) tunnustamine on vastuolus menetluse tulemusel tehtud kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahelises asjas liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse;
d) tunnustamine on vastuolus kohtuotsusega, mis on varem tehtud samade poolte vahelises, sama eseme ja sama alusega menetluses teises liikmesriigis või kolmandas riigis, kui varasem otsus vastab tunnustamise tingimustele liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.“
13 Pärimismääruse artiklis 41 „Sisulise läbivaatamise keeld“ on ette nähtud:
„Mingil juhul ei vaadata liikmesriigis tehtud otsust sisuliselt läbi.“
14 Nimetatud määruse artikli 83 „Üleminekusätted“ lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse 17. augustil 2015 või hiljem surnud isikute vara pärimisele.
[…]
4. Kui korraldus surma puhuks tehti enne 17. augustit 2015 õiguse kohaselt, mille surnu võinuks valida käesoleva määruse kohaselt, loetakse see valituks pärandile kohaldatavaks õiguseks.“
15 Kõnealuse määruse artiklis 84 on sätestatud: „Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse alates 17. augustist 2015, välja arvatud artiklid 77 ja 78, mida kohaldatakse alates 16. novembrist 2014, ning artiklid 79, 80 ja 81, mida kohaldatakse alates 5. juulist 2012. […]“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Pärast oma Saksa kodanikust abikaasa surma 9. märtsil 2017 esitas CR Amtsgericht Dürenile (Düreni esimese astme kohus, Saksamaa) taotluse väljastada Saksamaal 14. juunil 1990 omakäeliselt saksa keeles koostatud testamendi alusel, millega abikaasad nimetasid teineteist vastastikku oma ainupärijaks, riiklik pärimistunnistus ja Euroopa pärimistunnistus.
17 Surnu vend RK vaidlustas Saksa kohtute pädevuse selle taotluse üle otsustada, kuna pärandaja harilik viibimiskoht oli tema surma hetkel Hispaanias ning kuna kõnealune testament ei sisalda selget valikut pärimisele kohaldatava õiguse kohta.
18 Amtsgericht Düren (Düreni esimese astme kohus, Saksamaa) leidis 20. detsembri 2017. aasta otsusega, et taotletud pärimistunnistuste väljaandmiseks vajalikud eeldused on täidetud.
19 Menetledes RK esitatud apellatsioonkaebust, tuvastas Oberlandesgericht Köln (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis, Saksamaa) 4. juuli 2018. aasta määrusega, et Amtsgericht Dürenil (Düreni esimese astme kohus) puudus pädevus asjas otsust teha põhjusel, et vastavalt pärimismääruse artiklis 4 ette nähtud isiku surma hetkel hariliku viibimiskoha kriteeriumile olid pädevad üksnes Hispaania kohtud.
20 Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 3 de Estepona (Estepona esimese astme ja eeluurimiskohus nr 3, Hispaania), kelle poole CR oli pöördunud, otsustas 29. aprilli 2019. aasta määrusega „[tema menetluses olevas pärimisasjas] otsuse tegemisest keelduda, sest pärimisasja lahendamiseks [olid] sobivamad Saksamaa kohtud, arvestades praktilisi asjaolusid, nagu selles kohtuasjas puudutatud isiku harilik viibimiskoht ja suurema osa pärandvara asukoht“.
21 Hispaania kohtu määrusele tuginedes esitas CR 29. augusti 2019. aasta notariaalaktiga Amtsgericht Dürenile (Düreni esimese astme kohus) uue taotluse riikliku pärimistunnistuse ja Euroopa pärimistunnistuse väljaandmiseks. Amtsgericht Düren (Düreni esimese astme kohus) leidis 19. veebruari 2020. aasta määrusega, et ta on saanud pädevuse otsustada CRi taotluse üle, kuna Hispaania kohtu määruse näol oli tegemist asja arutamisest keeldumisega pärimismääruse artikli 6 punkti a tähenduses.
22 RK vaidlustas Amtsgericht Düreni (Düreni esimese astme kohus) määruse eelotsusetaotluse esitanud kohtus, leides, et Saksamaa kohtute rahvusvahelisele kohtualluvusele räägivad vastu mitu põhjust.
23 Nimetatud kohus väljendab 21. juuni 2018. aasta kohtuotsusele Oberle (C‑20/17, EU:C:2018:485) viidates kahtlust küsimuses, kuidas kohaldada ja tõlgendada pärimismääruse teatavaid sätteid.
24 Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Köln (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas selleks, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, oleks asja arutamisest pärimismääruse artikli 7 punkti a kohaselt keeldunud, on nõutav, et asjaomane kohus on asja arutamisest sõnaselgelt keeldunud, või piisab ka kaudsest keeldumisest, kui seda saab tõlgendada nii, et asjaomane kohus on asja arutamisest keeldunud?
2. Kas liikmesriigi kohtul, kelle kohtualluvus tuleneb sellest, et teise liikmesriigi kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, keeldus asja arutamisest, on õigus kontrollida, kas selle kohtu otsuse tegemisel, kuhu eelnevalt pöörduti, olid pärimismääruse artikli 6 punktis a ja artikli 7 punktis a sätestatud tingimused täidetud? Millises ulatuses on ta seotud selle kohtu otsusega, kuhu eelnevalt pöörduti?
Eelkõige:
a) kas liikmesriigi kohtul, kelle kohtualluvus tuleneb sellest, et teise liikmesriigi kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, keeldus asja arutamisest, on õigus kontrollida, kas surnud isik on kehtivalt valinud liikmesriigi õiguse pärimismääruse artikli 22 kohaselt;
b) kas liikmesriigi kohtul, kelle kohtualluvus tuleneb sellest, et teise liikmesriigi kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, keeldus asja arutamisest, on õigus kontrollida, kas menetlusosaline esitas kohtule, kuhu eelnevalt pöörduti, taotluse keelduda asja arutamisest pärimismääruse artikli 6 punkti a alusel;
c) kas liikmesriigi kohtul, kelle kohtualluvus tuleneb sellest, et teise liikmesriigi kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, keeldus asja arutamisest, on õigus kontrollida, kas kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, on õigesti eeldanud, et pärimisasja lahendamiseks on sobivamad selle liikmesriigi kohtud, mille õigus oli valitud?
3. Kas pärimismääruse artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a, mis seavad tingimuseks kohaldatava õiguse valiku „artikli 22 kohaselt“, saab kohaldada ka olukorras, kus surnud isik ei valinud testamendis, mis koostati enne 17. augustit 2015, kohaldatavat õigust selgelt väljendatud tahteavaldusega või konkludentselt, vaid pärandile kohaldatava õiguse saab kindlaks määrata üksnes pärimismääruse artikli 83 lõike 4 alusel?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
25 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas pärimismääruse artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et tegemist oleks asja arutamisest keeldumisega sama määruse artikli 6 punkti a tähenduses selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õiguse oli surnud isik valinud, peab kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, olema asja arutamisest sõnaselgelt keeldunud.
26 Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused sellega seoses on seotud asjaoluga, et käesoleval juhul ei ole Hispaania kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, asja arutamisest sõnaselgelt keeldunud.
27 Kuid nagu Hispaania valitsus oma kirjalikes seisukohtades märkis, esineb –vastupidi sellele, mida võib täheldada teiste keeleversioonide puhul – erinevus pärimismääruse hispaaniakeelse versiooni artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a sõnastuse vahel.
28 Kui hispaaniakeelses versioonis on pärimismääruse artikli 6 punktis a kasutatud väljendit „abstenerse de conocer“, siis selle määruse artikli 7 punktis a on kasutatud tegusõna „inhibirse“. Seevastu teistes keeleversioonides on mõlemas sättes kasutatud sõnastust, mis viitab sõnaselgelt asja arutamisest keeldumisele. Nii on näiteks saksakeelses versioonis nende kahe sätte puhul kasutatud väljendit „für unzuständig erklären“, ingliskeelses versioonis väljendit „decline jurisdiction“, prantsuskeelses versioonis väljendit „décliner sa compétence“, itaaliakeelses versioonis „dichiarare la propria incompetenza“ ning rumeeniakeelses versioonis väljendit „decline competența“.
29 Käesoleval juhul kasutas kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, pärimismääruse artikli 6 punkti a hispaaniakeelset versiooni, avaldades, et ta „keeldub otsuse tegemisest“. Kuid asjaolu, et selle sätte hispaaniakeelses versioonis kasutatakse nimetatud määruse artikli 7 punktis a sätestatust erinevat sõnastust ning et Hispaania kohus kasutas sõnastust, mis sisaldub neist sätetest esimeses, ei mõjuta siiski asja arutamisest keeldumise kehtivust nende sätete tähenduses.
30 Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades kõikides Euroopa Liidu keeltes koostatud versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomase sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa säte on (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus United Biscuits (Pensions Trustees) ja United Biscuits Pension Investments, C‑235/19, EU:C:2020:801, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Pärimismääruse artikli 6 punkti a sõnastusest nähtub, et asja arutamisest keeldumine eeldab mitme selles sättes loetletud tingimuse täitmist ja tugineb pärimisasjaga seotud faktiliste asjaolude hindamisele kohtu poolt, kuhu eelnevalt pöörduti, et otsustada, kas selle liikmesriigi kohtud, mille õigus selle määruse artikli 22 kohaselt oli valitud, on pärimisasja lahendamiseks sobivamad. See säte võimaldab esiteks tagada, et pärimisega tegelev asutus kohaldab oma liikmesriigi õigust, nagu on märgitud nimetatud määruse põhjenduses 27, ja teiseks saavutada määruse eesmärk, milleks on anda pädevus kohtutele, mis võivad osutuda pärandajale või varale lähemal olevaiks.
32 Mis puudutab pärimismääruse artikli 7 punkti a, siis selles käsitletakse omakorda selle liikmesriigi kohtute pädevust, mille õigus oli valitud, ja selles on ette nähtud, et asi allub neile kohtutele tingimusel, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, keeldus asja arutamast määruse artikli 6 punkti a kohaselt.
33 Kuid ei pärimismääruse artikli 6 ega selle määruse artikli 7 sõnastuses ei ole mingit viidet vormile, mida kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, asja arutamisest keeldumisel peab järgima, ning järelikult vajadusele sõnaselge vastavasisulise avalduse järele selle kohtu poolt, isegi kui õiguskindluse põhimõtte järgimine eeldab, et asja arutamisest keeldumine nähtuks ühemõtteliselt nimetatud kohtu avaldusest, et vältida kohtualluvuse konflikti viimati nimetatud kohtu ja selle kohtu vahel, kellele asi allub nimetatud määruse artikli 7 punkti a alusel.
34 Järelikult ei ole sõnaselge asja arutamisest keeldumine vajalik, kui – nagu põhikohtuasjas – sellest, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, keeldus – sama määruse artikli 6 punkti a tähenduses – otsuse tegemisest, tuleneb üheselt, et see kohus on loobunud pädevusest selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õiguse oli surnud isik valinud, ning kes on selle kohtu hinnangul pärimisasja lahendamiseks sobivamad.
35 Selline tõlgendus on nimelt kooskõlas eesmärgiga hõlbustada õiguskaitse kättesaadavust, mis on tagatud eelkõige kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mis on aluseks pärimismääruse sätete kohaldamisele ja mis on sätestatud selle määruse artiklis 39, kusjuures määruse eesmärk on seega tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava koostöö valdkonnas tugevdada kollisiooninormide ning piiriülese pärimisega seoses tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud ja tõhusat süsteemi, et sellega aidata kaasa liidu eesmärgile kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mis põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel.
36 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et pärimismääruse artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et tegemist oleks asja arutamisest keeldumisega sama määruse artikli 6 punkti a tähenduses selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õiguse oli surnud isik valinud, ei ole vaja, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, oleks asja arutamisest keeldunud sõnaselgelt, kuid selline tahe peab nähtuma selgelt kohtu poolt selles küsimuses tehtud otsusest.
Teine küsimus
37 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas pärimismääruse artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul, kuhu pöörduti pärast asja arutamisest keeldumist, on õigus kontrollida, kas nendes sätetes kehtestatud tingimused olid täidetud selleks, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, võis asja arutamisest keelduda.
38 Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohtus, kelle poole pöörduti teisena, võib kontrollida, kas kolm pärimismääruse artikli 6 punktis a nimetatud asja arutamisest keeldumise eeltingimust olid täidetud, ning täpsemalt esiteks seda, et surnud isik oli kehtivalt valinud kohaldatava õiguse selle määruse artikli 22 kohaselt, teiseks seda, et menetlusosaline oli esitanud kohtule, kuhu eelnevalt pöörduti, taotluse keelduda asja arutamisest, ja kolmandaks seda, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, oli õigesti leidnud, et pärimisasja lahendamiseks on sobivamad selle liikmesriigi kohtud, mille õiguse pärandaja oli valinud.
39 Sellega seoses nähakse pärimismääruse artikli 6 punktis a ette selle kohtu – kelle poole on eelnevalt määruse artikli 4 või 10 alusel pöördutud – õigus keelduda asja arutamisest selle liikmesriigi kohtu kasuks, mille õigus oli valitud nimetatud määruse artiklit 22 kohaldades, kui esimesena nimetatud sätetega kehtestatud tingimused on täidetud.
40 Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 39 märkis, on asjaolu, et sellise otsuse tegemine on üksnes kohtu – kelle poole eelnevalt pöörduti – võimalus ja mitte kohustus, tõsine märk sellest, et seda otsust ei saa kontrollida kohtud, kelle kasuks see kohus on asja arutamisest keeldunud.
41 Vastavalt pärimismääruse artikli 7 punktile a on pärimisasjas pädevad tegema otsust selle liikmesriigi kohtud, mille õigus oli valitud selle määruse artikli 22 kohaselt, tingimusel, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, on nimetatud määruse artikli 6 punkti a kohaselt sama asja arutamisest keeldunud. Seega muutuvad need kohtud pädevaks ainuüksi seetõttu, et asja on keeldutud arutamast viimati nimetatud sätte tähenduses.
42 Samuti tuleb rõhutada, et asja arutamisest keeldumine kujutab endast otsust pärimismääruse artikli 3 lõike 1 punkti g tähenduses ning järelikult on kohaldatavad selle määruse IV peatüki sätted, mis käsitlevad „otsuste“ tunnustamist, täidetavust ja täitmist, nimelt nimetatud määruse artiklid 39–58.
43 Kuid pärimismääruse artiklis 39 on ette nähtud, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetluseta, ning selle määruse artiklis 41 on täpsustatud, et mingil juhul ei või selliseid otsuseid sisuliselt läbi vaadata. Mis puudutab sama määruse artiklis 40 sätestatud tunnustamata jätmise aluseid, siis ükski neist ei seondu olukorraga, kus selle kohtu hinnangul, kelle poole pöördutakse teisena, on asja arutamisest keeldumise otsuses sama määruse artikli 6 punkti a kohaldatud valesti.
44 Seega otsus, millega liikmesriigi kohus keeldub asja arutamast, on teiste liikmesriikide kohtute jaoks siduv nii osas, mis puudutab selle kohtu pärimismääruse artikli 6 kohaselt tehtud pädevusest loobumise otsust, kui ka järelduse osas, et selles sättes nimetatud tingimused on täidetud (vt analoogia alusel 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Gothaer Allgemeine Versicherung jt, C‑456/11, EU:C:2012:719, punkt 41).
45 Mis tahes teistsugune tõlgendus võiks kahjustada vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse põhimõtteid, mis on pärimismäärusega kehtestatud süsteemi aluseks.
46 Nimelt on Euroopa Kohtu praktika kohaselt nimetatud määruse üldeesmärgiks – nagu nähtub ka määruse põhjendusest 59 – liikmesriikides piiriülese mõjuga pärimisasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine (17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Brisch, C‑102/18, EU:C:2019:34, punkt 33).
47 Kui liikmesriigi kohus saaks aga kontrollida, kas pärimismääruse artikli 6 punktis a sätestatud tingimused olid täidetud, ja vajaduse korral keelduda tunnustamast otsust, millega teise liikmesriigi kohus keeldus asja arutamast, oleks see võimalus vastuolus selles määruses kehtestatud süsteemiga, kuna selline tunnustamast keeldumine võiks kahjustada nimetatud määruse IV peatükis sätestatud eeskirjade ja – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 – sama määruse artikli 6 punktis a ning artikli 7 punktis a ette nähtud mehhanismi tõhusat toimimist.
48 Lisaks võimaldab käesoleva otsuse punktis 44 valitud tõlgendus vältida negatiivset pädevuste konflikti, mis võib kaasa tuua õigusemõistmisest keeldumise ohu, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 60.
49 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et pärimismääruse artikli 6 punkti a, artikli 7 punkti a ja artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul, kelle poole pöörduti pärast asja arutamisest keeldumist, ei ole õigust kontrollida, kas nendes sätetes kehtestatud tingimused olid täidetud selleks, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, võis asja arutamisest keelduda.
Kolmas küsimus
50 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas pärimismääruse artikli 6 punktis a ja artikli 7 punktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse ka juhul, kui surnud isik ei olnud valinud enne 17. augustit 2015 koostatud testamendis pärimisele kohaldatavat õigust ning selle õiguse kindlaksmääramine tuleneb üksnes selle määruse artikli 83 lõikest 4.
51 Sellega seoses tuleb esmalt meenutada, et kuigi Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama pärimismääruse artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a, on nende sätete kohaldamine sellisena, nagu neid tõlgendati, liikmesriigi kohtu ülesanne (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 52).
52 Pärimismääruse artikli 83 lõikest 4 tuleneb, et kui korraldus surma puhuks tehti enne 17. augustit 2015 õiguse kohaselt, mille surnud isik võinuks valida selle määruse kohaselt, loetakse see valituks pärandile kohaldatavaks õiguseks.
53 Seega kehtestab see säte nimetatud määruse jõustumisele eelnenud aja kohta pärimisele kohaldatava õiguse valiku eelduse, millel on samasugune tagajärg kui sama määruse sätete alusel tehtud valikul.
54 Nagu rõhutas Euroopa Komisjon Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 31, on pärimismääruse artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a eesmärk eelkõige luua paralleel kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse vahel.
55 Nimelt otsustas Euroopa Kohus 21. juuni 2018. aasta kohtuotsuses Oberle (C‑20/17, EU:C:2018:485, punktid 50 ja 52), et – nagu rõhutatakse ka pärimismääruse põhjenduses 27 – selle määruse eeskirjade eesmärk on tagada, et pärimisasjaga tegelev asutus kohaldaks enamikul juhtudest oma liikmesriigi õigust, millega soovitakse tagada kohtualluvust käsitlevate sätete ja selles valdkonnas kohaldatavat õigust puudutavate sätete kooskõla.
56 Lisaks, nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 31, on pärimismääruse artikli 6 punktis a ja artikli 7 punktis a ette nähtud asja arutamisest keeldumise eesmärk võimaldada liikmesriigi kohtul loobuda pädevusest selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õigus oli valitud selle määruse artikli 22 kohaselt, kui esimesena nimetatud kohus leiab, et need teisena nimetatud kohtud on pärimisasja lahendamiseks sobivamad, et tagada see, et pärimisasjaga kõige lähemalt seotud kohtud oleksid need, kes lahendavad sellega seotud vaidluse.
57 Tõlgendus, mille kohaselt pärimismääruse artikli 83 lõike 4 kohaselt pärimist reguleeriva õiguse kohaldamine ei võimalda asja arutamisest keeldumist selle määruse artikli 6 punkti a tähenduses, kahjustaks aga käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 mainitud eesmärke.
58 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et pärimismääruse artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes ette nähtud kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse ka juhul, kui surnud isik ei olnud valinud enne 17. augustit 2015 koostatud testamendis pärimisele kohaldatavat õigust ning selle õiguse kindlaksmääramine tuleneb üksnes selle määruse artikli 83 lõikest 4.
Kohtukulud
59 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et tegemist oleks asja arutamisest keeldumisega sama määruse artikli 6 punkti a tähenduses selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õiguse oli surnud isik valinud, ei ole vaja, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, oleks asja arutamisest keeldunud sõnaselgelt, kuid selline tahe peab nähtuma selgelt kohtu poolt selles küsimuses tehtud otsusest.
2. Määruse nr 650/2012 artikli 6 punkti a, artikli 7 punkti a ja artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul, kelle poole pöörduti pärast asja arutamisest keeldumist, ei ole õigust kontrollida, kas nendes sätetes kehtestatud tingimused olid täidetud selleks, et kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, võis asja arutamisest keelduda.
3. Määruse nr 650/2012 artikli 6 punkti a ja artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes ette nähtud kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse ka juhul, kui surnud isik ei olnud valinud enne 17. augustit 2015 koostatud testamendis pärimisele kohaldatavat õigust ning selle õiguse kindlaksmääramine tuleneb üksnes selle määruse artikli 83 lõikest 4.
Allkirjad