Kohtuasi T-460/08

Euroopa Komisjon

versus

Acentro Turismo SpA

Vahekohtuklausel – Ametilähetustega seotud reiside korraldamiseks sõlmitud teenusleping – Lepingu täitmata jätmine – Vastuvõetavus – Põhisumma tasumine – Viivitusintress

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Vahekohtuklausli alusel Üldkohtusse pöördumine – Vahekohtuklauslis määratletud Üldkohtu pädevus

(EÜ artikkel 225; EA artikkel 140a ; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 51)

2.      Menetlus – Vahekohtuklausli alusel Üldkohtusse pöördumine – Ainuüksi EÜ artiklis 238 või EA artiklis 153 ja vahekohtuklauslis määratletud Üldkohtu pädevus

(EÜ artikkel 238; EA artikkel 153)

1.      Üldkohtu pädevusse kuuluvad EÜ artiklis 225 ja EA artiklis 140a loetletud küsimused, mida on täpsustatud Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 51. Nende sätete kohaselt on Üldkohus pädev lahendama talle esitatud lepingutega seotud vaidlusi üksnes vahekohtuklausli olemasolul. See vahekohtuklauslil tuginev pädevus kujutab endast erandit üldisest õigusest ning seda tuleb seetõttu tõlgendada kitsendavalt.

(vt punkt 32)

2.      Liidu kohtute pädevust lahendada vahekohtuklausli alusel lepingut puudutav kohtuvaidlus hinnatakse üksnes EÜ artikli 238 või EA artikli 153 sätete ning klausli enda põhjal, ilma et seejuures saaks pädevuse puudumise toetuseks tugineda siseriiklikele õigusnormidele, mis väidetavalt välistavad liidu kohtute pädevuse. Sellest tuleneb, et ehkki lepingu suhtes, milles on sätestatud vahekohtuklausel EÜ artikli 238 või EA artikli 153 tähenduses, kohaldatakse siseriiklikku õigust vastavalt nimetatud lepingus sätestatule, reguleerib liidu kohtu pädevust üksnes kõnealune asutamisleping ja vahekohtuklausel ise; siseriiklik õigus ei saa välistada liidu kohtu pädevust. See kohtupraktika on kohaldatav ka siis, kui leping ise näeb ette eraldi kirjalikult heakskiitmise.

(vt punktid 33, 37)