KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 21. juunil 2018(1)
Kohtuasi C‑337/17
Feniks sp. z o.o.
versus
Azteca Products & Services SL
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy w Szczecinie (Szczecini regionaalne kohus, Poola))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Valikuline kohtualluvus – Lepinguid puudutavad asjad – Actio pauliana
I. Sissejuhatus
1. Rooma ajaloo varasel perioodil oli iga välismaalane riigi vaenlane. Ta ei saanud tugineda ühelegi ius civile õigusele ega kaitsele, mis olid reserveeritud ainult Rooma kodanikele.(2) Hiljem, eelkõige impeeriumi perioodil lubati teataval määral õiguslikku mitmekesisust, eeskätt impeeriumi pidevalt laienevates provintsides. Lisaks laiendati ius civile kohaldamisala järk-järgult mittekodanikele, võttes abiks erinevad õiguslikud konstruktsioonid nagu „kodakondsusfiktsioon“,(3) mille Gaius määratles järgmiselt: „[…] fiktiivselt eeldatakse sellise välismaalase Rooma kodakondsust, kes esitab meie seadustes ette nähtud hagi või kaitseb end sellise hagi vastu, kui sellise hagi laiendamine välismaalastele on õiglane […]“.(4)
2. Igal juhul pidid laias tähenduses Rooma impeeriumi institutsioonid sellist hagi käsitlema. Poliitiliselt ei eksisteerinud impeeriumi raames suveräänseid riike, mille vahel õiguse kollisioon kaasaegses tähenduses (võrdselt suveräänsete õiguskordade vahel) oleks võinud tekkida. Seega, kui umbes aastate 150–125 eKr vahel lubas Pauluse nime kandnud preetor ilmselt esimesena esitada hagi, mis võimaldas võlausaldajal tühistada petturlikult ja tema kahjuks toime pandud võlgniku toimingud ning mis sai hiljem tuntuks kui actio pauliana,(5) siis jurisdiktsiooni küsimust kui sellist lihtsalt ei tekkinudki.
3. Aastal2018 on olukord erinev. Poola äriühingud Feniks sp. z o.o., asukohaga Szczecinis (edaspidi „Feniks“) ja COLISEUM 2101 sp. z o.o., samuti asukohaga Szczecinis (edaspidi „COLISEUM“), sõlmisid lepingu seoses Poolas asuva arendusprojektiga. COLISEUM sõlmis alltöövõtulepingud alltöövõtjatega, ent ei suutnud neile tasuda. Selle asemel tasus neile alltöövõtjatele Feniks. Selle tulemusel muutus COLISEUM Feniksi võlgnikuks.
4. Seejärel müüs COLISEUM ühe Poolas asuva maatüki äriühingule Azteca Products & Services SL, mille asukoht on Alcoras (Hispaania) (edaspidi „Azteca“). Müügihind tasaarvestati COLISEUMi võlaga Aztecale.
5. Feniks esitas hagi Azteca vastu Poola tsiviilseadustiku alusel, milles on ette nähtud actio pauliana nime all tuntud õigusinstrument, ja nõudis kinnisasja müügitehingu Feniksi suhtes kehtetuks tunnistamist. Hagi esitati eelotsusetaotluse esitanud Sąd Okręgowy w Szczeciniesse (Szczecini regionaalne kohus, Poola). See kohus kahtleb, kas rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade järgi allub kohtuasi Poola kohtutele. Tema arvates võib olla tegemist sellise kohtualluvusega ainult siis, kui asjaomast nõuet saab pidada „lepingut puudutavaks“ määruse nr 1215/2012 tähenduses.(6) Kui see ei ole nii, siis määratakse rahvusvaheline kohtualluvus kindlaks üldreegli alusel, milleks on kostja asukoha liikmesriik, käesolevas asjas Hispaania, kus on Azteca asukoht.
II. Õigusraamistik
A. Liidu õigus
6. Kuivõrd põhikohtuasi algatati 11. juulil 2016, on määrus (EL) nr 1215/2012 kohaldatav ratione temporis.(7)
7. Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 15 ja 16 on märgitud:
„(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost […]
(16) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.“
8. Määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti b kohaselt ei kuulu selle kohaldamisalasse „pankrotimenetlus, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetlus, kohtumenetlus, kompromissi tegemine ja muud sellised menetlused“.
9. Määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et: „[k]äesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“
10. Artikli 5 lõikes 1 on sätestatud: „[i]sikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.“
11. Artikli 7, mis asub määruse 2. peatüki 2. jaos, punktis 1 on sätestatud: „[i]siku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:
– müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,
– teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;
c) kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a.“
B. Riigisisene õigus
12. 23. aprilli 1964. aasta seaduse, millega võeti vastu tsiviilseadustik (Ustawa z dnia 23 kwietnia 1964 – Kodeks cywilny; Dziennik Ustaw, 2017, jrk nr 459), (edaspidi „tsiviilseadustik“) artiklis 527 jj on sätestatud instrument, mille kohta Poola õiguses kasutatakse nimetust actio pauliana. See on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui kolmas isik saab võlgniku võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tagajärjel varalist kasu, siis võib iga võlausaldaja nõuda tema suhtes selle toimingu kehtetuks tunnistamist juhul, kui võlgnik tegutses võlausaldajaid teadlikult kahjustades, ja kolmas isik teadis sellest või oleks vajaliku hoole ilmutamisel võinud teada saada.
2. Võlgniku õigustoiming kahjustab siis võlausaldajaid, kui võlgnik muutus selle toimingu tagajärjel maksejõuetuks või kui võrreldes ajaga enne toimingu tegemist tema maksejõuetus süvenes.
3. Kui võlgniku võlausaldajaid kahjustava õigustoimingu tagajärjel saab varalist kasu võlgnikuga lähedalt seotud isik, siis eeldatakse, et see isik teadis seda, et võlgnik tegutses võlausaldajaid teadlikult kahjustades.
4. Kui võlgniku võlausaldajaid kahjustava õigustoimingu tagajärjel sai varalist kasu ettevõtja, kes on võlgnikuga pidevates ärisuhetes, siis eeldatakse, et ta teadis seda, et võlgnik tegutses võlausaldajaid teadlikult kahjustades.“
13. Tsiviilseadustiku artiklis 530 on sätestatud, et „[e]elnevate artiklite sätteid kohaldatakse vastavalt, kui võlgnik tegutses tulevaste võlausaldajate kahjustamise tahtlusega. Kui kolmas isik saab varalist kasu siiski tasu eest, siis võib võlausaldaja nõuda toimingu kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui kolmas isik teadis võlgniku tahtlusest“.
14. Tsiviilseadustiku § 531 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Võlausaldajat kahjustava toimingu kehtetuks tunnistamine toimub hagi teel või vaidlustamisega kolmanda isiku suhtes, kes sai sellest toimingust varalist kasu.
2. Kui kolmas isik on saadud kasu käsutanud, võib võlausaldaja oma nõude esitada vahetult isiku vastu, kelle kasuks käsutus tehti, kui see isik teadis asjaoludest, mis põhjustavad võlgniku toimingu kehtetuks tunnistamise, või kui käsutamine toimus tasuta“.
15. Tsiviilseadustiku artiklis 533 on sätestatud, et „[k]olmas isik, kes sai võlgniku võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tagajärjel varalist kasu, saab end vabastada võlausaldaja nõudel toimingu kehtetuks tunnistamisest tuleneva nõude rahuldamise kohustusest sellega, et ta rahuldab selle võlausaldaja nõude või teavitab teda võlgniku varast, millest piisab võlausaldaja nõude rahuldamiseks“.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
16. Äriühingu COLISEUM 2101 sp. z o.o. asukoht on Szczecin (Poola). Ta sõlmis peatöövõtjana lepingu investorist äriühinguga Feniks sp. z o.o. (edaspidi „hageja“), mille asukoht on samuti Szczecin. Lepingu ese oli tööde teostamine Gdańskis (Poola). COLISEUM sõlmis rea lepinguid alltöövõtjatega, kuid ei suutnud seejärel täita oma kohustusi nende kõigi ees.
17. Poola õiguses kehtiva solidaarvastutuse kohaselt maksis Feniks tingimuslike kokkulepete ja nõuete omandamise kokkulepete alusel COLISEUMi võla alltöövõtjatele summas 757 828,10 Poola zlotti. Selle tulemusel muutus Feniks COLISEUMi võlausaldajaks kokku summas 1 396 495,48 Poola zlotti.
18. 30. jaanuaril 2012 Szczecinis sõlmitud lepingu alusel müüs COLISEUM Szczecinis asuva temale kuulunud kinnisvara Azteca Products & Services SL-le (edaspidi „kostja“), mille asukoht on L’Alcoras (Hispaania).
19. Kostja muutus seeläbi 6 079 275 Poola zloti suuruse summa ulatuses COLISEUMi võlgnikuks. Samal ajal oli COLISEUM laenulepingute alusel kostjale võlgu 4 987 861,30 Poola zlotti. 31. jaanuaril 2012 Szczecinis sõlmitud eraldi lepingu alusel tasaarveldasid kostja ja COLISEUM oma nõuded. Selle tulemusel pidi kostja maksma COLISEUMile summa 1 091 413,70 Poola zlotti.
20. Hageja on seisukohal, et COLISEUM oli maksejõuetu, et müügileping suurendas seda maksejõuetust veelgi ning et seda lepingut sõlmides käitus COLISEUM teadlikult oma olemasolevaid ja tulevasi võlausaldajaid kahjustavalt.
21. Seetõttu esitas hageja 11. juulil 2016 hagi kostja vastu Sąd Okręgowy w Szczecinie (Szczecini regionaalne kohus, Poola) ning palus tunnistada müügileping hageja suhtes kehtetuks.
22. Nimetatud kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse põhjendamiseks tugines hageja määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktile a. Ta märkis, et mõistet „sprawy dotyczące umowy“ („lepinguid puudutavad asjad“) tuleb tõlgendada nii, et see puudutab olukorda, kus leping on põhjus sellise hagi esitamisele, mille eesmärk on lahendada vahetult sellega lepinguga seotud nõue. Sellega on tegemist kostja vastu esitatud actio pauliana puhul.
23. Kostja väitis, et kohtuasi ei allu Poola kohtutele ning hagi tuleks jätta läbi vaatamata. Tema arvates ei ole õigustoimingu kehtetuks tunnistamine „lepingut puudutav asi“ määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõike 1 tähenduses. Samuti ei hõlma vaidlusalust nõuet tema hinnangul ükski muu määruses nr 1215/2012 sätestatud valikulise või erandliku kohtualluvuse alus. Ta leidis, et kuivõrd kostja asukoht on Hispaanias, siis tuleks hagi esitada selles liikmesriigis vastavalt määruse nr 1215/2012 artiklis 4 sätestatud üldreeglile.
24. Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Szczecinie (Szczecini regionaalne kohus, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:
„a) Kas „lepinguid puudutavad asjad“ on menetluse ese Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses, kui hagi esitatakse liikmesriigis asuva ostja vastu teises liikmesriigis asuva kinnisasja müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks müüja võlausaldajate kahjustamise tõttu ja kui leping on sõlmitud selles teises liikmesriigis ning on täielikult seal täidetud?
b) Kas eelmisele küsimusele tuleb vastata acte éclairé’i õpetust kohaldades, viidates Euroopa Kohtu otsusele Handte vs. Traitements mécano-chimiques des surfaces SA (C‑26/91, EU:C:1992:268), kuigi see otsus puudutas tootja vastutust kauba puuduste eest juhul, kui tootjal ei olnud võimalik ette aimata, kellele kaup edasi müüakse ja kes saab seetõttu talle nõudeid esitada, samas kui käesoleval juhul ostja vastu müüja võlausaldajate kahjustamise tõttu esitatud „kinnisasja müügilepingu kehtetuks tunnistamise“ hagi nõuab selle põhjendatuse jaoks, et ostja teab asjaolust, et õigustoiming (müügileping) tehti võlausaldajaid kahjustades, nii et ostja peab sellega arvestama, et võlgniku võlausaldaja, kellel on võlgniku vastu isiklik nõue, võib sellise hagi tema vastu esitada?“
25. Kirjaliku seisukoha on esitanud hageja, kostja, Poola valitsus, Šveitsi Konföderatsiooni valitsus ja komisjon. Hageja, kostja, Poola valitsus ja komisjon esitasid suulisi argumente kohtuistungil 11. aprillil 2018.
IV. Hinnang
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas Poola tsiviilseadustikus ette nähtud actio pauliana raames esitatud nõuet saab pidada „lepingut puudutavaks asjaks“ määruse nr 1215/2015 artikli 7 punkti 1 tähenduses. Samuti küsib ta seda, kas Euroopa Kohtu otsus Handte(8)on sellises olukorras kohaldatav.
27. Käsitlen mõlemat küsimust koos. Esiteks piiritlen actio pauliana allikad ja erinevad vormid (A). Teiseks analüüsin actio pauliana’t käsitlevaid liidu kohtualluvuse eeskirju ning selgitan, miks actio pauliana’t ei saa käesoleva kohtuasja konkreetsetel asjaoludel lugeda „lepingut puudutavaks asjaks“ (B). Lõpuks käsitlen sama küsimust üldisel tasandil: pärast mitut Euroopa Kohtu otsust, milles on määratletud, mis actio pauliana ei ole, on aeg võib-olla küps selleks, et käsitleda küsimust, mida selline actio pauliana, mille üle põhikohtuasjas vaieldakse, endast tegelikult kujutab ning kuidas tuleks sellesse kohtualluvuse seiskohalt suhtuda (C).
A. Actio pauliana allikad ja mitu vormi
28. Actio pauliana juured on Rooma õiguses (1). Ehkki mõned sellest päritolust tulenevad ühisjooned on endiselt säilinud, eksisteerib liikmesriikides tegelikult terve rida erinevad riigisiseseid actio pauliana vorme (2).
1. Rooma õigus
29. Nagu kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer märkis, oli isegi Rooma ajal actio pauliana juba arenenud täiteinstrumendist, „mis andis võlausaldajale juhul, kui võlga tõendati kohtuotsusega või ülestunnistusega, õiguse võlgnikku orjaks müüa“, menetluseks, „mis võimaldas võlausaldajal tühistada petturlikult ja tema kahjuks toime pandud võlgniku toimingud“, esitades „hagi vaidlusaluse vara omandajast kolmanda isiku vastu“.(9)
30. Klassikalisel perioodil näib olevat eksisteerinud kaks konkreetset õiguskaitsevahendit vara petturliku üleandmise vastu: restitutio in integrum ob fraudem ja interdictum fraudatorium.(10)
31. Esiteks võimaldas restitutioin integrum ob fraudem pankrotihalduril (curator bonorum)nõuda asjaomaselt kohtunikult, et petturlikult üleantud vara ühendataks uuesti võlgniku varaga. Seda õiguskaitsevahendit kasutati tavaliselt pärast pankrotimenetluse algatamist ja enne vara müümist. See võimaldas võtta võlgniku vara realiseerimisel arvesse petturlikult üleantud vara.
32. Teiseks oli interdictum fraudatorium konkreetse võlausaldaja õiguskaitsevahend. Mõjutatud võlausaldaja võis nõuda, et kohtunik annaks välja määruse (interdictum), millega tagastatakse petturlikult üleantud vara võlgniku vara hulka, nii et mõjutatud võlausaldaja saaks nõuda sellise üleandmisega põhjustatud kahju hüvitamist.
33. Justinianuse koodeks näib olevat ühendanud need kaks õiguskaitsevahendit üheks hagiks nimega Pauliana.(11) Huvipakkuvalt (mis võib olla mõneti asjakohane ka käesoleval ajal) oldi ilmselt seisukohal, et selle hagi laad on piisavalt sarnane olenemata sellest, kas see esitatakse pankrotimenetluse raames või üksiku võlausaldaja poolt, mis põhjendab nende kahe varasema õiguskaitsevahendi ühendamist ühe pealkirja alla.
34. Igal juhul näib valitsevat konsensus sellise hagi kolme konstitutiivse elemendi suhtes:(12) esiteks tegeliku (objektiivset laadi) kahju olemasolu hagi esitamise hetkel (eventus damni); teiseks võlgniku kavatsus oma võlausaldajatele kahju tekitada (consilium fraudis), st võlgniku tahe põhjustada eventus damni; ning kolmandaks kolmanda isiku pahausksus (scientia fraudis), st selle kolmanda isiku teadlikkus petlikust tehingust, mille võlgnik teostas consilium fraudis.
2. Praegused riigisisesed vormid
35. Tänapäeval kasutatakse mõistet „actio pauliana“üldiselt, et viidata teatavat liiki õiguskaitsevahendile, mis annab võlausaldajale võimaluse nõuda tema suhtes sellise tehingu kehtetuks tunnistamist, mille võlgnik teostas oma vara vähendamiseks, andes selle üle kolmandale isikule. Võlausaldaja esitab tavaliselt sellise hagi vahetult kolmanda isiku vastu. Mõistet „actio pauliana“ kirjeldatakse kui „rida tehnikaid, millega võimaldatakse võlausaldajatele kaitset juhtudel, kui võlgnik vähendab võlgade tasumiseks oma sissenõudmiskõlblikku vara“.(13)
36. Ent lähemal vaatlusel tuleneb neist ühistest elementidest palju erinevusi. Võib-olla mitte liigi suhtes, aga kindlasti seoses sellega, kuidas seda instrumenti kasutatakse. Kujundlikult on see justkui filmis Pilveatlas,(14) milles rida (üldisi) teemasid ja motiive jääb kogu filmi jooksul samaks, samas kui (konkreetsed) ajad, näod ja kohad, milles need teemad ilmnevad ja korduvad, pidevalt vahelduvad. Võrdlevast vaatenurgast eksisteerib praegu eri liikmesriikides kaks ühist elementi, aga ka vähemalt kaks olulist erinevust.
37. Esimene ühine element on kolmepoolne suhe, mille aluseks on 1) võlgniku võlg võlausaldajale, 2) võlgniku ja kolmanda isiku vaheline suhe, ning 3) võlgniku „petturlik kavatsus“ ning samuti vara omandaja teadlikkus sellest asjaolust. Selles kolmepoolses suhtes on actio pauliana funktsioon kõikides süsteemides sisuliselt kaitsva iseloomuga: see piirab võlgniku vara võõrandamise õiguslikku mõju võlausaldaja suhtes, kui selline võõrandamine kahjustab võlausaldaja võimalust võlg sisse nõuda.(15)
38. Teine suhteliselt tavaline omadus on actio pauliana sisemine jagunemine üldisemaks tsiviilõiguslikuks hagiks ja spetsiifilisemaks hagiks maksejõuetusmenetluse kontekstis.(16) Nende kahe kategooria põhierinevus „seisneb nende tagajärgedes“: tsiviilõiguses piirduvad need tagajärjed „üksikutest võlausaldajatest nõudjatega“, samas kui maksejõuetusõigusnormide puhul puudutab kasu kõiki maksejõuetusõiguses osalevaid võlausaldajaid.(17)
39. Mis puudutab erinevusi, siis esiteks ei näi actio pauliana kontseptuaalse klassifitseerimise tasandil valitsevat konsensust selle suhtes, kas actio pauliana kujutab endast õigust in rem, mis on seotud petturlikult üle antud asjaga, või õigust in personam, mis on seotud konkreetse võlausaldajaga. Mõne allika kohaselt näib domineerivat viimati nimetatud lähenemine „ehkki tunnustatakse ka teatavat [actio pauliana] omandiõiguslikku mõju“.(18)
40. Sellel erinevusel on tegelikult palju sügavamad juured. See on seotud actio pauliana süsteemse käsitamise ja liigitamisega vastavas õigussüsteemis. Mõnes riigisiseses õigussüsteemis on sellise hagi võimalus ette nähtud täitemenetlust käsitlevates menetlusnormides. Teised süsteemid reguleerivad seda lepingute ja muude võlasuhete suhtes kohaldatavate materiaalõiguslike normidega. Samuti leidub õigussüsteeme, mis peavad seda hagi üldiseks õiguskaitsevahendiks, mis on süsteemselt seotud õigustoimingute kehtivuse või vaidlustatavusega. Viimati nimetatud lähenemisega näib olevat tegemist ka eelotsusetaotluses tsiteeritud Poola eeskirjade puhul.
41. Teiseks on käesolevas asjas veelgi tähtsam, et võrdlevas analüüsis ilmneb veelgi erinevusi, mis puudutavad actio pauliana liigitamist rahvusvahelise kohtualluvuse ja sellele kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil.(19) Mõlemal juhul põhjustab asjaolu, et actio pauliana puudutab kolmepoolset suhet võlausaldaja, võlgniku ja vara omandaja vahel, selles kontekstis raskusi õigussuhete liigitamisel. Need raskused tulenevad kaalul olevate seotud tegurite ja huvide paljususest, mille tõttu on problemaatiline kindlaks määrata „milline neist huvidest on valitsev ja juhtiv“.(20)
B. Actio pauliana ja liidu kohtualluvuse reeglid
42. Rahvusvahelise kohtualluvuse tasandil tuleb kõigepealt küsida, kas konkreetne actio pauliana nõue on esitatud maksejõuetusmenetluse kontekstis või väljaspool seda. Sõltuvalt vastusest on kohaldatavad erinevad kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse eeskirjad.
43. Euroopa Kohus selgitas juba üsna varakult, et maksejõuetusmenetluse kontekstis esitatud actio pauliana ei kuulu määruse nr 1215/2012 (ja selle õiguseellaste) kohaldamisalasse, kuna selle artikli 1 lõike 2 punkt b välistab maksejõuetusega seotud küsimused.(21)
44. Kohtualluvuse erinormid, mida kohaldatakse maksejõuetuse puhul, on sätestatud maksejõuetusmääruses.(22) Euroopa Kohus on selgitanud, kuidas tuleks õigustoimingu kehtetuks tunnistamise nõuet käsitleda maksejõuetuse kontekstis. Sõltudes suuresti iga üksikjuhtumi faktilisest ja õiguslikust kontekstist, ei pruugi nende juhiste rakendamine olla kuigi lihtne.(23)
45. Seoses käesoleva asjaga mainitakse eelotsusetaotluses, et COLISEUM on maksejõuetu. Samas näib, et selle äriühingu vastu esitatud pankrotiavaldus jäeti rahuldamata. Seda kinnitati ka kohtuistungil. Sellest järeldub, et kui hageja esitas hagi kostja vastu, siis ei toimunud COLISEUMi suhtes maksejõuetusmenetlust. Sellest tulenevalt tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramiseks asjakohased normid leida määrusest nr 1215/2012.
46. Samas ei sisalda määrus nr 1215/2012 ega ka tema õiguseellased ühtegi reeglit selle kohta, milline kohus on pädev menetlema sellist nõuet nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev actio pauliana. Samamoodi ei leidu Rooma I(24) ega Rooma II(25) määruses, mis käsitlevad vastavalt lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust, midagi selle teema kohta ning seega ei saa neist tuletada ideid, kuidas tuleks actio pauliana’le läheneda.(26)
47. Siiski on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus kujundada oma seisukoht erinevate selles kontekstis kaalutud (ja välistatud) kohtualluvuse aluste suhtes (1). Käesolevas asjas tõuseb üles põhiküsimusena, kas kohtualluvuse alus, mida ei ole sõnaselgelt analüüsitud (st „lepinguid puudutavate asjade“ kohtualluvus), võiks olla kohaldatav taolises kohtuasjas nagu käesolev (2).
1. Juba välistatud kohtualluvuse alused
48. Euroopa Kohus on määratlenud, et sellise hagi suhtes, mis onoma põhijoontelt sarnane käesolevas asjas arutatavaga,(27) ei kohaldata kinnisasjaõigusel,(28) kohtuotsuste täitmisel,(29) ajutistel meetmetel(30) ega lepinguvälisel kahjul(31) põhinevat erandlikku või valikulist kohtualluvust.
49. Kohtuotsuses Reichert I(32) leidis Euroopa Kohus, et Prantsuse tsiviilõiguses ette nähtud actio pauliana suhtes ei kohaldata kinnisasjaõigusel põhinevat erandlikku kohtualluvust. Selles asjas kinkis Saksamaal alaliselt elav perekond Reicherts Prantsusmaal asuva kinnisvara oma pojale. Nende võlausaldaja Dresden Bank vaidlustas selle võõrandamise Prantsuse kohtus.
50. Euroopa Kohus selgitas, et kinnisasjaõigusel põhinev erandlik kohtualluvus „ei hõlma mitte kõiki kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavaid hagisid, vaid nende hulgast ainult selliseid […] millega esiteks taotletakse kinnisasja ulatuse, koosseisu, omandi, valduse või kinnisasja koormavate muude in rem õiguste kindlaksmääramist ja teiseks nende õiguste omanike seisundist tulenevate õiguste kaitse tagamist“. Sellega ei olnud tegemist kõnealuse hagi puhul, mis „tulene[s] võlausaldaja isiklikust nõudest võlgniku vastu ja selle eesmärk o[li] kaitsta võlausaldaja tagatist võlgniku vara suhtes. Kui hagi rahuldatakse, ei saa hagi algatanud võlausaldaja suhtes tugineda võlgniku käsutusele, mis on teostatud võlausaldaja õigusi rikkudes“. Lisaks „selle hagi arutamine […] ei hõlma sellist asjaolude hindamist või kinnisvara locus rei sitae normide ja tavade kohaldamist viisil, mis õigustaks pädevuse andmist vara asukohamaa kohtule“. (33) Euroopa Kohus leidis, et seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et kinnisasjaõiguste avaliku registreerimise kohta käivate riigisiseste eeskirjade järgi võib olla vajalik teha toiminguid vastava kinnisasja asukohas.(34)
51. Varsti pärast seda lisas Euroopa Kohus kohtuotsuses Reichert II(35), et sama actio pauliana ei olnud ei ajutine meede ega seotud kohtuotsuse täitmiseks algatatud menetlusega. Samuti ei olnud tegu lepinguvälise kahju asjaga.
52. Euroopa Kohus selgitas, et esiteks ei võinud kõnealust hagi lugeda ajutiseks ega kaitsemeetmeks ning teiseks, „ehkki [see] kaitseb võlausaldaja huve eesmärgiga […] pöörata kohustus hiljem täitmisele, ei ole see mõeldud otsuse tegemiseks menetluses, mis on seotud „vallas- või kinnisvara suhtes sunni kasutamise, käsutamise piiramise või arestimisega, et tagada kohtuotsuste ja täitedokumentide tulemuslik rakendamine““.(36) Kolmandaks märkis Euroopa Kohus lisaks, et lepinguvälisel kahjul põhinev kohtualluvuse alus ei olnud kohaldatav, kuna actio pauliana eesmärk „ei ole kohustada võlgnikku hüvitama võlausaldajale õigusvastase teoga tekitatud kahju, vaid kaotada võlgniku teostatud käsutuse õiguslik mõju võlausaldaja suhtes. See ei ole suunatud mitte ainult võlgniku vastu, vaid ka isiku vastu, kes sellest teost kasu sai ning kes ei ole võlausaldajat ja tema võlgnikku siduva kohustuse pool, seda isegi siis, kui kõnealune tehing tehakse tasuta, kui see kolmas isik ei ole toime pannud ühtegi õigusvastast tegu“.(37)
53. Euroopa Kohus analüüsis neis kahes otsuses actio pauliana kontekstis muid mõeldavaid valikulisi ja erandlikke kohtualluvuse aluseid peale lepinguid puudutava aluse. Käesolevas asjas ongi keskseks küsimuseks selle kohtualluvuse aluse võimalik kohaldatavus, mida asun nüüd käsitlema käesoleva ettepaneku järgmises osas.
2. Käesolev kohtuasi: kas „lepingut puudutav asi“?
54. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb „mõistet „lepingutega seotud asjad“ tõlgendada autonoomselt, et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides“.(38) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud kohtuotsuses Handte ning ka sellega seotud kohtupraktikas selgitas Euroopa Kohus, et selle kohtualluvuse aluse kohaldamiseks peab eksisteerima „vabatahtlikult teise poole ees võetud kohustus“(39), millel hageja nõue põhineb, ehkki ei ole nõutav, et oleks sõlmitud leping.(40) Ehk teisisõnu põhineb sellele kohtualluvuse alusele viitamise võimalus hagi alusel,(41) aga mitte poolte isikutel.(42) Siiski on kohustuse tuvastamine vajalik, „sest alluvuse siseriiklikule kohtule määrab […] kõnealuse kohustise täitmise koht“.(43)
55. Mõne arvamuse kohaselt on Euroopa Kohus kohtuotsuses Reichert juba kaudselt välistanud Prantsuse actio pauliana lepingutega seotud asjade kohtualluvusest. Selles mõttes märkis kohtujurist Gulmann oma ettepanekus kohtuasjas Reichert II, et „tõenäoliselt ei oleks õige ega kohane asuda seisukohale, et tagasivõitmise hagi põhineb lepinguõigusel. See on tõsi isegi siis, kui võlausaldaja nõue võlgniku vastu […] põhineb lepingul ning isegi kui vaidlusalune tehing seisneb omandi käsutamises“.(44) Samasugust mõtet väljendas kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer kohtuasjas Deko Marty Belgium, kommenteerides, et „[k]uigi Euroopa Kohus ei otsustanud seda [kohtuotsuses Reichert I] konkreetselt, nähtub kohtuotsusest, et pädevad on kostja elukohariigi kohtud“.(45) Mõned õigusteadlased on samuti väljendanud sarnaseid seisukohti.(46)
56. Ent igatahes on tõsi, et Euroopa Kohus ei ole kunagi sõnaselgelt välistanud lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse alust. Selle pragmaatiline põhjus on see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda küsimust kummaski kohtuasjas Reichertei tõstatanud. Seevastu käesolevas asjas on esitatud sõnaselge küsimus selle kohtualluvuse aluse kohta.
57. On muidugi tõsi, et enamikus olukordades on väidetav petturlik õigustoiming (võlgniku ja vara omandaja vahel) tõenäoliselt lepingulist laadi. Tihti põhineb see õigus, mida võlausaldaja püüab actio pauliana’ga kaitsta, samuti lepingul.
58. Võib öelda, et käesolevas asjas on tegemist samasuguse olukorraga, ehkki ei ole täiesti selge, kas hageja tasus COLISEUMi võlad oma lepingulise kohustuse, seadusest tuleneva kohustuse (seaduses sätestatud solidaarvastutuse) või nende segavariandi tõttu.
59. Ent isegi kui eeldada, et mõlemad käesolevas asjas asjakohased suhted (hageja-COLISEUM, COLISEUM-kostja) on lepingulist laadi, siis kas see lepinguline taust on piisav põhjus järeldada, et käesolevas asjas vaidluse all oleva actio pauliana suhtes on kohaldatav kohtualluvuse alus „lepinguid puudutavad asjad“?
60. Kostja, Poola ja Šveitsi valitsus ning samuti komisjon on seisukohal, et põhikohtuasjas vaidluse all olev actio pauliana ei kuulu määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a kohaldamisalasse.
61. Olen nõus nende kolme menetlusosalise ettepanekuga, aga erinevatel põhjustel.
62. Kui kaaluda lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse alust, siis tõusetub kohe küsimus, kumba neist kahest potentsiaalselt asjaga seotud lepingust tuleks pidada asjakohaseks? Kummaga neist kahest lepingust on actio pauliana tegelikult seotud?
63. Teoreetiliselt on siin mõeldavad kolm võimalust.
64. Esiteks võib väita, et actio pauliana on seotud ajaliselt esimese lepinguga hageja (kui võlausaldaja) ja COLISEUMi (kui võlgniku) vahel. Actio pauliana selle lepinguga sidumise loogika on tagada teatavaid sellest esimesest lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, nimelt hüvitise saamist summas, mis vastab COLISEUMi võlale. Seega peaks teisese hagi (actio pauliana) kohtualluvus tulenema selle esimese lepingu kohtualluvusest.(47)
65. Kui jätta kõrvale nii küsimus, kas selline lähenemine oleks üldse asjaomases riigisiseses õiguskorras võimalik, kui ka küsimus, milline oli hageja ja COLISEUMi täpne õigussuhe riigisisesel tasandil,(48) jääb ikkagi faktiks, et selline seos on lihtsalt liiga nõrk ja liiga kaudne. Omandi üleandmine kolmandale isikule on lihtsalt liiga vähe seotud esimese või algse lepinguga. Kui määratleda „lepingut puudutav asi“ sellisel väga laial viisil, oleks see vastuolus valikulise kohtualluvuse loogikaga. Samuti tähendaks see lihtsalt, et mis tahes hilisemad algse lepingu kummagi poole õigustoimingud oleksid alati „lepingut puudutavad asjad“, kuna kummagi lepingupoole vara vähenemine oleks selle loogika järgi alati algse lepinguga seotud küsimus.
66. Teiseks näib asjakohasem actio pauliana sidumine ajaliselt hiljem COLISEUMi ja kostja vahel väidetavalt hageja kahjuks sõlmitud lepinguga. See oleks teataval tasandil loogilisem: actio pauliana eesmärk on muuta kehtetuks üks selle teise lepingu element – hilisema lepingu esemeks olnud vara omandi üleandmine.
67. Aga ka see teine lähenemine on problemaatiline. Lõppkokkuvõttes ei soovi ju hageja mitte viimati nimetatud lepingu kehtetuks või isegi tühiseks tunnistamist, vaid kaitsta oma õigusi. Põhimõtteliselt ei ole oluline, kas neid õigusi tagatakse teise lepinguga hõlmatud vara müügi teel või mõnel muul viisil nagu nii, et vara omandaja nõustub rahuldama hageja nõude või „teavitab teda võlgniku [näiteks COLISEUM] varast, millest piisab võlausaldaja nõude rahuldamiseks“.(49) Ehk teisisõnu, selline actio pauliana ei ole samuti seotud ühegi spetsiifilise ja konkreetse teisest lepingust tuleneva kohustusega. Ainus element, mis neil kahel õigustoimingul näib ühine olevat, on teatava rahalise summa kindlaksmääramine.
68. Ent olgu sellega kuidas on, tuleb samuti lisada ja rõhutada, et mõlemad siin äsja piiritletud lähenemised ei vasta nõudele, et peab eksisteerima „vabatahtlikult teise poole ees võetud kohustus“(50), st kohustus, mille kostja on võtnud hageja ees. Isegi kui Euroopa Kohtu praktika ei nõua, et menetluse pooled ja vastava lepingu pooled oleksid samad, näib olevat raske uskuda, et pelk actio pauliana esitamine loob hageja ja kostja vahel materiaalõigusliku suhte, mis tuleneb näiteks teatavat liiki õiguste üleminekust COLISEUMi (kui hageja algse võlgniku) õigustoimingu alusel.(51)
69. Kolmandaks on võib-olla võimalik ka argumenteerida, umbes nagu soovitas kohtujurist Sharpston kohtuasjas Ergo Insurance(52)seoses regressinõudega, mille kindlustusandja esitas teise kindlustusandja vastu (kes ei olnud omavahel lepinguliselt seotud, ent kummalgi oli leping liiklusõnnetuse põhjustanud isikuga), et oluline on lepingu olemasolu, millel vastav nõue põhineb ja ilma milleta ei oleks vastaval hagejal mingit õiguslikku alust hagi esitada. Sellisel juhul puudub vajadus valida välja üks kahest lepingust. Sellisest vaatenurgast, kuivõrd actio pauliana oleks igal juhul lepingulisel „orbiidil“, muutub see lepinguga seotud asjaks, ilma et oleks vaja välja tuua, millise lepinguga see konkreetselt seotud on.
70. Ehkki selline lähenemine võib olla pragmaatiline lahendus spetsiifilises kindlustuskontekstis, kus ongi nii, et lõppkokkuvõttes on kõik osapooled omavahel lepingute võrgustiku kaudu seotud, siis käesolevas asjas oleks vaevalt aktsepteeritav järeldada, et kõnealune olukord on oma laadilt „lepinguline“, olenemata sellest, kumb leping on aluseks sellele järeldusele. See ei ole nii mitte ainult seepärast, et selline vastus põhineb real üsna kahtlastel eeldustel, vaid ka pragmaatilistel põhjustel: et määruse 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkt a oleks kohaldatav, on vaja tuvastada asjaomane täitmise koht. Käesolevas asjas on kummalgi lepingul eraldiseisev ese ja seega autonoomselt määratletud täitmise koht.
71. Kokkuvõttes, käesolevas konkreetses asjas ei näi olevat võimalik tugineda ühele ega teisele lepingule, mis võivad olla sõlmitud hageja ja COLISEUMi ning COLISEUMi ja kostja vahel, järeldamaks, et kohaldatav on lepingutega seotud asjade kohtualluvus.
72. Nendel põhjustel on minu esimene vahejäreldus, et määruse (EL) nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et selles kasutatud mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ ei hõlma sellist hagi nagu põhikohtuasjas, mille puhul on ühes liikmesriigis asuva ostja vastu esitatud hagi, milles nõutakse, et tunnistataks kehtetuks teise liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja müügileping selle alusel, et see leping kahjustab müüja võlausaldajaid.
C. Mis on actio pauliana rahvusvahelise kohtualluvuse puhul?
73. Aja jooksul on Euroopa Kohus eelviidatud kohtupraktikas(53) välistanud actio pauliana nõuded erinevate kohtualluvuse aluste kohaldamisalast, milleks on: lepinguväline kahju, ajutised meetmed, kohtuotsuste täitmine ja erandlik kohtualluvus kinnisasjaõigust puudutavates asjades. Käesoleva ettepaneku eelmises osas tegin ettepaneku välistada käesoleva asja kontekstis ka lepinguid puudutavate asjade kohtualluvus.
74. Kohtulik minimalism on väärtus. Samas, nagu paljude teistegi heade asjadega, on nende jätkuva headuse eeltingimuseks mõõdukus. Pärast aastaid jätkunud „kohtulikku arvamismängu“, mille raames on antud (küllaltki arusaadavatel põhjusel, kui võtta arvesse esitatud küsimuste täpset sõnastust) eitavaid vastuseid, välistades ühe kohtualluvuse aluse teise järel, ning kui ei soovita uurida samamoodi teisi kohtualluvuse aluseid (ehkki mõistlikult mõeldavate kohtualluvuse aluste hulk on praeguseks jäänud juba üsna väikeseks), on aeg võib-olla küps anda teatavad jaatavad juhised, st selgitada mitte ainult seda, mis actio pauliana ei ole, vaid ka seda, mis ta rahvusvahelise kohtualluvuse kontekstis võiks olla.
75. Selline eesmärk on soovitatav ka kahel täiendaval põhjusel. Esiteks, kuivõrd on juba analüüsitud enamikku mõistikult mõeldavaid valikulise (ja erandliku) kohtualluvuse aluseid, näib hakkavat ilmnema põhimõtteline põhjendus, miks peaks sellise actio pauliana suhtes nagu põhikohtuasjas olema kohaldatav üldine kohtualluvuse alus vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikele 1 (1). Teiseks, olenemata võimalikest praktilistest raskustest, mis võivad seoses sellise järeldusega mõnes konkreetses asjas ilmneda ning olles seisukohal, et need ei saa väärata põhimõttelist vastust, võib selliste küsimuste arutamine igal juhul pakkuda stiimuleid tulevasteks seadusandlikeks järeldusteks liidu tasandil (2).
1. Actio pauliana kameeleonlik olemus
76. Kokkuvõtvalt on põhimõtteline põhjus, miks sellist liiki actio pauliana nagu põhikohtuasjas ei sobi ühessegi Brüsseli määruse (valikulise või erandliku kohtualluvuse) lahtrisse, selle hagi kameeleonlikult kuju muutev olemus. Üksikud kohtualluvuse alused, eelkõige lepingute või lepinguvälise kahjuga seotud alused, on sisuliselt (ex ante) tehinguliigi põhised. Seevastu selline actio pauliana nagu põhikohtuasjas ja ilmselt ka mitmes teises liikmesriigis on (ex ante) tehinguliigist sõltumatu: sellega on võimalik vaidlustada võlausaldajat kahjustav mis tahes õigustoiming jamitte ainult leping.
77. On üsna tõenäoline, et praktikas on actio pauliana ühel või teisel moel mingi lepinguga seotud. Ent see ei tähenda tingimata, et alati oleks tegemist sellise olukorraga. Võimalik on kahekordne erisus. Esiteks võib erinevat laadi olla võlausaldaja õigus: see võib tuleneda seadusest või siis seisneda õiguses saada hüvitist kahju tekitamise eest või põhineda seaduses sätestatud kohustusel. Teiseks on vast veelgi olulisem, et võlgniku poolt toime pandud petturlik õigustoiming võib olla mittelepingulist laadi. Tegemist võib olla lepinguvälise kahju põhjustamisega. Samuti võib see olla muu ühepoolne tehing, mille eesmärk on võlausaldajaid kahjustada.
78. Kui vaadata konkreetselt käesoleva asja asjaolusid, näib eelotsusetaotluses kirjeldatud actio pauliana’l olevat lai kohaldamisala. Poola tsiviilseadustiku artikli 527 jj kohaselt annab see õiguskaitsevahendi võlgniku poolt võlausaldajate kahjuks tehtud mis tahes õigustoimingu vastu. Nagu Poola valitsus kohtuistungil rõhutas, nähtub sellest sõnastusest, et võlausaldaja saab seda kasutada oma õiguste kaitseks, olenemata väidetavalt petturliku toimingu lepingulisest või mittelepingulisest laadist.(54)
79. Juhul kui ja niikaua kui seda hagi ei ole esitatud, ei ole sel konkreetsel lepingul põhinevat või muud sisu. Kujundlikult võib öelda, et selline actio pauliana nagu põhikohtuasjas näib end justkui kameeleon muundavat sõltuvalt selle õigustoimingu liigist, mida sellega vaidlustatakse. Enne kameeleoni kokkupuudet asjaomase taustaga on võimatu üldiselt otsustada, millise värvitooni ta võtab. Selline unikaalne võime aga ei võimalda seda liigitada vastavalt määrusele nr 1215/2012, mis nõuab selleks, et valikuline kohtualluvus oleks kohaldatav, et see värv oleks teada ja ettenähtav ex ante.
80. Näib, et seda probleemi on Euroopa Kohtu aastaid jätkunud järkjärgulises välistusprotsessis juba mõneti teadvustatud, mis kokkuvõtvalt tähendab, et sedasorti hagi ei saa lihtsalt liigitada abstraktselt, üldiselt ja ex ante abstraktse kohtualluvuse aluse kohaldamisalasse. Ehkki kõnealuseid välistusi on kohaldatud kindlate riigisiseste actio pauliana vormide suhtes, kehtivad need ka üldisemal tasandil põhimõttelise vastuse puhul.
81. Sellega seoses tuleb esitada veel kaks märkust. Esiteks on seoses lepinguvälisel kahjul põhineva kohtualluvusega(55) tõsi, et omandi üleandmise petturlik laad toob selle actio pauliana väga lähedale lepinguvälise kahju õigusele. Võib väita, et olenemata sellest, milline täpselt on võlgniku teostatud vaidlustatava õigustoimingu liik, võib actio pauliana’t pidada alati seotuks lepinguvälise kahjuga, st sisuliselt teatavat laadi pettusega.(56)
82. Sellele vaatamata ning sõltumata põhjustest, miks Euroopa Kohus on juba kohtuotsuses Reichert II selle kohtualluvuse aluse välistanud,(57) tekitaks actio pauliana pidamine alati seotuks lepinguvälise kahjuga kahetise probleemi nii kontseptuaalsel kui ka pragmaatilisel tasandil. Kontseptuaalselt tooks selle kohaldamine potentsiaalselt väga laialt mõistetud („kameeleonliku“) actio pauliana suhtes kaasa samasugused probleemid nagu lepinguid puudutava kohtualluvuse aluse kohaldamine.(58) Pragmaatiliselt aga, kui pidada actio pauliana’talati seotuks lepinguvälise kahjuga, loodaks sellega määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel veel üks kohtualluvus, mis potentsiaalselt erineks artikli 7 punktis 1 ja/või artikli 4 punktis 1 ette nähtud kohtualluvusest.
83. Teiseks välistas Euroopa Kohus samas kohtuotsuses ka ajutiste meetmete kohtualluvuse aluse kohaldatavuse.(59) Saab siiski väita, et actio pauliana’ga luuakse asjaomase petturliku käsutuse esemeks olnud kinnisasja koormav käsutuskeeld kuni ajani, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse. Sellest vaatenurgast on tal sarnane funktsioon.
84. Ajutiste meetmetega seotud materiaalõiguslike nõuete puhul on üsna tavaline, et riigisisestes õigusaktides on nende meetmete kohaldamise tingimusena ette nähtud fumus boni iuris (piisava õigusliku aluse eeldus, mis üldjoontes vastab tavaõiguse usutavalt põhjendatud juhtumi mõistele) ning periculum in mora (oht, et viivitamine võib hageja õiguse maksmapanekut kahjustada).(60) Samasugused nõuded kehtivad ka liidu tasandil.(61)
85. Seega, kui võtta arvesse ühelt poolt actio pauliana ja teiselt poolt kaitsemeetmete sarnasust, võiks ehk väita, et selliseid kriteeriume nagu fumus boni iuris ja periculum in mora võiks kasutada ka actio pauliana kontekstis. See oleks omal kohal, et muuta rahvusvahelist kohtualluvust hageja kasuks, kui on tõendeid, et hagi võib olla põhjendatud, ning kui on alust arvata, et petturlik vara üleandmine on struktureeritud selliselt, et muuta kohtusse pöördumine hageja jaoks raskemaks (valides vara omandaja liikmesriigis, mis ei ole seotud varasema õigussuhtega võlgniku ja võlausaldaja vahel).
86. Ent ükskõik kui ahvatlev selline lähenemine ka ei oleks, ei võta see arvesse asjaolu, et actio pauliana’ga ei algatata „täiendavat menetlust“ ega otsustata nõude põhjendatuse küsimust (mis lahendatakse eraldiseisvas kohtumenetluses).(62) Pigem on asi vastupidine: actio pauliana alusel nõutakse ja (selle edukuse korral) tehakse iseseisev sisuline otsus. Selle tulemusel tekkiv de facto käsutuskeeld kujutab endast võlausaldaja poolt nõutud sisulist tagajärge. Seega on tegemist (olenevalt asjaomastest riigisisestest õigusnormidest) igati sisulise hagiga, mis ei sobi hästi kokku kergema tõendamiskoormisega, mis kehtib eelduslikult fumus boni iurise ja periculum in mora puhul.
87. Kokkuvõtvalt viib actio pauliana unikaalne olemus, mis isegi kõige abstraktsemal tasandil võetuna ei anna põhjust kaaluda uuesti mõnda nendest kohtualluvuse alustest, mille Euroopa Kohus on juba välistanud, minu teise vahejärelduseni, et sellise hagi nagu põhikohtuasjas suhtes pädev kohus tuleb kindlaks määrata määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõike 1 alusel.
2. Üldreegli kohaldamise võimalikud raskused
88. Kui kohaldada määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 1 sisalduvat üldreeglit põhikohtuasja faktilistele asjaoludele, siis tähendaks see sisuliselt hageja nõude suhtes kohtualluvuse andmist Hispaania kohtutele. Nagu kohtuistungil üksikasjalikult arutati, võib see lahendus näida ebapraktiline, kuivõrd nii hageja kui ka COLISEUMi asukoht on Poolas ning ka muud selle kohtuasja elemendid on seotud selle liikmesriigiga (arendusprojekti asukoht, vaidlusaluse kinnisasja asukoht, selle kinnisasja müügilepingu sõlmimise koht). Hispaanias asub „ainult“ kostja asukoht.
89. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võlausaldajal ei pruugi olla vaja esitada actio pauliana’t ainult vara omandaja (kostja) vastu, vaid ka teiste võimalike vaidlusaluse vara omandajate vastu. Kui kohtualluvus määrataks kindlaks kostja asukoha alusel, siis peaks võlausaldaja esitama (potentsiaalselt) täiendavaid hagisid mitme liikmesriigi kohtutesse. See põhjustab ebaproportsionaalseid kulusid ning kohtualluvuse eeskirjade tõttu kasvaks võlausaldaja kahju veelgi.
90. Seega on võimalik väita, et valikulise kohtualluvuse kohaldamist põhjendavast korrakohase õigusemõistmise eesmärgist, mis sisaldub määruse nr 1215/2012 põhjenduses 16, peaks tulenema Poola kohtute pädevus, kuna selle liikmesriigi ja põhikohtuasjas peetava vaidluse vahel on tihedam seos.
91. See põhjenduskäik ei ole veenev.
92. Esiteks ei saa viide eesmärgile põhjenduses, millel põhinevad valikulise kohtualluvuse alused, iseenesest olla esimuslik põhireegli suhtes, kui valikulise kohtualluvuse kohaldamise tingimused ei ole täidetud.
93. Teiseks on kostja asukoht määruse nr 1215/2012 kohaldamisel just täpselt võtmetähtsusega siduv tegur. Nii ei tulene asjaolust, et „ainult“ kostja asukoht on liikmesriigis A, samas kui kõik muud elemendid on seotud liikmesriigiga B, liikmesriigi B kohtualluvust, kui ükski valikuline ega erandlik kohtualluvuse alus ei ole kohaldatav. Lisaks ei võta (kaudselt selle asjaolu olulisust vähendav) väide, et „ainult“ kostja asukoht on Hispaanias, arvesse asjaolu, et kostja teadlikkus COLISEUMi väidetavalt petturlikust kavatsusest kujutab endast asjaolu, mis tuleb tuvastada, ning see on tõenduslikel põhjustel seotud Hispaaniaga.
94. Kolmandaks, kui võimaldada valikulist kohtualluvust konkreetse asja faktilistel asjaoludel (ja kui ei rikuta määruse nr 1215/2012 kohtualluvuse reegleid), siis tähendab see sisuliselt, et eeldatakse vara omandaja (sellise nagu kostja) teadlikkust pettusest. Sellisel viisil kohtualluvuse kindlaksmääramine otsustaks sisuliselt juba ette ära actio pauliana edukuse tervikuna. Ent seda, kas teadlikkus ja muud actio pauliana rahuldamiseks vajalikud tingimused on tõendatud, on kohtuasja sisulise hindamise küsimus.
95. Struktuursel tasandil tähendaks see sisuliselt (võtmata seejuures vähimatki seisukohta käesoleva asja faktide suhtes), et kohtualluvusega seoses valitseks „pettuse eeldus“, mis lubab kutsuda kostja hageja asukoha kohtusse. See toimiks ehk hästi põhjendatud actio pauliana puhul. Ent mida teha nende asjadega, mis ei ole hästi põhjendatud? Mis saab potentsiaalselt vastaspoole kurnamiseks või pahatahtlikult esitatud hagidest? See rõhutab jällegi kõnealuse väite ringtõenduslikku laadi, mis tähendab, et kõigepealt lahendatakse asi sisuliselt ja siis otsustatakse kohtualluvus.
96. Neljandaks, kui tahes ahvatlev ka ei oleks taolistel asjaoludel nagu käesolevas asjas hageja kasuks argumentide otsimine, oleks selline lähenemine täielikult põhjendamata olukordades, kus erinevad faktilised asjaolud seonduvad mitme liikmesriigiga. Kuidas suhtuda olukorda, kus Tšehhi äriühing alustab arendusprojekti Poola töövõtjaga Slovakkias asuval kinnisasjal ning see Poola äriühing võõrandab Austrias asuva kinnisasja Saksamaa äriühingule?
97. Ehk teisisõnu on vaja põhimõttelist vastust, mis kehtib üldiselt, olenemata konkreetse kaasuse asjaoludest. Ehkki ma mõistan ja tunnustan täielikult selliste eeskirjade nagu forum(non) conveniens sümpaatset paindlikkust, mis võimaldab teha erandeid konkreetse asja faktiliste asjaolude põhjal, on ikkagi tõsi, et Brüsseli konventsiooni ja määruste ülesehitus ja loogika põhinevad siiski erinevatel eeldustel.(63) Sellises mitmekesises õigusruumis, mis koosneb 28 õiguskorrast, on mõistagi vaja mõistlikku ex ante ettenähtavust ja seega aeg‑ajalt mõneti jäigemaid reegleid ning vähem ex post facto selgitamist (peamiselt selle kohta, miks ennast pädevaks peetakse), mis sõltuvad suuresti paljudest faktilistest asjaoludest.
98. Kokkuvõttes näib liidu õiguse praeguses seisus actio pauliana olevat üks harvadest näidetest, mille puhul on kohaldatav ainult üldreegel, ning niisama harv kinnitus tõsiasjale, et „[…] puudub ilmne alus mõttele, et alati või ka tihti peaks leiduma alternatiiv kostja elu- või asukohta kohtutele“.(64)
V. Ettepanek
99. Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Szczecinie (Szczecini regionaalne kohus, Poola) küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et selles kasutatud mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ ei hõlma sellist hagi nagu põhikohtuasjas, mille puhul on ühes liikmesriigis asuva ostja vastu esitatud hagi, milles nõutakse, et tunnistataks kehtetuks teise liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja müügileping selle alusel, et see leping kahjustab müüja võlausaldajaid.
Sellise hagi kohtualluvus tuleb kindlaks määrata määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõike 1 alusel.