EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
13. märts 2014(*)
Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Valikuline kohtualluvus – Artikli 5 punktid 1 ja 3 – Vastutuse tuvastamise hagi – Lepinguline või lepinguväline olemus
Kohtuasjas C‑548/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht Krefeldi (Saksamaa) 27. septembri 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. novembril 2012, menetluses
Marc Brogsitter
versus
Fabrication de Montres Normandes EURL,
Karsten Fräßdorf,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça, kohtunikud J.‑C. Bonichot (ettekandja) ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Rechtsanwalt M. Brogsitter, kes esindas iseennast,
– Fabrication de Montres Normandes EURL ja K. Fräβdorf, esindaja: Rechtsanwalt A. Mansouri,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja S. Nunes de Almeida,
– Euroopa Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja A.‑M. Rouchaud-Joët,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 1 tõlgendamist.
2 Taotlus esitati ühelt poolt M. Brogsitteri (elukoht Kempen (Saksamaa)) ning teiselt poolt Brionne’is (Prantsusmaa) asuva äriühingu Fabrication de Montres Normandes EURL (edaspidi „Fabrication de Montres Normandes”) ja K. Fräβdorfi (elukoht Neuchâtel (Šveits)) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on erinevate nõuetega hagid, mille M. Brogsitter on esitanud väidetavalt kõlvatu konkurentsi osutamisega talle põhjustatud kahju tõttu.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõige 1 näeb ette:
„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.”
4 Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõige 1 näeb ette:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”
5 Määruse nr 44/2001 artikkel 5 sätestab:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
1) a) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:
– müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,
– teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;
c) kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a;
[…]
3) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda;
[…].”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
6 Eelotsusetaotlusest tuleneb, et M. Brogsitter turustab luksuskellasid. Ta sõlmis 2005. aastal lepingu kellassepp K. Fräβdorfiga, kes sel ajal elas Prantsusmaal, millega viimane kohustus arendama luksuskellade mehhanisme, mis pidi hiljem sarjana M. Brogsitteri nime all turule viidama. K. Fräβdorf tegutses äriühingu Fabrication de Montres Normandesi nime all, kusjuures ta oli selle äriühingu ainuosanik ja juhataja. Alates 2010. aastast elab K. Fräβdorf Šveitsis.
7 M. Brogsitter kandis kõik lepingu objektiks olnud kahe kellamehhanismi konstrueerimisega seotud kulud.
8 Peale nende kahe kellamehhanismiga seotud tööde konstrueerisid K. Fräβdorf ja Fabrication de Montres Normandes samaaegselt muid kellamehhanisme ning korpuseid ja sihverplaate, mida nad enda nimel esitlesid Baseli (Šveits) rahvusvahelisel kellamessil 2009. aasta aprillis ja mais. Nad turustasid neid enda nimel ja arvel, reklaamides neid tooteid saksa- ja prantsusekeelsel veebilehel.
9 M. Brogsitter väidab, et viimati nimetatud tegevusega rikkusid kostjad oma lepingulisi kohustusi. Tema sõnul kohustusid K. Fräβdorf ja Fabrication de Montres Normandes töötama üksnes tema heaks ja seetõttu ei saanud nad enda nimel ja arvel arendada ja äriliselt kasutada kellamehhanisme, sõltumata sellest, kas need on lepingu objektiks olnud kellamehhanismidega identsed või mitte.
10 M. Brogsitter nõuab Saksa õigusnormide raames kõlvatu konkurentsi takistamise seaduse (Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb) ja Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch) § 823 lõike 2 alusel vaidlusaluse tegevuse lõpetamist ja oma lepingupartnerite lepinguvälisest vastutusest tuleneva kahju hüvitamist, väites et kostjad on oma tegevusega rikkunud ärisaladust, sekkunud ettevõtlusse ning pannud toime pettuse ja kuritarvitanud usaldust.
11 Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata. Nad on esitanud ka vastuhagi, milles väidavad, et vaidlusalused kellamehhanismid on lepingu objekti omaga võrreldes igal juhul teistsuguse konstruktsiooniga ning ainuõigus neile mehhanismidele ei laiene. Samuti esitasid kostjad vastuväite kohtu pädevuse puudumise kohta, mis põhineb asjaolul, et olukorras, kus nii vaidlusaluse lepingu täitmine kui ka väidetava kahju põhjustanud sündmus leidsid aset Prantsusmaal, on kõiki M. Brogsitteri esitatud hagisid määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alusel pädevad menetlema üksnes Prantsusmaa kohtud.
12 Esimese astme kohtu menetluse jooksul algatati Fabrication de Montres Normandesi maksejõuetusmenetlus. Pankrotihaldur, kes on nimetatud Prantsusmaal, andis kostjate esindajatele loa esimese astme kohtu menetluses esindamist jätkata.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusest nähtub ka, et Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) on 5. oktoobril 2011 apellatsiooniastmes juba teinud otsuse Landgericht Krefeldi vastava otsuse suhtes, milles viimane tuvastas, et ta ei ole pädev asja arutama. Oberlandesgericht Düsseldorf leidis, et esimese astme kohtu rahvusvaheline kohtualluvus tulenes menetluses olnud vaidluse puhul määruse nr 44/2001 artikli 5 punktist 3 osas, mis puudutab üksnes lepinguvälisest vastutusest tulenevaid M. Brogsitteri nõudeid. Teised „lepingutega seotud asjadest” tulenevad nõuded kuuluvad aga selle määruse artikli 5 punkti 1 reguleerimisalasse ja need tuleb esitada Prantsuse kohtule.
14 Landgericht Krefeld küsib aga kinnitust selle kohta, kas käesoleva kohtuasja asjaolusid ja eelkõige seda arvestades, et vaidluse poolte vahel on sõlmitud leping, peaks ka talle lahendamiseks esitatud vastutuse tuvastamise nõudeid käsitama kui „lepingutega seotud asjadest” tulenevaid nõudeid määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tähenduses ja need peaks kuuluma pigem Prantsuse kohtute alluvusse.
15 Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Krefeld menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 44/2001] artikli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nõude esitaja, kes väidab, et talle on tekitatud kahju teises liikmesriigis asuva lepingupartneri [endast kõlvatut konkurentsi kujutava] tegevusega, mis on Saksa õiguse alusel kvalifitseeritav lepinguvälise kahju tekitamisena, esitab selle lepingupartneri vastu lepinguga seotud nõudeid ka siis, kui tema hagi alus on lepinguväline vastutus?”
Eelotsuse küsimuse analüüs
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas selliseid siseriikliku õiguse kohaselt lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagideks kvalifitseeritavaid hagisid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, tuleb siiski käsitada „lepinguga seotud asjana” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, kui arvestada seda, et põhikohtuasja pooli seob leping.
17 Kõigepealt tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata M. Brogsitteri esitatud vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt ei ole see küsimus asjakohane, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on käesoleval juhul kindlasti pädev määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel, mis käsitleb kauba müüki, või määruse artikli 5 punkti 3 alusel. See argument puudutab tegelikult üksnes küsimust, kuidas tuleb põhikohtuasjas käsitletavaid liidu õiguse norme tõlgendada, ja seetõttu ei ole tegemist eelotsuse küsimuse vastuvõetamatuse alusega.
18 Seejärel tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb mõisteid „lepingutega seotud asjad” ja „lepinguväline kahju” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja punkti 3 tähenduses tõlgendada autonoomselt, võttes peamiselt arvesse selle määruse ülesehitust ja eesmärke, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (vt eelkõige 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑147/12: ÖFAB, punkt 27). Seega ei saa neid mõista kui viidet kvalifikatsioonile, mille kohaldatav siseriiklik õigus annab siseriiklikus kohtus käsitletavale õigussuhtele.
19 Peale selle arvestades, et määrus nr 44/2001 asendab liikmesriikidevahelistes suhetes 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta (edaspidi „Brüsseli konventsioon”), võib Euroopa Kohtu tõlgendusi Brüsseli konventsiooni sätetele laiendada ka määrusele, kui nende aktide sätted saab kvalifitseerida võrdväärseks (eespool viidatud kohtuotsus ÖFAB, punkt 28). See kehtib määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja punkti 3 kohta, millele vastavad Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktid 1 ja 3 (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ÖFAB, punkt 29).
20 Selles osas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses hõlmab mõiste „lepinguväline kahju” kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud asi” määruse artikli 5 punkti 1 punkti a tähenduses (vt selle kohta eelkõige 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 189/87: Kalfelis, EKL 1988, lk 5565, punkt 17).
21 Selleks et teha kindlaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud vastutuse tuvastamise nõuete olemus, tuleb kõigepealt uurida, kas need siseriikliku õiguse vastavast klassifikatsioonist olenemata on lepingulised (vt selle kohta 1. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑167/00: Henkel, EKL 2002, lk I‑8111, punkt 37).
22 Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja pooled on lepingulises suhtes.
23 Siiski ei piisa ainuüksi asjaolust, et üks lepingupool esitab teise suhtes vastutuse tuvastamise hagi, selle järeldamiseks, et asjaomane hagi puudutab „lepinguga seotud asja” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
24 See on nii üksnes juhul, kui etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena, nagu neid võib lepingu objekti arvestades selliste kohustusena määratleda.
25 Sellega on a priori tegemist juhul, kui hagejat kostjaga siduva lepingu tõlgendamine näib möödapääsmatu selle kindlaks tegemiseks, kas esimese poolt teisele etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastne.
26 Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul teha kindlaks, kas põhikohtuasjas on hageja esitatud hagide ese kahju hüvitamise nõue, mille aluseks võib mõistlikult pidada põhikohtuasja pooli siduvast lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste rikkumist, mistõttu on lepingu arvessevõtmine hagi lahendamisel möödapääsmatu.
27 Sellisel juhul puudutavad hagid „lepinguga seotud asja” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Vastaselt korral aga tuleb neid pidada „lepinguvälise kahju” nõudena määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses.
28 Tuleb ka märkida, et esimesel juhul tuleb lepinguga seotud asjas kohtualluvus määratleda vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b nimetatud seotuse kriteeriumidele, kui põhikohtuasjas käsitletav leping on kauba müügi või teenuse osutamise leping selle sätte mõttes. Nagu määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt c ette näeb, tuleb kohtualluvus kindlaks määrata määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a ette nähtud seotuse kriteeriumi alusel üksnes juhul, kui leping ei kuulu kummagi nimetatud liigi alla (vt selle kohta 23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑533/07: Falco Privatstiftung ja Rabitsch, EKL 2009, lk I‑3327, punkt 40, ning 19. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑9/12: Corman‑Collins SA, punkt 42).
29 Seetõttu tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et selliseid siseriikliku õiguse kohaselt lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagideks kvalifitseeritavaid hagisid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, tuleb siiski käsitada „lepinguga seotud asjaks” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, kui etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena, nagu neid võib lepingu objekti arvestades määratleda.
Kohtukulud
30 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
Selliseid siseriikliku õiguse kohaselt lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagideks kvalifitseeritavaid hagisid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, tuleb siiski käsitada „lepinguga seotud asjaks” nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, kui etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena, nagu neid võib lepingu objekti arvestades määratleda.
Allkirjad