Language of document : ECLI:EU:C:2009:18

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

20. jaanuar 2009(*)

Töötingimused – Tööaja korraldus – Direktiiv 2003/88/EÜ – Õigus iga-aastasele tasulisele puhkusele – Haiguspuhkus – Haiguspuhkuse kokkulangemine iga‑aastase puhkusega – Kasutamata iga-aastase puhkuse hüvitamine lepingu lõpetamisel haiguse tõttu

Liidetud kohtuasjades C‑350/06 ja C‑520/06,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa) ja House of Lordsi (Ühendkuningriik) vastavalt 2. augusti 2006. aasta ja 13. detsembri 2006. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 21. augustil ja 20. detsembril 2006, menetlustes

Gerhard Schultz-Hoff (C-350/06)

versus

Deutsche Rentenversicherung Bund

ja

Stringer jt (C-520/06)

versus

Her Majesty’s Revenue and Customs,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja A. Ó Caoimh, kohtunikud K. Schiemann, J. Makarczyk, P. Kūris, E. Juhász, G. Arestis, E. Levits (ettekandja) ja L. Bay Larsen,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: ametnik J. Swedenborg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. novembri 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Deutsche Rentenversicherung Bund, esindaja: Rechtsanwalt J. Littig,

–        Stringer jt, esindajad: C. Jeans, QC, ja barrister M. Ford, keda volitas solicitor V. Phillips,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Blaschke,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: Z. Bryansto‑Cross, keda abistas barrister T. Ward,

–        Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck,

–        Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

–        Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: C. Wissels,

–        Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,

–        Sloveenia valitsus, esindaja: M. Remic,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. van Beek,

olles 24. jaanuari 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (EÜT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 7 tõlgendamist.

2        Taotlused esitati kahes kohtuvaidluses, esiteks Gerhard Schultz-Hoffi ja tema endise tööandja Deutsche Rentenversicherung Bundi (edaspidi „DRB”) vahel ning teiseks mitmete töötajate, kellest osa on töölt vabastatud, ja nimetatud töötajate tööandja või endise tööandja Her Majesty’s Revenue and Customsi vahel seoses küsimusega, kas haiguspuhkusel oleval töötajal on õigus selle haiguspuhkuse ajal tasulisele põhipuhkusele ja kas ning kui suures ulatuses on terve aasta või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse üleviimise tähtaja jooksul haiguspuhkusel oleval töötajal õigus saada töösuhte lõpetamisel kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist.

 Õiguslik raamistik

3        Direktiivi 2003/88 artiklis 1 on sätestatud:

„Eesmärk ja kohaldamisala

1.      Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.      Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

a)      minimaalse […] põhipuhkuse […] suhtes

[…]”

4        Nimetatud direktiivi artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Põhipuhkus

1.      Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.      Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

5        Direktiivi 2003/88 artikkel 17 näeb ette, et liikmesriigid võivad teha erandeid selle direktiivi teatud sätetest. Artikkel 7 ei kuulu nende sätete hulka, millest direktiiv 2003/88 lubab teha erandi.

 Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

 Kohtuasi C‑520/06

6        Põhikohtuasja hagejad võib jaotada kahte kategooriasse.

7        Esimesse kategooriasse kuulub töötaja, kes on tähtajatu haiguspuhkusega seoses töölt puudunud mitme kuu jooksul. Nimetatud haiguspuhkuse ajal teavitas see töötaja tööandjat oma soovist võtta kahe kuu jooksul kõnealuse taotluse esitamisest teatud arv päevi tasulist põhipuhkust.

8        Teise kategooriasse kuuluvad töötajad, kes olid enne töölt vabastamist pikaajalisel haiguspuhkusel. Kuna kõnealused töötajad ei võtnud haiguspuhkusel viibimise ajal põhipuhkust – arvestades, et Ühendkuningriigi õigusnormide kohaselt oli neil võimalik põhipuhkust võtta vaid sellel perioodil, st puhkuseaasta vältel –, taotlesid nad kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist.

9        Employment Tribunal rahuldas neisse kahte kategooriasse kuuluvate töötajate kaebused. Employment Appeal Tribunal jättis tööandja apellatsioonkaebused rahuldamata, kuid lubas viimasel pöörduda Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division), kes tööandja apellatsioonkaebused rahuldas.

10      Põhikohtuasja hagejad pöördusid seejärel House of Lordsi, kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.       Kas direktiivi 2003/88 […] artikli 7 lõiget 1 tuleb mõista nii, et määramata ajaks haiguspuhkusel oleval töötajal on õigus i) käsitleda tulevikus teatud ajavahemikku tasulise põhipuhkusena ning ii) võtta tasulist põhipuhkust, kusjuures mõlemal juhul oleks tegemist sellise ajavahemikuga, mis muidu oleks haiguspuhkuse aeg?

2.       Kas juhul, kui liikmesriik kasutab oma diskretsiooniõigust asendada vastavalt direktiivi 2003/88 […] artikli 7 lõikele 2 minimaalne tasuline põhipuhkus töösuhte lõpetamisel makstava hüvitisega, kui töötaja on olnud haiguspuhkusel terve või osa puhkuseaastast, mille jooksul töösuhe lõpetatakse, näeb [selle] direktiivi […] artikli 7 lõige 2 ette nõudeid või kehtestab kriteeriume selle kohta, kas hüvitist tuleb maksta või kuidas seda tuleb arvestada?”

 Kohtuasi C‑350/06

11      Põhikohtuasja hageja Gerhard Schultz-Hoff töötas alates 1. aprillist 1971 DRB-s. Alates 1995. aastast oli Gerhard Schultz-Hoff, kes on tunnistatud raske puudega isikuks, vahelduvalt haiguse tõttu töövõimetu ja töövõimeline. 2004. aastal oli ta füüsiliselt töövõimeline kuni septembrini. Alates septembrist 2004 kuni 30. septembrini 2005, mil töösuhe Gerhard Schultz-Hoffiga lõpetati, viibis ta haiguspuhkusel.

12      13. mai 2005. aasta avaldusega taotles Gerhard Schultz-Hoff, et talle antaks 1. juunist 2005 puhkust 2004. aasta eest. 25. mail 2005 lükati nimetatud taotlus tagasi põhjendusega, et eelnevalt peab pädev meditsiiniasutus tuvastama, et hageja on töövõimeline. 2005. aasta septembris sedastas DRB, et hageja on töövõimetu ning pensionikindlustusasutusena määras talle tähtajatu pensioni tagasiulatuvalt alates 1. märtsist 2005.

13      2005. aasta novembris esitas Gerhard Schultz-Hoff Arbeitsgericht Düsseldorfile hagi, nõudes 2004. ja 2005. aasta kasutamata põhipuhkuste hüvitamist.

14      DRB väidab, et hageja töövõimetus kestab käesoleva ajani ja selle kestus ületab seega Saksamaa Liitvabariigi 8. jaanuari 1963. aasta puhkuseseaduse (Bundesurlaubsgesetz) põhikohtuasjale kohaldatava versiooni artikli 7 lõikes 3 töötajale, kes ei ole puhkuseaasta jooksul saanud võtta põhipuhkust vältimatutel tööst või töötaja isikust tulenevatel põhjustel, ette nähtud puhkuse üleviimise tähtaega. Seega on Gerhard Schultz-Hoffi õigus tasulisele põhipuhkusele Saksa õiguse kohaselt aegunud ja tal ei ole õigust saada rahalist hüvitist kasutamata põhipuhkuse eest.

15      Arbeitsgericht Düsseldorf jättis Gerhard Schultz-Hoffi hagi rahuldamata ja viimane esitas seejärel apellatsioonkaebuse Landesarbeitsgericht Düsseldorfile.

16      Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et lähtuvalt asjakohastest siseriiklikest õigusnormidest, nagu neid on tõlgendanud Bundesarbeitsgericht, lõppeb töötaja õigus saada kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist vastava kalendriaasta lõppemisel või hiljemalt puhkuse üleviimise tähtaja lõppemisel, milleks on järgneva kalendriaasta esimesed kolm kuud, välja arvatud kollektiivlepinguga töötaja suhtes tehtud erandi korral. Juhul kui töötaja oli töövõimetu kuni nimetatud puhkuse üleviimise tähtaja lõppemiseni, ei maksta kasutamata tasulise põhipuhkuse eest töösuhte lõpetamisel rahalist hüvitist.

17      Kaheldes, kas niisugune õigusnormide tõlgendamine Bundesarbeitsgerichti poolt on kooskõlas direktiivi 2003/88 artikliga 7, otsustas Landesarbeitsgericht Düsseldorf menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.       Kas direktiivi 2003/88 […] artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et töötajad peavad saama igal juhul vähemalt neljanädalast tasulist põhipuhkust [ning et] töötajale tuleb iseäranis siis, kui töötaja ei ole saanud puhkust puhkuseaastal haiguse tõttu kasutada, võimaldada hilisemal ajal puhkuse kasutamist, või võib siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega näha ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb, kui töötajad muutuvad enne puhkuse saamist puhkuseaastal haigestumise tõttu töövõimetuks ning nende töövõime ei taastu enne puhkuseaasta lõppu või seadusega, kollektiiv- või töölepinguga kindlaksmääratud puhkuse üleviimise tähtaja lõppu?

2.       Kas direktiivi 2003/88 […] artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et töötajatel on töösuhte lõppemisel igal juhul õigus väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse rahalisele hüvitamisele (kasutamata puhkuse hüvitamine) või võib siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega näha ette, et töötajatel ei ole õigust kasutamata puhkuse hüvitamisele, kui nad on puhkuseaasta või sellele järgneva puhkuse üleviimise tähtaja lõpuni haigestumise tõttu töövõimetud ja/või kui nad saavad pärast töösuhte lõpetamist töövõimetuspensioni vähenenud töövõime või invaliidsuse tõttu?

3.       Juhul kui Euroopa Kohus vastab esimesele ja teisele küsimusele jaatavalt:

Kas direktiivi 2003/88 […] artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et põhipuhkuse saamise või rahalise hüvitise eelduseks on see, et töötaja on puhkuseaastal tegelikult töötanud, või tekib selline õigus ka vabandatava (haigestumine) või mittevabandatava puudumise korral terve puhkuseaasta jooksul?”

18      Kuna need kaks põhikohtuasja on omavahel seotud, mis leidis kinnitust suulises menetluses, liidetakse need lõpliku kohtuotsuse huvides.

 Eelotsuse küsimused

19      Esiteks tuleb märkida, et põhikohtuasjades kõne all olevate haiguspuhkuste kestus ei ületanud kummaski asjas kohaldamisele kuuluvate siseriiklike õigusnormide alusel vastavate puhkuse saamise õiguse aluseks olevate perioodide kestust.

 Õigus võtta tasulist põhipuhkust haiguspuhkuse hulka arvatud aja jooksul

20      Kohtuasjas C‑520/06 esitatud esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt ei ole haiguspuhkusel oleval töötajal õigust võtta haiguspuhkuse hulka arvatud aja jooksul tasulist põhipuhkust.

21      Kõik liikmesriikide valitsused ja Euroopa Ühenduste Komisjon on oma märkustes leidnud, et sellele küsimusele tuleks vastata eitavalt.

22      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab töötaja õigus iga-aastasele tasulisele puhkusele endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõiguse põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivis, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), sõnaselgelt sätestatud piirides (vt 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑173/99: BECTU, EKL 2001, lk I‑4881, punkt 43; 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑342/01: Merino Gómez, EKL 2004, lk I-2605, punkt 29, ja 16. märtsi 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑131/04 ja C‑257/04: Robinson-Steele jt, EKL 2006, lk I-2531, punkt 48).

23      Töötajale tuleb tema turvalisuse ja tervise kaitseks tagada tegeliku puhkuse andmine ning ainult töösuhte lõppemise korral lubab direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 iga-aastase tasulise puhkuse asendada hüvitisega (eespool viidatud kohtuotsused BECTU, punkt 44, ja Merino Gómez, punkt 30).

24      Direktiivi 2003/88 artikkel 7 ei kuulu nende sätete hulka, millest on sama direktiivi alusel sõnaselgelt lubatud teha erandeid.

25      On selge, et tasulise põhipuhkuse eesmärk on võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega. See eesmärk erineb haiguspuhkuse eesmärgist. Haiguspuhkust antakse töötajale, et tal oleks võimalik haigusest taastuda.

26      Euroopa Kohus on varem otsustanud, et ühenduse õigusega tagatud puhkus ei saa mõjutada õigust võtta muud, samuti ühenduse õigusega tagatud puhkust (eespool viidatud kohtuotsus Merino Gómez, punktid 32 ja 33; 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑519/03: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2005, lk I-3067, punkt 33, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑116/06: Kiiski, EKL 2007, lk I‑7643, punkt 56). Eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Merino Gómez leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 93/104 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul, kui töötaja rasedus- ja sünnituspuhkuse kuupäevad kattuvad kollektiivlepinguga kogu personalile üldkorras antava iga-aastase puhkuse kuupäevadega, siis ei loeta direktiivis iga-aastase tasulise puhkuse kohta sätestatud nõudeid täidetuks.

27      Siiski ei kuulu haiguspuhkus ja selle kasutamise kord, erinevalt eelmises punktis viidatud kohtuasjades kõne all olevast rasedus- ja sünnituspuhkusest ning vanemapuhkusest, kehtiva ühenduse õiguse kohaselt ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Lisaks oli direktiivi 93/104 artikli 7 lõike 1 tõlgendamine eespool viidatud kohtuotsuse Merino Gómez aluseks olnud asjas teisi nimetatud asjas arutlusel olnud ühenduse direktiive silmas pidades vajalik, et tagada töötaja töölepingust tulenevad õigused rasedus- ja sünnituspuhkuse korral.

28      Direktiivi 2003/88 sõnastusest ja Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et liikmesriikidel tuleb siseriiklike õigusnormide alusel kehtestada tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimused, määratledes konkreetsed olukorrad, mille puhul töötajad saavad nimetatud õigust kasutada, ning liikmesriikidel on keelatud kehtestada mis tahes tingimusi töötajatele vahetult selle direktiiviga antud õigusele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 53).

29      Ühelt poolt võib neil asjaoludel järeldada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt haiguspuhkusel viibival töötajal ei ole õigust selle haiguspuhkuse hulka arvatud aja jooksul võtta tasulist põhipuhkust, tingimusel et kõnealusel töötajal on võimalik talle sellest direktiivist tulenevat õigust kasutada muul ajal.

30      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi tasulise põhipuhkuse positiivne mõju töötaja ohutusele ja tervisele ilmneb täielikult siis, kui seda kasutatakse selleks ette nähtud aasta, s.o jooksva aasta jooksul, ei kaota see puhkus oma tähtsust selles tähenduses ka juhul, kui seda kasutatakse mõnel hilisemal ajavahemikul (6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑124/05: Federatie Nederlandse Vakbeweging, EKL 2005, lk I‑3423, punkt 30).

31      Teiselt poolt ei ole direktiiviga 2003/88 vastuolus ka siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mis lubavad haiguspuhkusel viibival töötajal selle puhkuse ajal põhipuhkust võtta.

32      Eelnimetatud kaalutlustel tuleks kohtuasjas C‑520/06 esitatud esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt haiguspuhkusel viibival töötajal ei ole õigust selle haiguspuhkuse hulka arvatud aja jooksul võtta tasulist põhipuhkust.

 Õigus tasulisele põhipuhkusele haiguspuhkuse ajal, mis kestab terve puhkuseaasta või osa sellest, juhul kui töövõimetus püsib kauem kui puhkuseaasta ja/või ületab siseriiklikus õiguses kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja

33      Kohtuasjas C‑350/06 esitatud esimese eelotsuse küsimusega ja teise võimalusena kolmanda eelotsuse küsimusega osas, milles see puudutab õigust puhkusele, mitte kasutamata tasulise põhipuhkuse hüvitamist, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb puhkuseaasta lõppemise ja/või siseriiklikus õiguses sätestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisega ka juhul, kui töötaja oli haiguspuhkusel terve või osa puhkuseaastast ja kui tema töövõimetus püsis kuni töösuhte lõpetamiseni.

34      Nagu Saksa valitsus kohtuistungil märkis, viidates eespool viidatud kohtuotsuse BECTU punktile 53, tuleneb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikest 1, et tasulise põhipuhkuse andmise tingimusi reguleerivad eri liikmesriikides siseriiklikud õigusnormid ja/või tavad. Saksamaa valitsus järeldas sellest, et puhkuse üleviimise tähtaeg ja see periood, mille jooksul töötaja, kes ei ole saanud puhkuseaasta jooksul tasulist põhipuhkust võtta, võib niisugust põhipuhkust saada, määratakse kindlaks tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimuste alusel ning seega kuulub nimetatud küsimus siseriiklike õigusnormide ja/või tavade kohaldamisalasse.

35      Kuigi eeltoodud järeldusega võib põhimõtteliselt nõustuda, tuleb seda siiski teataval määral piiritleda.

36      Seetõttu tuleks uurida, millised piirangud kehtivad antud põhimõtte suhtes tulenevalt kohtuasja C‑350/06 konkreetsetest asjaoludest.

–       Haiguspuhkus, mis kestab terve puhkuseaasta ning ei ole lõppenud ka pärast puhkuseaasta lõppemist ja/või puhkuse üleviimise tähtaja möödumist

37      Esmalt tuleb meenutada, et direktiivi 2003/88 põhjenduse 6 kohaselt on nimetatud direktiivis arvesse võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööaja korralduse põhimõtteid.

38      Selles küsimuses tuleb märkida, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta (muudetud) artikli 5 lõike 4 kohaselt tuleb „asjaomase töötaja tahtest sõltumatutel põhjustel – näiteks haigestumise […] tõttu – töölt puudutud aeg […] arvata tööaja hulka”.

39      Esiteks viitavad direktiivi 2003/88 2. peatükis sisalduvad minimaalset puhkeaega reguleerivad sätted eelkõige „iga töötaja” suhtes kohaldatavale õigusele, kaasa arvatud nimetatud direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud õigus tasulisele põhipuhkusele (eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 46).

40      Lisaks ei eristata direktiivis 2003/88 viimati mainitud õiguse puhul töötajaid, kes puuduvad puhkuseaastal töölt kas pika- või lühiajalise haiguspuhkuse tõttu, ja töötajaid, kes on nimetatud perioodi jooksul tegelikult töötanud.

41      Eeltoodust järeldub, et nõuetekohaselt vormistatud haiguspuhkusel olevate töötajate suhtes ei saa direktiivist 2003/88 tulenevat iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele (eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punktid 52 ja 53) seada liikmesriigi poolt sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks selle liikmesriigi poolt kehtestatud puhkuseaasta jooksul tegelikult töötanud.

42      Puhkuseaasta lõppedes kasutamata jäänud tasulise põhipuhkuse üleviimise tähtaja sätestava siseriikliku õigusnormi eesmärk on anda töötajatele, kellel ei olnud võimalik põhipuhkust võtta, täiendav võimalus põhipuhkust kasutada. Kõnealuse puhkuse üleviimise tähtaja kehtestamine on osa tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimustest ja kuulub seega põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse.

43      Sellest tuleneb, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette nimetatud direktiivist sõnaselgelt tuleneva tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise korra, kaasa arvatud ka kõnealuse õiguse lõppemise puhkuseaasta lõppedes või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, tingimusel et tasulise põhipuhkuse õiguse kaotanud töötajal on olnud võimalus talle direktiivist 2003/88 tulenevat õigust kasutada.

44      Seega tuleb asuda seisukohale, et niisugune töötaja nagu kohtuasjas C‑350/06 arutlusel oleva põhikohtuasja hageja aastal 2005, kes viibib haiguspuhkusel, mis kestab terve puhkuseaasta ja üle siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja, on ilma jäetud võimalusest saada muul ajal tasulist põhipuhkust.

45      Kui nõustuda väitega, et eelmises punktis viidatud töövõimetusega seotud asjaolude korral võivad asjakohased siseriiklikud õigusnormid – eelkõige need, millega on kindlaks määratud puhkuse üleviimise tähtaeg – näha ette direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasulise põhipuhkuse õiguse lõppemise, ilma et kõnealusel töötajal oleks olnud tegelikult võimalust talle selle direktiiviga antud õigust kasutada, siis tähendaks see seda, et kõnealused õigusnormid kahjustavad nimetatud direktiivi artikliga 7 igale töötajale vahetult antud sotsiaalset õigust.

46      Seega, kuigi Euroopa Kohus on nõustunud, et liikmesriigid võivad siseriiklike õigusnormide kohaselt määrata kindlaks tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimused, on ta siiski täpsustanud, et liikmesriikidel on keelatud kehtestada mis tahes tingimusi töötajatele vahetult direktiiviga 93/104 antud õiguse suhtes (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 53).

47      Samas kohtuotsuses on Euroopa Kohus rõhutanud, et direktiivi 93/104 ettekirjutuste rakendamise ja kohaldamise kord võib kaasa tuua teatud erinevusi tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise tingimuste osas, kuid et nimetatud direktiiv ei luba liikmesriikidel jätta töötajat ilma õigusest, mis on antud sõnaselgelt kõikidele töötajatele (eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 55).

48      Eeltoodust järeldub, et kui eelmistes punktides viidatud kohtupraktika kohaselt ei või direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 igale töötajale tagatud õigust tasulisele põhipuhkusele nimetatud õiguse loomist või tekkimist välistavate siseriiklike õigusnormidega kahtluse alla seada, ei saa pidada vastuvõetavaks ka teistsugust lahendust, mis tuleneb siseriiklikest õigusnormidest, mis näevad ette kõnealuse õiguse lõppemise töötaja puhul, kes viibib haiguspuhkusel, mis kestab terve puhkuseaasta ja mis ei ole lõppenud ka siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, nagu Gerhard Schultz-Hoff, kes ei ole saanud tasulist põhipuhkust kasutada. Nii nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse BECTU aluseks olnud asjaoludel leidis, et liikmesriigid ei või jätta töötajat ilma õigusest tasulisele põhipuhkusele, ei või liikmesriigid sellises olukorras nagu see, milles on Gerhard Schultz-Hoff, näha ette nimetatud õiguse lõppemist.

49      Eeltoodust järeldub, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb puhkuseaasta lõppemisel või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, seda ka juhul, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud terve puhkuseaasta jooksul ja tema töövõimetus püsib kuni töösuhte lõpetamiseni, mille tõttu kõnealune töötaja ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.

–       Haiguspuhkus, mis on võetud puhkuseaasta kestel ja mis ei ole puhkuseaasta lõppemisel ja/või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel lõppenud

50      Käesoleva kohtuotsuse punktides 37–49 toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb järeldada, et töötajal, kes töötas enne haiguspuhkusele jäämist teatud osa jooksul puhkuseaastast, nagu Gerhard Schultz-Hoff 2004. aastal, on samasugune õigus tasulisele põhipuhkusele nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud õigus.

51      Iga töötaja, kes on pikaajalise haiguspuhkuse tõttu ilma jäetud võimalusest saada tasulist põhipuhkust, on samas olukorras kui käesoleva kohtuotsuse punktis 44 kirjeldatud olukord, kuna haigusest tulenevat töövõimetust ei ole võimalik ette näha.

52      Eeltoodut arvestades tuleks kohtuasjas C‑350/06 esitatud esimesele eelotsuse küsimusele ja kolmandale eelotsuse küsimusele osas, milles viimati nimetatu puudutab õigust puhkusele, mitte kasutamata tasulise põhipuhkuse hüvitamist, vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb puhkuseaasta lõppemisel või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, seda ka juhul, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud terve või osa puhkuseaastast ja tema töövõimetus püsib kuni töösuhte lõpetamiseni, mille tõttu kõnealune töötaja ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.

 Õigus saada töösuhte lõpetamisel rahalist hüvitist puhkuseaastal ja/või puhkuse üleviimise tähtaja jooksul kasutamata tasulise põhipuhkuse eest töövõimetuse tõttu terve või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse üleviimise tähtaja jooksul

53      Kohtuasjas C‑350/06 esitatud teise eelotsuse küsimusega ja teise võimalusena kolmanda eelotsuse küsimusega osas, milles see puudutab rahalist hüvitist kasutamata tasulise põhipuhkuse eest, ning kohtuasjas C‑520/06 teise eelotsuse küsimusega küsivad eelotsusetaotlused esitanud siseriiklikud kohtud sisuliselt, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 tuleks tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt töösuhte lõpetamisel ei maksta töötajale rahalist hüvitist kasutamata tasulise põhipuhkuse eest, kui nimetatud töötaja on olnud haiguspuhkusel terve või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse üleviimise tähtaja jooksul. Sellele küsimusele jaatava vastuse korral soovib kohtuasjas C‑520/06 eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milliste kriteeriumide alusel tuleb rahalist hüvitist arvestada.

54      Selles küsimuses on oluline esiteks meenutada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1, millest see direktiiv ei luba erandeid teha, sõnastusest on selge, et nimetatud sätte kohaselt on igale töötajale tagatud õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele. See õigus tasulisele põhipuhkusele, mis käesoleva otsuse punktis 22 viidatud kohtupraktika kohaselt kujutab endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõiguse põhimõtet, on seega tagatud igale töötajale, sõltumata tervislikust seisundist.

55      Teiseks, nii nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 52, ei lõppe õigus tasulisele põhipuhkusele puhkuseaasta lõppemisel ja/või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud terve või osa puhkuseaastast ega ole saanud kasutada talle direktiiviga 2003/88 antud õigust tasulisele põhipuhkusele.

56      Kui töösuhe on lõppenud, ei ole tasulise põhipuhkuse tegelik kasutamine enam võimalik. Selleks et vältida olukorda, kus töötaja ei saa kõnealust õigust kasutada ka rahalisel kujul, on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 sätestatud, et tasulise põhipuhkuse võib asendada hüvitisega.

57      Ükski direktiivi 2003/88 säte ei näe sõnaselgelt ette, kuidas minimaalset tasulist põhipuhkust asendava rahalise hüvitise maksmist töösuhte lõppemisel arvestada.

58      Siiski tähendab Euroopa Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud „iga-aastane tasuline puhkus” seda, et iga-aastase puhkuse kestel selle direktiivi mõttes peab töötajale säilitama tasu ehk teisisõnu – töötaja peab selle puhkuseperioodi eest saama tavapärast töötasu (vt eespool viidatud kohtuotsus Robinson-Steele jt, punkt 50).

59      Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikest 2 tulenevalt töötajale makstava rahalise hüvitise kehtestamisel peavad liikmesriigid tagama, et siseriiklike rakendusmeetmete puhul oleks arvestatud nimetatud direktiivis sätestatud piiranguid.

60      Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt käsitleb direktiiv 2003/88 iga-aastase puhkuse saamise õigust ja sellise puhkuse eest tasu saamise õigust ühe õiguse kahe aspektina. Puhkusetasu maksmise kohustuse eesmärk on tagada töötajale puhkuse ajaks töötamisperioodidega võrreldav sissetulek (vt eespool viidatud kohtuotsus Robinson-Steele jt, punkt 58).

61      Sellest järeldub, et kui töötaja ei saa enne töösuhte lõpetamist oma põhipuhkuse saamise õigust teostada temast sõltumatutel asjaoludel, tuleb talle maksmisele kuuluvat rahalist hüvitist arvestada nii, et see asetaks töötaja olukorda, mis on sarnane olukorraga, kui ta oleks töösuhte ajal kõnealust õigust kasutanud. Seega on töötaja tavapärane töötasu ehk tasu, mis kuuluks talle maksmisele tasulise põhipuhkusega võrdse puhkuse korral, määrava tähtsusega töösuhte lõpetamise korral kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel.

62      Eeltoodut arvestades tuleks kohtuasjas C‑350/06 esitatud teisele eelotsuse küsimusele ja teise võimalusena kolmandale eelotsuse küsimusele osas, milles viimati nimetatu puudutab rahalist hüvitist kasutamata tasulise põhipuhkuse eest, ning kohtuasjas C‑520/06 esitatud teisele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt töösuhte lõpetamisel ei maksta kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist töötajale, kes viibis terve või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse ülekandmise tähtaja jooksul haiguspuhkusel, mille tõttu ta ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele. Maksmisele kuuluva rahalise hüvitise arvestamise jaoks on määrava tähtsusega ka töötaja tavapärane töötasu ehk tasu, mis kuuluks talle maksmisele tasulise põhipuhkusena võetud puhkuse korral.

Kohtukulud

63      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtutes pooleliolevate asjade üks staadium, otsustavad kohtukulude jaotuse siseriiklikud kohtud. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt haiguspuhkusel viibival töötajal ei ole õigust selle haiguspuhkuse hulka arvatud aja jooksul võtta tasulist põhipuhkust.

2.      Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb puhkuseaasta lõppemisel või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, seda ka juhul, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud terve või osa puhkuseaastast ja tema töövõimetus püsib kuni töösuhte lõpetamiseni, mille tõttu kõnealune töötaja ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.

3.      Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt töösuhte lõpetamisel ei maksta kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalist hüvitist töötajale, kes viibis terve või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse ülekandmise tähtaja jooksul haiguspuhkusel, mille tõttu ta ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele. Maksmisele kuuluva rahalise hüvitise arvestamise jaoks on määrava tähtsusega ka töötaja tavapärane töötasu ehk tasu, mis kuuluks talle maksmisele tasulise põhipuhkusena võetud puhkuse korral.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keeled: inglise ja saksa.