Language of document : ECLI:EU:T:2021:781

ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda)

10. november 2021(*)

Institutsiooniline õigus – Euroopa kodanikualgatus – Ühtekuuluvuspoliitika – Rahvusvähemusega piirkonnad – Otsus registreerimise kohta – Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Vastuvõetavus – Määruse (EL) nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkt b – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑495/19,

Rumeenia, esindajad: E. Gane, R. Haţieganu, L. Liţu ja L.‑E. Baţagoi,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Stancu, I. Martínez del Peral ja H. Krämer,

kostja,

keda toetab

Ungari, esindajad: M. Fehér, M. Tátrai ja K. Szíjjártó,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 30. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/721, mis käsitleb kavandatud kodanikualgatust „Piirkondadevahelise võrdsuse tagamist ja piirkondade kultuuri säilitamist puudutav ühtekuuluvuspoliitika“ (ELT 2019, L 122, lk 55),

ÜLDKOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud E. Buttigieg (ettekandja) ja K. Kowalik-Bańczyk,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 21. mai 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Kavandatud kodanikualgatus „Piirkondadevahelise võrdsuse tagamist ja piirkondade kultuuri säilitamist puudutav ühtekuuluvuspoliitika“ (edaspidi „vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus“) esitati Euroopa Komisjonile 18. juunil 2013 vastavalt ELL artikli 11 lõikele 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT 2011, L 65, lk 1).

2        Teabest, mille esitasid vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse korraldajad kodanikualgatuse ettepaneku registreerimiseks vajaliku teabena määruse nr 211/2011 II lisa mõttes, ilmneb, et ettepaneku eesmärk oli see, et Euroopa Liit pööraks ühtekuuluvuspoliitika raames erilist tähelepanu piirkondadele, mille etnilised, kultuurilised, religioossed või keelelised tunnused erinevad ümbritsevate piirkondade omadest. Nende piirkondade puhul – kaasa arvatud geograafilised piirkonnad, millel puuduvad halduspädevusega struktuurid – peab ennetama majandusarengu lõhet või mahajäämust võrreldes ümbritsevate piirkondadega, toetama majandusarengut ning säilitama ühtsed majandus-, sotsiaalsed ja territoriaalsed tingimused nii, et nende piirkondade tunnused jääksid samaks. Selleks peavad neil piirkondadel olema samasugused võimalused kasutada erinevaid liidu fonde ning neile peab tagama piirkondlike tunnuste säilitamise ja vajaliku majandusarengu nii, et liidu areng saaks olla kestlik ja säiliks liidu kultuuriline mitmekülgsus.

3        Komisjon keeldus registreerimast vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse taotlust 25. juuli 2013. aasta otsusega C(2013) 4975 (final) ja määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt, sest see jäi ilmselgelt välja tema volituste ulatusest, et esitada liidu õigusakti ettepanek aluslepingute rakendamiseks.

4        Üldkohus jättis 10. mai 2016. aasta kohtuotsusega Izsák ja Dabis vs. komisjon (T‑529/13, EU:T:2016:282) otsuse C(2013) 4975 (final) peale esitatud tühistamishagi rahuldamata.

5        Euroopa Kohus, kellele esitati apellatsioonkaebus, tühistas 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) 10. mai 2016. aasta kohtuotsuse Izsák ja Dabis vs. komisjon (T‑529/13, EU:T:2016:282) ning – tehes ise kohtuasjas lõpliku otsuse – tühistas otsuse C(2013) 4975 (final).

6        Komisjon võttis 30. aprillil 2019 vastu otsuse (EL) 2019/721, mis käsitleb vaidlusalust kavandatud kodanikualgatust (ELT 2019, L 122, lk 55; edaspidi „vaidlustatud otsus“) ja millega ta registreeris selle määruse nr 211/2011 artikli 4 tähenduses.

7        Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1 ja 2 määratles komisjon vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse eseme ning eesmärgid vastavalt eespool punktis 2 esitatule.

8        Vaidlustatud otsuse põhjendustes 3 ja 4 märkis komisjon, et kodanikualgatuse kord ja tingimused peaksid olema selged, lihtsad ja kasutajasõbralikud ning vastama kodanikualgatuse olemusele, et julgustada kodanikke kasutama kodanikualgatuse süsteemi ja lõppkokkuvõttes osalema liidu demokraatias.

9        Vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 täpsustas komisjon:

„Aluslepingute rakendamiseks võib võtta vastu liidu õigusakte, et määrata kooskõlas [EL] toimimise lepingu artikliga 177 kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus, mis võib hõlmata fondide rühmitamist.“

10      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 märkis komisjon, et „[s]elles osas, mis käsitle[s] [tema] ettepanekuid võtta vastu liidu õigusaktid, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus, ning tingimusel, et rahastatavad meetmed suurenda[si]d liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust“, ei jää kavandatud kodanikualgatus ilmselgelt välja tema volituste ulatusest määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b tähenduses.

11      Komisjon tõdes vaidlustatud otsuse põhjenduses 7, et vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus vastab määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktides a, c ja d ette nähtud tingimustele, ning järeldas põhjenduses 8, et see tuleks registreerida.

12      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on sätestatud:

„1. Registreeritakse kavandatud kodanikualgatus „Piirkondadevahelise võrdsuse tagamist ja piirkondade kultuuri säilitamist puudutav ühtekuuluvuspoliitika“.

2. Kavandatud kodanikualgatusele toetusavaldusi kogudes tuleb lähtuda arusaamast, et algatus on suunatud komisjoni ettepanekutele õigusaktide kohta, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus, ning tingimusel, et rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.“

13      Vaidlustatud otsuse artiklis 3 on täpsustatud, et see on adresseeritud vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse korraldajatele.

 Menetlus ja poolte nõuded

14      Rumeenia esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. juulil 2019.

15      Komisjon esitas kostja vastuse 27. septembril 2019.

16      Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2019 saabunud dokumendis esitas Ungari avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

17      Repliik saabus 16. detsembril 2019.

18      Kümnenda koja presidendi 7. jaanuari 2020. aasta otsusega lubati Ungaril astuda menetlusse.

19      Vasturepliik saabus 27. jaanuaril 2020.

20      Ungari esitas menetlusse astuja seisukohad 18. veebruaril 2020 ja Rumeenia esitas nende kohta oma märkused 21. mail 2020 selleks ette nähtud tähtaja jooksul. Komisjon ei esitanud menetlusse astuja seisukohtade kohta märkusi.

21      Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2020 saabunud dokumendis taotles Rumeenia kohtuistungi korraldamist vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõikele 2.

22      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kümnes koda) avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil ja Ungaril soovi korral esitada märkusi Rumeenia argumentide kohta, mis olid seotud hagi vastuvõetavusega. Mõlemad pooled esitasid oma märkused selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

23      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 21. mai 2021. aasta kohtuistungil.

24      Rumeenia palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

25      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Rumeenialt.

26      Ungari palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi vastuvõetavus

27      Rumeenia, kes käsitles hagi vastuvõetavuse küsimust vaidlustatud otsuse vaidlustatavuse ja põhjendatud huvi olemasolu seisukohast, väitis, et hagi on vastuvõetav.

28      Komisjon avaldas oma märkustes Rumeenia argumentide kohta (vt eespool punkt 22) kahtlust hagi vastuvõetavuse osas.

29      Täpsemalt avaldas komisjon kahtlust, kas vaidlustatud otsus on vaidlustatav, sest seda võib käsitada ettevalmistava aktina kui „kodanikualgatuse mehhanismi esimest etappi“, mille lõpptulemusel otsustab komisjon esitada määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punktis c nimetatud teatise, mis on vaidlustatav akt. Sellega seoses väitis komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selliste aktide või otsuste puhul, mis töötatakse välja mitmeastmelise, eelkõige asutusesisese menetluse käigus, põhimõtteliselt tegemist aktidega, mille peale saab esitada tühistamishagi ainult nende meetmete korral, mis väljendavad asjaomase institutsiooni lõplikku seisukohta selle menetluse lõpus, kuid hagi ei saa esitada vahemeetmete peale, mille eesmärk on lõpliku otsuse ettevalmistamine.

30      Oma kahtlusi põhjendas komisjon ka väitega, et Üldkohtu praktikast tuleneb, et tühistamishagi võib – ka liikmesriigi poolt – esitada aktide peale, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi, mis võivad kahjustada huve. Komisjon on aga seisukohal, et kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsuse puhul on keeruline mõista, millised selle kavandatud kodanikualgatuse sisust tulenevad õiguslikud tagajärjed võiksid tekitada kahju ja kellele. Komisjon viitas konkreetselt 21. mai 2010. aasta kohtuotsusele Prantsusmaa vs. komisjon (T‑425/04, T‑444/04, T‑450/04 ja T‑456/04, EU:T:2010:216, punkt 119).

31      Eeltoodud kaalutlusi arvestades jättis komisjon Üldkohtu otsustada, kas vaidlustatud otsus on vaidlustatav.

32      Seevastu nõustus komisjon Rumeenia hinnanguga, et liikmesriikide õiguse esitada tühistamishagi liidu akti peale kasutamine ei sõltu sellest, kas põhjendatud huvi on tõendatud.

33      Ungari pooldas oma märkustes Rumeenia argumentide kohta (vt eespool punkt 22) seisukohta, et hagi on vastuvõetav, väites muu hulgas, et vaidlustatud otsus on vaidlustatav akt. Ungari pidas põhjendatuks ka seda, et Üldkohus lahendab selle õigusküsimuse, et kõrvaldada igasugune ebaselgus.

34      Kolme poole argumentidest nähtub, et nad ei vaidle vastu sellele, et liikmesriikide õiguse esitada tühistamishagi liidu akti peale kasutamine ei sõltu sellest, kas põhjendatud huvi on tõendatud. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et liikmesriik, käesoleval juhul Rumeenia, võib esitada tühistamishagi siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitava akti peale, ilma et ta peaks tõendama põhjendatud huvi olemasolu (vt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega ei pea liikmesriik oma hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks tõendama, et liidu akt, mille ta vaidlustab, tekitab tema jaoks õiguslikke tagajärgi (vt 20. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑154/10, EU:T:2012:452, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). 21. mai 2010. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (T‑425/04, T‑444/04, T‑450/04 ja T‑456/04, EU:T:2010:216), millele tugineb komisjon (vt eespool punkt 30), mis pealegi tühistati apellatsiooniastmes 19. märtsi 2013. aasta kohtuotsusega Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ning komisjon vs. Prantsusmaa jt (C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175), ei sea eespool viidatud kohtupraktikat kuidagi kahtluse alla.

35      Kuna komisjon avaldas kahtlust, kas vaidlustatud otsus on ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatav, ja võttes arvesse Ungari taotlust, et Üldkohus selle küsimuse selgelt lahendaks, tuleb kaaluda järgmist.

36      Liikmesriikide või institutsioonide esitatud tühistamishagide raames välja kujundatud kohtupraktika kohaselt on vaidlustatavad õigusaktid ELTL artikli 263 tähenduses kõik institutsioonide poolt vastu võetud sätted, mille eesmärk on sõltumata nende vormist tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Et kindlaks teha, kas akt tekitab õiguslikke tagajärgi, tuleb lähtuda selle esemest, sisust, olemusest ning faktilisest ja õiguslikust kontekstist, milles tehti see akt (vt 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsuse, mille komisjon võttis vastu määruse nr 211/2011 artikli 4 alusel ja mille kohaselt ta registreeris vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse, eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mistõttu see on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses.

39      Nagu liidu kohus on juba täpsustanud (23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 73), kehtestatakse määrusega nr 211/2011, mis oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatav, kodanikualgatuse esitamise kord ja tingimused. Selle põhjenduses 8 on täpsustatud, et tarvis on vähemalt minimaalsel tasemel organiseeritud struktuuri, milleks nähakse ette kodanike komitee loomine, mis koosneb vähemalt seitsmest eri liikmesriigist pärit füüsilistest isikutest (korraldajatest) ja mis vastutab kodanikualgatuse ettevalmistamise ning selle komisjonile esitamise eest. Määruse nr 211/2011 artiklis 4 on sätestatud, et kavandatud kodanikualgatus tuleb registreerida komisjonis ja komisjon registreerib selle juhul, kui teatud hulk nimetatud sättes ette nähtud tingimusi on täidetud. Nende tingimuste hulgas on see, et kavandatud kodanikualgatus ei jää ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest, mille kohaselt on komisjon pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks (määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkt b). Määruse nr 211/2011 artikli 4 lõikes 4 on ette nähtud, et registreeritud kavandatud kodanikualgatus avalikustatakse sama määruse artikli 4 lõike 1 teises lõigus ette nähtud registris.

40      Alles pärast asjaomase kavandatud kodanikualgatuse registreerimist saab asuda koguma sellele vähemalt miljonit toetusavaldust vähemalt ühest neljandikust liikmesriikidest. See kogumine peab toimuma vastavalt korrale ja tingimustele, mis on üksikasjalikult sätestatud määruse nr 211/2011 artiklites 5–8. Eelkõige peavad korraldajad määruse nr 211/2011 artikli 8 kohaselt esitama kogutud toetusdeklaratsioonid asjaomastele liikmesriikidele kontrollimiseks ja tõendamiseks.

41      Määruse nr 211/2011 artikli 9 esimeses lõigus on ette nähtud, et korraldajad võivad, juhul kui selles määruses ette nähtud asjakohast korda on järgitud ja kõik tingimused on täidetud, esitada kavandatud kodanikualgatuse koos selle toetamist ja rahastamist puudutava teabega komisjonile. Kõnealune teave avaldatakse registris.

42      Määruse nr 211/2011 artikli 10 lõikes 1 on sätestatud, et kui komisjon saab selle määruse artikli 9 kohaselt esitatud kavandatud kodanikualgatuse, siis ta:

a)      avaldab selle viivitamata registris;

b)      võtab korraldajad asjakohasel tasandil vastu, et nad saaksid üksikasjalikult selgitada kodanikualgatuses tõstatatud küsimusi;

c)      esitab kolme kuu jooksul teatises oma õiguslikud ja poliitilised järeldused kodanikualgatuse kohta ja vajaduse korral koos põhjendustega meetme, mida ta kavatseb selle suhtes võtta või võtmata jätta.

43      Määruse nr 211/2011 artikli 10 lõikes 2 on sätestatud, et eespool nimetatud teatisest tuleb teatada korraldajatele, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule ning see tuleb avalikustada.

44      Määruse nr 211/2011 artikkel 11 sätestab muu hulgas, et sama määruse artikli 10 lõike 1 punktis c sätestatud kolme kuu pikkuse tähtaja jooksul antakse korraldajatele võimalus tutvustada kodanikualgatust parlamendis avalikul kuulamisel.

45      Eespool punktides 39–44 esitatud sätetest nähtub, et kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsuse – nagu seda on vaidlustatud otsus käesolevas asjas – eesmärk on tekitada selle korraldajatele, institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvaid õiguslikke tagajärgi.

46      Mis puudutab korraldajaid, siis nimelt käivitab eespool nimetatud registreerimise otsus toetusavalduste kogumise ja annab neile esiteks eelkõige õiguse esitada kodanikualgatuse komisjonile ja seda üksikasjalikult selgitada (vt eespool punkt 41 ja punkti 42 alapunkt b), teiseks õiguse nõuda komisjonilt määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punktis c sätestatud teatise esitamist (vt eespool punkti 42 alapunkt c) ja kolmandaks õiguse tutvustada kodanikualgatust parlamendis avalikul kuulamisel (vt eespool punkt 44). Eespool nimetatud õigused, mis tekivad korraldajatel, on asjaomaste institutsioonide – komisjoni ja parlamendi – jaoks ühtlasi kohustused, sest komisjon peab korraldajad vastu võtma ja esitama eespool nimetatud teatise ning parlament peab korraldama eespool nimetatud avaliku kuulamise.

47      Mis puudutab asjaomaseid liikmesriike, siis toob kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus nende jaoks kaasa kohustuse lubada toetusavalduste kogumist, neid kontrollida ja tõendada (vt eespool punkt 40).

48      Komisjoni kahtlused vaidlustatud otsuse vaidlustatavuse osas ei ole põhjendatud.

49      Sellega seoses tuleb tagasi lükata analüüs, mille kohaselt on kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus ettevalmistav või vaheakt, mille eesmärk on valmistada ette määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punktis c ette nähtud teatise vastuvõtmine (vt eespool punkt 29).

50      Nimelt, nagu liidu kohus on juba tõdenud, siis ühelt poolt on registreerimismenetluse eesmärk takistada seda, et korraldajad teevad kasutuid pingutusi kavandatud kodanikualgatuse eesmärgil, mis juba algusest peale ei viiks soovitud tulemuseni, ja teiselt poolt eeldab otsus kavandatud kodanikualgatus registreerida või mitte selle esmast õiguslikku hindamist, mis ei mõjuta komisjoni hinnangut, mille ta annab määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c alusel koostatava teatise raames, kus on esitatud tema „õiguslikud ja poliitilised järeldused“ kavandatud kodanikualgatuse kohta ning meede, mida ta kavatseb selle suhtes vajaduse korral võtta või võtmata jätta, koos põhjendustega (vt selle kohta 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Lisaks täpsustas Euroopa Kohus 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Puppinck jt vs. komisjon (C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punkt 70), et kodanikualgatuse mehhanismi konkreetne lisaväärtus ei peitu selle tulemuse kindluses, vaid sellega liidu kodanikele loodud võimalustes käivitada institutsioonides poliitiline arutelu, ilma et oleks vaja oodata seadusandliku menetluse alustamist. Ent nagu komisjon õigesti märgib, toimub poliitiline arutelu nii kodanike kui ka institutsioonidega eelkõige kampaania jooksul, mille eesmärk oli toetusavalduste saamine, koosolekul komisjoniga ja avalikul kuulamisel parlamendis. Seega ilmneb, et see poliitiline arutelu tuleneb registreerimise otsusest ja sellele järgnevast menetlusest ning toimub enne, kui komisjon võtab vastu määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punktis c nimetatud teatise.

52      Sellest järeldub ka see, et kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus kujutab endast kodanikualgatuse menetluse teatud etapi lõpptulemust, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis on eraldiseisvad määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punktis c ette nähtud teatise omadest, mis on 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse One of Us jt vs. komisjon (T‑561/14, EU:T:2018:210) kohaselt pealegi vaidlustatav akt.

53      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses ja et käesolev hagi on vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

54      Rumeenia põhjendab oma hagi kahe väitega. Esimese kohaselt on rikutud määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b ja teise kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust. Esmalt tuleb analüüsida teist väidet.

 Väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

55      Kõigepealt väidab Rumeenia, et komisjonil on määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuse täitmise hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ning järelikult on tal lasuval põhjendamiskohustusel määrav tähtsus.

56      Selles kontekstis heidab Rumeenia komisjonile esimesena ette seda, et ta ei põhjendanud vaidlustatud otsuses, miks ta on pädev edendama vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse eset ja eesmärke puudutavaid akte, nagu need on kindlaks määratud selles otsuses.

57      Teisena heidab Rumeenia komisjonile ette seda, et ta ei põhjendanud piisavalt oma lähenemisviisi, mis on esitatud vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõikes 2 ja mis seisneb täpsustuses, et vaidlusalusele kavandatud kodanikualgatusele toetusavalduste kogumine on lubatud, lähtudes „arusaamast, et algatus on suunatud komisjoni ettepanekutele õigusaktide kohta, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus, ning tingimusel, et rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust“.

58      Rumeenia leiab, et komisjoni eespool viidatud lähenemisviis vajab põhjendamist, võttes ühest küljest arvesse vaidlustatud otsuse vastuvõtmise konteksti – mida iseloomustab muu hulgas see, et komisjon oli varem otsusega C(2013) 4975 (final) keeldunud vaidlusalust kavandatud kodanikualgatust registreerimast ja et Euroopa Kohus ei tuvastanud 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) selles otsuses komisjoni õigusrikkumist – ning teisest küljest seda, et määruse nr 211/2011 sätete kohaselt peab kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus põhinema selle eseme ja eesmärkide täpsel analüüsil, isegi kui see analüüs tehakse abstraktselt ja mitte konkreetselt. Rumeenia märgib, et käesoleval juhul näib, et komisjon registreeris vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse, teadmata selle tegelikku eesmärki.

59      Rumeenia järeldab, et vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud, miks oli vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse registreerimine võimalik, ja et komisjon rikkus käesolevas asjas ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust.

60      Komisjon ja Ungari vaidlevad Rumeenia argumentidele vastu.

61      Peab meelde tuletama, et ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud õigusaktide põhjendamise kohustus kehtib kõigi aktide suhtes, mille peale võib esitada tühistamishagi (1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑370/07, EU:C:2009:590, punkt 42). Sellest tuleneb, et hoolimata asjaolust, et määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 3 teine lõik paneb komisjonile kohustuse teavitada korraldajaid oma otsuse põhjendustest üksnes juhul, kui ta keeldub registreerimast kavandatud kodanikualgatust, laieneb põhjendamiskohustus vaidlustatud otsusele ka siis, kui see sisaldab komisjoni otsust registreerida vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus (vt selle kohta 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑391/17, edasi kaevatud, EU:T:2019:672, punkt 79).

62      Vastavalt ELTL artiklit 296 puudutavale väljakujunenud kohtupraktikale peab õigusakti põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teha kontrolli (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Nagu väljakujunenud kohtupraktikast samuti ilmneb, tuleb põhjendamise nõuet hinnates arvestada juhtumi asjaolusid. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki olulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuivõrd küsimust, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning asjasse puutuvat valdkonda reguleerivate õigusaktide kogumist (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Lisaks tuleb põhjendamiskohustust kui olulist vorminõuet eristada põhistuse põhjendatuse kontrollist, mille puhul on tegemist õigusakti sisulise seaduslikkuse kontrollimisega ja mis eeldab, et kohus teeb kindlaks, kas akti aluseks olevates põhjendustes on vigu või mitte (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punktid 66–68).

65      Samuti tuleb meelde tuletada, et nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, ei ole komisjonil kavandatud kodanikualgatuse registreerimisel ulatuslikku kaalutlusõigust, kuna määruse nr 211/2011 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et see institutsioon „registreerib“ kavandatud kodanikualgatuse, kui selle määruse artikli 4 lõike 2 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud, see tähendab muu hulgas siis, kui kavandatud kodanikualgatus ei jää ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest, mille kohaselt ta on pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks. Samal ajal kui esialgne analüüs näitab selgelt, et viimati nimetatud tingimus ei ole täidetud, „keeldub“ komisjon registreerimast kavandatud kodanikualgatust, nagu see on sätestatud määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus (24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑391/17, edasi kaevatud, EU:T:2019:672, punkt 84). Rumeenia argument, mis on esitatud eespool punktis 55, tuleb seega tagasi lükata.

66      Käesolevas asjas tuleb seda, kas vaidlustatud otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud, hinnata eespool punktides 61–65 esitatud kaalutlusi arvestades.

67      Mis puudutab konteksti, milles vaidlustatud otsus vastu võeti, siis tuleb meenutada, et kõigepealt keeldus komisjon otsusega C(2013) 4975 (final) vaidlusalust kavandatud kodanikualgatust registreerimast põhjusel, et see jääb ilmselgelt välja tema volituste ulatusest määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b tähenduses.

68      Komisjon märkis, et vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse peamine eesmärk oli kindlustada „[p]iirkondadevahelise võrdsuse tagamist ja piirkondade kultuuri säilitamist“, pöörates „erilist tähelepanu piirkondadele, mille rahvuslikud, etnilised, kultuurilised, religioossed või keelelised tunnused erinevad naaberpiirkondade omadest“. Komisjon leidis, et ELTL artiklid 174–178, mida on mainitud eespool viidatud algatuses kavandatava meetme seisukohast asjakohaste aluslepingute sätetena, ei saa olla kavandatava õigusakti vastuvõtmise õiguslikuks aluseks, sest kõigi ühtekuuluvuspoliitika raames võetud meetmete eesmärk peab olema tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, nagu see on määratletud ELTL artiklis 174. Komisjoni sõnul ei saa rahvusvähemuste olukorra parandamist mõista nii, et see edendab „eri regioonide arengutaseme ühtlustamist“ ja teatavate piirkondade mahajäämuse vähendamist, nagu on ette nähtud ELTL artikli 174 teises lõigus. Sellega seoses leidis komisjon, et ELTL artikli 174 kolmandas lõigus on ammendavalt loetletud „ebasoodsad tingimused“, millega kaasneb kohustus pöörata teatavale piirkonnale „erilist tähelepanu“.

69      Komisjoni otsust kinnitas Üldkohus, kes jättis selle peale esitatud tühistamishagi rahuldamata (10. mai 2016. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, T‑529/13, EU:T:2016:282).

70      Euroopa Kohus tühistas eespool punktis 69 viidatud kohtuotsuse 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177).

71      Esimesena tuletas Euroopa Kohus ühest küljest meelde, selgitades komisjoni kohustusi määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud registreerimistingimuse hindamisel, et komisjon peab tõlgendama ja kohaldama seda registreerimistingimust nii, et on tagatud kodanikualgatuse lihtne kasutatavus. Seega võib komisjon kavandatud kodanikualgatuse registreerimisest määruse artikli 4 lõike 2 punkti b alusel keelduda vaid siis, kui kavandatud kodanikualgatus jääb – arvestades selle eset ja eesmärke, nii nagu need nähtuvad kohustuslikust teabest ja võimalikust täiendavast teabest, mille korraldajad on esitanud määruse nr 211/2011 II lisa alusel – ilmselgelt välja komisjoni nende volituste ulatusest, mille alusel komisjon on pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punktid 53 ja 54).

72      Teisest küljest täpsustas Euroopa Kohus, et küsimus, kas kavandatud kodanikualgatusega seoses esitatud meetme ettepanek kuulub komisjoni volituste alla, ei ole esmapilgul faktiküsimus ega tõendite hindamise küsimus, mis sellisena alluks tõendamiskoormist reguleerivatele normidele, vaid peamiselt aluslepingute asjaomaste sätete tõlgendamise ja kohaldamise küsimus. Niisiis, kui komisjon saab kavandatud kodanikualgatuse registreerimise taotluse, ei ole tema ülesanne selles etapis kontrollida, kas on esitatud tõendeid kõigi viidatud asjaolude kohta või kas kavandatud kodanikualgatuse põhjendused ja kavandatud meetmed on piisavad. Määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud registreerimistingimuse täitmise hindamisel peab ta piirduma analüüsimisega, kas selliseid abstraktselt kavandatud meetmeid saab objektiivselt võtta aluslepingute alusel (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punktid 61 ja 62).

73      Teisena järeldas Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui asus seisukohale, et korraldajad olid vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse registreerimiseks kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud tingimus oli täidetud. Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus hindas valesti määruse eespool nimetatud registreerimistingimust ning ülesannete jaotust kodanikualgatuse korraldajate ja komisjoni vahel sellest tulenevas registreerimisprotsessis (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punktid 63 ja 72).

74      Kolmandana kontrollis Euroopa Kohus seda, kuidas Üldkohus tõlgendas eespool punktis 69 viidatud kohtuotsuses ELTL artiklit 174 koostoimes ELTL artikli 4 lõike 2 punktiga c. Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus järgmist:

„68. […] on tõsi, et ELTL artiklis 174 on liidu ühtekuuluvuspoliitika eesmärke kirjeldatud üldsõnaliselt ning liidule on antud ulatuslik kaalutlusõigus meetmete osas, mida ta võib majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse alal võtta, arvestades seda, et regioonidele, mida need meetmed võivad puudutada, on osutatud laias tähenduses.

69. ELTL artikli 174 kolmandas lõigus esitatud loetelu regioonidest, „kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused“, on näitlik, mitte ammendav loetelu, mida näitab selles sättes niisuguste sõnade kasutamine nagu „asjaomaste regioonide puhul“ ja „näiteks“.

70. Nagu märgib Üldkohus oma otsuse punktides 87 ja 89, ei saa rahvusvähemusega piirkondade etnilisi, kultuurilisi, religioosseid või keelelisi tunnuseid pidada siiski sellisteks tingimusteks, mis kujutavad endast nende piirkondade majandusliku arengu jaoks süstemaatiliselt ebasoodsamat olukorda võrreldes ümbritsevate piirkondadega.

71. Sellest järeldub, et kui Üldkohus välistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–89 võimaluse, et rahvusvähemusega piirkond võiks oma etniliste, kultuuriliste, religioossete või keeleliste tunnuste tõttu süstemaatiliselt kuuluda ELTL artikli 174 kolmanda lõigu tähenduses regioonide alla, „kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused“, siis tõlgendas ta [selle sätte] mõistet „asjaomane regioon“ õigesti ega rikkunud selles osas õigusnormi.“

75      Neljandana rahuldas Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse ja tühistas eespool punktis 73 esitatud järelduse alusel eespool punktis 69 viidatud kohtuotsuse (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 73).

76      Viiendana tühistas Euroopa Kohus komisjoni otsuse keelduda registreerimast kodanikualgatust, sest ta leidis, et kohtuasi oli staadiumis, kus sai teha otsuse. Täpsemalt leidis Euroopa Kohus, tuginedes tõdemusele, et Üldkohus rikkus õigusnormi (kui asus seisukohale, et apellandid olid asjaomase kavandatud kodanikualgatuse registreerimiseks kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud tingimus oli täidetud), et põhjendatud on apellantide hagi väide selle sätte rikkumise kohta. Selle järelduse põhjal leidis Euroopa Kohus, et komisjoni otsus keelduda vaidlusalust kavandatud kodanikualgatust registreerimast tuleb tühistada (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punktid 74–77).

77      Pärast 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsust Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse, millega ta registreeris vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse.

78      Vaidlustatud otsuse sõnastusest nähtub (vt punktid 7–13 eespool), et esiteks määratles komisjon vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse eseme ja eesmärgid. Teiseks viis komisjon läbi nõutava esialgse õigusliku analüüsi, ühelt poolt määratledes vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 õigusliku aluse, mis võimaldab tal esitada liidu õigusakti ettepaneku, et vaidlusalust kodanikualgatust ellu viia, nimelt ELTL artikli 177, ja teiselt poolt täpsustades vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 ning artikli 1 lõikes 2, et selle kodanikualgatuse raames rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Teisisõnu tegi komisjon selle analüüsi raames kindlaks vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatusega seotud liidu pädevuse piirid.

79      Arvestades vaidlustatud otsuse sõnastust, selle vastuvõtmise konteksti ja selles valdkonnas asjakohaseid õigusnorme, leiab Üldkohus, et vaidlustatud otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Rumeenia osaväited ei lükka seda järeldust ümber.

80      Mis puudutab kõigepealt Rumeenia esimest osaväidet, et komisjon ei esitanud põhjuseid, miks ta on pädev tegema ettepaneku võtta vastu liidu õigusakt, millega vaidlusalune kodanikualgatus ellu viia (eespool punkt 56), siis nähtub vaidlustatud otsuse sõnastusest, et komisjon leidis, et vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus oli seotud EL toimimise lepingu kolmanda osa XVIII jaotise kohase majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitikaga, ja et ELTL artikkel 177 sai olla vaidlusalust kodanikualgatust ellu viiva õigusakti aluseks. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 ja artikli 1 lõikes 2 tõi komisjon välja ka liidu pädevuse piirid selles küsimuses. Neil asjaoludel ei ole Rumeenia esimene osaväide põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

81      Oma teises osaväites (punktid 57 ja 58 eespool) leiab Rumeenia sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt selgitatud komisjoni seisukohamuutust vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse osas, mida tõendab asjaolu, et algul oli komisjon otsusega C(2013) 4975 (final) keeldunud seda registreerimast.

82      Üldkohus leiab, et ka see teine osaväide ei ole põhjendatud. Nimelt tuleb märkida, et komisjoni seisukoha muutumist selgitab 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177), mis on osa vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kontekstist.

83      Esiteks tunnistas Euroopa Kohus 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) kehtetuks komisjoni analüüsi, mis on esitatud otsuses C(2013) 4975 (final), mille kohaselt on ammendav ELTL artikli 174 kolmanda lõigu loetelu piirkondadest, „kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused“. Euroopa Kohtu hinnangul on see loetelu näitlik.

84      Teiseks täpsustas Euroopa Kohus 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 62), et kui komisjon saab kavandatud kodanikualgatuse registreerimise taotluse, peab ta algatuse ja kavandatud meetmete aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja põhjenduste piisavust kontrollimata piirduma analüüsimisega, kas objektiivselt saab selliseid abstraktselt kavandatud meetmeid võtta aluslepingute alusel.

85      Kolmandaks tühistas Euroopa Kohus 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 62) nii eespool punktis 4 viidatud Üldkohtu otsuse kui ka komisjoni otsuse C(2013) 4975 (final). Seega pidi komisjon tegema vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse kohta uue otsuse, võttes arvesse kõiki eespool nimetatud Euroopa Kohtu otsuse järeldusi.

86      Eespool punktides 83–85 esitatud asjaolud, mis on Rumeeniale teada, selgitavad seda, miks komisjon vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse vaatamata oma otsuses C(2013) 4975 (final) väljendatud esialgsele seisukohale vaidlustatud otsusega lõpuks registreeris. Need asjaolud selgitavad ka tema lähenemist vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 ja artikli 1 lõikes 2, mis kujutas endast valdkonna määratlemist, milles liidu õigusakte võib vastu võtta („tingimusel, et rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust“), mis vastab valdkonnale, milles vaidlusaluse kodanikualgatuse korraldajad nõuavad õigusaktide ettepanekute esitamist („[kavandatud kodanikualgatuse s]elles osas, mis käsitleb komisjoni ettepanekuid võtta vastu liidu õigusaktid, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus“), järeldades sellest, et vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus ei jää määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest.

87      Rumeenia väide, mille kohaselt näib komisjon olevat vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse registreerinud, teadmata selle tegelikku eesmärki (vt punkt 58 eespool), puudutab pigem vaidluse sisu ja seda käsitletakse teise väite hindamisel.

88      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Väide, et on rikutud määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b

89      Rumeenia väidab, et vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus jääb ilmselgelt välja komisjoni nende volituste ulatusest, mille kohaselt on komisjon pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b tähenduses, ning seetõttu rikub vaidlustatud otsus seda sätet.

90      Esimesena väidab Rumeenia, et ELTL artiklid 174–178, mis käsitlevad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, ei ole kehtivad õiguslikud alused liidu meetme jaoks, nagu seda on silmas peetud vaidlusaluses kavandatud kodanikualgatuses.

91      Sellega seoses väidab Rumeenia, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas (kuhu kuulub vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus) saab liit saavutada rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse eesmärgi üksnes siis, kui aluslepinguga kehtestatud ühtekuuluvuspoliitika eesmärk taotleb sama sihi saavutamist. Mis tahes muu toimimisviis rikuks pädevuse andmise põhimõtet, mis on sätestatud ELL artikli 4 lõikes 1 ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2.

92      Rumeenia sõnul on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika aga suunatud kogu liidu harmoonilisele arengule, muu hulgas erinevate piirkondade arengutaseme ühtlustamisele ning mahajäämuse vähendamisele kõige ebasoodsamates piirkondades. Rumeenia sõnul on selle poliitika raames võetavate meetmete puhul asjakohane kriteerium, mis võtab arvesse erinevate piirkondade arengutaset, mitte piirkondade rahvuslikke, etnilisi, kultuurilisi, religioosseid ja keelelisi tunnuseid. Lisaks ei saa lähtuda sellest, et teatavate piirkondade etnilise koosseisu ja nende arengutaseme vahel on naaberpiirkondadega võrreldes tegelik ning süstemaatiline seos.

93      Rumeenia järeldab, et rahvusvähemustega asustatud piirkondade iseärasusi puudutav kriteerium ei ole piirkonna arengutaseme hindamisel asjakohane, mistõttu ei saa sel olla vähimatki rolli ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel. Seega ei saa niisugusel kriteeriumil põhineva akti abil saavutada ühtekuuluvuspoliitika eesmärke, millega taotletakse erinevate piirkondade arengutaseme ühtlustamist, ning järelikult ei saa see tugineda ELTL artiklitele 174–178.

94      Sellega seoses märgib Rumeenia, et Euroopa Kohus ei käsitlenud 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) küsimust, kas vaidlusaluses kavandatud kodanikualgatuses märgitud ja „abstraktselt kavandatud meetmeid [saab] võtta aluslepingute alusel“. Seevastu kinnitas Euroopa Kohus Üldkohtu järeldusi, mille kohaselt ei saa rahvusvähemusega piirkond oma etniliste, kultuuriliste, religioossete või keeleliste tunnuste tõttu süstemaatiliselt kuuluda piirkondade hulka, „kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused“ ELTL artikli 174 kolmanda lõigu tähenduses. Rumeenia järeldab sellest, et Euroopa Kohus leidis, et niisugused õigusnormid, nagu korraldajad neid silmas peavad, ei saa põhineda aluslepingu ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevatel sätetel.

95      Teisena väidab Rumeenia, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 6 sõnastusest nähtub, et komisjon on oma hinnangus teinud reservatsiooni. See reservatsioon viitab sellele, et komisjoni arvates ei ole vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse ese ja eesmärgid selged ning samuti ei ole selgelt aru saada, kuidas saab neid saavutada ELTL artiklitel 174–178 põhinevate õigusaktide vastuvõtmisega. Komisjoni selline lähenemisviis ei ole aga kooskõlas määrusega nr 211/2011. Rumeenia sõnul peab kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus põhinema selle eseme ja eesmärkide täpsel analüüsil, isegi kui see analüüs on tehtud abstraktselt ja mitte konkreetselt. Seda analüüsi ei saa lükata edasi kodanikualgatuse menetluse hilisemasse etappi, nagu sellesse, mis on ette nähtud määruse nr 211/2011 artiklis 10.

96      Repliigis heidab Rumeenia komisjonile ette, arendades edasi eespool punktis 95 esitatud argumentatsiooni, et ta on osutanud üksnes väikesele osale teabest, mille korraldajad esitasid vaidlusaluse kodanikualgatuse kohta, nimelt üldisele ja ebamääraselt esitatud eesmärgile, tõlgendades seega vääralt mõistet „abstraktne analüüs“, millele Euroopa Kohus viitas 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177). Rumeenia väidab, et komisjon pidi võtma arvesse nii kohustuslikku teavet kui ka täiendavat teavet, mille korraldajad esitasid määruse nr 211/2011 II lisa alusel, ning et selles kontekstis on vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse tegeliku eseme ja eesmärkide õige kindlakstegemine sine qua non tingimus, et selgitada välja liidu pädevusvaldkond või võimaliku vastuvõetava liidu õigusakti õiguslik alus.

97      Täpsemalt leiab Rumeenia, et komisjon pidi arvesse võtma asjaolu, et vaidlusaluses kavandatud kodanikualgatuses on esile toodud vajadus välja töötada „rahvusvähemusega piirkonna“ mõiste määratlus ja nende piirkondade loetelu. Komisjon oleks pidanud arvesse võtma ka seda, et vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse ülevõtmine Euroopa õigusaktidesse eeldas kogu statistikasüsteemi ümbertöötamist, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1059/2003, millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS) (ELT 2003, L 154, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 196), ning liikmesriikide halduskorralduse muutmist uue territoriaalse jaotuse alusel, milles võetakse arvesse etnilise päritolu, religiooni, keele või kultuuri kriteeriume. Rumeenia sõnul kuulub liikmesriikide haldus- ja territoriaalne korraldus aga nende ainupädevusse ning vastavalt ELL artikli 4 lõikele 2 on liit kohustatud austama liikmesriikide põhiseaduslikku korda.

98      Rumeenia järeldab eeltoodud argumentidest, et vaidlustatud otsus rikub määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b.

99      Komisjon ja Ungari vaidlevad Rumeenia argumentidele vastu.

100    Enne kui eraldi käsitleda osaväiteid, mida Rumeenia teeb komisjonile käesoleva väite raames, tuleb meelde tuletada selle analüüsi tunnuseid, mille komisjon peab läbi viima määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt.

101    Sellega seoses peab märkima, et komisjonil tuleb tõlgendada ja kohaldada kavandatud kodanikualgatuse registreerimise tingimust nii, et on tagatud kodanikualgatuse lihtne kasutatavus. Seega võib komisjon keelduda kavandatud kodanikualgatust registreerimast nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 punkti b alusel vaid siis, kui kavandatud kodanikualgatus jääb – arvestades selle eset ja eesmärke, nii nagu need nähtuvad kohustuslikust teabest ja võimalikust täiendavast teabest, mille on esitanud korraldajad – ilmselgelt välja komisjoni nende volituste ulatusest, mille alusel komisjon on pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks (vt eespool punkt 71).

102    Lisaks tehakse vahet analüüsil, mille komisjon peab läbi viima määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b alusel, ja analüüsil, mille ta peab läbi viima sama määruse artikli 10 lõike 1 punkti c alusel.

103    Määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt peab komisjon piirduma kontrollimisega, kas asjaomase kodanikualgatuse raames abstraktselt kavandatud meetmeid saab objektiivselt võtta aluslepingute alusel. Selles etapis ei ole komisjoni ülesanne kontrollida, kas on esitatud tõendeid kõigi viidatud asjaolude kohta või kas kavandatud kodanikualgatuse põhjendused ja välja pakutud meetmed on piisavad (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 62).

104    Kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus eeldab selle esialgset hindamist õiguslikus plaanis ega määra ette ära komisjoni hinnangut, mille ta annab määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c alusel vastu võetavas teatises, kus fikseeritakse komisjoni lõplik seisukoht, kas esitada vastuseks küsimuse all olevale kodanikualgatusele liidu õigusakti ettepanek või mitte (vt selle kohta 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punktid 77, 79 ja 117).

105    Eespool punktides 100–104 esitatud kaalutlustest nähtub, et komisjon saab keelduda registreerimast kavandatud kodanikualgatust vaid siis, kui ta jõuab määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt läbi viidava analüüsi käigus järeldusele, et võib täielikult välistada võimaluse, et ta saab esitada liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks. Ent kui komisjon ei saa jõuda sellisele järeldusele, tuleb tal registreerida kõnealune kavandatud kodanikualgatus.

106    Eespool punktis 105 esitatud järeldust toetab Euroopa Kohtu täpsustus, et kodanikualgatuse mehhanismi konkreetne lisaväärtus ei peitu selle tulemuse kindluses, vaid sellega liidu kodanikele loodud võimalustes käivitada institutsioonides poliitiline arutelu, ilma et oleks vaja oodata seadusandliku menetluse alustamist (vt eespool punkt 51). Sellest täpsustusest nähtub, et isegi kui komisjonil on tõsiseid kahtlusi selles, kas asjaomane kavandatud kodanikualgatus kuulub tema volituste ulatusse määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b tähenduses, peab ta registreerima ettepaneku, et pärast registreerimist saaks institutsioonides tekkida poliitiline arutelu.

107    Rumeenia osaväidete hindamisel tuleb arvesse võtta eespool punktides 101–106 esitatud kaalutlusi.

108    Mis puudutab Rumeenia poolt eespool punktides 95–97 esitatud osaväidet, mille kohaselt ei võtnud komisjon arvesse kogu teavet, mille korraldajad esitasid vaidlusaluses kodanikualgatuse ettepanekus, ega olnud sisuliselt õigesti määratlenud selle sisu, siis tuleb kõigepealt märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb komisjonil muu hulgas määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt läbi viidava analüüsi käigus arvesse võtta kavandatud kodanikualgatuse eset ja eesmärki käsitlevat teavet, mille on esitanud selle korraldajad kas kohustuslikus korras või vabatahtlikult vastavalt selle määruse II lisale (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punktid 51 ja 54). Lisaks on täpsustatud, et kui kodanikualgatuse korraldajad lisavad kooskõlas määruse eespool nimetatud II lisaga oma kavandatud kodanikualgatuse lisasse üksikasjalikuma teabe selle eseme, eesmärkide ja konteksti kohta, nagu nad seda tegid käesoleval juhul, siis on komisjon kohustatud selle teabe hoolega ja erapooletult läbi vaatama (12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 35).

109    Esimesena tuleb käesoleval juhul märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 1 ja 2 määratles komisjon kavandatud kodanikualgatuse eseme ning eesmärgid, korrates kohustuslikke andmeid, mille korraldajad esitasid määruse nr 211/2011 II lisa alusel (vt eespool punkt 2).

110    Teisena tuleb märkida, et ELTL artikkel 177, mille komisjon määratles vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 nende liidu õigusaktide võimaliku õigusliku alusena, mida võidakse vastu võtta seoses vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatusega, oli nende kavandatava meetme jaoks asjakohaste sätete hulgas, millele vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse korraldajad viitasid määruse nr 211/2011 II lisa alusel.

111    Kolmandana peab meelde tuletama, et komisjon registreeris vaidlusaluse kavandatava kodanikualgatuse, lähtudes „arusaamast, et algatus on suunatud [tema enda] ettepanekutele õigusaktide kohta, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus“, ning „tingimusel, et rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust“ (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2).

112    Eespool punktides 108–111 esitatud asjaolud, mida analüüsiti kogu teabe põhjal, mille esitasid vaidlusaluse kodanikualgatuse ettepaneku korraldajad, näitavad, et komisjon analüüsis vastavalt 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsusele Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 62), kas objektiivselt saab abstraktselt kavandatud meetmeid võtta aluslepingute alusel, piirdudes sisuliselt vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse eseme ja eesmärgi esitamisega ning tõdemusega, et ettepanek kuulub liidu ühtekuuluvuspoliitika kohaldamisalasse. Selliselt kirjeldatuna on vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus vaidlustatud otsuses õigesti kajastatud ja millestki ei nähtu, et selle sisu oleks moonutatud.

113    On tõsi, nagu märgib ka Rumeenia, et vaidlusaluse kodanikualgatuse korraldajad viitasid määruse nr 211/2011 II lisa kohaselt esitatud täiendavas ja vabatahtlikus teabes vajadusele, et vaidlusaluse kodanikualgatuse tulemusel vastu võetud liidu õigusakt sisaldaks „etnilise või rahvusvähemusega piirkondade“ mõiste määratlust ja nende piirkondade loetelu. Korraldajad viitasid ka vajadusele võtta määruses nr 1059/2003 nimetatud piirkondade kindlaksmääramisel arvesse nende etnilisi, religioosseid, keelelisi või kultuurilisi piire.

114    Tuleb siiski tõdeda, et korraldajate edastatud teabest tervikuna nähtub, et eespool punktis 113 esitatud asjaolud kujutavad endast nende hinnangul vahendeid, millega saavutada vaidlusaluse kodanikualgatuse eesmärk, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 2. Kuna komisjonil oli määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt läbi viidava analüüsi käigus õiguslik kohustus objektiivselt analüüsida abstraktselt kavandatud meetmeid, kontrollimata, kas kõigi viidatud asjaolude kohta oli esitatud tõendeid või kas kavandatud kodanikualgatuse põhjendused ja nimetatud meetmed olid piisavad (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 62), tuleb järeldada, et ei ole tõendatud ei asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse kogu kohustuslikku ja täiendavat teavet, mille korraldajad esitasid vaidlusaluses kodanikualgatuse ettepanekus, ega asjaolu, et ta moonutas ettepaneku sisu.

115    Lisaks tuleb tagasi lükata Rumeenia argument, et komisjon tegi oma hinnangus „reservatsiooni“, mis oleks määrusega nr 211/2011 sisuliselt vastuolus (vt eespool punkt 95).

116    Nimelt tuleb tõdeda, et komisjoni lähenemisviis – registreerida vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus, lähtudes „arusaamast, et algatus on suunatud [tema enda] ettepanekutele õigusaktide kohta, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus, ning tingimusel, et rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust“ – on kooskõlas määrusega nr 211/2011, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus muu hulgas 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177), kuna, nagu juba eespool märgitud, komisjon peab tõlgendama ja kohaldama nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud registreerimistingimust nii, et on tagatud kodanikualgatuse lihtne kasutatavus. Seega võib komisjon asjaomase kodanikualgatuse ettepaneku vajaduse korral „raamistada“, „kvalifitseerida“ või isegi osaliselt registreerida, et tagada selle lihtne kasutatavus, tingimusel et ta täidab oma põhjendamiskohustust ja et ei moonutata selle ettepaneku sisu. Nimelt keeldumise asemel registreerida kavandatud kodanikualgatust võimaldab selline teguviis komisjonil registreerida see kvalifitseeritud kujul, et kaitsta määruse nr 211/2011 eesmärgi soovitavat toimet. Selline järeldus on seda enam põhjendatud, et niisuguse ettepaneku korraldajad ei ole tingimata juristid, kelle kirjalik väljendusviis on täpne ning kes tunnevad liidu pädevust ja komisjoni volitusi. Lisaks tuleb märkida, et Rumeenia väide, mille kohaselt viitab „reservatsioon“ komisjoni hinnangus kahtlustele ja küsitavustele (vt eespool punkt 95), ei ole tõendatud ning on pealegi edutu, sest – nagu juba märgitud – niisugused kahtlused ja küsitavused ei tohiks takistada komisjonil registreerimast vaidlusalust kavandatud kodanikualgatust.

117    Lisaks saab komisjoni sellist lähenemisviisi seletada tema kohustusega võtta pärast 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsust Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) vaidlusaluse kavandatud kodanikualgatuse kohta vastu uus otsus, võttes arvesse kõiki selle kohtuotsuse järeldusi, nagu on rõhutatud ka eespool punktis 85.

118    Arvestades eespool punktides 108–117 esitatud kaalutlusi, tuleb Rumeenia poolt eespool punktides 95–97 esitatud osaväide tagasi lükata.

119    Mis puudutab Rumeenia osaväidet, mis on esitatud eespool punktides 90–94 ja mille kohaselt ei ole ELTL artiklid 174–178 kehtiv õiguslik alus liidu meetme jaoks, nagu seda on silmas peetud vaidlusaluses kavandatud kodanikualgatuses, siis peab meelde tuletama, et komisjon ei eksinud (vt eespool punktides 114 ja 118 esitatud järeldused), kui registreeris selle ettepaneku, lähtudes „arusaamast, et algatus on suunatud [tema enda] ettepanekutele õigusaktide kohta, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus“, kusjuures neid ettepanekuid võib teha ELTL artikli 177 alusel (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2 koostoimes selle põhjendusega 5).

120    ELTL artikli 177 esimese lõigu kohaselt määravad nimelt „[p]arlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt […] kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehituse“. ELTL artikkel 177 asub EL toimimise lepingu kolmanda osa „Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus“ XVIII jaotises „Liidu sisepoliitika ja -meetmed“.

121    ELTL artikli 4 lõike 2 punktist c nähtub, et majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on liidu ja liikmesriikide jagatud pädevuste hulgas. ELTL artikli 2 lõike 6 kohaselt määratakse liidu sellise pädevuse teostamise ulatus ja kord kindlaks EL toimimise lepingu kolmanda osa XVIII jaotise sätetes.

122    ELTL artikli 174 esimene lõik, mis kuulub eespool viidatud XVIII jaotisesse, näeb ette, et selleks, et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab liit välja ja rakendab meetmeid tugevdamaks majanduslikku, sotsiaalset ning territoriaalset ühtekuuluvust.

123    ELTL artikli 174 kolmandas lõigus on sätestatud:

„Asjaomaste regioonide puhul pööratakse erilist tähelepanu maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele.“

124    Euroopa Kohus on selgitanud, et ELTL artiklis 174 on liidu ühtekuuluvuspoliitika eesmärke kirjeldatud üldsõnaliselt ning liidule on antud ulatuslik kaalutlusõigus meetmete osas, mida ta võib võtta majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse alal, arvestades seda, et regioonidele, mida need meetmed võivad puudutada, on osutatud laias tähenduses (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 68).

125    Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et ELTL artikli 174 kolmandas lõigus toodud loetelu piirkondadest, „kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused“, on näitlik, mitte ammendav (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 69).

126    Eespool punktides 120–125 esitatud kaalutlustest nähtub, et liidul on pädevus majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Lisaks peab meelde tuletama, et ELTL artiklis 177 on ette nähtud määruste vastuvõtmine seadusandliku tavamenetluse kohaselt, mis, nagu on täpsustatud ELTL artikli 289 lõikes 1, algab komisjoni ettepaneku esitamisega parlamendile ja nõukogule.

127    Eeltoodust tuleneb, et komisjon võis vaidlustatud otsuses õigusnormi rikkumata järeldada, et vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus – osas, milles see puudutas tema õigusaktide ettepanekute esitamist, millega määratakse kindlaks struktuurifondide ülesanded, esmatähtsad eesmärgid ja ülesehitus, ning tingimusel, et rahastatavad meetmed suurendavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust – ei jää ilmselgelt välja tema volituste ulatusest määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b tähenduses. See järeldus tuleb teha seoses Euroopa Kohtu täpsustusega, et küsimus, kas kavandatud kodanikualgatusega seoses esitatud meetme ettepanek kuulub eespool nimetatud sätte tähenduses komisjoni volituste alla, kujutab esmapilgul ja peamiselt endast asjaomaste lepingute sätete tõlgendamise ning kohaldamise küsimust (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punkt 61).

128    On tõsi, nagu märgib ka Rumeenia, et Euroopa Kohus kinnitas 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (C‑420/16 P, EU:C:2019:177) Üldkohtu analüüsi 10. mai 2016. aasta kohtuotsuses Izsák ja Dabis vs. komisjon (T‑529/13, EU:T:2016:282), mille kohaselt ei saa rahvusvähemusega piirkondade etnilisi, kultuurilisi, religioosseid või keelelisi tunnuseid pidada sellisteks tingimusteks, mis kujutavad endast nende piirkondade majandusliku arengu jaoks süstemaatiliselt ebasoodsamat olukorda võrreldes ümbritsevate piirkondadega. Seega leidis Euroopa Kohus, et kui Üldkohus välistas võimaluse, et rahvusvähemusega piirkond võiks oma etniliste, kultuuriliste, religioossete või keeleliste tunnuste tõttu süstemaatiliselt kuuluda ELTL artikli 174 kolmanda lõigu tähenduses piirkondade hulka, „kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused“, siis tõlgendas ta selles sättes sisalduvat mõistet „asjaomane regioon“ õigesti (7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Izsák ja Dabis vs. komisjon, C‑420/16 P, EU:C:2019:177, punktid 70 ja 71).

129    Need Euroopa Kohtu täpsustused ei sea kahtluse alla eespool punktis 127 esitatud järeldust, mille kohaselt ei rikkunud komisjon õigusnormi, kui ta järeldas, et vaidlusalune kavandatud kodanikualgatus ei jää ilmselgelt välja tema volituste ulatusest. Nimelt ühest küljest ei mõjuta kavandatud kodanikualgatuse registreerimise otsus komisjoni hinnangut, mille ta annab määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c alusel koostatava teatise raames, kus on esitatud tema „õiguslikud ja poliitilised järeldused“ kavandatud kodanikualgatuse kohta ning meede, mida ta kavatseb selle suhtes vajaduse korral võtta või võtmata jätta, koos põhjendustega, nagu tuletati meelde eespool punktides 50 ja 104. Teisest küljest, nagu komisjon ka täpsustas kostja vastuses, võib ta nimetatud teatise ettevalmistamise käigus ja juhul, kui ta seda vajalikuks peab, analüüsida eelkõige faktilistele andmetele tuginedes, kas ja mil määral võivad rahvusvähemusega piirkonna tunnused mõjutada selle majanduslikku või sotsiaalset arengut võrreldes ümbritsevate piirkondadega ning kas ja mil määral eeldavad majandusliku või sotsiaalse arengu taseme erinevused meetmete võtmist majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.

130    Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb tagasi lükata Rumeenia osaväide, mis on esitatud eespool punktides 90–94, ja seega ka käesolev väide. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.

 Kohtukulud

131    Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Rumeenia on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt komisjoni nõudele välja komisjoni kohtukulud.

132    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Sellest tulenevalt kannab Ungari ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Rumeenia kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Ungari kohtukulud tema enda kanda.

Kornezov

Buttigieg

Kowalik-Bańczyk

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. novembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: rumeenia.